Tere kuulajatele, see on vikerraadio ning algab põlvkondadevahelisi sidemeid läbisaamist uuriv saade. Käbi ei kuku. Külalised viivad meid mõtetes Setumaale. Perekonnanimi Vabarna kõlab tuttavalt, mitte ainult seal ja on justkui sünonüümiks seto pärimuskultuurile muusikale, laulule, tantsule, mida Maret Vabarna on aidanud üleval hoida aastakümneid. Tema kolmest lapsest üks tütar Jane on juba olnud ülemsootska kaks ja kuuldavasti oodatakse, et setude kuninga asemikuks astub ühel päeval ka poeg Jalmar. Aga esialgu seda veel ei juhtu, sest Jalmaril ja Trad Attack-il on käsil maailma vallutamine. Jutud setomaast ja Zetodest, vanematest ja kasvatamisest tudest ja pihtimisest on teie päralt, küsib Sten Teppan. Maret tere tulemast vikerraadiosse. Tere, tere. Ning Jalmar, rõõm näha. Samuti Maret Jalmar on teie kõige noorem laps, nüüd on kokku kolm. Jalmaril on ees vend ja õde, kes on kaksikud nimedega Jane ja Janar just ning ma ei saa sissejuhatuseks jätta küsimata, viidates kõikide eesnimede algusele. Kas on puhas juhus, et nad algavad ja, aga, või seal on mingi oma selline skeem taga, miks nii? Ei no omal ajal me ikka mõtlesime selle peale, et kuna nende isa Jüri hakkab J tähega, siis võiks ju olla. Kunagi viskasime natukene nalja, et viis Vabarna väikest tuleb pull vihjet siis kaks last oleks jäänud siis nagu M tähega, et minu eesnime järgi just, aga neid kuna neid ei tulnud ja siis pean ma leppima, et minu lapsed on kõik tähe pealt. Pidin üldse muidu sündima tüdrukuks, eks ole. See oli praegu niisama naljakas öeldud. Ei no see mingisugune jutt levis või perekonna sees üldse Jaanika saama, aga näed, hoopis sündis ikkagi poiss ja see on jumala tõsilugu. Ja täpselt nii ongi ja lugu, sellised ootused enda arvates tüdrukut ja nooli, lapsi planeerisime, siis oli ikkagi see välja juba mõeldud, et keda me tahame. Ja nimi oli ka juba välja mõeldud, Jaanika ja noot. Aga sa esimesed, milline pommuudis saate alguses. Aga see, et kaks esimeste kaksikutena tulite, kuivõrd suur šokk või üldse mitte, see oli ühele noorele emale. See ei olnud mitte ainult minule ja mehele ja see oli ka arstidele ja kõigile tegid suured silmad pähe, et küsiti kohe, et mitu põlve tagasi teil neid kaksikuid oli ja keegi ei mäletanud neid ja siis. No kõik vanaemad panid ikka pead tööle ja siis mõtlesid, Krist oli mingi seitse põlve tagasi, midagi ikka oli ja, ja isa ainult ohkas, õhkas ja ütles, et sa oled ikka mul viljakastid. Ta arm. Ja eksmees oli ka juba selles eas, et võiks juba lapsi rohkem olla. Vanasti sünnitati varem, et nüüd on peale 30 ja kõik teevad enne karjääri ära ja, ja teenivad raha ja ostavad majad ja autod ja siis hakatakse laste peale mõtlema. Aga nõukaajal oli ikka niimoodi, et optimaalne sünnib Ta ja pidi olema nii 20 25 selle vahepeal, siis on lapsed terved ja tugevad ja ei ole hädasid ja ja nii me siis planeerisime. Muide, kumb vanem on Jane või Janar? Janar on vanem jama põlema ja mõni mõni sekund. Aga siin alguses võiks ära mainida kohe, kus nad praegu on, millega tegelevad. Janar on praegu Tallinnas oma perega temale, tema poeg käib teises klassis juba. Ruben ja Jane on Värskas. Temal on kolm tütart. Anete, Leenu ja toora. No teades, kui oluline teile on seto kultuur ja pärimus, siis ma arvan, tema jaoks on ikka päris suur töövõit see, et vähemalt üks lastest on püsivalt kogu aeg kohal, seal eesti nurgas. Jane töötab kultuurikeskuse juhatajana saal ja siis tal on. No nad on juba sündinud niimoodi folkloori sees, kuna mina ise laulsin sellel ajal, kui lapsed juba olid olemas, et ma olen nagu oma ema kõrvalt ja vanasti hästi palju lauldi, et oma ema kõrvalt õppinud laule nagu tegema ja, ja siis hiljem kuldad Sauga kooris. Oli, on vaja alati teha neid sõnu ja, ja, ja laulda hästi palju ja kui nagu 30 aastat olen siis seda selle Leelose siseolnud siis paratamatult. Ta olid ka lapsed, kogu aeg riburadapidi tulid sinna kaasa ja ja nad on kõik kolm olnud laste lauluansamblis laane Sirk. Et setomaal ei saa ilma seto leelo Ta kuidagi. Mulle tundub eemalt vaadates see teie kogukonna asi niivõrd oluline ja võib-olla kusagil inimestel on hinges selline kibedus ka natukene, et ei ole enam nii palju lapsi ringi jooksmas, kes vabalt seto keelt kõnelevad ja selle kõigega tuleb justkui pusida, et teid ei käsitleta reeturitena, kes on läinud mujale maailma avastama ja et sa ei elagi püsivalt kusagil seal eesti nurgas. No ma loodan, et mitte just nimelt väiksest kohast pärit inimestel tunduvad olevat sellised suuremad unistused ja ja nende juba selline esimene unistus on võib-olla siis kolida kuskile suuremasse kohta ja ma arvan, et et see protsent, et üldse, kes nii-öelda jääb setomaale või, või noh, nii-öelda, et ei lähegi ära võib-olla õpib kuskil. Et see tegelikult on ikkagi väga väike, et neid, kes on aktiivselt oma kuidagi peretraditsioone