Algab neljas saade viieosalisest tsüklist toonmeister mis kannab alapealkirjasepp pidevalt vananev tehnika ehk arengu tegevusraadios. Saateid on ajendatud Eesti rahvusringhäälingu 80 tegevusaasta täitumisest detsembrikuus ja pühendatud meie helirežissööridele. Rõhutan taas, et me ei pööragi ajaloolist dokumentaalse ülevaate žanri. Pigem on meie ees pocket subjektiivseid arutlusi, mille kaudu ja läbi saame aimu ka objektiivsest tegelikkusest. Need viivad lähemale sellele arusaamisele, mida tähendab olla toonmeister ehk helirežissöör. Praeguses kiirelt arenevas ajas. Tänase saate kõnelejad ja need on Eesti Raadio pea helirežissöör Maido Maasik ja arendusnõunik Eesti muusika ja teatriakadeemia õppejõud Hannes Valdma. Stuudios on neid kuulamas saatesarja autor Virve Normet. Helipuldis Katrin maadik ja Helle Paas. Maid omaadik Maido, mina loen siit, et sinu töölevõtmise kuupäev Eesti raadios on 24. aprill 1983. Kas tõesti nii palju aastaid tagasi? No kui paberi peal niimoodi kirjas on, ju ta siis vastab tõele. Missuguse ettevalmistusega sina tulid raadiomajja? No minu kohta võib öelda, et ma olen täielikult muusikalise ettevalmistusega, sest enne raadiomajja tulekut kui nüüd tagantpoolt ettepoole minna, lõpetasin ma kõigepealt tolleaegse nimega Tallinna riikliku konservatooriumi. Ja enne seda Tallinna muusikakeskkooli. Ja mis erialal? Klaveri erialal muidugi väike kahtlusemoment ja kõhklusemoment oli muusikakeskkooli lõpetamisel, siis ma mõtlesin päris tükk aega, kas minna edasi õppima konservatooriumisse või tol ajal siis Tallinna polütehnilisse instituuti seetõttu, et mul oli ka reaalained, läksid nagu suhteliselt, et hästi. Et selles väike kõhklusemoment tekkis. Ja siit on ka see huvi tehnika vastu. Nii et sul nagu ei ole probleemi sellega, et meie muutuvas ajas pidevalt tehnika täiustub, sa oled selles asjas nagu päris kodus, mitte ainult ei õpinuppe selgeks. Tead ka, mis on kõige selle taga süsteemselt. Noh, eks nagu sa ütlesid, tehnika muutub niivõrd pöörase kiirusega, et peab ennast pidevalt kursis hoidma sellega, mis tooted on turule tulnud ja mismoodi need kasutada. Ja noh, see võtab muidugi kõik oma aja. Aga ütle, kuidas tol ajal 80.-te alguses üldse sai raadiosse režissööriks? Kokkulangemise jada oli. Asi oli selles, et konservatooriumi lapp hakkas vägisi kätte jõudma ja nagu õiget töökohta silmapiiril ei olnudki. Vaimustust ei pakkunud ka algklasside muusikaõpetaja koht ja siis tuli geniaalselt mõttele minu eriala õppejõud Lilian Semper, kes küsis, et kas sa ei tahaks hakata tegelema helirežissööriga. Kuna ta paar korda oli enda salvestusel mind lehte keerama palunud, siis nuppude maailm nagu oli mind mingil määral lummanud ja haarasin kohe sellest ettepanekust kinni ja nii ta lahti läks. Kuidas maja siin vastu võttis? Ma mõtlen just õpetamise poole pealt. Noh, eks alguses võib öelda, et natuke nagu sellist tõrjuvad taga, et noh, eks vaatame ära, mis sellest mehest või poisist saada võib. Sellist suhtumist nagu oli tunda, aga nähes nüüd ise ka neid, kes nagu tahavad siia tööle tulla, et see suhtumine on täiesti õigustatud. Sest eks neid, kes siit läbi käivad, on küllaltki palju, aga pidama jäävad väga vähesed. Kellelt sa kõige rohkem ja kus oled seda tarkust omandanud kõigi nende aastakümnete jooksul? Noh, eks kogemuste omandamine käib läbi elu ega ei saa öelda, et nüüd nüüd sa tead sellest alast, et seda ei tohi nagu endale kunagi teadvustada, et siis nagu ei ole enam mingit arenguruumi. Ja noh, põhimõtteliselt siis võib selle töö nagu sinnapaika jätta, midagi muud tegema hakata. Ta alguses kahtlemata väga palju sai õpitud Jaansarvelt ja Asta Kuivjõelt. Ka teiste tolleaegsete režissööride juures sai vaatamas ja küsimas käidud, kuid nemad olid nagu põhilised küllalt, mingisugune alus praegusele elukutsele sai omandatud. Edaspidi kahtlemata on ka mitmesuguseid koolitusi nii siin kui ka piiri taga toimunud, kuid väga palju peab ka iseseisvalt lihtsalt ennast harima, kuulama muusikat nii elavas ettekandes kui ka erinevatelt heli kandjatelt. Mida siis üldse helirežissöör saab teiselt õppida ja mille järgi nagu helirežissöörid, taset või headust või seda marki saab hinnata? See on väga raske küsimus, ega ka sellele ei ole sugugi nii lihtne vastata, noh umbes samamoodi võiks küsida, et mille poolest on see pianist parem kui teine. Sama kehtib ka minu arust oli režuuri alal. Näeks, alguses saab üldse mängid, et mingit aimu sellest elukutsest, millega helirežissöör nagu üldse on kohustatud võtta, käigus tegelema, mida jälgima, millele tähelepanu pöörama. Kui mujal maailmas on üks inimene, kes jälgib partituuri või nooti tegeleb nii-öelda salvestuse kunstilise poolega ja teine istub puldis ja tegeleb tehnilise poolega siis meil Eestis enamasti on selleks üks inimene, kes peab siis samaaegselt tegelema nii tehnilise kui ka kunstilise küljega võte puhul. Ehk siis teisisõnu jälgima seda, et kunstiline tase oleks kõrge ja ka tehniliselt ei oleks mingisugust praaki. Kahtlemata saab õppida alguses interPraatidega suhtlemist, mis on selle töö juures väga oluline sest inimesi on väga erinevaid ühele vaid kohe otse näkku öelda, et kas või täna ei tule välja midagi, et lähme laiali, tuleme mõni teine kord kokku ja teeme selle asja ära. Teiste puhul peab kasutama diplomaatiat ja mõnikord see diplomaatia võib päris kaua aega võtta. Tuleb meelde, et mõnelgi puhul on isegi tund aega tulnud selgitada, et miks ei ole mõtet täna salvestada, olgugi, et arvatakse nad proovimata, äkki tuleb välja? Siin ei tule mitte midagi välja. Selle peale ei maksa kohe mitte lootma jääda. Samuti siis saab vanematelt kolleegidelt õppida ka mikrofonide paigutust. Igalühel on omad väiksed nipid, mismoodi üht või teist instrumenti või suuremat kollektiivi üles võtta milliseid abivahendeid kasutatakse ja nii edasi ja nii edasi. Kas sellest tuleb nagu režissööri individuaalne käekiri võib ju sellist sõnaga kasutada, või? No eks igalühel on kahtlemata oma käekiri, aga see nagu kujuneb minu arust siiski aastatepikkuse töö tulemusena igalühel väga individuaalselt välja, milline see kõlapilt on, mille ta kuulajate ette toob? Ei ole mõtet üldse mõtet minna tegema, kui sul endal peas juba ei ole see asi valmis mõeldud, et mismoodi ta peaks kõlama, millist kõlapilti ma saan? Arvestad juba nii esinejad kui ka seda ruumi, kus see võte hakkab toimuma. No võib-olla mitte nii peenelt taga, mängi, üldine lähenemine peab asjale kindlasti olema. On siuksed müstilised sõnad kõrvalvaataja jaoks nagu kõlapilt, nagu sa ütlesid ja režissööri akustiline taju See on ka jälle raske küsimus, muidugi noh, akustiline taju, mina mõistan sel ajal seda. Kui minna kuskile võõrasse ruumi, kus sa ei ole enne ei kontsert ei kuulnud ega midagi salvestanud, siis teatud lihtsate vahenditega saab juba selgeks teha, et kas ruum näiteks kõlbab salvestuseks ja kui kõlbab, siis millise koosseisu salvestuseks, millise ajastu muusika salvestuseks ja nii edasi. Et sa ühesõnaga pead oskama seda ruumi kasvõi lihtsalt käteplaksu järgi hinnata. Et milline võiks see kõla olla, kui sinna panna nüüd interpreet või interpreedid mängima või isegi suuremate ruumide puhul orkester paraku nüüd on juba nende aastatega on enamus salvestamiseks kõlbulik saale ja ruume läbi käidud. Tallinnas ja võib-olla ka Eestis on need paremad saalid teada. Koit kokku seab ka üha kiirenev elutempo siin piire ja teeb korrektuure, sest mõned head salvestuspaigad asuvad tiheda liiklusega tänavate magistraalide ääres ja see muidugi kahjuks ei võimalda neid enam salvestuspaikadena kasutada. Me oleme mitu korda jõudnud selleni, et meie ajal tehnika areneb väga kiiresti. Mis on režissööri jaoks selles plussid, mis on miinused? Ja kas üldse võib asja niimoodi vaadata? Plussid on kahtlemata see, et elu ei lähe igavaks ja rutiinseks, et kogu aeg on midagi uut, on tulemas ja paraku ei jõua kahtlemata kõike seda uut läbi proovida, et siis peab mingeid otsuseid langetama, et mida oleks nüüd vaja proovida mida muretseda, mida mitte. Miinusteks, võib-olla mõnel Sabset pidev õppimine ja ümberõppimine võtab kindlasti oma aja ja mõnele kindlasti võiks raskeks osutada, eriti vanemas eas. See nõuab pühendumist ikka pidevalt. Kahtlemata kuidas meie raadio on nüüd nagu sammu pidanud selle tehnika arengu ja, ja jooksuga. No eks ta ikka on üritanud eelkõige just rahakoti suurust silmas pidades selle tehnika võidurelvastumisega kaasas käia. Tahaks, et see uue tehnika hankimine käiks kiiremini, kuid finants seab omad probleemid. Akust Tallinnas näiteks jõutakse olla päris tehnika viimase sõnaga varustatud. Kas on sellist paika meil Eestis ja Tallinnas? Nüüd Eesti on niivõrd väike, et ütleme, võib-olla kui siin Baltikumis isegi Baltikum on väike ja kui nüüd naabruses tuttavalt Soome noh, Soomes juba võib-olla päris tehnika viimase sõna järgi asju. Eelkõige seoksin piirikaturgiat, kellele ja mida ja kui palju salvestada, et kas need investeeringud, mis on reeglina küllaltki suured summad, kas nad ennast kuidagi ära tasuvad? No kahtlemata suur turg on Venemaa ja seal on, kindlasti on tehnika viimase sõna ärge aparatuuri või siis teisele poole minnes sellised, et suurriigid nagu Saksamaa ja teised Lääne-Euroopa vanad kultuurriigid Kas on väga suur erinevus töös plaadivabriku jaoks ja raadio jaoks? Ega siin tegelikult mingit suurt vahet ei ole, sest raadiofondi võtte puhul ega siin ei saa ka, ei tohigi mingeid hinnaalandusi, kunstilises ega tehnilisest tasemest tehasest. Kunagi sai teada keegi võib-olla aastakümned Ta, või isegi paari aasta pärast leiab, et see lugu on vaja plaadi peale panna. Seda vahet enam ei ole, kujutleme. 80.-te keskpaiku veel tehti seda vahet, et kas nüüd ma lähen salvestama näiteks raadios või plaadivabrikule, siis plaadifirmale salvestust võeti ikka hulka tõsisemalt kui raadiofondi võtet ja tavaliselt interpreedid enne nii-öelda tegid proovi, salvestame raadios ära ja siis läksid sama kavaga plaadi stuudiosse. Nii et elu on nagu ühtlustanud need nõudmised aga et kas heli režissööridel on oma mingisugused kirjutamata eetikareeglid ka ükskõik kus need režissöörid siis ka ei töötaks Soomes või võisaares? Kas põhilisi kriteeriumeid Joy tingimusi on ikkagi see, et kuskil ei tohi nagu hinnaalandust teha, et hea küll, et laseme selle asja natuke lõdvemalt läbi? Üks väga raske asi on, ütleme, mõte alguses nii-öelda see latt paika pannud kuskohalt peaks nagu interpreet üle saama sinna kahtlemata on erinevused professionaalsete kollektiivide ja isetegevuslaste vahel. Aga ka isetegevuse puhul peab mingi öelda tase olema, et allapoole, mida ei saa minna. Igasugust asja, ei ole mõtet ka järeltulevate põlvede jaoks jäädvustada. Kui rääkida nüüd sinust endast, kas sul on Meelis töid või tööprotsessis, missugune etapp sulle kõige rohkem meeldib, sest ega ju päriselt ei lõpe. Asi sellega, et sa oled salvestuse sooritanud seal stuudios foonikas. Kuna tehnika on nii palju edasi arenenud, siis vanasti oli selles suhtes ütleme, salvestus nagu ausam monteeriti ja lõigati ta tol ajal linti vähem. Nüüd seoses digitaalse Montaažiga on võimalik lõigata praktiliselt igalt poolt ja see asi laitmatuks viimistleda. Praegu võib öelda, et salvestusperiood võtab aega kuskil 20 25 protsenti selle produkti valmimise kogu ajast. Ülejäänud aeg on siis ütleme musta materjali siis salvestatud materjali läbikuulamine ja sobivate lõikude välja valimine ja pluss siis puhas montaažiaeg. Kuni terviku loomiseni. Koni terviku loomiseni. Vanasti mulle ikka tuleb meelde, käidi ja mängiti linti niimoodi, et praktiliselt ei olnud vaja seal lõigata, aga tänapäeval kahjuks jääb seda järjest harvemaks. Võib-olla ma olen natuke liiga karm, aga tundub, et siiski puht tehniliselt pillimängutase on natukene siiski alla käinud. Võib-olla ma teen siin nüüd kellelegi liiga, kuid vaadates enda tööd ja seda, mispärast salvestusele järgneb, tundub see mulle siiski kahjuks tõsi olevat. Ja liiga palju loodetakse sel tehnikaimede peale, jah. Jah, eks interpreedid on nüüd ka selgeks saanud, et saab lihtsama vaevaga asja nii-öelda salve. Väga palju asju annab pärast korrigeerida ka arvutiga. Paraku üsna tihti on salvestus selles suhtes ka vaevaline protsess, et kogu tegevus taandub õigete nootide õigel ajal ära mängimisele. Ja seetõttu kannatab muusikaline külg väga hea siis teha salvestust, kuid tehnilised probleemid ei ole takistuseks. Kui tõesti läheb jutt sellele, et kas ma siin mänginud fraseerisin niimoodi või naamoodi? Mõlemad variandid on ideaalsed, aga siin hakkab selle elukutse loominguline pool pihta. Et nüüd siis peab koostöös interpreedi otsustama, kumb variant on parem üldse hea salvestus, keegi ikkagi tiimitöö tulemusena öeldakse küll, et helirežissöör on võta jumalast järgmine, aga see on ikkagi erinevate osapoolte koostöö vorm hea salvestuse tegemine, interpreet, interpreedid, helirežissöör ja kolmas osapool on siis helilooja või arranžeerija, kui, kui nad muidugi elus on. Aga paljud asjad ka heliloojatel ei ole selgelt, et kuidas kõlab paremini, kuna ta ei ole seda võib-olla nii-öelda läbi mikrofonide kuulnud ja noh, siin on tihtilugu on ka niimoodi, et salvestuse käigus olles tehakse viimaseid parandusi, partituuri ja muudatusi, mis muidugi kahtlemata tulevad asjale kasuks. Ega need närvi ja režissööri. Ei tohi lasta ennast närvi ajada sellistele asjadele, et nad on ikkagi nagu selle tulemuse nimel tehtud. Nimeta mõningaid oma selliseid, kas meelistöid või suurtöid või asju, mille üle sa oled siiralt rõõmu tundnud, nii suurt rõõmu, et, et mäletad seda praegu. Kuldar singil oli selline huvitav tsükkel, sünni ja surmalauludes on siis kammeransamblile ja vokaalsolistile. Siis kui ta on need kirjutatud, siis olin mina veel suhteliselt vähe tööl olnud, aga see oli väga huvitav protsess, mismoodi need salvestused sündisid. Sest Kuldar oli ise alati kohal ja tegi pidevalt märkusi olemasoleva nii-öelda selle partituuri kohta, et mismoodi seda asja tema on mõelnud, mismoodi ta seda on ette kujutanud, samal ajal kirjutas pliiatsiga täiendusi juurde. Ja selles suhtes noh, ma olen siin mõelnud, et praegusel ajal on neid asju küllaltki raske jäädvustada niimoodi, nagu kolder mõtles. Sest ega ta paljusid asju üldse sinna kirja ei pannud, ta ütles, et tehke niimoodi ja mõningad kohad olid ka sellised, et seda oli võimatu noteerida. Interpreedid tulid kaasa. Või tulid kaasa seal? Kas see oli kaamerata koosseisu? Ta oli selline koossejat, flööti mängisid kadunud Jaan Õun, Samuel Saulus. Kitarri mängis sekkimatlik tšellot. Allar Kaasik. Leili Tammel oli vokaalsolistiks. Nii et selles mõttes on praegu see unikaalne võte, mis meil on. Autor kooli siis ka seda läbi mikrofonide valjuhääldit ja tegi oma parandused sellest lähtuvalt. Hannes Valdma sa oled Eesti Raadio kui majaga muid tehnikaga kui heli režissööridega seotud aastakümneid ja saaga õpetad välja noori režissööre. No räägi neile sellest, kes on helirežissöör. Helirežissöör on selline amet, kes on loominguline salvestuse või heliülekandejuht. Nii nagu režissöör filmis teatris on kunstiline juht filmis teate, on ju see nii, et kui režissöör soovib, siis sajab vihma või päikest ehk temal on suur võim. Heli vallas on ta veidi veidi teistmoodi, aga Ta on selles mõttes üks raske ja väheseid maailmas ameteid mille professionaalseks valdamiseks on vaja väga palju teada ja loomulikult ka eeldusi. Mõnikord on võrreldud seda ametit dirigendiks. Korralik professionaalne dirigent, peab tundma kõiki pill ehk teatud määral vahendeid. Samas peab ta tundma materjali ehk muusikat. Nii ka helirežissöör on selline, et kui professionaalsel tasemel läheneda, siis ta peab valdama kõrgkooli tasemel muusikat soovid tuttavalt ühel pillil mängimisega isegi et teada neid valusid. Ja teiselt poolt tundav vahendeid, see tähendab alates mikrofonide tehnoloogiatest, salvestustest ja kolmas on kõige tähtsam. Ja see kõigi ees kõige ees, see on suhtlemine. See tähendab, et sa oskad interprojettidega või esinejatega suhelda, nii et sel hetkel, kui nad on mikrofoni ees, tuleks sealt parim väga kerge öelda, raske teha. Ja muuseas, helirežissöör eesti keeles ei ole võib-olla kõige parem termin. Sakslased kasutavad sellist väljendit nagu Don maister mis kõlaks eesti keeles ka väga hästi, toonmeister. See on just selline, kes kujundab kõla ja on selle kujundamise juures põhiline. Väga erinevaid nüansse. See tähendab seda, et kui võtame helisalvestuse siis seal on erinevad etapid erinevad kuidas öeldakse, seansid vist või nii, on õigem öelda tööprotsessi etapid. Et näiteks kõige esimene etapp on mikrofonide ees esinemine ja selle signaali või muusikute ülesvõtmine. Inglased tarvitavad sellele sõna tracking. Tänapäeval on helisalvestus ikka mitmerealine eesti keele õigemini öelda mitmerajaline ja igale rajale siis sätitakse vastav instrument või instrumentide grupp. Ja see tracking ehk esialgne salvestus on see esimene osa, siin on omad gurud, see on omaette amet, siin on suhtlemine väga tähtis. Kätte saada see kõige parem, kõige hetkem ehk esimene etapp, eelsalvestus, nii võib öelda. Järgneb montaaž ja vallik. Ka siin on omad mehed ehk omad naised, kes on spetsialiseerunud, sellele tuleb paremini välja. Kolmas on eesti keeli kokkumäng ehk miksing. See on omaette kuuldused oma ettereaktsiooni ja muusikast arusaamist. Ja siin on ka omad tipud. Ja viimane etapp. Viimane on helisalvestusel, on see, mida me kutsume võõrsõnaga Mastering. Seda võib ka eesti keeli seletada kui viimane lihvimine, viimane kõla kujundamine palade subjektiivse valjuse järgi häälestamine üldse ta mõjuks hästi ja siin on jälle eraldi inimesed. Vaat selle heliga tegemisel on üks väga huvitav asi. Üks inimene ei ole võimeline, võib muidugi teha, aga tipptasemel soovitakse, et igal etapil oleks oma värske inimene oma värske kõrvaja lähenemisega. Sest kui me räägime helist, siis me ei pääse mööda psühhoakustikast. See on see, mismoodi inimene tajub, kuulab ja kuuleb kogu seda helipilti. Siin me oleme seotud sellega, et me väsime. Me harjume, me kohaneme, see, mis algul tundus natukene halb, noh, ütleme näiteks müdiseb midagi mõne aja pärast enam ei märka seda, sest keskendume millegile muule. Sellepärast võib-olla näide toonmeistri amet on veidi võrreldav dirigendiks. Ongi nii, et kui dirigent peab kuulama üheaegselt analüütiliselt ja holistiliselt see tähendab detaile ja üldpilti, nagu kujutage ette, et kõrvade juures on üks lüliti, mis kogu aeg käib ühel pool ja teisel poole kord kuuleb välja, mida teeb teise viiuli neljandas puldis viiulimängija seal, aga samas on ka üldpilt üldkõlatasakaal kõrvus. Nii on muuseas ka helirežissöör ehk toonmeister. Ja midagi pole teha, selleks on vaja natuke eeldusi. Selleks peavad olema muidugi kõrvad, inimesel laat peab olema selline ja muidugi vastu pidama, mitte väsima. Samas on jälle oluline see, et meie psühhoakustikat tundes peab oskama oma tööd jagada. Et see pingutatud kuulamine ei saa kesta kaua. See on kuskil 40 50 minutit, vajab kindlasti pausi. Ja muidugi tänapäeval on vahendite hulk kasvanud peadpööritava kiirusega. Ja teine asi on see, et kuna helisalvestuse vahendid on kättesaadavad märksa suuremale ringile, põmmutan professionaalsel tasemel. Kui ütleme kümmekond aastat tagasi, siis on muidugi seda niinimetatud isetegemist väga palju juurde tulnud ja paljudes kohtades lihtsalt isetegemise rõõm on suur. Aga eks mõningad alused oleks ikka vaja teada. Öeldakse, oleks vaja meediaharidust sealhulgas ka see, et kuidas heliga ringi käia, kuidas teda töödelda ja välja pakkuda. Muuseas toon meistritest, noh, võib-olla mäletate, Piitelsid öeldakse, Piitelsite kõla ehk saundi kujundas just nende, nemad kutsuvad seda Prodioosseriks, söör Martin. Või siis kindlasti teame kõik Abba lugusid ja profiili maailmas liigub ringi termin Apasaund apa kõla. Eks ole, me vist võime kohe loo alguses öelda, kas on ABBA lugu või mitte enne kui ta üldse hakkab laulma. Vaat see kõlakujundusse kõlapilt, seda võib nimetada ka Essteetikaks. Tuli vahenditest tegijate tasemest, leidudest, aga kõige tähtsam tuleb ikkagi ära öelda, toonmeister võib olla väga tubli ja proff. Aga kui stuudios ei sünni midagi, siis ei ole tast midagi kasu. See tähendab seda, et kõik see asi on vahend ja see on kohal number kaks, nagu me räägime. Number ühe koha peal on ikka looming, mõte, idee ja see on nüüd vaja kas edastada või salvestada parimal võimalikul juhul. Nii on see amet. Sa rääkisid ideaalvariandist. Mida sina õpetad tudengitele? No Eestis meie õpetaja Heli reisi suuri, kui eriala see kaasneb see on meil muusikateatriakadeemias ja ka otsa koolis on helindaja eriala helindaja, eesti keeli on siis see amet, mis tegeleb niinimetatud keskmisel kutsehariduslikku tasemel ruumide helindamisel, lihtsamat heliülesvõtetega. Muusikaakadeemias on ta kompositsiooni õppetooli juures ja õpetame kõige põhilisemaid arusaami teadmisi vahenditest, kuulamisest, töö tegemisest ja loomulikult ka muusikast näiteks Est eetikast, no savist võid ette kujutada kvartetimuusika kuidas see peaks või võiks kõlada näiteks saksa muusikute esituses, prantsuse muusikute esitlus või inglise muusikute esituses. On meil spetsialisti, kes valdab seda esteetikat niimoodi, et, et seda veenvalt täiesti rääkida. Kas sa oled selleks võimeline? No iseenda kohta seda ei oska kunagi öelda. Ja siin enesekindlus on kõige suurem vaenlane. Aga ma tõin selle näite sellepärast et kui juba neid erinevusi märgata, siis võib kuulamises leida taolisi tugipunkte ka oma tööde tegemises. Ehk teiste sõnadega peab oskama kuulata, et võib-olla see on kõige raskem ülesanne ja väga lihtne öelda osata kuulata. See tähendab sellest helipildist leida see idee ja teostuslik kooskõlakvarteti muusikas, ooperimuusika, sümfooniliseks, muusikas, selle kohta. Ta on meil Eestis ju päris häid tulemusi. Maid, omaadiku tööd, Enno mäemets Soomes, neid võib veel lugeda, aga ikkagi, kui nüüd õpetamise juures on. Me saame õpetada, nagu öeldakse, valmisolekut selle töö tegemiseks, sest see amet nõuab kogemust. Kogemust saab keskkonnas. Keskkonnaks peavad olema ümbruses professionaalsed esinejad ja professionaalsed ülesvõtjad, ehk toon meistrid seda keskkonda. Eestis on kaunis õhukeanse keskkond gene. Mulle tuleb meelde Ülo Vooglaiu ütlemine, et ükse õpetamine koosneb kolmest asjast teada, aru saada ja osata. Me üritame nendest midagi igast sellest osata teada ja aru saada. Selleks on vaja üldteadmised. Ja muidugi oskamine tuleb praktikas ka juurde ja seal on väga palju selliseid asju. Tehnoloogia võib minna väga kiiresti edasi tulla, uued vahendid, uued heli või infokandjad digitaalmaailmas, kuid akustika reeglitega ruumi omapära, millest tulenevad kõik esineja paigutus, mikrofoni paigutus, kasutatavad seadmed. See on kõik, nagu öeldakse, looduse poolt paika pandud ja need alused vähemalt siiamaani ei paista, et need muutuksid. See on midagi nii, nagu mäletate füüsikas Newtoni mehaanika. See on ikka meil kõige alus. Nii on ka selle ameti juures need alused küllaltki paigas ei muutu ja nendes peab orienteeruma. Kas praktikabaasiks on ka Eesti raadio oskatoodsa oma tudengit siia majja? Ja loomulikult, meil on akadeemia ja Eesti raadio vahel leping, isegi mille põhjal meil käivad vastastikuse koostöö mõjusta tudengite üliõpilaste töö meie majas ja siis loomulikult ka akadeemias. Huvitab väga, kus asub praegu Eesti Raadio sellesse, et kiiresti arenevas tehnika osas just kiiresti arenevas maailmas. Kas me oleme väike, aga tubli raadio. Tuleb toonitada, et ka selles heliasjanduses kehtib see reegel et vahendid teatud määral määravad kvaliteedi. Aga see äärmus kindlasti ei kehti, et andke mulle see viie miljoniline helisalvestuskompleks ja ma teen maailma parima, heliülesvõte see ei kehti, kuid ikkagi toonitades seda, tänapäeval on võimalik teha ka tagasihoidlike vahenditega väga hea tulemust, kuid siin hakkab määrama see asi, et Euroopa tasemel maailmatasemest rääkimata. Aga meie kui avalik-õiguslik raadio oma toodanguga oma eesti salvestistega läheme sinna vahetusena, et saada sealt vastu ja esindame meie oma. Vaata, siin on juba niimoodi, et siin vahendid dikteerivad selle taseme. Noh, et oleks selgem, toome piltliku näite. Ega Eesti film ei saa viie Euroopasse, kaheksa millimeetrise amatöörkaamera filmi peal. Nii on ka helis, et kui me viime eesti muusika originaali sinna, siis tänapäeval see enam ei ole CD. Kui me räägime professionaalsel tasemel vahet, see on kindlasti see, mida me kutsume kõrge eraldusega. 96 24 on selline sümbol või DSD formaadis, see on kõik profihelimaailma niinimetatud professionaalne tase, millest allapoole ei saa minna. Võib-olla liiga jämedalt, aga et oleks veel selgem, ei saa minna Euroopasse, teistesse raadiotes, et kuulge, meil on Estonia kontserdisaalis sümfooniakontserdi ülesvõte. Siin on meil salvestis Nemad küsivad, mille peal, kui me ütleme näiteks tattkassett siiski ehitatakse niimoodi õlgu, umbes nii, et tood mulle diktofonisalvestise või ehk teiste sõnadega siin meil ei ole pääsu. Me peame investeerima nendesse vahenditesse, et olla selle niinimatest standard tasemel kvaliteedis. Ja see puudutab eesti muusikat, eesti interpreedid ja üldse meie muusikakultuuri. Ja me oleme serva peal, veel mitte. Üritame, me üritame, saadame investeeringuplaanides ja nii edasi need vahendid kätte ja õnneks meil ei ole täis, ei öeldud nii, et midagi ikka saame. Aga see on eesmärk. Kuidas hoiab Eesti Raadio ennast kursis, missuguste inimeste mõtte ja uurimis- ja kursis olemise töö ja vaevaga, sest ega see tarkus ei tule taevast. Oi jaa, aga nüüd ei ole kontaktide infovahetusega probleeme. Me osaleme Euroopa erialalist. Me Eesti raadios inimgrupp inimesena. Las inimesed lausa noh näiteks nüüd novembrikuus. Me läheme Maidomaadikuga Saksamaale, kus toimub iga üle kahe aasta. Saksamaa toon meistrite kutseühingu, seminarid, õppetoad, näitused, kus, nagu öeldakse, profid räägivad proffide vahel selle alaprobleemidest, tulevikust, õpetamisest, tudengite tööde, näituse TASE, ühesõnaga kogu see infopagas tuleb umbes viie-kuue päeva jooksul korraga kätte ja neid muid teisi üritusi veel. Nii et see on lausa elementaarne. Kas me oleme ka mingite organisatsioonide liikmed või kuulume või kuidas see rahvusvaheliselt üldse toimib? Rahvusvaheliselt on olemas üks selline ühing, mida kutsutakse audio jonäringuse saieti. See on selline rahvusvaheline heliasjadega tegelevad ekspertide asjatundjate töötajate ühing, aga ta on väga lai ja väga suur alates helist maapõues teadlastest kuni heli video juures filmi juures, kuni selleni, milline on meie taju iseärasused, ühesõnaga teaduse valdkonnas sinna ülespoole välja. Ja sealhulgas muidugi see, mis meile pakub huvi, see on helisalvestus, selle suunad, millised on, nagu öeldakse, töövõtted, meetodid, optimiseerimine ja nii edasi. Meil on teada, et meil tuleb kõrgeraldus, televisioon asemega koos käib heli, mille nimi on surround, sound kokku vähemalt viis kasti ja veel madalate eraldi kõlar. Aga kogu selle tegemine, esteetika, kuidas, mismoodi, kuidas optimeerida. See on meile veel tundmatu maa. Aga küll ta tuleb. Kas selle kohta on ka rahvusvaheliselt kõrgelt koteeritud ajakirjad, mida huvilised inimesed saaksid lugeda, või? Need on niinimetatud populaarteaduslikud ja on ka erialasid, aga ta on mõeldud ikkagi Laiema huvile. Eriala inimestele on ikka kes seminarid, konverentsid, internetimaterjalid, omad foorumid. Aga seda peab ütlema, et proffelli maailm on küllaltki konservatiivne ja niinimetatud võtteid nipp või eriti jagata, see on nagu tööstussaladus. Noh, näiteks seesama ajaloost ilus näide, sedasama apa saund, kuidas kõik Brow mehed ikka võtsid ja uurisin, kuidas see heli on ikka tehtud, millega selline saun saavutatud? Need siin