Ja suur tänu, et olete vikerraadiosagedusel. Täna on põlvkondadevahelisi sidemeid uuriva saate peategelased Jüri ja Juhan Uppin. Isa Jüri lõpetas kunstiinstituudi sisekujundajana, aga viimastel aastakümnetel on räägitud temast pigem kui edukast ettevõtjast, kellele kuulub Susi hotell? Tänu Jüri upinile ärkas uuele elule Tallinnas Jüriöö park. Jüril on esimesest abielust kaks ja teisest samuti kaks last ning kui võtta vanuseliselt, siis isaga saatesse tulnud poeg Juhan on kolmas. Kuigi Juhan on õppinud geograafiat ja isa otsitamisel ärijuhtimist, teame teda lõõtsamängijana pealegi kui oma ala parimate Eestis. Niisiis perekond upini lõbusate ja õpetlikke seikadega lugu. Head kuulamist soovib saatejuht Sten Teppan. Johan tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja aitäh kutsumast. Ja Johan on siin saates koos isaga. Tere tulemast, Jüri. Tere, tere. Tore poiss, võttis kaasa. Mul on ka hea meel selle üle. Äkki te teete seda rõõmu nii mulle kui kuulajatele ja räägime vendadest-õdedest, kellega koos me võime seda asja perekonnaks nimetada. Ja mul on üks noorem õde Maria ja kui täpne olla, siis ka üks poolvend ja poolõde, keda kunagi nii-öelda selle sõnaga pool me nagu ei mõtle, või maini Sigre ja Robi, kes on siis minust vanemad ja isa siis eelmisest abielust. Nonii see juhtus jah, aga ega meil vahet muidugi ei ole, et lapsed on, kõik, saavad väga hästi omavahel läbi. Me saame Johaniga tema asjadest siin saate käigus veel rääkida, aga millega siis ülejäänud kolm tegelevad? Esimene tütar, minul ehk Joani vanem õde, tema elab Stockholmis ja on erialalt psühholoog. Erialal praegu ei tööta, sest tal on nagu soov tulla perega Eestisse. Teine esimesest abielust sündinud laps, minul on siis Juhani vend. Robi. Ruby on filmimees ja koos abikaasa Kamari Jaupiniga teevad siis koos filmitööd. Ja siis juba on Johannese ja Johani õde Maria. Kuivõrd te olete kunagi omal ajal üldse oodanud, kes lastest saab, kuhu nad liiguvad? No loomulikult, eks kõik mõtlevad oi kui vahva, et need lapsed tulevad ja jätkavad su elutööd. Kuna mul on ka väike väike firmake firma susi koos siis mõningate kinnisvaraobjektidega hotellihoonega. Kunagi pidasime perega ise hotelli, aga nüüd juba kolmas aasta on ta rendil ja noh, loomulikult oli soove. Et lapsed võtaksid firma üle ja ma mäletan, et kunagi palusin Johanit, et kuule, ole hea, et võta ikka kätte niuke majandus, alaja, sa oskaksid ka lugeda bilanssi ja saaksid firma juhtimisega hakkama. Et kui mitte muud, siis vähemalt teaksid, et keegi seal nagu öeldakse nahka üle kõrvade ei tõmba. Ja Johan võttiski ja tegi ju lõpetas tehnikaülikoolis majanduseriala. Aga lugu on ju, selles ei ole kunagi me soovinud, et lapsed peaksid tegema midagi sõna peaks, ei ole meil. Võib-olla ainult igapäevaste toimetuste juures on see palvena esitatud ja igaüks on valinud omale tee, mis on talle meelepärane ja see teebki õnnelikuks. Robi mäletan, meelitasin tagasi Eestisse, kui ta elas, oli Jaapanis, sealt sain poisi kätte. Sõitsime praeguse abikaasaga turistidena Jaapanisse. Ruby oli seal, kui ta elas Rootsis, põgenesid mõlemad ära ju koos esimese abikaasaga, kui olitel Vene automaatorid sadamas ja said seal ka Rootsi kodakondsuse. Kõik see pere, minu esimene pere ja Robi läks õppima siis jaapani kultuuri ja keelt. Abikaasa kajaga sõitsime Jaapanisse, leidsime üles ka Robi ja küsin, et mida ta tahaks teha. Mis veel ära elataks teda ja tema tulevast peret. Ja pärast muusikat, kui ta sai aru, et sellega on väga raske nagu toime tulla oli järgmine huvi tal nagu film. Ja tegin siis kohe talle ettepanekut, kui ta loobub näiteks sellest mokatubakast, et siis ma kingin talle telekaamera ja oligi nii ja ta on sõnapidaja inimene olnud siiamaani külma ei ole näidet enam tubakat pruugiks ja kaameral ta sai. Ja nii ma saingi siis Joani venna tagasi. Mulle hakkasid kõrva kohe õige mitu asja, mis tahaks ära klaarida esimese klaariks Johaniga. Kas see ongi väga isa moodi pakkuda välja nii-öelda diile või vahetust? Ma saan aru, tema kirg ja kutsumus on olnud äri ja ettevõtlusaastakümneid. Ja kui ta pakub rabile välja niisuguse vahetuskauba ette, sa loobud millestki ja, ja ma annan selle vastu midagi, et avada uusi perspektiive, siis kas sul tuleb ka midagi niisugust ette, et kuivõrd see isa käekirja nii-öelda iseloomustab või kirjeldab? Oi, sa ise iseloomustab. Väga-väga täpselt tema käekirja, mis niimoodi aja tagant kuulates paneb ikka muigama ja mis seal salata ka ikka enamasti