Tere hea klassikaraadiokuulaja. Alanud on heliga saade. Tänased teemad on sellised. Pärnu kontserdimajas ja Tallinnas. Rahvusooperis Estonia on võimalus näha 20. sajandi tähtteost. Peela partabki ooperit hertsog, sinihabeme loss. Randalu tähistab tänavusel klaverifestivalil oma viiekümnendat sünnipäeva. Kalle Randalu andis intervjuu Kersti hinnale. 27. oktoobril esietendub Vanemuises ballett Berlin, mida tutvustab Hedvig Lätti vahendusel lavastaja Mare Tommingas. Eesti rahvusmeeskoor tuleb välja uue eesti muusikast koosneva kavaga, mis kannab pealkirjameeste toonid. Kersti Inno küsitles dirigent tants soodsi. 27.-st 29. oktoobrini Tallinnas aset Armeenia kultuuri Lähevad Annika Kuuda usutles skulptuuripäevade kunstilist juhti Brigitta David Jantsi. Varase muusikastuudio kant toores vagantes esitab Eestimaa eri paigus Vivaldi muusikat. Legendaarse Vivaldi nimetust kandvatest, kontsertidest, rääkis Kersti hinna vahendusel. Mail sildas. Mait Jürjo. Ado jagab muljeid Marko kõlari autoriõhtult, mis toimus seitsmeteistkümnendal oktoobril KUMUs. Saate lõpetab Priit Kuusk muusikauudistega laiast maailmast. Saate operaatorid Katrin maadik ja Helle Paas ning toimetaja Maria Mölder soovivad head kuulamist. Ungari suursaatkond koostöös Pärnu linnaorkestriga Pärnu kontserdibürooga on otsustanud tähistada Ungari revolutsiooni viiekümnendat aastapäeva filmiprogrammiga näitusega jaga Ungari ühe tuntuima helilooja Peela paartoki ooperi Hertsog Sinihabeme loss ettekandega Eestis, produtsent Aare Tammesalu. Sina oled õige inimene, rääkimaks just sellest ooperiprojektist. Sa olid ilmselt selle idee alguse juures, kuidas see teoks saab. Mõte esitada Eestis Spartaki ooperit hertsog sinihabeme, loss tekkis üsna juhuslikult poolteist aastat tagasi Kuressaare ooperipäevadel, kui galakontserdiprogrammis astus üles üks suurepärane Ungari lauljatar, kes tuli Eestisse tänu Ungari instituudile. Vesteldes Ungari instituudi töötajatega kadi rauda laisega, siis tuli jutuks, et tänavu 2006 on partoki juubeliaasta. Möödub 125 aastat Bela partoki sünnist. Seda tähistatakse igal pool maailmas. Nagu Mozarti juubelit võisustakovitševrid tänavu. Eestis tundub praegu, et see hertsog, sinihabeme loss jääb üheks selliseks suuremaks partabki juubeliaasta tähistamiseks mis on väga meeldiv sellepärast et muidu läheks partaki koha pealt saasta nagu natukene märkamatult mööda. Oskad sa öelda, kas seda ooperit varem Eestis lavale? Nojah, on ikka esitletud, loomulikult on olnud kontsertettekanne ja 1991. aastal oli see ooper koos ühe teise ooperiga laval Tartu Vanemuises, nii et tegelikult Eesti ooperisõbrale ja eesti kultuurihuvilisele inimesele. Ooper ei tohiks olla päris tundmatu. Tallinnas minu teada ei ole seda ooperietendusele. Aga nüüd on meil võimalus seda kuulda ja näha, ungarlaste endi ettekandes ja lavastuses. Just nimelt, tegelikult on siin veel kaks tegelast, tegemist on ju oma sisult, eks pressionistliku muusikaga, eks pressionistliku teosega, kuigi lugu iseenesest, onju, ma usun kõigile tuntud juba lapsepõlvest. Muinasjutt sinihabemest on kõigile tuntud. Sellel lool on muidugi filosoofiline põhipartok koos siis libletisti velo Palazziga lahkab pigem inimhingesaladusi ja tungib väga sügavale nendesse keerdkäikudesse ning muusikateadlased on küll öelnud, et ooperis on tegelikult kolm tegelast peategelast, need on siis sinihabe Juudit ja orkester kuna orkestri roll selles ooperis on äärmiselt suur ja see sisuline sõnum, mis orkestrilt kõlab, see on äärmiselt oluline seal ühevaatuseline lühiooper. Natukene on siin sarnasust ka Moskanni talupoja au ja Kallo pajatsitega, mis praegu ju nii edukalt rahvusooper Estonia laval etenduvas. See on niisugune loogiline samm muusika ajaloos edasi see emotsionaalne ja eelkõige filosoofiline muudatus, mis toimus 20. sajandi algul just esimese maailmasõja eelõhtul, see on väga selgelt partaki muusikas ju ja selles ooperis tuleb, tuleb esile ning see on portugali ainus ooper loodud 1911 ühe konkursi tarbeks, aga seal konkursil ta mingit edu saavutanud, sest see muusika ja ka see sisu tundus niivõrd uudsena ja harjumatuna. See ettekanne toimus tegelikult alles 1900 18, aga sellel ei olnud ka mingisugust erilist edumaailma lavadel hakati seda ooperit mängima alles 30.-te aastate lõpul. Muidugi saadab seda ooperit väga suur menu igal pool, kus teda esitatakse. Ja kes on siis siin Eestis ooperis esitajad ja kus etendused toimuvad? Seda ooperit esitatakse kahjuks ainult kaks korda, pühapäeval, 22. oktoobril kell 17 Pärnu kontserdi ja esmaspäeval, 23. oktoobril rahvusooperis Estonia Tallinnas. Etega annavad selle ooperi metsosopran Andrea melat ja bass Istancowatš mõlemad Sis, Ungari rahvusooperi solistid, dirigent ja lavastaja on ühes isikus kergis seal messi väga kogenud dirigent ka helilooja, loonud muusikat paljudele filmidele Ungaris ja Rumeenias väga tuntud muusik. Orkestri rasket rolli kannab Pärnu linnaorkester, keda on siis täiendatud loomulikult ka kogenud muusikutega Rahvusooper Estonia orkestrist ja ERSO-st. Nii et sellest tuleb