See on vikerraadio, tere tulemast kuulama. Täna on nii käbi kui ka känd muusikainimene. Olav Ehala nimi ilmselt pikemat tutvustamist ei vajagi. Selleks on ta klaveri ja oma muheda olemisega meie jaoks piisavalt kaua suures pildis olnud. Pärit musikaalsust perest oli üsna keeruline liikuda mujale kui muusika, tunnistab Ehala abikaasaga treenigi, leidis ta tänu muusikaõpingutele. Saates aitab isal lõbusaid ja õpetlikke lugusid meenutada tütar Eeva-Liisa kes osaleb viiuldajana mitmete muusikakollektiivide tegevuses. Olgu siin nimetatud ERSO ja Pärnu linnaorkester. Nüüd on aga aeg jätkata külalistega, küsib Sten Teppan. Olav tere tulemast vikerraadiosse, tere Olaviga, kaasas üks kahest lapsest teemalise näha tervik, lapsi niisiis kaks Olav, see on see koht, kus me võiks põgusalt poeg Tanelist ka rääkida. Kus tema praeguseks on, kas tema on suutnud erinevalt Eeva lisast minna muudes jälgedes, kui vanemate oma, seda on muusika. No päris alguses jah, alustas ta reaalkoolis, aga paralleelselt ühene ja perekonnatuttav Anu nahkuri juures ka klaveriõpinguid ja kolm aastat seal seal koolis vastu pidas, siis lõid selles mõttes geenid välja. Siirdus edasi muusikakeskkooli, mille taga klaveri erialal lõpetas ja jalga poolteist aastat muusikaakadeemias vastu pidas, aga siis tal tekkisid nagu teised huvid. Ta hakkas huvi tundma helinduse vastu ja praegusel ajal ta nagu sellega tegelebki. Eeva-Liisa, kuidas teiega on, kas muusika kõrval on mõni kiusatus endast piisavalt tõsiselt märku andnud ka et on tekkinud mõttekoht, mida oma eluga peale hakata või niisugust varianti pole peast kunagi läbi käinud. Kui ma nüüd meenutan, siis korraks oli küll, et väga-väga meeldis mulle sisekujundus mingil hetkel. Ja täitsa käiski peast läbi selline mõte, et äkki äkki siirduks sellisele alale, aga loomulikult selleks väga kiiresti mööda. Sest kui sa oled ikkagi kogu oma elu õppinud muusikat viiulit ja pühendanud kõik sellele, siis isegi, kui korraks selline väike välgatus tuleb seal mingi hetk ikkagi saad aru, et see, mida sa juba väga hästi oskad et see seal on sul ikkagi laiemat välja vaadata. Olav, mis te arvate, kas te oleksite grammi võrra õnnetu mäki, kui laps või lapsed oleksid muusikast täitsa eemale läinud ja poleks seda koolis õppimas käinud. Mis on plussid? Kui laps õpib päriselt muusikat ja tunneb nooti ja teab, mis on solfedžo? No eks see musikaalsus lööb ju lapsepõlves välja ja vanemad, et on hea, kui vanemad seda märkavad ja siis suunavad lapsed sellele teele. Kuna meie peres me olime kõik nagunii muusikud, siis siis ei olnud seda raske märgata ja et see tee sai mõlemal lapsel õigesti valitud. Mul meenub see küll Eva-Liisa viiuli õpingu algaeg. Seda abikaasaga tihtipeale meenutab, et kui, kui me pidime kodus vaatama, ta harjutakse talle meelde tuletama, midagi viiuli kätte võtaks, hakkaks harjutama, siis tal läks kõht tühjaks või soovist ta magama jääda. Ja ükskord ma mäletan, sa jäidki magama. Kas kõht tühi, janu magama või no mida iganes muud, aga mitte. No see tähendab seda, et loomulikult ega see lastel see harjutamine nii väga kisu seda tegema ja noh, ma mäletan oma lapsepõlvest, kui ma vaatasin aknast välja, kus oma tänava poisid tagusid jalgpalli ja mina pidin klaverit harjutama. Ega see kaksipidine Tunne, et ma ise olin ka vahepeal õpetajana töötasin. Et tegelikult kõige raskem hetk oligi see just see viiul sealt kastist välja saada, sest kui juba hakkad harjutama ja hakkad asjaga tegelema, siis läheb edasi juba sujuvalt ja tegelikult ju asi ise meeldib. Aga just see esimene samm, see hetk, et vot ma nüüd ei lähe uksest välja, mitte mängima, aga ma lähen sinna teise tuppa, võtan selle viiulikasti ja teen lahti, see on kõige raskem oli vähemalt lapsepõlves. Aga ma arvan, et üheks huvitavaks stiimuliks oli tol ajal kui Eva-Liisa oli päris äike, Soome televisioonis oli üks selline saade, viiuluviigarid, seal oli üks ungari päritolu meesterahvas, temal oli siis seal soomes mingisugune selline viiuli kool. Selline. Suzuki ei olnud ilmselt või midagi sinnapoole, mida on niisugune natukene lihtsam ja lõdvem. Aga alati, kui see saade tuli Soome televisioonist abikaasa väidab, et sa roomasid televiisori juurde vaatama seda sest seal lapsed mängisid lihtsaid asju suhteliselt. Aga, aga ma arvan, et sa ikka juba käisid vast sel ajal, et see võis ka natukene seda huvi tekitada, sest ka mina olen, eks ole, klaverimängija ema on solfedžoõpetaja, hääleseadja riiulipraktikad peres ei olnud. Jah, et kuskilt niimoodi kuulda ei olnud seda viiuli heli, mis siis tõmbaks sinnapoole, et. Eva-Liisa kas teil lisaloominguga, lapsepõlvest just mingi oma, niisugune õrn hetk on? Kohe muidugi meenus nukitsamehe film ja need laulud. Et ma olin siis vist kahe või kolmeaastane, kui see sündis film ja ja see on