Tere hommikust, õnnistatud teise advendipühapäeva. Oleme terve nädala tiirutanud oma mõtetega aja ümber. Adventei ole niivõrd, igal aastal jälle korduvate jõulupühade ettevalmistamise aeg kui surma ja kurjuse käest lunastuse ilmumise selle avalikuks saamise ootamine. Jõulusündmus, mida me meenutame jää, millest tahan osa saada, on inkarnatsioon logose inimeseks saamine. Igaviku ilmumine ajalikkuses. Ime võimatus, paradoks, mida Gerheoltersteegeni jõululaul väljendab nõnda. Visake taevad ja laulge, nii maa kui ka meri. Jeesus on tulnud suur jumal on liha ja veri rahuda, toob südamed uueks talub, täidab, mis kuulutab kiri. Kui me ei piirdu Matteuse ja Luuka evangeeliumi armsa sünnilooga, vaid üritame koos evangelist Johannese ka kelle sümboliks on kotkas heita korraks pilk sündmuste kosmilisele tähendusele. Peame valmis olema, et pahade kõrgustest paneb pea ringi käima. Kuidas on võimalik, et lõplik võiks mahutada lõpmatult ajalik igavest? Ajal on algus nüüdisaja kosmoloogia kohaselt sugenes aeg suure pauguga. Enne pauku polnud aega. Aeg on üks meie universumi dimensioone. Täpselt sama juttu rääkis kirikuisa Augustinus ei sai eelne aegadel ajaliselt. Vastasel juhul sai eelneks kõikidele aegadele. Kuid sainetad kõike möödunud alati käesoleva igaviku kõrgusega. Ja sa ületad kõik tulevikku. Kuna see tulev muutub saabumise järel möödunuks. Sina oled seesama ja sinu aastatel pole lõpp, PUR. Sinu aastad ei tule ega lähe. Meie omad tulevad ja lähevad selleks, et nad kõik kätte jõuaksid. Kõik sinu aastad on aga korraga kohal, sest nad püsivad paigal. Ning saabuvad, ei kõrvalda minevaid, sest nad ei möödu. Meie aastatemääraga saab täis siis, kui nad kõik on lakanud olemast. Sinu aastad on üksainus päev. Ja sinu päev ei saabu iga päev, vaid on täna. Sest täna ei tagane homse ees ega järgne eilsele. Sinu täna tähendab igavikku. Seepärast sünnitasid sa samaealisena poja, kellele ütlesid, tänama sünnitasin, sinu kõik ajad oled teinud sina ja ennekõike aegu, oled sina. Ja pole sellist aega, mil aeg puudus. Nii kirjutas Augustinus. Kas ajal on ka lõpp? See huvitab inimolendit palju rohkem kui teadlaste vaidlus kas universumil on ruumiline määr ja piir või pole briti filosoof, Moore resoneerib kõik probleemid ja paradoksid, mis kimbutavad meie püüdlusi lõpmatusega toimetulekul rajanevad meie lõplikkusel enesele teadvustatud teadlikkus oma lõpliku sest on see mis annab meile esmalt vastand idee lõpatusest. Aga see paneb meid ka meelt heitma mitte ainult lõpmatuse alistamise, vaid üldse selle mistahes mõtestamise võimatuse pärast mõteldes lõpmatu, sest me mõtleme väga sügaval tasandil iseendast. Nii kirjutas Moore. Surm sulgeb sureliku ees valikud. Aga mida me viimselt tahaksime? Surematust? Siinse maise elu lõputu jätkumine, aas veeruse, igavese juudi saatus oli keskajal hirmutav karistus. Me igatseme tegelikult midagi täiesti teistsugust. Jagan renessansi filosoofi Nicolaus, kus Haanuse mõttekäiku et viimselt kogu inimesele võimalik arusaamine on kõigest vaatepunkt mis on jäme, poolik ja piiratud. Me saame oma vaatepunkti pidevalt parandada ja tõe tabamisele järjest läheneda. Kuid vaatepunkt ei saa kunagi saavutada täielikku tõde ilma tegelikult ise tõeks saamata. Meie vaatepunkt on nagu hulknurk ja tõde nagu ring mille sisse see on joonistatud. Hulknurga külgede arvu suurendamine kahandab viga, kuid ei anna kunagi ringi. Lõpliku ei saa kunagi muuta lõpmatuks. Üks inimvaatepunkti piiratusi on selles, et me ei saa sallida vastu rääkivust. Aga tõde ehk metafüüsiline lõpmatu on kõik, mis on võimalik olla. Ja seega pole alust arvata, nagu oleks vastu rääkivustest vaba. Ta on teispool kõiki lõplikke kategooriaid. Seega on samavõrd absoluutne miinimum kui ka absoluutne maksimum. Lõpmatuse tasandil langevad lõplikud eristused kokku. Nicolaus toob selle illustreerimiseks mitmesuguseid matemaatilisi näiteid. Mida suurem ring, seda väiksem on selle ümbermõõdukõverus. Oma piirväärtuses on lõpmatu ring lõpmatu sirgjoon. Ja sellest järgneb vältimatult, et lõpmatus on meile meie lõplikke mõtlemisviisi arvestades kirjeldamatu defineerimatu. Me saame lõpmatult hädapärast nimetada, aga kui meie nimi üritab seda kirjeldada, siis see ei ole enam tõde. Mis õigusega sai Nicolaus ütelda midagi sellist, mis alust oli tal üldse uskuda lõpmatusse eksisteerimist? Ta oli veendunud, et usu, läbime jõuame otsese intuitiivse sõnulseletamatu teadlikkuseni lõpmatusest. Tema katsed panna seda sõnadesse põhinesid veendumusel, et meie enda lõplikus mõttekas üksnes lõpmatu kaudu ja kontrastina sellele. Sest ta uskus, et lõplikud olendid on lõpmatuse osalised, nähtumused ja et jumal on samavõrd Emonentne nagu ka transidentne. Niivõrd kui meie fenomenaalne maailm on kõigest lõplik, kus osaline nähtumine ei ole ta ise lõpmatu see on nii-öelda jumala vaatepunktist lõplik. Teisalt meie Vahte punktist on see ilma väliste piirideta ning ulatumis võimetu ehk Nikolause sõnul prioatiivselt lõpmatu. See oli tema viis tuua matemaatiline lõpmatus nähtumuste valda mis kujutas endast fundamentaalsemad metafüüsilise lõpmatuse teatavat pilti mis on ajas ja ruumis laiali laotatud. Mõtlevad inimesed on lõpmatust ja igavikku taibata püüdes. Kaia alati kogenud kui paradoksaalne see on. Kuid siin Nicolaus, kui Saaluse juures pean mina lõpetama. Minu aeg on otsa saanud. Usun head sõbrad, et kes otsib jumala riiki, sega, leiab, kes koputab taevaväravatele, sellele tehakse lahti palvetagem Jeesuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au nüüd ikka ja igavesti. Aamen.