Taia tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja täna räägime me eriolukorrast, aga psühholoogilise vaatevinkli kaudu ja distantsõpe abist ka koja kava teemast siis vahel on tunne, nagu oleksime kõik suures eksperimendis olles enneolematus olukorras. Kuidas näevad praegust olukorda psühholoogide, milliseid uuringuid on selle pealt võimalik teha ja mida inimeste kohta teada saada? Kui palju on uurimist avastamist ja kas kehtivad ka mõned varem tuntud tõed, kuidas me ka lõpuks eriolukorrast isolatsioonist, karantiinist, liikumispiirangutest, millest iganes toibuma ja välja tuleme ning kas saame üle ka hirmust ning täna on saates külas kliiniline psühholoog, Tartu Ülikooli Psühholoogia Instituudi juhataja Karina Laas. Nõmme huvikeskus pakub aga distantsõppe läbiviimiseks üldhariduskoolides abi. Millist ja kuidas sellest räägib ka täna saate teises tunnis moonid ka balletski Nõmme huvikoolist nisust on teemad. Minu nimi Krista räim ja helipuldis on Kätlin Maasik. Head kuulamist. Tuulekäega kõigel. Tuulekäädanud õigel. Kaugel siin millest olen unistanud. Me räägime tänasest huvitaja saates eriolukorrast, õigemini sellest olukorrast, kus me juba need viimased kuus nädalat oleme olnud ja sellest, kuidas hakkama saada, mida see meile õpetab, mida sa räägib inimeste kohta ja mis siis saab, kui ükskord see peaks üle minema mööda saama. Tartu stuudios on meil kliiniline psühholoog, Tartu Ülikooli Psühholoogia Instituudi juhataja Karina lastele. Tere. Teate, ma vaatasin, novembrist te kirjutasite ühe Põneva huvitava artikli, kus oli teemaks see, et aeg on põnev, inimestel ei ole igaveses, neil on vaja kogu aeg midagi teha, on trennid, pere, kodukogukond, sotsiaalmeediamaailm liigub kiiresti, kiiresti, kiiresti ja on vaja leida aega, et ennast välja lülitada, puhata ja praegu on huvitav olukorda, kus me oleme kuus nädalat olnud välja lülitatud. Ja meil ei ole enam. Noh, kuidas seda nüüd öelda. Kiiret, meil on lihtsalt aeg-ajalt noh, oleneb, kuidas kellelgi igav. Öelge, kuidas teie psühholoogina näete praegu seda aega ja kuidas psühholoogid seda ka ära kasutavad. Uurida, mis toimub kõigepealt, et kuidas mina seda aega näen. Ilmselt nii, et, Mis see on, mis meiega toimub siin, mis eriolukord on, on see? Ongi välja lülitatud või osadele inimestele ilmselt unistus täituski. Seda naljakas öelda, aga kui ma sügisele seda artiklit kirjutasin, siis võibki öelda, et et need, mida, mille ülaosad inimesed kurtsid ja läbipõlemine, liiga kiire elutempo nii mõnegi unistus praegu täitis ja kui see eriolukord alguses tuli, siis jäi mulje, et need, kelle unistus siis täitsa, et ega nad ei julgenud kõva häälega seda välja öelda. Et seda me tahtsimegi. Aga nüüd tasapisi on hakanud tõesti osad inimesed, ütleme, nad on palju rohkem välja puhanud, et me oleme omavahel siin mõelnud, kes sellest veel rohkem rääkinud on, et paljude inimeste vaimne tervishoiu selle tagajärjel hoopis paraneda. Aga see ei tähenda nüüd, et siin paljudel teistelgi õel võib-olla teistsugused probleemid olid ja võib-olla vaimse tervise häired hoopis teistel põhjustel niikuinii juba sellised alalävised olid või probleemid olid olemas. Paljudel sellistel inimestel muidugi probleemid süvenenud ka ja on tekkinud uusi, et igasuguseid asju on praegu põnev. Aga kas te psühholoogidena eksperimentaalpsühholoogide uurite ka või teete mingeid küsitlusi, sest mul on tunne, et seda praegust olukorda ei saa võrrelda kunagi varem olnud ei 90.-tega? Ei, ei, teise maailmasõjajärgse aega, sest alati siis oli võimalus põgeneda kuhugile, aga praegu seda ei ole. Sellist olukorda tõepoolest ei ole varem olnud, vähemalt ei paista olevat päris võrreldavad. Psühholoogid uurivad seda praegu mitmed uuringud käimas, tulemusi veel ei ole. Aga kui ma vaatasin teadusandmebaasist siis Hiina ja võib-olla teiste riikide kohta, kus natukene varem hakkas pihta, sealt on tulnud uuringuid. Aga nüüd peaks ütlema, et need uuringud ei ole päriselt sellised, mis annavad meile need vastused, mis me tahame. Nimelt nad on küsinud, kas inimeste käest ja ka meditsiinitöötajate käest mis nende tervise vaimse tervise stressitasemega toimub. Ja loomulikult nii nagu sa küsid, nii vastuseid saada. Täpselt ja aga sealt selliseid põhjapanevaid ei ole, et millest oleks hiljem tulevikus kasu, et kui on teatud tingimused sätitud niimoodi, siis me saame vot inimest juhtida toda või, või toda teed pidi. Selliseid asju sealt välja ei tule, aga üks asi, mida nad soovitavad, on see, mida me niikuinii teame. Et kõigepealt eesliinitöötajatele tuleks õpetada juba varem, kuidas oma tervise eest hoolitseda? Kõlab muidugi tobedalt, eriti ajal, kus neil on raske või isegi uneaega leida ja nad on nii ülekoormatud, et see on tundub sellise