Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere päevast, kallis raadiokuulaja, alustab rännusaade reispass. Mina olen tõrkin ja räägin sinuga praegu siit. Türisalu pangapealselt. Mõtlesin, et kõlgutan veidikene jalgu, vaatan merele. Aga vihma hakkas abistama, niisiis istun hoopis autos ja kuulan seda vihmakrõbinat vastu katust esiklaasi. Ma ei tea, kas see kas see ka mikrofoni kostub. Igal juhul on mul suur au ja hea meel, kui oled eraldanud järgneva tunni oma väärtuslikust pühapäevast selleks et saaksin sind mõttes reisile viia. Möödunud nädalal rääkisime me Kagu-Aasia toidust. Ja mitte ainult ei rääkinud, vaid Lürpisime sinna suisa supi ka kõrvale. Aga ma mõtlesin, et hoian seda joont. Arstid soovitavad, süüa tuleb suisa iga päev. Ja mind on ka väikesest saadik ema õpetanud, et ära reisil kõhu arvelt kokku hoia, et pigem jäta, jäta ekskursioonid vahele. Niisiis viin sind täna maitserännakule, mõndades restoranidesse või söögikohtadesse teisele poole suurt merd Lõuna-Ameerikasse ning Kariibidele. Tegelikult on veel teinegi põhjus seda teha. Mind kutsuti Lõuna-Ameerika maitsetest rääkima esimesel mail ehk siis üleeile toimuma pidanud heategevusseminarile millel on nimeks džäss. Sümfoni on see loodud 2013. aastal teispoolsusesse rännanud telekoka Rainer Härmi ehk džässi mälestuseks. Ja tema laste toetuseks. Ja seal saavad kokku toiduala profid ning igasugused toidu afiktsionaadod et tutvuda uute hoovuste ja hea-paremaga toidumaailmas. Kuid muidugi jäi see sündmus teadagi mille tõttu ära. Niisiis, miks mitte rääkida Lõuna-Ameerika maitsetest, nüüd hoopis raadios? Ma pigem ei alusta sellest, milliste elukate, milliseid kehaosasid süüakse näiteks Amazonases sest ma usun selleks, et maitsemeelel reisida ei pea ilmtingimata kõike suhu pistma, mis sipleb, roomab või halvasti, lõhnab. Lõuna-Ameerika pakub selles osas nite ainult ekstreemsusi või eksootikat, vaid vaid naudinguid kogu oma sellises küllusliku kirevuses maailma tippu kuuluvaid kiusin restorane ja muidugi ka salajasi nurgataguseid Caro jalgadel turuputkasid. Aga alustaksin sellisest fantastilisest Kariibi meresaarest, millel nimeks Jamaica. Ja olin ma siis eelmise aasta aastavahetuse paiku seal kunstnik Tarrvi laamanni korraldatud väikegrupireisil. Sest Tarvi tänaseks juba elab Jamaical ja kes oleks parem teejuht, kui mitte kohalik rasta. Sõitsime me siis sellisesse linnakesse, millel nimeks hälligeid. Fond on selline kohalike rannaküla. Pigem turiste ei ole. Kuid noh, kui ma kujutaksin ette, et kui sa kuulud näiteks Kingston keskklassi, kelle jaoks võib-olla Miami kuurordid uusikal veidi kallis, siis seal ketrab fond, võib-olla noh, koht just sulle selline veidikene Rähemas tänavad, pigem sellised. Asfaldi asemel on kas asfaldiaugud või liiv, aga selline armas ja muidugi mitte väga suur, jah, kindlasti mitte linn, vaid ikkagi külakene. Ja siis on seal selline restoran, nii, ta on selle küla suurim ja, ja juba selle restorani pärast sõidab, jäetakse sinna kohale isegi, et et liiva peal on siis otse rannas mõned sellised lagunenud hurtsikud. Mõned neist meenutavad oma kujult paati, sest sest noh, või noh, ühesõnaga ehitatud selliseks paadikujuliseks ja ja siis seal on see restoran. Et nendes nendes nendes nendes paatides või nendes putkades on siis nagu sellised suured perelauad. Ja süsteem käib nii. Lähed, võtad laua, sätid ennast sinna sisse ja paned oma kimbud kompsud maha ja siis lähed sellisesse peahoonesse tellima ja peahoone on, on selline veidi tume, pime. Selliselt, nii valguselt suuruselt kui ka asja on, sealt meenutas mulle sellist, noh Tapa vaksalihoonet aastal 1986 ja selline suur sebimine sees käib nagu täpselt, mitte midagi aru ei saa, aga grill huugab ja grill on selline mitu ruutmeetrit lai keda söed ja selle ümber siis. Sest ütleme, vähemalt 15 kokapoissi ja ja, ja grilli ees on siuke suure leti peal laiutavad 30 40 tõsise mehe käsivarre jämedust, homaari ja kõik elus. Ja siis seal kõrval on suur kala kast ka suur nagu seal kala külmkapp sees on, jäätükkidele segamini, on, on, on nagu suured kalad, sellised, mõned meetrised, mõned on mingeid kolmekümnesentimeetrised erinevast erinevad tõust ka. Ja, ja kõik ka ju midagi ei saa aru, küsid nagu