Ma olen Sten Teppan, tere kõigile, kes kuulavad vikerraadiot. Nagu ikka, osaleb meid algavas vestluses kolm kirkamaid, mälupilte ja emotsioonikilde seniselt teekonnalt jagavad isa Rein Veidemann Anna-Maria Veidemann, Makko. Nende ühiseks kutsumiseks on olnud meedia ja ajakirjandusvaldkond, milles Anna-Maria tegutseb tänaseni. Isa Rein eristab paljudest võimalustest seda tiitlina kirjandusprofessori ja kirjaniku nimetust ning tõsi on, et liisk kirjanduse kasuks langes juba ammu-ammu. See oli keskkooli päevil, küllap sellestki täna räägime, aga esikohal on kindlasti pere ja lähedal lastega seotud lapsepõlvehetked kasvamine ja kasvatamine teelahkmel ning raskustest jagusaamine. Head kuulamist. Rein tere tulemast saatesse. Tänan kutsumast ja Reinuga kaasas, tütar Anna-Maria, rõõm näha, aitäh. Tere. Tere. Ma lähen kohe alguses päris isiklikuks. Kas see, et meie valik lapse osas on nii konkreetne ja üks ja ainumas on päriselt see, mida te hinges tahtsite, ehk perekonnas on üks laps. Aa, no siis on kohe nii raske teema. Muidugi nägime me võib-olla rohkem lapsi ja Anna-Maria on üks kaksikutest, teine, tema kaksikõde, hukkus või? Kuidas tuleks öelda, suri pärast sündi. Mina sain seda, õigemini teada isa raamatust mille ta üheks oma juubeliks kirjutas. Ma ei teadnud seda, kuni selle ajani. Oi, see oli 96. Sa olid siis juba ju suur tüdruk. Miks Anna-Maria sellest varemgi kuulnud? No eks see on olnud meile olnud ju väga pikka aega perekeskne trauma ja, ja jätnud üsna sügava armi minu abikaasale Andrale ja mulle endalegi ja Anna-Maria teine nimi, Maria oleks olnud siis tema kaksiknimi, kui ta oleks ellu jäänud. Mis siis õigupoolest juhtus pärast sündi lihtsalt tol ajal 1000 982. aastal kogu see sündimise ja arstiabi ja kõik see oli ju ikkagi suhteliselt vilets, seal tasemel oli vesi kopsu jõudnud ja ei hakanud hingama või vorst ja küll saadi hingama, aga siis oli juba ilmselt ajukahjustus. Ja põhimõtteliselt tänapäeva mõistes ilmselt oleks saanud siis mõõde päästa, aga tegelikult kurioosum on veel see, et mina olin see nõrgem kaksikehk, me olime tegelikult üsna palju ka enneaegsed ja mul oli väga-väga palju ka tervisemuresid, nii et minu algus oli väga. Raili Anna-Maria algus oli nii kohutavalt raske, et tema elutahe ja elujõud oli niivõrd meeletu tänu sellele, et tal oli kaksikõde. Tal oli veel seal üks probleeme siis seedekulglas kaks ja pool kuud ei saadud selgust, mistõttu beebi ei hakka kaalus juurde võtma isegi läbi niisuguse lõikuse, mis tänapäeval on siin, aga siis oli ta aga haruldane, nii et yks lastekirurg, kes oli õppinud just nimelt seda spetsiifilist lõikust Saksa demokraatlikus vabariigis tol ajal doktor mat oli tema nimi, tema oli see, kes Ana Maria nii-öelda elu päästis. Kui see oli tehtud, siis see oli meeletu, kohutavalt kiire tõus. Ja anna võitles end elule. Rein, kuidas ta enda ja abikaasa kulgemist nii-öelda emotsionaalses plaanis sellest perioodist mäletate, ma olen pidanud seda siin saates ka varem küsima, et kuidas üks lapsevanem tuleb välja, üks elu läks ära. Noh, seda on tagantjärele raske seletada, eks me selle võrra rohkem pühendasime Anna-Mariale, aga me olime noored inimesed, meil olid ikka kummalgi suured unistused, eesmärgid minu abikaasa Andral, kellest oli saamas etnoloog, tema oli siis aspirantuuris ja mina olin ajakirjanik juba ja pooled ja õppejõud aspe ka aspirantuuris ees seisis. Ilmselt siis teadlaskarjäär, et me saime sellest üle, aga, aga ma ütlen, et mingisugune ilmselt alateadvuses on see arm istub, istub ja mingil hetkel lööb välja, nii et võib-olla ka seal on selles, et me oleme kogu aeg tema pärast mures. Oma Anna-Maria pärast mures. Tänapäeval vist pakutakse vanematele, ma kahtlustan sellistel puhkudel vähemalt võimalusena psühholoogilist abi ja toona niisuguseid asju ei olnud siis lihtsalt kuhugi hääbus. Ei, see oli, ma ütleksin, see see oli, see oli nii kohutav, et seda on raske kirjeldada. Seda on raske kirjeldada, mismoodi tookord elud algasid. Kolmekordsete akende, klaaside tagaaknaid tohtinud lahtid ja ma ei saanud oma naist vaatama minna, ma ei saanud. Ma ei saanud tema juurde saatekirjavahetust, pidasime akna taga, lehvitasime, ei pääsenud sisse, see oli terror. See oli sõna otseses mõttes tänapäeva mõttes terror. Nüüd, isad on sünnituste juures ja haiglapalatites, aga see nõukogude ajal lapsed mähiti kookonitesse saanud liigutada ka mitte. Üks lugupeetud arst tookord lastearst, kes tegi, tegeles beebidega ja et mis koolkonda tema esindas, aga, aga ma mäletan väga hästi. Kirjavahetuses mul Andraga on alles, kus lihtsalt arst ise terroriseerib. Ema ise peab üle saama kõigest ema, ta peab, temas peab tekkima ema tunne, et isa ja neid ei tohi aidata. Mis see oli? Mis see oli. Nii et selleks, et oma naisega kokku saada ja oma oma järeltulijat näha, tuli igasuguseid asju välja mõelda. Et tagauste kaudu kokku ped õdedega mingi teise heatahtlikum arstikuks, vene, vene, nüüd ütleksin proua, eks ole, vene