Tere, vikerraadiokuulajatele algab põlvkondadevahelisi sidemeid uuriv saade, käbi ei kuku ja mina olen Sten Teppan kõige eest, mis minus on head, võlgnen tänu näiteringile koguni nõnda põhja pane vana, on tutvusta teatritegemisega meenutanud Virko Annus tegutsenud kunagi raadioteatris ja olnud polügoonteatri alguse juures õpetab Virko noori näitlemishuvilisi siiani. Järgmine põlvkond, Virko poeg Robert Annus on näitleja ja lavastajana kraadi võrra tuntumgi kui isa. Aga temagi teekond kujunes suuresti just isa käe all teatriringis. Seal sündisid, otsustavad pöörded elus. Aga lähemalt räägivad juba isa ja poeg ise. Mina soovin kõigile head kuulamist. Mirko tere tulemast vikerraadiosse. Pere ja Virkoga on kaasas üks lastest ka kõige vanem, kui ma olen ikka õigesti järje peal. Robert, tere tulemast tervist. Aga lapsi, nagu kuulajad juba aru said, on mitu veel, ehk siis Robertil on õde ja vend. Kui me Robertit teame väga hästi teatriilmast siis millega tegelevad ülejäänud, mis nende kutsumus on? Roberti õde Roosi on alushariduse pedagoog ja toimetab siis lastega ja teeb nendele kunstiõpetust ka muusikaõpetust, õpetab Ukuleeled. Ja tema vend Karl on siis erialalt disainer. Ja kõige rohkem on vist teada Karli kui puidust prilliraamide disainerit jakk, Freinud paikarl kaubamärgi omaniku ja prillide tegijat. Ja peale selle praegu on ta kõige aktiivsemalt tegev hoopis statistikaametis. Ta on seal ka teenuste ja toodete disaineriks. Praegu. Ma mõtlen, Virko, sina isana vist võid olla oma saatusega täiesti rahul selles plaanis, et üks sinu lastest käib väga otseselt sinu jälgedes ehk tema maailm on teater? On seal üldse sulle tähtis, kas ja kuivõrd sind üllatab, millega keegi lastest tänapäeval tegeleb, kas seda võis kõike kusagil seal alguses? Et näha või aimata, nii Karl kui Robert on mõlemad tegelikult lapsepõlves kokku puutunud sellega kuidasmoodi, mina tööd, et mismoodi mina käin tunnis teatri tonnis kuidasmoodi ma õpetajana toimin ja see on niisugune tundide andmine olnud, kus lapsed on olnud kaasas. Ja nii Karlile kui Robertile tegelikult hakkas teater külge. Karl on ju õppinud Lembit Petersoni juures vanalinna hariduskolleegiumi teatriharus ka tegelenud tegelikult muusikaga, nii nagu Robert Roberti puhul muidugi on üllatuslik see nii-öelda hüppeteatris sel hetkel, kui oli juba päris kindel, et, et tegemist on muusikuga. Sest muusik on Robert olnud juba kuuendast eluaastast alates minnes muusikakooli ja käies regulaarselt igapäevaselt koolis, kus õpetatakse professionaalseid muusikuid, kuid kui Robert astus siis muusikaakadeemiasse muusiku erialale, siis oli justkui nagu tee valitud. Ja siis läks ainult üks aasta ja oligi ta lavakoolis ja näitleja ja lavastaja õpilane. Muide, ka mina mäletan Robertit kõigepealt muusikuna. Tere, Kertu on märksõna, ilmselt kaugemale polegi siit vaja minna. Aga kas ma saan praegu sündmuste jadast õigesti aru, et Su vend isegi oli teatrile tegelikult mingil hetkel lähemal ja, ja sina sattusid pärast teda hoopis selles valdkonnas end teostama? Jah, sest kui mina lõpetasin muusikakeskkooli hiiul, siis tema vastu, siis siis hariduskolleegiumis Lembit Petersoni käe alla õppima näitlemist? Jaa, jaa. Mina siis veel ei teadnud midagi sellest, et ma oma elu pühendaksin teatrile, vaid ikkagi kõik märgid näitasid, et minust saab oboemängija või elektronmuusik, mul oli seal paar varianti. Aga jah, siis oligi aastake, vist oli see, kus, kus Karl oli minust teatriõppes nagu ees ja siis võib-olla siis ka natuke tema jälgedes või tema silmist sellist elevust nähes. Kas tema tee sai otsa siis, kui tuli teha valik, et mis professioon saab olema ja, ja kusagil hääbus sinna sisseastumiskatsetesse või ta jõudis kuidagi muud moodi äratundmisele. See ikkagi hääbus lõplikult lavakooli sisseastumiskatsetesse. Aga sellele eelnes aasta Tartu kõrgemas kunstikoolis ja see tegelikult otsustas selle. Ja siis enam aasta pärast ei olnud nii tõsist tahtmist enam teatri poole minna, sest ilmselt oli ta just selle mööblidisaini eriala kaudu jõudnud just nende asjade juurde, mis talle kõige rohkem korda lähevad. Sest tema oli juba hästi noorest peale see, kes oli vaatleja, uurija, nokitseja, kelle käed töötasid ja ta tegi asju. Kui sa võrdled Robert ennast, õe ja vennaga, siis kirjeldada seda kolmnurka ja omavahelist läbisaamist või suhteid. Mina kui esimene laps terve lapsepõlve vältel omasin teatud niisugust vajadust olla tähelepanu keskpunktis. Kujutan ette, et kui nemad tulid, ma olin niisugune kahe kolme aastane, siis eks ma elasin läbi mingi armukadedus faasi, millega ma siis ka hiljem tegelesin. Tähelepanu keskpunktis olemine on kuidagi meie kolmevahelist suhtlust ka hiljem teismelise eas võib-olla isegi veel hiljem, kui me oleme täiskasvanud iseloomustanud. Ma olen ikka kippunud, alati pidi olema see, kes esimesena küsimustele tahab vastata ja võib-olla ka, kes esimesi esimesena küsimusi küsib ja, ja et nemad siis minu järel alati niimoodi vaikselt riburadapidi tuleksid. Eks sellest meil tekkis ka vahetevahel teatud väikseid konflikte. Aga me kõik nad seljatasime ja meie läbisaamine hetkel on väga hea. Hästi kujundlik näide, siin on fotode tegemine lastest. Robert, pistan karpide kaupa slaide titepilt, aitäh ja siis mida laps edasi, seda vähem neid pilte on, kuni roosist ei ole sellest ajast väga pilt. Et ja kuna neil on tõesti see vahe on väga väike. Niimoodi, et Robert Teil ja Kaarlil on, eks ole vahet kaks aastat ja siis roosi on ühe, üks aasta hiljem sündinud, eks ju. Et siis see kõik käis korraga, eks ole, ja vanemad täna oli meil ju pinge suur ja, ja vastutus suur, sest olime ju noored vanemad ja, ja kolm last praktiliselt korraga, aga aeg oli selline tas laulva revolutsioonieelne, eks ole mõtet, et kas majanduslikult saame hakkama kama või et on kuskil mõni koht, kus elada või olla või noh, neid probleeme ei olnud. Lapsed tulid ja see oli tore. See ilmselgelt on märk sellest, et ma lihtsalt ei tunne Robertit üldse aga tema kõrvalt vaatan siis sa ei ole minu jaoks niisugune esineja tüüp üldse. Kui sa räägid siin, et sulle meeldis kogu aeg esiplaanil olla ja siis mulle tundub natukene vastuoluline. Aga võib-olla Virko, sa kõigepealt kommenteerida, et kas sa tõesti andis juba varases nooruses endast märku, kui, et tal see geen on justkui olemas ja siis Robert saab ise