Pere alanud saade on pühendatud Jaan Krossile. 100 aastat on möödunud meistri sünnist, mis ühest küljest tundub terve igavik, teisest küljest vaid hetk lõpmatusest. Kõikvõimalikud igavikku ja lõpmatust puudutavad teemad on ka suurt kirjameest alati köitnud. Romaanid kolme katku vahel, keisri hull, Wikmani poisid ja paljud teised köidavad ajaloohuvilisi neli monoloogi püha Jüri asjus, pöördtoolitund, Väike-Viper ja muud novellid paeluvad selle zhanri austajaid. Lustakas mardileib on meeldinud igas vanuses lugejaile plus, luuletuse tõlked, äsja nimetatu loomulikult vaid piisk merre kirjaniku mahukast loomingust. Mälestustekogumik kallid kaasteelised aga inspireeris alanud saatele pealkirjaks panema Jaan Kross. Võrratu kaasteeline. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna. Mis võiks olla loomulikum kui pühendada kõigepealt mõni sõna suure kirjaniku vanematele? Täpsemalt öeldes teeb seda Jaan Kross ise ja katkend on pärit 1999. aastal kaas olnud Reet Made saatest. Lastetuba. Noh, nad olid ikka sügavalt nii välja kujunemusel loolt möödunud sajandi inimesed või sajandivahetuse eelsed ja sajandivahetuseaegsed inimesed. Mina olin meil võrdlemisi hiline saavutus. Nad olid juba vist üheksa aasta abielus, kui mina sündisin. Kui nad lõpuks otsustasid pärast maailmasõda ja vabadussõda ja kõiksuguseid segadusi ikkagi riskida. See oli võrdlemisi tüüpiline niisugune väikekodanlik. Ametniku pere, mina olen kogenud läbi oma peaaegu terve elu seda, et minu päritu on vankunud, tähendab enam-vähem ühtede allikate järgi olen ma töölisperekonnast pärit teiste allikate järgi või veel enam. Ürikute järgi olen ma mingisugusest niisugusest ühiskonna kurnaja. Ja, ja peaaegu vabriku handi või vähemalt aktsionäri perekonnast pärit. Igatahes väärtustati selles kodus haridust ja Westholmi gümnaasiumi lõpetanud poiss läks 1938. aastal Tartu Ülikooli õigusteadust õppima. Teatavasti arreteeris Saksa julgeolekuteenistus krossi 1944. aastal, süüdistades teda rahvuslikus vastupanuliikumises. Nõukogude võim tegi sedasama 1946. aastal nii-öelda suhete tõttu kodanlike natsionalistide, ka sellele järgnesid Aga kulaagi laagrid ja sundasumine Siberis. Krossi kujunemist kirjanikuks just Siberi aastail on korduvalt rõhutanud kirjandusteadlane Jaan Undusk ja 1009. 54.-st aastast pühendas vabanenud mees end täielikult loomingule. Nüüd aga kohtume kirjaniku pojaga. Kui Jaan Krossi kohta on muu hulgas öeldud, et ta oli oma vaimult valgustaja, siis milline oli ta isana? Tere, Märten Kross, tere. Meie kohtumise alguseks loen ma paar rida Juhani Salokandle kirjutatud Jaan Krossi monograafiast. Siis kogunes pere söögilauda värske lest, äsja toodud piim, oma kasvatatud kurgid, ehtne Hiiumaa leib. Koos peremehe perenaisega istusid lauas lapsed, lapselapsed, ninjad ja väimehed. Pärast sööki võttis meister päeva jooksul valminud leheküljed ja hakkas lugema. See oli külla tulnule ainulaadne kogemus. Niisugused read siis ja Märten, kas tuleb pojana tuttav ette? No tekstide ettelugemised tulevad tuttavad ette oma kasvatatud kurgid, tõenäoliselt on salu kandle kunstiline liialdus aga ei ole välistatud, et midagi sellist juhtus. Salokannel meenutab veel seda, kuidas isa lugemist kuulas kõik see mees hiirvaikselt keegi iitsatanudki vahele. No üldiselt see umbes nii oli, jah, eks seal olid erinevad põhjused. Üks põhjus võis olla austus kirjaniku ees külaliste poolt, teiselt poolt võis olla ütleme selline väike kartus isa ees, eks ole, lapsed vait. Jaan Krossi selline täielik pühendumine oma loomingule ajas ju väga kindlat tagalat ja see tagala tuli talle kodust. Saludes võimaldada noja, see tagala oli suures osas tema enda loodud ja, ja ema oli see, kes siis selle talle võimaldas. Et oli kirjutamise järjepidevus iga päev üks kuni kaks lehekülge. Kuidas ema seda võimaldas, pidi lapsi alailma manitsema, et olge nüüd tasa. Noh, kui me väiksemad olime parematel päevadel, lisa pani lihtsalt ukse lukku ja mis mujal toimus, toimus mujal tema toas oli siis töörahu tagatud ja oli ka neid hetki, kuigi tema nii-öelda kannatuste mõõt sai täis, et lapsed tegid liiga palju kisa. Siis paukusid uksed ja kukkus krohvi, see oli ka täiesti normaalne, et isal oli ka oma oma töötoa uksesilm mõned aastad, kus ta nägi, kes annab uksekella ja kes tuleb esikusse ja siis ta sai otsustada, et kas ta üldse tuleb