mul meeles isegi see selle filmi reklaamplakat. Ta oli meil kodus seina peal, praegu tuli niimoodi meelde ja kõik need laulud juba jah, sellest ajast. Noh, need on nagu selle nendega koos kasvanud võiks nii-öelda. Natuke kartsid ka ja ma kartsin seda filmi, sest ma isegi mäletan seda esilinastust. On see võimalik, et ma mäletan seda kindlust, et oli äkki kinomajas ja mäletan, et see oli väga selline sünge ja ja hirmsas hirmus kõik need kollid ja see pime-pime-pime, niisugune atmosfäär, et ma natuke kartsin seda filmi. Aga laulud jäid ikkagi juba juba sellest ajast, ma arvan siis niimoodi mind saatma. Ja kui ma nüüd mõtlen, et kuidas isa isa heliloominguga tegeles meenub äkki ma klaveri all meeldis mulle mängida palju sellel ajal, kui sina midagi komponeerisid, minu arust ma mäletan lihtsalt seda hetked, on selle suur tiibklaveri all kõik niimoodi kumiseb ja kajab vaikselt. Ja võib-olla sa ei teadnudki, et ma seal viibisin, sellel ajal? Mängisin midagi oma asjadega vaikselt, niimoodi mõtlesin, aga, aga just selline selline hetk meenus praegu jah. Ja siis niimoodi vaikselt mängida, et neid ei häirinud. Ja kui ma olin oma töösse süvenenud, siis ma tõesti ümber toimuvat. Ärkab seal oli nii põnev olla, justkui saad klaveri alla, siis kuuled, kuidas see kõik niimoodi kumab. Kajab hästi hästi põnev. Läheme teie lapsepõlve koju, Olav, mis see, kes kõigepealt meelde tuleb? Mul on üks fotod, mille tagaküljel on aasta 1951, see tähendab, ma olen ühe aastane ja ma istun ema pianiino taga ja käed on asetatud klaviatuurile, mitte rusikad, vaid, vaid täiesti sõrmedega. Ja ma olin siis näinud ja kuulnud, sest ema mängis päris kenasti klaverit ja laulis, kuigi ta oli suurema osa oma elust kodune. Enne sõda oli ta õppinud balletti ja ilmselt siis ka klaverit kuskil. Ja pärast seda lühikest aega oli meil siin selline teater nagu noorsooteater, mitte see noorsooteater, mille banzoud, neljandaid, vaid lihtsalt ka noorsooteater ja isegi ühes teatriraamatus olnud too, kus mingi lavastus, saabastega kass, kus minu ema ja veel kaks naisterahvast on siis nagu köögitüdrukud ja ilmselt Nad tantsisid seal ja lõid selles etenduses kaasa. Et mitte ainult siis muusika, vaid ka teatrihuvi mingil määral pärineb, pärineb sealt, ema oli linnad, tüdruk, aga isa oli käru kandist ja tema vanematel oli seal asundustalu ja tema isa oli käru kellamees. Tema ise tuli 15 või 16 aastaselt Tallinnasse ära tolleaegsesse Eesti garnisoni orkestris nii-öelda õpilaseks ja õppis seal trombooni mängima. Ja hiljem ta, aga, mis siis muusikakoolis, nii et temast tuli koorijuht, aga kõige enam saida trump üks sellise ametiga nagu noodigraafik. Sest tänapäeval, mis tehakse ju kõik arvutiga, tol ajal tehti seda käsitsi ja neid hinnatud noodigraafikuid ei olnud eriti palju. Alustas ta sellest. Talle oli ees tühi valge leht, isegi jooni jooned tõmbas ta ise ja võtmetegi ja vaadates neid. Meid tundub, et need on tehtud šablooniga, aga ei ole. Ta tegi kõik need võtmed ükshaaval, aga absoluutselt ühesugused. Ja selle kõigega seoses oli loogiline, et minu arust ka tekkis huvi, sellepärast maailma ühe aastasena seal klaveri taga niimoodi oli, aga pime läksime pisut hiljem, alles siis, kui ma üldhariduskoolis läksin neljandasse klassi, siis ma läksin laste muusikakooli esimesse klassi. Aga räägime sellest lapsepõlvest, Olav veel. Missugune tüüp lapsena solite, sõbralik, seltsiv, sotsiaalne nii-öelda ilmselt ikka olin sotsiaalnes. Mitu korda valiti klassi, kuidas klassiorganisaatoriks ja, ja oma tänavalastega oli tihe läbikäimine luuremängud õhtuti Hiina päritolu taskulampidega pimeduses oli hiiglama põnev. See on tore ja huvitav, et mainite või isegi kuidagi rõhutate Hiina päritolu taskulambid. Ma olen ühe korra varem siin saates sedasama väljendit kuulnud, seda kasutas Tõnu Naissoo muide. Noh, see oli tol ajal tase, sest enne seda olid niisugused lapikud suurte lapik patareidega kodumaised taskulambid, aga siis ilmusid müügile nisust ja ümmarguste patareidega ja need olid palju heledama tulega ja taevasse lasta, siis oli seal valgusvihk hästi näha. Hiljem hakati nõukogude maal neid järele tegema, siis ilmusid, mäletan leedukad, Leedus valmistatud samasugused. Kas te mäletate lapsepõlvest veel asju, mis huvitasid, mis olid põnevad, mis korda läksid? Ilmselt selles vanuses peaaegu kõik kogusid midagi. Minul hakkasin algusest nagu tikutoosietikett Te koguma, aga siis ma vaatasin, et neid saab liiga palju. Ja siis ma läksin üle tikutopside kogumisele, et mitte ainult etikett, vaid tikutops ja siis juba ka vanemad inimesed, kes teadsid, et niisugune hobi on ja kes liikusid välismaal, tõid neid igasuguste eri kujudega suuremaid väiksemaid, siis neid niisuguseid papist, mis käisid nagu kokku ja, ja selliseid naljatopse sellest kogus mingi