naisterahvas, noor, kes kes aitas ja kes Sandrat, aita Sandra. Seda nimetatakse sünnitusšokiks. Nii et tema läbisele. Anna-Maria ise emana seda juttu kuulates ma kujutan ette, ihukarvad tõusevad püsti. Tänapäeval on õnneks asjad teistmoodi. Ja ei, selles mõttes ka, et, et tema on nagu meenutanud, et põhimõtteliselt talle öeldi, et te olete nii noor, et no saage üle sünnitate veel lapsi. Et üks ette või taha, selles mõttes ongi võib-olla ka see, Mu ema isa ikka veel, eksju, nüüd siis juba 38 aastat hiljem on see nii sügaval neil sees, et nad ei saanud tol korral seda nagu normaalselt läbi elada ja nad ei saanudki tuge. Pluss siis see, et siis teine kaksik, kes siis ellu jäi, oli ka veel haige, nii et noh, selles mõttes see mure oli nagu veel topelt. Me läheme nüüd Rein, kohe teie lapsepõlve aga enne, kui te ise hakata sellest rääkima, siis üks küsimus Anna-Mariale. Ma ei taha liialdada ja üldistada, aga ma arvan, et kuvand Reinust avalikkuse ees on üsna ühesugune. Ja kui ma sinna panen sisse ühe sõna intellektuaal, siis annab üsna hea ülevaate kõik, millega ta seotud elu jooksul töises mõttes ametite mõttes kuulubki sellesse valdkonda mahub. Eks kas see pilt, mis meil sinu isast niisugusena, nagu ma kirjeldasin, ees on, paistab kodus vaadates samamoodi või kas sa oled nõus pildi maalima, missugune on Rein isana kodus siis kui kaamerat ei vaata silma, mikrofoni pole nina all ja nii edasi? Ma ütleks, et ma ikka väga-väga imetlen, ma ei saa, et ma ei, ma ei tea, kuidas ta ka praeguses eas ikkagi nii palju jaksab ja on ja nii nii vitaalne veel, et loomulikult on hetkel ikkagi see kirjutamistöö talle kõige südamelähedasem, et, et veel võimalikult palju kirjutada, olla loominguline. Olla veel osaline igal pool, aga, aga kodus on ta ülitubli ehk et ta on väga hea kokk. Aga ta on alati läbi elu kogu aeg mu mulle toeks olnud ning kasvatanud mind aidanud, loomulikult ka ema on seda teinud, aga no isa on isa on olnud nii-öelda ka meil kodus, siis nii-öelda see perenaine tõesti ta tema õlul on see, see kõik olnud ja. Kui sa mõtled tagasi lapsepõlvele või noorusajale, siis mis olukorras või mis tegevuses isa sul põhiliselt nii-öelda silme ette kerkib, mida ta tegi, kus ta oli? Ta oli hästi palju Vikerkaare toimetuses, siis ta oli rahvarinde staabis siis ta oli televiisoris, siis ta oli kõikvõimalikel taasiseseisvusperioodi aktsioonides ja, ja siis kodus oli ta hästi palju köögis tegi süüa. Aga samas muidugi. No me vaatasime aga väga palju igasuguseid mängufilmis, aga et meil oli mingi oligi traditsioon, et me vaatasime toona ei olnud ju tohutult palju neid mängufilme televiisorist tulemas, aga siis kui olid need nii-öelda õhtut, siis, siis jah, olid sellised filmiõhtud. Siis me oleme mõlemad isa käskis inti mentaalsed siis meil olid mõlemad pisarad silmis, nutsime, elasime kõiki asju läbi. Mul on näiteks hästi meeles, et ma vaatasin isaga printsess Diana matuseid, selline issanda, kurb, et me lihtsalt otsast lõpuni ainult pisarates, et see sellised mälupildid jäävad nagu kauaks meelde. Rein, kas söögitegemine oli midagi niisugust, mis juba lapsepõlvest pakkus pinget või see tuli kuidagi hiljem elukäigus? Ja lapsepõlvest muidugi ma pean meenutama kõigile kuulajatele, ma olen 73 aastane. Ma kuulun siis põlvkonda, kes kellest enamus läksid pioneeriks ja tegelikult jube pioneeriaas kõik butafooria, pioneeri toad ja need Betafooria. Aga pioneerijuhid, sisulisest olid skautide juhid, kasvõi näiteks pioneerikoondus. Niisugune sõna on isegi praegu uus põlvkond, ei teagi, mis asi koondus on, mis algas seal mingisuguse rituaaliga, aga seejärel mindi kööki, tegime pannkooke igasuguseid. Õppisime üks minu suurimaid oskusi, selle vaese põlvkonna oskus, mille ma omandasin, on see, et lambipirniga sokikanda parandada, paned lambi Pirvi soki sisse sinna kanna koha peale ja hakkad siis lõnga üle selle pirni vedama ja nii saad tegelikult soki kanna parandatud. Siiamaani ma võin õmmelda kõike, ma ei ole palju rätsep, aga tähendab juurdelõikust ma ei oska. Aga õmblustööga saame hakkama ja minu põlvkonna poisid saavad kõigega hakkama, kaasa arvatud ka puutöödega. Ühesõnaga, meil oli seda käelist tööd, nii et kui küsisite Anna käest, et pilt isast on intellektuaal, siis wanna ise ütles seda, et et ma arvan, et ma olen emotsionaalne intellektuaal, mis on mulle elus ka mõne jah, paljuski noh, ma ei ütle, et kannatusi tekitanud, aga aga, aga selle tõttu näiteks minu kirjutised paljud kirjutised jooksevad lihtsalt mööda, sest lugeja on näiteks erakordselt ratsionaalne, talle ei meeldi tunded, mida esitada, vaadatakse passionaarsus niisugune mõiste nagu passioon, passion, tunne, need võivad paljudel inimestel võõrad olla, hakkavad vastu ja muidugi nad käsitlevad seda naiselik, aga noh, ise, ma arvan siiski suhteliselt mehine mees. Sest ma olen ikka vene sõjaväe läbi teinud üle kolme aasta ja, ja muudeski elu tulest ja veest läbi tulnud, aga jah, Süüa hakkasin varakult tegema, esimene