Tere kõigile, kes kuulavad vikerraadiot juba poisi glutina populaarseks saanud, kuid vahepeal pildilt ära olnud Ott Lepland kuulub koduse meelelahutustööstuse koorekihti. Hüppelaud sinna oli võit superstaari saates, aga nagu ta isegi tunnistab töö oma koha hoidmiseks pärast seda alles algas. Läbi ja lõhki muusikainimene on ka oti ema Külli Lepland, kelle juhendamisel on laulmisega tutvust teinud väga paljud lapsed. Täna räägime aga pigem elust, mis jäi valguse seisust välja suurelt lavalt eemale elust, kus emal ja pojal peale üksteise kellelegi väga palju toetada polnud. Räägime, kuidas kirikust oma esimesed tähtsamad mälestused ja emotsioonid saanud bravuurikas. Lapstähest kujunes sissepoole elav noormees ja sellestki, milline oli ema, aga perest eemale jäänud isa roll sel teekonnal. Niisiis ott ja Külli Leplandi lugu kutsun teid kaasa elama, küsib Sten Teppan. Külli tere tulemast vikerraadiosse. Tere tulemast. Mul on väga, väga hea meel teid näha, aitäh, et te kutse vastu võtsite ja tänan kutsumast. Ja et te otiga kaasa võtsite, sest muidu oleks kaunis keeruline seda saadet ju teha, ott näha, aitäh tulemast. Rõõm siin olla, aitäh kutsumast. Kui te vaatate praegu varastes kolmekümnendates poega siin teisel pool lauda, kui palju ta on muutunud, võrreldes lapse eaga, tunnete ta ära võrreldes pisikese Rutiga? Oja ja tunnen tegelikult see teadmine, totti saab laulja, sellest ei olnud kahtlust, isegi mitte siis, kui ma veel teda kandsin. Juba sünnitusmajas, kui ta sündis, siis teatas ämmaemandad, sellest poisist saab laulja. Ämmaemanda tundis seal harva, sundis ära tohutult tugeva hääle sihukese käreda häälega tol hommikul, pühapäeva hommikul, kui ta sündis kell seitse, siis olid kõik tüdrukud, kes nendega õrnalt piiksusid. Ja siis tuli üks suur ja tugev hääl. Ütles, et sellest poisist saab laulja. Mõeldes oti ampluaa peale lauljana siis sa oled pigem ikkagi see õrnem pool. Jah, kuidas, ega ma ennast nagu rokkstaariks ei Edituleeriks, et pigem on jah, nagu võib-olla minu selline tugevam pärusmaa, selliseid mõtlikumad ja pateetilisemad laulud, et kui mõelda nagu muusikale, mida ma ise kuulan, et see, see valik on hästi lai. Et siis sellest sõltuvalt on ka see minu repertuaar võib-olla selline väga mitmekülgne, sealt leiabki ballaade, sealt leiab sellist rokkmuusikat, et sealt leiab lihtsalt sellist peavoolu popmuusikat, et kui laul ei tekita iseendas mingisugust emotsiooni, siis siis ei tekita sega kuulajas emotsiooni, et isegi kui ma olen loonud sellist ütleme, lihtsamat popmuusikat, siis ikkagi ma alati katsun ka sinna mingisuguse sellise sellise sõnumi sisse sisse istutada, et ei taha teha lihtsalt sellist muusikalist toodet, vaid ma olen ikkagi sellel meelel, et ka ka popmuusika võib olla sisuline. Külli minu meelest on otil avalikult kaks niisugust kuvandit või, või nägu, mida ma olen tähele pannud, üks on niisugune laval olemise romantiline, natukene kurbliku pool või portree. Samas ma olen kuulnud, et teatud seltskonnas, et lähedasemad sõbrad ja nii edasi on ta kinomees või naljakas tüüp. Kumb ta rohkem on, nemad? Ja vaat siit tulebki nüüd vastus sellele, milline oli ott väiksem ja mis on praegu siis praegune kuvand minu jaoks? Mitte see, et me nalja ei teeks, me kõneleme ka ja meil on huumorimeel päris päris sarnane. Kui ta oli väike, siis ta oli just nimelt jõuline rovskaja sõna otseses mõttes tema kogu kõikide oma tegevuse saatis laul, lambarokk on väga hea absoluutselt. No ühesõnaga, minul oli üks laps, siis mina ma tundsin nagu oleks seitse last. Et otil oli nii, ta võis olla samas istuda kaks tundi ja mängida orelit ja teatud asjatada, saada preestriks näiteks või tundide viisi istuda lasteaias, teistega mitte mängida, vaid oma ristiteel, sa mäletad? Mäletan ristikut Ristikivi oli selline sirelipõõsaste sees oli pühapaik ja ta istusele laulis meie isa palvet valju häälega ja mattis linde. Ma ikka mõtlesin siin igasuguseid loomi, keda ma leidsin, kes olid manalateele läinud ja matsime. Põhiliselt linnud, siis rotid, ma ei teagi ja ta veetis seal kahe puu vahel, ta laulis, ta unistas ta ja siis kui oli, jõudsid lapsed söögilaua äärde, laste ottki ei ole siis kõik teadsid hoita seal ristikivil istub kahe puu vahel ja keegi ei muretsenud, et on kuskil jalga lasknud. Varasemalt käisime katoliku kirikus isegi ristitud, et oli kolmeaastane Mart Siimar, tema ristiisa mängis seal seal orelit tol ajal. Ja terve missa, isegi, kes ta oli, muidu nii rahutu kuju jooksis siia-sinna. Siis ta istus kaks tundi kaheaastane ja lihtsalt kuulas seda orelit ja kuulas 100 kogu seda, mis sa käiku ja, ja, ja siis muidugi ta tuli koju ja siis ta, mul olid need lasteaiast toodud niuksed Pille klaarid, ta saatis vastavalt orelile ja siis päris jõuliselt laulis igasuguseid omi laule, ilmselt mis tal oli väga mäluned, viisikäigud, käigud ja kõik need olid tal nagu et seal oli ikka toimus täielik, mis saarel kasvas ka ja tahtis preestriks saada. Kas see tähendab, et teie perel on kristlik taust? Kusjuures ei ole? Kirikus hakkasin ma käima siis, kui motti kandsin. Mul tekkis huvi tänu minu ristiemale Syriziimerile ja katoliku kirikusse sattusin läbi tema ja see kõik kuidagi mulle sobis. See on küll varane lapsepõlv, ott, aga kas sul endal on mingi virvendus ka sellest alles see emotsioon, mida ema just kirjeldas? Kummalisel kombel isegi väga eredalt säilinud kogu see emotsioon, mis ma, mis ma lapsepõlves või väga varajases lapsepõlves just et just sealt kirikus sainet, ma kui ma oma ristiisa kõrval seal oreli taga istusin, neid hetki ma mäletan suhteliselt