ka mõtlema, et ega ega tal jälle õigus oli, eks kui minul tekkis siis selle sellesamuse lõõtspilli vastu esimene niisugune huvi, olles mänginud siis iseseisvalt kannelt ja seda noh, rahvamuusikapisik, mis ka ilmselt sealtpoolt, et isa ja vanaema poolt nagu kodus on olnud ja käisin siis mingites esimestes lastelaagrites võitsin seal ise julguse kokku ja õppisin, karmoškad tuli nagu välja ja siis tulin tagasi jutuga et äge pill ja mul tuli välja ka, et võiks muretseda selle, kui, kui kuidagi midagi, et noh Ja poiss olen ja nii edasi, noh täpselt niisugune vahetuskaubad, et selle jutu peale tuli suht kohe konkreetne, ei et ei mingit karmoškad, lõpeta ära, poiss, et kui üleüldse midagi mängida, siis tuleb ikka korraliku pilli mängida ikka eesti lõõtspilli, Teppo lõõtspilli. Ja jäi see jutt sinnamaani ise seal käisin mingisuguse turutuuri peal siis veel Kadaka turg töötas sõbrasiimrykeriga otsimas, pille ei leidnud ka ja kuni siis oli, oli, oli selle aasta muusikakooli ja kooli nii-öelda lõpetamine, sain kingituseks selle esimese lõõtspilli ja siis sealt see niimoodi mäng, mul algas jällegi konkreetne niisugune asi ja eks me siis nüüd sa mõõta neid liigutuste tulemusi. Teine asi, mille ma tahaks, ei saa endaga ära klaarida, on see. Mulle tundus teid kuulates, et teile on tähtis, et mitte öelda väga tähtis see, et lapsed oleksid ikkagi lähedal või seotud Eestiga. No ilma Eestit ega ei saa. Ja see eesti vaim ja see eestlus on ju lapsepõlvest saadik, sest mina mäletan veel, kuidas oli Eesti külaelu ja kuidas maal elati ja olen küll sündinud Valga linnas. Aga sõjaaeg ja mis seal rääkida, ka suved möödusid ikkagi maal, see oli Sangaste mõisast kuskil neli, neli pool kilomeetrit, metsateed. Oli mul ristiisa oli metsavaht, oli metsavahi kordon, mis on küll praeguseks juba täielikult hävinud looduskaunis koht küllaltki raskesti ligipääsetav, kõrge jõekalda peal, ümberringi mets ja väikesed põllud. Sealkandis oli ka esimene tõsisem rahvamuusika kokkupuude. Mäletan sõja ajal käisid seal külas Sangaste mõisas asunud saksa sõduris tegemas nagu siis vahetuskaupa kes soovis seal liha, Whid mune ja toitu ja tõid siis jälle sigarette ja kõiki muid vajaminevat asja vastu. Ja mäletan, et tulid korra siis ka pillidega kaeti laud ja muusikat, tehti siis viiulil ja akordionil, nad olid kolmekesi. Rahvalik saksapärane muusika on mul siiamaani nagu meeles ja väga tihti ka kuulan praegu seda, seda stiili muusikat. Ja mäletan ka paras see aega, vanatädi sünnipäeva, kõik toidud valmistatud, ootas inimesi, taevas hoidku, kas need kedagi tõesti ei tule ja kust nad ometi on juba pime on? Et kas keegi ei tule minu juubelile. Ja korraga hakkab terve maja helisema. See oli siis kandlemänguefekt, kui pannakse kannel serviti aknalaua alla väljaspoolt. Ja puitmaja resonants hakkab kaasa helisema. See hääl on nii võimas ja nii kaunis. Ja noh, siis hakkas tulema rahvast igalt poolt. Me jõudsimegi sujuvalt teie lapsepõlve, see on koht, kus võiks Jüri edasi minna. Kas te oskate julgete välja pakkuda, mis on teie päris esimesed mälupildid? Kui hakata ajaliselt mõtlema, see oli siis, kui sõda nagu algas ja esimene kordrinud, viidi maale. See oli hobusesõit vankris, nagu ikkagi oma murele abi aeglaselt. Reis läks mööda kruusateed ja see on nagu jäänud meelde mäletan ka Tõlliste mäge väikese inimese mälestus sellest ajast. Ja kõik need pildid ongi enam-vähem sellest ajast nagu seotud just selle sõjaaegse eluga muldonni elu kaevati, kui front tuli lähemale, siis kaevati metsa, mäletan seda tööd, kuidas mehed nägid vaeva. Tehti ka tagavara väljapääs, siis olid nagu lapsed ja naised ja joogid ja toidukraam võeti kaasa ja kui siis paugud käisid, siis oldi seal peidus. Kuidas need sündmused teie perekonda puudutasid, mõnest on nad läinud natukene mööda. Teised on väga tõsiselt pihta saanud. No nii ka minul, minu õde, tema valetab, lisa, minule on isastanud räägitud, sest ma olin siis väga väike. Ja tema jäi Valga lähedale metsa, lasti maha, tundub, et laskettaks olid oma rahvuse inimesed. See on sama poliitiline vaen, mis ka praegu möllab. Kui natukenegi läheb olukord lahedamaks ja sul on võimalus teisele kätte maksta, siis seda tehakse. Ja mul ema oli küllaltki aktiivne, tugev naine sel ajal. Ta läks kuni Tartuni välja küsimas ja kaebamas, et miks, miks nii tehti. Ja sai vastuseks, et sakslased isegi imestasid, miks. Aga nii läks, nii et isa, ma ei mäleta, mis ala inimeseta isa-ema olid. Ema oli kodune, lastega