Tere ja aitäh, et kuulata vikerraadiot. Koorijuhi haridusega Märt Hunt on hinge andnud mitmele koosseisule ritsikad näiteks või koolibri ja Elektra. Ja küllap on kuulajate seas vähe neid, kes pole kuulnud ridu. Seekord ei taha Magyysost, ei kutsust, jukust, ei nukkudest laulda. Südamliku laste laulu Sulle, emake autor on Märt Hunt ning selle laulis Entel-Denteli lõppvõistlusel inimeste südamesse Kadri Hunt Märt ja Reet hundi tütar, kes siis oli viieaastane kodu ja vanemad, kujundasid Kadri elu, nii et kõige südamelähedasemad on ka temale muusika, laulmine ja laululaste õpetamine. Kadril endal on lapsi kaks, Mihkel ja Mari Poll mõlemad samuti silmapaistvalt edukad muusikud Mihkel klaveril ja mari viiulil. Niisiis läbi ja lõhki musikaalse perekonna lugu, millest eredamaid killukesi jagavad meiega isa ja tütar Märt ja Kadri Hunt. Mina olen Sten Teppan, head kuulamist. Märt tere tulemast vikerraadiosse. Tere teilegi. Ja Märdiga on kaasas tütar Kadri. Rõõm näha ja aitäh sullegi. Tere. Märt, ma vahel mõtlen, viidates sellele, et mõni päev veel ja ees ootab 80. sünnipäev. Kas vahel eksib mõte sinna päris varasesse lapsepõlve ja kujunemisaastatesse? No eksib küll võtta tihti on ju vanematel inimestel nii, et läheb mingisugusel ajal öösel uni ära. Ja siis oodates, et siis nüüd nagu tagasi tuleks, siis tulevad igasugused mõtted pähe igast ajast ja niukene hüppavad ise, ilma, et sa nagu oskaks meid nagu tahta või või suunata. Te olete ju läbi ja lõhki muusikainimene, kas needsamad tagasi päts oma mälupiltides on seotud põhiliselt muusikaga või hoopis mitte? Nad on ikka seotud? Jah, pillimänguga ja pillide muusikaga. Kui sa isa kõrvalt vaatad ja püüad kuidagi hinnata, siis kui väga ta tahab ja, ja saab ja armastab ajaga nii-öelda kaasas käia ehk püsida selles praeguses ajahetkes, kui palju ta on nostalgia või, või meenutustelembene inimene. Ma arvan, et selle põlvkonna inimesed muidugi nad võrdlevad kõiki asju, mis tänapäeval juhtuvad mingisuguste oma nii-öelda kuldaja või noorusaja nähtustega, aga minu arust isage on küll väga igapäevaeluga kaasas, et nii emal kui isal on omad tahvelarvutid. No isa huviobjektid on muidugi natuke mehisemaid, võib-olla seal autod ja kui televiisorist parajasti uudiseid näidatakse, siis tegelikult isal on omal endal oma arvutist paralleeluudised lahti, nii et minu arust isa on vägagi kaasaegne. Läheme sinna lapsepõlve nii kaugele, kuid suudate meid oma mälupiltidega viia. Esiteks, kus kohas lapsepõlv veedetud sai ja kes kuulusid teie perekonda? Minu lapsepõlv ja sündimine oli siis põhjusest Paide linnas. Ja sündisin Paide linnas heina tänaval, mis hiljem oli nagu kandis Tööstuse tänava nime. Kõrvalmajas elas Arvo Pärt oma emaga, aga nemad kolisid sealt siis varsti kogu Rakverre ja meie pere kolis siis Pärnu tänavale. Kuhu siis isa ostis niukse maja, mille juures oli ka suur aed. Vend oli minust 11 aastat vanem, õde oli üheksa aastat vanem. Et ma olin nendele nagu mingi mänguasi ilmselt ja nad pidid mind hoidma ja see oli pärastsõjaaegne aeg. Ja ka mänguasjad olid siis vastavad, oli siis seal niimoodi seda padrunikesti ja ja siis niisugusi, makarone, mis põlesid ja poisi klotile üsna põnev ilmselt ja kas ahtlika, muide ei noh, erilist ohtlikkust, et seal ei olnud küll noh, niisuguseid saime tehtud lõkke taha aeda ja visatud siis sinna padruneid, et dispauku tuleks ise eemale, jooks pikali, et noh, ei tea ju, kuhu need kuulid lendavad, aga agaasi ta läks õnnelikult. Mis eluala inimesed ema-isa olid? Isa oli mul been, tisler mööblitisler ja tema õpetas seda puutööd ka Paide kutsekoolis. Ja ema oli kodune, kuna noh, kolm last ja suur aed, siis oli kodusel inimesel nagu tööd tööd küll ja küll. Nii et ema ütles tihti, et kui ma oleks nagu tööl käia, inimene, siis mul oleks vabad õhtuti vähemalt või. Aga nüüd pal näid ka. Olite te lihtne poiss, kasvatada, oli teiega sekeldusi, kuidas teil läks? Ei olnud sekeldusi, sest vanasti oli, nagu ma arvan korralikes perekondades selline see minu perekonda kooli ka, et neil ei olnud oma lastega erilisi muresid, vähemalt selliseid muresid meil tänapäeval. Kuna meil oli aed 2700, see oli suureplanguga ümbritsetud, siis minu põhiline töö ja mänguruum oli selles aias ja, ja siis need sõbrad veel käisid ka minu juures mängimas. Nii et noh, niisuguseid probleeme ei olnud. Kasvatusprobleeme ma ütleksin, et et ma sain oma isa-emaga väga hästi läbi ja. Mõtlesin natukene siin vahele sekkuda, mina küll sellel ajal veel ei, ei olnud elus, aga nendest juttudest, mis isa on rääkinud, et võib-olla tõesti nagu väikse poisina ei olnud. Aga kui nad hiljem hakkasid juba koolis seal bändi tegema ja kui need seal olid mingeid seiklusi, et küll nad läksid kuskile mängima, kui olnud lubatud ja siis kontrabass oli kuskil veoauto kastis puruks kukkunud ja siis isa isa, siis tislerina, kleepis selle kontrabassitükid kokku ja aitas nagu poistel sellest suurest jamast välja pääseda, aga noh, võib-olla ise räägin neid lugusid juba ise, nii et selles mõttes, ega ma arvan, et juba koolipõlves ei olnud ta sugugi mingisugune selline lihtne lapsed küll seal emal-isal, selles mõttes nagu oli ikka. Nii Kadri kipub need vaipa alt ära tõmbama, aga kahe jõuame sinna. Kas isa-ema käekiri nii üldises mõttes, mis sõnadega seda iseloomustaksite ja kuidas siis vanemad lapsed eespool, et kui erinevad sarnaselt omavahel olite? Jaa, jaa, kuidas vanemad siis hakkama pidid saama teiega? Minule tundus, et asi on kõik normaalne. Meil oli selles suhtes kord majas, et ei võinud kaugele minna, kuigi sai käidud muidugi ka oma aiast väljas tänaval ja ja isal ei teinud minu vennale niukse toreda puust auto, mis liikus edasi, nii et, et ees oli üks kang seda kätega liigutades, siis käisid tagumised rattad ringi ja jalgadega, siis said tüürida siis eest ja see oli punast värvi ja niukene väga vahva. Ja kuna me maja asus Pärnu tänaval ja seal oli just see suur pärnade halee või nagu nimetada mõtlesime promenaad, siis selle peal oli väga hea sõit edasi-tagasi, et seal ma käisin tihti sõitmas ja, ja sai päris kaugele sõidetud ja ja muidugi noh, ega ma siis üksi sõitnud, siis olid sõbrad ka kõikest sõita tahtsid ja päris lõbus oli. Mõnikord läks asi teravamaks küll, sest mul oli seal üks naabritüdruk nimega aita ja tema vanaema tõmbas suitsu. Tegelikult minu isa oli suitsetaja, aga tema võttis siis vanaema käest, siis paar suitsu siis ütles. Ma ei tea, kumb see siis ütles, et lähme proovime siis ka. Leidsime siis seal krundi peal ühe niisuguse paraja hunniku ja pugesime sinna alla ja tegime, proovisime siis suitsu teha, aga mu ema oli väga terava haistmisega ja avastas selle siis element ära ja tuli juttu sellest ja et enam ei teeks. Aga no vaat see ükskord ei jäänud ainsaks. Me tegime ikkagi veel ühe korra ja see siis lõppes nii et et isa võttis ikka pükste pealt rihma ära ja ütles mulle, kas saad nahatäie või kõblad terve suve läbi aiateid. Kuna meil oli palju aiatöid ja peenraid niuksed lahesed, siis see oli päris suur töö, see aga muidugi nahad, et ei taha ju keegi saada. Ja teiseks ma mõtlesime otsekohe kuma naha tee kätte, saan siis aiateid, ma pean ikka kõplama, eks ole. Ja siis valisin muidugi need teedeklaamise. Kadri, kas Salon isiklikud mälestused vanaemast, vanaisast, Märdi vanematest? Ja on ikka, kuigi mina olin lapsena rohkem ema ema juures aga tõesti seal isa vanemate juures ja ma olin seal suhteliselt vähem, aga mingisugust vitsavärki mina ei mäleta, aga ma mäletan küll, et vanaisa oli sellise tõsisema olemisega mees ja ma nagu pelgasin seda, et ega seal ei lasknud endale mitut korda öelda, et lihtsalt nagu kuidagi see autoriteet. Tollel ajal oli