sealt välja või ei tule. Nojah, ega isa sellisel kujul, nagu ta on, ilma Ellenit ei oleks, see oleks olnud võimalik. Kuidas ema jõudis? Ega ma ei oska seda öelda, kuidas ta jõudis, olidki erinevad tädid, kes käisid aitamas. Rahvarohkematel aegadel elas meil Harju tänava korteris üheksa või 10 inimest. Et see oli suur suur jõuk, kellega seal toimetada. No ema tegeles loominguga niimoodi jooksvalt laste söötmise kõrvalt nõude pesemise kõrvast, jah, seda ta on kuskil öelnud ette nõude pesemise kõrvalt võis luuletada küll ja ma usun, et nii mõnigi lastelugu on tänu sellele, et mõni lastest ei tahtnud süüa. No poistel on isa vaja, tüdrukutel on ka isa vaja, aga siiski rääkides poistest Sellised isada rääkimised ja arutamised, need tulid hiljem tulid minu jaoks vähemalt võib-olla kuskil siis, kui ma olin umbes 25, umbes siis me hakkasime. Hakkasime rohkem rääkima ja kokku saama. Kas isal siis korraga tekkis aega teie jaoks või lihtsalt oli tal siis juba huvitav teiega rääkida? Ma arvan, et võib-olla tal oli huvitav, siis ma aeg-ajalt astusin ema isa juurest läbi võib-olla isegi nädalas. Ja siis me rääkisime tunnikese-paar nooremast peast, tema oli süüvinud oma töösse, lapsel tulid süüvinud oma tegemistesse. Et selles mõttes jah, oli ta selline isa nagu ta, nagu ta on, mul ei ole talle mingeid etteheiteid. Millest te rääkisite kõikvõimalikest asjadest, sellest, mis Eestis toimub mida keegi teinud on tavalistest igapäevastest asjadest. No kindlasti oli muidugi huvitav tema kogemusi kuulata, võib-olla see ajaloo huvi on rohkem kandunud Eerikusse kes ju tänaseni veedab iga päev tunde arhiivides. Jah, meie vestlused küll olid, olid sellised. Kunagi küsisin isa käest, et kuule, et kuidas sulle tundub, et räägitakse, et praegu on mingisugune ülemineku aeg. Tema ütles, et nii palju kui mina mäletan nii palju olevat, et ei olnud üleminekuajas. Umbes nii olen ka mina pärast seda asju vaadanud, et kõik ajad ongi üleminekuajad. Ma arvan, et ega nende jutuajamiste mõju ei ole ju tegelikult kuskile kadunud. Võib-olla midagi, ma avastan sealt. Jaan Krossi proosa kõrvale ei saa kindlasti mööda minna temast kui luuletajast. Kuulakem siinkohal 1958. aastal laineid löönud söe rikastaja kogustest kaunist näidet mille esitab meile Hans Kaldoja luulekava Trist 1992. aastal ja on salvestatud rahvusringhääling. Kuis püsiks veel jahe mu Jumi Heatheri saaks olla rahul kui kaldaid seedub vahune meri ja isegi lumi on vahul. N kevadest uimaseks haistes, kuis kõndida tasakesi, kui isegi kuupaistes pahiseb Sulawesi ööd läbi, nüüd andsin väljas ja põlgan sängi põhku ja kuulam, närd ei näljas. Söönud tähti ja peale joon õhku. Kirjandusteadlane Rebekka Lotman, no 1958. aasta läks muuhulgas ajalukku sellega, et Jaan Krossil ilmus luulekogu söe rikastaja. Ning see sai kohe märgiliseks sündmuseks meie kirjandusloos. Andres Ehin on meenutanud, et kui raamat Tartusse ülikooli tänava raamatukauplusesse müügile saabus, siis lookles sealt välja pikk peamiselt tudengitest koosnev saba ja kõigile head kraami ei jätkunudki. Luule muutus äkki uuesti noorte seas popiks, sest äkki oli ilmunud müügile raamat, mis päriselt kõnetas. Teisal tekitas see aga partei funktsionäridest kriitikute seas tohutu meelepaha, mis omakorda on võimendanud selle söe rikastada sümboolset staatust. Miks siis söörikaste selliseid kirgi üles küttis? Söerikastele luuletuse tähenduse mõistmiseks on vaja mõista seda ajalist konteksti. Teise ilmasõja rajal valitses meil ametliku kirjandusmeetodina sotsialistlik realism. Ette oli määratud, mida ja kuidas võis kirjutada. Näiteks oli keelatud oma ängide või üldse negatiivsete tunnete väljendamine luulemina pidi, noh, ta pidi esindama Nõukogude inimest kasvatama korralikku kommunistlikku kodanikku. Samuti taunity väga vormiga eksperimenteerimist, luuletused enamasti olid sellised nelikvärssides riimilised ja peamine märksõna, nad pidid olema selged, nad pidid olema ühemõttelised. Kui ilmus Jaan Krossi sfäärikastaja ja ka tema abikaasa Ellen Niidu ja Ain Kaalepi esimesed luuletused, siis tuli sellest nii-öelda vabavärsitüli. Tüli vallandas see, et parteiline kriitik Endel Nirk kirjutas sellise õela paroodia Gustaborodeeris neid kolme üdini andekat, värsket uuenduslikku autorit. Kuigi tänapäeval tundub isegi natuke naljakas, siis tollases ajas sellel oli väga tõsine siht. Nirk