Tere kõigile rõõm kohtuda, Ain Lutsepp jääb igaveseks meelde tsitaadiga kevadest. No mis nad siis tulevad ja nii edasi, teate küll. Aga loomulikult tuleb teha vahet Tõnissoni filmi ja luts seppa tegelikku lapsepõlve vahel ning täna on meil see võimalus elada kaasa näitleja, aga ka poliitikuleiba maitsnud Aini emotsionaalsetele meenutustele. Kaastöölistega seoses tuletame meelde helgemaid pildikesi, aga ka enese proovilepanekuid ja läbielamisi. Abikaasa Eloga on Ainil tütar Anu kelle võimalik lavakarjäär hääbus häbelikkuses. Varateismelisena huvi keelte vastu on viiluta spetsialistiks haridusvaldkonda, nüüd aga kasvamise ja kasvatamise lugude juurde, küsib Sten Teppan kuulakeika. Aine tere tulemast vikerraadiosse tere ja ainega on kaasas tütar Anu, rõõm näha ja tere tulemast, ano. Aim. Kui me mõtleme teie peale, siis mu meelest võiks ju rääkida lausa kahest lapsepõlvest. Üks on see, mis on teleekraanide kaudu jõudnud kõikide inimeste koju ja ma kahtlustan mõnegi inimese jaoks. Teie lapsepõlv on iseenesest mõistetav asi, kõik teavad seda täpselt nii, nagu Tõnisson jälje maha jättis. Aga seal kõrval on ju teie isiklik lapsepõlv, millest paljud nii väga ei tea. Kui sarnased või erinevad Need kaks lapsepõlve on teie enda jaoks on seal üldse kokkupuutepunkte? Vaadake, minu jaoks ei ole siin vahet, minul on see kõik üks, niikaua kui lapseaeg oli ka filmimise ajal ja hiljem mul on olnud sama lapsepõlve. Ma olen elanud oma elu. Vaatamata sellisele vaesusele, mis sel ajal oli, tundsin ma ennast siiski väga turvaliselt. Meid on kaks enda veel peale minu ja mul on hea meel meenutada ja aeg-ajalt käia oma lapsepõlve. Annan ma küsin teie käest, kui Tõnissoni selliseks kuvandiks või võinäoks, mis vähemalt minu jaoks meelde filmist on jäänud, kas äkki oli isegi sõnadesse ära öeldud, tuim inimeseloom? Kui te mõtlete vaatata isa kõrvalt, siis kas seal mingisuguseid kattuvusi nende kahe inimese vahel on? Minu jaoks oli ikkagi vihk päris kaua. Ma teadsin küll, et see, et Tõnissoni mängib minu isaga need kaks inimest ei olnud kuidagi sarnased või minu jaoks oli see ikkagi arusaamatu, et kuidas minu isa saab sellist tusast ja tõsiste vaikset sõna ahtrat, poissi mängida, sa oled pigem et pigem on ikkagi tegu natukene teistsuguse inimesega, et selles mõttes. No selles mõttes, et ega neid filme ma ju nägin sellest ajast peale, kui ma päris päris väike olin, et sellest noh, ma üldse, kui, millal lapsed hakkavad aru saama sellest, et nende vanemad on ka kunagi väiksed olnud või, või lapsed, et mulle tundus nagu uskumatu, et nad võivad seda mulle rääkida, aga et ega see tõsi ei ole ega ei saa seal olla seal filmis, et ju sellega mingi muu lugu on. Sarnasus oli, piltide pealt näed, aga et noh, et või et see oleks sama inimene või noh, et see ongi issi või midagi sellist, et seda nagu kuidagi ma ei. Ma ei mäleta otseselt, et see pigem tekitas ikkagi nagu segadust, et. Ja olemuslikult või iseloomu mõttes midagi ühist otsida pole mõtet. Minu kogemuse järgi minu isast tingimata mitte, aga võib-olla ütleme selline omade eest väljas olemine ja selline kevades on ka sellised poisid, nende kamp ja need sellised lapsepõlvelood, mis oma lapsepõlvest on rääkinud oma vendadega või nende meie tänavapoistega või kooli või klassivendadega. Et selline kambraatlus ja kokku hoidmine ja oma poisteaiast väljas olemine, et see, see küll ja võõrastele on tegu kodustele võõrast lehega on tegu ikka käest, vastupidi, sellise väga helge ja rõõmsameelse inimesega nagu. Võib? Sellega häid lukku. Ma arvan, et selle raha laenamisega resta üsna sarnased lood, et ehkki, et aidata tahaks, aga, aga, aga need asjad tuleb korralikult läbi mõelda sel hetkel, kui asjaks läheb, siis on nagu Kas oleks teadnud, oleks kodust ära läinud. Aga Ain, kui ta nüüd hiljem sündmustele tagasi mõtlete mõeldes sellele, kes te olite, kus kohas te kasvasite üles ja ja missugune oli teie lapsepõlv, siis kuidas teile endale hiljem, nüüd, aastakümneid hiljem tundub see, et üldse sattusite sinna selle kõige sisse? Minu elus on olnud juhust osa, kui nii võib nimetada niivõrd suur. Et ma pean ütlema, et see on olnud nagu mingil määral ettemääratus. Üks asi on Vilm, teine on see, mis ma kõik edasi tegin. Kui keskkooli lõpetasin neli aastat tööl, käisin lavakooli jõudsin ja sealt edasi draamateatrisse. Mul on elus väga vedanud, sest ma olen sattunud kuku heade inimestega, kes on mulle tähendavad siiamaani väga palju, kes on olnud mulle eeskujuks ja kellest mõnede peale pean ma ka kahjuks tagantjärele mõtlema, kus neid enam ei ole. Räägime teie lapsepõlvest, te olete nõmme, poiss või? No ma olen muidugi Tallinnas sündinud, aga enamuse oma sellist nooremast lapsepõlvest siis ütleme, peitsime Jomaal Emumäel, kus elas meie vanaema ja see kant on otsese Lemume mäe all, mis on siis Pandivere kõige kõrgem tipp seal me hakkasime varakult tööl käima, kõik kolmekesi kolhoosis alates kapsaistutamisest kuni hoburehadega riisumiseni, vilja, koristuseni, siis heinateoni ja kõigele aitasime vanaema ja seal me mürgeldasime sõna otseses mõttes ehitasime omale onne ja muid asju ja mängisime see mängimine, mis seal toimus. Naabrimõistja, kes tulid, see on olnud nagu jäägitu elu osa, sellepärast