tellima peab, sellepärast et ettekandjad võtavad sealt köögist nagu mingeid asju viivad, viivad, viivad siis inimestele väljalaudadega, kuidas sellega tellimine käib, see seda nagu ei saa aru ja kedagi nagu ei huvita, kahe siis hakkad vaatama, eks ole, vaatad, mida teised teevad. Tuleb ülikonnas härrasmees, viisakas ja käärib omal ülikonna manseti käise niimoodi üles, siis pistab käe bum sinna sellesse suurde, sellesse kalakasti nagu tõmbab sealt pupp sihukese suure purika välja läheb, virutab selle kokkade juurde rektile ja ja siis ja siis ütleb, kuidas ta seda soovib süüa, kas praetult grillitult või kastmega. Ja siis see kalu, kala kaalutakse ära. Ja, ja mees saab kviitungi. No ühesõnaga, tegime siis täpselt samamoodi, valisime seal seal seal need asjad välja, lähed jääd, siis saad selle kviitungi, lähed kassasse ja seal on eraldi luuk ja, ja läbi klaasi istub selline suur ümarproua, et katla siis temale maksad ära ja, ja temana piitungil allkirja. Ja selle lähed viid uuesti kokkadele või õigemini kokkade administraatorile, aga noh, see tundus seal ka kogu aeg vahetuvad täpselt, kedagi ei saa aru, kellele seal misse nii, aga sellele tüübile viid ja ja võetakse sul see kviitung vastu nagu Volga poes omal ajal on ju või ma ei tea, vist isegi siiamaani. Ja lüüakse laual oleva naela otsa pump ja siis võid minna oma lauda tagasi. Ja nüüd võid võtta juba vabalt, et siuke jama ikka, no problem võitlus on läbi ja, ja siis tuuakse sulle juba siis ettekandjate poolt see pidusöök lauda ja ja vahepeal kusjuures selline lugu, et et sa näed, kuidas köögist tuleb kokapoiss üle ranna õla peal suur kast, mis on täis neid homaari, skeletid, kombitsaid ja nii-öelda jäänuseid ja viskab sellesisuline Plarstimerr võit laiali, et noh, ilmselt siis mingi hetk tulevad mingisugused teised loomad, kes selle ära söövad. Aga see oli nagu selline võimas vaatepilt ja see kordus iga 10 minuti järel, sellepärast et see, et see restoran on nagu päris suur ja iga 10 minuti järel see tüüp oma suure kastiga nende homaari kombitsatega seal mere ääres käis. Ja see toit, no loomulikult endale värske ja imemaitsev mahlane. Ütleme nii, et kogu see koht, et ma usun, et et kadunud Anthony Borden oleks andnud pool kuningriiki kindlasti, kui kui saaks sellises restoranis telesaadet teha. Kui te seda muidugi teinud ei ole, et ma ei ole tegelikult päris kõikide asja näinud. Ma ei mäleta selle restorani nime, kuid kindlasti on see selle hälli käitub fondi kõige kõige suurem või kõige kuulsam restoran ja ja kui huvi siis, siis muidugi ma innustan ühendust võtta Tarrvi Laamann iga, kes heal meelel oma kodusaar nii sõnas, pildis kui ka live'is kindlasti tutvustab. Aga ja sellesse õhtusse oled seal, on ju kõht on mõnusalt head-paremat täis, reetsed Raythonees, kest, päike loojub, päev muutub ööks. Ja elu oli ilus. Ja ma panen siinkohal mängima ühe lühikese jah, kõigest kaks ja pool minutit. Ja lõbusa lõbusa rege loo mis vabalt võis just sel hetkel ka rannakõlaritest tulla, sellepärast et see oli seal sel ajal populaarne. Esitajaks on küll veidi kurja gängi kuulsusega artist nimega vaip Scartel kes ise istub, ma saan aru Jamaical üldsegi vangis ja sealt vangistas iga kuu ühe loo välja laseb. Kuid loo pealkiri on lihtsalt hai. Ehk tere. Kallis raadio kahe kuulaja Reispass täna siit Türisalu panga pealt kus Wism krabistab vastu kaotust ja klaasi. Ja rändame siis Ladina-Ameerika maitsetes. Ma räägiksin järgmisena ühestama suurest kulinaarselt armukest, kelleks või milleks on Argentiina? Ning muidugi sealsed streigid, mida saab süüa kasvõi lusikaga. Buenos Airese linnas asub üks linnaosa, millele nimeks saanud Elmo. See on selline kesklinna kõrval, kuid veidi vanem, veidi boheemlaslik, kum. Veidi kitsamate tänavatega ma ei saaks öelda. Kalamaja majad meenutavad saanud Helmas siiski pigem Pariisi kesklinna kõrgete lagedega suured kivihooned. Kuid jah, seal ei ole, seal, ei ole suuri hotelle, promenaadi või ööklubisid ja ja asub ta siis kõige suurematest tuiksoontest veidi eemal, samuti ka samuti ka sellisest restorani või jõelu tuiksoonest, milleks, milleks on? Jah, mitte Rekoleta vaid Tuleks selle linnaosa nimi praegu meelest ära, okei, pole hullu, Sand Elmo ja, ja seal asub