mälupilt ongi see, kui ma seisan räämal vaeste patuste alevit, kus minu lapsepõlv pärit on. 1946 kuni 1963 kuni siis teismelise eani välja olin ma rumal, Pärnu ülejõe pilt on väga selge, seisan ema kõrval puupliidi kõrval, ema teeb kastet siis öeldakse soust. Nüüd selle sousti natukene on, siis, eks ole vist midagi pekitükikesi, aga seda oli väga vähe, nii et rasva tekitamiseks siis oli seal jahu kribu soola ja vot nüüdse praetud jahu sellesse pekki rasvas prae jahu britel, mul jääb suu vett täis, praegul ka. Nonii, mul tuleb vana meelde. No aga, aga siis seal kõrvalt võtsime lusikaga napsasinaati panni pealt endale selle praetud jahu ja siis ema valas sinna piima peale, nii et siis tuli see kaste või soost. Aga enne seda minu see esimene maitse ja siiamaani. Nii et eks seal tema kõrvalt sai kõik õpitud, aga hiljem, kuna ma pärast keskkooli lõpetamist, kui see mu kodunt ja siis suid sõjavägi, siis ülikool kogu aeg tuli iseendaga hakkama saada ja see tähendas ka muidugi, et pidid süüa tegema, aga kokata mulle meeldib. Räägime kodust veel räägime lapsepõlvekodust, mis pildikesi teie silme ette veel kerkinud lisaks puupliidile ja emale sealjuures. Ja muidugi need nõndanimetatud liivakad, see oli siis liivakarjäär Pärnu linavabriku kõrval sadakond meetrit minu kodumaja ei ole, see oli siis töödejuhatajate jaoks ehitatud maja. Kahekorruseline, teine on alles, aga minu oma põles minu kodumaja põles maha. Ja siis seal selle kvartali keskel oli liivakarjäär ja seal siis tehti kõiki mänge, ehk siis luuremängud sussiviskamise sussiviskamine. Just asja tänapäeval ei mäletata, aga need olid vene kopikad ja tinatükiga visatakse siis ja nii kogusid raha, ma sain jäätiseraha, isegi niisugune võistlus oli. Ja muidugi eriti ohtlik mäng oli see, et igasugused leitud padrunid, lõhkekehad, neid Lassimiliivakat, Sõhku, mis sõjast järele olid jäänud. Mõni sõrm või silm, kala ei seal õnneks meid ei tabanud ükski õnnetus, kui suur teie pere oli? Mina olen sündinud vallaslapsena kasuisa, keda ma papsiks nimetasin, kes oli mulli kisa eest eest ja kasvatas minust inimese. Koos emaga muidugi, tema tuli siis 1953. aastal, nii et koolitunnistusele esimesed koolitunnistused on mul Rein Koitla nimel, aga siis ta lapsendati mind ja siis ma sain Rein Veidemanni ks. 1960. aastal sündis mulle õde. Meie pere on siis oli kaheliikmeline päris isast ei ole aimu, sidet, mitte midagi ei, ema võttis lauda kaasa. See on üks niisugune koht, mis häirib ka natukene või annate, häirib see eriti? Mind? No anna ise on öelnud, et ei, ma arvan, et sind häirib ka mind ka, ma arvan, et oled seda vastaks. Norm. Sees, kas te emaga proovisite seda üldse teemana kuidagi lahti harutada, oli see täitsa tabu lihtsalt vaikimine ja kõik nii tuli ei söandanud ema tuju rikkuma hakata. Ei, küsimus on tujus. Ma isegi osanud seda võib-olla tookord küsida, nii et ma olin ju teadlik, see on isa. Meil on paps ja mis, kes pere eest hoiab ja mul õde ja meil ei ole oma pere oma suguvõsa. Et see ei olnud, see ei vaevanud mind vast kuni ükskord ise küpse täiskasvanuna ikkagi mõtlesin, et oleks huvitav teada olnud, kus bioloogiline algus siis on, aga aga nii ta on jäänud. Mis ala inimene ema oli? Ema on mul oli mul elupõline lasteaiakasvataja. Ma olen algusest peale koos emaga olnud lastesõimes siis üle tee praegusel Janseni tänaval Enn kunagisi silla tänaval lasteaias. Tähendas, et kodus käis ka kasvatamine, kas kodus kasvatamine või lasteaiamoodi olid kaks ise asja või sama. Ei mingit meil kodus niisugust kasvatamisest, seda selles mõttes, et nüüd näpuga siit ja näpuga sealt või seda ei olnud ma teadlik, tuli kuidagi iseenesest, ma sain seal kasvatuse lasteaiast ja lastesõimest avastasime, et alates lasteaiast kätte, mis seal kodus enam siis korrata, nii väga vaja oli. Aga see oli vist mõnus emaga koos lasteaiast. Ja eks see oli pikk tee. See oli kolm kilomeetrit iga hommiku kell pool seitse, kolm kilomeetrit raamalt, et peaaegu vana Pärnusse ja õhtul tagasi, kusjuures üks osa teest kuni Tallinna maanteeni ei olnud üldse teekatet veel räämas. Kui oli sügise porid, siis olid seal suured vankri roopad ja ma seda praegu räägin, siis ilmselt kuulajat mõtled, see on eelajalooline aeg, aga see oli 1900 viiekümnendat aastat. Siis oli, kui jõudsime kaevu tänava nurgani salgas munakivi tee. See oli luksus, dolla luksus, aga meieni oli ainult mingi kruusa tavaline liiv. Just see oli ju sõjajärgne aeg. Kas teil on Rein lähtuvalt teadmisest, et sõda oli just mõned aastad tagasi ju otsa saanud mingi emotsioon või mälestusajastust kui sellisest see, mis kodus lauale panna, oli ja selga riided, niisugune üldine olme mitte lapsena ei pannud seda väga tähele, see oli rohkem ema mured. Jah, muidugi nende mure on, see oli, aga ma sain korralikult süüa, eks ole, kui ma olen lasteaia lastesõimes olin ja lasteaias, siis oli selles mõttes ikkagi kolm korda päevas toitu olemas. Aga see, mis kodus sai tehtud, seda tehti nendest