Jaan Krossi. Ja ajatus. Sel nädalal mõtleme suurele eesti kirjanikule, kel täitus eile 100. sünniaastapäev. Toimetaja Mari Tarand meenutab nüüd Jaan Krossi kui muhedat majanaabrit. Maja Tallinnas Harju tänaval, kus ma praegugi elan, sai valmis 1962. aasta suvel. Olen selle maja üks väheseid esmaasukaid meie trepikojas. Vanemad inimesed kasutasid ka sõna paraadnas oli kuus korterit ja nendes on aastate jooksul lühemat või pikemat aega elanud küll perekond Kuusbergid, Kersti Merilaasi ja August Sang. Perekond Johansoni Kaplinskid, Salurid, Uno Laht, vetemaad. Aga ainult korter number üks ja korter number kuus on niisugused, kuhu tuldi alguses ja kui lahkuda, eriti, siis igavikku. Alguses ühendasid korterit üks ja kuus põhiliselt laste mängud sest meie pojad ja krosside poisid olid enam-vähem üheealised all. Trepikojas seisis Eeriku kelk, kuhu oli suurte tähtedega nimi peale kirjutatud. Aeg lendas, minust sai kirjandussaadete toimetaja. Aga ometi olid esimesed intervjuud Jaan Krossiga väga rasked. Üks asi on ju mõnusas kohvilauas küpsiseid krõbistades. Rääkida igasuguseid jutte aga kirjaniku intervjuud tehes pidin alla suruma oma väga suure aukartuse selle inimese vastu. Mäletan, et kui ilmus kolmandad mäed, siis ei leidnud ma mitte kuidagi õiget lähenemisnurka. Ma ei tahtnud banaalselt küsida, kust tuli teose idee või kas kirjutasite selle valmis ühe hooga või midagi muud sellist. Aga ometi päästis mind seekord Jaan Kross ise. Seekord ei olnud Ta raske intervjueeritav, meelde on jäänud saade pealkirjaga minu ülikooliaastad. Seda lindistasime aastal 1982 ja mul on tuline kahju, et ei saanud tookord rääkida krossiga põhilisest, sest tema ülikooliaastad olid olnud teisel ajal. Kuid tagasi trepikotta vähemalt ühel võib olla, kahel korral on meie maja ukse ees ja trepikojas saginud ootusärevad raadio ja televisiooni töötajad, et oodata, millal kuulutatakse välja Nobeli kirjanduspreemia. Meie korter oli isegi natuke nagu mingiks eelpostiks. Nobeli auhinnast ilma jäämist on Eesti kogenud mitu korda. Aga see ei vähenda kirjanike suurust. Ja üks korteritevaheline side veel helistatakse ülevalt, et kas meil ei ole raamaturiiulis seda või teist raamatut. Ükskord otsis Kross koguni omaenda vahe lugemiste, kolmandat või neljandat köidet. Kuidas nii, aga kõik need, kelle tubade seinad on soojustatud tuhandete raamatutega teavad, kui raske on üht ja teist just vajalikku raamatut hetkel leida. Elleni hääl telefonis. Meil ju on see, aga Jaan ei leia üles. Mõnikord saime aidata, mõnikord mitte, aga vahelugemised muidugi olid meil olemas kus püsiks veel jahe, mõjumi ja veri saaks olla rahul, kui kaldaid sööb vahune meri ja isegi lumi on vahul. Neid ridu lugesime üliõpilaspõlves Marju Lauristiniga koos ja tervitasime vaimustusega uut luuletajat. Ja see oli täitsa teistmoodi luule kui meie eakaaslaste Paul-Eeriku, Kaplinski, Ehini luule, mis just meie kõrval ja meie vanuses sündis. Ja kui neil luule uuenemise aastaks del seoses vabavärsi ilmumisega ja sellega harjumisega tekkis ühiskonnas laiemalt konflikt siis asusime meie noored kaitsema Ellen Niidu, Jaan Krossi ja Ain Kaalepi luuleuuendust. Tegime aktsioone, kogusime allkirju Ki ja siis saime saatjaks kõik see Jaan Krossi elutöö, tema novellid, romaanid lõpuks mälestuste raamatudki ja seega see katus, mille all me koos elasime siis mõtlengi vaimset katust, mille all minu põlvkond on võinud elada. Jaan Krossi aeg. Ja ajatus. Kuuldud helilõigu Volysija toimetas Haldi Normet-Saarna