Tere ja aitäh, et hoiata meile pöialt ning ikka seda saadet ootate. Käbi ei kuku, toob teieni täna perekonnast, kus peaaegu kõik on kunstnikud ja nii läbi mitme põlve georpogatkinon, keraamik ning kunstnikud olid nii tema ema Valli Lember, Bogatkina kui ka varalahkunud isa, Moskvast pärit Vladimir. Niisiis räägiti Georgi lapsepõlvekodus kahes keeles ja nagu kohe kuuleme, rakendas ta kahe keelekümblust ka oma laste peal. Ja lapsi on tal kaks. Keeleteadlane mari uusküla ja elektroonikainsener Jüri Bogatkin. Mõlemad abielust, skulptor Airice Tanilooga. Niisiis pange end valmis, muhedataks meenutusteks lapse- ja nooruspõlvest kasvamisest ja kasvatamisest rääkivast saates. Käbi ei kuku. Meiega on isa Georg Bogatkin ja tütar mari uusküla, küsib Sten Teppan. Georg tere tulemast vikerraadiosse, aitäh kutsumast ja tütar Marian kaasas näha. Tervist. Ja Georg, teil on poeg Jüri ja kus tema on, millega tema praeguseks tegeleb? Tema on väga põnev inimene, tegelikult tema on saanud emalt pärinud niukse punktuaalsuse ja täpsuse ja tema on elektroonikainsener magistrikraadiga ja tema ehitab üles oma firmat juba kolmas aasta ja tema ehitab kitarri, efektimuundurit, muundureid ja tegelikult see põnevus seisneb selles, et tema paneb nagu selle digitaalsele juhtimisele, nii et ütleme nii nagu mina olen aru saanud, et kitarrist võib kodus otsida välja enda huvitavad kitarrikäigud või helid. Ja pärast lava peal tal ei ole muud vaja, kui, kui lihtsalt ükskord puudutada, värida välja see heli ja need lähevad isegi paika, et ei ole tarvis nuppe keerata. Ega seda muundurid ei pea olema, mitu võttes ühe muunduriga saab teha vähemalt noh, väga palju neid võimalusi, nii et peale selle, et ta on elektroonikainseneride, armastab mängida igasuguseid pille, trummi, kit no üldse, mis ta kätte saab, see on tal pärit nii-öelda abikaasa poolt isa Endel Tallinna poolt, kes oskas ka igasuguseid pille mängida. Kui te võrdlete omavahel Mari ja Jüri siis teie enda pilgu läbi, kumb käbidest on kännule nii-öelda lähemale kukkunud või kaugemale? No minule tundub, et Marion, võib-olla isegi natukene lähemal minule temperamendi poolest ma niimoodi võtaks Jürjo natukene juuksekarva pooleks ajaja teinekord ja, ja natukene teistsugused aeglasema temperamendiga. Me oleme mariga natukene vist keevalisemad. Mari noogutas juba saatakse, isaga vaielda ei taha, selles küsimuses. Ma ise ka tunnen, et isaga on meil väga hea klapp ja isa on alati kõiges nagu toeks või üldse mõlemad vanemad on tegelikult olnud. Nad ei ole kunagi nagu suunanud mind sinna, kuhu ma ise ei taha minna, vaid vastupidi, et nad on alati toetanud selles, kuhu ma ise tahan minna. Mari vist peaaegu kõik vanavanemad ja vanemad on seotud kunsti eri vormide või liikidega. Kuidagi on läinud nii, et nii venna, nagu me isa käest kuulsime, kui ka teie tee on siiski midagi muud kokkupuutepunkte leiab, aga see ei ole ikkagi kunst selles mõttes teadlik valik või puhas juhus. Teadlik valik kindlasti, et ma arvan, et me mõlemad saime aru, et meie ei taha saada kunstnikuks Jüriga. Et Jüri on kindlasti kunsti andekam kui mina. Et seda ma võin kohe öelda, ta joonistab suurepäraselt, tal olid nooruses. Ma mäletan, kas oli äkki seitsmendas klassis, oli nii? Ta joonistas terve oma oma tol ajal 49. keskkooli, nüüd Arte gümnaasiumi seinad kõik täis, oli sealt kena näituse avamine oli suurepärane joonistaja. Et tegelikult on natukene imelik, et Jüri ei valinud seda kunstiteed. Aga no mina olen olnud suhteliselt kehv joonistaja, et ma siiamaani ei oska väga joonistada, et tuleb kaheks. Tore lugu sellega seoses meelde, et kui meie noorem tütar, minu ja Lennovskila noorem tütar Karoliina või vanem tütar, vabandust Carolina oli, oli umbes kolme aasta ja ja me läksime sõpradele külla Rootsi ja ma joonistasin talle paberi peale ühe mõmmi mis Caroline tavaliselt väga hästi meeldis. Ja, ja siis meie sakslasest sõber vaatas seda mõmmitades oi, nii hästi joonistada. Ja siis ma ütlesin, et see on minu joonistatud ja siis sõber ütles, et oi, anna andeks, et see oli võib-olla kompliment tütrel, aga mitte nii väga emale. Et see oli nagu noh, hästi-hästi toredasti öeldud, aga jah, minule ütles joonistusõpetaja juba teises klassis, et ei, et see tüdruk ei oska joonistada. Muidugi pärast õnneks. Noh, ma ütlen, et see, selline õpetaja suhtumine võib väga palju muud. Aitäh, see kõlab isegi ülekohtuselt natukene teise klassi õpilasele. Ja absoluutselt ja sellest ajast peale me enam ei tahtnudki üldse joonistada, aga siis oli nii, et tuli minu tore vanaema Valli Lember, Kogatkina, kes oli siis sellel ajal, kui mina olin viiendas klassis, Me joonistusõpetaja ja tema on eluaeg meile rääkinud, et et kõik lapsed oskavad joonistada ja, ja tema pani kõigile viied joonistamise eest, nii et selles mõttes noh, ma sain ikkagi pärast seda enesekindlust tagasi ja võib-olla ma isegi maalida oskan paremini. Paar joonistust olen ikka teinud. Georg, kuidas teile tundub, kas kunsti puhul, mis iganes vorm seal parasjagu on, siis maalimine keraamika, mängivad rolli, geenid mängib rolli, keskkond, mängib rolli püsivus õppimisel, pühendumine kuskohast Me saame vormida või mille põhjal lõpuks selle otsuse, et inimesel on siis justkui annet ja võimalus, ent teostada või mitte. See on üks väga huvitav küsimus selles mõttes, et kuidas leida inimeses nüüd see tõeline sädet, mis teeb kunstist kunsti. Teinekord ongi selline asi, et on olemas käsitöölised, kes teevad otsast