Ma olen Sten Teppan, aitäh, et kuulata vikerraadiot ja tere kaab. Vello Lään kuulub kohaliku ringhäälingu legendaarse mate häälte hulka. Aga muidugi on tema ampluaa olnud hoopis laiem kui ainult raadio, televisioon, ajalehed ning kindlasti tuleb ära mainida raamatut, mille väljaandmine paistab olevat bibliograafi haridusega tuntud tartlasele eriline kirg. Tema toel on 90.-te Tartu raadiost tuule tiibadesse saanud aukartust äratav hulk tegijaid. Tänapäevasel meediaväljal. Sõjaaegse lapsena jäi Vello varakult ilma isast aga saatusel oli veel väljakutseid varuks. 80.-te keskel sai raadiomehest endast üksikisa ning kuni uue pereloomiseni tuli hakkama saada poja ja tütrega, kelle vanust napilt üle 10 aasta. Need on mõned seigad, millest tänases saates juttu tuleb. Isaga kaasas poeg Illari, kes on tegutsenud suurema osa oma karjäärist sarnaselt isale meedia ja kommunikatsiooni valdkonnas. Vello ja Illari Lääne lapsepõlv kasvamise ja kasvatamise lood ühes teele sattunud Punarustega saates käbi ei kuku. Soovin head kuulamist. Vello tere tulemast vikerraadiosse. Tere, tere mina. Velloga on kaasas poeg Illari, rõõm näha, aitäh tulemast. Tere. Saate alguses me uurime, kes perekonda veel kuuluvad. Ja Vello Illaril on kindlasti üks, päriselt, eks on. Ja siis perekonnas lapsi veel, kellega on koos üles kasvatud. Kristele on õde ja lisaks teise abieluga tulid koos veel Martin ja Hardi need kokku neli tükki meie perest. Ega lapsed said hästi omavahel läbi seepärast et olgugi, et eks aeg tegi oma töö selles mõttes, et mingeid probleeme ei olnud. Kuidas sina, Hillary, neid aegu mäletad, kui ma sissejuhatuseks küsin sellises suures kambas kasvamist kas teil omavahel suhted olid selged nonii, pika koerale ja kassile. Tegelikult läks elu lõbusamaks, kui tulid kaks kasuvenda. Et laste arv tõepoolest kahekordistus 204. Ja meil oli õnneks piisavalt suur elamine Tartus Tähtvere linnaosas, nii et meil oli ka seal natukene privaatsust oma toad, oma nurgad, oma lauad koos üles kasvatud ja ja seltsi saati segasem. Su lapsepõlve mälestused võtame hiljem põhjalikult ette, sest praegu on isa kord rääkida. Mis ei tähenda, et sa võiks oma kommentaaridega vahele tulla, kui mõni episoodidest sulle liiga uskumatu tundub, mida me kuuleme. Aga Vello, kas just kõik, aga väga suur osa sinu tegemistest on seotud just Emajõe linnaga aga päritolult sündimise mõttes oled sa tegelikult maa- või linna. Poiss linnapoiss tartus sündisin ja ehkki mul oli võimalus Tallinnasse minna ja pakuti isegi kohti, aga ma olen jäänud Tartule truuks. Ja mulle meeldis olla pigem Tartus kolmas number kui Tallinnas 300. ja Ma tunnen rõõmu Tartus ja mehest ja praegu näiteks no ei vahetaks mitte millegi vastu. Missugused on sinu lapsepõlve mälestused, kes, mis, mis olukordades silme ette tuleb? Puiestee tänava mittetäielik kool nüüd enam ei olegi olemas, kui mina algust tegin, siis oli täitsa normaalne, et kuskil käsi paugud õue peal ja nagu lõke oli, siis visati padrunit sisse, et oleks efektsem ja sellised poisid ja selline aeg oli, et seda ei pandud, ineks oli täitsa normaalne elamine. Ja hiljem Läksin Treffneri kooli ja neli aastat olin, lõpetasin Treffneri kooli. No seal oli teistmoodi, seal oli teine Eesti vaim ja kui seal tulidki Vägivaldse juhatused, käsud Ülemiste poolt, Nendega õpetajad olid meiega ühel rindel täiesti eesti vaim oli seal, see oli see, mis meid köitis ja hiljem läksin ülikooli ja oligi nii, et ülikoolis ei olnudki võimalik valida. Seepärast, et žurnalistika eriala veel ei olnud, eesti filoloogia oleks võinud minna, aga seal olid kõik eranditult võeti vastu ainult hõbe ja kuldmedaliga. Nii et seda valikut mul ei olnud ja siis ma läksin bibliograafiat õppima, oli kõige lähedasem ja ma olen väga tänulik, sellepärast et tänu sellele ma õppisin seal kirjandusega ümber käima ja ja näiteks noh, ütleme, et raamatult, palju ma olen kirjutanud, 56 on kokku olnud ja selle sees no tänu sellele raamatutele, et ma nii palju neid töötasin läbi ja, ja lugesid tohutu palju siis oli ausalt öeldes väga rahul oma valikuga. Nii sa jõudsid suurele osale elukaarest juba ütleme, suure osa sellest läbi jalutada, aga ma ei lepi sellega, ma tahan, tahan detaile kuulda. Vello, kui sa rääkisid paugutamisest siis ja selle noh, mõnes mõttes normaalsusest omas ajas, siis see ongi sõjajärgne periood ja nii lihtne seletus ongi. Ja sellepärast, et ega küüditamine näiteks selles perioodis ka meie klassist läks üks poiss ära kuuma perega piidide tähendab ära. Ega see oli, me võtsime seda kuidagi külma rahuga, selles mõttes, et viha tegi, aga ega midagi teha ei olnud ja me olime nagu vaim oli värsket võit, elame edasi, et peame vastu selles olukorras minu klassivennad ka need tulid edasi õppima. Nii et ma olen nende ka täiesti rahul. Näete, et me selles perioodis, kus me elasime, et me vaime ei olnud nõrgenev, vaid vaim oli kõva. Sa sünniaasta on 37 ja mis tähendab seda, et sa kandsid juba kaela küll, kui sõjasündmused päriselt rullusid siin-seal, kas sul on vahetu mingi