edasikandmist, tegelikult neid on ikkagi väga vähe, aga kui ma mõtlen kasvõi oma tutvusringkonna peale siiski ka enamus minu ajal, kes tegelesid ka seto koori laulmisega, tütarlapsed, kõik ikkagi kõik on kasvanud tusse. Aga üks asi on neil kindlasti ühine seto nii-öelda hing ja hingestatud ei ole küll mitte üheltki minut vastavalt, kellega me koos oleme seto leelost laulnud või käinud koos ansamblis. Mitte ühelgi ei ole see kuhugi kadunud. Minu arust see on kõige olulisem samamoodi mull. Et mind juba siin mõned vanemad setod ütlevad, et millal ma Sootskaks kandideerin ja siis ma ütlesin, et ütle neile alati, et mul on üks reegel, et kui ma Sootkaks kandideerinud, siis ma pean nii-öelda setomaal ikkagi alaliselt ka elama. Et ma tahaks, et ma tahaksite kunagi juhtuks, ma ei tea veel, millal juhtub praegu veel ei juhtu seda, ma võin öelda, et, et nad peavad ikkagi natuke kannatama, et mul on, noh, aga, aga samas ma ütlen, et ma elan siin Tartus igapäevaselt reisinud mööda maailma ringi, olen kohtunud Zetodega New Yorgis, olen kohtunud setode austajatega Jaapanis, eks ole, et seal on. Kokkuvõttes on ikkagi selline nii-öelda äratundmisrõõm igal pool olnud ja seda juhtub Eestis praktiliselt noh, võiks öelda absoluutselt igas kohas alati. Et seda nagu tore näha, et, et kõik, kes ikkagi sealt pärit on või siis seda, seda verd kannavad, siis keegi ei ole unustanud seda ja võib-olla mingi aeg, kui see ajaloos meil on olnud niimoodi, et et see tooks olemine oli nii-öelda tabu. Et eks sellest ajast jäi ka kindlasti suur kadu peretraditsioone alal hoidlasse mõttemaailma või mõtteviisi. Aga õnneks tänasel hetkel ja juba ma arvan, viimased 15 20 mailis võib-olla rohkem aastat, on see jälle kõik okei ja normaalne, et inimesed julgevad tunnistada või öelda, et, et neil on juured setomaale. Kui Jalmar ütleb siin, et setukas olemine oli tabu siis Maret, võib-olla te oma poolt laiendatega natukene seda mõtet, et mis asjaoludel, kuidas nii läks või mida see tähendas? Paar aastat tagasi, siis kui seto folk kolmandal päeval lõpetas Värskast Dreskis matkaga siis üks naine rääkis mulle sellise hämmastava loo, et nad kolisid sisemaale eestimaale ja nad ei julgenud öelda, et nad on setod. See oli, ma kuulasin seda teda täiesti suure hämminguga, kuidas nii, aga setod olid ju põlatud ja arendasin siis jutud natuke veel edasi ja ütles, et tõepoolest, et nad ei julgenud isegi oma naabritega, kes olid ka setod, teadsid neid naabrid, aga nad ei julgenud isegi läbi käia. Ja kunagi väga-väga mitu aastat tagasi seto kongressi kõnepuldist. Üks mees ütles, et ma olen töötanud 20 aastat Tallinnas ja mitte keegi ei teadnud, et tema seto on. Ta ei ole julanud seda öelda, aga siin ma tunnistan, et ma olen seto. Selline tahtmine oli teda natuke tomatitega loopida, et ära setomaal tule sellist juttu üldse ajama. Et ma tõesti ei olnud kuulnud, et inimesed nagu ise põdesid ikka täiega ei, ei julgenud ütelda. Mina räägin pidevalt valesti ju. Aga ma ei ole kunagi olnud seda meelt, et ma ei julge tunnistada, et ma, seto olen juba ammu-ammu muidugi. Enne kooli ma ju ei osanud üldse eesti keelt tegelikult. Et ma olen kogu aeg rääkinud valesti vahepeal neid lause lõppe nüüd valesti ja setokeelseid sõnu vahele ja ja nüüd, Ma olen nii põhimõtteline, et mind ei morjenda üldse, ma seto inimesega linnas, ükskõik poes või tänaval kokku saades hakkan rääkima. Ei mul üks klassiõde ütles selle peale, kui ma küsisin ta käest, et sul miis mütsik. No kuidas sa siis kõnelejat. Ja siis ta vastas lihtsaled nakaimina uma, kiilt murduma, ma kõnele uma keele ja see oli nii tore, et noh, mina ei hakka nagu oma keeltele selle pärast nagu painutama, et ma räägin ikka omas setu keeles. Aga see esimene lause, mis oli su mees mõtisk? Metsik, metsik jah, mõtlesin ja no mitte hinnangu, mitte metsik, aga, aga lihtsalt setod kutsusid eestlasi mütsikuteks, mütsike meile üteldi, nii kui polguvernik või nagu poole usuline vä. Maret, kui me läheme ajas nüüd 60 aastat tagasi umbes ja te mõtlete oma lapsepõlvekodu peale praegu siis mis lõhnad, mis hääled, mis olukorrad teil silme ees läbi jooksma hakkavad, mis teile meelde tuleb, mis tunded? Kui vahepeal mõne unenäo näen, siis need unenäod on alati tee sellest lapsepõlvest lapsepõlvekodu see maja, see ümbrus, et ma olen alati unena unenägudes, seal. Ja hämmastav, ma ei ole kunagi näinud, et seda maja, kus ma praegu elan ja, ja ka seda maja, mis siis vanemad ehitasid. Aga ma olen näinud oma unenägudes olnud kogu aeg selles vanas vanaema vanaisa majas, kus me elasime. Elu oli väga tore. Noh, ema-isa olid ikka põllu peal tööl ja pärast siis riigitööl ja et vanaema oli see, kes siis oli kodus selline kubjas ütles, et et mida siis keegi peab tegela, kuhu keegi peab minema. Ootas lapsi, saatis lapsi. Et kui oli vaja välja minna kuhugi tööle