Ma olen Sten Teppan, tere kõigile, kes kuulavad vikerraadiot. Nagu ikka, osaleb meid algavas vestluses kolm kirkamaid, mälupilte ja emotsioonikilde seniselt teekonnalt jagavad isa Rein Veidemann Anna-Maria Veidemann, Makko. Nende ühiseks kutsumiseks on olnud meedia ja ajakirjandusvaldkond, milles Anna-Maria tegutseb tänaseni. Isa Rein eristab paljudest võimalustest seda tiitlina kirjandusprofessori ja kirjaniku nimetust ning tõsi on, et liisk kirjanduse kasuks langes juba ammu-ammu. See oli keskkooli päevil, küllap sellestki täna räägime, aga esikohal on kindlasti pere ja lähedal lastega seotud lapsepõlvehetked kasvamine ja kasvatamine teelahkmel ning raskustest jagusaamine. Head kuulamist. Rein tere tulemast saatesse. Tänan kutsumast ja Reinuga kaasas, tütar Anna-Maria, rõõm näha, aitäh. Tere. Tere. Ma lähen kohe alguses päris isiklikuks. Kas see, et meie valik lapse osas on nii konkreetne ja üks ja ainumas on päriselt see, mida te hinges tahtsite, ehk perekonnas on üks laps. Aa, no siis on kohe nii raske teema. Muidugi nägime me võib-olla rohkem lapsi ja Anna-Maria on üks kaksikutest, teine, tema kaksikõde, hukkus või? Kuidas tuleks öelda, suri pärast sündi. Mina sain seda, õigemini teada isa raamatust mille ta üheks oma juubeliks kirjutas. Ma ei teadnud seda, kuni selle ajani. Oi, see oli 96. Sa olid siis juba ju suur tüdruk. Miks Anna-Maria sellest varemgi kuulnud? No eks see on olnud meile olnud ju väga pikka aega perekeskne trauma ja, ja jätnud üsna sügava armi minu abikaasale Andrale ja mulle endalegi ja Anna-Maria teine nimi, Maria oleks olnud siis tema kaksikõe nimi, kui ta oleks ellu jäänud. Mis siis õigupoolest juhtus tooma pärast sündi lihtsalt tol ajal 1000 982. aastal kogu see sündimise ja arstiabi ja kõik see oli ju ikkagi suhteliselt vilets, seal tasemel oli vesi kopsu jõudnud ja ei hakanud hingama. Paavst ja küll saadi hingama, aga siis oli juba ilmselt ajukahjustuse. No põhimõtteliselt tänapäeva mõistes ilmselt oleks saanud siis mõõde päästa, aga tegelikult kurioosum on veel see, et mina olin see nõrgem kaksikehk, me olime tegelikult üsna palju ka enneaegsed ja mul oli väga-väga palju ka tervisemuresid, nii et minu algus oli väga. Raili Anna-Maria algus oli nii kohutavalt raske, et tema elutahe ja elujõud oli niivõrd meeletu tänu sellele, et tal oli kaksikõde. Tal oli veel seal üks probleeme siis seedekulglas kaks ja pool kuud ei saadud selgust, mistõttu beebi ei hakka kaalus juurde võtma isegi läbi niisuguse lõikuse, mis tänapäeval on kiin, aga siis oli ta aga haruldane, nii et yks lastekirurg, kes oli õppinud just nimelt seda spetsiifilist lõikust Saksa demokraatlikus vabariigis tol ajal doktoranti Ta oli tema nimi. Tema oli see, kes Ana Maria nii-öelda elu päästis. Kui see oli tehtud, siis see oli meeletu, kohutavalt kiire tõus. Ja anna võitles end elule. Rein, kuidas ta enda ja ja abikaasa kulgemist nii-öelda emotsionaalses plaanis sellest perioodist mäletate, ma olen pidanud seda siin saates ka varem küsima, et kuidas üks lapsevanem tuleb välja, üks elu läks ära. Noh, seda on tagantjärele raske seletada, eks me selle võrra rohkem pühendasime Anna-Mariale, aga me olime noored inimesed, meil olid ikka kummalgi suured unistused, eesmärgid minu abikaasa Andral, kellest oli saamas etnoloog, tema oli siis aspirantuuris ja mina olin ajakirjanik juba ja pooleldi õppejõud aspe ka aspirantuuris ees seisis. Ilmselt siis teadlaskarjäär, et me saime sellest üle, aga, aga ma ütlen, et mingisugune ilmselt alateadvuses on see arm istub, istub ja mingil hetkel lööb välja, nii et võib-olla ka seal on selles, et me oleme kogu aeg tema pärast mures. Oma Anna-Maria pärast mures. Tänapäeval vist pakutakse vanematele, ma kahtlustan sellistel puhkudel vähemalt võimalusena psühholoogilist abi ja toonane niisuguseid asju ei olnud lihtsalt kuhugi, hääbus. See oli, ma ütleksin, see see oli, see oli nii kohutav, et seda on raske kirjeldada. Seda on raske kirjeldada. Mismoodi tookord elud algasid. Kolmekordsete akende klaaside tagaaknaid ei tohtinud lahti ja ma ei saanud oma naist vaatama minna, ma ei saanud. Ma ei saanud tema juurde saatekirjavahetust, pidasime akna taga, lehvitasime, ei pääsenud sisse, see oli terror. See oli sõna otseses mõttes tänapäeva mõttes terror. Nüüd isad on sünnituste juures ja haiglapalatites, aga see nõukogude ajal lapsed mähiti kookonitesse saanud liigutada ka mitte. Üks lugupeetud arst tookord lastearst, kes tegi, tegeles beebidega ja et mis koolkonda tema esindas, aga, aga ma mäletan väga hästi. Kirjavahetuses mul Andraga on alles, kus lihtsalt arst ise terroriseerib. Ema ise peab üle saama kõigest ema, ta peab, temas peab tekkima ema tunne, et isa ja neid ei tohi aidata. Mis see oli? Mis see oli? Nii et selleks, et oma naisega kokku saada ja oma oma järeltulijat näha, tuli igasuguseid asju välja mõelda. Et tagauste kaudu kokku pead õdedega mingi teise heatahtlikum arstikuks, vene, vene, nüüd ütleksin proua, eks ole, üks vene naisterahvas, noor, kes kes aitas ja kes Sandrat, aita Sandra. Seda nimetatakse sünnitusšokiks. Nii et tema läbisele. Anna-Maria ise emana seda juttu kuulates ma kujutan ette, ihukarvad tõusevad püsti. Tänapäeval on õnneks asjad teistmoodi. Ja ei, selles mõttes ka, et, et tema on nagu meenutanud, et põhimõtteliselt talle öeldi, et te olete nii noor, et no saage üle sinikate veel lapsi. Et üks ette või taha selles mõttes ongi võib-olla ka see, Mu ema isa ikka veel, eksju, nüüd siis juba 38 aastat hiljem on see nii sügaval neil sees, et nad ei saanud tol korral seda nagu normaalselt läbi elada ja nad ei saanudki tuge. Pluss siis see, et siis teine kaksik, kes siis ellu jäi, oli ka veel haige, nii et noh, selles mõttes see mure oli nagu veel topelt. Me läheme nüüd Rein, kohe teie lapsepõlve aga enne, kui te ise hakata sellest rääkima, siis üks küsimus Anna-Mariale. Ma ei taha liialdada ja üldistada, aga ma arvan, et kuvand Reinust avalikkuse ees on üsna ühesugune. Ja kui ma sinna panen sisse ühe sõna intellektuaal, siis annab üsna hea ülevaate kõik, millega ta seotud elu jooksul töises mõttes ametite mõttes kuulubki sellesse valdkonda mahub. Eks kas see pilt, mis meil sinu isast niisugusena, nagu ma kirjeldasin, ees on, paistab kodus vaadates samamoodi või kas sa oled nõus pildi maalima, missugune on Rein isana kodus siis kui kaamerat ei vaata silma, mikrofoni pole ninal ja nii edasi? Ma ütleks, et ma ikka väga-väga imetlen oma isa, et ma ei, ma ei tea, kuidas