emotsioon või mälestus sellega seoses ka? Ainult üks, see oli siis, kui sõda algas. Ma mäletan seda, et läksime tartust ära ja olime kraavis, seda ma mäletan kraavis olemist. Ema kattis meid oma kehaga, sest üle läksid Vene pommitajad, kes tulistasid ja viskasid pomme ja me olime kraavis sees, siis oli kõige vähem võimalus kildudest pihta saada ja see on üksainus mälestus. Rohkem mul ei ole sõjas, aga sellest saada here. Kelle perekonda sa sündisid, räägi palun emast-isast. Isa oli politseinik ja lasti metsavennana maha 46. aastal. Võitlus üksi roodu vastu oli neid, kes tulid kinni võtma, lõpuks nad ei saanud jagu temast siis pandimaja põlema. Ja põlevast majast siis põgenes. Aga mitte kaugele sai juba kildudest pihta ja mina teda võiks öelda. Ei mäletagi, sest tema varjas ennast. Jah, kui hakata mõtlema 44.-st aastast 46. nii. Aga ega ema kasvatas meid üles vennaga kahekesi. Sinu hääl arusaadavalt muutus rahulikumaks ja vaiksemaks isast rääkides sa olid vanuses seitse, kaheksa, üheksa kui need, kui need keerulised ajad olid ja ja ta punaste kätte jäi siis seal puudub igasugune niisugune isiklik emotsioon, hääl või, või tema selline olek, võttes arvesse Ta politseinik oli, et sellest ei ole ühtegi mälukild, olles. Ega eriti ei ole sellepärast et ta oli enne seda oli pidevalt ka nõu, kuidas öelda sellised ülesanded, et ei olnud teda kogu aeg kodust ka siis näiteks, kui oli juba venelased sees saadeti teda kinni võtma ühte, ühte sõjamees oli ilmselt lasku hobusemehed, aga ta oli üksi ja ta tuligi siis, kui isa üksikud arvavad, juhtumeid oli kodus ja ta tuli sisse ja nõudis, et tulge kaasa, ütles, et kas mingit paberit on? Paberit seal ei olnud ja siis ta ütles, et ei, et võtke ikka paber kaasa ja ja siis ja loomulikult noh, lihtsameelsed läkski ära ja ja pääses, pääses, pikendas oma edu ka selle võrra ja selline aeg oli, noh, see oli sorry ootamatuste aegs olid igasugused üllatused, olid täismemm, mängisime varemetes, kukkusid varemed selga. Minu klassivennad said surma niiviisi. Aga see oli paratamatus, sest ega ega aeg oli lihtsalt selline. Kuidas nendest lugudest hiljem kuulsid, kuivõrd noh, niisugune raske aeg ja isa kaotus perekonda mõjutas, oli see tuli see juttudes aeg-ajalt üldse teemaks, kas emale rääkimine sellest oli, oli vastuvõetav, ei alusta sõda. Jah, ega me eriti ei rääkinud, ema hiljem rääkis ja see oli niisugune aeg, kus, kus võis juba juba rääkida, aga, aga muidu oli nii, et isa maeti ju lihtsalt kiriku surnuaia müüri taha. Ta ei maetud surnuaiale. Aeg oli selline, et, et seda nagu tänamatu amet. Et ei võetud teda sinna, teksti said ka hiljem maeti sissepoole müürini, praegu ma kursi surnuajal kannan selle haua eest hoolt ja ja lapsed on käinud ka teda meeles pidama, siis nii-öelda korda tegema, stame hauda. Aga, aga ema vältis seda rääkimist sellepärast, et ta oli niivõrd ära hirmutatud, tatud ja, ja, ja näiteks, kui raske oli talt saada luba, et ma mata teda nii-öelda ametlikult surnuaial, kus ristiinimesed kõik teised puhkasid, aga, aga lõpuks ta ikkagi sai. Aga üldiselt see oli. Ema ei tahtnud sellest rääkida. Kui sa püüad kirjeldada elu ühes eesti kodus, kus on ema kahe pojaga sõjajärgset aastat vaja on süüa riideid ja nii üleüldises mõttes hakkama saada siis kuidas teie pere sai? Seda ma mäletan, et süüa praktiliselt ei olnud valida, tähendab, sõid seda, mis, mida oli võimalik kättesaadavad ja näiteks nagu suhkrusabad olid ka mina seisin sabas ja saba oli niiet tihti kaks tundi võisite oodata, enne kui selle jao kätte said. Ja nii oli kõigi asjadega, mis olid pidevalt, noh, kuda see puudu oli, ema pingutas kõigest jõust. Et lõpuks ikkagi, kui sünnipäevalaud oli, siis oli ikkagi täitsa head asjad laua. Ja võiks öelda nii, et ema suutis nii palju kombineerida, et me saime ilusti kõigega hakkama, kõht ei olnud tühi. Mis valdkonna inimene oli ema, millega ta tegeles? Lihtne inimene, ta oli neli aastat ainult koolis käinud, aga, aga no tal oli see loomulik mõistus, see, mis Eestimaal oli paljudel emadel-isadel, kes tegid tööd. No hommikust õhtuni võiks öelda, nii seda pidas isegi mitut ametikohta. Nahakombinaadi Stalid tööl ja oi, tal oli veel niisugused kohad lihtsad kohad, aga no lihtsalt see siis jäi aega ka lapsi kasvatada. Räägime kooliaastatest, mõned seigad, mida sa siin eelpool mainisid, on niisugused, mis ihukarvad püsti tõstavad ja tunduvad küllaltki õõvastavat. Noh, vaevalt, et see päris iga päev oli, kui ma mõtlen, et klassivennad jäävad kusagil müüri alla ja saavad surma. Aga ikkagi, et sa võiks sellest kooli hingusest või meeleolust sõjajärgsetel aastatel meile pildi ette maalida, et seesama vaimsus ja ilmselt jah vana kooli inimesed nii-öelda olid veel õpetajatena ametiseks. Nad kõndisid ilmselt küllaltki nööri mööda, aga räägi oma sõnadega seda õhustikku meile natuke edasi. Soosaar Olühenetiseks lõpetaja mäletanud, et esimesed tunnid läksid selliselt, et ma vist lobisesin midagi liiga palju. Panin oma käed siis lava peale ja silmapilk käis ja plaks plaks mööda käsi. Ja