või, või, või talvel siis kuhugi mäe peale või siis ta oli alati see, kes võttis meid vastu, vaatas ära, millised riided on kas kindral kuivad või märjad. Vanaema oli ikka see, kes kasvatas rohkem. Kõik tööjõu vanasti tehti käsitsi ja emal-isal oli hästi palju tööd ikka. Et heinaniitmise, et need olid, et kui kolme lehma peeti, siis tuli ju tohutu heinamaa, niit, Sa oled pidevalt, olid nad niidu peal ja ja kusagil ära pärast oli seal sovhoosi noorkari ja lüpsilehmad ja ema ma mäletan, oli lüpsilaudas, oli tööl 16 lehmale, käsitsilüps ta, see oli ikka väga suur töö. Ma tahtsin oma küla sõbrannaga siis paremini kooli minna, aga minu häda oli see, et koolis õpetati ju eesti keeles ja siis mina ei osanud kuueaastaselt veel sõnagi eesti keelt. Rääkisin vanaemaga ema ja isaga ikka seto keele. Et see oli üks suur häda, siis aasta aega nähti minuga vaeva seal. Et ma õpiks kirjakeeles siis rääkima. No ega ma praegugi väga palju väga hästi kirjakeeles ei räägi, kuna noh, maal me omavahel omavanustega suhtleme ikkagi seto keeles, et väga palju peab ennast kontrollima, et et inimesed saaksid aru, et ma olen ka koolis käinud ja oskan ikka eesti keel. Kui palju teid omal ajal seal ühe katuse all oli? No meid oli kuus minuga, kas enda mina ja vanaema ja isa ja ema ja meil oli seal vanas majas oli talvel kasutada siis kaks tuba ja köök ja suvel oli siis veel üks suur tuba, umbes nii suur, kui need kaks tuba talvel siis kokku de köeti suure vene ahjuga, külmad ilmad talvel olid, vahepeal oli kolm nädalat oli külmapüha, siis me praktiliselt elasime seal ahju peal. Et seal oli nii mõnus olla. 62. aastal, kui meil elekter sisse pandi, siis tuli täiesti pidu, osteti ka televiisor ja no mis siis viga külmapüha pidada ja ja, ja siis me seal käisime siis all salaja keldris ja tõime neid vekitud õunu endale üles ja ükskord ema pahandas, mäletan ta 16 tühja purki, Vicky korjas ahju pealt, sõime siis seal nii salaja, nii et keegi nagu isa-ema, nagu ei pannud üldse tähele, kuidas kuidas need lapsed seal toimetasid õunu, vekitud õunu, minu linna tädi tuli maale ja, ja siis õpetas emale, kuidas tuleb õunu kida. No tähendab, õunad tuli ära puhastada, lõigata siis sektoriteks, kas siis neljaks kuueks või ja siis pandi need lihtsalt purki kunagi ammusel ajal, nagu siis, kui mina veel päris noor olin, ei olnud sellist kamist, et linnas tulid ikka uued suunad, uued tuuled, tädi käis ja siis õpetas emale Kaajale, linnas prouad teevad niimoodi ja siis muretseti hästi palju neid klaaspurke. Ja see kaanetamine ja see tegemine käis ikka niimoodi pärast, Keller oli ikka täis neid ja lastel oli hea. Ta muidu tavaliselt olid. Pööningule viidi meil õunad, sügisel kaeti sinna tekkide ja kaltsude alla ära ja kui ka üle 30 kraadi oli külma mitu nädalat, siis pärast võime sealt need õunad alla ja nad olid lihtsalt külmunud. Aga keldris ei saanud ju õunu hoida, sest seal olid juurikad. Kas teie mäletate elu elektrita? Ikka mäletan, koolilastel, kui oli siin oktoobris suur torm, siis koolilastele ütlesin, et näete, nüüd olid, oli tore ju, hullud, nii igav oli isand televiisorit vaadata, ega midagi arvutis ei saanud olla ja mõtlesin, aga mina ju elasin elektrita. Kuidas nii? Vaata telekat ei olnud, siis ma ütlesin, ei olnud meil telekat, ei olnud ka arvuteid ja meil oli petrooleumilamp. Et kui ma 57. aastal sündisin 62. saime me elektrikülas külas teise perena, et see oli väga-väga hästi, isegi ma mäletan seda aega väga hästi. Mida üks perekond tegi siis koos, kui ei olnud töökohustusi, kõik said kodus olla ja tõesti petrooleumilamp põleb, mujalt valgust ei tule, et mul lihtsalt enda jaoks tundub selline, noh, mõnes mõttes niisugune romantik, selline olukord, kus võib-olla kaks või kolm päeva oleks päris tore olla, ma ei tea, kas kaks-kolm aastat, aga mõni päev võiks täitsa tore oled, mis siis, mis siis ühe maja seinte vahel toimus? No seal tuimus ikka päris palju asju, et kuigi meil oli kaks tuba, siis talvel pandi ühte seal, kus vanaema elas ühes toas, sinna pandi siis kangasteljed kindlasti üles ja no see oli lõbu laialt, lastel tallati seal nagu klaveri neid pedaale. Vanaema ju pidevalt ketras, aga see voki vuri ja see ratas tegi igasuguseid hääliku sinna toppida, siis vahele siis kas oma oma sõrme või siis mingid puupulk ka. See oli selline muusika vision kõrvus, kõlab seniajani, et, et vajame hästi palju ketras ja Kraasis seda villa me ka olime natukene nagu abis ja igasuguseid lugusid räägiti ja siis siis kui akude peal saime endale raadio, vaat see oli juba teine elu. Aga minu noorem vend oli hästi selline remondihuviline juba juba päris väiksena ta neid raadioid, ma teagi, kolm raadi Ta vist lõhkus küll niimoodi ära, et lambid ja kõik olid välja kistud ja aga kes oskas neid parandada, ise Aleksei lihtsalt ostis uue raadio. Kuidas ta sinna kapi