jupp kuskil keldrikapis tänaseni alles, aga ma pean selle korra keldrist välja tooma, seda oleks huvitav isegi vaatamata, mitu aastat seda seda vaadanud. Kuidas te mäletate enda lapsepõlvest? Pigem hea poisina sattusite te sekeldustesse, mis tüüpi? Nooremana, ma ei mäleta, et mul oleks olnud mingisuguseid suuri pahandusi ja vitsa, kui sellist ei ole saanud. Seitsmendas klassis paralleelklassiga moodustus selline tähend. Me lõime igasugustel kooli üritustel kaasa ja saatsime ka lauljaid ja tegime abiturientide teatriringiga koostööd ja siis anti meile võimalus ekskursioon. Tolleaegse nimega Leningradi. Ööbisime mingis koolimajas nii nagu ikka kuskil klassis matid pandi maha vallatud noormehed, nagu me seal olime. Klassis oli ju kohustuslik Lenini portree seina peal. Ma tegin talle kriidiga vuntsid. Hiljem mõtlesime, et, et see on natukene liigiga, et üritasin neid untsi maha kustutada. Siis portree kukkus alla ja raam läks natukene katki ja aga kuidagi mise ära lappisin, tagasi panime, aga sellest saadi aru. Ja siis, kui me olime tagasi juba oma koolis õppetöölt direktor kutsub meid välja, kas teil on juba uus kool valmis vaadatud? Milles asi, siis tuli välja, sealt oli siis meie peale kaevatud. Vanemad muidugi kutsuti kooli, asjaosalised ei saanud vist kaks päeva õppetööst osa võtta, kuigi me olime koolis kohapeal. Et noh, et mis isa siis selle peale ütleb, ei saa, tuligi nii-öelda noomima ja nistanoomis. Võtsite seal poistega vist veini ja seal oli küll niisugune lugu. Nojah, et ärge parem seda niimoodi tehke, aga mitte sõnagi leenilist. Eks see, see näitas seda, et nagu kodus oli, väikesest peale kuulsin kogu aeg juttusid eesti ajast ja kuidas emapoolne vanaisa tuli kastiga apelsini koju ja, ja selliseid jutte, ühesõnaga kool oma püüdliku ideoloogilise tööga ei jõudnud kuhugi ja ma arvan, enamus klassikaaslastest said kodus samasugust kasvatust. Ei töötanud see nõukogude võim meie peale ja, ja poliitiliselt jäimegi. Ebavustavad. Näiteks Eeva-Liisa, ma küsin vahele, kas teil on mingi assotsiatsioone, tekib teil kujutluspilt, missugune see vembumees võis olla seal oma oma kooliaastatel? Ja eks ma neid pilte olen ka ikkagi näinud. Väga, väga lõbus, see on ikka mulle ka inspiratsiooniks olnud elus, et et teha midagi, võtta ette ja korraldada ja mõtlen, et midagi niisugust nagu teatrit või. Kala, kas teie olete oma vanavanematega, mõtlen praeguses Olavi ema isa kohtunud ja me elasime ikkagi koos ühes majas. Kas ema isa oli lihtne nii-öelda endast välja ajada, oli teil seal kodus kunagi üldse mingil moel teema, et kuidas te mäletate näiteks ema või isa Guyana põlisläks pingutada? Ma enda ja oma laste suhtes ma seda küll ei mäleta, aga kui noh, lõpuni aus olla, siis neil omavahel oli, oli nagistamisi siis oli hea oma lapsed sealt eemale hoida ja kui mina ise noorem olin, siis ma ka Nii valisat ju vanaema hoidis ka. Ja ta luges mulle muinasjutte, mul tuleb meelde nüüd ja ka vanaisaga olid mul väga soojad suhted. Mina kutsusin teda, paps ja tema vastas mulle alati, jah, laps. Mina sain nendega väga hästi läbi. Aga oldi Olav teie suhtes range või, või nõudlik või mis sõnu te kasutaksite, kui te mõtlete, mida isa ema ootavad, et nende pojast saab või kes? Siin võin kindlalt öelda, et ei oldud üldse range. Ei olnud mul ka selliseid asju, nagu ma oma abikaasa käest olen kuulnud, et tal juba ka normaalses eas seal kümneaastasena oli mingi kindel korraldas, et sa oled sel kellaajal õhtul toas ja minul midagi niisugust meelde jäänud ei ole. Muusikaga tegelema, ei ole mind nagu sunnitud mind kuidagi, juhiti selle juurde ja, ja siis siis sai mu enda loomulikuks tegevuseks ja et oleks mingid ranget kontrolli sundi, kas sul on õpitud, kas sul on harjutatud midagi niisugust ei olnud. Võib-olla selle tõttu esimeses, neljas klassis Ma sain kiitusekirjad ka, aga alates viiendast juba enam ei saa. Mõned hinded läksid allapoole ka, aga sellest ei olnud ka mingeid küsimusi, keegi öelnud, et miks sul seal üks, kolm. Aga see oli siis, millega seotud asjaoluga, et huvi muusika vastu oleks nii kõrgeks või, või mingit muud. Tegureid no ja ikka muusika ja sõpradega koos muusika kuulamise tõi koos mängimised. Vahepeal oli seal, kus ma vanasti elasin, Tondil Ühes kaheksa korteriga korrusmajas, seal ees oli niisugune plats, kus oli ka palli võrk üles pandud ja, ja siis võrkpalli peale läks nii palju aega, et võib-olla matemaatika järgmiseks päevaks õppima. Lõppkokkuvõttes nagu kõigest normaalselt välja, need ja vanemad ei. Kui nüüd aga nendepoolseid ootusi ühel või teisel viisil tajusid tõde Igal juhul rõõmu kindlasti kui Omaaegse bändiga, mille nimi oli kristallid. See oli vist 67. aastal, kui me võitsime ära ühe telekonkursi väga rõõmsalt. Vanemad õnnitlesid sind kodus seda et väga tubli ja tore ja