selgelt kõik need hetked, mis ma seal veetsin, neid ikkagi pakkusid mulle emotsionaalselt, et ilmselt ikkagi niivõrd tugeva elamuse, et ma siiamaani neid mäletada koguste ristimise protsessi ja seda ma mäletan väga, väga, väga eredalt Ahana lihasest veega ja pritsiti pähe. Ja ta muidugi jõuliselt rääkis vahele, ta ei saanud aru, mis toimub ja kõik see aeg ja, ja kõik see muusika, mida ma seal kirikus kuulsin, on ilmselt ka mõjutanud kuidagi sellist nii-öelda minu enda mingisugust helikeelt. Võib-olla ka sealt on saiust see alguses sellise rohkem siukse, sügavama aja pateetilisema muusikapisik, mis mul on. Ja kui tohib, ma räägin see ahelas selle kirikus käimise, selle mõju, kinnitus. Humoorikas lugu, elasime siis Jüris otis olla neljane, väsisime bussipeatuses linna, sõita kohe seal kiriku Jüri kirikuaia ääres oli see bussipeatus ja Otepääl pissihäda. Aga ott oli hästi valjuhäälne, tema häält tagasi tõmmata, rääkis minuga tohutult valjusti, kõik kuulsid, noh, inimesed seisis seal, mõtlesin, mine keerutusi. Naiaras pissil ära, muidu linna niipea vastu, teatas laia suure valju häälega, mida kirikuaia äärde pissile sa mõtled ka, et siin oli see, mul oli tõesti täiskasvanu, häbi selles mõttes hetkel, eks, muidu kõik naersid, eks ole. Aga see suhtumine kirikuseks kannatas lõpule selle, mis seal. Et see selline tegelikult see väärtushinnangud sealt kuskilt said, väga tugeva kodus ka ta istus, ma õpetasin talle väikse laste söögipalve ja mina sageli unustasin ära, siis tema kutsus mind korrale, ta luges selle valju kõlava poollauldes ette ja siis tegi ristimärgi selliseid. Mulle tundub praegu teid kuulates, et kusagil vahepeal on midagi juhtunud. Ma ei tea, kas head või halba, aga mõnes mõttes ma ei tunne ära siin, kui ema kirjeldab, mis see oli, võib-olla äkki saate käigus jõuame sinna ja saame selgust. Kui sa oled ise selle peale mõelnud ja, ja ema on tähelepanekuid teinud, aga aga läheme praegu küll ei tee lapsepõlve, mis vist suures osas möödas. Hiiumaale. Ja ma olen, ma olen selles mõttes mitut põlve hiidlane. Mis on teie esimesed mälupildid, mida te arvata päriselt oma elust mäletavad? Ma olin lapsena, ma ütleks, et haige, aga mulle tehti kuskil, ma pidin kahe kolme aastane, mul tehti tuberkuloosiproov ja see tõusis ülesse. Ja siis saadeti mind pooleks aastaks ilma emata, siin Tallinna lähistel, kuskil oli siis selline sanatoorium haiglaga sanatooriumis, kus vaid kopsuhaigete pool aastat ja mu ema ei näinud praktiliselt, et üksi oma tegemistega seal mäletan kõrgeid suuri suuri valgeid uksi. Nendest ustest läbi oli ainult pime. Ma mäletan seda, et oli, oli ilmselt mingi vanniskäik ja seal oli hulga niukseid lamell kleite, mis olid rohelised ja sinised, nad on praegu mu silma ees. Aga seda sinist oli ainult üksainuke. Siis ma palusin, et annaksid mulle selga selle kleidi aga ma ei saanud seda kleiti ja see solvumine või selline. See on mul siiamaani meeles, mis meenub Hiiumaakodust, minu ema elab seal praegu üksinda, tahan juba kaheksani. Isa lahkus, mis 10 aastat tagasi enne kotaks superstaariks saanud. Minu ema oli kodune, põhimõtteliselt koolist tulles olid alati meil soe toit, magus toitmine laudadega. Me küsisime kõik toidu ära sööma ja muidugi mina leidsin alati võimalused, mitte kõike ära süüa, toitu, siis mul oli niisugune põlgus oli tasku ja siis osavõtt oleks sinna, sest minu ema oli väga range selles mõttes, et taldrik peab olema tühi ja hommikused võileivad läksid muidugi vaikselt kappida üheks enne kooliminekut, aga taskust leidis selle toidu ta hiljem ikka külas. Noh, kui ma seda muidugi ära ei realiseerinud ja kuskile ära ei vihanud, nii et ei, selles mõttes olin ma praegu tagantjärgi, mõtlen kui suur õnn saali. Ta oli kogu aeg meiega ja isegi ma vahepeal suuremas mõtlesin, näädatisten on kõik emad tööl ja saavad, eks, et meie elu on kogu aeg valmis ja siis hakka õppima, et ei seda, mine sinna. Et üldiselt olime hästi hoitud. Tol ajal jah ei mõistnud ja seda, et need piirangud siiski selles mõttes olid, et et me ei tohtinud ikka oma koduõuest välja minna ja teatud mängumaadeks naabrilapsed seal mädamuna mängimine ja mis on hästi meeles, on minu sünnipäevad, kõik tahtsid minu sünnipäevale tulla, siis tema tegi imelise laua. Tol ajal olid ka need asjad, eks ju, et laps räägib siis, kui, kui kana pissib. Ehk seda lauset palun. Ja, ja eks see kehtis, see oli tolle aja selline, et ega laste lapsed ikka pidi tootma enne kui nad said, midagi öeldakse või midagi pärast, laps oli veel. Ja mul on õde, kes on minust üks, kaks aastat noorem ja vend, kes on siis kaheksa, üheksa aastat. Mina olen kõige vanem. Mis tähendab, et nagu igas ausas kodus pidi kõige vanem lastest lapsehoidjaks, hakkame ühel hetkel absoluutselt. Ja no õega oli see, et oleks ta mul tilkmes järgi igal pool ja eks mingi aed viskas ikka väga üle ja siis me siis siis ma püüdsin teda maha raputada, eks, aga ta oli tohutult järjekindel, ta 10 pistsin talle haiget teha, ta ei hakanud nutma. Ja siis viimane, viimane asi, ta tuli jõe äärde, mille järgi sa panid õudne mõelda praegu, kuna mõtlen, tisler kui õel võib-olla üks laps, eks ole, või lapsed panime tal püksid liivateiseta, siis ta tuli ikkagi. Ma ei olnud halb laps, aga no ma olin pidev korraldaja, pidev organiseerijaga, mida siis kellega, et õde kampa ei kõlvanud, ei, ta kõlbas teatud asjadele, aga meil olid omad käimised natuke kaugemale, eks ju. Võib-olla isegi nii, et tema ei tea, eks natuke sillaaegsem sild oli see koht, kus ma eriti ei tohtinud üle minna sealt, eks, meie õueala ja seal on väga