kommenteerida, et miks mul niisugune segane pilt sinust tekkinud on. No see oli ikkagi väga selgelt näha taga väikesest peale, et Robertil on tähelepanu vaja, et tal on vaja ennast väljendada, et ta tahab suhelda. Et tema suhtlusringkonnas olid vanemad inimesed, sest vanaemade seltskond paelus teda väga, eks ole, ja ja seal sai ta hiilata, eks ole, ja neid võimalusi tal tekkis, kus ennast ennast näidata. Ta, ja ta näitas ennast suurima heameelega. Ma otsisin neid võimalusi, kui ma saaksin joosta inimeste ette ja neile midagi öelda, arvata, esineda, laulda, et see pilt, mis sinul minust on, on võib-olla juba minu kui vanema ja inimese niisugune enda peitmise väikene mask. Et olles saanud läbi aastate aru, et ma ei saa 24, seitse laval hiilata ega inimeste seltskonnas ainult monoloogi rääkida, vaid peakski olema taktitundeline ja hea dialoogis siis siis ilmselt sellest samast ikka põhiolemusest minu sihukesest väga edevust ja laval olevast vajadusest on minusse tekkinud see teine pilt, mida sina siis tunned, selle varjamine, et need kaks on nagu ma arvan, ühe mündi kaks poolt. Aga Virko, läheme sinu lapsepõlve, kuhu kohta viivad juured ja kui palju sinu kodus oli siis teatrilembeseid inimesi, kes aitasid sul otsustada oma oluliste valikute üle. Mina tulen kodust, kus käis sirp ja minule telliti pioneer säde. Noorus ja mul käisid ka oma ajalehed. Küll perekond on nagu ema ütleb tehnokraatlik, sest tema on ehitusinsener ja juht olnud eluaeg siis kultuurihuvi on olnud pidev. Ema laulab siiamaani lauluansamblis, ka naudib seda väga. Minu kujunemine teatri poole tuli umbes neljandas klassis, kui luuletus anti pähe pedaja. Klassijuhataja ütles, et kuule, et sa peaksid proovima või et sa peaksid minema kuskile. Ja kuna tema poeg käis näiteringis ehk pioneeride ja koolinoorte palee teatris siis mina oleksin ka neljandas klassis sinna nii-öelda näiteringi ja see on niisugune otsustav koht olnud. Et ma ei ole siiamaani näiteringist ära läinud, seal kõikus kohas. Mina kasvasin koplis ja käisin Kopli koolis, praegune Tallinna Kunstikool. Sa oled ikkagi pigem maa- või linnapoiss. Mina olen linnapoiss kindlasti, õnneks võttis vanaema mind kaasa, sooviti maale ja sedakorda see niisugune õnn oli, et ma veetsin oma pikad suved Vana-Otepääl ja neeru budismis, Otepäält jääb üks, seitsme kilomeetri kaugusele ja kus ümberringi rääkisid inimesed, murret til lambaid, lehmi, tehti heina ja käidi traktoriga tööl. Siis see oli see minu mängu, ma käisin nii oma lehmakarjas kui kolhoosi karjusena. Kuni sinna põhikooli lõpuni toimus, siis selline elu. Kas sul on võimalik meile kirjeldada oma esimesi mälupilt? Mäletan oma vanaemaga seoses häguselt esimest kokkupuudet. Ma ei tea, on see, siis on see siis nagu uue keele petmine või suhtlemine, minu vanaema oli siis öeldi, kurtum ehk ei kuulnud? Ei olnud kuulja. Sisuliselt esimene keel, mida ma õppisin, oli, oli viipekeel või see kuidasmoodi selgeks teha. Vanaemale, kes mind siis kasvatas ja minuga koos kodus oli, mida ma tahan. Ma mäletan seda, seda vanaema suhtlemist ja soojust, just seda siis ta ei olnud erisugune tori, täiesti tavaline. Ja siiamaani me tegelikult emaga oleme võimelised mõned informatsioonid vahetama ruumis, nii et meie vahel võib-olla palju rahvast, kui räägivad ja suudame rääkida natukene. Kas on sind mõjutanud ka kuidagi, mis arvad? Kindlasti on mõjutanud sedapidi, et mõista seda, et kõik inimesed sinu ümber ei ole täpselt ühesugused. Me räägime. Ja kui puutume kokku tänapäevases maailmas väga erisuguste inimestega eri mõtteviisidega, eri keeltes, rääkivatega, erilaadsete kommetega ja nõnda edasi ja nõnda edasi ja et, et see tuleb hästi varajasest noorusest, et see on täiesti hea, täiesti sobilik, et inimesed on erinevad. Sa oled siiamaani rääkinud pere naispoolest mees poolest. Oli santehnik, kes töötas hotellis Viru ja Pirita purjespordikeskuses ja kui tema võttis mind töö juurde kaasa ja käies kontrollimas santehnikat ja ventilatsiooni Viru hotelli pööningul riista mind Viru hotelli katusele hoidis käest kinni ja laskis ääre peal kõndida. See oli midagi väga erilist. See, et selles nõukaaegses keskkonnas Viru hotell oli kui niisugune kummaline oaas, kus asjad asjad olid piss, teist värvi kus olid kummalised plasttopsid ja värvilised pudelid, mineraalid hoopis teist suguse kirjaga sildid peal ja nõnda edasi ja lõhn oli teistsugune. Välismaakeeli kõnelevad inimesed. Ma sain olla Viru hotellis isaga kaasas ja ta lasi mind ka nii-öelda ise omapäi toimetada. Sain liftiga sõita ja mängida mänguautomaatidega, kus olid ralliautod. Teenindusmajas olid ka mänguautomaat, aga need olid palju nõmedamad. Aga seal oli ikka väga äge. Seda ma mäletan ja muidugi, kui Pirita purjespordikeskus lahti läks ja ta seal ka nii-öelda vahetusi tegi, siis, siis seal oli ka põnev käia uudistamas ja, ja vaatama, sest et noh, tolleaegsele lapsele olid need sissevaated kuskile teise maailma. Mis tüüpi tegelane solid lapsena? Arvan, et see nii-öelda Roberti Carli vahepealne tegelane miskis otsas oli see, et ei olnud probleeme esinemise või teiste inimestega Ta minekuga ja millegi väljendamisega ja teisest küljest olin ja olen siiamaani vaatleja uurija ja tähele pane ja üks minu esimesi amet dokumentegi on tisler. Et mööblitisleri erialakombinaadist, mis oli gümnaasiumi või keskkooli ajal sain esimesel nii-öelda paberi kätte ja, ja puutööd meeldib mulle siiamaani teha. Kuidas sa üldse niisuguse eriala peale sattusid? Me jõudsime küll põgusalt puudutada seda, et sind suunati näiteringi ja hoopis muu maailm kui tisleritöö, aga kuidagi sa sinna jõudsid. See oli ka jällegi niivõrd loogiline asjade käik, ma sain keskkooli lõpus aru päris nagu selgelt, et näitleja amet minu jaoks jääb pisut kitsaks ja teater laiemalt huvitab mind palju rohkem. Koolide sisseastumistega oli ka niimoodi, et sel aastal, kui mina lõpetasin, lavakooli vastu, ei võetud. Peda kultuurharidus, näitejuhtimine ehk režiõppe oli see, kuhu ma sisse sain ja ja kus ma õppisin küll kahjuks ainult ühe aastasest. Seadus oli Nõukogude liidus selline, et pärast esimest kursust tuli sõjaväkke minna ja siis ma tulin tagasi ja jätkasin seal sealsamas õppimist. Püüame võib-olla neid grotesksemaid pilte või olukordi silme ette maalida, mille tunnistajaks olid või mida sa kuulsid või mis siis sel ajal selles