peale selle oli mul kohe viisakam olek, seepärast et lihtsalt valus oli, aga poisike see asi küll, aga, aga noh, häbenesin nagu valu tunnistada ja hoidsid ise tagasi. Indrikson oli füüsikaõpetaja, kellest ma pean väga lugu. Aga kui poiss õiendast aga midagi, siis kutsus poisi nurga taha ja kätega tehti asi selgeks ja peale selle mitte keegi ei suhtunud halvasti temas, vaid lihtsalt see oli ainuke võimalus tollal panna ennast maksma füüsiliselt. Sellepärast et aeg oli lihtsalt selline, aga no üldiselt hiljem esimeses keskkoolis seda enam ei olnud, aga seal vaim oli hea. Spordi tegemine olid esimeses keskkoolis üle kõige. See oli kõige tähtsam asi koolis ja seal oli nii näiteks b kui kõrgede sõitnud oma jalajälje seina peale. Ja no mina ei saa ka nüüd aru sellest, kuidas lake jalajälge lüüa, aga niiviisi tehti, ja kui õpetaja tuli tundi, vaatas seda jalajälge, ütles, et ma saan kõigest aru, et poisid teete, aga mismoodi te seda teete ja nii tehti kõiki asju, seal. WC's olid siis võimalust pauku teha, tähendab, olid sellised keemilised ained, et käis hea mürakas ja ja, ja siis, kui õpetaja oli seal heas kohas ja, ja käis niiviisi, et pahandati küll, aga ega kedagi kätte ei saadud. Ühesõnaga, seal olid sellised poisid, kes mõtlesid igasugust asju välja ja olid juba meest väljas, aga äärmine kokku hoidmine. Me ei reetnud mitte kunagi, kes midagi tegi, vaid kõik olid, kõik olid viisakad, viksid, aga tehti ikka hädas. Kas sa nii-öelda kõlbelise poole pealt ka mäletad kas kirjutatud või kirjutamata reegleid või põhimõtteid, mis kasvõi koolis olid näiteks kuidas tollal tuli end ülal pidada? Nalja ikka sai päris kõvasti, et ei olnud midagi niimoodi ainult nööri mööda käimine vä? Nojah, aga see oli iseendastmõistetav, tahavad, et rida mehi, kellest me lugu pidasime, kes olid Eestimaal tuntud nimed nendest ei räägitud tundides avalikult mitte üks sõna, aga see lugupidamine käis edasi näiteks Kuperjanovi haual Tartus oli tema surnuaial pühad või olid nooli püha, 24. veebruar siis käi seal ikkagi, mis sest, et see oli keelatud. Teadsime, et, et julgeolekumehed passivad, kes käivad ja nii edasi, aga see käis nagu au pihta, et igal juhul on vaja seal lilled viia, küünlad panna põlema ja sellega saadi hakkama ja see kokku hoidmine, et me 11 toetasime ja olime nägu ühest üks kõigi eest. See käis kogu aeg, kui hakata mõtlevad 14 kuni 18, see on just see iga, kus, kus sa ei kardagi vahelejäämist seepärast, et me kõik teadsime, mismoodi julgeolekusüsteem näiteks töötas ja, ja, ja teadsime ka seda, et meie klassis seda ei olnud, aga rääkimist et tagarääkimist, reetmist nii-öelda. Me ise teadsime, täpselt, olid need reeglid paika pandud. Nii et vabalt võisid kõigest rääkida ainult teatud seltskonnas. Missugune oli su suhe emaga ja just tulevikku silmas pidades, et kuivõrd ema pidas venna ja sinuga aru, mida tulevikus peale hakata, vennastasse põgusalt rääkisite aga kasvõi seda omavahelist läbisaamist kirjeldades. Kuivõrd ema püüdis mõjutada suunata. Loomulikult ema püüdis kasvatada meist ikkagi korralikke inimesi selles mõttes, et, et kes ei, ei tee nagu häbi perekonnale, sellepärast et see oli asi, mis, mis noh, oma oma rahvale võisid sa teha nii ja naa, aga kuidas viisi väljapoole perekonnaga asi käis? Seda väga raske öelda, ema nägi hirmsasti vaeva, sest kasvatada üksi kahte poissi. Ja tal oli lisaks veel oma ema. See oli suur töö, aga ta tuli sellega toime. Kõigele vaatamata ta ikkagi söötis-jootis meid piltlikult öeldes oma arved. Eks ta ise jäid kõigest paremast asjast ilma, aga lapsed pidid saama saama kõike, mis vaja. Annabel olen natukene puhkust ja proovinud Illareid natukene sinuga seda teemat ka arutada. Et kui sa kuulad, isa siinsamas, praegu kõrval see pilt tema lapsepõlvest, kas see kõik on usutav ja loogiline sinu jaoks võid, tunned sa nendes juttudes oma isa ära, sealt aegade tagant? Eks ma ikka tunnen, et ka lapsepõlvest mäletan isa sellist võib-olla põhimõttekindlust ja nad mõtlesid natuke sellist väärtuskasvatust, et neid põhimõtteid ma näen ka siin täna ja, ja neid olustik, mida isa on kirjeldanud, eks me oleme seda üsna ehedalt üritanud Silmeta kuidagi manada. Tugeva iseloomuga on need raskused ületatud ja nendest teedest nagu läbi käidud, et. Kuidas sulle tundub, kui palju või vähe tal endal sealt vanast ajast nii-öelda taaka kaasas on, et kas need sündmused, mis 30.