mul vahel aeg-ajalt. Kui ma vaatan praegu mõnda laps, siis mul on selline tunne, et nad ei ole nagu nad ei oska nagu mängida. Mäng on nahvalit. Samamoodi oli ka sel ajal, kui ma tagasi mõtlen, siis mulle tundub, et olid tunnetuslik asi, seda tuli teha jäägitult ja reeglid olid meil, kui me mängisime siis selliseid, kes reeglid, rikkus ise kehtestasime, Need läksid mängust välja. Ei olnud mingit sellist küsimust kui hiljem muidugi kui siin, Olevi tänaval, kui me elasime seal naabripoistega, läks, siis õhtu lõppes ikka vahel kivisõjaga, aga hommikul jälle indi. Kas Peeter kodus eri on, kodus? Hakati jälle sättima uut, siis võiks ka jälle kivirahega leppida, aga see lapsepõlv, see on oluline aeg just seal maal oldud aeg. Maale sattusite lihtsalt mingil põhjusel või pere siis elaski seal. Ei, ema ei käinud tööl, kui meie veel väiksed olime ja meie elasime maal, meil linnas ka kortereid või maja oli selleks 160. aastal isal valmis seal Olevi tänaval seal praegu elangi, see oli nagu suvevaheajad ja siis noh, kui me oleme väiksemad ja koolis veel koolis, me käisime kõik Tallinnas aga siis koolivaheajad ja kõik veetsime seal ma isegi õppimise ajal, kui ma olin lavakoolis, vanaema oli üksinda, ma sain teha väga palju tööd, need lugemuse elamused vaid lugemiselamused oma erialase kirjanduse kõigega. See koht inspireeris mind. Ta inspireerib, need vaated näiteks, see maja ju on selline, et seal köögiaknast paistab üle rabade ja metsade paistab 20 kilomeetri kaugusel paistab Jõgeva linn Jõgeva linna tuled, see avarus on alati meeldinud kõik kohad, kus on avarust, avarust oli sellel Emumäel küll, sest üleval oli siis veel mäeots, oli nii paljas. Puupoolt vaja, torni ronindagi nägid kaugele-kaugele vaatamine ja see oli mingi tunnetuslikult omane. Ja vanaisa oli siis vanaisa, läks mul, kui ma olin kuue või seitsmene, läks ära. Aga ma mäletan, vanaisa, ta tegi meile ju kõik, asjad olid väga ja puusseppmeister, kes siis tegi mängukärud, vibud, nooled ammud meil olid, kõik relvastus oli olemas ja vanaisa näitas, kuidas vilepillitegemiseni välja, kuidas pajust ja sealt nagu õpetab, see oli, see oli kaasas olemine. Missugused teie esimesed päris oma mälupildid on? Esimene mälestus on mul, vanaisa annab mulle tikutoosi, selle sees on see maipõrnikas ja kuidas saab nii olla, sest maipõrnikas on suhteliselt suur ja ma panen selle kõrva äärde. Ja päike loojub. Me istume kase algalikesid, ootame heinakoormat. Ja see põriseb mul sedasi. Nüüd on siin vastuolu, sellepärast et sel ajal, kui heina tehakse, ma ei tea, kas maipõrnikad üldse lendavad. Ja kuna tegemist on kõige varasema noh, ütleme sellise mälestusega, mis meil on siis see maipõrnika selline põrin, see vanaisa tubakane käsi, mis on noh, näpud olid kollased. Vot selline asi, mis ulatas mulle selle ja minu kõrva ääres millegipärast veel heina lõhn tuleb ka sinna juurde, tegelikult ma ei peaks sellest rääkima ja ilmselt ei räägigi, aga ma ütlen üks mälupilt, mis on end läbi elu jäänud saatma. See on seoses vanaisa surmaga. Aga see on ääretult isiklike, kuna see on mulle nii oluline, siis ma ei tahaks seda siin rääkida. Aga kindlasti on need lõhnad, õhkkond, atmosfäär, mitte teda idealiseerida, vaid selles oli midagi, kui ma tagasi mõtlen. Väga helget ja tervet oli, muidugi oli raskusi, ega siis see jooksnud kõik minu pilgu eest mööda. Aga Mul oli väga raske mõelda sellest, kui vanaema oli, seal jäi üksinda ja. Tal oli raskem, et tuua ja eks ma nägin aga alati ta saatis meid ära ja tema seisis, kui me läksime üles-alla mäe, läksime sealt bussipeatusse, hommikul vara, läks buss, mis läks Riia rongi peale. Siis ta seisis seal koeraga seal nurga juures, vot sellised nukrad pildid mõnes mõttes. Mis rollis üks või teine lähedane inimene, teie jaoks oli ema isa siia kõrvale ka vanaema, vanaisa vanaisa läks, kui ma olin väga noorele vanaemaga pikemalt ma õppisin seal ja õppimise ajal käisin tema juures kõik vaheajad, mis meil oli ja siis me seal omavahel rääkisime ja need jutuajamised olid olulised sellepärast et ikka kuuled. Kui oleksin kahekesi, siis inimese hääletooni. Ema-isa olid muidugi oluliselt siin ei ole teist võimalustki ja rääkida lugusid, siis on selline asi, et mul oli see, meil oli seal üks binokkel oli, millega sai hästi kaugele vaadata. Siis. Ma tahtsin veel kaugemale vaadata ja siis läksin, võtsin rehavarre ja lükkasin ta katusele vilbaste vahele auku juurde. Vanaema oli üksi ja pidi siis vanaema seda, kuidas sõltuma. Sain aru, kui ta nägi seda ja ta tuli minu juurde. Siis ollakse kohutavalt häbi. Ja ma läksin sinna alla, võpsiku istusin, seal, oleks neli tundi. Sain aru, et ma midagi väga valesti teinud, sest ma sain aru, et katus ei pea. Et aga noh, kaugele vaatamise rõõm oli Kaidlik suur. Aga vanaema parandas ka selle katuse ära ja need on sellised Vaino Kreis, eks ole. Kord ma leidsin aida tagant sellise suure punt valgeid, nad on sees ümmargused valged ussid nagu, mis liigub, see kera liigub sedasi edasi, et läheb niimoodi, et need liiguvad üksteise ümber ja siis aeglasemalt kui kella. Kera veereb edasi ja siis ma lähen ütlen vanaemale, et seal on selline pundar, vanavanaema ütleb mulle, et see on vainuköis, et mine võta labida peale, mine