Algab saade toonmeister, see on viieosalise tsükli teine saade ja alapealkirjaks panin raadio hõbehall ja teised müüdid. Kaheksatkümmet aastat loeme oma rahvusringhäälingu vanuseks. Ma ei väsi rõhutamast, et muusika on see, mis nagu iga elava organismi vereringe kannab igas raadios selle kanali elujõudu, annab sellele näo ja iseloomu. Ter toimetus, halloomehed on muusikakasutajad. Selle varamu korjavad oma igapäevatööga kokku aga helirežissöörid varasema ja palju iseloomulikuma ametki nimega toon meistrid. Nende tööst koguneb fonoteeki idesse ja arhiividesse meie muusikakultuurivaramu, mis peaks põlvest põlve toitma meie iseteadvust meie rahvuslikku uhkust. Sest meil on, kelle üle uhked olla igas žanris. Eile, täna, homme ja tulevikus. Siit raadiomajast käisid läbi kõik tolleaegsed tõsise ja kergemuusika interpreedid ja parimad taidlusmuusikud. Minu mälestused algavad umbes 40 aasta tagusest ajast. Minu kolleegide omad ja tänaste jutukaaslaste omad. Veelgi varasemast. Rõhutan see poleemika ajalooline uurimistöö, vaid pigem mõtete ja mälestustebukett. Helitehnika ja režissööri valdkond on teinud läbi tohutu tehnilise arengutoon, meistrite kutse-eetika ja ideaalid aga oleksid nagu ajast aega ikka samad. Ja see on liikuda pidevalt ideaali poole. Aga argipäev oma vajadustes käib omi radu. Igalühel on selles töös oma tunnetus, oma eesmärk, omad mälestused ja tulemustes ning ka juttudes oma käekiri, mingise loom. Tänases saates kasutan ära kauaaegse kolleegi, 1952.-st aastast raadiomajas operaatorina helirežissöörina ja tehnilise kontrolliosakonnas töötanud leidja orusaare mälestusi. Sama kaua režissööri restauraatori-na töötanud Heino Pedu saari ning 1960.-st aastast helirežissöörina töötanud Vello meieri mõtteid ja mälestusi. Orusaar, Pedusaar ja Meyer on vaid mõned nimed, neist 31-st, kes ametinimetusena Jubatoon meistrite heli režissööridena töötasid. Ent alustame hõbehallist. Helisalvestustöös on ikka olnud kaks poolust, perfektsed stuudiosalvestused, mis vinüülplaatide, magnetofonilintide praegu laserplaatide või otse arvuti mälu kaudu talletatuna jäävad. Varamusse on ka teine funktsioon seal raadiomuusikal. Seal kab elavas ettekandes saalis laval kontserdiväljakul diaatris. Ja seda siis kantakse otse üle raadio ja TV-vahendusel. Enamasti salvestatakse, samal ajal. Aga primaarne on elava sündmuse toomine kodudesse. Ent see müütiline hõbehall korjas mööda Eestimaad sõites ka koore ja taidlusansambleid ja rahvapillimehi muudest sündmustest, mis sõnasaadete valdkonda puutub, rääkimata. Heino Pedusaar, kuidas Eesti ringhääling sai oma hõbehalli? Hõbehall oli tõtt-öelda legendaarne asi, meil see oli juba kodanlikul või Eesti või kuidas seda nüüd öelda, oli juba reportaaži automissi, saba värvuse tõttu sai selle üldtuntud üldkasutatava nime. Siis oli nii, et tema kui 41 Nõukogude väed hakkasid kaduma siit siis võeti see hõbehall kaasa. Ja see siis jõudis kuhugile Leningradi alla, kus Maida võib-olla läks kraavi ja nii oli siis selle hõbehalli õnnetu lõpp. Aga pärast sõda saadi mingisugune nähtavasti selleks enam-vähem sobiv, kinnine niisugune auto moodi asi ja ehitati see siis uueks hõbehalliks. Sellel hõbehallil oli. Helitehnik peal Arnold Ventsel. Tema oli kõigiks asjadeks, käsi oli tal igaks asjaks hea ja temaga sai üsna palju välja sõidetud, sellepärast et nendel aegadel, 50.