pisut teistmoodi. Ja see aed muidugi see oli, see oli päris suur nöök muidugi. Sest nii kui sa sinna läksid, esimene asi oli see, et kohe öeldi, et nüüd mine neid marju ja Tikreid ja sõstraid sööma. Et palju sa neid jaksab ikka süüa, aga muidugi vanaema ju pakkus parimat, mis tal oli, aga teine asi oli ikkagi, et ükskõik, kes siis ka tädi ja onu lastest seal olid siis olid ikkagi just nimelt augusti lõpus need marjakorjamise kannud mitu kannu või niux plastmasskannudega, siis me korjasime või kellel mingi nõu, et mitu nõu täitsa pidid päevas korjama, et enne polnud ujumisest nagu juttugi. Et kui oli ka seal vahel rohkem rahvast koos, siis, siis oli seal lõbus ja sai nalja, siis oli see marjakorjamine selline toredaid aga kui olid kas üksinda või ainult nagu paar last, siis oli ikkagi üsna tüütu kogu selle suure aia peal ja tõesti see teede kõplamine ja et noh, nii-öelda natukeseks ajaks oli see päris vahvaga, aga ma kujutan ette, et kui isa väike oli ja tõesti, et see aed oli ka osa pere toidusest ja sissetulekust, et siis siis see oli päris kõva tööle. Tuleb meelde, sellega seoses midagi tuleb, tuleb muidugi marjakorjamine väiks noore poisi jaoks igavene needus, õudne, kuna meil oli küllalt palju raamatuid kodus ja, ja väga häid raamatuid, siis, siis ma noorest peast juba väga palju lugesin ja tahtsin minna lugema, aga, aga pidin minema marju korjama. Kui siis need vihma sadama hakkas, siis ma hüüdsin lausa, et vihm, vihm. Me oleme päästetud. Ühes muinasjutus oli niisugune lause. Nii et noh, tööd oli palju, aga aga ma just mõtlen, et kui, mis te ütlesite 2000 402700 oli krunt, krunt, see tähendas kõvatajad vikatiga või. Kaeda täispeenrad, põõsad, et, et see oli nagu pere toidu saamise koht ja, ja nad ka viisid turule, marju ja igasuguseid muid lilli ja nii et seal oli, seal käis nagu kõva aiandus, niuke noh, talu moodi asi, kuigi see oli keset linna. Ma ei ole veel teie meenutustes kordagi kuulnud sõna muusika kuskohast see ennast ilmutama hakkas, muusika, pillimäng. Muusika hakkas sellest ajast pihta, kui ma, kui ma õieti mäletan, ma hakkasin mul isa oli õppinud ka viiulit ja ta mängis päris ilusti viiulit ja tema repertuaaris olid kõik niuksed, vanad valsid, niuksed, Doonau lained ja kõik niuksed Straussi valss ja väga ilusad meloodiliselt kenad lood. Ja kuueaastaselt mängisin ma juba suupilli ilusasti, mida isa mulle kinkinud väikse. Ja kui ma sain seitse, siis isa kinkis mulle niukse suure, kahe poolega Śaksa suupillisolist, ta oli veel selle. Sellega ma siis mängisin juba perekondlikel tähtpäevadel ja isa 50 aastasel sünnipäeval. Jaa, kui maalin veel paar aastat vanemaks saanud, kas üheksa või siis mulle osteti naabripoisi käest ära kuuekandiline niuke kontsertino. See oli niisugune haruldane riis, mul siiamaani alles pringai, väga huvitav asi, et naabrimees oli väga tuntud loomaarst Paide vahel, kuidas siis seda siga opereerimas käis siis nagu nad kõik käisid seda tööd tegemas, siis tema ühest kohast oli siis saanud selle vist nagu töötasuks selle pilli. Aga nende peres ei olnud ühtegi musikaalselt inimest. Naabri sõber oli, temast tuli, hiljem tuli väga kõva spordimees. Tema sünnipäeval olles nägin ma siis, et mis väike riist, imelik lõõtsa siis on. Ja siis naabrid ise rääkisid, et mina seda täpselt ju enam ei mäleta, et mina olin siis selle kätte võtnud ja teised olid siis, ma ei tea, mida kõik teinud, õues mängisid ja kõike muud, et aga mina polnud seda ennem käest ära pannud ja peo lõpuks olin siis loo ära mänginud. Kuma juba koolis käisin, siis ütleme seal kolmandas neljandas siis Ma pidin koolipidudel selle ka esinema ja neljandas klassis olles ütles matemaatika õpetaja, kes oli niisugune väga auväärt vanem härra ütles, et kellel on kodus mandoliin või viiul, võtke see kaasa, et me hakkame rahvapilliorkestrit tegema. Mina ütlesin siis kodus isale, et praks käskis viiuli kaasa võtta. Siis võtsingi ja siis mängisime siis rahvapilliorkestris kaks aastat ja nii kaua siis kui kuuendas klassis täitus osa minu kõige suuremast unistusest, mis sul lapsele olla, see oli akordion. Akordionid Ma mäletan, ma olin veel kuue aastane, kui ma tegin neid paberist ja mängisin siis oma arust ma korjasin juba väiksest peast akordioni raha ja kui ma siis sain üheksandast klassist siis suure 120 passilise saksa harmuness akordioni no siis maalin täis pomo, siis, siis ma olin juba keskkoolis ja, ja ja noh, keskkooli muusikaelu on juba täitsa omaette asi. Muide, meil oli kodus klaver ka üüritud just nimelt õe jaoks, sest tõde mängis ka natuke klaverit ja laulis ja ja siis noh, paralleelselt seal akordioni ka sai siis ka nagu klaverit õpitud. See oli õnnetu aeg selles suhtes paides ei olnud ju muusikakooli paides oli kaks õpetajat kelle juures võis näiteks klaverit õppida, üks oli minu jaoks liiga leebe ja teine liiga range. Mis see tähendab üks liiga leebe, teine liiga range, mis ühe või teise juures juhtuses. Liiga leebe oli niisugune proua, kes küsis tundi, läksin sihukesi nomedikene, mida sa siis täna teha tahad või mida sa siis mängida tahad? Väga südamlikke, väga südamlik. Ja, aga teine oli niisugune, kes oli tõsine muusik. No ma ausalt öeldes olin vilets harjutaja, tähendab, ta andis mulle tüki üles ja noh, mina ikka mängisin ka ja läksin siis tema juuretundja mängin siis ette ja tema ütleb mulle, et õpi sees siis noh, kui järgmiseks tunniks ära. Aga me võiks, kuna Kadri selle eelpool mängu tõi selle intsidendi lahti rääkida, mis, mis juhtus, mida isa pidi siis lappima? No vot, kui ma seitsmenda klassi lõpetasin, siis ma läksin edasi keskkooli, sel ajal oli seitsmeklassiline kool paides ja siis ütlesite vanemad poisid, neil oli oma orkester seal. No me ootasime sind juba ja nüüd paneme sind orkestri vanemaks, mõtlesin, et kuidas te saate kõige nooremat pan orkestri vanemaks ja siis ta seletas mulle ära, et et tema on üheteistkümnendas. Aga orkestriga on alati igasuguses jamas orkestri poistega. Ja noh, Me teame ju. Ja siis oli niisugune kord, kui sul käitumine alandati, siis sa ei saanud kooli lõpetada. Ja nii ta ütleski, et kui minul käitumi alandatakse, siis ma ei saa kooli lõpetada. Kui sinul, siis ei juhtu mitte midagi, eks ole, ja sellepärast siis pands mind, need, me peame ikkagi ära täpsustama, mida tähendab Ta on ohtralt käitumine, alandatakse, mis seal toimus, sest pärast mind selle koosseisuga ei toimunud eriti midagi. Ega muide, see saksimängija tal tihti nagu hammas valutas, öeldakse, et kui viina topi peale, paned hambale, et siis nagu valu jääb järgi. Aga kui sa käid koolis ja, ja see Riina lõhna sul juures siis keegi, keegi ei pea ju tähtsuselt, mispärast ta siis juures on, keegi ei usu seda hambahambajutt ei usu ja nagu öeldakse sel puhul, et ära puhu mulle hambasse aga mis selle pilliga juhtus, siis, siis me tegime juba korraliku kava ja sõitsime sellega ka selles paide ümbruskonnas ringi, et teenida oma ekskursiooniraha maja vaata ja see, mille peale Kadri vihjas, et isa pidi mind abistama, natuke oli nii, et me sõitsime talve ajal, aga sel ajal sõideti ju nii, et et veoauto peal oli kast, pingid olid ju keskel ja servas niimoodi ja siis meie oma lollus, mõtlesime, et hoiame seda kontrabassi väga ilusasti ja paneme ta kohesem ette äärde kabiini taha. Naja ja talveaeg ja liberaalautol sõitis kraavi ja kujuta ette see inimesed, kes seal siis pingi peal istusid, need vajusid sinna ette, kus parajasti kontrabass oli, sest me ei olnud ju kraaviminekuga arvestanud ja kontrabass mitte päris kildudeks, aga aga ikka katki, mis katki. Aga et me olime läinud sinna ilma direktsiooni loata, siis viisime väga ruttu siis mul isal sinna töökotta ja kuna isa oli