viska sinna ohvrina põõsaste all kaugemale, mina võtsin labida, viisin põõsasse alla. Pärast loen, on Kangilaski eesti rahva loed, lood, et kes painog eye käega laiali ajab, seisab õndsaks. Siis ei saaks. Nii et selline, aga seal oli, kõik oli. Aga mulle meeldib rohkem helgelt meenutada. Kolm poissi kolmendab ja vanuselises järjekorras, kuidas vanem vend on neli aastat vanem, noorem vend on kaks aastat noorem. Teie olete keskmine, mina olen keskmine, jah. Kuidas ta omavahel klappisid hakkama saite? Läbime saime vennalikult, nagu öeldakse, et kas jagame pooleks või vennalikult. Eks tekkis igasuguseid asju ja eksema pidi ka meie pärast nutma selle pärast, et me võisime ka malemängu pärast niimoodi tülli keerata, et põrandal Mahlex põsk kinni lihtsalt õliga, et sest kas käiku võib tagasi võtta ei või, või ei või muud sellised asjad. Aga ega me sellepärast veel ei ole kuskil ennast tellib. Ema rääkis lugu, et kuidas me siis sõime ja siis oli üks tädi tädi nii man oli ta nimi, kuigi ma ei mäleta teda üldse, tema oli siis tuld meile, kui me hästi väikselt. Temal ja need poisid söövad teid vaeseks. Ja siis mina olin umbes selle peale vist võtnud oma papagoi lusika. Või läinud tädi niimani juurde Bel sööma. Aga magustoidu pärast tekkis küll see vahele vennalik jagamine, mitte selleks, et puudu oleks, aga kommide arvus ja sellised asjad ikka tekkisid, igatses küsimused. Aga need said lahendatud vennalikult. Kas te olete pigem hea või halb laps? Ideaalne laps, ma polnud mingisugune kodus oli töö, näiteks puid tuligi saagida. Aga noh, ega mul ei olnud midagi, mul see kontimööda oli küll kõik mulle üle jõu käinud, aga siis ma jõudsin nagu alati hiljem kohale ja küsisin sellise ilmsüütu näoga ema ütles mulle seda kas teil on juba tehtud või? Kusjuures, ma ei mäleta, nagu ma seda oleks nimme teinud, vaid ma tegin nagu hoolimatult, et leidsin selleks päevaks juhuslikult muu tegevuse, millele ma noh, ütleme, muinsusöelda ei pööranud nagu kellale tähelepanu. Selle kohta öeldakse kaval nagu porikärbes, aga pärast kahetsesin ka, et oleks võinud. Kui pahandus tekkis, siis kes pigem see kuri oli, kas ema või isa kellega need asjad klaarid, ma ei teagi, kuidas nad otseselt kurjad olid, küsimus on selles, et inimeste haarab mingisugune selline hetke reaktsioon. Nüüd tagantjärele vaadates vaatan seda ja. Kui poisid lähevad õue, neile tehakse, sel ajal ei olnud riideid saada, teevad uued riided, uued riided ja siis nad lähevad tõrvatünni peale ja mängivad seal ratsutamist ja tulevad tagasi ja neil peab tärpentiiniga tagumenti puhastama, nii et osa läheb natuke sinna, kus nad ei pea minema. No ma arvan, et siis ema tegi meelega natuke. Ta nuttis ka, sest oli need riided eelmine päev valmis teinud, aga vanematega jah, aga ma arvan neil õigus, eks ma ei saanud jah, natuke triibulist ka ja aga veelkord ütlen seda, et see oli asja eest, ma ei oleks pidanud seda tegema. Aga kui poisid teeksid ainult seda, mida tohib, siis oleks asjad täiesti jamad siin maailmas. Mõned inimesed kohe satuvad intsidentidesse või olukordadesse, mis hoolimata nende iseloomust juhivad kuidagi lõpuks selleni, et tekib pahandus, mis tüüpi poisiklutt ain oli? Ise ma ei otsi või midagi, aga enda eest oli seista, sest isa ütles üsna varakult ja ütles, et noh, et ma sain natuke loodetega vanema venna peale ta ikka lastele olendid, oleme tugevam. Aga teine on niimoodi, et sa pidid enda eest seisma ja eks ole ka ise ei saa öelda, et ikka kaklusteni välja, aga küsimus on selles, et kui sa jäid alla, siis ei ole midagi, see tuleb alla neelata ja edasi minna, mitte et sa jääd kuskile, kuidas ma ütlen istuma mingi kaotaja palus mingis asjas, kui me nendest kaklustest räägime, siis siin tuleb vahet teha, üks on maaelu, teine linnahall, vaata, see pigem oli ilmselt linnaelu kohta linnaelu, aga siis oli veel igasuguseid asju, noh. No kuidas me tahtsime suitsu äratada, võib proovida, ega siis see sai väga varakult ära proovitud. Mina käisin vana, seejärel korjasin konisid, kuidas teie Meil oli niimoodi, et meie tegime kõige esimene, kes ikka vanaisa juures tema suitsetas, pimerid, kuna mängus tuli ette suitsumehed ka olema, need, kellel mängime, siis me tegime iseendale sirelist, need suitsud, sirelipulkadest see oli esialgu aga siis, kui linnas olime seal juba suurem kamp ja vanemad käisid tööl, siis oli ettevõtmised natuke teised, sest siis otsustasime, tuleb suitsu proovida ja kuna siis mina kirjutasin trükitähtedega selgeks, vene pood oli, ma ei tea, mis ta nimelt kirjutasin kirja. Aini isa tahab suitsu, isa kirjutasin alla ja läksin siis sinna poodi anti kah, ma olen sealt ennem ka käinud, isaldamas noh, läksime pääsküla sinna karjääri, siis teeme suitsu. No tegime, aga keegi meist seal alla ei tõmmanud midagi, sest ei osanudki suitsetada. Aga siis koduteel tuleme niimoodi. Ühel mehel tekib siis meie hulgast veel, poisil tekib hiilgav mõte, et suitsuhais on juures vanematu näol, mis me teeme? Üks poiss ütles, meil on sibulapeenar, lähme sööme sibulat peale sõimegi ja nüüd kujutage ette, suitsetanud lapsed tulevad veel sibulaid ka otsa, oi, me saime nii, kui Talmab. Kuidas seal oli niimoodi, et kuidas naabermajas tal oli seltsi jämedalagema