kuskil muusikakooli teise kursuseajast või isegi juba esimesest sattusin sellesse bändi ja, ja nädalalõppudes olid meil kogu mängud, ma olin palju kodust ära. See ka mõnevõrra mõjutada, et muusikakooli ajal ma ikkagi toppisin vajaliku, üritasin ära õppida, aga tihti tuli seda teha öisest ajast. Muusikute eluviisiga ja bändi tegemisega seoses on mitmeid stereotüüpe. Kas tollal ka, kui te juba esimese niisuguse tähelepanu sähvaka ära saite, kas te mölluga tegite? Ma ei ütleks, möllu, vahel tehti ümber, kuna üks koht, kus me aeg-ajalt mängisime, oli Tallinna mereklubi ja seal oli valdavalt mitte-eesti rahvusest seltskond. Seal oli päris ägedaid kähmlusi isegi tantsupõrandal, rääkimata pärast väljas. Ja ükskord mäletan, lähen äkki meile ka kurjakuulutavat, aga siis inimesed tundsid ära, et need on muusik, muusika, neid ei tohi puutuda. Nii et me ise omavahel mõnikord istusime koos milady proovid ka ja tol ajal polnud neid selliste lugude noote kuskilt võtta. Tuli kärisevad magnetofonilintide pealt maha kirjutada. Ja siis vahel sai pärast seda nagu vabamas õhkkonnas istutud, omavahel sünnipäevadel käidud, aga ma küll ei mäleta midagi niisugust läheks korraldanud midagi mis oleks kestnud rohkem kui ühe õhtupoolik. Kas teie silmad on sealsamas, lapse- ja nooruspõlves kunagi midagi nii dramaatilist näinud mis on teie vaadet elule või kuidagi mõjutanud jäänud meelde? Kui ma olin veel väike seal 50.-te keskpaigas veel korraldati õppehäireid, sest sõjast oli möödas kümmekond aastat ja siis mäletan, kuidas oli kohustuslik Acenteetel pidi tekitama mingid sirmid olid õhtuti pimendamised, päeval mingid sireenid hakkasid huilgama kõvasti, inimesed pidid kõik minema tänavatelt ära, kordna käisin vanaemaga Kadriorus, vabaõhukontserdil, siis trammidel ja autodel kõikidel olid need laternatuled, olid mingid papp maskidega varjatud, et ainult pisikene kübekene valgust paistis, sealt see natukene tekitab, kas hirmu ja, ja teadmist, et eriti esivanemate ja vanavanemate jutust ka, et enne sõda oli ikka väga, väga kena elu Eestis. Aga midagi nii kardinaalselt nüüd varasest noorusest, mis oleks kohe vaatevälja kujundanud, vast ei ole, see tuleb tasapisi selle kaudu, mida vanemad ja vanavanemad rääkisid, mida ise kogesin, mida lugesid, vaat kui hakkasid lugema juba selliseid raamatuid. Mul oli ta eestiaegseid raamatuid, jube vahva oli, kui ma leidsin maavanaisasse, siis isapoolse vanaisatalust leidsin pööningult eestiaegsete lasteajakirja laste Rõõm. Lugesin need kõik hooga läbi ja siis oli 10 paksu köidet kriminulle, mis olid köidetud ajalehesabadest kokku pandud. Need olid veel gooti kirjas, nii et ma kuskil kümneaastasena lugesin seda koodi kirjaga täiesti habras. Eva-Liisa, kas teile on teada oma ema ja isa tutvumise lugu? Jaa, kui ema on rääkinud, kas oli äkki kuskil suusalaagris või tantsupõrandal emaga üks laulpeo ajal just just ja ema sõnadega, kui nüüd, kuidas ema seda on kirjeldanud, et te tantsisite, eks ole ja sina rääkisid absoluutselt teiste inimestega ümberringi, mitte emaga, et liigutasid justkui teda nagu P, aga, aga suhtlesid ümberringi absoluutselt kõikide teiste inimestega. Nüüd sellist juttu mina olen kuulnud. See oli jahe konservatooriumi suusalaager igal talvel konservatooriumi üliõpilastel oli võimalus käia Vana-Otepääl suusalaagris ja mina olin siis järelikult teisel kursusel, tema oli esimesel seal ta mulle silma jäi, kuidas ta pärast hiljem on rääkinud, et seal olid ka kunstiinstituudi rahvas oli seal ja kunstiinstituudi tüdrukud ja abikaasa on ikka pole öelnud, et, et kuidas sa siis nüüd minu peale jäidet. Seal olid need kunstiinstituudi tüdrukud nii ilusates kampsunite, sa võid sa näha, ega kampsuneid ei vaadanud. Ja sealt nagu susisema hakkas. Võib-olla endal ei ole lihtne sellest rääkida, aga olite te osav osal osav tänapäevale võrgutamises sebi. Ma ei tea, see vastastikune sümpaatia tekkis ikkagi kuidagi väga väga, kuigi, kuigi ma olen silmanurgast ju märganud teda koolis aga temal olid tol ajal veel oma endine kavaler reaalkoolist, kus tema oli õppinud. Nii et ju see oli niisugune murranguline hetk, et võib lisast hetkest tekkida midagi jäävat. Kas te mäletate seda ööd või päeva, kui evalisa sündis? Sa sündisid hommikul varahommikul minu arust hea jah, aga seda konkreetselt. Kuidas ma seda kogesin? Ma mäletan seda hetke, kui ma tulin teile sinna sünnitusmajja vastu tõenäoliselt oma isa Zaporožetsi ka. Ja, ja kuidas siis anti selline nagu nõukogude ajal oli kookoniks mässitud Pam sülle, aga poja sünd on mul selles mõttes rohkem meeles. Põhjus oli väga lihtne. Ja meil oli samal õhtul Ivo Linnaga kuskil mingi esinemine mitmes osas ühel vaheajal igatahes ma ise tegelen asjaga, helistas sinna sünnitusmajja ja siis hõiskas poeg seal. Et see jäi kuidagi meelde. Oli see