Algava saate pealkiri on toonmeister ja pühendatud on ta Eesti raadio helirežissööridele. Esimene saade kannab pealkirja kinni püütud heli. Kas vaim pudelis? Kaheksatkümmet aastat loeme oma rahvusringhäälingu vanuseks. Kaheksatkümmet aastat, loeb ka eesti kutseline sümfooniaorkester oma vanuseks. Kui raadiotehnika võidukäik 20. sajandi alguses andis võimaluse ja tõuke rahvusringhäälingute tekkeks tekkis ka rahvus ja raadioorkestreid paljudes Euroopa riikides ka meie lähimate naabrite juures nii põhjas kui lõunas. Muusika on iga ringhäälingu jaoks nagu elava organismi vereringe mille ringlus kannab süsteemi elujõudu. Ja samal ajal tegelikult selle tulemusena kogunes ja koguneb, täienes ja täieneb päev-päevalt raadiote juures helisalvestistes koosnev kultuurivaramu, omaenda rahva ja riigi kultuuripärand. Ka meie, Eesti raadio heliarhiiv on see põhiline koht, kust otsida ja leida aastakümnete taguseid muusikalinte meie heliloojate loomingust kollektiivide ja interpreetide esinemistest. Palju aastakümneid tegutses raadiomaja lausa muusikaasutusena. Minu mälestused küünivad umbes 40 aasta tagustesse päevadesse minu kolleegide omad veelgi varasematesse aegadesse. Mida mäletama ja kuidas võtta seda kokku luua üldist pilti. Kui sa 20. sajandi kuuekümnendatel seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel aastatel astusid sisse Tallinnas Kreutzwaldi tänav 14 asuvasse raadiomajja, mida senini tuntakse vana raadiomaja nime all ja mis valmis pärast sõja ajal siis võis tunduda ühe suure muusikakoduna. Majas käikusid orkestrihelid. Avatud Foonika ustes paistsid helipultide taga istuvad helirežissöörid ja helioperaatorid. Erinevate uste taga mängiti erinevaid palasid, žanre salvestati, monteeriti muusikateoseid või saateid. Fuajees võis kohata malet, mängivaid või anekdoote, jutustavaid muusikuid. Majas töötasid Eesti raadio sümfooniaorkester, Eesti Raadio, estraadiorkester, Eesti raadio, segakoor mitte koosseisuline Eesti Raadio kammerorkester, Paul Mägi juhatusel ja mitmed laste lauluansamblid. Need kollektiivid töötasid raadioteatris ja väiksemates stuudiotes. Nat mahutasid oma töötunnid seitsmele nädalapäevale. Paralleelselt pidi jääma aega ja ruumi veel graafikujärgsetele lindistustele. Lisaks toimusid rohked niinimetatud majaväliste interpreetide esinemiste salvestamised mis olid planeeritud kas muusikasaadete, toimetajate poolt või teiste toimetuste poolt. Siit majas käisid läbi kõik tolleaegsed tõsise ja kergemuusika interpreedid ja ka parimad taidlusmuusikud. Maja oli sõna otseses mõttes hommikus südaööni ja kauemgi täis muusikat. Ei olnud siis imestada, et just muusikatoimetus pidasin vaated kõige tähtsamaks suuremaks lüliks raadio igapäevatöös. Kuid toimetus juvaid kasutas muusikat, tellis ja kasutas heliga. Tema kõigis staadiumites tegelesid teised inimesed, insenerid ja helirežissöörid. Toon meistrid. Just naine toon meistritele, tahan pühendada selle viieosalise saatesarja. Ent see pole mitte ajalooline uurimistöö, vaid pigem mõtete ja mälestustebukett. Paraku on just see valdkond teinud läbi tohutu tehnilise arengu kuid vahel on tunne, et selle üha täiustub. Failitehnika kõrval käitub inimene nagu muinasjutupoiss, kellel on kõikvõimas džinn seal mütoloogiline loodusvaim kinni püütud pudelis. Kuid ta ei tea enam, milleks kõigeks küll tema võlujõudu kasutada. Teisalt proffide toon meistrite kutse-eetika ja eesmärgid aga oleksid nagu ajast aega ikka samad. Ja see on liikuda ideaali poole, mis justkui silmapiir tasakesi samal ajal eest ära taganeb, kaugemale libiseb. Kuid küllap on igalühel selles töös oma tunnetus, oma eesmärk, omad mälestused ja tulemustes oma käekiri. Tänases saates kasutan ära kauaaegse kolleegi 1952.