otsa sai, raadio oli tegelikult riidekapi otsas ja keegi ei märganud, et mida ta seal, selle raadio, tagategija, ta kaklus, neid lamp, et ühel hetkel, kui keegi avastas, et Mart on kapi otsas, imestasid, kuidas nii väike poiss see sinna sai. Siis oli juba raadio ära lammutatud ja. See vist on olukord, mis iseenesest loob väga tugeva eeldused, lapsed kaasatakse kõikidesse tegevustesse, kaasa arvatud neile jõukohased tööd. Et eks teil kodus oli võimalik üldse reageerida millelegi. Ma ei viitsi. Mina ei mäleta, et oleks selline asi kõnepruugis olnud üldse. Et ma mäletan seda, et ma ei käinud koolis Malin, vast viieaastane, kui emal oli selg väga haige ja siis ta õpetas mind põrandat pesema. Meil oli täiesti laudpõrand, puhas naturaalne, ei olnud mingit värvi peale. Ma mäletan väga, väga selgelt, kuidas ema õpetas mind seda pesema. Ise oli ta seal Leso pääl pikali ja valutas oma selga. Nisu oli soe ja soojendas seal. Ja õpetas mind laud lauahaaval siis seda põrandat märjaks tegema, siis nuustikuga nühkima. Meil ei ole selliseid osi anostikud soost järve äärest korjati osjasid või osjuv selliseni hein hästi kare hein ja sellega siis Nehiti seda põrandad ja siis tuli loputada ja siis tuli kuivatada, et kui oli kitsamad lauad, siis ema lubas siis kaks põrandalauda märjaks. No kuna ma olin nii väike, siis, siis töö oli suhteliselt keeruline minu jaoks. Aga siis, kui ta oli oma oma õpetusega lõpule jõudnud ja mina selle põranda ikka korralikult ära sain pestud siis sellest päevast peale jäi kõik koristust ja põrandapesu minu teha. Ja siis oligi see aeg, kui ma hakkasin protesteerivad, ma nägin külas, kellelgi oli värvitud põrand, mida väga-väga lihtne oli pesta. Siis ma nõudsin ka muidugi, et tuleb ära värvida, et värvime põrandad ära, miks meie ei värvi. Aga hiljem oligi nii jah, et värvitud põrand ei olnud üldse nii, nii mõnus. Seal juba palja jalaga ennast hästi ei tundnud. Kui te mõtlete vanematele ja ka vanaemale, siis kelle mõjude enda puhul kõige olulisemaks või märkimisväärsemaks peate? Meil oli ju isapoolse isapoolne, vanaema elas meiega, aga emapoolne vanaema elas ju teises küla otsas ja vanaisa ka. Et ma ei eelistaks ühte teisele, et nad olid kõik sellised kasvatajad, õpetajad, suunanäitajad, et kui ma läksin, siis teise vanaema poole, seda tuli ju nädalas ikka väga mitu korda teha, sest meil oli osa põllumaad, oli ju seal ja siis alati käisime vana teise vanaema poolt ka toast läbi ja ja vanaema siis alati küsis meie järgi, mis, mis keegi teeb ja pidi aru andma ja ja midagi ema alati saatis, võib olla teisele vanaemale ja vanaema ikka lõpetas ja vanaisa samamoodi. Et vanaisast mulle on meelde jäänud, et ta oli ääretult korralik, võib öelda, et täiesti selline pedant, et tema oli puude meestade, tallutas seal saapaid, ta parandas kõik tööriistad ära, ta tegi seal meile köögivilja kasvatamiseks hästi palju, selliseid lavaraame ja kõik, kõik ta ise oskas teha ja tal olid need tööriistad, olid täpselt niimoodi, et naelad olid ka suuruse järgi, olid topsidesse ja tööriistad olid seina peal niimoodi, et seal ei tohtinud miski puudu olla, siis oli kohe pahandus majas. Mis on praegu siis minu vanemal vennal ka samamoodi, et kui sinna garaazi lähe, siis vaata oh hoo ja, ja pidi olema ka niimoodi, ta oli justkui selle vanaisalt võtnud siis et vene naine ikka ütleb, et kui mõni laps midagi ära vinnavia kuhugi laokile jätab, siis on kohe kuri karjas, et kus see asi Ma ei tea, kas te ise oskate seda hinnata või kõrvalt märgata, aga kas teie olete ka mõne konkreetse omaduse või tegutsemise viisi võtnud kaasa kas vanematelt või siis vanavanematelt, mida te kindlasti teete kellegi moodi? Mul täna sõbranna ütles just, et sina elad väga palju teiste elu. Et teiste eludele nagu kaasa, et üldiselt, et terve kõik seto Et siis olid ju sellised muretsejad ja kaasatundlikud ja abistajad abivalmid ja nõuandjad ja võib-olla ma olen nendelt võtnud, et selle, et kui viga näed laita, siis tule ja aita, et tihti tuleb käed külge panna sinna, kuhu kuhu parasjagu kõige rohkem vaja on. Et tuleb, panen nagu aidata ligimest panustada ühiskondlikult. Ma isegi ei tea, et noh, et mul oleks nüüd mingisugune selline sirge siht. Garaažis igatahes on segamini ja, ja seal igatahes ei olnud ka ema mure lahendada. Kui meie garaažist midagi leidnud, siis on täpselt 200 meetrit külast allapoole. Oled onu garaažis, kus kõik on. Kõik on sirge ja tead, et see 13 võti on seal olemas. Ei noh, muidugi palju muid asju ka segamini, et et mina praegu elangi sellist elu tere uimul muude tegemiste kõrvalt koristamiseks aega jääb, siis on väga hea. Aga kui ei jää, siis ma lükkan, lükkan kogu aeg natukene edasi kõiki asju, et kui on midagi tähtsat, mul on, mul on tähtsuse järjekorras, et mis on, mis asjad põlevad, selle, see tuleb ära lahendada. Et palju asju on