väga elumuutev sündmus ühe noore isa jaoks poja sünd, tütre seltsis esimest korda isaks saamine. Selles mõttes vahet ei olnud, täiesti vahel öeldakse, et loodetakse kõigepealt poega, mina olin väga õnnelik ka tütre üle. Tore kuulda. Nii nägu ka pärast. Oja üle kui te mõtlete noore isa ja noore pere esimestele argimuredele või peavaludele selles ühiskonnas, mis meelde tuleb Oli ju teada, tol ajal tuli neid marlimähkmeid ju pesta ja siis ma olin kindlasti oma abikaasale toeks ja mingil ajal ma pidingi üksi sellega tegelemist, sellepärast et abikaasa laulis mul kooris. Me arvestasime välja, et Eva-Liisa esimese nelja eluaasta jooksul ema oli umbes aasta kokkuvõttes ringreisidel ja siis tuli minul lapse eest hoolitseda. Muidugi mul ema aitas ka. Ja see mähkmete pesemine oli muidugi ränk asi, aga siis nõukogude liidus hakati tootma ka pabermähkmeid. Aga see oli tohutu defitsiit ja vabal müügil. Mina küll ei tea, et seda üldse oleks olnud, aga ma ei mäleta, kus kaudu oli mul kaubamajas üks tuttav müüa. Taas ma sain informatsiooni, et pabermähkmed on saabunud kaubamajja. Võtsin oma isasele Zaporožetsi, mitte selle maantee muhu, tal oli see neljakandiline Zaporožets. Sõitsin lausa keldrikorrusele kaubamaja lattu ja ladusin selle Zaporožetsi niimoodi neid mähkmeid ja täis. Et mulle jäi ette ainult väikene pilu nagu tankistil. Selle orienteerumisega jõudsime koju, aga me saime tükk aega neid mähkmeid kasutada ja vähe sellest. Me isegi poolitasime neid, et neid kauem jätkuks. Ja ja mitte iga päev ei võetud siis sealt sellest varusseli ta jagus jah. Kauaks see on üks ägedamaid. Eva lisa, mis on teie esimesed mälupildid lapsepõlvest? Nii uskumatu kui see ka ei ole, aga minul on meeles päris beebipõlvest üks pilt kus ma tegin silmad lahti ja ma olin õues, eks ole. Ma tean, et vanaisa oli ehitanud sellise puidust kasti, mitte vankriga, mind ei pandud õue magama talvel ja, ja ei ole üldse. Aga, aga oli selline puidust kast sinna sisse siis ning pandi magama taeval. Ja, aga kuna meil oli peres ka vist mitu kassi sellel ajal, siis oli selle puidust kasti peale pandud nagu võrkreformvoodi ilus oli, et kas ei saaks hüpata sinna sinna kasti, siis ma ei kujuta ette, kui vana ma võisin olla, et ma seda mäletan. Aga, aga noh, ühesõnaga pildi ise oli selline, et ma tegin silmad lahti ja ikkagi see, kas oli hüpanud selle võrgu peale ja võrk läks kuidagi viltu. Ja see, kas hakkas sinna minu minu peale kukkuma. Mina hakkasin karjuma. Selline pilt mul, see on vist kõige esimene mälestus üldse meeles. Ma arvan, et kõikidel inimestel on äkki varasest lapsepõlvest mingi üksik pilt, minul on ka, mäletan pilti, kui ma olin vankris ja isa sõidutas mind ja tegi mulle mingisuguseid liigutusi, no ma pidin siis olema ikkagi täitsa beebi. Sest mina samuti ikka täitsa beebi. Aga ometigi on meeles Pilt on nii-öelda salvestunud ja siis on tükk maad rohetega jagada. Ja hiljem, kui ma seda meenutanud, siis mulle tundus, et ma hüüdsin ema ema, aga ema ütles, et aga kullake, kas sa ei osanud veel rääkida sellel ajal, et järelikult järelikult ma lihtsalt hakkasin nutma? Kui te veel ühe lapsepõlve pildi Silmet monate astute oma koduuksest sisse. Missugune teie kodune atmosfäär oli, kui te teeksite niimoodi väikese ekskursiooni, mida keegi tegi lapsepõlvepilt oma kodust? No mis seal salata, isa ikka kohe klaveri taga vasakut kätt elutuba, eks ole. Ikka ja mõnikord oli uks lahti, mõnikord oli kinni, kui oli kinni, siis oli teada, et kindlasti praegu ei sega. Kui oli lahti, siis, siis võis natukene võib-olla see ka taga või rääkida, küsida midagi. Ema ikka seal köögipool võib-olla askeldamas. Lapsepõlvest, mis ma veel mäletan, et siis isa, isa ehk minu vanaisa, keda ma papsiks kutsusin, tema väga armastas meisterdada kogu aeg midagi, ma ei tea nüüd kas väga oligi vaja, aga ta lihtsalt oli selline loomus ja tahe kogu aeg midagi kopsida või ehitada kuskil. Ja seda kopsimist ma mäletan ka hästi, see oli mõnikord ikkagi ütleme nädalavahetusel väga vara hommikul hakkas papsakas juba kopsima ja siis siis oli teada, et, et nüüd on aeg ärgata. Täna oli harjunud ta vanadest asjadest uusi tegema, sest mõeldes ta alustas ja selle maja ehitamist kus ma praegu elan ja mida ma ise suuremaks ehitasin ja mida noored veel veel suuremaks hiljem ehitasid. Kui ma olin seitsmeaastane ja siis tuli ju kõik materjali ikkagi hankida. Ja kui ta hiljem töötas teatri- ja muusikamuuseumis filiaali juhatajana siis kui seal midagi ära visati, siis ega ta ei saatnud seda prügimäele, ta tõi koju ja vaatas, mida sellest teha annab. Oli periood, kus meil oli koer ja, ja siis teated muusikamuuseumis oli olnud üks näitus tol ajal. Et need stendid siis, kui näitus sai läbi need, need saadeti prügimäele ja telliti uued stendid Arci kombinaadist järgmise näituse