Seal oli, noh, ilusti liimis muidugi ja suurem jama jäi ära, suurem jama ei ela, aga mis ära jäi, oli selle kontrabassi ja kõla seegaara. Aga õnneks oli koolis ka teine kontrabass uus ja korralik kontrobress, seda me ei võtnud. Ja üldse oli koolis muusikaliselt hea õhtul. Nii et teie puhul ei saa öelda, et muusika segas õppimist või õppimine segas muusikat, et see oli muigate ja ei säranud? Ma olin nelja-viieline. Ma arvan, et nelja-viielised, eriti õppimisega ei aega, ei viida eriti palju. Ja nii, et meil olid peaaegu iga õhtu, tegime proove. Ja jah, see oli vist ilmselt kümnendas klassis, kui tuli Lenini sünnipäeval, kultuuriosakond pidi tegema Paide rahvale ju peo tantsupeo. Kas siis oli kultuurimaja orkester, kas nendel oli keegi haige või oli neil mingi muu põhjus? Igatahes nemad ütlesid, et nemad ei mängi, kuna Lenini sünnipäev oleks võinud ju keegi mängimise eest tasu küsida. Ja siis öeldi meile, et meie peame mängima. No meie ka ei tahtnud mängida, aga kuna me ei pääsenud, siis mängisime koosseisus. Akordion, mida mina mängisin ja neli trummi, köik rahvas tantsis. Pidu oli täitsa korralik, aga hommikul kooli läksime. Seal oli veel see asi vahel, et mängu, mida isa mulle on rääkinud, et ta kogu aeg ei jaksanud mängida ka, et siis ta hüüdis muudkui trummisoolo ja trummisoolo ja vahepeal jäid ainult need trummid. Ja ja seda küll, jah, nii see oli, muidugi ei olnud terveta. Ja siis sa veel ütlesid, et kuna sa tahtsid emaga tantsida vahepeal ise ja siis, kuna pruut oli saalis, et ei saanud ju kogu aeg lasta lihtsalt. Nii, et siis kui ise läksid Reedaga tantsima, trummid muudkui mängisid. Ja siis järgmine hommiku otsekohe direktori juurde. See oli niisugune aeg, kus igal avalikul üritusel oli ju partei rajoonikomiteest vaataja ja kuulaja ja nii et kas kõik ikka läheb nii, nagu eriti Lenini sünnipäeval. Direktor oli kutsutud sinna välja ja öeldi, mis poisid tegid, mismoodi mängisid ja kui me siis kooli jõudsime ja siis kohe meie direktori juurde. Mis Ast, mõtlesin, palun nagu teist võimalust. Mängisime nii nagu võimalik oli ja kõik tantsisid, mitte keegi protesteerinud, ja. Direktor ütles, et nojah nüüd tänasest päevast alates on teie punt laiali saadetud. Ta ei mängijana kõik karistuseks. Nojah, ütleme, et oleme laiali saadetud laiali salt ei mänginudki eriti siis natuke vahepeal seal jah, proovi tegime ikka ja. Ja siis ühel päeval meil oli nagu klassijuhatajaga oli väike lahkarvamine milleskist, ta ütles, et ühesõnaga saatis mind dire Ta oli jule. Mina läksin kabinetti, ta küsis, et mis sa seal tegid jälle? Mina ütlesin, et ei, mitte midagi hästi teile tulla ja tahes nõiaküll ärme muutu, räägime, räägime sellest, et tuleb koolipidu kultuurimajas ja meil on eeskätt vaja, mida te siis oma orkestriga siis esitate? Te saatsite laiali natuke aega tagasi. Steletud no missa hunt, räägid oma koolis oma üritusel võib ju ikka mängida ja mängisime igal pool edasi, muide, Märt, kas oli kusagil õhus võimalus, et teie elu läheb edasi hoopis muul moel, mis ei ole muusikaga? Ei olnud, vot minu elus on läinud see asi kõik nagu ühte rada pidi, nagu kus rada nagu alguse sai ja kuidasmoodi, see on läinud koguge kogu aeg edasi ja ma ütleksin, et noh, siiamaani välja, et mul ei ole olnud erilisi, mingeid murdepunkte ega ega üllatusi ega niisugusi. Et pärast keskkooli lõpetamist, kuhu ma sedasi läheb Tallinna muusikakooli ja siis astusin edasi Tallinna konservatooriumisse Jüri variste juurde koorijuhtimist õppima ja siis läksin edasi 46.-sse keskkooli. Tegelikult läksin küll juba siis, kui ma olin teisel kursusel konservatooriumis ja seal hakkasime tegema. Tol ajal muutus väga populaarseks ansambel ritsikad. Märt, selle teekonna peale, mida te läbi muusika praegu kirjeldasite, kohtasite te kusagil oma abikaasa Reedaga Kadri emaga ja seda küll. Me kohtusime Paide keskkoolis siis, kui mina olin kümnendas ja tema oli üheksandas klassis. Meil jäi siis teineteisele pilk peale. Ühesõnaga, minul temale muidugi sellepärast, et mul ei ole küll lubatud ärbelda, sest Reet ütles, et ära siis nagu kiitlema hakka. Ma ütlesin, et naat, aga kas ma sind võin kiita, ta ütles, et ei vii mind kiita, mõtlesin, et keda siis kiidan. Tähendab, aga Taali kooli ilusaim tüdruk ja seda, et on ta ainult mina, seda ütlesid ka kõik teised. Aga mitte see ei olnud ainukene, mis mind tõmbas. Ma ise olin ka küllalt selles suhtes tõsine poiss, et ma ei käinud seal iga tüdrukuga ringi ega, ega noh, selles suhtes tegelesin ikka rohkem pillimänguga. Aga Reedaga jäi meelse sõprus kestma. Ja kestab siiamaani. Ja ma tahaks öelda, et et see, mis kui mina olen oma elus saavutanud kui me tegime ansamblite ritsikad ja ansamblite Elektra ja, ja kõike sellele, mis siin järgnes. Seda me tegime kõik kahekesi, mis mind üllatas omal ajal natukene tänapäeval juba mitte. Et redal ilmnesid järjest nagu niuksed uued omadused, mida Meius ei osanud nagu ette arvata. Keskkooli ansambel ritsikad, muutust tänu sellele populaarseks, et me ainult ei laulnud vaid nad tantsisid. Ja see oli sel ajal väga uudne, tantsis sel ajal ainult laine, laine tegi niisugust, noh, kuidas öelda nihukest hõljumistes, saareke oli ju baleriin ja ja tal oli niisugune omamoodi plastiline liikumine, aga meil oli see hoopis niukene, teravam ja nooruslikum. See oli uus ja huvitav. Ja Reet tegi selle liikumise ja, ja, ja kui me läksime sealt siis juba elektrood tegema, siis oli nii, et siis see asi nagu just nagu süvenes. Kui kokku saab nii-öelda keskkooli armastada ikkagi päris varakult, et et juhtub, et need paaride jää kokku, teil on teistmoodi läinud, et seal ikka kindel värk algusest peale. Minu arvates on see ikka päris päris tõsine armastus, nii et algusest peale. Nii et minul oli tunne, et et mul on rinnus õhupall. Muidugi see armumise surve on võib-olla tugevam, aga aga ma ütleksin, et ta pole siiamaani tühjaks läinud. Et me oleme kõik, mis me oleme elus saavutanud. Me oleme saanud koos. Ja kui me läksime 46.-sse tööle või kui ma olin teisel kursusel Reet tuli esimest aastat Tallinna, siis tuli kohe televisiooni võistlus koolidevaheline ja, ja siis on huvitav märkida ka, et vaata sellelsamal esimesel võistlusel osales siis Jaak Joala. Ja laulis, ma õpetasin distalle ära need laulud, mida vaja oli siis selleks konkursiks ja no lõppkokkuvõttes me tulime muidugi esimeseks. Ja siiamaani me oleme teinud kõiki asju Reedaga koos, absoluutselt. Noh. Kui mõni ütleb, et kuidas see saab üldse võimalik olla, et sa oled tööl ka naisega koos, eks ole, siis ma ei tea. Mulle tundub, et see on normaalne kuidagi, et see on. Et sa oled koostööl nagu kodus ja, ja, ja kodus jälle. Ja konks on selles, et siis oled sellele kodus nagu tööl. Aga kõik need ideed, mis me oleme välja töötanud, kõik need ideed ongi tulnud mitte tööajast, vaid paljud just kodujast. Seda on väga tore vaadata, kuidas teil silm kergelt läikima läheb, neid aegu meenutades. See on väga-väga sümpaatne, aga Märt, kuidas te mäletate seda päeva või ööd, kui Kadri sind hoia? Kadri lasi endast natuke aega oodata. See õige tähtajalõik oli vist nagu möödas ja Taali meil kuidagi nagu öeldaks oodatud. Teadsite, kes sünnib, sel ajal vist ei olnud. Ei teadnud ja ette teada, kas on poiss või tüdruk, linn ja Kadri. Missugused on sinu esimesed lapsepõlve mälestused? Eks ma muidugi mingisuguseid koduseid pilte mäletan. Aga kui mõelda muusika peale, siis ma mäletan. Ma olin vist kolm, kui isa kirjutas mulle esimese laulu, mida ma seal ansambel elektroshowl laulsin. Ma mäletan seda Kalevi spordihalli, seda lava, seda lõhna, milline see seal oli? Siis ma mäletan mingisugusel korral ma ei tea, kas see või järgmine aasta