Peeter Tobits, siis oli selge, et meil on ka jama. Võime leidsime sussi, litter teatonist, soss on, eks ole, et mängitakse nende tina, selliseid nagu kausse kujuga visatakse, lüüakse raha tagurpidi. Meil tina ei olnud ja siis me läksime naaber Nõmmela liivamaa, sinna toodi mulda ja leidsime mullahunnikust selliseid kirsikujulised neil olid nagu tina blonnid otsas, aga naabermajas oli uus garaaz tehtud, seal oli. Klaasid, olid veel aknad, uksed olid kätte saadud. Seal lõkke ees prahti põletati, meie võtsime panni toast ja panime need kuus tükki, neid oli, panime sinna, istusime, niimoodi, ajasime ka tulnud juurde, istusime, on tulnud juurde, ei sula ära ei hakka surema. Sul olnud. No ja siis Läksime kooli ja õhtul ma tulen tänava otsast mulle selgelt, siin nüüd. Midagi on täitsa läbi. Naabri majas oli jälle vitsa rituaal, eks ole. Ja siis lähen ise tuppa ja küsisin isa käest, nii on mul nime. Kas midagi on juhtunud või? Isades neoon, võttis ütles, võttis õlast kinni, niimoodi tassis mind sinna lõkke juurde, kas seal oli ovaalne, üks 20 sentimeetrisugune auk, kõik garaasi, aknad olid kildudeks. Mis te siin tegite? Õnn oli meie poolel, oleks võinud hukka saada. Ma ei tea siiamaani, mis asjad need olid, ma olen küsinud mõned spetsialistid, ka nemad ei ole osanud öelda. Aga noh, poistel on alati sõjamaterjalide asjade vastu huvi. Aga siis meil oli üks lehma jootmise kohtul alguses kaevu kõrvale ja kuna me seal kogu aeg rääkisime, siis vanaema ütles. Vanaisa viskas sinna sõja ajal kuulipilduja. Me teeme niimoodi, et abs ja siis söögile olime poole pealt vist ära lõpetanud ja kohe labidad kaenlasse, sinna augu kaevama kaevamine need mudased ise nagu põrgulised, kaevasime, kaevasime siis lõpuks leidsime kaks padrunit, leidsime siin kindlasti on ja kaevasime, kaevasime kuulipildujat muidugi kuskilt välja tuld. Ja siis nädal aega hiljem saime aru, sina tuli korralikult vesi sisse, vanaema sai omale hea lehma jootmise. Kõik see käis koos asjadega või sellepärast solvunud ja, ja see oli, ta käis asjade juurde, kui sa oleks keegi ütelda, minge poisid kalakese auk sinna, et saab natuke laiemaks teha, et sealt tuleb vesi, jookseb pealeraalik poolt. Te mainisite ained üsna varakult tuli teil. Maaeluga töö tegemise mõttes ka kokku puutuda, et ülesanded on nii nagu maal ikka, eks, et mis sealt meenutada on. Füüsiline töö. Normaalne oli vana paneelleiba ka seal lõunaks. Ja noh, kõiksugu asjadega hobuserautamise juures olnud hoidnud, kuidas hobune muutub kõik need küljest, ta tahab sinu peale toetada, kui sa paned ja kuidas seda vältida. Vana sepp õpetas mulle seda kõike. Ja see oli tegevus, see nõudis täit jõudu, sellist, mõnes mõttes isegi pühendumist, sellepärast sa pidid asjas sees olema. Sa ei saanud olla niimoodi, sa pidid teadma, kui parmud ründavad metsikult looreha ees olevat hobust, siis mõnel hobusel on selline komme, et ta võib sinna aiste vahele pikali visata, eriti kui sa oled paksus sellises rabametsas või kuskil seal rabaheinamaal. Siis tuleb. Peab olema room, nuga kaasas, millega lõikad rangi või sealt roomad lahti. Et saaks hobune vanemalt hingadetenasti kägistaks, mullast see kõik käib asja juurde. Anu, kui palju, kui vähe teil endal on olnud kokkupuudet aine, isa ema peaks siis vanaema-vanaisaga. Meie me elasime ju ju pikka aega koos nendega sealsamas nõmmemajas, tegelikult minu lapsepõlv ja selline teismeiga on ikkagi kõik. Olidki peamiselt vanaemaga vanaisa suri vist siis, kui ma olin umbes seitsme, seitsme aastane, vanaisat. Ma mäletan teda, aga temaga sellist võib-olla nagu omavahelist tihedat läbikäimist meil meil nagu väga ei olnud, ehkki me sealsamas majas oli, tema oli selline ka. Kuidagi noh, oli selline kinnise loomuga ja seda küll, et ta tuli niimoodi koridoris ja tegi rusikaga, tegi niimoodi vastu pead ja ütles mu Kulbeeaa või midagi sellist. Võgul pea ütles aga, et ta niimoodi kuskile mingisse mängu oleks juurde tulnud või kuidagi niimoodi seltsinud, et seda ma ei, ma ei mäleta, aitäh. Aga vanaemaga ma veetsin ikka palju aega, sest et kui lasteaiast kas oli mõni haigus küljes või, või lihtsalt Ta oli soov koju jääda, et siis vanaema ikka oli kogu aeg seal olemas, et mida tänapäeval väga tihti ju noortel lapsevanematel ei ole. Ei ole sellist võimalust, et saaks need vanavanemad tööle rakendada selles osas, et vanaemaga me olime ikka tihti. Me olime õues seal koos ja toimetasime toas ja ja vanaema tegi, kui temal oli seal aias rohkem askeldamistest, tema pani mulle padja väravaposti otsa. Alguses ta disaitas mu sinna väravaposti otsa, pärast hiljem hakkasin ise sinna ronima ja siis ma seal istusin, ma arvan niisugune juba mingi kahe kolmeaastasest, et peale ja suured lapsed tänaval mängisid, mängisid seal siis mingit rahvastepalli või vibra parasjagu ja siis mina võisin seal istuda ja vaadata, kuidas suured lapsed mängisid siis teised tädid käisid seal mööda, jaga, rääkisid Ta on natukene, oli selline, sain selline tähtis olla, et selline vanaema siis oli kusagil seal laias juures, et ega ta mind nagu päris üksinda jätnud, aga noh, et seal ma olin mulle nii põnev ja vanaema oli see, kes õpetas mu kaherattalise jalgrattaga, õpetas vanaema sõitma, et nii kaua ta mind seal hoovis