Tere kuulajatele ja aitäh juba ette, et olete meiega. Tänase saate peategelased on isa ja poeg eesmaavanemat generatsiooni. Meie mäletame hästi, olgu selleks siis poliitika. Mis on Enn Eesmaa Tööpõld olnud juba peaaegu aastatuhande algusest, aga kindlasti ka meedia ja eeskätt televisioon, kus Enn toimetas enne Toompeale liikumist üle 30 aasta. Võib öelda, et tänu teletööle leidis Enn Eesmaa endale abikaasa kuid selleks tuli sõita Tallinnast 600 kilomeetrit lõuna poole, kus asub Leedu pealinn Vilnius. Hinnatud pianist ja muusikapedagoog, nüüdseks küll lahkunud Alexandra kolis Eestisse ja siin sündis pere ainus laps. Poeg Allan eesmaa tegutseb ettevõtjana, kelle loodud meditatsiooni rakendus aitab lahustada neid kümneid tuhandeid mõtteid, mis kurnavad inimeste vaimu aga kõigest nii tõsiste väljakutsetega kui ka perekonnaga seotud lugudest. Kuulete kohe põhjalikumalt. Saates käbi ei kuku, on külas n ja Allan Eesmaa, küsib Sten Teppan. Head kuulamist. Enn tere tulemast vikerraadiosse. Tere kutsumast aitäh ja poeg Allan on ka kaasas, sarm näha. Raadios küll, paraku me 11 ei näe, aga siin stuudios oleme küll kõik koos need rõõm siin olla. Tere. Kui emme puhul on üsna selge, millega ta on elu jooksul tegelenud, suur osa nendest aastatest aastakümnetest, on ta olnud ekraanil või lihtsalt eetris. Viimasel ajal Toompeal siis Allan, mis seal teie kutsumus olnud, mis valdkonnas teie toimetate? Mina toimetan? Ta on sellises valdkonnas nagu inglise keeles nimetatakse seda Mainfones Mainfonesson siis selline sfäär, mis koondab erinevaid psühholoogilisi ja elulisi tehnikaid iseenda stressi maandamiseks ja iseenda õnnetunde suurendamiseks. Kuigi nüüd juba viimased 10 aastat professionaalselt, siis on see teema mind tegelikult lapsest saati huvitanud, et kuidasmoodi on võimalik saada oma enesetunnet paremaks. Käesolev koroonakriis on muidugi mõjunud inimeste vaimsele tervisele laastavalt ja seetõttu on Mainfounessi kogu sektor praegu väga-väga suurest tõusust, et mul on hetkel käed-jalad tööd täis. Mida on hea kuulda, et. Kellelgi niimoodi on kui suur oli oht, Allan või kas sa üldse eksisteeris omal ajal, et oleksite läinud sõna otseses mõttes? Kas isa jälgedes ja valinud oma tegevusalaks meedia? Terve lapsepõlve tegelikult ma käisingi isa jälgedes ja ma näiteks hakkasin esimesest klassist saati kandma koolis täispintsakut ja lipsu täiesti vabatahtlikult, sellepärast et isa seda kandis, mu isa oli, on suur eeskuju ja selle tõttu mulle ka, nagu see väga stiil meeldis. Aga üleüldiselt ma pigem sattusin ettevõtlusesse ja see juhtus juba päris vara. Niiet ausalt öeldes niimoodi täiskasvanuna mul ei olnudki eriti aega mõelda selle üle, et, et kas meediasse minna, et see elurada kuidagi nii-öelda manifesteeru minu meelest teistmoodi. Enne küllalt sageli juhtub, et eetri inimesed toovad oma lapsed töö juurde kaasa, nad harjuvad mikrofonide ja kaameratega üsna varakult ja see annab meile justkui väikese eelise stardipositsiooni, kus neil puudub sageli hirm. Et kuidas Allaniga läks. Kas ta oli ka lapsena nii-öelda televisioonimaja laps, oli veel sinna isa kõrval asja üldse? Ei, päris kindlasti mitte. Ja sama lugu oli ka minu isaga, kes töötas Estonia teatris kuni elupäevade lõpuni, peaaegu. Ka tema ei võtnud mind teatrisse väga sageli kaasa. Ma tean, et oli selliseid lapsi, kelle vanemad töötasid Estonias ja nad tegid kaasa isegi mõningates ooperites ja operettides, kus oli tarvis lapsi, no näiteks Carmen-is on seal üks lastekoor ja nii edasi. Seda, et ka Allan ei käinud osaliselt ka sellepärast, et mul idee poolest väga suur töökoormus ka siis juba, kui ma olin Eesti televisioonis. Ma tegin väga palju saateid ka reklaamitelevisioonile, näiteks kõik need viktoriinid ja sinna juba ütleme, last tuua oli selles suhtes muidugi raske, kui mitte võimatu. Teiseks oli see, et alati Allan oli hoitud, kas ema oli kodus, kuna tema oli kontsertpianist, siis ta väga palju harjutas, aga poeg sai olla ju samal ajal teises toas. Minu ema käis väga sageli ka abiks. Nii et jah, seda, mida me muidugi naisega pesime ja isegi proovisime. Kui musikaalselt andekas on Allan ja minu naisel oli absoluutne kuulmine ja ta tegi kohe selgeks, et vallanil seda ei ole. Nii ei ole ka minul. Et see oli kohe üks teine oli see muidugi, millest kõik lähtub, on see, kas on huvi selle vastu, ma pean ütlema, et mulle tundub, et kooliaastatel, eriti nooremates klassides Allanile ei olnud sellist esinemise soovi. Aga nüüd on ta teistpidi teiste uste kaudu tulnud umbes samasse sfääri, sellepärast et see, millega tema tegeleb see tähendab ju väga otseses mõttes inimestega suhtlust. See tähendab väga otseses mõttes ka empaatiat, sest et see, mida tema firma teeb ja ta ise ja ta on seal üks põhiautoreid see ongi see, et aidata inimesi nii, et ta on tulnud väga lähedastele positsioonidele, aga hoopis teist teed pidi. Kui te mainisite siin absoluutse kuulmise otsimist Allani lapsepõlves, siis võrd olulisena te mäletate seda küsimust üldse enda ja abikaasa jaoks, et missuguse suuna või teepoiss valib. Meil oli algusest peale selge, et talle on ise otsustab. Meie soodustame, ei suuna, kui ta oleks tahtnud, meil oli klaver kogu aeg kodus. Et oleks ta olnud niisugune noor. No ma ei tea, Beethoven, siis ta oleks läinud kas või õhtul hilja ja hakanud midagi klaveril mängima proovinud, seda seda ei olnud. Täpselt samuti. Televisioon, n teeme hüppe, teie lapsepõlve. Missugused need teie esimesed mälupildid on? Mis lapsepõlvele mõeldes silme ette kerkivad? Ma usun, et üks esimesi on kindlasti seotud minu esimese elukohaga nõukogude aegsed inimesed ja perekonnad ju väga sageli vahetasid elukohta Ta saati viis, kuus ruutmeetrit juurde meie puhul me saime lahti ühisköögist ja ka mitte kohe esimese korraga, nii et paratamatult neid elukohti vahetati. Koht, kus ma sündisin, oli herne tänav. Ja ma mäletan ilmselt midagi, mis on seotud Sealsete ustega, mille peal oli oli ka mingeid midagi klaasitaolist, et mingisugune selline pilt. Aga järgmine elukoht oli juba lillekülas aasa tänaval ja kuna seal oli väga lähedal raudtee ja kuna ka minu üks tädimees tapalt oli vedurijuht, siis minu esimene üks soovidest, kelleks saada, oli vedurijuhiks, sest rongid käisid edasi-tagasi. Aga üks täiesti noh, mälestus, mida