oli Jaak Joala kutsutud külalissolistiks, siis ma mäletan, et kuidas onu jaaguga seal ringi jalutasime, aega parajaks tegime. Seda ma täpselt ei mäleta, näiteks kas on minu mälestus või see jutt, et kuidas ma olin käinud, et natuke aega lasteaias ja protesteerinud seal, et lasteaiakasvataja õpetas mingit laulu teise viisiga. Ja õpetaja oli seletanud, et mõnel laulul võibki olla mitu viisi ja olidele laulame neid praegu selle viisiga. Aga mina olevat siis tõusnud püsti ja käinud nende toolide juures igaühe juures ütelnud, et ärge laulge, ärge laulge siis omale viis, et asi päädis mingi vabandama minekuga ja ja mulle siiamaani mind nagu väga segaks, kui ma tean mingisugust laulu ühe viisiga ja tuleb mingi teine meloodia, väga raske on harjuda. Ja siis mul vanaema juurest mingid mälestuspildid seal küll ema ema juures, kus ma olin lapsena palju, sest et minu vanematel ei olnud oma elamist ja seal, kus nad elasid, sinna Bay tohtinud väikest last võtta. Et seal vist oli öeldud, et me võitsime noorpaari ja mitte perekonna ja Tallinnas ei olnud lihtsalt kuskil elada. Ja siis mina olin tihtipeale vanaema juures ja ma mäletan seda, et see oli ka juba õige väiksest peast kui vanaema kudus, ta teenis pensioni kõrvale, lisapensionärid ju väga väike ja ta pidi kuduma paari kindaid päevas, tähendab ta kogu aeg iga hetke istus ja kudus. Aga mina tegin kontsert, tema esinesin talle, nii et ma olin kuulnud siis, mida elektroproovides tädidele õpetati ja eks ma siis seal oli ennast ka tädide kõrvale ritta sättinud ja said liikumisi õppinud ja siis mul oli toolidest oli tehtud, selline, kõige väiksem tumba oli siis kõige all ja siis kõige kõrgem toolis, ma ronisin lavale, teadvustasin, mida ma esitan. Siis esitasin vanaemale ja vanaema, kuna käed olid kinni, siis me olime kokku leppinud, et ana ema plaksutamis asemel liigutab varvast. Et siis tal oli üks jalg üle teise ja siis niimoodi varba liigutamine plaksutab, mis asemisest käed olid varrastega kinni. Et noh, niisugused huvitavad pildid mul lapsepõlvest. Sinuga on see lugu, mis tundub üsna paratamatu, et kui sa sünnid perekonda, kuhu sa sündisid, siis lavale jõudmine oli ainult aja küsimus ja see juhtub pigem varem kui hiljem. Sul ei ole niisugust kriipivat emotsiooni või niisugust Lust endaga, et kas mulle meeldib inimeste ees olla või mitte, et see sinu jaoks oli sobiv olukord kohe juba kolmeselt neljasadat. Ma ei osanud selle peale mõeldagi, aga ma olin vist ikka julge laps ja suhteliselt niisugune noh, et mitte öelda nahaalne, aga ma olin nagu hakkaja vist ilmselt et ma ei kartnud küll, et see oli vahva ja saadigi mingi laulu ja laulsin nagu niigi elektroproovides kaasa tassiti mind õhtuti siis, mis ma seal muud tegin, ma tegin kõike kaasa, et mulle meeldisid laulmine, meeldis need laulud ja et seal ei tundunud midagi sellist, et nüüd keegi oleks käskinud midagi teha. Aga minu arust tollel ajal ei olnud see kuidagi nii, sihukest sõna staar üldse ei olnud, ei olnud niisuguste üles haibitud lavale minekut nagu võib-olla tänapäeval, kus, kus kuidagi lapsed ehitakse tohutult ära, teevad mingisuguseid väga niukseid, täiskasvanulik asju ja häälenõkse, et ega mind mingisugust nihukest hääle või laulutrenni kui sellist, nagu tänapäeval laulustuudiotes tehakse, Niukest minuga keegi ei teinud, et ega ma ei olnudki mingi väga hea laulja. Ma arvan, ma olin lihtsalt niuke, julge ja hakkaja. Ma ei tea, kas sa kasvab ajas kõik kuidagi suuremaks või ka juba siis päriselt võisid ikkagi need lapsed, kes Entel-Denteli kav publikate jõudsid tunda ennast väikest viisi tähena, kas nad olid Eestis tuntud tegijad juba siis omas ajas või see on hiljem kuidagi tekkinud, niisugune väike müüt? Ma mäletan seda, et kui neid saateid tehti, siis minul ei olnud küll mitte mingit tunnet, et ma oleksin miskit pidi eriline, et võib-olla see oli lihtsalt minu niisugune niukene lapselik rumalus, võib-olla osad nendest, kes esinesid, tajusid seda rohkem muidugi me saime tohutult kirju ja kaart mingi rekord oli 120000 kaarti, et esmaspäeval oli noh, peaaegu nagu hirmus, et need pidi kõik ära sorteerima, osad olid kirjad, osad olid ka joonistused. Ma mäletan, et ma tegin veel aastaid kaartidest mingeid karpe. Ühesõnaga, need olid nagu mingid niuksed, käsitöö asjad, sorteerisin neid, ilusad pildid olid. Aga minul ei olnud kunagi niisugust tunnet, et oh küll ma nüüd olen staar, et kuna sellest asjast niimoodi räägitud, siis ma ei osanud seda niimoodi. Aga muidugi tunti ära ja, ja noh, hiljem elus kunagi oli sellest isegi rohkem kasu, et kui oli mingi midagi kuskilt vaja, mida jälle kas või laps jäi haigeks, oli haiglasse lapse juurde saada, siis, siis algul öeldi, et ei, mitte mingil juhul, et ega siin vene ajal ei olnud midagi vastu vaielda. Kui see valvetädi järsku ütleb, et oi, kas teie laulsite Entel-Denteli, siis noh, ma olin siis juba üle 30 A iono, leiame ikka või noh, mingeid nisukesi seiku on tulnud ette küll, et see või kuskil poes kassapidaja vahel ütleb, oigas teie laulsite Entel-Denteli sina. Et selliseid asju tuleb ikka ette, aga täpselt samamoodi tuleb ette just siin hiljaaegu kuskil ma ei tea, juuksuris või tänaval või kus iganes astub minu juurde, mõni inimene ütleb, et teate, ma olin teie ema, õde ja isa õpilane. Et täpselt samamoodi, et ma just kodus arutasime, et Joonad pidid ikka head õpetajad olema, et või vähemalt need, kes tulevad rääkima, et need meenutavad hea sõnaga. Ja mis siin isa just ütles, et ema oli kooli kõige ilusam tüdruk. Just eile tuli minu juurde üks naisterahvas, kes ütles, et tema mäletab, et nendel nemad olid väga uhked, et nendel oli kooli kõige ilusam õpetaja, ta oli siis minu ema klassis. Nii et noh võib-olla see ei olegi isal nimega valemit. Ilmselt midagi siin on, aga kas jällegi sealsamas esimestel kooliaastatel, kas kusagil siis oli kasu sellest, et sinuga käis kaasas see Entel-Denteli tuntus? Võib-olla tõesti, et kooli muusikaõpetaja suhtus minusse selles mõttes noh, võib olla, et ta nagu eeldas, et ma, et ma saan laulmistunnis paremini hakkama, et kuna ma olin juba Entel-Denteli skaa laulnud, aga samas muidugi mul oli ka muusikust isa, nii et ma ei oskagi öelda, kumb see, kumb rohkem mõjutas või näiteks, kui oli vaja koolis ka mingeid laule, siiski paluti, et isa kirjutaksid, see oli teada, et oli mul juba Entel-Denteli ajal kirjutanud. Aga ma mõtlen oma kooli niukene noorema kolija peale. Tollel ajal näiteks ei olnud saada ju mai tea teksapükse, puukingi ise oli väga selline, kellel olid välismaal sugulased, need saatsid või kellel olid mingid erilised tuttavad kaubanduses. Minul ei olnud ei välismaa sugulasi ega erilise kaubandust tuttavaid ja mul ei olnud neid kuluvaid, teksaseid ja puukingi ja see Entel-Denteli mind selles suhtes edasi aidanud. Märt, kuidas teie mäletate seda aega, esiteks küsimus, kumba pidi oli, kas Kadri tuli ikkagi lavale viia teda julgustada selleks või polnud üldse tarvidust, lihtsalt elu tema ümber oli niisugune muusikat täis, et ta sattus sinna iseenesest ei, ei olnud mingit tarvidust teda julgustada. Tarvidus oli teda õigel ajal lavalt ära saada. Võib-olla. Isa vihjab mingile niisukesele korrale, kus oli just ma olin kolm, seda ma olen näinud pildi pealt ka seda mulle räägitud. Et laulsin šokolaadi laulu. Siis olite, võis veel öelda sõna neeger, need elektrinaised olid värvitud mustaks ja tegid näiteks neegritantsu, seal oli see šokolaadimaa ja Aafrika ja kõik mingisugune niukene teema ja üldse mitte nagu pahatahtlikult, nagu praegu visatakse vaid väga toredasti lõbusasti, nagu nagu Pipi Pikksuka soli, Umbesse, Kuronormoonia neegrikuningas, Joosis lugu meeldis ja vahva oli ka ja