tahtis need kolm autorit eesti kirjandusest minema pühkida. Debatte peeti auditooriumites kirjanduskülgedel missis selle ajendas ei olnud tegelikult ainult vabavärss tegelikult, mis ärritas võimu, oli vabanemine palju laiemas plaanis. Need noored luuletajad vabastasid luule palju rohkematest kammitsatest ja seda ka oma rütmiliste rihmilistest teostes. Krossi luulet pole alati teab mis lihtne lugeda peab olema kõikvõimalike eelteadmisi. Ma natuke vaidleksin vastu selles mõttes, et pilt, mis seal söe rikastajas juba ja tema järgnevates luulekogudes avaneb, on väga rikkalik, et siin on tõesti selliseid luuletusi, mis toovad meile teadusliku ilma erirelatiivsusteooriat, aga, ja on ka filosoofilisi mõtisklusi, palju ta arutleb ajaja ajatuse hetke ja igavik kui vaikuse ja heli üle. Aga on ka väga kaunist lembe lüürikat, et võib-olla üks tema kõige tuntum luuletus ongi armastusluuletus. Seal künkal algas imeline aas ja selliseid kauneid armastuslaule on veelgi, mis võib-olla tänapäeva lugejas tekitab segadust, on see, et miks olid võimud pahast, et kui me näeme seal kõik kohustuslikud elemendid, et sealt jookseb läbi Nileenin, kommunism ja teised sellised kohustuslikud elemendid selle kohta on kirjandusteadlane Peet Lepik öelnud, et neid märke täiesti teadlikult paigutati teksti sisse, et uinutada tsensuuri. Jaan Krossi väsi üllatamast ka pärast meie seast lahkumist. Veidi aja eest nägi trükivalgust tema seni ilmumata värssromaan Tiit pagu. Jah, ongi väga huvitav, et tema kirjandusliku teekonna eellugu, mille ta kirjutas kahekümnendates kolmekümnendates aastates on nüüd ilmunud postuumselt tema kirjandusliku järelloona. See on selline teos, mis koosneb 3700-st värsist ja need värsid on jagatud Jaan Krossi enda välja mõeldud omanäolist, sest see 18 realistesse stroofidesse. Ja kuigi teos jäi lõpetamata, siis koos selle Jaan Unduski põhjaliku selgitava järelsõnaga taan täiesti terviklik ja avaldamisküps. Ma ütleks isegi meistriteos, selline kergelt oneigindlik poeem mis jutustab nimikangelase eneseotsingutest keerulises maailmas ja süsteemis. Ja mõistagi annab selle raamatu ilmumine nüüd uut väärtuslikku materjali Jaan Krossi uurijad. Ja samuti on vaieldamatult tegu väga põneva ajastut dokumendiga. Aga minu jaoks on Tiid pagu eelkõige ülimalt vaimukas andekate riimide vetes voolav ja põnevate tekstirütmidega teos. Seda lihtsalt lõbus lugeda. Hiljaaegu Loomingu raamatukogus ilmunud värssromaani tiit pagu on vasthuvilistel võimalik ka endale veel muretseda. Siinkohal kutsun aga kuulama, kuidas Heino mandri luges 1955. aastal Jaan Krossi kirjutatud luuletust puhtad veed. Helilõik on pärit rahvusringhäälingu arhiivist. Siis kui enam üheltki puult ega oksapeolt roostetanud lehteraasi. Kui juba küllalt oma külmade tuultega sügisel laasinud alasti laasi siis tuleb Patlane valgete huultega klaasima vete kirstudeks gaasikoerad koidikul halavad haukudes külmast külades. Kössis on kojad jäässe jääbuvad vabavee aukudes surema särjetja vingerja pojad. Põhjani põhjani külmuvad paukudes. Ent küsis pakaseparra kord pügavad päikse kuldkäärid, mis talve ei talu ning oma koolnute koormaga rügavad sogased ummikveed porisi jalu. Ilmub vetest, mis puhtad ja sügavad säravaid Sparwis elavaid kalu. Aga kuulakem taas kord meistri enda häält. Järgnev helilõik rahvusringhäälingu arhiivist on pärit 1970.-st aastast ja siin vestleb Jaan Kross Peeter heinaga. Saatejuhi küsimusele, miks luulehuviline noor valis omal ajal siiski õigusteaduskonna vastas kirjanik nii. Nujah muidugi liialdaks, kui ma ütleks, et luuleteaduskonna puudumise tõttu aga õigusteaduskonna ma valisin õieti teadmatusest, mida valida. Mulle tundus keskkooli lõpetamise eel ja ajal, et et ma pole lihtsalt küps oma huvisuundi täpselt määratlema. Esialgu ja, ja sellepärast näis mul õigusteaduskond olevat oma suhteliselt mitmeplaanilise ja Haralise olekuga parimaks üldhariduse jätkamise paigaks mille, mille ajal ja järel ma lootsin siis selgusele jõuda, kuhu päriselt. Sest õigusteaduskond nagu tegeles niisuguse normatiivse materjaliga ja, ja tegeles natuke kohtumeditsiiniga ja psühholoogiaga ja kriminalistika ja raamatupidamisega ja kõigega, nii mingil mõnusal ja mitte tüütult spetsialiseerival määral. See tundus mulle tollal olevat. Sobib. Aga selle kõrval luulehuvi muidugi jätkus, eks ole? Jah, aga ta ei ei