nagu osutamisena või tobeda jutuna. Aga isegi sellistele inimestele on võimalik enne ennast ette valmistada, et vähemalt psühholoogiliselt nende distress natuke väiksemale Mul on tunne, läks mõte mul need filmitööstuse peale, et minu arvates Hollywoodi filmitööstus on meid pidevalt nagu ette valmistanud sellisteks asjadeks, neil on erinevaid stsenaariumeid küll apokalüptilise, kus asteroidid tulevad küll viiruste kohta. Et mis te või kuidas te seda kommenteeriksite, et kas seal on mingit seost. No inimese fantaasia on piiritu ja ma olen ikka mõnda sellist filmiga vaadanud, no nii tore, on ju huvitav stsenaariumid. Ma arvan, et praegu päris elust saab nüüd stsenaariumeid rohkem ja küll neid filme hakatakse tootma, et mis siin nüüd selle viiruse ajal toimunud on. Ja loomulikult sellised apokalüpsis optilised filmid tekitavad veel rohkem paranoia teooriaid juurde, kus ka alguse sai ja kes selle kurja viiruse disainis ja, ja noh, nii põnev on mõelda, et siin taga midagi veel, nagu ma ei tea, kellegi pahatahtlik kuri käsi või mingisugune pahalane on, kes selle lahti lasi. Et neid filme on ju ka palju ja praegu samamoodi sellised teooriad. Kui vohavad aga kas need vohavad filmide mõjule või ongi inimesele omane või teatud inimestele omane näha kuskil vaenlast isikuid ja ta ei ole näha. Et kui mõelda nagu, et on raskem ja teed et mitte ei ole kerged lahendused, vaid ollakse nagu keerulised. No mõlemad on ilmselt abilised, et on nii-öelda kiftid, filmid, mis fantaasiad ergutavad ja siis muidugi osad inimesed, kellel ongi elav fantaasia ja siis nad mõtlevad asjad huvitavaks. Aga noh, üks põhjus on kindlasti ka see, et eriti teaduses, et vahest teaduslikud, niisugused aspektid või arutelud on nii keerulised, et neid ongi raske võib olla lühikese ajaga selgeks teha, et kuidas asjad omavahel seotud on ja siis lihtsam on inimesel ju mõelda kuidagi asja mustvalgelt endale selgeks, et see on hea ja see on paha ja ja võib-olla nii, kes on süüdi kuskil nüüd Hiinas olid mingid kurjad teadlased ja poliitikud, kes mõtlesid välja, et nüüd me teeme selle viiruse, teemegi geneetilise mutatsiooni ja siis laseme inimeste peale lahti ja nüüd kõik kannatavad. Aga öelge see ometi tekitab ka hirmu, ebakindlust, kõike taolist, mismoodi sellega hakkama saada. Kas ka seda uuritakse, kui kuidas tavalisele inimesele isolatsioon ja selline natukene ikkagi hirmukeskkonnas olemine ja tegutsemine mõjub kõik ei saa sulgeda ennast maakoju mõnusalt tunda, nautida seda vabadust, taastada humal vaimset tasakaalu, mida iganes. Raske neil, kes on linnas. Hirmuga toimetulekut muidugi uuritakse, ka seda on tehtud enne samamoodi, sest hirm on üks tavalisemaid asju, mis inimesi vaevab. Mõnes mõttes võib öelda, ärevushäired on Üleliigse hirmu või ärevuse tagajärg, nii et sellest maailmast me teame päris palju. Ja muidugi praegune olukord eriti veel, kui on ebakindel, me ei tea, millal miski lõpp läheb, kui hull see viirus on, ei tunne viirust hästi, me ei tea, mis saab suvel, me ei tea, mis saab sügisel, paljudele inimestele on teadmata ka, et mis need kohtadest saab, osad on võib-olla juba kahjuks töökohast lahtigi saanud mis saab hindanssidest. Ühesõnaga ebakindlus tuleviku suhtes on praegusel hetkel kindlasti rohkem kui siin mitmed aastad tagasi ja kogu see aeg siin vahepeal oli. Ja ebakindlus tekitab hirmu. Siin pole üldse midagi nagu vaja mõelda aga, et kui nüüd mõelda, et mismoodi hirmuga hakkama saada või ebakindlusega ega siin on muidugi psühholoogidel palju tehnikaid, mis aitavad ennast rahustada, kas või selles mõttes, et kui tundub, et Need asjad on ebakindlad, siis kui me suudame kasvõi oma mõtetes tekitada mingisuguseid ankrupunkte või leida mingeid asju, mis ikkagi on meie kontrolli all ja millest ma saan kindlad olla. Neid asju on tegelikult meie elus ka praegu oluliselt rohkem. Aga lihtsalt küsimus on, et kuhu me oma tähelepanuga pöörame, et kui me keskendume ainult sellele, mis nüüd siis ebakindel on siis muidugi hakkab ärevuse hirmu tase kohe tõusma, aga kui me jätame selle momendi pärast rahule ja saame aru, et me ei saa siin praegu mitte midagi teha ja ükskõik, kui palju ma mõtlen, ma ei, ma ei mõtle seda asja kindlamaks siis on mõtet tõesti tähelepanu mujale pöörata. Ta, ja, ja, ja võib leida asju, mis on sinu elus kindlamad ja ongi rahulikum. Kui natukene see on pikk protsess, millega tegeleda see ei ole ühe päeva küsimus, tõenäoliselt täna surun hirmu maha, aga homme tulevad need mõtted või ülehomme tagasi. No üks võimalus on muidugi tõesti teha vaheldumisi, täna surun hirmu maha ja homme tegelen hirmu mõtetega, nii võib ka teha, aga iseenesest oleks mõistliku inimene leiaks enda jaoks mingisuguseid tehnikaid, mis ta rohkem stabiilsena hoiaksid, et et