Päevatee suvekülaline. Mul on hea meel tervitada päevade stuudios, head kolleegid ele majast. Reet Linnat. Mina olen Ülle Karu. Tere päevast. No tere, tere kõigile kuulajatele ja ma olen tõesti esimest korda selles saates, me teeme Reet Linnaga ühele sihtgrupile saadet, reetep prillitoosi ja mina teen taevateed, aga me ei ole konkurendid küll kunagi olnud, ajame ajame ühte asja ja just just et üks raadios ja teine teles, nii ta on, jah, vastupidi, minu meelest me oleme aeg-ajalt mingeid telefoninumbreid vahetanud. Jah, jah, ja mina jah, olen pigem sinu käest küsinud jälle, et kui kuulen, et on, on mõni mind huvitav või minu kuulajat huvitav esineja olnud, isegi jah, oleme niimoodi jaganud oma kontakte. Mõtlesime, et millest me Reedaga räägime, kuna ükskõik, mis saateid sa oled läbi aastakümnete teinud, oled sa ikka olnud seotud tegelikult muusikaga? Absoluutselt jah, et et see muusika on ikkagi olnud mul täiesti lapsest peale kodust kaasa antud ema, isa emapiimaga ja, ja isa geenidega, nii et sellest ei saa üle ega ümber. Kui sa nüüd mõtlen tagasi, mis oli sinu lapsepõlvelaulud, olin esimene laul, mis sulle meelde on jäänud lapsepõlvest. Sellest on nii kaua aega möödas, aga mul tuli praegu hetkeks tuli nagu korraks meelde see aeg, et ma hästi palju käisin ju. Ema, isa laulsid mul siin raadio segakooris kunagi ema, eriti veel kogu oma elu ja ma väga palju tundsin neid inimesi, kes siin olid ja mulle tuli meelde Eesti raadio naistrio minu pärast, kas või maikuu suur toomepuu, kui nad kolmekesi alguses ma teadsin, neid tädisid, siis minu jaoks tädisid, hiljem olid nad kõik, me oleme kõik ühevanused, peaaegu. See oli nagu üks lugu, et me kuulasime hästi palju raadiot, kuna meil ei olnud, et selliseid sissetulekuid vanematele televiisorit osta, et see tuli üsna hilja meie majja, et raadio oli nagu see esimene ja teine mälestus, mis minu jaoks on, on kõik need lasteraadiosaated, laste kuuldemängud ja kõik need postikirjad ja kõik see, see aeg, et ma olin väga-väga tubli raadiokuulaja. Nüüd kõlabki meie saate esimene laul, ameerika rahvalaul, eestikeelne tekst Heldur karmolt. Toomepuu esitab Eesti raadio naistrio koosseisus Heli Lääts, Heljo Lepp, Roomere ja hilja, Holla sobi. Ja suur toomepuu ka mask. Päeva teel on külase Reet Linna, ma arvasin, et ma tean sinust üsna palju, aga ma avastasin, et sa oled sündinud Leningradis. Kuidas see juhtus? Ja see tähendab seda, et minu vanemad on siiski mõlemad eestlased ja see on juhtunud nõnda, et memme nüüd juba enam ei ole, mõned mõned aastad aga, aga nagu ta on rääkinud ja nagu ma tean, et et tal oli kunagi suur armastus noores põlves ja siis tuli sõda vahele ja ta läks nagu sellele armastusele järgi tõeks toona siis armeesse Nõukogude armeesse, aga siis sai vist sellest kõigest üle ja siis ilmus ilusate mustade lokkidega Arved Haug pilti, kes oli siis juba koos Valgre ja, ja selle Emil Laansoo kõigi nende pillimeestega koos ja nad armusid ja siis kuidagi nagu sattus see asi nii olema, et see sündimise aeg oli siis sõja lõpul 44. aastal oli siis Leningradi linnas, kusjuures kõige hullem on see, et memm ei mäletanud täpselt, kumma kiriku tagasi haigla oli, kas oli Kaasani või Iisaku kirikud, aga ma olen üritanud uurida. Ma käisin mõned aastad tagasi Jaani kirikus esinemas Peterburis ja siis nemad ka ei osanud vastata kuma kiriku tagasi, haigla oli nii, et ma ei teagi täpselt, kus ma sündisin, aga seal igal juhul, kas nad elasid seal siis seal ei elanud eilse kuidagi sattus vist nagu selle oli, eks ole, kodu pole, hakkasid tulema ja siis ma tean, et memm on rääkinud küll, et ajad olid nii keerulised, et toideti teda siis nagu seda ootavat ema või sünnitavad ema toideti peaaegu et noh, kui mingi peedi v taolise supiga, et hästi nagu viletsa toidu pääl ja mina olla läinud päris päris tip-top välja ja ma ei tea, kas nüüd on legend memmel või, või oli see tõesti nii, igal juhul rääkis ta olevat olnud keegi venekeelne ema, kes tahtis lapsed ära vahetada, kuna noh, olen niuke ilmselt kobe ja, ja kena, eks ma hiljem olingi niuke pooleteistaastaselt suurte mustade lokkidega. Võib-olla poleks olnud siis kusagil Venemaa avarustes Siberis kuskil, kes seda teab, hoopis teise nimega, aga noh, siin ma nüüd olen. Aga see aeg seal Leningradis oli hästi üürikene, nagu ema on rääkinud, et üsna ruttu tulime Tallinnasse ja elasime siis terve selle minu kooli ja lapsepõlve praeguse Kristiine keskuse vastas Donali paluka tänav seal majas siis elasime, kuni ma siis lõpuks oma teed läksid. Sinu elus oli väga palju muusikat sinu lapsepõlves, kas isa laulis või sa kuulsid, kuidas ta tegi oma teoseid, emakas laulis kõige rohkem ikkagi ema isa ju sattus meil olema selline nahtumegi kena mees, nagu räägiti siin vanemad prouad, et Tallinna ilusamaid mehed siin oli Emil Laansoo tema ja siis Arusooheina vist oli, niisugune nimi oli, et need olid ilusad mehed ja neil oli ka siis palju seiklusi, nii et ta küllalt palju seikles talle öösel restoranides mängis, nii et ma nägin teda suhteliselt vähe. Aga meil oli kodus selline see olnud klaver, tega tuli harmoonium, mida me klimberdasime siis õega koos, õde on ka väga musikaalne mul ja seal me siis nagu oma oma esimesed näpud käima saime selle harmoonium veel hiljem klaveritaoline, mingisugune pill, meil kaaslastest, oletan, et ma omal käel õppisin nagu kõik väikesed tüdrukud, füüre Liised. Aga hiljem ma ei ole õppinud ühtegi pilli, millest mul on kohutavalt kahju, milles ma natukene ikkagi süüdistan oma isa, mitte ema, et isa oleks võinud panna tema nähes, et noh, et mõlemad lapsed on musikaalsed ja ma laulsin kõikvõimalikes ansamblites lastest peale, et kui sa siit hakkad otsima raadiost lugusid, siis ma olen isegi Georg Otsaga toit lauldud siin lasteansamblis ja toona oli Emilie Emmy karjus, oli see lauluõpetaja siin ja armas inimene tema juures käisime jah lapsest peale muusika koos, aga ema siis ei mõelnud panna tütreid laste muusikakool. Aga emal oli niigi keeruline, isa oli meil niisugune. Tuulutas ringi ja memmel oli niigi palju kahe tütrega kahe lapsega tegemist, eks ole, selle kooripalgaga ja laste muusikakoolid ei olnud ei olnud jah, aga millegipärast seda meie peres pole üldse olnud muusikat õppima? Ei, mina läksin hiljem omast tarkusest läksime estraadistuudiosse küll, jah, pärast keskkooli lõpetamist, kusjuures ma tahtsin minna konservatooriumi laulmist õppima, laulsin kooparavatel, määrandan siin ja ränne on seal. Ja öeldi mulle, et seal ei ole veel välja arenenud, tulge uuesti mingil ajal, aga pärast enam uuesti ei läinud. Nii et ma ikkagi proovisin seda sellest, mul on kahju, ei ole õppinud ma pilli, mistõttu ka minu noodilugemise oskus on suhteliselt kesine, nii et mis ma õpin, mis ma laulan, kõik on kuulmise järgi ikkagi Teie kodus käis ka muusikainimesi ja no meil oli ema isa peretuttavad, olid nagu ma juba olen nimetanud Emil Laansoo, Aarne Oit, Kruusi, Elmar, kõik, Uno Loop, päev hiljem oli seal eriklass ja need kõik, nii et ühesõnaga see seltskond oli kõik Meie kodus või siis olime meie alati kaasas kellegi juures, kusagil toona oli ikka niisugused toredad peod, kus laud on nagu äke ja kristallnõud ja ma mäletan. Ühes peres oli meeletult head, pasteeti tehti, mul on lapsest peale see meeles ja siis mängiti alati Arne Oit võitis akordioni välja või Emil Laansoo oli kitarr käes, et nendel pidudel alati midagi mängiti ka, aga meid võeti kaasa siis, selles mõttes on seda pidu või seda võib-olla vähem natukene meie kodus, sest meil oli kahetoaline korter, sinna palju ei mahtunud, aga nendel teistel, keda ma nimetasin, olid suuremad koduda, siis olid ikka käidi sünnipäevale, siis mul on veel meeles see, et alati kui oli näiteks memmel sünnipäev isast ma ei mäleta seda emast, küll siis koorirahvas tuli kell 12 öösel ukse taha laulma, et see oli ka komme, mida tänapäeval kindlasti enam ei ole. Toonlased vist üritavad eelkõneleja? Ei teagi jah, jah, aga siis oli küll nii, et alati pidi tal olema valmis, ta teadis, et niikuinii tulevad, pidi olema midagi valmis panna lauale kohe, et need oleks lapsepõlve mälestused. Kes sulle neist muusikutest kõige rohkem meelde on jäänud? No kõige enam ikkagi on see Laansoo millegi siis ja tädi May tema kaasa ja, ja kõik need kuidagi, nad olid niisugused sõbralikud, soojad inimesed, et ma mäletan, et ma olen istunud põlle peale nulli, Laas oli äärmiselt sõnaaherinimene, oli, aga ta oli omas ringis, tal oli väga erakordne huumor, hiljem nagu lapsena, ma ei saanud midagi aru. Aga, aga jah, hiljem sain aru sellest, et ta oli jah, niisugune, ta oli absoluutse kuulmisega erakordselt andekas. Väga hea kitarrist, oli ta peale sellega mängis viiulit ja kõike kõike, et tema on jätnud mulle selles lapsepõlveajas kõige kõige niisuguse suurema mulje või emotsionaalsema tollased kerge muusika, pillimehed olid ju kõik versus mängis ja jah, just just mul ei tulegi teha teha ja Alfred ja need niisugused nimelised pillimehe, tõsised pillimehed kõik, aga nad olid kõik oma ja ilmselt see nii-öelda leivaraha teenib ikkagi kusagil restoranis mängida, sest ma mäletan, et isa võttis mind kaasa, kui nad mängisid Pirita kõrtsus või Pirita bussijaamas, nagu seda nimetati. Isa võttis kaasa, õpetas mind noa ja kahvliga sööma, et oleks korralikult teaks, kus, kus on mis, mis käes ja kuidas süüa tuleb. Pannkooke sõime siis kas isa oli õppinud muusikat, kus ja kui palju Ta on õppinud oma nooruses jah, muusikat ja hiljem oli tal kas oli see mingisugune noortekursus või noortekoor ja siis olid nad mõlemad emaga olid selline üksus, oli kunagi nagu noortemaja ja mõlemad olid seal, mul on pildid veel kodus olemas, kus ema on seal kooris laulnud ja ema oli veel, kui ma läksin korraks, hüppasin ema juurde peale. Ema oli kuulsa eelmi Betlema õpilane mõnda aega Helmi Betlem läks hiljem Kanadasse, seal ta ka lahkus meie hulgast. Aga seal noortemajas nad ilmselt said selle muusikalise hariduse isa oli siis noort sektsiooni liige, heliloojana ma mäletan, et see võttis väga kaua aega heliloomingut konkreetse konservatooriumi konservatooriumis, kindlasti mitte kohal ja väga kaua pidi ootama seda aeg-ajalt heliloojate liidu liikmeks üldse sai Est ilmsetel puuduski, vot see taust, mis oli, ütleme, nendel teistel muusikutel. Ema oli koorilaulja, kas ta oli ta soololaule, ta üritas soololaulu, aga siis tulidki need rasked ajad pärast sõda, et, et oli vaja oma lapsi kasvatada, ta oli väga lahtiste kätega, ta õmbles meile, käisime Evega ringi nagu kaksikud ühtemoodi riietes ja kodus süüa teha, nii et kõike ja ta jättis nagu pooleli, selle temast oleks võinud saada sopran, ta jäigi elu lõpuni. Ta sopran oleks saanud ilusa häälega laulja, aga sinna ta jäi ja nii et ta otsustas siis selle raadio segakoorid kasuks, mis oli niisugune kindel palgaline koht kuni tema töötamise ajal lõpuni. Siin oli juttu juba sinu õest Evest ka meie hea kolleeg, kunagine kas te Evega koos ka laulnud olete? Suhteliselt vähe? Laulakad siiamaani, jah, ta käib nagu harvem, aga tal on ka omad saatjad, kellega ta käib ja ja isa ütles alati niimoodi. Eve on andekam, aga mina olen töökam, Evenüümsed galatuurilt tagasihoidlik, ta on väga tagasihoidlik ja praegu ta on Draamateatris töötab väga rahul selle oma tööga seal. Aga me laulsime ausalt öeldes, võib-olla viimane kord üldse, kus me koos laulsime, niimoodi oli siis, kui oli isa mälestuskontsert juba Estonia kontserdisaalis, seal me laulsime koos lapsena, aga lapsena ei, väga ei olnud, see vanusevahe oli väike, aga samas oli hea nimel, et mina olen hästi iseseisev sugune läbi seina ja, ja tegin seal igasugused riukaid, emal olid juuksed püsti, mõnikord võib-olla ja Eve oli selline natuke terviseriketega palju ka ja ta oli nagu tagasihoidlikum palju ja need ei pandud kena lapsukest esinema. Ei ja kooliajad olid meil ka kuidagi nagu erinevaid koolis, et me ei sattunud nagu selles mõttes, kui ta oleks sobinud küll sarnased hääled natuke jah, noh, mina olen pigem nüüd juba nagu võib-olla aldi poole, Eve on ikkagi sopraniks. Aga Eve laulab, ükskõik kus meil ka ei ole, mõni tore üritus, on see siis suguvõsaga või perega, siis tema võtab ikka laulu üles, mina ei ole see, kes seltskonnas laulda tahab, aga Eve on ja alati väga ilusa häälega, et tal on kõik laulusõnad peas ja räägime sinu eluteest. Sa õppisid Seitsmenda koolides? Meil oli, just-just, oli, oli minu väikese lapselapse Alberti kolmas sünnipäev, siis me sõitsime sealt tulime Paldiski maantee kaudu ja, ja näitasin oma pojale ja lapselapsele, kus ma koolis olen käinud, et esimene kool, kus ma õppisin, oli tegelikult esimene ja teine klass oli Tallinna 12. kool äkki, kui ma ei eksi. Mis on keeltekool Endla puiesteel seal esimene teine klass oli tütarlaste kool, see oli kodu lähedal hästi ka, kuna ma seal palukas elasin terve selle kooli ajal, siis sealt oli hästi lähedal tulla. Järgmine kord oli kaheksas kool, mis oli mooni tänaval, seda mooni tänava kooli ma just näitasin oma lapselapsele 11 aastasele, vaata vanaema käis siin koolis ja siis nad küsisid ka, mis seal kooli nimi oli, siis ei olnud koolidel nimesid ja numbrid olid, viiendas klassis läksin maja Sis seitsmendasse kooli, ma ei mäleta, kas see oli korraldus, selline teed pidi minema nagu, et see oli ju ka tegelikult algkool, kaheksas kool viiendast klassist ja sinna ma jäin siis kuni kooliaja lõpuni ja väga tore kooliaeg oli seitsmes keskkool, väga tore kooliaeg. No loomulikult olid äärmiselt aktiivne seal ja midagi asja tegi ja ei, ma ikka olin seal kooliliidergrupis kogu aeg, meil tekkis seal alati selline, et väike sõpruskond, kes me olime ja me saame, muide, tänasel päeval saame igal aastal korra kokku nendega, kes veel on olemas ja see on väga meeldiv. Ma mäletan, et ma tulin kooli punaste sukkade ja mind kutsuti õppenõukogus seal sellepärast et see oli täitsa lubav. No et see oli niukene punknähtus, see võis olla kuskil seitsmendas klassis või äkki niimoodi noh, selle kooli riietuse juures äkki sul on, eks ole, pidid olema, harilikult vaata sellised pruuni värvi nagu meil kõigil olid ja ma sain selle eest väga karistada, siis mind on saadetud ka vetsusilmi pesema, kui silmad värvitud oli, see oli juba keskkooli ajal, aga samal ajal ma pidin koolipidudel alati laulma, kindlasti minuga partner, mäletan tänase päevani oli tema nimi, oli Eevisiilo, kellega me kahekesi laulsime. D vist hiljem oli ta juuksur, kui ma olen kuulnud ja ma alati pidin emadepäeva, siis ei olnud, aga naistepäeval ka, sest mina olin siis nagu see koolis laululind siis näiteringis käidud ja tantsuringis ja võrkpalli trennis ja kõiki asju sai tehtud. Mis muusikat sa kooliajal kuulasid, mulle meeldis, mingil hetkel tuli siis äkki selline prantsuse muusika, mida nad tegelikult väga ei armastanud, aga mulle hirmsasti meeldis, himontaan küll, ma olin vaimustunud sellest ja siis tulid saksa lauljad ja mul ei ole kunagi meeldinud saksa muusikaga hiljem. Aga toona oli see Saksas laagri Saksas laagrid olid nii moodsad, et kui me käisime ju peotantsukursustel, mis oli ka väga, peaaegu et kohustuslik sisusest tantsumuusika oli ju kõik oli seal siis Cheimslast või kes iganes, aga selline muusikaolija, kui me täna armastan sellist, ütleme rock n rolli ma ei salga seda üldse, siis toona ikka seda muusikat veel ei olnud. Me kuulasime ikka ja loomulikult olid ju kõik Marino marini lood, need tõlgiti ka eesti keele, neil, ma laulsin ka ka siis, kui mul oli võimalus laulda, siis, siis ma laulsin neid laule. Tiiu Varik oli, kindlasti ei lemmik ja, ja noh, sellised sellele nii-öelda kujunemise perioodil oli ikkagi eesti muusika ennekõike ja kõik oli küll laen, lood, mida siis tehti suures plaanis, aga see oli eesti muusika, mis laulu sa sellest perioodist valiksid? Isegi Kalmer Tennosaar, Alt võiks olla sellest ajast, et Itaalia itaalia lauludest jah, et, et see oli nagu väga-väga populaarne Kalmer, oli ka niisugune ilus mustapäine mees, kui ta tuli välja ja see oli see, mida ma arvan, kõik kuulasid seda siis isegi minu meelest käisin kontserdil, nad ju käisid siin, et isa oli siis mingil perioodil ka seal filharmoonias, estraadiosakonnas tööl ja siis sai sinna lupsti sisse minna. Kõlab Marino marini laul, eestikeelne tekst, Heldur Karmo. Armastuseta pole, Valgust laulab Kalmer Tennosaar. Lask. Päevad ei külaline Anne-Reet Linna, kes esimesel juunil tähistas oma 70 viiendat sünnipäeva. Selle vanusenumbri lubab Reet ise ka kenasti välja öelda ja ütleb seda isegi kooliajal, kelleks sa tahtsid saada. Ma tegelikult ei ole kunagi mõelnud lauljaks muusikuks saada, et ma mäletan, et me tegelikult Georg Ots ja kõik need Viktor Gurjev ja Veera neelus ja need olid kõik need nimed, keda meie teadsime lapsena, siis ma tuletan meelde ühe seiga, et siis oli ajakiri siluett, mis meil kodus oli ja siis me mängisime sellist mängu, et me panime ennast kõiki. Valisime endale ühe ilusa mannekeeni ja valisime siis kellelegi kuulsuste kuulsuste naiseks ennast. Mina olin ennast millegipärast Viktor Gurjevi naiseks olnud, keegi panijaid Georg Otsa naisukese kirjutame pliiatsiga juurde. Aga käsitööga tegelesin ma siis ka juba natukene, et ema oli hästi kõva käsitöötegija, mistõttu ma endiselt siis ema järgi tegin seda siis ma selle peale ka veel väga mõelnud. Küll, aga tahtsin ma mingisuguse kooli lõpuperioodil saada hoopis juuksuriks, mis läks meelest ära, aga ma mäletan, et kui ma juba seal estraadistuudios õppisin, seal oli liidedre Mare Karsnek ja Tiina Talvik, kes nüüd on arhitekt ja siis me tegime arele mingi peo soengus, oli see ülespandud soeng, oli mingisugune see 60.-te lõpu saanud mingite nõeltega sained krunnid, võid lokid sinna pähe tehtud, et see oli minu soov, siis ma mõtlesin, minust saab juuksur kindlasti pärast seda tahtnud. Mul ei olnud kaugeltki soovijaid tantsijaks, lauljaks, näitlejaks saada, kindlasti mitte. Estraadistuudios, sa rääkisid ja need olid kõik inimesed, kellel oli kas omandamisel või oli juba omandatud mingi muu elukutse. Lauljaid ju vist väga paljudest ei tulnud. Ans kärbet oli seal plii, Tedre, Pärnu teatri näitleja ja, aga päris lauljaks sellest minu lennust suurt keegi jäänud ja üleüldse meid löödi enne lõpetamist laiali, sest me pidasime rohkem pidu, kui kui tegime midagi, aga, aga loomulikult meil olid kaljusaarekesed liikumistunnid. Et ikka päris balleti elemente õppisime Sulev Nõmmiku, estraadi või näitlemistunnid, kus me pidime tegema ikka selliseid sketše, mida tehakse tänasel päeval Salakas. Huvitav oli see ja see oli väga huvitav ja minu lauluõpetaja Elsa Maasik, mille üle ma olen ka väga uhke ja tänulik, kes õpetas nagu laulma, seal me natuke Solpi õppisime. Aga muidugi juba selle aja peale juba varsti löödi meid laiali ja jäi mulluse solfi kursus ka niimoodi ära, et mis ma kordan veel kord, et ma ei tunne nooti, mis on natukene iseenesest, aga õnneks on hea kuulmine. Selles mõttes oli tore periood, et mäletan, kui me laulsime, Mil tegime ju lausa suuri lava, kontserte, siis ma laulsin koos Enno Eesmaaga, laulsin laulu kui kord pühapäev vihmas vihmavarju all kahekesi laulsime, kuivõrd pühapäev vihmas härra teede- ja me tegime oma nii-öelda õppereid, hinded olid küll kõik väga head, et ilmselt me kõik olime selliseid, kellest oleks võinud saada rohkem, kui me jõudnud teha seda, sest ennem löödi laiali kooli lõpetasin kaks, eks ole, nagu ma ütlesin, ma proovisin minna ka konservatooriumis, aga siis juhtubki see, et need kuidagi nagu paralleelselt sattusid, need ajad kontsima sisse ei saanud. Ja ma isa joonistas väga hästi, isalt olen pärinud ka selle nii-öelda selle anded, mul on suhteliselt lahtised käed, jama ka, joonistasin hästi siis ma mõtlesin, et noh, et aga ma nii hästi joonistada, et ma saaksin kunstiinstituuti sisse. Siis tuligi sealt edasi juba mõte minna Pedasse. Aga see estraadistuudioaeg oli selles mõttes tore, et. Me saime väga palju esineda ikkagi ja sealt kuskilt tänu sellele tulid ka hiljem sellised ansamblid nagu näiteks möll, kes oli siis nagu Marju, Elle, Reet ja Lagle, kes tegutses väga lühikest aega, aga tänase päevani ei ole keegi meid suutnud järgi teha väga huvitava ja just et me tegime väga mitmehäälset laulu. Me katsetasime, püüdsime nagu Tšassilikud isegi olla ja ja kõik õppisime kuulmise järgi, jäävad, sealt tulid need esimesed duurid, kuidas sa nendega tuttavaks said. Helle, Kalma Heinla, kas teil siin raadios väga kaua aega tegi seda puldi operaatori tööd vist, kui ma ei eksi? Me olime koos ennem laulnud, was a, unustasin ühe perioodi ära, laulsin ju pikalt ka esimeses variandis Kaljuste laste koolist tänases Ellerheinas. See oli nii, et 56. aastal me käisime isegi koos terve perega olime Moskvas dekaadil, et sellest pildid olemas, oled ajakirjandus alati, et, et on üks terve perekond, arved, Augella haug, Eve hauge esinesid ja kõik meie oleme lastekooriga ja ema-isa olid siis selle Eesti raadio segakooriga, et seal oli juba mul neid, kellega ma sain. Marju oli juba tuntud nimi. Marju otsis meid. Marju tõi välja Lagle Lagle, et ma ennem ei teadnud. Lagle oli Pärnus väntoreliga ja ja Elle oli ainuke, kellega me olime varem juba Elle oli terve klassiõde ja seitsmenda keskkooli tüdruk, nii et et selles mõttes tasapisi hakkas marjumaid kokku noppima, juuda eemalt nägi siis, et mina olin juba raadios omal seal väga erinevates ansamblites laulnud lapsest peale ja ja Lagle oli vältaralist teada ja, ja Elle oli ka, laulis siin ja seal, mina tegin läbi need etapid, mis siin raadios olid aluselise lasteansambel ja siis oli tütarlaste- neidude, nii et, et ma olin Ehala ajal ja ma olin Tõnis Kõrvits ajal. Nii et siin ma laulsin kõikides variantides ansamblites. Nüüd kõlabki laule ansamblilt Merrill ja siin on solist Reet Linna, Nikki Džiin maid, Chapman, väike narr. Kas sa siis pedagoogilises Instituudis mingit muud eriala ei leidnud, kui käsitööõpetaja seal oli ka näitejuhtimine sport ja muusika ja ikka veel jaja muusikas ei läinud ja kuna ma millegipärast ikka vist sihtisin selle joonistamise peale ja siis ma tahtsin saada ilmselt kuklas oli selline tunne, et minust saab nüüd joonistamise käsitööõpetaja, aga seal ei ole ka kunstiajalugu kokandus mis oli ju kõik väga kasulik eluks endaks. See oli jälle ka väga tore aeg iseenesest, et väga toredate õppejõududega, Enn Põldroos oli õppejõud, Peeter rulas Concordia klaar, meil olid sellised õppejõud, sellised inimesed ja meil oli väga palju toredaid laagrid. Me käisime, sõitsime ringi, Me käisime Leningradis Tretjakovi galeriis. Me käisime Moskvas, kunstiõpetaja oli selline fanaatik, Need viis meid igale poole, kuhu vähegi võimalik oli, maalimislaagrid olid, mäletan, Enn Põldroosiaeg oli just olime Käsmus laagris kuskil ja ja minu lõputöö oli muide üllatus-üllatus, millega on ka väga tore lugu, oli keraamiline pannoo mulle väga meeldinud eluaeg keraamika, mida me ise ei olnud kunagi teinud, aga siis seal selles nii-öelda Pedagoogilise Instituudi ajas kuidagi nagu tuli see võimalus keraamikat teha ja minu õppe jooksul neurohlyn. Kujutad sa ette, et mõned aastad tagasi ma olin nagu selle oma elukäikudega ühest elust teise minnes olin oma asju maha jätnud siia-sinna ja ükskord täiesti juhuslikult tuli välja, et meriväljal seal, kus meil on meie esimene abikaasa, õieti elas temal juba siit ilmast läinud küll, aga tema tütar oli rääkinud kellelegi, et meil vedelevad siin mingisugused keraamilised tükid. Mul tõusid juuksed püsti ja kahe saatsin oma vanema poja sinna ja selgus, et minu pannoo alles otsisin üles Leorohlini ja tegin Prillitoosi sellest loo ja Leo mäletas täpselt ja teadis, kuidas kokku panna, ta mäletas isegi selle töönime ja selle nimi oligi muusika. Mul oli mingi kontrabassi mängis, oli kõik põletatud värviline, selline suur suur tööd oli niisugune laius, telemeetria kõrgust võis olla mingi seitse, 80 niisugune suur töö, kaheksast tükist koosnev ja siis ta oskas seda kokku panna kaamera ees kõike. Ja mõni aeg hiljem ütles ta, et see tegelikult on tolle ajastu üks märkimisväärne näide, kuidas tehke siis keraamilisi prognoosid, mis oli see stiil stiilinäide ja ta näitab seda, kuna me andsime talle DVD, näitab seda oma õpilastele, nii et ühesõnaga lõppkokkuvõttes lõpetasime ikkagi kunstiga selle pedagoogilise, aga siiski oli võimalus, ma ei tea, kust see mulle pähe tuli, kasse tuligi selle esimese abi loeng, minu äia-ämma kaudu tuli see võimalus, kui me näiteks ma ei taha televisiooni tööle minna ja siis leiti sealt Octavia, sokutati mind sinna ja sinna minejaid. Ja see oli 69 või see esimene töö sul oli esimene töö oli üldse pull tibandi, minul, minul. Maie Kivita kadunud Maie Kivitada tegi mingisugust koorisaadet ja kohe pandi visati kohe vette. Ma sain selle nibin-nabin, sain kuidagi tehtud, õnneks ei tee, vala ja laiali ja havi, ma ei ole kunagi abi olnud, eiei kohe lükati pulti ja ma sain sellega hakkama, sest et õnneks oli kolm klahvi vajutada, kui ta ütleb, et vajuta see, vajuta see ja sealt läks nagu lahti, et ma sain aru, et ma nüüd nagu väga ei taha siin nelja seina vahel ja siin selles režiipuldis olla, et siis mõne aja möödudes hakkasin ma ise pakkuma oma mõtteid. Selgus, et need võeti vastu ja ma mäletan, et esimene sari, mis ma välja mõtlesin, oli nimega kuulata muusika. Ja selle ma tegin koos. Jüri Tallinna režissöör, kadunud Jüri Tallinn suurepärane režissöör ja Jaan õunaga. Jaan Õuna oli teine autor ja siis oli nii, et meil olid erinevad luuletajad, lugesid oma luulet seal ja siis Jaan Õun pani alati mingi väikese koosseisu, kes siis muusikat õieti improviseerige vastavalt sellele luulele ja väga tore sari oli, et see oli minu esimene jälle muusikaga seotud, midagi ei ole teha. Ja nii ma jäin muusikasaadetes ikka väga kauaks ajaks ka nagu vanasti öeldi, et kui sa tahad kellegagi tuttavaks saada, systeem temaga saade Zaitsa teha kõigi nendega, kellega sa oled tahtnud teha ja, ja rohkemgi veel, kuigi ma pean ütlema, et, et on alati, et ka neid inimesi, kellele ütleme, minu tegemised ei meeldi. Ma mäletan, et ma sain ikka aeg-ajalt vastu näppe selle eest, et Reet Linna kasutab ainult oma isiklikke tuttavaid. Aga tegelikult Ma ei saa midagi sinna parata, minu tutvusringkonnas, et kuna elu oli juba tänu vanematele minu isale, eks ole, igapäevaelu oli selline, et meil oli väga palju sportlasi tuttavad, näitleja tuli tuttavaid muusikuid, väga lihtne oli nende poole pöörduda, aga samas ei oleks kunagi osanud unistadagi sellest, et ma teen Airi klassiga tähelaeva näiteks või seal oli veel neid või Dylan Viiklandiga tegin tähelaeva, et inimesi ütleme, kes mind avardasid ja kes mulle pakkusid, et noh, ma hüppasin nende pealt pigem juba räägime natuke teletöö spetsiifikast. Kuidas see täpselt käib, kui sa tahad kellegagi teha saadet? Kas sa ise otsite üles või on sul toimetaja, kes sa oled ka toimetaja olnud ja ma olengi tegelikult ka praegu toimetaja, saatejuht, minu ametinimetus ja ma ikkagi otsin, ise on, ütleme, kui me vaatame Prillitoosi, siis mingi intervjuu, mis on kas tervise teemal või mis iganes, selle otsivad toimetajad ja ma ise uurina, nemad kirjutavad mulle ette, mis teemad võiksid olla või mis küsimused võiksid olla. Aga põhimõtteliselt ma ikkagi otsin ise inimesed ülesse. Ma räägin nendega ennem. Aga me kunagi ei esita küsimusi neile siis, kui ma teen eeltööd seepärast, et vanemad inimesed, eriti nad ei vasta sulle enam niimoodi mitte kunagi. Ma ei tea, kuidas sinu kogemus on, minu kogemus ütleb nii, et parem on nagu, ütleme, sealt kavalusega välja tõmmata need mõtted, aga mitte, et pakkuda ja mõni on vahest öelnud ka, et kas ma saaksin küsimuse ette, mõtlen, ei saa. Me räägime sellest, sellest aga ei saa. Paljud inimesed, neil on juba see tunne ja just teid saadet, siis ta vastab sulle jah. Ja hea just, et aga mul selliseid imelisi viimasel ajal eriti meil oli, just tuli korduses nüüd mõned selles viimases saates, nagu kokkuvõtvas Ingeborg, Trofimov, silmaarst, keda ma mäletan sellest, et kui Hanna-Stiina sündis, ta oli mõnekuune, tal oli silma minu tütrel, silmakanal oli umbes ja me läksime käte värisedes viisime silmaarstile teadlaselt midagi, torgatakse lapsele silma. Just tema tegi mu lapse silmad, mis on nii ilusad ja suured, tänase päevani tegi korda ja ma mäletan seda inimest ja 90 aastane nagu ta on nii vitaalne, nii elurõõmus ja ütleb mulle selle 90 aastaselt. Ärge unustage unistamist, unistage ikka unistage suurelt. Ütleme, 90 aastane, et ma olen nii palju nende inimeste pealt õppinud, selliseid vitaalseid, toredaid inimesi väga palju. Kas see on sul selline kogemus ka tuntud inimene, kellest on mingi mulje jäänud, keda sa ise ei tunne aga saadet tehes on ta hoopis teistsugune. See on juba paljusid juba tundsid? Ei, no tegelikult on ikkagi väga palju ka neid, kelle ma leian, ma olen üldse selline, et ma olen nagu melomaan, kui ma hommikul tõusen üles, joon kohvi, ma ei vaata televiisorit kunagi, sest see on elutoas, mul ja, ja ma olen köögis, mul on raadio lahti, ma kuulen või lähen toon Pascastest mulle postkastis käib lehtedest, mulle meeldib minna hommikumantliga lehte võtma. Võtan lehe, loen seda lehte või lahendan ristsõnu. Ja siis ma kuulan raadiost mingi põnev teemani. Põnev nimi on kirjutanud selle kohe ülesse igaks juhuks, sest et ega pärast ei mäleta ka ja nimeline nopin neid inimesi ja niimoodi ma olen leidnud üsna palju selliseid inimesi, kellest ma nagu midagi ei teadnudki, siis tuleb välja, et on väga, väga tore. Tuntumatest inimestest viimasel ajal, vaata nüüd on see mälu ka selline, viimasel ajal tulevad kiiremini meelde. Eiki Nestoriga, tegin kes on niisugune hallipäine poliitiki soliidne härrasmees, hea, aga kui hakkasime muusikast rääkima, siis ma avastasin täiesti teise inimese, et see oli väga-väga tore. Just, keegi kiitis, et küll oli tore lõik või kusagil maa kandis, noh neid on. Ma olen käinud mööda Eestimaad nii palju ringiga kuulsuse otsinud ka kusagilt mujalt. Ago püümann, ma ei tundnud seda inimest üldse kunstnik teatrikunsti ma teadsin ainult seda, et ansambel lainele teinud kostüüme. Ma ei olnud, aga üldse me rääkisime, teie on osa inimesi, keda ma tean lapsepõlvest, kellega tuleb sina rääkida, juba veider hakata teietama, aga püüman avastasin täiesti inimesega, kui paljud on teinud töid, kui vitaalne ta on. See oli nagu üks avastus tuntud inimestest, näiteks tegin persooniloo Urve Tauts, aga kõik teavad, et ta on laulja. Aga mina ei teadnud, et ta on olnud sõudja ja show'd ja reisidel pärnu tüdruk tüdruk ja, ja see oli jälle selline tore moment, et räägid, avastati ja inimese sellest väga armastas aiatööd teha ja ja teeb seal tänase päevani. Nähtavasti mina jälle seda ei teadnud, et vot niimoodi ma neid inimesi avastangi, et et kes on ühel või teisel alal olnud hoopiski või siis näiteks piir. Suurepärane iluuisutamistreener, kes on nüüd üsna eakas juba ja väga huvitav oli, iluuisutamine oli ju meie lapsepõlves hästi populaarne. Me ju vaatasime, me nägime ja ööd ööd läbiva tänu Brežnevi prouale, kellel olevat iluuisutamine. No vot, nii et jälle inimene, kes nüüd tänasel päeval on, et tal on juba üks jalg opereeritud, aga ta on nii, naera ta, elurõõmus, kogu see lugu, kuidas ta oma hoolaga Uno piiriga tuttavaks sai, see oli jalgpallitreener ja just see oli jälle midagi sellist, mis annab sulle nagu hästi palju positiivset energiat. Ja ma arvan, et kui ta mulle annab, siis tähendab ka vaatajale seda. Vaat missugused inimesed on meie keskel, eks kui tänase saate laulud on valinud Reet Linna, siis selle laulu, mis nyyd kõlama hakkab, valisin mina ise. Laulule on Reet Linna kirjutanud sõnad. Ansambel karavan laulab Hank Williamsi laulusõnad. Reet Linna. Jaga pooleks. Rõõm. Ilus soovitus kõigile. Väga tore oli, muuseas tuleb mulle praegu meelde, et mõned aastad tagasi ma käisin Prillitoosi väikese meeskonnaga, käisime Toskaana Itaalias sedasama Elle juures külas, kes meil Merlis laulis ja jälle oli väga tore kogemus. Me saime sellest 20 minutise saated, noh, otsimaks seda. Miks on meie kunagised kunstnikud Toskaana nii tahtnud maalida ja mis see on, mis seal tõmbad jälle, väga tore oli see ja kahtepidi nagu Itaalia inimestele otsisime sealt itaalia proua Anna tegi Itaalia toite ja ja Elle oma vitaalsusega, et see oli väga tore ka, aga põhimõtteliselt jah, kõige suurem elamus ikkagi minu jaoks on olnud Ilon Wikland, kes võttis meid ka oma kodus vastu, kuidas sa temaga kontaktis? Selles mõttes ta käib ikkagi siin küllalt palju. Öeldi, et, et kui sa tahad teha selleks ei ole võimalik, kas tõesti. Ja selgus, et on võimalik, nii et me sõitsime sinna, ta võttis meid vastu, ta oli nii armas inimene, ta näitas oma kodu kõik kohad ära. Mul jäi meelde, kuidas ta ütles, et tal on ka niuke dušikabiin nagu mulle, et minuga vanni ei ole ja siis ta ütles, et mul on siin puur Est all, sest muidu kukud juma, kukud pikali. Nyderali mõtlesin, miks peaks avale panema, siis kui me tulime välja õues rääkida edasi, siis esiteks üle 80 aastane proua Taloidukesed, heledad teksapüksid ja mingi roosakas triiksärk oli seal pükste sees ja siis ühel hetkel teeme pausi, teeme pausi, võttis taskust oma huulepulga välja ja värvis huuli vahepeal sellepärast, et tõeline daam pidi kontrollima, et ta kaameras on korras või siis ütleme, kellel oli vist umbes 12 saanud, me läksime järgmist kohta otsima. Nüüd me teeme pausi, sest mul on täpselt kell 12. Ma lähen siia kohvikusse, ma pean sööma sellel kellaajal, sest tema sai selle järgi, et igav nelja tunni tagant või kolme, nelja tunni tagant, täpselt kellaaja järgi. Et ta oli nii armas inimene ja siis, kui ta tuli siia Eestisse, siis me jätkasime seda jutuajamist veel siin stuudios ja lõpuks kinkis ta mulle isiklikult ühe tõmmise oma graafilisest lehest, mis mul ära raamitud kodus. Ma leian, et minu jaoks on see ikka üks suurim suurim kingitus, mis ma oma töös olen saanud teha sellise inimesega koostööd, räägime muusikast, mis muusikat sa praegu kuulad? Kuulan, ma kuulan Eesti muusikat küllalt palju, aga ma kuulan ka valikuliselt. Hiljaaegu just sain ma Raul Vaigla käes plaadi, kus ta oma tütre Mariega laulab. Mulle väga meeldib see plaat, see on selline Tšassilikaga, ta niuke pehme, niisugune mõnus muusika. Loomulikult kuulame ära kõik oma poja Roberti plaadid. See on nagu meeldib sulle see niuke, Ra sotsid, sa oled roki ja midagi ei ole teha, ma olen nagu ikkagi lõppkokkuvõttes mulle meeldib öelda, aga tänasel päeval, kui inimeste juures käin, mul on kohe suur ümmargune sünnipäev, eks ole ju? 75. Ma julgen selle välja öelda, siin ma viisakalt ei, et me räägime juubeliõhtu ja ei, ma ei häbene seda. Ma tahan öelda seda, et minu noorus ja meievanuste inimeste noorus on tegelikult lille lasteaeg. See, kui oli moodustuk, kui tulid biitlid preeslid, see rock n. Pidudel tantsisime ainult risti ja inimesed lepivad sellega tegelikult sellepärast me oleme elurõõmsamad ja sellepärast, et mul on jäänud kuidagi nagu sissevanustele inimestele meeldib ikkagi see vana rock taha einet. Ei, mul on olnud juhus, et kuna ma käin praegu ka laulmas koos oma armsa kitarristi are jaamaga, siis meil on olnud ka selliseid juhuseid, et väga palju kutsutakse niuke eakate inimeste mingisugusele kaasviibimisele suuremale aktusele ja siis ühel Pirita lillepaviljonis olime ja teeme oma lugusid, siis oli veel seal laulge kaasa kamp, et oli ka Henn Rebane ja, ja Tiit Saluveer ka ja tegime ikka katsusime umbes valge klaas, eks ole, ja siis hüüavad naised seal teed, kuulge, tehke kiiremaid lugusid. Oke ralli ja see oli uskumatu, need olid vanemad kui mina tollel hetkel need inimesed ja läks pidu lahti ja see ei ole mitte ainult üks kord olnud nii. Nad tahavad kiiremaid lugusid, nad ei taha neid aeglaselt. Et ma olen käinud palju puuetega kojas seal mooni tänaval oma vanas koolis esinemas. Ma olen näinud, kuidas tõusevad kõva 80 pluss paar tõuseb üles, seljad küürus, niimoodi vaevalt saavad testi ja siis kui tantsupõrandale saavad, siis panevad sul nisukest risti, et vähe ei ole. Sellepärast ma arvan, et võib-olla jah, kaugemal Tallinnast võib-olla ütleme, see maainimene, ta ei ole võib-olla nii tundnud seda aega sellisena, aga üldiselt inimesed lepivad sellega, et, et me oleme seal lillelaste aeg, vanad rokkareid on ju kõik 70 ja. Ja sellepärast ma kuulan palju sellist muusikat, sellist mu lemmik üks jokker olnud ja kes on ka kaksik, nagu minagi mulle nii meeldis. Jokker ühes intervjuus ütles, et ta ei armasta interneti, mina ka ei armasta. Ma olen teinud täpselt nii palju, kui mulle vaja on, kasutan tiina treenerit kaks korda vaatamas käinud, vähemalt jaa. Metall ei meeldi mulle, see ei ole minu. Aga mis mulle meeldib, ma tulin just autos, sõitsin ja kuulan raadio kahte palju muude. Mulle meeldib see tänapäeva räpp ka. Ja muide täiesti vahva sea nublu meeldib nii noortele kui vanadele. Üllatav, et seal on nagu teksti, mida kuulata. Ta just vot see nagu vanad kui pleed ja oli sõnumile sellel sõnal väga oluline ja just just nii et tegelikult ma mulle väga meeldib, see, mulle meeldib see, mulle meeldib see, kuidas Genka väänab vahest seda maailma ja ja on teinud ka, ma olen teinud laulutekste üle, selgub, et siin majas on üle 300 lauluteksti ja ta on teinud kahele minu tekstile on teinud nagu oma variandi veel vahel üks on see, tervitusi toome palmisaarelt. See kuradi külm on, kuradi kuradi külm on, see läks lausa laulupeole, eks ole, ja teine oli terassüdamega mees, mis oli Marju Länikule ja seal nad tegid ka selles laula mu laulu tegid ka niimoodi, et Genka tegi sinna vahele ja see on nii huvitav kuulata, ma olen väga seda meelt, et see vanem muusika ära ei kaoks, et noored võtaksid, teeksid oma ära, võtavad ja võtavad hästi palju, hästi palju ja nii et selles mõttes ma kuulan jah, sellist muusikat. Ewert väga meeldib, aga, aga jah, mind vaimustas viimasel ajal õudselt see see Raul Vaigla plaat. Ja et ma leksad paljud kingivad ka seda muusikat mulle siis. Ja tal on hea, laulad heas autos on hea kuulata ja ma tahan kursis olla, ma tahan kursis olla sellega, mida praegu tehakse. Nonii, reid Me hakkame otsi kokku tõmbama ja saate viimaseks lauluks. Ma palun sul valida laulu sinu enda repertuaarist, mida sa ise laulad. Minul on muidu mõeldud, mida ma paneksin sinu lauludest. Pane, no mul on tegelikult see aasta, kevad on olnud mingi meeletu, ma ei tea, kas on mingi, kas, kuidas öeldakse, et ma ei ole küll numeroloogia õppinud ega kuulanud, aga vist on mingisugune tõus. Noh, alles oli see 50. tööjuubel ja sõpru, nii palju lilli palju ja siis selgus, et mind valiti Pedagoogilise Instituudi sajandi üliõpilased, kes pole tundigi. Õpetad olnud aga vist ilmselt seal kultuurilise harituse teemal. Siis nüüd tuleb välja mul plaat, millest ma poleks unistada osanud. Eesti kullafond algselt oli mõte see, et me teeme plaadi nendest lugudest nende lauljatega, kellele ma olen tekste teinud, et alates hamba laiast, kuni veereb aeg, nii veereb Anne Veskit, minu tekstid, kõik pärlipüüdja ja nii edasi, aga siis selgus, et nii palju laule on mul endal lauldud, mida ei mäletanudki ja helipikk, armas inimene oli kokku pannud selleni, et kolmikplaat kaks on minu lauldud ja üks on siis nende. Ja noh, loomulikult on minu enda nagu viimane hitt on seal lillelapse tango muidugi, aga ma tean, et rahvale väga meeldib ka, paljugi, võiks öelda veel. Ja selle ma olekski nii et ma mõtlengi, et need on kindlasti selle plaadi peal ka olemas, et paljugi võiks öelda, veel on üks niisugune see mõttekene on selline mulle, et kui ma olen selle ära laulnud, siis ma vahest ütlen lõppu, et ärge jätke neid ütlemisi liiga hiljaks, on ta siis emale-isale, armsamale või vennale või õele pärast on hilja, et kui sa oled jätnud need sõnad ütlema või küsimata, siis kahetsed kogu elu, seda julgust, peab olema neid sõnu öelda ja noh, see sai ka raamatu pealkirjaks mul kunagi, nii et võib-olla jah, see paljugi võiks öelda veel, on see see lugu, mis võiks mis võiks kõnetada ka vikerraadio kuulajad? Aitäh, Reet, palju õnne ja jõudu. Aitäh, aitäh ja aitäh kõigile kuulajaile. Päevade suvekülaline oli Reet Linna. Saate pani kokku Ülle Karu.