piirkonnas toimus, sest noh, kuulsus on nagu kuulsusrikka, võib-olla kohati liialdatud, ma ei tea, aga, aga on sul midagi niisugust meenutada, mis paneb kukalt kratsima või või tundub kummaline? Et hiljem parvede ehitamine ja parvetamine savikarjäärides kopliiskust ammutati savitelliste jaoks, ehk siis tellis tellisetehas oli seal. No ja see on midagi niisugust, eks ole, et mida küll vanematele rääkida ei taha, ei tahtnud siis et see oli ikka päris, miks päris õudne, no lööd lauajuppidest midagi kokku ja siis vesi on seal, ma ei tea, 10 meetrit sügav ja siis noh, see on ikka ohtlik ja, ja hirmus poisid peavad tegema niukseid, öised kojutulekud läbi Pribargi vaadates, et sa kellelegi ette jää, kes võib-olla tahab sinu rahakoti tee endale saada mõned korraturiga raha loovutada ja mõnikord oli ka see, kui keegi tuli sulle kallale ja andis vastu tatti, aga mõnikord öösel juhtus ka see, et miilitsale ei meeldinud meie tänaval viibimine ja pandi meid auto peale ja viidi ära. Ja no ma olen 80. aasta noorterohud, tuse veteran. Et see ei läinud must kuidagimoodi mööda, see ei läinud meie koolist mööda. 80. aasta eks ole, on minu jaoks ka niisugune, noh, ma ei tea, teadvele tulemise aasta või et enda ära määratlemise aasta, kui teismeline inimene saab aru, mis maailmas ta elab, propelleri kontsert ja nii oli, noorterühmad kogunesid ja liikusid läbi vanalinna ja laulsid ja karjusid ja. On sul midagi välja tuua konkreetsed, kui ma küsin mõne pöördelise sündmuse kohta, mis võis sinu maailmavaadet mõjutada? Minu mõjutaja hästi palju oli suvine õpilasmalev, sedasama 80. aasta sattuda kaheksanda klassi poisina õpilasmalevasse suurte poiste-tüdrukute, kes gümnaasiumi lõpus juba olid, kellel oli malevakogemus ja kust tuli kokkupuutumine pillimänguga hoopis teistsuguse loometegevusega, hoopis teistsuguse koosolemise kogemusega hoopis teistsuguse vabadusega malevasuved olid isiksuse kujunemisel väga tugeva mõjuga kodust välja omavastutuse peale inimeste rühma, kes pisut jagavad sinu maailmavaadet, sinu mõtlemist, kus see nii-öelda väljendusrohkus ja väljapoole elamine oli, oli nagu ägedalt olemas. Ja, ja teine on muidugi seesama teatriring või näitering kus nende inimestega ja õpetajagagi praegu, eks ole, puutun kokku regulaarselt. Ja mida me siis kogesime ja nägime, noh, see on väga suur kujundaja. Kuidas sinul sinu vanematega autoriteedi küsimus nii-öelda oli, kas aktsepteerisid seda, kas sa oled oma vanemaid läbi elu kuulanud seni, kuni sa siis ühel hetkel täiskasvanuks said ja kõik oma õlgadele? Suhteliselt lühike periood oli, kui ma mässasin. Mis väljendus väljendas, ma ei tea, ei teatanud, et tulen hilja koju. No tulingi hilja koju, jõudsin koju hommikul, noh ja mis siis sellest on? Eks ole, mõtlemata selle peale, et teistel on südamevalu või et teised ei saa öö otsa magada, eks õppimisega mõned probleemid. Mingi paar aastat niisugust, kus, kus õppimine ei olnud kuigi kuigi olulisel kohal ja tähtis ja kõik muu oli tähtsam ja ja kodu ei olnud tähtis ja, ja niukene teismelise välja murdmine, aga, aga see niisuguse gümnaasiumi või keskkooli lõpuajaks oli see läbi. Nõukogude armee oli siis umbes aasta 83 neli sinu jaoks. Ja 84 kuni 86. Mis jälje see sulle jättis, kui jättis, mina sain erialaks omale telefoni kaugsidemehaanik ja olin pool aastat Venemaal opotškas õppes. Minu enda ja perekonna ponnistuste tulemusena õnnestus mul ülejäänud sõjaväeaeg veeta humala külas Vääna lähedal. Ponnistused seisnesid, milles, no seda vist nüüd võib täiesti täiesti rahulikult ütelda, et, et kui sul on näiteks mõni sugulane, kes on kuskil nomenklatuuril siis äkki ta saab kuskil sõjaväekomissariaadis kosta selle eest, et sa mitte kohe ei lähe põhja, jäämerele või või kuskile lõunaliiduvabariikidesse, eks ole. Sul oli see privileeg, mul oli teatud privileeg või ega mulle seda ka, et ma väga täpselt nüüd ei tea ja võib olla Te ei mäletagi. Aga see ei ole ju päris normaalne, et eesti poiss, kes pool aastat Ta on Pihkva oblastis õppes, tuleb tagasi ja teenib aega õismäelt, kus kodu oli ainult kümmekond kilomeetrit eemal. Lust ja lillepidu. Loomite lust ja lillepiduteenistus oli ikkagi nagu vene sõjaväes oli dedov, China oli väga raske, isiksuse murdmine, taheti seal toime panna, eks ole, ja see, mis nendes väeosades toimus, oli ikkagi tänapäeva inimesele raske mõista ja keeruline kirjeldada. Äkki proovid siiski, sest endalgi on huvitav kuulata, mida tähendab isiksuse murdmine või mil moel sina seda kogesid. Vene sõjavägi jaotati poolaastate kaupa astmetesse ja esimeses astmes esimeses poolaastas oled sa tuh ehk hing ehk mitte keegi selle aja jooksul nendes väeosades unetunnid olid väga vähesed. Töömaht põrandapesu ja kõige muu näol olid väga suured. Ja peale selle alandus puudutas seda, et sa pead teadmat kaua temblil ehk kes praegu kohe on vabanemas sõjaväest jäänud päevi võid süüa mune ja veel ja veel ja veel peast tunniajase või poolepäevase täpsusega ja kui sa seda ei raporteeri, siis sa saad füüsilise karistuse. Füüsiline karistus toimub erineval moel, aga kehapiirkondadesse, kus sinised laigud näha ei ole vahenditega, mis on käepärased ja mida on kasarmust või mundri küljest kuskilt võtta. Sinu hääles, kui sa seda kõike kirjeldad, kõlab niisugune teatav kelmikus, mida see omas ajas ilmselt ei saanud niimoodi olla ju. No see ongi see, et praegusel ajal, kirjeldades seda saabki sellele vaadata niimoodi huumoriga, eks ole, et, et niisugusest ajast on läbi tuldud. Minu isa andis mulle sõjaväkke kaasa ühe õpetuse, tema oli neli aastat. Mereväes, püüa inimeseks jääda. Ma ei saanud siis sellest mitte midagi aru. Mis see tähendab, püüa inimeseks jääda. Kui sa saad aru, et kogu süsteem on üles ehitatud sellele, et kui sind alandatakse, kui sa oled noor. Ja kui sa saad vanemaks, siis sa pead teisi alandama, sest kogu ohvitserkonna, kogu riigil, tollasel riigil on seda vaja, sest kogu asi käib ainult selle peal. Püüa siis inimeseks jääda, püüa siis teha nii, et sa ei ole vägivaldne. Ja püüa siis olla süsteemist väljas niimoodi, et sa saad pärast ütelda, et, et ma sain sellega niimoodi hakkama, et, et see, mida mulle tehti, ma ei teinud tagasi. Robert, kas sa oled olevat jutud, mida isa räägib? Kõigepealt koplist, et kas see paik iseenesest on sulle tuttav? Jah. Väga hästi tuttav ja naljakal kombel, kui sa küsisid, et