domineerinud kaua aega. Vahepeal, ma üritasin hakata teadust tegema ja millega teid luulemaailm köidab, müstik luules üldse kõige enam ligi tõmbab? Noh, ma ei tea, kõige abstraktsemaid võiks seda nimetada sõna kaudu vabanemine mingist maailmakogemusest või mingist elamusest vabanemine. Kas selleks tuleb enne kaua aega kanda seda mida ära tahate ütelda? Üldiselt väiksema kuuluvat minu meelest kahe olemasoleva värsisepa põhitüübi seast nende seast, kes pikalt paberi kohal töötavad nende seast, kes teevad selle töö suuremalt osalt ilma paberita pigem viimaste lahtrisse. Soome kirjandusteadlane Juhani Salokannel. Meil on oma Jaan Krossi monograafia järelsõnas väljendanud tänu et tal üldse oli võimalus jälgida, kuidas intellekt ja huumor suudavad käsitleda tohutut hulka teadmisi ja mälestusi. Jätkame saadet Eesti kirjandusteadlase Maarja Vainoga. Tundub, et Jaan Krossi looming kogu oma tohutus mitmekesisuses võib nii teile kui teie kolleegidele päris kõva pähkel olla. Ja see vastab tõele, sest et krossi looming on ju küllaltki mahukas ja, ja ta on ka küllaltki pika aja jooksul loodud. Kuigi kui me vaatame teda kui romaanikirjaniku, siis oma proosaloomingu on Kross kirjutanud ju tegelikult suhteliselt kompaktselt umbes 30 aasta vältel, et mõnes mõttes see ei olegi nii pikk aeg. Aga tõsi on see, et ta on kuidas öelda, žanriliselt väga mitmekesine. Ta on tegelikult praktiliselt kõikides žanrites esinenud luuletajana, essistina, näitekirjanikuna, novellikirjanikuna, romaani kirjutajana, tõlkijana. Et seetõttu näiteks ka Jaan Krossi kirjandusauhind annab auhindu erinevatele tekstidele, et ta ei ole näiteks romaaniauhind ainult ja samal ajal võib-olla nagu keeruliseks teeb krossi loomingu tundmise just see väga põhjalik ja tihe töö, mida gross ise on oma loominguga teinud. Et kui me võtame kas või selle ajaloolise ainese, siis tundub, et mitte ainult grossi enda ilukirjanduslike tekstide tundmine ei ole vajalik, vaid mõnes mõttes on vajalik ka selle ajaloolise tausta tundmine, et sa orienteeruksid selles, mida kirjanik on loonud ja loomulikult tuleb sinna juurde ka see nii öelda metakirjandus, mida on krossi kohta kirjutatud, nii et, et kogu selle teksti välja tundmine, mis on krossiga seotud see on tõesti mahukas ja, ja ma arvan, et, et ei ole väga palju inimesi, kes võivad kätt südamele pannes öelda, et mina olen krossiasjatundja. Seda räägib praegu kirjandusteadlane, aga Ma kujutan ette, et on täitsa palju inimesi, kes on mõne krossi teose kätte võtnud natuke lugenud ja lihtsalt kõrvale pannud, sest see kõik on nii intensiivne pluss keeruline, lauseehitustsitaatide rohkus ja nii edasi ja nii edasi. Oma elu võib suurepäraselt ära elada ilma krossi lugemata. Ja, aga mis elu see on, et võiks ikka lugeda ja, ja ma arvan, et võib-olla krossi võiks siis alustada lühematest romaanidest või ka novellidest, et tõepoolest, kui öeldakse esimese asjana, et lugege läbi kolme katku vahel, et siis see tundub vast hirmutav inimesele natukene. Aga samal ajal näiteks professor Martensi ärasõit, suurepärane romaan, lühiromaan, kompaktne ja, ja minu meelest väga kaasahaarav, mis sellest, et seal on väga krossilikud lauset väga krossilikud sisemonoloogid, väga krossilik on tõesti ka see, et tema mõte läheb hargnema. Võib olla, võib öelda jah, et Kross on eesti kirjanduses ka üks niisugune suurepärane lugude jutustajad, tal on silmalugude jaoks. Ta näeb igal pool lugusid, ta näeb ka väikeses väikeses loos dramaatikat ja tal kirjanikuna ilmselt on kuidagi ka natukene kahju jätta need lood kasutamata ja seetõttu tõepoolest tema tekst väga palju hargneb, et kui kasvõi see tegelane hakkab midagi mõtlema või jutustaja hääl midagi jutustama, siis tekivad need kõrvalepõiked ja neid kõrvalepõikeid võib tulla palju. Ja ühel hetkel lugejale tundub, et ma olen ära eksinud, et ma ju ei tea enam, kus ma, kus ma üldse olen, et kust ma alustasin seda juttu, aga üldiselt grossi ikkagi jõuab tagasi, et, et see, see tiir, tasud temaga nagu kaasa teha. Ja, ja tema, see jutustaja-anne on siiski suurepärane. Et krossi kohta võiks tõesti öelda, et ta on olnud väga jõuline, et tal on niivõrd tugev isiksus selle loomingu taga, et see on igast tema sõnast ja tekstist tõesti väga tunda. Professor Martens on mul praegu pooleli ja no tõepoolest on küll väike ja sõbralikult õhuke raamat, aga loomulikult oli nii mõndagi aeg-ajalt üle lugeda. Aga samas ma ei ütle, et ühe hingetõmbega kolme õhtuga lugesin ma läbi tahta maa, kus on siis vaatluse alla võetud see Eesti elu seal 90.