Algab viies ja viimane saade tsüklist toonmeister. Tänane teema on interpreet, insener, toonmeister võrdub kultuur. Kui pisutki järele mõelda, on see aksioom. Igapäevane elu meie ümber kinnitab seda saated teemal toonmeister on ajendatud Eesti rahvusringhäälingu 80 tegevusaasta kudumisest detsembrikuus ja pühendatud meie helirežissööri teleme ei tee ajaloolist ülevaadet ega pürgiga sügavate tõdede esile toomiseni. Pigem oleme asjaga tegelenud ja tegelevate inimeste arvamuste kaudu pidevalt elu argipäevas. Nii möödunud kui praeguses. Mäletate, heliloojad, toon meistrid, Jaan Rääts, Eino Tamberg meenutasid imetlusega, mida pool sajandit pole kustutanud Meister inseneri, Wilhard, pildistajat, kes Vanemuises enne etendust kulisside alla jäänud ja katki kukkunud mikrofoni 10 minutiga kokku lappis. Nii et ülekanne võis toimuda. Kõikides režissööride juttudes. On ilmnenud, et insener on toon meistri parem käsi. Vahel nii parem- kui vasak inhard. Pildista on raadioinsener olnud aastast 1949 tema käte alt läbi mitme aastakümne käinud raadio, helitehnika, foonikad, oma aparatuuriga, nii muusika salvestustega, montaažiks kui kuuldemängudeks. Nii pidevas välistes muutumistes oma nuputamiste paika panemist, ehitamist jäia ringi ehitamistega. Kuidas näiteks selle ülemineku monofooniliselt helil sterofoonilisele kõik see tehnika pole hankimine ja muu selline. Kulges on siin omad valud, vaevad ja rõõmud sellest räägiksimegi nüüd. Jah, omal ajal monofoonilises helisalvestused üle minnes stereofonilise oli aparatuuriga kreemi tõesti sest aparatuur muutus tõesti keerulisemaks. Ja seda ei olnud omal ajal nii lihtne hankida. Ei olnud lihtne hankida ka sellepärast, et Eesti Raadio oli nagu esirinnas selle arenguga. Ja punast vajadus oli väga väike. Et need seda vajas ainult Eesti Raadio ja mõned veel n-liidus n-liidus, täpselt siis nii-öelda aparaat tuuri väljatöötamisega nagu eriti ei kiirustatud. Lood olid sellised, kui me midagi muidugi keskvarustuse ja Moskva kaudu tol ajal siis saime, siis ei rahuldanud meie nõudeid. Me olime nagu ette jõudnud sellest ja see tuli sageli meil omal kohandada, lihtsas keeles ümber ehitada, et teda siin tööle panna. Aga hiljem juba läksid aastad läksid ajad ja hakkas ka aparatuuriga Ta saama ja avanes aegamööda võimalus ka välismaalt üht kui teist juba tellida. Nii et me saime sellest üle, aga peab ütleme, mitte kerget, see tuli suurte pingutuste ja selliste tagasilöökidega asjaajamiste ja asjaajamise keerukusega. Hea. Sest kuna varustus käis tol ajal selles N liidus fondide alusel ja siis, kui fondi eraldatud ei olnud, siis ei olnudki midagi saada ja siis tuli joosta keskvarustuse Moskva vahet õiendada neid asju, et ikkagi me saaksime kuidagimoodi põhjendada veidi ja niimoodi täpselt nii, ja kuidas nendest siis aru saadi ja kuidas tuli moosida? No vahest tuli ka vana Tallinn kaasa võtta ja siis jälle sai ja nii edasi. Aga mul jääb mulje, et selle protsessi juures oli väga suur loominguline moment ju teil inseneridel, ma mõtlen. Me olime mõnes mõttes küllalt heas olukorras, sest meil oli naabermaadest Skandinaaviamaadest ja oli informatsiooni kättesaamine nagu natukene kergem siin. Ja me teadsime, mis seal toimub ja kuidas seal asju lahendatakse. Ja me püüdsime ka nende eeskujul jõuda kuidagimoodi edasi. Ja loomulikult see oli huvitav, see oli huvitav aeg läbi murda sellest ja jõuda nii-öelda uuele tasandile. Kergelt see ei tulnud, aga ta innustas, meie valisid töötajaid. Ja sageli siin majaski ei küsitud, millal tööpäev lõppeb, vaid tööpäev lõppes siis, kui töö otsa sai. Nii et omamoodi huvitav aeg oli ja sellised uut tehniliste probleemide rakendamine pakkus sellist loomingulist suhtumise naudingut. Kui sa praegust taset vaatad, kuhu Eesti Raadio on nüüd nagu maandunud hetkel kuidas sa seda hindad? Nii muu maailmatasemega võrreldes? Ma ei oska seda teha, sest ma ei ole muu maailmaga nii eriti kursis, praegu. Aga ma usun, Eesti raadios on alati valitsenud optimistlik meeleolu ja edasipürgiv jõud on siin alati olnud ja see on ka tänapäeval. Ja ma ei usu, et me maha jäänud oleme. Me peaksime kusagil seal keskpaigas asuma oma tehnilise arengu poolest. Maris Laanemets on tegelikult ju Maris