mis minu isa, esimene mälestus on siis see inimene, tema vanaema, minu vanavanaema on ka minu esimese mälestuse üks eks keskne tegelane, et mina mäletan ka ühe esimese asjana, kuidas minu kurt vanaema annab mulle käe pealt sihukeste ekstra küpsist ja eripärane oli see, et selle peale oli määritud põid ja, ja selle selle küpsise või maitse ja tema sihuksed hellad vanainimese käed, sest et meie nagu nende esmaste mälestuste vahe on ju väga suur, ta oli väga vana, siis mul on ka meie meelest temaga hästi suur soojus, selline ja. Mõnes mõttes oleme me siin saates praegu teiega just natukene teistsuguses olukorras kui tavaliselt. Vanusevahe on teil ju väga väike ehk Virko sai isaks väga noorelt. Ta oli 18 aastane, mistõttu sul on tõesti side eelmiste põlvkondade ka endal isiklikult olemas olnud. Katsun seda võrgustikku enda ümber natukene kirjeldada, kellel mis roll sinu või siis õe ja venna jaoks oli või on siiamaani. Praegu kerkivad minu silme ette ikkagi need minu esivanemad, kellest minu isa just praegu rääkis. Ja see mälestus, mis isa rääkis oma isast, on ka minul tema isaga naljakal kombel, kuna meil oli tõesti nii väike vanusevahe, siis kui mina mäletan natuke Viru hotelli, aga rohkem Pirita TOPi ja neid soojussõlme, et, et see on tõesti eriskummaline olukord, kus isal ja pojal võivad olla lapselapsepõlve mälestused niivõrd sarnased. Mäletan, kui lapsevanemad on nii noored siis vanavanemad sekkuvad heas või halvas kasvatamise protsessi päris palju. Ja täpselt nii oli see Meie pere puhul ka et kui meie hakkasime teadlikuks saama omaenda olemasolust, siis isal-emal oli kõige kiiremad ajad ikka oma elus, mulle tundub, tegid palju tööd, me olime küll nendega palju kaasas, aga meie kasvatamine või selline emotsionaalne elutarkus ilmnes läbi läbi meie vanavanemate ja minu puhul siis kõige rohkem mälestusi on minu emapoolse emaga minu vanaemaga, kes oli selles samas Kopli kunstikeskkooli raamatukoguhoidja ja tema tütar ja siis minu isa õppisid seal selles samas koolis, kus ta töötas, said seal tuttavaks ja ja, ja minu mängumaa oli ka siis see kool, kus minu ema ja isa õppisid. Minu vanaema võttis mind väga palju oma tööle kaasa sinnasamasse kooli ja see oli minu jaoks eriskummaline siis kokkusattumine, et ma sain väga varakult teada, et 12 aastat. Ta oli selles koolis õppinud minu ema ja isa. Ja minu vanaema oli koheselt töötanud, ma tundsin kõiki selle kooli õpetajaid kõiki neid nurgataguseid, see muutus nagu minu selliseks mängumaaks ja mul oli täielik õigus seal olla, sest et nii paljud minu sugulased olid seal oma elu veetnud. Minu vanaema emapoolne ema võttis küll mulle tundub sellise vastutuse meie kolme eest ühel hetkel aga teadlikult jättes iseenda soovid natuke taga tahaplaanile, et anda meile see täisväärtuslik lapsepõlv. Ta käis meiega igal pool, võttis neid igale poole kaasa, ta hoidis meid hommikul õhtul ja samuti ka loomulikult isa ema juures, seal Koplis, millest minu isa rääkis Need hommikud, ärgates seal Kopli trammide siukses ulmas on mul siiamaani nagu kõrvus. Virka ma ei saa küsimata jätta, et 18 aastaselt lapsevanemaks saada, see oli isegi nõuka ajal vist üsna radikaalne või. Ja muidugi, ja kui mõelda seda, et eks ole, siis läheb ainult vähem kui kaks aastat, ma olen sõjaväes ja kuna ma olen kodu lähedal ja ma tean, meie teame, et kui sul on kaks last, siis saad sõjaväest ära. Ma saingi mõned kuud sõjaväest varem ära, kui Karl sündis. Karl sündis veebruaris ja paari kuu pärast olin juba kodus. Ja siis ei läinud aastatki, kui sündis roosise, tähendab, et mina olen, eks ole. 21 aastane ja mul on kolm last. Hullumeelne, hullumeelne, täiesti. No aga teistmoodi seda ei kujutage ette. Lihtsalt. Oli meie täiesti tavaline nagu nii-öelda selle hetke elu ja ja midagi eriskummalist või imelikku või liiga noort või midagi sellist. Üllatusime, tekitasime möödakäijatest, kui ma ei tea, Lähed kolme lapsega viid neid lasteaeda, eks ole, ja ja vaevalt keskkooli, eks ju, et aga, aga no enda ise oled, elad oma elu, oled oma elukeskkonnas ja sul ei ole mitte mingisugust. Kummastust sellest, kui ma nüüd Roberti jutul suutsin nii-öelda sõrme pulsil hoida, siis kas ma sain õigesti aru? Virko etas sebisid ära oma õpetajat. Tra koolis või no mitte päris niimoodi, aga jah, et meie kokkusaamine toimus koolis ja mekk käisime paralleelklassides. Aga ikkagi, raamatukogu juhataja oli väga teadlik minu isast, siis minu meelest algselt oli veel natukene vähemalt nende juttude põhjal, mida mina olen kuulnud, skeptiline, sest et see oli ka selline elavaloomuline ja tegid diskosid koolis ja, ja ühe korraliku raamatukoguhoidja silmis võib-olla oleks olnud mõni natuke tagasihoidlikum mees, tema tütrele sobivam kandidaat. Ja selge on see, et ma olin koolis aktiivne ja meie kokkusaamised Roberti emaga algasid ju rohkem sellest, et me töötasime koos koolis kooliraadiosõlmes ja olime kooliraadio toimetuses koos. Praegu siin naerul suisa väidad, et kui te läksite 18 sena Robert tema siis sama vana jah, vanemate jutule, et. Selline märkan, et sellest ei tulnud skandaali või eks küsimärke ja, ja üllatusi ilmsesti see tekitas, aga nii see oli, kui sa ise olid sel ajal poisike, mis küps. Nii. Mul on tahtmine mõelda, et see oli niisugune siin ja praegu ja päev korraga ja nüüd on niisugune elu ja miks mitte? Ja absoluutselt, kui Robert sündis, mis, mis päev, kuidas sa mäletad seda elumuutvat sündmust? Siiski ma ei tea, et see oleks elumuutev sündmus olnud. Vaata tegelikult on see, et mina mäletan seda kuidasmoodi me Roberti emaga, kes ootas Robertit. Mõni päev oli üle läinud lubatud sünnituse ajast ja jooksime veel trollile. Me elasime suhteliselt aktiivset ja huvitavat igapäevast elu. Ja nüüd sündis laps oli nii normaalne. Ja sellega toimetamine ja tegevus oli. Ja siis sa läksid sõjaväkke ja ja siis mul ei olnud mitte midagi teha. Siis vana Robert tuli äsja sündinud Robert sündis mais ja mina läksin suvel sõjaväkke. Vot see on nüüd see koht, eks ole, et, et nagu ma lõpetan esimese kursuse, eks ole. Ja mul sünnib poeg ja mind sunnitakse vene sõjaväkke ja siin ei olnud nagu mingit varianti, et ma ei läheks sinna, eks. Nii, ja siis, mis olukorras perekond maha jäi, kas teil oli selles mõttes oma perekond juba olemas? Ja muidugi, meil oli kodu ja ja elasime muidugi vanavanemate toel ja abil ja koos