Tere ja ilusat emadepäeva. Kuidas mahutada oma ellu maailma parandamine, väikesed lapsed, tunded setomaa vastu ja nendega seotud kohustused. Nõnda küsib sootska Annela Laaneotsa raamatus minu setomaa kaasetavad Merle Jääger ja Sandra Vabarna teavad suurepäraselt, mis tähendab jagada end laste töö ja missioonitundest alanud tegude vahel. Kuidas nimelt seda järgnevalt kuulemegi, sest alanud on saade seto vägevad emad. Et ühtlasi mõtleme siinjuures ka kõigi teiste eesti emade peale, on küllap enesestmõistetav. Minu nimi on Haldi, Normet-Saarna ja sooviniat kuulamist. Esimene saatekülaline on tragi seto naine ja kolme lapse ema Annela Laaneots. Ja nagu juba öeldud, kannatusega sootska austavat nime. Sest ma olen jah, setomaa sootska, et kui ma ütlengi, sootska või kellegi teise kohta öeldakse sootska, siis see tähendab endine ülemsootska, no sa sündisid Mikitamäe külas ja on mingid mälupildid sellest ajast. Kuna siis oli Nõukogude Liit ja ema pidi väga ruttu peale lapse sündi ja tööle tagasi minema, siis mind ei pandud lasteaeda, aga kuna meiega elas koos minu isa tädi, keda me kutsusime täitaks peres, siis mina olin temaga kodus ja Tätta ei osanudki tegelikult mingit muud keelt peale seto keele kõnelda. Ja lapse kõne ja mõtlemine ju kujunebki sellises vanuses välja, et sündimisest kuskil koolini, noh, mind ta hoidis siis kolmanda, neljanda eluaastani, Me olime kahekesi kodus ja nii et kõik nii-öelda, et tema on mind programmeerinud selliseks, nagu ma olen, et loomulikult ta kõneles minuga ainult seto keeles, kuna ta elu lõpupoole oli ka haige, pidi olema voodis, aga mina olin ju ikkagi väike laps, kes tahtis mööda kodu ringi joosta. Ja selleks, et ma endale viga ei teeks, seda pidin ind hoidma voodi juures, et ma ei läheks teistesse tubadesse, kuhu tal oli raskemale järele tulla. Ja siis ta jutustas mulle lugusid ja ta lauliski mulle laule, seto laule, nii et ma mäletan ennast niimoodi, et mul oli selline pilk, et oh ma nüüd ma teadsingi ületan, haiget ei tohi järele tulla, aga lapselik, et oh oma läheks ja teeks. Oota, oota, ma kuulame selle ära. Oota, ma kuulan veel selle, et ma mäletan seda tunnet, ma istusin tema voodi eest, tema oli voodil lilli minu poole näoga ja suhtles minuga ja ma mäletan seda tunnet, et tahaks minna, aga ei saa, sest nii põnev on siin ka. Sinu ema on küll pärit Lääne-Virumaalt, et, aga kas setomaale kolides võttis ta meelsasti ülega sealseid kombeid, tseremooniaid? Ma arvan küll, aga see tuli ajaga, see kindlasti tuli ajaga. Ta ei teinud seda kohe minu mäletamist mööda. Aga minu lapsed näiteks kutsuvad minu ema siis seto vanaemaks, ehk siis nende jaoks on ta setomaal elav vanaema kohalikega Ta räägib seto keelt ka. Ja loomulikult ta käib meiega nendel seto sündmustel, kus meiegi käime, et kui me läheme lastega ikkagi muna veeretama lihavõttepühade ajal, mis on kevadel, siis ema on kaasas või et kui toimub, siis ümber kirikuse ristikäik munapühade ajal või siis teised seto sündmused, Kirmased, et loomulikult on ta osa sellest, aga ongi, et sa kasvad ajapikku sisse, et ega seto ma ei võta ka väga lihtsalt omaks inimesi, kes tulevad, et ikkagi Talle antakse aega ennast tõestada, ütleme nii, ja milles tõestamine peaks seisnema sa päriselt hoolid, et sa oled päriselt hingega kogukonna liige, et sa ei ole nii-öelda proovireisija milline on tõelise seto ema võrdkuju sinu silmis ja ja kas sa oled ise ka selline? See on väga keeruline küsimus, ma arvan, kas ma olen ise selline, seda saavad hinnata võib-olla teised paremini. Aga isegi kui ma mõtlen seto naise peale seto ema peale siis ma mõtlen sellise inimese peale, kes on hästi erinevates valdkondades tegev, noh loomulikult ta teeb oma erialast tööd, noh, vanasti oli see siis, eks ole põllul või laudas või, või sa tegid käsitööd. Siis sul on kindlasti lapsi rohkem kui kui üks. Siis sa kindlasti hoolid sellest, et see, mis oli enne sind päranduks edasi ka järgmistele põlvkondadele siis sa oled selline ühiskondlikult Aktiivne tegev külakogukonnas ja hea, kui sul oleks