selline restoran, millele on nimeks saanud Disney Well. Tõlkes on ebatasapärane ja tuleb see siis sellest põrandavormist, et seal on nagu kuidagi niimoodi ma ei tea, üks osa on natuke kõrgemal madalamal ja nagu ikka tüüpiliselt Argentiina liha restoranidele, siis grill on kohe ukse ees suur grillija ja ütles rööpa jämeduste varbadega grillrest, mida saab siis selle suure rauast vändaga, saab, saab üles-alla alla alla lasta. Kelnerid, sellistes valgetes särkides vanemad härrasmehed, Need, valged särgid, nüüd noh, on selliseid pigem pikka aega kantud. Aga nendest õhkub sellist aristokraatiat, et Buenos Aireses on üldse üldse palju selliseid. Narva kohvik kuu pool vaibiga nagu kohvi, Liquid või restorane, mis on olnud lahti mingi 60 aastat järjest, see kelder on ka seal töödanud vähemalt juba 45 aastat ja ja nad on hästi ägedad tüübid, mulle meeldivad sellised vanemad, vanemad, mees, kelnerid et nad üldse ei tee oma tööd sellise näoga, et et oi, et ma olen siin ainult ajutiselt ja häda sunnil, et seal on nagu tõeliselt lahe ja nad on tihti sellised ka niimoodi kergelt ülbed, aga mitte nagu see ei ole sulle nagu häiriv, vaid, vaid vaid ta nagu lihtsalt, ta teab ise juba nii palju paremini, mida sa tahad veel siis, kui umbes teada, et see majavein teiega, see ei kõlba täna kuhugi, et ma ikka toon sulle üldse mitte kalli, mingisuguse normaalse veini. Ja nii edasi. Ja minna tasub kindlasti sinna tehnivelli restorani, mitte enne üheksat, sest Argentiinas on kombeks süüa hiljem ja kui sa lähed enne üheksat, siis sa sööd üksinda lihtsalt et võid vabalt minna ka kell 10, aga kell 10, no siis peab juba natuke aega järjekorras seisma. Aga see läheb ruttu. Ja, ja see on päris suur koht ja, ja lauad on pisikesed ja nad on pandud hästi väikeste vahedega, et võib-olla 10 sentimeetrit laudade vahe ja sellised Vakstuga kaetud, et ei peaks kogu aeg linu vahetama. Ja kui seal rahvast täis räägitakse kõva häälega ja naerdakse ja osades laudades ollakse suurte peredega ja ja, ja pered on veel omakorda loomulikult palju lärmakam vaade, et, et selline sotsiaalne melu on see, mis on selle restorani puhul nagu väärtus omaette. Sest ei ole üldse harv juhus, et õhtu edenedes sinu kõrval laual istuv inimene tunneb igavust ja ja hakkab sotsialiseeruma. Et seega võid vabalt restoranist endale kaaslase leida, kellega juttu puhuda või minu pärast. Kas võid Angola minna. Ja toit on ka muidugi imehea ja üldse mitte kallis. Ja, ja minu lemmik lemmiklihatükk Argentiinas kannab nime piisada Chorizo. Mis hispaania keeles on selline väike keele keele võib, võib alguses tekitada segadust, sellepärast et Chorizo on üldiselt kõikides teistes hispaaniakeelsetes maades tuntakse vorsti nime all aga see ei ole mitte vorst, vaid on sees, mida nimetatakse Riibayks. Jah, kus on selline väike pekiäär ka, et kui on see päris sisefilee, siis need on Argentiinas juba sellised tõesti nagu nii, nii, nii nii või moodi et võib-olla tahad natuke rohkem tekstuuri, et siis et siis tiivsed juriisaja. Ja üldse mitte kallis, et ma ei oska sellest Eigi sellistest kuulinaarsetesse võidekstuursetesse üksikasjadesse minna, aga aga selge on see, et Argentiinas saab ikka väga paljudes ja väga lihtsates kohtades sellist liha, mis, mis meil siin Eestis on ääretult, et eksklusiivne ja kallis. Ja jah, sellesse restorani läheksin ma küll iga kell tagasi nii toidu kui noh, eelkõige just selle ambiaansi pärast. Ja ühes varasemas argentiinateemalises saates, mille ma tegin Andides. Seal ma vist juba rääkisin, et Argentiinas seal väga lihtsalt meie verivorsti sarnast asja, mille nimi on morssi Murcia. Meie verivorstist natukene pehmem küll, jah, ta on selline selline. Tal ei ole sellist kõvemat koorikut ümber, aga maitse on umbes sama jah, ja seal väga hinnatakse, nii et selline väike ühendus. Aga ühesõnaga jah. Tehnivell on restorani nimi, asub ta täpselt meeles, Defense aia Independence tänava nurga peal. Sand ELMO Buenos Aires, vohh. Aga äkki jõudiski kätte põhjus mängida? Nüüd siis Lõuna-Ameerika muusikat? Võtame natuke võrreldes maikaga tempot maha. Siin on Argentiina 39 aastane lauljanna. Sole tahad? Astu, Ruti lugu kannab nime Jossigi Amy pais. Jah, ma armastan oma maad. Minu meelest väga ilus