plaksutati ja mulle öeldi, et mine kummarda. See oli kokku leppimata. Kummarda veel korra, et kui palju ma pean kummardama ja ma läksin siis lavale ja muudkui kummardasid, kummardasid, sest nad noh, lapse löödi kummarda, aga öeldi kummaliseks korda tule ära, et ma ei tea siis kuidas nad mind sealt ära Iriisidentseni ei tule laval teravamad, kui kummardab, rahvas muudkui plaksutab. Kadri muudkui kummardab. See muusikavärk tuli ka tellijale ka täiesti loomulikult sellepärast et kodus meil kogu aeg muusika mängis. Vaat ta mängis juba sellepärast, et mul oli vaja ansambli jooks repertuaari. Ja sel ajal ei olnud ju repertuaari absoluutselt kuskilt võtta, sa pidid, et seda otsima raadiost, nagu kuskilt said mingisuguse kihvti meloodia, et nii makk käima, kohe siis kadri sai Varekkad varakult juba Õllua siis maki nuppu vajutada ja kuulata ja, ja varasest olekust peale juba sellesse muusikasse sisse. Kadriga juhtus selle Entel-Denteli lõppkontserdil veel hea lugu see ka. Et Georg Ots, kes oli sel ajal selle kontserdi nagu konfereancia läbi viia. Ja ennem kui kadi hakkas seda oma kuldkirstu laulu laulma, küsis, et Kadri käest, et kas Märt Hunt on su sugulane või karjud, ei, ta on mu isa selle peale siis. Georg Ots nagu ehmatas ära, aga seda ma muide mäletan, et see, et isa ja ema ei ole ju sugulased, tädid ja onud on sugulased, sugulased, ema ja isa, noh, midagi täiesti enamat, nad on täiesti teises. Ja seda see Georg Ots, nagu selle peale ehmatas või noh, et et kas ta oli millestki valesti aru saanud või, sest tegelikult Kalmeril oli vist tervisega midagi. Kalmer Tennosaarel, kes oli muidu Entel-Denteli tegi ja siis Georg Ots tuli lihtsalt tema asemel. Siis ta pidi nagu ruttu sisse sisse elama. Võttes arvesse, et mõlemad olete tegelenud muusika õpetamisega väga-väga palju. Kadri, kas sa usud ka sellesse teooriasse, et asjad justkui iseenesest hakkasid külge ja kas võib olla, et see on geneetiline küsimus või see on keskkonna küsimus või, või milles küsimus? Ma arvan, et see on keskkonna küsimus, tähendab, sul peavad muidugi olema mingid muusikalised eeldused, hakkad tegelema muusikaga. Ma olen hiljem palju selle üle mõelnud, et kõik need asjad, mida oma kodus nägin või mille sees ma olen, kasvanud kõiki, neid asju on mul elus hiljem vaja läinud. Et kõik see, kuidas ema ja isa koos mõtlesid välja neid lasteshow sid igasuguseid estraadi, tõusid kuidas tehti lavastusi, kuidas tehti lavastuse plaane, kus tulevad mikrofonid, mismoodi kõik see asi on kuidas õpetada lastele mingisuguseid tantse, laule? Ma käisin emal abiks juba puberteedi eas küll aitasin tal parandada vihikuid, aga küll aitasin tal õpetada lastele laule ja tantse ja pidin talle seal saateks pilli mängima, nii et tegelikult need asjad kõik, mida me tegime, me tegime, aga kus siis juba kolmekesi ühiselt, kui ma hakkasin natuke kaela kandma või siis kui ema, kes on tõesti minu arust niuke jumalast jumalast loodud algklassides, et kes tegi oma klassile õppevahendeid meie isaga, pidime neid joonistama ja kleepima ja lõikama, et noh, mis toimub sellise õpetamise ümber ja kuidas see asi peaks olema huvitavaks tehtud väiksemale lapsele, aga noh, ka ka, kuidas suuremale kogu see asi mul on kõike läinud elus hiljem vaja, et ega me ju ei teadnud, et kuhu ma satun või kasvõi see, et Riina Rõõmus ning kunagi siia raadiosse laulustuudio juurde tööle kutsus, ei teadnud tema, millised on minu lapsepõlve kogemused ja ei teadnud mina, kus mul neid võib vaja minna. Ma väga tunnustan neid muusikuid, kes on tulnud sellistest peredest, kus ei ole ühtegi muusikut, et kus on lihtsalt selline tore, tubli, töökas pere, kes on oma last toetanud, saatmata võib-olla Tallinnasse õppima. Aga see, kuidas ikkagi noh, kuidas ilma et sul on kodune taust, mingisugune tugi, et kuidas ilma selleta sellel erialal inimesed ennast üles töötanud, et see on tõesti, ma võtan mütsi maha nende ees, sest mina ma ei kujuta ette, kuidas ma oleks kõike, seda tööd, mida ma praegu teen teinud siis kui mul selliste kasvamise konteksti ei oleks olnud. Kui me jätame kõrvale selle aja, mil sinust sai päriselt professionaal või muusikast sai sinu professioon, sinu elukutse. Kas selles eelnevas aega, Kadri on jäänud moment, kus sa endast päriselt kahtled, et kas see on õige. Kas see on tõsiselt see, mida ma tahan teha või et kas ma olen piisavalt hea kõigeks selleks? Ilmselt nagu ka isal, minu ees on nagu lahti rullunud mingisugused teed, mingisugused võimalused ja siis sa pead lihtsalt mingil hetkel mõtlema, et et kas sa lähed siia või sa lähed sinna või on tundub, et sa tahaksid võib-olla mingit ühte asja teha, aga tegelikult see tee juhatab sind nagu kuskile natuke teise kohta. Et niisugusi asju on olnud küll. Ja keskkooli lõpus oli mul tegelikult üks väga raske periood, sest mul tekkis käega mingisugune probleem. Pärast seitsmendat klassi. Me käisime kuskil juurviljalaos, noh, seal olid sügiseti pidi kolhoosis käima ja midagi tegema ja mul tekkis käele mingi liigese kui luuümbrise põletik, küll ma käisin sellega Tartu vahet, ühesõnaga ma ei saanud enam klaverit harjutada. Ja just siis, kui asjad hakkasid nagu välja tulema ka mina poolt ka mingisugune suuremas ja harjuta ja see on vist see on vist geneetiline. Ega mulle meeldis Bachi mängida ja siis muid asju ma väga ei viitsinud. Klaveriõpetaja ütles mulle, et ega me ei saa iga kord sind Bachiga ainult esinema panna, et mis laps on, niuke oled, keegi lastest ei armasta Bachi, miks sina armastad Bachi, mängi neid muid asju. Aga neid ma väga ei viitsinud, aga siis justkui kas kuidagi minema ja siis selgus, et ma ei saa klaverit mängida ja siis ma ei teadnud, mida siis edasi teha. Külma siis mõtlesin, et kas inglise keelt minna õppima ja siis kuidagi ikkagi saadi mind nii-öelda korda, nii et ma sain nagu koorijuhtimise eriala tarvis ikkagi hakata harjutama ja see oli alles keskkooli lõpus. Need sealt oli küll väike segadus, et kui sa ikkagi pilli mängida ei saa, et mida siis edasi õppida. Ja see, Ma siis koorijuhtimist õppima läksin, see oli osalt nagu tänu isa eeskujule, kes oli ka koorijuhtimist õppinud tänu Tiia Loitmele, kes oli sel ajal minu muusikaõpetaja seitsmendas keskkoolis ja kes nagu kuidagi lükkas mu lihtsalt koori, et ühel hetkel ja ütles, et hakanud juhatama ja saatis Harri Otsa juurde solfedžo järele õppimisse, sest ma pidin kõik selle materjali, mis teised olid seal muusikakeskkooli ajal õppinud või pidin nagu järgi õppima, sest mu vahepeal kuidagi see muusika süvaõpe oli seiskunud. Et selliseid olukordi on olnud, kus ma pean siis nagu järsku ennast kokku võtma ja otsustama, et kui ma seda tahan teha, siis ma pean tegema mingi üleloomuliku ja selle asja selgeks saama. Et niisugusi on olnud, aga üks analoogne lugu oli ka juba väiksest peast, kui Tallinnasse kolisime ja ma ei tea, siis miks, aga minu emal-isal jätkus oidu, et püüda panna mind keelt õppima. Tollel ajal Nõukogude liidus ei olnud mingit võimalust iial, et sa inglise keelt kuskil kasutad. Aga isa oli üks endine õpilane Sirje tik, kes oli selles seitsmendas keskkoolis õpetaja ja kuidagi ma ei tea siis miks, aga igal juhul nad küsisid, et kas ind sinna kooli saaks, aga seal olid ka omad arvud ja katsed ja ja pidi juba inglise keelt oskama ja Malin juba teises klassis. Ja siis järsku ühel hetkel öeldi, et jah, nüüd kolmanda klassi alguses. Nii et siis tähendab ma. Ma õppisin siis mingi paari kuuga järjest nagu kõik selle inglise keele materjali, ega siis noh, väga palju seda polnud, aga ikkagi. Ma tean, et ma kirjutasin diktaadi korras läbi terve teise klassi inglise keele raamatu. Et ka niisugune noh, oli vaja nagu ennast kokku