ka mingisugused oskused, näiteks, et kas sa oskad väga hästi käsitööd teha näiteks seto pitsi või sa näiteks oskad väga hästi seto leelost Est-ütelda või siis vähemalt laulad kooris või siis sinu südameasi on seto tantse, ehk siis et sa oled hästi mitmekülgne ja tegelikult ka seto naised ongi olnud sellised, et nad on pidanud väga erinevates eluvaldkondades ju hakkama saama, et selline, see elu selline nagu nagu meie hülge ütleb, et elu on kate ilma veere pääl kahe ilma veere peal, eks ole, et noh, praegu ta on küll nii-öelda NATO ja Euroopa Liidu piir. Aga kunagi ta oli siis ikkagi see kultuuride kokkupuutepunkt, kus siis nii-öelda Eesti sai kokku vene kultuuriga. Me olime seal vahepeal, eks ole, selline puhvertsoonis elamine kogu aeg, et see kindlasti on andnud jäljaid. Üks kolmandik setomast asub siinpool Eestimaa pool kontrolljoont ja kaks kolmandikku setomaast asub teisel pool ehk siis Petseri poole kontrolli alt ja näiteks ma julgen öelda küll, et setod on natukene temperamentsemad, kui võib-olla muudegantide inimesed Eestimaal, et see paistab välja, et üks mu hea töökaaslane ütles kunagi, et Meil tuli juttu Zetodest ja et tuleb seto tuppa ja võtab kogu peo üle. Kui inimene tuleb selle energiaga selle energiaväljaga, siis need, kes on tagasihoidlikumad, tõmbuvad veel rohkem tagasi, sest nad tahavad, lähevad nii, mis nüüd saama hakkab, mis nüüd tulema hakkab? Kui võrrelda mõnede teiste kantidega Eestis? Setomaal on selline nagu matriarhaadi sugemetega kogukond Kihnus on midagi sarnast. Et naistel on samamoodi võimalik teha neid asju, mida saavad mehed tehases, seal ei ole selline soospetsiifiline lähenemine mingeid ülesandeid omavahel jagades, vaid on ikkagi see, et kes sellel hetkel on selle kompetentsiga selle ülesande lahendamiseks kõige parem siis see inimene ongi, on ta siis mees või naine, noh, seal mingisugune neljandajärguline teema, sest igaüks peab olema setomaal tugev, ole sa mees või ole see naine ja loomulikult, kui sa näed, seto koori tulemas, tõenäoliselt sainem kuuletada, et hõbe kergelt rappub või isegi raskelt rappub, võib öelda. Ja siis sa tuled selle, võib isegi öelda jah, ta väärikusega Annelaga seto emad hoiavad kokku ja kui nad hoiavad kokku, siis millesse avaldub? Jah, seto naised hoiavad kokku, see on selline nagu kindel tunne, et vahetatakse loomulikult ka selliseid nippe nagu laste kasvatamine või või, või, või söögitegemine ja lauldakse ühiselt, seto koorides tehakse ka ühiskondlikke asju. Aga kui seto naised saavad kokku, et siis seal tekib selline. Ma olen seda sõna nüüd nii palju kasutanud selline nagu energiavägi selle naiste summa hulga vahel ja kohale. Et sa tunned, et sa oled osa sellest ja nendest energiatest tekib selline nagu sünergia saa, Annela oled ise ka muidugi väega naine ja ülem Sootskaks lõbuks ei valita igaüht, aga kuidas sa suutsid siis tollal, kui sa seda ülemsootska ametit pidasid, niimoodi emana toime tulla? Kolm väikest last? Jah, eks seda on tõesti imestatud ja küsitud ja kui ma mõtlengi oma kõige pisema lapse peale, et olin oma kolmest lapsest kõige noorem, aga ma olin siis vanemapuhkusel emapuhkusel, et ta oli just kolm saamas ja kui ma mõtlengi Siimu peale, siis mul alati meenub, kas tal on aa setoriided seljas ja ta mul Dilbendab kuskil jalgade ümber ja me läksime või tulime kuskile ja temast on ka hästi palju pilte, sest et ta jäi peale, kuna ta oli minuga alati kaasas peaaegu alati kaasas või et siis ma mäletan seda pilkuma, vaata, ma olen ise roolis, juhin autot ja ta on mul kogu aeg taga turvatoolis, et noh, tüdrukud olid kaalu, tüdrukud käisid ka lasteaiast nii palju ei võtnud kaasa. Aga aga Siimu, jah, ma mäletan, et ta oli kas turvatoolis või seto rõivastes minu ümberringi sagimas, aga ma arvan, et Sa suudad täpselt nii palju, kui sa ette võtad, et kui sa arvad, et sa ei suuda, siis ei suudagi. Ja kui sa arvad, et sa suudad siis suudabki ja see kehtib päris paljude muude elualade kohta ka ainult ei maksa. Kuidas oma lastes seda seto vaimualal hoiad, meil on