-st aastast raadiomajas ja helirežissöörina hiljem restauraator rina töötanud Heino Pedu saare mõtteid ja mälestusi. Ma olen pannud oma sarjale pealkirjaks toonmeister. Võib-olla kõigega mõtlemegi natukene selle sõna üle. Mulle isiklikult meeldib see rohkem kui kui helirežissöör. Selles on midagi olemuslikku, aga sina kogu elu selle asja sees, elanuna. Kuidas sinu tunne ütleb? Usutavasti tõepoolest see ametinimetus toonmeister võib-olla sobib paremini toda elukutset näitama. Ja huvitav on see, et välismaal mitmel puuril ei teatagi, mis asi või kes on helirežissöör? Need on kõik toon meistrid. Minu ees on 31 nimemaid omaadik Matti Brauer, Vello Meier, Tiit Varts, Aili Jõeleht, maris Laanemets, Teet keelman, Tanel Clement leidja Orusaar, Asta Kuivjõgi, Jaan Sarv, Toomas Rood, Heino Pedusaar, Jaan koha, Eino Tamberg, Heino Jüri salu, Arvo Pärt, Jaan Rääts, Ville Kell, Vello kõhelik, Igor Karsnek, Margo Kõlar, Rauno Remme, Eriksen plekk, Raimo Kangro, Lepo Sumera, Gennadi Taniel, Arvo Purga, Madis kareda, Johannes Valdma, kes küll pole režissööri ameti nime kandnud, kuid administratsiooni tööd Ta ja, ja arendusjuhina seda tööd väga palju teinud ise ja raadio sellealase töö käekäiku ka suunanud. Et kõik on teinud lühemat või pikemat aega helirežissööritööd. Mõnedel on saanud see elutööks nagu ka mu tänasel jutukaaslasel Heino Vedu saarel kellel on huvist saanud kirg. Ja tänu tema kollektsionääri fanatismile on meie suurarhiivides praegu olemas täiuslikud täisinfoga kogud. Eesti muusika heliplaatidest selle alguspäevadest alates kuni jah, loodan väga, et see kogu täieneb ja saab olema täiuslik, kuni meie päevadeni ja veel ikka edasi ja edasigi. Aga Heino, läheme meie ajas tagasi. Eks meie olime oma issiga, olime ju vennaliku liidu rüpes aega. Ja mingitel aegadel see oli, ütleme, 40.-te aastate lõpp, 50.-te algus, hakkas Ringhäälingute ess tekkima vajadus spetsialistide järele, senior kuidagi kogu see töö olnud nii, et võetakse mingi mikrofon, pannakse kuhugile üles siis leitakse kusagilt töötajate hulgast inimene, kes oskab nuppu vajutada või keerata. Ja sellega asi piirdus. Jah, ja siis hakati lappisi tajuma niisugust asja, et on vaja natukene sisulisemalt selle töö peale välja minna. Muusika, orkester, solistid, orkestrid, peab olema tasakaal, muusikaline tasakaal, eks ole. Aga kas niisugune ei tea, kust võetud nupukeeraja tajub, kuidas see õige tasakaal on, et on viiuleid, on sellosid, joon puhkpille ja kõike nii palju, kui vaja. Ja kuidas, ütleme, helilooja on seda mõelnud ja kuidas dirigent seda on hakanud edastama. Ja siis tekkiski niisugune võrdlemisi kiire muudatus mitte ainult selles suures Nõukogude Liidus, vaid ka meil Eestis. Et need lihtnupukeerajad jäid kuidagi tagaplaanile ja võeti ametisse. Muusik, kud, tõelised muusikud. Meil oli siis, niiet oli helilooja tudengite hulgast võtta Jaan Rääts, Arvo Pärt, Eino Tamberg, Jaan koha, Heino Jüri salu ja nendest kõigist hiljem väga nimekatest heliloojatest kujuneski meil välja kõigepealt see esimene ešelon. Aga sa ise, millal sina said, toon meistriametisse? Toon Meistrite grupis vabanes üks koht. Ja see moment on mul ülimalt selgelt meeles. Tolleaegne