Tere kuulajatele, see on vikerraadio ning algab põlvkondadevahelisi sidemeid läbisaamist uuriv saade. Käbi ei kuku. Külalised viivad meid mõtetes Setumaale. Perekonnanimi Vabarna kõlab tuttavalt, mitte ainult seal ja on justkui sünonüümiks seto pärimuskultuurile muusikale, laulule, tantsule, mida Maret Vabarna on aidanud üleval hoida aastakümneid. Tema kolmest lapsest üks tütar Jane on juba olnud ülemsootska kaks ja kuuldavasti oodatakse, et setude kuninga asemikuks astub ühel päeval ka poeg Jalmar. Aga esialgu seda veel ei juhtu, sest Jalmaril ja Trad Attack-il on käsil maailma vallutamine. Jutud Setumaast ja Zetodest, vanematest ja kasvatamisest tudest ja pihtimisest on teie päralt, küsib Sten Teppan. Käbi ei kuku. Maret tere tulemast vikerraadiosse. Tere rese ning Jalmar näha samuti. Maret Jalmar on teie kõige noorem laps, neid on kokku kolm. Jalmaril on ees vend ja õde, kes on kaksikud nimedega Jane ja Janar just ning ma ei saa sissejuhatuseks jätta küsimata, viidates kõikide eesnimede algusele. Kas on puhas juhus, et nad algavad joti ja, aga, või seal on mingi oma selline skeem taga, miks nii? Ei no omal ajal me ikka mõtlesime selle peale, et kuna nende isa Jüri hakkab J tähega, siis võiks ju olla. Kunagi viskasime natukene nalja. Viis Vabarna väikest tuleb Pulvised siis kaks last oleks jäänud siis nagu M tähega, et minu eesnime järgi just, aga neid, kuna neid ei tulnud ja siis pean ma leppima, et minu lapsed on kõik tähe pealt. Pidin üldse muidu sündima tüdrukuks, eks ole. See oli praegu niisama naljaks öeldud. Ei no see mingisugune jutt levis v perekonna seespidiselt Jaanika saama, aga näed hoopis sündis. Ikkagi poiss ja see on jumala tõsilugu ja täpselt nii ongi ja lugu sellised ootused enda arvates tüdrukut ja nooli, lapsi planeerisime, siis oli ikkagi see välja juba mõeldud, et keda me tahame. Ja nimi oli ka juba välja mõeldud, Jaanika ja noot, aga esimesed, milline pommuudis kohe saate alguses. Aga see, et kaks esimestele kaksikutena tulite, kuivõrd suur šokk või üldse mitte, see oli ühele noorele emale. See ei olnud mitte ainult minule ja mehele ja see oli ka arstidele ja kõigile tegid suured silmad pähe, küsiti kohe, et mitu põlve tagasi teil neid kaksikuid oli ja keegi ei mäletanud neid ja siis. No kõik vanaemad panid ikka pead tööle ja siis mõtlesin, Kvist oli mingi seitse põlve tagasi, midagi ikka oli ja, ja isa ainult ohkas, õhkas ja ütles, et sa oled ikka mul vilja, kas tütar ja eksmees oli ka juba selles eas, et võiks juba lapsi rohkem olla? Vanasti sünnitati varem, et nüüd on peale 30 ja kõik teevad enne karjääri ära ja, ja teenivad raha ja ostavad majad ja autod ja siis hakatakse laste peale mõtlema. Aga nõukaajal oli ikka niimoodi. Optimaalne sünnib Ta ja pidi olema nii 20 25 selle vahepeal siis on lapsed terved ja tugevad ja ei ole hädasid ja ja nii me siis planeerisime. Muide, kumb vanem on Jane või Janar? Janar on vanem jama põlema ja mõni mõni sekund. Aga siin alguses võiks ära mainida kohe, kus nad praegu on, millega tegelevad. Janar on praegu Tallinnas oma perega temale, tema poeg käib teises klassis juba, Ruben ja Jane on Värskas. Temal on kolm tütart. Tee, Leenu ja toora ja kõik oma eludega väga rahul. Ma loodan vähemalt noh, mulle ei ole keegi kurtnud, et mingid probleemid või ja ei paista ka, et kõik on hästi. No teades, kui oluline teile on seto kultuur ja pärimus, siis ma arvan, tema jaoks on ikka päris suur töövõit see, et vähemalt üks lastest on püsivalt kogu aeg kohal, seal eesti nurgas. Jane töötab kultuurikeskuse juhatajana saal ja siis tal on. No nad on juba sündinud niimoodi folkloori sees, kuna mina ise laulsin sellel ajal, kui lapsed juba olid olemas, et ma olen nagu oma ema kõrvalt ja vanasti hästi palju lauldi, et oma ema kõrvalt õppinud laule nagu tegema ja, ja siis hiljem kuldad Sauga kooris. Oli, on vaja alati teha neid sõnu ja, ja, ja laulda hästi palju ja kui nagu 30 aastat olen siis seda selle Leelose siseolnud siis paratamatult. Ta olid ka lapsed, kogu aeg riburadapidi tulid sinna kaasa ja ja nad on kõik kolm olnud laste lauluansamblis. Laanet, Sirk. Et setomaal ei saa ilma seto leelo Ta kuidagi. Jalmar, kas kohalikud sedasama seto rahvas, on see tänapäeval aktsepteeritav, et lapsed lähevad kodukandist mujale, mulle tundub eemalt vaadates see teie kogukonna asi niivõrd oluline ja suur ja ja võib-olla kusagil inimestel on hinges selline kibedus ka natukene, et ei ole enam nii palju lapsi ringi jooksmas, kes vabalt seto keelt kõnelevad ja selle kõigega tuleb justkui pusida, et teid ei käsitleta reeturitena, kes on läinud mujale maailma avastama ja et sa ei elagi püsivalt kusagil seal eesti nurgas. No ma loodan, et mitte, ma arvan, see on kindlasti üks elu loomulik osa ka, et lõpu lõppude lõpuks kui sa oled sellisest väiksest kohast pärit, siis just nimelt väiksest kohast pärit inimestel tunduvad olevat sellised suuremad unistused ja ja nende juba selline esimene unistus on võib-olla siis kolida kuskile suuremasse kohta ja ma arvan, et et see protsent üldse, kes nii-öelda jääb setomaale või noh, nii-öelda, et ei lähegi ära, võib-olla õpib kuskil. Et see tegelikult on ikkagi väga väike, et neid, kes on aktiivselt oma kuidagi peretraditsioone edasikandmist, tegelikult meil on ikkagi väga vähe, aga kui ma mõtlen kasvõi oma tutvusringkonna peale siiski ka enamus minu ajal, kes tegelesid ka seto koori laulmisega, tütarlapsed, kõik ikkagi kõik on kastunud tatart, kus aga üks asi on neil kindlasti ühine seto nii-öelda hing ja hingestatud ei ole küll mitte üheltki minu tuttavalt, kellega me koos oleme seto leelost laulnud või käinud koos ansamblis. Mitte ühelgi ei ole kuhugi kadunud. Minu arust see on kõige olulisem samamoodi mull. Et mind juba siin mõned vanemad setod ütlevad, et millal ma Sootskaks kandideerin ja siis ma mõtlesin, et ütle neile alati, et mul on üks reegel, et kui ma Sootkaks kandideerinud, siis ma pean nii-öelda setomaal ikkagi alaliselt ka elama. Et ma tahaks, et ma tahaksite kunagi juhtuks. Ma ei tea veel, millal juhtub, praegu veel ei juhtu seda, ma võin öelda, et nad peavad ikkagi natuke kannatama, et mul on, noh, aga, aga samas ma ütlen, et ma elan siin Tartus igapäevaselt reisinud mööda maailma ringi, olen kohtunud Zetodega New Yorgis, olen kohtunud setode austajatega Jaapanis, eks ole, et seal on. Kokkuvõttes on ikkagi selline nii-öelda äratundmisrõõm igal pool olnud ja seda juhtub Eestis praktiliselt noh, võiks öelda absoluutselt igas kohas alati. Et seda on nagu tore näha, et, et kõik, kes ikkagi sealt pärit on või siis seda, seda verd kannavad, siis keegi ei ole unustanud seda ja võib-olla mingi aeg, kui see ajaloos meil on olnud niimoodi, et et see tooks olemine oli nii-öelda tabu. Et eks sellest ajast jäi ka kindlasti suur kadu peretraditsioone alal hoidvasse mõttemaailma või mõtteviisi. Aga õnneks tänasel hetkel ja juba ma arvan, viimased 15 20 mailis võib-olla rohkem aastat on see jälle kõik okei ja normaalne, et inimesed julgevad tunnistada või öelda, et, et neil on juured setomaale. Kui Jalmar ütleb siin, et setuks olemine oli tabu siis