Kuivjõgi kainus, teist põlve helirežissöör meie majas. Tema ema Asta Kuivjõgi, kes üle 50 aasta professionaalse helirežissööri ametis silma paistis, on paljude esimene õpetaja olnud aga kuulakem, Marise meenutust. Selles on midagi rohkemat kui õpetussõnad. Jah, lapsepõlves ma jäin ükskord õhtul vanni. Oota, ma ei saa, kes oli parasjagu õues, sest emale helistati, et vot nüüd on SOS, ma ei tea, kas keegi oli tulemata jäänud ja siis tema pühkis minema ja ütles, et oota nüüd kuni sidur täpsu vahelist välja. See on see isiklik pool või noh, perekondlik ka muidu on muidugi tore, kui on küsida professionaalset nõu oma ema käest. Ühest küljest see on nii loomulik, et, et me räägime sellest ja omad inimesed saavad ju teinekord sõnadeta aru, polegi vaja, ei tea kuidas küsida. Pluss see on ikka rohkem kui miinuseid. Kõrvalt vaadates tundub nii, et, et helirežissööritöö on üks rahulik töö, toimetaja peab siblima, esinejad tuleksid ja ei väljasõitudel, elekter oleks ja insenerid sama moodi, et kõik saaks püsti mikrit ja need ka püsiksid ja esimene kontserdikülastaja maha ei jookseks neid. Ja siis tulev režissöör istub polti ja lükkab need mikseri peale. Selline tunne on, et temal pole küll mitte millegi üle närvitseda. Aga tegelikult kuidas on? Tegelikult see on nagu ikkagi koostöötoimetaja ütleb, kus, mis, millal ja siis režissöör peab siis mõtlema, mida sinna üles heliinsener paneviga, päris, päris üksinda seda tööd ei tee, see insener. Nii et see on ikka rohkem tiimitöö. See situatsioon, mis oma lapsepõlvest meelde tuletasid, et kui on tarvis, siis helirežissöör jätab kõik sinnapaika, supipoti tulele see vannisõna otseses mõttes. Ja läheb, sest on vaja. Kui sa tooksid välja sellised kõige olulisemad iseloomujooned ja, ja tõekspidamised, mis nüüd, et teie kodu ja teie pere ja TÖÖ ühildumise kaudu istuvad sinus sees nagu suur ja väike vereringe. See on ema poolt saavutada võimalikult hea lõpptulemus ja üldtulemus, teiselt poolt on isa poolt ka väga palju, et kõik pisiasjad peaks olema paigas, kõik peaks olema briljantsed paigas. Ja ma leian, see on täitsa tore kooslus. Nii ühele kui teisele poole tähelepanu pöörata. Et siis saavutada see maksimaalselt hea lõpptulemus. Eetika on väga tähtis saada läbi interBriettidega või ühesõnaga see meeldiv kliima tekitada kohe algusest kohe esimesest pilgust. Et helirežissöör ei ole mingisugune kuri inimene. Temaga saab ikka koostööd teha ja iga koos ühise tulemuse nimel. Mis on sinu kõige huvitavam ülekanne olnud, kui sa vaatad ajas tagasi või neid on olnud nii palju, et, et ühte on raske esile tuua. Kas raskuse mõttes näiteks või, või keerukuse või või vastupidi, et interpreet on, on kuidagi läinud hinge. Neid, mis hinge läheb, on, on ikka olnud väga huvitav või ma ei tea, kui huvitav see oli üks vabariigi aastapäevaülekanne, kui oli suur segadus turvateenistusega ja meid veel viimasel hetkel ei lastud, proovime muidugi ei saanud eile õhtul sisse, sest meie nimesid ei olnud millegipärast tulid vahelt kaduma läinud ja kui siis telehakkas ütlema, et teate, et siis, kui raadio heli ei tule raadio helitee, siis jääb ka telepilt ära, siis ma ei tea, tormati kuhugi joosti nii et me jõudsime veel mikrofonid püsti panna. Ja siis oli ülekanne. Ja nüüd interpreedi poolt vaadatuna. Toomas Velmet, tšellist, pedagoog, seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel Eesti raadio muusikasaadete peatoimetaja. Interpreet on mitmesuguseid, ma arvan, et nii palju, kui neid on, nii palju on erinevaid suhtumisi salvestusse kui niisugusse. Aga suures plaanis võib jagada kaheks, ühed, kellele meeldib salvestada ja teised, kes ei talu seda silmaotsaski. Või kõrvaleotsaski. Ja on neid, kes salvestavad, vägisi? No lihtsalt peab, eks ole, aga, aga ei meeldi, muide, üks üks selliseid oli, oli Richter kellele see tegevus absoluutselt ei istunud ega ei meeldinud. Aga ometigi on teda hästi palju salvestatud. Mina oma interpreedi karjääri jooksul olin see tüüp, kellele meeldis salvestada. Mulle meeldis olla mikrofoniga üksinda. Ja ilmtingimata oli selles suuri teeneid peaaegu et kõigil Eesti raadio, helirežissööride. Ma ei mäleta kõiki nimesid, muide püüdsin täna meelde tuletada seda esimest