Tallinnas seto laste kooli, et kui ma sain emaks, siis ma saingi aru, et ma tahan, et minu laps oleks rohkem seto kultuuri sees, kui see on võimalik linnas. Nüüd me oleme kaheksa aastat seto laste kooli Tallinnas teinud, ta on kaks korda kuus teisipäeviti ja me oleme nüüd sellise toreda seltskonna kokku saanud, et ka teised seto juurtega inimesed saavad tulla oma lastega ja lapsed saavad õppida seto keelt, et see nii-öelda mõte tuli minu peas, aga ma leidsin kohe mõttekaaslaseid juurde ja ma arvan, et see on hea idee, sest see toimib siiamaani. Nii et me oleme suutnud pool põlvkonda sedda lapsi tegelikult seto kultuuri juures Tallinna linnas hoida. Lisaks käivad lapsed muidugi tavakoolis, aga seto koor sinna juurde enam, see on lihtsalt suurepärane ja sealt tulid riburada edasi juba järgmised tegevused. Et näiteks multidel oli omakeelne täheke võrokestele oli omakeelne täheke, kihlastel oli omakeelne, räägi meil ei olnud ja siis ongi see, et kas sa hakkad ootama mingeid nii-öelda ametlikku initsiatiivi või sa näed igal aita, tule ja aita ja me läksime seto laste kooliemadega tähekesse, rääkisime toimetajatega läbi ja nüüd on ilmunud juba kaks setokeelset lehekest ja teine praegu kolmandat või siis näed, et võimalust, et oh, ma saan veel midagi teha, ilmus jälle seto laste kooli ja minu eestvedamisel selline asi nagu seto keele töövihik Töövihik lastele. Ja nüüd möödunud nädalal just selgus, et me saime sellega ikkagi ilusti trükitud ka teisel pool kontrolljoont, nii et neid tegevusi tuleb kogu aeg juurde, ongi see, et kas sa võtad ette ja teed või sa loodad, et keegi teine teeb ära. Aga üldiselt on niimoodi, et kui sa näed, siis tee ja kutsu mõttekaaslased, kaas. Kas setomaal on emadepäeva tähistamine? Kuidagi eriline või mingid sellised kombed, traditsioonid, mida mujal Eestis ei pruugi olla emadepäevaga, nii nagu on paljude teiste toredate pühadega, et setod peavad mõlemaid pühib, peavad nii-öelda oma traditsioonilise pühi ja ka need pühad, mis on nii-öelda vaht, see auga või uue ajaga tulnud, nii et setomaal kindlasti tähistatakse ka emadepäeva Eesti kombe kohaselt ja me tähistame ka oma pühi, mis on siis aegade tagant meie juurde tulnud, nii et pidusid saab setomaal alati kaks korda pidada, jaanipäeva saab kaks korda pidada, jõulusitleb kaks korda pidada, muna piisab kaks korda aastas pidada, nii et see toob kaela sellel seto elule rõõmu juurde. Aga jah, emadepäeva me tähistame Eesti kombe kohaselt. Lisaks saate alguses kõlanud seto leelo le kuuleme täna laulmas Sandra Vabarnad üht meie kolmest külalisest, kellega hiljem ka juttu ajame. Praegu aga jätkavad Sandra ja ansambel Trad Attack ning loo nimi on kuukene. Sellesse maagilisse loitsu oli muide siiralt uskunud ka Sandra vanaema. Jaanid. Kena arvad? Võtamine? Kõne kullakene armad. Ja mul on kena ja armas ja taevakene võtta, mida endale räägin. Kullakene ja armas kohakene, võtame endale jäägi. Laulge. Kindrali käed lugi räägin, jaguma ja kuukene kullakene, laulge hekkine, võta minna hingeli. Midagi. Tere, Merle Jääger, Alijas Merca. Tere Haldi. Aga ma lugesin, kasvatas sind esimesed eluaastad seto vanaema. Noh, ema pidi tööle minema ja siis mammakene hoidis mind. Ja ema on rääkinud, et et kui ta siis töölt koju tuli, siis mina magasin. Ja ma maksjal olid käed olid täiesti krampis lapsehoidmisest ja siis ema oli talle öelnud, et noh, et kuule, milles teda, ärribane sängijat. Kuhu jaht Halle uljad ka kui Iloza emakasse, et, et kus mas pane Latsakeseni moodu. Isastel noh, need on ema jutud, mammakene elas siis Tallinna vahetus läheduses ehk siis laagris. Ja meie elasime Rebase tänaval, käisime tihtipeale, kui mul juba jalad all olid, siis ma ikka mäletan, et Me läksime tihtipeale siis jalamamma juurde. Sama palju, kui on. Kui on inimesi, siis sama palju on ka erinevaid seto vanaemasid, minu mammaken oli täiesti ebatüüpiline vanaema, täiesti ebatüüpiline. Et ta oli sihuke pisike, kõhna ja niisugune käge, istus niimoodi jalg üle põlve, tõmbas muudkui pitsi otsast tulukest. Ja siis ta