Minu nimi on Sten Teppan. Tere tulemast kuulama. Tänased lood viivad meid näitleja Liina Tennosaare koju. Muigelsui nendib ta, et isa Kalmer ja ema Sirje ootasid perre vist natukene ilusamat beebit. Sest eksperimendid, mida Liina välimuse muutmiseks lapsena ette võeti, olid pehmelt öeldes ebatavalised. Liina ise sai emaks juba lavakunstikooli kolmanda kursuse tudengina. Vanust vaid 19 ei olnud ta eesootavat. Eks katsumusteks päriselt valmis. Lapsega õnneks vedas, sest poeg Jass Seljamaa, kes tuli ka emaga saatesse kooskasvamise lugusid meenutama oli eeskujulikult leplik beebi, kelle kantseldamise kõrvalt oli võimalik ikkagi näitleja diplomini jõuda. Need on paar vihjet teemadele, mida saatekülalistega kohe põhjalikumalt arutame. Head kuulamist. Liina tere tulemast vikerraadiosse. Tere. Ja Liinaga on kaasas poegi, äss näha aitäh tulemast. Tere aitäh kutsumast. Liina, teil on veel tütar ja kelle nimi on EP? Keda täna siin ei ole, kõik lihtsalt ei mahu mikrofoni juurde, aga kust ta oma eluga praeguseks on ja millega tegeleb? Epukene on praeguse koroona ajal põhimõtteliselt meie pere ainus võidumees sest tal on veel töö, ta on, teeb niisugust noh, nii-öelda lihtsat tööd või oli uulitsas ma ei teagi, mis juhad vahetuse vanem või ma ei tea, mis, mis amet see on, ühesõnaga põhimõtteliselt nagu ettekandjaga nagu teiste ettekandjate ülemus siis ka ja praegu sealt saab toitu kaasa tellida ja siis ta on aeg-ajalt tööl, kaks inimest on tööl kokk ja üks teenindaja ja siis ta veel ka autoga veab inimestele süüa laiali, nii et tema on meil praktiliselt peres ainus, kes saab nagu stabiilselt palka siiamaani. Ja noh, ta on ise tegelikult kogu aeg natukene muretsenud, et tal on niisugune kõrgesti koolitatud vend ja eks me kõik oleme tahtnud, et ta õppima läheks, ta pole suutnud otsustada, mis ta oma eluga teeb, noh, tan veel noorukene kaagi, eks tal on aega. Aga noh, ta on nagu ennast pahasti tundnud, et temal on niisugune tavaline töö ja teiste lapsed, kõik on, kes seal mängib saksofoni ja kes teeb mida ja et tema on nagu mitte keegi. Ja nüüd ma praegu vaatan, et seal mitte keegi, on meie pere kõige tublim Kas kuidas me sind kaardile paigutame, sellega kuidagi huvitavalt läinud, sa oled üks nendest mõnes mõttes isegi lapstähtedest Eestis olnud, kelle puhul hakati rääkima kui näitlejast ikka juba väga vara. Aga elu on sättinud niimoodi, et näitlemist ametlikult õppinud sa vist ei ole isegi tundigi või? Päris nii, ma ei saa öelda, eks ma natukene natukene olen tudeerinud, aga, aga jah, häirega ennast tegelikult näitlejaks ei pea, vaid kelleks ma töötan reklaamialal ja täidan loovjuhi ülesandeid. Missugused on sinu sidemed Epuga, kas te olete kärgperelastena samal lainel? Vanusevahe tuleb ka mängu, kui palju te üksteise elusid mõjutanud olete? Oi, väga palju epan minu õdedest-vendadest ainukene, kellega ma olen ikkagi koos kasvanud ja koos elanud. Et me suhtleme mitte küll väga tihedalt, aga ikka üks korra nädalas me räägime. Liina, kuidas teiega on, kuivõrd teile isiklik kuulda on olnud tähtis, kuhu lapsed oma tegemiste ja toimetamistega maanduvad, kas niisugune sümboolne teatepulga edasikandmine või, või selle saate kontekstis siis see lauset käbi ei kuku kännust kaugele on ühel või teisel viisil end lastega seoses teile ilmutanud? Ei tähtis olnud. Me ei ole, mina olen ikka seda meelt, et igaüks valib oma tee ise. Ja ma ei, ma ei mäleta, et ma oleks, ma ei tea näiteks sinuga riielnud või jazz, nimelt oli mul niisugune hästi aeglane õppija laps, selles mõttes, et ta nagu õppis kiiresti, ma olen igas asjas hiline õitseja. Jah, jah. Aga ta näiteks tuli keskkoolist ära, Ta ei käinud koolis, ma ei tea, vist alates 16.-st eluaastast või homseni jah, kui teda hakkasid äkki huvitama mingisugused muud asjad. Mina, ta pidas internetikohvikut, ta käis. Ma ei pidanud, ma töötasin, töötasin internetikohvikus, siis sa pidasid seda poodi, sa ju küll pidasid, mis teil oli tiine. Ma töötasin, seal ka, töötasid. Okei, ta käis mingisugustel arvutikursustel, kuni lõpuks ta läks näiteks Eesti televisiooni kõrgematele ajakirjanduskursustele. Tal polnud keskkooli lõpetatud, tal oli üheksa klassi haridust. Ja ma mäletan, kui Mati Talvik helistas mulle Matti oli mu tädipoeg. Jaa, riidlas minuga, et kuule, su poeg said, ma võtsin su poja vastu kõrgematele ajakirjanduskursustele, sa ei öelnud mulle üldse, et tal pole keskkool läbi, et see eeldas kas kõrgemat haridust või lõpetamata kõrgemat haridust. Sellel oli üheksa klassi haridust. Ma küsisin Mattiga, isa tahtis vastu, võtsid, aga ma ei tea, tal oli see, see nii hea. Siis ma ütlesin, et vaata, kui oli hea, siis koolita, palun, et mis ma teha saan, et tal ei ole neid pabereid. Nii et ta läbis selle endale, oli siukest ametlikku haridust üheksa klassi ja ma nagu väga ei muretsenud ses mõttes, et ma mõtlesin, et noh, mingil hetkel taju saab aru, et tal on vaja seda paberit, sest tal tõesti oli vaja seda paberit oli niikuinii nutikas. Et tal oli vajalik ainult paber, et saada kuskil ülikooli edasi õppima ja siis ta lõpuks võttiski ennast kokku, minu meelest olid mingi 23 aastane, kui sa täiskasvanute gümnaasiumis keskkooli lõpetasin. 24, vist isegi neli, isegi kui lõpetas gümnaasiumi ja 16 aastaselt koolist ära minnakse, see kõlab ikkagi võrdlemisi kahtlaselt, selleks peab olema suhteliselt mõjuv põhjus. Ja kui Liina ütleb, et tema väga ei muretsenud, kas sa mäletad sama moodi, et ema tõesti ei muretsenud ja sina veel kõige vähem või ei muretsenud eriti küll jah, sest ema isa tuli ka koolist ära. Ta teadis väga hästi, mis, mis ilmselt tähendab. Ega hea põhjus mul ei olnud väga head põhjust, ma ei viitsinud õppida 30.