ta ka praeguses eas ikkagi nii palju jaksab ja on ja nii nii vitaalne veel, et loomulikult on hetkel ikkagi see kirjutamistöödele kõige südamelähedasem, et, et veel võimalikult palju kirjutada, olla loominguline. Olla veel osaline igal pool, aga, aga kodus on ta ülitubli ehk et ta on väga hea kokk. Aga ta on alati läbi elu kogu aeg mu mulle toeks olnud ning kasvatanud mind aidanud, loomulikult ka ema on seda teinud, aga no isa on isa on olnud nii-öelda ka meil kodus, siis nii-öelda see perenaine tõesti ta tema õlul on see, see kõik olnud ja. Kui sa mõtled tagasi lapsepõlvele või noorusajale, siis mis olukorras või mis tegevuses isa sul põhiliselt nii-öelda silme ette kerkib, mida ta tegi, kus ta oli? Ta oli hästi palju Vikerkaare toimetuses, siis ta oli rahvarinde staabis siis ta oli televiisoris, siis ta oli kõikvõimalikel taasiseseisvusperioodi aktsioonides. Ja, ja siis kodus oli ta hästi palju köögis tegi süüa. Aga samas muidugi. No me vaatasime aga väga palju igasuguseid mängufilmis, aga et mingi oligi traditsioon, et me vaatasime toona ei olnud ju tohutult palju neid mängufilme televiisorist tulemas, aga siis kui olid need nii-öelda õhtut, siis, siis jah, olid sellised filmiõhtud. Siis me oleme mõlemad isa käskis inti mentaalsed siis meil olid mõlemad pisarad silmis, nutsime, elasime kõiki asju läbi. Mul on näiteks hästi meeles, et ma vaatasin isaga printsess Diana matuseid ja selline issanda kurb, et me lihtsalt otsast lõpuni ainult pisarates, et sellised mälupildid jäävad nagu kauaks meelde. Rein, kas söögitegemine oli midagi niisugust, mis juba lapsepõlvest pakkus pinget või see tuli kuidagi hiljem elukäigus? Ja lapsepõlvest muidugi ma pean meenutama kõigile kuulajatele, ma olen 73 aastane. Ma kuulun siis põlvkonda, kes kellest enamus läksid pioneeriks ja tegelikult jube pioneeriaas kõik butafooria, pioneeri toad ja need detafooria, aga pioneerijuhid, sisulisest olid skautide juhid, kasvõi näiteks pioneerikoondus, niisugune sõna, isegi praegu uus põlvkond ei teagi, mis asi, mis on koondus, on mis algas seal mingisuguse rituaaliga, aga seejärel mindi kööki, tegime pannkooke igasuguseid. Õppisime üks minu suurimaid oskusi, selle vaese põlvkonna oskus, mille ma omandasin, on see, et lambipirniga sokikanda parandada, paned lambi Pirvi soki sisse sinna kanna koha peale ja hakkad siis lõnga üle selle pirni vedama ja nii saad tegelikult soki kanna parandatud siiamaani ma võin õmmelda kõike, ma ei ole palju rätsep, aga tähendab juurdelõikust ma ei oska. Aga õmblustööga saame kama ja minu põlvkonna poisid saavad kõigega hakkama, kaasa arvatud ka puutöödega. Ühesõnaga, meil oli seda käelist tööd, nii et kui küsisite Anna käest, et pilt isast on intellektuaal, siis wanna ise ütles sõda, et et ma arvan, et ma olen emotsionaalne intellektuaal, mis on mulle elus ka mõne jah, paljuski noh, ma ei ütle, et kannatusi tekitanud, aga aga, aga selle tõttu näiteks minu kirjutised paljud kirjutised jooksevad lihtsalt mööda, sest lugeja on näiteks erakordselt ratsionaalne. Talle ei meeldi tunded, mida esitatakse passionaalsus, niisugune mõiste nagu passioon, passion, tunne, need võivad paljudel inimestel võõrad olla, hakkavad vastu ja muidugi nad käsitlevad seda naiselik, kus aga ise ma arvan, siiski suhteliselt mehine mees. Sest ma olen ikka vene sõjaväe läbi teinud üle kolme aasta ja, ja muudeski elu tulest ja veest läbi tulnud. Aga jah, Süüa hakkasin varakult tegema, esimene mälupilt ongi see, kui ma seisan räämal vaeste, patuste alevit, kus minu lapsepõlv pärit on. 1946 kuni 1963 kuni siis teismelise eani välja olin maraamal Pärnu ülejõe, pilt on väga selge, seisan ema kõrval puupliidi kõrval, ema teeb kastet, siis öeldakse soust. Nüüd selle sousti natukene on, siis, eks ole vist midagi pekitükikesi, aga seda oli väga vähe, nii et rasva tekitamisega, siis oli seal jahu, kribu soola ja vot nüüdse praetud jahu sellesse pekki rasvas praetud jahu britel, mul jääb suu vett täis, praegul ka. Nonii, mul tuleb vana meelde. No aga, aga siis seal kõrval võtsime lusikaga napsasinaati panni pealt endale selle praetud jahu ja siis ema valas sinna piima peale, nii et siis tuli see kaste või soost. Aga enne seda minu see esimene maitse siiamaani. Nii et eks seal tema kõrvalt sai kõik õpitud, aga hiljem, kuna ma pärast keskkooli lõpetamist, kui sa mu kodunt ja siis suid sõjavägi, siis ülikool kogu aeg tuli iseendaga hakkama saada ja see tähendas ka muidugi, et pidid süüa tegema, aga kokata mulle meeldis. Räägime kodust veel räägime lapsepõlvekodust, mis pildikesi teie silme ette veel kerkinud lisaks puupliidile ja emale sealjuures. Kõigepealt muidugi need nõndanimetatud liivakad, see oli siis liivakarjäär Pärnu linavabriku kõrval sadakond meetrit, et minu kodumaja ei ole, see oli siis töödejuhatajate jaoks ehitatud maja. Kahekorruseline, teine on alles, aga minu oma põles minu kodumaja põles maha. Ja siis seal selle kvartali keskel oli liivakarjäär. Kunagine liivakarjäär, mis olid liivakad, oli see põnev koht, see oli põnev koht, see kogu see kvartali lapsed kogunesid sinna ja seal siis tehti kõike mänge, ehk siis luuremängud sussiviskamise sussiviskamine, sest asja tänapäeval ei mäletata, aga need olid vene kopikad ja tina pommiga või tinatükiga visatakse siis ja nii kogusid raha. Ma sain jäätiseraha, isegi niisugune võistlus oli ja siis kurni mäng ja rahvastepall ja siis jõe ääres oli võrkpalliplats siis salasuli mis iganes ja muidugi eriti ohtlik mäng oli see, et igasugused leitud padrunid, lõhkekehad, neid Lassimiliivakat, Sõhku, mis sõjast järele olid jäänud. Mõni sõrm või silm kala käis ja läheb, õnneks meid ei tabanud. Kui suur teie pere oli? Mina olen sündinud vallaslapsena kasuisa, keda ma papsiks nimetasin, kes oli mulle isa eest eest ja kasvatas minust inimese. Koos emaga muidugi tema tuli siis 1953. aastal, nii et koolitunnistusele esimesed koolitunnistused on mul. Rein Koitla nimel, aga siis ta lapsendati mind ja siis ma sain Rein Veidemanni 1960. aastal sündis mulle õde. Meie pere on siis oli kaheliikmeline, päris isast ei ole aimu, sidet mitte midagi ei, ema võttis lauda kaasa. See on üks niisugune koht, mis häirib ka natukene või annate, häirib see eriti mind? Anna ise on öelnud. Ei, ma arvan, et sind häirib ka mind ka, ma arvan, et oled seda vastaks. Norm. Sees, kas te emaga proovisite seda üldse teemana kuidagi lahti harutada, oli see täitsa tabu lihtsalt vaikimine ja kõik nii tuli ei söandanud ema tuju rikkuma