kasvatas suvel aias tiritamme, siis ta ronis puude otsa, suurem osa, mingit tuttavate vanaemasid, keda ma mäletan, olid sellised pigem sellised kli moodi, rahulikud ja väärikad ja sellised, aga mamali täiesti teistsugune. Tita ronis sügisel, ronis puude otsa õunu tooma ja siis kevadel käis pesakaste naelutamas. Ta armastas meiega võidu joosta, nii kaua, kuni tal jalad veel kandsid. Siis ta käis meiega. No minu ja siis teiste lastega, kes meil seal ümberkaudu olid seal laagris piknikku pidamas, võtsime kõik võileivad ja morsi ja asjad kaasa. Ja siis meil oli seal lähedal, oli täitsa mitu kohta, siis ta ronis sügisel, ronis puude otsa õunu tooma ja siis kevadel käis pesakaste naelutama, siis ta armastas meiega võidu joosta nii kaua, kuni tal jaladel kandsid. Niisiis elas sinu vägev seto mamma hoopis Tallinna külje all, kuhu elude ta toonud oli. Kui vana sina olid, kui esmakordselt setomaale sattusid? Kui ma nagu mäletan, et me, et me seal käisime, ma sain veel haudu ja kana käest, sain püksi silma alla. Kuidagi nagu mäletan, et need kodulinnud imponeerisid mulle ja siis ma niimoodi see oli, aed oli ümber, aga siis meil oli lustlikult, astusin siniaeda ja, ja siis võtsin kanapesa pealt ja siis kana sai mu peale kurjaks. Tänasel päeval on sul Setomaal Küllätüvä külas oma talu, kas selle pidamine annab ka rohkem aimu setoperenaiste igapäevaelust? Lapsed, loomad ja nii edasi, läbi aegade ja loomi meil seal ei ole, aga aga noh, et kujutada endale ette, et selles tillukeses tares siis elati talvel ikka noh, sõna otseses mõttes pead-jalad koos. Aga noh, lisaks lisaks kõigele vaat mis, mis nagu üldiselt mulle noh, niimoodi seal setostanis ringi vaadates ka tundub, et et väga paljud seto naised teavad üsna palju ikka taimedest. Äkki Me olime lavakas, on seal kusagil seal Võõpsus käima hakkasin siis no täna mannid mäletati seal, kui väga-väga kõva ravitsejate, siis lisaks sellele ta võttis ju lapsi vastu. No ühesõnaga, ta oli kohalik Baba ehk siis nagu ämmaemand ja siis ikka räägiti lugusid, kuidas mingeid haigusi, mida siis ühesõnaga arsti juures oli loota, tusetuteks tembeldatud smanni oli siis ära viinud. Et ikkagi see mingisugune taimedega ravimine on minu meelest seal siiamaani väga nagu kõva sõna mujal ka. Ja noh, mul on siiamaani teatud mõttes kahju, et ma ikkagi mamma käest kõiki tema teadmisi no vot ei olnud siis huvi või noh et nende taimede kohta, et ma olen kuidagi ise noh, nii-öelda hiljem avastanud ja tundma õppinud. Aga mammal oli mammal oli pliidiserva peal, oli siukses sinises email kannus oli mingi asi, mida, mida tema nimetas tšai. No mis asja tema sinna sisse pani? Et noh, ta viskas ilusat tumepunast värvi. T ja eriline jah, suvel seda noh nii-öelda morsi asemel ka tarvitada või noh, niimoodi külmalt talvel siis soojalt ja kogu aeg seal haudus, vaarikavarred olid seal kindlasti midagi, seal oli veel. Ja ja vot oligi see, et mingisugune noh, nii eriline maitse, mida ma ei ole nagu saanud, kuigi lõpuks sain setomaal on need niinimetatud metsikult pirnid ehk kruusad nad on üsna siuksed, kõvad ja hapud ja lastakse niimoodi pruuniks, siis nad lõigatakse jupikesteks, siis nad kuivatatakse ära siis tollest tehtud see tšai maitses enam-vähem niimoodi, nagu sa minusse mamma tšai oli. Kas sinu ema jälgis ka hoolega, et vanaema igasuguseid tegemisi ja õppis neist ja kuidas, kuidas süüa teha ja kuidas seda Tšaid teha ja ema oli ikkagi ikkagi selline üsna sihuke linnastunud linnastunud seto jah, hankega linnastunud. Noh, kodune keel oli meil siiski põhiliselt eesti keel, aga lihtsalt aeg-ajalt võis ema täiesti noh, automaatselt üle minna seto keele peale. Ja siis tal olid mingisugused väljendid, mida ta alati kasutada, mis olid pigem nagu nii-öelda seto keelest pärit näiteks, noh, kui ma ikka mingi pettusega hakkama sain, siis ema alati küsis loomu üks on või. Ja noh, mingisugused väljendid olid tal veel jah. Aga jah, muidu ta oli selline pigem selline. Linnastunud seto arvestades setode vähesust endiste aegadega võrreldes, tuleks vist