radiomuusikajuht oli helilooja Lydia auster, üks lõpmata tore inimene ja hea helilooja ka veel peale kõige muu. Ja mul on väga selgelt meeles, kuidas ma läksin tema juurde, et noh, kuidas oleks, et et noh, et ma olen natukene muusikaga kokku puutunud. Tõsi küll, mitte kuigi süvasuunaliselt, ütleme teoorias või nii, aga ikkagi natukene. Ja et kuidas oleks, et võib-olla prooviks siis proovitigi ja võeti mind kõigepealt loomulikult prooviaja peale paariks kuuks ja jällegi on mul ülimalt meeles esimene salvestis, mida ma pidin siis nii-öelda pilasena tegema. See oli meie Alumäe ja kompanii keelpillikvartett. Ja siis tegin siis omaarust selle võtte ära. Loomulikult neid võtteid käidi kuulamas, variante käidi kuulamas ja ja siis oli nii, et mugulate ära ja siis ikka viimane kõik need neli kutsusid mind ükshaaval nii-öelda natukene nagu nurga taha ja ütlesid, et kuule poisse mind, minu pilli on natukene vähe kuulda. Ja esineb kõik neli ja siis nendele kõigile neljale eraldi ütlesin, et jah, loomulikult ja ma saan aru, et see on minu viga. Ma lisan teie kõla natukene juurde. Tehke järgmine variant ja tuldi kuulama, siis oli kõik parimas korras, loomulikult. No mis sa tegid vahepeal mitte midagi. Ja, ja ju siis see, et kõik oli siis pärast teist varianti oli parimas korras. Ju see kõlakas jõudis Lidia austerini. Ja see panigi mind paika. Küsin vahele. Kes õpetas sind, kes olid seal enne sind või sellel ajal? No enne mind olid Jaan koha Heino Jüri salu heliloojatest nemad olid ütleme pool aastat või aasta varem olnud ja noh, tõtt-öelda, ega minul nendelt nii-öelda tehnilise poole pealt midagi õppida ei olnud. Ma õpetasin vabandage neid, sest mul oli ikkagi mingisugune tehniline ettevalmistus olemas. Solid hirmus noor ja juba seitsmeteistaastaselt ma olen kuulnud, sa kirjutasid oma esimese raamatu, mis teemal see on? See oli raadiotehnikaõpik. Ja huvitav on see, et sa ilmus kolmes trükis lühikeste vahemaadega. Nii et ma nüüd rehkendan seda, et see raamat pidi olema igas kuuendas või seitsmendas eesti keelt kõneleva perekonnas kui mitte laua peal, siis vähemalt vähemalt riiulis. Kas sa saaksid minu kui raadiokuulaja silme ette manada? Sa oled uurinud ajalugusid ja tehnikaajalugu ja asja, mismoodi raadio esimeste aastate ajal toimus üldse muusikasaade missugune nägi välja mikrofon, kuidas tulid esinejad, missugusel kujul läks heli Trisse ja kas oli võimalus ka seda kinni püüda ja salve panna. Jah, tähendab eks Tallinnas hakkas ju raadioringhääling tööle ju nendel aegadel, kui mind veel ei olnud olemas 20.-te lõpus. Ma olen neid ajalooasju natukene uurinud ja pilte näinud ja siis paistis niiviisi, et seal oli lihtsalt ühes toas oli üx mikrofoni kobakas kobakas üleval. See oli tavaliseks. Diktor luges või rääkis sinna sisse, nüüd esineb see ja see väntas selle grammofoni käima. Pani siis plaadi peale ja siis mängiti maha. Ja siis, kui oli vaja esinejatele midagi öelda, siis pandi käsi mikrofoni peale. See saatesse ei kõlaks või kostaks ja siis anti siis juhtnöörid. Ja huvitav on see, et umbes nendel aegadel loomulikult oli vaja, et seal hakkaksid ka meie solistid esinema, sest millegagi oli vaja kava täita. Tähendab, see esimene raadiostuudio 20.