Maret, võib-olla ta oma poolt laiendatega natukene seda mõtet, et mis asjaoludel, kuidas nii läks või mida see tähendas? Paar aastat tagasi, siis kui seto folk kolmandal päeval lõpetas Värskast Dreskis matkaga siis üks naine rääkis mulle sellise hämmastava loo. Nad kolisid sisemaale Eestimaale ja Nad ei julgenud öelda, et nad on setod. See oli, ma kuulasin seda teda täiesti suure hämminguga, kuidas nii, aga setod olid ju põlatud ja arendas ja siis juttu natuke veel edasi ja ütles, et tõepoolest, et nad ei julgenud isegi oma naabritega, kes olid ka setod, teadsid neid naabrid, aga nad ei julgenud isegi läbi käia. Ja kunagi väga-väga mitu aastat tagasi seto kongressi kõnepuldist. Üks mees ütles, et ma olen töötanud 20 aastat Tallinnas ja mitte keegi ei teadnud, et tema seto on. Ta ei ole julanud seda öelda, aga siin ma tunnistan, et ma olen seto. Selline tahtmine oli teda natuke tomatitega loopida, et ära setomaal tule sellist juttu üldse ajama. Et ma tõesti ei olnud kuulnud, et inimesed nagu ise põdesid ikka täiega ei, ei julgenud ütelda. Mina räägin pidevalt valesti ju. Aga ma ei ole kunagi olnud seda meelt, et ma ei julge tunnistada, et ma, seto olen juba ammu-ammu muidugi. Enne kooli ma ju ei osanud üldse eesti keelt tegelikult. Et ma olen kogu aeg rääkinud valesti vahepeal nyyd lause lõpus, et nii-öelda valesti ja setokeelseid sõnu vahele ja ja nüüd, Ma olen nii põhimõtteline, et mind ei morjenda üldse, Ma seto inimesega linnas, ükskõik poes või tänava peal kokku saades hakkan rääkima bee. Mul üks klassiõde ütles selle peale, kui ma küsisin ta käest, et sul miis mütsik, no kuidas sa siis kõneleb. Ja siis ta vastas, lihtsaled nakai, mina uma kiilt murduma, ma kõnele uma keele. Ja see oli nii tore, et noh, mina ei hakka nagu oma keeltele selle pärast nagu painutama, et ma räägin ikka omas setu keeles. Aga see esimene lause, mis oli su mees mõtisk? Ma mõtlesin ja mõtlesin ja no mitte hinnangul mitte metsik, aga, aga lihtsalt setod kutsusid eestlasi mütsikuteks. Mütsik, kas tänapäeval on selle sõna nüüd Juhkna öeldakse ja sama mõte ja meile üteldi nii kui polguvernik või nagu poole usuline või polguvernik. Otsik tähendab seda, et setu. Sama nagu suhkna põhimõttelt sama moodi, et et Steni kohta võiks setu ei ole. Et sa oled nagu Tsahkna, kui sa oled setomaa asjad nagu noh, nii-öelda mujalt tulnud inimene, et mitte öelda immigrant. Kihnus kehtivad täpselt sama reeglid, öeldakse, motsikuteks kutsutakse neid, kes on tulnud Kihnu Kihnu nii-öelda ja ja peole, aga ei ole kihlased nende kohta öeldakse, et ega ma ei ole ka 100 prossa kindel praegu selles, et et miks siis Zetasid põlati sellepärast et osalt on see Venemaal või, või mis see põhiasi oli. Vaata setod olid rohkem nagu võib-olla loodusrahvas Eestimaal juba olid perekonnanimed ja setomaal kutsuti siis isanime järgi. Et ma oleks nagu sissemmeni Maret olnud, et kui mu isa nimi oli, seni on, setomaal olid sellised nimed, mis kirikus ristimisel anti ja tuli valida siis kolme nime vahel ja nimed olid päris venepärased Nonikolaid ja keda kutsuti siis koolja või? Ja matrioona oli näiteks minu vanaema nimi ja Aleksandra oli minu ema nimi. Et sellised venepärased nimed, aga setomaal see kooliharidus tuli ju hiljem. Ja siis, kui eestimaal kunagi saadeti, lähetati neid õpetajaid setomaale, siis nendele maksti kas 35 või 30 protsenti suuremat palka, et nad õpetaks seto lapsi hurda raamatutest võib ju kõike lugeda. Et ega need seto lapsed nii väga ei allunud sellele koolitarkusele. Sellega metslased hiljal üldi kooli ei saanud ju varem kooli tulla, enne kui kartulipõld oli puhas ja ja kari oli metsast juba koju aetud ja et kunagi oktoobris nii Mich pärast mihklipäeva teeme põllutööd ära, küll siis lats kuulile, et ja kevadel oli samamoodi, et kui oli vaja juba hakata siis koduseid töid tegema, seal vilja külvama ja, ja mõned enam ei jõudnudki kooli, et seda kooliharidust oli raskem võib-olla anda ja sellepärast oligi see tehti hakatiivse seda vahet nagu tegema. Aga seto inimesed olid jälle noh, loomingulised, et eestlased ei taibanud seda ära, et võib-olla kui võtta nüüd Anne Vabarna loomingutki, et kui inimene ei oska kirjutada, ei oska lugeda, aga ta Tal on peas 250000 värssi, võis laulda jah, tunde ja tunde. Et tegelikult oli sellised hästi loomevõimelised inimesed ja, ja võib-olla neil ei olnudki vaja seda kooliharidust väga palju. Rehkendamine tühine rehkendamine seal, et rahaga ringi käia, see sai selgeks ja, ja ju öeldi ju, et kui seto sündis, siis juut nuttis ja seto rahvas ei ole tegelikult kunagi loll olnud, et nad on ikka targad inimesed ükskõik, tänapäevalgi vaadatud Ta siis nad on tulnud ju läbi paksust ja vedelast ja oma. Kõik oma identiteet on neil elus. Ma arvan, et kui me läheme ajas nüüd 60 aastat tagasi umbes ja te mõtlete oma lapsepõlvekodu peale praegu siis mis lõhnad, mis hääled, mis olukorrad teil silme ees läbi jooksma hakkavad, mis teile meelde tuleb? Tunded kui vahepeal mõne unenäo näen, siis need unenäod on alati tee sellest lapsepõlvest lapsepõlvekodu see maja, see ümbrus, et ma olen alati unena unenägudes, seal. Ja hämmastav, ma ei ole kunagi näinud, et seda maja, kus ma praegu elan ja, ja ka seda maja, mis siis vanemad ehitasid. Aga ma olen näinud oma unenägudes olnud kogu aeg selles vanas vanaema vanaisa majas, kus me elasime. Elu oli väga tore. Noh, ema-isa olid ikka põllu peal tööl ja pärast siis riigitööl ja et vanaema oli see, kes siis oli kodus selline kubjas ütles, et et mida siis keegi peab tegema, kuhu keegi peab minema. Ootas lapsi, saatis lapsi, et kui oli vaja välja minna kuhugi tööle või, või, või talvel siis kuhugi mäe peale või, või siis ta oli alati see, kes võttis meid vastu, vaatas ära, millised riided on, kas kindad on kuivad, märjad vanaema oli ka see, kes kasvatas rohkem. Kõik tööjõu vanasti tehti käsitsi ja emal-isal oli hästi palju tööd ikka. Et heinaniitmise, et need olid, et kui kolme lehma peeti, siis tuli ju tohutu heinamaa, niit, Sa oled pidevalt, olid nad niidu peal ja ja kusagil ära pärast oli seal sovhoosi noorkari ja lüpsilehmad ja ema ma mäletan, oli lüpsilaudas, oli tööl 16 lehmale, käsitsilüps ta, see oli ikka väga suur töö. Ma tahtsin oma küla sõbrannaga siis paremini kooli minna, aga minu häda oli see, et koolis õpetati ju eesti keeles ja siis mina ei osanud kuueaastaselt veel sõnagi eesti keelt. Rääkisin vanaemaga ema ja isaga ikka seto keele. Et see oli üks suur häda, siis aasta aega nähti minuga vaeva seal. Et ma õpiks kirjakeeles siis rääkima. No ega ma praegugi väga palju väga hästi kirjakeeles ei räägi, kuna noh, maal me omavahel omavanustega suhtleme ikkagi seto keeles, et väga palju peab ennast kontrollima, et inimesed saaksid aru, et ma olen ka koolis käinud ja oskan ikka eesti keel. Kui palju teid omal ajal seal ühe katuse all oli? No meid oli kuus minuga, kas enda mina ja vanaema ja isa ja ema ja meil oli seal vanas majas oli talvel kasutada siis kaks tuba ja köök ja suvel oli siis veel üks suur tuba, umbes nii suur, kui need kaks tuba talvel siis kokku, et köeti suure vene ahjuga, külmad ilmad talvel