-te saate alguses ja mis kõik siis toimuse, omandireformid ja nii edasi. Selle kohta on väidetud, et Ta on suhteliselt ladusalt kirjutatud ja seda ta tõepoolest oli, nii et on ka teistsugust sõnaseadmist ja on ka teistsugust lähenemist. Ma tahaksin krussi puhul tuua esile selle, et mõnes mõttes tema kui proosakirjanik kasvab välja luuletajat Krossist ja, ja kui rääkida krussi niisugusest erilisest positsioonist eesti kirjanduses, siis ma arvan, et võiks öelda, et Jaan Kross on eesti kirjanduse kõige võimsama kujundikeelega autor ja see kujundlikus ja see kujundikeel pärineb ikkagi luulest. Ja kui me võtame kasvõi krossi, sellised pealkirjad Tahtama, mida te näiteks tõite, aga ka ikkagi jälle kolme katku vahel, võimas kujund juba pealkirja tasandil, et kolm katku ei ole ju mitte haigus, mida Kross kirjeldab, kuigi ta on osavalt sinna romaani toodud vaid need on ju need võõrvõimud, mille vahel see väike Eesti on kogu aeg pidanud iseendaks jääma, ellu jääma nende nii-öelda hävitavate jõudude vahel ja Tahtama samamoodi, et nüüd on meil Eesti vabariik, see on see maa mis saab selleks, milleks me tahame, et ta saaks. Ja, ja krossi lugedes peab seda kujundlikkust kogu aeg silmas pidama. Et kui see kujundlikus ära unustada, kui unustada, et Kross mängib kujunditele siis võib-olla ei saada aru, miks ta kirjutab nii, nagu ta kirjutab ja mida ta üldse kirjutab, et mis on see tema kirjaniku sõnumetetega, Kross oma ajalooromaanides ei ole ka kunagi tahtnud kirjeldada lihtsalt mingit teist ajastut, et tema, see meetod on ikkagi analoogid ja kujundid kellega võiks Jaan Krossi tema mastaapsusest ja eri valgelisuses võrrelda. Kui üldse. Kui nüüd võtta kõrvale tõesti, kes on eesti kirjanikest veel sellist väga suurt ja võimsat oma kosmost loonud siis loomulikult ei jää mul muud üle, kui tuua siia kõrvale Tammsaare kelle oma kosmos on samamoodi väga isikupärane, väga võimas, aga samal ajal täiesti teistsugune kui krossil. Sellepärast et Kross, nagu öeldud, mängib kujunditele, mängib ka ajaloolistele isikutele. Tammsaare on teist tüüpi kirjanik, kes mängib filosoofilistele probleemidele, kes mängib inimese sellistele eksistentsiaalsete le põhiküsimustele ja mis neid kahte autorit võiks ühendada, on esiteks tugevad karakterid. Cross mängis paljuski oma loomingus karakteritena, kuigi tema võttis need ajaloost. Tammsaare üldiselt mõtles nad välja. Ja teiseks tõesti ka niisugune nii-öelda oma elulooline aines, mis Krossil on muidugi kas sa tugevam kui Tammsaarel. Aga Kross on ise oma oma elu loolisust käsitlenud, loengutes öelnud, et lugedes suuri autoreid ja ta toob sinna võrdluseks ka kohe Tammsaare näiteks Toomas Manni ja mõningate teiste autorite kõrvale märkas tema peagi kuivõrd oluline on just see oma elu loolisus kõikide kirjanike loomingus ja ka oma ajalooliste karakterite puhul ta on möönnud, et paljuski on ta täitnud nad selle oma eluloolise ainesega. Nii et see oma elulooline taust on see, mis võib-olla need kahte kirjanikuga ühendab. Aga põhimõtteliselt jah, oma stiililt oma kirjutamise viisilt oma lähenemisviisilt on nad väga erinevad, aga samal ajal mõlemad oma väga võimsa oma kosmose loonud autorid ja tasub ikkagi proovida krossi lugeda, kes seda seni veel pole teinud või on pooleli jätnud. Kindlasti tasub ja võib-olla julgustuseks öelda ka seda, et kui, kui seesama professor Martensi ära sõitja keisri hull on näiteks Saksamaal olnud sõna otseses mõttes pest sellerid siis vastika saavad eestlased ka nendega hakkama. Äsjases vestluses Maarja Vainoga jutuks tulnud romaanist Tahtama kõlab järgnevalt ka väike lõik. See on pärit Urmas Vadi saates glitter, mis oli kavas 2002. aastal ja loeb Guido Kangur. Ta lükkas paberid enda ees laual endast eemale ja ütles, vaadates mulle muiates silma. Ja kas teate, mis selle kohta tingimata rääkima hakatakse? Mina ei teadnud? No võtame siis ise vastavad sõnad suhu, hakatakse rääkima, et on makstud altkäemaksu. Tähendab, kellele ei saanud mina aru? Räägitakse, et mõnel pool ootavad vallad altkäemaksu. Kes maksab, saab keik lupsti kätte, kes ei maksa, selle asi venib. Kas sina, Maret, neid jutlusi kuulnud? Raputas puuvirn Rootsi lipu all