iidsed traditsioonid kuidagi erilisse ausse tõsta ja neid järgida ja üldse mitte ainult turistide lõbustamiseks, vaid ikka iseenda jaoks ka. Kuidas sulle nende asjadega tundub, seis on loomulikult tegelikult, et üks asi, mida mu mamma mulle õpetas ja mida ma siiamaani järginud nagu täiesti automaatselt on see, et kui pakkuda sööki või jooki, kuigi eks ole laua taga et siis tuleb alati pakkuda seda pääle perre ehk siis kellaosuti suunas ja nüüd ma räägin veel ja siis ma ütlen selle põhjuse. Ja siis, kui sa, kui sa segad sööki või tainast et siis tuleb ka alati segada Luizzas pead, käin pääle perse. Et tuleb ka alati segada päripäeva. Et ütleme, kui on näiteks mingi paksem tainas, paksem puder, et siis vahepeal tuleb ka teistpidi tiire teha, aga lõpetada tuleb alati pääle verre. Viimased liigutused. Ja see on nimelt monotegemine. No ühesõnaga, et sa teed seda juurde ja mul siiamaani käib alati nagu nõksakas läbi, kui ma. Kui ma kuskilt telekast nagu näen mingisuguseid staar kokkasid, kes segavat teistpidi ja täiesti automaatselt nagu küsin, et kas sa tahad rahva nälga jätta või ühe sõnagagi sedapidi, nagu sa äsja ütlesid, peab segama selleks, et toit otsa ei lõppeks. Just. Aga kui sa näiteks Mõzetanumi või siis või siis võtad pleki maha, vaat siis tuleb just vastupäeva liigutusi teha. Tomant võtmine. Sul on väga tubli tütar Ode, kes on ametilt etnoloog. Mina olen tal lasknud ikkagi üsna palju selles mõttes noh nagu ise ise kasvada, ise otsustada, aga vahepeal tal olid jah, seal õnneks sihukses õrnas eel teisme eas olid tal siis setomaal sellised sõbrannad, kelle juurde ta ise siis koolivaheaegadel väga tikkus. Ja mis oli nagu hästi-hästi tore, minu meelest tegelikult nad käivad siiamaani läbi ja kui arvestada seda taju läks tööle värskasse Värska muuseumisse, siis lisaks sellele, et väimeespoeg sai maja Võõpsus, et see on nagu hästi kummaline, et nüüd jälle kõik nagu tuleb sinna otsapidi nagu tiiru pidi sinna põõsasse tagasi. Mu vanavanaema nimi oli ka õde. Nii et tegelikult seda ma sain teada siis, kui ma olin nagu lapse juba ära nimetanud, et noh, ma ei tea, võib-olla kuskilt, kuidas oli, aga selge, et ah, see on ju su vanavanaema nimi, keda keda mul ei olnud au kohata, sa oled mänginud legendaarset Taarka, andekat, rahvalaulikud ja ema ja kuivõrd selline roll sind ennast rikastas seal parasjagu Obinitsa muuseumis lauluemade noh, oligi nagu lauluemade näitusest nad lauljannade fotod olid seal üleval ja kõik nii edasi. Ja siis ma käisin seal neid vaatamas. Ja enamik neid lauluemasid olid sellised, et noh, sellised hästi väärikad, natuke nagu sissepoole pööratud pilkudega, muide väga paljud neist olid ka ravitsejad Aganud tarka, kes oli siis seal ikka mingisugune 70 või ta oli ikka üsna vana, ott on ja ja kellel vastupidi, nägu oli küll, ühesõnaga kortsuline nagu käkardatud paber. Aga silm oli, no silm oli väga noore inimese oma täis sellist noh, uudishimu ja põnevust ja nii maailm, maailm. Nii, mida veel, mida veel? Võttepäev on setomaal nagu emadepäev ikka, et tehakse mingi pirukas, kook ja noh, lihtsalt võib-olla istutakse koos, kui ikka vähegi võimalik või on seal ka midagi erilist? Ei, ma arvan, et vast midagi erilist ei ole, aga aga emadepäevaks võib juba sõira teha alati. Sõir on ikkagi nagu hästi tugev selline noh kui pidupäeva roog. Ja tuleb mõelda siis tänutundega oma emadele ja vanaemadele, kes tegelikult seto telekõiki neid tarkusi on õpetanud ja meile teistele ka. Jah, kõike ilusat E üks väga oluline asi, veel üks väga oluline asi, mida mu mamma mulle õpetas, oli see, et et kui sa lähed metsa, siis tuleb öelda tere. Ja kui sa metsast tagasi tuled ja sa oled sealt midagi võtnud noh, marju, seeni, mis tuleb mingisugune kas peodes marju või, või noh, mingisugune näputades marju või, või mõni seent tagasi panna. Sinna, metsa metsaväretile, see on nagu metsa metsavärav, noh, nii-öelda võiks tõlkida. Noh, kuskil noh, selle tee kõrvale, kus sa välja tuled või siis teine variant, et kui sul on, jestab aitäh ka kindlasti öelda. Aga