-te teises pooles sündinud lapsega kaasas käisid, teda ümbritsesid paistab see kuidagi hiljem välja? Kuidas võtta, ma ei ole kindel, kas seda nagu targaks nimetada, aga teistpidi, kui ka täna, et et keerulistel lapsepõlveaegadel, kui isa noorena lahkus, et siis ka täna kõlas põhimõte, tegelikult tuli edasi liikuda, edasi minna, vaatamata raskustele, et, et võib-olla see joon on küll see, mis on ka tänasesse päeva välja jõudnud ja raskustest tuleb üle saada minu isa muuhulgas näiteks läbi hea huumori või, või muude oluliste iseloomuomaduste, et see joon on küll ilmselt nagu taas tuntav või juttudest äratuntav, kui ta meenutab oma lapsepõlve. Ma loodan, sa annad mulle selle paralleeli või silla loomise praegu andeks. Ka sina jäid ühest vanemast ju väga noorelt, ilma kas vanuses 10 või 11 lahkus sinu ema. Ja täpselt 11 aastaselt just need üsna väiksena. Mis siis juhtus tookord? Ema oli lihtsalt pikalt haige, lõpuks lahkus luuvähi tõttu ja jäimegi mõneks ajaks oma isa hoolitseda. Kuniks siis tuli siin kahe pere liitumine, see hetk, kui me saime endale siis kaks õega, saame kaks kasuvenda ja kasuema ja siis meie pere suurenes ja läks edasi nii-öelda siis uues võtmes. Võib-olla küsimus ebaõiglane Pole mõnes mõttes huvitav niisugune jäljeradade sarnasus isaga, et veel üsna samas eas küll erinevatel asjaoludel ühest vanemast ilma jäämine kui kõva väljakutse su enda jaoks oli just nimelt edasi liikuda, nagu isa oma saatust sealt aastakümnete tagant meenutas. Jah, mingit sarnasust ilmselt võib siin tuua, et eks meil olid samamoodi üleelamised olid loomulikult raske, et ma mäletan, et see satusel sellisesse perioodi, et mul oli värskelt saadetud klassikaaslastele sünnipäevakutsed ja kuna ema lahkus siin vahetult paar päeva enne sünnipäeva, et siis me pidime kutsed ära tühistama ja kohe nagu siin klassikaaslastele põhjendama, mis juhtus. Et seda kindlasti ei olnud kerge teha, aga, aga tuli eluga edasi minna ja ja, ja isa toel ja hiljem ka meie pere suurenedes siis võib-olla noh, lapsena läksidki mõtted mujale ja said nagu asjadega edasi liikuda, aga aga noh, eks ta jälje kindlasti jätnud, et on asju, eredaid hetki lapsepõlvest, mis tänu sellele on väga hästi tugevalt meeles. Ja me võiks neid meenutada, sest 11 aastat said sa ikkagi ka emaga koos olla, et missugused sinu enda esimesed pildid lapsepõlvest Illarion. Lapsepõlv tervikuna oli tegelikult väga huvitav, väga põnev, täis kõikvõimalikke seiklusi ja sündmusi. Ja kui vanemaid võrrelda, siis võib-olla klassikaliselt ema oli see, kes hoolitses praktiliste asjade eest et oleks laual söögid tehtud, riided seljas. Isa tegeles rohkem selliste suuremate asjadega. Et kui me väikeste lastena hakkasime käima Võrtsjärve ääres ja käsile võetud seal suvekodu või suvila ehitus, siis kõik need projektid, asjaajamised, kõik see oli loomulikult isa kanda. Et seal võib olla joonistusid, sellised natukene vanale ajale omased või klassikalised nagu mustrid välja, et ema roll ja isa roll. Aga noh, tänapäeval on nad kindlasti nagu palju paindlikumaks ja vabamaks läinud, et ma olen lapsepõlvest väga ei mäleta, et isa oleks köögis süüa teinud. Nendest samadest rollidest lähtuvalt, mis ilmselt muutus, see läks, eks ta natukene pidi. Panustama sinna sellel vaheperioodil, aga see vaheperiood on meil nii-öelda ühe vanemaga periood ei olnud iseenesest väga pikk, et umbes aasta jagu. Kus kohas ja mis asjaoludel? Merikese ehk siis Kristeli ja Illari emaga tuttavaks saite üldse? Ikka ülikoolis selles mõttes, et ülikoolist majandusteaduskonnas Merike, PS ja ja jäi mulle silma ja, ja, ja miks üks inimenele jääb rohkem meelde kui teine, seda on üks salapärane fluidum, mida ei oska keegi põhjendada ja Tartu tüdruk oli tema ka ja lõpuks sündmused käiksid oma loogilist rada pidi, nii et abiellusime ja, ja ega see laste saamine oli täitsa täitsa mõistetav. Pidi pidi minema nagu tollal ained, kaks last oli täitsa täitsa loomulik. Käik lisaks saades olid emotsioonid, missugused. Mina olin küll rõõmus, mina, May Gilganud ega midagi sellist, aga ma olin äärmiselt hea meel, et kaks last ja üks poiss ja tüdruk. Nii et selle koha pealt ei midagi, ei oskagi, rohkem, öeldakse, igas peres peavad lapsed olema. Kas toona sa käisid ka sünnitusmajas sünnitusi vastu võtma? Tänapäeval siis pidi mingi eriluba olemas. Ei pidi ja sisse ei lastud, aga akna taga sai sall lehvitatud ja, ja, ja kingitused pandud valvelauda ja, ja kõik see käis, aga üle läve ei tohtinud pääseda, aga lapsed sündisid toomemäele ja ikka. Kristelil ja Illarile on vanusevahe kolm-neli aastat umbes jah, kolm aastat. Jah, sest kui hästi nad lapsena Vello omavahel haakisid ja kui erinevad sarnased need kaks ühe pere last tegelikult siis seal esimestel aastatel olid. No igal juhul olid nad head lapsed, võiks nii-öelda. Ega nad näiteks kui mürgilt tegidki, käisid pidudel ja kokkusaamistel see kiki mõõdukas, see ei olnud selline, et uskumatult kaua peeti neid pidusid ja kaua käi, käidi jumal teab kus kohas. Minule tegid lapsed rõõmu. Kas sul on oma väljakujunenud arvamus Vello selle koha pealt, kuidas lapse kasvatamise juurde käib või ei käi karistamine? Kuidas su enda kodus oli, esiteks, kas sa kunagi oled nahatäie välja teeninud emalt ja siis edasi oma lapsed omakorda. Ei, ma ütlen ausalt, et mina teenisin välja, et ma ikkagi sain ema käest vitsa ja, ja, ja seda hiljem. Ma ei mäleta, aga ma arvan, et ma, et vitsa said ka minu lapsed, ma ei ole nii, täpselt ei mäleta ta enam, aga mille eest, aga kindlasti ikkagi hoole ja olid, aga see vitsa saamine oli selline, et võid laste käest küsida, mida nad kuidas nad reageerisid, aga nad said asja eest. Aga sa ise omal ajal said