-te alguses tehti väga palju üle vabariigi isetegevuslaste salvestisi muusikatoimetuses oli täiesti omaette ja eraldi toimetada taia. Aino Strutskinda oli folklorist ja tema siis neid asju ajas ja nii siis saigi ringi sõidetud. Ja enamasti kippus töö nii olema, et puldis istus Ventsel ja mina olin siis nende esinejatega, et seal siis nii-öelda kohapeal neid kavandada või soovid toda või, või midagi niisugust teha. Nii palju siis sellest hõbehallist. Kas see hõbehall käis ka sõnaliste saadete teenistuses Tauli nagu kogu raadiomaja reportaaži auto ja sellel ajal ainus vist? Jah, ainus ja tol ajal oli ju häda selles, et helisalvestusaparatuur kobakas käe otsas ei saanud temaga kuhugile minna. Ja selle tõttu see saba hõbehall teenindas. Kõiki radio toimetasid, sellega käidi isegi kuuldemänge tegemas, ütleme Tartus Vanemuises või, või kuskil mujalgi. Ja loomulikult oli hõbehall platsis, kui oli kusagil tolleaegsest võidu väljakult oli vaja teha mõnda tähtsat mai paraadi või midagi niisugust ülekannet. Kas teatriülekandeid ka tehti tol ajal ma mõtlen eelkõige ooperiteatrit, aga, aga noh, ka laiemas mõttes Hoiab ja tähendab, see asi käis koguni nii, et lava kõrval oli Estonia teatris täiesti raadio enesenakutada, öeldakse Foonika tähendab aparaadi ruum ülekande tegemiseks ja lavale ja orkestriruumi olid siis veetud alalised kaableid, nii et ei olnud muud, kui mikrofon panna üles pistik pistikupesasse panna. Tol ajal tehti jah neid ülekandeid üsna palju, sellepärast et nendel aegadel oli mingisugune seadus, et need olid kõik raadiole tasuta. Praegu vist sellist asja enam ei ole, peab nähtavasti fonoreerima. Jah, kontsertidega on ju sama lugu. Kas oli ka režissööride seas spetsialiseerumine, et kellel oli just kätt ja kõrva ja silma ja viitsimist teha näiteks neid ülekandeid ja teised võib-olla kes jälle eelistasid stuudiosalvestusi teha? Tõtt-öelda, et meid oli vähe ja me pidime, olen ma siiski piisavalt universaalsed, aga aga loomulikult mingisugune spetsialiseerumine paratamatult tekkis, sest meie hulgas oli ju päris heliloojaid ja loomulikult endale jäi rohkem sümfooniline muusika ja niisugused suurvormid ja ja taolised asjad siis need isehakanud või siis noh, nagu mina tehnilise kallakuga, nendele jäid siis enamasti veidi väiksemad žanrid, ütleme, kammermuusika vokalistid, solistid ja nii edasikoorid. Ja loomulik oli see, et kerge muusikaga tegelesid täiesti kindlad inimesed. Seal oli siis niiviisi, et Asta Kuivjõgi oli selle peale väga tugev ja siis oli Ernst Weber oli üks niisugune omamoodi legendaarne kuju. Kahjuks juhtus temaga niieta ajas natukene oma töö ja alkoholi teinekord väga segi. Ja võiks ütelda, et selle nahka tema lõpuks läkski. Ta oli absoluutne autodi takthariduseta Ta ilma milletagi, aga ta oli juba poisikesest peale raadios tööd leidnud mingisuguse lihtsatehniku või mingi Montöörina. Ja seal siis arenes välja, tal oli mingisugune loomulik akustiline kõrv, nagu me võiksime öelda, mitte muusikaline kõrvaid, just akustiline kõrv. Ta tajus ja tabas neid kõla värvingute loomulik kui edastamist, mis on muidugi selles heli režihi töös võib-olla isegi primaarne. Ja tema oli sisse just kergema muusika peal. Nimetasid aastat aasta on meil kõige pikema ja stabiilsema režissööri staažiga koma 50 aastat pidastas südameid. Et jah, noh, päris alguses ta oli muusika toimet taia kui hakati tähelepanu pöörama sellele, et heli, edastamine, muusika edastamine, kuuldemängu edastamine raadios ei ole mitte lihtsalt see, et pane mikrofon üles, las tuleb. Tähendab, oli vaja mingit režiid. Ja siis tema tähendab Asta Kuivjõgi hüppaski siis autodid aktina nii-öelda nuppude taha. Ma peaksin isegi seda ütlema, et ma olen mingil määral tema õpilane olnud kaudselt muidugi kõrvalt vaadanud, kuidas töötab ja nii edasi ja huvitav on see, et mu esimene suurem töö, kui mind võeti alguses kolmeks kuuks prooviajale. Esimene suurem töö oli sümfooniaorkester ja solistiks oli Johannes lükki tark omaaegne esitenor. Ja siis, kui ma mäletan hästi kontserdisaalis, salvestasin Asta Kuivjõgi oli kõrval ja vaatas ja kuulas ja, ja ei öelnud midagi. Oleks muidugi võinud öelda, ei öelnud. Pedagoog. Võib-olla jäi rahule, mine sedagi teha ja nii ongi, et see minu esimene suur töö tähendab need neli