Tere hingamispäeva hommikust. Meeldivat ootusärevust ülendatud meeleolu aitab keskenduda sellele, mis sünnib meie ümber. Õnnehetki suuname tähelepanu vaja käest libisemist eemale. Teadlikkus silmapilgu väärtuslikkusest soetab soovi seda peensusteni tajuda. Meeled ja mälu on täiel vastuvõtuvõimsusel ning iga mulje, mille nad kinni püüavad, paistab, pikendavad aega, mida naistime. Eks ole, eksootilisel reisil võid sahmida endasse uusi muljeid nagu käst teades, et varsti on see lõbu läbi ning kodus kulgeb elu rutiinselt ja argiselt edasi. Aga kuidas on siis, kui silme ees terendab täielik lõpp? Võiks ju oma elu, seitse-kaheksakümmend aastat võta kestva seikluse Naiust paratamatu piiri tõttu ühelt poolt püüda näha ja kogeda võimalikult erinevaid maitseid ja muljeid. Teiselt poolt aga võta oma muresid ja rõõme, kui ajutisi, mis varsti selja taha jäävad pidada ennast maa peal, võõraks ja majaliseks. Aga kes seda suudab? Vahel tähendab juba põgus surma peale mõtlemine, et inimest tabab surmahirmu ning elujanu tõttu otsekui halvatus. Ning ta ei jaksa enam üldse millestki rõõmu tunda. Michael Diamond, kes ise suri 59 aasta vanuselt, Uurjutab. Vaadake vanameest, kes palub jumalat, et see hoiaks teda täies jõus ja tervises. Tähendab, annaks talle tagasi nooruse. Kas pole see narrus? Tema seisukord ei võimalda seda. Podagra neerukivid ja seedehäired kuuluvad pika elu ja juurde nagu kuumus, vihm ja tuule pika reisi juurde. Platon ei usu, et Askleepios oleks eriti vaeva näinud, et raviga pikendada elu riknenud jõuetus kehas mis on kasutama kodumaale kasutu oma ametis ning tervete laste tegemisel. Ja ta ei leia, et niisugune muretsemine sobiks jumalikule, õiglusele ja ettehooldusele. Kulla mees, kõik on läbi, enam ei ole võimalik singi aula aidata. Äärmisel juhul saab sind veel natuke paigataja toestada ja su viletsust mõne tunni võrra pikendada. Ja küllap on, Taanil on õigus. Ent ei ole igale jõukohane elada nagu püha Paulus, kes ütles. Seepärast meid üdi ära vaid, kuigi meie väline inimene kulub ometi, meie seesmine inimene uueneb päev-päevalt. Sest see praeguse hetke Kebia viletsus soetab meile võrratult võrratu igavese au. Meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut sest nähtav on üürikene, nähtamatu, aga igavene. Äkki just ajas kinni hoidmine takistuseks tegelikkuse sügavamale tunnetamisele. Meile usklikele füüsikutele on mineviku, oleviku ja tuleviku vahel vahetegemisel ainult illusiooni. Ehk küll visa illusiooni tähendus. Nii kirjutas ta veidi enne oma surma liigutavas kirjas, milles tröösti sama asja surnud sõbra misel Pesso pered. Nüüd on ta minust ka sellest veidrast maailmast lahkumisega pisut ette jõudnud. See ei tähenda midagi. Palvetagem. Sina, jumal, kes Sa oled teispool aega halasta meie peale panna, et meie aastad ja päevad võiksid kõik olla sinu käes. Ja nende lõpul sina võtaksid meid vastu.