setomaal teha. Ja kunagi isegi sündis see lugu siis, kui minu vanem poeg oli. Kooli ajal ma ei teagi, mitmendas klassis pidid mingid töö tegema ja mind kunagi kodus ei olnud ja siis oli ikka vaja ikka ühte ja teist ja kolmandat asja ikka kusagil teha ja hästi palju ringides käia ja koos käia, nii et ma mäletan, üks reedene päeva gene ainult oli mul nagu vaba õhtupoolik, et kui ma kusagil kodus kodust väljas ei käinud ja siis vanem poeg siis ütles. Mis ema sa oled, Me tuleme koju, tuba on külm, süüa ei ole, et mis ema sa oled ja siis siis oligi, sündiski see lugu, see kirvesuppi lugu veel, mida siis mingi vend laulis kaavistada, eks ole. No näed ka, kõik laulsid. Ja vanasti need setode bändipoisid käisid ju sealt laane sirgust läbi ja nende emad tegelesid ka hästi palju ikka. See oli veel kosja lauluviisi peale, et. Ma ütli ju ma ei mäele, nii sa küll oled, ela, sa tegid, mina tegin. Vend laulis, siis ta laulis seda kosjalaulu peale ja mina laulsin seda räpivormimaid Ljuma imele Messimase küll olla ta reeglina ta Ladza ilma Ruvalda ima ütel anna, ega ela, ole oppi viil hilja tulla, vara, näed, nüüd on ilma pääl. Kui teie siis pani paja tulele ja annaks Iruga kiitma uva köögis pliidimann veidi aega viitma. Kuni kuni püsipliidil uuris kirv kana lahekümbema, värsked liha varrama, teie usse, vallal Tulgikas mulle kallale, ikkaski Vaberemist, võidel kare, kare uma karja kaitsta, et kontsert ka mõtlema ka Narvast ilma kirvestki suppi teinud. Nublu pojalt ja nublu on legendaarne, seal meie pere lugu, võiks öelda, Wen laulis seda siis natuke ja nii-öelda noh, tegime selle ümber, kunagi. See lugu tuligi selle pealt. Lapsed ei olnud rahul, et ema käis kogu aeg kodunt ära ju. Jalmar on sulle endale isiklik emotsioon just nende juttudega seoses, mida ema praegu räägib, et kus küll oli vaja kogu aeg käia ja lapsed pidid siis justkui omal käel hakkama saama, et see tunne on sulle tuttav või et tuled jälle koju. Kedagi ei ole. Tead, ma kuulan neid jutte ja mul on nii hea meel, et me siia saatesse tulime. Et kuulda seda, mida ema lapsepõlv värskendada, seda tema nägemast ja kogu seda pilti mul endal täpselt samamoodi, sest ma tean täpselt, kuidas, kuidas see võis olla ma Jelkusingi rohkem nagu venna ja õe sabas ka vist selles mõttes, et et kui hommikul oli vaja, kui minagi hakkasin koolis käima, siis ma olin alati aeglane inimene peres ja ja ei olnud see, et ema tuli. Et ema oli andnud käsu vennale, ühelegi minu üle pidid vahti pidama ja nii-öelda vasta näppe sain ma vennalt, kui juustusai veel söömata oli, et ruttu vaja kooli minna, muidu jääd jälle hiljaks. Vanemad vend ja õde juba ülikooli läksid siis. Ja siis olin mina nii-öelda üksinda kodus ja ma ei mäletagi, kas ma muretsesin selle pärast, sest et mulle meeldis niisugune vabadusristist kah, et külmkapi leidsid üles, said hakkama ja noh, minu teismeeas oli pop-pop selline element igas köögis oli mikrouuni. Et uskumatu, et ma ikkagi suureks on kasvanud mikrouunis juustusaia ja viinereid soojendades et. Ise hakkama saamine ei olnud minu jaoks kindlasti probleem. Meie pere selline ei olnud selline, kes, kes tohutult või ma ei tea, võib-olla see tuleb kas siis ajaloost või siis tuleb lihtsalt tegusatest inimestest või sellisest teistsugusest nagu mõttest perekonnamõttest, et meil ei olnud niisugune, et kell kuus õhtul on õhtusöök ja ja et kõik söövad, meil oli alati noh, ikkagi suhteliselt, kes, kuidas, kuidas jumal juhatas, võib-olla tulid kojusõit, kui said, tegid, läksid sinna. Et kõik oli natukene pilla-palla selles mõttes. Ja samal ajal mõtlesin, et miks küll meie perekonnas ei ole nii. Aga meie perekonnas on teised traditsioonid, nii et ma arvan, et ega see ei teinud meie perekonda võib-olla halvemaks kellegi teise perekonnast, kuigi teisme eas need mõtted peas ikka ketrasidet. Aga rääkides perekonnast ja perekonnanimest, siis vist seal teie kandis ikka vägevamat perekonnanime, kui Vabarna on väga raske leida. Kui palju sul endal on esivanematega kokkupuuteid olnud? Aus vastus on vist, et ei ole peale selle, et, et ma valetan tema ema ema, siis Alexandra olevat häid pontšikuid teinud. Oli nii, või on see nagu mingisugune selline müüt, mida ma tean, jube häid pontšikuid, aga ma ei suuda seda maitset meenutades. See oli. Ma ei tea, palju ma siis olin, kolm, neli. Viis heal juhul jajana Jäne ja Janar, kui hakkavad rääkima vanaemast, siis on see pontsiku jutt tuleb kohe oma vanaema suri ära, kui Jalmar neljane neljane, et 91. aastal ta suri ära ja isa suri mul kolm aastat hiljem. Et vanaema ootas alati lapsi ja tal oli, kui teadis, et me läheme siis Tal oli alati kausitäis pontšikuid tehtud. Ruben olid jalariga kunagi minu juurde ja siis paraja. Sul Ponzikud ei olegi veel valmis või et peaks ikka juba olema pontšikuid valmis. Aga õnneks on oma nii-öelda firmaroog Rubenile