võtta, Ta et vaat nüüd kui sa tahad seda teha, vot siis. Ja sina said aru, et seda on vaja teha ja sa tahtsid. Ma nagu tahtsin, sest ma olin, ma olin juba kolmeaastaselt lugema õppinud, ma olin üksik laps, minuga polnud väga midagi teha, mulle, ma olin Pipi Pikksuka kolmeseid läbi lugenud, ma olin harjunud lugema. Mul ei olnud mitte midagi selle vastu, et emaga koos seda kooli mängida, tema luges mulle muudkui neid ette ja mina muudkui kirjutasin, et ma vist olen nagu lapsest saadik suutlik ennast vajadusel kõvasti kokku võtma. Ma ütlen siia kohe ühe lugemisega seotud niukse väikse nalja vahele ma ei mäleta, kas oli kolm või, või olid neli. Ja sõitsime just lillekülast Keilasse elektrirongiga õhtul hilja suhteliselt ja Kadi ütleb mulle, et et kuule, isa, räägi, räägi juttu, tema istus mul vastaspinki peal elektronrongis ja et räägi mulle juttu, totalis sellega harjunud, et tema ütleb. Mis teemal ta tahab juttu kuulata ja siis mina räägin talle sellel teemal siis juttu, muinasjuttu tähendab. Ja mul olid leht käes, mida ma polnud ise lugenud ja ütlesin Kadri, et kuule, ma ei viitsi sulle rääkida, viskasin talle siis teise lehe ja ütlesime, loe paremlehte. Eks Kadri selle peale natukene siis muidugi solvus, aga tõmbas siis selle lehe demonstratiivselt niimoodi laiali ja hakkas lugema esimest artiklit ja see oli mingi poliitika tikkel. Nii et kõva häälega kõva häälega üle vahuni. Inimesed hakkasid vaatama, mis on talle, et noh, et kas niisama ajab või ei, ta luges seda, noh, nii nagu nats poliitjamad siis selle all olid, luges kõva häälega seda ja siis lõpuks rahvas naeris ümberringi. Kõik, teate, seda oli tõesti, kas kolm minemine? Aga ma tahan siia jutu juurde lisada, et ma sain alles siis teada, kui ma olin juba täiskasvanud inimene, et lastele loetakse ette raamatuid, jutte nagu õhtuti. Et kui minu tuttavad või ümberringi kaastöötajad muusikud, kellel olid väiksed lapsed, ütlesid, nad lähevad koju, et nad loevad lapsele õhtujuttu, siis ma alguses ei saanud aru, millest nad räägivad. Sest minu kodus alati jutustati jutt. Ja mul oli ka niimoodi jah, et kui, kui isa siis midagi hakkas rääkima, siis ta küsis, et millest ma tahan kuulda. Ja siis meil olid ka omad seriaalid, et noh, Ali Baba ja 40 röövlit oli ikkagi kõige põnevam, aga seal oli muid ka veel, et noh, mis tegelastest isa natukese hetke mõtles ja siis hakkas rääkima, et see, see, et, et raamatuid ma võisin lugeda ise, et mikspärast peab mulle raamatut ette lugema ja näiteks sinepiplaastrid pandi, siis oli alati see asi, et ikka aeg-ajalt ju köha või mingisugune asi tollel ajal pandiga sinepiplaastri ja see kipitus ja oli valus ka. Aga siis alati sinepiplaastri kõrval oli jutt. Ja siis, et oleks hirmsam, siis tõmbasime veel mantli üle pea ja ma mäletan paari korda, kus see lasteaeg oli tegelikult juba läbi, jube valus oli, aga lihtsalt juttu oli nii põnev, et ei tahtnud, ei raatsinud nagu lasta veel plaastrid ära võtta, kartsin, et äkki äkki jutt lõpeb ära, siis selline kodune õhkkond oli meil või et sa kunagi ei teadnud, isa oli niukene. Naljamees, et aeg-ajalt kui oli ka mingisugune jama või mingisugune noh, ikka on mingisuguseid probleeme, pahandusi, siis isa võis hakata mingist täiesti absurdi nalja kõrval tegema või mingisugust laulukest Leilutama, mis nagu selle pinge ära maandas. Või näiteks koha peal mingisuguseid laulu viisikesi või jupikesi tegema mäletan ükskord kui tahtsime, me käisime ikka, tavatsesin käia jalutamas, laupäeviti, pühapäeviti Kadriorus või noh, kuskil nii-öelda looduses. Ja ema miskipärast ei viitsinud, kas ta oli väsinud, ta ei viitsinud tulla ja siis läks mingisugune veerand tundi, isa ütles, et kuule, et nad tegid, niuksed laulavad, laulame emale ja siis oligi selline lauluke teemal, et, et kallis emake, lähme nüüd õue jalutama ja loomulikult siis, kui me kandsime selle isaga koos ette emale sisema, tuli üles. Et, et noh, mul oli nagu väga selles mõttes väga huvitav lapsepõlv, et, et sa kunagi ei teadnud, mis võis juhtuda või mismoodi olukorrad lahenevad. Ja, ja võib-olla tänu sellele. Mul ema räägib, et kui mina käisin koolis, siis, kui ma koolist tulin, siis alati pool tundi, tema kuulas, ta küsis, et mis koolis huvitavat juhtus ja et mul oli alati midagi rääkida, mis nalja saime, mis juhtus, sest koolis sai alati nalja, aga ma praegu sellest eriti ise midagi ei mäleta. Aga ema vähemalt väidab väga palju niukseid, tagusid kohalikke lugusid, mida siis ta kuulis, mis koolis juhtus? Aga seda mäletan, et ema või isa oli ikkagi võimalik endast välja ajada. No eks puberteedi eas nad väidavad, et ma olevat nähvanud ja halvasti käitunud sellest. Ma ise muidugi ei tea midagi, sest et seal oli see vanus, kus ise oled hästi tark ja teised kõik on nagu. Aga üks asi, millega ma kindlalt sain isa alati endast välja ja millele võis tihti järgneda. Karistus oli oma emale halvasti, ütlesin see oli nagu asi, mida ma ei tohtinud teha. Ja ükskord ma mäletan, et sain isa käest koristada siis kui ma jalgrattaga sõitsin, autotee peale auto ette, et noh, ühesõnaga see oli asi, mis oli väga ohtlik jaagu. Isa ise ehmatas ära. Aga mina olen küll ihulist karistust lapsena saanud, sest ma olin ilmselt nii kangelaps olnud. Ema on küll öelnud, et kui ma hulk aega polnud üldse vitsa saanud või noh, midagi, et siis ma lihtsalt muutusin niukseks talumatuks tüübiks, et siis kui aeg-ajalt jälle isal olingi, fotoaparaadi rihm, ma mäletan, et kui korra sellega sähvaka ära sai ja siis oli hulgaks ajaks rahulik, kõik oma koolitööd ja asjad ma pidin alati tegema ise. Aga isal, isal tegelikult jutt jooksis palju rohkem ja paremini ja aeg-ajalt ma küsisin tema käest nõunikelt kirjandite kirjutamise osas või noh, et ma teadsin, et tegelikult isal nagu tuleb nagu varrukast. Aga ta ütles, et ei, põhimõtteliselt ikkagi sa pead oma asjad ise tegema, et aga ainus erand oli poliit kirjatööd Lenini sünnipäevaks ikka midagi oli või siis oli mingisugune oktoobripühade ajal ja koolid pidid ju kuidagi seda kajastamas, oli elementaarne. Ükskord oli, ma mäletan lugu, kuidas ma tegin kangelast ja no mis kangelasteo mani mäletan, kui isa mõtles välja mingi jaburuse sellest, kuidas ma olin poes ja ostsin musta-valgekirjud välismaa niiti, no tollel ajal ei olnud musta-valge, tänapäeval on igasuguseid lõngad, aga see oli täielik absurdsus välismaa musta-valgekirju nyyd ja nägin, kuidas keegi seda varastas, sidusin niidiotsa kassaaparaadi jala külge ja siis läksin pärast mööda seda niiti sellele vargale järgi ja siis sain säkk. Ühesõnaga niuke totter lugu ja õpetaja nagu neelas selle alla, mingit pahandust sellest ei tulnud ja sain nagu, et oli tehtud. Aga ma mäletan, et kõige parem teos sellest sarjast oli üks oktoobriparaadi luuletus ja vist isegi klassis selle. See õpetaja luges, et kuigi noh, ma ei saanudki täpselt aru, et kas see oli nagu positiivse või negatiivse näitena ette loetud ja see oli selline. Kuhu täna lähed, küsib minult koera. Täna lähen mina suurele paraadile seal emad-isad marsivad koos lastega, kuid koeri sinna kaasa võtta. Ta küll ei lubata. See on see koeravärk ja rumal koera pea ei aurast ega tema paugust midagi ta teha. Ja see oli siis luuletus oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks, nii et niisugusi, niisugusi teoseid, isa vorpis mulle küll. Kohe küsimus, kuidas on võimalik, et sa sul meeles on? Meil oli isaga niisugune komme, et üks vahe, et mulle meeldis, kui saareid luuletusi tegi ja joonistas ka, mul oli niisugused väiksed nagu salmiku või niuksed raamatud kuhu siis isa kirjutas ja joonistas sisse, aga tingimus oli see, et mina pidin vastu joonistama ja vastu kirjutama. Ja, ja sealt