olid, vahepeal oli kolm nädalat oli külmapüha, siis me praktiliselt elasime seal ahju peal. Et seal oli nii mõnus olla. 62. aastal, kui meil elekter sisse pandi, siis tuli täiesti pidu, osteti ka televiisor ja no mis siis viga külmapüha pidada ja ja, ja siis me seal käisime siis all salaja keldris ja tõime neid vekitud õunu endale üles ja ükskord ema pahandas, mäletan ta 16 tühja purki qigorjes ahju pealt sõive siis seal nii salaja need keegi nagu isa-ema, nagu ei pannud üldse tähele, kuidas, kuidas need lapsed seal toimetasid õunu, vekitud õunu, minu linna tädi tuli maale ja, ja siis õpetas emale, kuidas tuleb õunu kida. No tähendab, õunad tuli ära puhastada, lõigata siis sektoriteks, kas siis neljaks kuueks ja siis pandi need lihtsalt puru kunagi ammusel ajal, nagu siis, kui mina veel päris noor olin, ei olnud sellist ka meist, et linnast tulid ikka uued suunad, uued tuuled, tädi käis ja siis õpetas emale Kaajale. Vaat linnas prouad teevad niimoodi. Ja siis muretseti hästi palju neid klaaspurk. Ja see kaanetamine ja see tegemine käis ikka niimoodi, et pärast Keller oli ikka täis neid ja lastel oli hea võtta, muidu tavaliselt olid, pööningule viidi meil õunad, sügisel kaeti sinna tekkide ja kaltsude alla ära ja kui ka üle 30 kraadi oli külma mitu nädalat, siis pärast tulime sealt need õunad alla ja nad olid lihtsalt külmunud. Aga keldrisse ei saanud ju õunu hoida, sest seal olid juurikad. Kas teie mäletate elu elektrita? Ikka mäletan, koolilastel, kui oli siin oktoobris suur torm, siis koolilastele ütlesin, et näete, nüüd olid, oli tore ju, hullud, nii igav oli isand televiisorit vaadata, ega midagi arvutis ei saanud olla ja mõtlesin, aga mina ju elasin elektrita. Kuidas nii? Vaata telekat ei olnud siis mõtlesin, ei olnud meil telekat, ei olnud ka arvuteid ja meil oli petrooleumilampe. Et kui ma 57. aastal sündisin 62. saime me elektrikülas külas teise perena, et see oli väga-väga hästi, isegi ma mäletan seda aega väga hästi. Mida üks perekond tegi siis koos, kui ei olnud töökohustusi, kõik said kodus olla ja tõesti sepp, petrooleumi põleb, mujalt valgust ei tule, et mul lihtsalt enda jaoks tundub selline, noh, mõnes mõttes niisugune romantiline olukord, kus võib-olla kaks või kolm päeva oleks päris tore olla, ma ei tea, kas kaks-kolm aastat, aga mõni päev võiks täitsa tore oled, mis siis, mis siis ühe maja seinte vahel toimub? No seal tuimus ikka päris palju asju, et kuigi meil oli kaks tuba, siis talvel pandi ühte seal, kus vanaema elas, ühes toas, sinna pandi siis kangasteljed kindlasti üles ja no see oli lõbu laialt, lastel tallati seal nagu klaveri neid pedaale. Vanaema ju pidevalt ketras, aga see voki vuri ja see ratas tegi igasuguseid hääli, kui sinna toppida siis vahele siis kas oma oma sõrme või, või siis mingit puupulka või see oli selline muusika, vision kõrvus, kõlab seniajani, et, et vajame hästi palju ketras ja Kraasis seda villa me ka olime natukene nagu abis ja igasuguseid lugusid räägiti ja siis siis kui akude peal saime endale raadio, vaat see oli juba teine elu. Aga minu noorem vend oli hästi selline remondihuviline juba juba päris väiksena ta neid raadioid teagi, kolm raadiot. Ta vist lõhkus küll niimoodi ära, et lambid ja kõik olid välja kistud ja aga kes oskas neid parandada, isa läks lihtsalt ostis uue raadio. Kuidas ta sinna kapi otsa sai, raadi oli tegelikult riidekapi otsas ja keegi ei märganud, et mida ta seal selle raadio taga tegijad, kaklus, neid lampe välja ühel hetkel, kui keegi avastas, et Mart on kapi otsas, imestasid, kuidas nii väike poiss ja sinna sai. Siis oli juba raadio ära lammutatud ja. See vist on olukord, mis iseenesest loob väga tugeva eeldused, lapsed kaasatakse kõikidesse tegevustesse, kaasa arvatud kohustuste täitmine ja mingit kindlat konkreetset, neile jõukohased tööd. Et eks teil kodus oli võimalik üldse reageerida millelegi. Ma ei viitsi. Mina ei mäleta, et oleks selline asi kõnepruugis olnud üldse. Et ma mäletan seda, et ma ei käinud koolis Malin, vast viieaastane, kui emal oli selg väga haige ja siis ta õpetas mind põrandat pesema. Meil oli täiesti laudpõrand, puhas naturaalne, ei olnud mingit värvi peale. Ma mäletan väga, väga selgelt, kuidas ema õpetas mind seda pesema. Ise oli ta seal Leso pääl pikali ja valutas oma selga oli soe ja soojendas seal ja õpetas mind laud lauahaaval siis seda põrandat märjaks tegema, siis nuustikuga nühkima. Meil ei ole selliseid osi anostikud soost järve äärest korjati osjasid või osjuv selliseni hein hästi kare hein ja sellega siis Nehiti seda põrandad ja siis tuli loputada ja siis tuli kuivatada, et kui oli kitsamad lauad, siis ema lubas siis kaks põrandalauda märjaks ja no kuna ma olin nii väike, siis, siis töö oli suhteliselt keeruline minu jaoks. Aga siis, kui ta oli oma oma õpetusega lõpule jõudnud ja mina selle põranda ikka korralikult ära sain pestud siis sellest päevast peale jäi kõik koristust ja põrandapesud minu teha. Ja siis oligi see aeg, kui ma hakkasin protesteerivad, ma nägin külas, kellelgi oli värvitud põrand, mida väga-väga lihtne oli pesta. Siis ma nõudsin ka muidugi, et tuleb ära värvida, et värvime põrandad ära, miks meie ei värvi, aga hiljem oligi nii. Värvitud põrand ei olnud üldse nii, nii mõnus. Seal juba palja jalaga ennast hästi ei tundnud. Kui te mõtlete vanematele ja ka vanaemale, siis kelle mõjude enda puhul kõige olulisemaks või märkimisväärsemaks peate? Meil oli ju isapoolse isapoolne, vanaema elas meiega, aga emapoolne vanaema elas ju teises küla otsas ja vanaisa ka. Et ma ei eelistaks ühte teisele, et nad olid kõik sellised kasvatajad, õpetajad, suunanäitajad, et kui ma läksin, siis teise vanaema poole, seda tuli ju nädalas ikka väga mitu korda teha, sest meil oli osa põllumaad, oli ju seal ja siis alati käisime teise vanaema poolt ka toast läbi ja ja vanaema siis alati küsis meie järgi, mis, mis keegi teeb ja pidi aru andma ja ja midagi ema alati saatis, võib olla teisele vanaemale ja vanaema ikka õpetas vanaisa samamoodi. Et vanaisast mulle on meelde jäänud, et ta oli ääretult korralik, võib öelda, et täiesti selline pedant, et tema oli puude meestade tallutas seal saapaid, ta parandas kõik tööriistad ära, ta tegi seal meile köögivilja kasvatamiseks hästi palju, selliseid lavaraame ja kõik, kõik ta ise oskas teha ja tal olid need tööriistad kolit täpselt niimoodi, et naelad olid ka suuruse järgi, olite topsides ja tööriistad olid seina peal niimoodi, et seal ei tohtinud miski puude olla, siis oli kohe pahandus majas. Mis on praegu siis minu vanemal vennal ka samamoodi, et kui ma sinna garaazi lähe, siis vaata, oh, oo jaa ja pidi olema ka niimoodi, ta oli justkui selle vanaisalt võtnud siis või et et vennanaine ikka ütleb, et kui mõni laps midagi ära vinna pea kuhugi laokile jätta, siis on kohe kuri karjas, et kus see asi Ma ei tea, kas te ise oskate seda hinnata või kõrvalt märgata, aga kas teie olete ka mõne konkreetse omaduse või tegutsemise viisi võtnud kaasa kas vanematelt või siis vanavanematelt, mida te kindlasti teete kellegi moodi? Mul täna sõbranna ütles just, et sina elad väga