hirmu mõtet, edasilükkamine või mahalükkamine on hea tehnika mingitel mingi mingi aja jooksul. Aga et pikemas perspektiivis ei kao need asjad mitte kuhugi, kui need hirmumõtted ikka tekivad isenesest hirm ei peagi kuhugi kaduma, hirmumile ülikasulik emotsioon ja ilma hirmutame, oleksime liigina ammu välja surnud. Võiks öelda, et kõik liigid, eriteerinud siuksed imetajad ja siin kõrgemad leegid kellel hirmu ringega midagi lahti on ehk võimega hirmu tunda. Ega need need isendid kaua ei ela, sellepärast et Nad satuvad olukordadesse, kus nad ei taju hirmu ja võib-olla nad süüakse ära või midagi juhtub. Nii et inimesel on ka hirm väga oluline. Aga häda ongi jah, selles, et meie elu üldiselt ei ole enam nii hirmutav. Ja, ja meie võime laiemalt mõelda ja fantaseerida ja mõelda kõiki kõige selle peale, mis kasvõi tuleb või äkki igasuguseid asju hakkab juhtuma. Aktiveerib jälle hirmuemotsioonid ja see ei ole enam nii kasulik, et kasulik on hirmu kaudu õppida, et ma sain nüüd teada, et mingi kogemus oli hirmutav kas või see, et ma oleks üks päev äärepealt auto alla jäänud ja nüüd ma tean, et ma olen nad tee ääres natuke tähelepanelikum. Seda võib nüüd laiendada praegusele olukorrale, et et kui ma saan aru, et mingisugused nähtamatud osad kesed õhus ja pindadel võivad tekitada minus väga tugeva haiguse millel lõppeda ka surmaga, et siis see paneb meid muidugi rohkem mõtlema oma tervise peale. Nii nagu praeguses olukorras tarvilik ja see peabki hirmuga käsikäes käima, muidu me eriti neid käte pesusid ja kaks korda kaks reeglit ja muid asju ei hoiaks. Aga et kui mõelda, kuidas, kuidas sellest välja tulla või, või kuidas hirmu eemale lükata, siis ikkagi tuletan meelde, et iga inimene saab enda jaoks välja arendada mingisugused mõtted, mis just talle toimivad. Et isegi kui ta neid muremõtteid või hirmumõtteid kohe kuidagi vaigistada ei saa, siis tähelepanu saab mujale pöörata ta iga päev, et teadlik selline tähelepanu ümbersuunamine millelegi meeldivale, mingisuguse ma ei tea, rutiini tekitamine, ei argitegevused, tegevuste otsimine, kui parajasti kohustusi ei ole. Teiste inimestega suhtlemine kas või virtuaalselt õues aiatööd, see on tähelepanu kõrvalejuhtimine, aitab väga hästi ja kõige, ütleme kõrgem pilotaaž. Võib-olla on see, et kui inimene täiesti rahulikult teadvustab ja Mul on hirm, hirmutunne, mul on see kasulik, ma ei taha sellest päris lahti saada. Jah, ta läheb mul natukene vahepeal liiale. Aga noh, pole hullu, et natukene hirmutab mind ja siis jätab järgi. Suhtun temasse kui sellisesse kasulikku sõpra, kes on aeg-ajalt natukene ülierutunud tunud. Aga ma saan teda kõrvalt vaadata kui sellise heatahtliku tüübina, kes, kes lihtsalt vahest läheb natukene liiale ja annan talle nii-öelda andeks, et niisugune kõrvalpilk võiks aidata meil enda hirmuga päris hästi toime tulla, et see on üks selline. Võta ja Ma arvan millegipärast, et see toimib väga väheste peale, sest miks muidu inimesed muutuvad närviliseks, agressiivseteks miks nad muidu on nõus helistama, teatama kuhu vaja, kui on natukene rohkem kuskil midagi, et kas seda ei saa selgitada või saab selgitada hirmuga samamoodi või on seal taga mõni muu tunne, mis paneb inimesed üle reageerima või siis noh, muudab neid agressiivseks. Ega iga inimese kohta täpselt ei, ei kehti, aga hirm, hirm on niisugune, ebameeldivam emotsioon kui näiteks agressiivsus, agressiivsus ka üldiselt on selline ebameeldiv, aga ta on ikkagi noh, mõne inimese jaoks ikkagi suhteliselt mugavam taluda kui hirmu emotsioon ja pole ka midagi salata, et vahest nad käivadki käsikäes. Ja paljud inimesed varjavad oma hirmu sellega, et hakkavad teiste vastu kas agressiivselt või kuidagi ründavalt käituda, istuma. Et selline ebakindluse, hirmu varjamine võib-olla liiga järsu või agressiivse käitumise väljendusviisi taha on üsna tavaline. Aga mida teha, kui mõni inimene või kuidas seda tõlgendada, kui keegi tuleb poeski kas või liiga lähedal. Kas ta siis pahatahtlikult tahab mind nagu nakatada või kuidas ma võiks seda välja lugeda. Kui kui ma tahan endale kõige kahjulikum stsenaariumi välja mõelda, siis ma muidugi võin teha nii, nii ta tuli, nimme valis minu kaugelt välja tulija ta nakatada, aga, aga enamjaolt on ju see, et me kõik oleme harjunud kuidagiviisi täit käituma ja me oleme eluaeg harjunud niiviisi käituma, et me ei mõtle poes või kuskil sabades, et me peame inimestest nii palju kaugemale hoidma. Suuremal osal inimestel läheb lihtsalt meelest ära. See on täiesti normaalne, me oleme vahepeal oma mõtetes, võib-olla keegi mõtleb, mis tal veel ostmata on jäänud, et teeb, kordab oma poenimekirja peas, ei pane üldse tähele, kuhu ta hajameelselt asub ja siis avastabki, et on teise inimesega lina ninapidi koos. Ja