on veel igasuguseid väikseid toredaid luuletusi, mida ma olen aeg-ajalt ka lugenud, kasvõi oma õpilastele. Paar päeva tagasi deklareerisin sellepärast, et noh, et suu nagu käis ja häält ei tulnud. Et liiga vähe, siis ma lugesin selle peale ühe isa tehtud luuletuse. Kontserdikord korraldas Tungala, ta laul on vilets, aga sobiv maiuspala, mõtles röövkalahall ja see plaan ka teoks sai. Nisukesi salmikesi, noh, oli nagu väga palju, et meil selline vastastikune luuletamise teema oli lapsena üleval. Või siis näiteks üks niuke. Me käisime reisil Lätis-ist, käisime sapakaga, siis oli seal mingi laat, tollel ajal oli neid laatasid ja asju kõiki, nii vähe selliseid nisu, sündmus ja sääski hirmsat moodi ja isa tegi niukse luuletuse. Laadalt saime sääsemäär, et nüüd kõik sääsed teevad sääred, olgu sul või paljas pepu, hammustama nad ei kipu. Ütlen sulle, oled tobu, kui ei määri peale tabu. Selle sääsemede nimi oli tabu. See paljas pepu, see oli hästi vahva, see meeldis lastele kangesti. Aitabki nendest. Kadri küsimus selline, kui suisa kirjeldas siin tema ja sinu ema lugu, mis väga varakult alguse sai ja mis on väga kaasa elama panev ja südamlik, sul endal on läinud elu teistmoodi sel ajal kui sina lapsi kasvatasid mihklit ja mari, kas siis kasutate üldse väljendit üksikema? Ma ei tea, noh, me meil oli, see perekond ikkagi püsis nii kaua, kui Mihkel oli seitse alguses ikkagi said nad ka isaga koos kasvada, aga aga eks tänapäeval on jah niimoodi, et, et ilmselt seda abielusidet nii tõsiselt ei võeta ja kui hakkab keegi teine meeldima, siis siis lähed nagu järgmist tuult taga ajama ja siis jälle järgmist ja et noh, niimoodi mõned ütlevad, et, et võidki jääda käima, et kui hakkad käima ja et eks natuke nii läks, et. Kui sa mõtled Mihkli ja mari peale, kes on praegu ka natukene juba üle 30, mõlemad, eks, ja kes on jõudnud väga kaugele ja on supertegijad omas liinis. Aga see kõik muu sinna juurde kasvatamise ja üleskasvamise aspekt, et kui palju seal üldse isa kätt nii-öelda mängus oli või on see kõik nii-öelda sinu töö millega sa pidid üksi hakkama saama? Tegelikult ma mitte kunagi ei pidanud nendega üksi hakkama saama, sest et minu ema ja isa on olnud kogu aeg nagu meiega koos. Minu lastel oli vanaisa tegelikult päris algusest peale see, kes oli jälle niuke muinasjutu rääkija mänguasjateemad ja parandaja. Et neil oli nagu selline, teine mitte öelda nagu isa, aga ikkagi selline mees oli nagu kogu aeg kõrval ja, ja ema, kes on hästi sisuline, minu ema, tähendab kes juba juba kui mina laps olin, siis alati kummaga midagi salvestasin või tegin, siis kuula siis seda, et kas see on nagu päris, kas on sisuliselt hästi tehtud, kas vaata, kui sa laulad, kas annad selle sõnaga seda teksti ikka edasi ja kas kõik need nüansid, tema on niisugune väga täpne nüansi tunnetaja. Et ja kui ka Mihkel hakkas muusikat õppima ja mari, et ma arvan, et minu ema ja isa on kogu aeg olnud ka nendega kaasas, nii palju, kui neil oli vaba aega toetanud nende õpinguid, aidanud neid viia siia-sinna küll haigest peast pillitundi küll vaadanud, kuidas on esinemisteks ettevalmistamisega, ühesõnaga et mul oli kogu aeg ka siis, kui minu abikaasa ära läks. Kogu aeg tegelikult oli abi kõrvale, et ma ei oleks, ma arvan, üksinda küll hakkama saanud. Aga ema isa töötasid Õpetajate Majas. Tihtipeale oli nii, et mihkel, kui kool lõppes, sõitis sealt kiirelt muusikakeskkoolist hoopis linna, siis teel Balti jaamast õpetajate majja läbis noodipoe. Siis leidis, mis seal oli, uut kildis läks Nuias vanaema käest, rahasid läks noodipoodi tagasi. Ta oli juba nagu püsiklient, et meil on meeletu noodikogu. Sellest ajast. Mis on sinu jaoks laste kasvatamise juures kõige keerulisem väljakutse olnud? Sa küsisid, et kas ma olen nagu kartnud, et ma ei saa hakkama, et mitte enda osas ei ole seda kahtlustanud, aga ma mõtlesin, et vaat see hetk, kus sa pead panema lapse kuskile kooli ja sa pead valima, kuhu kooli ja, ja Mihkli eest otsustas selle ära Nõmme laste muusikakooli õpetaja ja Helve Kuusmann, kes oli leppinud Mikey Pakriga muusikakeskkoolist kokku, et noh, poiss läheb sinna esimesse klassi. Aga mina ei olnud sugugi üldse kindel, et noh, et kui ma mõtlen, et see muusikakeskkool tollel ajal oli seal kuidagi selline maik juures, et haridus, üldharidusnõrk. Et see muusika on tugev, et kas see laps ikkagi on nii palju, kas temas on nii palju potentsiaali, et minna seda päris muusiku rada pidi nagu teine laps oli vaja kooli panna, siis oli loogiline, et siis me olime juba kolmekesi, et siis paned selle teise lapse samasse kohta, et nad oleks nagu, läheks koos, koolja tuleks koos koolist ära. Kuidas sa ise nendest kõige raskematest aegadest emotsionaalselt välja ujusid, eriti siis, kui veel lapsed küsivad küsimusi ja ilmselt aeg-ajalt nad seda tegid. Kuidagi on vaja ju nii-öelda ennast koos hoida. Ega seda retsepti ei ole ja ma ütlen veel kord, et mina ujusin välja, ma arvan, tänu oma vanematele kes aitasid emotsionaalses mõttes seda kõiki asju koos hoida. Sest noh, olles ise kooliõpetaja ja, ja nähes, kuidas lahutused muudavad lapsi siis on see skeem on selline, et kui sa lähed näiteks ära, siis see laps hakkab ennast välja elama ema peal alateadlikult seda kurbust ja ema, kes on niidi kurb, kaotab nagu täiesti pinna ja nendel lastel langeb õppeedukus, ühesõnaga et see sealt hakkab see langus peale. Aga meil oli niimoodi, et tõesti see vanaema vanaisa olid sealsamas olemas kõik see muusika tegemine, harjutamine, õppimine, koostegemine, et ma arvan, et me tänu sellisele ühisele nagu ühe peretugevusele saime sellest asjast jagu. Ja noh, muidugi mina ka sellel perioodil komponeerisin ise palju ja ilmselt sa elad nagu selle oma emotsiooni, mis tahab välja tulla. Elad nagu mingisuguses teises plaanis välja tollel ajal kahju, et siis veel ei olnud CD-sid just just CD ilmus natuke hiljem. Ma tegin palju oma laule, selle, see kassett, mille nimi on vaikuses, on hea tuli just siis mõni aasta hiljem välja. Ja ma arvan, et, et palju sellest nihukesest emotsioonist, mis otsis mingit väljapääsu, on, on just nendesse lauludes välja kirjutatud ja kummaline oli see, et pärast seda tuli minu juurde näiteks üks inimene, kes ütles oi kui tore, et et ta kuulis neid minu laule või seda kassetti ja et, et ta kuidagi samastus ja suutis nagu oma mingitest isiklikest valupunktidest üle saada dioosis ikkagi mingisugune selline emotsionaalne, emotsionaalne murrang seal on. Vot, ma ütleksin nüüd nii palju vahel, et et sellest kassetist, millest kadrigi rääkis et sealt sai üks laul antud ka Eurovisiooni, ei kusagile ära aja segamini. Erosiooni. Miks pidi olema täiesti omaette lugu, ma võtsin ühe loo küll, mille ma olin teinud, aga seda ütlesid mingit bändimehed. Jaak Sooäär ütles, et kuule, et see on niisugune lugu, et kas eurovisioonil ei taha seda panna, tollel ajal ei olnud veel Eesti laul, vaid oli eurovisioon. Ja ma tegin seda ümber, sellele sai tehtud eestikeelne tekst, sest siis pidi veel olema eesti keeles laul. Ja sedapidi mängima raadio orkester. Et see oli see aasta, kui kaelakee hääl läks Eestit esindama ja 96 ja minu laul jagas kaelaga häälega, sai võrdselt punkte ja jäi teiseks, mille üle tegelikult ma olin rõõmus, sest ma oleks natuke peljanud seda eurovisioonile minekut. Seal oli veel see asi, et sellel laulul oli väga oluline osa, oli pakk, mille laulsid karp ja tammeorg kahekesi sisse kõrge häälega. Meeste Päkiks oli tol ajal niukene hästi levinud teema ja ma mõtlesin just, et kui nüüd nad laulsid seda kolm korda peale, et kui need peaks seda kuueaalselt äkki kuskilt eurovisioonil hakkama, et kes seda siis ei olnud veel niisugusi tuntud