Ozzy. Ja ajatus. Täna 100 aastat tagasi sündis Jaan Kross mees, kelle kirjanduslik pärand pole ainult meie rahvuslik uhkus, vaid köidab lugejaid ka kaugel väljaspool Eestit. Kuna suuresti just kirjaniku loomingule pühendatud saade on täna kavas kell 14. Null viis siis nüüd kuuleme lapselapse hinge lunduski, mälestusi, need loeb. Maian Kärmas. Võiksin püüda rääkida ainult papask aga on tunne, et pole mõtet kõnelda temast väljas Pole mammat minu jaoks mitte kuna nad olid alati koos isegi siis, kui papa oli juba lahkunud. Seega võtan neid ühena. Nad olid suurepärased kirjanikud, ent sellest ei ole mõtet mul jutustada, kuna seda teatakse niigi ja paremini kui mina. Nende teoseid saab lugeda ning seal on kõik olemas. Nii et pole minu ülesanne seda kirjeldada. Ehkki mulle oli väga oluline, et nad olid kirjanikud ning oli neist vaimustuses. Mammale-papale oli kaks imelist kodu, millest osa sain ja mis olid minugikodudeks üks Tallinnas Harju tänavas teine Hiiumaal kassaris. Need olid tõelised paigad ja suur perekond tegi mind õnnelikuks aga ei jõua täna selle kohta palju jagada. Pealegi said teisedki sellest osa, nii et ma pole ainus, kes seda mäletab. Mis siis üle jääb? Sellele, mis jääb pühendanud ja allesjäänud lehekülje kolmandiku sellele meie ühisele saladusele. Põim, mis saladusse ongi lihtsalt miski, mis sündis nii vaikses vaikses olemises meie kolme vahel üksnes jumalatunnistusel. See, mismoodi olime kuus, kuidas üha teie juures käisin päevast päeva, mis rõõm see oli ja kuidas teid armastasin. See algas umbes, kui olin kaks, kolm, 14, kes mäletaks. Hakkasin omapäi teile tulema. Miski tõmme oli nii tugev. Siis olime, istusime, kulgesime, rääkisime, palju muhelisime. Olin osateist. Alles aastaid hiljem hakkasid pihta mu teadlikud vaimsed otsingud. Aga teiega koosolemine oli neile suureks allikaks. Kuna teie läheduses see on kirjeldamatu, sain tunda seda, mis ajas mind samal ajal naerma, nutma tegin, meeletuks ja ogaraks, mis õnnestas, vaigistas kõik. Ja vaid korral julgesin seda teile otsesõnu väljendada ning veel nii pelglikult korterist lahkudes tundes, kui kõikehõlmavalt teid armastan, kui ebamaiseks mu oleluse teete, poetasin selle, teete, vaatasin veel hetkeks otsa, lahkudesse järel kiirelt. Meil polnud tavaks niimoodi rääkida, küll aga tunda. Meist igaühe elus kohtab inimesi, kes puudutavad kohutavagi sügavusega, millega ei oska vahel midagi ette võtta ega tulegi lihtsalt voolata laabuda. Minu jaoks olid nemad niisugused kaasteelised. Kui neist kirjutan, haaraks keha ja meel justkui palavik. Vahepeal lööb igatsus pistvalt siis tundmatus kuid lasen neil maabuda. Õieti nad teevad seda ise lihtsalt vastu võtta. Elukõiksus. Loomulikult ei olnud neil veatud, iseloomud kellelgi pole. Kuid kui loete nende sõnu, teadke. Neist kiirgas tohutut soojuse väge seega tasub neid usaldada. Jaan Krossi aeg. Ja ajatus. Kuuldud helilõigu Volysija toimetas Haldi Normet-Saarna