-sse klassi läksin siis ma tegin oma kooli direktori kaljus aafrikuga Tallinna ühisgümnaasiumis diili ta võtame vastu 10.-sse. Eriti tahetud mind alguses mõtlesin vastust ma väga halvad hinded. Ja siis ma tegin endaga diili, et kui ma saan esimesse veerandist mõne kahes, kirjutan ise lahkumisavalduse, sain viiskahte, kirjutasin ise lahkumisavalduse. Aumeeste värk, jah, neutraama. No ma siis ei saanudki aru, mille jaoks me õpime, kelle jaoks ma õppinud õhtutesse tagasi läksin, siis oli esimene kord see, kus mulle ma sain aru, et õppida on tegelikult päris äge. Et ma nagu šansid ise uusi. No just mul on tunne, et me tuleme ringiga selle juurde tagasi veel siis, kui ajateljel jõuame õigesse kohta, sest on iseenesest huvitav teema. Aga see on see koht, kus me läheme nüüd Liina, teie lapsepõlve. Ja tuletame meelde esimesed mälupildid, isiklikumad, esimesed hetked, mida te arvate päriselt, mäletavad? Ma arvan, et mu üks esimesi mälestusi on elu teised jõulud või olin kahe poolane. Ma mäletan kuuselõhna ja ma mäletan kuuse otsa pandud õhupalle. Mis oli noh, tegelikult täiesti vale asi, mida kuuse otsa panna. Ma mäletan neid seal pauguga katki minemas ja ma mäletan, et tegin õudsalt nalja, mulle. Mul olid kodus ema ja isa. Ilmselt oli ka vanaema, aga ma mäletan sealt oma vanatädi, oma oma vanaema, õde, tädi Ingrid. Edasi tulevad mingid pildid, no ma ei tea sellest, kuidas isa mind jalgrattaga sõitma õpetas, lükkas mulle hoo sisse ja lükkas mu kytte kärusse, mida kärutasid kaks naist, nii et ma sõitsin nagu lihtsalt isa lükkasin, ma sõitsin nagu lihtsalt tagant sisse kahele prouale, kes oma lapsega jalutasid käruga. Ja siis ma mäletan, kuidas need prouad tegid nagu kurja näo ja ehmatasid ja ka siis nägid Kalmer Tennosaar ja siis jalutasime ilmselt noh, mind unustati selle jalgrattaga sinna kõrvale taha lohisema ja siis isa jalutas kahe prouaga, kes kärutasid ilusat imikut. Ema Ma mäletan pliidi ees kartuleid koorima. Niisugune kole vene-nõukaaegne gaasipliit. Emal oli imeilus, hommikumantel ilmselt mingi sihukene, jube sünteetiline, aga see tundus kuidagi oma mingi pitskrae ja ja lilledega kuidagi nii ilus. Meil oli kahetoaline kodu Pärnu maanteel, Pärnu maantee 66, apteegi peal elasime. Seina peal oli miski inetu riiuvaip, kuhu oli pandud igasuguseid märke, nagu tol ajal pandi. Ma ei tea, kas isa kogus neid või aa ja siis isa kogus veel. Vaata, temal oli ju võimalus käia, noh, nii-öelda välismaal alguses olid need välismaad, võib-olla mingid seal poolade tšehhid, aga ta kogus pisikesi napsupudeleid ja neid oli meil kodus päris palju ja need mulle nagu meeldisid, need olid asjad, mida ei tohtinud puudutada. Ja isa neid ka ei puudutanud, need olid ilusti kõik kinnised, nagu ma juba teismeliseks sain, siis eks me sõpradega korkisime neid lahti ja enamus nad olid muidugi ära hinganud, aga kus veel midagi oli, sinna sai bee tasemele valatud. Isalini arva kodus, kui ta oli siis isa nimetas seda mässamiseks, siis me mürasime, kõdistasime 11, ta ütlesid ka, et hakkame mässama. Mis hetkest tajusid teri ära tundsite, millega vanemad tegelevad? Millele ma mäletan, me elasime juba mustamäel ja põhimõtteliselt mul oli võimalus televisioonilehest vaadata, millal mu ema-isa koju tulevad, millal nad järgmine päev tööle lähevad? Mõlemad töötasid televisioonis, ema saatesektoris andis saatepäeva eetrisse isa muusikasaadete toimetuses ja siis noh, vahest mingisuguste. Ma ei tea ajalehes mingite kuulutuste pealt ma sain ka vaadata, kus isal kontsert on järgmiseks vä? Ma olin lapsena, kas niisugune haiglane laps millegipärast ma ei tea, mulle natukene tundub, et mu vanemad kujutasid seda ette, sest et ma olen hiljem aru saanud, et ma olin isale nagu natukeseks pettumuseks, sellepärast et ma olin tema meelest nagu kole tüdruk. Sihuke paks ja kiilaspäine ja võib-olla Kalmer Tennosaar oleks tahtnud, et tal oleks sihuke ilusate pikkade kuldsete lokkidega laps. Ja siis nad tegid igasuguseid imelikke asju minuga. Nad venitasid mind peast, et mul kael nagu pikemaks kasvaks, sest mul ilmselt oli niisugune helirasvavolti kuklas ja lõug oli vastu pisikest rünnakut ja mismoodi seda protseduuri läbi viidi kiskuma poti peal, istusin siis memme, mu vanaema venitas mind niimoodi toetas põlvedega vastu õlgu ja siis tõmbas mind natukene peast. Et mul kael pikemaks. Siis nad otsustasid, et mul on suur naba et see on nagu punnis ja väikseks lõigata. Aga seda arstid keeldusid tegemast. Ja siis millegipärast neile tundus, mina ei mäleta, et ma ennast kunagi halvasti oleks tundnud, aga nad ütlesid, et mul on sapp haigem, olin kogu aeg haiglas pidikuga sööma, kohupiimasaiu ei tohtinud süüa mingisuguseid asju, aga ma ei mäleta, lapse plused ma ennast pahasti oleks tundnud, sest nad kartsid, et mul tulevad lamp, jalad. Ja seetõttu nad käskisid mul käia kruusa peal paljajalu kogu aeg, mis oli hirmus valus. Et nad nagu tahtsid midagi nagu ilusat ja teistsugust teha mullad tunne. Ja siis isa käskis mind kogu aeg kiilaks ajada, sest ta lootis, et mul siis hakkavad juuksed kasvama. See udu, mis mul peas oli, see pidi kogu aeg kiilaks tema, nii et ma olin esimene kaks eluaastat vist olin kiilakas. Aga samas hiljem sündis