ei saa ühegi rahaga osta, oli seotud jõuludega. Ja meil oli ühiskööki ja meie teine perekond, kes seal ühisköögi peal elas, oli kahe-kolmeliikmeline. Ja see pereisa oli, ma täpselt ei mäletagi ega tea, kas ta oli sõjaveteran või oli tal midagi juhtunud, et ta ühte jalga lonkama, kas kõvasti. Ja ühel jõululaupäeva õhtul tuli meile jõuluvana ja ma panin tähele, et jõuluvana lonkab samamoodi kui naabrimees. Et see oli minu esimene nagu samm selles suunas, et jõuluvana tõenäoliselt ei ole see, kellest räägitakse sellel ajal inimesed käisid rohkem teineteisel külas, osaliselt muidugi sellepärast, et, et see elu ümberringi ei pakkunud nii palju muuhulgas ka meelelahutust. Ma ei kujuta ette praegu, et ma läheksin Allaniga näiteks Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringraja äärde ja vaatame, kuidas seal kihutavad mootorrattad ei saa käsitada isaga. Käisime ja see oli minu pidupäev ja ma mäletan isegi neid vihikuid, kus oli siis mingi ruudustik, et kui nad sealt tavaliselt me olime seal kuskil rummu kurvi juures, et oli isegi meeste vahel ära jagatud, et sina võtad esimesed kolm sõnavõtte järgmised kolm, et mis numbrid need on, need pandi siis kirja. No kamoon, nagu eestlane tänapäeval ütleb, kes praegu seda teeks, eks ole, aga siis oli meelelahutus tunduvalt vähem ja need vähesed võimalused kasutati ära. Mis sõnadega ta emm kirjeldaksite atmosfääri kasvõi sealsamas herne tänaval või oma lapsepõlvekodus üldiselt lõhnad, pildid, see tunnetus oma kodust. Jah, seda ma mäletan üsna hästi, sellepärast et kuna isa töötas Chris ja me alati ootasime ära, kui ta jõuab koju siis me leidsime veel mingi pool tundi, et kuulata tema muljeid, kui ma olin juba sellises vanuses, sageli ka me arutasime eriti ema oli vist isa üks esimesi kriitikuid, kes andis oma nõu, sest et isa kodus siiski harjutas. Võtan sellist armast olukorda, kus tenorid olid tavaliselt ooperites ja operettides esimesed armastajad. Ja kui oli seal mingi tekst, et ma tohutult armastan sind või ma ihaldan su huuli, siis ma mäletan, isa, sellel ajal, kui ta seda harjutas lauldes, siis ta tegi et neid sõnu mitte välja öelda. Ja muidugi vahest harva me käisime ka emaga kontrolletendustel enne esi tähendust ja sellega seoses on ka minu jaoks täiesti erakordne juhus ja Gustav Ernesaksa Tormide rand. Siis minu isa mängis Ungru krahvi poega, kelle nimi oli kurk. Igal juhul stseen oli selline, et ta oli siis isaga pahuksis ja läks siis nii kaugele, et Ungru krahv lõi oma poega kurti ja mina saalis vaatasin ja karjusin üle saali kontrolletenduse ajal. Ema, miks onu minu isa lööb? Nii et noh, see on jälle üks niisugune, mida, mis jääb elu lõpuni meelde, aga üldiselt jah, meil oli, kuna ema oli kogu aeg kodus ja ta ohverdas oma võimaliku karjääri laste huvides, siis eks ilmselt tema oli ka ikka suhteliselt see rohkem, kes ütles nii-öelda, mis seinas kapp seisab. Tema juhtis kodus neid vägesid, isa mure oli tuua raha, ta töötas palju ja mitte ainult teatris. Suuri, mingeid tülisid ei olnud. Aga kui arvestada, et isa oli teatris ja, ja ka tegelikult paljude lemmik, muuhulgas ka naisterahvaste lemmik, et siis võib teha mõne võib-olla ka mõne järelduse, kas nendel lugudel oli ka mingi tõepõhi all. Aga ma mäletan mingisuguseid, et sedalaadi konflikte igal juhul keegi kunagi ära ei läinud. Lahutust ei tulnud. Ja, ja selles mõttes nad. Mulle ka tundub, et mida vanemaks nad jäid, seda tihedamalt nad nagu kokku kasvasid. Te ütlesite, et ema ohverdas oma karjääri, see karjäär oleks võinud siis olla kas samamoodi teatriks või? Ei, seda mitte, aga tema oli keskhaiglas töötas ja sõja ajalgi ja üheksanda märtsipommitamise ajal oli ta keskhaiglatöötaja, siis ta oma tulevast meest veel ei tundnud, ta oli seal pearaamatupidaja. Nii et sedakaudu ja muidugi ka mina olen üks nendest väga vähestest kes oma sünni ja elu mingil määral võlgneb üheksanda märtsipommitamisel. Nii, minu isa oli abielus enne seda. Tema naine oli üks üheksanda märtsipommitamise ohvreid. Ta ei surnud kohe ja isa oli veel tema selle surija voodi juures vist isegi nädalapäevad. Ja siis läks mõni aeg mööda ja ta tutvus minuga emaga. Nii et kui ei oleks seda juhtunud, siis seal ei oleks ei mind ega ega kallanit, et vähemalt selles olekus siin, nii et elus on, on väga palju varjundeid, elus on väga palju mosoorset ka Minoorse isegi traagilise kõrval. No kui on räägitud siin-seal teie lapsepõlvest on seda teinud siis õde Andra või või on teinud seda ema ise mõned ajad tagasi, siis üldiselt jääb mulje, et te olite ikkagi väga hea poiss. Ma mäletan seda, et tema on mulle rääkinud, et ükskord minu klassijuhataja helistas ja ta oli ilmselt väga niimoodi erutatud ja hakkas rääkima, teate teate, et mis see teie poeg ja siis ta tegi väikse pausi ja ütlesin, et tead, ega ta midagi erilist ei teinudki, aga ta nii tüütu vahest ja väsib. Ühesõnaga noh, niisugune elusäde oli sees oli tõenäoliselt algklassides, aga selline juhus on kunagi olnud. See oli aeg, kus poisslapse vähemalt meie koolis, mina lõpetasin seitsmenda keskkooli oli suhteliselt vähe, keskkooli lõpus oli meid ainult kolm, aga kõik need kolm on tegelikult üsna tuntud inimesed Eesti ühiskonnas, minu klassivend oli Jaan Tooming kes on ju eesti teatri, noh, ma ütleksin isegi julgelt suurkuju. Ja teine minu klassivend oli Jaak Pihlapuu, kes vanemad inimesed ja spordisõbrad kindlasti mäletavad, oli pärast ilmselt Johannes Meeksa mõni aeg Eesti esilauatennisemängija. Alati, kui oli septembri algus, siis me jaaguga olime väga sageli pinginaabrid ja me läksime tagumisse pinki. Ja ilmselt siis selle võru kaelsuse pärast, nagu õpetaja klassi tuli, tõstis ta meid esimesse pinki, nii et me olime siis põhiliselt, et seal koolist on ilusad mälestused. Loomulikult ma ei olnud kaugeltki mitte väga hea õpilane. Aga läbima sain. Ja oligi niimoodi, et esimeses klassis ma sain kiituskirja, mul olid kõik viied ja kui ma lõpuks lõpetasin kõrgkooli, siis ka lõpueksamid olid kõik viied. Vahepeal oli kolmesed ja nelju ja igasuguseid teisi hindeid. Kui keskkooli me lõpetasime, siis meil oli päris tõsine plaan minna Panso kooli. Me tegime isegi eeltreeningut ja neli elas Kirjanike majas Harju tänaval. Ja ka kadunud. Kaarel Kilvet oli siis üks nendest, kellega me koos tegime. Nemad said