käepärastest vahenditest. Margariin näiteks niisugune asi nagu, mis tänapäeval isegi soovitatakse, sööge või asemel margariini. Aga tol ajal margariin oli hall ja lisaks veel öeldi, et selles margariini is võivad olla inimeste küüned, et see pargas. Ja see võib olla inimlihast kokkugi rasvast kokku keedetud. Õudsad lood liikusid ringi, liikusid ringi kabeilingaatorite kaotanud, nimelt meil kuulata iga õhtu Ameerika häält. Kui täna pool, et majakaaslane Mihkel ütles, et auto läks, siis kõik keerasid kiiresti Ameerika Hääle pealt ära, kõik kuulasid Ameerika häält, aga samal ajal siis Peilingaatoride sõitsid autodega ringi. Niisugune oli ka see osa lapsepõlvest ja lapsepõlve juurde kuuluma ka üks hirmsamaid tulekahjusid, mida ma, mis on minus une, mõnikord unenägudesse tuleb esile ja ma ärkan võpetades üles nimelt linavabriku põlemine, nii et see oli meeletu. Nii et isegi meie maja, mis seal linavabrikust 200 meetrit või 150 meetrit eemal, kasteti kogu aeg seal, nii et linapallid ja turvasee kõik läks põlema. Skaala teie ees võib-olla liiga lihtnegi, Rein, aga ikkagi, kui me räägime heast lapsest ja halvast lapsest, siis kohude sellel skaalal enda arvates. Sinul hirmus hea laps. Ma olen läbi elu tahtnud olla hirmus hea laps, kas õnnestus? Ma ei tea, seda ütleb on. Võib-olla seda ütlevad mu kaaslaselt kolleegid, kellega ma olen. Ma olen tahtnud olla hea inimene, aga mida ema ütleks? Ema? No küllap ta ütleks, hea laps kasse ikka, ütleb oma lapsega. No muidugi niikuinii ema, ema, ema meil oli niisugune karge suhe, Anna võib seda kinnitada, ega meil nisu tähendab no niisugust nunnitamist ja sotsutamist ja nihukest emotsionaalset nagu tänapäeval kuivatada, et oma ka mu kallis armas meie peres seda ei olnud üldiselt, aga samal ajal oli väga selge hoidmine see hoolega, ümbritsemine, hool, hool, hool. Tabasin nisa häälest praegu iroonia nooti, kui ta ütleb, et oo, mu kallis nagu tänapäeval see asi käib, et kas Anna-Maria mõistab, millest ta räägib? Minu ema küll väga uinutab minu poega ja sellest, et tänapäeva vanaemad on kindlasti teistmoodi kui, kui omal ajal ja. Aga sa oled siis isa-emaga ehk oma vanaemaga kohtunud ja muidugi seal on omad mälestused, muidugi, kokkupuuted. Kuidas sa kirjeldaksid teda. No minuga oli ta väga-väga armas alati, aga kuna ta oli siis minu Pärnu vanaema ehk siis noh, me ei puutunud nii palju kokku, et munud minu linna vanaema, kes kes loodetavasti paari nädala pärast peab oma 90 üheksandat sünnipäeva. Tema muidugi on olnud palju rohkem minu minu elus, et see on selles mõttes paratamatus, et kui on, on selline maamaja vanaema või kaugemal vanamassis. Me olime sünnipäevadel ja suvedel saime kokku, aga jah, niisugust järjepidevalt kogu aeg ei olnud kohtumist. Karistamine kodus füüsiline mingil muul moel on lapsepõlvekodust tuttav. Lapsepõlvekodust mäletan vaid riidekapi otsas olevat vitsa, mida kuidagi kunagi ei kasutatud, aga mis oli seal olemas täitsa ja, ja ma tean seda minu põlvkonna esindajatel. Ostike enamustes, oliivivits kapi otsas, mingit karistamist ei olnud. Isegi olukorras, kus oleks, kus ma mõtlesin, et nüüd järgneb üks tõsine sakutamine või mingisugune. Et ma sain hakkama niisuguse teoga lapsepõlves koos oma mängukaaslastega, et me purustasime keskpingeliini ja, ja kogu rääma elektritööriistad jäid seisma elektrisaed, mis iganes, sellepärast et ühel valmiva korrusmaja ülevalt Ma viskasin alla kõrvitsaga, ei arvestanud trajektoori ja see lendas keskpinge keskpingekaablit mis olid posti otsas ja kogu rääma oli pime. Nii et see oli, see oli kohutav. Muidugi need panime jookse, miilits korjas meid üles ja siis oli esimest ja viimast korda, kui ma sattusin miilitsasse. Ja siis ema ja isa paps tulid meid mind ära korjama ja siis ma mõtlesin, et nüüd on mul küll keretäis soolas. Nad ei maksnud trahviga pärast lõpus, vaid mida, mida nad seal lubasid, miilits, ma ei tea seda, aga karistada ma ei saanud ja see vägitegu jutumärkides oli, oli, oli üks minu lapsepõlve, aga siiski kogemata seal kogemata ja see oli kogemata suures mänguhoos, muidugi ajasime 11 taga, nii et. Kõrvitsaid visatakse kusagilt alla, see on täitsa normaalne. Oi-oi, see ei olegi, see on ju suurepärane. Suurepärane, suurepärane vaatepilt. Eks ma selle vaatepildi nimel seda ka tegin, nii et kujuteldava vaenlase pihta viskasin pommi, aga, aga läks traatidesse. Aga miilits võttis asja tõsiselt. Kas poisikesi ähvardati? Ja muidugi siis alaealiste kolooniaga ähvardas, et seda mäletan, et kuna see oli üksikjuhtum ja, ja puudutas paljusid poisse, kes kõik plehku panid ja. Aga liiga head põgenejate siis ei olnud, kui miilits sai ikkagi jälile. Ja jahe koertega tuult, vot nii, et et eks nad teadsid, kus need poisikesed siis ennast peidavad ja mina peitsin ennast kartulivagude vahele, sealt mind üles nokitigi. Mis tüüpi tegelane olite te koolis, põhikool, keskkool, see aeg. Õppisin ja siis paistis ta silma ja passin silma küll, jah. Ma ei tea. Kui siin oleksid laua