pead ja harra poogen seletas edasi räägitakse mõnel pool mandril, tähendab, pidi mõnel mu ametivennal olema kohe nisukene nahjast sinisest paberist ümbrik pruugis, nurgad tarvitamisest kergelt. Hatul. Kuule, Maret, paraja köögis meile kohvi, Potja kolm tassi hakkama. Ta näitas lõuaga ukse poole ja Marettik süütu, kõndis uksest välja ning ison, poogen seletas oma pabereid kohendades. Nii et mina olen teid nüüd hoiatanud. Kui te riskite niisikliste kuulujuttude sumba sisse astuda, siis me võime ju üüritada. Kaua see Maret seal neid kolme tassitäit siis nüüd kallab. Isand poogen niheles veel veidi oma paberite kallal, tõusis laua tagant ja kõndis toast välja. Kohvi, kallajad kontrollima. Ja mulle turgatas pähe tobe mõte, et ega ta siis nüüd ometi nii et tõusin oma taburetilt ja kummardusin teiselt poolt lauda, tema pabereid silmitsema. Ja jumala eest, nagu sellistel kordadel juhtub, de kujutlete näete unes aimate midagi kummitusliku virgute arvate olevat end sellest vabastanud ja seal see on. Sest seal see oli veneaegsest potisinisest Hatule kulunud paberist ümbrik vaatas poogna paberite vahelt välja. Mitte häbenedes nurgeti kiikamisi, vaid kolmes veerandis pikkuses, täiesti avameeli ja maha salgamatult. Mõtlesin kiiruga. Tähendab ta Ain aasa ju silmapilk, ta jätab mulle vii kuu aega tegutsemiseks. Aga mina ei tea, mis ma pean tegema. Jumala eest, ma ei tea, kas tõmmata tema ümbrik esile tehase lahti, süljata, sinna sisse lükata seda paberite vahele tagasi. Jaan Krossi mitmekülgne loominguline tegevus jõudis muuhulgas ka teiste loomingu tõlkimiseni. Järgnevalt väike katkend rahvusringhäälingu arhiivist 1995.-st aastast kus ta toimetaja Vilma Jüri saluga just tõlk tekkimisest räägidki. Ma usun, et minu esimene katse midagi tõlkida sündis kooli ajal, ta on ammu ära põlema kaduma läinud ja nagu niisugune Snobismiga pooleks tegevus toimub koolipoistel modelkisin keelest, mida ma ei osanud ega oska. Ma tõlkisin mõned Petraacasoneetid itaalia keelest, millest mul tegelikult noh, võiks ju öelda, et ei ole, aimub aga mingi mingi võlu selles, nagu oli selles katses selles võimaluses kujutleda ühe ligipääsmatu asja ligipääsetavaks muutumist ja muutmist. Ja nii sahtlis tõlkimist, alustasin Siberis, mulle saadeti sinna raamatuid kodust olin päris situatsiooni kohta viisakalt raamatutega varustatud ja alustasin ainest. Mulle sattus kätte üks kaheköiteline niisugune valik väljaannetena, teine äriväljaanne ainet seal rööbiti siis tõlkisin ka natukene ploki. Ka spüüdid, mis Eestis ilmus, on tõlgitud. Ja siis, kui ma olin ess tagasi jõudnud, pakkusid siin mõned vanad sõbrad mulle leivatööd. Muuseas, Ralf Parve näiteks kuulus nende inimeste hulka, kes moodulid meeles pidanud olulisi esimesi töid oli, oli see, kui ma kas ei olnud Bresti surma, kui mingi peale Eesti sünnipäeva puhul 50 veni arve kirjutas loomingusse artikli projektisse tahtsin eestratsioonena. Enam-vähem klassikalise värssteksti enam-vähem tunnustatud tõlkija, see oli see aeg, kus minu enda tekstidega oli komplikatsioone. Neid ju aeg-ajalt ilmus, aga selle ühed ja teised toimetajad, leid ikkagi segased on ja siis oli tõrkeid. Ja siis siis ma trükkisin ja me tegime enne minuga koostööd. Aga muidugi on tõlkimine kompromiss tõlke ja tõlgitava vahel. Igatahes arvan ma, et mul midagi õppinud tõlkimisest No neid keeli, millest te olete tõlkinud, neid on üsna palju on saksa, prantsuse, vene, inglise, soome, rootsi oli Sekspiri raske tõlkida, te olete tema tormi tõlkinud Japteeriklase ja, ja mõtlesin No paistab, et üks oluline autor teil ikka on olnud Stefan Zweigi ja siin ma näen, et tema tervenemine vaimu läbi on ilmunud eesti keeles 70. aastal. Ja te olete isegi kirjutanud niisuguse eessõna, et miks ma selle raamatu tõlkisin. Sellele ma täna muidugi alla kirjutada, ega siin ei ole midagi väänatud. Lõpuread võib ette lugeda. Kirjandusteoste väärtustajad võivad leida, et see pole autori peateoseid ja kaasaegse psühholoogialoolased võivad öelda, et see pole ka nende erialakirjanduse tippteos. Aga selle väärtus slaiditeosena on ikkagi tähelepandav. Nagu on ka selle väärtus psühholoogilise Esseena. Mõlema väärtuse ühendina tundus raamat olevat tõlkija meelest liiga huvitav, et jätta seda ainult enese teada. Sama elamust kahju, need on kindlasti olnud mul sageli ajendiks. Aga veel kord sellest, milline oli