isa oli tisler, tegi väga head mööblit ja tol ajal tehti ju käsitsi ja mul on kõneldud. Ta olevat tema lauset, et kui tal oli probleeme oma tehtud töö realiseerimisega ja selle eest tasu saamisega siis tänavad ütlevad, et tuleb aeg, kui kunagi selliseid mehi veel otsitakse tikutulega taga, kes oma kätega oskavad teha mööblit. Ja nii mõnigi asi on mul veel alles, mõned tööriistad. Hea mälestus isast. Mida see ühele perekonnale tegelikult tähendas, eriti veel olukorras, kus isa ei ole, et emal oli siis justkui topeltkoorem kanda ja Saksa sõdurid ja nii edasi. No kui sõduritest rääkida, siis needsamad muusikamehed, kui nad tulid külla Sveti karabiin seljast. Metsavahi kordon oli sihuke Rehe tüüp elama. Moody panid püssi, panid sinna räästa alla, nagu harilikult on see vihma eest varjatud koht. Ja näitasid lastele näpuga, et ärge läpili ärge puutuge ja siis läksid tuppa. Trell jäeti välja, kui tuli, siis Vene sõjavägi kõneldi juba, et nad on käinud. Et on midagi lõhutud, midagi varastatud kraam, foneetikaraamatut ja pildid olid kadunud. Ja siis, kui lapsed tulid ja toodi meid ka metsast nagu välja kuivaalid, rahunenud, see asi frontel üle läinud. Kui siis tulid kontrollid, siis mäletan, et võetise automaatidessaa õieti sellast nagu õla pealt rinna peale laskevalmis ja siis mindi tuppa, et üks sõdur pani püssinurga taha, läks relvituna rääkima, teine Bay laskevalmis läks tuppa, see on siiamaani meeles ja see näitas ära selle käekirja, selle suhtumise. Ja no nendega oli kokkupuutumist ka pärast juba Valgas, kui ma olin juba tagasi toodud. Naabermaja oli hävinud. Aga mäletan veel need läbiotsimisi, mis toimusid päris tihti. Limustati ikkagi asju põhiliselt. Tähendab enne oli teil küsimus, et kuidas ema toime tuli? Ta oli väga tubli naine, muidugi aitas ka vanaema. Ta on rääkinud, et teda ei võetud tööle. Kuidagi õnnestus tal saada läbi tutvuste, puhastama auruvedurite näit. Tuhakogunemisi kutsutakse Hendrix. Et väga niisugune ropp ja must ja raske töö. Aga vähemalt taas sai nagu siis teenistuse ja sealt kuidagimoodi siis läbi tutvuste sokutati, nii et ta sai vagunisaatjaks ja siis ütles, et läks nagu elu nagu rohkem lahti. Et siis ta hakkas nagu reisima ja sai natukene kuidagi teha ka sellist vahetuskaupa erinevates linnades, sest sõja ajal polnud ju midagi saada. Eriti vaatuslikule ju tubakas ja petrooleum, sest minagi olen ju kõik oma koolitükid teinud. Petrooleumilambiga on räägitud nii, et kui ema tuli töölt, siis võttis kaasa piimanõud ja kõndis kaheksa kilomeetrit linnast välja, kaasas siis kas mingi petrooleum, midagi muud. Ja tuli siis piimanõudega tagasi, et lapsed saaksid nagu toidetud. Niuke meeletu vaev. Need rahvas oli sel ajal väga töökas ja sitke. See ellujäämisinstinkt on eestlasel kogu aeg olnud. Kuidas te ennast poisi glutiline mäletate, oli teiega palju sekeldusi või või pigem muret vähem? No eks iga jõmmiga on ikkagi muret ja vaeva ja aga tundub, et küllaltki kõva käega hoituna. Väga suuri lollusi mul vist korda saata eriti ei õnnestunud. Ema oli konkreetne, eemale konkreetne ja võib-olla isegi liiga karm. Mäletan, et esimene jalgrattavõistlus selle kohta ta luges ajalehest, oleksin salaja võistlema jalgrattavõistlusel 100 võistlus ja mis aastal see võis olla viiekümnendad? Kaks suve tegin tööd, et saada omale jalgratas. Ja teine niisugune tempoleemis, mäletan, ma olin siis juba 16. Siis tegin kaasa esimesed langevarjuhüpped, sest Valga lähedal oli sihuke kunagine lennuväli isegi medali kaks Laatre oma, kui paju oma sõjaaegsed ja sinna maandati siis vene sõjaväedessant, kui nad alustasid treeninguid, mäletan, see oli nagu selle õhupalli või Arostaadi pealt. Seal imelik, vaatan, et mis asi see taevas on sihuke sigari moosi siis tolleaegne Salma vööks kutsutud, see, mingi ühing, see siis formeeris ja kutsus noori, andis võimaluse. Aga mis seal salata, treening oli korralik. Niisama neid noori nagu hüppama nagu ei lastud. Ja siis kooli kõrvalt sai nagu salaja käidud harjutamas ja sai ka hüppe ära tehtud. Esimene. Johan vahepeal sind jälle mängu tuues, et kuivõrd sul on vanaemast jüriemast mälestuse, keda ta siin kirjeldas kellest teatud asja nagu jalgrattavõistlusel käimine ja langevarju hüppamine tuli saladuses hoida. No mul on olnud suur rõõm üles kasvada koos vanaemaga, et noh, peaaegu toa naabritena, kodu naabritena, et vanaema elas meie juures Tallinnas talviti ja siis suvel elas siis isa õe tädi Helmi juures Tartus, kus oli siis ka aiamaa vaieldamatult