väkki lauljaid nagu praegu. Aga selle teise koha raha eest ma sain mihklile tiibklaveri osta. Nii et see läks väga hästi, see oli küll kasutatud, mitte uus. Aga ma tahan ütelda seda, et laste kasvatamisega see oli meil nii omavahel nagu kuidagi ära segunenud. Et lapsed kindlasti teinud mingit vahet, et vat ema kasvatab siin ju vanemad siin ja kuna me elasime ühes kohas ja siis me olime kõik nii rõõmus kui mures, olime täiesti ühised. Vot isegi, kui oli see viimane rahvaloendus, siis mina kirjutasin, et kui palju lapsi on, ma kirjutasin õige südametunnistuse, kolm last. Sest meil emaga ei olnud tõesti mitte mingit vahet, kas on meie lapsed või kadrilapsed. Ja Mihkel on mulle ütelnud nüüd, et väga toredad sõnad, et et sina oledki, mul ei saa sellel olnud väga hea läbisaamine, on meil nende nii mari kui mihkliga, nad on südamlikud lapsed. Ma ei ole täpselt mihkliteemadega kursis, aga mari elukaaslane on ju tegelikult välismaalane, serblane, et see toob juurde tänapäevas tänapäeval üsna tavalise asja küll, et ta on niisugune rahvusvaheline puude perekonnas. Et kas sa oled praeguseks kadri märganud, kui Tuuled tulevad sealt kusagilt hoopis mujalt Euroopast. Mida see perekonnale tähendab? Või kusagile huvitavat küsimärke ka, mille vastast me praegu veel ei tea? Mari oli 16, kui ta läks Inglismaale õppima ja tegelikult nagu selgub, et on üle 10 aasta elanud Eestist eemal ongi väga rahvainimene ja just ja juba siis see yldse ei puuduta tema abielu, kui ma avastasin, et ta ei ole kursis võib-olla mingisuguste meie jaoks täiesti elementaarsete eesti kultuuri puudutavate küsimustega, kuna ta on elanud lihtsalt täiesti mujal. Ja tema keskkooliharidus oli ju ka Inglismaal, nii et ütleme, see osa, mis puudutab meie Eesti gümnaasiumiharidust, mis puudutab omakultuurialast oma kirjanduse alast, see on temal ikkagi see, et, et hea küll, ma loen seal mingeid raamatuid, aga mingisugune osa sellest eestlase haridusest on tal nagu saamata. Aga samas ma märkasin, et ühel hetkel, kel hakkasid tema jaoks need Eesti riigi tähtpäevad üha suuremat rolli mängima, et ikkagi inimene, kes mingisugused juured ja soolikad taanikasid nagu eestlasena kaasa saanud. Ja, ja ühel hetkel hakkasid juba siis ka ilmuma mingid pildid lippudega ja Eesti rahvustoitudega ja kui oli vabariigi aastapäeval ja et see, et algusesse puperteetikuna, et ah et umbes mis lähen olen seal Inglismaal ja olen väga rahvusvaheline, see minu arust on asendunud sellega. Ta on hakanud üha rohkem hindama seda Eesti asja ja, ja ega nüüd sellel aastal, kui ta kolis Norrast, kus ta oli ikkagi suhteliselt kindlustatud olukorras kolis Eestisse, ehkki muidugi ooperi kontsertmeistritöö on, on prestiižne ja, ja kindlasti huvitav. Ja talle pakuti sellist head töökohta, aga Ma arvan, et majanduslikus mõttes rabelevad nad praegu rohkem, kui nad seda Norras oleks teinud, et siin ongi ikkagi mingi oma maatunnetus, mis on hakanud järjest suurenema ja oma maakultuuris osalemine. Muidugi kõige huvitavam on vaadata, mis saab lapselapsega, sest et väike Vidakum poolteist kohati räägib serbiakeelseid sõnu, kohati eestikeelseid, ja kuna nemad omavahel suhtlevad ema isa inglise keeles, siis mulle tundub, et ta nokib juba inglise keelt ka aru saada, et mis sellest lõpuks välja tuleb, kuidas mitmekeelsus mõjub igal juhul temperamenti, on sealt Serbia poolt küll kõvasti antud, et ega väga lihtne ei ole tema tahet murda. Veel kord, tuues mängu selle nii-öelda geenide küsimuse, keskkonna küsimuse, et kui te mõtlete mihkli ja mari peale, siis kas me jääme endiselt selle juurde, et see on ikkagi keskkonna küsimus, kus lapsed kasvavad või kusagilt tuleb see kriitiline ande ja geeniküsimus mängu. Kui Mihkel läks klaverit õppima, see, mismoodi Mihkel on ilmutanud ühest hetkest klõpsti huvi klaverimängu ja harjutamise vastu, et teda ei ole pidanud kunagi sundima, aga see klõps käis järsku, Me käisime, ta oli üheksa Jurmala konkursile, võttis Maigi Pakrida kaasa. Temast seal midagi saada ei olnud, ta ei saa isegi saanud teise vooru, seal oli vanusegrupis kuni 11 või 12 ja noh, tal oli nagu väike niukene jänkuke hüppas seal. Siis ta järsku nägi, kuidas teised suuremad mängivad kuidagi tal, nagu tal käis mingisugune grupp küpsetada, hakkas huvitama see, et ta tahab ka hästi mängida ja, ja kuidasmoodi see asi on. Ja sellest ajast saadik pole teda. Vastupidi, ma olen nagu öeldud, et aitab nüüd küll, pigem. Ja siis ma olen ikkagi mõelnud, et kas see on õige asjaga, kas ikkagi seda andekust on piisavalt ja, ja professor Ivari, Ilja, siis, kui Mihkel juba tema juurde sattus ütles mulle tema arvab, et kui inimesele on antud niisugune töötahe ja võime, et see peab olema õige asi. Mina olen käinud mihklil väiksest peast palju klaveritundides osata teda kodus aidata, kui ta küsis mingeid oh noh, mis, mis ma selle kohaga või teise kohaga mari puhul ma käisin ka algul viiulitundides, sest ma viiulimängust midagi ei teadnud, kuidas üldse seda pilli hoida või midagi. Aga tema oli rohkem selline, kes armastas ise pusida, aga ikkagi ka kui on mingisugune koht, millest ei saa üle või, või kuidagi. Seoses sellega, et millise õpetaja juures õppida, kuidas valmistada millekski, et minu arust meil on olnud ikkagi just nimelt nii ema, isa kui mina oleme püüdnud, me oleme olnud nagu kaasas kogu aeg, et neil on olnud, see teekond selles mõttes on olnud ühinenud siis kui mari läks tõesti Inglismaale, siis jäi ainult üle loota, et kõik läheb hästi ja noh, kust me selle raha leiame, et seda kõike kinni maksta. See andekus muidugi peab olema ja töövõime peab olema, sest kui sa oled andekas, aga laisk, siis ei jõua kuskile. Aga võib-olla on palju ikkagi lihtsam realiseerida seda või, või näiteks see, kes pääseb suurtele kontserdilavadele. Tihtipeale on see, kas hea õnn või ka, kui on vanemad, väga rikkad, kes jõuavad osta neid kontserdisaale või lavasid. Või ikkagi mingisugune selline ühine toetus ja ühine keskkond ja pinnas. Mina ilma selleta nagu ei oskaks toimetada, aga ma ütlen, kindlasti on ka teisi variante. Ma arvan kindlasti, et asi on ikkagi alguse saab ka geenidest sest et ega meie pole ainukene muusikaline perekond, et neid muusikalisi perekonda siin on veel. Et kõigil peavad olema ikka see pisik juba nagu veres. Mis Milgisse puutub, siis ma ei kujuta ette fanaatilisemalt töötavad klaveriõpilased, näiteks kui Mihkel oli omal ajal ta võis harjutada sul kaheksa kuni 10 tundi päevas. Ja kui mina ütlesin mihklile, et kuule, lähme õhtul basseini ujuma, siis me ikka käisime seal aeg-ajalt. Mihkel ütleb mulle, et mul on homme erialatund, et ma pean mängima, ma ei saa tulla. Käisime, tulime Kanaari saartelt ja peatusime pool päeva Stockholmis tagasi tulles. Siis me pidime istuma kõik noodipoes, sellepärast et noh, peale selle vahtkonnavahetuse läksime noodipoodi ja ja Mihkel sinna jäi, sukeldus kohe ja kõik meie raha läks, mis veel järel oli, läks sinna plaadid, noodid, värgid. Aga kuidas sa ütled ära, kui Mihkel oli päris pisike, noh, teismeline poiss, teda tuli nakku korraks niimoodi juhendama, üks dotsent Peterburist ja see ajas siis ta ka muud juttu ka ja ja tuli pärast seal meie tuppa ja õpetajate majas, ütles, et see poiss on targem kui minul need dotsendi õppijad. Ja praegu on kama, imestan seda, kui tuleb Mihkel tuleb tuppa. Juhuslikult mul mängib seal mingisugune niukene, sümfooniline orkestri värk või midagi. Ta kuulab seal viis sekundit ja ütleb, mis on. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Kus täna olid külas isa tütar Märt ja Kadri Hunt suur-suur, aitäh teile tulemast pärituult. Aitäh. Mina olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume taas.