jaoks. Tänapäeval tehakse seda ikkagi kokkuhoidlikumalt, aga siis tema teeneid koju ja tol ajal oli meil koer ja siis ta valmistas nendest stendidest koerakuudi, mille pealt võis lugeda ja koos piltidega Akseli tobi. Tobiase elu ja see elulugu koera pildiga, ilusast väga haritud koer oli meil. Olav, kui te ütlesite, et te ise ka ehitasite, siis kas te päriselt ise ehitasite või? Nojah, see on pisut ülekantud tähenduses, loomulikult ma, ma lihtsalt aitasin isal, sest me kolisime sinna majja sisse, kui üks tuba ja köök olid elamiskõlblikud. Teisest korrusest ei olnud veel midagi välja ehitatud. Ja, ja see kestis niimoodi ikka niikaua, kui, kui mina hakkasin ka raha teenima. Aga hakkasin suhteliselt varakult juba muusikakooli ajal. Televisioonis tekkisid värgid, et mul juba mingile dokfilmile tegin muusika ja lisab. Suurim pauk, mis oli, oli muidugi siis, kui ma olin konservatooriumi esimese kursuse lõpetanud, kui mulle pakuti äkitselt teha muusika täispikale muusikalisele komöödia-le Don Juan Tallinnas. Ja see oli niisugune summa. Mis oli, see oli 1800 rubla, too tõi postiljon mulle koju, pani köögilaua peale, mul sõber külas ka, see hakkas värisema. Ja postiljon ütles ka, et ei läinud ise järele, ma ei teadnud, millal oli onu radipäev, ütleme, oleksime poolsele toomise kulus, sealt läks osa maha mingi protsent toomise eest, et ma oleks, oleks ma teadnud, kuhu ma oleks selle toonud ise ja väiksema protsendiga. Aga noh, see selleks. Aga mis see oli tohutu summa noorele inimesele, mis ma tegin, ma lasin selle suurest osast sellest summast esimesele korrusele parketti panna, mitte ei lasknud teda läbi sõrmede, ei ostnud endale popriideid või mingid niuksed särgid. Hakkasime endale juurdeehitust tegema, kuna elasime seal viiekesi kuuekesi lausa, et siis oli vaja nagu ruumi juurde. Mu isa jällegi võttis selle ise kätte, ladus need müürid lõpuni. Ja kuna meil alguses juurdeehitusse otse pääsu vanast osast ei olnud, pidi ringi minema, siis ei olnud mul aimu, mis isa seal valmis oli teinud. Siis kui ma esimest korda läksin vaatama, siis ma olin muidugi ahastuses, sest ta oli sinna ka kasutanud muusikamuuseumist eemaldatud materjale, vanad klaveriosad olid, sauna põrand oli klaveri kõlalaudadest. Siis ei jäänud mul muud üle, palkasin mingeid ehitusmehed, kes alguses lõhkusid selle kõik sealt välja. Isa oli natukene pahane selle peale, aga kui ta, aga kui ta nägi, mis sellest valmis sai ja kui siis juurdeehituse vannituba ka valmis oli ja isa esimest korda sinna vanni sai, siis ta ütles. No nagu välismaal. Mul tuleb välja tore mälestus meelde, et vaat sa ütlesid, et ei olnud vana ja uue osa vahelt läbikäiku, eks ole, mingi aeg, kui, kui papp seal kopsis ja ehitas ja siis mul tulevad meelde pühapäeva hommikut, kui ema pani juba laua kõik valmis ja nüüd oli vaja sööma kutsuda. Ja ma mõtlesin, et nad iga kord minna õue, ronida sealt redelist, et jube tüütu ja siis leppisimegi papsiga kokku, et mul oli üks niisugune vana fanfaari, et kui ma panen selle aknast välja ja seda puhun niimoodi tuutu märguanne, et pühapäeva hommikusöögilaud on kaetud ja paluks sööma. Ma küll ei kujuta ette, mida ümbruskonna rahvas sellest kõigest Narvas, aga vähemalt meil töötas see süsteem väga. Kui me räägime evalisa kasvatamisest, siis kas selle kirjeldamiseks võib kasutada ka väljendit loominguline kaos või vastupidi, isa oli väga praktiline nendes küsimustes mis ja kuidas. Mina ikkagi nimetaks seda ka suhteliselt leebeks ja suunavaks kasvatamiseks, mida mina oma kodus kogesin? Ei, ei mäleta küll mingit tohutut kurjustamist või sellist sundimist või pigem ikkagi juhendamine ja sõbralik toetamine. Päris lapsepõlvest mulle meenub, et äkki ikka mingi vitsamäe tõime tuppa või, või noh, mis meie taime, ma ei tea, kes tõi, aga ma tean, et mingi oksel kuskil kapi otsas oli. Aga käiku see nüüd küll ei läinud. Aga hea ja halb politseinik, kas niisugune rollijaotuste ja kodus oli siiski mingi probleem, oli vaja lahendada, kes noomis. Ikka ema vist, ja ema, vaata enne ju pedagoog ka eluaeg olnud, et see on tal juba nagu loomuses on korrale kutsuda ja korraldada, et siis kui hakkab võib-olla käest ära minema midagi kuidas teiega sekeldustesse sattusite mõnikord, ja kuna minu lapsepõlv möödus, võib olla samamoodi õues joostes ja mängides nägu nagu Isalgivad, siis ei olnud veel neid ütleme niimoodi piiratud aedu ja väga kõikide inimeste aiad olid nagu vabalt läbitavad. Ei olnud aeda vahel ja, ja olid need aiad, olid väga põnevad, see ei olnud Niukest ilu ega midagi, kõik oli lauavirnad, on ju võssa kasvanud põõsad, see kõik oli väga põnev ja ümbruskonna siis lastega. Me mängisime samuti, vot selliseid luuremänge ja Kalle Blonkvisti-stiilis lapsepõlv oli aga nüüd üks sekeldus, mul tuli tõesti meelde, et kuna naabritädiga