asja eest või? Mis asja sa said, aga seda ma enam ei mäleta. Ma täpsustan, me ei saanud vitsa, me saime ikka rihma nõukogude ajal ainult rihma absoluutselt mingeid litsa ei olnud, aga üks juhtum on meeles küll. Et täna on ikka hea meenutada, et oli tubli, head lapsed, aga eks me õega ikka seal ütlesime ka. Õde mind mingil teemal vihastas, välja umbes, tutvustas mind, pani jooksu ja ma mäletan selgelt, et ta keeras toa ukse kuhu ta oli siis sisenenud lukku, aga sellel uksel olid suured klaastahvlid kolm suurt klaastahvlit. Minu jaoks oli selge, et ma pean õe kätte saama ja nii-öelda kätte maksma ja ma lõin selle klaastahvli puruks ja keerasin siis teiselt poolt võtmega ukse lahti ja õde oli unustanud selle võtme sinna ette. Ja siis oli küll, kui vanemad koju jõudsid. Me üritasime alguses seal midagi hämada, et umbes kogemata lõime ukse liiga kõvasti kinni. Aga valel on lühikesed jalad. Ja siis oli küll rihmaga lõppenud lugu. Mul on hästi meeles. Isa või ka ema endast välja ajada oli see lihtne ülesanne. Missugused mälestused on. Ema oli kindlasti tasakaalukam, isal oli nii-öelda süütan, palju lühem ka emotsionaalse inimesena ta ägestus tegelikult päris kiiresti. Selle iseloomuomaduse ma olen osalt kindlasti ka ise kaasa pärinud, need küll aegade jooksul võtad asja nagu rahulikumalt, aga aga mingites olukordades tunnet, kuidas mingile lausrumalusele või mingile asjale sa nagu tunned sisemuses, et et lähed nagu natukene keema, aga siis loomulikult mõistusega oled sellest üle. Kui sa peaksid kirjeldama kodust korda seismist sõnadega Üldiselt oli meil kodus kord küll, et selle eest eeskätt hoolitses isa, kes oli mingites kohtades kindlasti range, nõudlik, võib-olla ka oma lapsepõlvest tulenevalt. Mul on selline korraarmastus ja süsteemsus väga iseloomulik kolleegid erinevates kohtades ikka Pilavad mind nagu Monk, et paberid on kindlalt ühes kohas, pastakad on kõrvuti ja nii edasi ja nii edasi, kõik on oma kindla koha peal. Et selle ma olen ka osaliselt isa käest kaasa saanud, aga võib-olla veel rohkem oma vanaisa käest, kes oli emapoolne vanaisa, keda ma nagu mäletan, rohkem oli hambatehnik ja tal oli absoluutselt kord majas iga element, iga tööriist iga detailitäpselt oma kohale. Mis hetkest sa Hillary läbi hammustasid või endale teadvustasid, millega isa tegeleb, kirjanik, ajakirjanik, meediamaailm, reportaažid, raadio, televisioon ja nii edasi, et sinu jaoks igapäevane elu justkui isa ju näed pidevalt, eks, ja loomulik, aga teadvustasid, nii et ahaa, et selline värk. Tegelikult üsna varakult enne seitsmendat eluaastat Tähtverre koolides ja kooli minnes et juba päris väiksena isa võttis mind igale poole kaasa intervjuudele Suusamaratoni teleMa, mäletan, et ma sõna otseses mõttes tolknesin igal pool kaasas kuni kuni erinevate ettevõtete ja kohtadeni välja. Et ma sain aru, et isa räägib inimestega, on mingisugune mikrofon kaasas, kuhu siis see jutt nagu pidama jääb. Ja see sai üsna ruttu selgeks, kuni nende hetkedeni välja, kui väikese koolipoisina ma käisin kaasas Eesti Raadio Tartu stuudios, mis asus toona tänases siis kaitseakadeemia hoones, et need hetked on päris eredalt meeles ja isa, ma ei tea, kas siis nii-öelda pulli pärast või niisama lasi mul seal ka sõna otses mõttes linti lõigata ja harjutada kätt seal täiesti pisikese koolipoisina. Et seda raadiotehnikat tollele ajale omaselt siis sai seal tundma õppida, et oli, oli põnev. Ikka oli põnev jah, mitte, et sa pidid lihtsalt sellepärast kaasa tolkneb, et last ei olnud kuhugi panna. No kindlasti oli see osake praktiline põhjus, võiks isa mind kaasa võttis, aga selle raadio köögipoolega sai üsna varakult tuttavaks kaugelt enne Tartu raadio alustamist juba nõukogude ajal. Raske öelda, kas see oli ka üks põhjus, miks ma Tartu ülikoolis ka lõpuks nii-öelda ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima läksin. Kindlasti sellel mingi mõjutus on. Vello, kuivõrd pööras Illari ema lahkumine sinu elu pea peale, kui tuli tõesti silmitsi seista olukorraga, et on isakodus, on kaks last lähenemas teisme eale. Oli ilmselt väga keeruline. Jah, see on tõsi, see oli mulle ka selge, et ega lapsed ei või oma väed jätta, tähendab, et nad vajavad ema ikkagi ja, ja sellepärast see oli paratamatus, et see pidi lapsele ema olema umbes aasta jah, tõepoolest, seda on aega nii-öelda, keda ja mida ja kuidas edasi elada. Aga see läks, õnneks see uus ema laste ei ole, oli samuti ise pedagoogiliste kalduvustega. Ühesõnaga oli õpetaja ja, ja ma tean, et mul on hea meel, et, et lapsed said hea emas. Kas selle aja jooksul, mis vahele jäi kohe kooselu vahele, said sa isana enda kohta midagi teada, sest tõenäoliselt tuli sul tegeleda teemadega, mis võib-olla muidu igapäevaselt polnud üldse sinu rida, millega tegelebki ema ja, ja sul tuli noh, põhimõtteliselt järsku saada hakkama pliidi juures või mille iganes teise ja kolmandaga. Pliidi juuresolek oli kõige-kõige raskem mulle sellepärast, et lapsed pidid samapidised saama söönuks ikkagi. Ega raske on öelda, mis moodi