Ma olen Sten Teppan ja mul on siiralt hea meel, et Te kuulate vikerraadiot. Täna on meiega isa ja tütar, kui jätame kõrvale 80. aasta jalgpallipropelleri ja vangitorni loo seostub Tiit Karuksi nimi on põhiliselt spordiajakirjandusega, aga nagu ta isegi tunnistab, ainult sellest jääb hingele väheks ja nõnda mahub huvide kõrvale muudki. Näiteks muusika. Abikaasa Annega on Tiidul kaks tütart, noorem on Triin ja isaga saatesse tulnud õdedest vanem on nepp. Need on eredamad hetked lapsepõlvest kasvamise lood Karuksi peres. Olge meiega. Tere tulemast vikerraadiosse. Tere. Tere. Ja Tiiduga on kaasas üks tütardest. Rõõm näha, tere. Liidul on teine tütar veel, kus, tema, mis eluala inimene. Teine tütar on Triin, tema on siis noorem tütar, lõpetanud Eesti kunstiakadeemia ja teenib elatist sisekujundajana. Ja on nelja lapse ema. EP. Kuidas sinuga? Mis valdkonnas tegutsete? Ma saan aru, et sport või ajakirjandus on nii õest kui sinust vist üsna suure kaarega mööda läinud. Ja kahjuks küll seda sõnaosavust meile kaasa ei antud. Hetkel on olukord selline, et ma olen kodune, meil on väike majutusäri, ma tegelen sellega. Ja põhiliselt tegelen meie kahe tütrega. Tiit, see ei ole nii nagu muusikutega, et kui keskkond on ikka väga klaverite, viiulite ja kitarride rohke, siis suure tõenäosusega lapsed maanduvad ka selles valdkonnas. Spordiajakirjandus päris nii ei ole, ma arvan, et ajakirjandusega päris nii ei ole, sest kui ma ausalt ütlen, siis mina sattusin ajakirjanduse juurde ka täiesti juhuslikult. Nimelt lõpetasin ma praeguse Tallinna ülikooli eesti filoloogina, tollal oli nimetus uhkem Eduard Vilde nimeline Tallinna pedagoogiline instituut. Ühesõnaga mind ootas õpetajakarjäär. Ja üks meie jõududest, kes tahtis mind tööle võtta pedagoogika teadusliku uurimise instituuti, ütles, et kirjuta enne ajakirja Nõukogude kool üks pikk lugu. Teemat ma ei mäleta. Ta, aga ma tean, et ma jätsin selle kirjutamata. Ja too õppejõud ütles, et sa oled üks igavene traatsaba. Silmainstituuti tööle ei võta, aga mõni aeg hiljem helistas, ütles, et, aga, aga teine võimalus, et raadio noortesaadetest tuli meie instituuti tööle üks noor naine. Ja praegu raadio noortesaadetes on koht vaba. Ja ma mõtlesin, et lähen proovin ja tegin kaks katsesaadet ühe lõigu tollasesse saatesse soli noortesaade tulipunkt, seitse kloostrimetsa rahvusvahelisest üliõpilasmalevarühmast ja teise kümneminutilise puhtalt oma tekstiga. Et noh, ütleme niimoodi kooliprobleemidest ja pärast seda võeti mind tööle ja tuli välja, patsutasin õigesse kohta. Aga spordiajakirjandus kui selline, mille kaudusid põhiliselt teatakse risteks, kas see on juhuste rida või, või see on see päris sinu kirg olnud? See tuli ajaga, sest ma tulin tööle raadiosse augustis 1970 aga 1972 nähti minu spordihuvi tol ajal juhtiv spordisaateid, et selline mees nagu Gunnar Hololei ja Müncheni olümpiamängude ajal aastal 1972 kutsus ta mind olümpiatiimi. Loomulikult. Ma ei käinud kohapeal Münchenis, vaid tegin mingeid lookesi siit Tallinnast. Aga sport on jah olnud huvi. Aga jah, mind peetakse spordiajakirjanikuks, aga ma olen alati öelnud, et ainult spordiga ei toidame oma hinge ära. Ja olen teinud ka palju-palju muud. Niiet ennastituleeriksilmite spordiajakirjanik, vaid ajakirjanik erus kindlasti üks, mis hinge toidab, on muusika ja sellega seotud teemat. Pole kahtlustki, et kui sa kõrvalt vaatad, oled sa märganud. Ma ei taha panna mingit edetabelit kokku, et kas muusika või sport kõnetab isa rohkem. Aga kuidas need tema elus jagunenud on, et paistab see kodus? Jaa, absoluutselt, oma lapsepõlvest mäletan seda, et kõik spordivõistlused, mis tol ajal toimusid oli meil telekas kogu aeg lahti või siis isalik kusagil võistlustel kohapeal ja siis oli veel ikkagi telekas lahti. Ilmselt Me kuulasime raadiot sinna kõrvale ja samamoodi on ka kogu aeg muusika kodus mänginud siis tema lemmikud. Millise tunde see sinus tekitanud on, kas tänu sellele on maitsesarnane isaga? Ja see on kindlasti hästi palju mõjutanud aga ütleme, et omal ajal olid mul kindlasti omad lemmikud ja tänapäeval on mul ka kindlasti omad lemmikud, keda võib-olla isegi väga ei armasta. Aga meil on ka ühiseid, selliseid asju, mida me mõlemad kuulame ja, ja see on kindlasti mind mõjutanud kindlasti selles suunas, et, et mulle meeldib tegelikult siuke rokk-ilik muusika. Mõjutanud, on palju ja kindlasti see igasuguseid spordiasjad on ka mõjutanud, sest et mul ei ole midagi selle vastu, et spordivõistluseid vaadata. Seda ei kuula iga pereema käest. Aga Tiit, kui sa mõtled, äkki ei ole enda positsioonilt seda lihtne teha, aga kui räägitakse lastest perekonnas, siis aeg-ajalt kasutatakse niisugust väljendit nagu isa suust kukkunud