minu vennalapsele, siis need on kohupiimapannkoogid ehk sõnnik. Ja, ja ta armastab väga riisiputru. Et meil on vanaemadega ära jagadused, need hõrgutavad asjad, mida siis vanaemad teevad. Ja vanaemast mul on ainult teine mälestus ka, kui me sõitsime võrridega minu vennal ja siis minu ema, vanemal vennal, tema pojal olid vurrid ja meil juhtus võrri õnnetus, see oleks olnud täiesti reaalne, et oleks koos selle onupojaga mõlemad surma saanud. Ma valisin onupoja võrri, sest et onupoeg Heiki ja minu vend Janar otsustasid, et me sõidame järve äärde võidu. Janar valis tee, mis ma teadsin, et on pikem ja Heiki oli kiirem, võrkelevalisteemisel läheb siis ma teadsin, ma jõuan enne ujuma, kui ma lähen Heikiga, hüppasin siis Eiki pakikale sõitsime ja vanasti siis kui veel nii-öelda võsas võsad olid, võsad, ei olnud veel põllumaadeks kõik ära tehtud, siis see järv oli täpselt seal, seal oli nii-öelda suur võsa ees ja selle võsa tagant tuli veoauto. Ma ei tea, kas see mingi 53 oli vanasti vist kas 53 või midagi sellist, eks ole, suur veoauto. Heiki vaatas kummaltki poolt, temal veel võrril veel sidur ka töötas, eks ole. See sidur on üldse võrride puhul väga selline, ütleme, kaduv nähtus olnud, et ikka lükatakse käima, pannakse seni kuni maha hüpata, aga temal oli täitsa liivadi, kõik toimis, siduriga lasi vaikselt, sõidab koha pealt minema. Õnneks olid vurrid nii vaesed oma jõujõudluse poolest. 70 auto, selle suure kujutad ette veoauto, sõitsime tagarattasse sisse. Et oleksime nagu sekund varem hakanud startima, oleksid tagalat all olnud, sest et see autosid nurgale pole kunagi pidama saanud, mina lendasin sealt. Ma ei tea, kuidas ma lendasin, aga ma lendasin igatahes maha niimoodi, et mul olidki jalad vist natuke marraskil. Ja siis noh, ujumisest ei tulnud välja, sõideti koju tagasi ja siis ma mäletan mingeid hägusaid pilte, kuidas vanaema sidus mind. Aga ma ei tea, kas see marli oli tollel ajal. Mulle meeldis üldse väiksena, absoluutselt iga päev rattaga kuskilt kännust üle sõites kukkudes meeldis alati minna koju ja panna plaastrid jalgade peale, et võib-olla see Marlyali lihtsalt selline petukaup, et vanaema näitas, et näed, et seome jalad kinni, siis läheb valu üle. Et noh, nagu mina ka praegu oma pojaga, kui poeg jälle kuskile vastu seina otsustab joosta, siis me lähme viskame valu ühest konkreetsest aknast välja. Et võib-olla see oli ka mingisugune käik, aga ma mäletan väga hästi meil Leso peal seal ja ilmselt nutsin kõvasti, aga aga niimoodi see järve äärde sõit lõppes ja, ja see on mul see teine pilt vanaemast ja rohkem ausalt öeldes ei emapoolsest siis ei mäleta ja isapoolsest, kust tuleb siis suguvõsa Vabarna ja anne seto lauluema siis tema poolsetega ei, ei mäleta ka väga palju lugusid, ma mäletan, me käisime seal vist aga ei olnud, et sellist suuremat kokkupuudet jah, et juba teismelist saadik mul on olnud kahju sellest, et mul ei ole vanavanemaid nii-öelda kuidagi kõrvale, et kui ma vaatan enda ja, ja kaaslasi, siis kõik, kellega mina läbi olen käinud, kes läheb vanaema juurde ja siis mõtlen nii tore, aga, aga ma, ma olen jällegi leidnud, et selles mõttes läbimatu sõprade, kelle vanavanemate juures me oleme käinud kellelegi. Noh, olen näinud seda, mida tähendab vanavanaema ja vanavanaisa Kas Jalmar sai nautida lapsena seal väikese poisina pesamunastaatust? No eks ta ikka sai, sain küll, ma sain isalt-emalt õelt vennalt. Valimiga korralik vedama ja, ja, aga, aga ma arvan, et mulle anti kõik andeks. Need lollused, mis ma lapsepõlves korraldanud olen ja kuhu uitama läinud ja õe-venna, millest üheksanda klassi lõpetamise asemel otsustanud oma küla sõpradega minna hoopis randa pärast selle toodetud nii-öelda uut ja vana, näinud siis siis selles mõttes ma olen ikkagi väga õnnelik, et me veel Ja meie tegelikult see väike küla kogukondmisel Värska lähedale nagu tekkis, tänu sellele jagati välja krundid ja ehitasime sinna siis oma maja ja siis sinna ehitas selle tollel ajal sovhoos, ehitas veel mitu maja. Ja siis tuli veel selliseid noori inimesi, kes hakkasid greida. Naabritel oli kolm poega, minu vennal oli kolm poega. Siis sinu klassivend Raulia, René ja pidevalt oli üks selline külapoiste ja tüdrukute mäng, terve küla lapsed tulid siis meie aia taha. Tolmupilv oli pidevalt üleval, mõisad pesuga kuivatada, korralikult ja aknaid lahti teha. Et pallimäng käis hommikust õhtuni ja see võrridega sõitmine mäest üles mäest alla kogu aeg käis üks ralli ja need, need korvpallivisked ja ma ei tea, mis kulamängud ja, ja mängiti seda Milgut ja päti pidevalt ja luuremäng ja. Hommikust õhtuni, kui oli ka vaba päev, siis lapsed elasid õues. Nüüd lähed, vaatad, et Raska peale juhtub pühapäeval või laupäeval vaba päev. Ühtegi last ei näe hingelist ei näe, et kus need lapsed on. Nüüd on hoopis teine elu ja see nutielu ja, ja