sisse, mind hakkas kimbutama Nõukogude armee ja jäin sealt siis maha ja valisin teise, teise elukutse ja teise tee. Ja ma olen sageli mõelnud, et, et see oli õige otsus. Õige näitleja on see, kes samaväärselt mängib nii printsi kuningat kui ka külahullu. Ma usun, et võib-olla selle printsi poolega ma oleks saanud kuidagi veel hakkama aga külahulluks võib-olla oleks jäänud sellest oskusest vähe, kuigi mine sa tea, tehes tööd, tuleb rohkem oskusi, seda näitab ka meediamaailm saatejuhtide oskus, ka lauljate oskus ja suutelisus, kui te praegu kuulaksite ütleme kasvõi Ivo Linna või, või Jaak Joala esimesi laulude lindistusi siste imestaksite, need mehed ei saaks kindlasti järgmisse vooru, kui oleks järjekordne talentide saade. Aga nendele õnne konkurents oli minimaalne, nad said kasvada koos oma kuulajatega ja mis seal pattu salata, nad võiksid iga aastaga paremaks. Muide siit samal teemal jätkates ka noor Enn Eesmaa katsetas lauljakarjääri, miks see ei läinud samamoodi nagu läks, Jaak Joala ja Ivo Linnaga peab paika. Ma olin estraadistuudios, mis oli filharmoonia juures, see oli see lend, kus oli ka Boriss lehtla olek, Melni ja Mare Väljataga oli ka sellest sellest lennud. Minu õppejõuks oli Heli Lääts, kellest ma hiljem tegin õige mitmeid saateid. Kuigi õpetaja on väga hea. Ja kindlasti oligi väga hea. Kõigist õpilastest ei saa nii-öelda lõpuni asja, kuigi mis seal pattu salata, see oli üks niisugune ajavahemik, kus väga paljud saatejuhid kippusid ka oma saadetes laulma. Mitmetes oma saadetes ma seda tegin ja isegi paaris laulukonkursis, mis ei olnud selline konkurss, mida sai väga tõsiselt võtta, et selline kogemus ja mälestus mul on, ma usun, et kui kõik need laulud kokku koguda, mis oma saadetes laulsin saaks ühe plaaditäie küll. Allam, kas te mäletate laulvat isa? Mäletab? Ta on makilindi pealt, meil oli üks kassett, kus olid isa laulud ja seda me siis koos köögis kuulasime ja, ja see on mul meeles küll ja, ja isa vist laulis mingit Elvis Presley laulu ja ma ausalt öeldes isegi kohe ei tabanud ära, et see pole Elvis Presley, nii et see oli oli väga hästi lauldud. Ja neid oli, et esimene laul, mida ma laulsin ja sügaval nõukogude ajal tegelikult oli inglisekeelne Elvis Presley laul ja see läks ka eetrisse. Pärast olen ma laulnud nii mõnegi Clif Richardi laulu, sest et meie tähembrites on midagi kaudselt lähedast. Enn, rääkige palun missugused olid teie isa ja ema oma loomuselt inimestena üks, kes on siis kodune, tegeleb lapse aiakoduga ja teine, kes on lavainimene. Meil üldiselt oli kodus hea kodune olla. Me tahtsime kodus olla ka pärast juba, kui, kui õde oli juba sellistes aastates, et ta nii-öelda seda elu jagas rohkem kui võib-olla pisikene laps saime hea meelega kokku ja see tegelikult saatis meid kuni kuni nende traagiliste sündmusteni, kus Isala, kus ja ema lahkus, need me hea meelega saime kokku. Mingil hetkel jah, oli niimoodi, et isa ja ema läksid eraldi elama. Mina tulin siia üsna raadiomaja juurde Imanta tänavale, mis nüüd on põlvi. Õde läks oma teed, sest et tema mees on Rein Veidemanni ja tal oli võimalik saada Kirjanike liidu kaudu elamispind. Nii et meile meeldis ka puhtalt omaduste poolest. Ma arvan, et et kumbki ei olnud selline Kärt ja kumbki ei olnud selline, et nui neljaks, aga see peab nii olema. Ma mäletan ühte sellist episoodi, kus me läksime mingil määral vastuollu, mina läksin vastuollu ennekõike emaga natukene ka isaga. See oli ilmselt üsna keskkooli alguses või kuskil seal, võib-olla isegi varem. Minu tädimees oli meremees, ta oli olnud juba eesti ajal meremees ja ta oli ka nõukogude ajal meremees ja, ja ta sai käia väga paljudes välisriikides. Tõi ka mõningaid asju, mida oli siin võimatu saada. Aga ma arvan, et see põhiline oli ikkagi, et saaks maailma näha ja ma tahtsin väga minna merekooli. Ja ema oli sellele väga vastu. Ka isa oli sellele vastu ja, ja mina olin sellele vastu, et nad olid vastu. Ja siis meil tekkis midagi konfliktilaadset. Lõppkokkuvõttes me nii-öelda leppisime ära. Aga minu jah, see huvi oli kõigepealt muidugi teater isa kaudu, ma tahtsin saada näitlejaks. Ja täpselt samuti on ka minu õde Andra tunnistanud, et et ka tema tahtis näitlejaks saada. Ma olen teie varasematest meenutustest aru saanud, et nii nagu teie tegite kodus Allanile kuulmise testi, siis mingis mõttes Ta oli aastakümneid varem teil endal kodus sarnane situatsioon, kus isa Nagu öeldakse Khani kõrva peale, et kas tuleb jaht või ei tulejaht ja ta tõi teid vist üsna maa peale, peab ütlema, pani peegli ette ja ütles, et kõrget tähelendu siit ei tule. Kas see situatsioon oli niisugune, millega teil oma eesmärke ja lootusi hellitada, soli? Lihtne, mida? Ja see sündis, kõik nii-öelda rahus. Või sealt jäi ikkagi selline vimm ka sisse, et kui sul ikkagi nii otse öeldakse ja võetakse sinu lend lõigatakse poole pealt ära. Aus vastus on, et ega ma täpselt seda ei mäleta. Ta mingeid konflikte ei olnud tõepoolest, kuna ma olin ka üks nendest, kes ka koolis laulis. Ja ma olen käinud selles esimeses Ellerheina koori koosseisus ja ma olin ka selles poistekooris, kes oli rammi juures. Nii et jah, tema, mis käis ka kunagi kuulamas, kui ma seal koolis laulsin ja isa ütles, et sul on täitsa meeldiv tämber. Aga tõenäoliselt ooperilaulja materjali sinus ei ole. Ja ma olen elu lõpuni talle selles tänulik, sellepärast et kõige hullem on see, kui sa võtad endale ja hakkad midagi uskuma ja väga ja lootma, eriti sellisel alal, kus on ikkagi, kas sa suudad või sa ei suuda, kui sa kaks ja pool meetrit ei suuda üle hüpata kõrgushüppajana, siis sa väga kõrgele ei jõua. Et ta tegi õigesti, on küllalt nähtud selliseid ka poisse ja tüdrukuid, kes on läinud seda teed, kuna isa või ema oli seal ja nendel ei ole see õnnestunud. Ja kui sa väga kaugele lähed, siis see pettumus on palju suurem. Minul oli aga võimalus mingil määral seda oma edevust või, või soovi lauljana esineda või lauludega esineda teha pärast oma saadetes, kui ma olin juba ise otsustaja, kas ma seda teen või mitte. Allan. Ma lihtsalt tahtsin lisada sellele, et ka mina olen oma vanematele väga tänulik just selle asja eest, et nad tegid mulle selle nii-öelda heli testi väga varajases nooruses, sellepärast et igal juhul on parem teada tõde kui omada illusioone ja seepärast