palju teiste elu. Et teiste eludele nagu kaasa, et üldiselt terve kõik seto inimesed Olid ju sellised muretsejad ja kaasatundlikud ja abistajad, abivalmid ja nõuandjad ja võib-olla ma olen nendelt no vot selle, et kui viga näed laita, siis tule ja aita, et tihti tuleb käed külge panna sinna, kuhu kuhu parasjagu kõige rohkem vaja on. Et tuleb nagu aidata ligimest panustada ühiskondlikult. Ma isegi ei tea, et noh, et mul oleks nüüd mingisugune selline Sirge siht. Võtmed garaažis igatahes on segamini ja, ja see on, igatahes ei olnud. Ema mure lahendada ehk et kui meiega rahalist midagi leidnud, siis on täpselt 200 meetrit külast allapoole. Oled onu garaažis, kus kõik on. Kõik on sirge ja tead, et see 13 võti on seal olemas. Ei noh, muidugi palju muid asju ka segamini, et et mina praegu elangi sellist elu, et uimul muude tegemiste kõrvalt koristamiseks aega jääb, siis on väga hea. Aga kui ei jää, siis ma lükk, kan, lükkan kogu aeg natukene edasi kõiki asju, et kui on midagi tähtsat, mul on, mul on tähtsuse järjekorras, et mis on, mis asjad põlevad, selle, see tuleb ära lahendada. Palju asju on setomaal teha ja kunagi isegi sündis see lugu siis, kui minu vanem poeg oli. Kooli ajal ma teagi, mitmendas klassis pidid mingid töö tegema ja mind kunagi kodus ei olnud ja siis oli ikka vaja ikka ühte ja teist ja kolmandat asja ikka kusagil teha ja hästi palju ringides käia ja koos käia, nii et ma mäletan, üks reedene päeva gene ainult oli mul nagu vaba õhtupoolik, et kui ma kusagil kodus kodust väljas ei käinud. Ja siis vanem poeg siis ütles. Mis ema sa oled, Me tuleme koju, tuba on külm, süüa ei ole, mis ema sa oled ja siis siis oligi, sündiski see lugu, see kirvesuppi lugu veel, mida siis mingi vend laulis kaavistada, eks ole. Kõik laulsid. Ja vanasti need setode bändipoisid, käisid ju sealt laane sirgust läbi ja nende emad tegelesid ka hästi palju ikka. See oli veel kosja lauluviisi peale, et ma ütli ju ma ei mäele. Ei ole, sa tegid seal, mina vend laulis, siis ta laulis seda kosja laulupeole ja laulsin seda räpivormi. Maid Ljuma imalemis imase küll olla ta reeglina ta Ladza ilma Ruvalda imatel anna elale oppi viil hilja tulla, vara näed nüüd ilma pääl, kui teie siis pani paja tuule leiannaksiruga kiitma uva köögis pliidimann veid oiga viitma kuni kuni preisi pliidil otse kuuris kirve kallal oma värsket liha. Ma arvan ma küll teie usse vallal Tulgikas mulle kallale ikas kõva pere, mis tema võidel gara kare uma karja kaitsta, et kontsert ka mõtlema ka Narvast ilma kirvestki suppi teinud. Nublu pojalt ja nublu on see legendaarne seal meie pere lugu, võiks öelda, Wen laulis seda natuke ja nii-öelda noh, tegime selle ümber kunagi. See sündis selle põhjal ka, et meil olid kanad. Seda küll jah. Et meil selline kuure, mis praegu on täiesti trendikas, jälle, et ma olen juba kaks aastat mõelnud, et peaks kalad värskasse endale kanad võtma. Paljud kasvatavad viis kala oma pere jaoks ja aitavad seal siblide. Aga selle Janari tsitaadi ma tahaks ikkagi korraks veel mängu tagasi tuua, et see praegu kõlab naljakalt, aga kas oligi niimoodi pool naljaga ikka mõeldud või selles on kübekene, niisugust dramaatikat ka sees? Noh, see tuligi, see lugu tuligi selle pealt ju, et lapsed ei olnud rahul, et ema käis kogu aeg kodunt ära ju küla tantsima minna, külaleva laulma minna, siis oli vaja lilleseaderingi minna, siis ma ei, ma isegi ei mäleta, kuhu kõik igale poole vaja oli minna ja lapsed olid kurvad ja kui ma tagantjärele ma olen kogu aeg selle peale mõelnud, et minu milline minu enda lapsepõlv oli, meil oli vanaema kodus, ma mäletan, et me siis mehega uni unistasime, et meil oleks üks vanem inimene, kes teeks söögi ja ja võtaks täpselt samamoodi lapsed koolist vastu, et et teeks nendele. Ma ei tea elamise soojaks ja supi soojaks ja aga aga ei olnud, ei olnud, tuli ise hakkama saada ja aga õnneks on sellepärast jälle väga tragid ja tublid lapsed. Käsu Jalmar on sul endal isiklik emotsioon just nende juttudega seoses, mida ema praegu räägib, et kus küll oli vaja kogu aeg käia ja lapsed pidid siis justkui omal käel hakkama saama, et see tunne on sulle tuttav või et tuled jälle koju. Kedagi ei ole. Tead, ma kuulan neid jutte ja mul on nii hea meel, et me siia saatesse tulime. Et kuulda seda, mida ema lapsepõlv värskendada, seda tema nägemast ja kogu seda pilti mul endal täpselt samamoodi, sest ma tean täpselt, kuidas, kuidas see võis olla. Aga ma arvan, mina isegi, ma Jelkusingi rohkem nagu venna ja õe sabas ka vist selles mõttes, et et kui hommikul oli vaja, kui mina hakkasin koolis käima, siis ma olin alati aeglane inimene peres ja ja ei olnud see, et ema tuli. Et ema oli andnud käsu vennale õele siis minu üle pidid vahti pidama ja nii-öelda vasta näppe sain ma vennalt, kui juustusai veel söömata oli, et ruttu vaja kooli minna, muidu jääb jälle hiljaks. Vanemad vend ja õde juba ülikooli läksid siis ja siis olin mina nii-öelda üksinda kodus ja ma ei mäletagi, kas ma muretsesin selle pärast, sest et mulle meeldis niisugune vabadusristist ka, et külmkapi leidsid üles, said hakkama ja noh, minu teismeeas oli pop-pop, selline element igas köögis oli mikrouuni. Et uskumatu, et ma ikkagi suureks kasvanud mikrouunis juustusaia ja viinereid soojendades. Et ise hakkama saamine ei olnud minu jaoks kindlasti probleem. Meie pere selline ei olnud selline, kes, kes tohutult või ma ei tea, võib-olla see tuleb kas siis ajaloost või siis tuleb lihtsalt tegusatest inimestest või sellisest teistsugusest nagu mõttest perekonnamõttest, et meil ei olnud niisugune, et kell kuus õhtul on õhtusöök ja ja et kõik söövad, meil oli alati noh, ikkagi suhteliselt keskuses, kuidas jumal juhatas, võib-olla tulid kojusõit, kui said, tegid, läksid sinna, et kõik oli natukene pilla-palla selles mõttes ja samal ajal mõtlesin, et miks küll meie perekonnas ei ole nii. Aga meie perekonnas on teised traditsioonid, nii et ma arvan, et ega see ei teinud meie perekondade bla halvemaks kellegi teise perekonnast, kuigi teisme eas need mõtted peas ikka ketrasidet. Aga rääkides perekonnast ja perekonnanimest, siis vist seal teie kandis ikka vägevamat perekonnanime, kui Vabarna on väga raske leida. Kui palju sul endal on esivanematega kokkupuuteid olnud? Aus vastus on vist, et ei ole peale selle, et, et ma mäletan tema ema ema, siis Alexandra olevat häid pontšikuid teinud, olen, oli nii, või on see nagu mingisugune selline müüt, mida ma näen, jube häid pontšikuid, aga ma ei suuda seda maitset meenutades. See oli. Ma ei tea, palju ma siis olin, kolm, neli. Viis, heal juhul ja Jana, Jane ja Janar, kui hakkavad rääkima vanaemast, siis on see pontsiku jutt tuleb kohe oma vanaema suri ära, kui Jalmar neljane neljane, et 91. aastal ta suri ära ja isa suri mul kolm aastat hiljem. Et vanaema ootas alati lapsi ja tal oli, kui teadis, et me läheme siis Tal oli alati kausitäis pontšikuid tehtud. Ruben olid Janariga kunagi minu juurde ja siis paraja Ponzikud ei olegi veel valmis või et peaks ikka juba oleva pontšikuid valmis. Aga eks ole, on oma nii-öelda firmaroog Rubenile minu vennalapsele, siis need