ja ka ilusa sõnumiga lugu, mis räägib sellest, kuidas ma olen rändur, matkaja elu ees palju armastuse süda, mees. Aga eilne on alati meeles ja, ja kunagi ei unusta, kus, kust sa pärit oled ja kus on sinu kodu. Thea, kallis kuulaja, Me jõudsimegi oma maitsereisil Peruusse välja. Peruu kööki võiksin ma kiita lõpmatuseni ja ikka olen ise pigem selline turuaugu inimene või. Või siis heade, kuid lihtsate restoranide afiktsionaado. Et väga selline fänni fän siia ei tähenda ju tingimata kõige paremat toitu. Ja hästi saab Peruus süüa küll, oi kusteruulasele meeldib hästi süüa ja, ja ma võiks jäädagi rääkima Peruu köögi mitmekesisusest ja unikaalsetest maitsetest ja eks mul on sealgi kujunenud välja omad lemmikud. Lihtsamatest kohtadest rääkisin Jamaika Argentiina näitel. Ning täna on ikkagi selline kokasaade. Siis räägin Peruu köögist just selles kõrggurmee võtmes. Ma julgeks öelda, et, et Peruu köök on Ladina-Ameerikas ja terves maailmas just nüüd tegemas täieliku võidukäiku. Aga kui eelmises saates Hans arvelt rääkis, et kui lähed või kus iganes maailma nurkas lähed ja leiad eest kuitahes lihtsa tai Joindi ja saad kindla peale süüa siis Peruu köök väljaspool Peruus pigem oma võidukäiku just nimelt selles nii-öelda kõrgemas hinnaklassis. Järjest uusi Peruu restorane avatakse New Yorgis, Londonis, Madriidis ja minul õnnestus käia eelmisel aastal. Sellises restoranis, millel on nimeks tsentraal, asub see Peruu pealinnas limas. Ja kohti on sinna vähemalt sellisteks klassikalisteks, õhtusöögiaegadeks või tundideks saada umbes sama süsteemiga nagu linnateatrisse pileteid, et, et kaks kuud ette avatakse registreerimine ja siis. Ja siis hakkad nagu onlain broneerima. Ma olen aru saanud, et maailma mainekaim suurim ja sõltumatu restoranide edetabel on the world fifty pest dot com selline ja selline sait. Sest näiteks miseleni või mis Lääne ja Michelini tärne Lõuna-Ameerikas üldse jagata, selleks peab riik ise läbi oma restorani või turismiministeeriumi kuidagi sellelt Michelini Kaidil taotlema. Et ja muidugi maksma, et nood oma need skaudid üldse üldse üldse riiki saadaksid. Aga igal juhul see world Swisti pestot kom on siis erialaspetsialistide hinnangul kõige suurem mainekama organisatsioon mille sõna maksab ja, ja mille edetabeli koostamise süsteem on on laiapõhjaline, objektiivne, sõltumatu ja üleüldiselt respekteeritud. Kuna mind ennast väga need edetabelid ei huvita. Ma ei, ma ei sea oma eelistusi numbrite järgi ritta, kuid noh, nii ka reisimisel. Et noh, minu pärast oleks võinud matšublitsu sealt uute maailmaimede uue seitsme maailmaimetabelist ka välja jääda, sest kui kunagi oli seal hommikul värava taga peale meie pundi veel kolm inimest, siis ja siis ühel hetkel on 600 inimest, siis noh, see mõjub sellele maagiale ikka mõjub. Samas vaatame päikselise poole pealt, võib-olla praegu on see igal juhul kinni ja võib-olla järgmisel korral, kui ma sinna minna saad, nüüd jälle peale minu veel kolm inimest, et praegu tundub küll nii eniveis, et võib-olla just seetõttu ma jõudsin sellesse tsentraalrestorani alles eelmisel aastal, sellepärast et selle kõige mainekama tabeli järgi on tsentraal olnud mitu aastat maailma number neli restoran. Ja okei, noh ütleme nüüd, praegu on kuuendaks kukkunud kui päris täpne olla, aga kui võtta ikkagi 50 parimat ja nende seas on sellised linnad nagu New York, Pariis, Tokyo, London, kus ma ei tea, igas linnas on võib-olla sadu Kõrg-restorane, mis tahaksid selles tabelis olla. Ja siis liimas on selles tabelis kokku kolm restorani, lisaks atraalile veel Maido, mis on number seitse, see on selline siis Peruu, jaapani köök ja, ja üks on veel natuke tagapool, aga sellest võib-olla hiljem see selleks igal juhul tsentraal ja selle rajaja on Peruu selline kulinaaria täielik superstaar, kelle nimi on Virhilio Martinez ja näiteks tema teisel restorani, mis asub Londonis ja kannab nime liima. Et sellel on küll see, see, see Michelini täht ilusti olemas kusjuures esimese Peruu restoranil terves Euroopas aga natuke siis sellist numbri närimist ka, et Peruus on olemas 32-st maailma kliimavöötmest on olemas 30 ja, ja veidi erinevatel andmetel seal siis maailma 100 seitsmeteistkümnest kliimavöötmest on Peruus olemas 