selline igas mõttes väga põnev koostööprojekt ning see ooper kantakse ette ungari keeles ja eestikeelne tõlge lavastuse kohta tahaksin nii-öelda samuti paar sõna. Tegemist ei ole traditsioonilise lavastusega kui sellisest asjast üldse partoki ooperi puhul saab rääkida, lavastaja kasutab julgelt tänapäevaseid vahendeid, ka videot ja väga huvitavalt valgust. Ma olen näinud selle sellest ooperist tehtud videofilmi, mis on äärmiselt mõjuv. Aga ma usun, et samasugune saab olema ka Pärnus ja Tallinnas nähtav lavastus siin on nagu ooperikunstis ikka erinevate kunstide süntees ja see süntees saab tõenäoliselt olema äärmiselt põnev. Aitäh, produtsent Aare Tammesalu. Kalle Randalu te esinete klaverifestivali kavaga, mis tundub nagu kohtumine vanade heade tuttavatega ja teisalt mõeldes nendele heliloojatele, on see nagu vanade heade tuttavate kohtumine mis oli ta ka teie mõtted seda kava koostades ja seda need mängides. Selline kala on mulle selles mõttes uus, et tegemist on minu enda jaoks teatud mõttes tagasipöördumisega selliste teoste, sellise muusika juurde, millega ma olen juba varem tutvunud, ma olen siiamaani, kui ma kontserdikavast koostanud olen, mänginud kogu aeg ainult uut, ikka uut, ikka jälle uut ja see on mulle väga põnev tegevus olnud, aga nüüd ma tegin niisuguse teadliku tagasipöördumise juba ka, et juba ammu tundma õpitud teoste juurde, tõsi küll, ma pean ütlema, et selles kavas on küll ka minu jaoks kaks täiesti uut teost, mitte nüüd enam lausa esiettekannetes, nii minu jaoks, aga minu jaoks siiski uued teosed on Clara Schumanni romansid ja Ramsi uppus. 119 ei ole ma ka varem kontserdilaval mänginud, nii et osalt on midagi uut siingi, aga mis puudutab muidugi neid heliloojaid, ega nendest ei saa ükski pianist üle ega mööda, kui klaverimuusikast juttu on. Minu suured armastused on need heliloojad kahtlemata ja kõik kolm ja eks teatud niisugune Liine seose moment on selles kavas muidugi, et kõik kolm olid ka omavahel väga lähedaselt seotud inimesed väga lähedastes suhetes inimesed. Ja see võib-olla on ka üks neid elemente, mis tegelikult ka sisuliselt muusikaliselt neid pühendab ja lahendada. Kava algab väga tuttava muusikaga. Ja kava algab Robert Schumanni David Spenslerite tantsudega suhteliselt noh, ütleme kui soomlane ei elanud kuigi vanaks, aga siiski võib öelda, niisugune noore Suumaniga reaalsuse lahvatus ja soomlane on öelnud, et kui mul karnevali puhul on tegemist maskidega Sist aabits, Pündlari puhul on elusate inimeste elusad näod ja Schumanni vaimuma maailm ja tema mõeldud. Ma ei tahaks seda välja mõeldud, aga tema jah, tema mõeldud või tunnetatud tegelaskujud, need Florestanioviseevias kestusega karnevalis läbivate kujudena esinevad, eks ole ju tema enda vaimumaailma tema enda iseloomu kaks poolust või jah, kaks poolust, kaks külge. Ja need on muidugi täiesti geniaalselt kombel välja toodud, vastandatud, aga ka kokku pandud. See on ääretult põnev ülesanne pianistile kujundada sellest sarjast tervik. Ja ma olen nakatunud, Nad on minu ülesanne, nagu püüda saavutada see suur Kaarse teos, tegelikult tegelikult on üks suur sild seal sees olemas, mis need otsad siiski kokku võtab, alguse ja lõpu. Ja kui nüüd musitseerimise vahenditega selleni jõuda, siis oleks suurim küll. Klaara muusikat tuntakse üldiselt vähem. Klara kirjutas siiski suhteliselt palju ja tal on väga-väga-väga imeilusaid, klaveriteoseid, kammermuusikat ja kirjutab ta muidugi niisama matult raskelt, võib öelda nagu Robert suunalgi, ta on veidi teistmoodi lähenemise ja teistmoodi mõtteviisiga, ma ütleks nii spontaanselt nagu Robert Schumanni häältejuhtimine, aga ta mõtleb šopäenilikumalt. Ja kui need nagu kavaliini mööda mõttes edasi minna, siis ma tegelikult algul mõtlesin, et võiks kohe hobusada, 19 mängida, aga see kuidagi ei haakinud nende kolme romansiga hästi kokku, sinna oli veel midagi vaja, siis ma jäin siiski oranži juurde, võtsin Opus 117 veel sinna vahele, need kolm intermetsad mingi sisemine seos on mingi sild, tekkis naguniiviisi selle muusikaga. Kergem oli üle minna, hobused, 19. ma tegelikult väga mängida tahtsin ja niiviisi sai kava tegelikult väga-väga suur, väga pikk ja suur saiagan. No las ta olla niisugune. Terve mu seekordne soolokava koosneb tegelikult ju ainult väikevormidest, vaatamata sellele, et ta niigi kantlikul pikk ja suur on saanud, kõige ulatuslikum vast ongi Brahmsi viimane palav hobusaja 19-st rapsoodia pole kõige ulatuslikum nendest, muidu on ju tegemist tõepoolest tohutu rea ja mosaiigi ka erinevatest karakteritest ja erinevatest meeleoludest. Klaverifestival on meie publiku jaoks väga populaarne festival. Inimesed varuvad juba varakult festivalipasse, et mitte ilma kõige tähtsamatest sündmustest ja olulistest kontsertidest. Teie olete nüüd kõike kuulnud ja näinud pianist, aga kui vaatate selle festivali kava, mis teile isiklikult selle festivali kavas võib olla? Huvi pakub? Oi, mulle pakuvad paljud kontserdid huvi, mul on päris kahju, et ma ei saa neid ise kuulata ja, ja mul on hea veel, et ma saan siiski veidikenegi kas