kõigile on 157 mängu ja. Aga meil oli tõesti super superlapse veel selles osas, mis puudutas külaelu. Et mäletan, et hommikuks piisas ühest veega immutatud saiast, mille peale läks suhkur ja välja oli minek, eks ole. Ja ma olen isegi mäletan neid päevi, kui ma läksin niimoodi koputasin, et Raul, kas sa oled üleval juba, et saaks minna sõitsi või, või sihvkad mängima? Sinu söakuse ja julguse piires tee meile seda rõõmu, mis on suuremad jamad millest sa oled kuidagi siis sattunud või segatud olnud oma lapsepõlves? Kõige suurem selline lollus, mis ma arvan, ma olen elu jooksul teinud, on see, et kuna mu isa pidas kioskit siis me ikkagi panime päris palju, noh, nii-öelda varastasime varastasime esmalt mingeid üllatusmune. Ja, ja tegelikult see kasvas lapsepõlves ikka selleni välja, et ma teinekord näppasin ikkagi isa või ema rahakotist kümneka ja teinekord suuremaidki summasid, ma sain selle kõige eest ikkagi piisavalt hästi karistatud ka. Kuidas vahele jäid? Noh, selles mõttes, et sellel ei olnud mingit suuremat tagamõtet kui see, et minna poodi, osta hästi palju turbo nätse mai tea Domino küpsiseid ja minna sõpradega kuskile metsa ja lihtsalt nosida lihtsalt nosida ja saad aru, ma mõtlen selle peale, mis, mis jumal mind sundis selliseid tegusid tegema. Et ja siis ma, ma olen jäänud ka reaalselt sõna otseses mõttes peidukas niiela lihtsalt lesind, vaadanud taevas sõpradega ja siis näinud kuidas vist isa või vend tulija avastased, kommipaberid on ümberringi, siis küsitakse, kust said, eks ole, noh ja siis tuleb välja ja siis lähed koju ja siis vastav karistus määrati alati ka. See oli kindlasti üks selline minu, ma arvan, traagika, mille mu vanemad pidid läbi elama, aga, aga see selles mõttes ei tea, kas nad ise nagu said mingi hetk aru või millest see probleem üldse tuli, et kuidas see mul välja ravis, kuidas see nagu läks ära nii-öelda, et et võib-olla sellest, et isa just hakkas suhtuma sellesse, lapsel võiks võib-olla rohkem taskuraha või nii, et ma isegi ei mäleta, kas meil oli mingi kindel taskuraha minu arust ei olnud minu arust meil ei olnud midagi meil kodus kolm õuna ja mine kooli ja tuled tagasi, et võib-olla võib-olla seal oli mingisugune mingisugune võistlus mingite teiste lastega samal ajal, aga ausalt öeldes, ega ma ei mäleta. Aga mul on nagu hea meel, et, et selles mõttes mul ei ole ka viga midagi, et ma peaks tunnistama või varjama midagi sellest, et see oli üks, üks nendest pettustest noh, sellega kaasa siis loomulikult see, et ma olin alati kuskile ära. Et tihtipeale oli see, et õhtul kuuled ülaküla Siis ise saad aru, kui sa oled naabripoisi maja taga, metsas, teed mingit ma ei tea, mingid pättidel a- ja noh, okei sellega ära rääkida, siis juba kuna isa pidas kioskit siis ikkagi ütleme, et kiosk oli väike ja ladu oli väike, siis tihti oli ka ikkagi köögis kapi peal olid priimapakid ja ma mäletan, et väga klassikaline versioon meie lollustest oli see, et Jalmar võttis priimapaki, näppas ülevalt kapi otsast, võttis kolm õuna ja läks naabripoisi, hundi Pauliga tema maja taha metsa ja otsustas, et nii nüüd teeme suitsu ja suitsu, tegime meie niimoodi, et meie arvasime, et kopsutõmbamine tähendab allaneelamist. Et me panime suitsu põlema, üritasime sealt nii-öelda kuidagi poksida mingi mahvi välja meelasimisel alla niimoodi. Ja siis puhkasime välja igast suitsesid, tegime kolm ahvi ja iga iga paki peale sõime nagu ühe õunaga või noh, iga suitsu peale ühe õuna, siis siis ema ei arvaks, et me tegime Priivad, mitte et selle lõhn on mingi kilomeetritega uhkust tunda. Vahepeal käisime veel niimoodi, et enne kojuminekut igaks juhuks käime naabri juures kirsiraksus ka, et jumala pärast see hais ei jõuaks meiega koju. Et selline oli väga klassikaline selline kadumispoliitika ja tihtipeale vedas õhtuni välja ja minu arust oli neid kutsungit küll ja veel. Aga ma tean seda lugu küll, kui Jalmar selle varguseloo üles tunnistas. Kuna lapsed käisid pühapäevakoolis õpetajana seal ikooni maalimist ja mingit käsitööd ja ja siis nad käisid ka mingitel pühade ajal kirik, kus Jalmar kunagi ütles, et me lähme armulauale, kõik läksid siis armulauale ja ja said seda Kristuse ihu ja veini ja, aga enne oli vaja pattu kahetseda. Patukahetsusest tuli siis Jalmar tagasi ja nuttis ja mõtlesin, et miks sa tõttad. Ma tunnistasin üles kõik, mis sul tunnistada oli. Minu meelest oli ta nii musterlaps, et mina ei teadnud midagi, tal oleks midagi üles tunnistanud ja siis pinnisin vini siin ja siis ta ütles, et mõtlesin Ma olen varastanud. Ja siis see oligi seesama lugu, võlla. Sellised lollused antakse kõik andeks, kui nad ei lõpe nii katastroofiliselt, et mõned lollused lihtsalt lõpevad kellelegi surmaga või vigastustega. Et vaja on alati ikka enne mõelda, kui hakata siis midagi jubedat lugu seal korda saatma. Vette ei maksa hüpata