84 kuni 90 ja seda kõike siis mitte ainult tänu erinevatele kõrgustele andides, vaid, vaid ka sellele, et ühel pool andia vaikne ookean ja kõrb ja teisel pool on Amazonas ja siis on seal need hoovused ookeanis, mis mõjutavad seda kliimat ka ranniku ääres ja, ja ilmselt siis sellest kõigest ongi tingitud see sega köögi köögimitmekesisus, sellepärast et noh, loomulikult ei kasva samad asjad Amazonases, mis kasvavad rannikul ja, ja vastupidi. Ja siis selle tsentraali, restorani õhtusöök või nende hetkemenüü kujutab siis läbilõiget nendest kliimameetmetest. Ja noh, minu teada seal väga tihti seda menüüd ei muudeta ka võib-olla kord paari aasta jooksul igal juhul see ei ole alakaart, restoran, seal ongi see selline set menüü ning käike või kliima vöötmeid oli tolle tollel korral siis selles õhtusöögist kokku 16. Ja muide, ma praegu avastasin, et ma ei olegi täna väga palju toidust endast rääkinud, pigem söögikohtadest. Aga ju siis nii ma parandan selle vea kohe. Then Tsipensi, istud seal peenes kohas, onju, ja siis üks nendest 16-st käigust oli kartul mis muide nagu tomatki on pärit Peruust ja mida on seal ikka, no ikka sadu ja sadu sorte. Ja siis see kartul on serveeritud niimoodi sellises mingisuguses savivormis, mis on siis unikaalne, mis selle kartuli ümber mätsitud, mille sees ta on siis omakorda ahjus olnud see liidne vorm ja nii edasi, nii edasi, onju ja, ja, ja siis siin on sinu silme all siis nii-öelda vorm nagu toksitakse siis nagu puruks on ta seal jahtunud ja hops tehakse lahti, palun, ja see. Aga just paar päeva varem olime andides ühes naljas meie nii-öelda sealses sealses salakohas kus on ühe vana inka asunduse varemed. Kõrgel mäe otsas ja arheoloogia seisukohast ei oma need varemed eriti suurt tähtsust ja just seetõttu ei käi seal ka palju turiste, sellepärast mulle meeldib seal käia, et on selline nagu matsu pitsu vastanda, et matsu pitsal saad sellised noh, ta on küll väga-väga-väga kihvt vitsu ja seal on tore olla, aga seda küünarnukitunne, et seal nagu päeva peale ikkagi nagu jagub, siis selle vastukaaluks on nagunii tore olla kuskil mäe otsas selle nii-öelda Patša mama väikese maa ja kõikide nende vaimudega kahekesi. Ja noh, olime seal nendel varemetel tulime õhtul, päike oli juba loojunud, tulime sealt mäe otsast alla. Natuke päris külm oli, isegi mägedes mägedes, õhtul ikka läheb jahedaks ja ja seal ei liigu reeglina veel vähem õhtupimeduses ühtegi hingelist, ümberringi on tühjus. Tähed säravad, mõned mõned üksikud savitellistest majakesed, mille mille juurde alles hiljuti sai ainult eesli või hobusega. Ja mul oli autunnust tunnistada mõne aasta tagust hetke, kui üle mäe toodi sinna hütikeseni esimest esimest korda elekter. Ja no ühesõnaga selline koht, kus kellelgi rändurina reeglina asja pole, sest seal lihtsalt ei käi neid ja ja, ja kõht oli päris tühi. Ja siis mäe all ootas meid väikese lõkke ääres sketši proua oma kübarakesegaja ja ja istume, sirutame, näpud lõkke poole sooja ja. Mäletan, et ma just mõtlesin, et teha kotis on mingi närakas sulanud kiks veel, et umbes et kas peaks selle lahti tegema. Ja siis proua toob oma seitse, seitsme undruku alt välja poti sihukeste ime magusate koorega keedetud kartulite ja ja värske lehmatoorjuustuga kenasti rätik ümber, et kuum püsiks. No vot ja siis tagasi liimasse sellesse tantsi, tantsi restorani ja sõime seda maailma top neli kartulit ja siis üks minu reisikaaslane, kes kes peab Tallinnas ka baari restorani, ütles, et teada et seal mäe otsas sele tädikese kartul, seal põlle oli ikka palju, palju parem. Vot nii. Kuid ma ei taha sellega mitte kuidagi pisendada kindlasti tsentraali, restoranikokkade võimet külaline maitsemeelel läbi terve Peruu rännakule viia. Lihtsalt teinekord juhtub, et et maailma kõige kallim kohv ei tule mitte peenest espressomasinast või veel vähem mõne vaese loomakese seedekulglas, vaid on vaid lõkke kohal tehtud tatikas. Kuid ma usun ka sellesse, et et nii nagu teenivad oma palga välja tsentraali tubli meeskond ei pea ka selle tädikese kartul seal mäe otsas või, või pätikohvi lõkkel ei pea olema odav. Isegi kui see tädike ei oska küsida, nii nagu tsentraali omad. Ja isegi sellessentraalis on selline toit siiski kaks, kolm korda odavam