ja niimoodi, aga see oli see aeg, kui vanavanemate tugi ja see, et sa elad vanemana vanavanematega koos kolmetoalises korteris. Täiesti normaalne. Juhe kokku jooksnud, kui Nõukogude armee ära kutsus või ei tehtud väga suurt numbrit või see oli ikkagi niisugune mõru pilli alla neelama, see kindlasti oli, kindlasti oli. Kui sa ühel hetkel päriselt välja tulid, mis titemajanduses sinu jaoks kõige suurem peavalu oli või selle sama noore pere juures? Mina ei saanud enam minna õppima statsionaari, et ma pidin minema kaugemale, kas et ma pidin minema tööle? Ma pidin raha teenima. Kui ideaaliks peetakse seda, et sa pühendud kooliajal sellesse valdkonda täielikult ja ei saagi midagi muud sealt kõrvalt teha, siis minul oli vastupidi, eks ju, et nõndamoodi jäigi, see jäi see koolis käimine, niisugune jäi lünklikuks, eks ole. Aga kuna mina alustasin kohe pärast, et sõjaväest tulekut õpetajatööd ja hakkasin nii-öelda teatripedagoogina tööle siis see on ka jällegi midagi niisugust tegelikult, et ma sain teha ja toimetada selles valdkonnas, mis mu eriala ja kutsumus on. Miks on Roberta nimi Robert? Sest ma ei ole, Raivo on vist õige vastus. Nimelt ühesõnaga minu emal oli kihlvedu klassivennaga, et ta paneb minule hoopis minu meelest nimeks Raivo. Sest Raivo oli tal klassivend, jah. Hea sõber oli teil, Raivo ja neil oli muidugi, et kui tuleb esimene kindlasti Raivo ja siis nad te ootasite, kui ma olin just sündinud, pildid on isegi sellest Pelgulinna sünnitusmaja all ja siis emasel näitab mind niimoodi natuke üle selle akna ääre ja siis Raivo on ka seal, vaatab niimoodi, et kes tal siis ristilaps on siis ema hüüab talle niimoodi kurvalt, et anna andeks, aga ta ei olnud üldse Raivo nägu. Ja panin talle hoopis Robert. Mis on sinu esimesed mälupildid, sa muide seda mäletate aega, mil isa kodus ei olnud või nii väikese Roberti mälestused on kusagil mujal. Ma mäletan mitmeid asju, aga, aga isa nendes väga varastes mälupiltides väga esimene nagu kuju ei ole, kes mulle ette kerkib, et pigem on ja vanaemad ja ja ema. Meie päris täpselt vist ei teadnud, kus isa oli või on, aga aga siis ühel hetkel see muutus, kui, kui meid varajases nooruses hakkas isa võtma kaasa oma tööle. Et siis sealt meenuvad mulle esimesed mälupildid isaga ja seda just sellises juba siis teatri nagu sellises atmosfääris, kus tal on õpilased ja see kõik on väga põnev. Me olime nendest tema teistest õpilastest palju nooremad, aga tohtisime ka olla selle teistsuguses atmosfääris, kus, kus uuriti midagi. Aga minu esimesed mälestused on seotud. See on siis minu emapoolse suguvõsa hall ja, ja seal, kuidas me oma venna ja õega muruplatsil jooksen ja meil oli üks plekist auku. Vanaaegne, ma arvan, siin 60.-te 70.-te aastate niisugune, millel olid pedaalid ja sellega sai natuke sõita selle autoga. Mul on meeles, et see oli mul üks esimesi mälestusi, kus ma selles istun ja ei tea, kas sellest tingituna, aga, aga autode värk oli mul ikkagi tükk aega niisugune väga hinge peal. Ma olin nii autode mudelit, ega väga palju mängisin, ma tean ja siis esimesel võimalusel, kui sain, siis ma tegin endale autojuhiload, siis ma vanemate salaja nende teadmata ostsin endale esimese auto. Kui ma olin 15 pool, hoidsin seda kõrval paraadnete juures, et nad ei teaks. Siin istub laua tagamees, kes 15 aastaselt ostis oma esimese auto. Ford Granada suur ameerikalik laev oli minu arust kolme pooleliitrine. Ma olin kuskilt omale raha kogunud ja, ja kuidagi sain selle endale ostetud, ma ei tea, kas ma iseendale nimele sain seda kirjutada vaevalt täiskasvanud sõbra nimele umbes läks ja, ja. Ma mäletan seda suurt suurt närvikõdi, mis kogu aeg kõhus oli, kui ma sellega siis siukse täiesti poisina sõitsin vaevalt pea ulatus üle selle suure rooli mööda Tallinnat sõitsin ja aga no mul oli sihuke haigus nagu vajasin auto sõitmist ja see oli minu vanaisa minu ema, isa, kes õpetas mind väga varajases nooruses, ma olin seitse, võib-olla kaheksa. Et ma istusin tema jalge vahel juhiistmel, tema tööauto ju auto peal ja, ja siis esialgu, kui mul veel jalad pedaalide ei ulatunud, siis ta lubas mul siis rooli keerata. Ja ma mäletan, et isegi maakodus Tallinnasse niimodi sõitsin, olles seitsme aastane, mina keerasin otsast lõpuni siis niimoodi rooli. Ja siis, kui hakkasid jalad pedaalide nii ulatuma, siis mina olin see, kes siis võis juhtida autot piima tooma siis naabrimehe juurde, see oli niimoodi kilomeetri kaks vanaisa siis seal kõrval kogu aeg väga närviliselt sõtkus oma tallaga neid põrandat seal, sest et minu käes olid pedaalid või noh, jalgades siis aga temal siis ka närvid ei pidanud vastu, temal need jalad seal tõmblesid. Aga nii sai minul vähemalt autosõit väga vara siis EAS selgeks ja vanaisa minul ikka tükk aega, kui mul seepärast ühel hetkel oli väga selge, kogu aeg ütles, et kas ma ei tahaks tema jälgedes minna saada ka professionaalseks autojuhiks, nagu tema eluaeg on olnud. Aga no siis olid mul juba uued huvid. Aga auto tuli osta salaja sellepärast, et see poleks iialgi läbi läinud, kui see oleks selle jutuga koju läinud. See ei oleks iialgi läbi läinud, esiteks kas seadusandlikus poolest vaadates, sest, et 15 pool ma tohtisin hakata tegema lube nii koma 16, sain, ma võtsin need sealt ARK-ist välja need load, aga need olid nii-öelda need piimakad. Ehk siis mul pidi olema alati kõrval täiskasvanud vähemalt kaheaastase staažiga juhilubadega inimene. Ja loomulikult ma seda ei tahtnud, sest ma tahtsin salaja käia ise autoga koolis nagu mul ka osad klassivennad. Ja noh, see oli niisugune vajalik asi, milleta ma ei kujutanud oma elu ette ja seetõttu kogu see salatsemine ja siis ma mäletan ka, kuidas see välja tuli siis vanemate tungiv nõudmine, et ma selle maha müüksin. Ühesõnaga, see oli jah, niisugune emotsionaalne hetk minu elus. Kuidas see välja tuli? Võib-olla isegi kõige valusamalt ma võib-olla isegi jäin politseile vahele ja pidin ikkagi minema vist vanemate juurde, täitsa praktilisel põhjusel, et see oleks vist niikuiniisiis välja tulnud. Ühesõnaga, pahandust kui palju. Virko, kas see näide, millest Robert meile just praegu rääkis, iseloomustab teda üldisemalt ka kuidagi? Kui iseseisvus ja ise hakkama saamine juba läbi selle muusikakeskkoolis peab hakkama saama oma pillide, õppimise ja kõige muuga ja keegi ei saa tegelikult väljastpoolt väga palju toetada ja aidata küll alguses, eks ole, vanaema käis ja viis teda sinna, aga suhteliselt varakult ikkagi hakkas Robert ajama oma asju, tegema oma tegemisi, saama iseseisvaks ja, ja minema sinna oma vastutuse peale. Tegelikult Ta ikkagi ilusasti kõik lapsed, meil on niisugused, kes hästi varakult võtsid kätte ja hakkasid ise toimetama ja, ja olema need, kes nad tahtsid olla probleem autoga või asja, aga see oli ka nagu selle pealt, et tegelikult julgus ise teha ja ise võtta riske, saada hakkama, hakkama tagajärgedega. No see käis kuidagimoodi asja juurde ja kui vanavanemad võtsid selle traagilise suhtumise enda peale oi-oi, mis nüüd saab ja nüüd on pool maailmalõpu käes siis vanemad vaatasid võib-olla natuke pragmaatilisemalt selle asja peale, et noh, küll seegi üle läheb ja usaldamist ja uskumist oli, ma arvan, tahan praegu mõelda, et meil omajagu Kui ma mõtlen enda kodu peale ja sellises situatsioonis Herveeriks, siis ma oleks teadnud küll, millises kapis, millised noka otsas püksirihm ripub. Sul läks teistmoodi? Jah. Sa küsisid enne, et kuidas mu isal kodus kasvatusega oli, et mul oli umbes samamoodi, aga tolleks hetkeks olin oma paar siukest vitsahoopi ja tutistamist kätte saanud. Ja olin ikka endiselt iseteadlik ja oma otsesi tegev ja. Mulle tundub, et ma tahtsin võimalikult kiiresti saada täiskasvanuks ja, ja, ja selleks ajaks, kui ma autoasi oli, siis olid natuke vanemad heas mõttes tõesti käega löönud või siis vaadanud seda täiesti pragmaatiliselt, et parandamatu juhtum või või las, las ta siis tõesti saab kõik need õppetunnid juba kätte, et me ei saa siin midagi teha. Kas see on kõige suurem potentsiaalne jama, mille sees sa oled olnud kuni teismelise eani siis, või oli seal enne midagi veel niisugust, mille puhul sai hiljem nüüd mõtled, et huh hea, et nii läks, oleks võinud palju hullemini. No see oli mingi periood, kus see auto oli, seal juhtus veel mõningaid asju. Ma tutvusin esimest korda, no see iga siis oli 15 14. Tutvusin esimest korda alkoholi ka kergemate narkootiliste ainetega, mis isegi tol ajal natuke liikusid ja seal käis suhteliselt väikese tagantjärgi vaadates lühikese ajaperioodi vältel üks suur sihuke mõõnaperiood ära, kus mind äkitselt tabas oht olla muusikakeskkoolist välja heidetud. Politsei huviorbiiti sattumine oli, ähvardas mind, see kõik toimus kuude. See, seda võib mõõta kuudepikkuse ajaga ja siis ka kiire paranemine, et mu vanemad said sellest teada ja ma mäletan ühte väga konkreetset atmosfääri ja minu magamistuba, kus siis me kolmekesi istusime minu ema, isa ja mina ja siis kogu see lugu, mis nende paari kuu jooksul siis kuidagi hargnes võeti, väga täpselt ei pragmaatiliselt lahti. Minu vanemad tutvustasid mulle esimest korda siukest hästi selget valikute variante maailma suhtes. Andsid kõik otsad minu kätte, seal ei olnud mitte mingisuguseid karistusest või millestki sellisest. Et ma tunneksin, et keegi teine võiks võtta mingi vastutuse vaid seal anti kõik see asi nagu minu minu teha. Ja siis sealt alates hakkas nagu sihuke hoopis muu muu elu. Jah, see oli küll väga, väga niisugune minu jaoks emotsionaalne ja niisugune suur elumuutev kogemus ja ju siis ka vajalik Küsimus oli seltskonnas või küsimus oli sinus endas, tookord. Pooleks võib-olla praegu oskan öelda, ei mäleta ka enam nii täpselt, aga eks see oli õismäel. Me elasime Harku järve ääres ja eks seal oli ka ikka igasugust seltskonda, kellega sai siis nende üheksakordsete vahel ja mingisugustel mänguväljakutel ja paraad nende taga siis oldud ja elu avastatud. Aga enda huvi ka selle vastu oli väga suur. Ma mäletan, et mis on see teistsugune maailm, sest mina igapäevaselt olin juba väga organiseeritud muusikakeskkooli süvaõppega sellises atmosfääris, kus pidi igapäevaselt harjutama distsipliin, distsipliini? Ma tundsin tegelikult ilma selleta, me ei oleks nii kaugele seal koolis jõudnud. Et siis mind, kui ma avastasin, et on olemas midagi selle vastandlik, kui siis see mind kuidagi paelus ja ma ikkagi sukeldusin sinna maailma avastuslikul eesmärgil väga kiiresti ja sügavuti. Ja, ja siis siis mind pandigi valiku, et kas siis üks või teine ja ma pidin selle valiku hästi konkreetselt väga lühikese aja jooksul tegema, siis pärast kõiki neid kogemusi. Ja siis ma selle nagu tegin ja, ja siis kõik muu on sellest lähtunud. Kas sa saad sõnadesse panna, valik oli siis mille vahel, et kas nii-öelda normaalse inimese elu või siis allakäigu trepp ja jah. Nii see oligi, et minu isa andis mulle võimaluse ja ema ka tegelikult see teine tee valida. Aga nad andsid mulle võimaluse, et ma võiksin pärast seda, kui mul on pikk koolipäev ja haridusklassid muusikakeskkoolis lõppenud tulla oma isa teatriklassi, et tema siis pidas teatri klassima tol ajal enne seda väga palju seal ei käinud. Ja seda just selle tõttu, et mul ei tekiks vaba aega. Nii nad seda mulle serveerisidki tol sellel ühel õhtul. Et mul ei oleks sekunditki vaba aega, et ma tuleksin sealt, et muusikakeskkoolist otse teatriklassi, oleksin seal kõik need tunnid, mida isa seal pidas. Vahepeal ma mäletan, et ma isegi võtsin seal huvikeskuses Kullo, kus mu isa siis töötas kõrvalt veel mingi klassi, ma harjutasin, vahetasin poed, siis läksin tagasi isa teatriklassi, lugesime seal luuletusi või mida iganes, uurisime, ja siis hakkas. See haaras siis mind samavõrd kui kogu see muu elu, mis oli jäänud minust selja taha, oli haaranud mind siis toona, et et ma muud moodi nagu ei osanud. Ma asendasin selle sellise haritusega ja, ja see, see nagu toimis. Kas asi ongi nii lihtne, et ma otsustan homsest alates uus lehekülg või hirmutas sind midagi konkreetselt, et solid nagu sunnitud selle valikuga kaasa minema või et sul lõigati muud võimalused ära, et kus kohas sa võtmekoht oli? See oli mul esimene kord elus ja mul on midagi analoogset elus korra veel juhtunud, kus ma olen olude sunnil nii kauges olukorras, et ma võtan ühe teadliku otsuse vastu ja mine sa nüüd võta kinni, et kas ma viin ennast sinna sellisesse natuke äärmuslikku olukorda seletatud, et ma ei oska teistmoodi või, või varemas sellises kohas mingit otsust vastu võtta. Aga mul on paar korda hiljem veel elus juhtunud, kui siukses äärmuslikus olukorras. Ma mäletan, et ma nagu tõmban kõik juhtmed korraks seinast välja ja ma vaatan väga nende sisse ja ja ma ise võtan ühe väga konkreetse otsuse vastu. See välistab kõik ülejäänud, see on ainult eks ja, ja, ja siis ma hakkan nagu sedapidi minema. Et minu kogemus on küll see, et see on täpselt nii, et ühel päeval täpselt kellal ajal maad teen ühe kindla otsuse ja, ja nii saabki olema ja sealt ei ole enam nagu tagasitulekut. Võib-olla mõnel teisel on teistmoodi, aga, aga mind on need kogemused väga palju avardanud mingis mõttes, eks, need on olnud ka valulised. Aga nii see on olnud. Kas umbes samal nendelt kirjeldatud keerulistel hetkedel oli see aeg, kui su isa ema enam koos ei olnud ja kas sa oled hiljem mõelnud selle peale või tunnetanud selle kõige jälge endast, mis olid piisavalt nii-öelda oma kaela kandev tüüp, et see nagu sulle mõju ei avaldanud? Toona ma ei näinud selles mingisugust põhjust et minu taga minu teod olid sellised, nagu nad tol ajal olid, aga nüüd tagantjärgi vaadates ja olles ise nüüd lapsevanem ja abielus siis ma aina enam nagu tagantjärgi omistan võib-olla sellele, et mu vanemad ei olnud tol hetkel enam koos tähendust minu toonastele tegudele ja käitumisele. Sest olles ise lapsevanem ja, ja abielumees ma näen, kui palju sõltub perekonna sellisest psühholoogilisest tasakaalust ja üldse heaolust siuksest. Et õhkpadi on all, et seal asjad toimivad. Ma näen, kui palju see igapäevaselt reaalselt mõjutab minu, minu tütre elu minu enda elu, minu abikaasa elu ja minu lähedaste elu, et et jah, me, minu vanemad ei olnud too hetk enam koos olid uued kasuvanemad seal. See pilt oli niisugune segane, aga tagantjärgi mulle tundub, et seal on ka mingisuguseid asju, mis mind panid nõnda käituma, aga toona mitte ma ei, ma ei mõelnud nii. Virko, kui me lähme ajas umbes 20 aastat tagasi, siis oli Robert 15 midagi niisugust. Kas siis tulite sinu pähe esimesed hallid juuksekarvad või sellesama loo taustal lihtsalt. Kuidas sa lapsevanemana tookord seda olukorda tajusid ja kuidas sa tead, kuidas õigesti käituda? Ega ei teagi ja isa mätta otsast, mis see olukord siis oli? Ei olnud ju midagi hullu? Kuid käid mööda Õismäed joomas päti tegemas. Nojaa, aga väga paljud inimesed käivad ja see käib teatud eluetapi juurde ja kui inimene on neid asju ei tee, siis millal siis veel ja kes siis veel, eks nemad on Roberti käest küsima, kas selline mentaliteet on kodus kogu aeg olnud vä? Mind see aitas. Mul oli tõesti seda vaja, see, mis just praegu isa ütleb, et et ju nad ikkagi lugesid mind, et tal oli see vajalik. See jutuajamine või kogu see keskkond sellel hetkel võis olla midagi sellist, mida meie vanematena olime Robertile ja tegelikult oli seda Carlyle ette panna ja mingisugusel hetkel roosile ka, et näed, et ega kes need meie oleme siin, nii väga. Sina oled see, kes on oma elu keskel tuua inimene iseenda elu keskele ja näidata neid võimalusi. Minu kasvatus, ema poolt tuli ka praegu meelde, kui mina hakkasin rääkima juttu, aga teised mis sealt tuli kohaga, sa ei ole teised. Sina oled sina, meie oleme meie, teised võivad, saavad, teevad asju hoopis teistmoodi. Aga sina oled sina ehk siis väga tähtis on ju teatud eas olla nagu teised kuuluda mingite seltskondade hulka, kus on ägedad või kus tundub, et elatakse hoopis ilusamat ja paremat elu või on hoopis toredam suhtumine elusse kui see, mis sul kodus tuleb, eks ole, või nendelt inimestelt, kes kodus ja kodu ümber on. Ma ei tea see iseendaga hakkama hakkamasaamise kogemusest ja sellest, et ma suuremas osas oma õpetajatööst olen tegelenud kujunevate inimestega. Ehk sa näed sedasama seisu ka väljaspool kodu? Selleks ajaks olin mina juba käinud teismeliste nooremate vanematega suvelaagrites. See haridus, mis läbi huvihariduse või vabahariduse või mitteformaalse hariduse tuleb ja mille sees, mida mina olen nii-öelda teinud sisaldab selle, seda minu endaks olemise vastutust. Võib-olla sealtpoolt tuleb see ka, et selleks ajaks, kui minu lastel oli, oli see aeg käes ei olnud sellest võib-olla minu jaoks midagi uut, eks ole. Ja minu suhtumine selles vanuses inimestesse oli võib-olla see, et, et ma ei, ma ei olnud nende oma õpilaste jaoks, eks ole, otsene perekond. Ja see andis mulle ka enda laste juures selle kõrvalpilgu. Või et kas võib siis teistmoodi öelda, et saab võib-olla uurisidki seda poolt, et kuidas suhtuda meisse kui sa oled nii palju suhelnud oma õpilastega, kellesse ma tean ju, et mu isa suhtes väga väga suure empaatia ja lugupidamise ja suure huviga, et see on olnud üks suur asi, mida ma olen näinud kõrvalt, kuidas ta on suhtunud alati kui võrdne võrdsega või saab ka nagu meisse suhtusid ühel hetkel ka nagu samasuguse süsteemiga nagu oma teistesse õpilastesse, sest et me muutusime ka nagu üheks osaks nendest, et me olime ka alati nendes laagrites. Me olime kõikides nendes tundides ja sealt võib-olla see väike heas mõttes, võib-olla isegi nagu sihuke dist, tants nagu oma vere vahel. See muutus nagu heaks mulle tundub, et. Kas sa tajusid ka Robert mingites olukordades, kui noored on su vanemad? Vot naljakal kombel ma iseennast tol hetkel sellise nagu asjaga väga suhestada ei osanud. Et minu vanemad olid ikka minu vanemad. Mul oli nendega väga hea läbisaamine. Võib-olla mingis mõttes tagantjärele vaadates on meie omavahelist suhet minu jaoks iseloomustanud küll sihuke suur sõprus ja võib-olla seda just selle tõttu, et meie vanusevahe ei olnud nii suur sihuke võrdne võrdsega suhe on meil alati olnud. Väljastpoolt ma aeg-ajalt märkasin jah, mingisuguseid asju, näiteks kui minu ema kutsuti poistekoori lastevanemate koosolekul, oli siis poisid pärast minu käest küsisid, miks oma õe võtsid. Ja noh, kui ma tegin värske lavakooliõpilasena tööd hästi noores, no teatris siis Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, kui nad kuulsid, et minu isa on piirko, siis nad kukkusid peaaegu kõik muud vestlused katkesid ja, ja nad ei suutnud ära imestada seda veel mõned teised eesti teatrinäitlejad. Nad alguses ei usu seda, et Wilkom, minu isa, sest et Virko, nende hea kaaslane ja nüüd mina, kes olen nende kolleeg ja üldse mitte neist palju noorem. Kuidas ma saan olla tema poeg, aga ise ma seda nagu väga nagu läbi tunnetanud ei ole. Hetkel on mul muidugi suurim hea meel, et see nii on, sest et minu laps saab omale nii noorelt vanavanemad ja ka vanavana vanemad. Nii et see on igati olnud plussis. Meil. Meil saate alguses oli jutt sellest, et et mõneti ootamatult häälestasid sa ennast ümber muusikalainelt teatrilainele. Kuidas see juhtus, kui palju või vähe on siin süüd? Süüd kodul on väga palju, sest seesama seik, millest ma enne rääkisin, kus ma hakkasin käima kogu aeg isa teatriringis andis ilmselt sellele lavakooli jõudmisele ikka siukse põhipõhja alla sest sealseid tekkis mul uus sõpruskond, kellest siis paljud on täna väga edukad ühiskonna liikmed, haritud, toredad sõbrad. Olles nendes teatritundides, tekkis mul ikkagi see põhihuvi selle maailma vastu, ma hakkasin lugema neid raamatuid, mis isa kapi nurga peal kuskil olid, mis puudutasid teatrit ja loomulikult siis, kui oli esimene kursuses muusikaakadeemias oboeõpinguid lõppenud oli suvised lavakooli sisseastumised, siis. Ma teadsin kindlalt, et ma proovin sinna astuda, jättes endale siukse valikuvõimaluse, et kui ma sinna sisse ei saa, siis minu muusikukarjäär kindlasti jätkub. Aga ma sain. Ja kui juba lavakoolis sisse saad, siis tundub, et sealt ei ole nagu mõistlik midagi muud selle asemel minna tegema. Ja nii see nii see nagu juhtus, aga kodul on väga palju sellel jah määrata ja minu isal, et minu isa, kes siis teatriõpetaja oli ja minu suur eeskuju sellel asjal, et see on mind väga palju sinna juhatanud. Seesama teatrikooli astumine oli kooskõlastatud isaga või vanematega. Ma ei tea, eks nad teadsid, et ma ikkagi sinna lähen, proovin, aga. Siis oli võimalik sel päeval Virko mingit muud tööd teha ka vä? Ma ei olnud üldsegi midagi nii täpselt kursis, mis päeval mingi asi katsed käisid, Robert sinna läks ja see oli nagu noh, ka jällegi võtame selle, et Robert on üks tegelane tervest hulgast lastest kes minu õpilaste, no on läinud lavakoolikatsed. Noh, see, et üks või teine käis, sai või ei saanud, siis oli normaalne asjade käik. Aga viimasel päeval, kui ma veel sisse jäänud, saanud politsei seal läheduses luusimas küll oma sõbra tammurdofferigade millegipärast seal natuke luusisite lehvitasid meile, meil olid katsed, seal käisid. Ega seda oli tore vaadata küll, et niisugune tugi oli, oli nii lähedal olemas. Ütleme siis ka selle ära, et ma ei ole küll ei õpilastele ega ka oma lastele ütelnud, et see on mingi asi, mida ilmtingimata peab tegema ja et jõuliselt, kedagi ma sinna suunanud ei ole, pigem vastupidi. Kui sa saad kuidagi teistmoodi, siis tee ikka midagi muud. On see õpetus või, või see, et kui inimene tuleb minu käest küsima noor inimene, et mis ma siis teen? Kas ma lähen teatrikooli? Ma arvan, et see on ka hea, nagu retsept ka teisipidi võttes, et kui sa kuidagi teistmoodi ei saa. No mine siis sinna ja sa näitlejaks. Võib-olla see on see koht, kus küsida, et kas sa tunned juhendajana või pedagoogina Virkko mõne koha peal niiskust, isa vastutust ka. Sa aitad inimestel ju otsustada nende tuleviku üle olles neid ise voolinud, võib-olla aastaid. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin tunnetama vastutust ja seda mõju. Kui palju üks õpetaja võib mõjutada. Ja kui suur on see võimalus, et sa oma sõnade eeskujude tegudega suunad inimest mingisugusele rajale. Ja siis ongi see valikute küsimus, et mida on siin õige teha, kui tugevalt sa peaksid suunama, kas sa tohidki üldse ütelda midagi? Ja väga tihti ongi see, et ega sa ei tohi midagi ütelda. See ei ole sinu teha, sinu teha on see, mida sa õpetajana teed igapäevaselt ja, ja sa oled selle protsessi sees. Ja nii tore on, et mul on õpilaste hulgas erineva erialaga inimesi teatri kaudu maailma tundmaõppimine on viinud poliitikasse majandusse, kultuuri nimetavaid, kuhu, eks ju Eestisse ja välismaale. Kas sina oled Robert mõelnud oma kodus kuidas käib lapse tuleviku kujundamine ja kui teadlikult marjaga tegeleta, sellega? Ja eks meie seda praegu tehes seda õpime ka kogu aeg, see on ju esimest korda meie elus, kus me omame last või me oleme vastutavad. Ühe inimese üleskasvatamise eest rääkimine on ka mingi asi, mida ma olen ka oma kodusest kasvatusest varemalt saanud. On asi, mida me omavahel teeme, arutame, mõtleme, korrigeerime ja noh, nii see läheb. Mis küsimuses on sa süütenöör kõige lühem? Lapsega suheldes? Kui ma lapsega otse suhtlen, siis on need kommid ja magus, sest et minu laps on väga magusalembeline. Aga mina teadlikku toitujana seda meelt ei ole. Ja siis niisugune vägikaikavedu, seal käib see väga peenel tasandil juba, et Mu laps on ära õppinud igasugused head psühholoogilised nipid, kuidas ikka aeg-ajalt see suhkrukogus kätte saada ja ma näen teda selles läbi ja siis ja siis tuleb seal väga targalt käituda, seda kõike. Nonii, humoorikas võtmes. Aga, aga jah, seal on seal võib-olla mu süütenöör lühike. See on huvitav, sest meiesugustel kõikidel on oma magusus lapsepõlve minevikus olnud. Täpselt ja, ja siinkohal ajalugu kordub, et minu ema ja isa ei lubanud mul kunagi nii palju kommi süüa, kui minu vanaema lubas. Vanaisa lubas, seal ei olnud mingit küsimust. Kui ma olin maal vanaema-vanaisaga kolm kuud suvel, siis sai ikka kommi, palju jäätist, palju tihedamini kui mina praegu oma lapsele luba on, nii et. Millegipärast need lained sellised on. Kas sa mõtled juba praegu, et selleks, et tulevikus keegi olla, peab ta rohkem näiteks matemaatikat õppima või et vastupidi, juhtida teda millegi suunas, mis on hoopis loomingulisem kui matemaatika seda on? Olles niukses pidevas liikumises ikkagi lapse arenguga koos, et vaadates, kuhu tema ise soovib minna, siis ma proovin seda ikkagi toetada, pigem et minu tütar on ka vist saanud sellise esineja pisiku ja talle väga meeldib laulda, tantsida ja nüüd on ta ka juba teatrilavale ennast asetanud juba varsti vaatajat juba baaris Vanemuise tükis. Me peame isegi osasid pakkumisi tagasi oleme juba lükanud Vanemuise teatri poolt, kus meie tütar tahetakse kasutada, sest noori kümneaastaseid, kes tunnevad ennast mugavalt, selles olukorras neid nii palju ei olegi. Et, et siis seda ja eks ma siis natukene püüan seda teist poolt, sealt natukene nagu aidata juurde, et klaverit harjutab distsiplineeritud Elleri koolis, et ainult kõiki oleks lust ja lillepidu ja, ja ja et noh, tuleb siukest tasakaalu natukene vaadata. Jah. Ja neid jutte on olnud tore ajada teiega. Mul on hea meel, et te võtsite kutsa siia saatesse tulla vastu. Virko, tänan ja Robert samamoodi suur aitäh, aitäh, aitäh. Selle saate nimi on. Käbi ei kuku kuulajatele ka. Suur tänu. Nädala pärast kohtume taas, millal on Sten Teppan?