Algab kolmas saade viieosalisest tsüklist toonmeister. See kannab alapealkirja, heliloojad, režissöörid, saated on aiendad Eesti rahvusringhäälingu 80 tegevusaasta täitumisest detsembrikuus ja pühendatud meie helirežissööridele. Rõhutan tänagi, et me ei pürgi ajaloolist dokumentaalsesse zhanri. Pigem on meie ees Vucet subjektiivseid meenutusi, mille kaudu ja läbi koorub välja ka objektiivne tegelikkus. Siit raadiomajast on käinud läbi kõik omaaegsed tõsise ja kergemuusika, interpreedid ja ka parimad taidlusmuusikud. Aga helipuldis on istunud aastate aastakümnete jooksul arvukalt heliloojaid. Mõlema turniiri jaoks oleks päris hea küsimus, näiteks, et missugused eluloolised andmed on sarnased järgmistel inimestel. Eino Tamberg, Heino Jüri salu, Jaan Rääts. Jaan koha, Arvo Pärt. Raimo Kangro, Lepo Sumera. Pille Kell Vello kõhelik, Madis kareda, Igor Karsnek, Margo Kõlar, Rauno ränne, Ericsemnek. Ja vastus oleks siis, et nad on õppinud Tallinna konservatooriumis heliloomingut, aga töötanud Eesti raadios, toon ministritena. Olen kutsunudki klassikaraadio stuudiosse täna ammused kolleegid. Helirežissöörid, praegu kuulsad heliloojad Eino Tambergi, Jaan Räätsa ja Igor Karsnek, igivana armas raadiomaja teeb meie kõigi meele rõõmsaks. Kohati üle meelikukski. See on vahva ja meelde tuleb palju seiku. Ega kõik sellest jutust eetrisse mahugi. Aga põhiteema on ikka see toon meistrit. Meie saate mängureeglitest veel nii palju, et soovimata kedagi või midagi eelistada, kõlab saates ikka objektiivne klassika heas esituses hästi salvestatuna. Ja täna siis fragmendid Franz Schuberti forellide klint ketist ning prelüüd Edward kriigi Holbergi süüdist. Saate tunnusmuusika on ikka Barlorfi kuulus fortuuna lavalisest fantaadist, karmine Burana. Niisiis, laua ümber on neid neli. Eino Tamberg, Jaan Rääts, Igor Karsnek ja saatesarja autor Virve Normet. Kellest alustame, võib-olla heina, alustaksin, kuna ma olen selles seltskonnas kõige varem tulnud. Tähendab, põhjus oli siin, mitte meis vaid põhjus oli see, sellel ajal oli Eesti Raadio muusikaline juht, helilooja liidi auster, väga andekas helilooja tera praegu võib-olla ei mäletagi enam nii palju. Ja temal oli tahtmine tuua siia helilooja. Ja muidugi ta võis ka arvata, et helilooja saab võib-olla toon mechti tööd, helirežissööritööd teha ehk natukene põhjalikumalt, kuna ta tunneb partituuri. Aga ma oletan, et ta teadis ka, et heliloojatel on siin väga hea õppimisvõimalus ja nii ta kutsus siia mind. Ma olin siis peale lõpetamist oli Draamateatris tööl üks aasta ja siis ta kutsus mind ja ma tulin väga hea meelega siia ja ta kutsus veel Heino Jüri Salu Jaan koha. Ja hiljem Jaan Räätsa. See oli kõik tänu liidi austerile ja see kogemus, mille me heliloojad siit tollel ajal saime oli täiesti unikaalne, sellepärast et peame mõtlema selle peale, et tol ajal ei olnud plaate veel isegi tähendab muusika kuulamise võimalused olid väga napid ja siin oli fonoteeki suur fonoteeki, hea fonoteeki, kus me saime linte. Ta neid kuulata. Me lindistasime igasugusi, ansambleid ja orkestreid. Aga me võiksime ka kõikidel orkestriproovidel istuda ja kooriproovidel. Nii et meie tutvusorkestriga oli fantastiline, võrreldes järgnevate põlvkondadega. Te jäite siia kuueks aastaks. Minu kirjad, mis saadud kaadriosakonnast ütlevad, et Jaan Rääts on olnud Tele-Raadiokomitees tööl esimesest detsembrist 1955 kuni 19 detsember 1974 19 aastat on see täiesti võimalik? Ma töötasin esialgu 10 aastat siin umbes ja siis pärast seda olin televisioonis hoopis muusikajuht. Nii et nii et see on kokku, see on kokku, võib küll, kokku on 19. Ja aga minu sattumine siia oli täiesti juhuslik. Nimelt ma olin suunatud Tartusse üldklaveriõpetajaks nagu Naili Ladjand kuskile suunatari, et ja mina muidugi väga kurb selle üle ja ja