helirežissööri. Ma tean, et ta eesnimi oli Toomas. Saad just, ja kes salvestas mind nüüdseks juba olematus kolmandas stuudios, mis oli sel ajal kammermuusikastuudio. Ja Weber oli üks ja eesnime ei mäletanud, ühel mäletad eesnimede, teisel kuna teda hüüti websiks, siis, siis jäi see meelde. Arvo Pärdiga. Küllalt palju aru küll, vähemalt minu kokkupuuted temaga olid ainult tema enda heliloominguga. Siis oli, oli ta puldis. Aga legendaarsed helirežissöörid, Vello Meier Asta Kuivjõgi, nendega eriti aastaga hästi palju salvestatud ja väga hea klapp oli. Sarv Jaan Sarv ja peaaegu kõik, kes kunagi on siin majas töötanud. Aga üldse ei saa ma mööda minna niisugusest minu jaoks legendaarsest meest nagu Hannes Valdma kellega kujunes välja. Ma ütleks niimoodi kõige loomingulisem koostöö üldse. Ja siit võib-olla ka üks niisugune või see ei ole kindlasti mitte originaalne mõte aga helirežissööritöö on niivõrd peen töö. Ja see kannab vilja sel juhul, kui kujuneb välja loominguline koostöö, ideede paljusus, millest siis midagi valitakse, midagi tehakse, aeg on kindlasti muutunud ja võib-olla see tänapäeval enam ei peagi niimoodi olema. Sest üldine helipilt on palju objektiivsemaks muutunud tänu tehnoloogiale. Aga tol ajal oli see väga sõltuv just nimelt sellest koostööst ja süvenemisest vastastikusest süvenemisest. Aga ikkagi teatud mõtteviisi ühtsuses. Noh, see võis tekkida ja ei pruukinud tekkida minu koostöös näiteks Valdma ka oli küllalt neid hetki, kus me läksime teine teises suunas aga igal juhul oli see huvitav ja põnev. Sedasama peaks mõtlema ka näiteks Lepo Sumera kohta kes oli alati väga hasartne oma tegevuses ja, ja see andis käit olemuse jalad. See on minu individuaalne seisukoht, ei pruugi sugugi klappida kõigi teiste aga, aga nii see oli minuga. Ja noh, ma ei saa siin mitte jätta nimetamata ka niisugust legendaarset mitte Eesti raadio režissööri, vaid Moskva raadio režissööri nagu serveri pääsufil kes küll ka siin käis. Vot see oli niisugune samasugune, küll palju karmim valdmaaga, ma olen lihtsalt niivõrd isiklikult tuttavat, et asi nii karmiks ei saanud minna, kui pääsuhhiniga, aga aristokraatide suhtumine ja kui midagi õnnestus, siis see sai kohe sellise tagasiside. Et läks veel paremaks. Või näiteks üles raadios Karihadala, kellega veel üheksakümnendatel sai koostööd tehtud ka niisugune soomlase kohta väga kirglik Jahasartne tegija. Aga ma tean, interpreet, kes vihkavad helirežissöör ja ei saa üldse kontakti, aga ikkagi on lõpuks mingi tulemus. Eesti muusika ja teatriakadeemia õppejõud, Eesti raadio helirežissöör aastatel 1986 kuni 93 helilooja Margo Kõlar, ütle, kas see oli juba digitaaltehnikaajastuga, sina olid režissöör. Kui ma tulin tööle, siis toimus veel analooglintidega makilintidega ja kääridega lõigati seda linti. Aga pärastpoole töötasime Tatmakidega. Ma ei tea, kuidas me siis monteerisite, mul ei tulegi pähe, minu meelest ei olnud isegi seal veel neid soni kahe tatiga Monteerimis aparaati need vist tulid alles siis, kui ma juba olin lahkunud raadiost. Aga me vist siis võtsime ümber. Lindi peale lõikasime ikkagi niimoodi vist sai tehtud. Sinu huvi elektronmuusika vastu, mis ajast see pärineb? Noormehepõlves oli minu jaoks äärmiselt paeluv võimalus salvestada muusikat kihtide kaupa ja katsetada nende kihtidega. Ja sellise tegevuse jaoks andis suurepärased võimalused digitaaltehnika ja minu jaoks oli eriti tähtis just miidi süsteem ja MIDI sekventserit süntesaatorid kus mul oli võimalik praktiliselt kodus kõike toimetada mitmerealist salvestust. Ma alustasin juba varem analoogajastul, siis olid kaheksarealised lindid, aga need lindid olid väga sellistest kohtadest, kus ei pääsenud lihtsalt ligi ja see oli kulukas ja kõik pidi olema väga läbimõeldud. Seda aega ei kuluks. Aga kui tulid esimesed sekventserid välja ja süntesaatorid, siis oli võimalik seda kõike kodus teha. Parasjagu see tehnika oli sellise hinnaga, mida oli võimalik ise osta ja, ja siis läks niimoodi komponeerimiseks. Ja kui tulid arvutid juba välja, siis ma arvan, et ma olin ka üks esimeste seas, kes hakkas muusika tegemiseks arvutit kasutama. Kas sul selles liinis on olnud ka õpetajaid teiste heliloojate vanemate heliloojate