tundmatus kohas, mitte kunagi. Missugune teil kodus karistuspoliitika oli, kui üleastumine oli mingi kuidas teie moodi lahendati lastega? No vitsahirm ikka oli, et Jalmar vist ei ole saanud, aga eane ja olen saanud. Oled sa ikka metsa kellelegi eest, võib-olla selle isa, võib-olla see oli, ma ei mäleta, kas ma sinu käest sain, aga aga ma mäletan, ma sain ja see asja eest alati teha, see ei olnud kunagi niisama, aga see oli vanasti, see oli täiesti normaalne nähtus. Et tuli ikka väga suur, milles ära teha siis kui oli vaja karistada? Ma mäletan millegipärast ma ükskord saatsin jälle Janari, et nii metsavitsa järele, selle ajaga muidugi läheb ju kõik see süda, mis enne oli ääreni täis ääreni tühjaks, et tüki aja pärast, kui nad tagasi tulid, siis ütlesid, et juba andsid, karistasid ära teineteist, et nad leidsid siis metsa ääres vitsa ja siis sopsisid teineteist ära ja ütlesin siis, emal ei ole seda töö tegemist. Mina ei tea, kas ma oleks, ma ei oleks kindlasti andnud, aga aga Mul on olnud küll Jalmari päev-paar korda väga. Ma olen väga masenduses olnud või? Mul on ikka süda hingepõhjani täis olnud küll, et aga see oli juba siis, kui asi oli muusikakoolis, siis ma kasutasin tema peal küll sellist psühhoterrorit. Teda, miks muusikakool on rangelt vabatahtlik asi, et mis on seal nii sõltuvat, et üks ema võib endal hing nii täis Mina ei olnud ema, kes lasi lastele vabatahtlikult nagu otsustada, ikka püüdsin ikka suunata ja, ja leida see õige lahendus. Tema oleks muidugi tulnud oma sõpradega koos muusikakoolist ära ju? Päevapealt. Et sellepärast pärast oli meil ikka paar korralikku tüli ja sõbrad tulidki ära. Seitse klassi lõpetas ta hoopiski kahe klassiõega, et ülejäänud poisid olid kõik kadunud, neil oli 28 last, oli klassis ja võib-olla pooled läksid muusikakooli, aga siis kukkusid robinal. Jah, ma läksin ise sinna tohutu tuhinaga, sain uue ratta, et siis nüüd iga päev aga minna, tuhin kestis täpselt natuke aega ja siis läks üle ja siis ma hakkasin poppi tegema, eks mas, eks me sellepärast tekkis ka vaidlusi ja usaldamatust õpetajatega, et et ma otsustasin, et ma ei lähe tundi ja võib-olla valetasin emale näiteks. Me saime, meil oli jah, mingi raske periood, see on, ma arvan, päris paljudel sama probleem, et see raske periood, eriti kui usutakse, et head sõbrad lähevad ära ja sina, mis ma käin nüüd edasi. Ei, aga ma ikkagi kuidagi jäin ja praegu nagu võiks öelda, et olen hingepõhjani tänulik, et ikkagi need vaidlused toimusid ja. Mõne lausega tahaks rääkida isast ja isaks olemisest, et vanuses 12 13 sinu jaoks vist isa kodus niimoodi püsivalt ei olnud. Jah, isa viis, sõitis Tallinna vahet kaupa turule ja, ja need nii-öelda käimised hakkasid kujunema järjest pikemaks ja pikemaks, et selles mõttes isegi kui ta käis ära, siis ma käisin ka päris tihti tema ka kaasas ja siis, kui ta nii-öelda jäädavalt nii-öelda ära oli, siis ma ikkagi käisin ka piisavalt tihti, et minu jaoks nagu isaisad üldse, tollel ajal olid tööinimesed ja, ja laste kasvatamine rohkem emade pärusmaa. Et aga selles mõttes isa ei ole mul kuidagipidi nii-öelda vähem mõjutanud, et selle üle on mul ikkagi hea meel, kui ma midagi kindlasti teistmoodi oma isast teen, on, on ilmselt lihtsalt see, et püüan ikkagi teha niimoodi, et me oleks nii-öelda kogu aeg kodus ja, ja kogu aeg oleks selles mõttes tore ja, ja kandvamad peretraditsioonid, mis puudutavad nii-öelda igapäevaelu. Sa ei ole lasknud enda ja isa vahelisi suhteid sellest segada, et teda mingist hetkest nii-öelda pildil ei olnud. Ei kindlasti mitte, et tegelikult noh, isa ostis mulle mu esimese hea kitarri ja ja ta on alati olnud minu nii-öelda spordi, kuidas öelda toetaja selles mõttes, et ta utsitanud mindi ja ikkagi see, see vundament laoti ikkagi varem ära, et see kõik asi juhtuks ja edaspidi ka ja ta on, ma arvan, üks mu suurimaid fänne tänini see mingi hetk muidugi ei olnud, niisiis kui ütleme ma ei olnud veel ka ikkagi veel tõestanud seda, et muusikuna võib ära elada ja muusikuna võib hästi elada ja olla ja kuniks see piir veel ei olnud murtud, siis ta oli ikkagi skeptiline, et kas ikkagi muusika ja et kas ikka see ja aga siis, kui, kui ta sai ka aru, et nüüd vist on asi päris tõsine, et siis ta oli juba selline, kes nagu oli, oli toetav ja oli alati kaasas kõik, mis ma tegin siis, ja ma olen ikkagi nagu isegi, et, et tema isa ei ole koos ikkagi õnnelik, et mul on mõlemad vanemad ja. Suur-suur, aitäh, et tulite, rääkima. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Meil olid külas ema Maret Vabarna ja poeg Jalmar Vabarna. Pärituult teile aitäh, aitäh. Ma olen Sten Teppan kuulajatele ka. Suur tänu. Nädala pärast kohtume jälle. Kuulake pikemat versiooni vestlusest Maret ja Jalmar Vabarna ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad jutuajamised laste ja nende vanemate.