on kohupiimapannkoogid ehk sõnnik. Ja, ja ta armastab väga riisiputru. Et meil on vanaemadega ära jagadused, need hõrgutavad asjad, mida siis vanaemad teevad. Ja vanaemast mul on ainult teine mälestus ka, kui me sõitsime võrridega minu vennal ja siis minu ema, vanemal vennal, tema pojal olid vurrid ja meil juhtus võrri õnnetus, see oleks olnud täiesti reaalne, et oleks koos selle onupojaga mõlemad surma saanud. Ma valisin onupoja võrri, sest et onupoeg Heiki ja minu vend Janar otsustasid, et me sõidame järve äärde võidu. Janar valis tee, mis ma teadsin, et on pikem ja Heigi oli kiirem võrk ja ta teemisel läheb siis ma teadsin, ma jõuan enne ujuma, kui ma lähen Heigiga hüppasin siseid Ki pakikale sõitsime ja vanasti siis kui veel nii-öelda võsavõsad olid, võsad, ei olnud veel põllumaadeks kõike ära tehtud, siis see järv oli täpselt seal, seal oli nii-öelda suur võsa ees ja selle võsa tagant tuli veo. No ma ei tea, kas seal on mingi 53, oli vanasti vist kas 53 või midagi sellist, eks ole, suur veoauto. Heiki vaatas kummaltki poolt, temal veel võrril veel sidur ka töötas, eks ole. See sidur on üldse võrride puhul väga selline, ütleme, kaduv nähtus olnud, et ikka lükatakse käima, pannakse seni kuni maha vaja hüpata, aga temal oli täitsa tiivad ja kõik toimis siduriga lasi vaikselt, sõidab koha pealt minema. Õnneks olid vurrid nii vaesed oma jõujõudluse poolest. 70 auto, selle suure kujutad ette veoauto, sõitsime tagarattasse sisse. Et oleksime nagu sekund varem hakanud startima, oleksid tagalat all olnud, sest et see autosed nurga vänt pole kunagi pidama saanud, mina lendasin sealt. Ma ei tea, kuidas ma lendasin, aga mul endal siin igatahes maha niimoodi, et mul olidki jalad vist natuke marraskil ja siis noh, ujumisest ei tulnud välja, sõideti koju tagasi ja siis ma mäletan mingeid hägusaid pilte, kuidas vanaema sidus mind. Aga ma ei tea, kas see marli oli tollel ajal. Mulle meeldis üldse väiksena, absoluutselt iga päev rattaga kuskilt kännust üle sõites kukkudes meeldis alati minna koju ja panna plaastrid jalgade peale, et võib-olla see marlieli lihtsalt selline petukaup, et vanaema näitas, et näed, et seome jalad kinni, siis läheb valu üle. Et noh, nagu mina ka praegu oma pojaga, kui poeg jälle kuskile vastu seina otsustab joosta, siis me lähme viskame valu ühest konkreetsest aknast välja. Et võib-olla see oli ka mingisugune käik, aga ma mäletan väga hästi Leso peal seal ja ilmselt nutsin kõvasti, aga aga niimoodi see järve äärde sõit lõppes ja, ja see on mul see teine pilt vanaemast ja rohkem ma ausalt öeldes ei emapoolsest siis ei mäleta ja isapoolsest, kust tuleb siis suguvõsavabad Vabarna ja anne seto lauluema siis tema poolsetega ei mäleta ka väga palju lugusid, ma mäletan, me käisime seal vist. Aga ei olnud sellist suuremat kokkupuudet jah, et selles mõttes mul mul on alati olnud väga kahju sellest, et juba juba teismelist saadik ma olen ikkagi nagu olnud, mul on olnud kahju sellest, et mul ei ole vanavanemaid nii-öelda kuidagi kõrval, et kui ma vaatan enda ja, ja kaaslasi, siis kõik, kellega mina läbi elanud ja ilmselt kes läheb vanaema juurde ja siis ma mõtlesin, et nii tore, aga, aga ma, ma olen jällegi leidnud, et selles mõttes läbimatu sõprade, kelle vanavanemate juures on käinud ja kellega ma olen näinud seda, mida tähendab vanavanaema ja vanavanaisa. Räägi veel lapist venna ja õega vanusevahe, mis ta on siis seitse, seitse aastat. Sa tõid vist päris mängukaaslasteks teha ei saanud, eks neil pidid juba omad huvid olema. Tegid nad midagi põnevat sinuga, nagu ikka väikeste lastega vahel tehakse eksperimente. Ja tehakse meie küla, kus me elame Värskas, kus on siis nii-öelda vanematekodu siis see nagu orus ja siis seal nagu mägi ja siis nad lasid mind lapsevankriga niimoodi mäest alla, nalja, vilõks, mõndagi see seletab nii mõndagi. See oli sellel ajal, kui, kui ma olin nii-öelda siis veel ikkagi vist täitsa väike. Et vend ja õde olid ikkagi kuidagi ka aktiivsed tundusid ja ma mäletan, et nad olid, neil oli väga tore klass, näiteks kui mina kooli läksin, siis nende klassis oli hästi palju selliseid lahedaid poisse ja ma ma ei mäletagi ausalt öeldes väga palju teisi klasse mõnda klassi veel, kui sa olid minu onupojad, aga nende klass oli erakordselt kuidagi silmapaistev just minu jaoks, ilmselt sellepärast, et Ma jäin neile kuidagipidi kogu aeg jalgu ja Janari väikevenna eksale, tehti jälle, löödi vastu kõrvu või tehti midagi sellist. Aga ma mäletan, et kui ma olin ikkagi, ma olin ka väga aktiivne, sportlik, ikkagi väga varasest saadik, et ma sõitsin Värskas, eks ole. Isa oli ka suusatamise rajooni meister ja ega meid kedagi jäetud, puutumata suusatamisest ja ja siis ikka nende klassiga sai tihtipeale koos sporti tehtud ja kui ma hakkasin kasvama kasvama, ma olen siiamaani lühike, panin selles mõttes kasvama, et mängi juba sinnapoole, kooli peale hakkasin murdma, siis mäletan, rääkisime kossu mängima korvpalli siis ja, ja niimoodi vahetundides olid korvpalli sellised välkvõistlused, mitte mitte nagu päriselt üksteise meeskonna vastu, vaid visati nii-öelda neid. Kas siis vabaviskeid seal oli meie gümnaasiumi Värska Gümnaasiumi koolis oli kaks suurt korvi ja neli, kes praktiliselt kogu koolile oli tegevus olemas ja ma mäletan, kuidas ma järjest neid tema klassivendi seal välja viskasin, sest et mul olid kuidagi need vabavisked nii käpas ja suured poisid imestasid, et mingisugune väike pätakas tuleb, võtab palli ja viskab sisse jälle ja plussis, kõik, mingisugused klassikokkutulekud minu arust Janari Jane tihtipeale vedasid oma klassi meie juurde kuni selleni välja, et ka ülikoolis, kui nemad juba käisid ülikoolis, siis toodi oma kursust sinna, mul oli alati väga põnev ja ma tean neid inimesi siiamaani, mis on selle asja võib-olla kõige suurem väärtus? Mingis mõttes on nende nii-öelda sõbrad ka minu sõbrad ja selle üle on küll väga hea meel. Ma ei taha teid üksteise vastu kuidagi välja mängida, aga ütle, kas niimoodi kõrvalt vaadates kaksikutel on oma eriline side, millest ma olen väga palju kuulnud. Ma ei tea, mis, mis varem oli, aga ma ütleks praegu, et mina saan nendega eraldi paremini läbi, kui nemad omavahel või vähemasti suhtleme kuidagi niimoodi kohati seal on isegi mingit sellist hõõrumist, sest et nemad on kogu aeg pidanud jagama sünnipäevi. Kogu aeg on, tal on nii-öelda üks ja sama ja ja ongi see, et ma vahepeal olen mina see vahendaja roll. Et Janar ütleb mulle, et kuule, ma tahaks pidada oma sünnipäeva, sealt riskis võib-olla minu küünis näiteks, eks ole. Ja, ja siis ma kuulen paari nädala pärast. Jane küsib minu käest, kuule, Janar, plaanisime seal sinu juures siis mul on selline tunne, et kas ma peaks nüüd ütlema, et mis ma nüüd ütlema praktiliselt, kas, kas ta peaks ka kuidagi, äkki räägite omavahel lihtsalt et praegusel ajal on see pigem niimoodi? Tundub, et kuna mina pendeldab ikkagi mõlema koha vahelt päris jõudsalt Tallinna vahetame, näen venda väga tihti ja, ja selles mõttes õde ka ikkagi. Me oleme pigem ikkagi üks. Ikkagi väiksena kaalud nad suhteliselt salati ikkagi. Hästi, kas ema kinnitab