aariat orkestriga Johannes lükiga. Ja rohkem tal orkestriga aariaid ei olegi. Need olid siis minu esimene töö ja kui nüüd keerata Ta peaaegu pool sajandit ajaratast edasi, siis mu viimane töö raadios oli samuti seoses lükiga. Lükil tuli suur juubel ja siis ma tegin temast saate. Kui me nüüd veel juhtumuste juurde läheksime mida toredat, kas kentsakat, kas ehmatavat on sul meelde jäänud nendest aastatest? Oi, muidugi kentsakate on juhtunud palju meeldejäävad nad kõik ja ütleme, üks kentsakamaid juhuseid oli see, see oli jah, varajased viiekümnendad aastat, ma usun, et 54. äärmisel juhul 55 olime Pärnus, autoga toodi salvestusaparatuur kohale kultuurimajja, seadsime selle üles ja meie ülesanne oli terve nädala jooksul siis põlistada kohalike isetegevuslaste esinemisi. Et seda tööd oli päris palju, siis saadeti meid kahekesi sinna, tähendab helitehnika oli veel pealekauba. Ja siis kolleeg Eino Tamberg ja mina olime siis nagu need nupukeerajad. Ja siis juhtuski nii. Ma rõhutan, et aparatuuri oli pooltoatäit suur valjuhääldi ja magnetofon oli ka suur ja nii edasi ja nii edasi. Nojah, ja siis loomulikult radio teati, et meie brigaad töötab seal ja helistati, et noh, parajasti on Pärnu jõel palgi parvetamine. Olge nüüd head, te olete nagunii seal ja küllap teil jääb võimalust ja aega selleks, et teha üks reportaaž päevauudistele või ma ei tea kuhu palgi parvetajatega. Me hakkasime vastu punnima, Eino Tamberg ikkagi, et see on ju absoluutselt mõeldamatu magnetofon kaalub, noh, ma ei tea, 100 kilo. Ja nii edasi ja nii edasi ja peale selle jõe ääres ei ole kusagilt voolu võtta. Ei, ei, ei, on vaja teha, on vaja teha, see on meil plaanis ja nii ja naa ja Me peame valgustama, kuidas töötajad töö võitusid. Sepitsevad. Häda oli siis suur, mis me tegime. Eino Tamberg on niisugune paras võllaroog. Ja siis mõtlesime niisuguse asja välja. Et kui vaataks, tooks ühe suure pesukausi selle sees annab käega solistada, siis tekib nagu palgi palvetamise heli helitaust. Ja siis mõtlesime nii, et Tamberg, kellel on üsna piisavalt näitlejavõimeid, ta on isegi vähemalt ühes filmis esinenud. Tema siis kehastus vanaks palgiparvetus ajaks. Ja siis võtsin ennast kokku ja olin reporter millest me rääkisime, kuidas rääkisime, seda ei mäleta, aga igatahes saatesse lugu läks. Aga neid lugusid päris palju. Kas mõni asi on untsu ka läinud? Ja eks neid untsu läinud asju kutsust välja tuua ja üks suure vunts oli see, kui oli vaja heliplaadistuudiole teha. Plaat Eugen Kelder oli nendel aegadel meie, ma ütleksin esipianist kahjuks materdati teda nii maha kui vähegi sai. Eks muidugi mängus ka teiste kolleegide ma ütleks isegi, võib-olla kadedus, aeg on nii palju mööda läinud, et ma julgen selle välja öelda. Ja muidugi see ka, et kelder oli minu teada kaks korda Siberis kõrges ülikoolis. Ja muide räägitakse seda, et ta oli seal harjutanud klaverit nii ilma klaverit ta et ta oli joonistanud laua ääre peale klaviatuuri ja seal peal võtanud. Nonii, aga nüüd, tulles selle untsumineku välja päästmise juurde pidime plaadile salvestama listi Siimi noorsonaati, son, gigantne, tõhus kolhe, raske teos. Loomulikult, niisugust suurt ja tähtsat asja sai nendel aegadel veel teha ainult kontsertsaalis realibestani, klaveriakustika ja kõik muu olemas, rääkimata heast aparatuurist. Soli radioaparatuur muidugi. Aga töö sai toimuda alles öösel hommikustel tundidel, sellepärast et liiklusmüra kipub sinna kontsertsaalis siiski sisse tulema. Ja kui ikka gigantne ma ei tea, 40 minutiline sonaat on vaja ühe ööga lindile saada, siis siis lõpuks ikka juhtub. Nii et kui sa järgmisel päeval kuulama hakkad, siis selgub, et tõsi, sai tehtud variante ja juppe. Aga ikkagi selgub see, et mingi jupp on, untsus on vaja korrata kordamiseks, keegi meile enam seda kontsertsaali ei andnud. Üürirahad