hakata. Ei, küsimusi on tujus. Ma isegi osanud seda võib-olla tookord küsida, nii et ma olin ju teadlik lisameil paps ja temis, kes pere eest hoiab ja mul õde ja meil ei ole oma pere, oma suguvõsa. Et see ei olnud, see ei vaevanud mind vast kuni ükskord ise küpse täiskasvanuna ikkagi mõtlesin, et oleks huvitav teada olnud, kus bioloogiline algus siis on, aga aga nii ta on jäänud. Mis ala inimene ema oli? Ema on mulle, oli mulle elupõline lasteaiakasvataja. Ma olen algusest peale koos emaga olnud lastesõimes siis üle tee. Praegusel Janseni tänaval n kunagisel silla tänaval lasteaias. Tähendas, et kodus käis ka kasvatamine ja kas kodus kasvatamine või lasteaiamoodi olid kaks ise asja või sama. Ei mingit meil kodus niisugust kasvatamisest, seda selles mõttes, et nüüd näpuga ja näpuga sealt või seda ei olnud, ma ei tea, kõik tuli kuidagi iseenesest, ma sain seal kasvatuse lasteaiast ja lastesõimest Allastasimatest alates lasteaiast kätte, mis seal kodus enam siis korrata, nii väga vaja oli, aga see oli vist mõnusam, aga koos lasteaias käia, eks see oli pikk tee. See oli kolm kilomeetrit iga hommiku kell pool seitse, kolm kilomeetrit raamalt, et peaaegu vana Pärnusse ja õhtul tagasi, kusjuures üks osa teest kuni Tallinna maanteeni ei olnud üldse teekatet veel raamal. Kui oli sügise porid, siis olid seal suured vankri roopad ja ma seda praegu räägin, siis ilmselt kuulajad mõtled, see on eelajalooline aeg, aga see oli 1900 viiekümnendat aastat. Siia siis oli, kui jõudsime kaevu tänava nurgal salgas munakivi tee. See oli luksus, dolla luksus, aga meieni oli ainult mingi kruusa tavaline liiv. Just see oli ju sõjajärgne aeg. Kas teil on Rein lähtuvalt teadmisest, et sõda oli just mõned aastad tagasi juba otsa saanud, mingi emotsioon või mälestusajastust kui sellisest see, mis kodus lauale panna, oli ja selga riided niisugune üldine olmelapsena ei pannud seda väga tähele, see oli rohkem ema muret. Nojah, muidugi nende mure on, see oli, aga ma sain korralikult süüa, eks ole, kui ma olen lasteaia lastesõimes olin ja lasteaias, siis oli selles mõttes ikkagi kolm korda päevas toit olemas. Aga see, mis kodus sai tehtud, seda tehti nendest käepärastest vahenditest. Margariin näiteks niisugune asi nagu, mis tänapäeval isegi soovitus tatakse sööge või asemel margariini. Aga tol ajal margariin oli hall. Ja lisaks veel öeldi, et selles margariini is võivad olla inimeste küüned. See pargas ja see võib olla inimlihast kokkugi rasvast kokku keedetud. Õudsad lood liikusid ringi, liikusid ringi kabeilingaatoritega autod. Kui täna poolt majakaaslane Mihkel ütles, et auto läks, siis kõik keerasid kiiresti Ameerika Hääle pealt ära, kõik kuulasid Ameerika häält, aga samal ajal siis Peilingaatorid sõitsid autodega ringi. Niisugune oli ka see osa lapsepõlvest ja lapsepõlve juurde kuuluma ka üks hirmsamaid tulekahjusid, mida ma, mis on minus une, mõnikord unenägudesse tuleb esile ja ma ärkan võpetades üles nimelt linavabriku põlemine, nii et see oli meeletu ja isegi meie maja, mis seal linavabrikust 200 meetrit või 150 meetrit eemal kasteti kogu aeg seal, nii et linapallid ja turvasee kõik läks põlema. Skaala teie ees võib-olla liiga lihtnegi, Rein, aga ikkagi, kui me räägime heast lapsest ja halvast lapsest, siis kohude sellel skaalal enda arvates. Oli hirmus hea laps. Ma olen läbi elu tahtnud olla, hirmu sealaps õnnestus. Ei tea, seda ütleb on. Võib-olla seda ütlevad mu kaaslased, kolleegid, kellega ma olen, ma olen tahtnud olla hea inimene, aga mida ema ütleks? Ema? No küllap ta ütleks, hea laps kasse ikka, ütleb oma lapsega. No muidugi niikuinii ema, ema, ema meil oli niisugune karge suhe, Anna võib seda kinnitada, ega meil nisu tähendab no niisugust nullutamist ja sotsutamist ja nihukest emotsionaalset nagu tänapäeval kuivatada, et ta oma ka mu kallis armas meie peres seda ei olnud üldiselt, aga samal ajal oli väga selge hoidmine see hoolega, ümbritsemine, hool, hool, hool. Tabasin nisa häälest praegu iroonia nooti, kui ta ütleb, et oo, mu kallis nagu tänapäeval see asi käib, et kas Anna-Maria mõistab, millest ta räägib? Minu ema küll väga nutab minu poega ja sellest, et tänapäeva vanaemad on kindlasti teistmoodi kui, kui omal ajal ja. Aga sa oled siis isa-emaga ehk oma vanaemaga kohtunud ja muidugi seal on omad mälestused, muidugi, kokkupuuted. Kuidas sa kirjeldaksid teda. No minuga oli ta väga-väga armas alati, aga kuna ta oli siis minu Pärnu vanaema ehk siis noh, me ei puutunud nii palju kokku, et munud minu linna vanaema, kes kes loodetavasti paari nädala pärast peab oma 90 üheksandat sünnipäeva. Tema muidugi on olnud palju rohkem minu minu elus, et see on selles mõttes paratamatus, et kui on, on selline maamaja vanaema või kaugemal vanaema, siis noh, me olime sünnipäevadel ja suvedel saime. Kui aga jah, niisugust järjepidevalt kogu aeg ei olnud kohtumist. Karistamine kodus füüsiline mingil muul moel on lapsepõlvekodust tuttav. Lapsepõlvekodust mäletan vaid riidekapi otsas olevat vitsa, mida kuidagi kunagi ei kasutatud, aga mis oli seal olemas täitsa ja, ja ma tean seda minu põlvkonna esindajatel. Ostike enamustes, oliivivits kapi otsas, mingit karistamist ei olnud. Isegi olukorras, kus oleks, kus ma mõtlesin, et nüüd järgneb üks tõsine sakutamine või mingisugune. Et ma sain hakkama niisuguse teoga lapsepõlves koos oma mängukaaslastega, et me purustasime keskpingeliini ja, ja kogu rääma elektritööriistad jäid seisma elektrisaed, mis iganes, sellepärast et ühel valmima korrusmaja ülevalt Ma viskasin alla kõrvitsaga, ei arvestanud trajektoori ja see lendas keskpinge keskpingekaablit, sellesse, mis olid posti otsas ja kogu rääma oli pime. Nii et see oli huvitav. Muidugi. Me panime jookse, miilits korjas meid üles ja siis oli esimest ja viimast korda, kui ma sattusin miilitsasse. Ja siis ema ja isa, paps tulid meid mind ära korjame, siis ma mõtlesin, et nüüd on mul küll keretäis soolas. Nad ei öelnud ühtegi, sel. Nad ei maksnud trahviga pärast lõpus, vaid mida, mida nad seal lubasid, miilits, ma ei tea seda, aga karistada ma ei saanud ja see vägitegu jutumärkides oli, oli, oli, oli üks minu lapsepõlve aga siiski kogemata seal kogemata ja see oli kogemata suures mänguhoos muidugi ajasime 11 taga, nii et. Jaa, kõrvitsaid visatakse kusagilt alla, see on täitsa normaalne. Oi-oi, see ei ole, siis on ju suurepärane. Suurepärane, suurepärane vaatepilt ja eks ma selle vaatepildi nimel seda ka tegin, nii et kujuteldava vaenlase pihta viskasin