seda ja mõtlen praegu selle jutu peale, et, et Jane ja Janari vahe on palju pikem ja nad näevad tõesti palju harvemini ja kuna nad on isegi mõned Janari sõbrad, ei teadnud, tal on kaksikõde, selline naljakas, aga see ei olegi väga välja paista, sest üks pikk ja teine lühem ja ükse on no ikkagi meessoost, teine naissoost ja, ja praegu küll ei ütle, et need kaks inimest oleks kaksikud. Ei, kas Jalmar sai nautida lapsena seal väikese poisina pesamunastaatust? No eks ta ikka sai külje, ma sain isalt-emalt õelt vennalt. Valimiga korralik vedama ja, ja, aga, aga ma arvan, et mulle anti kõik andeks. Kõik need lollused, mis ma lapsepõlves korraldanud olen ja kuhu uitama läinud ja õe-venna minust üheksanda klassi lõpetamise asemel otsustanud oma küla sõpradega minna hoopis randa pärast selle eest tohutud, nii-öelda uut ja vana, näinud, siis, siis selles mõttes ma olen ikkagi väga õnnelik, et me veel. Ja meie tegelikult see väike küla kogukondmisel Värska lähedale nagu tekkis, tänu sellele jagati välja krundid ja ehitasime sinna siis oma maja ja siis sinna ehitas selle tollel ajal sovhoos, ehitas veel mitu maja. Ja siis tuli veel selliseid noori inimesi, kes hakkasid köida, naabritel oli kolm poega, minu vennal oli kolm poega. Siis sinu klassivend Raulia, René ja pidevalt oli üks selline külapoiste ja tüdrukute mäng, terve küla lapsed tulid siis meie aia taha, tolmupilv oli pidevalt üleval mõisalt pesuga kuivatada, korralikult ja aknaid lahti teha. Et pallimäng käis hommikust õhtuni ja see võrridega sõitmine mäest üles mäest alla kogu aeg käiseks ralli ja need, need korvpallivisked ja ma ei tea, mis Kula mängud ja mängiti seda Milgut ja päti pidevalt ja luuremäng ja. Hommikust õhtuni, kui oli ka vaba päev, siis lapsed elasid õues. Nüüd lähed, vaatad, et Raska peale juhtub pühapäeval või laupäeval vaba päev, ühtegi last ei näe hingelist ei näe. Et kus need lapsed on, et nüüd on hoopis teine elu ja see nutielu ja kõigile on 157 mängu ja. Aga meil oli tõesti super superlapse veel selles osas, mis puudutas külaelu. Et mäletan, et hommikuks piisas ühest veega immutatud saiast, mille peale läks suhkur ja välja oli minek, eks ole, ja ma olen isegi mäletan neid päevi, kui ma läksin, niimoodi koputasin, et Raul, kas sa oled üleval juba, et saaks minna sõitsi või, või sihvkad mängima, see oli uskumatult mängud, mis sihvka on see, kui sul on pulk ja üks lühike pulk seal mitu staadiumi, esimene vise on see, et sa kaevad maasse sellise pikuti augu, paned seal lühikese, pulgasin augu peale ja siis nii-öelda nagu kuidas öelda, tõmbad ja viskad seal õhku ja siis vastas, vastasvõistkonnas peab inimene ta kinni püüab õhust, siis ta on, kohe saad, saab tema punkti. Aga siis põhimõtteliselt on see, et tema peab siis selle lühikese pulga mitmete visetega sulle sinna auku tagasi viskama. Ja siis järgmine lüke on see, kui sa hoiad seda pisikest pulka käes, virutad suure pulgaga selle käest nii-öelda lendu, noh, põhimõtteliselt nagu pesapallimeetod natukene, aga lihtsalt sa pead lõpuks selle jah, sinna siis auku saama ja see oli, ma arvan, selle lemmikmängija maha peakski uuesti soojendada kuidagi tundes tundub siiamaani väga põnev mäng. Aga ma ei lase sellel teemal minna, mida sa põgusalt siin juba mainisid siis minu lemmik osa siin saates ikkagi loetleda üles mõned vanad patud. Et sinu söakuse ja julguse piires sa kindlasti mäletad tee meile seda rõõmu, mis on suuremad jamad millest sa oled kuidagi siis sattunud või segatud olnud oma lapsepõlves? Kõige suurem selline lollus, mis ma arvan, ma olen elu jooksul teinud, on see, et kuna mu isa pidas kioskit siis me ikkagi panime päris palju, noh, nii-öelda varastasime varastasime esmalt mingeid üllatusmune. Ja, ja tegelikult see kasvas lapsepõlves ikka selleni välja, et ma teinekord näppasin ikkagi isa ema rahakotist ka kümneka ja teinekord suuremaidki summasid, ma sain selle kõige eest ikkagi piisavalt hästi karistatud ka. Kuidas vahele jäid? Noh, selles mõttes, et sellel ei olnud mingit suuremat tagamõtet kui see, et voodi osta hästi palju turbo nätse. Mai tea Domino küpsiseid ja minna sõpradega kuskile metsa ja lihtsalt nosida lihtsalt nosida ja saad aru, ma mõtlen selle peale, mis, mis jumal mind sundis selliseid tegusid tegema. Ja siis ma, ma olen jäänud ka reaalselt sõna otseses mõttes peidukas nii-öelda ligidalt lesind, vaadanud taevas sõpradega ja siis näinud, kuidas vist isa või vend tulija avastased kommipaberid on ümberringi, siis küsitakse, kust said, eks ole, noh ja siis tuleb välja ja siis lähed koju ja siis vastav karistus määrati alati ka. See oli kindlasti üks selline minu, ma arvan, traagika, mille mu vanemad pidid läbi elama, aga, aga see selles mõttes ei tea, kas nad ise nagu said mingi hetk aru või millest see probleem üldse tuli, et kuidas see mul välja ravis, kuidas see nagu läks ära nii-öelda, et et võib-olla sellest, et isa just hakkas suhtuma sellesse, lapsel võiks võib-olla rohkem taskuraha või nii, et ma isegi ei mäleta, kas meil oli mingi kindel taskuraha minu arust ei olnud minu arust meil ei olnud midagi meil kodus kolm õuna ja mine kooli ja tuleb tagasi, et võib-olla võib-olla seal oli mingisugune mingisugune võistlus mingite teiste lastega samal ajal, aga ausalt öeldes, ega ma ei mäleta, aga mul on nagu hea meel, et et selles mõttes mul ei ole ka viga midagi, et ma peaks tunnistama või varjama midagi sellest, et see oli üks üks nendest pettustest sellega kaasa siis loomulikult see, et ma olin alati kuskile ära. Et tihtipeale oli see, et õhtul kuuled ülaküla Julm. Kui sa oled naabripoisi maja taga, metsas, teed mingit, ma ei tea mingit pättidel ja noh, okei sellega ära rääkida siis juba kuna isa pidas kioskit, siis ikkagi ütleme, et kiosk oli väike ja ladu oli väike, siis tihti oli ka ikkagi köögis kapi peal olid priimapakid ja ma mäletan, et väga klassikaline versioon Meie lollustest oli see, et Jalmar võttis priimapaki, näppas ülevalt kapi otsast, võttis kolm õuna ja läks naabripoisi hundi Pauliga tema maja taha metsa ja otsustas, et nii nüüd teeme suitsu ja suitsu, tegime meie niimoodi, et meie arvasime, et kopsutõmbamine tähendab allaneelamist. Et me panime suitsu põlema, üritasime sealt nii-öelda kuidagi poksida mingi mahvi välja meelasimisel alla, niimoodi. Kes siis puhkasime välja, igast suitsesid, tegime V3 mahvi ja iga iga paki peale sõime nagu ühe õunaga või noh, iga suitsu peale ühe õuna, siis siis ema ei arvaks, et me tegime Priivad, mitte et selle lõhn on mingi kilomeetritega uhkust tunda. Ja, ja niimoodi noh, see oligi see, et me pidimegi metsas aega veetma, pidimegi, seal onne ehitama ja möllama ja kuniks nii-öelda see vahepeal käisime veel niimoodi, et enne kojuminekut igaks juhuks käime naabri juures kirsiraksus ka. Et jumala pärast see hais ei jõuaks meiega koju. Et selline oli väga klassikaline, selline kadumispoliitika ja tihtipeale vedas õhtuni välja ja minu arust oli neid kutsungit küll ja veel. Mäletan ühte ühte sellist momenti, kus suitsetamisest tekkis meil ka väike kurikuulus, nimelt suured poisid tulid minu juurde. Meie lehele hoovi peale, Jalmar