suur. Aga aga lihtsalt see, et teatud piirid olid, kus sa üle ei tohtinud minna, ilmulbo küsima, kuivõrd nõudlikud vanemate laste suhtes olid ja, ja oli teil kodus kirjutamata või kirjutatud reegleid, kuidas peab hakkama saama, mida keegi teeb, noh, ema olim on valimal suht autoritaarse kasvatusega, eks ju. Selles mõttes, et kui luba küsida, siis ainult tema sõna maksis tegelikult. Meil oli täpselt punkt teada kell, kui näiteks ei tulnud sealt ütleme, läksid kultuurina tantsuõhtule, kui olnud kell 11 koduste turjastu ja oli väga piinlik olukord veidi, nagu öeldakse, oled noormehega niux. Aga üldiselt, ega ma olin ikka väga kange ja kui oli vaja minna, siis ma läksin salaja ka, aga muide, kuidas nad intsidendid lõppesid, need lõppesid ikka sööd, said naha peale naha peale ja ega ma sain päris korraliku sealsamas tänaval. Ei, ma mõtlen, väiksema siiski siiski komanika matame, korraldasime esise nurgas, ma palusin kiiresti andeks. Ilmse tõdedena, minule sattus ka nurka, tema oli muidu väga hea laps, eksju ja siis tema võis seal kolm sundisite, tema antakse palunud, eks ju. Mina palusin andeks, läksin jälle, sain tegutsema minna, eks ju. Nii erinevad. Ja ta oli niisugune kinnine ta ema lõpuks ise palus, et ole, Healita tuleb nurgast välja ja ta ei tulnud siis ka, eks ole. Et seal, aga mul tuli see andeks, palun hästi, lihtsalt viuh ja siis selles, et tegu oli jälle mingi tegu, ei ole tehtud nii et ma olin tegelikult selline sõjakas ja oma õigusi nõudev või selline tundsin sageli, et mulle tehakse ülekohut. Ma hakkasin vahel ott sinu käest ka kommentaariks juurde, kui me toome vanaema mängu, siis ema jutust jääb mulje, et ta oli konkreetne ja no vanaema on ka tegelikult ütleme aastatega ikkagi ka väga palju muutunud, et võib-olla tõesti, kui ta nooremana oli natuke sellisem, rangem ja, ja distsiplineeritud suhtumisega, siis tegelikult, et mina ikkagi tean teda kui positiivse ellusuhtumisega ja siukse noorusliku hingega inimest, et ta siiamaani on selline hästi rõõmsameelne kogu aeg ja, ja ta on kuidagi sihuke, ta tahab teha ja ta tahab kunagi ei ole sellist asja, et ta millegi üle kurdaks või temast õhkab sellist elutahet. Kunagi ta ei olnud selline ta nüüd kuidagi muutunud selliseks, sest üksi jäädes jah, võib-olla jah, tõesti, kui vanaisa lahkus, peale seda ta muutus kuidagi võib-olla oli tal ka koormusest vanaisa Vajas väga palju hoolt, seal oli nagu paralleelselt nahavähk siin peas kunagi, kui ta oli 30 aastat ja aju ajuvähk me olime siis väiksed mul enda ei olnudki, öeldi, et noh, pool aastat, siis on kõik. Et siis ei ole rohkem täna, eks ole. Noh, 74 aastane elas, aga ta on kogu aeg olnud jah, sinna kuidagi nagu saatuse poolt nagu hästi pistustatud nende haigustega. Minu emaga oli see, et võib-olla ta ta üritas, kuna ta ise kaotas ema, kui ta oli viieaastane. Ta oli kõige noorem oma õdede-vendade seas seal ja ta oli Yahzzanuga ema lahkus. Ja võib-olla see, et ta oli nagu siis saadeti ühte peresse, Zinaida. Et tegelikult väga vähe on rääkinud sellest need hirmud, mis ta tegelikult mäletan, kui vanemad vennad-õed läksid tantsima, siis ta jooksis paljajalu läbi lume loksis julenud kodusel akna taha ja siis jooksis, ruttan ära, kui nad tulid. Et see hirm ja, ja, ja see üksi olemine ja ühest kohast teise ja sõjaaeg, eks ju, et et ta tahtis ilmselt oma peret luua nii ideaalselt ja nii hästi ja, ja kõik nii, temas on nii palju pühendumist ja armastust. Aga alati osanud, võib-olla ta väsis ja mõnikord oli ikka väga närviline ja, ja eks me seda kõik. Ja võib-olla kergekäeliselt tuli see karistus ka. Mina olen veendumusel, et vanem karistab last füüsiliselt siis, kui tema teadmised Aga tol ajal ka see Normet, et see aitab ja võib-olla aitaski. Kas ta pigem olite vanematele hea laps, hoolimata sellest, et te nii-öelda korraldasite asju. Äkki tuleb meelde mõni konkreetne lugu isegi mida te peate oma lapsepõlve nii-öelda suuremaks skandaaliks või, või pahanduseks, millesse te sattusite? Tassi tekkis, õpilasmalevat, tekkisid ja suure suure surmaga ma sinna sain. Noh, nii tore aeg ja kõik niimoodi tekkisid kavalalt ja, ja üks tuli mul nendest külla siis sügisel. Ja ma palusin, emad, et me läheme, saame kokku oma rühmaga. Ta loomulikult keel keeldus, ei tulnud kõne allagi, et ma läheksin kümnendas klassis ajaksin linna. Ja siis ma lasin jalga, võtsin oma passi ja läksin koos selle noormehega. Et see oli siis, kui ma koju jõudsin, seega mul ei olnud seal olemist kamaliku süda, tohutadalutus. Ja, ja siis, kui ema tuli, ma nägin, ma koju jõudsin, siis mitte keegi mulle mitte midagi ei olnud. Kõik olid nagu, et õnneks kõik on hästi, laps on siin kaua tarolite ei olnudki, aga ma tulin järgmisel päeval, aga ikkagi ühel ööl. Et see oli nagu võib-olla kõige räigem taastumine sellest. Ema oli range, aga millest ma olen emale tohutult tänulik. Belgia tohutu sõda, muusikakooliga muidugi ma läksin hea meelega sinna, ma mäletan väga hästi, esimeses klassis oleksin siis muusikakooli seal alguses laeva ja väga rõõmuga kuskil kolmandas klassis, muusikakoolis, neljandas tekkis kriis, et ei, aitab. Vaata, selles oli emal raudkindel Rahritsa pooleli jätta. Aga mis emal selle klaveriga oli? Sellest, et olin musikaalsed, ta nägi seda. Ja ma praegu mõtlen päris ausalt ütlen, kui ma ei oleks käinud seal muusikakoolis minu, ma ei tea, kas ma siis oleks praegu kogu see mõjutas minu elukutset, see mõjutab ju võti, eks ju, kõik see ahel. Et kui oleks lastud pooleli jätta. Ma arvan, et ma oleks tohutult palju vaatanud. Aga muidugi oma emast rääkisime, temal oli meeletult ilus hääl. Korra oled sota, ta ju lavale sekkutanud ka avalikkuse ette, see oli tema tähetund või sellisesse kui ühes telesaates nimega laulupealinn, et kus siis mina olin Kärdla esindaja selles saates ja siis siis jah, vanaemaga me esimeses saates laulsime, et kui ta oleks omal ajal saanud sellist õiglast häälekoolitust, siis temast oleks võinud, et oleks võinud saada väga tugev vokalist. Ma ju olin lapsepõlves kõik oma suved, veetsin vanaema juures Hiiumaal ja toredamad mängulisemalt. Hetked on, on, on mul ju seal veedetud, meil oli võimalus seal natuke ka raha teenida. Et kui me seal tädipoegadega kenasti selle rohupeenra ära ronisime, siis vanaema andis meile natuke taskuraha ka selle eest. Grillimis hetk teie elus oli, kui ott sündis, millega te tegelesite? Ma olin sel hetkel. Tolleaegses 20 seitsmendas kaheksaklassilises koolis, seal Vabaduse puiesteel Läksin sinna tegelikult klaar, õpetajaks paralleelselt ka õppisin Taavet Poska juures, kes oli suur teatud teatrimees. Tema juures õppisin kannelt siis vahepealse kool põles maha ja siis me kõik tööta. Mäletan, kui me läksime sel hommikul külma lastega esinema ja meil ees seisis põlenud kool minu klaveri, need keeled olid püsti, seal ära põlenud ja kanded, kõik kõik asjad põlesid sisse, minu suured, suur, suurem jagu plaadikogust. Oti isa nimi on Jüri. Teie tutvus sai alguse, mis põhjusel? Esimene mälestus temast on kuma sõbrannaga läksime tookordne vana Toomas, eks ju, restoran ja seal ma mäletan teda põlitamas minu ees. Tali muidugi noh, natuke rohkem joonud, kui oleks vaja, eks ju. Ja minu uhke selline pea ära, keda ma käisin temaga korra tantsimas, eks ju. Mingid kontaktid ta mulle andis ja mina muidugi ei võtnud ühendust, eks. Ja siis mõni aeg hiljem ma avastan, me olime kuskil, istusime kuskil. Kas see oli regati baar vanasti Ootleja, sealt astub üks härra sisse valges ülikonnas. Selline väärikas ja kena issand, see seesama seesama Jüri aa aga meie töölt tulnud ja niimoodi ja muidugi tema mind seal üldse tähelepanud külma püüdsin, ma läksin ükskõik kellega tantsima püüda tema tähelepanu ta tantsib seal oma tüdrukuid ja, ja niimoodi meil see läks. Ja siis ühel hetkel ta oli taksopeatuses minu selja taga ja ulatus üle õla, Roosi. Et see pidi ilmselt nii olema, miks te kokku jäänud? Temal oli see, et ta oli tegelikult abielus, aga nende abielu oli jooksnud selles mõttes, et nad ei saanud lapsi, temas oli nii suur valu. Tegelikult see, et nad ei, kõik oli hea ja nad, aga nad ei saanud lapsi. No muidugi, see naine segas aga vahele, kui ta sai teada, et ma jäin lapseootele ja no nagu sõna otseses mõttes ei lasknud neid kokku, sealt hakkas juba, see läheks ju. Ja siis kui motiv ilmselt kandsin, siis ma teadsin, et ma ilmselt see laps tuleb mul üks, kuigi ta lubas mulle maadi nad kõik kokku. Et me kasvatame koos lapse kõik, aga päris elust koos kunagi ei, ei olnudki ja ei olnudki tegelikult selles mõttes. Kui kokku võtta, siis ütlen nii, et, et ma kuidagi olin nagu teadlik. Et see laps tuleb meil üks üles kasvatada, mul ei olnud mingit hirmumine, mingeid häbi. Ei. Ma olin väga õnnelik, et laps sünnib. Ja see oli ikka tegelikult selles mõttes, meil oli hästi tugev armumine ja hästi ilus ja aeg oli see tegelikult. Hiljem jah, kott ära, sündised. Teiselt poolt lihtsalt hakati kiskuma ära või kuidagi jah, ei olnud need asjad, ma võtsin hästi palju riske, ma tahtsin, et minu lastel oleks ilus turvaline koduda, et ta ei tunneks mitte ühestki asjast puudust. Aga Külli puhtpraktiline elukorraldus, olme te olete kahekesi väikese lapsega? Ja minu ema eks loomingut rahaliselt toetas ja kõik, aga lihtsalt hiljem vaatame, me olime ju Tallinnas. Ja siis oli see dilemmad, mis saab minust edasi, mina lapsest, kus on meie kodu ja siis tuli selline teavitused pat, Jüris, vajatakse muusikaõpetajat. Ja saab sealt ka korteri tol ajal joontega korter ka. Ja muidugi sinna ma läksin, kandideerisin sinna, ma sain. Ja siis me saime oma ühetoalise korteri, kus ma kõik tegin ise remondiga, kleepisin nadi tukk oli valge, iga hommikul läksin tööle, värvistakse isegi triikraua parandajana, nagu oli vaja, et plaati siin isegi mõne seina, kus oli vaja, rääkimata tapeedi panekut põrandal Arist. Ma leidsin oma moodused, kuidas, kuidas teha sõna otseses mõttes mitte millestki midagi ilusat. Me siin saate alguses kuulsime juba sellest, kuidas valjuhäälne, vot siia ilma tuli. Kas tookord läks kõik haiglas hästi, kõik sujus? No tegelikult enne seda andis ott juba tugevalt tarku, enne kui ma jõudsin sünnitama minna. Ta oli juba kohusasti jõuliselt liigutas ja oli hästi rahutu ja, ja õhtut hakkas hästi-hästi aktiivselt liigutama ja siis ma istusin oma sõstra tänava seal Mustamäe korteris, istusin tabureti peale. Noh, mul oli repertuaari, kui palju lastelaule ja muudkui laulsin ja laulsin ja laulsin ja laulsin, siis ta rahunes maha. Et teda ongi saatnud laul, laul, laul, laul, kogu aeg. Jah, ja siis ma teadsin, et see poiss kuigi tol ajal üldse ei käinud ultraheli sain siis kui sul midagi viga oli. Ja ma teadsin, et ta nimi on. Ei olnud mul mingeid nimepanemise probleemi, ta oli nagu kuskilt tuli, see teadmine, ta sündis, ütleme, kolm nädalat enneaegselt jõudnud ennast korralikult pöörata, ta sündis ees peaseisus, mida peetakse ka päris keeruliseks sünnituseks. Need, kui ma siis tol ajal last õhupall ei pandud, kui ta, ma siis lõpuks ta mul sealt tuli ja ta tuli ka nii jõuliselt, et ma olin täiesti lõhki ja see oli nii jõuline, kõik see, kogu see tema tulek, siis see hääl. Ja siis, kui ta mul näidati niimoodi, jalad peos, siis oli see ees pea seisnud lopees Ma mõtlesin, et isver, millise peakujuga ja siis arst ütles. Teie olge rahulik. See kõik taandub, eks. Eks ma olin, olime 10 päeva seal haiglas, sellepärast et, et minul tekkisid komplikatsioonid, mul tehti vereülekanne sünnitusega raskelt, kaotas väga palju verd. Ja siis tehti, aga siis tekkis konflikt ja ma ei saanud talle rinda anda. Need kolm päeva ma peale istuma last ei näinud. Ja siis tekkiski kerges depressioon, et mõeldakse naiste peale sünnitust. Ma ütlesin, aga ma julgegi kokku saada. Ja siis, kui ta toodi kolmandal päeval, siis kui ma juba hakkasin palavik alanes, et ma ei saanud talle ürinud anda, eks triinat paistab siis üles. Ja kui ta toodi, siis tallinlaste mustade silmadega vaatas mulle nii tark hing. Ma rääkisid ainult oti kohta, seda ma olen kogenud ka üldse, kui vastsündinu ema saab ta esimest korda kätele ja vaatad asündile otsa. Sellist tarkust, see on mingi nii-nii eriline kogemus. Ott koskahaste, kellega seoses sinu esimesed mälupildid algavad, noh, eks need ongi ilmselt sealt, kui sai seal kirikus käidud, tegelikult ma mäletan isegi millegipärast, et kui seda Mustamäe korterit, kus me elasime, kuni siis minu neljanda eluaastani mingisugused esimesed pildid, kui ma käisin seal Mustamäe lasteaias kuskil sellise lingiga esimesed mälupildid, et ja, ja ma mäletan tegelikult ka seda aega, kui me sinna Jürri läksime. Kui ema seal neid remonditöid tegija. See kodune olukord, ma kujutan ette, hoolimata sinu valjust häälest on pigem suhteliselt vaikne, kui seal on ainult ema ja väike laps. Mida sa mäletad ennast tegemas? No mina ikka alati leidsin omale tegevust, mängisin mingite asjadega või siis seal laulsin midagi või et vahele. Tegelikult oti saatis kogu aeg laul ja siis, kui keegi käis külas, ütles, et ta kogu aeg joriseks on niimoodi ja see jäigi teda saatma kuni esimese klassi nagu pool aastat õpetaja klass, nii kui ott pliiatsi, võttis laul lahti. Klassijuhataja, palun. Palun ära laula praegu, eks ju. Ma olin küll nii-öelda nagu üksik laps, aga sellist sihukest asja tuleks igavalt kunagi iseenda seltskonnas. Sellist asja ma küll ei mäleta, et mul isegi nagu enda seltskonnas oli huvitavam olla kui oma eakaaslastega koos olles, et see hiljem muutus. Ta oli poolteist, kui ma sinna tööle läksin, Jürisse ja loomulikult siis panime ta sõimerühma, aga ott oli ikka ikka kaalus, 20 kilo oli selline, kujutatakse. Khalifa ta oli, ta oli 50 kilo, 20 kilo, tali, nelja kuuselt üheksa kilo kaalus. Ta sõi nii kohutavalt kuuekuuselt, olid 11 ja pool kilo ja siis arst ütles, et paneme ta dieedile. Ta oli tegelikult siuke pontsakas. Kui aga ikkagi nagu paks, siis kohe päriselt lapse kohta nagu ahjust võetud, pigem käsitlemisel inimese väiksel lõõtsad. Aga ometi, selja tagant oli näha, et on poiss talle nagu muslatuur oli kuidagi nagu juba sealt poltide alt ka näha. Ja, ja tegelikult ma olen selline laps, kes ei olnud nõus sõimes olema, loomulikult, sest ta teadis, et tulevane emme, eks ju, mingit lähevad. Ja siis ta hammustas nii kõvasti. No kui kahekümnekilose patsi hammustas sõimerühma kasvataja luulet, nii et ta tuli, kott karjus kaelas ja ta ütles. See laps jääb siiani rohkemata. Ja seal ta istus mul klaveri all ja mul käsitöö muusikatunnid. Ja ta ikka kaua ei läinud rühma kuskil nelja-aastaselt, sa oled nõus minema, siis ta seal klaveril püsti tõusis ja läks. Nii et oli kogu aeg minuga ja, ja siis ma läksin bussiga, Koiustatus, tol ajal niuksed, kõrgemad kohad, kus emme emme lapsa istuda. Siis ta keeras näoga seda bussi poole ja alustas kontserti. Ta laulis perfektselt kõik kõik laulud. Kui suur või väike sinu puhul konkreetselt oli nii-öelda ära hellitamise oht. Sa keerasid ema ümber sõrme ikkagi nii nagu sinule vaja oli? Noh, mingil määral kindlasti seda ma võin küll öelda, et ega mul ega mul ei ole mitte kunagi mitte millestki puudust olnud. Et ikkagi kõik mänguasjad, kõik asjad, mis tol ajal minu ja kaaslaste seas populaarsed olid, et need olid ka mull olemas võib-olla ise ka kohati olin selline kuju ka, et ega ma, ega ma nagu alla ei andnud, et kui ma ikkagi mingisugust mänguasja asja tahtsin saada, et siis ikkagi lõpuks lõpuks ikkagi ema mulle selle asja ära ostis, et noh, selle ärahellitamiseks võib-olla ka ütleks selle kohta niimoodi, et ega ma ikkagi ka pidin vaeva nägema või nende nende asjade saamiseks, mida ma tahtsin saada, pidin ikkagi vaeva ka nägema, et ikkagi alati tee oli tingimus, et kas, kas ikkagi, et ole hea, harjuta klaver ära või või tee oma kodutööd ära, et oli mingisugune periood, kus ma oli hästi suur filmisõber ja olid videokassetid. Ja, ja siis mul oli selline tohutu tult suur videokassettide kollektsioon. Selleks, et seda kassetti saada, siis mul pidid olema ette näidata head õpitulemused, et tema ütles, et näed, et kui sa saad nüüd järgmised kontrolltööd saad seal kas nelja või viie, siis on jälle niisugune väike samm sellele kassetile lähemale. Innovatsioon töötab ja see töötas. Ta ei olnudki see laps, kes oleks nõudnud ära. Ta võis paberilehetükiga. Tal oli loossele oma maailma, ta rääkis temaga mõned niuksed. Noh, ta, ta ei vajanud ta väga palju ümber, mida ta vajas, oli aega minu aega. Et temaga tegeleksin ja seda ta oskas nututa. Ja õnneks oli mul nii palju tarkust seda kanda, et kõik need meie koosmängimised tegelikult kõik need televiisori koos ehitamised, kõik need petmine, riiete tegemised, see oli tegelikult tohutu ja suhtlemine nii suur kvaliteetaega ema lapsega. Et see oli nagu minu jaoks hästi oluline. Millal jõudis hdd kätte see koht, kus sa emaga klaarisid ära, et miks isa ei ole, ma arvan, sa pidi ühel hetkel tulema. Ma mäletan küll mingisuguseid momente lapsepõlvest, kus ma tundsin nagu sellist sügavat küsimust enda enda hinges, et miks, miks seda isa ei ole isa otseselt muidugi ei osalenud minu minu kasvatamises, aga tegelikult, et ta ikkagi nagu oli jah, et ma mäletan, kui ma olin selline seitsme kaheksa aastane, siis ta ikkagi ilmus, ilmus meie patarei kontakti, seda minuga ikka. Ja oli ülevaade ikkagi tundis huvi selles mõttes, et ei olnud ta ära, kadus, aga ikkagi minu tegemiste ja asjatamiste vastu ta tundis huvi, käis meil külas ja suhtlesime temaga ja siiamaani on nagu see suhtlus on nagu säilinud, et ta ei ole nagu sellest ajast saadik kordagi nagu, nagu otseselt katkenud. Isegi mingi hetk oli see, kus oleks olnud võimalus võib-olla isegi tal tulla tagasi talle oli võib-olla see mõte siis ott oli see, kes istus meie kahe vahel, ott oli tohutult armukade, mille põhimõtteliselt ott nagu selle asja ei olnud nõus sellega. Aga ta ei tulnud nagu kõne alla, et ta peaks jagama oma emad, kelle lapsed psühholoogiat ei, ei tea, mis, mis sellel hetkel oli, aga, aga ma mäletan ka seda, seda perioodi, et isa nagu jah, tahtis kuidagi tulla uuesti nagu tagasi meie perre, aga millegipärast mina, mina panin ka ette, et ma ei, ei olnud neljas linde meid kõrvuti istuda, et see on niisugune huvitav jah, et miks see nii on ja ma ei tea, mis asi siis võis olla ilmselt ikkagi nii, tema päralt. Meil ei ole aega siin rääkida väga palju sellest, kuidas ott sinust sai esimest korda superstaar, sul on ühena vähestest olnud elus võimalus kaks korda selleks saada. Kõigepealt siis juba väikese poisina, aga küll mind huvitab see, et miks sa selle karusselli pealt tookord nii-öelda ära pudenesid, et sa olid nii hästi pildis, ma saan aru, sõitmata. Mis siis tookord juhtus, see trall, kõik, see, see kogu see laste muusikakassettide periood ja see, kui ma siin jah, nii-öelda neid laulukassette välja andsin, et see võiski olla siukene ajaperiood 95 kuni 96, lõpp. Sealt edasi tuli tuli siis teatriperiood, kus ma siis mängisin kolmes vanalinnastuudio etenduses ja ühes Draamateatri etenduses mängisin seal päris suuri rolle. Noh, ma mäletan seda, et mul ikkagi, eks, eks suuresti ka ema käsi oli seal mängus sellepärast et eks kogu see trall, see pidev esinemine, eks see hakkas segama kogu seda nii-öelda lapsepõlve lapsepõlveaega. Tänu sellele, et oli nii palju esinemisi, etendusi, ma olin sunnitud võtma ju koolis järeltunde, eks ole. Või nojaa, et tegelikult ütleme, mis puutub Teatriaega natuke midagi veetud, eks ju, tegelikult vot siis ei olnud üldse palju selliseid laps, nüüd on nagu andekaid lapsi, palju neid Kattakendades kasutatakse. Tegelikult noh, mina ennast väga süüdistan praegu hiljemgi, et ma lähen väga palju süüdi ennast tundma, sellepärast et kui haarati sinna mid haarata sinna karussellile ma ei osanud kaitsta iseennast ega last, mis patus sellest kasvatati ära selles mõttes vä? Ma ei saa niimoodi häälda päris võimalik. Ütleme, kui arvati, et ma olen püstirikas ja lapse arvelt teeninud, siis see kaugeltki nii ei olnud. Aga võimalik, keegi teenis, eks. Et siin oli nendega asjad läksid ikka väga, väga, väga, väga keeruliseks, lausa, ühesõnaga teeb ainult pilliga, vahel absoluutselt. Sellepärast et eks see oli see 90.-te Aegi ma ise lasi, ühesõnaga just see, et sa kirjutan alla lepingule, mida ma ei tea, mis asja, ma ei kujutanud ette, ma olin rumal, eks tol ajal ei olnud, aga nüüd oled sa nagu targemaks on seal nii palju, toimub igasuguseid asju, aga aga tol ajal nagu sa sattusid sinna karusselle ja sealt mahapataljon Kuidas tähelepanu otile mentaalselt mõjus, temale meeldis tähelepanu, ema nautis täiel rinnal salus, tema jaoks ei olnud mingit küsimust, väsimust. Ei, ta nautis täiel rinnal ja ta tundis väga hästi ennast. Mis pidi omakorda tagasilööki teises tähenduses kaasa tooma, et kui sind niimoodi lavalt maha rabatakse, siis sa ei saanud sulle väga meeldida, ütleme nii, nii siis pildis olles kui ka sealt pildilt ära ära kadudes, ma ei tundnud nagu otseselt tulid. Sa tegelikult jah, ma ei tundnud nagu sellist mingit, et noh, sellist kahjutunnet, et oi, et nüüd ma enam ei ole pildil või, või, või mida midagi sellist, et aga jah, seda ma ikkagi ka mäletan, et pigem pigem ikkagi nautisin seda aega ja kõik see kõik see esinemine ja kõik see tähelepanu ja majasid ei ostetud, aga mingi videomängu või midagi niisugust ikka said ja ma just mäletan seda, et ma ikkagi mootorrattur, hiirte maja sain omale omale soetatud selle iseenda kassettide pealt teenitud raha eest, aga ma ikkagi rõhutan, et ega need rahad ei olnud sugugi suured. Lähevad jah, ott artistina ikkagi oli väga kallis, aga meie, meie nagu sellest ütleme jah, et selle järgi see 90.-te asi, eks ole, eks. Võib-olla võiks. Mulje jääda tõesti võib-olla ta nii haiged, et nagu lapse arvelt teenitakse raha, eks ju. Et see teater oli, see, see oli see, mis oli nagu tegelikult nii armas. Sest ott oli tõesti superandekas, mina ise tegin ju nende, mina arvasin, et temast tuleb näit, eks ju. Kommipoes oli Ines aruga pea osadeks, on seal ja, ja see hästi mahukas tükk. Ta mängis isegi seitsme aastane mängis 13 ostud, milles aru nüüd hiljem öelnud intervjuus, et ott tegelikult jah, laulab ja hea hääl ja kõik nii-öelda ott peaks olema teatris laval. Äkki see on see koht, kus me võiks korraks jutuajamise algusesse jälle hüpata, kui me panime kõrvuti kaks portreed sinust teatud perioodini olid sa üks mees siis mingist hetkest natukene teistmoodi see bravuur ja see lapsepõlve niisugune pealehakkamine on natukene kuhugi kadunud. Kas siin on taga mingi konkreetne sündmus, vaid põhjus, miks see niimoodi läinud on? Seal lihtsalt tulevad vahepeal täiskasvanuks saanud teisme eas toimus see muutumine, et ma mäletan teistkümnes kuni siukse 12 10. eluaastani ma olin siukene bravuurikas ja sihuke valju mitmetahuline, sa võisid ekstraverdid ja siis kuskil ütleme jah, kui oli niisugune 13 14 siis ma muutusin, et siis ma kuidagi ka siin nagu jah, nagu sissepoole, aga siis hakkasid nagu klaveri vastada, võisid olla jooksuga koju, teast võtnud tähistus lavereda ja ta võis seal unustada ennast sinna muudkui mängisid, mängisid, mängisid üleöö käis kuidagi ise selline klikk ära, et Ekstra Verdist noorest krapsakas poisist pigem muutusin jah, võib-olla rohkem selliseks introvertsemaks, mõtlikuks, mõtlikuks ja et, et tegelikult ma ise ikkagi tunnen, et ma olen siiamaani selline pigem niuke introvert. Mul mul ikkagi natuke võtab nagu aega, enne kui ma, kui ma nagu inimese lasen täiesti endale ligi. Missugusena, mäletad sa ott oma kõige esimeste kohtama minekut, ma kujutan ette, see võis ka umbes selles vanuses juhtuda nagu ikka, eks Jüri silmselt. Ohoo, esimene kohtamaminek. Mis ta võis olla, ma võisin olla sihuke? 17 teki vist olin 16 17. Et läksin ma esimesele kohtumisele ikkagi inimesega, kellest kellest sai ka minu esimene pruut. Et siis oli tulemuslik time, oli tulemuslik minek, seda küll. Mis me seal oli mu klassiõde ja millega sa lõid klaverilaulmise valge ülikonnaga, see oli veel see. Me läksime kuhugi Estonia teatris oli mingisugune kontsert ja kus ma siis kus ma siis võtsin südame rindu ja kutsusin siis tüdruku välja kontserdile ja, ja, ja sealt see seanss asi pihta hakkas, et jah, siis oli päris päris pikk-pikk. Suhe teil tegelikult jah, eks ta sihuke kaks aastat kestis ja pigem at oli selline, et Ast vast oti pidi nagu nagu tüdrukud olid aktiivsemad kaitsta. Et see oli juba lasteaias ja tema oli siis ukse taga, kes see on ikka säilikke vastastest vastastikune, et ega ega ma ikka olen rääkinud, ühel hetkel oli lihtsalt akti ees ja vot see, eks see ongi noh, ma ei oska, ega ma ei ole nüüd emaga neid asju kunagi niimoodi arutanud, et kuule, mis sina arvad, et mismoodi ma nüüd peaks, et me tegelikult otseselt ei ole. Võib-olla emal on ka selline mulje jäänud, et tüdrukud on ise aktiivsemad, aga tegelikult on ikkagi olnud situatsioone palju, kus on olnud olukord vastupidi, natuke veel teismelise east või umbes sellest ajast, kui inimene kujuneb. Kas sul oli nii-öelda sisemist kindlust sellele vastu seista, huvitas sind see või mitte kusagil nurga taga sa esimene suits ära teha näiteks? No ütleme, tegelikult ei huvitanud, et ma ikkagi olin noh, suhteliselt. No mis puutub, ütleme kõik sihukeste, alkoholi tarbimist või suitsuproovimist. Need tulid mulle hiljem, et need tulid mul ikkagi alates peale kaheksateistkümnendat eluaastat. Ei, seal ei teab asja. Ja mul südant valutanud kooli mitte kutsutud tema pärast, eriti ta oli ainult see, et kui ta oli mingisugune 13 siis kirjandusõpetajakutsest teada, et mul on alati ka probleem, et ta vaatab aknast välja. Ja kui ma ütlen, et palun ikka pean ütlema, et et, et ainult võib-olla 10 minutit tunnis ja siis jälle ta kaob ära kuskil omas mullis, eks ju. Et peaks ikka psühholoogi juurde pöörduma. Nojah, ei pöördunud psühholoogi juurde, mina teadsin, milles on asi ja ma ei noh, nagu et ta on kogu aeg olnud omas mullis ja ilmselt neid oli ja siis võib-olla ei olnud see tund, niisiis huvitav Ta või samas samas inglise keel oli tema jaoks, eks. Seal vaatan, kui sa peale põhikooli inglise keele lõpueksam, mida tegi, siis tuli kõik õpetajad, tuli sinna, oleks näinud oma poega selline etendus, mismoodi ta seda, seda, seda eksamit andis, kõik olid vaimustuses, eks ju. Ja samas matemaatikas mina närin küüsi sahk tehtud kolme. Ja see oli ta enda tehtud kõik, eks, et vot vot selline ta ikkagi tegi seda, maksimaalselt huvitas ja pahandusi, apsutamised suitsu 18 ja mina läksin kodunt ära ja tal tuli klassiõed ja klassivennad tulid ja ja mõne aja pärast iseseisvuse tüdruk Sandra, aga eks ju olemas. Ja helistab mulle Sandrat. Tead, ott on täitsa purjus, tuleb. Lähen mina koju ja siis täiesti rahulik. Aga see oli väga naljakas, esimene poti kallistamine toimuski 18. sünnipäev, nii et lausa lausa õues käinud. Esimene esikõik oli nagu nii-öelda juriidiliselt korrektne, 18 sai ikkagi tähistatud, nii nagu seda. Ja siis imestas, et klassiõed ja kuidas kurjele üldiselt, et mu isa oleks ta, mu ema, oleks sellise karistuse sellise ja mäletan, me ei olnud muidugi olnud kuri, mis seal ikka siis Serbia kaitsja natuke räägitud ja, aga sott käest karistada on saanud. Ma ei ole nagu selle peale tulnudki üldse ja ma ei mõtle seda, et nüüd ma ise naha peale kogu aeg, eks, et mul oleks mingisugust sellist, et ma oleks võtnud otsuse vastu, et vat mina oma last ei karista. Ei, ma arvan, et see oli ka aeg selline, eks ju, et tähendab ma ei kujuta ette, et ma lähen oma lapsele kallale füüsiliselt. Kui me meenutame veel sinu varasemaid kahekümnendaid ehk siis teist korda superstaariks saamise aega umbes seda perioodi, see ei ole ju eriline saladus, et kui me mõtleme elumere lainetele, siis sa oled pesumasinas läbi käinud küll vist üsna tõsiselt. Nojah, su enda versioon, miks sa sellesse pesumasinasse sattusid, kuidas sa sellest välja said, tuled lavalt ära ja just siis algab elu. Eks ju, iga inimene, kes, kes rohkemal, kes, kes vähemal määral kogeb seda sellist elumerelainetust, eks ole. Eks minugi puhul oli ju ka see, et kui parasjagu esinemist ei olnud, siis, siis ikka ja veel eraldi eriti veel siis, kui ma hakkasin ka tegelikult, et noh, võib-olla nagu rohkem üksi elama või kui ma sinna nii-öelda esimene selline minu päris enda korter oli, mäletan, see oli, see oli mul suht kohe peale superstaari saadet siis ikkagi ma kolisin Tallinnasse. Et siis oli küll, iga õhtu olid sõbrad külas ja ja, ja käisime palju väljas ja, ja noh, ikkagi nii kui noh, siis jälle esinemas ja, ja siis, eks ta niimoodi käis, et aga eks mingil hetkel ikkagi kuidagi tunned, et, et ei taha või ei viitsi või ei jaksa enam teadmine, et esinemiste kõrvalt niisugune pidu, pidu, pidu, elustiil, et see ikkagi ühel hetkel see muudab sind ikkagi ebaadekvaatseks. Mul on, mul on väga hea meel, et see teadmine tulijat noh, selleks, et olla jätkusuutlik selleks, et olla produktiivne oma loomingus selleks, et olla, ammutada uusi, värskeid ideid liikuda, areneda edasi inimesena, et selleks sa pead ikkagi olema ise paigas. Et et selline elupõletamine pikas Kiievis see ikkagi tegelikult mängib pigem sinu kahjuks sihukeste edasiliikumist on ikkagi ka nende elumere lainetel purjetamise kõrvalt ikkagi olnud, et aga seda ma ikkagi küll tunnen jah, eriti just siin just viimasel ajal, et põhitõde on ikkagi ju see, et mida, mida kauem sa nii-öelda pildis oled, eks ole, seda raskem on, on nii-öelda püsida huvitavana ja seda raskem on, seda raskem on inimesi üllatada, seda raskem on oma kuulajat üllatada, seda raskem on ka tegelikult iseennast üllatada, et et sellepärast tegelikult, et ma leiangi, et tuleb olla nii füüsiliselt kui ka kui ka mentaalselt nagu paigas. Kas sa jõudsid anda kontserdi või mõne mida sa järgmisel päeval ei mäletanud absoluutselt, meid oli oli küll ja et, aga õnneks need jäid sinna pigem 20.-te aastate alguses kohe peale superstaari saadet, aga, aga eks ikkagi kuidagi, eks ma olin ju siis ka poiss maalt, kes, kes äkki sai siukse suure tähelepanu osaliseks ja ja siis tahtsid ka väga sihuke rokkstaar olla, nagu, nagu Padar või Hendrik Sal-Saller või Jaagup Kreem, eks ole, ja siis võib-olla ikka selleks, et ka samal sama kõva mees olla siis, võib-olla ikka seal lava taga väikse väikse julgustuse võtsid, et praegu ikkagi oled ikkagi nii palju iseteadlikum, et et enam enam sellist sellist asja ei tee. Külli, kuivõrd olite nõus sellega ott, olles karussellile justkui maha tulnud, korra sai ühel hetkel uuesti nende kõige suurematele lavadele Eestist tagasi, et mis pilguga temana jälgisite seda kui ta tuli, nägi ja võitis. Ta sai oma teise võimaluse, ütlen tegelikult, et see Kui jällegi loomulik nagu tundsin, et ta võidab selle saate, ma ei tea, miks päris algusest peale. Ja vaata see päev sa ju käisid ükskord ka proovimiseks, siis sa ei olnud nagu valmis selleks muidugi tänu Maikenile. Ma olen tohutu austus tema vastu, sest et Maiken nagu tegelikult teda avastas, nägi, nägi tema, mis on tema sees, mis on potentsiaal. Sest ja siis ta läks vahv kool, eks ju. Esimest korda ei saanud seal superstaarist edasi siis kui Bergitatiseks aasta vahele ja siis ja siis ott nagu ise nagu ei ole. Juba hakkas Maiken ütlema ja paljud sõbrad, eks ju. Ja ka mina, et, et sa võiksid ju proovida sellel kaotada midagi. Aga siis oli ratta juba Maiken teda viinud sellisele tasemele, et see oli õige aeg siis minna. Ott ütles, et ma lähen, sama ummik, ta magas, mõtlesin otsapidi superstaari sinna loosse, tead, ma vist ei lähe, noh, et ma lähen Rakverre, kuskile ma veel, mida sa ütlesid, ja siis ma mäletan, ma seisin seal voodis, nii, noormees, sadused kohe ülesse, esin ises autoga kohale, eks ajad püksid jalga. Me lähme praegu sinna, sest kas nüüd või mitte kunagi? Ma nii mäletan, Sa ise mäletad. Ei, ma mäleta, ema ema tuli minu tuppa ja kui ma ei ole seda teinud, mitt Mayutlejad minu pärast superstaari aga, aga lihtsalt see, et, et sealt tutist ja autosse ja läksime. Küllap sa oled Ottisega seda väljendit kuulnud nii-öelda tootvale tööle minek. Kas sul kunagi elus on niisugune hetk olnud, kus sa oled pidanud mõtlema, keeran mutreid, sõidan taksot vaid noh, teen midagi. See on päris päris lai. Nagu sa ütlesid, et tootev töö, et selle sellise elukutse peale ma ei. Ma ei olegi kunagi nagu tõsisemalt mõelnud, et noh, Te ei tea jah, kui ma arvan, et kui sa superstaari saadet poleks olnud, siis ma ilmselt oleks, oleks ikkagi kuidagi mingit teist teed pidi jõudnud selle artisti elukutse nii või vähemalt proovinud seda teha. Aga õnneks see superstaarisaade kuidagi minu jaoks lõppes selles mõttes õnnelikult, et et sai, sai selle hüppelaua sealt ja aga muidugi noh, tegelikult üks asi on see saate võitmine. Aga teine asi on ikkagi palju keerulisem asi on, on ikkagi see just selle positsiooni hoidmine. Ütleme nii, et see, see päris võistlus ikkagi ja algab peale seda saadet ikkagi selleks, et seda positsiooni hoida ja oma koht kätte võidelda, et see on see kõige keerulisem osa. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku. Külli suur-suur, aitäh, et tulite ja suur aitäh, et kutsesid aitäh. Need meenutused olid suurepärased ja ot samad sõnad, aitäh. Mina tänan ka kutsumast ja oli väga-väga tore, me oleme ühe perekonna loo enam-vähem siin selle saate piirides paika saanud ja sellele kaasa elada oli väga sümpaatne. Soovin teile pärituult kuulajatele ka aitäh, et kaasa elasite, Ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume taas. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Külli ja Ott Leplandi ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.