seal vahel ei olnud seda aeda, siis sinna võis vabalt minna, aga temal oli seal selline kapsa ja põllumaa, see on siiamaani muuseas, seal. Ja neid ma ei tea, mis meil pähe lõi siis selle kambaga. Ja nüüd hakkas väga huvitama, et nüüd need lehed küll seal paistavad seal peenras, aga et mis täpselt need juurikad nüüd seal allpool siis võiksid olla. Me hakkasime neid järjest lihtsalt üles tõmbama. Ise väga-väga-väga rõõmsad, et Ohoone, vaata et aa, näe, siin on siin selle lehe all kasvab selline asi ja üldse mõtlemata, et miks me seda teeme ja ikka pool seda vennat rüüstasime üles ja sellest oli küll suur pahandus, mäletan, kui naabritädi siis nägi, et mingi kamp lapsi on tema aias lihtsalt kisuvad kõikjal kapsad, peedid, park, nad sealt üles, et aga me ei tahtnud mitte midagi halba, meil oli tõesti väga huvitas, et mis siis täpselt seal kasvab. Ära klaaritud sai. Oi Me palusime vabandust selle tädi käest. Ja järjest kõik saadeti kõigepealt kodus ikkagi kõik said noomida korralikult ja siis me läksime tagasi ja palusime vabandust, aga muidugi me tagastasime need juurikad ka, mis me olime siis võib-olla mitte valminuna selt. Kui palju teile Taneliga vanusevahet on peaaegu 10 aastat ikkagi päris arvestatav vahe, see tähendab, et otseselt mängukaaslased tee nii väga olla ei saanud, pigem siis tuli teil olla lapsehoidja, ilmselt. Täpselt nii, täpselt nii, et ema veel pole rääkinud, et mingi hetk olevate kuidagi südametäiega, ainult ma lähen parem naabrilaste juurde, need oskavad vähemalt rääkida. Aga samas, ega see vennahoidmine mulle nüüd vastumeelt ka ei olnud. Muuseas, veel tema ajal olid ikka need marlimähkmed, ei olnud midagi välja, et. Oli taga saavad, need olid pidupäeva, mähkmed, üldinali ikka marlimähkmed, et neid ma pesin, püreed talle, tegin, käisin vankriga temaga jalutamas ja, aga mulle meeldis, see oligi justkui nagu noh, ütleme, et juba ettevalmistus kunagisi siseemaks olemisele ja väga meeldis kohusetunne kiust täpselt ja ma sain hoolitseda ja, ja see oli, oli meeldiv. Tõnis olukordi venna valvab seal, et ei tulnud ma tea, pillad lapse maha, põletab ennast ära. Ei meenu küll. Mul on aga mitte seoses sinuga, vaid hoopiski see, mida on mul abikaasa rääkinud ja temale rääkis tema ema, et tema ema oli kirglik lugeja ja käis ka lapsevankriga siis, kui abikaasa oli, oli veel beebi vankris Uuringus, Kilgas Kadriorus kes aga jalutamas ja siis läks ühe pingi peale, hakkas raamatut lugema ja siis tõusis, ühel hetkel hakkas ära minema ja juba juba päris kaugele, selles mõttes, et mul olid veel midagi, ootad Kustas. Ja Katrini sõnul tõestisündinud lugu Ei, mina Tanelit ei unustanud kuskile. Olav kas, kas te olete ise mõelnud kunagi lapsevanemana, et kuidas ühes heas kodus lapsed peavad olema kasvatatud või missugused inimesed neist peaks saama? See on jah, pigem ühelt poolt alateadlik, teiselt poolt see tunnetus, et lastel peab andma vabadust ja võimalust ise kasvada ja neid siis targalt üritada suunata, juhtida võib-olla ühele või teisele asjale tähelepanu. Kolm põlve tagasi oli härrasmees kelle laps võib-olla tahtis hakata muusikuks, selle sai öeldud. Mine nüüd õpiõigusteadust ja saad ikka ameti. Tänapäeval õnneks ehk niisugust asja ei ole ja, ja ma seda sellist suunamist ka õigeks ei peaks, et lastel peab olema endal valikuvõimalus. Kas teie vanemad tegid midagi ideid kasvatades sellist, mille puhul te olete mõelnud, et ma neid vigu, mida teie siis veaks peate oma laste peale ei korda. Kasvatuse poole pealt ei oska seda midagi välja tuua, aga nagu ma eespool põgusalt mainisin, et mu vanematel oli ikkagi mingil perioodil omavahel suuri eriarvamusi pehmelt öeldes, et seda ma mul käis peast läbi, et ma oma perekonnas midagi sellist Te ei soovi ehk abikaasaga tülli minna. Nojah, niimoodi väike lühike tüli, noh, see on normaalne ju igas abielus, aga, aga kui kui need on mingid süstemaatilised nääklemised, et sellist asja ma nagu või. Ei salli Eeva-Liisa, kas te olete võttes arvesse isa tuntust pidanud kunagi tegelema sellega, mis on teie perekonnanimi? Tegelikult väga selle peale niimoodi mõtle, kui ma oma elu elan, et mis mu nimi on või võib-olla see ainult mingitel teatud hetkedel tulnud välja. Lapsepõlves kogesin sellist asja, et NAGU seletamatut pahameelt või kadestamist teiste laste poolt ja ma ei saanud aru, et mis, mis neil viga on, et mul ei ole ju neile midagi halba teinud. Aga siis juba ema vist vaikselt nulle oskas seletada, aga nad on lihtsalt sellepärast kadestavad sind, et sul on selline isa. Aga lapsena ma ei saanud üldse aru, et kuidas see võimalik on, et mis vahet seal on, kõik on ju lihtsalt inimesed. Et seda ma olen küll jah pidanud mõnikord tundma või siis seda suhtumist, nojah, no mis sul viga, sul ju selline isa ja niimoodi, aga mõtlen, et mina