üks niisugune põhimõtteline, suur ja üllas inimene, ta oli range kindlasti meie kodus oli esimese eesti vaimu kogu aeg koos vanaema ka, ja no eks ole siin edasi kan tädi ja isaga, et. Kuidas langes liisk teie elukutsevaliku osas kuidas selleks? Kooli lõpetasin tegelikult töö kõrvalt, mul oli kasuisa ja ka meil see elu nagu päris kerge ei olnud mis nii vaimselt kui materiaalselt pärastsõjaaegne elu oli ikka päris päris raske, me ei ole küll nälga tundnud tänu emale, aga kõigest oli puudus. Siis leiti mulle töökoht Valga elektrijaama, seal alustasin Montöörina Liinide remont ja liinide ehitus õpipoisina varast juba siis nagu töömehena. Ja lõpuks oli ka nii, et kuna leiti, et poiss oli ka koolis natuke käinud, et keskkooliski olnud ja pooleli jäi nagu 10. klass siis tehti väike kontrollija, pandi mind lülituskilbi valvelektrikuks. See oli siis töökoht, kus nagu tuli juhtida väikelinna väike linn ja Valga on selle kõige kõik elektrimajandust käivitada eri erinevaid elektrimasinaid. Ja siis lõpuks tuli Valkaga kunagine koolivend, kes oli juba Tallinnas, rääkis siis Tallinna elu, huvitav, seal ikka on tantsuõhtud ja elu käib ja kui ilusad tüdrukud on ja millised kleidid neil on uhked. Ja see äratas nagu siis selle teinekord tukkuma lülituskilbi elektriku nagu ülesse ja võtsin uuesti raamatut kätte. Praktiliselt poole aastaga tegin ära pooleteise aasta töö juba siis täiskasvanute keskkoolis, motivatsioon oli, mis pääseda Tallinnasse. Kas see oli ränk? Muidugi mäletan, et kui öö läbi öövalves sai oldud, üritad küll lugeda, aga noh, kauni murrab paariks tunniks, viskad korraks pikali ja lähed eksamit tegema, aga nad kõik said tehtud ja sai tehtud korralikult. Ja siis tuli tallinn, siis tuli Tallinn. Tehnikaülikooli ei saanud esimese raksuga sisse, jumala jäi ikka veel nõrk selles suhtes. Siis läksin tööle, korraks olin, tegin normas. Tolleaegne tehnika ime oli siis nagu fotoimpulss lamp, mis fotograafile andis nagu valgust. Mäletan tuli sinna filmima seda Tallinnfilmi kroonikafilmigrupp ja nii sattusin ka mina talifilmi valgustajana ametisse ja Tallinnfilmis ma töötasin üldse kaheksa aastat. Neli nendest siis prožektori tassijana ja, ja neli aastat siis vanemad, vistraatria, lühifilmidirektorina, see andis ka juba siis natuke, õpetas majanduslikku mõtlemist ja rehkendust ja toimetulekut ja mäletan hetkega kroonika toas, kui toa kardin oli alla kukkunud. Istun ja mõtlen, et huvitav, miks keegi ei tule üles panema. Äkki taevas hoidku, et ma saan seda ise teha. Ja vot sealt nagu see kõik, see äratab üles, et pane käe külge, tee midagi ära. Pildist rääkides siis mingi roll on sellel teie elus ka olnud, mis pillil täpselt ja millal? Kuskilt leiti mingi vana, küllaltki räsitud kannel ja kuna Volgas elas legendaarne kandlemeister Aino mahla tegi väga palju huvitavaid pille tema käteviiliga, siis vana pill korda sättimiseks. Tema oli ka minu õpetaja näitas kätte, kuidas asja enam-vähem käib. Ja kuna ta juhtis kandleansamblit ja kandlemängijaid, siis kandlemängija minust nagu saigi. Johan kui ma õigesti aru saan, siis sa ei ole oma isa pillipingu näinud. Kas sul on sellest kahju ka, et sa ei ole näinud isa pillimängu, seda? On näinud ja kuulnud, kui ta mängib minu pilli peal mõned üksikud korrad, äkki räägime sellest ka, kuidas Johan siia ilma tuligi, kas te mäletate seda päeva või aed? Jüri? Jah, see on omaette, aga las ta nüüd olla, see on nii. Nii erutav sündmus. Ikka poeku tuleb korrata ka sel ajal ja mina ei ole ühtegi oma last lapse sünni juures olnud. Aeg oli selline, see aeg oli tabuned. Kas said lehvitada kuskilt alt, kaugelt? Maja aknad, nägid, prouad siis oli ime. Mina mäletan, kuidas me käisime papsiga siis, kui mu õde sündis tammust neli aastat noorem, siis käisime sealsamas Pelgulinna sünnitusmaja parklas lehvitamas emal, emal, Jagnadel. Miks Johannes? Nimi on Johanna. See on austusavaldus minu isale ehk Joani vanaisa, keda kumbki ei ole näinud, missugune ta oli poisi Klettina, kuidas tal läksid esimesed eluaastad. Joon oli väga rahulik, väga mõistlik ja selline soe ja väga töökas. Mäletan ühte mälupilti, kui minu oma silmade all sai Joan tõsise haava mis on ka praegu näha lõua peal. Ta tuli mulle appi, kui me mere ääres suveelu oli niisugune väike hunnik mere kaldal kus lained käisid peaaegu rõdu alla ja seal sees oli siuke raudahi, mille korsten oli läbi põlenud ja läbi roostetanud. Ja pärast uue korstnavahetust viisin siis nagu eemale seda prügi ja tõsise