-te aastate lõpus oli mingisuguses väikeses korteris pikal tänaval. Ma olen muuseas seal käinud isegi. Ja siis, kui nad kolisid hiljem Estonia teatri- ja kontserdisaali hoonesse, siis oli muidugi avaramad tingimused. Aga ikkagi kõik oli väga primitiivne, ega seal seda heli, kes teab, millegagi eriti reguleerida ei saanud ja siis oli nagu vana Karl Ots, jällegi Estonia kunagine kuulus laulja mulle rääkis. Siis oli nii, et stuudio stuudios mikrofon akna taga olid siis need tehnikamehed. Aga akna kohal. Mul olid mitmevärvilised tuled. Üks värv tähendas seda, et laula vaiksemalt. Teine värv näitas seda, laula kõvemini ja nii edasi. Ja ma olen isegi niisugust asja lugenud. Tõsi küll, see oli veel varasemast ajast ja heliplaatide tegemise ajastust. Kui veel mikrofoni ei olnud, tähendab, lauldi plekk ruuporisse siis oli isegi niiviisi, et lahul ja kõrval oli assistent, kes siis hoolitses selle eest. Ta pani kõrgete nootide jaoks laulja ja ruupori vahele papitüki sest mingisugust kruvi või heeblit või regulaatorit lihtsalt ei olnud. Ruupor toru ja Turust läks siis selle Heli salvestamise või kirjutamise membraani ja nõela ja selle peale. Nisukesed vigurid olid tollal. Laseme siinkohal nüüd laulda Karl Otsal helilint on aastast 1928 ja seonaaria Wilhelm kintseli ooperist evangelist. Aga mille peale siis jäädvustati ja kui pikaks ajaks see võis püsima jääda? See on muidugi väga huvitav küsimus, tähendab kui me räägime ringhäälingutöös ja loomulikult esimesed heliplaadi salvestamise masinad tulid 30.-te aastate keskel tolleaegsesse, riigi ringhäälingusse ja Need olid väga huvitavad masinad, salvestati niisugustele asjadele, mida tehnikud nimetasid pannkookide, eks need olid vahasegust viie sentimeetri paksused kettad, ütleme jah. Miks nad nii paksud olid? Vigur oli selles, et salvestamisel peab ju nõel jätma niisuguse lainelise joone sinna süvendi ütleme jah. Järgmine etapp oli muidugi magnetofonid. Ja huvitav on see, et Tallinnasse tulid magnetofonid üsna varakult, nii et 38. aastal juba olid meil esimesed A E G saksa firma magnetofonilt paar tükki olemas. Ja kusagil. Ma võin natukene valetada, ma ei tea, täpselt umbes 40. aastal oli juba asi, niiet et meie reportaaži autos, mida tollal hõbehalliks nimetati, oli juba üks niisugune masin sees. Väga huvitav on sealjuures see, et kui 50.-te aastate alguses hakkasid meil käima Moskva salvestusbrigaadid miks nad meil hakkasid käima, salvestamine käis sel juhul loomulikult Moskva rahadega. Ja ega vaba riigikesel ei olnud ju niisuguseid rahasid välja panna, tervet ooperit otsast otsani salvestada, eks ole, orkester, koor, kõik tahtsid honorari. Aga Moskval rahasid küll ja küll. Ja siis tulid ja hakkasid sealt igal aastal käima, meil niinimetatud salvestusbrigaadid oli see üks paar tonni oma aparatuuri kaasas kusjuures aparatuur oli eelnoa-aegne olemuselt ja kui nad siis esimest korda tulid ja hakkasid oma kupatust üles seadma ja siis nägid, et meil oli raadiomajas, oli veel noh, ütleme sõja aegadest säilinud korralike partuursesse saksa kupatus oli tõesti heatasemeline, mikrofonid olid võrratult paremad kui need, mida nemad sealt suurest pealinnast kaasa tõid. Siis juhtuski nii, et nemad jätsid omase tonni jagu aparatuuri, jätsid kõik kastidesse ja hakkasid meie aparatuuri peal salvestama nii, nemad tegid kogu aja. Nii et see oli päris huvitav seda asja kõrvalt jälgida. Ühesõnaga, siis saabus meile magnetofonid ajastu. Siis ma mäletan insener Olev kaske ja 40 viiendat aastat siis oli väga suur tähtpäev. Raadio leiutamise 50. aastapäev tähendab siis, kui, Ja siis oli tolles samas kultuurihoones, kuhu ma pärast paar aastat hiljem tööle sain, oli suur