kui kui sarnase tasemega restoran. Kes seda listi droonifoto, ma vaatasin isegi järgi, jah, Myra suur ment on, see on prantsuse Riviera. Ah jaa ning mille looja ja peakokk on juhtumise Argentiinast ning number kaks on looma Kopenhaagen. Ja, ja sellest on Eestis kirjutatud küll. Igal juhul jah, ma ei ütle, et maailma top neli restoran mulle pettumuse valmistas. Ei. Ma lihtsalt ei oska neid maitseid võib-olla piisavalt erialaselt kirjeldada. Kuid selle nii-öelda kõrgklassi restoranidest on minu lemmik liimas selline restoran, mille nimi on astrid ja kastoor. Ja temagi oli veel hiljuti selles samas viidatud top 50 tabelis täiesti olemas, kusjuures hinnatase on tolles täiesti meie vanalinna restoranidega samasse klassi. Nii et jah Peruus on iga, iga toidukord on elamus, kui veidi vaatad, kuhu minna. Ja veel kord ka pärast nende peenete restoranide küla stamist. Ma jään ikka truuks oma tädikestele, onukestele, sellistes lihtsates restoranides või või turuaukudes lemmiktoiduks Peruus alati see Vitša seal Peruu signatuurroog, noh lihtsamalt öeldes siis toores kala laimimarinaadis või noh, toores on ta siis seni, kuni marinaadi pannakse, aga see marinaad on värske, ehk siis kala lõigatakse tükkideks, pannakse sinna tšillit, et sool pipar üldse päris lihtne, mingi mingeid liigseid keerulisi maitseaineid ei ole, aga Peruu tšillit muidugi on selles mõttes natuke unikaalsed ja siis värske laim pannakse sinna peale ja põhimõtteliselt segatakse ära üks minut ja kaks minutit ja siis juba servas serveeritakse need põhimõtteliselt kala ikkagi toores või mereannid. Ja järjest rohkem näen ma seda ka Eesti menüüdes. Kuid seda Peruus ja vičet on võimatu võimatu reprodutseerida. Sest et meil ei ole selliseid, selliseid, selliseid laine, mis on nagu sellised või sidruneid, mis nagu laimi ja sidrunivahepealne. Aga noh, kuigi Lõuna-Ameerikas on täitsa vičesid, noh ma ei tea, Kolumbia ütleb, et meil on omasevitš palju parem, Equador ütleb, et neil on enda oma, Tšiili ütleb enda oma, ma olen neid proovinud. Peruu all ei ole tõesti ausõnaastet. Ja mulle tundub, et eesti restoranides ikkagi kardetakse hirmsasti seda chilli ja laimi panna, et ühesõnaga Grehti, et, et siinsed lugejad on alati rohkem sellised. Sellise äkise kategooriasse lähevad minu meelest. Aga jah, et, et vabalt võib liimaska nädal aega või kaks nädalat mööda saata, nii et oled, käid ainult erinevates nagu ägedate restoranides ja selline erinevad reisisaitide või reisitabelite poolt on liima valitud juba mitu aastat järjest Ladina-Ameerika selliseks kulinaaria kulinaaria sihtkohaks number üks. Just selle just selle Peruu köögi, selle mitmekesisuse aja. Ja imemaitsva poolest. Ma lubasin kui aega jääb rääkida ka mõne ekstreemsuse seos söögiga, praegu vaatan aega, meil veel on. Teagi Buicangi siis taaskord ja avariijõele Amazonases, kus oleme siin vilksamisi käinud. Mõned saated tagasi paaril korral ja mozzee hõimude juurde. Selliste kaugete küladega oleme me teinud mitmel korral, nii et võtnud kaasa, ostnud turult jahibisi padruneid, sellepärast et kaugetes külades on igal mehel on püstseinal siin reeglina vana roostes, aga aga padruneid ei ole, et siis tood, kui tahad seal külas mõne mõne mõne aja veeta ja, ja inimestega hästi läbi saada, siis tood neile turult jahipüssi padruneid ja siis sa saad toitu. Et noh, kütib ta siis nii endale kui sulle. Jaa. Ja ma mäletan, et jõudsime me sinna külla ja ja toodi õhtul või noh, tuli mingisugune tüüp tuligi, et, et kuulge, et noh, et süüa tahate, et mul on siin selline lugu, et et et mul on liha nagu seal looma nimi on paga, et noh, et, et seda nagu tahate ostult ära, onju. Ja siis ma nagu küsin, et mis tüüpi loomse kelle, mida ta nagu meenutab, et öelda, et ja, ja et on selline nagu hirve sugulane, hirve, irve koodiloomet. Ja siis noh, hea küll, ta vaieto siia, et teeme ära ja siis toodi kohale ja siis selle hirve sugulasel vaatasid nagu konkreetsed rotikäpad, vaatasid koti seest välja, et ilmneb, et pagan, selline viie kilone lihtsalt, aga öise eluviisiga ja jaa, seda pakat või seda rottime siis. Järgnevad nädal aega sõime nii hommikuks kui lõunaks, kui õhtuks, kui praed Tuult kui grillitult, kui hautatult, et liha tal iseenesest ei ole, tal