Jaan Krossi isana. Nüüd kohtume tütre Maarja Unduski ka muuseas, just tema leidis kirjaniku arhiivist seni ilmumata värssromaani Tiid pagut tekstid. Ei saa nüüd päris öelda, et sellest värs romaanist üldse mitte keegi varem ei olnud mitte midagi kuulnud, aga kuna mina olen see isik, kes jõudumööda toimetab oma vanemate arhiivi kirjandusmuuseumi siis noh, loomulikult ma pidevalt takerdunud nendesse materjalides, mida on hirmus palju. Ja eks need Tiid pagutükke seal jäi mulle silma, aga teine takerdub ja on olnud minu abikaasa Jaan Unduski son kirjandusteadlane ja kes kuskilt hoopis teisest arhiivist sattus lugema Jaan Krossi Alma Vaarmani kirjavahetust ja avaldas sellest läbi kolme tula numbri, pika loo ja neid kirju siis seal Jaan kirjutab pidevalt ka oma emale ja Almale giid pagust tiidust. Ja siis ta küsis, et kas liid pagu, tulen ma seda näinud? Ma ütlesin, et tuleb nagu tuttav ette ja siis siis ikkagi leiduski seda seal muude paberite seas ja enam-vähem sai ta nüüd siis nagu kokku korjatud, sealt on ju puudu üks peatükk, kaheksas peatükk, aga jääb mulje, et seda pole olnudki, et võib-olla see on nagu meelega ära jäetud vahelt jälle ka lõpp on puudu. Ilmselt ei olegi, ongi jäänud lõpetamata. Ma olen kogu aeg tegelikult spetsialiseerunud rohkem Elle niidule, sellepärast. Mul on tundunud, et Jaan on minu jaoks nagu liiga suur tükk võim, ma nagu põhimõtteliselt isegi natuke ennast distantseerinud tema materjalidest mõeldes, et las sellega tegelevad ikkagi nüüd sellised professionaalsed kirjandusteadlased rohkem. Aga kindlasti on see mingi tunne, kui sa midagi leiad ja, ja huvitav on ka see, et mõnikord, kui sa midagi otsid ja ja tegelikult sa ei tea, kas see on ja siis lõpuks sa kuskile sirutad oma käe, siis sa võtad sealt selle õige asja. Väga huvitav fenomen, mida tuleb ilmselt sageli ette inimestel, kes mingites vanades materjalides ringi kondavad. Nõnda palju siis selle värsromaanina seonduvast, aga nagu öeldud, selle autori Jaan Kross on ühtlasi teie isa vend Märten on eespool oma lapsepõlvest rääkinud. Kas võiks öelda, et need olid teil sarnased? Noh, ega meie lapsepõlve päriselt ei kata, sest Märten on minu arust 11 aastat noorem. Nii et kindlasti minu varane lapsepõlv oli teistsugune, seda saginat ja seda kõike oli palju vähem. Toomas oli mu vanem vend, kes oli selline väga vaikne poiss, ema poeg, siis? Jaa. Ühesõnaga see elu võttis nagu tuure just siis, kui need nooremad vennad sündisid. Märte mäletab rohkem seda, aga mina mäletan ka hoopis varasemat aega. Vestlused isaga, millal need tulid? Isale meeldis ostelda intellektuaalsetel teemadel oma lastega minu meelest umbes nullist alates, tegelikult kui, kui lapsest oli kuulajat ja kuidas virisema ei hakanud, siis ta hea meelega vestles või näiteks saatis ta mind kooli esimestes klassides ja siis me ajasime juttu tuia, millest te rääkisite. Noh, elust ja olust tekst ja tal oli teadmised, väga tähtsad ja mälestused ja eks ta siis rääkis, võib-olla ka näitas mingit hoonet või midagi sellega seoses. Jaa. Jaa. Ta oli hea vestleja üldse hea jutustaja, arvan, et natuke oli see ka selline pärleid sigade ette muidugi, et et kindlasti ei osanud alati vääriliselt hinnata seda, mis sulle siis nagu pakuti niiviisi endastmõistetavalt, sest laps võtab endastmõistetavalt seda keskkonda, kus ta elab ja ega ma ei vaadanud, et oo, mul on selline isa või selline ema, et vaat kus nüüd alles on. Kas on täna midagi sellist maarjamida, tahaks hirmsasti isa käest küsida. Midagi sellist, kus tema arvamus oleks ikka ülioluline. No see tavaline asi, et õigel ajal jäetakse asju küsimata, see on põlvkonniti ja ongi niiviisi, sinna pole mitte midagi teha. Kui nüüd siin minevikku meenutada, siis muidugi ma tahaks küsida igasuguseid asju temaga noorema põlve elukohta ja kasvõi tema ütleme veel asumise aastate või laagriaastate kohta. Aga noh, tema on kirjutanud siiski oma mälestused üsna põhjalikud, selles suhtes on ta üsna palju oma mineviku kohta rääkinud ka mingisugust arvamust mingite situatsioonide kohta. Loomulikult oleks hea küsida. Kuigi Ma umbes aiman, et mõni asi võiks teda vihale ajada ja mis praegu juhtub ja sest et omalajal tajuga võttis meeleldi sõna ka päevapoliitilistes küsimustes, nii et mõnikord tundub küll, et see tema arvamus oleks päris hea, võib-olla sellega arvestataks, selles suhtesse kuluks teinekord ära küll. Jaan Krossi teadmised, lai silmaring ja kõikehõlmav elutarkus kulusid ära ka väljaspool kirjutuslauda. Kohtumised lugejatega, erinevad sõnavõtud, ühiskondlik tegevus. Nii valiti kirjanik 1992. aastal toimunud valimistel Mõõdukate nimekirjas ka seitsmenda riigikogu liikmeks. Ta oli parlamendi koosseisus vanim ja kuulus ka riigikogu kultuurikomisjoni järgnevas arhiivilõigus. 