peale laotada kõik minu tunnistused, siis on seal ainult mõned neljad, ülejäänud on kõik viied. Kirjutamisanne avastati minus kaheksandast klassist kui esimene kirjandusõpetaja. Tema nimel loola öösel kirjutasime kirjandit nõndanimetatud, nii nagu siis, eks natuura maalitakse. Me läksime Pärnu jõe äärde vaatama kevadist jääminekut ja siis tulime klassi. Kirjutasime kirjandi sellest ja siis jumal siis kasutasin seal nii häid kujundeid ja, ja kirjeldasin seda sel määral. Loola öösel ütles mulle, et, et see on väga hästi kirjutatud, aga Ma panen sulle nelja. Sest et ma näen, et sinus on veel rohkem midagi, pinguta maid saanudki viit, kuigi olin klassi parim kirjand. Rein, kas te mäletate koduste ootusi, mis või kes teist võiks saada või kuhu te võiksite oma valikutega liikuda, kui see aeg kätte jõuab? Ei, seda ei olnud ma ema ja papsiga. Sammun, seda niisugust lugemisjanu märkasid ja raamatuid oli meil palju, meil on siiamaani meie kodus on, on kõik seinad raamatuid täis ja, ja, ja need olid juba siis tol ajal ja paps ostis igasuguseid Sarri ja paps ka luges palju, kusjuures ta luges tohutu suuri sarju Tolstoi, Koerki, tšehh, Covid, nii et nad olid nad, nendel oli väga hea meel, kui ma edenesin ja kuma filoloogia valisin, see oli küll juba keskkoolis välja kujunenud, et ma lähen eesti keelt ja kirjandust õppima. Ei saanud sisse. Hindasin üle ennast, kuigi olin, olin favoriit, mis alt vedas. Alt vedas konkurss, eesti filoloogiasse oli ühele kohale viis kandidaati. Nii et need, kes kuldmedaliga tulid, pühkisid kohe Est otsast ära. Kuigi 40 inimest võeti vastu, osa tulid tööstaažiga, tol ajal mängis ka tööstaaž, kus olid enne töötanud neidki said ja siis läks jagamisele ülejäänud kohad. Nii et sisse said need, kes olid viiest eksamist ehk siis 25 punkti kogusid 23 24. Aga minul oli 22, nii et kukkus, jäin kohe ukse taha. Leelo tungal sai sisse, minul minuga kurssed potentsiaalselt, aga, aga tema sai, aga mina läksin sõjaväkke. Kus te olite kolm aastat ju, nagu te mainisite, rohkem isegi kolm aastat ja kaks ja pool kuud, eriala või spetsiifika või juht, autojuht, ja see polegi nagu sõjavägi peaaegu ja. Oi, see on väga suur sõjavägi. See oli väga suur sõjavägi. Autoroodus, mina olin kõigepealt olin siis raketiveoki peal. Need olid esimese põlvkonna õhutõrjeraketid, mida me vedasime järelkärudega, aga sealt ma pääsesin siiski teenindusautoteenindusroodu, nii et Saimustel bussijuht sõjaväes staabibussijuht sai, autojuht, see oli, see tähendas seda, et kõik suved kõik kolm suve alates maikuust kuni oktoobri kuni novembrini. Me olime Esselonides lakkamatult, kõigepealt hakkasime ukrainas pihta, siis Kall mõtistan siis põhja põhja, Kasahstan, siis Lõuna-Kasahstanis lõpetasime suhkrupeedi koristamisega. Nii et tegelikult kogu nõukogude liidu põllumajanduskoristamised, püsisin sõjaväes ja polügoonid, muidugi mina olen näinud väga lähedalt, et kuidas õhutõrjeraketid lendavad sihtmärkide poole ja lennukeid aga tol ajal see nii primitiivne, et rakett lasti lendu ja siis operaator pidi hoidma ekraani, raketti ja sihikut, aga nad saanud sellega hakkama siis põhiliselt raketid kukkusid kõik alla, mitte kõik, aga enamus ükskõik, alla kuskil kolme kilomeetri kaugusele, kohutav plahvatus, aga rakettide vedu oli erakordselt ohtlik. Mäletan selgelt, kuidas üks meie kaaslane sõjaväekaaslane ära põles, raketikütuse teatavasti on eraldi hapnik ja siis on üks teine. Mis siis lõpuks enne starti pannakse kokku, aga nüüd hakkas lekkima, läks põlema. Nii et see oli väga ohtlik. Siiamaani, kuidas ta oma tulevase abikaasaga tuttavaks Tulevase abikaasaga sain tuttavaks etnograafiamuuseumi aastakonverentsil, tol ajal lõppesid konverentsidel seltskondliku osaga tantsuõhtu ja juba seal konverentsi ajal nägin ma teda, ta oli nii silmapimestavalt ilus. Kohe oli armastus esimesest silmapilgust. Nii et nüüd nagu öeldakse, siis niisuguses lihtsas keeles. Ma hakkasin ligi ajama olnud niisugune rahvakeelne väljend, nii et läksin, ütlesin talle, tere väga sihikindlalt. Tere. Ahah, sa kellegi ajamine. No ma ei tea, Andra Andra muidugi, imestasid. Vaatas, mis see siis on, ta teadis küll minust ja ma olin juba ikkagi juba kirjatsura ja tema on sihuke aval aval inimene ja väga seltskondlik selles mõttes ja vastas ja ja õhtul tantsisime juba mõned kuud hiljem juba hakkasime käima. Aasta hiljem abiellusime. Anna-Maria, me saame nüüd sind ka jälle mängu tagasi tuua. Sellest traagilisest algusest oli meil juttu, aga läheme sealt natukene edasi. Missugused sinu esimesed mälupildid on, mida sa arvad end päriselt sellest elust mäletavalt? Me elasime vanasti nimetati seda teenindusmajaks Narva maanteel teenindusmajas uhke kortermaja, õue peal oli taarapunkt siis sinna viidi klaastaarat, siis ma suusatasin seal õue peal, kunagi oli selline daami nagu Eneli Meiusi ja temal olid oma laste kollektsioon ja isa isa viis mind iga aasta siis fotograafi juurde ja siis mul oli enneli Meiusi kleit ikka, ma olin