ja nii edasi ja nii edasi. Jah, ma ei mäleta isegi, kelle süü see oli, et see untsu läks, võib-olla Eugen tahtis mingit juppi natukene tehniliselt paremini esitada, võib-olla oli minul mingeid probleeme, noh, ütleme nivoo hoidmisega või midagi, kinnisused pool tehnilise pool kunstilise probleemiga ei mäleta. Ja siis me olime täiesti väljapääsmatus olukorras, nii sõda salvestist jätta ei saanud, oli vaja paras jupp sinna vahele teha uuesti. Ainus võimalus oli minna raadiomajja esimesse stuudiosse, kus oli hoopis teine klaver, seal ei olnud mitte Steinway, vaid oli Estonia kõlalt radikaalselt erinevad pillid. Rääkimata sellest, et akustika rokk-kontsertsaalis ja meie raadiomaja esimeses stuudios ülimalt erinev. Aga läks korda, mikrofonide asendiga, kaugusega ja nii edasi sai, sai timmida akustikat täiesti parajaks, kusjuures nendel aegadel ei olnud mingeid võimalusi, tehnilisi võimalusi veel tehislikult akustikat nii-öelda keerata, väänata nagu tänapäeval on see väga lihtne töödelda väga jupp aega katsetamist, tõenäoliselt mitu tundi ja siis võib-olla 20 sekundit, et see puudu jäänud jupp linti saaks ja huvitav on see, et hiljuti kuulasin seda plaati ja enam ei mäletanud muidugi millist juppi oli vaja parandada ja see asi siiski õnnestus, nii hästi, et lihtsalt ei kuule välja. Nojah, ja sama kandi pealt tuli veel üks niisugune tore lugu. Üks meie tollal noorema põlve heliloojatest jõudis nii kaugele, et tal oli vaja anda välja plaat. See oli juba CD. Ja siis oli ülimalt vaja Üht tema tippteost sinna peale sokutada, aga õnnetus oli see, et seda tippteost tegelnud Eestis üldse salvestatud. Aga temal oli kusagil välismaal, ma isegi ei mäleta. Pala salvestatud. Ja temal oli ainult tavaline kassett selle looga, aga nui neljaks, seda oli vaja plaadi peale panna. Mis ma siis tegin? Leppisin selle heliloojatega kokku, et ütleme suurt sohki. Helikvaliteet muidugi kasseti pealt vaevalt ulatub CD jaoks vajalikuna. Aga väikene nõks aitas. Ma friseerisin selle salvestise otsekui avaliku kontserdivõtteks, mängisin publiku köhatusi vahele, lõppu panin aplausi ja see siis õigustas selle nigela maa helikvaliteedi suurenenud kahina ja kõik muu ilusti ära. Pärast oldi väga rahul ja loomulikult oli see helilooja ülimalt õnnelik, et see tema võiks öelda isegi tähtteos sai niimoodi plaadile jäädvustatud. Muidu oleks mõeldamatu olnud. Kui leidja Orusaar tuli klassikaraadiosse, et meile nüüd seda juttu rääkida siis uudistas ta kõigepealt Katrin maadiku juures foonikas pulti, aparaate päris arvutimontaaži üksikasju ja kõike tööprotsessi kohta. Siis jäi ta hetkeks mõttesse, et kui ruttu ta suudaks uue tehnikaga kohaneda. Muide, leidja kohta tema kõrval käteosavuse ja visaduse kohta liikus seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel raadiomajas selline kalambuure. Et orusaar ei suuda mitte ainult Monteeritavas loos asendada üht puuduvat nooti vaid ta võib ühe olemasoleva heli ümber terve loo üles ehitada. Leida Orusaar, mulle on rõõm sind näha meie praeguse raadiomaja stuudios sest sa oled nii väga palju aastakümneid olnud sügavalt selle maja inimene missugustesse aegadesse. Sinu mälestused ulatuvad. No üldse, ma tulin raadiumai peale konservatooriumisse. Võrdlemisi varsti, kui ma läksin toimetusse mulle nagu tundus see igav tee ausalt. Ja ma ärkasin ning vaheni omal käel kõrvaltoas käima, linti lõikamas ja täitsa nii-öelda iseseisvalt õppisin selle töö ära, uni systeksin helioperaatoriks muusikalini operaatoriks, sealt edasi siis režissööriks. Selle teema juurde me veel tuleme korraks. Kes sind õpetas, kui sa hakkasid just seda tööd tegema, mitte keegi? Nii nagu paljud teised iseõppimise korras entusiasmiga ja tasapisi. Jah, just lihtsalt nii olin toimetus ja oma huviks nii-öelda Monteerisid. Aga Monteerinud, ma olen ikka siis, kui