seas? Peab ütlema, et see on kõik ikkagi ise õpitud ja ise otsitud kõik kokku. No kindlasti on olnud midagi kelleltki kuskilt õppida või eks see käis omavahelises suhtluses kaseõppimine ja kui keegi oli jälle midagi kuulnud või näinud või kellel õnnestus muretseda mingisugune riistapuu, eks, siis jälle see oli üldiselt teada ja siis kõik ühiselt tutvuti, et selles suhtes see koostöö ja Nov jagamine ikkagi käis. Aga põhiliselt pidi ikkagi ise kõige vastu huvi tundma. Lepo järel tulid sina siia muusikaakadeemiasse, tollal kandiski ta sellist nime veel elektronmuusika kabinetti ja, ja oled nüüd osakonna juhataja või, või kuidas see ametinimetus täpselt on? Tänase seisuga võib öelda niimoodi Eesti muusika ja teatriakadeemia elektronmuusika stuudio juhataja. Stuudio kuulub kompositsiooniosakonnale. Kas selles töös te õpetajatega helirežissöör? Jah, tõepoolest, see on üks minu suurematest ettevõtmistest siin Muusikaakadeemia elektronmuusika stuudio juhatajana, et sai välja töötatud koos Hannes Valdmaaga helirežii õppekava ja nüüd meil möödunud, sest ta oligi juba esimene lõpetaja sellel erialal ja tuleb järjest lisa. Küsin täpsustuseks, kas see on täiesti iseseisev eriala või te annate seda eriala juurde ka mõnedele teistele Pets erialadele, nagu komponistid või teadlased või ma ei tea instrumentalistina, mõned. Ja kas see lõpeb Ta ja on nüüd kõik need aastad õppinud kohe spetsiaalselt helirežiid. Jah, meil on täiesti helirežii eriala, kui täpsem olla, siis meil on elektronmuusika eriala, millele Saru helirežii arvu elektronmuusikaloomingu haru ja kaks aastat on ühist õpet ja kaks aastat siis toimub see harunemine, kumbki spetsialiseerub omale alale rohk. See ei ole kindlasti saladus, kes seal õpetaja saab olema ja mis temast saab, kellele te valmistate seda? Üks inimene ongi juba lõpetanud ja tema nimi on Janar poeglis. Tema töötab toredasti praegu London stuudios. Ja praegu on mitu õpilast spetsialiseerunud selle eriala peale. Ma arvan, et viis kuskil suurusjärgus ja Mida see toon, meistri ettevalmistamine distsipliinide mõttes endas sisaldab? Arvestades seda, et toon meistrieriala on väga loominguline eriala ja palju loomingulisem, kindlasti kui kõrvalseisja oskaks seda näha siis on oluline punkt, millest ei tahaks kuidagi loobuda, et just need esimesed kaks aastat, mis on loominguharuga koos, et need, kes õpivad helirežiid, et need komponeerivad ka, et saada natukene ise aru, mis see teos endast kujutab nagu sügavamalt kui lihtsalt mingisugune kuuldeline äratundmine, et millised faktuuri kihid seal on ja, ja mismoodi üldse asi peaks kõlanud või mismoodi on see, et tahaks, et see kõlab ja see ongi helirežissööri kätes palju, et see, mismoodi see lint pärast hakkab kõlama, oleneb sellest, mismoodi ta oskab seda ette kujutada, et mismoodi ta tahab, et see kõlaks ja kui tal seda kujutlust ei ole, siis on tulemus selline küsitav ja selleks ongi vajastal loominguga tegeleda tõsisemalt, et saada mingisugune kujutlus sellest helipildist, mida tahaks saavutada antud teose juures, see eeldab ka teose analüüsivõimet ja läbitöötamist. Aga siis muidugi kõik juba konkreetsemalt helirežiid ennast puudutavad distsipliinid ja tehnilise poole pealt, ka seal on siis akustika, elektroakustika, heli, režialused väga mitmel erineval tasemel ja mis põhiline heli resi praktika, et meie õpilased peavad päris palju praktiseerima. Kas ainult tõsise muusikajoont mööda või ka mitmes žanris? No tänapäeval on raske leida inimest, kes sooviks ennast piiritleda ainult Akadeemilisemate žanritega, et paratamatult elu on see meie ümber, et nõudlust helirežissööride järgi tekitab eelkõige kergem muusika või poplevimuusika. Muidugi tekitab muusikanõudlust, aga, aga inimesed tulevad eelkõige heli resi juurde tegelikult sageli üldse muusika juurde läbi kergemuusika. Huvitav tõdemus jah, aga nii ta kipub olema. Kas selle eriala juurde käib ka teatud selline laiem kunsti silmaringi avardamine filosoofia ja mõnes mõttes on ju see seotud muutuva ajaga muutuva ja üha areneva tehnikaga. Kuidas on teie oma tehniline baas siin selles tehnika progressi silma läbi vaadatuna? Tehnilised võimalused on siin piisavalt heal tasemel, et teha väga head produkti