lükkas edasi-tagasi ühele ja teisele poole meile poks. Kuni lõpuks hakkasin sõitma. No ja meil oli vanaema kallis, selline tava, et mulle maitsesid riisipiimasuppi ja vanaema tegi, siis panime sinna suhkrut ja kaneeli peale ja siis ma ütlesin vanaemale, et vanaema, räägi, kuidas sa väike olid. Ja siis siis vanaema rääkis oma isaga, oli samamoodi, et vanaema ja isa tavaliselt siis neil mõlemal olid. Kuna see maakodu seal Emumäel oli vanaema lapsepõlvekodu, siis neil mõlemad olid, mõlemal olid paljud jutud just selle kandiga seotud ja et neid lugusid mulle nagu meeldis kuulata. Kas need vestlused või need teemad on kuidagi teil omavahel jutuks olnud, et kui palju see, mida te kuulsite, praegu tuleb tuttav ette. No eks nad ikka ole, ole, on, on julgelt kodus rääkinud. Mina mäletan seda, kuidas meil oli see selline suur malekomplekt ja seal oli siis mõned nupud kallid nagu teistsugused, kui teised. Siis oli tulnud kuidagi sellest, et poisid koolis pidid. Seda ei tohi rääkida. Ei pidanud, ma olen oppe tegema. Lõpuks oli, siis oli vanaema istunud kogurised, kisa, ütlesid, nad on vanaema tehtud, ma olen uppujat, tegi vanaema siis oma oma kätega malenupud ka neile tööõpetuse tunniks. Tõsi küsimus on niisugune, proovige meenutada või, või paika panna, mis teie jaoks seal lapse- või nooruspõlves on olnud kõige suurem õppetund. Keegi või miski on minna hoidnud noorene võib-olla on olnud isegi ütleme, mingisuguse kahetsus näol või noh, hoolimata malet kindlasti siis hilisemas elus ma olen püüdnud, kuidas öelda, hoolida rohkem teistest inimestest, see on natukene filosoofiline, kas te olete sellise mõtteviisi juurde jõudnud? Tänu millelegi või millegi tõttu, mis kunagi teie endaga juhtunud läbi elatud, et jah. Ma ütlen nende samade asjade kohta, kus on, mulle on andeks antud mida võib-olla isegi ei peaks tegema ja kus mu südametunnistus on jäänud vaevama mingite asjade pärast ja oma hoolimatuse tõttu. Ja ma ütlen, et see hoolimine on üks oluline asi sinna, kast dramatiseeritud üle äkki mingisuguseid poisikesetempe või sest lõppkokkuvõttes on lapsepõlv ju kõikidel olnud ja eks paljud on sattunud mingitesse sekeldustesse ja hiljem tuleb nii-öelda mõistus kohale. Ei noh, väga lihtne on see, et siis see, mis ma siin praegu rääkisin, see on üks niisugune osa. Kas elus kusagil on niisugune hetk sündmus või, või midagi, mis aitas teil jalgadega maa peal tagasi jõuda. No esimene üks lihtne asi on see, kui ma lavakoolis olin juba sees, eks ole, siis oktoobrikuu sees või ma ei mäleta, septembri lõpust tulin sealt ära ja läksin tööle tagasi ja minu ülemus, kes oli tol ajal, oli Ants Saks, kes oli kunagi oli, siis oli selline asi Eestis nagu Eesti turbatootmise ja muldadel ja mis see valitsus, selle juhataja, mina olin tema juures autojuhiks. Ja siis ta ütles mulle sõitsime seal, sain, mine kooli tagasi. Et sul ei ole midagi kaotada, et sa õpid. Noh, ma tahtsin meeletult pida, mõtlesingi sellise otsuse vastu, et näitlejaks või mitte, aga kõik, mis selles koolis antakse, peame vastu võtma. Noh, see on kogu elu olnud. Kui ma millegagi teel ma hakkan, siis ma teen nagu seda jäägitult, ma ei mõtle millegi muu peale mitte sellepärast, et silmaklapid oleks, peavad, vastupidi, maailm on lahti. Ja sellega lähebki avaramaks. See oli põhimõtteline muutus võrreldes, see oli põhimõtteline muutus mõtlemises ja selles asjas ma ei suutnud ennast lihtsalt kujutledagi sellisesse olukorda, et ma olen kuskil teatris või ole näitleja. Mulle, mul oli hoopis muud huvid. Mallel tahtsin geoloogiat, mida, kuhu ma ei saanud ja muud asjad, need on kõik parem. Aga millegipärast on mind tõrjutud kõigest sellest, ütleme mida ma nagu ise, kui ma olen kuskil mõelnud, et ma nüüd õudselt tahab sellest kõrvale lükatud olnud ja on tulnud asjad, mida ma ka olen tahtma hakanud ja nad on tulnud mulle ligi ja ma olen omaks saanud, mis suunas sa tõid kodust otsitati? A ma räägin siis selle looga. Olgu siis nii, ma olin niimoodi, ma ei mäleta, mitmendat aastat ma teatris olin juba seal Draamateatris, isa oli veel alles. Istus köögis laua taga ja ma seal sättisin ennast koridoris peegli ees ja et isa ütles, et vaikselt niimoodi laua taga, et ta oligi niimoodi kadele. Sellist suurt juttu ei teinud. Kuhu sa lähed, mina olin pidulikke mõtteliselt oma arvates, et teen nalja, ütlen ja läheb tööle. Laua tagant kostis vaikselt, niimoodi, enne tuleb ikka näitlejaks saada. Nii AC ja ega iga päev seekord naerma ei hakanud, kuna ta oli selline, ütle, ja siis ma sain aru küll, ega sa ei saa selleks näitlejaks saadakse, ei ole aega aega, mul oli isegi hea, et ta niimoodi ütles selle väga hea, sellepärast see oli tema. Ja ega me sellepärast rohkem pingutama ei hakka mingit asja. Hiljem sa võtad seda huumoriga, aga valmis kolm aastat, ma arvan, teadis olnud tausta, öeldakse, et võib-olla 10 pärast saab. Tänapäeval on teised reeglid, see on teist, kõik on muutunud. See sattusite varakult filmi. Jaa, populaarsesse filmi. Muutis teie staatust kuidagi teie vendade perekonna või sõprade suhtes ja seas andis teile tiivad. Muutis teid rohkem tegijaks, seal oli kõva sõna ju igaüks niimoodi saanud. Mina ise arvan, et ei, aga märkasin küll, et mind vaadati tänava peal. Üks