tõepoolest, tegelikult on päris naljakas poes käia, kui eriti veel inimesed riiulite vahelt välja tulevad, kus sa ei näe poolt, et ta ka tuleb. Ja siis mõlemad teod, ahaa, kolli näinud. Et sellised reaktsioonid on poes üsna tavalised ja ma olen mitu korda ikka päris kõvasti naerda saanud poes ka lõbusaid juhtunud. Aga on ka teisi, kus tekibki konflikt, sest keegi on tulnud liiga lähedale kellelegi, kes kardab hirmsasti ja siis tulevad ka sotsiaalmeedias suured postituste lained või, või läheb kohapealvaatajad kakluseks? No üks variant on tõesti see, et mõned inimesed on tähelepanelikumad ja ka rohkem hirmul viiruse pärast või nad kardavad nakatumist rohkem, et nemad on ilmselt jah, tõesti ärevamad selles osas ja, ja siis kui keegi liiga lähedale tuleb, siis ta paneb seda nagu paremini tähele kui see, kes sinna lähedale tuli. Ja loomulikult reaktsioon võib-olla, et mis mõttes, et hirm on taga, aga reaktsioon on tugev, selline võib-olla konflik, agressiivne aga tegelikult seda tõukab ikkagi hirm. Ja no loomulikult siis on ka inimesi terve hulk inimesi, kes ei taju seda viiruse hirmu või viiruse ohtu üldse nii kõrgena ja vähendavad ja, ja võib-olla neil ongi ükskõik või nad on täiesti kindlad, et neli neid kuidagi ei puuduta õieti isegi kui nad selle viiruse saavad, siis nemad elavad selle kergelt, et üle, kuigi ma ei tea, kus see kindlustunne tuleb, aga, aga inimestel Ta on erinevad aga kas nad, need, kes ohtu ei taju, on siis nagu liigi seisukohalt natukene sellised nõrgemad või et nad nagu noh, vaata kergemini hundi saagiks saada, kui nad oleks elanud ürgajal. Vot mündil on alati mitu tahku. Jah, ühest küljest nad võib-olla oleks olnud kergemad saagid hundile või mõõtkambulisele tiigrile aga teisest küljest on väga hea, kui populatsioonis on olemas varieeruvus, sest need väiksema ohutajuga inimesed on võimelised maailmas väga lahedaid selliseid avastusi tegema, et nemad on ju tihtipeale need inimesed, kes kuskil suure hurraaga lähevad võitlusesse, sellepärast et nende ohutaju on võib-olla väiksem ja uudishimu ja selline elamustejanu ja impulsiivsus on kõrgem ja kohati väga hea, kui osad sellised natuke tagasihoidlikumad on kodus hoiavad nii-öelda asju kodus kuidagi stabiilsena ja siis on mingisugused, kes möllavad ja avastavad ja teevad ohtlikke asju, kellest osad saavad surma, aga osad siis viivad, viivad meid kuidagi kaugemale ka. Me teeme siin ühe pisikese pausi, kuulame vahepeal ühe muusikapala ja siis jätkame juttu, meil on Tartu stuudios kliiniline psühholoog, Tartu Ülikooli Psühholoogia Instituudi juhataja Karina Laas. Ja siis võtame teemaks selle, et kuidas sellest olukorrast siis valutult välja tulla, kui hakatakse asju lõdvemaks laskma ja kas võib see eriolukord jäädagi meie sisse, ma ei tea, kas geneetiliselt kuidagi edasi kanduda meie lastesse. Meil on täna ja homme on, meil on aeg ja ruum meil on kosmos ja kuulma, et meil on vaid kuus ja meil on maailma. Meil on. Meil on teistest ikka ju, meil on kurgu, mis meil on siin näinud inseneeriasse, lihasseemnest läinud. Meil on Narvas, kus meil on sina, mina, tola. Veel on täna on. Meil on kosmosekolmaveel maailma valu. Veel teistestki k ju? Tartu stuudios on meil Tartu Ülikooli Psühholoogia Instituudi juhataja, kliiniline psühholoog Karina Laas. Öelge palun, kas praegune olukord see toob inimestes välja, eks ole, nii hea kui halva ka nende talumisvõime isikuomadused. Kuhu keegi sobib, kuidas ta toimetab. Kas me saaksime ka seeläbi siis nüüd, kui me ennast kõrvaldada, jälgisime teada, kes me oleme, mida me suudame ja mida mitte, mis on meie nõrgad ja mis tugevad kohad. Muidugi, minu meelest igasugused eksperimendid, kas need, mida me meelega iseendaga teeme, või siis ka selline loomulik eksperiment, mis praegu meie kõigega toimub, annab meile võimaluse ennast paremini tundma õppida ja see on selline positiivne vaatenurk, nii et. Pean ütlema, et ma olen kindlasti klaas pool täis, inimene, mitte klaas pool tühi ja, ja see selline selline mõtlemisviis on võib-olla kasulik just nimelt sellepärast, et, et kui ma mõtlen, et mida me kõike huvitavat teada saan, oi kui põnev, siis sellised mõtted tekitavad oluliselt vähem stressi ja hirmutunnet kui võib-olla see, et oi, mida, mis kõik nüüd halvasti on ja ja mis kõik nüüd tegemata jääb ja kui valesti kõik on. Et on ju aru saada, et et sellise negatiivse mõtlemisega kaasnevadki negatiivsed emotsioonid. Nii et mina mõtlen küll, et võimalikult palju inimesi võiksid mõelda, et oi kui huvitav, mida ma nüüd siis enda kohta teada saan ja see teeb ju olukorra kergemaks. Aga kust seda saaks ära kasutada mõne ameti puhul, et tulevadki välja need inimesed, kes ongi loodud juhtideks need inimesed, kes ongi loodud selleks, et nad suudavad