Tere hommikust viimane tööpäev sellel nädalal. Ja nii nad lähevad lennates. Aastatega teevad inimesed häiriva avastuse. Mida vanemaks nad saavad, seda kiiremini näib aeg mööduvat vahemik jõulude ja oma sünnipäeva vahel, mis lapsepõlves tundus nii lõputult pikk. Ja asi pole üksnes selles, et need pidupäevad ei ole enam nii tähtsad kui toona. Kõik sündmused nihkuvad üksteisele lähemale, justkui istutakse võidusõiduautos, mis finiši lähenedes aina kiirust lisab. Meil on igati põhjust mäletada eredalt noorpõlveelamusi. Kui maailm oli veel uus, sest nii palju muutusi kui siis ei ole me hiljem enam kogenud. Esimene armastus on vaid kord elus. Mida rohkem kordi midagi meeldivat kordung. Seda vähem mälestusi säilib meist mälus. Oleks ju mälumahu raiskamine, jäta meelde ammugi harjumuspäraseks saanud asju väikeste variatsioonidega. Kuid mida vähem mälestusi mingist elujärgust on säilinud, seda lühem tundub see meile tagasi vaadates. Vanusega üha kiiremini kihutav aeg on hind selle eest, et me elust viime. Me arvame, et elu on kae, mis kunagi tühjaks ei saa, kirjutas vananev Ameerika kirjanik pool Pauls. Ja ometi juhtub kõik vaid üksikuid tegelikult väga üksikuid kordi. Kui tihti meenutate veel üht konkreetset pärast lõunat oma lapsepõlvest mis on saanud niivõrd osaks teie elust, et ei suuda oma elu ilma sellepärast lõunat ettegi kujutada. Ehk veel neli või viis korda. Ehk isegi mitte nii palju? Kui mitu korda näete veel taevasse kerkimas täiskuud. Ehk veel 20 korda? Mida rohkem igast hetkest meeltega intensiivselt tajutakse ja teadlikult mällu talletatakse seda rikkam ja pikem tundub too aeg tagasivaates tund aega huvitavat vestlust paistab palju, palju pikem kui õhtupoolik, mis on reeded hajameelselt uneledes. Andes oma ajale rohkem elu, anname ka elule rohkem aega. Me kogeme, kas sa tähelepanu, seisundit, rõõmu küllasena, see, kes tunnetab elu siin ja praegu kõikide meeltega mitte ainult ei taju täpsemalt hetki, millest elu koosneb vaid ta suudab neid ka rohkem nautida. Nooruses lõputuna paistnud päevad ja nädalad sulavad nagu kevadine lumi. Pilku tulevikku heites mõistame ühel hetkel et meie võimalused ei ole enam piiramatud. Küllap on ka individuaalse elu kogemisega, nii nagu vene filosoof Nikolai partiaajaks edastab. Ajaloos ei õnnestu mitte miski, aga ühtlasi omab ajalugu mõtet. Kuid ajaloo mõte asub selle piiride taga ning eeldab selle lõppu. Ajalugu omab mõtet seetõttu, et ta lõpeb. Ajalugu, millel pole lõppu, oleks mõttetu. Lõpmatu progress on mõttetu. Seepärast on tõeline ajaloo filosoofia eszkatoloogiline. Palvetagem mu telklaager kistakse üles, keeratakse minu käest rulli, otsekui karjasetelk. Varuli, nagu kangur oma elu kokku. Mind lõigatakse lõime küljest. Enne kui päev jõuab õhtule, teed sa mulle lõpu, issand, halasta, haavale.