oli üks selliseid. Me saime pikki juukseid kasvatada, sel ajal, mida tuli loaga koolis said kanda, sest me olime filmis ja Tõnissonil olid pikad juuksed ja teistel poistel ka. See oli loomulik, aga kui see mööda sai, selline sisetunne ütleb, et ma ei tundnud ennast kuidagi teisiti. Sest see oli üks, mis asi läheb mööda, tegelikult ka ausalt öeldes ma nautisin seda, missugune seltskond seal poisteks koos olid, mida me seal veel tegime, Hokko? Noh, seal olid ikka, mõelge, kes seal kõik olid. Ega kõigest ei peagi rääkima ka pärast seda, mina ei tundnud, et oleks midagi erilist korda saatnud, sest ega mina ei saanud iseennast vaadatavat, inimene vaatab, et ma ei saa praegu ka ennast hästi vaadata ekraanil. Ma ei mäleta, et mul oleks keegi öelnud, et sa oled uhkeks läinud või sellist lauset ei õpetajalt, ei oma sõprade, ei oma klassikaaslastega kellegi poolt. Ja mind ei hakatud ka Tõnissonist kutsuma. Väga veider lugu on selline, et Lauri Nebel õppis lavakunstikoolis kui mina, ma ei mäleta, kui vana ma olin, ma olin võib-olla vist kuskil seal algklassides või see ja ta tuli mööda tänavat ja hõikas kõva häälega niimoodi. Mulle me olime oma sõprade Tõnisson taskuväljaandes. Mul on see nii meeles. Mina ma põll, mis Tõnisson, mis ma teadsin kevadet kellaga, mis Tõnisson ja taskuväljaandes tal oli veel selline. Lauril oli seljas selline, kandis ühtelt eestiaegset mundrit. Mingisugune. Tal oli tal, kas raudteel sama mäletan, see oli jube värk, nende meistrit seal pidi olema seitsmes kuues, siis ma oskasin hinnata seda, et see mees ikka kõva mees, sest seal selliseid riideid kitarri kaela toome onu kanneta ametlikult nii-öelda rohkem sellesse saatesse sisse. Ma küsin onu nimme selle küsimuse kõigepealt teie käest, kas ta oma ema-isa kohtumise lugu teate mis versioonide teata. Taastantrollim isa käest, kas see vastab tõele, kas ta mäletab samamoodi? Mina tean, et mõlemal oli too õhtu, ta oli selline tunne, et nad, et nad peavad välja minema, et isa oli veel teatris öelnud. Tõnu haaval olid öelnud, et kui ma nüüd kui ma nüüd kohe minema ei hakka, siis ei jõua mitte kusagile. Isa oli siis mantli selga pannud ja jõudnud draamateatrist kukuks. Kus ma temaga kohtusid? Ei, see on ise kummaline lugu, sellepärast et ma ei ole seda eriti rääkinud, aga see oli niimoodi, et meil oli vaba õhtu, Tõnu Aav pakkus konjakit ja mehe. Istusime seal kahekesi, kusjuures järsku poole selle, kõigepealt olin mina järsku püsti tõusnud ja öelnud. Kui ma praegu kohe minema ei hakka, siis ma ei jõua kuhugi ja olin välja läinud ja ega mul polnudki vaja kuskile minna. Kogu klubisse oli nii ja seal siis juhtus enam-vähem, mis. Kas on öö või päev, kui sündis Anu Ma tõsiselt ei mäleta, mina, mina isegi. Aga ma mäletan seda, et kui ma su esimest korda kätte sain, siis oli kohutavalt kerge. Järgmine päev olid sa minu arvates pulga raske. Nagu oleks udusulge hoidnud. Sel ajal ei käidud sünnituste juures veel eriti aktiivselt vist või käidud ülds. Nii et, et ma pidin ootama. Ta tütre nimeks sai osta Anu kolmest tähest koosnev nimi, see vist väga palju pingutamist ei nõua. Miks just niimoodi mõeldes ema isa peale? Mulle tundus see, ma ei tea, kas ainult mulle vastuväiteid ka sellele väga palju ei esitatud abikaasa poolt poolt. See on ilus nimi. Pärast ma mõtlesin küll, et r-täht oleks pidanud ka sees olema, aga see oli juba liiga hilja. Hanno, missugused on teie esimesed mälupildid? Vanemate juba räägitud, aga, aga samamoodi kui mina olin väike, siis suviti suviti sain mina käia ka siis seal onu juures, kus isa veetis oma lapsepõlve koos vanaemaga ja vendadega siis talu on praegu nüüd onu, on seal elanud ja onulapsed on seal kasvanud. Et minu jaoks on see ka kuidagi koos meie oma maakoduga, on see ikkagi selline lapsepõlve mängu ma mingil määral olnud, et, et kindlasti on seda natukene võib-olla veider rääkida või, või äkki või äkki ka neil selles mõttes kuulata, et nende jaoks on see ju noh, nende nende elu ja iga päev, aga et tööd ja tegemised, tegemised, mis maal olid, et ega siis neile jäänud seal midagi sellepärast seisma või ei tehtud sellepärast midagi erilist, et et keegi laps või külaline sinna juurde tuli, et nende igapäevaelu jätkus sealsamas rütmis ja meie pidime siis või pidin nagu selle tegemiste ringiga Igapäevase tegemiste ringiga seal liituma, niiet et oleks mingit kasu või alati ka ei tahtnud üheksani. Oli nagu natukene selline, et ei olnud harjunud ja nii edasi, aga onutütar tegi, onutütar oli kaks aastat vanem ja teised onulapsed olid veel veel vanemad ja nemad nagu olid sellised ikkagi autoriteedid ja eeskuju ja see kõik tundus väga selline oluline ja tähtis, mida nad seal tegid. Pluss linnalapsele kogu see, kõik need loomad ja see tohutu ruum, mis meil oli ja vabadused Mis hetkest ano ära aseta, millega ema ja isa tegelevad. Üsna vara ikka, ma arvan, aga, aga sellega on igasuguseid segaseid, segaseid lugusid ka, et kuidas ühelt poolt ühelt poolt saida, teiselt poolt mitte toona oli niimoodi, et nõmmemajades paljudes ei olnud ju ei olnud dushiruumi või sellist vannituba kättingast, siis olid need ühissaunad, eks ole, ja meil oli seal nõmmel, oli kivimäe saun kus, kus me käisime, aga vahel siis käisime teatris