või järgmisel päeval pärast lenda kontserti siin praegu ka see kontserdile tulla, see on üks väga õnnelikult konsibeeritud asi ja üritas nimelt hästi palju klaverit ja tõepoolest niiviisi ta äratab ka publiku suvi, niisugune klaver, publik, mitte ainult klaveripublik, vaid ka laiem publik näitab, kui palju rahvast käib, eks see, see ei ole siiski ainult klaverit mängiv publik, vaid see on ikka lihtsalt muusikat armastavad inimesed. Ja inimestel on kindlasti huvitav ka see, et lõppude lõpuks ju igal interpredil üks ja see sama klaver siin laval kõlab absoluutselt erinevalt. Ja selles mõttes üks asi kõla, aga teine asi on see, et interpreet ju räägib nii-öelda oma juttu, seda küll muusika keeles, helide keeles, aga see on see just, mis. Ja see on üks niisugune õilis õhkkond ja ilus asi, et, et see on suuresti erinev sellest, kui eks pianistidega võistluspubliku huvi äratab, siis hakatakse ühte teisega võrdlema, kes, kuidas, aga, aga siin on niisugune huvi klaveri klaverimuusika vastu ja võrdlus ei ole mitte nüüd selline konkurentsihõnguline, vaid sisulise kunstihuvi hõnguga. Kalle Randalu romantilise kavaga soolokontsert Robert ja Clara Schumanni ning Brahmsi loomingust toimub täna õhtul kell seitse Pärnu kontserdimajas ja homme õhtul kell seitse Estonia kontserdisaalis. Klassikaraadio teeb ülekande homme õhtul. Vanemuise teatris esietendub 27. oktoobril Henrik Ibseni samanimelise dramaatilise poeemi ainetel ballekteer künt lavastaja, koreograaf ja kunstnik on Mare Tommingas, muusikajuht ja dirigent Toomas Vavilov, dirigent Lauri Sirp. Osalevad Vanemuise balletitrupp, ooperisolistid ooperikoor ja Vanemuise sümfooniaorkester. Lavastaja Mare Tommingas on öelnud. Selles loos tantsib üks põikpäine poiss, kes sarnaneb väga teose nimitegelasega, jätkab lavastaja Mare Tommingas. Lugu on noorest mehest, kes on väge ja võimu täis ja arvab, et tema on maailma valitseja. Selles suures kündi mina tähtsustamises unustab ta ära ligemised inimesed, kui nüüd rääkida muusikast, siis ma ei kasutanud kõike kriigi muusikat, mul ei olnud tükk aega lahendust, ema surmale tähendab muusikalist lahendust, sest see, mis on kriigil kirjutatud, see on ju muusika kirjutatud draamaetendusele. Minul oli oluline see, kuidas saaksin laval näidata, kui väga beer armastab oma ema ja kui kergeks üritab teha selle äraminemise ema jaoks ja siis ma leidsin püssituul ja meri, selles on elujaatus, kirg, tung selles. See on väga eriline ja mul on väga hea meel, et Marikaidla, kes mu looset tantsib ja mängib sõna otseses mõttes norra keeles esitab draamateksti on minu arust erakordne, lihtsalt erakordne. Ma usun, et tema poeg, keda tantsib noor väga noor Vladimir Lätisse annaks siiski oskab kenasti sekundeerida talle ja kõigile teistele tegelastele selles etenduses tegelikult veerküünt on ju, eks ole, küpse artisti roll, suure meistri roll, kuid minul on väga suur usk Vladimir isse. Alguses ma olin muidugi natukene hädas, tal ei ole elukogemust, talle peab kohutavalt palju andma. Siiski, ta on piisavalt tark vaata analüüsida ja ma usun, et ta saab sellega hakkama ja sünnib nüüd 47 aastat hiljem Uusbergent selle puhtuse sümbolit, Sulvegi tantsib ja laulab siis tantsija Heili Blackburn, noor sõlveic ja vana sõlveicon Karmen Puis, kes siis laulab Ingrid Mari Savitski ja tüdruk rohelises, on mul nüüd veidi teisiti lahendatud, et neid tantsib koguni kolm tantsijat, Lilian Sarapuu, Julia Litvinenko jahirattaga seki, mul on veel kasutatud debiicii muusikat, et minu tüdruk rohelises on veidi veidi teistsugusem, kui võib-olla on tavaliselt kujutatud, et mulda on pigem sootroll. No üritan ka lava visuaalselt, et väga-väga selliseks eriliseks teha, et see on täiesti ebamaine olevus. Ma selles etenduses tahan ka looduse teemat, et mida on krigi muusikas nii tohutu kui palju ja nii niivõrd ilus natukene tuua siia paralleelsus tänapäeva maailmaga, kus lihtsalt võetakse puu maha. Lihtsalt sa ei kuule, üks päev elab seda linnulaulu, seda puud ei ole, nii et ma natukene ma ei ütle, et hoolimatult suhtunud riigi muusikasse, vaid taotluslikult natuke lämmatan kreegi muusikut ühes pildis, kus ma näitan, et see hommik, kui beer ärkab, ei ole nii ilus. Päike on suitsu sees, see muru on läinud, selle asemel on asfalt, niiet väikesed paralleelid võib-olla tänapäeva minu meelest üha rohkem rikneva maa ilmega ja karmima maailmaga, et trollid nüüd 2006. aastal on teistsugused, mis tegi selle lavastamise või selle balleti põnevaks või teeb, see on ju igavene suur pähkel tegelikult see on tohutu suur materjal, etendusi ei tule ajaliselt pikk, aga see materjal, see niivõrd sügav minule on lähedasem ja rohkem ma olen seda naisliini välja toonud. Just see beer, ema, beer, sol, väike beer tüdruk rohelises Ingrid Annitra, kelles ta näeb ka oma Sulveigi video- ja foto. Ta installatsioonid on teinud Liisi eelmaa video ja fotoinstallatsioonid. Raamatus on niimoodi, et peer satub hullumajja, eks ole, ja seal on see suur stseen siis, kus on igaüks omamoodi tark ja maailma naba. Tänapäeval ma usun, et ei ole veel sugugi