lõpuni ka väga ausalt oma tööd aga teinekord ei leiame sealt vot seda nihukest tõelist kunstilist sädet. Mina kaldun sinnapoole arvama, etes inimesel tuleb see kunstiline säde ikka kuskilt ülevalt poolt antakse see kaasa. Ja seda tuleb lihtsalt rakendada, et Ta teeks seda kunsti ja inimene peab muidugi südamega tegema oma tööd, sest igasugune vigurdamine, eriti vist kunstist, tuleb ikkagi väga kiiresti, nagu ilmsiks, et see on vigurdamine. Mari, ma ei saa jätta juhust kasutamata, teie kirg on keel. Kas te olete kunagi oma isa suust kuulnud väljendit, mul on savi. Ja kusjuures olen küll, et neil on, isegi oli, oli mõte siin oma firmale selline nimi panna, hästi vahva on üldse mul on savi, aga ei, tegelikult isa ja ema on mõlemad, pean ütlema oma keelekasutuse poolest olnud hästi korrektsed nagu ja tegelikult meie peres ei ole kunagi. No ma ei ole kuulnud, et mu vanemad vannuksid või ropendaksid või, või räägiksid kuidagi mingit slängi, et ma pean küll ütlema, et nad on ääretult korrektsed, korrektse keelega ja väga ilusa kujundliku keelega, et mõlemad räägivad väga head eesti keelt. Meie saate käigus jõuame selle küsimuse juurde kindlasti veel kronoloogiliselt õigel hetkel, aga me võiks siin alguses juba ära mainida, kui me rääkisime, miks ei olnud kunst teie valik siis miks teie valik on keel? Mul selle keelehuvi tekkis ikkagi siis, kui, kui ma olin juba põhikoolis ja ja minu kirjandus ja eesti keele õpetaja oskas nagu suunata mind ja ütles, et oi, et see tundub sind huvitavat ja et sa kirjutad hästi. Ja siis, kui ma astusin ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteadust õppima, siis siis tõepoolest minu kireks sai hoopis ungari keel, nii et ma valisin endale peaaineks ungari keele. Et mind on huvitanud nii võrdselt nii eesti keel kui ka siis võõrkeeled, tegelikult nüüdseks ma oskan päris paljusid võõrkeeli ja õpin neid aktiivselt juurde. Suheldama oskan siis eesti keel on mul emakeel, vene keel oli minu teine emakeel nooruses siis kui isa minuga rääkis väiksena kuni nelja-aastaseks saamiseni peaaegu vene keeles. Nii et noh, vene keelt, Vene keel on mul, ütleme nii suhtlustasandile, et mul on probleeme lugemisega vene keeles, selle pärast, et mul on üldse probleeme keeltega, mis kasutavad teistsugust tähestikku. Aga väga hästi ma oskan veel inglise keelt loomulikult, et siis siis itaalia keel on mul täiesti suus, soome keelt oskan hästi. Mis meil siis veel on? Tšehhi keelt olen õppinud, praegu õpin aktiivselt prantsuse keelt, olen hispaania keelt, Ungari keel muidugi on mul hästi suus, sest et ma olen Ungari eriala lõpetanud ja, ja siis olen õppinud veel ladina keelt ja vanakreeka keelt. Et päris palju tuleb neid. Kas see on see koht, kus ma ütlen, et meil saab saade enne otsa? Jõuame kõik ette lugeda aga võttes mari sõnasabast kinni, kui ta mainis, et väiksena oli tema teiseks kodukeeleks või emakeeleks vene keel võiks selle osa lahti rääkida, kuidas nii, mis, mismoodi need omavahel Georg teie perekonnas aegade jooksul siis jagunenud? No asi on niimoodi, et mina olin ju kahe kahekeelsest perekonnast ise pärit, tähendab, isa oli mul ju venelane. Moskvast ja ema oli eestlane ja meil peres räägiti kahte keelt. Ja mina olin niisugune tõeline natsionalism, mina kuni nelja aastaseni keeldusin rääkimast vene keelt. Sellepärast et vend oli mul siis tõlgiks isa ja minu vahel, mina rääkisin isale eesti keeles, Ventsis tõlkis. Aga see oli 56. aastal, kui isa tuli Hiinast, oli kolm kuud seal ära Hiina reisil väga huvitaval ja siis oli selline juhused. Kui me läksime rongijaama isale vastu, siis kõik palusid. No ütle, vähemalt Rastoib papa ja legend räägib sedasi, et ma läksin isale vastu, ütlesin Rostovi papa, hakkasin vene keeles rääkima. Aga kunagi ma nägin ühte filmi. Kus see oli mingi vene film, kus vanaema rääkis ühte keelt, isa rääkis teist keelt, ema rääkis kolmandat keelt ja laps sai nagu kolm keelt endale kohe nii-öelda suhu. Ja siis ma arvasin, et kui minul tuleb laps sünnib laps, siis ma proovin selle asja katsetada läbi. Ja Ma pean ütlema, et tahangi teistele ka soovitada, kes, kes omab seda keelt, et kõigepealt on tarvis iseennast sundida ja õpetada, et vot selle väikse olevusega või inimesega ma räägin seda keelt sellepärast et olin niisugune kunstnik nagu baleriin luik, kes oli ballaslane ja rääkis vabalt eesti keelt, kuna ta isaga suhtles vene keeles, siis mina suhteliselt alati selle inimesega ka vene keeles. Ja siis, kui me tõime mari nagu haiglast koju sünnitusmajast, siis ma kohe sundisin ennast, et vot selle olevusega ma räägin vene keelt ja ma rääkisin kuni nelja aastaseni temaga ainult vene keeles ja põhimõtteliselt põhimõtteliselt jah, ja saavutasin ikkagi selle, et kui vanaema tartus tuli meile külla ja, ja, ja ja küsis Piruett, padi, reekviem, orav jookseb mööda puid, siis vanaema küsis, et mida isa ütles ja mari tõlkis ilusasti ära. Kas sa segadust ei tekitanud? Ma ei mäleta, et oleks segadust tekitanud, vastupidi, ma nagu tundsin, et see on nagu osa minu identiteedist ja tegelikult ma tunnen siiani ja ma arvan, et see aitas mul väga palju kaasa või on aidanud hilisemas elus teisi keeli omandada. Et ma olin varane kakskeelne. Aga isa-ema omavahel, te rääkisite eesti keeles. Ja eesti keeles haldjate Marie poole ma pöördusin alati vene keeles. Väga huvitav. Läheme teie lapsepõlve põgusalt, oli juba juttu, millised on esimesed mälupildid, Georg, mida te arvate sellest elust mäletama rina tahan