saunas, seal oli hea leiliruum ja, ja sai, niimoodi sai käidud ja minule millegipärast see kivimäe saun ja Draamateater tundusid kuidagi väljastpoolt väga ühesugused hooned. Ehkki tänapäeval tänapäeval nüüd kui vaadata neid, et noh, ei ole seal sarnast midagi, aga noh, midagi lapsele siis oli. Ma mäletan, et ja see saunas käimine kivimäe saun ja see isad ütleb seal, et siis ma olin, olin bussis, olime sõitnud draamateatrist mööda ja mina olin hõiganud. Et näe, emme, minu issi töötab siin saunas. Et midagi oli nagu selge, aga samas samas võttis natuke aega, aga ei, ei eks seal ikka ikka sai käidud ju? Isaga mitte küll väga tihti, aga sai tööl kaasas oldud ka seal lasteetendused ja kõik, mis oli tol ajal et ja noh, selle filmiga seoses ikkagi ikkagi ilmselt ka emaga samamoodi ema töötas toona entsüklopeediakirjastuses, nad veel olite tsüklobeli kirjastus oli veel draamateatrist tol ajal täpselt üle tee, siis ema ja isa töötasid niimoodi vastasmajades kellade. Näitleja lastega juhtub sageli see, et nad torgatakse ka lavale väga varakult. Kas teil on niisugune kogemus olemas või missugune teie iseloom üldse oli, et tuli see kunagi kõne alla, mida see tähendas? Väiksena mulle ikka väga esineda esineda meeldis, et lasteaias ja igal pool, kus vähegi seda oli võimalik teha. Et kui vaadata ka mingisuguseid kodu videosid, siin hiljem on tuttavad tuttavad teinud, siis on näha, et selline kaamera ja püünele ronimine oli nagu ikkagi. Ikkagi ma nautisin seda. Mulle meeldis laulda väga selline tantsida ja laulda ja sai laulukarussellis käidud ja et ma ikka unistasin ka, et väiksena ikka ma arvan, et vanemad on nagu selline eeskuju, kas et unistasin näitlejaks saamisest ikka ka, aga, aga see vist oli ikka pigem niimoodi enne kooli või, või seal kusagil algklassides, et siis kuna ma läksin muusikakeskkooli ja seal tuli seda esinemist eriala pilli tõttu eriala pilli mängimise tõttu tihti ette eksamite ja arvestuste tõttu, et siis seal need kontserdid käisid asja juurde siis pigem see esinemise rõõm kuidagi või? Teismeiga tuli ka, et see, et seal pigem seal kadus. Kui ma kasutan niisugust sõna nagu kasvatamine, siis kas see käib ka teie kodukohta ja mida teie sel ajal mõistate? Vanematele mõeldes siis? Isa on seda ka ise hiljem konkreetselt välja öelnud, aga et kasvatamine käib nende jaoks siis siin ja ma arvan, et, et nii see lapsepõlves ikkagi pigem oli, et et läbi eeskuju Eeskuju ikka inimene valib ise, minul on olnud kümneid eeskujusid ja see eeskuju on niimoodi, et sa võid inimesse väga kiinduda, aga sa pead temast lahti laskma. Lõpuks kõigist tuleb lahti päästa. Mul on olnud näitlejat olles lavastajate hulgas eeskujusid ja on ka praegu, aga need on teistmoodi. Nüüd. Kasvatuse mõttes ma pean pigem rohkem silmas seda, et et näha seda, kuidas su vanemad suhtlevad Neile, kallite inimestega, kuidas nad suhtlevad vähem tuttavate inimestega enda ümber, kuidas nad käituvad mingisugustes olukordades, et et pigem võib-olla selles mõttes eeskuju, aga, aga jah, kindlasti on, on, on olnud ka sellised konkreetsed inimesed, kes on kuidagi sind inspireerinud, mingis suunas liikuma. Aga sellises puht kasvatuslikus mõttes eeskuju näiteks on üks asi ja teine asi on võib-olla läbi mingite asjade koostegemise isaga Me käisime tihti. Ega ma ei tea. Nüüd mulle tundub, et võib-olla oli tihtipeale, aga mul on nagu meeles, et meil oli tavaks koos käia niimoodi rattaga sõitmas, et esialgu olin mina pakiraamil ja, ja siis me käisime seal pääsküla rabas tihtipeale sõitmesse, mulle väga meeldis. See oli selline, mul oli seal mugav ja hea ja isaga sai siis lapsel asju arutatud seal, mis tol ajal maailmas tähtsad tundusid tol hetkel. Pere ainsa lapsena jättis mingi jälje, oli seal väikest viisi kurb või üldse mitte, et kuidas seal nõmme kandis endale oli võimalik seltskonda leida ja noh, selles mõttes Enamus sõpru, lasteaiakaaslasi koolikaaslaselt, neil neil ikkagi olid reeglina õed-vennad, et mingil ajal kindlasti oli seal midagi, mida oleks, oleks kui tahtnud, samas et need sõbrad, kes meil seal olid, et et ja, ja samamoodi näiteks onulapsed ja nii edasi, et pakkuda, et neid võimalusi, kus, kus ma olin ikkagi teiste lastega koos. Neid oli, oli ju palju lasteaeda, ükskõik et kool, lasteaed, see kõik ongi, ongi ka täpselt samamoodi selleks või et mul on võib-olla selline üksiku lapse ainsa lapse kompleks ikka on nagu käinud kaasas, eks mind on, eks meid on hoitud ka, kompleks on, mis asi, ma olen tundnud kuidagi, et võib-olla mingid asjad on mul selle tõttu lihtsamini tulnud, et ma olen võib-olla rohkem saanud. Tähelepanu. Vanemad on olnud minu minu päralt ja samas on ka see kadi teistpidi, et et üks asi on, et, et mina olen vanematele, eks on ainus olnud, aga teiselt poolt jällegi, et kõik, mis kõik mured ja rõõmud, mis mul on oma vanematega seotud siis olen ma ainukene inimene maailmas, kellele need rõõmud ja mured on, et mul ei ole neid rõõme ja muresid jagada mitte ühegi inimesega, kellel kellel oleks nende inimestega samasugune soe, eks ole. Anu siin rääkis sellest rattaga sõitmisest, aga võib-olla ma räägin siis selle looga. Sõitsime Anu oli seal taga pakiravi peal, sel ajal ei olnud neid asju, ta oli küllalt väike, panime