ammendanud see teema, et inimesi kroonitakse. Ja ma üritan siis laval peeri kloonida, aga seal kõik video seal, nii et video on väga palju kasutuses näiteks Norra maastiku puhul minu Norra maastik ei ole et ja puud ja jõed ja järved, vaid see on inimese keha tegelikult video kaudu, ma vaatan peeri läbi tema enda keha ja tema siseorgate välja. Kindlasti ta ei ole klassikaline ballett, kuigi siin ma pean nüüd ütlema ära kohe et kui ma mõtlesin nitrate pildile, siis ma tahtsin taotluslikult säilitada Urbelis siis nagu säilinud tantsu sellest tema lavastusest ja see on Anyt radants, mida tantsis Elena poisina kõlar, minul laval tantsivad kuus baleriini, seda täpselt sama koreograafia, Jelena poisinak on nendega suurt vaeva juba näinud, natuke ütleme, kontseptsioon jääb küll samaks sisuliselt, aga kuna mul on veel lisaks ka laulja kannitra laval Karmen Puis, siis nagu see kontsentratsioon läheb natuke teiseks, aga ma ei muutnud koreograafiat ja tegelikult sisuliselt jääb kõik samaks, kui need siis öelda, et klassikaline ballett siiski kindlasti see nitro tantsu, puhtalt klassikalise balleti tehnika, tal tehtud etenduses teeb kaasa ka koor. Koor on väga oluline, ta sulab mulle koratsiooniga ühted, ta võimendab mul kogu seda trollide kampa. Koori solistid nagu Helena Ansbergsiiri, Kodrese, Katrin kapinos, laulavad ka karjus neiudena vanas heas Vanemuise traditsioonis. Meil on väga suurepärane kooste, kui lapsed ei karda pimedust ja natuke kõva muusikat, sest ma kasutan ka hevi metali trolliteemad ütlust teises vaatuses. See sõltub juba lapsevanematest, kui varakult ta lapse toot teatrisse kõik teretulnud. Ballett Peer künt esietendub 27. oktoobril Vanemuise teatri suures majas. Eesti rahvusmeeskoor Ants Soots juhatusel on ette valmistamas kava meeste toonid. Selle kava nimiloo on loonud Anti Marguste dirigent Ants Soots, keda saab selles kavas veel kuulata. Noh, et selles meie kavas on Anti Marguste, Tarmo Lepik, Kuldar Sink, Veljo Tormis, Anti Marguste sai augustis 75 ja väärib seega täit tähelepanu samuti üheksandal novembril saanuks Tarmo Lepik 60, mis väärib ka tähelepanu tema isikule ja tema loomingule. Kui ma nüüd marguste lepiku singiga ja tormise lisaksin juurde Eduard Tubina nime Ester Mägi nime, siis see on küll mu enda leiutatud termin, aga ma nimetaksin seda omamoodi tänase päeva klassikaks. Jaa, ütlen seda täiesti veendunult, sest et mõned korrad, mis me oleme pidanud külaliskooridega kavu tegema või seminare läbi viima ja kui tahetakse meeskoori loomingu ülevaadet, siis need nimed on alati teostega esindatud ja on alati pälvinud väga suure lugupidamise imetluse, mis loomingut meil olemas on ja mis on aastakümneid tähelepanu köitnud ja ühesõnaga nagu kultuurilukk alles jäänud ja see ongi lõpuks klassika tunnus. Marguste meestetoonid on üks ulatuslikumaid rahvalauluarendusi eest lauljatega koorile loodud 68. aastal olnud kaua aega hullustuses samuti nagu ka omastatud Joosus. Tõsi, me kanname ette küll kaks osa, Tarmo Lepiku pastoraalid olnud minule teadaolevalt vaid ühe korra, see on kirjutatud varem kui tema väga tunton. Kolm Betti Alveri luuletus, mida on meil küll korduvad ette kantud, vähem, on ette kantud 84. aastal kirjutatud Mere väravas, aga 79. aastal loodud pastoralid tahaks hoida ka tähelepanu keskpunktis. Arvatavasti kõlab meil kontserdil esiettekandes kaks kulda, singi teost, need on, ei ma mõista palvet teha Juhan Liivi tuntud tekstile ja reekviem. Need on loodutama elu viimastel aastatel ja kui me siingi loomingus märkame tema muutumist küll kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel, siis mingi seletamatu Tartu omane joon on tema viimaste aastate loomingul ja kui siia lisada juurde, mis nõuavad keerukamad Eteganud aparaati pater noster ja Tiia siire, et siis juba ainuüksi meeskooriloomingu näol tulevikus tahaks kuulda singi loomingule suuremat tähelepanu pöörata. Nii et kava esimene pool on publikule täitsa avastuslik Huvitav jah, et ammu kirjutatud teosed ja tuntud soojad ja, aga ikkagi leiame kas juba pikka aega eemal olnud teoseid või mõned, nagu ma ütlesin, lausa esmakordselt. Kontserdi teine pool põhineb Veljo Tormise rammid tehtud neljanda plaadi põhjale kus on siis tema tähelepanu all nii-öelda mitte eesti rahvaloomingu aineline looming. Siin on Läti, vene, Bulgaaria Karjala põhjavene bõliina, kus ulatuslik soolo on Igor tsentmalevi kanda. Bulgaaria Thi psühhon, mille Tormis on seadnud meeskoorile ja mina arvan küll, et juba ainuüksi esimene osa on hästi sobilik meeskoorile ja selle bulgaaria rahvalaulu soolo esitab Helen Lokuta algsel naiskoolile kirjutatud lätiteemaline kolm tähte. Ilmselt ka meeskoori variant pole meil kõlanud. Millal jõuab see neljas Tormise plaat huvilisteni? Jah, oleks ka ise olnud sellest väga huvitatud, algselt oligi mõeldud, et saaks kohe kontserdiga samaaegselt ka plaati esitada ka, nagu sellistel puhkudel ikka aisad viibivad ja loodame, et see veel selle aasta jooksul jõuab kuulajateni. Aitäh, Ants Soots. Kõik need aga, kes armastavad mehist koorimuusikat, on oodatud tuleval reedel Tartu Salemi kirikusse ning 29. oktoobril Tallinnas Mustpeade majja kuulama meeste toone Eesti rahvusmeeskoori esituses Antsotsi juhatusel. Ju see. Ei astu burg iga. No. Mina hakkasin. 