töötada, isolatsioonis pikka aega need, kes suudavad meeskonnas mängida, need, kes taluvad imehästi üksindust ja nii edasi ja nii edasi. Kas seda saaks kuidagi ka ära kasutada, sest noh, eks psühholoogiduga uurivad, et kuidas inimesed, mismoodi nad on kokku pandud ja kuhu nad võiks siis ideaalselt sobida, ilma et nad aga kannatakse teistele kannatusi, valmistaks. No iseenesest ilmselt oli paljudele inimestele juba enne eriolukorda teada, et kas neile pigem sobib töörahvarohkes kollektiiv siis ja inimestega tihedalt suheldes või nad eelistaksid tööd, kus keegi neid eriti ei sega ja saaks midagi nokitseda. Ma usun, et see on enam-vähem ikkagi teada, aga praegune olukord võib-olla pani proovile väga paljud inimesed selles osas, et kuidas näiteks virtuaalsete võimalustega kohaneda. Et kui sind sunnitakse kodutööle ja sa oled enne ikkagi kuskil kollektiivis olnud, siis kaugtööd on ka võimalik teha, aga paljudele ei jäänudki muud üle, kui õppida selgeks kaugtöö võimalused, mis tähendab igasugused ka elektroonilised koosolekud. Ma usun, et õpetad, et ajad ja ülikoolis muidugi õppejõud ka on pidanud kõige rohkem selliseid uusi lahendusi katsetama ja ma olen ise ka õppejõud ja me oleme isekeskis paljude teiste õppejõududega arutanud, et kuigi nagu ootamatult tuli tööd juurde sellepärast et töökorraldus oli vaja ümber teha siis paljud on elevil, sellepärast et kui palju huvitavaid ja põnevaid võimalusi on veel õppetöö läbiviimiseks. Versus see käinud tooriumis kohal ja siis suhtlema omavahel. Ja selline õppimisvõimalus ja avastamine on pannud paljudel silmad särama, et mitte ei ole, see on kurtmine, tohutu jama on vaid vaid jah, koormust on küll, aga huvitav on ka, silmad säravad selles osas. Aga mis te arvate sellest, et lõpuks kõik väljuvad sellest jaan toolikujulised, sest nad on istunud ennast arvuti taga juba nagu kringliksusest, nii huvitav ja põnev on olnud. Jah, aga minu meelest on palju meediast läbi käinud ka see, kui palju inimesed praegu liiguvad. Ja tõepoolest pean ka enda kohta ütlema, et ma vist pole pikka aega nii regulaarselt pikki jalutuskäike teinud ja täitsa uhke olen end selle üle ja, ja loomulikult igasugustel matkaradadel. Ja kergliiklusteedel on palju rahvast, neid oli, eks neid oli enne ka, aga mulle tundub, et paljud inimesed on võtnud selle rutiini osaks ja ma väga loodan, et selline rutiini osa ja paljudel alles. Et kui nüüd mõeldagi, et kuidas sellest välja tulla siis ma loodan, et me tuleme sellest välja nii et me igasugused kasulikud rutiini osad, mille me oleme suutnud juurutada, Ta ta kasvõi seesama samasuguseid jalutuskäigud või mingisugused toredad asjad, mida saab perega koos teha, millest vanasti ainult unistati, et aega ei olnud. Et sellised ühistegemised ja veel tervist toetavad tegevused jäävad, meil alles ei unusta seda ära. Aga kas jääb alles ka see inimeste teine teile niisugune ebausaldus kuidas nendele hirm, aga just, et ma ei usalda enam teist inimest, ma ei tea, mis pisikut tal kõik küljes on. Ja see hirm, et, et jääbki see kaks pluss kaks igavesti meiega me jäämegi sinna virtuaalmaailma, sest seal on hirmus hea ja ohutu. Et kuidas sellega lood on või mis te arvate, kuidas see võiks minna? Ma arvan, et aja jooksul asjad ju vaikselt muutuvad. Me muutusime hirmus kiiresti praegu elu eriolukorra kontekstis. Muutused olid väga järsud ja suurem osa neist kohanes suurepäraselt. Ja loomulikult, kui me siit välja tuleme, siis üks viis kohaneda, minna, võtta seesama rutiin tagasi, mis meil üldse parem oli. Sest me ei ole harjunud. Me ei ole ju eriolukorras nii kaua ka olnud, et meil oleks kõik need käitumised kinnistunud. Aga mõistlik on, et võiks jääda mingisugune selline kerge ohutunne, sellepärast et igasuguseid viiruseid ja nakkusi võib saada ju edaspidi ka ja ega koroona ju tegelikult läbi ei ole. Et väike ohutunne, kasulik kätepesu ja muud sellised asjad. Aga see lugu, mis tõesti täna oli lõunaleheski, kus koroonaviiruse läbi põdenud inimene tunneb rõõmu, kes on küll terveks tunnistatud ja kõik, et teab, et inimesed teda kardavad ja ei julge temaga suhelda, et jääb nagu selline märk külge, et oledki justkui kogu aeg ohtlik. Nonii sellised stigmad on ju läbi aja käinud mõeldes ka vaimse tervise peale, et kuidas ikka veel visalt kaduma selline arusaam, et näiteks vaimse tervise probleemiga inimene on kuidagi. Et äkki ta on kuidagi teistmoodi, aga, aga meil kõigil on aega, et vaimse tervise probleeme. Me oleme nüüd sellest rohkem rääkinud, asjad muutuvad aina tavalisemaks ja samamoodi koroonaviirusega inimesed, kes on läbi põdenud, et mida rohkem neist selliseid inimesi nii-öelda välja tuleb ja ütleb, et aga mina ka ja mina ka see normaliseerib ja hirm hakkab kaduma. Et jah, kui on üksikud, siis