on minuga karjäärivalik läinud otseselt esinemisest eemale, aga ta on tegelikult helide maailma tulnud ringiga tagasi. Ja paradoksaalsel kombel, kuigi minust ei saanud interpreetide esinejat, siis toode, mille ma tegelikult ma lõin koos uskumatu helimeeskonnaga on musikaalne ja muusika valdkonda, tegelikult ma tagasi tulin, nii et kui seda võib-olla poleks olnud, et ma siis sain aru, et mul ei ole nende esineja maailmas võib-olla suurt läbilööki, see tegelikult tõi sellesse muusikamaailma mind tagasi hoopiski teise nurga alt need saatus alati leiab selle nii-öelda õige õige tee õige inimese. Kuidas tallad meenutaksite vanaisa ja vanaema praegu räägime siis Ennu isast, emast. Äärmiselt meeldivad inimesed, sõbralikud ja soojad inimesed. Minu vanaema ja vanaisa elasid nõmmel ja see oli selline väikene roheline, selline paradiis Tallinnas, kuhu siis sai, kas siis nädalavahetustel või modi vabadel päevadel sai siis vanaemale ja vanaisale külla minna ja see mulle meeldis väga, neil oli unikaalsel kombel väga-väga suur aed oma majas ja seal sai palju mängida, aega veeta ja loodust avastada. Kuna vanaisa oli ooperilaulja, siis oli ka vanaisa kodus hästi palju sellist musikaalsust ja ikka mõnikord kuulati selliste klassikalise muusika plaat ja ja see kõik mulle andis, muidugi kindlasti jättis sellise jälje hilisemaks eluks. Vaid ma juba teadsin ka nendest heliloojatest ja selles osas ma olen oma vanaisale väga tänulik ja, ja minu vanaema ema oli kodune alati jas. Tänu vanaemale oli see kodu alati säravalt läikivat puhas ja kõik oli alati tehtud ja ja väga maitsvalt tegi süüa, nii et selles osas jah, need on helded, helged aastad, kas mingisuguseidki iseärasusi ühe või teise puhul meenub. Eks nad olid minust niivõrd palju vanemad inimesed ja ma sellises varajases nooruses ei saanud aru, et nad, et miks kogu aeg nad räägivad tervisest ja kuidas viimati arsti juures läks. Aga noh, eks nende vananedes seda saab, saab ilmselt teada rohkem. Aga muidu nad olid, et hoolimata sellest, et vanaisa oli, oli tegelikult, et ju Estonia teatri näitleja ja ja oli selline, ütleme tugev kunstiinimene, siis tegelikult koduses mõttes ei oska küll öelda nüüd mingisuguseid erilisi selliseid momente, mis oleksid olnud tõenäoliselt teistmoodi kui kui võib-olla teiste lastega, aga me rääkisime hästi palju. Ja see oli meeldiv, et just need vestlused Allani esimene telesaade, millest ta osa võttis, oligi vist helijälg mida Kalmer Tennosaar tekkis sarjana ja saade oli siis minu kisast. Ja suve suvekodus oli siis väike Allan. Ma mäletan seda, et Allan ei tahtnud kuidagi sinna kaamera mitte minna. Aga seda tänulikum on ta täna nii mulle kui nendele, kes seda siiski tungivalt soovitasid, sest et see on mälestus elu lõpuni, kui sa näed, kuidas kuue seitsme aastane laps on seal ja mitte ainult, vaid ta paar sõnaga rääkis. Mis sõnadega emm te kirjeldaksite kasvatust. Kuidas teie enda jaoks selle koduse olukorra lahti tõlgita, et sellest oli juba juttu, et väga suurt muret teiega justkui ei olnud, aga millest see tulenes, et kas oligi nii-öelda sisemusest tulenev headus mõnega lihtsalt ongi vähem probleeme. Või panid vanemad kuidagi selle paika, nii et teil ei tekkinud kiusatusi väga suuri tahtmist? Ma ei tea maailma katsuda läbi selle võib-olla mitte kõige meeldivamate külgede ja nii edasi. Ma arvan, et see laulu stroof, head lapsed, kasvavad vitsata on üsna tõelähedane. Ilmselt ma olin suhteliselt, teab poiss ja laps, kuulasin ema isa sõna, mitte muidugi 100 protsenti, me tegime ka teine koerustükke ja samuti ka koolis kasvamine toimus ilma erilise kasvatuseta, aga karistusmeetodid, karistuspoliitika, kas niisugune eksisteeris mingisugusel kujul teie kodus? Ma ei mäleta, et oleks keelatud näiteks mul televiisorit vaadata seda, mida ma muidugi tegin hea meelega seda enam, et juba kui oli võimalus ka Soome televisioonisaateid vaadata. Küllap oli ikkagi noomimine. Mind on korra Laksanud isa lahtise käega mitte kõvasti, aga see on ka ainukene kord ja see jääb ka lõpuni meelde. Minu viga oli see, ma olin, olin ennatu, ma tahtsin midagi ja pärast järgi mõeldes isal oli võimatu seda mulle anda ja tahta. Küsimus oli lihtviisiliselt jalgratast ja ei olnud peres nii palju lahtist raha, et seda poisile osta. Kingituseks Ma sain käekella, mis mind nii-öelda sellel hetkel ei rahuldanud ja sealt tekkis niisugune väike konflikt ja, ja see lõppes sellega, nagu ma kirjeldasin, aga, aga see on ka ainus kord. Praegu ma võiksin Allanile iga nädal osta, jalgrattaajad on teised, Ajad on teised. Aga kui me püüame kaardistada võimalikke probleeme, jamasid, skandaale, millesse sattusite lapsena või, või kooli ja kas midagi on siia panna, mille kohta te võite öelda, et hea, et nii läks või et kas oleks võinud palju halvemini lõppeda. Me olime ükskord klassiekskursioonil kuskil Peipsi ääres sellise kõrge kalda peale ja me tegime seal mingisuguseid koerustükke poistega ja ma olin väga lähedal sellele, et sellelt kõrgelt kaldalt alla Kuda ja üks minu klassivend märg Ta võttis mul õigel ajal veel käest kinni, aga ma olin juba nii-öelda peaaegu mineku peal pärast vaadates tõenäoliselt oleks väga kurvalt lõppenud. Ma juhiks juttu hea meelega, ma kahtlustan siis kusagile 70.-te keskele, kui toimus üks saatuslik kohtumine Vilniuses, minu teada, kumba pidi oli, kas teie leidsite sealt endale tulevase abikaasa või leidis leedulanna endale siis sealsamas Vilniuses tulevase abikaasa. No kui klassikuid tsiteerida, siis loomulikult see teine variant tavaliselt ikkagi annaks see arvamusel, et naised valivad omale mehi ja õigemisi veel isa oma tulevasele lapsele. Tõenäoliselt on see, on see nii, see on võib-olla juba looduse poolt, et seotud ja seatud. Aga see kohtumine oli tõepoolest, kui me oleme Allaniga peaaegu iga suve käinud korraga Vilniuses, kuna tema onu on siiamaani, elab Vilniuses oma perega, käime neid vaatamas ja siis me alati käime ka selle koha juurest mööda, kus see meie tutvumine toimus, see oli üsna lähedal tollal täitsa fantastiliselt Vilniuse ooperiteatrile, mis on praegugi fantastiline, aga siis oli ta täiesti uusaasta, oli 75 ja alite minu naine oli juba siis tunnustatud pianist. Ta oli käinud Vilniuse konservatooriumis Moskva konservatooriumis, aga Prantsusmaal Pariisi