27.-st kuni 29. oktoobrini leiavad Tallinnas aset Armeenia kultuuripäevad. Selle kunstiliseks juhiks on Brigita Tavidi Ants, kes on täna siin stuudios ja tutvustab neid päevi lähemalt. Tere, tere ja mis on selliste Armeenia kultuuripäevade toimumise eesmärk? Kindlasti püüame me tõsta eestlaste teadlikkust vähemusrahvastest, keda tegelikult on siin päris palju, et noh, et kaukaasia seostuks šašlõki ja konjakiajal meie raadioga, vaid et tegu on siiski vanade kultuurrahvastega. Kuidas te neid kultuuripäevi tähistate? Ma arvan, et meil siin 2007 kuni 29 oktoober ja siis meil on kaks kontserti, siis üks seminar ja siis näitame sõpruse kinos, Armeenia filme. Nagu siin juba mainitud, toimuvad kaks kontserti ja neist esimene toimub laupäeval, 28. oktoobril Eesti muusika ja teatriakadeemias, kes seal esinevad. Seal esinevad kaks noort ja andekat armeenia muusikut, kes on lõpetanud jerevani konservatooriumi ja hetkel täiendavad ennast Londonis Hazmikaldanyan, tema viiuldaja ja siis pianisti Rammo on kaasa, teeb nendega nende Londoni õpingukaaslaste Ellosmon ja nats siis mängivad nii Euroopa kui ka Armeenia sihukest klassikat Nis kraadini. Kui Schumon aga siis ka näiteks Hatšhaturjan, kelle nimetas kõige tuntum, siis vormil soe on Sari on selliseid Armeenia tippheliloojad. Kas nende muusikute näol on tegemist täiesti tundmatute nimedega või on ka Eesti publik neid juba varem näha saanud? Protesti publik neid näinud ei ole, aga nad on mujal mitmel pool maailmas jõudnud esineda, konkurssidelt võite noppida ja kuidas sellele kontserdile sissepääsuga lood, kas see on tasuline kontsert, suurte kontsert, kuna seal muusikaakadeemias selline külaliskontsert ja see on kammersaalis? Seejärel toimub pühapäeval, 29. oktoobril teatri- ja muusikamuuseumis järjekordne kontsert, kus esineb armeenia rahvamuusikaansambel atlask. Millise ansambliga on tegemist? No vot see kontsert võiks siis pakkuda nagu siukest kergemat vaheldust sellele muusikaakadeemia tõsisele kontserdile, et selles ansamblis peamiselt siis noh, Muusikaakadeemia ja Georg Otsa nimelise muusikakooli õpilased, vilistlased, ansambel ei keskendu ida rahvamuusika sellisele autentsele esitamisele, vaid pigem ta nagu otsib sihukest ühisosa. Armeenia muusika on ühehäälne tegelikult ja siis see ansambel püüabki nagu lisada, lisadimensiooni anda, et otsida, mis hormooniaga see klapiks katsetada teise häälega ja ühesõnaga ta on niisugune üsna veider, aga kontserdile järgneb siis nagu seminar, mida veab härra korjan ja see räägib armeenia kogukonna ajaloost Eestis. No tegelikult nii veider, kui see ka ei tundu, siis Armeenia kogukonna ajalugu Eestis on algasin Nõukogude ajast vaid juba 19. sajandi lõpust, kui olid hästi palju armeenia tudengeid, õppis Tartu Ülikoolis ja ütleme kõige kuulsam on muidugi Hatšhaturjan, kes on niisugune suur keeleuuendaja, aga ka palju teisi ja neil olid oma sellised seltsid oma ajaleht, kui ma ei eksi ja nii, et teemat on päris palju. Tulles tagasi selle rahvamuusikaansambli atlase juurde, kui kaua selline ansambel on tegutsenud ja tegemist? Tallinnas tegutsev ansambliga ja tegemist on Tallinnas tegutseva ansambliga ja tegutseme Sansambel, no ma pakun üks kolm aastat. Armeenia päevad jätkuvad siis filmidega misi heastuvad Kinos Sõprus, millised filmid siis linastuvad? See valik sai tehtud selle järgi, et ei näitaks ütleme need armeenlaste jaoks tähtsaks film ainult, vaid ka neid, mis võiksid kõneleda ka mitte armeenlasest vaatajale. Ja noh, esimene film, mis linastub, on kõige tuntum, see on selline maailma nimi, seal Keyparaatianov, tema kõige kuulsam film, mis on 68. aastal loodud granaatõuna värv ja see on selline hästi hästi poeetiline, pisut erinev nendest kahest teisest filmist, mis nihuksed, komöödiad, et selline väga novaatorliku linateos ja mis on need ülejäänud kaks filmi, teised on siis 70. aastal loodud rikk, maali, komöödia meie ja meie mäed, vaat seal võib-olla seepärast huvitavaid seal mängib filmis paaris tuttav Sozzarksi anda, mängis seal doktorgi paremini ja siis teises osas on näiteks Hermiki, keda tuntakse Mimino ostja Kaukaasia vangist ja siis kolmas film on SS oma Nissani pruut põhjast. Seal mängib ka teisele põlvkonnale tuntud arementšiga harjan ning see on niisugune lüüriline komöödia Arno Babadianyanni muusikaga. Kas nende kolme filmi kohta võiks öelda, et neil on mingisugune ühine nimetaja, miks te valisite just neid, nad on kõik ühele pohhi loodud üsna ajal ja kuidas sissepääsuga loodan, need on nüüd piletiga ja siis on sooduspiletid ja täispiletid ja need saab lunastada kinosse. Ja kui need kellelgil veel on tekkinud mingisuguseid küsimusi seoses Armeenia kultuuripäevadega, et kuskohast võiks saada lähemat infot? Lähipäevil ilmub reklaami. No suur tänu, Brigitta Davidi, Ants ja usun, et need tõotavad tulla põnevad kultuuripäevad. Aitäh. Corelli Music ja Kantor Kantes on taas jõud ühendanud ning korraldanud kontserdisarja Legendaarne Vivaldi. Need kontsertid on täna ja homme just Pärnus ja Tallinnas palun neid tutvustada kontsertide produtsendil, maisildusel. Tere hea kuulaja kutsuks tõesti, kuulame sellist hästi põnevat kava Legendaarne Vivaldi sissejuhatuseks, eks huvitav märkida, et oktoobrikuu on praegu Corelli Music agentuurile Vivaldi kuu avasime alles kuu alguses oma hooaja ja seal oli täpselt samuti meil Vivaldi ka. Aga see on muidugi selline helilooja, kelle lõputust varasalvest võib mängida täiesti lõputult igasuguseid gaasid kokku panna. Ja kui nüüd ava kontsertitel olime peategelane, fagotti Peeter Sarapu mängisin fagotikontserti Vivaldil siis nende kontserditel, mis nüüd on tulemas, saab kuulda väga erineva koosseisuga kontserte, kus on siis osalevad barokkflööt, plokkflöödid, oboe, samuti barokkfagoti ja siis muidugi kontiino rihmas kaitschelle klassiin nagu tavaliselt ikka barokkmuusikas ja selline koosseis mängib siis Vivaldi instrumentaalkontserte erinevatele nende pillidele kirjutatud koosseisude üle. Ja väga huvitav on märkida, et oma debüüdi Pärnus ja Tallinnas teeb noor lauljatar helemal Leego, kes ei ole nagu vist solistina minu teada veel üles Astanudki. Kui me kõik teame, Kaia Urb ja teisi selliseid nii-öelda teenekaid lauljannasid, siis tema on nüüd üks noori väga huviline lauljanna, kes töötab ka Eesti filharmoonia kammerkooris. Nii et see on minu jaoks ka väga põnev elamus, et kuidas nüüd Vivaldi soolo kontaadid siis tema esituses kõlama hakkavad ja kontserdid on meil ka väga huvitavatest kohtadest. Täna siis kell neli juba oleme Pärnu vanalinna kõige ilusamad barokksaalis mida isegi pära inimestel tasub kõrval kükitada, sest et see on üks haruldaselt ilus barokne. See on üks maja, mida nimetatakse ka Steineri Heno Schmidti majaks, mille lähedane Steineri aedpidavust pärnakad paremini isegi teavad. Aga seal on üks väga ilus barokne saal, hele, senistes värvis barokiaja värv ja selles saalis siis on see esimene kontsert kell neli täna. Ja homme on jällegi väga põnev koht vana ja auväärne Mustpeade maja, mida ju väga hästi teatakse. Aga nagu me kõik teame, on see väga põnev koht, kuna just on ju selle koha oma kohalolekuga vääristanud Elizabeth teine. Niisiis praktiliselt see ongi esimene avalik üritus peale Elizabethi külaskäiku sellesse majja. Ja maja on ka läbinud päris korraliku noorenduskuuri. Nii et kes ei ole seal hulk aega käinud, tasuks juba ka sellepärast vaatame kaema ja sellel Tallinna kontserdil homme on siis veel lisaks sellele põnevale muusikale ja Sologantaatidele on kaasas ka luuleteatri vaarius, näitlejad, mida nemad seal täpselt tegema hakkavad, see on ka minu jaoks veel üllatus. Aga seda kõike saab siis näha, kui tulla kohale Mustpeade majas ja see kontsert algab siis homme kell kuus. Ja nüüd, kui rääkida ja natuke ka vihjates järgmisele iga nädal siis Karellimiuusiku kontsertsari mõisaromantika jätkub täie hooga järgmisel laupäeval ja pühapäeval 28 29. Ja siis on meil jälle sellised ilusad mõisakoolid, kavas Tõstamaa mõis ja Iru Maidla mõis, need inimesed, kes te liigute nädala vahel vaata seal mööda Eestimaad ringi, astuge läbi ja seal on kuulda kava nimega võrratu klavessiin, kus peategelane on hästi tuntud Imbi Tarum oma suure ja maalingutega klassiniga ja samuti barokkansambel Corelli Konsart annab natukene sihukest pehmemat viiulivärvi sinna klavessiini juurde. Seal on kavas just põhiliselt klassini, muusika ja viiuli sonaadid. Klavessiinimuusikat saab kuulda nii Bachi Ramon kui ka vähem tuntud helilooja preemia bokste hud, et näiteks ja samuti mängime Imbiga sellise suure ja vägeva Bachi sonaadi G-duur viiulile ja obligata klassinile kus klassini partii on praktiliselt isegi suurem soolopartii kui viiulipartii ongi. Nii, et seda juba tasuks tulla kuulama, et selle hästi põneva sonaadi pärast. Aga täna ja homme ootab meid siis legendaarne Vivaldi, aitäh, maisildas. Teisipäeva õhtul KUMUs kuulsin ma marga muusikat teistkordselt ja olgugi, et ma, Marko Ma olen väga palju kokku puutunud ka isiklikus elus on nii õppetöös muusikaakadeemias siis ei ole mode muusikat varem kuulnud. Ja need kaks kontserti, mida ma nüüd kuulnud olen, on olnud mõlemad. Aga aga viimane kontsert KUMUs oli nii-öelda siis ametlik kontsert. Et kevadel temaga Margal doktorikontsert tookord ajakirjanike majas olid tema väga lähedased inimesed kohal ja see tekitas sellise väga kodusõja meelia atmosfääri. Kumu saal alguses tekitas sellise skepsis, et kas teistkordsel sama kava kuulmisel segani koduselt võiks kõlada mis muidugi ja Margo rääkima hakates kohe ümber lükatud hoobilt temaga on kuidagi väga lihtne, et seda selles mõttes, et sa tunned temaga samas saalis viibides õudselt koduselt. Et see kodune tunne, et see fenomen võib minna mõnevõrra kaduma enamusel teistel kontserditel kas või mõnes suuremas kontsertsaalis või kassa Estonias tihtipeale. Kuna kontakt mängijate ning helilooja vahel pole nii tugev, kui oli kumuse ajakirjanike majas. Ja Marko tegi selle