õde, kes oli samasugune neli rasvapolti kuklase kiilaspeaga, teda ei aetud kunagi kiilaks. Tal kasvasid täpselt oma paksud juuksed kui minul praegu. Nii et noh, esimene kord vähemalt või lootus, aga keegi ei teadnud, keegi ei teadnud siis jah. Aga noh, isa tõi mulle alati kõik kõige ilusamad riided kuskilt, tema nimi on ikka sihukene nukulaps, ilusates amet kleitidega ja. Muide, ajas ette hüpates, kui ta ise Liina emaks saite ja väga noorelt juures alla kahekümneaastasena. Kas te saite sarnaseid eksperimente jazzi pelga proovida? Ei, ma ei teadnud üldse, mis selle lapsega peale hakata. See tundus nagu kuidagi nii loomulik osa elust ja ma näiteks ei tulnud selle peale, et kui mina märtsikuus enam mütsi pähe ei pane, siis ma kolmekuusele peaksid mütsi pähe panema, kui ta õue läheb. Ja siis ta istus, mul juba, ma ei tea, ühe kahe kuuselt vankris, sest ma mõtlesin, et ta ei näe mitte midagi, kui ta lamab. Ja siis ma ükskord sain riielda kui märtsi kuusi asju neljandal jaanuaril sündinud märtsis oli siis kahe poole kuune. Ma olin ta ilusasti istuma sättinud ja mütsi tal peas ei olnud ja siis kui kaks naist tänaval tulid mulle ütlema, et miks mu lapsel mütsi peas ei ole, et väljas on mingi noh, nagu praegu niisugune viis kraadi sooja ja mis te endast mõtlete, kui vana ta teil on ja siis ütlesin, ma ei tea, kahe kuune kolmekuune, pikali peab olema, miks teda istuma panete, tal läheb selgroo kõveraks ja ma ei tea, mis. Näiteks kui me sünnitusmajast koju tulime, siis mul oli järgi veel vana aasta õhtust natukene verivorsti, hapukapsast, mida ma talle ka natukene andsin, sest ma mõtlesin, et oli suur neljakilone imik, et ega ta ei saa, sest mingist rinnapiimast endale kõhtu täis. Niiet ta sõimul ka natukene verivorsti, hapukapsast siis oli ikka kõvasti katsetamist imikule verivorsti jah, meelitada kuidagi. Ja siis oli hästi tore oli veel siis, kui Jass sündis, mul kolmanda kursuse sessi ajal ma olin ülikoolis siis ma tulin sünnitusmajast ja samal päeval oli mul kunstiajaloo eksam professor Volko kaljundile ja ma olin kõik sünnitusmajas kõik ära õppinud, muljeid kunstiraamatut kõhu peal seal ja ja siis tulin koju, seljamaa millegipärast ei tulnud vastu. Jazzile tuli Urmas Alender oma valge Žiguliga, ilmselt nad napsutasid kuskil ja Eino Leino ei olnud autotki tol ajal minu arust meil ei olnud tol ajal autot. Ja siis valents tuli vastu ja siis kõik õde ulatas lilled talle kui isaleja Elalender võttis selle väikse Jassi siis sülle ja siis läksime uhkesti välja, istusime tagaistmele, siis Alender sõitis minu meelest 20 kilomeetrit tunnis. Sest ta diset selle väikse imikuga juhtub midagi tõimeid ilusasti mustamäele koju ja kodus ootas minu isa, kes ei olnud tol päeval tööl, kelle ma olin palunud siis, et ta ootaks või noh, valvaks Jassi nii kaua, kuni ma seal kunstiajaeksamil käin. Ja tegin siis selle eksami ära, samal päeval samal päeval ja läksingi, viisin imiku isale vastsündinu ja siis läksin kooli, tegin selle kunstiajaloo eksami ära, sain kolme. Vastasin ses anni, mida ma teadsin siiamaani, ma tean, mis on see tonni piltide eripära, kuidas taga olev objekt näib sama suurena kui ees olev objekt ja kõike teadsin. Ja Olga Kaljundi pani mulle kolme. Ma küsisin, mis tähendab, miks ma kolme sain, ma ju teadsin kõike. Kaljundi ütles mulle, sunnitage, sünnitage niide lolliks jaategi. Ja siis ma mõtlesin, et okei ma ei eitanud ka väga kodus ootuseks vahva imik. Ja siis, kui ma koju läksin, siis oli isa tohutult õnnelik, ütles, et me saime nii hästi kama, et Jassikene kõik hakkas, aga ma tegin kõik puhtaks ja ja siis pärast, mis selgus, noh, tol ajal olid need marlimähkmed tuli selle marlimähkme supilusikaga puhtaks kraapinud ja tagasi pannud talle. Tal oli nii abiks ja ta oli nii õnnelik, et ei hakkama saanud. Ööbki singa kraapisin aga puhtaks sain. Mõni läheb juba mõttest hulluks, et kui tema kätte antakse paaripäevane imik, kellega tuleb majandada mitu tundi, siis reisaalini õnnelik ta sai nii hästi hakkama. Ma arvan, et teie isastan avalikkusele üsna selline ühene pilt jäänud kui niisugusest väga heatahtlikkust, pehmest ja soojast ja leebest. Ja noh, kõik see rida inimesest kas kunagi kurjana nägite teda, see pool oli temas olemas ikkagi loomulikult. Ega kui meid karistati, koristas ikka isa, ma olen ikka ikka vitsaga saanud, ta on käskinud mul minna maja taga oli meil suur männimets, käskinud minna metsa ja tuua endale ikka vitsa hädandminud selle vitsaga ikka ikka kohe löönud. Kas seda tuli hoolega norida? Noh jah, põhimõtteliselt küll, eks ma sain asja eest, ma arvan. Kuigi noh, väiksena ma võib-olla ei saanud sellest aru, aga ma mäletan, ükskord ma tassisin. Ma nii ei tahtnud seda vitsa saada, siis ma tassisin ükskord ühe siukse noh, pooleteise meetrise männi oksaga, Aika tassisin siis üles kuuendale korrusele, mõtlesin, et noh, et sellega isa mind peksta jõuad. Ma võtan hästi suure. Ja noh, see oli tõesti siis, kui isa naeris ennast täiesti pooleks. Tuli selle pooleldi männioksaga. Aga millisena ta end mäletate? Pigem niisuguse püüdliku ja hea lapsena, nagu tüdrukud vist enamasti on, ei olnud üldse. No, mul oli seal õue peal, me elasime üheksakorruselises majas, mustamäel, seal õue peal oli igasuguseid lapsi, mõned olid halvemad, mõned olid paremad. Aga näiteks ma juba nende oma hoovi lastega mul jäeti pidamata. 