ma seda ikka ood tegin, sest nii tuttavatele Ikazymonteeris. Kas sinu mälestustes on ka kokkupuuteid selle legendaarse salvestus ja ringisõitva bussi hõbehalliga? Sa oled nii pika aja jooksul näinud seda, kuidas raadiomaja tehnika muutub. On sul mingi pilt silme ees, mitu korda on uuenenud see maja tehnika, missugune oli ta siis viiekümnendatel, kui sa tulid ja, ja nüüd päris lõpus, kui sa ära tulid. Ja helilint oli see objekt, mida Monteerisid ja monteeriti kääridega kääridega ning missugune omadus on nagu kõige olulisem selle töö juures. Kõige olulisem on muidugi hea kõrv. Et sa kuuled kuskohalt, sa, ta pead, lõikab katki ja tunnetus, et sa selle järgmiseid täpselt sama koha pealt kätši, lõiked ja partituur ees, kui sa muusikat lõikad. Noh, nii ja naa. Nii ja naa ja mitte alati. Sa töötasid mitme eriala peal missugune sulle endale nagu kõige südamelähedasem ja huvitavam ja põnevam tundus. Kui siin, nii nagu ma ei ole iialgi näinud, et keegi teeb, ei ole vist edaspidi teinud. Nii et ma märkisin enda täpselt ülesse ja pärast ma läksin siis ja otsisin selle üles märgitud, et selle järgi kõik seal esimesed-teised või kolmandad fariantit üles need kohad, mida ma just tahtsin kommenteerida, ma ei kuulanud mitte veel uuesti esimest varianti üle ja teist ja kolmandat ja nii edasi, et eeltöö oli kõik tehti eile, töö oli tehtud mul, kui ma istusin võtte juures. Kas sul on absoluutne kuulmine, on see muidugi on suur pluss selle töö juures. Ja võib-olla just see sinu kõrv ja oskused ja nõudlikkus oligi see, mille tõttu sind tehnilise kontrolli peale pandi. Vaat nüüd ma tahaksingi rääkida sellest DK hoost tehnilise kontrolliosakonnas, see oli ju niisugune filter, mille Meie lindid pidid kõigepealt läbima, et jõuda üldse ka fondikomisjonid, kus hinnati siis tervikut. Muusika pluss tehniline teostus. Missugused kriteeriumid olid tehnilise kontrolliosakonnal? Kui see, ütleme, teatud ala vastu, siis ma ei võtnud seda vastu, üksime, meil oli teatud komisjon, sinna kuulus üks laulja, keegi instrumentalistidest siis sümfooniat, kes tundis keegi ja nii, et see oli tavaliselt niisugune. Umbes niisugune viieliikmeline pianisti, tõst oli lukk tihti. Siis lauljatest oli Saul, vot siis oli seal ta Martin, ma mäletan, oli ja no meie majas siis oli muusikaosakonnast keegi, aga hilja seda funktsiooni üldse ei olnud, vaid kuulasime üle meie oma muusikatoimetuse, ütleme kui oli klassikaline muusika, siis klassikalises toimetusest inimesed. Aga kui oli kergemuusika, siis olid kergemuusikatoimetusest inimesed, lust ei kao. Ühesõnaga, pluss mina. Kas oli ka vahel niisugust konflikti, et muusikaliselt oli imehästi, aga mõne tobeda apsu pärast pidi lint jama välja jälle seal hirmus kahju. Aga ütle, kas, kui sa Monteerisid sellest ajast, kas oli ka tunda režissööri käekirja, kas sa näiteks võisid mõtte järgi ütelda, et see on nüüd selle mehe tehtud ja ja see mõte on? Võis küll öelda, aga millest need eripärad? Paistsid see kõla ja see tämber ja teatud inimestel oli kohe olemas, eriti oli niisugune väga omapärane, ma võin öelda, Jaan Sarv. Tema võtted olid tõesti väga head, lihtsalt sel ajal, kui mina olin, aga hiljem nüüd muidugi tulid juba uued režissöörid, kes on samavõrd tega ikka sel ajal oli hea, on üle pea. Meie maja režissöör lausa müüt on Asta Kuivjõgi, sina töötasid ju need aastakümned kõik astaga paralleelselt samonteerisid ka tema linte ja olid ka tema võtete juures vahel. Kas ta oli ka mingi žanri peale just kõige kõvem? Leige sina olid kuulus selle poolest, et sa võisid ka ühe mustalt lauldud noodipaika panna. No üldse jah, ma päästsin väga tihti noh, niisuguseid võtteid tõesti, mis olid mõeldud, et ta ei saa üldse asjaga lõppude lõpuks ma tegin teatud kohtadest seal uusi ümbervõtteid Kas sul on ka meeles mõni kurioosne või või ehmatav või