pommi, aga, aga läks traatidesse. Aga miilits võttis asja tõsiselt. Kas poisikesi ähvardati? Ja muidugi siis alaealiste kolooniaga ähvardati, et seda ma mäletan, et kuna see oli üksikjuhtum ja, ja puudutas paljusid poisse, kes kõik plehku panid ja. Aga liiga head põgenejate siis ei olnudki miilits. Ikkagi jälile ja jahe koertega nad ei too. Tuult polnud nii et, et eks nad teadsid, kus need poisikesed siis ennast peidavad ja mina peitsin ennast kartulivagude vahel. Sealt mindi üles nokitigi. Mis tüüpi tegelane olite te koolis, põhikool, keskkool? See aeg õppisin. Ja siis paistis ta silma ja paistsid silma küll, jah. Ma ei tea. Kui siin oleksid laua peale laotada kõik minu tunnistused, siis on seal ainult mõned neljad, ülejäänud viijad. Tuli iseenesest või see oli südametunnistus, kohusetunne. Kohusetunne muidugi kohusetunne. Ma ei ütleks, et ma nii väga oleksin lapsest peale andekas olnud. Võib-olla see kirjutamise anne avastati minus kaheksandast klassist kui esimene kirjandusõpetaja tema nimel loolaga. Öösel kirjutasime kirjandit nõndanimetatud, nii nagu siis, eks natuura maalitakse. Me läksime Pärnu jõe äärde vaatama kevadist jääminekut ja siis tulime klassi. Kirjutasime kirjandi sellest ja siis juses juma, siis kasutasin seal nii häid kujundeid ja, ja kirjeldasin seda sel määral. Loola öösel ütles mulle, et, et see on väga hästi kirjutatud, aga Ma panen sulle nelja. Sest et ma näen, et sinus on veel rohkem midagi, pinguta, ma ei saanudki viit. Kuigi olin klassi parim kirjand. Rein, kas te mäletate koduste ootusi, mis või kes teist võiks saada või kuhu te võiksite oma valikutega liikuda, kui see aeg kätte jõuab? Ei, seda ei olnud ma ema ja papsiga sammun, seda niisugust lugemisjanu märkasid ja raamatuid oli meil palju, meil on siiamaani meie kodus on, on kõik seinad raamatuid täis ja, ja, ja need olid juba siis tol ajal ja paps ostis igasuguseid Sarri ja paps ka luges palju, kusjuures ta luges tohutu suuri sarju Tolstoi, Koerki, tšehh, Covid, need on meil kodus kõik olemas, ma räägin nendest seiklusjutte maalt ja merelt, mis oli minu ja meil kõigil esimesed nii-öelda lugemissarjad. Aga noh, ema oli muidugi seotud perehoidmisega ja oma tööga. Et tema seda lugemisaega väga ei olnud, nii ta kuigi emal oli väga ilus käekiri ja ta isegi natuke oskas joonistada. Nii et on Hannale joonistanud, nukkusid ma ei ole sinivereline, eks ole, võiks ju öelda, et ma ei ole ei kirjanikke ka mingisugused kirjanduslike kalduvustega perekonnast, et kus oleks seda eeldus, et see nii läheb. Nii et nad olid nad nendel oli väga hea meel, kui ma edenesin ja kuma filoloogia valisin. See oli küll juba keskkoolis välja kujunenud, et ma lähen eesti keelt ja kirjandust. Ei, ma ei saanud sisse. Hindasin üle ennast 65. aastal, kuigi olin, olin favoriit, mis alt vedas. Alt vedas konkurss, jällegi niisugune asi, mida tänapäeval noored inimesed ülikoolis ei tunnegi üldse, aga siis 1095. aastal, isegi sel ajal, kui anna veel ülikooli astus, oli teil ju konkursid kohtadele? Minu ajal oli Eesti filoloogiasse oli ühele kohale viis kandidaati, nii et need, kes kuldmedaliga tulid, pühkisid kohe Est otsast ära, kuigi 40 inimest võeti vastu, osa tulid tööstaažiga, tol ajal mängis ka tööstaaž, kus olid enne töötanud neidki said ja siis läks jagamisele ülejäänud kohad, nii et sisse said need, kes olid viiest eksamist ehk siis 25 punkti kogusid 23 24. Aga minul oli 22, nii et kukkus, jäin kohe ukse taha. Leelo tungal sai sisse, minul, minul kurssed potentsiaalselt, aga, aga tema sai, aga mina läksin sõjaväkke. Kus te olite kolm aastat ju, nagu te mainisite rohkem isegi kolm aastat ja kaks ja pool kuud, eriala või spetsiifika. Juht, autojuht, ja see polegi nagu sõjavägi peaaegu. Oi, see on väga suur sõjavägi. See oli väga suur sõjavägi. Autoroodus, mina olin kõigepealt olin siis raketiveoki peal. Need olid esimese põlvkonna õhutõrjeraketid, mida me vedasime järelkärudega, aga sealt ma pääsesin siiski teenindusautoteenindusroodu, nii et Saimustel bussijuht sõjaväes staabibussijuht sai. Autojuht oli, see tähendas seda, et kõik suved kõik kolm suve alates maikuust kuni oktoobri kuni novembrini. Me olime Esselonides lakkamatult, kõigepealt hakkasime Ukrainas pihta, siis kal mõtistan siis põhja põhja, Kasahstan, siis Lõuna-Kasahstanis lõpetasime suhkrupeedi koristamisega. Nii et tegelikult kogu nõukogude liidu põllumajanduskoristamised, püsisin sõjaväes ja polügoonid, muidugi mina olen näinud väga lähedalt, kuidas õhutõrjeraketid lendavad märkide poole ja lennukeid, aga tol ajal see nii primitiivne, et rakett lasti lendu ja siis operaator pidi hoidma ekraani, raketti ja sihikut, aga nad ei saanud sellega hakkama. Siis põhilist raketid kukkusid kõik alla, mitte kõik, aga enamus, kus kõik alla kuskil kolme kilomeetri kaugusel, kohutav plahvatus. Aga rakettide vedu oli erakordselt ohtlik. Mäletan selgelt, kuidas üks meie kaaslane sõjaväekaaslane ära põles, raketikütuse teatavasti on eraldi hapnik ja siis on üks teine, mis siis lõpuks enne starti pannakse kokku, aga nüüd hakkas lekkima, läks põlema. Nii et see oli väga ohtlik siiamaani. Saite te selle kolme aasta jooksul eesti keelt ka seal kõneleda või olite üksik hunt? Ma ei olnud. Tähendab, meid oli vähe. Meie roodus oli just kolm eesti poissi, nii et kui ma tulin koju, siis ma rääkisin aktsendiga eesti keelt, ema ehmatusest valgeks. Et mis see siis nüüd on, siis läks natukene aega, siis sain oma eesti keele tagasi. Kuidas te oma tulevase abikaasaga tuttavaks Tulevase abikaasaga sain tuttavaks etnograafiamuuseumi aastakonverentsil, tol ajal lõppesid konverentsidel seltskondliku osaga tantsuõhtu ja juba seal konverentsi ajal nägin ma teda, ta oli nii silmapimestavalt ilus. Kohe oli armastus esimesest silmapilgust. Nii et nagu öeldakse, siis niisuguses lihtsas keeles. Ma hakkasin ligi ajama olnud niisugune rahvakeelne väljend, nii et läksin, ütlesin talle, tere väga sihikindlalt. Tere. Seal kellegi ajamine. No ma ei tea, Andra Andra muidugi, imestasid. Vaatas, mis see siis on, ta teadis küll minust ja ma olin juba ikkagi juba kirjatsura ja tema on sihuke aval aval inimene ja väga seltskondlik selles mõttes ja vastas jaa. Ja õhtul tantsisime juba mõned kuud hiljem juba hakkasime käima. Aasta hiljem abiellusime. Sündmused arenesid päris kiiresti, Anna-Maria, me saame nüüd sind ka jälle mängu tagasi tuua. Sellest traagilisest algusest oli meil juttu, aga läheme sealt natukene edasi. Missugused sinu esimesed mälupildid