hästi tüdruk, mulle meeldisid kleidid ja, ja selles mõttes nukud ja hilisemas lapsepõlves ikka Barbid ja et siis ei olnud mingeid nutimaailma, et see oli päris mängud ikka mänguasjadega ja, aga muidugi, kõige rohkem ma mäletan ikkagi seda Harju tänav aega, ehk et siis minul on olnud õnn ju kirjanike majas üles kasvada tegelikult. Ja kui sinu majanaabriks on Eno raudtee, et praegu on sipsik väga populaarne jälle, et mina mäletan, et mina joonistasin sipsiku Eno Raua-le ja siis paar päeva hiljem, siis Aino Pervik tõi Eno Raua poolt, et tema autogrammiga sipsiku raamatu meile ukse taha oli pandud ja siis tänasid ning selle pildi eest Elasime ühes püstak, kus sa ütlesid, see on õnn, et sa seal said kasvada. Kas sa teadvustasid ka seda, ma arvan, väike laps suurt ei tee välja. Kas sa isegi said aru, kui öeldi, et see onu või tädi on kirjanik? Ja no eks ma ikka sain selles mõttes, et ega isa kaudu ju isa ikka ju seletuseks mulle loeti palju ja ma ise ka lapsena lugesin palju, et, et loomulikult oli ikkagi, ma arvan, mul tookord juba oli nagu auasi, et, et seal oli palju väärikaid kirjanikke ja kunstiinimesi ja kuna kogu aeg on kuulsad, avaliku elu tegelased mind ümbritsenud, et siis mul ei ole nagu tekkinud sellist hirmu või erilist suurt aukartust, et ma nüüd peaksin pelgama vaid ma olen võtnudki neid kui inimesi. Ja noh, see kindlasti on minu edasises elus ja minu professioonis tulnud mulle palju kasuks, et ma olen nendega nii hea kontakti leidnud ja et ma olen usaldav ja mind usaldatakse ja nii edasi, et ma olengi kasvanud tuntud inimestest, ümbritsetuna kogu oma elu põhimõtteliselt. Kas lasteaias käisid? Ei käinud, ei olnud lasteaiatüüpi laps, ma käisin natukene siis ma jäin jälle hästi haigeks, kopsupõletikku. Ja siis vanemad leidsid mulle hoidjatädid. Ja onud ja tädid olid väga ranged, nii et mina juba neljaselt kirjutasin. Juba harjutasin kirjatähtedega kirjutamist nelja aastaselt ka seal armu ei antud. Tänapäeval noh, tänapäeva lapsed on ikka võivad palju vabamalt võtta, et põhimõtteliselt esimene kollektiiv oli ikkagi kooli kollektiivid, sinnamaani olid, olid hoidjad, jah. Hanna sai muidugi lapsepõlveks esimese traumasid oli tõesti see, et hoidjatädi leidis, et laps peab hakkama heegeldama juba viieaastaselt. Teatud niisugune füüsiline hirm tekkis hoidja, siis me olime sunnitud vahetama hoidjat lõpuks. Kuigi tegemist oli erakordselt toreda inimesega ja, aga lihtsalt noh, tema kujutlus, suhtumine lapsesse oli niimoodi, et varakult laps peab tööharjumustest tema, ta peab oskama kõiki asju, nagu Anna ütles, praegu. Ta juba kirjutas pidi kirjutama. Nii et et võib-olla jah, ei osanud sellega arvestada. Kõige hiljem vist äkki võib isegi mingis mõttes tänulik olla, ega see mööda külgi maha ei jookse. Põhjus traumat ei teki hingelistri. No ikka ikka traumaallika ja ja noh, eks muidugi, ma arvan, et ma, ma olen ise küll olnud väga seltskondlik ka alati ja selline avatud suhtleja, aga, aga muidugi oli mul väga keeruline siis Inglise tähendab, seitsmendas keskkoolis oli kohe nagu teine klass, eks ju. Ehk siis meie mõistes nagu esimene klass nüüd tänapäeval, et aga, aga noh ütleme mul oli väga raske, kui koolis on alustada, sest et kuna ma olin kogu aeg olnud nagu kodune ja, ja valdavalt üksi iseendaga ja, ja selles mõttes ma pidin nagu kahekordselt kohanduma sellist kollektiivi tunnet ei olnud mul varem olnud. Kui hästi kasvatatav laps sina olid, sattusid sa mingisugustesse. Ei, ma arvan, et ma ikka püüdsin olla, mina ei ole aga kunagi olnud selline maid ja raske puberteedik või lõhkunud uksi või märatsenud või. No mul ongi olnud nii-öelda teistmoodi lapsepõlve, et kui mina pidin muretsema põhimõtteliselt, kas mu isa jõuab koju siin väga ärevatel poliitaegadel, eks ju üheksakümnendatel ei olnud mobiile, ei olnud mitte midagi, eks. Näiteks mul on siiamaani ju meeles kevad, kui, kui interrinne ründas Toompead ja isa oli seal ja, ja mina olin emaga Harju tänava ja see oli õudne, et nutsin, ma ei tea, ma oksendasin, sest ma ju ei teadnud, et kas isa tuleb tervelt ära. Ja kui isal läks teinekord kauem seal rahvarinde aruteludel või, või siis ma ootasin kogu aeg ainult ootasin kodus ja ema oli ka veel teatud perioodist alates väga tegev, poliitikas ma hästi palju tegelikult üksi, väga-väga iseseisev ja, ja iseseisvalt käisin koolis. Ei olnud ju kaugel siis seitsmes keskkool või inglise kolledži pärast ja, ja siis ma olin ka vanaema vanaisa juures väga palju. Kui sa paned tema isa kõrvuti omadused ühelt või teiselt või, või ellusuhtumine või, või mõtteviis ma ei tea, kas niisugust asja teadlikult üle võetakse, aga alateadlikult midagi kindlasti jääb külge. Oskad sa midagi välja tuua? No mina ei ole pooltki nii hoolas, kui isa muidugi on, aga no ütleme, et isalt on selline hoolsus kohusetundlikus, et ikkagi lubaduste pidamine, empaatia emalt kindlasti selline julgus esinemisjulgus. Et jah, ema on ema kindlasti meie peres see hea esineja olnud ja väga hea