tavaliselt need, kes kardavad, on võib-olla muus elus ka natukene konservatiivsemad ja belglikumad. Aga ma usun, et see aja jooksul muutub ja me saame aru, et et meil paljudel teistel ka olla see koroona läbi põetud asümptomaatiliselt ja ei saa arugi. Aga tegelikult meid peaks siis samamoodi kartma, et sellest tuleb lihtsalt rääkida, aega anda, aeg on ju nii vähe olnud, praegu viimane küsimus veel aega on küll vähe olnud, aga kas teil tudengid juba tegelevad uurimustöödega on võtnud koroona, endal magistri- või bakalaureuse lõputööks või teevad hoopis juba doktoritööd teemal, et kuidas see kõik nüüd muutunud? Tudengite huvi on muidugi suur, aga meile ja meie instituudis algatati mitte ainult meie instituudis mujal ülikoolis ka algatati mitu uuringut, mida ikkagi veavad teadlased just nimelt sellepärast, et loomulikult huvi on suur ja siis tekibki selline mulje, et tahaks kui uurida ja küsida igasuguseid asju. Aga inimesed on ülekoormatud ja minu meelest ideaalne ongi see, et kui sellised eetilisi aspekte kaaluvad teadlased või uurijad, mõtlevad need korralikult läbi, mismoodi nad mida küsivad, sellepärast et, et pärast neid uuringu andmeid tõlgendada on vastutustundetu, kui nüüd need küsimused on väga imelikult esitatud. Ma toon lihtsalt kiire näite, et ma sain eila ühelt uuringufirmalt kõne, et on teil aega üks minut, vastake mõnele küsimusele mulle väga kiirega, mõtlesin, ma mõtlesin, et okei, hea küll. Küsisid mu käest. Umbes nii, et öelge, mis on hetkel teile praegu kõige olulisem töö, tervis või kodu ja siis ma ütlesin, et nägemist. Et noh, ma ütlen seal midagi, kuigi ma ei saa üldse aru ja siis pärast keegi tõlgendab, et selles mõttes jah, meie tudengid on osad kaasatud nendesse uuringutesse, aga neid veavad eelkõige ikkagi teadlased, kes on enne uuringuid teinud uuringudisaini tunnevad ja ka eetikat. Nii ja ikkagi pean viimase küsimuse veel küsima, kuidas hoida tuju ja meeleolu kõrge. Sest siis on immuunsüsteem tugev, ma olen aru saanud, et siis ei saa nagu väga midagi ligi, et kui ma ei lase endale ise Tulenevalt sama oskus laiemat pilti näha, rõõmu tunda sellest, mis meil juba olemas on, mitte keskenduda sellele, mis nüüd äkki puudu on. Meil on nii palju toredaid asju ümberringi. Ilus ilm, rändlinnud, praegu läheb aina soojemaks, me saame ikkagi natukene õues jalutada. Hea huumorimeel. Selline heatahtlikkus, nii iseenda kui ka teiste vastu iseenda vastu, eelkõige siis tuleb teiste vastu ka järgi võiks öelda, aga lolli nalja võib ka teha. Väga hea aitäh teile saatesse tulemast. Karina Laas, kliiniline psühholoog, Tartu Ülikooli Psühholoogia Instituudi juhataja. Jätkame siit Laksiga, seejärel aga järgmine külaline ja teemaks on distantsõppe läbiviimisel üldhariduskoolis. Ette tulevad. Ta on niisugused väiksed takistused, kuidas ja kus kohast abi saada. Endame. VTA Riga. Häkker Teyla ütleb vaevad. Raamat. Enda mäele. Enne kui ta teeb seda Niimoodi läheme järgmise teemaga edasi, meil on nüüd külas Nõmme huvikoolist Monika paletski, tere. Tere ja põhjus, miks tegelikult on neid põhjuseid kaks. Sest hoolimata sellest, et on eriolukord, koolid on kinni Nõmme huvikool teeb distantsõpet oma huviringi lastele, siis, Jaa, absoluutselt, meie kool, Nõmme huvikool sattus samamoodi olukorda, kus me siis pidime hakkama rakendama distantsõpet ja seda huvihariduse andmisel. Ja kui alguses loomulikult oli ka meil selliseid mõttekohti, siis tänaseks ma saan küll öelda, et see on väga edukalt rakendunud. On võib-olla mõned üksikud valdkonnad, kus tõesti on keeruline distantsõppele anda, huviharidust on see, kas siis tehnika, mis eeldab teatud õppevahendite olemasolemist või aga mõnes mõttes võib-olla mõned konkreetsed kunstivaldkonnad. Aga üldiselt, et me isegi oleme leidnud distantsõppe läbiviimisel selliseid plusspoole pooli palju, kus näiteks muusikaõpetajad ütlevad, et tund on oluliselt individuaalsem õpilane, saab rohkem heas mõttes? Jah, õpetaja koormus on tegelikult osadel tõusnud. Sest juba see ettevalmistus tunniks ja kogu see tunni vältel ikkagi üks-ühele olemine tagasisidestamine, et see on rohkem aega ja energiat nõudev. Aga tegelikult on ju veel teine ka, mis oligi nagu see suurem põhjus, miks sa veel kutsuda, et teil jääb energiat jõudu üle ja olete pakkunud abikätt õpetajatele, lapsevanematele, üldhariduskooli omadele, et olete nõus aitama distantsilt õppida või nagu siis hakkama saada, kuidas sellega? Ja kui me iganädalasi kokkuvõtteid teema, kuidas meil läheb meie koolil, siis ühel nõupidamisel tekkiski selline, et meiega juhi poolt, et meil on ressurssi, mida me saaksime pakkuda väljapoole, ehk siis eeskätt me alustasime oma kogukonna üldhariduskoolidest ja täna ongi selline huvikul aita nii-öelda abikäsi välja pakutud, kus