on, mida sa arvad end päriselt sellest elust mäletavalt? Melan elasime, vanasti nimetati seda teenindusmajaks Narva maanteel teenindusmajas uhke kortermaja, õue peal oli taarapunkt, siis sinna viidi klaastaarat, siis ma suusatasin seal õue peal. Kunagi oli selline daami nagu Eneli Meiusi ja temal olid oma laste kollektsioon ja isa isa viis mind iga aasta siis fotograafi juurde ja siis mul oli Eneli Meiusi kleit ikka, ma olin hästi tüdruk, mulle meeldisid kleidid ja, ja selles mõttes nukud ja hilisemas lapsepõlves ikka Barbid ja et siis ei olnud mingeid nutimaailma, et see oli päris mängud ikka mänguasjadega ja, aga muidugi kõige rohkem ma mäletan ikkagi seda Harju tänav aega, ehk et siis minul on olnud õnn ju kirjanike majas üles kasvada tegelikult. Ja kui sinu majanaabriks on Eno raudtee, et praegu on sipsik väga populaarne jälle, et mina mäletan, et mina joonistasin sipsiku Eno Raua-le ja siis paar päeva hiljem, siis Aino Pervik tõi Eno Raua poolt tema autogrammiga sipsiku raamatu meile ukse taha oli pandud ja siis tänasid mind selle pildi eest. Elasime ühes püstak, kus sa ütlesid, see on õnn, et sa seal said kasvada. Kas sa teadvustasid ka seda, ma arvan, väike laps ja suurt ei tee välja. Kas sa isegi said aru, kui öeldi, et see onu või tädi? Ja no eks ma ikka sain selles mõttes, et ega isa kaudu ju isa ikka ju seletuseks mulle loeti palju ja ma ise ka lapsena lugesin palju, et et loomulikult oli ikkagi, ma arvan, mul tookord juba oli nagu auasi, et, et seal oli palju väärikaid kirjanikke ja kunstiinimesi ja kuna kogu aeg on kuulsad, avaliku elu tegelased mind ümbritsenud, et siis mul ei ole nagu tekkinud sellist hirmu või erilist suurt aukartust, et ma nüüd peaksin pelgama vaid ma olen võtnudki neid kui inimesi. Ja noh, see kindlasti on minu edasises elus ja minu professioonis tulnud mulle palju kasuks, et ma olen nendega nii hea kontakti leidnud ja et ma olen usaldav ja mind usaldatakse ja nii edasi, et ma olengi kasvanud tuntud inimestest ümbritsetuna koguma elu põhimõtteliselt. Kas lasteaias käisid? Ei käinud, ei olnud lasteaiatüüpi laps, ma käisin natukene siis ma jäin jälle hästi haigeks, kopsupõletikku ja siis vanemad leidsid mulle hoidjatädid. Ja onud ja tädid olid väga ranged, nii et mina juba neljaselt kirjutasin. Juba harjutasin kirjatähtedega kirjutamist nelja aastaselt. Ka seal armu ei anta. Tänapäeval noh, tänapäeva lapsed on ikka palju vabamalt võtta, et põhimõtteliselt esimene kollektiiv oli ikkagi kooli kollektiivid, sinnamaani olid, olid hoidjad, jah. Hanna sai muidugi lapsepõlve üks esimesi traumasid oli tõesti see, et hoidjatädi leidis, et laps peab hakkama heegeldama juba viieaastaselt. Teatud füüsiline hirm tekkis hoidja, siis me olime sunnitud vahetama hoidjat lõpuks. Kuigi tegemist oli erakordselt toreda inimesega ja, aga lihtsalt noh, tema kujutlus, suhtumine lapsesse oli niimoodi, et varakult laps peab tööharjumust tema, ta peab oskama kõiki asju, nagu Anna ütles, praegu. Ta juba kirjutas pidi kirjutama. Et võib-olla jah, ei osanud sellega arvestada. Kõige hiljem vist äkki võib isegi mingis mõttes tänulik olla, ega see mööda külgi maha ei jookse. Põhjus traumat ei teki hingelist või. No ikka ikka traumaallika ja ja noh, eks muidugi, ma arvan, et ma, ma olen ise küll olnud väga seltskondlik ka alati ja selline avatud suhtleja, aga, aga muidugi oli mul väga keeruline siis Inglise tähendab, seitsmendas keskkoolis oli kohe nagu teine klass, eks ju. Ehk siis meie mõistes nagu esimene klass nüüd tänapäeval, et aga, aga noh ütleme mul oli väga raske, kui koolis on alustada, sest et kuna ma olin kogu aeg olnud nagu kodune ja, ja valdavalt üksi iseendaga ja, ja selles mõttes ma pidin nagu kahekordselt kohanduma sellist kollektiivi tunnet ei olnud ju mul varem olnud. Kui hästi kasvatatav laps sina olid, sattusid sa mingisugustesse probleemi. Ma arvan, et ma ikka püüdsin olla, mina ei ole aga kunagi olnud selline, ma ei tea, raske puberteedist või lõhkunud uksi või märatsenud või no mul ongi olnud ju teistmoodi lapsepõlve, et kui mina pidin muretsema põhimõtteliselt, kas mu isa jõuab koju siin väga ärevatel poliitaegadel, eks ju üheksakümnendatel ei olnud mobiile, ei olnud mitte midagi, eks. Näiteks mul on siiamaani ju meeles kevad, kui, kui interrinne ründas Toompead ja isa oli seal ja, ja mina olin emaga Harju tänava ja see oli õudne, et nutsin, ma ei tea, ma oksendasin, sest ma ju ei teadnud, et kas isa tuleb sealt tervelt ära. Ja kui isa läks teinekord kauem seal rahvarinde aruteludel või siis ma ootasin kogu aeg ainult ootasin kodus ja ema oli ka veel teatud perioodist alates väga tegev, poliitikas ma nii hästi palju tegelikult üksi väga-väga iseseisev ja, ja iseseisvalt käisin koolis. Ei olnud ju kaugel siis seitsmes keskkool või inglise kolledži pärast ja, ja, ja siis ma olin ka vanaema vanaisa juures väga palju. Kui sa paned tema isa kõrvuti omadused ühelt või teiselt või, või ellusuhtumine või, või mõtteviis ma ei tea, kas niisugust asja teadlikult üle võetakse, aga alateadlikult midagi kindlasti jääb külge. Oskad sa midagi välja tuua? No mina ei ole pooltki nii hoolas, kui isa muidugi on, aga no ütleme, et isalt on selline hoolsus kohusetundlikus, et ikkagi lubaduste pidamine empaatia emalt kindlasti selline julgus, esinemisjulgus. Et jah, ema on ema kindlasti meie peres see hea esineja olnud ja väga hea suhtleja ka. Kokkulepitud reegleid teie kodus oli, kas sulle tuleb ette käitumist või olukordi, mida vanemad kindlasti ei tolereerinud või mis teie kodus kindlasti kõne alla ei tulnud või et sa selles võtmes samu vanemaid kunagi proovile ei pannud, et. Paneeli ei pannud. Nii. Laps nii sellega on kõik öeldud. Ja hiljem ju, kui sa, kui ma läksin ülikooli Tartusse, siis mul ei olnud ka nii-öelda sellist tudengielu, sest ma elasin isaga ühes korteris, isa oli samal ajal ja õppejõud? Jah ja ei olnud ja ma ei tea jälle. Ei, mul ei ole kunagi tudengieluga jah, selles mõttes, et ka seal olin ma isaga valdavalt. Rein, kuskohast sellised head lapsed tulevad? Ma ei tea, see tuleb ka sellest, et et usaldust muidugi head lapsed tulevad usaldusest, et usaldus tuleb ära teenida, usaldust tuleb ära teenida ja, ja siis, kui sa seda rikud korraks, mis võib juhtuda, eks ole, siis siis küsimus andestamises kas suudad andestada või mitte ja need naljad paaris mängivad siis siis lõppkokkuvõttes võidabki, headus aga ei ole pidanud valvama, aga mis küll, mis ei ole tulnud, jutuks on see, et eks me ikka