juhul kui on kõrvade vahel kõik korras helirežissööril ja, ja mitte ainult helirežissööril, vaid ma ütleks ka seda, et selle tulemuse kus minu arvates tuleb eelkõige ikkagi interpreedi poolt või esitusest lähtukse ja see, kas ta natuke nii või teistmoodi üles võetud mõjutab tunduvalt vähem seda tulemust põhilisele mõjutab ikkagi see esitus ise seda, mismoodi asi kõlab. Missugused balansid, missugused on pillide kõlad, niisukese muusikaline kütus üldse on, sealt tuleb see põhiline ja siis need väikesed nüansid on, kas ta on hästi või halvasti, milliste vahenditega ta on üles võetud, aga need vahendid, mis meie käsutuses praegult on nii siin stuudios, Muusikaakadeemia stuudios kui ka raadios ka, sest meil on nagu ühisel platvormil ja koostöökorras toimub õpe. Minu meelest need on väga suurepärast. Muidugi alati on võimalik kallimaid ja paremaid riistapuid osta, aga ma ütlen teile, et selle tehnika baasil, mis meil on, võib vabalt teha selliseid salvestusi, mida võib täiesti häbenemata avaldada maailma parimate plaadifirmade sildi all. Aga see üldsilmaringi küsimus, üldine silmaring, filosoofilises mõttes, see on niipalju kui see yld kõrgharidus meil võimaldab üldse Muusikaakadeemia ja ka ülikoolide vaheliste programmide raames on võimalused ütleme, süvamõttetegevuse arendamiseks on väga head võimalused on väga huvitavaid loengusarju ja ka teistes ülikoolides, mitte ainult meil ja neid on kõik vahetuse korras võimalik võtta üliõpilaste vahetuse korras. Kas teie erialal siin on ka siia tulnud vahetusüliõpilasi või kas teie omad on käinud väiksemat või pikemat perioodi mujal õppimas, ennast täiendamas? Nii seda kui teist. Meil on muidugi rahvusvaheline suhtlus siin stuudios, meil käib üliõpilasi ja magistrante isegi doktorante teistest muusikakõrgkoolidest üle Euroopa ja meie õpilased on käinud ka mitmete vahetusprogrammide kaudu. Näiteks Itaalias, Trieste konservatooriumis, Iisraelis Tel Avivi muusikaakadeemias ja minu meelest Hollandis kuskil Amsterdamis ja tudengitel on see vaba valik, meil on väga intensiivne rahvusvaheline suhtlus siin muusikaakadeemias ja meie erialade tudengid on seda kasutanud ka. Ja siis muidugi meie loengutes siin mitmeid üliõpilasi teistest ülikoolidest, näiteks kunstiakadeemiast nüüdsest Tallinna ülikoolist ja tehnikaülikoolist. Paar küsimust veel sulle kui heliloojale sa rääkisid oma varasest suvist elektronmuusika vastu. Tihtipeale on interpreetide heliloojatelt küsitud, et mis asi on muusika, aga sinult kui heliloojalt ja režissöörilt toon meistrilt, küsiksin, mis on heli ja kuidas on sul helitaju ja võib-olla helikäsitluse ideoloogiat muutunud aastatega sellega, kuidas sa ise oled seda järjest rohkem praktiseerinud loometöös, aga samuti ka õpetades räägi helist, ühesõnaga öeldes. Heli on jah selline huvitav nähtus, millega on igal inimesel võib-olla omamoodi suhe. Ja ma ütleks niimoodi, et kellel kõrvad on, see kuuleb ja siis ma olen veel aru saanud, et inimesed kuulevad väga erinevalt. Väga paljud inimesed minu üllatuseks ei kuule peaaegu üldse. Või vähemalt mis puudutab muusikat või helide korrastatust kuidagi. Mina pean olema tänulik selle anni eest, et mulle tundub, et ma kuulen midagi ja see on selline päris eriline seisund ja kui on juba selline olukord, et sa kuuled midagi, siis järsku muutub oluliseks see nullpunkt või see algus kus ei ole mitte midagi kuulda. Seda hetke praktiliselt ei ole olemas. Sellepärast et tegelikult on ikkagi alati midagi kuulda, ütleme, peaaegu alati. Maailm meie ümber ei ole vait. Maailm meie ümber ei ole vait, aga see on iseenesest väga tore, et ta ei ole vait. Kurvem lugu on, et maailm on täidetud mootorite müradega kõikjal maailmas on väga raske leida paika, kuhu ei ulatu mingisugune mootorimüra. See on mind viinud selliste paikade otsingule, kus on kuulda ainult looduslikke helisid ja ka võib-olla ka selliseid kohti, kus need nõutuslikud helid oleks ka miinimumist. Ma tean, Eesti raadios on selline tore koht nagu vatituba või vähemalt oli vanasti. See on muidugi omamoodi õudne koht, kui sinna minna. Et kui tõesti sa oled täiesti isoleeritud ja siis sa kuuled, kuidas veri kohiseb sul peas siis tekivad jällegi omad hääled, et kui on