või mingi selline iseäralik lugu? Jah? Tõesti üks kurioosne lugu see puudutab muidugi nii raadiomaja kui oli seotud tantsupeoga. Me olime seal koos. Aga me mõtlesime, et teeme nii, et tantsupeoni oli siis üks päev tegelikult aega, et lindistame need väikesed lindid kõik ühele suurele lindile. Ja võtame siis helmiga need lindid sealt kapist välja, hakkame lindistama. Helmi võtab lindi välja. Paneb peale. Võtame järgmise ei ole jälle see lugu, nii et öö jooksul olid need lindid kõik karpides välja võetud ja valekarpidesse pannud, nii et kui me oleks nende väikeste karpidega laulnud sinna platsile ma ei kujuta ette, mis siis oleks juhtunud. Vot see on tõesti nii, et siis me olime tõesti infarkti äärel, helmiga. Minu ees on režissööre 31 nime, mõned on olnud ainult paar aastat. Väga paljud kuus-seitse aastat ja osa on jäänud aastakümneteks. Ütle, mis on selles töös selles raadiomaja töös ja töötamises heli ja muusikaga niisugust, mis on sind hoidnud selles majas kinni, kõik need aastakümned. Kui võiks nii kokkuvõttes öelda, et kinni on hoidnud ikka muusika, ma olen saanud tõesti oma eluaeg teha seda tööd, mida ma olen tõesti armastanud teha, sest väga tihti inimene lihtsalt hakkab mingisugust tööd tegema. Aga ma võin öelda, et ma lihtsalt tegin seda tööd suure armastusega. Üks kõikide aegade hinnatumaid kergemuusikarežissööre Vello Meier töötas meie raadios aastatel 1960 kuni 2001 41 aastat kokku. Vello, kui sina tulid raadiomajja, kuidas sa siia sattusid, oli see su oma selline mingi südamesoov või mängis juhus siin rolli? Ja kes sind välja õpetas režissööri? See oli ikka nii, et et sõjavägi sai läbi nõukogude armee, siis tuli kuhugi tööle minna ja kuna ma olin tehnilise haridusega, siis ma mõtlesin nii mitmedki kohta küll punast rätti ja aga tulin siia raadiomajja vaatama esimesena ja siin öeldi kohe ära kuskile mujale mine otsimat. Siia, sa peadki tööle tulema, nii, nii ta oli siis. Ja kohe saitoon meister. Oh ei, tööle tulin ma 60. aastal neljandal septembril tehnikaosakonda algus, olin seal vanemtehnik ja remontisin makke ja siis olin valveinsener vahepeal vahetuse vanem siis oli neli insener, siis niisugune koht loodi esimesena NSV Liidus, muide. Algul oli ju nii, et režissööridel sellist inseneri kõrval ei olnud, nemad võtsid tehnilisest keskusest võtme, tegid ukse lahti, panid mikrofonid ülesse ja siis lindistasid, kuna see tehnika läks kogu aeg ikka keerulisemaks ja noh, oli nagu vaja abi ja mikrofonide arv ja kõik. Siis loodi heliinsenerikoht ja siis mina olin nagu esimene seal ja ja vot siis ma puutusin kokku nende heli režissööridega. Ja seal ma siis niimoodi pika modaps. Kes tol ajal režissööride hulgas tooni andis? No Asta Kuivjõgi oli nagu liidriks, seal me olime neljakesi siis Jaan Rääts, Arvo Pärt ja Toomas Roht. Neljakesi olid muusika, helirežissöörid, noh peale selle oli muidugi kuuldemängus veel. Aasta kujuni oli siis liider, seal, tema tegi graafikud ja jagas tööd ja ja noh, see oli selles mõttes minule ja aeg, et ma nägin kõikide nende tööd, ma olin ju nende selja taga. Ma nägin, kuidas nad töötasid kõik need helirežissöörid ja sest ega helirežissöörid teiste tööd ei näe, ise. Kas sa panid tähele, oli neil ka oma käekiri? No vaat selle käekirja kohta ei oska öelda, aga eks neil omad niuksed nagu eelistused olid ka. Muidugi kõik pidid kõike tegema, aga hiljem juba kujunes ikkagi välja niimoodi, et kergemuusika peal jäingi nagu mina kõige rohkem ja partsu Tiit tuli ka, ta tuli kohe varsti pärast mind ja teised tegid siis keskkammermuusikat ja kes sümfooniat, kes vokalist ja. Sa oled elanud üle mitu tehnilise uuenduse perioodi raadiomajas. Tohutu areng on toimunud ja ma mäletan, et oh siis mikrofonide arv võis olla seal kuskil igal juhul alla, kümnemikrofoni sai välja panna ja ja see oli nagu maksimum, no