mäletan, et jalutasin siin nüüdsel Gonsiori tänaval ja siinsamas raadiomaja ees ehitati pärast tormi ja minule vastu sammus muidugi Eino. Kuid ma rääkisin talle oma kurva saatuse ära ja ütles, aga, aga tead, raadios on praegu saadaval pooltoon meistri kohta. Et äkki proovisid. Muidugi ma ei lasknud enam väga pikalt rääkida, vaid ma tulingi siia seda ametit tahtma ja muidugi tänu siiski eliidi austri Jabatlikkusele ma selle ameti sain ka. Aga muidugi meie toon, meistriajad olid hoopis teised kui näiteks Igori ajad. Mauson. Tehniliselt meil oli terve maja peal oli üks neer tüüpi mikrofon, muide ja see oli ka laenatud bedus saare käest. Ei, siin oli siiski vist vist ikka üks ilma pidu saareta, ega Pedusaar siis ei oma mõnikord juurde ei vist see aga võib-olla ka, aga siis oli mõned mikrofonid veel, mis Tartu Ülikooli laboris tehti, kõne mikrofonid, aga siis mul on siiski üks episood meeles, kus me läksime Tartusse ooperiülekannet tegema ja need kulissid kukkusid selle ainsa mikrofoni peale, mis meil kaasas oli. Aga meil oli kaasas, aga õnneks fenomenaalne insener, milli pilvisto, tema oli geniaalne mees, kes tegi veerand tundi enne etenduse algust pani kildudest kokku selle mikrofoni uuesti. Ja see mikrofon töötas ja vedas selles ooperiülekande lõpuni. Nii elasime mehe kallal ja mis meil siin, vana Budapestist profeena toodud tehnika. Ja see töötas täpselt nii, kui oli vaja. Eriti hiljem siis, kui me töötasime siin koos. Arvo Pärdiga, eks me olime mõlemad ühesugused väiksed sulid, teinekord tahtsime minna kukusse. No ma ei ütle, mida joome limonaadi ja, ja siis ja siis tõmbasime kuskilt mingisuguse otsa välja ja kutsusime inseneri alla, insener tuli, otsib, otsib, vaatab sel ajal, kui ta puldi vaatas, Arvo tõmbas jälle välja. Ja lõppeks jäi saade ära. Vaat niisuguseid trikke tegime me ka teinekord. Ilmselt siis ei olnud ka ajad nii karmid, kui kui mina mäletan, oli kümnendat kaheksakümnendad, siis oleks võinud sellise nalja eest. Lahti lasta, oh ehk siis oleks võinud ka, kui oleks keegi reetnud või pääle sattunud. Nii, aga Igor, mis aega sina sattusid? Kui Jaan ütles, et tema sattus juhuslikult, siis mina vastupidiselt mina ei saanud siia sattumata üldse jääda. Sellepärast hakkasin bännindusega tegelema kuskil, noh, nii 20 aastaselt ja esimesed lindistused 70 980 missimaja sai tehtud alguses mati prouaga, siis Lepo Sumera ka. Ja nagu ikka, kui salvestus käib, siis hakatud norima, iga pillimees norib, et et kuule, ma tahaks enda pildid nagu rohkem ja ja, ja ja aga milleks ta pidanud, nii palju on vaja Kiidramis räägi täpselt vastupidi, kahvli palju vaja. Ja siis üle õla nagu piilusin. Noh, et kuidas madja, kuidas Lepo, kuidas nad seda asja kokku teevad, mis filter, kuidas sageduse saab muuta. Ja sealt kõrvalt noh, niimoodi nagu õppisingi, et aastal 82, ma sain juba nagu iseseisvalt ühe enda loo. Tõsi, mees Sven Grünberg oli abiks kestnud paari asja korrigeeris ja hiljem juba 85, noh siis käisid Ruja salvestused. Tegime paar lugu, proovisin ise kokku müksata ja siis oli selge, et tule tulla nüüd päriselt siia majja ja aastal 86 tulingi. Tõsi küll, mu siis tekkis mul üks väike maha, sellepärast et Ruja hakkas Venemaad sõitma ja mis seal tekkisid, hästi suured augud. Et ma pauseerisin üks poolteist aastat ja siis 88 kuni kuni 93 on nagu mis, nagu uuesti. Kas sa praeguse tehnikaga saaksid sama hästi hakkama nagu nagu omal ajal oled sa nüüd vaadanud, mismoodi siin meie majas salvestused käivad või kus on Tallinnas kõige parem tehnika? Küsimused on kaks otsa. Et kõige parem tehnika, kus võtta peal, ütleme näiteks orkester, see on Eesti raadiokasutuse saab suhteliselt kindlasti. Aga kui teha selline kombineeritud variant, miks, miks ma seda räägin? Sellepärast et meil on tegelikult üks salvestus detsembris on nagu ees, kus on orkester ja, ja on on bänd. Et siis kokkuleppel Eesti raadioga võetakse orkester peale sümfooniaorkestrile, tõsi küll, kohalikus koosseisus ja siis bändi juurde mäng pill pillihaaval ja siis lõbu, Miksamine, see tehakse nagu linnahallis. Aga ma usun, et neil stuudiod on veel, aga pealevõtmise seisukohast absoluutselt. Kindlasti on Eesti Raadio, mis puudutab akustilise Pille suude orkestrit, mõeldamatu võtete orkestrit salvestada. Linnahallis isegi ei kujuta ette seda, kuidas teha. Vastan sinu küsimusele, et ma olen siin 13 aastat siit, nagu ära antakse, et näha, kas on praegu nagu hakkama saaksin. Mina olen nagu aru saanud sellest, et ega helirežissööri põhima Ta ei ole tegelikult muutunud. Tähendab sageduskorrektsioonid, filtrid on ikka, kasutage selleks konkreetsed, keeratavad nuppe niimoodi ja keerad naks naks naks ühte sagedus peale, teist maha lõikad, eks ole. Või teed seda graafilised arvutiekraanidel hiirega, track tracki haaval, eks ole, ega põhimõtteliselt vahet ja seda teeb tegelikult ju iga tonnist ära. Et kui ta satub sellisesse keskkonda, kus tants laadal programmi hästi ei tunne või mis, millega kommuteerib siis nähtut, teeb kõigepealt selle endale selgeks ja siis hakkab Miksama. Ja kui nüüd võtaksin oma jutu kokku, siis rajal, kus popmuusikalaata tehakse põlve otsas, kodus koduarvutite peal, nüüd on tegelikult pool Tallinna toommeistrit täis, kõik kodus teevad, eks ole. Rohkem nagu sünniprogramme, aga mõtlemine ikka, seda tüüpi kajad tuleb juurde panna ja, ja nimetatud külasõbraliku läks kuulda. Vaat mind huvitabki see, et mismoodi helirežissöörist see mõttetöö käib ja kas teie olete läbi oma järgnevate aastate aastakümnete säilitanud ka huvi ikkagi selle vastu, kuidas heli jõuab pal lindile või plaadile või kuidas ta säilitatakse ja kas see, mis on juba salves kas ühel või teisel kujul vastab helilooja ootusele ja sellele ettekujutusele. Arvan, et ettekujutus vis tulev elavam Käe järgi kõigepealt muidugi mõttetööst võib rääkida, aga peab ütlema seda, et need helirežissööril täpselt nagu igal muul erialal on olemas ka Hanne spetsiaalne andekus ja minu meelest režissööri andekus seisab akustika tajus. Ja noh, siin raadiomajast on läbi käinud väga palju helirežissööre. Ma usun, et ühel viiendikul neist, mida rohkematelt on olnud niisugune erakordselt hea akustika taju. Ja see ei pruugi olla mitte helilooja, kellel see on, ma mäletan meie ajal oli üks inimene, kellel polnud muusikalist haridust, Herst Veeber. Aga tal oli fantastiline, uskus hästi lindistada väga halbades tingimustes ja ta sai alati hea akustika kätte. Aga muidugi, praegu on tehnika nii palju paranenud, et ka niisuguse keskpärase akustikatajuga inimene suudab palju rohkem ära teha kui tookord. Aga see on, see on anne ja. No ma ei tea, mina näiteks, kui ma satuksin praegu pulti, ei suudaks mitte midagi enam teha, sellepärast Need puldid, millega meie töötasime, olid ikka võrratult teised kui nüüdsed ja ma läksin liiga varasid majas nähtavast ära, et õppida uut tehnikat, sest siis umbes hakkas tulema natukene juba uuemat tehnikat. Nii et ei oskaks enam tööd teha. Praegu. No tehniline park on siin kas tasapisi või hüppeliselt õige, mitu korda vahetunud nende aastakümnete jooksul. Aga kas ma eksin, kui ma ütlen, et helirežissööride see põhimõtteviis ja filosoofia, kui seda ilusat ja kõrget sõna kasutada on ikkagi jäänud samaks ju? Kui ma nüüd kuulen, teil on ka paarkümmend aastat vahet liigorja ja teie tööajaga. Aga taotlused ja eesmärgid, ükskõik, milline tehnika teil siis vahendina käes on, on ikkagi selleks samaks jäänud. No kindlasti, aga seda kõike peab õppima nüüd uuesti, kui peaks seda tööl jälle hakkama tegema. See aga selle õppimine ei võtaks nii meeletult palju aega. Ei võta, sest et meil on niisugune spetsiifiline kuulmine kõigile ja see oligi võib-olla põhjus, miks meid siia Või õieti omalt poolt täiendaks siin, et kui Heino ütles, et helirežissööril peab olema niisugune väga hea akustika taju siis ma lisaksin sinna juurde? Jah, loomulikult, et ilma selleta ei saagi, aga nagu iga nii-öelda käsitöö puhul, eks ole, nimetamise käsidaks Esutas, et ta peab astavastavate standardit. Et on ka tehnilised nipid, mida lihtsalt peab teadma, et muidu ei saavuta vastavat tulemust. Ma toon väga lihtsa näite, et kunagi üheksakümnendatel aastatel meid tollaseid Eesti raadio helirežissööre täis instrungeerimas üks meeskond rootsist meile peeti pikki ja huvitavaid akustikaalaseid asju, aga muu käigus selgus üks lihtsatest nippidest. Et kui laulja laulab mikrofoni, siis sulghäälikute kaabeedee puhul mikrofon hakkab mõnikord paukuma ja pandi tuulekaitset ja kõik, eks ole, nihutada distantsi ja siis Rootsi instruktoriks ja kuidagi selline probleeme, aga aga miks te valasite mikrofoni kera peal siis ta ei tee mitte kunagi pauk, võib-olla ka tuulekaitset. Et lihtsalt see on üks nupp, režiimi nupp, vajutage nuppu alla ja teine on korras ja oligi korras. Need on asjad, mida peab teadma ja neid on veel ja veel ja reedeks. Ja need käivad siis põlvest põlve edasi, kuni hakatakse tõesti konservatooriumi akadeemia tasemel režissööre ka meil. Aga see saab olema väga raske õppeaine. Ma olen kuulnud, et vähemalt Saksamaal on vastuvõtueksamid kõige raskemad just Ellierežissööridel. Nad peavad väga hästi tundma partituuri, nad peavad väga kõrgetele kuulmisfüüsilise kuulmise standarditele vastama ja nii et selles mõttes see nii lihtne ei oleks. Me saime lihtsalt ametis, aga pärast pidime jälle väga palju õppima. Ja mis puutub akustilisse kuul, mis ja siis ma mäletan, kui me tegime mingeid salvestusi solistidega, siis me kõndisime ümber klaveri ümber solisti. Otsisime saalis seda kohta, kuhu panna mikrofoni täpselt, kus see kõige parem koht oli ja muide on igas saalis oma parimad ja halvimad punktid mikrofoni või gramminejaks, mudi mõlemaid, isegi kuulaja jaoks. Estonia kontsertsaalis on see väga tähtis teada kuupilet võtta. On teatud kohad, kus on hea kuuldavus. Ma ei ütle seda, siis hakkavad kõik sinna ostma pileteid ja kõrval istuda tühjad ja just täpselt. Aga see on küll väga tähtis kuu mikrofon asetada, ma mäletan, ma sattusin õnnekombel Prahasse vist 58 kuulsa Concerto krosso ette kanti ja siis ma ei tea, kuidas ma sain tuttavaks ühe helirežissööriga. Ajasime juttu, ma olin siin helirežissöör, eks ole, ja püüdsin ka õppida. Ja tema seletas seda, et, et kõik need Praha kevade kõige suuremad üritused, kus on koos solist ja orkester seljas ainult ühe mikrofoniga. Ja nad olid muidugi nähtavasti pika aja jooksul otsinud seda maksimaalselt õiget kohta selle ühe mikrofoni jaoks. Ja tookord ma sain ta kontrollida seda, kõik need laha kevadekontserdid salvestati ja järgmisel päeval sai juba neid ühes kohas kuulata. Ja siis ma olin õhtul kontserdil ja läksin järgmisel hommikul kuulama ja tõepoolest seal ühe mikrofoniga oli saadud, kuidas oli vist Beethoveni üheksas sümfoonia tookord nii fantastiline tulemused, et ei mingeid nippe vaja, väljardus, see nipp, et leida see ainus õige koht üles. Kui rääkida heliloojatest helirežissööri eest siis meil siin Eestis oli tegemist ka moskva brigahadedega, kes tulid lindistama eesti heliloomingut. Ja üks kõige sümpaatsemad helirežissööre, kes sealt tuli, oli just heliloojaks armeenia helilooja koksa Jan. Väga sümpaatne inimene. Heliloojana mitamist eriti tugev, aga piisavalt tugev, et mõista täpselt, mida üks helilooja võis tahta. Ja need salvestused, mis tema tegi, noh, mul olid enda ooperitega kogemused ja muude asjadega veel. Meil on täiesti fantastilised. Ja siis, et helirežissööritöö on ikkagi erakordselt tähtis, see selgub ka, kui kuulata maailma parimaid plaate. Ja mul on näiteks sügav austus selle helirežissööri vastu, kes töötas dirigent Zoltiga. Kõik Zolti salvestused on perfektsed, võib-olla seal mitu helirežissööri, ma ei tea, või oskas Zolti väga hästi nõuda midagi. Aga ta vastab kõige rohkem minu ideaalile, nii et kab parimates tingimustes on vahe ülihea ja hea, vahel. Tol ajal oli Moskvas väga palju niisugusi, instituute igasuguseid, kes tegelesid väga väikeste küsimustega, näiteks üks instituut tegeles klaveriakustikaga ja päev läbi siis pilluti mingisugust kõlavat lauda, tähendab, see oli kõik formaalne, lihtsalt palka saada. Ja üks niisugune instituut saatis meile tollal, kui meil juba oli asi võrdlemisi kõrgel tasemel. Küsimustiku, kui kaugele asetada mikrofon sümfooniaorkestrist estraadiorkestrist, kui kaugele meetrit. Ja mina mäletan jaanimägi, tolleaegne direktor esitas selle küsimuse edasi minule maadlesin Slollustele maksa ja vastab, et siin ei ole kui kaugele meetrites, vaid kuidas seda teha. Temas ei, ikkagi vastame ikkagi ja tuli vastata ükskõik mida, ükskõik mida, aga tuli vastata. Aga millised teile helilajatena on nüüd lindistamise salvestamise kogemused piirduvad nad siin nüüd ainult meie Eesti ja, ja Eesti raadioga või olete saanud tunda, kuidas mujal seda tööd tehakse ja kas on ka põhimõttelisi erinevusi või millest need johtuvalt? Seal tehakse võrdlemisi märkamatult, sageli hiljuti mul oli autorikontserdid Ameerikas ja siis ma tagasi tulles sain sealt kätte ka selle plaadi, mis tehti. Mina ei märganud üldse ühtegi mikrofoni kuskil, aga see plaat CD muidugi seal. Perfektne. Ja mul on ääres on reaalne kogemus ka Ameerikas-Neeme Järvi volin proovidel ma kuulasin kontserti ja siis sain salvestuse. Ja see oli küll selles mõttes ideaalne, et kõik, mis oli teoses olemas, oli seal väga õigesti peale. Kas teil tekkis ka nii-öelda oma käekiri või kas kes teiega siin samal ajal töötasid, oleksite te võinud öelda, et, et vaat, see mõte on nüüd Asta Kuivjõe tehtud lasteaia töötas juba ka teie ajal. No vaevalt seda saab kindlaks määrata. Tähendab noh, käekiri niivõrd, et noh, me teadsime, kes oli parem, kes oli professionaalsem ja kui mingi väga halb salvestus oli, siis me olime kindlad See ja see ja see ei võinud seda teha. Nojah, lõpuks me saime ju kõik üleliidulisi esimese kategooria. Nii et me oleme kõvad tegijad. Aga kuidas seda kategooriat anti, seda on raske öelda, nähtavasti noh, siitpoolt esitad ja siis tööstaaž ja ja ma ei tea, mida seal arvestati, aga lõpuks ikka saime selle. Küllap oli see vajalik võival palganumbrite jaoks see oligi tarvis ja meie veel saime Kino heliloojatele ka kõige kõrgema üleliidulise kategooria. See andis kõrgema punkti asu. Ei tasu, jah. Aga üldiselt muide kino muusika tegemisel tuli see helirežissööritöö väga palju kasu. Mäletan, et minu režissöör Veljo Käsper, kellel ka koos tegime väga palju filme, tema oli väga niisugune nõudlik ja sageli, kui film oli valmis, siis hakkas helila ja tööle. Temal oli ette nähtud näiteks seal üks minut 37 sekundit, üks teatud koht. Ja mina tegin selle muidugi valmis, täpselt. Ja siis enne juba, kui lõplik montaaž oli, siis tema ütles, ei, siin on tarvis kaks minutit. 15 sekundit. Ja võib-olla mina sellepärast temale väga sobisid need, et ma ei teinud teist nägugi, vaatas ah soo. Ja siis Monteerisin lindi peal selle kokkus ma oskasin lõigata linti, tollal oli lindilõikamine ja siis võtsin teistest lõikudest parajad kohad ja ja panin siis kokku selle, mis tema nõudesse. Aga kes teil üldse Monteerisid neid salvestusi sageli ise, muide, ei, väga. Kätt külge, aga meil olid väga armsad, toredad tütarlapsed. Nad tegid oma tööd tolle aja kohta, tähendab, võimalused olid hoopis teised. Vaike Neeme oli muidugi väga täis igav ja üldiselt meil ei olnud enamasti vaja küll nende puhul nuriseda. Mina tegin muidugi kärid sageli. Mulle meeldis. Minu ajal oli kageri töö ega digituli üheksakümnendatel ja Tiiu Hansen ja Katrimaadik. Et me siin pusisime hästi kiiresti asjad, asjad. Praegu on nüüd tehnika läinud nii kaugele, et heli on võimalik igat moodi ka töödelda. Ja mul jäi väga teravalt hinge üks selline mõte, mida praegu Soomes töötav Enno Leemets rääkis, nemad seal küll töötades mitte raadiost, vaid plaadifirmas periooditi vahetavad oma tehnika välja. Aga nüüd ta ütleb sellise mõtte, et filosoofilised professionaalid tõrjuvad tagasi analoogtehnikafilosoofia ja ideaali poole. Et saavutada uuesti seda heliloomulik, pehmet naturaalset kõla ja ruumi loomuliku ja kaunist akustikat. Mitte tuues tehnilisele perfektsusele ohvriks kunsti. Ja seletuseks seda, et selle asemel, et, et lõigata nüüd nagu tehnika võimaldab, kas minuthaaval kokku püritakse selle poole, et osa sees vähemalt lõikeid ei oleks? Ja muidugi praegu on väga moodi läinud lihtsalt elava kontserdisalvestuse, just leid tahetakse osta ideoloosta palju parema meelega kui väga head stuudio tehtud salvestust. Muidugi ka interpreedid on, lähtun otsustest praegu nende tase niivõrd kõrge, et nad on suutelised kohe linti mängima oma muusika, aga näiteks meie ajal ei saks seda öelda. Ma arvan, et ainuke professionaal, tõeline oli Georg Ots kes ilmus alad lindistamisel täiesti ette valmistatud. Ja kui temal ei olnud häält juhuslikult või noh, midagi juhtus, siis ta helistas, et ta täna ei saa tulla. Aga teised lauljad, kõige noorem neist oli, ma ei tea mõne aastale, kes tuli siia esinema isee tegemas, lasena. Ütles ka, et ma ei tea. Täna vist ei ole häält, ei tea, kas tuleb midagi välja. Ja kõige kõrgemate, nii Estonia ooperisolistideni välja kõigil ei olnud häält peale Georg Otsa. Aeg on edasi läinud ja sellest tehnikast me võime rääkida nii pidi ja naapidi tema positiivsetest ja negatiivsetest mõjudest. Aga ma tahaksin, et teie kui heliloojad räägiksite, kuidas see heliga manipuleerimine ja samal ajal heli töötlemise meeletud võimalused. Kas see on andnud inspiratsiooni? Ma mõtlen just loomingu jaoks? Vaevalt küll. Inspiratsiooni annab ainult üks asi, honorari suurus. See on muidugi tähtis, aga aga ma usun, et tähendab mina enda puhul saaksin ka ütelda seda, et inspiratsiooni ta ei ole andnud. Ainult et muidugi väga kasulik oli see, et me teadsime, kuidas see lindistamine toimub ja alateadlikult teost kirjutades sa mõtlesid ka selle teose salvestuse peale, mis sellega saab teha ja see on päris kasulik. Aga nüüd mul on niisugune tunne, et noorema põlvkonna heliloojad ja siin saab Igor juba ilusti oma kogemustest võib rääkida aga teiega, kui õpet Nad arvestavad põlvkond tuleb teie kätes, nad arvestavad seda palju ja, ja praegu on võimaliku lavale panna igasugust tehnikat, tähendab võimendustehnikat ja need saalist reguleerida ja need võimalused on kohutavalt suured. Ja neid võimalusi tunneme meie Jaaniga vähem. Noorem põlvkond, et on selle mängeldes juba enda omandusse haaranud ja saavutab väga põnevaid tulemusi, aga Igor. No kui rääkida akustilisest muusikast siis heli, tehnika, võimalused, Waynaaginud põhjus, miks, miks peaksid inspireerima hoopis teine jutt on siis, kui me räägime elektronmuusikast ja live elektroonikast ja ütleme, elektrooniliste vahenditega tehtud tarbe muuskamiseksama filmimuusika. Siis tegelikult on inspiratsiooniallikaks võib-olla isegi mitte mööduv kaunis daam kevadises leidikeses, vaid hoopis konkreetne süntesaatori ja kajaprogrammi koosmõju. Et see, mis enne stuudiosse sisenemist oli valmis mõeldud, võib momentaalses sekundi pealt hetkega muutuda, kui kuulda neid kombinatsioone. Vaat siin on üks selline oluline moment, et näiteks kui ütleme, süntesaator, šamplar annab tämbraase selle saudi, siis digitaalset kajad annavad sellele pinnale, mis tämber annavad ruumi mõõtma, juurde tähendab, annab sügavuse ja kusjuures on võimalik kokku panna need erineva sügavuse tasandid, et miskit toimub nagu Poola kilomeetri kaugusele ja miski nagu viie sentimeetri kaugusel nende koosmõju siis on täiesti omaette kunst, eks ole. Et kui kuulata hästi tehtud kas lääne või isegi meie popplaate siis kõlasid seda kuulajasõbralikum, seda huvitavam ja mida mitmeplaanis on see resiis mäng kajada erinevate ruumidega kokkupanek. Et need on asjad, mis minu ja minust nooremat põlvkonda on absoluutselt kindlasti inspireerivad ja oleks imelik, kui inspireeriks elektromuusikas Aga tegelikult see elektronmuusika on viinud filmimuusikat võrdlemisi sihukesele igavale tasemele, tegelikult vot ma ei tea, meie ajal veel Einoga me kasutasime elavat orkestrit ja enne meid Prokofjevi Šostakovitši kõik kirjutasid spetsiaalselt filmimuusika. Ja sageli see anti välja hiljem gabariidid tuurina ja plaatidel. Ja see oli väga põnev muusik ka filmidele. Aga siis kadus ära ja vahepeal olid finantsraskused kinostuudio ja siis ilmusid seal üksiku flöödi saatel filmid ja kõik muu niisugune mis ei ole väga huvitav. Ja ma kardan, et kunagi tuleb võib-olla huvi jälle selle suure sümfooniaorkestri järgi tagasi. Muide Ameerikas on filmid jälle kuulda täiustunud. No Oscari võitnud filmid minu meelest on kõik kõik täis suure orkestriga soundtrack tehtud. Tähendab, siin noh, siin on ju üks väga pragmaatne asi suure sümfooniaorkestri palkamine Kinostuudio poolt eeldab ka sama suurt raha, eks ole, nagu orkester väärib ja kui tehakse filme. Ma pean silmas, et kui filme siin näiteks Eestimaa tehakse, siis need rahanumbrid on noh, täiesti võrreldamatud nende filmidega kandideerivad Oscarile, Oscariga saavad, et siis on väga lihtne põhimõtteliselt väike raha, väike asi, suured rahad, suured tulemused ja filmimuusikas ei pääse sellest üle komberdada. Kuigi. Ma olen veendunud ja ma olen ka kuulnud filmimuusikat, mis on tehtud väga vaeste vahenditega ja on erakordselt põnev. Aga see ei puuduta nüüd helirežissööri loomingut. Kas helirežii on tegelikult ka loominguline? Ta võib seda olla ja last sageli ongi. Aga vähemalt on väga põnev tegevus, oli meie all ka põnev tegevus ja andis väga palju häid kontakte muusikutega dirigentidega. Ma mäletan, et tänu minu tööle Estrežissöörina sain ma heaks tuttavaks Matsoiga, kes on minu elus, mängin tohutut rolli head ideed andmisega, esiteks tellimustega, aga tema tellimustele sageli, aga niimoodi ma mäletan, ta tuli teisel septembril umbes minu juurde, ütles seltsimees rääts. Kas te kirjeldaksite sümfoonia mulle esimeseks oktoobriks? Muusikat päev ja tema tahaks seda mängida? Ja mina muidugi võrdlemisi auahne inimesena muidugi, võtsin selle tellimuse otsekohe vastu. Ja tõepoolest, esimeseks oktoobriks oli kolmas sümfoonia valmis. Öösel kirjutasime veel koos Arvo Pärdi ja Rolf Uusväljaga, kes töötas tollal siin toimetuses. Kirjutasime kõik need partiid välja, see oli suur töö tol ajal. Ja hommikuks saime selle valmis. Ja siis Arvo, kes oli kõige erksam tema, siis tegi selle proovilindistuse hommikul. Aga õhtul oli eetris. Nüüd helirežissööri töös on siiski veel üks niisugune tahk, millest me ei ole rääkinud ja mis on väga oluline. See on psühholoogi tahk. Iga helirežissöör töötab ju inimestega. Kui neil on üks või kaks stuudios, siis on asi päris lihtne, on terve sümfooniaorkester või, või koor või midagi niisugust, siis on asi palju raskem. Ja asi seisab selles, et helirežissöör ajab ju täpsust ja puhtust taga. Ta tahab, et ei oleks musti noote ja ta tahab, et oleksid ka sisulised asjad õnnestunud. Aga nüüd ta peab tunnetama seda hetke. Kaua ta võib