konservatooriumis, muide ta on üks viimaseid Artur Rubensteini tudengeid ja mina läksin koos oma kolleegidega tegema saadet, et sellest Vilniuse uuest ooperiteatrist. Ja siis me saime tänava peal kokku, seal me saime tuttavaks ja siis asi hakkas susisema. Ma usun, et me abiellusime niimodi, et kas oligi nädalat, kus me oleks olnud nagu kogu päev nädala jooksul olnud teineteise kõrval, tema elas Vilniuses, mina elasin Tallinnas, meie tööd olid täiesti erinevad, me korra isegi mõtlesime, et noh, kus me siis elama hakkame. Temal oli omaette korter, kuigi väike ühetoaline, Vilniuses mul seda ei olnud, aga noh, igaüks saab aru. Minu töö on seotud keelega. Allan räägib vabalt leedu keelt, see on tänu emale mul seda ei olnud, et kui ma oleks telesse jäänud, siis ma oleks ilmselt olnud kuskil reziimi poole peal, võib-olla noh, siis me suhteliselt kiiresti otsustasime. Et klaverit mängida on sama hästi võimalik. Tallinnas ma käisin rääkimas ka meie konservatooriumi, Viktor Gurjev oli siis rektor. Ja kuna siis oli ju väga oluline see, mida ainult tahad, et kas keegi oskab oma eriala vaid ka nii-öelda rahvaste sõprus, kui tuli vennasvabariigist Leedust tuli spetsialist, siis ta sai suhteliselt kiiresti oma koha. Nii et puhtpraktilistel kaalutlustel lahenes küsimus kuidagi ise täpselt nii, täpselt nii, sest et siis oleks võib-olla olnud need asjad hoopis midagi muud ja teistmoodi. Aga, aga ta tuli siia ja ilmselt see keele vaist on üsna suuresti Allanil ka emalt. Sest et tal oli väga hea prantsuse keel, eriti pärast, kui ta Pariisis käis, tema oli seda koolis pinud, nii et esialgu meie esimene ühiskeel oli vene keel. Kuna mina rääkisin inglise keelt, soome keelt, prantsuse keelt mitte, leedu keelest rääkimata. Aga tal oli juba teisel aastal vähemalt kolmandal aastal olid tal juba eesti tudengid, ta tegi üsna palju tööd, et seda eesti keelt kätte saada, ta sai, väike aktsent, jäi talle elu lõpuni, aga ta oli täiesti eesti inimene. Et ta on maetud metsakalmistule mitega leid, kus on tema isa, ema, see ilmselt ka väga palju ütleb. Muide, kas perekondlikust mõttes läks kõik seal 70.-te keskel ladusalt ehk ei tekitamata ühelgi tasandil pingeid? Ei teie kodus siin, et te tõite abikaasa Leedust või vastupidi. Suuri pingeid ei olnud, väikesi oli kindlasti, ma mäletan, et valite, rääkis isegi, et, et see Tallinna kliima on hoopis teistmoodi, kui on Vilniuses, kuigi 600 kilomeetrit on vahelt ainult, aga siiski meil on mereline kliima ja nii edasi. Ja teine oli siis kahtlemata see, et ta tuli kuigi oma keskkonda, muusika inimeste keskele, aga siiski võõrasse keskkonda. Sest et konservatooriumis on ju öelda dünastiat. Alite tulid täiesti eraldi inimesena ja ma usun, et kui ta ei oleks olnud nii tugev pianist. Ma usun, et tal oleks olnud väga raske aga teda oli sisuliselt võimatu mitte märgata. Aga ämmad, äiad isa-emaga ta sai hästi läbi, eriti isaga, sest et noh, tegemist oli muusikutega ämmaga noh, täpselt samuti midagi suurt probleemi ei olnud, seda enam, et minu ema käis sageli Allanit hoidmas. Aga selles oli põhipõhjus ikkagi see, et kuna naine oli kontsertpianist, kes, kes isegi täiesti tavaolukorras kolm-neli tundi harjutas päevas. Lisaks ta oli inimene, kes sai absoluutselt kõigi kodutöödega hakkama alates toiduvalmistamisest kõik see, mis puudutab, tähendab ka õmblustööd ainukene, mida ja mina tegin kogu aeg algusest peale, mina koristasin korterit. Kõik veeprotseduurid olid minu teha, kaasa arvatud Allani mähkmete pesemine, sest et siis pampersid veel puudusid ja seda ma tegin loomulikult hea meelega, sest et pianist peab oma sõrmi hoidma. Kui sa tutvud oma äia ja ämmaga ja nendel on teisest rahvusest. Sa tood nende tütre ära nende kodumaalt enda juurde. Et kuidas te seda olukorda mäletatakse mingi kõheduseli naha vahel ka? Jah, no sellel hetkel oli alite isa juba surnud. Ema elas maal ja ma mäletan, kui alite tuli Tallinna, siis see oli minu ettepanek, et jätame selle Vilniuse ühetoalise korteri emale. Et ta tuleks maalt ära linna paremates oludes, et seal ei soe vesi, vannituba ja kõik nii edasi, nii läkski. Ta käis paar korda ka Tallinnas, aga noh, loomulikult oli keeleprobleemid, tema võõrkeeli ei rääkinud. Ja praegu tuleb meelde, et siis, kui alite teatas, et ta tahab abielluda eestlasega siis ema vist esimene kommentaar oli olnud see, et aga see mees on protestant, ta ei ole katoliiklane. Nii et Leedus on see religiooni küsimus, hoopis midagi muud, nad võtavad seda asja tõsiselt. Minu naine ei olnud usklik. Aga ema oli, ta pidas kõik paastud ja kõik need ära, nii et meil olid selles mõttes head suhted. Seda rohkem, et me suhteliselt harva nägime. Nii, aga nüüd siis juba Allani juurde edasi, et missugune oli see päev või öö, kui ta sündis? Mäletan päris hästi, et mulle hommikul vara helistati, et poeg on sündinud ja kas mitte kaks päeva enne seda, kui ta lõplikult siis sünnitama hakkas, pidi ta aitama palatit puhastada, kaasa arvatud põrandat pesema. Tulevane ema pidi palatit korriks täpselt. See oli mingisugune selline tuhin sellel ajal. Ja ja seda muidugi mulle ei, ei lubatud, ma oleks hea meelega läinud ja seda ise teinud, nii et, et see oli jah selline aeg. Aga siis jah, Allan Me tõime ta koju. Ma palusin oma kolleegi, Eesti televisiooni fotomeest seda jäädvustada, ka minu ema oli vastu võtmas ja siis nii sellesse haiglas, kui me Allani nii-öelda kätte saime ja koju jõudsime, siis meil on niisugune väike fotoreportaaž sellest et see on mul päris päris hästi meeles ja temaga oli selles mõttes kõik hästi. Mõni aasta hiljem olid tal mõned terviseprobleemid. Aga, aga üldkokkuvõttes on ta olnud niuke terve terve laps. Muide, võttes arvesse teie tuntust telenägu ikkagi siis kas see kuidagi muutis asjata ja nende ajamise sujuvamaks ka oli seda tarvis? Kuidagi mingite protseduuride või protsesside käigus oli sellest abi maksesse midagi, seda küll, kuigi tollal ei räägitud telestaaridest. Me matsime Valdo Pandi maha. Ma ei usu, et kunagi oleks keegi tema kohta öelnud, et see on teletäht või telestaar. Ta oli pant ja sellega oli kõik öeldud. Täpselt samuti ka need inimesed, kes tulid hiljem Rein Karemäe, Mati Talvik. Kamina. Sellel ajal ei räägitud nii, aga loomulikult sellest oli kasu, ma mäletan, kui ma tegin remonti oma kodus ja