olen ikkagi mina. Et ärge arvake, et kui sul on mingisugune nimi, et siis sa oled kuidagi koheteistest parem või, või erinev või vähemalt ise arvad, et sa oled, et see ei ole kindlasti niimoodi. Eva-Liisa teie suhtes oldi nõudlikud. Tekib teil selle sõnaga mingi tunne? Vanematest räägime siis. Ikkagi parajalt, ma ütlen, et mitte ka niimoodi, et ah, kuule tee, mis tahad, ei olnud niimoodi nõu, kui ikkagi viiuli harjutamise juurde tagasi minna, siis, siis ikkagi need vestluseid me seal pidasime, et miks seda on ikkagi vaja ja sest lapsel tahes-tahtmata tekib neid hetki mitte üks kord vaid ikka päris korduvalt, kui, kui ta otsustab, et nii nüüd mulle aitab, ma rohkem ei taha, aga oligi üks väga, väga tore lähenemine. Kas ma ainult ei tea, kumb, kas ema või, või sina, isa, ütlesite mulle? No väga tore, siis oled nii otsustanud, võtame telefoni, helistame siis viiuliõpetajale, et nüüd sa otsustasid praegu, mina rohkem enam ei taha. No vot, ja siis oli suur mõtlemise koht, kas ma ikka tõesti võtan selle telefoni? Ja siis me saime jälle edasi, võtsin viiuli, hakkasin harjutama. Ja Laura oli, otsustas ka viiuli kasuks, ta oli ikka päris Kita, kui tema nüüd sai, siis roomata tõesti kohale, kui päris viiulit kuulama, kui ma kodus harjutasin ja isegi niisugust moodsat muusikat või ükskõik mida ma mängisin ja tundus, et talle väga-väga meeldib, ta tõesti istus ja kuulas, suu ammuli ja avaldas ikkagi kas või nüüd juba kahe või kolmeaastaselt täiesti selget soovi saada endale oma viiul ja hakata seda pilli. Erinevalt minu pojast, kes on paar aastat vanem, kes kes tuli. Kui ma harjutasin viiulit, tuli, võttis mu poognakäe niimoodi, tõmbas viiuli pealt ära, ära tee. Ja ta ütleb, mulle ei meeldi seal üldse ja no ühesõnaga täiesti vastand vastandid nad on üks armastab väga, teine ei taha kuulda ega näha. Musikaalsed mõlemad on ja. Väga tore oli see, millel Laura Liisele riiuli SAISis, kes nelja-aastaselt ei kolme kolmeaastased ja kuidas ta siis teatas oma emale, kust me nüüd leiame selle inimese, kes mulle riiulit hakkab õpetust, et kuidas me nüüd leiaksime selle see, et ema hakkaks õpetama sõidult, kõnelda. Proovisin, ega see lõppes sellega, et ta võttis viiuli, puges tugitooli taha peitu ja tegi täpselt nii, nagu ta ise soovis, sest ma ei pääsenud küll üldse ligi, nüüd ta juba ikkagi lubab, lubab aidata harjutamisel, aga no oma last ise õpetada, ma ei kujutaks ette. Ma saan selle järgmise küsimuse esitada teile mõlemale, aga Olav vastab siis ehk esimesena, et kui erinev on poja ja tütre kasvatamine, on see kaks täiesti erinevat asja või, või teie tähelepanekud on midagi muud. Teatud eas on see küll Tanel ikka oli selline juba päris kõva peopoiss tal seal muusikakeskkoolist klassivennad koos, noh nad olid kõik niisugused noh, midagi niisugust Eva-Liisa pidudest ei mäleta, kui, kui Taneli pidudest, mis vahel toimusid ka meil Ühesõnaga, noored kutid tegid möllu, kas isa süütenöör selles olukorras, kui lühikene või pikk oli? No see oli tihtipeale niimoodi, et, et me ei olnud ise üldse kodus. Nägime pärast tagajärgi ja nägime ka fotosid, sest nad pildistasid No vot, kui võrrelda minu ja Taneli pidusid, võib-olla mul oligi kontrollitud kaos, aga siis Tanelil oli kontrollimatu kaos. See on teatud eas poistel ilmselt see on niimoodi. Praeguse kogemuse pealt evalise, kas pojatütre kasvatamine on kaks täiesti erinevat väljakutset tema jaoks? Kindlasti on ja nad on ju nii erinevad. Tüdrukud kipuvad olema sellised tugevamad ja peale hakkavamad ja siis avatumad ka, et nendega sa pääsed lihtsamini ligi ja saad räägitud ja nad kohe mõistavad. Aga poisid on tihtipeale nad on kinnisemad, mind ei taha rääkida, tõmbavad lukku, eks siis kanguta sealt välja ja see täiesti nõuab sellist kannatlikkust ja, ja väga paneb endaga proovile, et see on nüüd tõesti ei, ei lähe närvi, sa rahulikult räägid temaga ja avatada ja, ja kui need hetked siis on käes, ta avaneb ja räägib mulle, mis siis tegelikult tema südamel on või seal peas toimub siis ma tunnen jess. See on see hetk, kus ma tõestan endale, et ma sain hakkama. Aga, aga mõtlen pojaga, see on hoopis keerulisem tütrega, nii ei ole sa alati leiab ta midagi ikkagi mingisuguse viisi või lahenduse. Lapsed lihtsalt ei anna sulle seda võimalust, et sa paned käed sülle, et nii vot minu mõistus on otsas. Vähemalt mina tunnen nii. Ja aitäh teile nende meenutuste eest. Selle saate nimi on käbi ei kuku, kus olid täna külas isa Olav Ehala tütre Eva Liisaga. Pärituult teile, aitäh kutsumast, aitäh. Ma olen Sten Teppan, aitäh kuulajatele. Ka nädala pärast kohtume jälle. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Olav ja Eeva-Liisa Ehalaga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadetes heast käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanemad.