Tere, ja aitäh, et olete tulnud kuulama, kui vanusele mõelda on Hirvo Surva ikka hirmus palju ja kiiresti saavutanud. See kõlab küll kahtlaselt, aga ta ise väidab, et ilma suurema vaevata. Kuigi tema või lähedaste kunagiste uitmõtete seast leiame ka merele ja arsti elukutse võttis muusika oma koorijuhina, on saanud temast teine isa. Noh, päris paljudele poistele. Hirvo enda perekonnas on üles kasvanud aga kaks last, tütar Kaisa ja poeg Märten. On loogiline, et sirgudes muusikute suguvõsas saad ka ise sellest puudutatud, ütleb isaga saatesse tulnud Märten. Põhitöö kõrvalt maanteeametis teeb ta muusikat vokaalgrupis ades. Nüüd siis aga teemadeks lapsepõlv ja kasvamine, isa-poja jutud, kus küsijaks on Sten Teppan, head kuulamist. Hirvo tere tulemast saatesse. Tervist ja poeg Märten on sul kaasas, seekord sattus valik olema niisugune. Aga saates alati siin alguses mõne minuti pühendan lapsele või lastele, kui neid on veel, kes stuudios kaasas ei ole. Ja sinu puhul peaks olema vähemalt üks laps veel. Vähemalt üks kelle nimi on Kaisa. Praegu hetkel ta tegeleb oma lapsega. Juulikuus sain ma esmakordselt vanaisaks kaisa, siis emaks, nii et hetkel on ta kodus, kasvatab last, vanaisaks saamine. Kuidas tunne on? Seda on isegi keeruline öelda, aga aga see on tõesti midagi uut nagu enne ei oska nagu päris hästi ette kujutada. Kui see kätte jõuab, siis on kuidagi nagu nagu väga tore tunne, ühtepidi teistpidi nagu ei, ei tunnegi ennast või noh, selles mõttes vanaisa siis nagu peaks nagu vana olema, aga aga jah, küsimusele olid vanuses vaid võib-olla selles suhtes pigem. Kui sa võrdled venda ja õde omavahel siis mis mõtet sul lisana aegade jooksul peast läbi on käinud selles võtmes, et annad pigem sarnaselt, annab pigem erinevad. Kuidas sulle tundub? Nad on väga palju koos olnud, koos kasvanud ometi oled tegelikult ju erinevad. Ja samas on seal päris palju sarnaseid jooni ka kohe üks selline selline omadus, mis neil on, need on tegelikult väga tagasihoidlikud. Ka minu kohta tegelikult. Paljud arvavad, et noh, et seal kogu aeg inimestega, poeg suhtega, tegeled kooridega ja annan endast kõik. Aga võib-olla sisimas ja on see pilt natuke teine lihtsalt pole, mida ei pane nagu niimoodi tähele. Aga jah, kaisa märter on esimene asi, tuleb, on just selline tagasihoidlikkus täiesti heas mõttes, mitte mitte, et nad oleksid mingid nohikud. Mitte seda. Mäletan, kui sa kuulad, siis hakkad, sa saad aru, millest ta räägib. Ja tervist ka minu poolt. Aga Ma võib-olla täpsustaks võib-olla õigem sõna on, mida sa mõtlesid, on äkki vaoshoitus, on midagi sellist, et tagasihoidlikkus, vaoshoitus, noh natukene erinevad asjad, aga no praktiliselt midagi selja ja ma olen mõnes mõttes nõustuda sellega, et sind on raske ennast endast välja ajada, mõtled seda või? Ei, seda ma käin, mõtle. Kas võtad introverdid ja võtad ekstraverdid on ju siis pigem ma arvan, me kaldume sinna introvertidele poole, aga jällegi mitte nagu halvas mõttes, et ei ole üldse negatiivne asi tegelikult. Kuidas õega muide läbi oled saanud? No noorena on ikka, ma arvan, kõik noortel lastel on omavahel siukseid riidekähmlusi, et aga mida vanemaks, seda paremini ja ma arvan, et praegu me saame väga hästi läbi. Tõde on sinust vanem, noorem vanem, kolmandana kolm aastat vanem, mis tähendas, et kas te olite mängukaaslased või mitte, nii väga. Ikka ikka olime just nooremas eas, et mingis vanuseperioodis vahe saab nagu suureks, selles mõttes läheme Hirva sinu lapsepõlve. Mis on esimesed asjad, inimesed, hetked, mida sa päriselt mäletad? Jah, see on huvitavate, vahest tuleb selline tunne peale, et kas ma mäletan seda või ma kujutan ette. Aga ma siiski arvan, et ma mäletan, ma pean sealt alustama, et me oleme tegelikult seotud maakohaga. Isegi kui me elasime linnas, siis kodu kui selline on kogu aeg seotud nagu maakohaga, ehk siis tegelikult isapoolsete vanavanematega ja meie kodutalu Puusepa talu. See oli siis Estonia kaevanduse õue peal täpselt. Kunagi, kui vanaisa veel seal talu pidas, siis mingi hetk leidis, et sinna täpselt selle koha peal ehitatakse. Estonia kaevandus. Ma istusin auto eesistmel vanemas unes ja sõitsime läbi alleed ja seal leian siiani alles seal, tegelikult manas istutatud paplitest alleed. Ja kui vanaema veel elas, isegi mõnevõrra oleme sellest rääkinud ja ta ta nagu jutustas seda võib-olla sealt tulnud vanema jutustas, kuidas mõistusid süles, ma ei tea. Sündisin Ahtme haiglas, aga toodi mind siis kõigepealt sinna. Ja sealt me siis kolisime. Ehk siis anti vanaemale vanaisale asendustalu, seal nad seal oma ja Mäetaguse vahel raja külas. Enamus asju on ikkagi seotud just selle maaga, kuigi me elasime linnas Kohtla-Järvel. Ja kõigepealt veel Sompas oma esimese klassi, vastasin Sompa algkooli. Ja seal me elasime koos onu perega ja ka sealt on üsna palju selliseid kilde meeles. Ema oleks koorijuht aga nisa, kui onuga onule kõik laulsid. Ja me jäime siis need õhtul üksinda sinna neli poissi jest ja naa siis toimumas ikkagi päris palju. Sa oled õiges kohas, et sellest rääkida? Ei noh, poisid on poisid ja, ja neid oligi seal, jah, niimoodi mingit vanusevahed on seal kaks ja poolteist T1 ja kusagil nimodi suhteliselt ikkagi nagu nagu lähestikku, mina küll jah, niiskage noorem. Aga põhimäng näiteks meil oli selline, et me panime kõik toolid ja asjad, mis vähegi võimalik, olid mööda seda, kui ta oli neljatoaline korter, hästi pika koridoriga, vähemalt siis tundustab ikka koolitõbine. Jersey mängisime kõrguse. Kuule, seda mängu nimetatakse kõrguse Kula pidid puudutama ja siis all ma nagu olin juba nii või ma ei tea sellest mitte see medalid, toole ja ma ei tea, mida kõike nagu maha ei tohtinud astuda selles mõttes. Ja tavaliselt on Tallinna muidugi endale äratuskella, et kui proov lõppes, sellise klubi oli sealsamas maja kõrval siis oskaks nagu õigel ajal ära lõpetada. Niisuguseid unustasin panemata selle ja siis kuulsime, kas juba käis. Ja ma ei tea, mis imekombel see käis mõne sekundiga, kus me olime, igaüks omas toas teki all ja justkui magasin. Aga see oli tähtis olla teki all, õigel ajal. Kuidas sa seda defineerid või kuidas sa seda mõistad või seletad, et kord oli väga majas? Noh, kui midagi öeldi, siis see oli nagu ikkagi see tuli lihtsalt võtta nii nagu ta on. Et sellel mingit vastuvaidlemist selles mõttes, et meie elasimegi nii See oli autoriteedi küsimus selles mõttes, et sul ei tekkinud mingilgi hetkel trotsi, kuulasid vanemaid, sest niimoodi lihtsalt asjad käisid. Jah, minu jaoks on see täpselt niimoodi, mitte et sa kujunes tegu ja karistussüsteemis välja? Jah, ta ei olnud nii, et nüüd on, kui midagi teist korterist said, mitte seda, aga see oli kuidagi nagu väga klaar, kui midagi öeldi. Tähendab tegelikult see, aga nii toimis, oli ka karistusi, muidugi. Pigem on minu jaoks huvitav see, et ma ei tea, mis inimtüüp ma olen, aga minule on jäänud meelde pigem kõik sellised positiivsed asjad. Ma ei mulje, nagu ei ole kunagi kogunenud siis midagi negatiivset. Ja mulle on jällegi lapsepõlvest lihtsalt sellised positiivsed asjad tegelikult. Kui sa püüad praegu vaadata pisikest Hirvat kõrvalt mai tea vanuses kaheksa, 10 12 midagi sinnakanti. Siis kui sa juba väikest viisi justkui võiksid oma tegude eest vastutada ka ja sulle on selge, mis on hea ja mis on halb oli ta vanematele hea poiss, püüdlik oli temaga pahandust. Kas nad tüüdlik, jah, ikkagi püüdlik ka, no ma ei olnud selline, kes nüüd ei viitsi midagi teha või, või jah, ma käisin seal laste muusikakoolis, ma käisin, tegin trenni. Või ütleme siis niimoodi, et võib-olla oli vanemate tarkus see, et kuna me elasime Kohtla-Järvel siis seal linnas, kui sul juhtus olema väga palju vaba aega, aga mis sa teed ka seal välja või, või, või jalutan lihtsalt ringi, aga seal linnas oli see praktiliselt võimatu. Meie reegel on see, et me olime kella üheksast toas ja kui oli vaja, oli vaja siis välja minna, siis siis me läksime, nii et isa saatis meid. Ma mäletan, et seal on jah, ohtlik oli minna üksinda välja. Ja ega me käinudki palju, aga tarkus oligi see, et et meil oli nii palju tegevust tegemist, et ega meil ei jäänud sellist lihtsalt kusagil kolamis aega. Aga kuskohast pärines sinu teadmine, et õues on pärast teatud kellaaega ohtlik, sattusid sa ise situatsioonidesse? Loomulikult näiteks ja need olid, need olid igapäevased asja täitsa, tulid koolist koju ja kõige naaskli selja või kõhu peale nõudis raha. Aga see oli päise päeva ajal ja siis noh, aga minna õhtul välja, kui seal mingid kambad liiguvad ega ei tekigi sellist tahtmist ja me räägime siis praegu aastatest umbes seitsmekümnendad kümnendad midagi niisugust Kuidas sa nende olukordadega, kui ette tuli toime tulid? Noh, lihtsalt meeles üks, üks juhus ja, ja see jääb mulle eluks ajaks meelde. See oli laste muusikakooli lõpp. Lõpuõhtu. Nagu ma jäin ühesõnaga kogu seltskonnast viimaseks, kes siis hakkas kodu poole minema nagu terve kambaga liikusime, saatsime tüdrukud ära siis kuidagi pidaja lõpuks üksinda. Ja siis mulle seal üks seltskond oligi tegelikult nii, et et tema koju ikkagi sain. Aga nii, et vist pintsakud olema seljas olnud särkuli lõhk ja jalajälgi täis ja ja üsna läbi globitud. Mul on eluaeg seisnud ja nad ja muidugi ei jätnud seda nii ja hakkasime seda asja uurima ja. Ja müüa siis mul tuli lihtsalt see selle kamba üks juht, kes oli siis sellel nägu nagu täiesti tuttav ette maksnud, meelde tuletama, et kus ma näinud olen. Ja siis mul tuli meelde, käisime uisutamas, meil oli seal üks maja lähedal üks selline uisustaadion, väike, kus ma siis talvel käisime uisutamas. Ja siis mul tuli see nägusat näidet seal selle staadioni kõrval olin maja selle maja esimeselt korruselt alati üks keegi poiss istus seal niimoodi, vaatab aknast välja, mul tulles sealt nägu meelde. Ja siis isale rääkisid. Kuule, mul on selline tunne, et see on kusagilt sealt. Ja siis ta läks sinna tõelisel poisi kätes, asi läks kohtusse. Aga mul on nagu väga hästi see kohus ka meeles, et kui selle poisi advokaat siis ütles, et kuulge, et aga millest me siin üldse räägime? Me elame Kohtla-Järvel. See peaks olema nagu väga normaalne. Mäletan, et jah, ta ikkagi sai mingi karistuse lõpuks, sest et jällegi isa jätnud selle lihtsalt niimoodi. Aga needsamad konfliktid, need olid rahvuste pinnal tekkinud asjad. Puhas eestlaste venelaste vastuseis, puhasin, sa mainisid juba isa kohta, aga räägi veel natukene vanemate kohta. Kasvamine kasvatada. Tamine tegelikult isa oli ikkagi selline autoriteet, ema üritas seal vahe siis nagu asju pehmendada seista lõkete kaitsta. Ema on ema just ja isa isa. Tõesti praegu mõeldes või võib ka nii mõelda, et kas võib-olla mõni karistus oleks võinud olemata olla? Ma ei mäleta, seal poleks liiga tehtud, tähendab, kui ma midagi tegin, seal vahel asja eest. Näiteks olukord tuleb muusikakoolist, astud uksest sisse, siis mis teie kodus toimub, millega tegeleb ema, millega tegeleb isa? Kui midagi oli vaja lahendada abi saada, siis kelle käest sa seda küsisid ja kuidas need perevahelised suhted olid teie kodus? No esiteks see, et kõige tavalisem oli see, et kui ma tulin koolist koju siis kedagi olnud kulus tegelikult kõik nagu tegid kogu aeg midagi ja olid nagu mitte see, et me ei näinud üldse üksnes loomulikult me nägime. Või siis, kui, kui siis meil seal kõik koos olime, ehk siis tegelikult ikkagi käis järgmiseks päevaks õppetükkide tegemine, isa ikkagi nagu käis ja kontrollis vaadates kasvõi, kas on olemas midagi või kas oli mingi mure või et siis oli vaja pilli harjutada ja noh, see oli rohkem nagu ema poolel, aga et kuule, et kas sa oled homseks hallitanud, sul tund kui me siis lõpuks kodus olime, siis oli ka ikka käia alati koos söömine. See pole ka väga hästi, see, ütleme siis nädalavahetused justkui oli, oli siis vabalt päevad, need olid alati sisustatud millegiga. Kas me läksime maale? Seal tegi väga palju sporti. Et need olid nagu väga tavalised asjad kõik, et kas me olime laupäeval, pühapäeval kusagil orienteerumisvõistlusel, me tegime need tavaliselt ka kaasa. Talvel suuskadel, kas või selline pilt, et isa tegi mingit väikest maratoni mere rinnaga kaasas? Me olime köiega taga, ta võttis ühe poisi viis, ütleme sealpool kilovatid ette tuli järgi võttis teiselist selle pool kilomeetrit sealt, et ei ole niimoodi, et me tegelikult olime sabas kogu aeg. Ja suht väiksest peale. Mina nüüd nii-öelda spordimehena ei olnud nii nii tugev kui mu vanemad. Aga ma ikkagi tegin selle kõik kaasa, nii et mul on nagu need asjad kõik nagu väga hästi meeles. Märten, ma käisin vahepeal sinu käest seoseid emotsioone vanavanematega seoses ehk siis Hirvo ema ja isaga. Jah, noorena enamus aega suvest sai maal veedetud ikkagi vanaisaga põllul kaasas käidud, traktoriga kõik asjad kaasa tehtud kunagi isegi mõeldud, et ikkagi pisikesena, et äkki ise ka kunagi põllumeheks hakata, aga noh, see on enamus väikeste laste sihuke. Esimene unistus ja mõte. Ühesõnaga jah, et hästi palju aega sai nendega selles mõttes maal veedetud küll. Ja vanaisat pean ma üheks enda väga suureks eeskujuks, kui mitte iidoliks teatud nurkade alt pead silmas, mida siis ennem siin oli juttu, et vanaisa võitleb sihukese õigluse eest alati. Ta lihtsalt selline sirge seljaga eesti mees alati, et see mulle nagu väga meeldib. Sul Hirvo ei tekkinud traktoriga mitte mingisugust sidet, vähemalt jätsid sa esimese hooga mainimata. Ta jäävad kui mina veel väike oli, siis traktoriti olnud, siis oli hobune. Nii et minul on nagu meeles ikkagi see, et kõik jah, meil on olnud kogu aeg nii-öelda see põllumajanduse pool maal on kogu aeg olnud on ta siis traktoriga ilma traktorite poisis hobusega ja ma nagu mäletan kogu aeg seda ikka sügisel, kartulivõtmine. Kevadel, mahapanek, suvel heinategu, sügisel viljalõikus, need kõik on minu jaoks väga loomulikud asjad väga väiksest peale tegelikult, et oli see nüüd vanaema, ilmselt vist vanaema, kes õpetas meid vikatit kõrvutama, niitma, tegelikult jällegi isa rabas. Võtsime kaarja üles, niitsime. Nii et sa oled ikkagi midagi muud ka käes hoidnud, kui pastapliiatsi ja, ja taktikat. Absoluutselt, ja ma olen väga õnnelik selle üle, et mul oli see võimalus ja ma olen väga õnnelik selle üle, et Märtini Kaisel oli see võimalus, et on olemas selline koht tegelikult ju siiamaani näoga just nimelt et loomulikult noh, ütleme praegu nad tema üle kasvatab loomi. Ma arvan, et nii Märteni mäletab seda väga hästi, et kui kui ikka maale mindud ja, ja kui siis sul ema võtab ahjust koogi, mis on tehtud omajahust oma võist, oma kohupiimast, see on kõigi oma ja see maitseb, maitseb paremini küll. Ja sul on veel siis Gruusiaga piim kõrval, eks ole. Ja ega see polnudki väga, ammuse lõppes tegelikult, seda ma ütlen, see loomapidamine noh, nüüd on muidugi tubaselt tagasi, aga aga ei saa siiamaani, müttab kartulit, aga ütleme, see on siis meil selline juba nüüd kuidagi nagu siseringi nali, natuke häält, kartul olnud see põhiasi. Samas ma kujutan ette, kui võtta see kohustus käest ära, tähendab see kohustus on iseendale tehtud kohustust aegagi kohustav. Tegelikult. Aga ma arvan, et siis võib-olla vannutamise gurust isa peal, et noh, ta on jonni täis ETV-s, kes ajab oma rida lõpuni kogu aeg tehte midagi tegevalt. Isegi näiteks mul on noh, lihtsalt üks niisugune tema olemusest jällegi üks selline asi meeles, kui ta oli Sompa kaevanduse direktor veel. Kaevandus pandi kinni, see lõpetas oma tegevuse isa, siis oli see aeg sellest direktor kuse lõpetas oma tegevuse. Ja ta otsis oma töötajatele selles, kes ei leidnud töökohtade, otsisid neil uued töökohad nii palju, kui tal võimalik oli see aeg. Kas sa mäletad oma vanemate ootusi, mis poistest peab saama? Kas niisugused teemad on teie kodus olnud kunagi? Nagu öeldakse laual arutamiseks, kui ma lõpetasin ära kaheksanda klassi, ehk siis tollal põhikooli, et siis ma nagu ise käisin selle välja, et ma nagu tahaksin minna seda seda õppima. Ma ei tea, mis peas tiksus, igatahes mina tundsin seda, et ma pean sellest linnast ära minema lahkuma Kohtla-Järvelt ja see oli, see minu peas tiksus siis kusagil. Ma ei tea, kus ma selle siis võtsin, et et mul tekkis nagu kaks varianti, kuhu siis minna. Üks oli 32. keskkool Tallinnas, kus oli teatriklass ja teine oli merekool üldse muusika peale. Ja siis ma hakkasin nagu sellest rääkima kodus, et et ma siin mõtlen, et läheks nagu seda või teist õppima. Ja ema ei soovitanud mul minna. Ema ütles, et kuule, et äkki nagu arstiks või. Tekkis telklaagritega ei ma ise rääkida temaga ette, kuidas on ikka arst valges kitlis puha kuidagi nagu temale meeldis, nagu see, ma ei hakka, ma võin vahele segada, et samahästi võib käsi laiutada merekooli peale, et Kohtla-Järvevana merenduslinn, et no ja miks merekool jällegi see on täiesti võib-olla oma kiiks, et mulle lihtsalt meri meeldis. Ja ilmselt mulle meeldis mingi selline, mis mulle meeldib siiamaani tegelikult mul on mul on olnud unistus, et teha üks niisugune pikem merereis, ma võin seal kokaks näiteks olla või ma ei tea, kuidagi mind, see tõmbab siiamani. Ja see oli isa tegelikult see, kes ütles, et noh, et kui sa juba nüüd mõtled minna. Et äkki siis otsa kool, et ema õppis seal ja ja mõtlesin, et hea küll. Sest ma lihtsalt mõtlesin, et hea küll, et see on ju see on jõle veres. Et ma võtan sellest kinni, olen, ma saan Kohtla-Järvelt ära, ma räägin ausalt, mul oli ainuke mõte sarnaselt minu arust linnast mitte kodust, vanemate linnast sellest linnast. Noh, sest ilmselt see kõik, see, mis toimus ikkagi mulle kuidagi kuidagi motikaga mõjus. Kuidagi tiksus peas, et kui ma siit ära ei lähe, siis minust elus mitte midagi. Mõtlesime, jäängi siia. Kui ma siis otsa kooli tulin. Ja tegelikult praktiliselt esimesest hetkest mulle tundus nii omane köik ja kuidagi nii nii hea et ma kuidagi olin väga, väga jällegi õnnelik, et nagu seal olid. Selles mõttes ma olen nagu isale väga tänulik, et tema tegelikult tema tegi selle otsuse. Mitte mina ei teinud, ju ta nägi ka muidugi seda ma ei olnud eriti tugev reaalainetes. Kuna muusika veel ka või laste muusikakool, kuigi, kui ma lõpetasin, ma ise mõtlesin, et no ma istu vabatahtlikult kunagi. Nii kummaline, aga nii see on. Ma just mõtlesin küsida, et muusika paistab olevat nii kuidagi sinu DNA-s, et sa ei räägi piinadest, mis lapsepõlves muusikakoolis olid tavaliselt ikka kõigile, on see väga raske kohata. Te ei, laste oligi, aga jällegi ma ütlen veelkord, saad aru, mulle, nii kummaline minus ei ole säilinud neid ebameeldivaid hetki ju need kindlasti oli, aga minus on säilitatud positiivne, ma ei tea midagi teha selle tonni ja ma mäletan, et see harjutaminenud ei olnud ju väga lõbus ja ja väga tore seal olla üksinda toas ja siis muudkui harjutada ja ega ma ei viitsinud seda õieti teha ka. Seal tuli välja ikkagi ei no välja, noh, ma sain ikkagi kooli lõpetatud ja mul vahetati küll kolm murde erialaõpetajad laste muusikakoolis. Aga seda ei saanud hakkama minuga. Mis mõttes? No selles mõttes, et lahti ei suutnud mind kasid hallitama panna ja noh, kuidagi nagu, mis sa tegid seal siis, mis ma ütlesin? Põhimõtteliselt ei kuulanud sõna või sul oli lihtsalt keskendumisega probleeme või? Kendumisega võib-olla noh, tead väike, võib-olla laiskus, gaas ja teised joon õues ja mängivad seal mingit palli või midagi, miks mina pean istuma siin tegema seda? Aga ometi katki ei jäänud, et uus õpetaja leiti ja läks edasi. Oli laste koolidirektor polnud pääsu. Tähendab, tegelikult tundus sellega väga loomulik, et ma pean seda tegema. Aga kui sina Kohtla-Järvelt Tallinna sattusid vanuses 14 15 midagi sinnakanti esimest korda nimodi tõsiselt kodust eemal. Kas sul Hokkaminemise võimalusi oli? Jah ja vot jällegi huvitav, et esiteks üüril üürikorteris, see oli ka mulle ikkagi nagu kodu eest