kui sul on leiba kaasas, et siis sa võid nende marjade seente asemel, mis tagas, paned võid sinna panna leiba või näiteks konn, õun taskus, võid õuna panna, et alati tuleb, alati tuleb tänada. Ja, ja seda ma olen õpetanud ka oma lapsele. Kallimale kallimale ta. Paneel ilmaneda. Lamp seal laual. Uus lamp. Matma. Meid. Kuuli. Neid. Oleks parem oleks, kui ma läheks. Parem oleks parem, kui parem poleks kannatanud mega suudega. Nõnda kõlas Sandra Vabarna esituses laul kallimale ja nüüd kohtumegi juba tema endaga võimeka laulja, põneva torupillimängija ja tubli emaga. Tere, kõikidele sinu ema on pärit setomaalt metsa ja külast ja suviti olid ikka pikalt sealsamas vanaema juures ja sul on mõndagi meeles oma tegemistest ja käikudest üheskoos vanaemaga just. Ja tõesti tegelikult neid on, mida rohkem mõtled, seda rohkem hakkab meenuma ja, ja meid viidi niimoodi suve alguses maale ja ma arvan, me olime nädalaid seal siis tuldi jälle järgi, olime kodu, siis viidi jälle. Aga see oli väga tore aeg ja eriti meenuvad mulle teatud asjad, et näiteks õhtuti siis kui olid sellised pikad õhtuid seal ma siis me vanaemaga mängisime kogu aeg kaarte, et mulle väga oma vanaema meeldis. Me kutsusime teda Värska vanaemaks ja lisaks sellele siis hommikuti vara, ma käisin temaga kaasas seenel. Me käisime kukeseeni korjamas ja see oli viis, kuidas me suvel teenisime taskuraha ja tema näitas meile kõiki oma salajasi kohti. Nagu teada, siis see on ju eestlaste kõige suurem saladus, on need seenekohad ja, ja minu vanaema näitas meile kõik kohad ette. Ja siis me lapsed korjasime, viisime need kokkuostu ja nii saime endale suveks taskuraha. Ja lisaks sellele muidugi minule väiksena oli suur seiklus see, kui me käisime vanaemaga Petseris, Meil oli talus olid seal lehmad ja ta tegi piimast siis kohupiima ja võid ja me käisime seda turul müümas koos temaga. Ja siis tagasi tulles oli alati nii enne bussi peale istumist, siis vanaema peitis selle raha igale poole ära, rinnahoidja vahele. Ma mäletan sukkade vahele, et sellised väga toredad, väga toredad meenutused on vanaemast ja loomulikult iga kord, kui me maale läksime, siis ta tegime pontšikuid, mõnusaid rasvaseid, pontšikuid ja iga kord, kui ma siis suve lõpus sealt vanaema juurest tagasi tulla. Mul olid hästi hästi pikad juuksed ja Need olid poole õhemad, sellepärast et vanaemal olid ju kogu aeg käed-jalad tööd täis aiamaal, loomadega ja siis kui minu juustesse nagu midagi läks, seal läksid pusa, seks või kellelgi polnud aega neid lahti kammida, siis enne kui ma tulin tagasi koju, siis vanaema võttis lihtsalt käärid ja lõikas need pusad mulle ära. Selline vanaema ja oli, ühesõnaga niisugune elu pidepunkt kindlasti minu jaoks kindlasti ja ma arvan ka ema jaoks. Mina olen ise ka alati sellesse uskunud, et lapsi kasvatab mitte ainult ema ja isa, vaid need ümbritsevad inimesed ka, et vanaemaga või kellegi teisega tekib hoopis muu suhe ja sa õpid hoopis muid asju ja see enda teadvus saab hoopis teise mõõtme läbi siis teiste inimeste. Loomulikult näen seda nüüd jälle iga päevaga, ma lähen rohkem ema moodi, et mees siin ka praegu selle eriolukorra ajal olime pikalt ema juures, ma avastasin, et ma isegi räägin samade lausetega, aga lisaks sellele, et meis voolab nagu sama veri ja ütleme sama temperament, mille mulle ema kindlasti kaasa andis, sest minu õde ja minu vend on täiesti minu isa moodi, kes väga vähe räägivad ja mina olen see, kes kogu aeg räägib, et siis on, ma arvan, töökus on see, et kui vanaema töötas hästi palju kogu aeg hommikust õhtuni, siis ema mul täpselt samasugune, kuigi ta võiks juba rahulikult jalad tugitooli peale visade raamatut lugeda, siis ta hommikust õhtuni ikkagi tegeleb rapsiv aias samamoodi ja, ja kõik need sellised mõtteviis või eluviisid, et need, nad on kindlasti mulle mõlemad andnud edasi, sest mina olen nüüd täpselt samasugune täpselt samasugune, hommikul ärkan üles, hakkan pihta ja õhtul lõpetajale. Muusikuna kui sa oled vabakutseline, on väga palju istumist arvuti taga, suhtlemist. Loomulikult