10. sünnipäev. Sellepärast, et ma ei tea, mis piss meil pähe lõi, läksime kooli peldikusse suitsetama. Noh, me oleks võinud suitsetada ükskõik kus männimetsas oma maja keldris läksime kooli peldikusse, kus me jäime muidugi kohe vahele ja mul jäeti pidamata 10. sünnipäev, seetõttu see oli piisav põhjus ka, et vanemad kooli kutsuda. Loomulikult, vanemad kutsuti kooli, kõik mul sünnipäev jäi ära. Ja siis ma mäletan veel eriti alandava kingituse. Sain mulle kingiti dressid, siuksed, sinised dressid, mis esimese kandmise peale välja venisid, millega käisid ainult hoovi venelased. Ja siis ma pidin need selga panema ja nendega käima. See oli nagu eriti alandav. Kui ma olin vihane nagu iga laps, ma mõtlesin, et et ma hüppan siit kuuendalt korruselt alla, suren ära ja siis naeran pihku, kui nad nutavad, et ma surnud olen. Noh, nagu tited ikka. Noh, ma ei olnud ka nagu kõige osavam, seal oli üksi, no rahvastepalli ja igast asju turniti meil seal ja ma ei olnud nagu kõige osavam, ma tahtsin olla nagu nende osavate kambas. Ja siis minu ainus viis kuidagi osavatega tuppa saada oli kodust mingeid asju neile viia. Ma ei tea, ma kinkisin oma ema ripsmetuši ära kellelegi ja ja kui isa oli kuskilt välismaalt tulnud, siis tassisin kõik kommid ja nätsud õue, jagasin kiiresti kõigile laiali ja noh, nagu ostsin nagu endale selliste ägedate laste seltskonda, mille eest ma sain loomulikult kodus kogu aeg riieldast. Ma tassisin kodust asju välja ja kinkisin teistele. Kui te võtate Liina niisuguse sõna peale nagu kasvatamine, siis kas nad püüdsid kuidagi kasvatada, esiteks ja millesse võis väljenduda, et oli nende jaoks tähtis kuidagi rõhutada, kes peab tütrest saama või mis peab temast saama, kuidas tal läheb ja mis on elus oluline selleks, et hakkama saada. Ma olen kuidagi hästi ruttu iseseisvaks kasvanud. Meil käis hästi palju külalisi, kui ma laps olin ja siis ma vaatasin neid ja ma nagu juba lapsena ma tahtsin nende moodi olla või noh, kui sul käivad külas ma ei tea selle Hardi tiidus ja Valdo Pant ja isa ütleb, et ma olla näiteks Voldemar Pansole öelnud, kui see minu käest küsis, et kas ma tahan näitlejaks saada. Ma olevat talle öelnud, et muidugi tahan siis Pansole öelnud, et siis sa pead ju minu kooli tulema. Ja mina olin talle öelnud, et tulengi ainult et sina oled siis juba surnud. Olevat öelnud piinlikult aus või. Aga nagu tahtsin nende moodi olla ja noh, mu ema-isa mulle nii hirmsasti meeldisid ja minu meelest nad olid nii ägedad ja toredad ja noh, mulle toodi hästi palju raamatuid lugeda ja mina mäletan minu lapsepõlve üks suuremaid rõõme, oli see, kui ma nii mäletan, ma ükskord olin haige ja mu ema tõi mulle viib bla raamatu. No see oli nagu maailma kõige ägedam kingitus üldse. Või tahtnudki terveks saada, ma lugesin selle vist kolm korda jutis läbi. Aga võttes arvesse, et vanemad mõlemad töötasid televisioonis, olid lähedalt selle maailmaga seotud, siis kas teist nii-öelda televisiooni last püüti kasvatada, et juhtub ju nii, et näitlejate lapsed satuvad varakult lavale ja, või filmi? Ei, mul oli jällegi see häda, et ma isa meelest vähe sellest, et ma arvan, et ma tema meelest natukene kole olin. Ma ka ei pidanud viisi lapsena üldse. Ma ei olnud saanud seda Kalmeri, seda sihukest laulu Keenia võtada tegi tol ajal seda Entel-Denteli saadet. Ja noh, eks maju muidugi ma tahtsin. Aga mind ei võetud sinna kunagi, ükskord, kui ma ei tea, see kloorika kuuskist haige oli, siis ma sain isaga lugeda, saate alguses seda Entel-Denteli rikad reisis, mind võeti, aga no laulma mitte mingil juhul, siis ma lihtsalt ei, ma ei pidanud viima, ei osanud laulda. Et ei, seda mitte, aga noh, eks seal ema-isa töö juures sai niisama palju käidud. Mul oli tore sugulane Mati Talviku poeg Artur Talvik, kes on minust aasta vanem. Et temaga me seal televisiooni vahel siis käisime. Mulle tuli ka nii meelde kui Artur ykskord mingis intervjuus ütles, et et telemaja koridorid olid kõik paksu suitsu täis, tol ajal suitsetasid kõik. Ja siis Artur ütles, et ta mäletab, kuidas me kahekesi läksime, kahe käega ajasime suitsu laiali, püüdsime aru saada, milline nendest pikkade jalgade omanikest üleval suitsetajatest on meie ema või isa, otsisime suitsu seest oma vanemaid. Küsin vahepeal Jassi käest, missugused on sinu eredamad hetked, mis seal praegu meelde tulevad just vanavanematega seoses? Võib-olla olukordi mitte, aga, aga millegipärast vanaisa, mäletan tema Mustamäe korterist või see oli nagu alati selline pidulik sündmus minu jaoks, kui vanaisale külla mindi. Sest siis ta viitsis ta lastega viitsis tegeleda, alati, viskas nalja. Mässas. Kui palju nende kätt nii-öelda sinu kujundamisel mängus oli? Mulle tundub, noh, eks kindlasti on, aga mulle tundub, et, et ei ole, aga samas ka mu ema ja isa, mulle tundub, et nad on nagu lasknud mul omasoodu kasvada, et, et eks nad on mind kuidagi suunanud kindlasti. Aga et nagu mingisugust sellist jäika kasvatust või, või seda ma ei ole tundnud mitte kellelegi poolt. Kas see küsimus puutus või ei puutunud asjasse? Kui te otsustasite teatrikooli minna, kes isa on ja siis kõik kujutavad ette, et seal on see latt, millest tal tuleb alati üle ronida. Ma mäletan, et see oli hästi armsasti tuli jutuks, kui mul sisseastumiseksamid olid. Ja siis keegi ütles mulle pärast laulu sealt eksamikomisjonist, et, et noh, et muidu tore, aga hääl natukene väriseb ja siis ma mäletan, kuidas Peeter Tooma, kes istus seal nagu tagumises reas, ütles oma toreda bassihäälega. No ega Kalmeril vähem ei värise. Et siis ma kuulsin nagu ainsana oma isa nime seal sisseastumiseksamitel. Aga missugune oli taust teil lapsepõlvest, kooliajast, et see teekond üldse sinna kooli ette sai võetud? Mina olin otsustanud, et mina tahan saada näitlejaks ja kogu lugu võib-olla sellepärast, et meil käis nii palju toredaid näitlejaid külas, nad tundusid nii toredad inimesed. Ma tahtsin nende moodi olla. Ja ma käisin päris lapsena pioneeride palee näiteringis Anne Reemanniga koos näiteks kes on minu lapsepõlve sõbranna ja siis me läksime Annega Tombi rahvateatri stuudiosse, kui me juba natuke suuremateks lasteks saime. 