raadionäitus ja seal siis oli etenduse nael, see, et sedasama insener Kask demonstreeris rahvale magnetofoni ja inimesed, kes olid selle ajani ainult kuulnud kahisevaid, kratsevaid, heliplaate. Nendel oli muidugi see täiesti uus maailm, kuulata praktiliselt kahina vaba ja puhast helimagnetlindilt. Ja siis oli see, mis mul on siiamaani meeles, kuidas Olev Kask võttis lindi rullist meetriseid, juppe jahutas meiesugustele pisikestele. Ja mina hoidsin seda juppi, kui mingisugust reliikviad aastaid. Oli see lint laiem, kui ütleme nüüd viimase aja ei. Lindi laius stabiliseeriti või määrati juba esimeste magnetofoni tega ära. Nii et see oli 6,25 millimeetrit algusest peale. Aga sinus olid juba siis ikka alged olemas, et saada, toon meistriks ja kollektsioneerijaks ja restauraator yks sinus on just see koguja ja süstematiseerida alge väga tugev. Kas see tuli ehk koos tehnikaülikooli ja Leningradi kinoinseneride instituudi õpingutest või on vastupidi, et need koolid on just nagu selle kutsumuse peegeldajad? Ma ei tea isegi, miks ma olin juba lapsest saati kiindunud mehaanilisse muusikasse Cramofonidesse nimelt ja Kraulutasin seda pilli nii palju, kui jaksasin. Ja võib-olla sellest siis oligi mu kõige lähem tutvus meie omaaegsete eesti kuulsate vokalistidega. Hiljem, kui ma juba hakkasin Racias tööle või õieti juba natukene enne seda juhtus nii et millegipärast hakkasin koguma Eesti omaaegsed heliplaate sealt kuidagi nagu automaatselt kujunes välja see, et ma hakkasin tegema nendest plaatidest ka saateid raadiosse. Olid mitmed niisugused sarjad, nagu avame heliarhiivi uute möödunust ja Velgato ja need käisid läbi aastakümnete mune ja materjali selleks hankisin just nimelt nii-öelda kogumise teel. Ja hirmus huvitav on see, et kui mul juba need saated algasid siis alguses ma saate lõpus alati ütlesin, et kellel, kus on veel kusagil küüni või pööningunurgas niisuguseid vanu plaate teatage ja nad teatasid. Mis siis muud, eks ma siis sõitsin kohale. Kohtusin mitmesuguste inimestega, mõned loovutasid plaadid mulle, mõned lubasid ümber võtta ja mõned nõudsid vastuteenet. Vastuteene oli loomulikult see, et ma pidin oma kodusest fonoteegist oma kodustel plaatidelt nendele ümber võtma. Kassettide kaupa neid huvitavat muusikat. Tahes-tahtmata sinu näited nüüd toovad mõttesse selle, mis ma panin esimese saate pealkirjaks. Kinni püütud heli. Kas vaim pudelis? Muidugi hea on see, kui heli on sinna püütud, saab punni peale panna, et see säiliks. Seda ju järjest seotaksegi selleks eesmärgiks ja et, et see heli oleks võimalikult täiuslik ja lähedane sellele. Jah, täiuslik, muidugi, iseküsimus, kui täiuslik ta olla saab. Aga siin inimlik mõõde asja ja, aga sellel inimlikul mõttel on veel üks mõõde juures. Oma lahel oli helil inimestel niisugune termin karuuso efekt, see ei ütle, et tänapäeva inimesele mitte midagi. Nüüd ma seletan selle asja lahti ka Ruso, see kuulus tenor laulis 1898. aastal esimesed võtted ja 1921. aastal viimased kaks-kolmsada lukku on temalt olemas. Ja need on loomulikult kõik lauldud ruuporisse ilma mikrofonid ta, nii nagu see värk akustiliselt omal algais. Plaadi materjal, kahisus, mis hirmus, moonutus, mis hirmus ja nii ja naa. Ja tänapäeval võetakse see karusoo, praht pannakse plaadimasinale, hakatakse kuulama. Ja nüüd hakkab mängima see minu poolt nimetatud kruusaefekt. Kuulad esimest plaati ossa. Kurat jama kahiseb, läriseb, moonutab. Paned teise plaadi peale. Tont