raadio üldse, kui hakkas, oli üks ainuke mikrofoni selle ümber käis jutt kui muusika ja kõik, eks ole. Ja see oli munamikrofon oma, kui me nüüd praegu praeguste nende terminitega. Ahjaa jaa, seda küll ja ja siis pandi sinna ühte pulti üles, kuskile esimesse paanikasse ja siis noh, oli unistus, et ehk saab seal siis 10 mikrofoni, et nood, seda piisab. Minu praktikas on olnud niimoodi, et ma olen teinud ühte ülekannet, muidugi mitte üksinda, seal me olime neljakesi, kus oli väljas sadakümme mikrofoni, mis see oli, see oli, see oli see Soome-Eesti ühissaade Saveli sillad olid, seal oli linnahallis, seal oli kaks orkestrit, oli meie estraadiorkestri Moskva orkester ja veel üks väike niisugune ansambel oli ka soomlaste poolt veel. Nii et seal oli jah, sadakümme mikrofonis väljas. Mikrofonide armunud ei ole mingi näitaja enam, neid võib panna niipalju kui olemas on ja tohutu areng toimus ja siis, kui tuli see digitaaltehnik. Ja sellega on nüüd arvuti ja selle tulekuga 80.-te teisel poolel, jah, ta hakkas sind pikkamööda võib-olla tõesti jah, sellel ajal. Ma ma ise, kui siia tulin, siis mõtlesin, et et vot, et see režissööritöö on nagu niisugune mitmekülgne. Esiteks pead sa seda salvestustehnika väga hästi valdama, see on nagu nagu kirjaoskus ja teine on, ütleme inimestega suhtlemine, need, keda sa lindistad või pead väga heas vormis olema need muusikud ja sa pead oskama nendega niimoodi käituda. Et see kõige parem välja tuleks resultaat ja, ja see oli siis Ajal kui 16. novembril, kui oli ülemnõukogu, see istung, kus meie iseseisvusdeklaratsioon nagu välja kuulutati ja terve päev see istung kestis ja ja õhtul ma tulin siis tööle, kella viieks pidi olema koori lindistamine ja ja kõik muidugi bussis juba need väiksed taskuraadiod, kõik kuulasid seda ja tegime siis Ülo ja dirigent tegime siis ühe niukseid proovilindistuse ära ja, ja Ants tuli seda sinna foonikasse kuulama. Kooril kõikidel olid raadiot kaasas, võtsid need raadiod välja Ajal, kui, kui meie siis seda kuulasime ja Ants vaatas läbi selle Foonika akna stuudiosse ja nägi, et need kõik kuulavad raadiot, ütleb kuule täna kooriale vormis, jätame selle lindistamise ära. Tänasest tõesti neil oli, mõtted olid mujal ja sellest muusikast sel päeval lihtsalt lihtsalt ei tulnud välja, noh vot niukesed kurioossed, juhtumised võivad olla vahest millest on nüüd väga vähe olnud jutte? Teenimatult raadiol oli niisugune firma saade muusikatoimetuse poolt oli tippmeloodia ja see oli ju niisugune sari, mis tõi tohutult sisse kerget muusikat siia Eesti raadiosse ja noh, need on praegu fonoteegis uut muusikat, Instituut ja heliloojad, kõik kirjutasid seal, kirjutas tammik ja, ja, ja ja Rannap kirjutas hästi palju ja Daniel ja kõik ja siis olid, et kontserdid ju need ei olnud mitte ainult siin Tallinnas, vaid olid ka küll Pärnus ja Haapsalus ja me sõitsime välja siis orkestri kontserdid olid sealt ja noh, neid on hästi palju nihukesi, niukseid, asju, millega ma olen tegelenud oma teadliku elu jooksul. Kuidas jõuab üks muusikateos? Noh, eks kõigepealt ju omandatakse see teos seal, eks ole, kas ta on uus teos või mingi mingi klassika oma, eksole, õpitakse asi selgeks. Muusika toimetus tellis selle siis muusikapala ja see pandi graafikusse siis ja graafikus siis aasta kuivegi oligi see, kes siis jagas nagu seda tööd, eks ole, kes, kes mida, ja graafik tehti siis ühe nädala peale ja ja pandi siis sinna Netressorid sinna kirja, kes, kes midagi siis lindistas, kes kellega ja mis ajal. No ja siis tuldi stuudiosse kokku ja siis hakkas töö peale, olenes, kas oli orkestriga või oli rohkem neid mikrofoni vaja panna välja ja heliinsener on siis abiks tema siis valmistab selle tehnika, et seal aitab mikrofoni üles panna ja ja lindistatakse. Keegi, mismoodi keegi režissöör teeb, kas terveid variante