1993.-st aastast vestleb ta sel teemal Maarja Talgrega Rootsi raadiost. No ütle mulle, kas sul on palju tööd parlamendis praegu? Tähendab ja on palju tööd, vähemalt palju ajakulu. Kas ka töö, niisama palju on tulemust? See on ju teine probleem. Sa ei jõua kirjutada? Ei, muidugi mitte. Ma jõuan ainult nädalalõppudel. Laupäeval, pühapäeval asetada käsikirja lauale ja mõelda, et küll oleks kena keskenduda. Sest ma mäletan viimati sind, nägin nii pikemalt, rääkisime sellest, siis oli vist umbes aasta eest ja siis sa ütlesid just, et sa pidid ikka minema. Sa tundsid, et su hüljes anud olid, sa pidid just praegu ikka Parlamendis töötama, et nagu kuidagimoodi eesti nõudis sind. Nonii tundus nii, tundus, et ma olen püüdnud seda Eesti arengut ka oma oma raamatute kaudu mõjutada ja toetada. Aga nüüd uutes oludes, tundus mulle, et ma justkui peaksin seda tegema otsesemalt. Seni ma ei ole kahetsenud, ma olen küll vahetevahel natuke tüdinud ja ja ka natuke väsinud, aga sellega on harilikult nii nagu nagu kunagi keegi kirjanduskriitik üks möödunud sajandi venelane ütles, häine lugemise kohta. Aga siis, siis juhtub midagi, midagi inimlikult Miamis, antset või teinekord ka juriidiliselt nii segast pikantset, nii raskesti lahendatavad. Või mõneks ajaks niivõrd huvitavad, et tasub selle alli töö ära ja siis teinekord isegi õnnestub midagi tähendab midagi niisugust, mis mis on, ma arvan, Eesti stabiliseerumise ja Euroopasse tagasi liikumise mõttes ikkagi noh, enam või vähem väärtuslik. See teeb rõõmu ja siis võib jälle taluda igavust ja teatud intringaanlust ja inimeste väiklusi ja ja väga naljakaid isiklikke ambitsioone. Ja siis tuleb jälle kord kanda, et vaatleja iseennast samade omadustega ei paljastaks. Seal on mitmesuunalisi tegevusi. Kahtlemata, see on nüüd ikkagi Eesti Parlamendi esimene tööaasta. Ja kõik need sisselülitumise ja hea töörütmi omandamise ja teatud traditsiooni kujunemise ajad. Nii et. 23. septembril 1993. aastal kirjanik siiski loobus parlamendiliikme tööst ja nagu rõhutas tütar Maarja just veidi enne seda, kui oleks jõudnud välja teenida parlamendiliikme pensioni. On ilmselge, et Jaan Krossi armastatakse suuresti just tema ajalooliste teoste tõttu. Üks lustakamaid nende seas on kindlasti Dustus mardileib ja sellest on sündinud 2006. aastal ka raadioteatri kuuldemäng. Selge see, et rõõmsameelses noores apteekri õpilases on üksjagu peidus ka kirjaniku enese elujaatavat olemust. Tai narts, mina leian, ta segas selle kokku ja ülkus asjad tõesti lootumaks ära. Oo see Teetri maatseum. Kuramuse toriga. Turke, proovige. Natuke proon, seda tehti nii, et see on parem kui norsellid, jalapritse suhkur ja ingveriga mesijuttu. Kooli kõhu terveks teinud. See mardileiba minu tagumiku Toikkamise ära õitsenud, see mardileiba minu ihutusa nagu pliikoguga ära võtnud. Err roo. Ma tahan iga päev seda pardileiba sööma hakata. Hommikusöögi peale lõunasöögi peale õhtusöögi peale ja söömaaegade vahele. Hapu veiniloksu ilustuseks. Ühel noal, mis piiskopi keele alla viib, peab vähemalt nimi peen ja ladinakeelne olema. Mitte Mardiley, vaid martsib paanis. Mida kogu maailm, kui ma ladina keeleseadusi õigesti aiman edaspidi martsipani hakkab kutsuma. Kuidas panna punkt tänasele saatele? Võib-olla juba korrates alguses kõlanud mõtet, et 100 aastat meistri sünnist on ühest küljest igavik ja teisest küljest hetk mõelda igavikule ja püüda hetki Jaan Krossi lugedes on kindlasti midagi sellist, mis väärtustab elu. Saates kõlas fragmente ansambli Rond ellus muusikast. Märten Kross aga pühendas oma isale laulu, kui ring saab täis. Ja just seda me nüüd lõpetuseks kuulemegi. Haldi, Normet-Saarna ja helirežissöör maris. Tombak soovivad ilusat päeva ja kohtumiseni. Kui see on mingi uue algussiilis, oled tagasi, kus oled juba olnud kuid karika teisiti. Kohe kui ring saab täis. Ja sina saidki omal ajal jale tähene katel linnuteel. Käiksumate laeva kiiluvees ei ole miskit issanda tuba.