täielik vaikus, siis hakkab mingisugune, ma tea, psühhoakustika hakkab tööle, sisemine fantaasia jaganud taas ja hakkab tööle. Vot heliloojana tahaksin ideaalis jõuda millalgi sellisesse olukorda. Võiksin pühenduda nendele helidele, mis hakkavad tööle siis, kui muud helid välja lülitatud ja mitte ainult muud helid, vaid kõik muu problemaatika ja seda on peaaegu võimatu tekitada seda olukorda. Paar korda elus on olnud võimalik Ennast rebida lahti ja pühenduda nendele helidele. Aga ma arvan, et kui ma tahaksin tõesti heliloojal, siis ma peaksin selle olukorra valdavaks tegema ja, aga samas, et ma ei saa omale lubada sellist asja, siis ma pean leppima sellega, et ma võib-olla päris helilooja ei ole. Jagada end mitme töö ja eriala ja aga need on ju ka omamoodi paeluvad ja loomingulised, need kõik tegevused sinu ümber. Nii et ega sa ei tohiks küll nuriseda. Ei, seda kindlasti mitte ja, ja need paeluvad erialade tööd ja ja ma tahaks veel, siis on kindlasti kõige etteotsa panna perekonna, mille jaoks mind on alati, on kindlasti liiga vähe, aga mis on erakordselt oluline või mis on ikkagi tegelikult, ma arvan, esikohal minu asjade juures. Mis puudutab seda aega, kui ma olin peatoimetaja, see oli väga õnnelik aeg. See oli tehnoloogilise progressi aeg, otsimiste aeg ja väga tugev helirežissööride komplekt oli Eesti raadios. Ja küllap sellele mõningaid tulemusi, ma arvan. Ma ei oska pikemalt praegusele kommenteerida. Sellest perioodist on absoluutselt kõige rohkem ERSO salvestisi näiteks just Peeter Lilje periood natukene ka Neeme tegevuse lõpuaeg. Praktiliselt iga nende samm võiks niimoodi lausa ütelda, sai salvestatud ja väga häid linte on, sellest on ka linte, mis sai Moskvas salvestatud ka sinu peatoimetajaks olemise ajal ja pasuhhini käe all. See oli selles mõttes niisugune õnnelik juhusest tingitud täiesti, et selline koostöö Moskva helisalvestus keskmajaga sai läbi Moskva raadiomuusikat, toimetused, kelle peatoimetajat naiste tantsima ja kes käis ka siin ja terroriseeris, käis juhatamas ja ja oli ka niisugune, noh, ikka väga kõrge klassiga muusik ja esimesed salvestised, mis me siit saatsime, need avaldasid talle muljet tähendab eesti helirezis suur kui niisugune oli, tolleaegses leidus üsna üsna kõrgelt koteeritud ja see avaldas muljet. Ma ei tea, kui palju neid siis niimoodi vabariiklikke raadioid üldse oli, kelle salvestused läksid otse plaatidele. Ega neid liiga palju kindlasti ei olnud. Ja see sõltub ikkagi kõik Eesti raadio tehnoloogilistest võimalustest. Esiteks sellest progressiivsest huvist uue tehnoloogia ja, ja võimaluste vastu ja huvist jäädvustada see, mis meil on head sekundist olemast. Kas ei olnud ka mitte niimoodi Hedda raadio tundis oma missiooni Eesti muusika ja eesti interpreetide suhtes väga erksana ja, ja väga kohusetundlik, kuna sest see kultuuriarhiiv ju kogunes, tähendab varamu mitte ainult arhiiv vaid ka see igapäevane raadio nägu ju tekib sellest muusikast, mis meil siin igapäevaselt Aga ma ei arva, et, et see tol ajal midagi erilist oli, seal ei lase, see oli otsa loomulik, selle otse loomulik ja, ja sellel olid omad väljakujunenud traditsioonid ja. Ja nii ta läks. Ja väga paljuski ju see kajastub ka tänases Eesti raadioarhiivis. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder millises seisus või situatsioonis me siis praegu siin raadiomajas elame? Me salvestame praegusel ajal ligikaudu 200 kontserti aastas Eesti kontserdisaalidest, võtame need üles, suurema osa neist ka otseülekandes läheb meil eetrisse kohe ja teised lähevad siis hiljem eetrisse ja nendest veel omakorda umbes 15 kontserti pakume välja rahvusvahelisele areenile euroraadio muusikavahetusprogrammi raames. Ja salvestame me veel ka monteeritud stuudio võtteid, mida siin raadiomajas kutsutakse kentsaka sõnaga fondi salvestus, see on kohe nagu selline professionaalne termin siin majas. Ja neid on meil plaan teha vähemalt 30 tundi puhast produkti aastas. Ja möödunud aastal me tegime rohkem. Tänavu aasta kokkuvõtted praegu veel ei ole, aga need on siis Eesti interpreetide stuudiosalvestused, kus me jäädvustame meie interpreet, uusi eesti helitöid, vanu eesti helitöid ja seda, mida me siin otsustame või mõtleme