Need on suitsu. Et sellest olid ikkagi kuulujutud, et meil on kodus kapi otsas on lõpmatu hulk Primo Wake sirustel diiler. Nojah, ma ei mäleta, ma ei mäleta, kas ja mitu korda ma seda tegin, aga ma mäletan seda küsimist ja siis äkki äkki siis ma saingi aru, et veits midagi liiale läinud, aga ma ei tea. Näiteks ema oskab selle kohta midagi öelda. Mäletad sa üldse ära, äkki ma olen nii 30 aastat suutnud varjata suutnud täiesti oled jah, suud praegu Su ammuli ja ma täitsa uskumatu, ma tean, et vanemad lapsed küll proovisid ära, aga mis on, see proovimine peabki toimuma väga-väga õigel ajal või väga varajasest noorusest. Et hiljem ei tekiks sisu, et ei ole Janaris saanud suitsumeestega jänest, et talle on küll sõjaväes, kelle õpetatud ja ja said oma saidi oma proovi seal ära proovitud ja mina sain aru. Minust suitsumeest ei saa, noh selles mõttes, et räägi ruttu siia vahele, et veel minu klassivennad ka mitu tükiga tegid ja käidi küll ma käisin ka proovimas ja noh, selles mõttes olen ka midagi ei ole teha elukutsest teinekord ikka mingi peo käigus võib-olla ise keeratud tubakaga pläru teinud, mis seal salata, aga ma mäletan, et see hetk, kui ma saan aru, et minust ikka suitsumeeste saali see, kui, kui tuli selline nats nagu polarais sorbitilt ja me läksime, ma võtsin seda alati kaasa, sest et see sellega koos nätsu närides suitsetamine tundus nagu okei. Aga, aga see sai lõpu sel hetkel main oma sõbra ja pinginaabri, Jaama küla, poisi Rauliga kalal ja ma üritasin siis õngel ussi siis konksu otsas uut ussi panna konksu otsa ja samal ajal popsutasin ühte sigaretti ja siis viskasin selle õnge vette. Kus see, kus ta, kus ta majanduskurk on siis ma saan aru, et main oma suitsuga oma õnge jõhvi läbi põletanud. Okei, et jäta järele, see ei ole, sa oled ikka nii koba. Lahind vahid nagu loll võtnud, kus ta läks, küsib sõbra käest ka. Täitsa uskumatu lugu. Aga ma tean seda lugu küll, kui Jalmar selle varguseloo üles tunnistas. Et kuna lapsed käisid käepühapäevakoolis pühapäeviti oli siis preestriproua tegi nendele lastele, kes tahtsid pühapäevakooli ja õpetati seal ikooni, maalimist ja mingit käsitööd ja ja siis noh, seda jumala sõna jagati ka mingil määral ja meie isa palvet õpetati ja nad ikka oskasid. Ja siis nad käisid ka mingitel püha ajal kirikus ja Jalmar kunagi ütles, et me lähme armulauale, kõik läksid siis armulauale ja ja said seda Kristuse ihu ja veini ja, aga enne oli vaja pattu kahetseda. Patukahetsusest tuli siis Jalmar tagasi ja disja mõtlesin, et miks sa tõttad, ma tunnistasin üles kõik, mis sul tunnistada oli, minu meelest oli ta nii musterlaps, et mina ei teadnud midagi, tal oleks midagi üles tunnistanud ja siis pinnisin vini siin ja siis ta ütles, et mõtlesin, et ma olen varastanud. Ja siis see oligi seesama lugu, võlla. Et ma täitsa imestasin tookord, et huvitav, huvitav, mida ta siis nüüd, mille pärast ta nuttis, aga noh, ega seal ei pinni ju keegi seal lihtsalt. On võimalus sul hinge pealt oma patud ära rääkida ja kõik antakse andeks. Et nooruse, sellised lollused antakse kõik andeks, kui nad ei lõpe nii katastroofiliselt, et mõned lollused lihtsalt lõppevad kellelegi surmaga või vigastustega või et vaja on alati ikka enne mõelda, kui hakata siis midagi jubedat lugu seal korda saatma. Vette ei maksa hüpata tundmatus kohas, mitte kunagi. Missugune teil kodus karistuspoliitika oli? Kui üleastumine oli mingi probleem, siis kuidas teie moodi lahendati lastega? Vitsahirm ikka oli, et Jalmar vist ei ole saanud, aga Jane ja olen saanud. Oled sa ikka toimitsa kellelegi eest, võib-olla selle isa, võib-olla see oli, ma ei mäleta, kes on, sinu käest sain, aga aga mäletan kindlalt, ma sain ja see asja eest alati teha, see ei olnud kunagi niisama, aga see oli vanasti, see oli täiesti normaalne nähtus. Et tuli ikka väga suur lollus ära teha, siis kui oli vaja karistada. Ma mäletan millegipärast ma ükskord saatsin jälle Janari, et metsavitsa järele selle ajaga muidugi läheb ju kõik see süda, mis enne oli ääreni täis ääreni tühjaks tüki aja pärast, kui nad tagasi tulid, siis ütlesid, et juba andsid, karistasid ära teineteist, et nad võtsid siis metsa ääres vitsa ja siis sopsisid siis eile rüüste ära ja siis emal ei ole seda töö tegemist. Mina ei tea, kas ma oleks, ma ei oleks kindlasti andnud, aga aga Mul on olnud küll Jalmari peale paar korda väga. Ma olen väga masenduses olnud või mul on ikka süda hingepõhjani täis olnud küll, et aga see oli juba siis, kui asi oli muusikakoolis, siis ma kasutasin tema peal küll sellist psühhoterrorit. Keda, miks muusikakool on ju rangelt vabatahtlik asi, et mis on seal nii sõltuvat, et üks ema võib endal hing nii täis. Mina ei olnud seelovski või see ema, kes lasi lastele vabatahtlikult nagu otsustada, ikka püüdsin ikka suunata ja, ja leida see õige lahendus. Tema oleks muidugi tulnud oma sõpradega koos muusikakoolist ära ju päevapealt. Et selle pers pärast oli meil ikka paar korralikku tüli. Ja sõbrad tulidki ära. Seitse klassi lõpetas ta hoopiski kahe klassiõega, et üle, et poisid olid kõik kadunud, neil oli 28 last, oli klassis ja võib-olla pooled läksid muusikakooli, aga siis kõik kukkusid robinal. Ma läksin ise sinna tohutu tuhinaga, sain uue ratta, et siis nüüd iga päev rattaga minna, tuhin kestis täpselt natuke aega ja siis läks üle ja siis ma hakkasin poppi tegema. Eks vas, eks me sellepärast tekkis ka vaidlusi ja usaldamatust õpetajatega, et et ma otsustasin, et ma ei lähe tundi ja võib-olla valetasin emale näiteks. Ma sain, meil oli jah, mingi raske periood, see on, ma arvan, päris paljudel sama probleem, et see raske periood, eriti kui usutakse, et head sõbrad lähevad ära ja sina, mis ma käin nüüd edasi. Ei, aga ma ikkagi kuidagi jäin ja praegu nagu võiks öelda, et olen hingepõhjani tänulik, et ikkagi need vaidlused toimusid ja. Mulle endale tundub, et Jalmaril on loomuselt see esineja geen olemas, kas see paistis lapsena juba välja? Musikaalsus on üks asi, aga inimeste ees olemine, see on veel teine asi, et kuidas temaga oli poisikesena. Ja lihtne esineda, ta tahtis muidugi, et see ei olnud tal probleem, ta juba. Ma arvan vist viie aastaselt, kuidas, kui vana sa olid? Me kulda tõugaga tegime siis Ilo õdagut värska seto talumuuseumisse kuna naistel olid kõigil ju lapsed, siis võtsid nad tihtilugu ka proovidesse lapsed kaasa ja lapsed laulsid naistega koos ja ja Jalmar esitas siis seda päiblik, pätslik, tule Velledutselik, seda lugu sai esimest korda mikrofoni käteta ei kartnud. Talle anti lihtsalt mikrofon kätte siis ta natukene viibutusega ja sättis oma parema jala veel ette, võttis sellise staari voosi ja hakkas tulema säält ja, ja päevaloitsu niimoodi, et oligi selline sombune, vihmane. Ta pidi justkui tule jääma, seda vihma ja päikest ei olnud. Ja siis, kui ta selle lauluga sai selle looga lõpp, kuula lõpuni sai, siis oli niimoodi, et korra tuli kohe taevakaarest, läks kohe valgemaks ja, ja tuli natuke päikest näitas. Ja rahvas kohe nagu õhkas ja ohkas, et see oli küll üks selline hästi meelde ja pilt et kõik naised tegid silmad suureks. Jalmar sai jumala hästi kava