Järgmise intervjuu tarbeks ma olen tundnud, et täna hommikul hoopis Tallinna kesklinna Radissoni hotelli, kus New Yorgi Eesti segakoor tervitas väga pidulikult ja väga uhkelt siin tänavuse laulupeo kõige vanemad osalejad, proua Aino Põldmetsa ja olen palunud ta siis ka vikerraadiokuulajatele natukene rääkima. Vaatasin järgi, et te olete juba 1947. aastal esimest korda laulupeol käinud. Olen käinud, see on juba üle 70 aasta tagasi, mida te mäletate sellest? Ma mäletan, et läheb Lätti, oli vähem, laululava oli väiksem. Aga laulusid enam ei mäleta, mis, mis laulud need olid, seda küll, et kui oluline oli siis nüüd tulla Tallinna jälle ja loomulikult ka laulupeole väga oluline. Me oleme New Yorgi kooriga enne. Me käisime naiskooriga, varem oli naiskoor segakoori Me oleme kolmandat või neljandat korda juba New Yorgis, siin laulupeol. Kui suur või raske ülesanne on selleks valmistuda, kuidas need laulud tunduvad? Viimased laulud tundusid rasked ja ma pean ütlema, et Meie koorijuht on nii rangeta meil laulu kätes, pannikasse üksinda laulma või siis panime heid ümber saali marssima, marsitaktis õpiksime õige rütmi. Ja aga kui me need laulud Selgeks saiti, me andsime kaks kontserti, andsime New Yorgi Eesti Majas ja teise andsime eesti kirikus rahvale meeldis ja meile endile ka meeldiksid, siis juba nad tulid ilusti välja, ilusad laulud. Kui pikk protsess on olnud need laulud selgeks õppida, harjutada, ütlesin kõik väga hästi, välja tuleks, me oleme Eesti mäes käinud ja me oleme isegi lauljate korteris käin. Me oleme Mae koori juures kodus käinud, vahepeal kohvilaua teinud, hästi selle edasi laulnud. Kuidas on siis see ülesanne või selline tunne eesti keelt, et Eesti laulu hoopis Ameerikas üleval hoida, on see kuidagi raskem ka ikkagi on teistsugune keskkond, on küll uhke tunne, aga meil oli vaid ennem oli meil vahepeal oli Läti dirigent ja siis kui mõni laulja ütles, et ta ei oska sõnu või ei mäleta, siis tema ütles, et eesti keel on ise nagu muusika ja ei oska. Mis vanuses inimesi teil seal on, ehk siis kas noori kaika peale tuleb orienteerite laulma viitsi tulla enam need, kes Eestist tulevad, seal, kutsud teda laulma, siis ta vaatab sulle otsa, mul on muudki teha, aga mõned ikka on. Aga meil on päris umbkeelseid päris nii-öelda ameeriklasi, kes laulavad meie kooris ja neile meeldib, miks nad seda teevad? Ma ei tea, võlts, kes neile meeldib laulda, neile meeldib, kuidas meie koorijuht õpetab. Meil on kaks professionaalsed lauljad, kes käivad meie kooris laulmas aga siin neid vist ei ole tal. Mis peale laulmise veel teed, kui kuuskedelt? Kas te tantsupidu lähete vaatama, siin olin juba eile käisin nii, kuidas meeldis, väga ilus oli. Väga ilus oli panna niisugune mass. Meil oli kaasas ka minu õe õe tütre, mees on kohalik ameeriklane. Tema vaatas, silmad suureta, polnud elus niimoodi niisugust pilti näinud, et nii palju rahvast korraga platsil ja ja midagi ära teevad. Kas te homme rongkäigule lähedal kavatsesin minna? Eelmine kord küll käisin plaanis, igatahes on kohe mitu kilomeetrit läbi kõndida. Viis vist on see just umbes, see on vähem kui viis emaili. Nii et mis on siis teie hea tervise saladus, võib siin kohe küsida. Saladus, mis ma ütlen, on see, et tänapäeva noored mängivad ainult nutitelefoni kallal varsti pimedate küürus, mina olin sõja laps, meel meid 24 tundi anti aetud, pidime kodust lahkuma kuskile maa põrgusse, kus ma pidin algama norra lapsena. Seitse kilomeetrit läksin kooli ja tagasi iga päev. Ja suvel tegin põllul kahe hobusega tööd. See on mind hoidnud. Ja lõpetuseks Aino Põldmets, mis siis teeb laulupeo eriliseks ja ka nauditavaks teie jaoks? Laul mõlemal päeval kavatsete osa võtta ja vaadata ka tahtsin, teil ei ole liiga pikk, väsitav ei ole ja ka vihm või tuul ei seganud. Me oleme ennegi läbi läinud. Selleks on keebid juba valmis varutud, ei karda veetma. Suur tänu, Aino Põldmets, veel kord siis tervist maksu- ja ka palju õnne tagantjärele teie sünnipäeva puhul. Tänan, aga. Ja ma püüan mõne härraga ka võib-olla rääkida. Tervist, härra, teie olete siis ka New Yorgi Eesti segakoorist ja nii me oleme täna siin Aino Põldmets saab puhul, kelle jaoks te olete sellise eraldi vastuvõtu lausa korraldanud ja siin on lausa mitu rahvusvahelist vee kohal, nii et väga uhke vastuvõtt. Mida teie tema kohta oskate öelda, see on ikkagi päris imetlusväärne, üle 70 aasta on ta käinud laulupidudel ja väga heas vormis väga hea tervise juures ja see on väga-väga tervislik nähe, niukse inimesi meil on, kes võtavad vaevaks seda tööd teha nii pikalt ja pikalt pikalt. Ma ise olen seegaadist Kuuendat korda laulupeol. Aga tema vastu ma ikka kaugeltki ei saa. Nii et ta on väga tubli laulja. Tubli Alt, meil ja kollane tal on, jätkub tervist pikaks pikaks ajaks. Mis seda laulu siis New Yorgis elus hoiab, mis teid, noh, kas võib öelda, sunnib, või ajendab siis ka proovides käima ja valmistuma laulupeoks? Kindel siht laulda? Muud pole ju vajagi. Kui laulutuju on, siis tuleb laulda ja käia laulupidudel nii palju, kui jaksab. Kas või kuidas on, laulud ajas muutunud? Noh, eksad, mõned on keeruliseks läinud, aga tuleb edasi minna, ei saa seisma jääda. Kuidas seekordne repertuaar tundub? Mõned olid keerulised alguses räppida, aga kui ükskord selgeks saab, siis ei ole paha ja kostab. Mulle meeldivad väga nende kõla kestab mõnede laulude eriti hästi. Nii et ma usun, et laval liikumine publiku poolt, kus hääled tulevad vetest paigas, siis on väga huvitav kuulata ja tore. Väga tore, saame tuttavaks ka, kellega ma oli au rääkida, ma olen Rein Linas kakuliige ja meeldib aitäh. Otsin ühe inimese äkki veel. Proua, kes võib vikerraadio tülitada? Teie olete koori esineja, oli esinaine ja nii saame tuttavaks ka mina, Lauri Varik vikerraadiost ja teie olete Eha. Nii, ja täna oleme siis jah, kogunenud siia hotelli Aino Põldmetsa pärast aga räägime siis sellest koolilaulust New Yorgi Eesti segakoorist. Kuidas see teie töö või see prooviperiood seal välja näeb enne laulupidu? Me oleme nii kaua aega juba laulnud ja need astav oleme neid laulusid, õppinud midagi, nüüd loodame, et see läheb kõik korda ja meil on tavaliselt kaks kaheksa lauljat, aga kõik viimasel minutil mõned jätsid ära. Ei tulnud. Aga me oleme rasket tööd teinud ja nii et meil on väga hea koorijuht Maie Roos ja mitmed on meil juba mitu korda käinud laulupeol eelmistel aastatel, aga meil on ka täiesti uued, kes ei ole iialgi ennem käinud. Ja meil on paar ameeriklast, kes ei ole üldse Tallinnas ennem käinud. Nii et ma olen olnud kaua aega juba, olin naiskoori esinaine ja mitmed aastad, aga nüüd kolm aastat segakoor, segakoor saite mehi juurde või lihtsalt, et jätkuks ikkagi suurema grupi jaoks tuli segakoor teha. Paljudes Meie vanemad juba enam ei käinud ja mehed ja naised ja siis panime kohtadest ja need New Yorgis on väga raske. Ja te mainisite keeltes on päris raske töö Läks laulupeoks valmistuda, kuidas siis on, et kas laulmine on nagu raske ülesanne või või on ikkagi rõõm või, või mis jällegi küsin ka seda, et ajendab siis nendes proovides käima ja tahtma laulda, oli meil köigil seda teha ja me tegime seda hoolega ja iga nädal terve koor käis koos. Meil olid mitmed lauluharjutused mitu korda nädalas ja nädalalõppudel käega. Meil oli, keegi ei puudunud iialgi ja me tegime seda nii ja tahtsime nii kangesti tulla laulu peale. Väga suur rõõmsad siin olla. Ja mida te siis ootate seekordselt laulupeolt, kas on mingi laul või mingi olukord, mis teile nagu eriliselt oodata, oodata on leht, meil on lihtsalt rõõm, ma tean, et kui me alati laulupeol laulame, siis on pisarad lihtsalt voolavad Eesti meeleolu ja nii et me oleme ikka eestlased, kuigi me oleme mitmed, on Ameerikas sündinud ja me oleme eestlased ja see on meile väga tähtis siin olla ja laulupeo valla jälle, kuigi see ilma peale natukene hirmutab, et võiksime ka vihma sadada või võib-olla see ei heiduta, meil, me oleme valmis, rongikäigud käik, oleme valmis, täiesti valmis ja suurepärane, soovin teile jõudu, jaksu ja veel kord, kui palju õnnekogule segakoorile tähendab paljude ainult teile.