võtku, milline interpretatsioon, milline hääl. Paned kolmanda plaadi peale sa enam ei kuule sõda, kahinat, sõda, moonutust ja naudid interpretatsiooni, naudid häält. Ja vot see on karusooefekt ja eksega russoefekt tuleb mängu ka sellegi töö puhul, mida nüüd mina olen üritanud teha. Sinu poolt taastatud plaate on, mis 100 ringis või üle selle. Jah, ja huvitav on see, et valdavalt on kõik Need plaadid just Eesti vokalistidega sinna juurde on niisugune noh, nagu erandid kinnitavad reeglit või reeglit kinnitavad erandid, seal on ka omal ajal tehtud miilitsa korjusest mitu kauamängivat ja sellest samast kruusast, kellest praegu juttu. Aga Jäne meie ikka eesti interpreetide juurde. Ja ega midagi ilusamat kui Georg Otsa ja Meeta kodani Borgi duett Rudolf Frimli operetist, Roos Marii. Meil võib-olla ei tulegi hetkel meelde? Restaureerida on tulnud raadiomajas palju. Meie fonoteegist ja arhiivist on aastate jooksul üle käinud lisaks ajale ka üleujutusvesi tulekahju koos oma suitsukustutusvahu ja veega. Aga mis kõige kurvem, suurt kahju on teinud ka kuri inimkäsi oma superrumaluse ja lühinägelikkuse tööriistana. Midagi on suudetud restaureerijate brigaadide poolt iga kord küll päästab, kas siis nii või teisiti organiseeritult või eraviisiliselt. Räägi palun mõnest episoodist. Sellest on nüüd hulk aastaid tagasi, kui oli Tallinnas üks kohutav paduvihma. Aga just natukene aega enne seda oli raadiomajas otsustatud, muuseas raadiomaja on seal neli või viis korrust alla keldri poole on veel mitu korrust. Ja siis oli otsustatud, nii et need kõige tähtsamad lindid säilimise huvides tuleks panna kõige sügavamale keldrikorrusele. Seal nad siis säilivad. No ja siis tuli see paduvihm ja ja teadagi, mis siis juhtus, kõik see vihm oli seal teisel keldrikorrusel. Jah, väga palju läks lõplikult hukk ka neid tõesti väärtuslikke linte, üht-teist seal päästetud kuivatatud spetsiaalsed lisaseadmed, tehtud magnetofonilt teid jälle neid siis hakkasid nagu lokkima Loperdama, nüüd lindistad kuidagi neitsistele helipea ees hoida. Vabandust, aluspüksipaelaga see õnnestus ja nii sai üht, teist ja kolmandat Ki ära päästetud. Kolm ma hakkasin juba toon meistriks ja siis oli niisugune hoiak üldiselt raadios, hurraa, nüüd on meil magnetofonid, plaate meil enam vaja ei lähe ja siis rändasid need plaadid hoovi peale suurte prügikasti ja ma juhtusin sõda märkama ja tänu sellele, see igale on praegugi minu koduses riiulis võimalik, et Eesti parim karusoo Shaljapini ja mõne teise niisuguse suuruse omaaegsete plaatide kogu korjasin need sealt kokku. Ja nende hulgas oli ikka veel mõned just need ringhäälingu enese tarbeks tehtud plaadid, muide neid ei tehtud mitte ainult nendele paksudele vahaplaatidele, vaid olid ka niisugused plastmassist, õhukesed. Ja Need randasid ka suures osas sedasama teed. Ja sealt siis päästsin ka veel mõned ära, kahjuks mitte kõiki. Sest noh, noor olin ja loll olin oleks pidanud selle eest rohkem hoolitsema, aga mis sinna teha? Mõned niisugused ülimalt olulised asjad on praegu olemas, nagu näiteks eks geniaalselt lauldud duett noorukese Veera neelusega ja tol ajal tippvormis Martin Tarasega Rigolettot ost, suur duett. Ja siis õnnestus veel sealtsamast kõrvalt päästa Jaan Haab järve. Terve rida vist neli või viis pala ooperiaariad. Jaan Haabjärv oli niisugune nähtus, kes tuli sõna tõsises mõttes metsast. Õppis kuu aega laulmist ja hakkas laulma peaosi Estonias tenor, anne jumala armust