padja, panime padja ja ükskord oli selline asi, et Anu jalg läks selle ära. Ta ja siis selle raami vahele. Ma sain küll kohe pidama, ehmatasin koledasti ära, Anu oli väga valus, sain aru ja siis siis polnud autotki ega midagi ja siis kohe takso ja kiirpaiglasanooli seal, niisiis siis ta on nii väike. Ei heitnud sinna laua peale pikali, kuidagi ei tahtnud jääda, siis mina ütlesin, tehke pilt. Tere. Võtsin talle niimoodi. Ise heitsin peal, võtsin jalga, niimoodi sirgelt, tehke pilt ära. Pilt tehti ära siis ja ja siis tagasi koju, kõik oli korras, luu ei olnud katki, minul süda kerge. Aga tüdruk lonkab, lonkab, Anu lonkab. Ja siis ükskord istume seal üleval toas ja. Ma vaatan, et vennatütar oli ka ja mängivad ja Anu istub selle jala peal, jalg niimodi istumise all, mis on nagu haige järel ei pööranud ta, siis läksime õue ja Anu lonkab ikka kohe liipab niimoodi nagu üks vanainimene. Ja siis tuleb, kas korraga tuleb, söö korraga, Anu läks sealt vahel läbi Anu, kõrge Barnimad jooksuga. Ja siis tapp. Siis ta nägi, et mina teda vaatama pööraks korraks ringi, tegi veel kaks korda, nagu lippavad, liigutuste käis normaalselt. Siis mul tuli Tiidev õdede aer peale, mõtlesin seda, et üle appidades. Rõõm ka muidugi. Kõik olukorrad tuleb lõpuni mängida. Aus manipulatsioon. Kui lihtsaks või keeruliseks onu enda mätta otsast vaadates emale-isale kasvatamisega. Põnevam ei oleks, kui kui oleks midagi midagi sellist lisada, aga mulle tundub, et ma pigem olin. Olin nagu ikkagi lihtne laps, et ka teisme eas tuli võib-olla kusagil hiljem, kus kus need, kus need suhted vahepeal olid, olid keerulised, sest ealiste iseärasuste tõttu aga, aga lapsena pigem et oma asjad majasin ise korda koolis, ma arvan, mu vanemad on pidanud käima, eks ole, ainult. Või mingite jah, et kui, kui tänapäeval on lapsevanemad sageli on pidevas ühenduses õpetajatega 24 tundi läbi läbi e-kooli ja muude vahendite, et siis et siis toona see nii ei olnud, et kooli neil ei olnud eriti asja või õpetajatega suhelda selles mõttes negatiivsete mingi millegi negatiivse pärast, et. Anu kas tasuta isa puhul välja tuua ja ka ema puhul äkki mõne konkreetse nii-öelda põhimõte, mis teil kodus kehtis? Lapse pärast mulle meelde meeles või meelde jäänud see, et et ehkki ühelt poolt lapsed kolitud juurest kui täiskasvanute olid külas või kui olid täiskasvanute jutuajamised, siis selline ütlemine, et laps räägib siis, kui kana pissib et oleks minut lapsena seal midagi vahele hõikuda või, või nõuda, et minu sõna kuidagi maksma pandaks või kuulatakse, et sellist asja ei olnud. Pöörati tähelepanu siis, kui oli, selleks oli oma aeg. Ma ei tea, kuivõrd see, nagu sellise üldise kasvatusliku põhimõttena kehtib, et mul on see sageli pärast hiljem meelde tulnud, kuidas see nagu võib ühele lapsele mõjuda või mitte. Et aga et ma mäletan seda. Kui te ei saa endast välja ajasite, siis missugune ta on? Ma ei mäleta seda, et ma oleksin isa endast välja ajanud, aga, aga ma tean, et neid kordi, aga ma tean, et neid kord ilmselt ennekõike siis, kui lapsed ikka katsetavad, eks ole, mõlema mõlema vanemaga. Ühel on piirid ühest kohast, teisel, teisel, eks ole, kaugemal lähedamal ilmselt isa oli ikkagi seal rangem lapsevanem emaga oli ka lihtsalt ühel või teisel põhjusel veedavad nad emaga emaga rohkem aega koos sageli kui saan kodus, siis ta siis on kuidagi nagu võib olla erisusi või see kõlab nii nagu, nagu isa poleks üldse kodus olnud. Tegelikult see ei olnudki, aga, aga nüüd need päevaplaanid olid tegelikult sellised, et et lihtsalt sageli juhtus näiteks suveajal või vaheaegadel, et ma pigem jäid sinna ka koos emaga. Samas jällegi oli isa oma päevaplaanid, et oli tema jälle alati see, kes kui ma tulin koolist, siis isa oli see, kes tegi mulle süüa kes oli seal vahetult iga kord, siis kui ma koolist tulin siis läks õhtul etendusele. Kas see, et teie isa hästi teatakse ja perekonnanimi on Lutsepp on kuidagi heas või halvas mõttes Anu teid mõjutanud? Jah, mingil hetkel on siin kindlasti ka tekitanud sellist trotsi, kui, et et ma ei tahaks, et mingid mingid uksed avaneksid või, või minuga kuidagi teatud moodi käitutakse seetõttu, et tõenäoliselt oleme me kuidagi omavahel suguluses või midagi säärast. Keskkooli sisseastumiskatsete puhul oli mul suur hirm, sellega seoses. Hakkasin kartma, et kas meil ikka võti võeti minu oskuste pärast või võeti nime pärast. Et sellised sellised asjad on nagu käinud läbi, aga noh, samas. Ma ei tea, eks see on mind ikka ka häirinud, kui, kui teised lapsed. Seda ma mäletan väiksemast peast, kui teised lapsed ära tundsid või midagi või sosistati või midagi sellist, et see mulle ei meeldinud. Ühe teismelise tütre kasvatamise juures on väljakutset kõige suuremat, missugused üks on need, oota ära ja kannata ära. Ennem kuule ja siis kuulata, esinenud tegelikult ütlevad sest kuulatama pead. Sest selles selleaegsetes, kuidas ütelda ütlemist ja siis võib-olla midagi niisugust millel on hoopis teine asi kui see, mida välja öeldakse, põhjuseks. Mul on väga hea meel, et tulite. Ain, suur aitäh tulemast. Palun, ja Anu, suur tänu. Isa ja tütar olid täna külas aine, Anu Lutsepp. Ma olen saatejuht Sten Teppan kuulajatele ka. Suur tänu. Kohtumiseni nädala pärast.