midagi nõuda, kaua ta võib ütelda, vaat see koht ikka ei ole nii hea, seal trompet eksib ja ta peab teadma veel seda, et seda, mida viiulimängija saaks teha 10 korda järjest trompetimängija saab teha ainult neli korda järjest või veelgi vähem. Ta peab arvestama inimese võimeid, inimese meeleolu, kollektiivi meeleolu, helirežissöör võib kogu kollektiivi meeleolu kihva keerata. Viieminutise nõudlikkusega, eriti kui see mitte väga põhjendatud ei ole. Nii et siinse balansseerimine ideaali ja kõige parema võimaliku vahel see on väga tähtis ja helirežissöör peab teadma, palju sellest kollektiivist on võimalik kätte saada. Ma mäletan, et kui Jüri Salu siin majas töötas, siis meil olid otsesaated sageli kolmandast stuudiost ja selleks, et need õnnestuksida, siis oli alati silmside, nii et režissöör oli ühel pool akent ja teisel pool oli mängija. Ja siis, kui tuli trompetimängija oma soolokontserdi seal tegema, siis Jüri Salu tuli akna taha Jakas sidurit Söömalaadselt muidugi võrdlemisi kummalised helid. Tarpeteeris mõtet? Ei noh, eks nalja siin majas ka ikkagi Annist ajast aega tehtud. Nojah, aga oliga tõsiseid asju inimeste närv, kes esinesid stuudios, ei pidanud vastu, on, ma mäletan nüüd noort naispianisti, kes mängis, mängis ja siis hakkas nutma suure häälega ja jooksis stuudiost välja. Nüüd on ta väga hea pianist. Jah, sellest ma kuulen välja, et need teadmised, mis te konservatooriumis saite, pillide orkestri ja igasuguste muude muusikaalaste teadmistega Siin marjaks marjaks ära kulunud marjas vaid siin me oleme saanud marjakat. Kas seda ma tahtsin ütelda, et see, mis konservatooriumis tol korral saadi õpetada ilma plaat ta ilma, millega ta oli päris tühine ja koguma õpetusele saime tegelikult ikkagi raadiost, nii et need olid väga õnnelikud inimesed, neid heliloojaid oli ikka päris paljugi, siin töötasid. Lisaks sellele sinu küsimusele, et kas oli reisi suuren, looming, muusika kirjutamine, looming, nüüd tuleb, interpreet esitab seda. Selle kohta öeldakse son, kaaslooming avas istuvat toonmeister ja võtab nüüd selle loomingu ja kaaslummingu võtab üles, teeb sellest ühesõnaga seda, mis on vaja teha. Nii, et see on kaas, kaaslooming, metalooming sellisel juhul. Ka meil saatesarja toonmeister nädala pärast pühapäeva hommikul. Äsja lõppenud saade kordub teisipäeval kell 16, null viis. Tänase saatekülalised olid heliloojad, endised toon, meistrid Eino Tamberg, Jaan Rääts ja Igor Karsnek. Saate panime kokku koostöös klassikaraadio helioperaatorite, Helle Paasi ja Katrin mõõdikuga. Saatesarja autor on Virve Normet. Moraal tänase loo lõppu selle leidsin režissöör Enno Mäemetsasõnadest ja see oleks? Me saime aru, kuivõrd me oleme põhimõtteliselt võimelised kaasa aitama tama paremate tulemuste saavutamiseks järeltöötluse ajal kui meil on mitmerealine arvutustehnikal baseeruv süsteem. Me hankisime endale digital Befoomer programmil baseeruva uue süsteemi. Sellega saime piiramatu hulga helikanaleid. Piirab vaid arusaamine, kui palju on mõistlik. Me oleme õppinud, et liiga palju vabadusi komplitseerub pärast isekäsitluse ajal omamoodi keerukuseks nii-öelda ideeliseks ja mõtteliseks anarhiaks. Meil on välja kujunenud oma filosoofia, millised asjad nii-öelda pitseerime ja millised vabadused jätame endale pärastiseks töötlemiseks. Seda rakendades oleme jõudnud huvitaval kombel tagasi analoogtehnika kasutamise filosoofiliste lähenemisse. Otsus, mida me salvestamise, kellele oleme teinud, on põhiväärtuslõikamise tehkem ainult osade vahel ka vahetama sõrme lipsatusi sest autentsus on eesmärk. Autentsus on aga iseendaga vastuolus olevat teema. Me oleme ju ära hellitatud täiuslike esitustega. Ja kes oleks nõus loobuma niinimetatud täiuslikkusest või tehnika kaasabil, võib ka pisut. No. Praegu. Ta. Noore koeraga. Ka. Tuleb.