ja, ja suur tahe kaane. Kahjuks oli teda väga lühikeseks ajaks ja õnn, et tõesti need mõned aariad on olemas, need sai siis pärastpoole kirjastuse Ilo poolt välja antud ka Kaszekina niiet jäädvustatud ta sai. Tänapäeval võib-olla helirežissöörid spetsialiseeruvad vähemalt selles mõttes, kes jääb kergemuusikategijaks kes jääb üldse ainult võimenduse ja otseülekannete helirežissööriks. Raadio režissöörid peavad muidugi tegema nii ühte poolt kui teist poolt. Kas see võim pudelis võib-olla ka kuri džinn? Siin on nüüd muidugi kapsaaed ja kivi. Mul on millegipärast niisugune mulje, et üldiselt tähendab sa nüüd mainis, et seda kontsertide võimendamise probleemi mul on niisugune tunne, et seal on mõned asjad üsnagi käest ära aetakse taga ainult mingisugust kohutavat helitugevust ja sellega asi piirdub. Väga huvitav oli üks minu üleelamine. Tartu laululaval oli kuulus Hosse Carreras ja siis oli seal loomulikult suur väljak ja, ja siis oli loomulikult võimendus. Võimendus oli tehtud nii et mina siiski oma oma arvates spetsialisti kõrvaga kuulasin. Et kas on võimendatud või ei ole võimendatud? Absoluutselt naturaalselt kõlas kõik, muidugi oli võimendatud ja siis mis siis pärastpoole juhtus ajakirjanduses, siis keegi tark vähemalt kuulutas siis pidulikult välja. Helitugevust ei jätkunud, väga vilets helirežissöör tegi seda võimendamist, kusjuures see helirežissöör oli seesama, kes kogu maailmas tegin ente kolme tenori kontserte. Tähendab, meie siin oma mätta otsas oleme kahtlemata targemad. Ja, ja sama joone pealt veel. Sattusin Haapsalus päeval varemetesse, kus hakati just üles seadma võimenduse värki, sest õhtul oli tulemas mingisugune kontsert. Noh, mind muidugi keegi seal ei teadnud, helimees kaugeltki mitte. Ja läksin siis pärima, et palju teil sõda, palju kilovatte või kuidas teil seal on ja siis tema uhkeldavat ütles, et vasakul on kaks kilovatti, paremal on kaks kilovatt otse ees on viis kilovatti, saia taha jääb veel 10 kilovatti. Nii siis otsustasin setu, sinna kontserdile ma igaks juhuks ei jää, mul on oma kõrvu veel professionaalseks tööks edaspidigi vaja. Hakkasime Tallinna poole sõitma ja Märjamaani oli peaaegu kuulda, kuidas tümps käis. Tegelikult on need ju kurvad näited. Aga tuleta nüüd meelde midagi lustakat oma pikast tööperioodist, midagi päris režissööri aegadest. See oli kusagil viiekümnete aastate keskel. Isegi algupool televisiooni veel ei olnud, lauluväljakul toimus suur rahvaste sõpruse kontsert, loomulikult esinesid mingisuguste põnks pillide saatel mingisugused kihvad Itaalia või udmurdi või ma ei tea, kelle rahvatantsijad. Ühesõnaga mikrofoni jaoks mitte midagi. Mikrofonis võis kuulda ainult tundide kaupa põnts-põnts-põnts-põnts. Nii. Ja me olime kolleeg Eino Tambergi helipuldis ja vaatasime, et jumal hoia, mis, mis sellest nüüd veel välja tuleb. Astusime läbirääkimistesse telefoni teel, raadios oli ametimeessaatejuht nendel aegadel, see oli siis nii-öelda kõrgemalt poolt paika pandud seltsimees, kes siis otsustas vastustas ja nii edasi. Et noh, kuidas oleks, et saate ja aru, et, et siin ei ole ju kuulata midagi. Ei ehis on rahvaste sõprus peab kuni lõpuni kestma, midagi kestis edasi, aga siis sattus juhuslikult publiku hulgast meie aparaadiruumi tulema meie hea kolleeg helioperaator Britta jaanimägi. Ja Eino Tamberg kolleeg, temal oli nagu kiirem reaktsioon, tema lõi mulle kõigepealt küünarnukiga vastu külge ja võitis jämeda otsa enda