nagu maitsel ei ole häda midagi. Aga jah, et kui sa nagu nädal aega on su ainukene toidu toiduesinejaid, siis et siis ühel hetkel Noh küll küll järgmisel korral, kui jõuad kuskile, kus sa oled, ma ei tea, noa ja kahvliga lauda omale muna tellida, et küll küll õpid seda hindama. Ja siis juhtus seal veel selline lugu, et läksime Läksime me ühe kohaliku kooliõpe, et aga koos metsa ja ühesõnaga ma võib-olla jah, võib-olla kordan ennast võrreldes. Et kus kohas üldse asub, et see asub nagu Peruu Brasiilia piiril tasub väga kaugel kõigest, mida me nimetame tsivilisatsiooniga, sinna ei lähe teid, sinna läheb laevaga korra aastas ainult jõulude ajal ja, ja noh, me siis läksime sõjaväelennukiga ühte ühte punkti, kust me omakorda siis läksime paadikesega nagu edasi. Ühesõnaga see on, see on niivõrd remontkoht ja, ja piirneb nende aladega, mis on veel tänaseks täiesti puutumata. Ta, kus elavad need hõimud, kelle kellast ei teata üldse mitte midagi, ei teata, mis keelt nad räägivad ja kaardistatud on nad ainult siis lennukite pealt nende külade asukohad, et et need ei ole need kohad, kus sa lähed, hakkad seal midagi, ma ei tea, looduskaitsest või kaitsealustest liikidest rääkima, et need inimesed elavad nii, nagu nad elavad ja on seal kogu aeg nii elanud, et et noh, see on võib-olla natuke suurem teema, ma ei hakka nagu liiga liiga süvitsi minema, igal juhul see kooliõpetaja, kellega me jahile jahile vaid metsa jalutama läksime, ta viskas omale jahipüssi õlale. Ja Sydell oli ta nimi selline noor tüüp, noh, võib-olla ma ei tea, 20 date aastate teises pooles. Ja ühel hetkel tõsime Me möirafi kamba peale ja Erafid lihtsalt tulid puude latvades ja ja tegid, ajasid oma Merafi asju ja tüüp tal ei, tal ei olnud nagu üldse mingisugust sellist hetke ka, et oleks vaadanud neile otsa või küsinud või midagi, et noh, et kuulge, vaadake, vennal oli sekundiga oli, oli, oli relv, oli, oli käes ja panin, vaatasin üles, valmivat põmm ja üks kukkus, aga kukkus niimoodi ta ei kukkunud maha, ta jäi nagu okstesse kinni lihtsalt. Ja siis ta nagu eriti aega ei andnud, teised ei pannud plehku ka naljakas, kusjuures, et ju nad, ma ei tea siis, kas ei ole seal nii palju seda jahipidamist, et nad, et nad, et nad oskaksid seda pauku karta või kaaslase kaotust või midagi ja panin kohe järgmise paugu ja kõmm ja seekord siis kukkus, vaesekene kukkus nagu alla ja, ja siis õpetaja. No ütleme, kui saba välja arvata, siis on võib-olla keha seal mingi 40 sentimeetrit pikk või midagi sellist, et ta nüüd nii suur ei ole nagu võiks arvata, kui tema häält kuulda, aga aga, aga, ja, ja siis ta mingitest okstest või Palmidest mingi hopp juba seal, see teeb mingisuguse sellise. Nagu. Selliselt seljakoti moodi asja või mingisuguse võrgu ja viskas sinna sisse ja siis vaatas meile otsa. Lähme edasi. Ja ta ei teinud seda, kusjuures üldse mitte mitte mitte mitte meile muljet avaldamiseks, vaid see oli tema pere õhtusöök, et ta üldse meile ei tulnud, tal ei olnud plaanis. Meile seda pakkumagi tulla. Aga kui ma nüüd ikkagi päris aus olen, siis meil uudishimu sai ikkagi nii paljuvõitu, et õhtul läksime selle kooliõpetaja maja juurde Nillima, ütlesime, et noh, et äkki äkki saame siis ka väikese väikese suutäie proovida, ma ei tea, kas ma peaksin selle üle uhke olema või mitte, aga aga ahvi ma sõin ja noh nagu ikka telliste, selliste asjade puhul öeldakse teist laktikened maitseb nagu kana. Aga mu sõber Darwin, kes meiega kaasas oli, tema ütles, et noh, et mis asja, et pole siin midagi imelikku, et tema, kes on näiteks Peruu Peruu armees käinud, ütlesite Peruu armee näeb välja selline, et sind visatakse džunglisse, antakse sulle mingisugune varustuse ja põhimõtteliselt ongi sellega üleelamislaager, et sa lähed ja peavad olema seal mitu kuud kuskil lihtsalt seal metsas. Ta ütles, et sellisel puhul on offi afi söömine täiesti tavaline, et nad isegi on sellised metafoorid nagu selle kohta öeldakse, et lähed, lähed sõjaväkke, et noh, et sama hästi öeldakse, et lähed ahvimets ahvi sööma. Ja noh, ma ei tea mingeid ekstreemsusi veel siin mõelda siis Peruus andides siis on vägagi tavaline söök merisiga ja ei ole see mingi üldse mingisugune teine liik või, või. Ei ole kuidagi erinev selle, selle