suhtleja ka. Kokkulepitud reegleid teie kodus oli, kas sulle tuleb ette käitumist või olukordi, mida vanemad kindlasti ei tolereerinud või mis teie kodus kindlasti kõne alla ei tulnud või et sa selles võtmes oma vanemaid kunagi proovile ei pannud, et. Paneeli ei pannud. Nii hea laps. Nii sellega on kõik öeldud. Ja hiljem ju, kui sa, kui ma läksin ülikooli Tartusse, siis mul ei olnud ka nii-öelda sellist tudengielu, sest ma elasin isaga ühes korteris, isa oli samal ajal ja õppejõud? Jah ja ei olnud ja ma ei tea jälle. Ei, mul ei ole kunagi olnud tudengielu ka jah, selles mõttes, et ka seal olin ma isaga valdavalt. Rein, kuskohast sellised head lapsed tulevad? Ma ei tea, see tuleb ka sellest, et et usaldust muidugi head lapsed tulevad usaldusest. Et usaldus tuleb ju ära teenida, usaldust tuleb ära teenida ja, ja siis, kui sa seda rikud korraks, mis võib juhtuda, eks ole, siis siis küsimus andestamises kas suudad andestada või mitte ja need naljad paaris mängivad siis siis lõppkokkuvõttes võidabki, headus aga ei ole pidanud valvama, aga mis küll, mis ei ole tulnud, jutuks on see, et eks me ikka ole, et kogu üksjagu närvilised, võib-olla nii või emotsionaalse emotsionaalselt oleme, oleme emotsionaalsed. Et kogu aeg, ma ei tea, mingisugune sisemine hirm või hool, mis meil on ja eks ma ise satun ka kergelt paanikasse. Siis on anna jälle paanikas. Mis olukordades see võis kunagi ette tulla? Kas näiteks mõni mingi haigusnähe näiteks mingisugune sümptom hiljaks jäämine, juhtub ju, eks ole, ei jõua õigel ajal koju või jääd kauemaks. Kus ta on, mis siis on nüüd Hanna suhtes? Äkki ongi minu puhul ülekohtune olnud see, et ma olen väga kontrolliv, olnud, väga kontrolliv olnud, ehk siis ma olen tahtnud kogu aeg teada mida mu tütar teeb, kuidas tal läheb. Nii et. Kuni selleni välja, et tudengiajal võtsite endaga samasse korterisse. Ja nii muidugi öelda, et nii hoidis kokku, aga sul ei ole sõnaga kontrolliv niisugust oma suhet vanast ajast või? Suhted on väga lähedased siiamaani, et kuigi ma olen ju abielus ja mul on oma elu, aga me käime väga tihedalt läbi, et me suhtleme, me helistame peaaegu igapäevaselt, suhtleme igapäevaselt juba selle tõttu, et minu poeg on väga palju isa juures. Et ühesõnaga, et jah, ma justkui olen pesast välja lennanud, aga justkui ei ole ka ikka veel. Et me oleme väga lähedased siiamaani. Kummal pikem süütenöör oli siis, kui see rohkem vast teema oli, vaevalt et praeguse nii oluline on emal või isal. No seda ma võin küll öelda, et isa on selles mõttes huvitav inimene, et on meeletult kannatlik ja, ja hästi kaua kannatab, aga kui tal on mingi piir ületatud, siis ta siis ta ikka väga korralikult võib endast välja minna, see väga hirmutav. Nagu ta ise ütleb, et tal on pärast selliseid kuidas nüüd öelda, vihahooge laus, endal nagu piinlik, et ta kaotab nagu kontrolli, aga, aga seda juhtub väga harva, aga, ja selleks peab väga palju Naielda tööd tegema, et ta viieni. Kas sa oled seda kunagi sihilikult ka proovinud? Ei ole, ei ole, ei, aga kahjuks ma olen neid situatsioone näinud ja need et noh, eks tülisid on igasuguseid, et on ka alati ei lähe asjad üle võlli, aga aga on läinud. Kas sa ise oled enda käitumismustrite peale mõelnud, et kuidas nii läks, et sinuga üldiselt mingisuguseid jamasid ei olnud, et sa kuhugi tikkunud on see kodune kord või ikkagi mingisugune teadmine, mis sulle vanemate eeskujust ja käitumisest tuleb, et sa lihtsalt tead, nii meil ei tehta. Lisaks on su perekonnanimi see, mis ta on. Ega ma olen ikkagi läbi oma elu noh et, et mul on nagu kooliajal näidatud mulle näpuga, et ma olen Veidemann ja no ei ole alati positiivses kontekstis on ühesõnaga kuidas ma ütlen, et kogu aeg on olnud nii, et et mul on minu perekonnanimi ja minu minu perekond on nagu minust ees käinud selles mõttes, et minu nii-öelda maine või tähendab, et näiteks kui me võtame seitsmenda keskkooli, seal õppis minu onu Enn Eesmaa minu ema Andra Veidemann, no ja siis ühesõnaga kogu aeg on mingid võrdlused olnud, et õpetajad tundsid minu onu ja minu ema siis olid mingid eeldused, et noh, kas ta võiksid tulla, olla selles tugev või tolles või kogu aeg see Andra ja Andro tütar ja niimoodi, ja siis noh kipp poliitika ajal muidugi, ja siis oli, oli ikkagi selliseid poliitilisi, näpuga näitamisi Ülikoolis muidugi näidati, siis näed Rein Veidemanni tütar ja niimoodi, et jälle olid. Eeldused kogu aeg, eks ju, aga no vot ei saanud kirjaniku minust, aga jah, ma küll läksin filoloogiat õppima, inglise filoloog olen ma. Kui ikkagi põhimõtteliselt lööb kaane pealt ära järjekordne ootus just vanematega seoses hammustab keelde või surud küüned pihku või. Ei, ma, ma ei teinud sellest kunagi nagu mingisugust probleemi, et aga, aga noh, et ma arvan, et see on väga paljudel ka ilmselt siin sinu saates osalenud käbide probleemiks ei olnud, et kogu aeg neid võrreldakse nende kuulsate vanematega, et noh, et üldse neid kui isiksust ei vaadata, et et noh, ma kujutan