Tere, kallid vikerraadio kuulajad, meie jälle oleme Curly Stringsi liikmed, siitpoolt tervitamas, Eeva Villu. Joon. Me oleme lähipäevadel saanud ütlemata palju armsaid ja südamlikke kirju inimestelt, kes meenutasid oma vanavanemaid. Suur aitäh kõigile, et võtsite vaevaks saata. Nüüd lahkel loal jagaksime mõnda meenutust kõikide raadiokuulajatega. Selle kirjutas Lee Press. Ja siit ta tuleb. Vanaema juures oli kõige põnevam siis, kui meil lubati võimasina vänta keerata, keerutada või masin oli vanaema köögilaual selline puidust vändaga kast, sinna pandi sisse suur kogus oma lehmapiimast tehtud hapukoort ja siis pandi kaas peale ja vanaema istus laua taha ja hakkas väntama. See masin tegi sellist naljakat häält. Klikk-klokk, klikk-klokk, klikk-klokk? Muidugi, vanaema lubas ka meil vändata ja ise õpetas, et tuleb ikka õiges rütmis teha, muidu ei ole võil õiget maitset. Ja see või mis sealt lõpuks tuli, oli kuldkollane ja täis armastust. Minu vanaema lõhnas just nagu koorevõi kodune õunakook, mis suisa sulas suus. Kuidas ma ka poleks proovinud sellist või maitset, ei ole õnnestunud mul endal kunagi saavutada. Mul tuli äge ikka, kui on kohe mingid masinavärgid nagu lapsepõlves, kui nendega nende juurde satud, siis on kohe nii põnev ja vaadata, kuidas mett vurritasid vanaema vanaisa, see oli ka vändaga keerutasid ja siis kärjed niimoodi seal suures trumlis keerdub, keerdusid ja vesi või see mesi pritsis seintele. Järgmise loo saatis meile Signe Pärt ja see on lausa laululugu ja ta kirjutab selle kohta nii. Minu vanaema ja tema õed laulsid seda väga harva ja ainult teatud konditsioonis olles. Ma mangusin neid sõnu pikka aega, aga vanaema ei andnud, sest ta kartis, et ma kutsun siis kohale pillimehed, kes tema laulu lindistada tahavad ja selle omamoodi ära solgivad. Talle ei meeldinud, et moodsad ansamblid osasid vanu laule niimoodi omamoodi esitavad. Ja mul on mandoliin ka siin. Et mõtlesin, et esitan teile seda laulu ka siis see on siis see Santa Lucia. Niisugune omamoodi versioon sellest. Tookord, kiil ja peas mul väike vindi. Võtsin automobiil ja sõitsin mitu miili ja linnast välja sinna kõrtsi ja kus müüakse söödava lörtsi. Tabine. Loodetavasti praegu siis ikkagi see sinu ettekanne, Villu ikkagi meeldib Ojaa. Kindlasti. Te kindlasti, see on äge. Ja mul on ka üks tore lugu. Imre Siil on kirjutanud ühe toreda loo. Kuld, kuuldavasti saatis ta päris mitu lugu isegi. Aga siin on üks vahva meenutus. Papa lasi kord talu alla tehtud ilusa paisjärve tühjaks. Ta olevat sinna üle paadiääre sepikoja võtmed kogemata sisse kukutanud ja need aga tuli ilmtingimata üles leida. Nii kaevaski ta tammi sisse kraavi ning lasi järve veed jooksma, et veetaset veidi madaldada. Vetevool aga väljus kontrolli alt ning viis lõpuks ära, aga tammi kaasa läksid kõik järveasukad ja kui veel, kui veed olid lõpuks viimseni ära voolanud, helkis pool luhta õnnetult siputavatest kaladest. Ilusast järvest jäi järele üksnes porine lomp, mille keskel oli algselt kopaga kaevatud sügavam koht. Kas papa sealt porist oma kadunud võtmed üles leidis, pole teada. Ma parem oleks, et leidis. Ma ei arvanud, et on võimalik järve tühjaks lasta. Jajah sorry läp, kujuta ette, see peaks ikka päris ära kuivanud olema, et sealt kuidagi pori seest üldse midagi üles leida. Selle peale tuli, et minule kõlas praegu nii tore oli kuulata selline nagu mingid onu Remuse jutte kuulata, et mina täitsa soovitaks Taavet, et sa teed terve plaaditäie siukseid jutte, loed sisse. Ma paneks oma lapsele õhtul mängima hea meelega. Peaks võib-olla Imre siiliga hakkama koostööd tegema. Onu siili jutud? Aga minul on ette ette lugeda üks siuke ka muusikaline ja muusikaga seotud lugu, mille saatis Deivi Org. Ja tema isapoolne vanaisa Heino Kösti oli Vanemuises fagotimängija ja ühtlasi oli ka ratsarügemendi Tartu väeosas vist Värskas. Ja siis tuli sõda ja tema mobilisatsioon sattus olema Saksamaa. Aga ka sõjas mängis ta pilli. Ei lasknud püssi. Peale, seda sai ird ta kätte. Tunnistan, et pidin ise guugeldama ja tegu vist on siis Kaarel Irdiga Vanemuise teatrijuhiga. Ning oli olnud Vanemuises aida peaproov. Kui KGB tuli proovi vanaisa arreteerima. Aga vana hirmus, ehk siis jällegi ikkagi ird seisis ees ja karjus, kui Kösti ära viite, tulete ise fagoti mängima. Sülg pritsis ja KGB kaant taandus. Bändi selgelt ette. See on väga raske, jah, see on testid ikkagi KGB liikmed ikkagi kurjust täis inimesed kes tegid hirmsaid tegusid, aga nii hirmus ikkagi nii hirmsaid tegusid ikkagi teinud, et fagotti oleks hakanud mängima. Kõige suurem, kõige hullem asi. Sven Senka saatis sellise meenutuse oma vanaemast. Minu vanaema Matilde Marie Sophie, keda mu isa kutsus lihtsalt mutiks, oli 1902. aastal sündinud karm naine, kes saanud paar aastat kooliharidust, kuid käinud läbi tulest ja veest. Ta oli karm, aga töökas kunagi ei kurtnud, elas nappides oludes. Kui tema esimene mees sai vabadussõjas võitlemise eest Lõuna-Eestisse talukoha, siis ta keeldus kaasa minemast, jäi Tartusse teenijannaks. Paras frukt, oli ta ka. Perekonnalegend räägib, kuidas ta Kitzbergi majas teenides oli supi sisse võtnud loorberilehti sellest pärjast, mis kirjanikuhärra seinal. Minul on nüüd järgmine lugu ja selle on meile saatnud Liina Uljas. 1900 kuuekümnendatel aastatel ei võinud Saaremaal kitse lasta. Ainus siis, millega peret toita, olid jänesed. Vanaisa rääkis, kuidas ta tuli ikka metsast, nii et jänes heal juhul kaks oli ette näidata. Kord aga sai vanaisa viis jänest, aga nendega oli läbi paksu lume mitme kilomeetri tagant ikka paras katsumus koju tulla. Paarsada meetrit enne kodu. Ta lihtsalt enam ei jaksanud. Hüüdis aidake. Nii kaua, kui naispere kuuliski ja kangelasele vastu tormas. Vanaisa elab Saaremaal, hüppas viimati mööda kaskesid ja lüpsis kasemahla. Ootan pikisilmi piirangute lõppu peaminister magusvalusat igatsust kodu järele esimese praamiga leevendada. Tervitusi Saaremaale. Tervitusi Saaremaale mul on veel üks lugu Kertti Viru poolt. Oma vanavanematest olen kohanud ainult oma vanaisa. Ta oli minu sündides juba eakas mees, kiilakas ja hästi kongus ninaga. Majas, kus ta elas, oli sellele ajale kohaselt kelder ehitatud, nii et sinna pääses põrandas oleva luugi kaudu, mis oli tihti lahti. Mäletan, kuidas vanaisa rääkis äraseletatud näoga, et ma ei tohi mingil juhul sinna lähedale minna, sest seal elab kurat. Olin suhteliselt suur inimene, kui jõudis kohale, miks ta seda rääkis, aga jutu mõju oli selline, et alati, kui selliseid luuke kuskil näen, tuleb meelde, et seal elab kurat, vaat kus tarkust täis lugu ei tasu ikka iga luugi juurde minna. Ma mäletan, meil oli maal selline sügav kaev ja siis vanaisa hoiatas alati, et seal sees on näkid. Ja ta kirjeldas neid nii hirmsatena, et ma väga kartsin sinna lähedale minna, et kuidagi seostus sellesama meenutusega. Nii minul on lugeda veel ette üks viimane lugu ja see on mulle iseäranis meelepärane, sest et olen suur kosmosesõber ja maris Varik jagas oma mälestust tema armsast vanaisast Karlist kes oli ta lapsepõlves tema kõige suurem sõber. Üle 50 aasta oli ta Võrumaal lusti ja hiljem Koke algkoolis koolijuhataja tõeline koolmeister. Ta oli elu lõpuni kõigele uuele avatud ja huviline. Tänu temale oskas siis maris juba kaheksa-üheksa-aastaselt leida tähistaevast põhjanaela Suure ja Väikse vankri tundis ära Jupiteri ja Veenuse ja loomulikult oskas üles öelda päikesesüsteemi planeedid. Ja, ja tegelikult oskas ta ka jorutada mõnda venekeelset esimese ilmasõjaaegset lorilaulu. Nii et Ma panen omale kohe kirja, et kui ma kunagi vanaisaks saanud, siis need on täpselt need asjad, mida peaks ka õpetama. Ja võib-olla sa oskaksid laulda kunagi seda koroona, karantiiniaegset lorilaulu, lorilaule. Aga siinkohal ütlemegi Curly dega kõikidele aitäh veelkord oma meenutuste mälestuste eest, et saatsite ja soovime siis kõigile sellist rahulikku ja toredat karantiiniaega ikkagi ka veel, et jaksu ja peame siis ikka vastu.