siis huvikooli õpetaja poole võib pöörduda. Nii üldhariduskooli õpetaja on õppealajuhataja või see on juba majasisene küsimus või siis võib meie poole pöörduda ka otse lapsevanem. Ja seda tehakse, kui me alguses olime mõnes mõttes natuke skeptilised, et et kas abikäsi on nagu selles suhtes arusaadav. Kas seda võetakse vastu, siis võetakse ja meie poole on pöördutud nii otse üldhariduskoolide poolt. Ja on ka lapsevanemad ise otse. Aga mis sabinat siis tahavad, et keegi annaks järeleaitamistunde asendaks või mismoodi annaks nõu, kuidas teha liikumistundi näiteks lastele huvitavaks või, või mida küsitakse? Pigem see, selline suurem põhjus pöördumisel on sageli see, et nüüd need õpilased, kellel võib-olla oli noh, kas Askusi või oli keeruline ka kontakttunnis olla teistega samal tasemel siis nüüd see distantsõpe on natuke rohkem seda mahajäämust ütleme niimoodi suurendanud. Ja siin on konkreetselt abi küsitud teatud õppeainetes või valdkondades, nii nagu me seda ka välja pakkusime. Võin näite tuua, kus lihtsalt üks lapsevanem pöördus ja ütles, et ma ei oska muusikast teda aidata. Ja meie vastus oligi see, mis täna on väga edukalt toimiv. Et meie muusikaõpetaja aitab siis sellel üldhariduskooli õpilasel lahendada neid koduülesandeid. Ja konkreetselt, kuna tegemist on ju pedagoogika, kes valdab seda muusika valdkonda, siis ta õpetab sisuliselt. Ja see mahajäämus väheneb ja sarnaseid näiteid on tegelikult ka teised. Ja mis võib-olla ma tooksin välja, mis on võib-olla natuke eristuv on ka siis need erivajadustega laste mahajäämuse suurenemine või, või mitte ainult mahajäämus nende valmidus võtta vastu seda distantsõppe vormi ei ole kõigil võib-olla selline, nagu me võiksime oodata, või noh, me ei saagi seal oodata. Et nad ei ole kõige paremini suhestunud selle, kas videosillaga või, või nende nende arusaamine ei ole alati samaväärne, kui on nii-öelda siis võib-olla teiste tavaõpilastele. Ja kuidas õpe toimub, seejärelaitamine? Meie üks kindel, noh, nii-öelda soov või tinge teete seda vabatahtlikkuse alusel, ma sain aru, et see on nagu selles, et ei lähe maksma meeletuid summasid endale eraõpetajana. Me pakkusime välja selle just selleks perioodiks, kui distantsõpe toimub ja me teeme seda nii-öelda vabatahtlikult. Ja see käib niimoodi, et meie lepime siis eeskätt kõigepealt õpetajaga suhtleme lapsevanem, aga, ja siis kõige viimane kontakt nii-öelda on õpilasega. Ja see kindlasti toimub nii-öelda pildiga siis kõnega. Ehk me peame nägema teist poolt ja siis sõltuvalt, mis nii et eesmärgid. Me oleme püstitanud hakkame siis vastastikku koostööd. Palju teil praegu on neid, keda te aitate ja kui paljuks jagub jõudu. Praegu on niimoodi, et on rakendunud, on põhimõtteliselt neli õpilast, keda me aitame samaväärselt on ära öeldult puhtalt sellepärast et kui üldhariduskool nägi seda vajadust, et abi võiks pakkuda, siis lapsevanemad. Ta ei soovinud seda. Ja see on täiesti arusaadav otsus. Et ma ei oska kommenteerida neid põhjusi, aga tegelikult seda nii-öelda vaba ressurssi meil on veel. Aga loomulikult iga juhtum on hästi juhtumipõhine ja see tausta selgitamine ja ettevalmistamine ka meie õpetajate poolt, sest ikkagi konkreetselt valime konkreetse õpetaja juhtumile. Aga kui tulevad abipakkuja abiküsimused, matemaatika, keemia, füüsika, me oleme oma selles nii-öelda abi pakkumises kirjeldanud ka, et neil ei ole matemaatikuid, füüsikuid loomulikult. Ma tean oma personali ja osadel on tugevamad küljed filos, on see siis kas keeled või või mingi muu üldhariduskooli aine siis me see esmane eesmärk ikkagi oli saada kontakt seal õpilasega, aidata sellel noorel inimesel leida see see algus, kust nüüd hakata seda tekkinud tegelikult probleemi lahendama. Del oleks neutraalne kõrval inimene, kes aitab mõnes mõttes ventileerida seda olukorda. Ja, ja tegelikult ka Tuuki kaudselt lapsevanemale, sest väga paljud lapsevanemad ei ole kas tehniliselt valmis aitama või siis konkreetse aine seisukohalt. Ja kui me leiame, et näiteks meil ei ole ootuspärast õpetajat või kas füüsika pakkuda, siis me siis me kohe ka ütleme seda. Nüüd me pakume abi seal, kus me saame pakkuda selgeks, kordame veelkord üle, kuidas teiega ühendust saab. Meiega saab ühendust niimoodi, et Nõmme huvikoolkoduleht või Facebook Facebook on huvikool. Seal on huvikul, aitab projektist kirjeldatud ja saab ühendust võtta nii meili teel või ka telefoni teel, et oleme internetis igati leitavad, et julgesti küsige ja saame. Teemal arutleda, tulen korra veel ka huvikooli juurde, et üks asi on see õppimine, millega peavad kõik hakkama saama aga lastele on hästi oluline ka see, et oleks mingi hobi mingi tegevus, millega nad siis vaba aega sisustavad ja ennast arendavad, siis endale meelepärases suunas. Mismoodi see huvi arendamise pool välja näeb, et kui palju on seal seda arvutit, aga kui palju on ka liikumist, et ega lapsed need liiga palju ei jäägi siin arvuti taha? Ma mõtlen just, et, et kui on siin liikumine, tants, muusika võiks ju nagu arvutist eemal olla, aga seda ei saa. Meil on kõik valdkonnad distantsilt ka kaetud ja kui me näiteks võtame kunsti, siis need ülesanded, mida õpetajad jagavad, on sellised, kus kus ikkagi kindlasti üks osa on, kas siis loodusest võetud väljaspool nii-öelda kodumaterjalid on see pildistamisülesanne kas või kasvavad pungasid, ehk me teadlikul püüame lapsi suunata toast välja, nii palju, kui me tänases olukorras saame samamoodi looduse valdkond, seal saadetakse konkreetse ülesandega lapsi nii-öelda metsa ja, ja pärast tehakse siis see kokkuvõte, tagasisidestamine. Et, et ega me midagi sellist väga uut ei ole selles suhtes leiutanud, aga õpetajad on äärmiselt nutikad olnud ja igapäevaselt on meil Facebooki lehel kodulehel kajastatud praegu koolivaheajal vähemalt üks ülesanne, millega kõik saavad, et siis kaasa tulla. Oleme seotud sisukas vaheaeg projektiga ja püüame läbi selle tõesti nüüd juba varsti küll lõppeval kooli vahel kõiki lapsi saada võimalikult palju värskesse õhku. No tuleb ju veel ka suvi ja me ei tea ju, mis kõik võib juhtuda, aga see on teil kiiduväärt idee teistele ka huvikoolidele kindlasti eeskujuks, mõtlen mõtlemiskohaks on teised ka kaasa tulnud sellega. Teadaolevalt ei ole sellisel kujul mitte, et tean küll, et on sellist teenust pakkumas üks MTÜ, aga see on selles suhtes tasuline, et ta on ikkagi teenusena sisse tellitav. Kuigi meile tehti ka juba ettepanek üldhariduskooli poolt, kes meie tänast teenust kasutab, et nad on valmis seda ka tasuliselt järgneval Sis perioodil nii-öelda siis ostma, et tundub, et selle järele vajadus on. Võib-olla natuke vajab harjumist ja sõnastamist, aga julgustan ka teisi huvikoole igati abikätt andma ja tuge pakkuma. Aitäh, aitäh saatesse tulemast, Monica, Donetski, Nõmme huvikoolist ja, ja minge siis nõmmehuvikooli kodulehekülje peale, vaadake sealt kõik kenasti üle, kes abi vajab, siis ärge peljake küsida. Huvitaja niimoodi ja tänane saade saab läbi Tartu stuudios on juba juba valmis, tahaks öelda. Lauri Varik, tere. Tere hommikust. No sul on veel tegelikult saatejupp aega. Uudis pluss algab alles pärast seda igapäevast pressikonverentsi. Ja ministrid hõivavad täna tõenäoliselt poole meie saatest ehk valitsuse pressikonverents, nagu ikka neljapäeviti ja Jüri Ratas, Mart Helme ja Tõnis Lukas tulevad täna seal selgitusi jagama, nii et uudis pluss täna tõenäoliselt vaid tunnine kella ühest kaheni ja püüame rääkida aga midagi koroonavälist ja ma arvan, Krista, sulle küllaltki südamelähedane teema on täna, nimelt otsustasin uurida, miks RMK on otsustanud minna kevadise raierahu ajal kuuski maha võtma ja põhjuseks siis kuuse koore Ülaskid, kes on juba palju pahandust teinud, Kesk-Euroopa metsades, aga nüüd suurel hulgal jõudnud ka Eestisse või on neid tegelikult ka siin varem olnud, aga nüüd siis millegipärast väga suures mahus tõenäoliselt põhjuseksin põuased suved ja soojad talved, aga aga kas ja kuidas siis ikkagi neid puid praegusel Kaiust kevadisel raierahu ajal maha võtta, sellest räägime RMK esindaja Olavi Andrese ja ka Tartu Ülikooli teaduri Anneli Paloga. Ja kui Tartu Ülikooli teadlased saatsid täna 2000-le inimesele kutse osaleda uuringus, millega tahetakse välja selgitada koroonaviiruse levimus, siis tartus, ravimiuuringuid tegelev firma ICO sageli ootab ka abi. Nimelt ootavad nemad doonoriks viiruse läbi põdenud inimesi, et mood oleks nõus vereproovi andma. Et siis nende põhjal välja töötada võimalikult usaldusväärseid koroonateste ja, ja hiljem ka ravimit ja doktor Anu plank. Enn räägib meile sellest uuringust lähemalt ja kui aega on, siis tahaks teha lülitusega Kreekasse uurida, kuidas neil on õnnestunud koroonakriisist võrreldes teistega ikkagi suhteliselt hästi läbi tulla. Näiteks üks võrdlusarved võrreldes Eestiga on seal ikkagi nakatunuid viis korda vähem, et kuidas neil nii on nii õnnestunud saada Ester Laansalu ka loodan kontakti saada ja kui aega jääb, siis esitame kuulajatele. Minul on tunne selle kreeka taga on teadmishea, kliimasõbralikud inimesed, hea toit ja naeratus kogu aeg, kas umbes nii nagu täna ei olegi või ei täna juba hakkab looma, hakkab looma, vaadan päike väljas, kliiva hakkab, ilm hakkab juba sedasi nagu looma, et asi taandub ja nüüd kui veel saaks naeratus inimeste näole ja sellised sõbralikud lehvitas, et siis oleks kõik elu, oleks ilus. Lehvitan sulle aitäh ja lehvitan vastu ja teile ka head kuulajad. Minu nimi, Kristo taim helipuldis oli Kätlin Maasik, kõike kaunist teele ja kohtume uuel nädalal.