asja väga lihtsaks kuulajale sest et ta suhtles publikuga, et ta oli publikul ka selline üks suur, mina rääkis, kuidas mingi teos sündis või kuidas ta üldse muusikas mõtleme. Et see viis heliloojat Margot mittetundvale inimesele oluliselt lähemale. Aga ma üldse ei arva, et helilooja peaks alati rääkima, kui ta kontserdil kohal on. Et see pole alati võimalik ja, ja mõnikord isegi taha seda, eks oleneb see kõik muusikast, mida parasjagu kuulnud. Aga, ja ma arvan, et see hubases oleks ka Margo sissejuhatavate vahe kõnelda olemas olnud. Sest Margo muusika on lihtsalt selline, kuidas öelda, kodune ja ja soe ja meeldiv. Et võib-olla selline kodune võiks arvates tähendada midagi sellist kodukootud või, või imelik või sellised lihtsakoelised, et absoluutselt mitte. Kui igaüks kujutab ette, et kuidas on kodus olla, siis et kuidas on väga hea olla, et selles muusikas on lihtsalt väga hea olla. Olgugi et Margo muusika on valdavatonaalne, on selles saavad ebakõlad ja ja Tyson andsid ka väga meeldivat kõrvale kuulda. Et kui me muusikat ei tunne või ei tea, siis on seda kuulates vahest ebameeldiv olla. Kõik oleneb sellest, kuidas marga selle tonaalsusega nagu mängima hakkab ja, ja kuidas ta seda tonaalsust nagu muusikasse sisse kirjutab. Marko käib selle muusikaga kuidagi omapäraselt ringi ja see tekitada sellise väga-väga meeldivad on. Ja ma arvan, et see on selline lapsemeelne tunne, ehk see on selline lapsik kuulata seda muusikat. Ja huvitav on see, et seda tunnet täiskasvanuna tekib väga harva või kui üldse tekib, siis siis mitte sellisel kujul hoopis nõrgemana. Kogu muusika visuaalne pilt seal kontserdil sai hoopis teise varjundi. Ja ma panin tähele ka mängijate suhtumist oma instrumenti. See polnud sugugi selline akadeemiline pillimäng, mida me võib-olla näeb kontsertsaalides ja ja mida me kuuleme, vaid see mäng ja, ja need instrumendid, need olid nagu mänguasjad ja lava oli üks suur selline mänguväljak koos oma instrumentidega ja muu sellise träni elektroonikaga. Need pillid läbi Margo muusika kaotasid oma akadeemilise näo. Homme õhtul antakse kuulsas Müncheni filharmoonia peasaalis kaastaigis pidulikul galakontserdil kätte mainekad heliplaadipreemiad eff Classic 2006 väljaandjaks Deutsche fono Academy. Peapreemiaid on viis esile toodud laureaat aga ühtekokku 51 21. eri kategoorias. Esimesena pressis märgitud aasta lauljatari tiitli saanu tšintšilja partoli heliplaadi opereprayybita eest. Aasta naislaulja on René Fleming nimi partii eest Richard Straussi ooperis Daphne. Aasta dirigent on Daniel Parem toimuma projekti live in Ramal vest isten Divane Orchestra eest. Elutöö preemia on saanud postuumselt lauljatar Elizabeth Schwarzkopf. Preemia kuulutati välja enne tema lahkumist ning eripreemia hambassadorognoosik saab kätte tenor José Carreras. Järgmiste preemiate laureaatide hulgas on taas lauljad, brünteefel, tantseja siuseng, reie viiuldajad, Taaniel Houb Jeanine Janssen, Baibascride dirigendid Nicolaus sarnonkurnmaris, Jansons Claudio Abado pianistid Jevgeni Kistsin, Mauritiuse poliini, Gabriela Monteeru klarnet issaronkam ja mitmed teised. Galaõhtu moderaator on Maria furthingler. Kui lätlanna Baiba skriides sai nüüd preemia teist aastat järjest, siis meie dirigent anud Dali oli preemia saanute seas aastal 2003. Nii-öelda aasta järelkasvukunstnikuna Veljo Tormise plaadi luigelend eest. Homme antakse preemiaid välja kolmeteistkümnendat korda. Saksa heliplaadikriitikute preemia saavad tänavu prantsuse-kanada pianist Mark Andrejev hammelin ning džässilegend Sävinul. Nemad saavad preemia kätte 18. novembril Berliinis. Täna antakse parimar radiofoonilise hobusepreemia, millega on end kuulsaks teinud Edela-Saksa raadio. See on karsruuka nimeline ja seekordne laureaat Nathan Hamburgist pärit helikunstnik Asmus. Šanss preemia suurus 12 ja pool 1000 eurot. Kätteandmine Donauessinganistena siinsel mainekal festivalil kolmeosalise muusikalise raadioetenduse pealkiri on kolm triaadi. Ja veel üks põnev paremusjärjestus. 10 meediakanalit kaheksalt maalt hääletasid Euroopa parimat sümfooniaorkestrit. Õigemini selgus siis nende 10 paremat. Žürii olnud peaaegu sama, mis hääletas mideni, klassikapreemiad kannis. Euroopa kolm parimat sümfooniaorkestrit on praegusel hetkel siis Viini Filharmoonikute amsterdami. Kuninglik kontsert käib auorkester ja Berliini Filharmoonikute. Järgnesid London Symphony Orchestra Dresdenis, Ratscapell, Baieri raadio, sümfooniaorkester. Valiti kui Baieri riigiooperi lahkuv General muslik direktor auavalduste saatel Baieri Muusikaakadeemia auliikmeks. Ja veel siin kahest juubilerist kolmandal oktoobril seitsmekümneseks saanud Steve, raisk. Tei mõni päev pärast sünnipäeva Londonis maailma esiettekandele oma uue vokaal-instrumentaalansambli teose Danieli variatsioonid. Ent tuleva neljapäeval, reedel ja laupäeval teevad Berliini Filharmoonikute saimar lätte juhatusel Impasansse ette kandi Sophie akuvaid uunina Kuulsast viiulikontserdist ohver toorium, solistiks Kiidonkreemer, helilooja ise saalis. See juubeli kummardas maestro-le, kelle 