14 15. Ma olen nagu kõik selleks teinud, Ta näitlejaks saada, ma olen kõik need näiteringid läbi käinud ja palju raamatuid lugenud ja neli õhtut nädalas draamateatrisse rõdule kümnekopikalise pileti ostnud ja kõik etendused ära vaadanud ja kõik oli üsna ühel kaardil ja kõik oligi ainult ühel koordi, ma ei kujutanud ette. Ma alguses ei saanudki sisse, mind ei olnud seal nimekirjas ja siis oli mu elu nagu lihtsalt kokku kukkunud. Ja läksin ära Kiidjärvele maale. Ja siis helistati poodi, ainus telefon oli Kiidjärvel poes. See ema helistas poodi ja ütles, et linnapealinna tagasi tulema, et ta sai sealt erialaeksamilt ikkagi läbi, et peab minema nüüd kirjandit kirjutama ja maid mäletamiseks. Mind seal veel olid. Kas teil on mõni niisugune kogemus või õppetund, mille puhul praegu tagasi vaadates saab öelda, et hea, et nii läks? Ma mäletan ühte, mida ma olen hiljem meenutanud ühte väga veidrat seika koolist. See lükkas esimeses või teises klassis, mis on noh, hiljem tagantjärele mõeldes jube imelik. Ma olin mingit midagi halba teinud seal koolis, ma ei tea, kas sosistanud või rääkinud või ma ei tea, mingeid kirju kellelegi visanud võima, istusin viimases pingis ja õpetaja käsutas mind koristuseks esimesse pinki veiko kõrvale istuma. Ja see Veiko oli nagu klassi paha poiss. Ja ta oli hästi sõnakas, mis tähendab seda, et ta oli nagu tegelikult praegu mõeldes nagu kõige ägedam laps seal klassis. Aga õpetaja-le nagu ei sobinud see iseseisvuse sõnakusid, ta istus kogu aeg esimeses pingis ja nagu karistus oli see, kui sind pandi Veiko kõrvale istuma, et Veiko oli sulle nagu karistus. Ja ilmselt ma hakkasin teda ma tea näpistama või dogi maja sisse, veiko togis mind vastu. Ja õpetaja ütles, et minge klassist välja ja pekske ennast klassi ukse taha, 11 klassi ukse taga edasi. Ja tead, me ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Me läksime klassi ukse taha ja kolkisime teineteist vaeseomaks. Ja päriselt-päriselt. Ja see õpetaja ei tulnud klassist välja, ta pidi kuulma, et Me kakleme seal, ma ei tea, ma kujutan ette, ma kiskusin seal, vaesel veiko pooled juuksed peast välja, minul igatahes oli silm sinine. Järgmine päev tehti klassipilti, mul klassipildi peal silm sinine. Ja mida see õpetaja mõtles, esiteks, mis, mis tunne sellel Veikol pidi olema, kui ta on nagu tema ongi klassikoristus. Ja siis ta laskis meid veel klassi ukse taga 11 vaeseomaks tümitada. Ja kui sul on alguses juba juhtuvad koolis sellised asjad, mina ei tea, minule ei meeldinud koolis käia koolis vastik käia. Aga millest see tuli, kas te olete mõelnud, kas mingi loomuse küsimus, natuur? Ei, mina ei tea. Sa said märkuse, kui sul ei olnud, ma ei tea, kooli susse jala. So what. Mis siis ja me pidime veel iseendale märkused kirjutama ja siis õpetaja kirjutas alla, ma mäletan, ükskord ma pidin endale kirjutama märkuse, mul ei ole susse jalas. Ja punase pliiatsi andis kõik õpetaja, mul ei ole susse jalase siis alla kirjutatud õpetaja Weisseri. Ja siis ma mäletan, et isa andis mulle kodus viis rubla, ütles, et vii õpetaja Weissarikulat, las ostab omale sussid. Endale tundus, et õpetaja Weisserikal kirjutanud, mul ei ole susse jalas õpetaja. Kõik. Et see koolisüsteem oli sel ajal ka niisugune noh ikka Ma ei tea ühtegi last, kellel oleks meeldinud koolis käia. Lina, kui suur on oht, oli see, et teil sündis kolmandal kursusel laps. Näitlejaks saamisele ja kooli lõpetamisele. See ei ole kõige mugavam aeg, mulle tundub ju lapse saamiseks. Ma olin väga mugav laps, enne seda küll, aga seda ta ei teadnud ette üheks seda ei ole kusagil kirjas. Kui mugav või ebamugaldaselt tuleb? Pärast esimest kursust mängisin filmis Enn Vetemaa filmilugu Püha Susanna teemadel või midagi sellist. Seal mängisid ka kaks minu õpetajad. Me elasime Saaremaal Saaremaa lossihotellis ja siis igal hommikul näitasid mulle rusikat minu kaks õpetajat, Aarne Üksküla ja Kalju Oro ja hõikasid mulle, kui ma duširuumi läksin, Kotsuse kooli ajal sünnitama hakata. Ja siis, kui kolmanda kursuse alguses lapseootele jäin julgenud meile öelda, sest nad olid mind ähvardanud, rusikas püsti. Ja ma mäletan, ma tegin akrobaatika eksami, mul oli akrobaatika õppejõud Enn loogest koostas mulle siis siukse spetsiaalse harjutuste kompleksi, mida ma sain siis kõhubeebiga teha. Et nad aru ei saaks. Ma ütlesin siis, kui olid mingid arvestused tehtud, et ma ei julgenud enne mõelda. Aga siis Ta kuidagi sündis ära ja siis ta oli mul seal klaveripealse pampia. Tali tuli tõesti niisugune laps, kes, kes ei virisenud mitte kunagi. Haigeks jäi ta vist esimest korda 15 aastaselt, kui EP tõi lasteaiast tuulerõuged. Noh, ilmselt ma olin ise ka selleks kõik teinud, ta õige ei oleks, sest ma ei pannud teda riidesse, kui ta imik oli mütsi talle pähe ei pannud, ilmselt ära karata. Nad varakult ja mis asjaoludel Jassi isa Heino Seljamaa teie silmapiirile või radarisse tekkis võttes arvesse, et te ei olnudki koolikaaslased, okei, teater, näitlemine, justkui see maailm on sama, aga vanusevahet pool põlvkonda. Ja mina otsustasin niimoodi. Ma olin, ma ei tea, 13 või 14 aastane, kui ma teda televiisorist näginski ilusate kuldsete krussis juustega mees. Ja siis ma kutsusin köögist ema sinna tema, tule vaata, et selle mehega ma abiellun. Too oli vist ansamblis kontor, sel ajal, et juuda, laulis, oli niisugune sarmikas ja ilus ja ja siis järgmised sammud ja siis 16 aastaselt ma käisin, mul oli hästi tore sõpruskond ja ma käisin ühel ägedal kunstnikul Valdur Ohaka külas Võrumaal. Jalutasin sealt tema talust ära bussipeatuse poole ja läbi metsa tulid mulle vastu Heino Seljamaa ja Tõnu Raadik, ma vaatasin, et vau, see on seesama mees, kellega ma otsustasin kolm aastat tagasi, et ma abiellun. Mõtlesin, et ma ei lähe veel bussi peale ja siis vantsisin tagasi sinna ohaka juurde, sest ma sain aru, et need lähevad ka sinna Valduri juurde. Kuidagi niimoodi läks. Paneme Jassi mälu proovile, kus kohast sinu esimesed oma hetked algavat mälupiltidena. Mullen millegipärast nagu meelde jäänud mingisugused sipu püksid, mis on sellised triibulised olid pikitriipudega, sest roosade triipudega. Ja siis oli mul üks nukk teda ma mäletan ka. Mäletamist seda nuku nimi oli tumedate lokkis juustega nokk. Issand, ma ei nõukogude äge nakake, millegipärast ma mäletan teda ja et need on sellised kaks nagu kõige varasemat asja. Ja võib-olla olukord, sest millegipärast mäletan Tatarisse kolimist, ma olin isa süles, mööda Tatari tänavat me jalutasime ja siis ma küsisin isa käest, kuhu me lähme. Isa ütles, et me lähme koju. Ja siis ma ütlesin, et ei lähe koju. Et see ju ei ole meie kodu. Ja siis isa ütles, et on küll, et see on meie uskuda. Kui palju teil päriselt heinaga üldse perekonda oli? Ma mõtlen seda, et teda on üsna avameelselt rääkinud ka oma toonastest alkoholiteemadest ja see vist enam-vähem katus üsna suures osas ja pealekauba veel, Liina, teie kooliaeg sinna algusesse. Ja teie noorused, kas te päris perekond saite olla ka kolmekesi koos vä? Muidugi saime. Ja ega mina ei saanud aru, ei võeta, joodik on. Mina sain sellest aru alles mingi kahe aasta pärast, kui ta ükskord kaine peaga koju tuli. Ja täiesti teine inimene oli. Mina ei saanud aru, et ta kogu aeg täis siis saite aru, kui ta koju tuli. Sest Stahli ta ei olnud kunagi niisugune ebamugav lõmakas purjus või vaid vastupidi, ta oli niisugune. Tuli lõbustalli toredal ei armasta. Ta laskis mul koolis käia, ta hoidis Jassi. Kas sul on meeles ka midagi sellistest varastest koostegemistest Isamaa mäleta, Ta on puutööd tegemas palju. Et, et see on talle alati meeldinud ja seda me oleme koos teinud või siis Isamaal sõitis võrriga sääre varistajaga sädada, näiteks ehitas ta ehitas mulle sinna jätta sellise tooli nagu lenksu lenksu, eta mulle tooli, kus olid siis rihmad ja siis mina sõitsin seal seal isaga isaga seal Guerry eestoolis, väga uhke tunne häälisse. Ja nüüd sõidan ma ise sääreväristajatega või noh, rolleriga ja isa rääkis ka tegelikult, et tema ei saa, ehk siis minu vanaisa, et ka temal oli olnud olnud võrr nii ema kui isaga, et me nagu kodusolek on alati kogu aeg olnud hästi mänguline ja, ja nagu pidevalt naljatledes ja, ja mängides sina olid hea laps, ma julgen arvata, distalline. Vähe sellest, et ta ei jäänud kunagi haigeks, ta ei kukkunud mitte kunagi. Tal ei olnud kunagi põlved katki, talle jooksnud kunagi ninast verd, ei löönud ennast kunagi kuskile. Tatari tänaval, kui õue saatsin, Smi aknast vaatasin, kuidas ta läheb. Ta hoidis parema käega nagu maja seinast kinni, libistas käega vastu seina, et ta jumala eest ei satuks autoteele. Ja siis läks niimoodi majas kinni hoides läksis teisele poole maja hoovile. Noh, inimesed, meil käisid samamoodi külalised nagu siis, kui mina noor olin, siis jazz tuli lihtsalt, noh, kui kell hakkas saama üheksa või pool 10 niimodi lihtsalt koputas, et mu tähelepanu saada, siis küsis ema, võib, ma lähen pikutan. Ja siis ta küsis, kas ta võib magama minnes, ta läks tasakesi magama, ainus asi, uks pidi lahti olema. Ust ei tohtinud kinni panna. Mul on siiamaani haiguses raske magama jääda, kusjuures ta tahtis kuulata, mis teises toas taimeke, sumin tagaplaanile. Kas sa väidad tõesti, et lapsed sattunut episoodides või momentidesse või ei korraldanud midagi huvitavat, millest oleks paisunud muhe skandaal? No üks asi, mille ma väga hiljuti, aga, aga alles ikkagi põhimõtteliselt täiskasvanu asemale las tunnistasin oli, kui me Pärnus elasime, siis või no ema töötas Pärnus. Ma ei tea, mis etendusse on, aga mina olin etendust juba mitu korda näinud. Etenduse ajal mulle eriti midagi teha ei olnud ja siis ma uitasin seal mööda seda maja ringi. Ja siis esimese vaatuse ajal ma panin kõik Need külaliste WCd kinni, niimoodi et ma panin nad seestpoolt kinni ja siis ronisin kabiini alt välja ja ma tegin seda nii naiste kui meeste vetsus. Ehk siis kui vaheaeg tuli, tahtsid kõik inimesed WC'sse minna. Ja muidugi nad ei saanud seda ja siis oli küll nalja, nalja kui palju. Ja siis ma ei saanud karistada ka sellepärast üldse, sest et keegi ei saanud teada, et mina olin, kõik arvasid, et see on Priit Pedajase poeg, arvasid ja ma ei öelnud midagi ja siis tema vist sai selle eest karistada. Kas see tuli siis üldse kasvatada või mitte, et kui ema juttu uskuda, siis läks kõik võrdlemisi nobedalt, aga kes rohkem püüdis sõnadega Ta, või kuidagi kehtestada ennast? Mingil määral kasvatamist oli ikka, aga, aga see oli alati võib-olla nagu sellisena, et minuga räägiti nagu võrdne võrdsega üldse. Mind on vanemad nagu alati pigem sõbrana võtnud kui, kui, nagu kuidagi pojana. Alati me saime kõik asjad räägitud ja kui ma olin mingisuguse jamaga hakkama saanud, siis mõjus mulle nagu distsiplineeriv see, kui ma nägin, kuidas mu vanemad on minu peale solvunud. Ma ei tahtnud seda neile tekitada ja siis ma leidsin paremal. Aga milles see väljendus, solvumine, kuidas sa saad aru, said või kuidas, kuidas see välja paistis? Näo ilmetega sõnadega. Kunagi ei olnud sellist nagu tugevat emotsiooni või tugevat pahameelt. Aga selline nagu õhkkond muutus siis kodus. Tiina, kas teil ei ole niisugust jõuetuse tunnet lapsevanemana kunagi olnud, kas siis Jassi või Epuga seoses, et kas juhe jookseb kokku ja? Need on oma lapsed, ise ma olen sellisena selliseks kasvatanud, kuigi nad on nagu hästi erinevad, sest noh, Jazz oli tõesti nagu maailma kõige parem laps. Ja siis ma mäletan, ma vaatasin mingite teiste inimeste lapsi, kes ma ei tea, bussis röökisid või piiskasid ennast selili ja nõudsid poes mingisuguseid asju, ma mõtlesin. Jeesus, kuidas need inimesed selliseid lapsi endale kasvatavad. Ja siis ma sain oma teise lapse üheksa aastat hiljem, kas oli täpselt siukene, kes viskas ennast selili ja kellel oli kogu aeg paha tuju ja ühesõnaga ma sain endale teise siukse, ma ei teinud mitte midagi teistmoodi, ma sain endale väga paha lapse kes oli kogu aeg haige, kogu aeg oli nina vingus, kärss kärnas, maa külmunud. Ja vahest oli küll niimoodi, noh, kui juba tead suurem ja ei lähe kooliai, tõused hommikul üles ja siis ma lõpuks lõin käega, mõtlesin, et enda ise teed endale. Ja siis äkki jube kaua aega läks ja sai 18. Sünnipäev oli ära. Ja sünnipäevast järgmisel hommikul oli mul ideaalne tütar, uksed enam ei paukunud, toad olid korras, mind aidati, tehti süüa, oldi tubli, oldi armas, oldi naeratav. Kõik muutus niimoodi. 18 aastat oli teine laps, oli mul jumala. Paha laps, ta teab seda ise ka, sellepärast ma võin seda öelda. Jah, no epu käästme kommentaari küsida ei saa või umbes midagi mõnes mõttes sarnast läbi teinud. Kas sa saad aru, millest see oleneb või kuskohast tuleb? Kui käib plõks ära ja järsku tundub et koolis käimine polegi kõige nõmedam tegevuse mõttetu maailmas? Nii nagu sa saate alguses mainisid see otsus, et ma pean kooli tagasi minema, ei tulnud kuidagi nagu väga kergekäeliselt. Ma ikka nagu ei viitsinud seda kooliasju teha. Aga siis oli mul üks tuttav tol ajal, kes rääkis minuga pikalt sellest, kuidas mul on vaja see ära teha, lihtsalt sellepärast, et paber kätte saada, et. Ta läks isegi nagu ebameeldivaks minuga. Et sa oled rämps, kui sa seda ära ei tee. Ja peale seda ma muidugi olin solvunud, aga ma sain sellest kõigest aru ka ja. Aga mis sa vahepeal tegid siis kui sa kirjutasid lahkumisavalduse selliseks 10. klass või, ja 10. klassi esimene veerand veerandi lõpus ja viis kahte tuli lahkumisavaldus ja saastasid uksest välja, mõtlesid, et oled vaba mees, nüüd hakkab elu? Põhimõtteliselt küll, jah. Ei, ma tegelikult käisin tööl juba käisid tööl ja ma töötasin, tatar Sakala nurga peal oli internetikohvik, seal oli üks 10 arvutit ja siis kuna inimestel veel tol ajal eriti arvuteid kodus ei olnud, siis seal sai internetis käia. Ja mina käisin seal tööle, ehk siis ma olin klienditeenindaja seal, pluss süsteemiadministraator, ma aitasin neid arvuteid korras ja, ja meie siin siis inimestele tunni kaupa seda, seda aega, et nad internetist saavad olla ja kohvi. Aga miks sa tahtsid minna kuueteistaastaselt tööle juba või isegi varem veel vä? Mind huvitasid arvutid lihtsalt ja kuna ma seal passisin, siis üks hetk, et kohviku omanikud ütlesid mulle, et aga mis sa siis niisama passida tuleks, passisin leti taga. Ja, aga ei, see ei olnud minu esimene töökoht, jah. Et päris esimesena käisime rubla ajal lehti müümas. Ta oli nii armas poiss, niuke madrusesärgiga väiksema madrusemütsiga ja ta oli hästi hea suhtleja. Ja ma käisin kõikides nendes kohtades ajalehti müümas, kus isa joomas käis. Kuku klubis ja aris eeslitallis pegasuse. Ja, ja kui me praegu sellest räägime, seal on isegi natukene naljakas, kui sa niimoodi väljenduda, aga kas sul kunagi selle pärast kehv enesetunne või piinlik, häbi? Kaali võttes arvesse, kuivõrd hoogsalt ikka sul lisa nendel elumere lainetel purjetas, vähemalt tema enda kirjelduste järgi? Ei, mul ei tekkinud sellest mitte vähimatki, piirasid Hekam, mitte mingisuguseid ühtegi piinlikku episood ei sattunud Pisaga koos, kes oli jälle võtnud ja väike poiss, väike laps käega? Jah, korra või naha, ainukene asi, mis ma mäletan, kui isa oli vist teatrisse hiljaks jäänud natukene jälle. Ja siis koju helistati, ei saali juba lahkunud muidugi kodust teatri poole koju helistati. Et kus seinale etendus algab kohe varsti. Ja siis ma ütlesin, et, et isa hakkas just tulema, et ta on jälle joonud. Eks teatri direktor muidugi pahandas isaga, et issand naftahinnad, mis sa teed, et su laps ka ütleb, et sa oled jälle joonud. Ja siis isa natukene oli minuga pahane, et ma niimoodi ütlesin. Pärast ta muidugi vabandas selle eest. Et see on selline ainukene, aga noh, see on väga väike detail nagu ema juba ütles ka, et kui ta purjus oli, siis ta oli meeldiv, tore, lõbus inimene. Lisa ei ole nüüd 27 aastat äkki joonud. Minu meelest jah, nii et ma isegi olen vahest mõelnud, et äkki olen mina see, kes meestele halvasti mõjub, et noh, ma olin esimeses abielus jootiku Heino Seljamaaga ja teises abielus joodikust Enn suppinguga ja nii kui minust lahku mindi, nii need mehed jätsid mõlemad joomise maha. Enam ei olnud tarvis, ma ei tea, kas, Nii õudne naine kogu aeg pidi täis olema, minu kahvli oldi potti ja mõlemad on jumala tublid mehed. Nüüd kui ma oleksin noh, umbes samamoodi käitunud nagu sina, siis ma kujutan ette, mismoodi mind oleks vaibale tõmmatud. Meil kodus olid ikka need kooliga seotud teemad väga olulised. Teil mitte midagi niisugust? Ei, ei noh ei saanud tekkinud, et ta ühe korra siis kui ma sind kraaniga ründasin. Et siis peale seda oli ta tahtnud mulle ikkagi rihma anda, vist oli kõik valmis seadnud ja ühe löögi isegi andnud, mille peale ma olin pea pööranud tema poole ja taim alus on. Siis siis ta ütles, et tal ei olnud südant rohkem lüüa. Kuidagi libisesid kergelt üle episoodist, kui sa ründasid ema kraani. Ei, see oli meile, me olime kolinud Lasnamäel uude korterisse ja mina pikutasin ja meil oli köögiremont vist käsil või nagu köögi sisustamine ja siis jazz oli varem üles tõusnud ja võtnud selle kraani või segisti köögist ja mängis sellega, noh, seal olid need nupud küljes ja, ja siis ta mõtles, et ta ronib sellega mängima minu juurde voodisse, see oli suur rauakobakas ta jõuga nagu vinnas selle viskas esimesena voodisse ja tahtis ise järgi ronida, aga ta viskas selle mulle näkku magavale mulle. Nii et ma sain selle suure kuradi kobakaga üle voodiäärelaps ikka täie jõuga tõmbas. Ja siis ma ei mäleta, Heino oli vist juba üleval ja siis ta oli kohutavalt pahane scaliinavate kunagi niimoodi mõelnud oma lapse kasvatada, sedda ma teen midagi täpselt nii, nagu mind kasvatada vanemad tegid või jätan midagi tegemata, sellepärast et minuga niimoodi tehti. Ma ei tea, ma ei ole nagu kunagi eriti kasvatamise peale mõelnud. Nii nagu ei mäletagi, et mul ema isa oleks aga kasvatamise peale mõelnud. Ma mäletan, kui ma hakkasin Einoga noh, nii-öelda käima või kui ma enam koju ei tulnud, ma olin ju ka siis kuueteistaastane ja ma oma ema käest lõpuks küsisin, et kuule, et mind ei ole öösiti kodus juba jumala kaua aega, et kas see on nagu üldse ei muretse või sa üldse ei küsi minu käest, kus ma olen ja ma ei mäletanud, mis mu ema mulle ütles, ta ütles mulle, et kui sa tahad, sa räägid mulle ise, sinu valesid ei ole mulle vaja ja noh, siis ma rääkisin siis mul on kogu aeg oma lastega olnud tunne, et noh, kes ma olen, et neid käsen või keelan või sunnin või isegi näiteks kunagi ma ei sallinud sõna nagu perekond või minu pere või olen pereema ja pereisa ja et meil on nagu niisugune sõpruskond olnud kogu aeg, et igaüks on nagu omaette indiviid ja mina olen endale sõbrad sünnitanud ja ma olen oma sõpradega abiellunud ja nad on mul siiamaani kõik sõbrad ja mul on nagu kuidagi jube hästi läinud. Vanu suhteid hoida sellises seisus, et ta saab veel sõpradeks nimetada, see on juba päris suur. Mul ei ole paremaid sõpru kui Leino ja Sten lisaks oma lastele. Aga miks suhted lagunevad, kui ma selle peale Heino kaalise täitsa normaalne, sellepärast et mina olin 16, Heino oli 30, kui me koos elama hakkasime, noh, minul oli elu alles ees, mina ei teadnud ju mitte midagi. Kui ma Tartusse ära läksin, siis mul läksid äkki silmad lahti, noh, ma olin 21 aastane, kõrgema haridusega spetsialist läks teise linna. Ja äkki mul läksid silmad lahti, et issand jumal, et elu käib ümberringi. Nii palju põnevaid mehi on ümberringi ja et see oli nagu minu maha jooksmata sarved. Ja kuidagi noh, see erinevates linnades olemine ja ja Heino oli minu kõrval kogu aeg igasuguseid muid naisi ka olnud, et tema oli mind niimoodi kasvatanud, et seal täitsa normaalne meestel niimoodi käib. Mina ei teadnudki, et teistmoodi peab olema. Et selles mõttes ma olen talle väga tänulik, et ta ei ole mind üldse armukadedaks kasvatanud. Vot mul nagu armukadedus, kui selline puudub. Stenniga võib-olla oli nagu natuke keerulisem, sest ma olin nagunii palju aastaid harjunud, oli ikkagi nii hea mees, et tema oli see, kes kõik minu eest ära tegi ja ükskõik mis ka juhtus, ta alati ütles, et küll me saame hakkama ja küll ma hoolitsen ja külma teen ja et kui mul selline tugi nagu kõrvalt ära jäi. Et noh, see ehmatas alguses kohutavalt. Nüüd võiks ta perekonnanime, kunagi ei ole vahetanud võimalusi selleks on olnud mitu. Tegelikult ma vahetasin esimene kord olin passi järgi Liina seljamaa. Ja see tekitas tohutuid probleeme. Sest et ma näitleja nimi oli mul Tennosaar ja siis, kui ma mingisuguseid ma ei tea filmijupikesi või mingit telelavastust või midagi, tegin tol ajal saadeti rahakaarte ja need rahakaardid saadeti kõik Liina Tennosaare nimele. Ja siis ma pidin endale volitusi kirjutama kogu aeg, mina volitan mind Liina Seljamaad vastu võtma minu, Liina Tennosaare seda ja seda töötasu. Ja siis mul pidi olema veel mingisugune dokument Ennosaare nimega, mida mul tol ajal juhiluba ega midagi mul ei olnud volitustega oma raha kätte saada oli ka kuidagi raske, siis ma vahetasin selle nime tagasi. Aitäh teile nende meenutuste eest. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Meil olid külas ema ja poeg Liina Tennosaar ja seljamaa aitäh pärituult. Aitäh kuulajatele ka, suur tänu kaasa elamast. Ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume jälle.