see asi käis, sest aeg oli samal ajal tööl käimine oli ikkagi tempos samas tempos. Nii et jumal tänatud, et see asjaaeg sai mööda. Mul on isegi raske öelda, mismoodi võib-olla Hillary mäletab, kuidas see oli elatud, sai. Tuleb seal Hillary ette olukordi, mis isale tundusid või isa nendes olukordades näis kuidagi veider või et ta oli ilmselgelt kimbatuses. Miks tal tuli rohkem õppimisega tegeleda köögipoolega kuigi üks oluline täpsustus, et ma mäletan, et lahkunud ema õde ehk siis meie tädi elas meie juures ja aitas selle söögiköögipoolega, et see ei ole kindlasti isale oluline kergendus, kes köögis toidu valmistamises kindlasti ennast nii kindlana ei tundnud, et see aitas seda vaheperioodi üle elada. Kuidas sa mäletad aega, kui sai kahest poolikust perest, siis üks terve kokku ja kasuvennad tulid ja kasuema siis ka ma ei tea, kui lihtne see aeg vanuse mõttes sulle oli, et leppida uue inimesega või uute inimestega oma kodus. Üldjoontes Me kohalasime tegelikult kiiresti, et vendadega sai üsna kiiresti selline hea klapp leitud. Et vanemad kindlasti panustasid sellesse ilmselt teadlikult ajastades sinna perioodi erinevaid reise, ühiseid ettevõtmisi ka nii-öelda väljaspool kodurutiini ja kodukeskkonda uutes olukordades 11 nagu paremini tundma õppida. Aga kui sa oled selline 10 pluss, mul üks kasuvend oli aasta vanem, üks kasuvend on kolm aastat noorem. Sealse ühiste huvide ühise keele leidmine tegelikult käis päris kiiresti. Me, et leida nagu paremini sidet, siis käisime mustal merel ja läksime laevareisile, nii et see oli nädal aega. See oli väga tähtis liitmise poolest, et lapsed hakkasid paremini teineteist paistma ja, ja üldse kokku elama. See oli suurepärane pukus. Füüsiliselt veel tihedamalt koos olles oli meil tegelikult teine reis, kus me kahe autoga sõitsime Saksamaale Berliini müüri lammutamise aegu jõudsime ka see müüri ääres ära käia. Ma olin 16 just värskelt autojuhiload saanud, toona oli võimalus natuke varasemalt need saada. Vanemad kasutasid võimalust poisid ja tüdrukud rooli panna. Nii et 16 aastasena tuli mul Berliini liikluses hakkama saada, mis oli üsna selline hirmutav, šokeeriv kogemus, aga teistpidi nagu väga hea selline autosõidupagas, mis sealt kaasa tuli. Et me käisime seal jah, kahe autoga, siis päris pika tee maha ja olime pikalt koos. Kõlab üpris omapäraselt, et veel nõukogude aja sees autodega Saksamaale siit sõideti, aga siis oli juba võimalik. Oi, see oli see aeg, kus oli suur segadus selles mõttes, et juba seda Berliini müüri hakati lõhkuma ja, ja, ja meilgi olid oma tükid, mis me kaasa tõime. Kõike oli võimalik, keegi ei, ei osanud keelata, see oli põnev aeg. Tuli selle reisi puhul heas mõttes välja isa selline kavaluse organiseerimisvõime. Et sa ütled ilusti, et olid nagu põnevad ja muutlikud ajad. Tegelikult tähendas kilomeetrite pikkusi piiriületuse järjekordi, tohutut anarhiat, segadust. Kui me jõudsime konkreetsesse piiripunkti, esitles ta ennast, et siis toonase nii-öelda Eesti NSV siin raadiokomiteest. Ajakirjanik Vello Lään. Me oleme kuulnud, et elasin väga vinge piiripunkte, tahame teie ülemuse, polkovnik, kes iganes syydoraviga intervjuud teha ja mett mokale määritud, need intervjuud tehti ja noh, loomulikult täiesti juhuslikult intervjuu lõpus küsiti, et kas me saaksime sealt järjekorrast ka nüüd see seitse kilomeetrit teistest mööda sõita ja meile see eriluba anti ja me saime sellega piiriületused kiiremini tehtud. Minu arust isegi küsisin pärast isa käest intervjuud jõudsite kuhugi loomulikult. Hillary mainis eelpool, et isana Vello, olid sa ikkagi pigem nõudlik, et mitte öelda range ja karm. No ma ei ütleks, et mani karm olin, aga, aga tõepoolest ma olin enda vastu karm reeglid olid ikkagi paika pandud ja, ja, ja lastega osas. No ma leidsin, et kõik peab minema ka samamoodi edasi ei olnud sellised, et noh, tehke nii, kuidas juhtub, vaid ikkagi olid oma reegleid elus, mida ta ei sallinud. Valetamist ei sallinud, ma ei räägi seda, et ma ei sallinud viinavõtmist näiteks, aga ma uskusin, et lapsed said sellest aru. Ja need reeglid, mis, mis olid nagu perekonnas kehtestatud, nendes peeti kinni. No osald ilmselt peeti, aga ilmselt ei pea lihtsalt. Osa asju jah, isa teab või ei tea või enam ei mäleta, aga aga eks seal üheksakümnendatel, kui gümnaasiumi lõpusirgel ja tulid esimesed ülikooliaastad näiteks noorte inimestena ikka oli see mõisa liikus palju ringi, toona juba hakkas rohkem reisima väliskomandeeringus spordivõistlused üle maailma, kus sa käisid spordikommentaator, lina. Et see tähendas meile selliseid vabadusehetki ja loomulikult kasutati seda kohe ära, olid sõbrad majas peomeeleolud. Aga millega me hiljem nagu vahele jäime, oli mõnevõrra nagu selline tragikoomiline, et nagu ennest ennist jutuks oli suure puhtusearmastaja ja korra armastajana me loomulikult tegime korteri pärast hästi korda. Aga iroonia oli selles, et see korter oli pärast kaks korda rohkem korras kui teil enne, kui saab ukse, läheks kõik põrandad pestud vaibad, klopitud riiulitelt