Meris ja sellest meriseast, mida meie oleme harjunud siin lemmikloomapoodides nägema. Ja põhjus on väga lihtne, tegelikult neid ta nagu delikatess, et ta ei ole, ta ei ole selline nagu lihtrahva tähendab lihtrahvasöök on ta küll, aga, ja, ja teda on lihtne pidada, sellepärast et ta sööb kõiki asju, mida maha visatakse, nendes samades Andide savi hütides neid ilusti seal peetakse ja, ja söövad nad ära kõik, mis kõik, mis üle jääb ja kosuvad ja ja siis ühel hetkel, kui pidu tuleb, siis vaene meri, seakene läheb ahju, karvad võetakse maha ja, ja kusjuures süüakse niimoodi ta reeglina süüakse pool üks portsjon taldriku peal on pool ja ja saetakse ta pooleks siis niimoodi pikkupidi. Nii et taldriku peale ongi siis pool merisiga, pool pead, kaks käppa, eks ole, kõik kogu see kogu see profiil nii-öelda ja ja no ega temagi maitselt meenutab siis. Ma ütleksin kana ja jänesevahepealne selline kergelt kergelt rasvasem liha. Ja noh, muidugi Amazonas, et noh, selliseid palmi ussikesi vaklasid, kilpkonnasid noh, mida kõike, et kui sa, kui sa kõnnid kiituse turul ringi, siis siis selliseid selliseid maitse, ekstreemsusi, Seal ikka omajagu jagub. Kuid veel kord jah, nagu ma ka alguses ütlesin, et selleks, et maitsemeelel reisida ei ja toidust naudingut tunda ja, ja midagi väga erilist kogeda ei tähenda tingimata, et et kõike peab endale kõike, mis roomab ja vingerdab, peab endale suhu toppima, et. Et neid maitseelamusi ja saab ka, saab ka teisel kujul. Lõpetuseks nagu ma saate algul mainisin, siis pidin esinema ja võib-olla sarnast juttu rääkima paar päeva tagasi heategevuslikul seminaril džäss Symphony millega seoses teen reklaami just äsja-äsja ilmunud raamatule kannab see nime telekokk, džäss ja tema aeg. Kaasteeliste mälestused. Koostaja on Ene Ojaveski ja vastab siis muuhulgas küsimustele, kuidas ja miks sai Rainer härmist 90.-te Eesti kuulsaim telekokk džässtööst restoranide köökides ja sellega kaasnevast stressist ja, ja alkoholist ning ning näiteks ka elust eelmise sajandi lõppu legendaarsemaid restoranis eeslitall. Ning lisaks meenutustele on seal raamatus ka üht-teist kasulikku nii hobikokale kui ka grillmeistrile, nii et. Nii et leidke seda, nagu öeldakse, hästivarustatud raamatukauplustest. Ja veel, lõpetuseks, kuna meil siin on juba kokasaade mitmes mõttes, siis siis võitsime vabaduse tõlkide ära ühe Anthony Bordeni tsitaadi mis inglise keeles kõlab küll ehk veidi terav meelsemalt, kuid siiski proovisin. Kas me tõesti tahame sõita hermeetiliselt suletud paavsti autodes läbi Prantsusmaa, Mehhiko või Kaug-Idamaapiirkondade toitudes ainult Hard rock Cafe ees ning McDonald sis? Või tahame me süüa ilma hirmu tundmata, rebida hammastega kohaliku hautist ja nurgataguse taco putka, müstilist lihakäntsakad maitsta julgelt seda kergelt grillitud kala pead, mida meile Heldel käel pakutakse. Mina tean, mida mina tahan, mina tahan seda kõike kasvõi korra proovida. Suur tänu sulle. Hea kuulaja, kui olid selle tunni meiega. Tegin tänases saates mitu viidet varasematele saadetele, mis on valminud Jamaical või Argentiinas koha peal. Kui huvi veidi pikemalt kuulata, mis naismais, ehk eriliste toredat. Neid vabalt järelkuulata, kui lähete raadio kahe kodulehele või avate oma telefoni podcasti programmi tänase saate kohta otsin oma pildivaramust mõned mõned ülesvõtted ja panen need Facebooki lehele R2 reispass. Lõpetuseks vaatan vist on aega võib-olla isegi mängida kahte lugu, jah. Lugu, mis pärineb aastast 1977. Ja mida mina kuulsin esimest korda eelmise aasta oktoobris. Üheseid kiituse pilpakülas või veidi koledamat öeldes slummis krabisevat vest tüüpi raadiost. Ja pärast seda, kui aega, siis siis mängin veel ühe looma oma kuusko sõbralt Puurude kaha esituses. Saatele nimeks Reispass, värske vaban, raadio kaks. Eetrisse tuli saade. Nüüd on vist juba nüüd on vist juba natuke kuulda vihma vihmakrõbinat, auto plekk-katusel, sest et tulin ma siia Türisalu pangale, et lihtsalt inspiratsiooni mõttes üksinda teiega rääkides veidi kaugusesse merele vaadata. Saan seda teha ka praegu läbi vihmamärja klaasi. Värske, vaba on raadio kaks. Mina olen Ivatsepterkin ja kauni kohtumiseni või noh, nagu praegu on kombeks öelda, vaatame päev korraga. Aastalvego.