ole, et kogu meie üksjagu närvilised, võib-olla nii või emotsionaalse emotsionaalselt oleme, oleme emotsionaalsed. Et kogu aeg, ma ei tea, mingisugune sisemine hirm või hool, mis meil on ja eks ma ise satun ka kergelt paanikasse, siis anna jälle paanikas. Mis olukordades see võis kunagi ette tulla? Näiteks mõni mingi haigusnähe näiteks mingisugune sümptom, hiljaks jäämine, juhtub ju, eks ole, ei jõua õigel ajal koju või jääd kauemaks. Kus ta on, mis siis on nüüd Hanna suhtes? Äkki ongi minu puhul ülekohtune olnud see, et ma olen väga kontrolliv, olnud, väga kontrolliv olnud, ehk siis ma olen tahtnud kogu aeg teada mida mu tütar teeb, kuidas tal läheb. Nii et. Kuni selleni välja, et tudengiajal võtsite endaga samasse korterisse. Ja nii muidugi öelda, et nii hoidis kokku, aga sul ei ole sõnaga kontrolliv niisugust oma suhet vanast ajast või? Suhted on väga lähedased siiamaani, et kuigi ma olen ju abielus ja mul on oma elu, aga me käime väga tihedalt läbi, et me suhtleme, me helistame peaaegu igapäevaselt, suhtleme igapäevaselt juba selle tõttu, et minu poeg on väga palju isa juures. Et ühesõnaga, et jah, ma justkui olen pesast välja lennanud, aga justkui ei ole ka ikka veel. Et me oleme väga lähedased. Zemani, kummal pikem süütenöör oli siis, kui see rohkem vast teema oli, vaevalt et praegu see nii oluline on emal või isal? No seda ma võin küll öelda, et isa on selles mõttes huvitav inimene, et on meeletult kannatlik ja, ja hästi kaua kannatab, aga kui tal on mingi piir ületatud, siis ta siis ta ikka väga korralikult võib endast välja minna, see väga hirmutav. Nagu ta ise ütleb, et tal on pärast selliseid kuidas nüüd öelda, vihahooge, laus endal nagu piinlik, et ta kaotab nagu kontrolli, aga, aga seda juhtub väga harva, aga, ja selleks peab väga palju. No nii-öelda tööd tegema, et ta viia nii kaugele kunagi sihilikult ka proovinud ei ole? Ei, aga kahjuks ma olen neid situatsioone näinud ja need et noh, eks tülisid on igasuguseid, et on ka alati ei lähe asjad üle võlli, aga aga on läinud. Kas sa ise oled enda käitumismustrite peale mõelnud, et kuidas nii läks, et sinuga üldiselt mingisuguseid jamasid ei olnud, et sa kuhugi tikkunud on see kodune kord või ikkagi mingisugune teadmine, mis sulle, vanemate eeskujust ja käitumisest tuleb, et sa lihtsalt tead, nii meil ei tehta. Lisaks on su perekonnanimi see, mis ta on. Ega ma olen ikkagi läbi oma elu. Et, et mul on nagu kooliajal näidatud mulle näpuga, et ma olen Veidemann ja no ei ole alati positiivses kontekstis on ühesõnaga kuidas ma ütlen, et kogu aeg on olnud nii, et et mul on perekonnanimi ja minu minu perekond on nagu minu sees käinud selles mõttes, et minu nii-öelda maine või tähendab, et näiteks kui me võtame seitsmenda keskkooli, seal õppis minu onu Enn Eesmaa minu ema Andra Veidemann, no ja siis ühesõnaga kogu aeg on mingid võrdlused olnud, et õpetajad tundsid minu onu ja minu ema siis olid mingid eeldused, et noh, kas ta võiksid tulla, olla selles tugev või tolles või. No kui väga see Andra ja Andra tütar ja niimoodi ja siis kipp poliitika ajal muidugi, ja siis oli, oli ikkagi selliseid poliitilisi, näpuga näitamisi Ülikoolis muidugi näidati, siis näed Rein Veidemanni tütar ja niimoodi, et jälle olid. Eeldused kogu aeg, eks ju, aga no vot ei saanud kirjaniku minust, aga jah, ma küll läksin filoloogiat õppima, inglise filoloog olen ma. Kui ikkagi põhimõtteliselt lööb kaane pealt ära järjekordne ootus just vanematega seoses hammustab keelde või surud küüned pihku või. Ei, ma, ma ei teinud sellest kunagi nagu mingisugust probleemi, et aga, aga noh, et ma arvan, et see on väga paljudel ka ilmselt siin sinu saates osalenud käbide probleemiks ei olnud, et kogu aeg neid võrreldakse nende kuulsate vanematega, et noh, et üldse neid kui isiksust ei vaadanud, et et noh, ma, ma kujutan ette, näiteks, kui me võtame Kaja Kallasega, kui kaua on tal läinud, et nüüd lõpuks vaadatakse teda kui Kaja Kallast mitte kui Siim Kallase tütar teksti või, või noh, et Siim Kallas on alati nii palju tugevam poliitiku Kaja Kallas, et ma arvan, et ta ammu tahab olla juba ise ise see indiviid See on seesama, vaatame teisest nurgast sind kuidagi ekstra motiveerinud tõestama ma ei tea siis kas seda, et sa oled sina ise või jäta, sa saad ka hakkama või et see, kes vanemad on neil loe või et noh, mingis võtmes andnud sulle tuld. Ei, selles mõttes võin küll öelda, et see on nagu jackpot olnud ikkagi sellist lapsepõlveelu elada ja omada nii intelligentseid, vanemaid ja nii huvitavaid vanemaid ja, ja kogu see elu, mis sellega kaasa tuli, et selle sellepärast ma küll pole ekstra pingutan, et olla kuidagi teistmoodi. Mulle meeldib see väljend, mida sa kasutad niisuguste vanematega kasvamine või sellises kodus, sa ütled Jackpot, aga sa võiksid natukene seda veel lahti seletada, mida sa selle all mõistad või kuidas sa sellest aru saad? Miks ma ütlen Jackpot Jackpot sellepärast et see elu oli nii huvitav ka minu ümber, et, et noh, kui me võtame, et ma olen näiteks mingi kuue, seitsme aastane ja siis ma olen. Meil oli Harju tänaval, eks ju, suur elutuba. Mina istun seal õhtul joonistan oma asju, teen midagi, sealsamas kõrval on sellised inimesed nagu Edgar Savisaar, Liina Tõnisson. No ja nad arutavad, nad arutavad, eks Eesti tuleviku üle arutavad järgmisi samme, kuidas Eesti iseseisvaks saaks. Vot ma olen sellistest aruteludest osa saanud, eks, et ajalugu on sündinud silme all, jah, minu jah, ja ma olen kuni selleni välja, et võtame Eestimaa laulu 88, eks ju, et kus isal ilmselt on üks tema elukõnesid olnud. Ma ei tea, 180000 või siis juttu räägivad 300000 kuulaja ees, eks ju. Et mina istusin ka seal ja käisin ka ema-isaga öölaulupidudel kaasas ja minul on meeles see, et ma ei tea, kas selline natuke enne kõnet või pärast, aga igal juhul enne mul oli pissihäda ja siis iso pissile isa viis mind sinna lauluväljaku alla, siis ruttu-ruttu-ruttu veel see mure lahendada ja siis läks ja pidas oma kõne, et vot see on mul sealt meeles. Mul oli lihtsalt oluline, et ma oleks oma isaga koos, et ma näen, et mu isa on seal kuskil. Ma sain iseendaga väga okeilt hakkama. Jah, selle selle koha pealt kindlasti ja siis ja siis siis läks Sandra poliitikas annast aru ja anna nii-öelda ajakirjaniku autori nimi on Anna-Maria Makko, ta kasutab seda väga teadlikult, kuigi tal on passis on tal kõige pikem nimi. Veidemann. Ma toetan seda, et ta on maaautori nimega. Esineb sellepärast, et annal on õigus. Meil on seda