või kumb on sinuga sarnasem või, või missiooni sa märkad? Sarnaseid jooni on nii Epus kui triinus minuga. Aga ma nüüd ei julge öelda, kumba sa rohkem võib-olla mingil määral triinus on. Sarnaseid jooni rohkem, mis need esimesed asjad on, mis su enda jaoks meelde tulevad või mida sa tähele paned? Triin armastab nokitseda mingi asjade kallal ja mina olen ka inimene, kes meelsamini tegutseb või noh, ütleme suurest rahvahulgast eemal ja teiseks, et ma võtan väga raskelt omaks uusi Ta vaid, ja minu meelest ka Triin võtab, ma ei tea, kas Sepp on nõus sellega, et uusi tuttavaid küllalt raskelt omaks, aga ega Vistebki väga kergelt ei võta tuttavaid omaks. Nii et vaatamata sellele, et ma olen 42 aastat töötanud ajakirjanikuna igapäevaselt vaatamata sellele, ma hindan väga privaatsust, esiteks ja teiseks ma hindan väga oma pereringi. Mida aasta edasi, seda tähtsamad on mulle lähedased. Minu pere Street olete Tallinna kesklinnapoiss ja ma peaaegu ei usuks seda, kui ma vaatan sinu ühe varem ilmunud raamatu fotosid elu nagu kümnevõistlus, kus mul on selgelt silme ees pilt sinu koduhoovist ja selle põhjal tõesti ei söandaks arvata, et sündmuste tulipunkt on Tallinna kesklinn. Mispärast, sest mulle on jäänud Silmet puumajad, sisehoov, kruusahunnik ja midagi niisugust, ehk see ei ole tänavavaade, aga niisugune sisehoovi vaade sellepärast aga sellest sisehoovist likvideeriti laastukuur, sisehoov tehti puhtaks, sinna istutati muru, seal oli meil maja seina küljes korvpallirõngas, me saime seal mängida korvpalli. Me saime seal isegi natukene joosta, jalgu palli mängida, et see sisehoov ja see mälestused nendest aegadest. No need ei kustu, see oli Liivalaia tänav tänane tollal Vene ajal oli ta revolutsionäär Viktor Kingissepa nimeline tänav ja tõesti kahekordne puumaja. Aga ta oli siiski kesklinn, võib-olla mõjus mõneti agulikult. Just sinna ma tahtsingi jõuda, see kaugeltki ei ole miinus, vaid pluss, et oli võimalik Tallinna kesklinnas selline olukord pildistamisel tekitada, et sa ei saa aru, et sa oled sisuliselt liivalaia tänava ääres. Aga võimaldas seal niisugust rahulikku üleskasvamist ja, ja noh, ei ole selline kesklinnasagin sind eluaeg saatnud. Tähendab, Kingissepa tänava liiklus oli tollal juba tihe, aga ega seal mingisugust erilist saginat ei olnud, nii et ma oma minu lapsepõlve ja poisipõlve aastatega olen ausalt öeldes väga rahul. Aga maaeluga olin ma väga hästi kursis, sest kõik koolivaheajad. Me veetsime ema sünnikodus. See oli siis Lääne-Virumaal Simuna vallas avanduse külas. See oli vist tollal Väike-Maarja rajoon, nii et ma sain üsna kiiresti aimuga maa töödest näiteks ja maaelu ei olnud mulle absoluutselt võõras. Aga tegelikult oma olemuselt olen ma kahtlemata linnamees ja ja olen kindlasti just Tallinnaga väga rahul, sest Tartu mulle ausalt öeldes ei istu. Aga missugused on su esimesed päris isiklikud mälupildid? Isiklikud mälupildid on kindlasti oma vanaemast, oma vanematest. Ja üks mälupilt on see, kui ma olin kolme ja poole aastane ja istusin pliidi ees isapoolse vanaema süles ja see oli meeletu turvatunne, mida ma tundsin. Ma tundsin, et ma olen kaitstud ja hoitud, ma ei tea, kuidas see tunne tekkis ja võib-olla ka sellepärast kandus mu täiskasvanu aastatesse, et sellest on olemas üks foto. Ja see foto on siis ka mälestusteraamatus. Ja linnas tundsin ma ennast väga hästi. Mu vanemad olid kaotanud kodu 1944, nende kodu asus tollases raudtee tänavas, täna on see tehnika tänav ja märtsipommitamises jäid nad oma kodunt kodust ilma. Ja, ja siis kolisid pärast sõda just sinna samasesse, Kingissepa tänavale. Sel ajal, kui märtsipommitamine oli, oli isa Venemaal Jaroslavlis. Algul oli ta tööpataljonis pärast kunstiansamblites tuli pärast sõda tagasi kodu enam ei olnud, aga siis koli tee sinnasamasse Kingissepa tänavale ja ja see on üks tõelisi positiivseid lapsepõlve mälestusi. See aeg lapse ja poisipõlv just sealsamas natukene kesklinnast eemal, natukene agulikus paigast. Sa mainisid märtsipommitamist, kas sul on endal ka mingisuguseid killukesi sellest üsna hiljuti läbi saanud sõjast? Või siin kesklinnas on rohkem see lapsi juba ei puudutanud kuidagi. No ma arvan, et lapsi see otseselt ei puuduta. Tänud, aga meie suure toaahjul olid märtsipommitamise jäljed ja isa ja ema seda mulle rääkisid, ütlevad siia need pommide killud olid sinna tulnud, aga suuremaid purustusi ei tekitanud. Mis sõnadega sa atmosfääri oma lapsepõlvekodus, tiit, kirjeldad, õhustik, õhustik oli erakordselt positiivne, ma väga armastasin ja hindasin oma vanemaid, kuigi võib-olla ema paljudes asjades muretses üle. Aga noh, ta oli sõja läbi elanud sõja ajal oli tütre kaotanud ja nii et ma saan aru tema tema muretsemisest, aga õhustik, ma julgeksin öelda, oli helge. Ehk siis loen siit välja, et sul on olnud tõde, keda sa ei ole näinud. Ei, ei, ei, ta läks ära sõja ajal 43. aastal see üle muretseme näkse, tood meile ühe või teise näite, kuidas seda mõista, milles see väljendus? No ma toon ühe näite. Ma olin vist kas 10 või 11 aastane ja ma käisin kesklinnas tänasel Kaarli puiesteel, kus nüüd on autoparkla, olid tenniseväljakud ja talvel hokiväljak ja maalin hokifänn poisipõlvest peale. Ja käisin hokit vaatamas ja saabusin koju kokkulepitust hiljem. Ja ju siis hiljem ka päris tunduvalt. Ja ema ei lasknud meid sisse. Ta ühesõnaga tahtis mind sellega karistada toogsale kinni, toa uks oli kinni, sisse ei lastud ja sisse sain ma pärast seda, kui meie naabritädi oli emaga pidanud läbirääkimisi ja siis ema ema laskis mind sisse. Ja noh, see ka, et, et kui, kui kujula hiljem, kui keegi lubaks hiljem koju, tuli, siis ta väga närveeris, alati oli näha, et talle olid sõda ja sõja ajal toimunu väga-väga tõsiselt mõjunud. Seesama olukord, mida sa kirjeldasid, kui sa hiljem lubatust hiljem koju saabusid, oli see sinu moodi või pigem, mitte ei olnud minu moodi. Ma olin väga korralik poiss. Nii, sellest tahaks rohkem kuulda. Mis annab sulle võimaluse seda öelda. See, et ma ei olnud ulakas poiss, ma õppisin päris kaua viitele, hiljem viitele ja neljadele. Esimene kolm tuli tunnistusele kaheksandas klassis ja ma hakkasin tegema kuskil 12 13 aastaselt kergejõustikku, läksin trenni, nii et ausalt öeldes pättuseid ei tulnud nagu kõne alla, ainukene meil oli kõrvalmaja venelastega teatud erimeelsusi, aga seal põhimõtteliselt nagu füüsilise vastasseisuni asi ei olnud, põhiliselt oli verbaalne vastasseiskorra oli niimoodi, et ühesõnaga kuuri katuselt viskasid kivi. Nii et mul kivi lendas suhu ja hambad kasvasid natuke Buzeri. Ja noh, ütleme selliseid verbaalseid lahinguid venelastega oli küll, aga et me oleksime füüsiliselt kokku läinud, et seda ma ei mäleta. See vist oleneb küllalt palju seltskonnast ka sul vedas siis seltskonnaga, kus sina olid jah, ja võib-olla seltskonnal vedas ka minuga, võib-olla ka niipidi, ma ei oska öelda kumbat pidi seda öelda. Ei, mul olid väga toredad sõbrad. Noh, minu kõige parem sõber oli hilisem rallisõit Jeans kulgeve. Temaga sõprust lasime ikka väga tõsiselt, kuigi meie huvid olid erinevad, mina olin ikkagi paadunud humanitaaroma olemuselt, aga tema oli rohkem nagu reaalalade inimene. Ja kui me saime jalgrattad, siis kui mu jalgrattaga midagi juhtus, siis ants nagu nokitseb selle kallal, mina. Mina eriti ei viitsinud kätt külge panna ja minu kohta on öeldud nii, et sul on suuline tegevus tunduvalt tugevam kui käeline. Ja selle kuldse tsitaadi on poetanud, kes minu lugupeetud abikaasa Anne pärast seda, kui Salite, millega hakkama saanud tähendab pärast seda, kui ma ei olnud millegagi hakkama, saab, ma arvan. Et kui sa kuulad neid isa meenutu, siis kõlavad need jutud sinu jaoks loogilised ja arusaadavad. Ja eriti see viimane, see suulise käelise tegevuse nii-öelda pooled nii särjed, ema parandas autot, värvis akna raameri naelu seina ja isa aitas kõrvalt jutuga kaasa. Aeg läheb kiiremini. Ja töö edeneb. Sa peaksid mäletama vist Tiidu vanemaid oma vanaema ja vanaisa. Ja väga hästi, sest me elasime koos, vanaisa suri, kui ma vist olin 8980 november ja vanaema suri, siis ma olin 20, midagi 26, vist lausa 26 ja nii et mäletan neid mõlemaid hästi. Kui tõsine tihese suhe selles plaanis üldse oli, et perekonniti on see väga erinev, mõnikord vanavanemad võtavadki lapse kasvatamise või lapselapse kasvatamise üle teinekord nad väga ei sekku, et kuidas teil oli, et kas sinu õe tegevust kuidagi mõjutas. Ja sellepärast, et ma mäletan niisugust, võib-olla siukest, üldisemat pilti, aga teine asi, kui ma läksin kooli samal aastal suri, eks, ja siis tema käis mulle hästi palju vastaskoolis. Aga vanaema, tol ajal ta veel töötas, ma ei mäleta, mis ajal ta töötamise lõpetas, et ta oli kodus ja ta oli nagu kogu aeg olemas, ehk siis lapsed jõuavad ikka varem koju kui vanemad, siis ta oli nagu meil kogu aeg olemas. Ja, ja see muretsemine ja see asi oli ka kindlasti olemas, millest isa enne rääkis, et ta tegi meeles, söögid valmis ja, ja muretses kogu aeg, sellepärast, et millal ja kuhu ja millal me tuleme ja sellised selline ja ta oli. Tiit, kas need heaks poisiks olemised lapsepõlves tulid sul kusagilt sisemusest või kujundati seda kuidagi koduse ranguse ja korra ka ka, et kas see oligi nii, et kellaaja peale peab kodus olema, sinna lähed, sinna ei lähe, nii. Annan põikleva vastuse, nii ja naa. Tähendab, eks minu natuur ilmselt oligi selline. Et ma tegelesin nende asjadega, mis mulle kõige rohkem pinget pakkusid ja ütleme, ulakust pättuste tegemine nende hulka ei kuulunud, aga noh, ema oli selles mõttes ranged, tal korter oli alati väga puhasta, hoidis korda ja nii edasi ja nii edasi. Aga mingisugust, ütleme psüühilist survet ei isa ega ema poolt ma küll ei tundnud. Ma lihtsalt olin selline. Mida selle aja poisid Tallinna kesklinnas teha said ja teha tahtsid? Oi, teha oli palju. Me mängisime palli pidevalt. Kas viit miinust viskasime korvi suunas palli või mängisime jalgpalli ja hiljem juba kujunes jalgrattasõit. Tähendab, kui me saime rattad, siis meil kujunes üks selline päris eluohtlik ring, kus me aja peale sõitsime, ühesõnaga keerasime Kingissepa tänavalt Tatari tänavale, tegime ringi veereni tänava kaudu uuesti Kingissepa tänavale ja siis finišeerisime, kusjuures liiklus toimub. Kingissepa tänav oli juba tollal üpris tiheda liiklusega tänav ja sõit sõitsime aja peale, seal siis me sõitsime aja peale. Lastestaadionil Suur-Ameerika tänav on tänav, nüüd nüüdisajal oli üks ring seal, sõitsime aja peale siis oli nõmmel üks ring kaldkurvidega. Päris kaugel ratastega käisime ja loomulikult kooli ajal sai väga palju käia suusatamas, see oli enne seda, kui ma läksin, Aleksander džiikini kergejõustikutreeningutele. Me läksime, panime suusad alla, veereni tänaval sõitsime välja Ülemiste järve äärde ja sealt suuskadega, siis järve kaudu mustamäele ja tagasi kujunes selline liikumisharrastus ja mina ja sõbrad ja ei tulnud sellist mõtet, et mingisuguseid erilisi lollusi teha. See võistlemine seal nüüd sind iseloomustada. Ta pidi ikkagi sekundite või minutite peale võidu kihutama või, või see ei, see ei iseloomusta mind. Ega mul ei olnud tähtis see, et ma nüüd kedagi võitsin või kellelegi kaotasin. Ja noh, näiteks hiljem, kui ma olin juba ajakirjanikuna töötanud ja kui me käisime paar korda nädalas korvpalli mängimas suuremale osale meestele oli tähtis see, et see 30-ni mängisime tavaliselt 30 punktini, et ilmtingimata võitu. Aga minul oli selle kõrval peaaegu sama tähtis see, et anda mõni ilus sööt, et teha mingi ilus pette. Nimetagem seda kasvõi mängu iluks. Mis on Tiit, sinu eredamad mälestused kooliajaga seoses sa hindeid juba mainisid, läks üldiselt päris kenasti. Olid sa õpetajatega sõber või nemad sinuga? Ei, sõber, ma ei olnud kindlasti, sõprus on midagi muud, aga ma austasin õpetajaid alates oma esimesest õpetajast Melanie otsast. Kes on tuntud psühholoogi Tõnu Otsa ema ja mis oli väga tähtis. Ma käisin tollases Tallinna teises keskkoolis esimesest kuni 11. klassini ja lõpetasin kooli 1964. aastal. Noh, see on siis reaalkool. Oli tähtis see, et seal minu ajal oli veel päris mitmeid eestiaegseid õpetajaid, kes sisendasid meile seda reaali vaimu ja me võtsime selle omaks. Me saime aru, et reaalkool on üks väga-väga äge äge kool ja eriti võimas mees oli meie joonistus ja joonestusõpetaja Voldemar Vahar. Tema oli ehe eestiaegne mees ja neid eestiaegsed põhimõtted. Ta ei tea reaali põhimõtteid. Reaaloli teatavasti poiste kool. Ja ka minul õnnestus esimene klass läbida veel sel ajal kui reaaloli viimast aastat viimast õppeaastat poiste kood. Ta sisendas meile selliseid põhimõtteid ja nimetan veel, et Tallinna kunsttööstuskoolis õppis ta koos Eduard Wiiralt, ega see ütleb ka juba midagi. Ta viis meid kunstinäitustele, ta rääkis meile reali traditsioonidest ja see mees oli väga-väga tähtis minu kujunemises. Ma tooksin siin mängu veel ühe isiksuse. See oli meie kehalise kasvatuse õpetaja Aleksander Prikk. Ka tema oli see mees, kes väga palju minu ilmavaadet kujundas. Tema oli inimene, kes oli kehalise kasvatuse fänn, aga ta nagu andis meile edasi laiema teadmise elust. Ja tema sisendas meile, tähtis on omandada korralik haridus, tähtis on, tähtis on õppida. Ja reaalkoolis tollal õppimine oli väga-väga au sees ja ma julgeksin veel ühte asja öelda, et sellist nähtust nagu koolikiusamine minu ajal reaalkoolis küll ei olnud. Puudus selline selline nähtus. Ja kool andis lihtsalt selle baasi, et tähtis on noh, inimese juures, see, et oleks nii füüsiline kui vaimne pool väga hästi tasakaalus. Vot selle ma sain kindlasti reaalkoolist kaasa, kuigi kaheksandast kuni 11. klassini, siis kui ma käisin juba hoolega kergejõustiku trennis sel ajal läksid mu hinded alla. Ja hiljaaegu ma vaatasin oma keskkooli lõputunnistust, et seal on põhiliselt kolmed. Kui palju kodus üldse sellised teemad omavahel arutlusel olid? Et mida peale hakata ja kuidas meie poiss peab olema? Ei arutlusel, väga palju ei olnud. Ma mäletan ainult seda, et kui ma sain kaheksandas klassis lõputunnistusele esimese kolme, see oli inglise keel kusjuures mulle pandi kolm niimoodi, et mul oli kolmel veerandil oli hinne neli ja ühel veerandil kolm. Aastahindeks pandi siiski kolm, meie klassijuhataja ja inglise keele õpetaja Vivika Mitt pani mulle sellise hindama, küsisin, miks ma kolme sain, mul oli kolmveerandit ju neli ja üks kolm ja selle peale ütles ta, aga sellepärast, et sa karuks oled laisk nagu kapsauss. Mina nagu rohkem ei protestinud, selle peale olen, siis oled, aga igal juhul, kui esimene kolm oli tunnistusel, siis ma ei tea, kas sellest tingitud, kuna et ema sai kuskile õlga, närvipõletik. Aga ma arvan, et see esimene kolm võis teda mõjutada. Dramaatiline, kas sa siis olid juba Tiit ise? Nokitseja õppimise mõttes ehk need asjad olid kodus sinu enda teha ja ei olnud kedagi vaja juurde? Absoluutselt abiks? Mitte kunagi, mitte kunagi ei olnud seda võib-olla paari asja tollal, kui oli selline õppeaine nagu käsitöö või tööõpetus, siis tuli vist midagi midagi õmbluspärast ka teha. Seal emal natuke aitas. Kui sa mõtlete, et enda kooliajale tagasi, siis kas isa pidas vajalikuks, oli selleks üldse põhjust sekkuda või aidata kuidagi mingil moel või see oli ka teil õega enda nokitsemise teema rohkem? Ja meelisega enda nokitsemise asi, et loomulikult, kui meil oli abivajaja, me küsisime, siis me saime. Aga põhimõtteliselt vanemad väga ei sekkunud meie õppimisse. Meil ei olnud väga õppimisega probleeme. Meil oli pigem selline selline toetav keskkond, et meilt ei oodatud midagi Is midagi siukest, üleloomuliku või midagi, et me saime asjadega hakkama ja vanemad olid sellega rahul ja pigem innustasid, toetasid. Siin saates ma sageli kasutan külalistega rääkides sõnu, kasvatamine ja kasvamine tekitab mingit emotsiooni just oma vanematele mõeldes, et on nende käekiri kuidagi silma paistnud või on see nähtav nii-öelda. Ma arvan, et see nähtav mingis mõttes nagu nähtamatult kombel, et kasvamise keskkond mõjutas, aga meid ei mõjutatud kuidagi niimoodi, et see, et me oleks seda. Ma ei oska öelda köögis midagi sõnaliselt või, või kuidagi nii, et see lihtsalt oli selline keskkond, mis meid mõjutas, selline mõnus, turvaline ja toetav keskkond. Halba politseinikku ei absoluutselt head. Aga kas üsa torises, mõnikord isa ei Torisenud ja, ja ma just mõtlesin ka selle peale, eile isa käest küsisin, on sul meeles, et sa oleksid muga kunagi riielnud või midagi karjunud või midagi sellist, et mina ei mäleta seda. Et ta oli hästi rahulik, meeletult rahulik ka näiteks kui mingi koolide suhtes temalt nõu küsida, ma ise näen seda täna, et kui minu lapsed küsivad, siis tihtipeale lähen närvi, kui pikalt peab midagi seletama, aga tema puhul seda mitte kunagi, ta oli meeletult rahulik, meeletult kannatlik ja kui ta noh, ütleme siis meiega, rääkis, tegeles, siis ta tegeles nagu nagu 100 protsenti sellega just nimelt et ei vaadanud kuskile kõrvale, ei üritanud ruttu toast välja minna või midagi, et ta oli nagu olemas, reaalselt kohal. Ma ei taha kasutada seda sõna, et me oleme oma lapsi kasvatanud, meie lapsed on kasvanud ise selles keskkonnas, mis nende ümber on loodud. Aga võib-olla jah, vanemad, eriti ema püüdis nagu rohkem võib-olla sõnaliselt suunata või, aga, aga see, mind see mind ausalt öeldes eriti ei mõjutanud. Ja nüüd vanuigi. Ma olen täheldanud ühte asja, et ma muutun üha rohkem oma ema sarnaseks, tähendab ma võib-olla mõnede asjadega natuke muretsen üle täiesti põhjendamatult. Põhiline on see keskkond, millest laps saab oma nii-öelda algteadmised ja, ja ta näeb, millised on tema vanemad. Kas vanemad on otsekohesed, kas vanemad on ausad, millised on vanemate elupõhimõtted ja neid ei ole vaja hakata võib-olla liialt palju sõnastama. Kui sa tegid väikese vihjet ema midagi ikkagi sõnades püüdis suunata või, või kuidagimoodi siis siis mida see puudutas, oli see just küsimus, mida sa oma eluga peale hakata või midagi ei, põhimõtteliselt oli see õppimise küsimus. Kuidas oma valikut üldse tegid, mis on selle taust? Kui paistavad keskkooli või gümnaasiumi lõpuaastad, kuhu suunas liikuda? Oli see sinu jaoks lihtne aeg oli peamurdmist. Minu jaoks oli see nii lihtne kui ka keeruline. Ma mainisin juba, et ma käisin kuus aastat Aleksander Tšikinil juures kergejõustikutreeningul algul harjutasin tõsiselt, aga kui ma olin seitsmeteistkümne aastane, siis me käisime kehakultuuri dispanserisse arstlikus kontrollis ja siis fikseeriti mul kõrgenenud vererõhk mis on saatnud münte, kogu elu magab, praegu pean vastavaid arstimeid tarvitama ja, ja ma ei saanud enam sellise koormusega harjutada. Noh ütleme tänast terminitega rääkides võisin tegeleda tervisespordiga. Koormustega harjutada ei saanud. Aga meie treener Aleksander džiikin ütles meile niisuguse tõe poisid, tähtis ei ole see, kuhu te jõuate, te olete kõik margimehed, kui mittespordis elus ja tõsised noormehed lähevad ka TPIsse Tallinna polütehnilisse instituuti, TPI jäi, siis sealt sulle jumala jäi kõrvade vahele ja ma läksin Tibki tippi ja ma raiskasin seal ära kaks aastat raiskama on teatud tähendusega sõna. Raiskasin selles mõttes ära, et ma mul kulus kaks õppeaastat selleks, et aru saada, et see ala mulle ei sobi, ma õppisin ehitusteaduskonnas, autoteed ja sillad on eriala, jumal tänatud, et see eriala minust puutumata jäi. Mõnigi sild oleks võinud kokku variseda ja siis tulin ära. Ja siis mõtlesin, et ikka humanitaaria sobib mulle. Ja siis tegin sisseastumiseksamid Tallinna Pedagoogilise instituuti, erialaks eesti keel ja kirjandus. Läheme korraks veel tagasi sinna tšikini aegadesse ja see kõrgenenud vererõhk, et ta oli see sulle moraalselt tagasilöök, see teadmine või kui suur ambitsioon nii-öelda spordipoisina oli? Ei, ma teadsin, et ega mul erilist annet jõuda kuhugi tippu ei olnud. Nii et see tagasilöök ei olnud see selle tõttu ka väga suur. Ma harjutasin muidugi hoolega, aga ilmselt, et sai natuke ületreenitud, sest tollal ma olin oma sisuliselt praeguse pikkuse juures võib-olla kaks senti olin lühem või poolteist senti kaalusin kuskil 65 kilo, niisugune pliiats ja siis me uusmeremaalaste eeskujul suurendasime treeneri selja taga oma kilometraaži aga nähtavasti serboniga mulle põntsu. Et ma olin lihtsalt füüsiliselt nõrk ja siis tuli see vererõhk ja siis tuli tuli spordist loobuda. Tähendab ise, aga ega ma kuhugi ei oleks jõudnud, ma magasin midagi maha või ma lihtsalt ei saanud aru. Uus-meremaalaste eeskujul suurendasite kilometraaži pääsnaga Piitersnell ja nende koolkond. Nad jooksid kuus väga palju kilomeetreid, see oli siis isegi viie-kuuesaja ringis ja siis meie ka nendel oma nii-öelda metsajooksudel hakkasime tasapisi noh, nagu kilomeetreid suurendama, aga mulle see ilmselt ei sobinud, ma arvan, et see võis mulle põntsu panna. Aga võib olla ka lihtsalt oli mul geenidesse kõrge vererõhk, kõrge vererõhk oli ka mu emal Nõukogude armee tundis sinu vastu huvi, tundis korduvalt. Sina reageerisid sellele, kuidas kuidas öelda, ma olen kaks korda olnud kogunemispunktis üks kord kogunemispunktis hiiul. Kunagi oli see hiiul ja teinekord kogunemispunktis Lasnamäel ja mõlemal kollar koju naasnud. Aga see oli mingil määral malemäng Nõukogude armeega, mul on kogu aeg kõrge vererõhk olnud, aga selle vererõhuga nad oleksid võtnud mind kasvõi mitteriviteenistusse, aga mul oli paar head tuttavat, kes mind natukene aidata tahtsid ja selle tõttu jäi mul nõukogude armees käimata. Ja teinekord oli mul niimoodi, et mul oli kõrge palavik, aga sellegipoolest tuldi mulle konvoi ka koju järele. See oli siis juba, kui Epp oli meil olemas ja ja, ja mu abikaasa Anne ootas Triinu. Ja siis mu äiapapa pidi viima komissariaat haiguslehe, aga ta ei läinud kohe hommikul sinna selle haiguslehega ja siis tuldi mulle konvoi ka järele ja käsutati autosse ja lubati vangi panna, kui ma nendega kaasa ei lähe. Ja siis ma läksin Lasnamäele, seal pandi kraadiklaas, oli 39 ja veel mõni pügal ja siis saadeti mind koju tagasi. Tähendab, see oli siis see aeg, kui ma juba töötasin Eesti raadios ja sõjaväe piletis. On selline venekeelne märge. Sõjaväepilet on mul siiamaani alles Nõukogude njabutšemmeeriada vōi, mis eesti keeles tõlkides tähendab välja õpetamata reamees. Kui sa mainisid juba Tepp oli olemas, siis kuidas sa abikaasa Annega tuttavaks said? Abikaasa Annega sain ma tuttavaks pioneer laagri praktikal aasta oli 1968 ja tulevased õpetajad pidid tegema ka läbi praktika pioneer laagris. Mina olin seal abikasvataja rollis ja Anne, kes oli lõpetanud Tallinna 46. keskkooli 10. klassi, oli seal kunstiõpetaja rollis, noh see tegemist oli kooliga, kus oli kunstiõpetus ja kus on väga tuntud kunstnike võrsunud. Ja seal saime tuttavaks ja hakkasime koos kõndima ja ja 1971 abiellusime, nii et, et see oli Käsmu. Selle koha nimi. Varsti sündis epe. Kuidas sa mäletad seda päeva või ööd? See oli hommik. Mu isa saatis sel päeval anne haiglasse ja siis samal päeval sündi, sepp, mulle anti teada. Ma olin tööl. Ja siis loomulikult värske ema Anne juurde ei pääsenud. Nõukogude ajal. Siis saatsin talle kirjakese ja saatsin talle lillekesed ja nii need asjad olid. Et missugused sinu esimesed mälupildid siit maailmast on. Aga ütleme, et siukseid, konkreetsemaid mälestusi, kus, kus ma juba mäletan niisugust nagu pikemat perioodi minu arust on need mul kuskil, ütleme seal Q7. No üks asi, mis mulle meenub, on see, et kuna isa oli hästi tihti ära siis oli see isa ootamisega seotud ärevus. Ja Me olime suvel tihti õega maal. Kuna vanemad pidid tööl olema, siis me olime maal pikalt praktiliselt vistele suva. Ja jälle ema isa oodates, kui nad siis lõpuks saabusid. Ja tõid mulle uued valged tennised. Ma olin üliõnnelik nende saabumise üle ja üliõnnelik nende uute valgete tennis tööle minema, siis pidin kohe jalga panema ja jooksma naabrilaste juurde üle kartulipõllu neid näitama. Ja kahjuks pärast seda nad enam ei saanud kunagi valgeteks tennisteks. Ja teine asi, mis mul on meeles, see oli minu enda sünnipäeval isal jälle ära olnud tükk aega ja tuli tagasi täpselt minu sünnipäeval, kui toimus ka niisugune väike pidu ja me olime lastega õues. Mängisime ja minuni jõudis info, et isa on koju jõudnud ja siis ma suure jooksuga tulin koju ja kukkusin trepi peal oma käeluu katki. Et, et need on kõik sellise nagu ärevuse ootusega seotud need esimesed siuksed, mälestused, konkreetsemad mälestused. Aga teie kodu moodi siis ei olnud, et kui valged jalanõud käivad kartulipõllust läbi. Sellest skandaal sunnib. Ei absoluutselt ei olnud. Eks nad võib-olla ma arvan, muigasid ja pigem naersid selle üle, kuigi tegelikult tol ajal oli igasuguseid asju väga raske saada. Aga igastahes ei olnud see mingi katastroof. Kas sa lapsena mäletad ka seda, et asjale raske saada või et hing ihkas midagi, mida lihtsalt ei olnud võimalik? Ja muidugi mäletan, telekast oli näha igasuguseid huvitavaid asju, mida mida saada ei olnud võimalik. Alates ajakirjadest näiteks üks asi, mida ma hirmsasti oleks tahtnud, oli ajakiri soosiki. Muusikaajakirja. Loomulikult see materiaalne külg oli, oli ikka hoopis teistsugune või ütleme nii, et materiaalne taust oli kardinaalselt teistsugune ja ma mäletan veel epu ja Triinu lapsepõlvest ühte momenti. Anne õmbles tüdrukutele kombine soonid ja Schmidt oli võetud siis ikka noh, need välispidiselt olid need kombinesooni sellised nagu praegustel lastel, kes käivad lasteaias või koolieelikud on seljas, on ja ta õmbles need nii ilusad, et tädid käisid küsimas väljast, et kust need hankinud olete, ta rohelise riide muretses ja õmbles, need kombinatsioonid ja tüdrukud nägid nende kombinatsioonidega ülimalt kaasaegsed välja, laps võib minu meelest sellise kombinatsiooniga praegugi välja minna, ma võib-olla ei ole nõus sellega, aga ma olen täiesti nõus. Et see oli, see oli kõva sõna, käidi küsimus, et kust on hangitud need kombinatsioonid? Me elasime mustamäel, elame tänaseni Annega mustamäel ja tollal oli mustamäel hästi palju lapsi. Praegu on märgatavalt vähem lapsi meie majas juba Akadeemia teel. Oli neid lapsi, kes koos mängisid ja kellest hiljem sõbrad said ja mõned sõbrad on võib-olla tänaseni jäänud, neid oli palju. Et kuidas ta õega klappisite nendel aastatel, kui inimesed ikka oma piire kehtestavad ja ja paikapanevad 11, et oli teil eriarvamusi. Ja oli küll, meil oli eriarvamusi, aga samas õde minust noorem, kui kusagil tekkis probleem, et ma nägin, et, et minu õele tehakse ülekohut, siis minus tärkas selline kohutav sihuke kaitseinstinkt. Et jah, Me võisime kakelda, aga tegelikult me hoidsime ikkagi kokku ja tänaseks päevaks oleme me hästi lähedased ja ma arvan, et me räägime vähemalt kaks korda päevas telefoniga ja arutame omavahel kõik läbi. Aga Jastist tol ajal oli hea kuidagi seal kaks aastat, vanusevahet tundus hästi suur. Täna see on nagu olematu vanusevahe, aga siis tundus, et noh, ma olen ikkagi tunduvalt vanem kui tema ja ja noh, ütleme, et temaga ikkagi tittede seltskonnas liikuma. Aga ma arvan, et meil on niisugune nagu, nagu sõnelemine, et me otseselt niimoodi kättpidi küll kaklema ei läinud. Aga ma olen ükskord lõhkunud ühe tema asja ära sure vihaga ta oli sihuke nikerda ja siis ta oli valmistanud sihukese pisikese kotikese ja siis ma tõmbasin selle suure vihaga katki. Selliseid asju juhtus aga mitte palju, pigem oli siuke kangeks. Ma usun tänaseks päevaks kindlasti. No Tiit sellega seoses on mälestusi, et, et õdesid lahus hoida või, või panna neid klappima, hoiataks nende omavaheline läbisaamine, on kunagi isa ema jaoks olnud, küsimus? Ei, minu jaoks ei ole, aga ma pean ütlema ka, et eks mina tegelesin nendega mõnevõrra või isegi palju vähem kui minu lugupeetav abikaasa Anne, et see, ütleme põhiraskuspunkt peres oli ka tüdrukutega tegelemisel oli kindlasti anne õlgadele ka mina ka selliseid otseseid füüsilisi kontakte Triinu vahel kus oleks tõsiseks kakluseks läinud, nii et seda ma küll ei mäleta. Ma natukene veel räägiksin lahti seda meie Mustamäe kodu. Kui EP ja Triin olid väikesed siis kuni 1977. aastani Meie Mustamäe neljatoalises korteris elasid minu ema isa, kellele kuulus üks tuba. Mu õde mal, kellele kuulus üks tuba, üks oli siis nõnda öelda suurem tuba, kus oli telekas ja kus me siis kõik käisime, vaatasime telekat, olime koos ja siis oli anne ja minu tuba. Ja 1977 mu õde abiellus ja kolis vasse Kuustesse. Siis nagu asi muutus. Ja 1980 Novembris suri mu isa ja ema jäi siis üksi. Nii et meil oli juba. Me elasime algul selles neljatoalises korteris, palju meid siis oli neli pluss kolm seitsmekesi. Ja tihtipeale oli ka niimoodi, et kui tüdrukud olid väikesed, siis koos oma külalistega tähendab minu Jeanne külalistega, istusime me selles ühes suuremas toas, mis meile kuulus ja mis oli ka meie magamistuba meie kahekesi ja Triin, ja siis pluss veel kaks külalist. Algul oli elu selline agana tollal elategi, nii miks ta üldse kesklinnast mustamäele sattusite, sellepärast et Kingissepa tänava maja lammutati. Et kas sul on oma teismelise east või piiride kompamise ajast ja hetke, mil on erimeelsusi vanematega tulnud või, või sinu jaoks ja, ja seetõttu ka vanemate jaoks läks aeg pigem kergelt mööda, et. Ma arvan, et ta läks ikkagi suhteliselt kergelt mööda, kuigi erimeelsusi on olnud, aga need on lahenenud kuidagi väga sujuvalt ja, ja hästi minu meelest, sest me oleme kuidagiviisi suutnud üksteise suhtes olla tolerantsed, tolerantsed ja ja kuidagi oleme 11 austanud alati, et minusugune teisme ajab prot, test väljendus võib-olla kõige rohkem minu välimuses, sest tol ajal hästi moodne hevimuusika ja siis saades innustust nendest videotest ajakirjadest, siis oli vaja ka enda välimust vastavalt vastavalt muuta. Tegudes ma ei usu, et ma väga niisugune protestimeelne olin välimust muutnud. Ütleme, kedagi konkreetset võib-olla ei olnud, aga tol ajal olid siuksed kuidagi juuksed aeti püsti ja väga õudne meik oli ja, ja ega riietust praegu on ka tagantjärele väga naljakas mõelda. Oli päris stiilne, hävitati ja aga ma ei usu, et see noh, vanematele väga meeldis, nad olid tolerantsed selles suhtes, et ma mäletan hästi situatsiooni, kui ma hakkasin kodust välja minema. Mul olid jalas rohelised ketsid, kasukad, leopardi mustriga seelik ja mingi imelik nahktagi. Ilmselt ma olin oma näoga mõnusalt ära võõrbanud mille peale isa ütles ainult et niimoodi nukradoonilt, kas sa niimoodi lähedki välja? Ja see oli kõik? Jah, loomulikult ja läksin välja, olin väga uhke enda üle. Täna tundub naeruväärne muidugi. Et ju me siis olime Annega natukene tolerantsemad inimesed keskmisest võib-olla tolerantsemad, ma ei tea, ei, ma arvan, et need ei provotseerinud ja Triin iialgi eikellegi kanotseerinud panema ja. Mis omadusi sa oma isa juures kõige rohkem hindad läbi aegade, kui sa mõtled ka sellele ajale, kui see nii-öelda kasvatamine toimus. Ta on hästi toetav olnud ja mõistev tarkus, mida ma õudselt hindan ja huumorimeel, et meil on nagu kogu aeg väga-väga tore olnud ja hästi palju nalja saanud. Kui ta suga suhtleb, siis ta nagu päriselt olemas pühendub, kuulab, ütleb, mis tal öelda on või omalt poolt annab nõu, aga ta on nagu päriselt olemas. Kas sul on oma niisuguseid mustreid või, või mõtteid vanematega seoses mis on justkui eeskujuks või olete teadlikult midagi vältinud oma vanemate stiilile, mõeldes oma laste juures? Eeskujuks on muidugi just nimelt selle keskkonna loomine, et lapsed tunneksid ennast turvaliselt oma kodus oma vanematega. Et see ei tuleks nagu, nagu läbirääkimise, vaid see olekski nagu läbi tunnetuse, ma ei tea, ma väga loodan, et ma olen loonud neile sellise keskkonna, et neile meeldib kodus olla ja nad tunnevad ennast oma kodus oma vanematega hästi. Aga üks asi, mis ma olen mõelnud, mis ma võib-olla olen ise üritanud teistmoodi teha, et kuna mu vanemad olid hästi tolerantsed ja nad ei sundinud mind ja mu õde tegelikult mitte millekski siis võib-olla oleks sellist sundi natukene rohkem vaja, sest et lapsena sa ütled nagu ühe asja pealt teise peale ja jätad võib-olla mingisugused asjad lõpetamata mida ma nagu enda puhul tunnen. Ja, ja seda ma olen võib-olla üritanud natuke teistmoodi teha, et kui sa alustad millegagi tegelemist, siis üritasin vähemalt mingi kohani nagu lõpuni viia. Ma usun, et ei meie Annega ega ka EP ja Triin vanematena ei ole sellised noh, elavad laste peal välja võib-olla seda, mis neil kunagi elus saavutamata jäi. Ja nüüd laps peab ilmtingimata näiteks spordis jõudma absoluutsesse tippu. On palju selliseid perekondi, kus selline mentaliteet valitseb. Aga meie perekonnas seda ei ole. Ja mida ma veel öelda tahan, et selle õhkkonna, mis meie peres valitses, siis kui EP ja Triin olid veel väikesed ja mis meie peres üldse valitseb on ikkagi loonud anne. Minu abikaasa, tema on see hea haldjas või hea vaim kodus olnud. Aitäh teile nende juttudest. Täna saates külas Tiit Karuks ja tütar rep oli toredaid kuulata pärituult. Jõudu, aitäh. Aitüma. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan, kuulajatele ka. Aitäh, et olite meiega ja nädala pärast kohtume taas.