debüüt, ütleme niimoodi, läks tal ikka väga hästi. See oli ka neid hetki, kus ma tundsin, et miks mina jälle et miks mina pean igal pool tegema laulma, et aga, aga ma pigem olin pigem vist ikka oli niisugune esineja tüüpi ja mitte ainult esineja selles mõttes, et sama kõvasti kui ma tõmbasin muusikasündmusi, tegin ma spordis, eks ole, karjääri omal ajal. Et mulle meeldis ka olla igal pool kõige parem. Ja mul vahepeal, ma arvan, isegi ajas närvi, kui ma ei olnud, et siis kui asjad hakkasid arenema ja näiteks bänd sündis, siis asjad hakkasid liikuma ikkagi väga teiste teiste kiirustega jama, hakkasin veel rohkem tahtma olla, olla väga hea. Ja mis ma arvan, on nagu siiamaani selles mõttes tänini see, see asi on ikkagi järjest keeranud. Kui keegi teine poiss sai mõne tüdrukuga duetti laulda, kellega mina ei saanud, siis eks ma ikka noh, eriti kui tegu oli veel pruudi kandidaatidega siis asi ikka momente, kuid ma tundsin, et oi kui kahju, et oleks mina see õnnelik, kes oleks saanud seda teha hoiat leibeks jõul. Et on, on hetki, kus vist isegi klassiõde ütles, et ärme sind seekord paneb, sind on juba niigi palju olnud, et siis ma vahepeal ikka tundsin ennast ka puudutatuna, et miks, huvitav, kas tõesti, kas ma ei ole siis piisavalt hea? Kuidas Jalmaril nende pruudi kandidaatidega oli, et nüüdseks abielus, kas emal on sellega seoses mingeid mälestusi? Ja ma mäletan, kui Elmar teises klassis siis ta rääkis, ava tema pruut, tema pruutmas sõnalt pruut juba või? Muidugi, ema, ma olen juba teises klassis, saad aru, kas mul ei või siis pruuti olla või see oli küll niimoodi, et välk selgest taevast, no eks need silmarõõmud ike kooli ajal olid ja aga mina ei saanud midagi aru, kui klassiõhtu oli vahepeal vist, äkki oli? Meie pool kodus mingi klassiõhtu siis ma küll ei ei märganud, et oleks kuhugi varjutud kellegagi või. Aga naisidel kodus ei käinud, et võib-olla ma olin liiga äkki nii liiga karm ema või mina ei tea, et neid ei no naised siis, kui ema, isa äralid A ja meie ütleme sellel ajal, kui ikkagi mina teismeline oli, siis see oli minu klassivend kes oli esimene poiss, kes kest tüdrukuga Värska vahel käest kinni. Ja see oli kullazar Martin. Ja meie klassijuhataja tütrega esimese klassijuhata. Ta tütrega, kellega siis kuidagi, et see oli niivõrd ilus, see oli niivõrd ilus, aga see oli nii tundmatu selles mõttes, et käimine kui selline, see väljend tuli meile linnast. Me käisime õpilasfirmaga Tallinnasse õpilasfirmade laadal, ikka räägiti mingist temagi tollega ja käimine, mis asi see on ja siis mõned tüdrukud juba teadsid seda väljendit, et see oli väga võõras, et meil sellist kuidagi meil olid, noh, oligi sellised silmarõõmu stiilis suhted, kuniks tekkis nii-öelda ema ja siis minu onunaine, kes pidasid malevat iga suva igal suvel, vennas, siis ema sünnikodus, kus oli maasikakasvandus, seal, seal mul oli juba, võiks öelda mittelised silma remad, vaid nagu iga malev oli uus pruut Põlvast ja no neid on põlva peal päris palju, malevaid oli palju ja valin perepoeg ja sõitsin autoga, lube ei olnud ja vedasin maasikaid põllult koju. Vedasin tüdrukuid põllult nii-öelda koju, et kõik saaks õigeks ajaks öömaja. Oli niisugune lahe kutt tehtud mees väga tehtud. Mees ja, ja malevlased magasid ju, lakkas jojo, seal oli kõva pidu ja. Mõne lausega tahaks rääkida isast ja isaks olemisest, et vanuses 12 13 sinu jaoks vist isa kodus niimoodi püsivalt ei olnud. Jah, isa viis, sõitis Tallinna vahet kaupa turule ja, ja need nii-öelda käimised hakkasid kujunema järjest pikemaks ja pikemaks, et selles mõttes. Kas sa märkad endal mingisuguseid mõjusid teed sa midagi selle tõttu või jätad sa midagi tegemata, mõeldes just missugune su isa roll sinu jaoks lapsepõlvest siis olnud? Hea oli selles mõttes, et isegi kui ta käis ära, siis ma käisin ka päris tihti tema ka kaasas ja, ja siis, kui ta nii-öelda jäädavalt nii-öelda ära oli, siis ma ikkagi käisin ka piisavalt tihti, et minu jaoks nagu isaisad üldse tollel ajal olid tööinimesed ja, ja laste kasvatamine rohkem emade pärusmaa. Aga selles mõttes isa ei ole mul kuidagipidi nii-öelda vähem mõjutanud. Et selle üle on mul ikkagi hea meel, kui ma midagi kindlasti teistmoodi oma isast teen, on, on ilmselt lihtsalt see, et püüan ikkagi teha niimoodi, et me oleks nii-öelda kogu aeg kodus ja, ja kogu aeg oleks selles mõttes tore ja, ja kandvamad peretraditsioonid, mis puudutavad nii-öelda igapäevaelu. Sa ei ole lasknud enda ja isa vahelisi suhteid sellest segada, et teda mingist hetkest nii-öelda pildil ei olnud. Ei kindlasti mitte, et tegelikult isa ostis mulle mu esimese hea kitarri ja ja ta on alati olnud minu nii-öelda spordi, kuidas öelda toetaja selles mõttes, et ta utsitanud mindi ja ikkagi see, see vundament laoti ikkagi varem ära, et, et see kõik asi juhtuks ja edaspidi ka ja ta on, ma arvan, üks mu suurimaid fänne tänini, kes käib absoluutselt igal kontserdil ja see mingi hetk muidugi ei olnud. Niisiis kui ütleme, ma ei olnud veel ka ütleme ikkagi veel tõestanud seda, et muusikuna võib ära elada ja muusikuna võib hästi elada ja olla. Ja need, et kuniks, kuniks see piir veel ei olnud murtud, siis ta oli ikkagi skeptiline, et kas ikkagi muusika ja et kas ikka see ja aga siis, kui, kui ta sai ka aru, et nüüd vist on asi päris tõsine, et siis ta oli juba selline, kes nagu oli, oli toetav ja oli alati kaasas kõik, mis ma tegin siis, ja ma olen ikkagi nagu isegi, et, et tema isa ei ole koos ikkagi õnnelik, et mul on mõlemad vanemad ja. Ma arvan, et kas te mäletate, kas teil kunagi kodus oli tuleviku planeerimist sel viisil, et mis lastest võiks saada. On teil kunagi olnud pojaga mõttekoht, kuhu minna, mida teha? No ma arvan, et see, et kuhu poole ta nüüd kaldub, see probleem oli mitte mitte minule ainult üksinda, vaid oli ka näiteks tema sportlikku klassijuhataja oli ja ja kõikidel Peko liikmetel, Jalmar oli ju hästi kõvasti, tegi ikka sporti ja et kuhu ta nüüd jääb, et muusika ja sport olid tal täiesti niimoodi võrdselt kaalukausil ja ta ei teadnud isegi ja no mina muidugi kaldusin ikka muusika poole, sest tegelikult selline tippsport? Ta on ikkagi väga, ma arvan, et nagu tervist kahjustav või vähemalt võib-olla vanaduses võib saada mõnele ikka tervist kahjustava, et aga muusika oli mulle rohkem nagu hingelähedane ja ma arvan, et võib-olla ma natukene siis lükkasin teda selle muusika poole, võib olla. Ema, et sa teaksid, muusiku elukutse on vähemalt sama ohtlik kui tippsport. Ainuke vahe on see, et muusika muusikaelukutse võib nii öelda kuni hauani välja kesta. Tippsport üldiselt lõpetatakse varem ära. Kui ma nüüd kuulen muusikat, mõned lähevad kell kaks öösel hakkavad veel mängima oma esimest lugu, siis Mui, mina küll sellel ajal magan täiesti sügavalt, rahulikult. Jah, no muin jällegi rahustada minuga otse, siis on selleks ajaks üldiselt ikkagi läbi. Suur-suur, aitäh, et tulite, rääkima. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Meil olid külas ema Maret Vabarna ja poeg Jalmar Vabarna. Pärituult teile aitäh, aitäh. Ma olen Sten Teppan kuulajatele ka. Suur tänu. Nädala pärast kohtume jälle.