tänapäeval kogu see digi- ja sotsiaalmeedia. Ja no üks töö sealt kõrvalt on ka ju lapse kasvatamine loomulikult, kuidas te lapses seda seto vaimu kasvatada? Sina ja sinu abikaasa, ma olen sellele mõtelnud, et mis see nüüd õigesse setuv vahib siis on, et mulle tundub, kui ma vaatan enda ema pealt oma vanaema pealt ja Jalmari siis perekonnas seda naisliini, siis mulle tundub, et setu naised on kuidagi väga tugevad, et nad saavad hakkama samas kodutöödega ma ei tea, aiatöödega ja samas veel suudavad lapsi ka sealt kõrvalt kasvatada ja ja lapsed kuidagi võetakse kaasa tegevustesse, et näiteks mina ka oma vanaemaga käisin väga palju kirikus, ma käisin surnuaial, et see ei olnud tabuteemad, jätame lapsed koju või, või matustel, et neid nagu kaasatakse igapäevaelu tegevustesse hästi palju ja seda me oleme jälginud ka oma poja puhul, et, et ta tõesti teeb hommikul eriti minuga süüa koos, mis sest, et kööki tuleb pärast pool tundi koristada. Aga, aga mulle meeldib see, et ta näeb seda reaalset elu kõrvalt ja samamoodi mängime palju pilli loomulikult. Ja me laulame talle aga niisiis eesti keeles kui ka setu keeles, et kes ainult setu keeles laulab, on Jalmari ema muidugi, mis võiks. Mis eristab seto emasid vanaemasid teistest eesti emadest vanaemadest lisaks sellele, et nad on seto, no sa oled selle peale vastanud. Traditsioonid on võib-olla rohkem veres, aga midagi veel mulle tundub, et nad on. Vaat siin läheb kaks asja võib-olla natukene vastuollu, ma mõtlesin neid omadussõnu siis minu jaoks, nad on tasakaalukad ja samas nad on kirglikud, et ja nad on ausad, et nad on nagu minu jaoks, kui ma käin ka Setumaal, siis ma näen, kuidas inimesed üldse mitte ainult emad ja vanaemad, aga inimesed üldse elavad kuidagi hetkes ja seda on väga-väga võimas kogeda. Ja on näha, et nad tunnevad uhkust, et nad on setud ja see on see, vaata, mis teebki võimsaks, et et kui ma mõtlesin, ma olen näinud neid nii setu tüdrukuid, setu mehi, niisamuti tavalistes riietes, seal siis on üks asi, Ta on lihtsalt üks tore noormees või neiu. Aga nii kui nad panevad endale need rahvariided selga, siis neil läheb tõsiselt. Ma olen näinud meeste, läheb selg sirgu ja, ja kuidagi tuleb mingi selline aupaiste juurde, et nad vähemalt minul on küll jäänud see tunne, et nad on uhked selle üle ja, ja isegi üks tore lugu jälle, et kui oli meie pulm ja me panime selga, mulle pandi, siis pulmas vahetati tavaliste, siis pulmakleidi asemel vahetati setu rahvariided, pandi see pea pähe. Ja siis Jalmari üks onu tuli ja ütles, et vaat nüüd sa oled ilus naine pandi pea pähe, see tegelikult siis tähendab seda, et sulle pandi abielunaise peakate ehk linik pähe ja see oli siis kinnitatud sellise spetsiaalse, tugeva paelaga just just ma ei, ma ise ei mõtlengi, et võib-olla ei saada sellest aru, et pea, pähepanek tõesti see toimub teisel päeval pulmas ja, ja see tähendab, et pea kaetakse siis kinni. Et lisaks sellele linikule veel seal Kossad, mis on sellised noh, kuna minul ei olnud nii pikad juuksed ja siis ei saanud enda patsidest, et seda vormi teha, mis selle peal peab olema, see pean kandiline setunaistena vahepeal öeldakse ka, et on kantpea, et pea on kandiline, neil on seal ja see valge linik ja siis on veel see hästi ilus, selline tikitud. Issand, ma ei teagi, mis selle nimi praegu on, mul ei tulegi meelde, ühesõnaga, et siin on palju palju elemente, mis siis pannakse ja siis ongi see nagu abielunaise sümbol ka. Mu ema oli väga uhked, tõesti, ta on unistanud sellest, et ma kannaks rahvariided, aga kuna meie emapoolne pere ei olnud väga jõukas, siis ei olnud meil ehteid. Vana vanaemast oli järgi üks rahvariidekomplekt aga ilmasele peata. Ja tegelikult see oli juba nii väsinud, et seal olid augud sees, et siis minu Emalasi oma 50.