tahtsime ja tegelikult vahetasime mööbli välja. Siis ma sain päris hästi, mitte väljaspool järjekorda, aga ikkagi kuidagi natukene kergemalt Tallinna mööblimajas selle uue mööbliga, et ma mäletan, kunagi oli meie lähedal üks niisugune pood Kikas, kus müüdi kõike seda, mis oli seotud kanalihaga. Ja seal oli ka üks tegelikult venelanna oli seal müüa ja nii kui ta mind nägi, ta ütles, et ahah, mul on teile midagi, aga eriti sellises ja ühiskonnas, kus oli defitsiit. Ma mäletan seda, kui ma tahtsin koju tuua, noh, kõige elementaarsemad, ütleme toiduained, eriti kui Allan oli väike siis oli mingisugune kas sinise või rohelise korgiga piim, mille rasvaprotsent oli natukene kõrgem, selleks anti välja spetsiaalne tõend ja seda ei müüdud mitte kaugeltki igas poes, vaid tavaliselt, kui ma teles tulin, siis ma käisin umbes kolmes või neljas poes, et me saaksime sellise kraami kätte, et mida praegu igaüks meist võiks selverist või prismast kuue seitsme minutiga saada kõik ühest kohast, aga tõend hangete, mismoodi või kuidaspidi ennast, ta isegi ei mäleta, kuidas see oli, kas see tuli siis seoses sünnitunnistusega või anti seda kuidagi ametiühingu kaudu, seda ausalt öeldes ma ei mäleta, aga ma mäletan, et see tõend oli olemas. Ja siis argument oligi beebi jah, et sa pidid tõendama, et sul on väike laps, kuna seda piima ilmselt ei olnud küllalt palju. Aga see andis võimaluse siis selliseks väikeseks eeliseks nendele peredele, kellel oli väike laps kasvamas. Üsna keeruline on saada isegi kõige elementaarsemaid asju, ma mäletan, kui Allan sündis ja me ostsime siis kõike seda, mis oli tarvis. Ja noh, ei olnud tee või tina, Niukest lapse tekikest, mis oleks sinist või rohelist värvi. Nii et Allan magas mitu aastat. Sihukese roosa tütarlapsel teki all lihtsalt ei olnud. Teine mure oli jah, tõesti see lapsevanker ja kõik see, mis oli seotud ja ütleme kaubandusega. Kui ma hakkasin Soomes tegema kaastööd, siis ma mäletan, ma olen toonud umbes 24 rulli WC-paberit, üks kord sealt, sest et meil oli veel sellele niuke liivapaberiaeg. Nii Allan vaatame tagasi lapsepõlve, mis pildid silme ees jooksma hakkavad. Missuguseid mälestusi julgete pidada oma esimesteks? Kõige esimesed lapsepõlve mälestused olid mul tegelikult selline oma magamistuba ja kus lihtsalt tuleb niisugune õhtuvalgus sisse ja kuidas see tuba välja nägi ja, ja kõik, kõik selline, iga asi, mis seal nii-öelda selles mälestuses ringi vaatad, iga asi tegelikult lukustab lahti mingisuguse teise nüansi, sellest oma lapsepõlvest tuleb sul seal meelde mingisugune mänguasi, mis sulle meeldis siis sealt nagu hargneb edasi ja tõesti, ma sain väga varajases lapsepõlves sain ühe jalgratta. Selle kättesaamine on mul ka meeles, et isa sai oma lapsepõlve selle unistuse nii-öelda teostada, et see oli, see oli väga tore, nii et seda ma mäletan. Kas teil tuleb alla filmeta, millal te saite aru? Isa ja ema kõrvuti vaadates või neid võrreldes, et midagi on mäda? Selles mõttes, et nad olid eri rahvustest just kusjuures meil oli kodune keel isa ja ema vahel väga sageli vene keel, mida ma mäletan ja selle tõttu ma sain ka vene keele tegelikult varajasest noorusest juba suhteliselt selgeks, aga ema läks eesti keele peale üle tasapisi ja tõesti, see esimene keel, mida mina hakkasin, tema esimesed sõnad, mis ma selles ära õppisin, oli leedukeelne leedu keel, selles suhtes on mu emakeel. Ja mul oli lihtsalt nagu ägedam, sest et mul oli kaks keelt, ma sain, ma sain eesti keeles rääkida, ma sain leedu keeles rääkida, ma sain vene keeles rääkida. Nii et see oli minu jaoks täiesti normaalne. Ma arvasin, et see nagu ongi kõikides perekondades niimoodi, kogu see leedu taust ja kogu see leedu kultuur ja kogu selle riigi ja köögi eripärad on nüüd minu elus nii-öelda olemas ja see rikastab ainult. Aga rahvuse küsimus kui selline, kas see tõusis mingil hetkel teie jaoks aktuaalsena? Päevakorda noh, mina olen alati nii öelnud, et kui mul on isa Eestist ja ema on Leedust, siis järelikult mina pärale, Ma lätlane otse otse keskele. Ausalt öeldes ma selle peale Te ei mõelnud. Me mõtlesime natukene aega ka, et kui sünnib laps, et mis nime mädale vanemale, minu ettepanek oli see, et kui sünnib tüdruk, et Alexa liite, sest et tegelikult Ta on nimi, oli Alexandra. Aga et kui sünnib poeg, sellest me nagu eriti ei räägi käinud ja siis, kui ta lõpuks sündis, seitsmendal aprillil, sellel ajal peeti vist rohkem lugu nimepäevadest ja seitsmes aprill on Allani nimepäev ja nii kui me seda nägime, siis tundus, et miks mitte, see ei ole ei Eesti ega leedu nimi. Seda juttu kuulates tuleb mul meelde, et ta tõesti oli ju aeg, et kus vanemad ei teadnud sünnihetkeni, kas tuleb poiss või tüdruk, täpselt nii. See oli hea uudis, et poiss endise või sellega oli seotud mingisuguseid emotsioone või selliseid ootusi, ütlen ausalt. Meil ju laps sündis suhteliselt hilja ja mitte sellepärast, et me ei tahtnud, et ta karjäär või, või midagi selline kannataks lihtsalt nagu eestlane ütleb, vahest ei tulnud välja. Ja lõpuks siis kui oli juba selge, et laps on tulemas jumala eest, täiesti ükskõik, on see tüdruk või poiss. Aga kui te räägite, et see ootus lapseootus venis võrdlemisi pikaks ja siis ma kujutan ette, et see oli ikka väga oluline ikka närvesööv aeg, siis ilmselt ja tähendab, ta oli oluline, me ei teinud sellest väga suurt numbrit, kuid me olime otsustanud, et kindlasti last tahame. Ja me oleme isegi seda natukene uurinud Vilniuses. Et miks see nii on, et me ei ole seda last saanud, kuigi oleme tahtnud. Aga lõppkokkuvõttes läks kõik. Õnneks ja muidugi enam-vähem samal hetkel meil ka siis otsustasime, et meile ühest lapsest piisab, lihtsalt ei ole, arvestades sellega, mis oli minu naise eriala ja ka ja ka minu eriala, et mingil määral oleks võib-olla olnud tore, oleks Atoneil ka õde või vend. No nii nagu minul oli, aga, aga selline oli jah, meie, meie arvamus ja võib-olla mingil määral ka selle pärast, et me ei olnud enam kaugeltki nii väga noored kollan sündis, teiseks tuli seda imeoodata päris pikk ka aega. Et võib olla ka see, et, et kui, kui samasugune asi seisab jälle ees, et see võib-olla ei ole, ei ole kõige mõistlikum. Seda ei ole võib-olla endal kõige lihtsam hinnata. Aga aga proovime siiski enne kui te Allanit vaatate siin üle laua