kibedat kogemust olnud. Meie nimed käivad Annal ees, kusjuures me oleme olnud ju poliitikas, siis on huvitav olukord, vari käibsust ees ja sa pead kogu aeg võitlema sellega. Sa pead tõestama seda. Et, et kuna öeldakse, no missioon see Veidemann vana kommu, et see, need, see muidugi siiamaani või et noh, mis on see Andra Veidemann, tema oli Keskerakond, Savisaar, Veidemann, Savisaare võitluskaaslane, need on niisugused määrid, Ki määrid, mida lastakse kogu aeg ees, sealt tulevad need silditamised. Ja anna anna on olnud sundinud võitlema nendega oma karjääri ülesse. Kas te olete seda ise näinud, et tütrele on see taak? Kohati, ja see on, see on olnud nii, et ma muidugi austan teda ja toetan, saan tast aru ja, aga mis ma teha saan, et mei ole medal ees olnud, me oleme tema vanemad. Kas sa oled nõus anna konkreetse näitega tooma, kuidas sa oled pidanud oma perekonnanimega võitlema või selle tõttu võitlema oma ametiredelil näiteks või teistes tegemistes millele te vist siin just vihjasite. Ma ei saa nimesid nimetada, aga jah, on on olnud väga konkreetseid juhtumeid, et kus ikkagi sellepärast, et minu minu vanemad või siis nende poliitilised vaated ei sobi siis ükskõik milline ka mina isiksusena olen. Ma ei ole sobinud või siis minust minusse vastavalt suhtutud. Mind on isegi mõtleks, alandatud ja väga-väga sügavalt solvata. Rein, kas te olete Andraga abikaasaga kunagi arutanud ka aegu tagasi, siis et kes võiks tütrest saada? Ja muidugi mõtis. Me nägime seda anded, mis annas olid. Anna tal on väga hea näitlemisvõime. Ütleksin ma esinemisoskus, seda märkasime kohe. Talle meeldib esineda. Kohe siis, millal ja millega seose laps oli, mis ta tegi siis? Kooliajal koolis ma käisin etlemis võistlustel, lugesin luuletusi. Ja siis teine on, oli see, et sai muidugi inglise keele kätte. Ta räägib väga hästi inglise keelt ja kuna meil olid varakult, tekkisid Soomes sõprussidemed, võitleme lapsa soome sugulased. Eestlastele tekkisid 80. aasta algus, mil tekkis seal jälle Jackpot. Jah. Kui anna kasutada seda, ma ei tea küll, mismoodi eesti keelde tõlkida, otse pead segamine, aitäh. Tohutu vedamine ja see oli niisugune uskumatu juhus, mis just nimelt 1980. aasta maikuus käivitus. Et minu äi ooperilaulja Enno eesmaa läks Estonia teatriga Helsingisse ja seal võttis ta oma hoole alla Soome üks kõige kuulsamaid basse, Jaakko rehanel, Eesti Muusikaakadeemia professor, emeriitprofessor ja endiselt praegu rivis ja laulab siiamaani. Ta on üks Soome kõige kuulsamatele passidest. Me sattusime tema perekonda nende hoole alla ja Hanna sai soome keelega. Tema on telepõlvkonnast. Meie tütrepoeg on nüüd nutipõlvkond, see esinemisoskus, suhtlemisoskus Annal jäi ainult lõputöö puudu, et temast oleks saanud suhtekorraldaja, mis Tartu Ülikoolis andi anti, nii et nii et tal on tegelikult kaks haridust inglise filoloogia ja suhtekorraldust. Ja seetõttu me arvasime, me ootasime ja arvasime, et see on üsna loomulik tee. Temast saab ajakirjanik. Kui isa ütleb, et soome sugulased nõndanimetatud on täistabamus või Jackpot, siis ühe lapse jaoks ilmselt eriti värvilised pildid ja sa teadsid juba varakult, missugused banaanid välja näevad. Erinevalt paljudest teistest nõukaaegsetest lastest Ja mul tuli meelde, et me isaga rändasime jah, suured, mingid vene kohvrid, mingid nahksed olid, siis sõitsime Soomes rongidega ja ja siis ei olnud ju kiirlaevusid, sõitsid sinna mingi neli-viis tundi, eks ju, aga no see oli, see oli väga suur elamus ja, ja banaanijogurt, Valio, banaanijogurt, see oli see, mida seal toodi ja mida isa ostis siis ka siit valuutapoest ja see oli minu lapsepõlvemaitse. Ma tegin ajakirjanikuna kaastööd Põhja-Soome suurimale ajalehele Kaleva. 1980.-te aastate lõpus tegid Eesti paljud ajakirjanikud kaastööd siis Soome ajakirjandusele ja muidugi mõista, nad said honorari selle eest ja, ja see honorar konverteeritud Nõukogude rubladesse oli ka ääretult suur. Et, et siis sai siin Palazzy hotelli all keldris olevas valuutapoes käidud sellele mõttelt, siis muidugi tabab mind tohutu sentimentaalsus hoog, et seal Jah, et ma tahakski öelda, et, et selles mõttes ei tasu mõelda, et issand Need olid kõik õlid ema-isa olid nii kuulsad ja et nad järelikult Teil oli ju ka nagu oli raha ju või oli ju oli ju selles mõttes materiaalset hea elu, aga ei, et selles mõttes, et täpselt nii nagu igal pool taasiseseisvumise ajal, et minu üks sünnipäev. Mul on meeles seesama jah, Kaleva siis peatoimetajat jõuame, hällinen saatis toidupaki Soome Soome siis saatkonna kaudu mulle. Seal oli üks raamat, seal olid ühed niisugused ohvikesed ja siis seal oli pangagi jahu ja piimapulber ja sellest tegi isa mulle sünnipäeva laua minu klassiõdedele. Oma sünnipäevaks sain ma hädaabipakki. Uskumatu, et niisugune asi võib nüüd hiljem liigutada, eks. Aga liigutab ja, ja sellepärast meie, mina ei saa kunagi vaadata meid balti keti filme, nii et silm märjaks ei lähe, sest ma ise elasin selle kõik läbi, et ma olin küll väike, aga see on mulle nii verre ja naha vahele läinud, et 20 aastat hiljemgi, et kui vaatan seda, mis on see 20 minutit tehtud Filmses balti ketist, no ei saa lihtsalt seal on mingid kohad, mis nii südames või üldse kogu see aeg väga paljud ju inimesed või ka noorem põlvkond, kes ei teagi, mis tegelikult oli, et nemad ongi sündinud vabas Eestis ja, ja nad ei kujuta Küsimus teile mõlemale, Rein, võib-olla te vastate enne, kas kusagil seal, kui need elu määravad, valikud tehakse, kuhu edasi liikuda, mis valdkonnas tegutsetakse, oli, oli õhus äkki võimalus, et oleksite sattunud hoopis mõne muu eluala peale, kui te päriselt sattusite? See libises mööda, tähendab 95. aastal, olgu ta siis nüüd ära räägi. 