kätte. Noh, seltsimees Jaanimägi, mis te arvate, kas oleks aeg, lõpeta tasemega ära? Brita jaanimägi lihtne rea helioperaator ütles ja muidugi noh, kellele seda vaja on. Siis võttis Eino Tamberg telefoni, helistas tollele samale kõikvõimsale saatejuhile ja ütles, teate, praegu olis seltsimees Jaanimägi meil ja tema arvas, et see asi tuleks ära lõpetada. Aga etenduse nael oli see, et tollal oli raadiokomitee esimees, oli seltsimees Endel Jaanimägi. Ja siis läks täie ette. Sa oled nüüd aastate aastakümnete jooksul näinud noh, ka palju põlvkondi neid helirežissööre. Meil aiatulemus ja osa on läinud, aga osa on jäänud ja terveks eluks jäänud. Miks? Tead, ma ei oskagi vastata. See on lihtsalt niisugune amet, mis võtab sind 10 küüne vahele. Ja selles ametis on muidugi väga palju põnevat. Päevast päeva on su ees uued esinejad. Uued esinejad ka vanade tuttavate hulgast iga kord uue repertuaariga iga kord, uute, võib-olla isegi soovidega ettepanekutega. Sa kuuled tohutut repertuaari. Kohutavalt palju muusikat. Püüad seda jäädvustada nii palju, kui suudad, niipalju kui oskad. Kui ei oska, küsib targematelt nõu. Tehnika on teinud väga suuri samme ja, ja kui kuulata ka režissööre ja, ja insenere majas, siis on tunne, et meie tehnika on vananenud, vajaks jälle uut ja uut ja uut, mis siis tegelikult maailmas sünnib? Mul on niisugune mulje, et ma olen elanud väga huvitaval ajal just professionaalses töös, mul on tegemist olnud Edisoni, vaharullide ja fonograafiga rääkimata siis nendest omaaegsetest akustiliselt salvestatud plaatidest hilisematest kauamängivate, sest vahepeal muidugi ka helilintidest. Ja nüüd olen otsapidi seal, et digitaaltehnika on juba mul kodus. Ma olen haaranud tervet seda helitehnika arengut algusest peale, kuigi ma loomulikult alguse juures olla ei saanud. Ja kuhu edasi. Ma isegi ei oska vastata. Ma olen päris mitu raamatut kirjutanud helitehnikast ja helitehnikaajaloost ja siis üks nendest raamatutest kunagi paarikümne aasta eest lõppes umbes niisuguse fraasiga. Ehk me jõuame niisuguse ajani ja küllap jõuame niisuguse ajani, kui enam ei ole vaja seda, et helikandja, olgu see siis plaat või lint või midagi nisust liiguks. Ühesõnaga, et kunagi tulevad niisugused seadmed, elektroonilised mäluseadmed, et enam midagi ei ole vähe kirida või vändata. Arvutitehnika ju praegu seda võimaldab. Täpselt nii olemegi jah, ja väikene. Tuletikukarbi suurune aparaat võtab enda kõhtu või ütleme nii, kolm tundi, neli tundi tippkvaliteedis muusikat. See aeg on käes, aga mis edasi saab, ma ei tea. Jätkame saatesarja toonmeister nädala pärast pühapäeva hommikul. Äsja lõppenud saade kordub teisipäeval. Selle materjalide eest olen tänu võlgu Heino Pedu Saarele. Saate panime koostöös klassikaraadio helioperaatori Elle baasiga. Saatesarja autor on Virve Normet. Lõpetuseks kas kõlavad ehk omamoodi prohvetlikult Bernard kellermani sõnad, mis ta pani eelmise sajandi teisel veerandil oma raamatutegelase suhu romaanis Anatoli linn. Ja need on. Nad võisid tema poolest aatomit purustada, kui see neile head meelt tegi, miks mitte? Nad võisid helisid valguseks ja valgust helideks muuta. Tal polnud midagi selle vastu. Kuid ta oli kaugel sellest, et omistada tehnikale toda tähtsust, mida maailm omistas. Kaugel sellest. Näis, nagu ehitaksid nad orelile mootori sisse. Oreli isegi lendab. Nõustume. Kuid nad unustasid täielikult parandada muusikat. Olulise jätsid nad hooletusse. Muusika. Selle jumaliku.