kehtib ka see teatud ametialane kadedus ja nii edasi, nii nagu igatahes jah. Aga noh, see on võib-olla niimoodi kelmikaks vahelepõiked, üldpõhimõtted on teada ja edasilooming. Sest kas see töö on vahendite seadmise selle eesmärgi nimel, mis stuudios sünnib? Kas sina oma hingelt oled rohkem insenerikallakuga või sa oled hingelt režissöör ja sellist loovat naudingut tunda. Sai jälle küsid arvamust iseenda kohta? Ei, ei oska öelda, sest selle kohta ise ma ei tea, sellepärast et selle ameti juures ei tohi kalduda ühele ja teisele poole. Sa pead mõlemad nägema korraga. Sest see on selle ameti iseärasus, et sa valdad ja oled mõlema poolega tasakaalus. Vahendid, nende seaduspärasused, akustika, elektroakustika, psühhoakustika, kõik see on üks pool, kuid see ei tohi domineerida teise poole peal ja vastupidi. Et see muusika ei domineeriks ülevahendite, seal tasakaal. Kui nüüd televisiooni ja raadio ühendatakse ja, ja perspektiivis on jälle ka uued majad ja uued ümberkorraldused. Kas see nii salvestus kui, kui raadioedastustehnika jaoks tähendab mingit hüpet ka, kuidas sa sellele vaatad? See küsimus on jälle tasakaalust väljas. Küsib tehnilised vahendid, vahendid võivad olla, nagu öeldakse, nii et lööb silme eest pimedaks, aga uuel majal on vaieldamatult eeldus tulemust ei tea. Kui tuleb uus maja, siis ma ütleks vahele, kui see tuleb nii nagu Kopenhaagenis Taani avalik-õiguslik lõpetab oma suurt ehitust kvartalis koos kontserdisaaliga siis see on muidugi kindlasti õige tegu, aga oluline on see, et saada keskkond sest vanas keskkonda muuta on, vaatad natukene kallim kui uut teha. Kui õnnestub realiseerida need ideed, mis on praegu alles idee tasandil. Et saada korralik helisalvestuskeskkond. Mis puudutab stuudioid, akustikat, foonikaitse tähendab ruum, kus toimub heli kuulamine, töötlemine ja nii edasi ekspertkuulamiste ruum ja nii edasi, kuid peab juurde panema selle tänapäeval. See niinimetatud tõsise muusika pool enamal jaol salvestatakse väljaspool stuudiot tahetakse saada nende keskkondade eripära kätte. Näiteks Eestis on vaieldamatult parima akustikaga koht, kus Pärnu kontserdisaal tähendab, see on kuulamiseks ja ka mikrofonide jaoks väga hea koht. Kuid muud tingimused on, pillimehed on enamus Tallinnas ja nii edasi. Aga see tähendab, et taolised niinimetatud stuudiovälised salvestused Need on ja jäävad ilmselt võib-olla suurenevad. See tähendab seda, et suure kollektiivi jaoks sellist tänapäeva helisalvestusstuudiot. Mis see tähendab, välismüra peab olema kadunud, ta peab olema akustiliselt õnnestunud valgus, õhksoojus, kõik need asjad käivad sinna juurde ja kui see kõik õnnestub lahendada, siis on vaieldamatult uus hoone pluss. See on tänapäeval ikkagi hoopis teine kui sel ajal, kui ehitati vana raadiomaja, mis on väga tubli. Sest see vana raadiomaja tehti ka Euroopast korratud parimate ideede peal kokku ja me võime praegugi ütlema, et väga hästi on välja kukkunud. Aga midagi pole teha, areng läheb edasi. Sest muuseas, väga ilus näide on jälle seal oma taani raadioga Kopenhaagenis vanas raadiomajas oli kogu taanima parima akustikaga stuudio. Ometi nad ehitasid uue vana stuudio, muuseas jääb muusikaakadeemiale need maha ei lammuta, ei müüda kasinaks. Midagi pole teha, areng läheb edasi ja loodame, et see meid ka mingil määral puudutab. Olen tänulik tänases saates osalenud proffidele, maid omaadikule Johannes valdmaale. Saadet jääb lõpetama fragment Franz Schuberti kaunist sona tarbektsioonest. Mull täpsemalt esimesest osast allegro moderato. Esitajad on praegu maailma tšellistide hulgas kuum nimi ju maha ning samast klassist pianist Emmanuel aks. Heliplaadi režissöör, plaadil nimetatud paratioosser, nagu olles Tiiven Epstein insener Richard King. Saatesari toonmeister jätkub nädala pärast pühapäeva hommikul. Äsja lõppenud, kordub teisipäeval kell 16. Null viis. Saate panime kokku koostöös klassikaraadio helioperaatorite Helle baasija Katrin mõõdikuga. Saatesarja autor.