95. aastal, kui Edgar Savisaare suur varing aset leidis, lindiskandaal ja Keskerakond vajus põhja ja kaotas valitsemisvõimaluse ja nii edasi. Oli ju ometigi kaks võimalust, kõigepealt oli minul võimalus saada ja pakkumine. Ja oli üleval minna suursaadikuks Soome Vabariik. Ma olin siis poliitikas. Aga Lennart Meri pani sellele käe ette, et minu kandidatuur ei tule kõne alla. Teine võimalus, mida võib-olla me siiamaani kahetseme ja ma tean, et võib-olla ma olen isegi ülekohtune olnud Andra suhtes ja meie pere võib-olla tervikuna kadunud isa me ei, ei julgustanud ja ei avanud tee. Andrale tehti konkreetne ettepanek minna Tiit Vähi valitsuses suursaadikuks Suurbritanniasse. See oli nüüd see koht, mida võib-olla elu lõpuni kahetseme, et me sel hetkel ei võtnud seda vastu, sest sel juhul oleks Sandro olnud siiamaani diplomaatilisel tööl. Mina oleksin tema kaaslasena seal juba iseseisvalt igasugust kirjatöid teinud, jätkanud oma akadeemilist karjääri, mida ma muidugi jätkasin. See murdekoht oli nii, et diplomaat Andra hiljem küll pooleldi diplomaatilisele tööle pääses, millega ta sai hiilgavalt hakkama, ta oli nimelt kultuuriatašee Moskvas. Ei oleks võinud ka pikendada seda, aga noh, ei läinud nii ja ma isegi julgeksin öelda, et võib-olla isik isikuomadustelt oleksin ka mina sobinud diplomaadiks. Ja olgu nüüd öelda, et kas siis see, et kui ma keskkooli lõpetama olin, oli ju ka esimene valik, eks ole, ma läksin ehk eesti keelt ja kirjandust õppima, kuid ma mäletan väga hästi, mida ma tegelikult tahtsin. Tahtsingi saada diplomaadiks. Ja ma isegi uurisin, kuidas see võimalik on. Ja see oleks võimalik olnud minna Moskvasse rahvusvaheliste suhete instituuti õppima kus oli ühele kohale kandideeris 300 inimest, aga Eesti NSV-le tookord oli eraldatud kaks kohta. Aga siis selgus üks hirmus tõsiasi, et seal valmistati ette tegelikult luurajaid. Siis oli selge, et sinna minekut ei ole, nii et need valikukohad olid, kus oleks mingisugune murdepunkt olnud. Aga läks nii, nagu on läinud. Ja nüüd me oleme sealt, kus me oleme. Mis toona suhetes Meriga saatuslikuks sai? Isegi ei tea selles mõttes me olime väga lähedased. Keila-Joal, Anna-Maria mäletab seda, Anna-Maria mängis lausa. Lennart Meri tütrega jah, olime, olime sõbrannad. Tagasi siis tuulega Lennart Meri tütrega olid lähedased sõbrannad, mängisid, nii et, aga noh, Lennart Meril olid, temal olid nisukesed omad tujud kujutlused. Olen ka sellest kirjutanud president Meri enne seda, kui ta presidendiks kandideeris teatas ta meile uhkelt, kandideerib rahvarinde presidendikandidaat ja seda ta murdis. Läks Isamaa kandidaadina. Igatahes see murdekoht oli. Ja sama küsimus, Anna-Maria sulle, ehkki ma kahtlustan tänapäeval eriti neid valikukohti või tee lahmid seisab sinu vanust silmas pidades tõenäoliselt veel ees siis praegu tagasi vaadates, kas sa kujutaksid ennast või äkki on isegi olnud reaalne võimalus end tegemas midagi muud, hoopis midagi muud kui meediavaldkond, kuhu sa oled sattunud? Päris esimesena ma ju alustasin, omal ajal olin põllumajandusministeeriumis ja pärast siseministeeriumis olingi pressiesindaja aga peaaegu ja aga kõige kurioossem amet, mida ma tegelikult pidanud on, ma olen olnud linnugrippi hädaabi operaator. Ehk et kunagi oli ju linnugripp. Ja siis loodi spetsiaalne tuba põllumajandusministeeriumis ja siis ma pidin päev otsa rahustama, vanatädisid, kes ütlesid. Uuel on kahtlane tuvi, Need peavad tegema, helistasid sinna vene keeles eesti keeles ja mul olid väga pingelised tööpäevad, et siis sellise H2 n üks ja siis, kui ma kunagi põllumajandusministeeriumis tulin, läksin siseministeeriumist minuga, kolleegid kinkisid mulle ära pakendatud tibu. Nii et jah, ma olen olnud linnugripihäda rattur, andnud siis nõude, aga see oli täitsa tõsine asi, ma ei tea, poodides olid igasugused hoiatused üleval ja, ja selja. Aga ei, selles mõttes, et ma ei ole üldse kunagi mõelnudki, et olla midagi või keegi teine, et ma arvan, et tegelikult kuidas ma nagu ajakirjanduse telesse jõudsime, oli see, et kui me oleme siin vaadanud ka vanu koduvideoid, mis on väga-väga hinnaliseks viimasel ajal muutunud on siis see, et n intervjueeris mind läbi minu lapsepõlv, oli see siis sünnipäevadel jõulude ajal. Et noh, loomulikult ma olen saanud impulss ikkagi ka oma vanema vatelt oma tulevaseks eluks, aga mis nüüd just teletööd ja teleajakirjanduses puudutab, siis kindlasti ma arvan, et kuna ma olen ju nii lähedalt seda oma onu peol näinud, et see oli see, miks ma tegelikult üks päev TV3 jõudsin. Sest onu oli mulle väga suureks eeskujuks ja, ja enne seda ma olin ka juba kirjutavas pressis ehk et kunagi 11 12 aastat tagasi ma olin kroonikas, siis enne seda ma olin naistelehes üle pooleteise aastani. Kirjutav ajakirjanikukarjäär algas mul tegelikult juba väga, väga ammu. Ma ei tea, kui mugav või ebamugav see küsimus sulle praegu on, võttes arvesse, et isa istub siinsamas, paari meetri kaugusel. Kui sa mõtled oma lapsele kasvatamisele, kas tuleb midagi ette just jälle ema isa käekirjale mõeldes mida sa kindlasti tahaks oma lapsele omakorda edasi anda või millest sa teda vanemana kindlasti säästaksid, mida sinuga tehti või tegemata jäeti omalajal? Ma väga tahaksin, et ma oleksin Henryle ehk siis oma pojale samasugune autoriteet nagu minu vanemad olid, olid mulle, pigem on see, et noh, Henri Henri kuulaksid ta kuuletuks palju paremini, sest ma olen hästi selline pehmis, ma olen hästi vabakasvatust lubanud ja ma olen olnud muidugi ülikond, trolliv, ülihoolitsev ülimuretsev, et jällegi, kuna tema praegu on üksik laps. Et, et ma tean, et ma peaksin selle koha pealt tööd tegema, et ma peaksin natukene lõdvemalt, et ma ei saa olla kogu aeg põhimõtteliselt ainult paanikas ja mõelda, mis ja kus jääd. Eriti kui on kõik hästi, eks ju, et et seda selles osas ma pean küll tööd tegema, et seda usaldust oleks rohkem ja et ma ise oleksin nagu kindlameelsem, et, et noh, ma mäletan küll, et minu vanemad järelikult olid kindlameelselt, sest nad suutsid minu arust see süstida seda iseseisvust ise hakkama saamist, aga, aga mul on tunne kohati, et mina ei ole lasknud oma pojal olla nii iseseisev ja nii tubli, kui ta tegelikult on, sest et ma olen kogu aeg üritanud jaoks olemas olla tema eest asju ära teha, teda kontrollida, et see ei ole tegelikult õige, ma tean seda. Rein, kuidas saavutada olukord, et olla oma lapse jaoks autoriteet? Seda, mida ma Nannale öelnud ja sind huvitaval kombel, et ma olen ka seda endale öelnud, seal peab olema. Sa pead teisele inimesele ütlema seda, et et sa suudad. See sisaldab seda, et mingit eesmärkide poole liikudes sa võidad ühtle sisend ja eestlase ise kasvad selle eesmärgi suunas. Kui mingisugune kriisiolukord meil on olnud, seal mad ikka julgenud, et sa saad sellest üle, sa suudad. Sa suudad, sa suudad, sa suudad ja kui ma iseennast võidan, ma võin olla kindel, et seda respekteeritakse ka teiste poolt. Nii et et ma arvan, et see on üks, üks võimalik tee olla eeskujuks. Kena lõpumõte meie jutuajamisele. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku. Külas olid isa ja tütar Rein Veidemann ja Anna-Maria Veidemann Makko. Suur aitäh juttudest oli meeldiv pärituult aitäh kutsumast. Ma olen Sten Teppan kuulajatele ka aitäh. Nädala pärast kohtume jälle.