praegu siis tehniliselt võttes võiks ju olla fifty-fifty selle verega, mis tema soontes voolab, aga inimomadustelt kuhu poole ta rohkem on siis kukkunud või läinud ema, isa võrdluses? Ma usun, et Allan on keskmisest eestlasest natukene temperamentsem, et selles mõttes võib-olla on natukene sellist leedu temaatikat temas rohkem, aga kuna ta on algusest peale elanud Eestis kõik sõbrad, koolisõbrad, hilisemad töökaaslased, et kõik on olnud põhiliselt eestlased. Tagantjärgi muidugi au ja kiitus minu naisele, kes tõepoolest ju sisuliselt ainsa inimesena õpetas pojale Leedu keele. Jah, üldiselt läbi ja lõhki eesti inimene, aga isakeel on eesti keel, emakeel on leedu keel. Kas ta tomat, Allan ise ka, et temperament, mille lisa viitab, on natuke teistsugune, kui on olnud ta klassikaaslastel aegade jooksul või sõpradel? Ausalt öeldes Teatav lõunamaa veri minus voolab, nii et võib öelda, et sellel on isegi tõepõhi all. Ja kuidasmoodi ja nii-öelda see igapäevaselt avaldub ta Tepp elus mõned asjad kergemaks, sellepärast et see annab sellise energia nii-öelda tahab, mis võib mõnes mõttes teadvustada. Ta süttib kergemini ja võib-olla teinekord ägestub kergemini analüütilisus, see on nii-öelda see Eesti talupoja lähenemine on temast täiesti olemas. Üldiselt räägitakse, et kui ei ole samast rahvusest vanemad, et see võimalus, et järeltulija on võib-olla keskmisest andekam. Ma usun, et Allani puhul see peab paika. Aga kui te ema isa omavahel võrdlete, siis kas see paistiski kodus samamoodi välja, et üks on natukene plahvatusohtlikum ja süttib kiiremini, samal ajal kui me isa teame ju väga hästi, vist väga stoiline igas olukorras vähemalt avalikumalt. Kuna jah, tõesti ema oli kontsertpianist, siis see temperament veel eriti temale tuli tegelikult väga kasuks ja seda oli näha ja ka kuidasmoodi ta kontsert esitas ja selle kõigest sellest nii-öelda kires, mis läks sellesse harjutamisse ja ma minu esimesed mälestused kodust on ka need kuidasmoodi ema kogu aeg oma toas klaverit harjutas ja mängis terve päev oli täiesti ilma pausideta kogu aeg ja ema oli väga tööle pühendunud, isa seest on täiesti, alati on ta on ta rahu ise et seal ei olnud vahet, et kui meie köögis läks pliidi peal pudru põlema või kui isa juhtis ETV uudistetoimetust ja tankid olid just teletorni poole liikumas, et alati isa oli nii-öelda rahul, rahulik igas olukorras. No me oleme Eesti moodi kasvatamisest kuulnud, siin saates päris sageli ja palju, aga kas te saadaksite tuua midagi oma kasvatusest ja kodusest olukorrast välja ja midagi niisugust, mille kohta võiks ilmselgelt lisada, et see on siis leedu värk? Ausalt öeldes, kui nüüd nii võtta, siis lisaks sellele keelele, mida tõesti ma just mõtlesin ka, et igast sõna, mida ma tegelikult leedu keeles oskan, on mul ema õpetanud, et sellega ei ole mul olnud teisi inimesi, kellelt seda õppida, et need mul alles tekkisid. Hiljem, kui ma hakkasin tihedamini leedus käima ja aga lapsepõlves oli kontakt ikkagi tegelikult ainult emaga aga muidu ausalt öeldes isegi ei meenume. Mõnikord oleme neid leedu roogasid kodus teinud, mis on küll väga maitsvad, aga üks portsjon on umbes 20000 kalorit, et seda eriti tihedalt ei saa paraku nautida, sellepärast et siis hakkab tõesti tervisele See peab paika tõesti see leedu menüü toitude suhtes. Alide tõi mõndagi sellist meie perre, mida enne ei olnud ka meie tagasihoidlik pulm, mis oli Vilniuses. Meil oli laua peale paun, tühjen need inimesed, kes leeduolusid, teevad paremini, see on niisugune keeks, mis on peaaegu poole meetri kõrgune, väga maitsev ja nii nagu Allangi ütles, väga rasvane ja teine muidugi Tsebeliinid. Ma olen isegi korra või paar kodus teinud, neid kartuleid läheb väga palju ja, ja see on aeganõudev töö, aga resultaat on, on väga maitsev. Meil on selline traditsioon ka siis, kui naine veel elas. Kui me sõitsime autoga, siis kohe pärast Läti piiri on seal üks niisugune korralik restoran. Me oleme alati seal söönud Seppeliine ja Allaniga. Me oleme seda seda jätkanud, aga lähtuvalt sellest jah, et ta on üsna rasvane, et siis mitte väga suur portsjon, nii et need on vast need, aga palju rohkem on muidugi seotud sellega, mis on naise kaudu tulnud. Leedu kultuur alates Charly joonisest, kes on ju tegelikult ülisuur geenius. Kunagi andage kohta öelnud keegi, et ta on suurim maalikunstnik heliloojate seas ja suurim helilooja maalikunstnike seas. Kui isa enne rääkis, et mähkmed näiteks oli tema teema, siis kas see on tüüpiline nii-öelda koduse olukorra peegeldus ehk ema ja tema klaver ja siis isa, kõik see, mis puudutab olmet Eks ausalt öeldes ma arvan, et meie perekond oli selline suht edumeelne juba ammuses ajas, et neid kodutööd tegelikult olid suht jagatud ja mina ei mäleta seda, et kas keegi oleks oleks seal rohkem kellelegiga tegelenud, et kõik aitasid ja panustasid niimoodi nagu noh, niimoodi nagu oli vaja. Ma ei tea, kumba ta lapsena või, või kooli ajal juba sellist natukene hiljem rohkem tunnetasite tuntusest rääkides, kas seda, et isa on telenägu või see tema on pianist? Kuna isa oli rohkem eetris ja ja tema saateid ikkagi tuli, tuli seal võib-olla isegi kord nädalas või niimoodi siis isa lihtsalt oli rohkem näha selles avalikus elus. Emal oli kontserte harvemini ja ühe kontserdi jaoks ta võis harjutada kuni pool aastat. Aitäh see, et vanemad mõlemad olid oma valdkonnas väga tugevat tegijad peegeldus kuidagi koju ka. Ma harjusin tuntud inimestega ära tegelikult väga varajases nooruses ja selle tõttu on on äärmiselt hea meel, sellepärast et mõningatel inimestel võib tekkida selline kramp, kui ta näiteks on kellegi kuulsusega või, või kellega iganes või näiteks, kui ta läheb esinema, siis tekib siuke esinemishirm tänu oma sellisele lapsepõlvekasvatusele ja tänu just sellisele seltskonnale, kellega isa läbis mul alati need kuulsamad nimed olid lihtsalt nagu tavalised inimesed ja see tegelikult on ka tulevikus olnud väga kasulik, sest et see paneb sind kuidagi võrdsemasse positsiooni selliste inimestega suhtlemisel. Kui me räägime Allan kasvatamisest, siis äkki te proovite kirjeldada selles rollis nii isa kui ema. Ema oli, võib öelda, kurjem, politseinik, isa oli siis politseinik, kes olid nii-öelda pisut niisugune leebem ma rohkem päevad läbi varajases nooruses puutusin kokku emaga sellepärast et tema harjutas kodus kogu aeg. Et tema oli kogu aeg olemas, aga samas oli ta ka kogu aeg teises toas ja tegi oma tööasju. Nii et mul oli aega mõtiskleda, mediteerida ja eluliste küsimuste üle mõelda, nii-öelda palju. Õhtul, kui siis isa töö juurest koju tuli, siis oli, vaatasime televiisorit ja väga palju, vaatasime Soome kanaleid mis äärmiselt huvitav, kuna siis sai niivõrd sügaval nõukogude ajal sai tegelikult seda, seda Lääne elu sain näha, isa alati on andnud selliseid häid elulisi soovitusi ja just ka nagu, mida teha nagu karjäärialaselt ja, ja väga palju õpetanud, et mis on nagu elus tähtis ja mis ei ole ja, ja emal oli rohkem selline võib-olla tunnetuslik pool tema rohkem olles kunstiinimene, siis tema rääkis hästi, palju muusikamaailmast ja kuidasmoodi muusikamaailm toimib ja millised on omadused, mis teevad ühest heliloojast hea ja teisest geniaalse ja ja väga palju selles suhtes andis, andis just sellest muusika kunsti valdkonnast oma teadmisi. Kuivõrd oli endail abikaasaga arutlusi ja diskussioone sel teemal, kuidas peaks üks laps kodus kasvama, et nii-öelda temast kasvaks tubli inimene? Me lähtusime ikkagi sellest, et kõige parem eeskuju on hea eeskuju tõesti, minu naine oli erakordselt töökas ja noh, rääkimata sellest, et tal mingisuguseid selles mõttes inimlikke nõrkusi ei olnud. Ka minul oli neid väga vähe. Et see oli aeg, kus suurem osa saadetest olid otse-eetris, et ei olda lõhnadega oli võimatu eetrisse jõuda ja minna siis ma usun, et see oli üks nendest, meil oli võib-olla paar juhust, kus me arutasime just eriti sellel ajal, kui Allan juba jõudis sellisesse ikka, et ta hakkas rohkem tunnetama, et ma pean ise rohkem otsustama ja rohkem ka vastutama selle eest ja need olid tavalised siis sellised võib-olla õhtused väljaskäimised, mis meie arvates oleks võinud lõppeda varem. Ja tema arvates mitte, et ma mäletan, üks korda oli küll läks, võib olla suhteliselt nagu pingeliseks, selle asja arutamine. Ja, ja Allan tagasi mõeldes jäi üsna kuni lõpuni oma arvamuse juurde on nüüd juba sellises vanuses, et ta võib seda kõike ise teha. Mul on olnud kogu aeg hea meel, et taanlane ei ole kunagi ei suitsetanud ega napsi võtnud. Liiga palju, et mitte öelda veel vähem, kui isa ütleb, et läks pingeliseks nii-öelda ükskord see, mismoodi see teie peres välja võis näha. Siis hakkab toimuma argumentide vahetus siis kodus, kes seal niimoodi jah, et siis on küsimus, et jah, kelle argumendid peale jäävad ja käiks lõppkokkuvõttes ju saab selgeks, mis on noh, mis seal päriselt parem ja õigem. Eks lõpuks see mõistlikus ikka jäi tavaliselt peale sellistest tülimomentides nii-öelda see temperament nii-öelda eile ei löönud nagu. Ebameeldivaks, ja mis kõige tähtsam on see, et loomulikult me kogu aeg usaldasime oma oma poega ja ma arvan, et ta usaldas ka meid, et mitte kunagi ei olnud sellepärast ka neid märkusi tehtud, et tahtsid norida või, või tahtsid oma arvamust ilmtingimata peale saada. Vaid need lähtusid alati sellest, et noh, nagu ma sageli ütlen, et et meil on ainult üks laps, aga praegusel hetkel on ta kõikidest inimolenditest kõige lähedasem mulle. Nii et see paneb natuke teistmoodi suhtuma, et ise võib-olla riskiks oma eluga rohkem või tervisega kui, kui see, mis on lapse puhul iga inimene, kes on isa või ema, saab suurepäraselt aru, mida, mida ma selle all mõtlen. Olete te enne kunagi mõelnud nii-öelda põlvkondade ülestele sidemetele, ehk kui te oma last olete kasvatanud, saanud ja teda nii-öelda ellu juhatanud, kas teil on kasu midagi sellest, mida teiega omal ajal kodus tehti? Et on võimalik oma vanemate pealt õppida, kuidas ise omakorda isana hakkama saada? Kindlasti, ja mitte isegi otseselt veel isa-ema, kes seal muidugi haat, esimesed, isegi nende isa-ema oma vanaema, ma mäletan üsna hästi ja nad olid kõik kui nii-öelda tavalise töötegijad, kuid nendes kõigis oli ka mingi terake üks kultuuri ja seda soon, et tollal oli isegi Tamsalus väike teater. Minu isa kirjutas isegi vist paar näitemängu koos muusikaga sinna. Ei, seal oli õige mitu venda, need olid kõik üsna hea lauluhäälega need, kui me kokku saime seal Tamsalus onu juures, siis väga sageli lauldi koos. Aeg oli tõepoolest teine, sest et mul tuleb praegu meelde, et esimesed kaks aastat ma käisin Tallinna kahekümnendas keskkoolis. Aga siis tuli see aeg, et taheti pioneeriks võtta mind. Mina ei tahtnud minna ja ma ütlesin seda otse välja, et ma ei taha pioneeriks astuda. Meil oli kodus üldiselt selline lähenemine, et koolis noh, me ei räägi kõva sõnaga või häälega sellest, et me kodus peame jõulusid ja, ja ka see pioneeriks minek okei, ei sobinud nagu hästi. Aga ma ütlesin selle välja, lõppes sellega, et isa kutsuti kooli tehti isegi teatud märkustele vist Estonia teatris. Lõppkokkuvõttes me otsustasime, et ma lähen teise kooli. Ja ma läksin seitsmendasse keskkooli kolmandasse klassi, see on üks näide sellest, mida, mida praegu ei ole ja ei olnud ka enam siis kui Allan oli, oli koolipoiss. Minu lapsepõlveajast tuli paljude asjadega arvestada, noh ilmselt ei olnud väga soovitatav ka rääkida koolis, et me peaaegu iga õhtul kuulasime Räbi raginat ameerika häält, et siis jah, pidi paljude asjadega arvestama, täpselt samuti oli ka teletöö. Ma ütlen seda päris siiralt, et ega ma ei tea, milline oleks olnud ekraani Enn Eesmaa. Juhul kui ma oleks saanud areneda ja töötada nii-öelda vabas Eestis. See, et ma võtsin selle suuna, nagu ma võtsin, see oli üsna suuresti seotud ka sellega, et ma ei tahtnud parteipoliitilisi saateid teha. Kui seda ei oleks selline haardoc tüüpi saade, mida on ju ka lõpuks eesti televisioonis, praegu oleks võib-olla olnud päris hea, aga siis oli see teadlik valik ja ma sain kuni sisuliselt lõpuni tegeleda nende teemadega, milles ei olnud sellist poliitilist tausta. Ma mõtlen nõukogude ajal, kui oli juba vaba Eesti, siis ma läksin hea meelega uudistesse ja kui me seitsmesed uudised tegime, siis ma olin seal põhisaatejuht. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Suur-suur, aitäh teile, et te tulite rääkima oma perekonnast. Aitäh, nii kännu kui, kui käbi poolt, aitäh. Aitäh. Isa ja poeg n ja Allan ees maalid meil külas kuulajatele ka suur tänu kaasa elasite, mina olen Sten Teppan ja nädala pärast kuuleme jälle.