juba. Ära siin kokku seal 12 aastat tegelikult selles üürikorteris. Ja selle üürikorteri perenaise või no ütleme, see pere olid ka muusikud ja tänu sellele ma hakkasin käima väga tihti Estonia teatris kontserditel, mis oli tegelikult väga huvitav, minu jaoks teadsid praktiliselt kõik Estonia teatri. Garderoobitädid kui kõik, kes seal korruste peal olid istusingi tavaliselt teisel rõdul treppi, kuulasid kõiki oopereid. Jällegi see on jällegi kõik, on ilmselt mingite juhuste mäng ja koolis kuidagi väga-väga normaalselt kõik, tegelikult ma ütlen ausalt, see kõik on tulnud suht lihtsalt kätte mulle ka koolis. Saatis mind kohe tööle 15 aastaselt, tegelikult alustasin esimest korda Magoori tegemist. Mina seda ette ei kujuta, seda, kuidas 15 aastast Kletti tõsiselt võetakse koori poolt, aga ju see niimoodi oli. No ega ma ei oska öelda, ma olen siin ka vaadanud, ma vaatan praegu oma kooris kuttegi 15 aastased seal ja siis ma mõtlesin topi, et kuidas, mida. Ega siis me võime öelda, et ajad olid, teised ei olnud lähedal kogu aeg need samasugused tegelikult vaadata praegu 15 aasta mõtet, kas ma tõesti oli võimeline midagi sellist tegema ise üksinda? Ja kes tegelikult ikkagi ju ema isa pilk oli ikkagi vaikselt koega peal meil kuna me elasime ikkagi tuttavate juures, mitte kusagil võõras kohas täiast olnud maalt kartul ja piim naasase ja muidugi loomulikult kartul loomulikult. Kas see oli see aeg, kui sa õppisite? Aga aga läheme edasi, Märten, kui sa kuulata isa nendest aegadest kõnelemas ja kuidas mõnes mõttes asjad juhtusid temaga lihtsalt muusikasse sattumine ja sinu jaoks ei ole vist küll muusika kunagi olnud päris nii tähtsal kohal elukutsena või valdkonnad nagu isale. Kõigepealt, ma arvan seda, et esiteks on loogiline, et kui kodus mõlemad vanemad tegelevad muusikaga. Ma arvan, et see on hästi loogiline, et sa mingis osas ka sellest osa saad ja lähed sellega nagu kaasa. Kui kodus oleks, ma arvan, vanemad vajavad sportlased, siis ei oleks nagu küsimust, et sa lähed ka mingisse trenni teeb seda korralikult, et et selles mõttes sellest nagu nagunii oleks saanud nagu pääs olla. Aga ma ei mõtle sellest kui mingist, et see, et ma oleks tahnud päästrei, et ma ja seda ka, et mind ei sunnitud tegelikult kunagi otseselt muusikaga tegelema, et poistekoori ma läksin kohe kuskil seitsmeaastaselt vist esimeses klassis. Ja seda ma täpselt ei mäleta, et kas me sinna nüüd tahtsin nagu tõesti ise minna või lihtsalt olin seal proovis, et seda ma täpselt ei mäleta. Aga see oli nagu see oli lihtsalt loomulik, et koori sai mindud. Ja siis laste muusikakooli ma tegelikult läksin alles. Kui, nagu gümnaasiumi mõttes mõelda siis seitsmendas klassis, aga tegelikult mõned juba nagu lõpetavad sel ajal laste muusikakooli. Ja see mul tuli küll täitsa nagu enese initsiatiivist. Ma üks õhtu tulin lihtsalt koju, ütlesin, et tahan muuskolinud minna. Ja see oli veel niimoodi, et see oli poole aasta pealt kuskil detsembrikuus vist. Ja ega väga palju ei läinud aega, et seal paari nädala pärast ma olin, istusin seal solfi, Tõnis, ma sain niimoodi poole aasta pealt sisse ja kuna me ikkagi kooris laulnud juba tükk aega ja tegelikult mõninga klaveritunde saanud natukene poolteist aastat, et siis ma ikkagi üht-teist juba nagu oskasin ja siis ma sain otse kolmandasse klassiga sinna. Kas sa mäletad oma lapsepõlvest seda ka mingite emotsioonide olemist hetkede kaudu, et muusika kogu aeg tõesti oli perekonnas ja mitte ainult siis isa ja ema tõttu. Keegi toob ikka varem või hiljem pilli välja ei lähe ja seda kindlasti, et näiteks kui olid need jõuluõhtud jõuluvana ja kõik see siis ei olnud nagu selles mõttes mingit varianti, et sa nüüd ei, ei laulav ei tee midagi, et see oli nagu raudpolt. Et ja seda tegid kõike, seal ei olnud mingit küsimustki ja see oli hästi loomulik ja täiesti nagu tavaline. Pluss ütleme jah, mingid jaaniõhtul näiteks onu ikka kitarri lõpuks välja ja, ja siuksed, laulmine, see on, see on nagu kogu aeg olnud, et pigem oleks imelik mõelda nüüd juba, et et ei oleks olnud nagu samamoodi jah, et ma mäletan, kui ma olin maal vana vanas juures, käisid mingi hetk seal kooriproovis ära. Ma olen seal kaasas ka käinud nendes proovides vahel, et see oli nagu hästi tavaline ja loomulikult ma kuidagi ei osanudki mõelda, et seda nagu ei peaks olema või et see Saadet käbi ei kuku. Täna on külas meil isa ja poeg Hirvo ja Märten Surva. Mis tüüpi tegelane solid? Väikese poisina? No ema rääkinud seda, et panin kogu aeg hästi ikka väga niisugune rõõmsameelne ja selline mind nagu hästi palju terve tuba alati täis, kui, kui ma kuskil olin juttu ja naeru ja et seda vist oli küll. Tegelikult ilmselt paras niisugune Ahmendis ka mingis mõttes mida sa end tegemas mäletad, mis sulle meeldis, oli seal lemmik mänguasi, kas on lasteaias meeldis käia ja lastes mulle meeldis käia. Lemmikmänguasjad olid legod, võisin tundide viisi ehitada ja mässata, ära lammutada, jälle uuesti teha. Aga ongi, et see täitsa päris vaiksema. Võib-olla ma oleks olnud siis ka pilli taga harjutamas, aga ma ei läinud see muusikakooli ega pilli õppima nii väga noorelt. Mis on mõnes mõttes võib-olla hea, et äkki oleks mulle vastumeelseks nagu muutunud. Kuidas sa kommenteerid isana kõrvalt? Rahmeldise jutt ja see kõik tuleb tuttav ette kuidagi. Või jaa, tuleb küll, aga ütleme, need kaisaga oli mõnes mõttes keerulisem. Kaisa oli meil allergia ja sel ajal polnud ju midagi saada ja ta. Oh jumal, see oli, see oli tõesti keeruline aeg. Et öösel ta kratsisin ennast ja ärkasin öösel ülesvaheliselt, laps oli verine tegelikult, sest ta oli katki uuesti tõmmanud käed kinni seotud voodi, kui see oli tõesti keeruline aeg. Ja seda enam, et Eesti siis ju midagi ei olnud. Mingit asendust toit, et ma ei mäleta, kust ma näiteks sain või see oli? See oli nagu keeruline. Sellepärast võib-olla lihtsalt tundubki, et minuga oli. Teil on nagu ei olnud mingit mingit tallerg jääda, aga midagi see tuli kohe perega nagu esimest korda võib-olla kunagi olnud noh, nagu üldse mingit sellist. Ja ma arvan, et seal jahtõstõigused kuidagi tundus nagu issand, lapsel rõõmus rahmeldab seal nagu, nagu õnnistus. Pigem märga, mäletan neid, et noh, kui nad juba natuke suuremaks said seal, noh kui ma käisin kusagil, ütleme näiteks Virumaal, käisin seal poistega, proovisime vahestis. Üritasin neid kaasa võtta, et seal. Et kas te olete ka seal, kuhu kooriproovi? Jälle või umbe need esimesed reaktsioonid olid, tegelikult te olete ei. Ja siis ma tõesti tabasin nagu ennast sellesse väga, ma, miks ma peaksin sundima siis tulema, kui nad ei taha ja selles mõttes on Märten õigused. Kumbki Anneliga ei ole nagu sundinud midagi tegema. Muusikast kõrvale Märten, kui isa rääkis eelpool sellest, et kodus oli kord niisugune, mida kahtluse alla üldiselt ei seatud siis kuidas sinu kodus sellega lood on olnud? Ma kindlalt mäletan seda, et kui isa ikkagi sihukese natukene juba jõudis kurjema näo või midagi natuke häält tõsta, siis ikkagi oli nagu oli selge, et ta edasi ei maksa nagu jama teha, mis parasjagu sai tehtud. Aga emaga oli nagu natukene teistmoodi. Et emale ikka vahel sai ka vastu vaieldud ja nii et et niisugune erinevus ma võin küll öelda, oli küll, et isaga oli nagu selge, mitte kartus, aga noh, ma ei oska seda nagu õigesti öelda, et kui sa ikka sa nägid, et isa juba kurjaks sai, siis, siis ei olnud mõtet täna edasi edasi Jannida jamada, et aga emaga ema natukene nagu pehmem, võib-olla katsetasid piire just isa. Ma ei julgenud neid väga. Võib-olla jääb nagu vale mulje, nüüd isa läks hullult kurjalt kodus muuseas, isegi natukene nagu ei, absoluutselt mitte. Seda, aga lihtsalt kuidagi oli niimoodi, et see mingi autoriteet oli nagu oli nagu majas ja ma ei ole olnud, ma arvan, eriline, mingi paha poiss kunagi. Tead, ma isegi ütleks, ütleks vastupidi, mul on näiteks üks seik meeles kusagil ise jalt hetkel juures, aga ma ka ise Märten olid maal, jällegi. Läksid ujuma rivisse kummirõngas ümber mul ema pärast. Ta hakkas mind no. Ja siis ühesõnaga ta kuidagi läks see kummirõngas ümber käte vajus vee alla. Ma olin nagu jah, jalad olid pea visanud. Vanaisa, siis jõudis ruttu sinna, ühesõnaga teistes sealt üles ja esimene asi, mis ta ütles, vabandama? Palun vabandust-vabandust, et ma olin muidugi temaga seotud, mis lapsete te olete? Et nad vabandavad selle eest, et tegelikult ei midagi juhuslike õnnetustega kohe vabandama? Ma ei kujuta ette, kust see võis tulla, sest meil ei olnud sellist. Aga joonise. Nii nagu on, võin öelda, et minu jaoks olnud kogu aeg et selline elementaarne viisakus ja selline elementaarne inimlikkus, inimlikkus ja asi on kuidagi kogu aeg neil mõlemil ja seda ei ole nagu keegi noh, need nii-öelda eraldi õpetan või, või kuidas ma seletan ka veel seda, et ma mäletan mis puudutab näiteks, et noh, taskuraha või et pigem ei, kui, et kui, et anna mulle, see on kuidagi meil nagu loomulikult nad kõik, et selline elementaarne inimlikkus, viisakus. Siin päris saate alguses korra rääkisime sellest tagasihoidlikkusest nii-öelda et võib-olla see on nüüd see nagu korrektsem, kuidas me seda alguses mõtlesime nagu mõõdukus või niisugune just et. Aga olukordi, kus on tulnud ühte või teist last, motiveerida millegagi, niisugune olukord sulle tuttav ei ole. Mingisuguse asjaga, nojah, preemiaks nii-öelda. Vanaisa vanaisa vaestioneeris maal selles mõttes, et kui pani kartma, tuli vagude vahel mardikaid korjama, siis ma mäletan, üks mardikas maksis midagi 25 krooni väga hästi, aga siis oli, siis oli seal väga vähe. Mardikad, leitigi rokko. Praegu saaks miljonäriks. Jah, see pani küll peksja sardi, aga see oli pigem nagu selline mitte mingit mingit tõsimeelne nüüd, et no nüüd sellega teine raha, see oli pigem nagu võetud sellise toreda naljana või toreda lõbuna. Siis on. Sul Märten isast nii-öelda kaks versiooni olemas, üks on tööpostil koori ees. Teine on siis nii, nagu sa oled teda kodus näinud. Suve jooksul loomulikult on inimene kodus ja tööl ju erinevaid, selles mõttes kodus saad ju vabalt võtta ja nii edasi, onju. Aga selles mõttes jah, et on olnud need ajad, kus näed isa nagu kooris rohkem kui niisama. Laias laastus see nagunii-öelda dirigeerija rollis ja selline poistekoori ees eeskuju roll on nagu vahepeal kuidas öelda, heas mõttes domineerinud on ju, et sa oled nagu rohkem seda näinud. Kunagi pidasin mingi mingeid, eks jutuajamise maha seoses sellega, et noh, et et ma ei saa võtta sind kooris kui pojale, võtan siin täpselt võrdse lauljana kui teised, kui olid mingid ettelaulmine, 100 mingit reisi peale minekut või? Tegelikult pole Märten kunagi ma mõtlen ka kooris, olles motikas reisidel või rõhutanud ennast minu pojana, pigem vastupidi. Mind on pigem nagu isegi natuke närve, kui on noh, noorte poiste liik omavahel siukest nagu klattimist ja siis öeldakse, et sa arvad, et sa oled siniDirva poeg ja võidan ja et, et see on mind nagu kõige rohkem isegi balla närve, sest ma ise pole seda oma arust vähemalt kunagi naguniimoodi ära kasutanud või kuidagi seda nagu rõhutanud, et ei. Ei, no aga noh, see on niisugune, et mina ei tea Võib-olla siia juurde veel see, et võib-olla mis oli huvitav et mingi aeg ma mäletan seda, et kui sai kooris oldud, et ma ei teadnud, kuidas ma nüüd peaksin ütlema, kas ütlen, Hirvo ei, ma ütlen keset proovi, issi on ja et see oli nagu niisugune, kus ma alati mõtlesin, et kuidas või noh, kuidas ma ütlen nüüd 42. kuti ees on ju issi, et kuidas see koht käib, onju või midagi sellist, et nagu ma mäletan seda, et ma mingi hetk oli sellega tegemist, et kuidas ma nagu nagu käitun, Nata proovis. Tuleb meelde põhimõtteid või või mingeid reegleid või niisugusi kodus kokku lepitud või siis vaikimisi. Kokkulepiti. Teatud asju, et meiega on nii, meil tehakse nii asjadki. Nii see on meil kindlasti olnud alati needsamad elementaarset igasugused viisakus, käitumisnormid, et neiud lähevad ikkagi eesuksest, siis müts tuleb maha, kui sa lähed tuppa. Siuksed asjad on olnud alati, aga need on olnud samuti ka poistekooris, et selles mõttes see on ikkagi nagu üks noh, mõnes mõttes ikkagi üks ja sama näiteks meil ei ole olnud selliseid asju, mis näiteks mõnedes peredes on, et sa kindlasti pead näiteks sööma köögist söögilaua taga. Et meil on selles mõttes selline mõnus olemine, ma arvan pigem, et, et kui me võtsime kõigest söögime, läksime, vaatasime elutoast teleka taga, sõime seal on ju. Et meil ei ole olnud nagu mingit väga karmi, mingit sellist, et kindlasti peab olema nii või naa. Me lihtsalt, et õega nagu inimtüüpi täna ei ole seda kurjasti kunagi ära kasutanud. Et me oskame võib-olla nagu hinnata seda, kui meile antakse ka nagu vabadust nii-öelda või sellist sellist nii-öelda head olemist, et me ei hakka seda siis kuidagi kaera nullima nii-öelda. Hirma, kas sina, mõeldes oma vanematele ja siis omakorda rollile isana oled kunagi endaga kokku leppinud, et ma võtan midagi üle või vastupidi? Jätan midagi kindlasti kõrvale, kasvatades oma lapsi. Et kuidagi algusest peale mõtlesin, et ma ei, ei karista füüsilisest oma last kunagi, ma ei ole seda kunagi teinud. Mitte kunagi. Sa oled selle mingil hetkel enda jaoks päriselt läbi mõeldud, absoluutselt. Ma olen selle üle väga-väga õnnelik, et ma selle otsuse tegin. Esiteks ei ole see tüüp, kes suudab võtta mingi rihmaga ette kedagi kolkima ütles inimene, esiteks. Aga aga siis ma tegin tõesti ja ilmselt teadlikult, sest ma ikkagi ise olen karistada saanud. Ma ütlen ka seda, et mäletan olnud maailma parim ema ja see on jube tähtis. Kui isa niimoodi ütleb, siis äkki sa paned oma versiooni. Toivo ei, tõesti selles mõttes, et ema on sihuke ütleme nagu emalõvi natukene ka kui ta ikka aru saab, et ta on, et keegi teeb selles mõttes liiga noh, ülekohut nii-öelda siis ta ikkagi päris korralikult või nagu nii-öelda vahele tulla või noh, kuidas öelda, et ta ei, ta ei lähe ka sellepärast nagu ebaviisakaks või selliseks nagu ei lase nagu endast välja minna ennast, aga, aga ta ei lase nagu mingil ebaõigusel küll nii-öelda võimustatud ja siis no absoluutselt hästi hooliv inimene targasti ja intelligentselt tasand meid ilmselt kuidagi kasvatada ka selliste nõksudega, mida me ilmselt ise ei nagu ei saagi aru, et ta neid teinud. Mis on kõige suurem pahandus su enda arvates, millega sa kunagi hakkama oled saanud? Loomulikult me oleme olnud ju ka teismelistele ikka uksi paugutan ja kõik see on ka olnud, aga see on võib-olla noh, jällegi see, et see ei ole meil nagu olnd sihuke kuidagi nii rõhutatud, niisugune nagu põhiline asi, aga. Aga konkreetne pahandus. No räägime kõigepealt uste paugutamist, sina panid ukse paukuma siis kui. Kui ma näiteks millegi peale pahaseks sain või kuidagi sihuke paar korda sai uksele jõudes küll jah. Aga eks ikka suud pruugitud ka, aga selles mõttes ma räägin, et kui see nagu ära on juhtunud, siis me saame kohe aru, et tegelikult oli, nendel läks nagu halvasti, natuke eneseuhkus mingis mõttes võib-olla ei luba alati ka minna nagu vabandama. Aga, aga meil on nagu vaikimisi minu arust nii isa kui emaga see, et me mõlemad saame aru ilma et me peame nüüd ütlema midagi otseselt. Kui sa esimest korda nägite tütart või poega purjuspeaga Kui selline hetk on olnud, siis mis sa mõtlesid või ütlesid? Kusjuures meeldis, oli see hetk niimoodi, et olime koos leemega gaase? Ei, kusjuures täiesti teadlik. Pigem see esimene kord olla minuga kuskil sõpradega. Täiesti. Aga meil oli tegelikult koos päris lõbus. Ma veel mõtlen, kuidas see niisugune ettepanek tehakse või kust see tuleb, et istuge nüüd maha ja. Peame aru, ei, mitte seda, et need istuma hakkab jooma, üldsegi mitte kuidagi kuidagi nagu tekkis hoopis. Et lähme välja mäleta, kuidagi läksime kusagile koos Kaisaga olnud see, et kaisa mul. Kuidas ta mulle vaheks tellisest lähme kluppi klubisse tantsima. Me oleme kõik käinud irvaga Kas see on müstika minu jaoks, et me lähemegi jah, et oma lapsed tahavad minna klubisse tantsima? Selliseid pidusid koos pidanud, et olnud lihtsalt väga-väga tore. Ja selles mõttes on tõesti, et ma mõtlen, kas ma Kaisat, üldsuse purspadrunit kõik alad ja kui ei ole siis ei ja, aga see on olnud ka sel juhul, kui me olemegi koos lihtsalt teatud hetkedel ka meid, vana-aasta õhtut ja pigem see, muuseas näiteks ma võin tuua sellise näite, et ma ei ole kunagi elus kusagil mujal vana-aasta õhtut ära saastunud kui maal mitte kunagi ja ma olen sellest hoidnud siiamaani kinni ühes ja samas kohas ühes kohas. Aga jah, sealsamas, kus ema isa praegu elavad. Ja mul on lihtsalt meeles üks situatsioon, kus me pidime Estonia poistega olema, olema vanaks, õhtupallil ja laulma ja Märten oli siis ka laval. Ja siis noh, liigume sealt lavalt, pääsesime nime, autosse istusime, hakkasime siis maa poole sõitma. Ja me pidime ikka üsna kiirustama, sest et. Aga ma jõudsin viis minutit kahtteist maale, nii et isa oli šampusepudel käes ja ootas. Ja siis ma leidsin, et kes ma sain modulatsiooni hõitud, kes on siiamaani, muuseas, on siis jõuluvanalinnas ja näärivara meil siis maal seal isegi täiskasvanu tegelikult natukene naljakas, et kõik läksi pabinaga vaatavad, kus on mingi uue luuletuse, saab aga et noh, et järelpõhi, siis käib see nali selle kuule, sinu luuletas sinu laul, nüüd sa tead küll siis hakkab siis kuivi noovana minu laule ETVd juba teada asjad, et siis sul endal hero on olnud Theo, töödata. Tänu sellele hästi palju kokkupuuteid lastega ja siis kaudsemalt ka nende perekondadega kuidas lapsi kasvatatakse, mitte sinu perekonnas, aga siis nende laste perekonnas, kes käivad kooris on sul selle pealt mingi mulje, mingi tunne, mida sa oskaks, tahaks kirjeldada? No näiteks eelmine aasta me, meil tekkis poiste kurioodiveeriks koor ehk lastevanemates igal pool kellega me koos läksime laulupeole. Et vanemad saidki oma lastega koos minna ja noh nagu vilistlaskooris. Et ja see oli nii naljakas, kui need vanemad tulid esimesse proovi. Aga poisid õpetad kodus, kuidas käituma peab. Vastumine poisid õpetavad neid. Tead, tegelikult ongi see minu meelest see asi selles, et mis puudutab poistekoori või noh, seal ma võin öelda tegelikult see on nagu tegelikult nagu teine pere selle poistekoori, nii et kui sa tahad ja sealt üldse mingit tulemust tuleks, siis tulebki ilmselt kõigepealt luua neile selline turvaline keskkond, kus nad tahavad käia. Seal on ju nii erinevad pered, Niirenevat poisid ja kuidagi nendega nagu hakkama saadud. Ma tahaksin tuua ühe lihtsalt ühe näite, kuidas üks noormees, ta oli siis juba vist 18, minu meelest tuli proovi vahe minu juurde ja küsis, et kuule, kas sa pärast proovi oleks sul korjaks aeg rääkida paar sõna. Ja loomulikult ikka leiab seda aega ja lõppes proov ära. Ta kutsus mind välja, sest ta nagu ütles, et jah, et ma tahan sulle tutvustada kedagi tuttavat neiut. Ja rääkisime paar sõna juttu ja täh, nad läksid ära. Ta helistas mulle natukese aja pärast, kuidas oli. Väga tore neiu ja kõik ja selge, siis ma ei julge minna kojuga tutvustama. Ta tuli minu juurde. Ja vaata, need hetked on need, mis panevad nagu väga kõvasti mõtlema, et. Ma võin ta siin nüüd öelda, tegelikult seda võib-olla kui palju ma olen äkki jätnud oma perele andmata. Aga või siis andnud seda rohkem veel mujale. Et kui sa pead hästi palju jagama kusagilt midagi, jääbki jagamata. Aga ma olen vähemasti üritanud seal teha, et ma olen siis püüdnud nii palju kui võimalik igale poole. Aga see, et sa oled võib-olla päris paljude poiste jaoks teine isa, see on roll, mida sa teadvustad kasvõi sellesama näite varal. Suur-suur, aitäh, et te tulite rääkima. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Meil olid täna külas isa ja poeg Hirvo ja Märten. Surva. Pärituult kuuleme veel aitäh. Ma olen Sten Teppan kuulajatele ka suur tänu ja nädala pärast kohtume.