meie toimetusega, mis oleks väga oluline ajaloole arhiveerida, üles võtta ja talletada, need on kõik need Eesti raadio, sellised põhikirjalised ülesanded, resoluutselt, traditsioonilised, põhiline on ikkagi muusika, jääks elama, muusika oleks salves, muusika oleks meie järgmistele põlvkondadele fikseeritud. Kuidas toimub see valik? Väga suures osas, meie toimetajad, kuigi meil on olemas siin organid nagu muusikanõukogu, muusikalugu komisjonid, on olemas ettepanekud, tähtis on see, et et me saame mingisuguse optimaalse tulemuse. Ja noh, alati võib öelda, et võib-olla midagi on jäänud lindistama Ta või või midagi ei ole tehtud ja midagi on liiga palju tehtud. Need on alati sellised kohad, kus, kus tuleb nagu mingit tasakaalu säilitada ja, ja selle säilitaja subjektiivse salati mõjutab seda tasakaal ja see on paratamatu. Räägime nüüd neist helilintidest, mis nagu peavad meid esindama kusagil Ma olen ühes asjas väga kindel, et Eesti Raadio selles rubriigis nagu helisalvestuse, meie jäädvustised on maailmatasemel. Ma olen täiesti kindel ka selles, et eesti raadio peabki esindama Eesti riiki maailmas oma rubriigis. Ja ma olen oma töö seda tundnud väga tugevalt, et, et see on tõsi ja me saame sellega hästi hakkama ja meid esindavad tõepoolest meie lindistused, meie otseülekanded, meie töö muidugi ka inimeste suhtlemine ja kirjad, mis nad kirjutavad, ja tekstid, mis nad ette valmistavad. Ja loomulikult need muusikud, kuidas nad mängivad ja ja, ja mis on neile öelda oma kunstis. Loomulikult see, aga kuidas meie seda vahendame, see peab olema väga kõrgel tasemel ja ma olen noorpõlvest peale siin majas teadnud, et selle peale ei hoita raha kokku. Eesti Raadio peab välja paistma rahvusvahelisel areenil kõrgel tasemel. Et ka see ei pruugi olla väga iseenesest mõistetav, ma olen näinud nii mõneski raadios, kus ka see mõisa köis lohiseb mulje jätmine külalistele ei ole üldse mitte noh, väga oluline. Aga meil on salati väga oluline olnud, meie salvestused esindavad Eestit, Eesti mainet, Eesti kunsti ja neid ei saa teha niimoodi keskpäraselt viletsate tööriistadega, et see on nagu iseenesestmõistetav. Meil ei ole muidugi nii palju ressursse ja nii palju inimesi, nii palju mikrofone, nii palju, kõige kõrgemale uuemal tasemel tehnikaid, kui on mõnes rikkamas riigis. Aga igatahes on sellesse investeeritud ja, ja inimesed on ka õnneks olemas ja neil on alati olnud entusiasmi. Ma mõtlen siin ütleme siis minu põlvkonna tegijaid nagu Maidomaadik, Tanel kleesment või Aili Jõeleht, väga heade helirežissöörid. Hannes Valdma, kes on meie rahvusvahelisi ülekandeid alati tehniliselt koordineerinud. Ja loomulikult on meil ka väga head heliinsenerid, nagu Rein Palo. Jaan sõduri on teised, kes oma tööd ikkagi väga professionaalselt teinud. Et sa veidiga kindel olla, juhtuda võib lumetorm ja ma ei tea, satelliit võib tähtede ja kuu vahel kuidagi katki minna, aga meie töötame hästi. Et sellega on kõik korras. Kas sa tahaksid esile tuua ka mingeid selliseid rahvusvahelisi saavutusi, milles helilint mängib väga suurt rolli ja mille üle me võime uhked olla? Kõigis Eesti raadio saavutustes mängib helilint peamist rolli. Kõigepealt see, mis seal peal on, see võib ka väga hea olema kõigepealt meie helilooming ja meie interpretatsioon ja teiseks siis see, kuidas see on salvestatud ja et seda ei ole mitte halvemaks, vaid paremaks tehtud, see on nagu väga oluline. Ühelt poolt siis need otseülekanded juba raudse eesriide tagant oli meil päris põnev otseülekanne 1989. aastal, ma arvan, et sina olid veel tolad rohkem tegelikult sellega kui mina. Kui oli veel maailm jagatud kaheks tsooniks ja see oli üks esimesi ülekandeid idablokist, siis lääneblokk, RAMi kontsert, aga nüüd siin iseseisvusaastatel on meil ikkagi regulaarselt olnud rahvusvaheliste projektide otseülekanded. Need on olnud hästi tähtsad projektid ja hästi edukalt läinud. Ja Rostromi võidud. Ja no teine asi on see, et meie salvestused ega meie heliplaadid, mida me läheme välja andnud siin 12 aastat meie plaadisarja. Et need esindavad meid ja ma arvan, et isegi mitte nii palju eesti raadiot kui, kui tervet Eestit ennast rahvusvahelisel areenil ja meie salvestuste headus on viinud paljud meie salvestused ka selleni, et nad on võitnud rahvusvahelisi konkursse. Ja võib-olla üks kõige edukam projekt on olnud jah, Rostrum, kus võistlevad helitööd, tegelikult vestlevad heliloojad, nende teosed, aga nad võistlevad helisalvestuse vahendusel. Ja Ma lähen seal ikka oma kõrvaga kuulnud väga erineva tasemega salvestusi ka. Et meie salvestused on seal olnud väga edukad. Aga noh, muidugi kindlasti ka sellepärast, et meie heliloojad on väga head. Aga vähemalt oleme me oma poolt selle lisaväärtuse sinna juurde pannud. Näiteks üks, üks minu lemmiksalvestus üldse võib-olla Maidomaadiku tehtud lindistus. Helena Tulve sulast. Ma mäletan seda hetke, kui ma selle läbi kuulasin, kodus selle esialgse mingi koopia. Mul tuli kohe nagu naeratus, pea oli nii hea, see oli nii kohutavalt hästi tehtud. See oli dünaamiliselt nii head oli hästi mängitud, ta oli muidugi geniaalselt monteeritud, et tal oli see imelik asi, mis oli muidugi ka partituuri sees. Et see teos läks kogu aeg intensiivsemaks. Ja kõige imelikumad siis, kui tal oli nagu maksimum käes suutis ta ikka veel suureneda, et see oli juba nagu täitsa kohutav. Need on asjad, mida on raske, võib olla komponentideks lahutada, et mis oli seal nüüd siis dirigendi panus, et me ei saa nagu sellist diagrammi teha, et siin on helilooja, siin on dirigent, siin on Elsa pask, pillirühm ja, ja siin on Maida modik. Ja siin on veel pärast tema järel montaazi ja siin on võib-olla meie tehnik ka headus või keskpärases. Et sa ei saa seda nagu kokkuvõttes lahutada, aga. Euroraadio hooaegadel tehakse tegelikult regulaarselt kokkuvõtteid, et mis on nagu plussid ja miinused. Mida viimasel ajal ma ei mäleta, et oleks helikvaliteedist räägitud, see pole nagu enam noh, võib-olla kõige palavam probleem, et mingid uuendused on ikkagi levinud ühtlaselt üle maailma. Aga ma olen kuulnud vähemalt kaks korda seda, et meie ülekannete, salvestuste helikvaliteedi edetabelis kolmandal ja viiendal kohal on olnud Eesti Raadio ja see on väga kõrge näitaja, kui mõelda, et me võistleme kõikide saksa raadiojaamadega kogu vana Euroopa tasemega oma väikeste vahendite oma väikeste ressurssidega. Et meie helikvaliteeti on kiidetud, see on väga kena kuulda. See oli viimane saade viieosalisest sarjast toonmeister, mis oli pühendatud Eesti Raadio juubeliaasta puhul ühele väärikamale ametile ja selle proffidele heli režissööridele. Täna jagasid meiega omi mõtteid insener Wilhard, pilisto režissöör, maris Kuivjõgi laanemets, režissöör, pedagoog ja helilooja Margo Kõlar interpreet ja endine peatoimetaja Toomas Velmet ning klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder. Saatesarja autor oli Virve Normet, tema abilised klassikaraadio stuudios Katrin maadik ja Helle Paas. Jah, kogu salvestusrida läheb tehniliselt, siis kõik jälle uueks. Aga me kuuleme nüüd ju niivõrd palju rohkemat, kui oleme senini harjunud. Tahame tagasi tuua helivärvidesse seda soojust ja sametist kõla, millega analoogse heliperioodil ära harjusime. Edasi anda heliavarust kõrgust ja täiust, kus see muusika on tulnud. Kas tarbija ja kuulaja laiemas mõttes mõistab üldse seda lõpmatut, täiuse taotlust ja kas ta tuleb kaasa? Muusikabisnis on praegu suures kriisis. Lõhe muusika tarbimise, mugavuse ja mobiilsuse ning kvaliteedi vahel on professionaalide jaoks saavutanud dramaatilise sügavuse. Inimesed on rahul beebi sõrme otsa suuruste kõrvaklappidega ja vaatavad filme, tikutoosi, suurustelt, mobiiliekraanidelt, akustika, ruum, vaimsus, atmosfäär, kõik on selles kadunud. Teisalt räägivad professionaalid. Siidikvaliteet ei rahulda ja Me püüdleme kõrgetesse sfääridesse. Tahame tuua kontserdisaali elutuppa ja pakkuda selle abil uusi muusikalisi elamusi ja ootame, et ka heliloojad hakkavad uusi heliformaate oma loomingus ära kasutama. Täna on kummaline, aga ka optimismi sisendav, et testimisel inimesed, kes, nagu öeldakse, ei tee Bachi ja Beethoveni vahet kes ei oma muusikalist ettevalmistust ega isegi suurt kuulamiskogemust tajuvad väga erksalt helikvaliteedihüpet. Nad kuulevad ja tunnevad, et ohoo see äratundmine, et ta sai uue emotsionaalse kogemuse paneb inimesi kiiresti nõudma oma kodudesse parimat. Elu on seda korduvalt näidanud.