mehena Jüri raba. Joan rabas omale kohe sellele roostetanud toru kaenlasse. Väikese mehena tuli nagu appi ja läksime siis nagu võitja võtab kõik mõlemad koos ja ja samas nagu ikka laps kukub, ta kukub pepu peale. Üks toru ots jäis vastu maad ja teine ees nagu lõua alla. Teravhambuline plekk lõikas siia väga-väga tõsise haava. Aga nutu nagu sellist ei olnud. Kõvasti kannatas ja oli väga tubli. Sõitsime vest Virtsu tohtri juurde, kes üritas küll siis nagu midagi õmmelda, siis jumal ütles korrektselt äras veenad onu, ära tee mulle palun haiget. Ega seal ei olnud nuttu ja kannatas ka seal ära. Kuigi see ta päästis selle haava pani küll kinni, aga ta pani natuke lohakalt, nii et haav on siiamaani nähtav, aga ta kaunistab meesterahvast. Missugused on Juhan, su esimesed mälupildid, kas seesama konkreetne on sul meeles või? Mitte täies pikkuses ma mäletan seda, toru kaenlas ja seda mereranda, noh seda mereranda mäletan muidugi veel, see on üks läbivaid lapsepõlvepilte, aga kukkumist enam mitte. Ja mäletan. Järgmine pilt on arsti juurest, kes siis mingisuguse vatipulgaga mind mulle ligi kipub. Nii, aga need esimesed mälupildid? Ega neid on ju raske nagu ajaliselt panna, et on midagi kui oma esimesest sõimerühmast, kui me veel elasime mustamäel ja mäletan ka mingit hägusaid pilte sellest kodust. Põhiline pilt hakkas ette tekkima siis, kui me siia kesklinna üle selle pargi kolisime ja ja siin elu lahti läks, sündis õde Maria ja oli vinge äge lapsed lasevad äragi, emast ka mõni lause. Ma ei saa kuidagimoodi mõelda, et ma saaksin olla selline ilma emata ja et meie kodu oleks saanud olla selline hea soe, tav, ilma emata ja kelle tasakaalustav efekt. Kui seda isal ei oleks olnud, siis oleks ta olnud nii üht-teistpidi kaldu, et on niisugune külm kaalutlev mõtleja. Meie peres, kes oskab kõige näriv üldisemas olukorras ikka kõige paremini külma närvi säilitada pingeid maha tõmmata. Ta töökus, visadus, jõud, see kõik on lihtsalt imetlusväärne ja teades temagi, mitte kerget elu tema elukäiku, siis austan, imetlen teda samaväärselt kui isa. Mida sa mäletad enda lapsepõlvest põhiliselt tegemas. Ja tegelikult ma ju alustasin natuke nende enne kooliminekut selle kandlemänguga, et see on olnud alati üks meelistegevusi. Ma ma arvan, et mulle meeldis mingite lihtsate asjade kallal nokitseda. Ma pigem ei olnud. Siuke rahmeldaja tüüp ja hoovide peal kola ja kui, kuivõrd niimoodi pigem omaette või kas omaette või siis niimoodi rahulikumalt nokitseja. Kui seal kasvatamisest räägiti kasvamisest oma kodus, siis kuidas sa isa jama käekirja vaatad? Ma arvan, see oli, kui me õega väiksed olime, klassikaline muster, et isa sõna on karm. Mis maksab, kui üldse midagi püüda pehmendada või niimoodi enda kasuks läbi rääkida, siis see käib ikka ema kaudu ja eks sealt niimoodi koosse tulemus tuleb, aga mõlemaid inimesi teades siis, ega, ega, ega Need põhimõtted olid sama sama nagu raudselt jaa. Ega ma ilmselt ei olnud ka sihukene, väga mässaja, kes nagu meelega otsiks neid asju teha, mida ei tohi ehk siis järelikult ma teadsin, mida tohib, mida ei tohi, mis on ilus ja õige viisakas, mida, mida ei peaks tegema, mis ei oleks noh, kasvõi vetes härrasmehelik. Et inimlik, et see kasvatus ja need piirid, mis ei ole, ei olnud üldsegi ranged, vaid lihtsalt oli nagu kuidagi kokkulepped, kuule, et nii on ju ilusat, oleme, oleme ilusti, et, et see on nagu juhtinud ja kuidagi motiveerinud olemagi. Noh, võib-olla totakalt kõlab aga olema tubli. Sa oled üles kasvanud mingi ajane, vähemalt niimoodi, et kodus on ka vanaema lähedal olnud, kuidas see on mõjutanud sinu lapsepõlve kasvamist? Ma arvan, et väga palju, nagu ma juba enne ütlesin, et sealt need siuksed, juured kuidagi sihukse eestimeelsuse juured, need sinna sinna lähevad. Hiljem võib-olla see muusika sinna kõrvale, see kõik võimendas seda nagu sidet, mis ma tunnen näiteks parimat muusikuna, aga ise ei saa kunagi Lõuna-Eestis elanud ei ole, aga ma tean, et mu vanaema isa seal on ja minu arust see veri voolab. Järelikult ma tunnen geograafilist sidet geograafilist sidet omamata. Tänu sellele Oli tema mingil moel ka näiteks pillimängu juures sinu utsitajaks või läks talle see kordav. Kuidas sa üldse selle kandlenäppimise juurde kõigepealt? Sest sinu juures üks asi, millele ma tegelikult üsna palju olen mõelnud, et ja, ja ei ole võib-olla meelega isa ja ema käest ka küsinud, et kuidas see siis täpselt oli, et tänu vanaemale ja isale, kes kodus ikka rääkisid, kui ilus pill