75. sünnipäev on kolmapäeval. Mitmed Saksa ja mujalt muusikaajakirjad pole unustanud talle oma oktoobrinumbris väärikat tähelepanu. Osutamast. Fonofoorumis on näiteks eriliselt põnev intervjuu tehtud 92. aastal Saksamaale Hamburgi lähedal asunud heliloojaga Hannoveris. BBC traditsiooniline kuulus nädalalõpp kaasaegsele tipp heliloojale Jaanuariti Londonis pühendataksegi seekord 2007 Sophia Cube tuulinale kus Martin Pravintsi juhatuselt tuleb esiettekandele ka tema orkestri triloogia Nadeika pühendatud tema tütre mälestusele. Nüüd mõnedest uutest teostest nädalapäevad tagasi said moskvalased tutvuda Rodion triini uue hobusega, mis Moskva konservatooriumi tiival lavale toodi. Pers triinile tüüpilisel eht vene teemal. Pojäärinna Morozove Espoo kultuurifestivalil Soomes kõlas üleeile karismaatilise helilooja ja festivali juhi Kimmo Hagola uus suurteos oratoorium Song of Songs, milles 20 numbrit viies suuremas osas paritonile vokaalansamblile koolile, orkestrile dirigeeris Hannu lindu baritoni solistiks Jorma hünninen, kes Essega Frankfurt diskoos meie rahvusmeeskooriga Tseebeelse kuller vat laulis. Espo koorifestivalil olid tähele pandavateks külalisteks norralaste trio Mediivel ning Gruusia aastatuhandetetagust muusikat esitav ansambel Tbilisi. Frankfurti ooperis tuli maailma esiettekandele 60. aastal sündinud Detlef läänerti uus ooper Alberca müü antiik selle aineil valminud ka liigule. Kokku seitsmel õhtul eile oli viies etendus, dirigeerib seda kõikjale jõudev Markus stents. Nimeka viini maestro Thomas Daniels lee des Eestiski käinud uus orkestriteos tuleb täna esiettekandele Pariisi pleiellis saalis sel tellitud orkestriluus sarja moodsat ja viin kava avapalaks. Sic Puur öisset. Ja siis kõik veiniga seotud kavas edasi moodsat Beethoven, maaler. Aga eile juhatas siinsamas saalis uhke Richard Straussi kava Paavo Järvi sambla Jeliz saali sarjast Wagneri Straussini. Mängis prantsuse raadio filharmoonia orkester, kellega Paavo palju kordi esinenud Richard Straussi Don Juan Lepus stseen ooperist kapritsion, solistiks Soome sopran Soyle Isakoski ning kangelase elu. Jaga noorukesel leer auerbahhil kaks tähelepandavat ehk etapilist kius, teost esimene klaverisonaat, vaat kuueosaline 20 minutine oopus, kõlas Ksenja gnossikova tellimusi oli esiettekandel USA-s aiuvas. Sonaadi alapealkiri on laste Ainiitse ning kohe on tulemas leer Averbahhi esimese sümfooniamaailma esiettekanne Düsseldorfis Johnefiore juhatusel. Seitsmeosaline sümfoonia kestab 45 minutit, kannab alapealkirja kineera ja on Düsseldorfi Donhalle tellimus Düsseldorfis sümfoonikutele. Vanameister LJ kaateriltki taas uus kammeransambliteos New Yorgi sänkel hoolis 15. oktoobril pealkirjaga distantses of Sleep Carterit seal detsembris 98 aastaseks. Ent juba mittu teostan esiettekandele eile alanud Donovessingeni muusikapäevadel. See on Edela-Saksa raadio üks traditsiooniderikkaim uue muusikapidu alati vaid ühel nädalavahetusel 150 teoste ettekandel, neist 24 esmaesituses. Lisage Ernst von Siemensi. Fond on toetanud festivali alates 2004.-st aastast 100000 euroga aastas ja suurendas toetust kuni 2010. aastani 120-le 1000-le. Eilse avakontserdi autorid Richard häiris Adriana Seltski, Nicolaus Richter, defruu Brian Shenzhou, dirigeeris Arturata Mayo kõik orkestriteosed esiettekandel. Tänasele jagub tonavessinganis kuus kontserti ja üldse kokku 18-st üritusest. Mis oleksid siis kõigele töö omad esiettekanded. Kas homsel lõpukontserdil, kus ka helilooja Hans endale üks dirigente uudisteostega Jörg Wiedemanni teine labürint, Manfred Stanke viiuli sümfooniatants poodiumilokk või festivali lõputeosena, austerlase Georg Friedrich Haasi 40 minutine kontsert valgushäälele ja orkestrile pealkirjaga hüpeerijon? Lõpetuseks veel eesti muusikutest Neeme järvil, algasid eile ta hooaja esimesed kontserdid öösse Sümfooniaorkestriga esimeses kavas eile, homme, teisipäeval Beethoveni esimene ja üheksas sümfoonia. Täna on tal pakkis solistiks vorsaki tšellokontserdis aga Yom. Teises kavas, kus Weberi Hayden mängib alates neljapäevast Brahmsi viiulikontserti Saara Chang ja veel kord Soomen Eri Klas, taas Tampere filharmoonias, Vadim pluusmandonisteni serenaadi solist Anneliisades Rodney Helsingi linnaorkestri, solistiks Angeelika Class, Wanda orkestriga Andres Mustoneni juhatamas Joensus aga ka viiuldaja Mikk Murdvee on dirigentide maal Soomes juba nähtava eduga dirigendina üles astunud. Augustis kolm kontserti Heino Sinfoniettaga, kus Jorma hünninen oli pannud kokku moodsatigala. Eelmisel reedel tegi Mikk koguni Lõbusa lese esietenduse. Boris sai Helsingin Sanomate see arvust isegi. Aga üleeile oli ta Oulu sümfoonikut ees lausa uue muusika kavaga. Ja seal tuli esiettekandele ka Londonis peva eesti helilooja Mihkel kereni kolmas sümfoonia. Selline oli heliga ja täna, 21. oktoobril operaatoreid Katrin maadik ja Helle Paas ning toimetaja Maria Mölder tänavad teid kuulamast ja soovivad kena nädalavahetuse jätku. Muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis ei sobi vanaemal teile sobival ajal.