ette, näiteks, kui me võtame Kaja Kallasega, kui kaua on tal läinud, et nüüd lõpuks vaadatakse teda kui Kaja Kallast mitte kui Siim Kallase tütar teksti või, või Siim Kallas, on alati nii palju tugevam poliitiku Kaja Kallas, et ma arvan, et ta ammu tahab olla juba ise ise see indiviid See on seesama, vaatame teisest nurgast sind kuidagi ekstra motiveerinud, tõestama kas seda, et sa oled sina ise või et sa saad ka hakkama või et see, kes vanemad on neil loe või et noh, mingis võtmes andnud sulle tuld. Ei, selles mõttes võin küll öelda, et see on nagu jackpot olnud ikkagi sellist lapsepõlveelu elada ja omada nii intelligentseid, vanemaid ja nii huvitavaid vanemaid ja, ja kogu see elu, mis sellega kaasa tuli, et selle sellepärast küll pole ekstra pingutan, et olla kuidagi teistmoodi. Mulle meeldib see väljend, mida sa kasutad niisuguste vanematega kasvamine või sellises kodus, sa ütled Jackpot, aga sa võiksid natukene seda veel lahti seletada, mida sa selle all mõistad või kuidas sa sellest aru saad? Miks ma ütlen Jackpot Jackpot sellepärast et see elu oli nii huvitav ka minu ümber, et, et noh, kui me võtame, et ma olen näiteks mingi kuue, seitsme aastane ja siis ma olen. Meil oli Harju tänaval, eks ju, suur elutuba ja istun seal õhtul joonistan oma asju, teen midagi, sealsamas kõrval on sellised inimesed nagu Edgar Savisaar, Liina Tõnisson. No ja nad arutavad, nad arutavad, eks Eesti tuleviku üle arutavad järgmisi samme, kuidas Eesti iseseisvaks saaks, et vaat, ma olen senistest aruteludest osa saanud, eks ju, et ajalugu on sündinud sinu enda silme all, jah, minu ja, ja ma olen kuni selleni välja, et võtame Eestimaa laulu 88, eks ju, et kus isal ilmselt on üks tema elukõnesid olnud. Ma ei tea, 180000 või siis jutud räägivad 300000 kuulaja ees, eks ju. Et minul on meeles see, et ma ei tea, kas see oli natuke enne kõnet või pärast, aga igal juhul enne mul oli pissihäda ja siis isa pissile isa viis mind sinna lauluväljaku alla, siis ruttu-ruttu-ruttu veel see mure lahendada ja siis läks ja pidas oma kõne. Vot, see on mul sealt meeles. Mul oli lihtsalt oluline, et ma oleks oma isaga koos, et ma näen, et mu isa on seal kuskil. Ma sain iseendaga väga okeilt hakkama. Jah, selle selle koha pealt kindlasti ja siis ja siis siis läks Sandra poliitikas annast aru ja anna nii-öelda ajakirjaniku autori nimi on Anna-Maria Makko, ta kasutab seda väga teadlikult, kuigi tal on passis on tal kõige pikem nimi. Veidemann. Ma toetan seda, et ta on maaautori nimega. Esineb sellepärast, et anname, on õigus. Meil on seda kibedat kogemust olnud. Meie nimed käivad Annal ees, kusjuures me oleme olnud ju poliitikas, siis on huvitav olukord, vari käibsust ees ja sa pead kogu aeg võitlema sellega. Sa pead tõestama seda. Et, et kuna öeldakse, no missioon see Veidemann vana kommu, et see, need, see muidugi siiamaani või et noh, mis on see Andra Veidemann, tema oli Keskerakond, Savisaar, Veidemann, Savisaare võitluskaaslane, need on niisugused määrid, määrid, mida lastakse kogu aeg ees, sealt tulevad need silditamised. Ja anna, anna on olnud sundinud võitlema nendega oma karjääri üles ehitades. Seda ise näinud, et tütrele on see taak. Kohati, ja see ongi, see on olnud nii, et ma muidugi austan teda ja toetan, saan tast aru ja, aga mis ma teha saan, et mei ole medal ees olnud, me oleme tema vanemad. Kas sa oled nõus anna konkreetse näitega tooma, kuidas sa oled pidanud oma perekonnanimega võitlema või selle tõttu võitlema oma ametiredelil näiteks või teistes tegemistes millele te vist siin just vihjasite. Ma ei saa imesid nimetada, aga jah, on on olnud väga konkreetseid juhtumeid, et kus ikkagi sellepärast, et minu, minu vanemad või siis nende poliitilised vaated ei sobi siis ükskõik milline ka mina isiksusena olen. Ma ei ole sobinud või siis minus minusse vastavalt Ta suhtutud mind on isegi mõtleks, alandatud ja väga-väga sügavalt solvata. Rein, kuidas saavutada olukord, et olla oma lapse jaoks autoriteet? Seda, mida ma Nannale öelnud ja sind huvitaval kombel, et ma olen ka seda endale öelnud, seal peab olema. Sa pead teisele inimesele ütlema seda, et et sa suudad. See sisaldab seda, et mingit eesmärkide poole liikudes sa võidad ühtle sisend ja eestlase ise kasvad selle eesmärgi suunas. Kui mingisugune kriisiolukord meil on olnud, seal ikka julgenud, et sa saad sellest üle, sa suudad. Sa suudad, sa suudad, sa suudad ja ma iseennast võidan. Ma võin olla kindel, et seda respekteeritakse ka teiste poolt. Nii et et ma arvan, et see on üks üks võimalik tee olla. Kui üks kena lõpumõte meie jutuajamisele selle saate pealkiri on, käbi ei kuku. Külas olid isa ja tütar Rein Veidemann ja Anna-Maria Veidemann. Makko. Suur aitäh juttudest oli meeldiv pärituult aitäh kutsumast. Ma olen Sten Teppan kuulajatele ka aitäh. Nädala pärast kohtume jälle. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Rein Veidemanni ja Anna-Maria Veidemann, Makko ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.