ikka kannel on ikka kõige ilusam, kõlav pill, need vanema sõnad. No ei saa teist nii head pilli kõrvale panna, kui kui on kannel, külakannel rahvakannel. No ja loomulikult Teppo lõõts tuli sinna kõrvale. Nii et ma arvan, et, et jah, et see on nagu väga suur suur põhjus ja kui vanaema ja ma arvan, et tundis ikka head meelt selle üle, et maa kodus neid kandeid alguses seal harjutusi, mis küll ei olnud kohe need külakandade kõlanud ja ei läinud seda kivimaja linnas võib-olla niimoodi kõlama, aga, aga noh, tagantjärgi teades, et kui kolm tema viimaste aastate siin ilmas mina mängisin kõrvaltoas Teppo lõõtsa, siis ehk tal selle üle kaja meil oli. Sa oled ju tegelikult Juhan läbi ja lõhki Tallinna ja Tallinna kesklinna poiss? Jah, võib öelda küll kannel ja lõõts nagu maakate värk rohkem üldse mitte halvas tähenduses. Et kas imelik natukene ei ole, et kas sul tõesti olnud peibutust või, või kiusatust võtta midagi seksikamat kätte, kui mingi maakate kannel või lõõts siin Tallinnas, selleks pidi võimalusi olema iga nurga taga. No ilmselt niimoodi läheb kui linnas nii-öelda makatega üles kasvada. Et, et ei, ei, ma ei tundnud seda ja see, see hetk, millal. Ma imestasin, et ma ei ole küsinud meelega järgi, et kuidas see oli, oligi niimoodi, et enne esimesse klassi minekut aastakese vanemad panid mind siis vanalinna, hariduskolleegiumi muusikakooli mingi ettevalmistusalasse ringi või klassi siis või nii-öelda seal mulle meeldis seal käia, ma väga selle vastu sügavamat nagu tulevikuhuvi ei tundnud, hetkel sobis ja siis mäletan, et üks siis tunnis solfedžo tunnis või midagi sellist me seal tegime. Õpetaja siis küsib, et nii, et nüüd tuleb igalühel öelda pill, mida ta tapma hakata. Ma ei mäleta, kas me olime seda kodus varem rääkinud, arutanud, et mul tuleb seal konkreetselt midagi nii-öelda või ei olnud, aga, aga mõtlesin pigem, et ei olnud. Ja, ja ütlesid siis järjest mul tulevased klassivennad, mõned siiamaani väga head sõbrad seal kitarr ja jälle kitarr ja viiul ja plokkflööt ja mõni klaver ja siis jälle paar kitarr ja veel mõni viiul. Siis minu kvartalis mõtlesin kannel täpselt nagu sa kirjeldasid, et see kõike seda tundubki imelik ja aga et seal koolis oli aasta aina mind alustanud üks Eesti paremaid kandle asjatundjaid, tuule kann. Et oli, oli see nüüd siis saatuse juhus või oli seal midagi, et, et nagu kokku lepitud varem Lassal. Jüri, kas sa isana sellest kogemusest, et paar last olid juba suuremaks sirgunud, oli edaspidi kasu ka, et see esimene või teine kogemus annab kuidagi abi järgmiste lastega tegelemisel. Oi kindlasti, ega see papa olla. No ei ole kerge, ei tea ju kõiki asju ja kuidas olla, mis mõttega, kuid lapsi rohkem on, eks nad omavahel ju vestlevad ja hoiavad ja no meil oli küll nüüd kaks, kaks eks ole, kuna kaks last olid pikka aega minust eemal tulijat uuesti leida. Aga lõpuks võib öelda, et ma olen õnnelik. Mul on väga tublid lapsed. Ja minu vanaduspõlv on väga, väga tore. Kuna see jookseb belli jutust läbi, kas ma tohin küsida, mis tookord selle esimese perega juhtus, mis tõi kaasa selle, et olite esimestest lastest kaua eemal? No meil läks abielu, läks kriisi, võib olla ka see, et minu kunstniku elu oli natuke vabameelsem. See ei olnud vastuvõetav minu esimesel abikaasale tegite möllo. No ühte kui teist ja ja tekkis selline hõõrumine ja kõvade iseloomud kumbki jäänud järele. Ja siis tekkisid juba solvumised. Ja mitte just viha, aga siis juba kui ikkagi väärikust juba hakatakse nagu alla tõmbama, siis läks asi läks karidele. Ja see tähendas, et ta ei suhelnud esimese perega mõnda aega. Sest noh, lastega ikkagi üritasin ja nii palju nagu lubati, aga siis tekkis ka temal juba uus uus mees kõrvale. Ja minu esimene abikaasa põgenes ära koos lastega Soome kaudu Rootsi siit riigist kui sellisest. Ja kui natukenegi oli niuke vaba hetk juba ja ja siis Soome kaudu Rootsi. Ja sinna nad jäid. Sa pidid olema, sest 180.-te lõpp või kuskil seal jah. Pidi olema vaimselt keeruline aeg. Jah, ja kuna ka lapsee hoiti minust, siis nii eemale, et ma ei kuulnud neist mitte midagi. Ja kui ma hiljem juba olen küsinud, et miks sa nii tegid siis põhjenduseks toodi see, et ta nagu pelgas suhelda maha jäänud isaga, et ei saa äkki Roosi kodakondsus, see sellega toodi nagu ohvriks kõik. Aga hiljem ikkagi jah, me saime kontakti. Ja mäletan, et ka kadunud ema ehk Joani vanaema siis sõitsime Rootsi sai tehtud, lavastavad niimoodi, et me saime, kus, siis nagu kuningalossi õuel. Kui on see vahtkonna vahetus siis tulid, ilmusid siis need välja ka lapsed ja eksproua ja sai ema nägi ka veel lapsi, kui palju seal aastaid vahel võis olla? No ikka tublisti. Seitse, kaheksa ja vähe vähemalt vähemalt. Mäletan Rootsist, Rootsi sõitval, mäletan isegi seda väga hästi. Mälupildid on mul Sigresse Robist enne, enne veel mäletan, et olen vist istunud, istunud papsi autos, kuskil, oodanud teda, kui ta käis midagi kokku saamas nendega, et, et aga, aga siis see Rootsis käik oli, oli tõesti ägedalt lavastatud ja üllatas kõiki, et, et justkui lavastatud tähendabki kuidagi siis ei lepita teadmata et mis seal, mis seal taga oli, lihtsalt, et vanaema ei tea, nagu just seda sõna kasutasid, et et ega me ka ei teadnud ja, ja aga noh, loomulikult teadsime Sigreste Rubist. Ja oli tore näha. Ma kujutleda Ta isa jaoks seda emotsionaalset seisundit. Just see enne see ootamine, igatsus ja eemalolek lastest ja see oli jah, päris ränk. Eks Neid ränki hetki on elus ikka veel olnud ja. Räägime Juhanist ja marjast. Õde ja vend on pigem sarnased ikkagi ühe pere lapsed või näete te neis põhimõtteliselt ka midagi väga erinevad? Nad on mõlemad hästi soojad, inimesed kaasas, lugupidavad Maria tegeleb ju nüüd tantsuga, mitte ainult rahvatantsuga. Kuigi rahvatantsu esimene. Mäletan pilti, kui paluti minna talle vastu minul talle järele, kui ta lõpetab oma tantsutunnid ansamblis Lee. Ta oli siis nelja aastane harjutusele all, vanemaid ei lubatud läbi hakkama, siis nagu piilusin, nägin tantsuks, oli nagu sisse kuulus, kaerajaan. Tantsivad ja mina vaatan, et pagan võtaks, minu tütar tantsib topelt kiiremini. Nemad käivad ja nii see oli, see pilt on mul siiamaani meeles. Ja kui siis lõpetab siis gümnaasiumi. Ta lõpetas kuldmedaliga. Ja küsin, et mida sa lähed nüüd õppima temaatilist koreograafiat. Kastsin, kulla lapsed, kas selleks on vaja lõpetada kool kuldmedaliga? See on nagu rohkem peategevus. Ja sa lähed nüüd harjutama ala, kus põhiliselt töötavad jalad. Itsitab sulle vastavat paps, pole midagi matemaatikat, mida ma midagi oskan, hästi jõuan ma alati õppida, kui vaja. Ja läks ja lõpetas ka cum laude. Kultuuriala Tallinna Ülikoolis. Täiendas ennast New Yorgis. Aasta veel väga kuulsas limoonia akadeemias juba moderntantsualal. Ja nüüd on juba sama ansambli kunstiline juht, kus ta nelja-aastasena siis topelt kiiresti tantsis Kareani. Ringiga tagasi vahepeal ka sellest rahvatantsumaailmas sedasi. No see on samas samasugune näide, et et jah, et marja ju võttis oli Maido Saarele see, kes kellele Maido tundis, et on paslik ja saab usaldada selle tema loodud ansambli, nii et see on ikka väga kõva sõna. Ja jällegi, Jüri kuulates ma pean seda küsima, et kas mulle ainult tundub niimoodi nagu eespool seal alguses kusagil ka Juhani näide majandusõpingutega või ärijuhtimise õpingutega. Et teil kusagil sisimas ikkagi on väga kas just kriipinud, aga märku andnud tunne, et lapsed peavad olema oma toimetamistega jalad väga maa peal, et see tants ja muusika, see kõik on justkui tore. Aga see ei ole see, millega elus võiks hästi hakkama saada, et teil on ikka väga majanduslik mõtlemine. Mulle tundub No võib-olla see, et on ise elatud, küllaltki rasket elu ja ma tean, mis on tühi kõht ja kui tahad midagi nagu saada. Mäletan ka oma esimest kella suvi läbi koolipoisina tuli teha tööd lammutada vööri ja puhastada vanu telliseid, eks ole, need näpud villis. Ja lõpuks siis kui olid nii noored rahadega poodi nagu ei usaldatud ja kella läks osta minu õde, vanem õde tuli tagasi poest naiste kella. Vot suvi läbi tööd ja siis pettumus ja siis olid pisarad või midagi muud. No ei noh, pettumus muidugi oli, aga eks need kell on nüüd juba elu jooksul nii palju. Holmasena kõik on 10 aastat tagasi tehtud. Aga eks see ikkagi tahad, et lastel läheks elu elus hästi ja ei peaks nagu väga hädas olema, peaasi, et tuleb toime ja sa saad nagu väärikalt elada tsooniga, riie seljas ja saad lubada omale ka midagi meele jaoks ja silmarõõmu ja ja kõrvadele midagi head ja näed maailma ja saad kultuurist, rõõmusta kunstist osa. Ja sellepärast oli küsimus ja aga tütrega oli just küsimus selles, et kuna noh, tõesti lõpetada kuldmedaliga ja minna ala peale, kust, nagu see kuldmedal ei ole nii oma sellist väärat Dust raiskamine. Nojah, aga ole midagi, kõik läks hästi ja ei ole veel rohkem proovinud küll kedagi nagu õieti suunatud küsimuste haaval ja aga tõesti palusin, et ole hea, et kui saadet ole abiks Kui isa meenutab aegu ja need olid siis vanasti natukene teistmoodi kui praegu, aga ikkagi. Kas sina oma tegelikult ju pillimängu jaoks mõeldud kätega oled teeninud esimesed isiklikud? Kroonid mõnda muud tööd tehes kui pillimäng. Vist oli ta enne need kroonid, mida sai teenitud muru niitmisega, seal susi õue peal. Suviti, kui ma veel ei mänginud pilli, aga, aga võib-olla võib-olla samas paari aasta vahemikku jäävad esimesed pilliga teenitud kroonid. Et ei saa ikkagi pani siis kogu perekonna hotelli hoovil ja ruumides tööle. No ikka muidugi, oleme sinna kõik panustanud, aga, aga kui on olnud ikkagi noh, mingi sealt ei ole kunagi tulnud mingisugust sooja kohta. Kunagi endaga sisemist võitlust olete pidanud teemal, kas ma rikun lapse ära? Rico kogu aeg, sa pead pidevalt meeles olema. Aga ma võin öelda, et ma ei ole vist kedagi nagu ülearu hellitanud. Materiaalses mõttes. Kõik on pidanud ikka olema tubli, vaid tegema välja teenima. Kui pikk süütenöör isal on? Juhan? Oleneb jah, oleneb, millega võrrelda või kellega, aga niimoodi enda tunnetuse järgi, et selleks, et teda endast ikkagi välja saada. Ei saa ju olla terve elu läinud mööda, nii et seda pole olnud. Ja loomulikult pigem lühike. Siin ei ole vaja nagu pikalt-pikalt seda susida või neid kokku hõõruda, seda suitsu hakkaks kõigepealt tulema ja mida midagi kann, siis raiskad oma raha ära. Rublaajal ma sain juba selle õppetunni, et raha raiskamise ma ei mäleta, kui oli siis mingisuguseid kopikat ja antud taskuraha, mille ma siis läksin. Jällegi üle tänava olnud turisti poe alla, kus sai kohvikutes mänguautomaatidega mängida, mängisin lihtsalt kõik maha 35 rutsi. Ja siis sain pahandada ja ma ei mäleta peale seda, et mul oleks nagu olnud see, et ma oleksin mõtlematult oma raha ära kulutanud niimoodi, et mul seda ei oleks olnud. Ma vaatan siis isa otsa, et ikka sedasama süütenööri küsimusega, et ei ole niisugust kohta, kus pannakse närvid proovile laste poolt. Oi, eks neid ikka on, ikka on, aga me oleme kõik asjad nagu suht teistmoodi lahendanud ja mis see tähendab, mul ei olnud, ei ole olnud probleemi sellega, hirm on see, et pillimehed pagan võtaks, selle käib ju Gazasse, napsuvõtmine pannakse lauda, pitsataja läheb palju, on läinud toredaid inimesi viinakuradi ohvriks. Ma isegi olen võtnud napsu, aga ma olen alati seda noh mõistusega teinud. Ja ma alati ütlen ka, et mulle meeldib olla purjus. Olen aastas kaks korda purjus jaaniõhtul ja siis, kui muinastuletöö kohe meeldib, ma tean, ma olen ette valmistanud. Et minuga ei juhtu midagi, eks ole, et ma tean kindlas kohas kindlas seltskonnas ja et ma ei häbista ennast enda väärikust. Ja samuti ka sigaretiga ja nii edasi, et Johaniga oli väike, ebameeldiv lugu, olid poisid, paganad, spordipäevade ajal kuskil ründasid Pirita metsas, jäid vahele seljakotis õllepurgid kamba peale ja Johani kott seljakotis. Selle lahendasime lihtsalt, ma tõin koju, tõin õlle. Ütlesime, istume vastamisi, hakkame koos jooma. Pead vot selle portsu ära jooma ja arvestusega, et noh, et äkki poisil hakkab paha ja et asi muutub vastikuks ja kuule lugu oli nii, et minul hakkas tulema ninast välja ja kaatsena Joareni raudne meest pärast ütleb küll, tulevad natuke imelik olnud, aga aga ju tal ikkagi mõjus see lugu ja ei ole mul muret olnud. Ja olen rääkinud ka seda, et vaata, jooned, kui sa kõnnid ringi, kui sa oled laval, sind vaatavad paljud, jäetakse meelde, kui sina käidud halvast, eks ole, napsutatavaid uigud, eks ole. See on ju häbi. Sa teed oma margi täis sellega sa oled teiste silmade all, sa pead sellega arvestama, olema eeskuju. Ja ma tunnetan, et sellest on olnud nagu abi. Jutukokkuvõttes oma lastele mõtlete ja vaadata neid, siis seda on rahul. Silm särab. Ainult rõõm ja hea olla. Annaks veel päevi et näeks, kui lastel läheb hästi ja kasvavad lapselapsed. Elurõõm. Väga tore oli neid lugusid kuulata. Ausõna, suur-suur, aitäh, Johan, et sa tulid ja võtsid isa kaasa. Aitäh tulemast ülisuur, tänu kutsumast. Mainin veel nii palju, et raadiomaja on ju naabermaja kunagi elu jooksul siin palju käidud kunagi filmimehena vanas raadiomajas küll. Ja ka siin majas käinud, käidud, esinemas ja haridus, on hea öelda, et näed, poiss võttis mind kaasa. Olge terved. Kõik need saate nimi on käbi ei kuku kuulajatele ka, aitäh, et olite meiega nädala pärast jälle, mina olen Sten Teppan, kõike head. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Jüri ja Juhan Uppin iga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused lasteaia, nende vanemad.