öelda, et need mälupildid seostuvad mulle hoopis kaheksamillimeetrise filmiga. Sellepärast et ega mul see niisugune tagantjärgi mälu öeldakse küll, et vanast peast hakkab lapsel rohkem meelde tulema, aga võib-olla mul see aeg veel kätte pole jõudnud. Aga ma mäletan neid filme, sest isa oli, ostis kunagi filmiaparaadi ja ma mäletan, kuidas ma õppisin uisutama oma hoovis, hiiul oli niisugune sulaperiood ja pärast seda külmetas ja siis kuidas uiskudega sõidan, sõidan edasi-tagasi, ei taha hästi püsida üleval. Siis ma ikkagi nagu õpin ära, siis ma korjasin mingisuguseid sinililled ja viisin siis emale, et see oli niisugune. Vot see pilt on, on nagu lapsepõlvest silmades. Missugune teie ema isa kokkusaamise lugu oli või see on täiesti omaette pikk lugu. Aga ma katsun kiiresti ära seletada, küsimus oli selles, et tollel ajal olid ju kunstnikel baasid ja puhkekodud spetsiaalsed ja siis oli Tšintar, siis oli ka kunstnike puhkebaas ja isa oli sealt Moskvast tulnud ja minu ema lähetati siit Eestist, siis tema läks sinna puhkebaasi ja ei olnud teist lauda, kuhu istuda. Ja, ja ema sattus siis isa isa laudkonda nagu istuma. Ja kogemata juhtus niiviisi, et kõigepealt ema ütles, et koksime siis mune, tema siis vene keelt ei rääkinud ja aga tuli välja, et see oli vedel muna ja siis koksis koksisid muna, nii et see oli, kukkus sülle ja, ja isa proovis siis emale kohvi valada, valas siis kohvi mööda, see oli siis nende esimene nii-öelda kohtumine, et noh, ma mäletan selle ema juttude järgi seda. Aga sellega asi nagu nagu lõppeski seekord lisasõitis tagasi Moskvasse oma sõprade juurde ja kui ta oli näidanud sõpradele pilti, missugust naisterahvast Hannes Sis kohtas seal siis need olid öelnud. Kuule, kas oled natuke rumal või kuidas sa, kuidas sa ei pööranud tähelepanu sellisele kenale kenale naisterahvale ja siis isal hakkas äkki niimoodi aru saama, et tegelikult muidugi ja siis ju siis temal nagu tärkas ka see kirg ja kõige naljakam oli see, kui siis isa tuli, tuli siis emale külla Tallinnasse ja pärast nad siis niimoodi hakkasid nagu kergelt käima. Isa sõitis jälle tagasi, siis telefoni teel, isa tegi nagu emale ettepaneku, et me võiksime abielluda. Aga ema oli siis väga nõrk, vali vene keeles, vastas talle, et mitte, et jah, ma olen nõus, vaid ütles kakatiitja, kuidas tahate? Vot selline legend käib minu isa ema kohta, aga tegelikult nad olid ääretult õnnelikud, õnnelik paar, mõlemad kunstnikud, väga head kunstnikud, Ma ütleksin, isa ei saanud lahti öelda oma vene päritolust ega Moskvast ära tulla ja ema täpselt samuti saanud siit eestist ära tulla ja nende nende niisugune armastuslugu vist või värskus peitubki selles, et teinekord neid lahutasid mõned nädalad, et isa töötas Moskvas ema töötas Tallinnas ja Ma mäletan neid telefonikõnesid, lõpmata telefonikõnesid, lõpmatuid sõit rongiga küll Moskvasse, küll Tallinnasse, küll lennukiga sai, veeti meid ja sõitsid nad ise, kõige naljakam oli see teinekord, et kirg oli nii suur, et ema tuli hommikuse rongiga, helistas isale. Isa ütles, et ma nii igatsen, tule tagasi õhtusestes jälle rongi peale, sõitis tagasi. Nii et noh, niisugused niisugused juhtumid on minu isast emast meelde jäänud lapsepõlvest. Mida sa. Kasvatuse mõttes tähendas, kui kaks kultuuri saavad kokku ühelt poolt siis eesti naine ja teiselt poolt vene mees. Kuidas te seda käekirja vanemate poolt mäletate? Ma mäletan seda selle poolt, et tegelikult, et mõlemalt poolt oli väga suursugune käekiri, sellepärast et isa ei olnud ka sugugi mitte mingisugusest perekonnast, vaid tema ema, tähendab, minu vanaema oli teatritegelane, ta oli vaht, Ankovi lemmikõpilane ja andis vaht Ankovi teatri lavakunstikoolis Zuckinski nimelises lavakunstikoolis, andis lavalist kõnet. Ja, ja no minu ema oli siin eestist oma kultuuriga täiesti niimoodi, ta oli tal üldse südamelt niivõrd kuidagi heatahtlik kõikide suhtes kuni elu lõpuni ja, ja kui taid eined, kultuurid sulasid kokku kui minule kui noorele inimesele oli väga huvitav vaadata seda kahte kultuuri, sellepärast et ma jälgisin suure huviga, mis toimus Moskvas, kuidas Moskvasse nii-öelda näitlejate eliit suhtles, mis, mismoodi räägid, millest räägite, kuidas räägite. Ja mis toimus siin Eestis, kuidas siin räägiti suheldi ja mismoodi see elu siin oli, ma pean ikkagi ütlema, et et ikkagi suur suur erinevus, andku mulle eestlased andeks, aga aga tollel hetkel oli küll see Tallinna elu tundus väga provintslik ja ikkagi Moskva elu, see oli ikkagi täiesti. Väga sageli kasutatakse sõna boheemlane ja nii edasi, et tihti loomingu inimesed ei kõnnigi justkui kahe jalaga maa peal, vaid hõljuvad kusagil ja argielu või olme ei ole üldse esimese tähtsuse järgu küsimus. Kuidas teie kodus Meie kodus läks sedasi, et siin oli boheemlaslik pool, oli minu ema kes teinekord muidugi suutis ka sellest põhjendusest välja pugeda, aga üldiselt isa oli märksa korralikum, tantlikume, nisugune, teda oli kooliajal oli tema hüüdnimi, teda hüüti krahviks. Ja juhtus ka niimoodi, et kui isa tuli Tallinnasse, siis esimesed asjad, mis ta vaatas, vaatas kapid üle, kohutavalt, oli nördinud. Tegid kapi korda, kirjutas peale, missuguses sahtlis on ühed lapsed, teise lapse asjad tegi, tegi kõik ilusti korda, aga noh, mingisuguse aja möödudes oli jälle suur segadus käes, nii et siin oli jah, ema oli boheemlaslik, on märksa. Aga ma pean ütlema. Tal oli selline huvitav omadus, et kui oli teinekord tarvis vastuvõtu korraldada sõpradele, kui sõbrad