-ks sünnipäevaks endale teha setu rahvariided. Ja siis pulmadeks tegi minu siis praegune ämm Jalmari ema tegi siis minule rahvariided ja kuna meil ehk Teid ei olnud, siis minu vend kinkis minule pulmadeks sõle ja veel erinevaid keesid sinna juurde. Kauged esiemad olid kogu aeg rahvarõivais, tegid neis kõikvõimalikke talutöid ja kantserdasid lapsi, aga pidid ka hoolt kandma seejuures, et riided ikka puhtad püsiksid. Ega kui praegu oleks teistmoodi, peaks kandma iga päev ega harjuks sellega ka ju ära. Aga, aga tõesti, ma imestan teinekord, kui Jalmari ema tuleb kuskilt esinemiselt ja ta ütleb, et ta pani hommikul riided selga, ta tuleb õhtul ja ta on 12 tundi olnud selle peaga. Ühesõnaga, see on jälle harjumise asi, et nad suudavad olla ju pikki päevi ka praegu, kes, kes rohkem kannavad. Aga vanasti seal olid ju teatud ütleme niimoodi nüansid juures, mis tegelikult on ka minu rahvariietel praegu, et seal olid tohutult pikad varrukad, on nendel ja seal varukatel keskel on siis sellised augud nii-öelda sees, et kui vanasti mindi põllule tööle, siis sa said siduda need arukat selja taha, et need ei läheks mustaks ja said sealt vahepealt käed välja pista. Et eks nad mõtlesid sellele ka. Abikaasa Jalmari vanavanaema oli kuulus seto lauluema Anne Vabarna ja muidu ka igati vägev emasest suur majapidamine ja palju lapsi ja see kõik siis nõudis oma osa ja siis vahel Jalmariga meenutate teda. No lisaks siis, kui on nagu kombeks teda meenutada, kui on sünniaastapäev. Või mingi suuremat sorti üritus, et lihtsalt niisama ja, ja kuidagi tema nimi ja tema olek tuli eriti nagu õhku siis, kui ma ise ootasin last, sest sest mina seda varem ei teadnud, kuidagi polnud Jalmari ütleks tulnud, et ta oli lisaks sellele, et ta oli, teatakse kui väga tuntud lauluema, siis ta oli tegelikult ämmaemand ka ja temalt mindigi ämmaemanda jutte koguma üldse. Aga siis avastati ta laulab ka. Et loomulikult me oleme rääkinud ja, ja iga kord, kui me bändiga lavale astume, sest me kasutame ju Anne Vabarna Sis laule ja mõndasid laule lausa nii, et tema enda hääl kõlab meiega laval. Et siis me alati tee seda ütlema ka laval, sest see on tõesti minu arust, see on nii eriline, eriline asi, et sa saad koos oma vanavanaemaga laval laulda, kuidas teie peres muidu emadepäeva tähistatakse? Mingi setotoit on ka laual või kui aega juhtub olema, me saame kokku, see on alati kõige olulisem, et kõikide tähtpäevade puhul, et me saame, kui oleme perega ja tavaliselt teeme midagi magusat. Et setu asju me pole niivõrd teinud, aga, aga ma tean, et kui me oleks selle aja praegu hoopis nagu Värskas siis ma tean, et kindlasti seal Jalmari emade, eks kas Sõrnikuid või kohupiimakorpi. Sa enne ütlesid, et setoemad üldse seto naised oskavad elada hetkes ega see ju ometi ei tähenda, et nad tuleviku peale üldse? Ei, kindlasti mitte, aga, aga mulle tundub kuidagi lihtsalt, et nad kui sa nendega räägid, et siis nad nagu võtavad aega, sõidad, et teeks vähem vastupidi, et minu arust Jalmari emal on jällegi kogu aeg käed-jalad tööd täis, midagi te kogu aeg heegeldab, koob samamoodi minu enda ema, aga mingi asi neis on, et et nad suudavad selles hetkes nagu kohal olla. Oskavad väärtustada, hetkel tundub nii, jah. Aga järgmise loo nimi on varesele valu ja sander on seda ka oma lapsele laulnud. Loomulikult põhjusega. Jah, lugematud seto emad on aegade jooksul oma lastele laulnud lohutavalt, et varesele valu seto emad loomulikult, sealhulgas seto naiste kohta on öeldud, et neid on enne kuulda, kui näha. Rasked hõbeehted annavad märku kui väärikas tulijast keda kaunistavad pidulikul puhul eriti uhked kehaga, et neist suurejoonelisi mon paeltega kaunistatud pikk valge villane mantel. Teisisõnu, need on riided, mille kohta sealmail öeldakse, et mitte sina ei kanna rõivaid, vaid rõivad kannavad sind. Ent ilusa välimusega käib käsikäes rikas vaim ehk seto pärimuskultuuri eneses hoidmine ja edasikandmine suurtelt väikestele emadelt lastele. Tänane saade oli seto emadest, ent pühendatud ka kõigile teistele eesti emadele. Laulsid siidi sõsar ja Sandra Vabarna. Lõpetuseks kõlab aga loomulikult emale pühendatud lugu maamakana muu armsakuna ja selle esitavad lummo Jekaterina ja Raudla, Maria Haldi, Normet-Saarna ja maris. Tomba soovivad ilusat pühapäeva kuulmiseni.