ja siis tehakse lappe sinna jupikesi, mis ei ole kõige paremad, siis tehakse. Ja siis ta läheb operaatori juurde, operaator siis monteerib, kui seal nendest tükkidest või parimatest paladest seal. Ja peale selle siis oli fondi komisjon, kus siis viidi need teosed siis sinna ja siis fondi komisjon istus ja kuulas ja kraapis kukalt jama, mõtles ja kas siis võtta vastu või mitte, noh selle ajaloolise ideoloogia puhul ka väga tähtis veel ja eriti kui oli tegemist tekstidega, tihtipeale saigi nalja seal Ants Sõber oli siis veel peatoimetaja ja peole vist oli laulnud ühe niukse laulu, selle tekst oli selline, et pioneerid läksid vanarauda koguma ja kõik oleks saanud ilusti plaani täis, aga selle vanaraua hulka sattus üks mürsk ja plahvatus käis ja kõik vanaraud lendas laiali ja Ants Sõber kraabib kukatult. Nad sindrid tagavad seda värki, aga midagi ei ole teha, me peame vastu võtma selle loo, sest vanaraua kogumine sel ajal oli väga tähtis. Nii nisukesi asju oli seal ka tihtipeale ja, ja ja noh, eks me juba lindistuse juures enam-vähem mõtlesime, mis läheb läbi ja mis ei lähe ja ja see oli ju meie ülesanne ka ikkagi, et kui me selle loo lindistamise lõpuks fonoteeki läheb, eks ole Vello, ma tahaks nende ülekandebusside kohta küsida ikkagi. Esimesed Tesla aparatuuri seal tulid juba kuuekümnendatel ju. Ja noh, ülekandebussid olid ju meil Tšehhoslovakkialt testlaamad, esimene ülekandebuss toodi muide Nõukogude tankid, Ta oli sinna piirile, see saabus kuskil pärast 60 kaheksandat aastat kuju? Jah, suur buss, kui see tsessis Vene tankid sinna sisse läksid ja ja siis nad kartsid, et et see, mis NSV Liitu ostetakse, ei tarvitse sinna jõuda üldse ja siis toodi sõjaväesaatel sinna piirini ja sealt siis meie bussijuhid käisid siis teda vastu võtmas. Ega sina seda hõbehalli? Ja Albe halli ei mäleta, mäletan, tähendab mitte seda päris esimest, aga see hõbehall, mille peale Ventsel sõitis Arno Ventsel, äsja oli veel munad, tehnika ja see oli kõik monotehnika, no ise ehitatud kõike neid masinaid oli kaks, teine oli Tartusse. Aga kui nüüd see esimene skoda buss tuli, siis see oli üldse esimene stereovõimalustega stereobuss ja ja siis ma mäletan, ega meil ei olnud ju mitte mingisugust ettekujutust sellest stereoasjandusest ja stereohelist, Nobeli oli teada, mis ta on, aga aga kuidas ja mis, ja siis ma mäletan, et me tõime ühe ühe stereo grammofoni ja hakkasime plaate kuulama, kuulasid seda stereosaun Diana sellepärast et ega ega mingit väljaõpet sel ajal ei olnud ja kõik tuli ise välja nuputada. Kas sa võid öelda niimoodi, et kõik kergemuusika, nende aastakümnete põlvkonnad, interpreet ja heliloojaid on tegelikult sinu käe alt läbi käinud? No selle aja omad jah, ja ütleme, need lauljad ka jaa. Nii et sul on olnud põnev tööelu. On meie ei saa kurta. Jätkame saatesarja toonmeister nädala pärast pühapäeva hommikul. Äsja lõppenud saade kordub teisipäeval kell 16, null viis. Tänase materjali eest olen tänu võlgu leidja oru Saarele Heino Vedu Saarele ja Vello meierile. Saate panime kokku koostöös klassikaraadio helioperaatorite Helle Paasi ja Katrin maadikuga. Saatesarja autor on Virve Normet. Kas kõlavad ehk tõelähedaselt selle maailma tänamatuse kohta Enn Säde sõnad, õdune Heino Pedusaar poolt kinni püütud? Just helirežissööri restauraatori tegevus on omas ajastus ja sellega piiritletud tehnovõimalustes ülimalt ebatänuväärne. See spetsialist on seatud parandama eelmise põlvkonna kolleegide ja nende kasutada olnud hoopis napimate tehnovõimaluste baasil tehtud. Kuid samas peab rahuldama ka tuleviku nõudeid. Jõudsalt areneva tehnika rüpes ei saa see olla reaalne sest iga uus päev pakub midagi enneolematut. Ometi põlistab just helirestauraator, mis asi see jaoks eile tehtud üleeilset, jäädes oma nooremate kolleegide ees paratamatult peksupoisiks.