tulid külla, mida siis ta oskas seda nii-öelda kiirkorras teha kõik niivõrd korda ja paika panna, et keegi ei saanudki aru, et ta on niisugune boheemlaslik, oleks. Mari, kas teil on vanaemaga ja vanaisaga olete vanaisaga kohtunud ka? Ei ole, vanaisa, suri Moskva vanaisa suri enne minu sündi. Aga vanaema ka seoses see, mida isa rääkis, kas teil on ka tunnetus samasugune tema kohta, mälestus? Ja ikka, et vanaema oli hästi kirglik oma kunsti suhtes ja siis teised asjad nagu teda väga, ei, selles mõttes ei, ei huvitanud, või kui ta ikkagi läks oma loomingu sisse ja tegeles sellega, et siis siis ta ikka tegeles sellega, aga ta oli suurepärane, kihvt vanaema üldse. Ma pean ütlema, et ma olen. Kui ma võrdlen oma lastega näiteks mul on väga vedanud, sellepärast et minu esimene vanavanem, keda ma teadsin, Ta on Moskva vanaisa, oli enne minu sündi surnud juba. Aga keda ma teadsin siis valli. Georgi ema suri siis, kui ma olin 36 aastane, nii et ma sain väga, väga pikalt oma vanavanematega koos olla ja nendega. Tõesti, ma, ma pean ütlema, et ma olen tohutult õnnelik inimene, et mul on see tohutu pagas, et ma olen saanud oma vanavanematega koos olla ja ja praegu veel Tartu vanaema ema ema elab, et et selle üle on ka nii hea meel, et iga päev helistame ja, ja vanaemal on nii huvitavaid tud ja nii huvitavad huvitavad mõtted ja samamoodi oli vanaema valliga ka, et et tegelikult laps ju ei, ei märka seda, et noh, et keegi on mingi boheemlane või midagi, muidugi, eks, eks ta oli boheemlane, me oleme kõik omamoodi puhemlased kindlasti, et et kes siis, kes siis on selline, et kodus on kogu aeg kõik korras ja no ma ei tea, on muidugi inimesi kindlasti ka, aga aga mõnikord tuleb sellest sellest ka üle vaadata ja, ja nagu öeldakse, et koristamine üldse tänamatu töö, et vahepeal peab elama ka, et tegelikult ma arvan, et vanaema oskas seda väga hästi teha. Georg oli teiega lihtne tegeleda lapsepõlves. Ma arvan küll, et mina saavutasin sellise küpsuse juba küllaltki noorest peale ja muidugi emad ümbritsesid alati väga huvitavad inimesed ja ta otsis meile niuksed hoida. Tädid. Meil oli tavaliselt kaks hoidjatädi, üks oli tädi Veera, teine tädi Elsa. Ja seal oli veel Nõukogude passis, oli, on talu perenaine, mis oli täiesti hämmastav, hämmastav niukene kiri sees. Tädi Elsa oli pärit Viru-Nigulas, tal oli seal suur talu ja kui oli see küüditamise protsessis, tema oli üldse väga huvitav inimene. Ta ütles, et Te ei saada mind, võid, läks rongijaama, ostis endale ise pileti Siberisse, sõitis Siberisse, leidis seal inimesed, kelle juures ta oli, aga kuna ta siis pärast tagasi tuli Eestisse, siis tal nagu ei olnud õiget elamiskohta ega, ega ta ei saanud tööd. Ja siis ta oli meie hoidja. Ja ta käis mind ja venda venda hoidmas ja tädi Veera oli niukene kiriku naisterahvas, kes meid hoidis, õpetas siis ikkagi õhtuti enne magamaminekut ilusti me palvetasime ja, ja ema sai siis nagu vabamalt oma loominguga tegeleda ja meie olime siis nagu ilusti hoitud ja, ja iseseisvusime vennaga tõesti suhtlema. Kuidas teil vennaga kapis? Siiamaani klapid ikka klient helistab ja mina helistan talle ja aga poisiklutt, poisi glutid, Noboysi glotti seal ma ei tea, vennal alati meeldis hakata mind väänamask ta veel tegeles, tegeles maadlusega ja, ja alati ta tahtis mind taltsutada, sest kiusas mind, no mitte ei kiusanud, aga ta tahtis kogu aeg minuga maadelda. Vot see on mul nagu ennast kõige rohkem meeles. Mismoodi pahanduse tegemine teie moodi käis? Kuna vennal oli selline klass, kes hoidis väga kokku, kui mina kuulasin ka juba nagu, kuigi meil on kolm aastat vahet temaga ma kuulusin nagu venna klassi juurde, sest me käisime ühes ja samas koolis, aga ühed pahandus ja ma pean ära rääkima, sest no isal-emal olid autod, emal oli Pobeda, isal oli mul ka, alguses oli meil kobeda muidugi. Ja siis oli niisugune asi, et ikkagi kuna vend õppis ära sellega sõitmise sest isa usaldas meid mõlemaid alati, meil oli ülesanne auto garaaži ajada ja sellega sai autosõidu absoluutselt selgeks, muuseas kuidas kuhu poole rattad pöörata, kuidas sisse sõita, kuidas välja sõita, sidur, pidur, gaas, see oli kõik absoluutselt käes. Ja siis minu ülesanne oli toas juhtida vanemate tähelepanu kõrvale. Kui venna seltskond, klassivennad-õed lükkasid selle auto siis garaažist välja ilma mootorid käivitamata tänavale ja siis mindi sõitma. Kas teil läks lapsepõlves ja noore mehena selles mõttes õnneks, et elumuutvate sündmuste keskele te ei sattunud, mis oleks võinud väga kehvasti lõppeda ja mille puhul praegu peaks ohkama, et hea, et nii läks. No õnneks õnneks Niukest väga ekstreemset ei olnud, no üks moment võib-olla oli, ütleme, kui me hakkasime keskkooli lõpetama ja oma nii-öelda teatraalsete sõpradega, kellega me shouci tegime, ma nimetan siin härra Urmas Kibuspuu, kipsi Raimo aasa ja nüüd hiljuti lahkunud Mart Ummelas. Kuna me tegime koolis shousime, tahtsime teha lauluväljakul niisuguse suure etteaste aga aeg oli just selline, et siis keegi trükis mingisugused lendlehed, neid kutsusime nagu keskkoolilõpetajaid, nüüd marsime läbi linna. Niimoodi läheme siis lauluväljakule ja teeme seal siis oma etenduse ära või nii-öelda ka me ei arvestanud sellega, et sinna selle lendlehe alla jäi palju vaba ruumi. Ja kellel siis fantaasia töötas, sinna kirjutati igasuguseid asju juurde ja see lõppes sellega, et neid ikkagi siis kutsuti, KGB-sse kuulati üleselt, mida me ikkagi organiseerime, mis riigipööret me ikkagi ette ette kavatseme, nii et selles mõttes see oli vast üks üks selline hetk, mis tundus, et noh, võib-olla võib-olla oleks võinud minna hullemini, et meid oleks kinni panna, aga kuna ei leitud nagu neid me suutsime nagu kõrvale hoida see sellest, et et meid kuhugi ära ei viidud. Kui nõudlikud vanemad kodus olid, siis kui õppimine oli teema ja ja mingid kohustused, et oodati teilt midagi. Absoluutselt mitte, mul meeldis naabripoisi pluss kunagi, kui ta ütles, et tead, kui ma läksin keskkooli, siis ma ütlesin, et vanemate tulete keskkooli lõpus mulle ainult lilli tooma. Ja mulle läks see niivõrd hinge ja minul oli täpselt seesama printsiip, et mina vastutan oma tegude eest absoluutselt ise oma õppimise eest ja ja see oli see tõesti ema tuli siis lõpuks lilli tooma, sest isa just lahkus siis 71. aastal, kui ma olin kümnendas klassis Seesama lahkumine, jõudsite te oma isaga? On vajalikud asjad ära rääkida, poiste jutud, meeste jutud või midagi sellest ajast jääb kripeldama. Kuigi kõik jääb kripeldama, sest see Enamuse nagu rääkimata selles mõttes, et ma olen liiga poisike tema jaoks veel et kõikidest asjadest rääkida, sest noh, ta oli nagu olemas ja ta oli nagu minu jaoks ka küllaltki eeskuju ka muidugi jutud jäid, kahjuks rääkimata, sest ma olin kuueteistkümneaastane, kui see juhtus. Ja see juhtus ka väga huvitavalt, ma pean ütlema, et igalühel polegi antud siit ilmast niimoodi lahkuda. Isa rääkis kunagi, et tema vanaisa omas Moskva Kurski raudteed ja suri raudteel vagunis oma vagunis. Ja sa ütlesid, et küll oleks ilus surm, kui, kui saaks surra niimoodi vagunis. Ja ta lahkuski siin ka teel Leningradist Moskvasse. Nii ta suri vagunis. Kui vanemad on kunstnikud, siis mida sa ühele lapsele mänguasjade mõttes tähendab, kas nad forsseerisid seda, et te paneksite ennast proovile ja näitaksite, mida te suudate ja et see võiks olla ka teie jaoks tulevikus tõsine teema? Tõsiseks teemaks muutusse keskkooli lõpus, kui oli tarvis nagu teha elulisi valikuid. Ja siin ma pean ütlema, tänama kadunud Heleene komad, tuntud keraamikud, kes nagu pidas emale loengult Kuku klubis, kui mina ostsin kõrvalmüük, sõime lõunat. Kuivõrd tähtis oleks minul hakata keraamikuks? Sellepärast et ta ütles, et esiteks, Eestis on väga vähe mees, mees kiraamikuid kuigi see eriala on tegelikult maailmas enamuses just meeste käes, aga Eestis millegipärast on läinud nii, et enamuses olid naisterahvad. Ja Ta rääkis lahti kogu selle süsteemi, kuidas on võimalik keraamikast teha pisikestest kaunistustest kuni suurte monumentaaltöödeni, kuskil raamikas saab kasutada nii graafikat kui maali kui vormi, et see materjal ise ja ja see tehnika keraamikast on ikkagi niivõrd palju andes ja ta lihtsalt avas mulle nagu kogu selle selle materjali, kuigi ta rääkis seda emale, aga noh, ma istusin kõrval, kuulan seda pealt ja see tekitas minus ikka väga suure huvi keraamika vastu. Mõeldud, tehtud. No ega see nii lihtsalt ei läinudki, ma ikka üritasin kõigepealt kunstiinstituuti sisse saada, esimesel katsel maalt kukkusin läbi. Siis ootas mind nõukogude sõjavägi, aga sellest ma nihverdasin ära, õnneks. Siis sügisel, kuna minu pinginaaber kips sai sisse lavakunstikateedrisse ja sügisel oli Pansol taas vastuvõtt, siis ma üritasin ikka sinna sisse saada. Kallis pinginaaber ütles, et no sa pead ikka harjutama huvitavat laulu ja, ja minu praegune abi kaasairykede maad ka natukene nagu aita seas. Kui ma läksin sisseastumiseksamitele Panso juurde, esiteks mul oli jalg katki, ma olin puukepiga nagu mingi vanamees, sellepärast et ma hüppasin oma oma talla talla katki. Noh, üldiselt laulmisega hakkama ei saanud, oleks parem kaerajaanilaulud või midagi sellist, aga see niisugune, kus pidi hääleulatust näitamas, ei kukkunud mul üldse hästi välja, siis kui Panso küsis mu käest, et kas sa tõsiselt mõtled astuda lavakunstikateedrisse selle asemel, et öelda, et jah, tõsiselt, et mu vanaema juba oli ja et ma olen ainult eluaeg sellest unistanud, sest noh, Panso tundis mu ema ja perekond on, käisime perekonniti ka mingil määral läbi. Siis ma vastasin talle, et ei, ma käisin kunstiinstituudis, kukkusin läbi ja ma tulin siia proovima. Ja see oli muidugi absoluutne niisugune selge, selge see, ta ütles mulle, et kuule, mine proovika, kunstiinstituuti ja nii edasi ja ma olen talle siiamaani kohutavalt tänulik, et ta selle valiku minu ette seadis, et see läks niimoodi. Sellepärast ma ütlen kohe selgitan ära, et vaata, teatriinimeste vajab enda loomingu tegemiseks publikut. Ta ei saa teha tööd või tähendab enda enda ennast näidata ilma publikut ja tal peab olema tagasi. Teda peab olema. Kellele ta seda näitab, kellele seda teeb kunstnik, kui mul on olemas materjali vahendid, ma ei vaja esialgu mitte keda, et kui ma vajan oma mõtet, ma vajan oma käsi, ma vajan oma teostus, võimalust alles hiljem selgineb. Kas ma tahan seda näidata või ei taha, aga minul loominguline moment ei vaja mitte midagi. Pikemat siin teie jutustanud läbi lipsanud mitu nime, mis on Eesti avalikkusele hästi teada, mis sest, et mõni neist Kibus, Urmas näiteks igavesti nooreks. Kuidas teil koos läks, kas kino sai kooli ajal vä? Kui veel, kuidas me sellega tegelesimegi sellepärast et esiteks meie koolitee oli üheskoos, me sõitsime ühe ja sama bussiga number 33 46. keskkooli ette. Koolimaja oli meil teine kodu, sealt ei lahkunud enne õhtut, teinekord sellepärast, et oli tarvis teha. Shousid tollel hetkel tuli välja ju viimne reliikvia meel. Õmblesime endale püksid, särgid, riputasime kaela mingisugused medaljoni ja minu ema suvila kõrval naabri Antsu käest laenasime hobused, kolhoosi hobused ja ratsutas minu tulevasele abikaasale külla, nagu ma hobuse selga istus ja nii ma olin tema kõhu all juba pikali maas. Ma tänan, et ta minu peale ei astunud. Aga kipsay sellise hobuse, mis oli väga niisugune, mingit sadulat ja mida ei olnud, me olime ju kolhoosid, hobused. Tema ratsutas muidugi muidugi läbi metsa nagu põgene, vaba laps pärast tal muidugi kaks päeva tagumik vallutas nii et ta ei saanud hästi-hästi istuda, aga aga mina ei saanud jälle hobuse selga. Natukene piinlik oli. Kena ilusa tütarlapse häirice sees. Peab lahti rääkima, et, et seal minu, minu abikaasa isal oli ju suvila Rutja poolega rutt. Karepa, see on üks kant, seal oli kuskil noh, mõni kilomeeter vahet. No me saime siin mõned vihjed juba ka vormistame siis selle pidulikult ka ära, et kuidas ilmus Marja Jüri ema teie radarisse? No ikka sealsamas Karepal Rutjal selles mõttes, et minu ema ja häirikese isa said tuttavaks, kui oli rahvusvaheline noorte festival Moskvas. Sest Airiks isa Endel Taniloo usk oli ka skulptor ja tutvustasid nagu meid ja tollel hetkel oli nagu kino kaks korda nädalas maal ja siis sai nagu kinos teineteist vaadatud, mingil määral siis ma rääkisin juba juttu ära, kuidas me hobustega külla läksime ja nii see asi arenes, aga see hammaste asi avaldas muljet ikka või. No hiljem juhtus veel see, et ema pistis mind Žigullil pagasnik Žiguli pagasnikusse ja tõi nagu häirikesele kingitusena, nii et see on ka üks niisugune. Kuidas ma jõudsin, kuidas ma jõudsin Airiks juurde ja siis me nagu hakkasime nagu koos eksisteerima juba. Tänapäeval on ju mobiiltelefonid, me saame suhelda väga kiiresti ja kõik, aga tollel hetkel ju mitte midagi sellist ei olnud ja mis, millega me siis andsime teineteisele teada, olid pioneeripasunad. Minul rippus seinal polüks pasun ja eerikasse juures, teisel pool jõge oli siis teine pasun ja siis perekond, kes saabusse siis mina võtsin kohe pasuna, pasundasin, kui vastusignaali ei tulnud, tähendab, ei olnud teised veel Tartust kohale jõudnud. Ja siis, kui nemad Tartust tulid, siis Bayrice pasundas sealtpoolt, sest meil on niisugune helisignaalide vahetus, siis oli teada, kas tasub minna vaatama või tasub minna vaatama. Kui elumuutev sündmus oli Georg, teie jaoks isaks saamine. See oli fantastiline, muidugi ma pean tänama siin oma abikaasat, kes tegelikult noh, ega see nii väga lihtsalt ei tulnudki, sest ta oli haiglas kolm kuud mõnes nii-öelda mari välja ja tollel hetkel oli haigla suletud, aga sinna juurde ei pääsenud. Me nägime teineteist aknast ja sai nagu ainult lehvitada. Ja üks väga tore naistearst oli, kes ikkagi õigel hetkel nagu tabas ära, et nüüd tuleb see laps keisrilõikusega nagu välja võtta. Ja muidugi fantastiline see, kui me ta kube mari koju tõime. Ma pole nii ilusat last näinud rohkem. Minu jaoks oli see vapustav need proportsioonid. Kuidas ta välja nägi, see pisikene beebi seal lihtsalt vapustav kunstniku silm. No ma ei tea, kuivõrd kunstniku silm või, või lihtsalt suur isaarmastus. Ma ei oska öelda, mis on, aga aga kõik need näpud, need varbad, need. No see oli minu jaoks lihtsalt, ta oli kunstitaevas, see oli meie mõlema kunstiteos. Mari missugused on teie esimesed mälestused? Minu lapsepõlv suures osas ka möödus sealsamas hiiul, kui ma olin viieteistaastane, siis me alles kolisime sealt ära. Aga isa just mainis seda, et kuidas ta, uisud ta siis minu üks esimesi mälestusi on kindlasti see, kuidas ma suusatasin Hiiu staadionil võisin olla kuskil kaheaastane, kui mulle pandi suusad esimest korda alla ja siis ma mäletan seda lund ja seda sinist taevast. Ja siis neid mingisuguseid rohututte seal, mis olid loomulikult noh, talvel, eks ju, kuidas nad välja näevad kuivanud. Et see on kindlasti üks üks esimesi mälestusi, aga siis on tükk tühja maad ja siis ega ma palju ei mäleta. Kuidas te kirjeldaksite ema ja isa missugused omadused ühe või teise puhul on silma jäänud ja rohkem mõju avaldanud teile? Ema ja isa igale igale inimesele, et nad on ikkagi väga-väga tähtsad inimesed jäävad selleks alati. Aga noh, ema, isa, mis neid ühendab, on kindlasti suur armastus üksteise vastu, et muidu nad ei, ei saaks niimoodi koos eksisite planeerida ja mõnes mõttes on nad väga sarnased ja mõnes mõttes on nad väga erinevad. Et mis mind siiamaani paneb, väga imestama on see, et kuidas nad suudavad olla iga päev 24 tundi koos ja seda juba nii päris meid aastaid, sellepärast et nad on koos ehitanud üles oma firma Boga. Kuidas isa päris noore inimesena tegi teoks oma eluunistuse, sinna see firma rajada teha? Nad tegid teoks selle, et sinna sai juurde aga see ateljee, kus nad tööd teevad iga päev need peavad olema sarnased sellepärast et muidu nad ei suudaks niimoodi koos eksisteerida, et mina, ma arvan, et praeguses olukorras, kus me kõik viibime, on meie jaoks, on see olukord on nii uus, aga nemad on kogu aeg selles olukorras. Mulle endale tundub, et kriitilised või dramaatilised olukorrad on need, mis kirjeldavad või seletavad inimese olemust võrdlemisi hästi. Et kui lapse- või nooruspõlves mari midagi niisugust ette tuli, millest hästi ei julge rääkida või noh, saad aru, et sellel on niisugune pahanduse mekk juures, mingi probleem on siis kumma jutule ja kes kuidas reageeris? Me oleme vennaga arutanud Jüriga, arutanud seda, et ega me vist väga palju pahandusi ei teinud. Üldiselt Me saime võrdlemisi hästi omavahel läbi. Poiss ja tüdruk, nagu me olime, suhteliselt suur vanusevahe neli aastat, et mõlemal olid nagunii-öelda oma sõbrad. Mõlemal olid omad mängud, omad mänguasjad ei kakelnud nende pärast kunagi. Nii et niukseid suuri pahandusi me lapsena ei teinud. Aga jah, minu pahandused hakkasid tõesti siis, kui tulid esimesed esimesed peigmehed juba kolmeteistaastaselt mul. Ja siis ma ikka vist rohkem, ma arvan, et ma rääkisin emaga enne. Aga noh, see ei ole alati nii olnud. Et ikkagi noh, ma arvan, et tütarlastel on väga tähtis see, et oleks ema ja et saaks ema käest küsida, eriti siis, kui algavad igasugused muutused organismis. Ja, ja sellised sellised uued, uued ja huvitavad mõtted, aga ma arvan, et me oleme suhteliselt hästi saanud jagada igasuguseid asju omavahel. Kuidas teie mäletate seda äratundmist, millega isa ema tegelevad? Siis, kui ma laps olin, siis ema ja isa ei töötanud koos, et siis nad töötasid sellel ajal ikkagi põhiliselt eraldi ja tegelikult ma mäletan, mäletan küll väga hästi oli ikka väga uhke tunne, kui isa oli ARSi peakunstnik ja ja kui me jääklass läks sinna ekskursioonile ja siis, kui seal savikillukesi ise kaasa, et oi, ma olin väga uhke ja ema töökohas ema töötas, tal olid erinevate kohad, aga ma mäletan küll väga hästi näiteks kõiki neid näituse avamisel, mis olid ja ja nendega ma olin kokku kasvanud nagu ja, ja, ja üks üks näituse avamine, mis oli emal oli siis Vabaduse väljakul kul ühes galeriis ja kui toodi neid lilli ja siis kuidas me neid Lillised disime, mina armastan õudsalt lilli ja siis see oli nii suur suur asi ikkagi, kui need näituse avamisel toodi alati neid lilli ja sai lillekimpe teha pärast teda ja kodus olid alati suured peod pärast neid näituse avamise ja, ja noh, see need olid ikkagi nagu sellised tähtsündmused, mida, mida tähistati sõpradega koos. Ja mulle tohutult meeldis juba siis nagu endast, vanemate inimeste seltskonda. Siiamaani on need ema ja isa sõbrad on ka nagu minu sõbrad või, või noh noh, muidugi nüüd me suhtleme vähem, aga, aga juba siis väikse tüdrukuna, mul oli nagu hästi hästi soe ja siiras suhe nende nende endast, põlvkond vanemate inimestega, et see oli, nad olid nii huvitavad, nendega oli nii huvitav rääkida, nendega oli huvitav mõtteid vahetada. Harilik ja minu abikaasa on tegelikult ju skulptoriharidusega, jätkab nagu oma isa isa rada ja, ja Ta teeb väga-väga vahvaid reljeefsed on teinud väga palju Tartu ülikoolile kateedri juhatajad, omaaegseid kirurge, terve auditoorium on tal neid tehtud ja ta on väga hea reljeefi tegijad. Kui mulle jutuajamise algusest õigesti meelde jäi, siis korra arutades neid ühiseid jooni käis vist läbi sõna temperament või midagi niisugust. Kas tahate mari selle kohta midagi rääkida, et tantsuplahvatusohtlik teatud olukordades emotsionaalsus mingisuguses võtmes, et kuidas te seda enda tunnetuse kaudu meile seletatakse? Ei, vastupidi, ma arvan, et isa on olnud alati selline hästi tasakaalukas, hästi-hästi vaoshoitud, hästi kohanev. Et, et selle võimesele kohanemisvõime ja, ja keskendumisvõime, ma arvan, et ma olen ka nagu pärinud isalt, võib-olla aga, aga, ja et temperament selles mõttes, et eks me mõlemad ikkagi selliseid son, kliinikud ole ja meile meeldib, kui on seltskond ja meile meeldib palju rääkida ja ja, ja noh, sellised toredad tõsised sündmused meeldivad meile ja koos olla, niisama ka on ikka väga-väga tore. Kui me räägime distsipliinist, siis kuidas see olukord kodus teil loodi, et lapsed oleks kuulekad, oli selleks vaja eraldi mingit tähelepanu. Mõnel on see vitsakimp kusagil kapinurgal. Kuidas teie kodus lastega kord või autoriteedi küsimus ka vanemate aadressil saavutati. Ja muideks vitsakimp oli meil täitsa olemas, ma mäletan siiamaani, kuidas sa seal kellakapis oli, aga see sealt välja muidugi ühe korra mina olen küll saanud, ema käest olen saanud küll vastu näppe, isa käest ma ei mäleta, aga aga et ma arvan, et ma midagi kaklesin vennaga või nääklesime omavahel. Igatahes ükskord on mu, see vitsakimp on, on näppude vastus käinud, aga aga üldiselt me olime. Mina ei teagi, kuidas meie olime ikkagi suhteliselt kuulekad, et kui meile öeldi ikkagi, et magamise aeg on, meil oli selline traditsioon, et me pidime kell üheksa õhtul olema voodis ja siis me kuulasime seda vikerraadio unejuttu koos. Et noh, see oli nagu nii loomulik asi, et see oli, see oli iga päev nii, muidugi kevade poole läks raskemaks, sellepärast et meile meeldis tohutult õues mängida ja siis me mängisime. Meil oli küll põhiliselt seal poiste seltskond poistekamp ja siis meie naabritüdrukuga seal kahekesi mängisime rahvastepalli ja siis luurakat ja ja siis oli meid üsna raske vist kevadel tuppa saada selleks õigeks ajaks. Aga kuidagi ikkagi me tulime, me kuulasime ja me teadsime kohe, et vot kell üheksa, me peame olema voodis. Vist olime ka, ma ei mäleta, et oleks nagu vastu rääkinud. Me oleme suutnud nagu vis sõna jõuga ikkagi neid neid lapsi panna ennast kuulama või kui ta ütles, et mida rahulikumaks jääd ja mida oskuslikumalt oskad nagu lapse lahti seletada, kui ta on midagi valesti teinud või millestki pole aru saanud ja vaadata seda nagu ka lapse seisukohalt, tähendab siin tuleb ikkagi mitte ainult enda seisukohta vaadata, vaid vaadata ka, miks, miks see asi on nagu sündinud mulle üldse meeldib alati vaadata ka nagu kahest aspektist nagu kohtus, nii et ikkagi, kes nii süüaluse seisukohta kui ka süüdistaja seisukoht siis leida nagu mingisugune kesktee. Ma ei tea, kas kunst on niisugune valdkond, vist pigem mitte, aga aga ta ei ole kuidagi tunnetanud nii-öelda suguvõsast tulenevat ootust või isegi kohustust mingilgi moel sama rada kõndida, et kui kõik ees on leidnud oma, siis kuidas nii. Mari ja Jüri No ma kõnnin sama rada, et selles mõttes, et minu põhiliseks uurimisteemaks keeleteadlasena on olnud siiamaani värvid ja värvinimed ja, ja kuidas neid värve väljendatakse erinevates keeltes, et tegelikult see uurimisteema jõudis minuni just tänu sellele, et et mu suguvõsas on kõik kunstnikud ja ma kindlasti tahtsin teha midagi, mis oleks kunstiga seotud. Ja, ja see, see on mind täielikult vallutanud see teema ja see uurimisteema ja see, see on muutunud minu jaoks nii hoomamatuks, nii suureks. Et mul on selline tunne, et kogu aeg on veel mingisugune erinev vaatenurk, kust seda saab vaadata ja ja, ja see on nagu selline armas, nii et ma ei, ma ei ütleks, et, et ma olen nii kaugele kukkunud, nüüd sellest kunstiteemast, et ma siiski olen nagu sellega seotud. Kui ma kasutasin ühes lauses nimesid Marja Jüri, siis see kõlab peaaegu nagu anekdoot. Kuskohast niisuguseta üdini lühikesed, selged konkreetsed armsad eesti nimetaja lastele said nagu häirikesega koos mõtlesime, et kui meil lapsed sünnivad, mina ütlesin kohe, et mina tahan, nüüd oleks ilus konkreetne lühikene eesti nimi, kuigi häiriks, seal oli pakkuda juurde sinna nagu, et oleks nagu kaks nime, aga aga tollel hetkel meil tundus väga naljakaid nimesid pannakse lastele ja minul tuli kohe see mõte, et ei kudunud tütar, siis on mari ja kui tuleb poeg, siis on Jüri ja selle nimega meie perekonnas on ka täitsa naljakas lugu. Mina näiteks olen olnud ka Jüri kuni keskkoolini, praktiliselt minu onu, kes sai noorelt hukka, oli Georg ja ma ei tea, kas sellest lähtuvalt ma kunagi emaga sellest ei rääkinud. Aga mind kutsuti lapsepõlves kogu aeg üriks. Põhikoolis ma olin kogu aeg Jüri ja kui ma läksin nüüd keskkooli, siis juhtus selline asi, et kes nagu ma ei tea kust kohast, lihtsalt teades, et ma olen Jüri kirjutas klassipäevikusse Jüri, kes vaatas nagu dokumentide järgi, kirjutas Georg siis näiteks matemaatikaõpetaja kutsus Giorgi kolm korda tahvli juurde ja ma ei saanud aru, keda ta kutsub. Alles kolmas kord ma sain aru, et see vist olen mina. Ja siis ma hakkasin vaikselt Georgiks muutuma, kui ma olin juba kunstnik ja, ja esinesin näitustel. Ma julenud sinna kirjutada Jüri, sellepärast et ma kartsin, et kui ostetakse töönäituselt ära, et mulle ei maksta rahasid välja, kui seal vale nimi all. Aga väga paljud noorpõlve tuttavad ja sõbrad ja ikka hüüavad, ikka mindi üriks. Kas vanaisa olla on väga teistmoodi, kui isa? Ja muidugi, see on hoopis parem mõju, kui isa oled. Sellepärast et see saab lastega tegeleda ja, ja samas saab lapse nagu tagasi anda ja siis on jälle vaba. Sellega ta selles mõttes on laste lapsed, nad on nii armsad, need kaks, kaks väikest kaunitari, nad on nii toredad meil aga noh, sees situatsioon on muidugi raske, eriti abikaasale, et reaalselt ei saa läbi käia nii palju, kui tahaks kallistada. Me oleme niuksed, kallistajad ja, ja lapsed meile nii meeldivad. Läbimari lõpetuseks võib-olla kirjeldate enda pilgu läbi emana väljakutseid praegu. Neid väljakutseid on üksjagu, et kuna ma olen ju Tallinna Ülikoolis õppejõud, siis, siis kõige raskem on ikkagi praegu see, et kuidas jagada oma tööaega ja seda aega, mis, mis on pühendatud lastega olemisele. Sellepärast, et oleme ausad, et ega, ega see nelja aastane nüüd hommikust õhtuni ju multifilme ei vaata, Ta ise ka tüdineb ära ja, ja et see on ikkagi suur väljakutse praegu, mille, mille ees me seisame ja ega see kümneaastane vajab ju ka täpselt samamoodi abi ja tuge ja motivad motiveerimist, kui ta peab piima ja oma koolitükke tegema, et, et see on ikkagi väga-väga suur väljakutse, mille ees praegu noored lapsevanemad seisavad. Ja, ja ma ei kujuta, et näiteks meie naabritel on on neli last, viies tulemas. Kuidas nemad, kuidas nende pereelu on organiseeritud, et annan au kõikidele, kellel on lapsed ja, ja kes on kes on tõesti paljulapselisest perekonnast veel, et kuidas nemad hakkama saavad, aga neid väljakutseid on, on, on ikkagi omajagu ja põhiliselt ikkagi see, et, et enne meil ei läinud ju aega ka selle peale, et me oleksime teinud kodus lõunas, ehkki näiteks või õhtusööki. Õnneks on nii, et abikaasa on mul hästi tore ja me oleme kodused kohustused ka omavahel kenasti ära jaganud ja kirja lausa pannud, need, need asjad, mis on, mis teha. Aga jah, ma, ma ka loodan, et varsti saab jälle inimeste sekka ja, ja ma pean ütlema, et ma tunnen väga oma tudengitest puudust sellepärast et nemad on siiski inimesed, kes pakuvad nii palju rõõmu ja nii palju koosloomet ja koos koos elamist, et selles mõttes mina isa ütles siin, et et näitlejad on need inimesed, kellel, kellel on vaja publikut, siis siis mina ka Ta jõuna ma tunnen, et mul on ka oma publikust, on mul puudus. Mul on mul puudus sellest, et ma saaksin reaalset tagasisidet neilt, mitte ainult seda virtuaalset tagasisidet, et nad oleksid mulle auditooriumis. Et me saaksime jälle üheskoos luua uusi teadmisi. Et sellest ma tunnen, tunnen tõesti praegu puudust. Te kuulasite saadet käbi ei kuku. Meil olid külas isa ja tütar Georg, pagatkin ja mari uusküla. Aitäh selle väga sümpaatse vestluse eest. Palun aitäh kuulajatele ka, suur tänu. Mina olen Sten Teppan, nädala pärast kohtume jälle.