tolm võetud ehk siis selle liigse puhtusearmastuse ja nii-öelda peojälgede likvideerimisega. Tegelikult andsin aimu, et siin on midagi toimima. Mis mees sa koolis olid? Räägime siis veel gümnaasiumiajast, Illari Lään oma klassis oli, mis positsioonil, kes ta oli, kuidas käitus? No klassis ma olin kindlasti elavamate kirjast, minu õppeedukus oli selline üle keskmise ei olnud kindlasti viieline, aga ei olnud ka kolmeline seal vahepeal. Aga võib-olla jah, selline organiseerimisvajadus natuke selline liidriks olemise vajadus seal välja lõi. Mul on siiamaani alles. Koolis tehti ikka neid Mystery ja neid valimisi, mul olid mõnel korral võimalus ära võita, et ma olen siiamaani need joonistatud embleemid või diplomid seal kuskil alles, mis sa trump oli? Oh, raske öelda, seal ma olin hea suhtleja, sain kõikidega tegelikult väga hästi läbi seal erinevate osapooltega ja ja võib-olla selline ka suurem esinemisgeen võrreldes teistega aitas sellele kaasa. Kas isa või ema on kunagi pidanud sinu pärast kooli tulema ja ma ei räägi lapsevanemate koosolekust? Ma kardan, et natukene võib-olla on pidanud, aga üldiselt said need asjad ka koolis lahendatud. Kuna me olime väga elavad ja liikuvad, mina eriti et siis ma olen elavalt meeles seal veel nii-öelda nõukogude ajal, kui mööda trepi käsipuid siis Miina Härma naasiumis alla lastes. Suure hooga lendasin kooli direktorile vastu nii et oleks tasakaal ära jääda, prantsatas kõva hooga vastu seina. Siis oli küll kindlasti koht, kus mina direktori juures käisin, aga ma ei mäleta, kas isa oli ka seal kaasas, ei olnud, ei olnud lihtsaima. Teismeiga sinu poolt vaadates suutsid vanematele peavalu ka ikkagi valmistada, et kuidas oma esimesed sigaretid ja alkoholilõhnad ära peitsid. Kindlasti põhjustasin, kuigi paljud neist asjadest ilmselt ei jõudnud vanemateni. Aga mõned asjad jõudsid, nii et ega vanemad ei saanud ka võib-olla sellest aru, et üks näide mingil perioodil oli väga populaarne kõik Willisid ise kõvasti õunaveini teha minu isa, kaasa arvatud Tähtveres, majad ümber suured õunapojad, õun oli. Ja loomulikult ma ju teadsin, kus käärimisprotsessis olev vein keldris asus. Ja loomulikult ma käisin sõpradega seal manustama, aga et igaüks saab aru, kui see tase on seal suures punsu alanenud, siis loomulikult nii, kui me olime seal plastiliini ära kraapinud, punsu ära võtnud, veini ära joonud, panime jälle vett asemele. Ja siis olid ühel hetkel jõulud käes ja külalised majas ei saa, loomulikult ei hoidnud seal kiitusega tagasi, kuidas ta ise seda õunaveinitegija siin mitu kuud kääritanud, küsinud nõu kõik professionaalsete veinimeistrite käest, siis kõik mekkivad seda laua ääres ja keegi julgenud öelda ka, mis lurri hauale pandud. Mingisugune õuna maitse, nagu on, aga tegemist täieliku lurri iga, nii et ilmselt siis isa lõpuks aimas. Minu enda puhul ma olen suitsetavad pool aastat 16 aastaselt, 16 pooleaastaselt peab siis tegin lõpu tänu sellele, et olin spordipoiss, siis lihtsalt ei käinud need asjad kokku ja võib-olla selle tõttu ka näiteks Hillary ja, ja, ja mitte keegi meie poistest ei suitsetanud, sest lihtsalt ilma sai paremini läbi. Kusjuures mul on umbes sama episood, meenutad oma elust, eks noorena, seal oli mingil hetkel vajadus ja väga populaarne see suits ette panna. Aga seesama Saksamaareis, mida me meenutasime, vist oli 90. aastal, et ma tõin sealt sõpradele kaasa terve ploki mingisugust blend. Suitsu. Meid oli seal neli-viis poissi ja siis me selle terve ploki suitsu tõmbasime ühe ära, siis oli nii popp ja äge, vist oli ka veel mentooli maitsega. Hommikul loomulikult toimusid siin erinevad väljutamise protsessid ja kõik olid näost lumivalged ja väga paha. Aga tagantjärgi tuleb öelda, et see oli selline tore hetk, sest pärast seda enam seitse. Meili alguses rääkimata, millega tegeleb Kristel ja võib-olla see on see koht, kus sa saad Vello rääkida ja küsimuse juurde veel, et et kuivõrd ta sulle on isiklikult olnud elu jooksul tähtis see, mis suunas lapsed liiguvad, et kas sul on hinges pisikene kutsumus ka olnud just laste osas, et kuhu üks või teine liigub. Kahtlemata näiteks see, et nad pesitsi ülikoolis ja elukutsed valisid ikka ikak hariduse kaudu. See oli mulle väga tähtis ja Kristeli valikud. Tema hakkas teisi õpetama, et ta valis. Valis sellise elukutset, mis käis kokku, tähendab elukutse, soovitused. Tan karjäärinõustamisüksuse juht Tartu Ülikoolis ehk just nimelt selline psühholoogiline nõustamine ja karjäärinõustamine noortele. Millist eriala valida, millised on sinu eeldused, sinu nii-öelda soodumused. Et see kindlasti on noorte inimeste haridus ja, ja kujundamisel nagu oluline koht, et kus, kus mu õel on kindlasti oluline roll. Illari liikus omakorda siis meedia ja kommunikatsiooni suunal. See oli ilmselt sulle igati meeltmööda või sa proovisid teda kursilt kõrvale juhtida. Oi ei, mul oli täitsa hea meel, et Hillary elukutse ei lange minu omast kaugemale. Lapsed tegid mulle sellega rõõmu, et nad läksid edasi. Siiski üks oluline täpsustus et aastal 91, kui ma ülikooli astusin, ma ei läinud kohe ajakirjandust ja meediat õppima, ma läksin õigusteaduskonda ja kaks aastat ma tegelikult õppisin õigusteaduskonnas. Ja siis ma tegin mõned eriti pretsedenditu sammu, et juura kuidagi alguses tundus minu jaoks liiga kuiv ja igav mida ta kindlasti ei ole. Aga mulle nagu tundus ja ma läksin üle siis ajakirjanduse ja kommunikatsiooniinstituuti siis juba ajakirjandust õppima, nii et siiski mine. Esimene ülikooli astumine ei olnud kohe päris samadel radadel. Aga ikkagi, ma olen hea meel selles mõttes, et sa leidsid, et see oli õige, et oleks ikkagi olnud valed, mõni käib raudselt lõpuni selle selle erialaga, aga tegelikult oli õige see, sa kohe. Tõsi, seda ja siis läks kuidagi kõik hästi, loomulikku rada. Tuli Tartu raadio, samal ajal olid ülikooliõpingud, raadiost sai teha praktikat, erinevad rollid saate juhtimise näol kuidagi automaatselt tulid sinna juurde, kiitsid ja selline ürituste juhtimine ja meelelahutusmaailm. Kuna raadiotöö oli sellega seotud, et see kuidagi läks tõesti, nagu, nagu ette nähtud rada mööda. Kui sa selle ühe etapi oma elust praegu siin esile tõid, siis meenutan, see ju langes 90.-te esimesse poolde ja sinna keskele kui ekstreemseid aegu sina just tiitšei puldist näha võisid ja milliseid kogemusi saada, sest kaasaegsed on meenutanud igasuguseid värvikaid juhtumeid elu peremeestest, kes astusid sisse ja ütlesid, mis ruumis toimuma peab. No neid siin ma siin päris palju ja väga värvikaid ja tegelikult on päris hästi meeles ka, et noh, üks ekstreemse maid näiteks Elvas see ei olnud küll Verevi baar, see oli raudteejaama lähedal üks paar, mille nime ma enam ei mäleta. Aga seal ma tegin oma elu kõige lühema disko, mis oli umbes 30 minutit ja see põhjus oli väga lihtne. Kohale minnes panin oma asjad valmisplaadid ja kassetid, mis toona käisid vaheldumisi ja siis sinna klubisse tuli ühed endised vangid, kes olid hiljuti välja pääsenud ja loomulikult oli vaja tähistada ja muusika läks peale, pidu hakkas nii-öelda hoog üles võtma, aga poole tunni jooksul tekkis vangide omavahel väikene aru saama. Arusaamatus lahendati sellega. Ühel tegelasel siis mõlemad käelabad löödi kahvlitega laua külge kinni nii-öelda prae söömise käigus. Ja siis loomulikult läks paanika lahti, kutsuti seal juba kiirreageerijad ja mulle öeldi, et tänaseks on disko läbi, sügasin honorar ja järgmise kuupäevani. Aga mõningad tagantjärgi võib-olla koomilised seigad on küll, et kui tuldud sai kohati seal kiirust ületatud noore inimesena siis politsei pidas kinni, siis ma olen kuidagi õnnetähe all sündinud, et esiteks ei juhtunud nagu väga suuri õnnetusi, aga aga see politseinik, et oli ka hiljuti sama kooli lõpetanud, mille mina ehk siis nina ära gümnaasiumis tekkis selline väikene nagu haletsuse sündroom, et ja nii mõnelgi korral politsei istus siis meie autosse, aitas meil nii-öelda koju jõuda õigeks ajaks. Aga siis tuli välja auto, oli vaja garaazi ajada, kus oli veel kergelt senine kallak ja kui ma ei olnud seda autot just isa teades võtnud, siis politseinikud olid väga mõistvad ja koos lükkasime seal aut ilusti üles ilma auto mootorkäik, sest muidu ärkab isa üles. Panime auto garaazi tagasi ja mina siis tänutäheks nendele politseinikele lindistasin järgmine päev siis kas kassetile või CD-plaadil komplekti uut muusikat, mis toona oli väga rariteetne. Ja et selline käsi peseb kätt. Süsteem toimis. Küsimus Hillary sulle suhteliselt noore isana siis lapsed on, kui vanad lapsed on üheksa ja 15, kui sa mõtled oma isale ja tema kasvatusmeetoditele sinu peal ja kristalli peal. Ja nüüd ise isana, kas on mingeid konkreetseid momente, mida sa väldiksid või vastupidi eeskujuna käiku laseksid lapsi kasvatades? Meil õega väiksena ka ema tegeles kindlasti rohkem meie õppetööga, nagu öeldud, riietamisega toidulauale saamisega. Täna kindlasti on meie peres ka ema Kristjanil siin täiesti kindlalt kandev roll. Kõik sellised praktilised tegemised, asjad, tõsi, abikaasa on ka väiksema töökoormusega, ta on rohkem kodus. Aga sellele vaatamata on see koht, kus pigem võiks nagu ise rohkem panustada. Et siin ma olen nagu natuke rohkem oma isa jälgedes, kes ka aastaid-aastaid tagasi oli pigem nii-öelda suuremate ja organisatoorseid asjadega tegelemas. Kodused detailid, igapäevane praktiline pool oli pigem seal ema kanda, et see muster on ilmselt generatsiooniga edasi läinud ja sina oled isana nõudlik. Võib-olla selline jah, puhtusearmastus ja organiseeritus kandub edasi, et seda ma kindlasti jälgin. Et selles suunas on lapsed, tegelikult hoiavad oma asju korras küll. Ma väga tänan selle jutuajamise eest. Vello oli rõõm kohtuda. Illari samad sõnad pärituult ja kuuleme veel. Aitäh, aitäh. Saate nimi on, käbi ei kuku. Isa ja poeg Vello ja Illari Lään olid meil täna külas, mina olen saatejuht Sten Teppan, kuulajatele ka aitäh, et olite meiega, nädala pärast kohtume jälle. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Vello ja Illari Lääne ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanemad.