Tere kõigile, kes kuulavad vikerraadiot juba poisi glutina populaarseks saanud, kuid vahepeal pildilt ära olnud Ott Lepland kuulub koduse meelelahutustööstuse koorekihti. Hüppelaud sinna oli võit superstaari saates, aga nagu ta isegi tunnistab töö oma koha hoidmiseks pärast seda alles algas. Läbi ja lõhki muusikainimene on ka oti ema Külli Lepland, kelle juhendamisel on laulmisega tutvust teinud väga paljud lapsed. Täna räägime aga pigem elust, mis jäi valguse seisust välja suurelt lavalt eemale elust, kus emal ja pojal peale üksteise kellelegi väga palju toetada polnud. Räägime, kuidas kirikust oma esimesed tähtsamad mälestused ja emotsioonid saanud bravuurikas. Lapstähest kujunes sissepoole elav noormees ja sellestki, milline oli ema, aga perest eemale jäänud isa roll sel teekonnal. Niisiis ott ja Külli Leplandi lugu kutsun teid kaasa elama, küsib Sten Teppan. Külli tere tulemast vikerraadiosse. Tere tulemast. Mul on väga, väga hea meel teid näha, aitäh, et te kutse vastu võtsite ja tänan kutsumast, ma kääneil ja et te otiga kaasa võtsite, sest muidu oleks kaunis keeruline seda saadet ju teha, ott näha, aitäh tulemast. Rõõm siin olla, aitäh kutsumast. Kui te vaatate praegu varastes kolmekümnendates poega siin teisel pool lauda kui palju ta on muutunud võrreldes lapse eaga tunnetada? Ära võrreldes pisikese otiga Oja ja tunnen tegelikult see teadmine totti saab laulja, sellest ei olnud kahtlust, isegi mitte siis, kui ma veel teda kandsin. Juba sünnitusmajas, kui ta sündis, siis teatas ämmaemandad, sellest poisist saab laulja. Ämmaemanda tundis, ta tundis ära tohutult tugeva hääle sihukese käreda häälega tol hommikul, pühapäeva hommikul, kui ta sündis kell seitse, siis olid kõik tüdrukud, kes nendega õrnalt piiksusid. Ja siis tuli üks suur ja tugev hääl. Ütles, et sellest poisist laulja. Kui see jutt või arvamus pärineks kellegi teise kui ämmaemanda suust, siis ma võiks kahelda, aga ämmaemandad on spetsialistid ja nemad on häältega hästi kursis. Kuigi muidugi mõeldes oti ampluaa peale lauljana, siis sa oled pigem ikkagi see õrnem pool? Jah, kuidas, ega ma ennast nagu rokkstaariks ei Edituleeriks, et pigem on jah, nagu võib-olla minu selline tugevam pärusmaa on just need sellised mõtlikumad ja pateetilisemad laulud, et kui mõelda nagu muusikale, mida ma ise kuulan, see, see valik on hästi lai. Et siis sellest sõltuvalt on ka see minu repertuaar võib-olla selline väga mitmekülgne, et sealt leiabki ballaade, sealt leiab sellist rokkmuusikat, et sealt leiab lihtsalt sellist peavoolu popmuusikat, et kui laul ei tekita iseendas mingisugust emotsiooni, siis siis ei tekita sega kuulajas emotsiooni, et isegi kui ma olen loonud sellist ütleme, lihtsamat popmuusikat, siis ikkagi ma alati katsun ka sinna mingisuguse sellise sellise sõnumi sisse sisse istutada, et ei taha teha lihtsalt sellist muusikalist toodet, vaid ma olen ikkagi sellel meelel, et ka ka popmuusika võib olla sisuline. Külli minu meelest on otil avalikult kaks niisugust kuvandit või, või nägu, mida ma olen tähele pannud. Üks on niisugune laval olemise romantiline, natukene kurblik, pool või portree. Samas ma olen kuulnud, et teatud seltskonnas, et lähedasemad sõbrad ja nii edasi on ta kinomees või naljakas tüüp. Kumb ta rohkem on emal silmade läbi. Mina vaatasin, tulebki nüüd vastus sellele, milline väiksem ja mis on praegu siis praegune kuvand minu jaoks? Mitte see, et me nalja ei teeks, me kõneleme ka ja meil on huumorimeel päris päris sarnane. Kui ta oli väike ja siis ta oli just nimelt jõuline rovskaja sõna otseses mõttes tema kogu kõiki tema tegevuse saatis laul, täitsa lambarokk on väga hea, absoluutselt. Ta ja ühesõnaga minul oli üks laps, siis mina, ma tundsin, nagu mul oleks seitse last. Et otil oli nii, ta võis olla samas istuda kaks tundi ja mängida orelit ja teatud asjatada, saada preestriks näiteks või tundide viisi istuda lasteaias, teistega mitte mängida, vaid oma ristikeelel, sa mäletad? Mäletan ristikesi Kivi oli sellinegi sirelipõõsaste sees oli pühapaik ja ta istusele laulis meie isa palvet valju häälega ja mattis linde. Ma ikka mõtlesin siin igasuguseid loomi, keda ma leidsin, kes olid manalateele läinud ja matsin linnu juurde. Siis rotid, ma ei teagi, ta veetis seal kahe puu vahel, ta laulis, ta unistas ta ja siis põli jõudsid lapsed söögilaua äärde, vastsed otsi ei ole siis kõik teadsid hoita seal ristikivil istub kahe puu vahel ja keegi muretsenud Ta on kuskil jalga lasknud. Varasemalt käisime katoliku kirikus isegi ristitud Kati oli kolmeaastane. Mart Siimar, tema ristiisa, mängis seal seal orelit tol ajal ja terve missa, kes ta oli muidu nii rahutu kuju jooksis siia-sinna. Siis ta istus kaks tundi kaheaastane ja lihtsalt kuulas seda orelit ja kuulas seda kogu seda, mis sa käiku ja, ja, ja siis muidugi ta tuli koju ja siis ta, mul olid need lasteaiast toodud niuksed Pille klaarid, ta saatis siis vastavalt orelile ja siis päris jõuliselt laulis igasuguseid omi laule, ilmselt mis tal oli väga mäluned, viisikäigud, korralist käigud ja kõik need olid tal nagu et seal oli ikka, toimus ikka täielik missa. Ka ja tahtis preestriks saada, kas see tähendab, et teie perel on kristlik taust? Kusjuures ei ole kirikus, hakkasime käima siis, kui motti kaitseb. Mul tekkis huvi tänu minule ristiemale Syriziimerile ja katoliku kirikusse sattusin läbi tema ja see kõik kuidagi mulle sobis. See on küll varane lapsepõlv, ott, aga kas sul endal on mingi virvendus ka sellest alles see emotsioon, mida ema jaht kirjeldas, see on kummalisel kombel isegi väga eredalt säilinud kogu see emotsioon, mis ma, mis ma lapsepõlves või väga varajases lapsepõlves just just sealt kirikus sain, et ma kui ma oma ristiisa kõrval seal oreli taga istusin, neid hetki ma, ma mäletan suhteliselt selgelt kõik need hetked, mis ma seal veetsin, neid ikkagi pakkusid mulle emotsionaalselt, et ilmselt ikkagi niivõrd tugeva elamuse, et ma siiamaani neid mäletan koguste ristimise protsessi ja seda ma mäletan väga, väga, väga eredalt pahana lihaseid veega ja pritsiti pähe. Ja ta muidugi jõuliselt rääkis vahele, ta ei saanud aru, mis toimub ja kõik see aeg ja, ja, ja kõik see muusika, mida ma seal kirikus kuulsin, on ilmselt ka mõjutada tanud kuidagi sellist nii-öelda minu enda mingisugust helikeelt. Võib-olla ka sealt on saiust see alguses sellise rohkem siukse, sügavama pateetilisema muusikapisik, mis mul on. Ja kui tohib. Ma räägin see ahelas selle kirikus käimise, selle mõju, kinnitus. Humoorikas lugu, elasime siis Jüris otis olla neljane. Seisime bussipeatuses linna, sõita kohe seal kiriku Jüri kirikuaia ääres oli see bussipeatus ja Otepääl pissihäda. Aga ott oli hästi valjuhäälne, tema häält tagasi tõmmata, rääkis minuga tohutult valjusti, kõik kuulsid, noh, inimesed, käik seisis seal, mõtlesin, mine keerutusi aia ääres pissil ära. Muidugi linnani ei pea vastu. Teatas laia suure valju häälega, mida kirikuaia äärde pissile. Sa mõtled ka, et siin oli see ja mul oli tõesti täiskasvanu. Häbi selles mõttes hetkel, eks muidugi naersid, eks. Aga see suhtumine kirikaseks kannatas lõpule selle, mis seal. Et see selline tegelikult see väärtushinnangud sealt kuskilt said väga tugeva kodus ka ta istus, ma õpetasin talle väikse laste söögipalve ja mina sageli unustasin ära, siis tema kutsus mind korrale, ta luges selle valju, kõlava poollauldes, et ja siis tegi ristimärgi selliseid. Jõulise sellise mulle tundub praegu teid kuulates, et kusagil vahepeal on midagi juhtunud. Ma ei tea, kas head või halba, aga mõnes mõttes ma ei tunne ära siin, kui ema kirjeldab, mis see oli, võib-olla äkki saate käigus jõuame sinna ja saame selgust. Kui sa oled ise selle peale mõelnud ja ema on tähelepanekuid teinud, aga aga läheme praegu küll ei tee lapsepõlve, mis vist suures osas möödas. Kas Hiiumaal, jah, ja ma olen selles mõttes mitut põlve hiidlane. Mis on teie esimesed mälupildid, mida te arvate päriselt oma elust? Mäletavad? Ma olin lapsena, ma ütleks, et haige, aga mulle tehti kuskil, ma pidin kahe kolme aastane, mul tehti tuberkuloosiproov ja see tõusis ülesse ja siis saadeti mind pooleks aastaks ilma emata siin Tallinna lähistel, kuskil oli siis selline sanatoorium haiglaga sanatooriumis, kus vaid kopsuhaigete pool aastat ja mu ema ei näinud praktiliselt, et üksi, oma tegemistega seal ma mäletan kõrgeid suuri suuri valgeid uksi nendest ustest läbi oli ainult pime ja ma ei mäleta ühtegi last ja ma ei mäleta konkreetselt mitte ühtegi ka isegi seda kasvatajat, õde või kes seal olid, siis? Ma mäletan seda, et oli, oli ilmselt mingi vanniskäik ja seal oli hulga niukseid lamell kleite, mis olid rohelised ja sinised nad praegu mu silma ees. Aga seda sinist on ainult üksainuke. Ja siis ma palusin, et paneksid mulle selga selle kleidi aga ma ei saanud 100 kleiti ja solvumine või selline. See on mul siiamaani meeles. Aga see, et tuli nii kaua emast eemal olla, oli see traumaatiline kogemus või ei oska, vaata keegi ei tea. Ei tea, mida me talletama mala teadvusesse, eks laps talletab need pinged ja võib-olla see mahajäetus hirmu ja ja kõik need asjad, see tuleb ju avaldub kunagi hiljem kuskilt. Aga vahepeal ikkagi korra ema käis ja siis ma olin vaikselt tulnute juurde. Ma ei olnud mitte midagi, ütlesin ainult seda, et ämmal on uued kindlas. Aga see oli siis Juumurtuse märkeks, mis meenub Hiiumaakodust, minu ema elab seal praegu üksinda. Tahan juba kaheksa. Isa lahkus, mis 10 aastat tagasi enne kotaks superstaariks saanud minu emale kodune, põhimõtteliselt koolist tulles olid alati meil soe toit, magustoit, laud oli kaetud. Me pidime kõik toidu ära sööma ja muidugi mina leidsin alati võimalused, mitte kõike ära süüa, toitu, siis mul oli põlgus, olid tasku ja siis osavõtt oleks sinna, sest minu ema oli väga range selles mõttes, et taldrik peab olema tühi ja hommikused võileivad läksid muidugi vaikselt kappida üle, eks enne kooliminekut, aga taskust leidis selle toidu ta hiljem ikka külas. Kui seda muidugi ära ei realiseerinud ja kuskile ära ei saanud, nii et ei, selles mõttes olin ma praegu tagantjärgi mõtlen, kui suur õnn saali. Ta oli kogu aeg meiega ja isegi ma vahepeal suuremas mõtlesin, näed, et iste on kõik emad tööl ja saavad, eks meie ema on kogu aeg valmis ja siis hakka õppima seda, mine sinna. Et üldiselt olin, on hästi hoitud. No tol ajal jah, ei mõistnud ja seda, eks ju, et need piirangud siiski selles mõttes kuidas olid, et, et me ei tohtinud ikka oma koduõuest välja minna ja teatud mängumaadeks naabrilapsed seal mädamuna mängimine ja mis on hästi meeles, on minu sünnipäevad. Kõik tahtsid minu sünnipäevale tulla, sest ema tegi imelise laua. Tol ajal olid ka need asjad, eks ju, et laps räägib siis, kui kui kana pissib. Ehk seda lauset. See kehtib, see oli tolle aja selline, et ega laste lapsed ikka pidi tootma enne kui nad said midagi öeldakse või midagi pärast, laps oli veel. Ja mul on õde, kes on minust kaks, kaks aastat noorem ja vend, kes on siis kaheksa, üheksa aastat. Mina olen kõige vanem. Mis tähendab, et nagu igas ausas kodus pidi kõige vanem lastest lapsehoidjaks hakkama ühel hetkel absoluutselt. Ja no õega oli see, et oleks ta mulle tipnes järgi igal pool ja eks mingiaeg viskas ikka väga üle ja siis me siis siis püüdsin teda maha raputada, eks, aga ta oli tohutult järjekindel, ta 10 püüdsin talle haiget teha, ta ei hakanud nutma. Ja siis viimane, viimane asi, ta tuli jõe äärde, mille järgi sa panid õudne mõelda praegu, kui ma mõtlen, tisler kui õel võib-olla üks laps, eks või lapsed, panime tal püksid liivateiseta, siis ta tuli ikkagi. Ma ei olnud halb laps, aga no ma olin pidev korraldaja, pidev organiseerijaga, mida siis kellega, et õde kampa ei kõlvanud, ei, ta kõlbas teatud asjadele, aga meil olid omad käimised natuke kaugemale, eks ju. Võib-olla isegi nii, et tema ei tea, eks natuke sillaaegsem, see sild oli see koht, kus ma eriti ei tohtinud üle minna sealt, eks meie õueala ja seal taga suur. Aga, aga lihtsalt see, et teatud piirid olid, kus sa üle ei tohtinud minna, ilmulbo küsima. Aga muidu kõik muud tegemised, poemängimised ja siis ei olnud ju mänguasju ritta ja siis olid meil kasvast onnid ja ja siis me tegime esinemisi, kontserte ja siis siis. No mina olin muidugi põhiesinejaks, kuna me ise korraldasin, siis kõik laulsin ja tegin sõbrannat on mul ka ja siis muidugi näidendid igasugused ja õde ei mul ikka niisuguse piletimüüja roll, eks ole. Võililletooja, kes meil siis toodi lilli, kabeli esinemisteks? Kuivõrd nõudlikud vanemate laste suhtes olid ja, ja oli teil kodus kirjutamata või kirjutatud reegleid, kuidas peab hakkama saama, mida keegi teeb? Maalin on valimal suht autoritaarse kasvatus, aga eks ju selles mõttes, et kui luba küsida, siis ainult tema sõna maksis tegelikult. Meil oli täpselt punkt teada kell, kui näiteks ei tulnud sealt, ütleme, läksid kultuurina tantsuõhtule, kui olnud kell 11 koduste turjastu ja oli väga piinlikke olukordi, nagu öeldakse, oled noormehega niux. Aga üldiselt, ega ma olin ikka väga kange ja kui oli vaja minna, siis ma läksin salaja ka, aga muide, kuidas nad intsidendid lõppesid, need lõppesid, ikka said naha peale naha peale ja ega ma sain päris korralikult sealsamas tänaval. Ei ma mõtlen väiksema siiski siiski komanika matame korraldasemas esise nurgas, ma palusin kiiresti andeks, ilmse tõdedena, minule sattus ka nurka, tema on muidu väga hea laps, eksju ja siis tema võis seal kolm tundi, sest tema andeks palunud, eks ju. Minagi palusin andeks, läksin jälle, saime tegutseda, minnakse nii erinevad, võivad sealt ja tal oli niisugune kinnine ta ema lõpuks ise palus, et ole Healita, tule tulenurgast välja ei tulnud siis kaheksale. Et seal, aga mul tuli see Andres, palun hästi, lihtsalt viuh ja siis selles, et tegu oli jälle mingi tegu ei ole tehtud nii, et ma olin tegelikult selline sõjakas ja oma õigusi nõudev või selline. Tundsin sageli, et mulle tehakse ülekohut. Ma küsin vahele sinu käest ka kommentaariks juurde, kui me toome vanaema mängu, siis ema jutust jääb mulje, et ta oli konkreetne ja no vanaema on ka tegelikult ütleme aastatega ikkagi ka väga palju muutunud, et võib-olla tõesti, kui ta nooremana oli natuke sellisem, rangem ja distsiplineeritud suhtumisega, siis tegelikult et mina ikkagi tean teda kui positiivse ellusuhtumisega ja siukse noorusliku hingega inimest, et ta siiamaani on selline hästi rõõmsameelne kogu aeg ja, ja ta on kuidagi sihuke, ta tahab teha ja ta tahab kunagi ei ole sellist asja, et ta millegi üle kurdaks või temast õhkab sellist elutahet. Kunagi ta ei olnud selline ta nüüd kuidagi muutunud selliseks, sest üksi jäädes jah, võib-olla jah, tõesti, kui vanaisa lahkus, peale seda ta muutus kuidagi võib-olla oli tal ka koormusest vanaisa Vajas väga palju hoolt, seal oli nagu paralleelselt nahavähk siin peas ja kunagi, kui ta oli 30, siis tal aastati aju ajuvähk. Me olime siis väiksed, mul enda ei olnudki, öeldi, et noh, pool aastat, siis on kõik. Et siis ei ole rohkem täna, eks seal 74 aastane elan, aga ta on kogu aeg olnud jah, siin on kuidagi nagu saatuse poolt nagu hästi piitsutatud nende haigustega. Minu emaga oli see, et võib-olla ta ta üritas, kuna ta ise kaotas ema, kui ta oli viieaastane. Ta oli kõige noorem oma õdede-vendade seas seal ja ta oli jahtunuga, ema lahkus. Ja võib-olla see, et, et ta oli nagu siis saadeti ühte peresse siin hoida. Et tegelikult väga vähe on rääkinud sellest need hirmud, mis ta tegelikult mäletan. Vanemad vennad-õed läksid noh tantsima siis ta jooksis paljajalu läbi lume loksis julenud üksi kodus olla, akna taha ja siis jooksis, ruttan ära, tulid et see hirm ja, ja, ja see üksi olemine ja ühest kohast teise ja sõjaaeg, eks ju, et et ta tahtis ilmselt oma peret luua nii ideaalselt, nii hästi ja, ja kõik nii, temas on nii palju pühendumist ja armastust, aga ta alati osanud. Võib-olla ta väsis, mõnikord oli ikka väga närviline ja, ja eks me seda kõik. Ja võib-olla kergekäeliselt tuli see karistus ka. Mina olen veendumusel, et vanem karistab last füüsiliselt siis, kui tema teadmised saavad. Aga tol ajal ka see Normet, et see aitab ja võib-olla aitaski agana see oli, see võib olla niisugune nõukogude aegne mentaliteet, see oli nii normaalne. Vaata tänapäeval ei tohi mingisuguseid asju, ei tule kõne alla, käib no vanasti oli kodus vitsa saamine võib olla koolis sellist nii-öelda noh, kerge selline füüsiline noomitus käte pihta, et see oli täiesti normaalne ühiskonna osas, oli täiesti normaalne Nõukogude Liidu ühiskonna osa. Tänapäeva õpetaja peab väga kontrollima, mis ta ütleb esimese klassi lapsele, eks ole, ja kusjuures lapsed on väga teadlikud sellest oma õigustest, õpetaja olla on ikka täitsa omaette nähtus. Ma ei kujuta ette Kas te pigem olite vanematele hea laps, hoolimata sellest, et te nii-öelda korraldasite asju? Äkki tuleb meelde mõni konkreetne lugu, isegi mida te peate oma lapsepõlve nii-öelda suuremaks skandaaliks või pahanduseks, milles. Katuseta klassi tekkis õpilasmalevat, tekkisid suure suure surmaga ma sinna sain, noh, nii tore aeg ja kõik niimoodi, ja tekkis siis tavaliselt ja üks tuli mul nendest külla siis sügisel. Ja ma palusin ema, et me lähme, saame kokku oma rühmaga. Talunikud keelt keeldus, ei tulnud kõne allagi, et ma läheksin, kümnendas klassis läksid need linna. Ja siis ma lasin jalga, võtsin oma passi ja läksin koos selle noormehega. Et see oli siis, kui ma koju jõudsin, seega mul ei olnud seal olemas kamaliku süda, tohutud valud. Ja, ja siis, kui ema tulime, nägentali ma koju jõudsin, siis mitte keegi mulle mitte midagi ei olnud. Kõik olid nagu, et õnneks kõik on hästi, laps on siin kaua tarolita, ei olnud raha, ma tulin järgmisel päeval, aga ikkagi ühe öö. Et see oli nagu kõige räigem astumine sellest. Ema oli range ja, aga millest ma olen emale tohutult tänulik. Belgiast tohutu sõda, muusikakooliga muidugi ma läksin hea meelega sinna, ma mäletan väga hästi esimeses klassis ma hakkasin siis muusikakooli, seal alguses laeva ja väga rõõmuga kuskil kolmandas klassis, muusikakoolis või neljandas tekkis kriis, et ei, aitab. Esiteks, see, et meil ei olnud siis kodus klaverit, Me käisime üle põllu üle kilomeetri jalutamas ja muidugi sageli sinna jõudmas käisin, jalutasin sealt ära ja, ja siis. Ja muusikakooliga ma ei läinud niimoodi, et kuu aja pärast, teatab, õpetajatelt küll ei ole käinud üldse muusikakoolis, huvitav, ta läheb, mapp kaenla läheb. No kus ta siis käib? Ega ma täpselt ei mäleta, kas ma käisin nagu emastes oma tiirud ära, tegin õige nagu koju läksin ja muidugi selle pahandust palju. Aga ikka mõtlesin, nii et ma tahtsin kohaste klaver pooleli jätta. Vaata, selles oli emal raudkindel Rahritsa pooleli jätta. Ja isegi muretseti meile koju, no siis oli jälle kuidagi nagu see asi läks nagu paremaks, eks kodus saab harjutada. Aga mis emal selle klaveriga oli? Sellest, et me olime musikaalsed, ta nägi seda. Ja ma praegu mõtlen, päris ausalt, ütlen, kui ma ei oleks käinud seal muusikakoolis minu, ma ei tea, kas ma siis oleks praegu kogu see mõjutas minu elukutset, see mõjutab ju võti, eks ju. Ja kõik see ahel, et kui oleks lastud pooleli jätta, ma arvan, et oleks tohutu palju vaatanud. Muidugi oma emast rääkisime, temal oli meeletult ilus hääl. Korra oled sa ott, ta ju lavale sikutanud ka avalikkuse ette, see oli tema tähetund või sellisesse ühes telesaates nimega laulupealinn, et kus siis mina olin Kärdla esindaja selles saates ja siis siis jah, vanaemaga me esimeses saates laulsin, et kui ta oleks omal ajal saanud sellist õiglast häälekoolitust, siis temast oleks võinud, et oleks võinud saada väga tugev vokalist ott, kas sul on isiklikult Hiiumaaga niisugune kokkupuude või sa oled ikkagi läbi-lõhki Tallinna poiss tegelikult või siitkandi poiss ja siis nii-öelda suvehiidlane ja vanaema juures? See müüt, et, et ma olen nüüd Hiiumaalt pärit ja seal seal kasvanud ja seal koolis käinud see tulin, et seoses selle saatega laulupealinn, eks ole, et et tegelikult ma ise ju otseselt ikkagi Hiiumaalt pärit ei ole, et ma olen, olen sündinud Tallinnas ja üles kasvanud Tallinna lähedal Jüris, et aga ma ju olin lapsepõlves kõik oma suved, veetsin vanaema juures Hiiumaal ja toredamad mängulisemalt hetked on, on, on mul ju seal veedetud, neil oli võimalus seal natuke ka raha teenida, et kui me seal tädipoegadega kenasti selle rohupeenra ära ronisime, siis vanaema andis meile natuke taskuraha ka selle eest. Grillimis hetk teie elus oli, kui ott sündis. Millega te tegelesite? Ma olin seal. Hetkel tolleaegses 20 seitsmekümnendas kaheksaklassilises koolis, seal Vabaduse puiesteel Läksin sinna tegelikult klaar, õpetajaks paralleelselt ka õppisin Taavet Poska juures, kes oli suur teatrimees. Tema juures õppisin kannelt. Siis vahepeal see kool põles maha ja siis me kõik tööta. Mäletan, kui me läksime sel hommikul külma lastega esinema ja meil ees seisis põlenud kool ja minu klaveri, need keeled olid püsti seal ära põlenud ja kanded, kõik kõik asjad põlesid sisse. Minu suured, suur, suurem jagu plaadikogust. Oti isa nimi on Jüri. Teie tutvus sai alguse, mis põhjusel? Esimene mälestus temast on kuma sõbrannaga läksime. Vana Toomas, eks ju, restoran, ja seal ma mäletan teda põlitamas minu ees. Ta oli muidugi noh, natuke rohkem joonud, kui oleks vaja, eks ju. Ja minu uhke selline pea ära, keda ma käisin korra tantsimas, eks ju. Aga mingeid kontaktita mulle andis ja mina muidugi ei võtnud ühendust, eksju. Ja siis mõni aeg hiljem ma avastan, me olime kuskil, istusime kuskil. Kas see oli regati baar vanasti ootja, sealt astub üks härra sisse valges ülikonnas. Selline väärikas ja kena issand sedasama, see on seesama Jüri. Aga meie töölt tulnud ja niimoodi ja muidugi tema mind seal üldse tähelepanud külma püüdsin, ma läksin ükskõik kellega tantsima püüda tema tähelepanu ta tantsib seal oma tüdrukuid ja, ja niimoodi meil see läks. Ja siis ühel hetkel ta oli taksopeatuses minu selja taga ja ulatus üle õla, punu roosi. Et see pidi ilmselt nii olema, miks te kokku jäänud? Temal oli see, et ta oli tegelikult abielus, aga nende abielu oli jooksnud selles mõttes, et nad ei saanud lapsi, temas oli nii suur valu. Tegelikult see, et nad ei, kõik oli hea ja nad ei, aga nad ei saanud lapsi. No muidugi, see naine segas aga vahele, kui ta sai teada, et ma jäin lapseootele ja nagu sõna otseses mõttes ei lasknud, kui sealt hakkas, juba läheks ja ja siis, kui motiv infi kandsin, siis ma teadsin, et ma ilmselt see laps tuleb mul üks, kuigi ta lubas mulle maad ja nad kõik kokku. Et me kasvatame koos lapse kõik, aga päris elust koos kunagi ei olnudki ja ei olnudki. Tegelikult on selles mõttes hea. Kui kokku võtta, siis ütlen nii, et, et ma kuidagi oli nagu teadlik, et see laps tuleb meil üks üles kasvatada, mul ei olnud mingit hirmumine, mingeid häbi. Ma olin väga õnnelik, et see laps sünnib. Ja see oli ikka tegelikult selles mõttes, meil oli hästi tugev armumine ja hästi ilus ja aeg oli see tegelikult. Hiljem jah, kott ära, sündised. Teiselt poolt lihtsalt hakati kiskuma ära või noh, kuidagi jah, oli, ei olnud need asjad, ma võtsin hästi palju riske, ma tahtsin, et minu lastel oleks ilus turvaline kodus, et ta ei tunneks mitte ühestki asjast. Puudus aga Külli puhtpraktiline elukorraldus, olme te olete kahekesi väikese lapsega? Ja minu ema, eks loomulikult rahaliselt toetas ja kõik, aga lihtsalt hiljem vaatame, me olime Tallinnas. Ja siis oli see, et jamad, mis saab minust edasi, mina lasest, kus on meie kodu ja siis tuli selline teavitused, patrioris, vajatakse muusika bataat. Ja saab sealt ka korteri tol ajal ja anti ka korter ka. Ja muidugi sinna ma läksin, kandideerisin sinna, ma sain. Ja siis me saime oma ühetoalise korteri Peri, kus ma kõik tegin ise remondiga, kleepisin, nooditukk oli valge, iga hommikul läksin tööle, värvistakse isegi kõik raua parandajana, nagu oli vaja, et plaati siin isegi mõne seina, kus oli vara, rääkimata tapeedi panekut, põranda väärist. Ma leidsin oma moodused, kuidas, kuidas teha sõna otseses mõttes mitte millestki midagi. Ilusat. Me siin saate alguses kuulsime juba sellest, kuidas valjuhäälne, vot siia ilma tuli. Kas tookord läks kõik haiglas hästi, kõik sujus? Enne seda andis ott juba tugevalt tarku, enne kui ma jõudsin sünnitama minna. Ta oli juba kohusasti jõuliselt liigutas ja oli hästi rahutu ja, ja õhtuti hakkas hästi-hästi aktiivselt liigutama ja siis ma istusin oma sõstra tänava seal Mustamäe korteris, istutasin tabureti peale. Noh, mul oli ju repertuaari, kui palju lastelaule ja muudkui laulsin ja laulsin ja laulsin ja laulsin, siis ta rahunes maha. Et teda ongi saatnud laul, laul, laul, laul, kogu aeg. Jah, ja siis ma teadsin, et see poiss kuigi tol ajal üldse ei käinud, ultraheli sain siis kui sul midagi viga oli. Ja ma teadsin, et ta nimi on ott. Ei olnud mul mingeid nimepanemise probleemi, ta oli nagu kuskilt tuli, see teadmine, ta sündis, ütleme kolm nädalat enneaegselt. Ei jõudnud ennast korralikult pöörata, ta sündis ees peaseisus, mida peetakse ka päris keeruliseks sünnituseks. Nii et kui ma siis tol ajal last kõhu peale pandud, kui ta ma siis lõpuks ta mul sealt tuli ja ta tuli ka nii jõuliselt, et ma olin täiesti lõhki, see oli nii jõuline, kõik see, kogu see tema tulek, siis hääl ja siis, kui ta mul näidati niimoodi, jalad peos, siis oli see ees pea seisma tunnibexuse lopees. Ma mõtlesin, et isver, millise peakujuga ja siis arst ütles, et ei, julge rahulik, see kõik taandub, eks. Eks ma olin, olime 10 päeva seal haiglas, sellepärast et, et minul tekkisid komplikatsioonid, mul tehti vereülekanne, sünnitasin raskete, kaotas väga palju verd ja siis tehti aga sistlikese vere konflikt ja ma ei saanud talle rinda anda. Need kolm päeva ma pean istuma, last ei näinud ja siis tekkiski kerge depressioon, et mõeldakse naiste peale sünnitust. Ma ütlesin, aga ma julgegi kokku saada. Ja siis, kui ta toodi kolmandal päeval, siis kui ma juba palavik alanes, et ma ei saanud talle ürindandakse triinat, paistab siis üles. Ja kui ta toodi, siis tallinlaste mustade silmadega vaatas mulle nii tark hing. Ma rääkisid ainult oti kohta, seda ma olen kogenud ka üldse, kui vastsündinu ema saab esimest korda kätele ja vaata Tassündile otsa. See on mingi nii-nii eriline kogemus. Ott koskahaste, kellega seoses sinu esimesed mälupildid algavad, noh, eks need ongi ilmselt sealt, kui sai seal kirikus käidud, tegelikult ma mäletan isegi millegipärast, et kui seda Mustamäe korterit sealt, kus me elasime kuni siis minu neljanda eluaastani, et mingisugused esimesed pildid, kui ma käisin seal Mustamäe lasteaias kuskil seal esimesed mälupildid, et ja, ja ma mäletan tegelikult ka seda aega, kui me sinna Jürri läksime. Kui ema seal neid remonditöid tegi. See kodune olukord, ma kujutan ette, hoolimata sinu valjust häälest on pigem suhteliselt vaikne, kui seal on ainult ema ja väike laps. Mida sa mäletad ennast tegemas? No mina ikka alati leidsin omale tegevust, mängisin mingite asjadega või siis seal laulsin midagi või et. Siis tegelikult oti saates, kui kogu aeg laul ja siis, kui keegi käis külas, ütles, et ta kogu aeg veriseks on niimoodi ja see jäigi teda saatma kuni esimese klassini, kus pool aastat õpetaja klass, nii kui ott pliiatsi, võttis laul lahti. Klassijuhataja, palun. Palun ära laula praegu, eks ju. Ma olin küll nii-öelda nagu üksik laps, aga sellist siukest asja tuleks igavalt kunagi iseenda seltskonnas. Sellist asja ma küll ei mäleta, et mul isegi nagu enda seltskonnas oli huvitavam olla kui oma eakaaslastega koos olles, et see hiljem muuta. Et ott oli poolteist, ma sinna tööle läksin Jürisse ja loomulikult siis panime ta sõimerühma, aga ott oli ikka ikka kaalus, 20 kilo oli selline, kujutatakse. Kahe libata oli, ta oli 50 kilo Kliment kila tali nelja kuuselt üheksa kilo kaalus. Ta sõi nii kohutavalt kuue kuuselt, olid 11 ja pool kilo ja siis arst ütles, et paneme ta dieedile. Tal oli tegemist pontsakas. Aga ikkagi nagu paks, siis kohe päriselt lapse kohta nagu nagu, nagu ahjust võetud, pigem tiplemisel inimese, ärka väiksel õudsat, aga ometi selja tagant oli näha, et ta on poiss, talle. Tuur oli kuidagi nagu juba sealt poltide alt ka näha ja, ja tegelikult tema selline laps, kes ei olnud nõus sõimes olema, loomulikult, sest ta teadis, et tulevane emme eks ju mängida. Ja siis ta hammustas nii kõvasti oma kahekümnekilose jõuda. Patši ammustas sõimerühma kasvataja luulet, nii et ta tuli ott karjus kaelas ja ta ütles. See laps jääb siiani nad rohkem võtta. Ja seal ta istus mul klaveri all ja mul käsitöö muusikatunnid. Ja ta ikka kaua ei läinud rühma kuskil nelja-aastaselt olin nõus minema, siit ta kavalalt püsti tõusis ja läks. Et ta oli kogu aeg minuga ja, ja siis ma läksin bussiga Koiustatus, tol ajal niuksed, kõrgemad kohad, kus emme emme lapse istuda. Siis ta keeras näoga seda bussi poole ja alustas kontserti ja ta laulis perfektselt kõik kõik laulud. Kui suur või väike sinu puhul konkreetselt oli nii-öelda ära hellitamise oht. Sa keerasid ema ümber sõrme ikkagi, nii nagu sinule vaja oli? Mingil määral kindlasti, seda ma võin küll öelda, et ega mul ega mul ei ole mitte kunagi mitte millestki puudust olnud. Et ikkagi kõik mänguasjad, kõik asjad, mis tol ajal minu ja kaaslaste seas populaarsed olid, et need olid ka mull olemas. Võib-olla ise ka kohati olin selline kuju ka, et ega ma, ega ma nagu alla ei andnud, et kui ma ikkagi mingisugust mänguasja või asja tahtsin saada, et siis ikkagi lõpuks lõpuks ikkagi ema mulle selle asja ära ostis, et noh, selle ära hellitamisega ma võib-olla ka ütleks selle kohta niimoodi, et ega ma ikkagi ka pidin vaeva nägema või nende nende asjade saamiseks, mida ma tahtsin saada, pidin ikkagi vaeva ka nägema, et ikkagi alati oli tingimus, et kas, kas ikkagi, et ole hea, harjuta klaver ära või või tee oma kodutööd ära, et oli mingisugune periood, kus ma oli hästi suur filmisõber ja olid videokassetid. Ja, ja siis mul oli selline tohutult, et suur videokassettide kollektsioon selleks, et seda kassetti saada, siis mul pidid olema ette näidata head õpitulemused, et tema ütles, et näed, et kui sa saad nüüd järgmised kontrolltööd saad seal kas nelja või viie, siis on jälle niisugune väike samm sellele kassetile lähemale ja see motivatsioon töötas ja see töötas. Ta ei olnudki see laps, kes oleks nõudnud, aga ta võiks paberilehed. Kõige mängida tal loos selle oma maailma, ta rääkis temaga, temal olid niuksed. Noh, ta, ta ei vajanud ta väga palju ümber, mida ta vajas aega minu aega. Et ma temaga tegeleksin ja seda ta oskas võtta. Ja õnneks oli mul nii palju tarkust seda kanda, et kõik need meie koosmängimised tegelikult kõik need televiisori koos ehitamised, kõik need Batmani riiete tegemised, see oli tegelikult tohutu ja suhtlemine nii suur kvaliteetaega ema lapsega. Et see oli nagu minu jaoks hästi oluline. Millal jõudis hdd kätte see koht, kus sa emaga klaarisid ära, et miks isa ei ole? Ma arvan, sa pidi ühel hetkel tulema. Ma mäletan küll mingisuguseid momente lapsepõlvest, kus ma tundsin nagu sellist sügavat küsimust enda enda hinges, et miks, miks seda isa ei ole isa otseselt muidugi ei osalenud minu minu kasvatamises, aga tegelikult, et ta ikkagi nagu oli, jah, ma mäletan, kui ma olin selline seitsme kaheksa aastane, siis ta ikkagi ilmus, ilmus meie patarei kontakti, seda minuga ikka olin ja oli ülevaade ikkagi tundis huvi selles mõttes, et ei olnud, et ta ära kadus, et aga ikkagi minu tegemiste ja ja asetamist vastu ta tundis huvi, käis meil külas ja suhtlesime temaga ja siiamaani on nagu see suhtlus on nagu säilinud, et ta ei ole nagu sellest ajast saadik kordagi nagu, nagu otseselt katkenud. Isegi mingi hetk oli see, kus oleks olnud võimalus võib-olla isegi tal tulla tagasi talle oli võib-olla see mõte siis ott oli see, kes lihtsalt kahe vahel ott oli tohutult advokaat. Põhimõtteliselt ott nagu selle asja ei olnud nõus sellena. Aga ta ei tulnud nagu kõne alla, et ta peaks jagama oma ema, kelle lapsepsühholoogiat ei, ei tea, mis, mis sellel hetkel oli, aga, aga ma mäletan ka seda, seda perioodi, et isa nagu jah, tahtis kuidagi tulla uuesti nagu tagasi meie perre, aga millegipärast mina, mina panin ka ette, et ma ei ei olnud linde meid kõrvuti istuda, et see on niisugune huvitav jah, et miks see nii on, ma ei tea, mis asi võis olla ilmselt ikkagi nii, tema päralt. Meil ei ole aega siin rääkida väga palju sellest, kuidas, et sinust sai esimest korda superstaar, sul on ühena vähestest olnud elus võimalus kaks korda selleks saada. Kõigepealt siis juba väikese poisina, aga küll mind huvitab see, et miks sa selle karusselli pealt tookord nii-öelda ära pudenesid, et sa olid nii hästi pildis, ma saan aru, sõitmata Ps. Mis siis tookord juhtus? See trall, kõik, see, see kogu see laste muusikakassettide periood ja see, kui ma siin jah, nii-öelda neid laulukassette välja andsin, et see võiski olla sihukene ajaperiood 95 kuni 96, lõpp. Sealt edasi tuli tuli siis teatriperiood, kus ma siis mängisin kolmes vanalinnastuudio etenduses ja ühes Draamateatri etenduses seal mängisin seal päris suuri rolle. Noh, ma mäletan seda, et mul ikkagi, eks suuresti ka ema käsi oli seal mängus sellepärast et eks kogu see trall, see pidev esinemine, eks see hakkas segama kogu seda nii-öelda lapsepõlve lapsepõlveaega. Tänu sellele, et oli nii palju esinemisi, etendusi, ma olin sunnitud võtma ju koolis järeltunde, eks ole, koduõppel või nojaa, et. Ütle, mis puutub sellesse teatriaega natuke midagi, eks ju, tegelikult vaat siis ei olnud üldse palju selliseid laps, nüüd on nagu andekaid lapsi palju, neid rakendades kasutatakse me tegelikult noh, mina ennast väga süüdistan praegu hiljemgi, et ma lähen väga palju süüdi ennast olnud sellepärast, et et ta nagu haarati sinna, mida haarata, sinna karussellile. Ma ei osanud kaitsta iseennast ega last. Mis mõttes sellest kasvatati ära selles mõttes? Ma ei saa niimoodi häälda päris võimalik. Ütleme, kui arvati, et ma olen püstirikas ja lapse arvelt, siis see kaugeltki nii ei olnud. Aga võimalik, keegi teenis, eks siin oli nendega asjad läksid ikka väga. Aga väga, väga keeruliseks, lausa ühesõnaga deemonite kalli käe vahele absoluutselt. Sellepärast et eks see oli see 90.-te aeg, ma ise lasi, ühesõnaga juste. Kirjutan alla lepingule, mida ma ei tea, mis asja, ma ei kujutanud ette, ma olen rumal, eks, et tol ajal ei olnud, aga nüüd oled sa nagu targemaks on seal nii palju, toimub igasuguseid asju, aga aga tol ajal nagu sa sattusid sinna karusselle ja sealt maha, oli päris keeruline. Kuidas tähelepanu otile mentaalselt mõjus, temale meeldis tähelepanu, ema nautis täiel rinnal salus, tema jaoks ei olnud mingit küsimust, väsimust. Oli ei, nautis täiel rinnal ja ta tundis väga hästi ennast. Mis pidi omakorda tagasilööki teises tähenduses kaasa tooma, et kui sind niimoodi lavalt maha rabatakse, siis sa ei saanud, sulle väga meeldis ütleme nii, nii siis pildis olles kui ka sealt pildilt ära ära kadudes, ma ei tundnud, nagu otseselt tuligi sa tegelikult ja ma ei tundnud nagu sellist mingit, et noh, sellist kahjutunnet, et oi, et nüüd ma enam ei ole pildil või, või, või mida midagi sellist, et aga jah, seda ma ikkagi mäletan, et pigem pigem ikkagi nautisin seda aega ja kõik see kõik see esinemine ja kõik see tähelepanu ja majasid ei ostetud, aga mingi videomängu või midagi niisugust ikka said ja ma just mäletan seda, et ma ikkagi mootorrattur, hiirte maja sain omale omale soetatud selle iseenda kassettide pealt teenitud raha eest, aga ma ikkagi rõhutan, et ega need rahad end sugugi suured ei lähemalt. Ott artistina ikkagi oli väga kallis, aga meie, meie nagu sellest ütleme jah, et selle järgi see 90.-te asi, eks ole. Eks võib-olla võis mulje jääda tõesti, võib-olla ta nii haiged, et nagu lapse arvelt teenitakse raha, eks ju. Et see teater oli, see, see oli see, mis oli nagu tegelikult vot nii armas. Ott oli tõesti superandekas, mina ise tegin ju nende ja mina arvasin, et temast tuleb näitleja, eksju kommipoes oli Ines aruga peaosad, eks ole, seal. Ja, ja see hästi mahukas tükk. Ta mängis seal isegi seitsme aastane mängis 13 aastat. Mina aru nüüd hiljem öelnud ühes intervjuus, et ott tegelikult jah, laulab ja hea hääl ja kõik meiega ott peaks olema teatris laval. Kooliteema korraks jooksis läbi, see ikkagi seal tagasilööki mõnes mõttes tähendas, kui sa koduõppele läksid, oldi sinuga tikud või tuldi sulle vastu. Ja tollest ajast on jäänud mulje, et ikkagi õpetajad pigem nagu vastutulelikud ja ja, ja ka seda, seda ma mäletan küll, et ma ikkagi jah, tihti istusin seal lisatunnis või, või järeltunnis, eks ole, matemaatikaõpetaja tegi minuga võttis neid, neid noh, nii-öelda materjale siis läbi mida, mida minu koolikaaslased olid juba juba ammu enne mind läbi teinud, et kui kokku saavad kombinatsioonis bravuurikas, mis sul lapsena oli ja siis arvestatav tuntus kõlab üsna plahvatusohtlikult. Seda sinuga juhtunud täijate õpetajaid saadaks ühele või teisele, ei, seda kuidagi ei olnud jah, et ma ikkagi seda ma küll ei mäleta ja ma tean, et olles hiljem oma õpetajatega ja klassikaaslastega suhelnud, siis siis kõik on kuidagi öelnud, et sinu puhul. Et ma küll olin jah, selline niuke jõuline häälekas kuju, et bravuurikas, aga aga seda, et oleks nüüd oleks nüüd nagu nina püsti tõstnud või ei olnud jah jah, et või, või kuidagi seal kellelegagi ülbitsenud bravuuritsevaid sihukest asja ei olnud, et äkki see on see koht, kus me võiks korraks jutuajamise alguses jälle hüpata, kui me panime kõrvuti kaks portreed, sinust teatad perioodini olid sa üks mees siis mingist hetkest natukene teistmoodi see bravuur ja see lapsepõlve niisugune pealehakkamine on natukene kuhugi kadunud. Kas siin on taga mingi konkreetne sündmus, vaid põhjus, miks see niimoodi läinud on? Seal lihtsalt oled vahepeal täiskasvanuks saanud. Teisme eas toimus see muutumine, et ma mäletan, et 11.-st kuni siukse 12 10. eluaastani ma olin siukene bravuurikas ja sihuke valjuhäälne, mitmetahuline, sa võisid ekstraverdid ja siis kuskil ütleme jah, kui oli niisugune 13 14, siis ma muutusin, et siis ma kuidagi ta ka siin nagu jah, nagu sissepoole rohkem hakkasid nagu klaveri vastada võisid olla jooksuga koju jaapani aastat tähistus klaveri taha ja ta võis seal unustada ennast sinna muudkui mängisid, mängisid, mängisid üleöö käis kuidagi see selline klikk ära, et Ekstra Verdist noorest rapsakast poisist pigem muutusin, jah, võib-olla rohkem selliseks intro Verdsemaks mõtlikuks mõtlikuks ja et tegelikult ma ise ikkagi tunnen, et ma olen siiamaani selline pigem niuke introvert. Mul mul ikkagi natuke võtab nagu aega, enne kui ma, kui ma nagu inimese lasen täiesti endale ligi, et missugusena mäletad sa ott oma kõige esimeste kohtama minekut, et ma kujutan ette, see võis ka umbes selles vanuses juhtuda nagu ikka, eks Jüri silmselt. Ohoo, esimene kohtamaminek. Mis ta võis olla, ma võisin olla sihuke? 17 teki vist olin 16 17. Et läksin ma esimesele kohtamisele ikkagi inimesega, kellest kellest sai ka minu esimene pruut. Et siis oli tulemuslik minek, oli tulemuslik minek, seda küll. Mis me seal oli mu klassiõde ja millega sa lõid klaverilaulmise valge ülikonnaga, see oli veel see, et me läksime kuhugi Estonia teatris oli mingisugune kontsert ja kus ma siis, kus ma siis võtsin südame rindu ja kutsusin siis tüdruku välja kontserdile ja, ja, ja sealt see sealt see asi pihta hakkas, et jah, siis oli päris päris pikk-pikk suhe teil tegelikult jah, eks ta niisugune kaks aastat kestis. Pigem ott oli selline, et vast vast oti pidi nagu nagu tüdrukud olid aktiivsemad. Et see oli juba lasteaias niimoodi tema oli siis ukse taga, kes see Annika säilikke vastastest vastastikune, et ega, ega ma ikka ei rääkinud, palju ühel hetkel oli lihtsalt akti ees ja vot see, eks see ongi noh, ma ei oska, ega ma ei ole nüüd emaga neid asju kunagi niimoodi arutanud, et kuule, mis sina arvad, et mismoodi peaks, tegelikult otseselt ei ole. Võib-olla emal on ka selline mulje jäänud, et tüdrukud on ise aktiivsemad, aga tegelikult on ikkagi olnud situatsioone palju, kus on olnud olukord vastupidi, natuke veel teismelise east või umbes sellest ajast, kui inimesed muutuvad ettevõtlikuks ja kõik asjad kui vaadata, missugune on suurim jama või äpardus või, või sigadus, millesse sa oled olnud, mässitud. Ma olin suhteliselt niisugune rahumeelne, aga ette tuleb ikka vahel, mida teismeline. Ma ei olnud sihukene mässaja, et kui sõbrad kutid läksid jooma kuhugi. Ma mõtlen ikkagi seda õrna iga, kui inimene kujuneb, kas sul oli nii-öelda sisemist kindlust sellele vastu seista, huvitas sind see või mitte, et kusagil nurga taga see esimene suits ära teha näiteks? No ütleme, tegelikult ei huvitanud, et ma ikkagi olin noh, suhteliselt no mis puutub, ütleme kõik sihukeste alkoholi tarbimist või suitsuproovimist. Need tulid mulle hiljem, et need tulid mul ikkagi alates peale kaheksateistkümnendat eluaastat. Ei, seal ei teab asja. Jajah, mul seda nagu ei valutanud kooli mitte kutsutud tema pärast, eriti et ta oli ainult see, et kui ta oli mingisugune 13 siis kirjandusõpetaja kutses ütles, et tead, et mul on alati ka probleem, et ta vaatab aknast välja ja ja kui ma ütlen, et palun ikka pean, ütleme, ott, et, et ainult võib-olla 10 minutit tunnis ja siis jälle ta kaob ära kuskil omas mullis, eks ju. Et peaks ikka psühholoogi juurde pöörduma. Nojah, ei pöörduma psühholoogi juurde, mina teadsin, milles on asi ja ma ei noh, nagu et ta on kogu aeg olnud omas mullis ja ilmselt neid oli ja siis võib-olla ei olnud see tund, niisiis huvid Ta või samas samas inglise keel oli tema jaoks, eks. Seal vaatan, kui sa peale põhikooli inglise keele lõpueksam, mida tegi, siis tuli kõik õpetajad, tuli sinna, oleks näinud oma poega selline etendus, mismoodi ta seda, seda, seda eksamit andis, kõik olid vaimustuses, eks ju. Ja samas matemaatikas närin küüsi, ta sai tehtud kolme. Ja see oli ta enda tehtud kõik, eks, et vot vot selline ta ikkagi tegi seda. Maksimaalselt huvitas ja pahandust seadistada japsutamised suitsu 18 ja mina läksin kodunt ära ja tal olid klassiõed ja klassivennad tulid ja ja mõne aja pärast siis suruks Andraga, eks ju olemas. Ja helistab mulle, Sandra, et head ott on täitsa korriski. Lähen mina koju ja siis täiesti rahulik ja. See oli väga naljakas, esimene poti kallistamine toimuski 18. sünnipäev, nii et lausa lausa õues käin. Esimene esikõik oli nagu nii-öelda juriidiliselt korrektne, 18 sai ikkagi tähistatud, nii nagu seda teha ja siis imestasin. Klassiõed ja need, et kuidas kuriala üldiselt, et mu isa oleks ta, mu ema, oleks sellise karistuse sellise ja vaatan, ma ei olnud muidugi olnud kuri, mis seal ikka siis Serbia käes natuke räägitud ja. Aga sott teie käest karistada on saanud? Ja ma ei ole nagu selle peale tulnudki üldse ja ma ei mõtle seda, et nüüd ma ise sa naha peale kogu aeg, eks ju, et mul oleks mingisugust sellist, et ma oleks võtnud otsuse vastu, et vat mina oma last ei karista. Ei, ma arvan, et see oli ka aeg selline, eks ju, et mul ei tulnud nagu pähegi otiga ei saanudki. Sellised on vastav füüsiliselt karistanud, temaga rääkida. Ei saanud sellepärast, et, et kuidas tuleks reageerinud või jah, tähendab, ma ei kujuta ette, et ma lähen oma lapsele kallale füüsiliselt. Siin saates me oleme hästi palju kasutanud küll mitte täna, aga varasemalt niisugust sõna nagu kasvamine ja kasvatamine. Et kui sa selles valguses ott asjadele mõtled, siis kas sul on kodus olnud ema poolt noh, niisugune põhimõtted, millega sa tead, tuleb alati arvestada. Eks, eks ma, selliseid noh, ema on mulle alati ikkagi õpetanud õpet või kuidagi, ma olen kas kõik ka tema pealt õppinud sellist noh, kas või näiteks lugupidamist vanemate inimeste vastu või või, või, või seda et, et tuleb olla hea teiste inimeste vastu, et teisi inimesi tuleb võimalikult hästi kohelda, et siis koheldakse sind hästi, et et aga ei, ema ei ole otseselt kunagi kriteeriumeid mulle nagu ette seadnud, et kõik see kõik need teadmised, mida ma temalt olen õppinud või nende elutõed või need põhimõtted, need on kuidagi tulnud nagu loomulikul teel, et ta ei ole mulle pidanud kunagi nagu midagi otseselt õpetama või selles mõttes, et ma usun, et nii ongi kõige õigem läbi mingisuguse kogemuse, nagu õpetad oma oma last. Kui me meenutame veel sinu varasemaid kahekümnendaid ehk siis teist korda superstaariks saamise aega umbes seda perioodi, see ei ole ju eriline saladused, kui me mõtleme elumere lainetele, siis sa oled pesumasinast läbi käinud küll vist üsna tõsiselt? Jah, su enda versioon, miks sa sellesse pesumasinasse sattusid, kuidas sa sellest välja said, tuled lavalt ära ja just siis algab elu. Eks ju, iga inimene, kes, kes rohkemal, kes, kes vähemal määral kogeb seda sellist elumerelainetust, eks ole, eks minugi puhul oli ju ka see, et kui parasjagu esinemist ei olnud, siis, siis ikka ja veel eraldi eriti veel siis, kui ma hakkasin ka tegelikult noh, võib-olla nagu rohkem üksi elama või kui ma sinna nii-öelda esimene selline minu päris enda korter oli, mäletan, see oli, see oli mul suht kohe peale superstaari saadet siis ikkagi ma kolisin Tallinnasse. Et siis oli küll, iga õhtu olid sõbrad külas ja ja, ja käisime palju väljas ja, ja noh, ikkagi nii kui noh, siis jälle esinemas ja, ja siis, eks ta niimoodi käis, et aga eks mingil hetkel ikkagi kuidagi tunned, et et ei taha või ei viitsi ju, ei jaksa enam teadmine, et esinemiste kõrvalt sihuke pidu, pidu, pidu, elustiil, et see ikkagi ühel hetkel see muudab sind ikkagi ebaadekvaatseks. Mul on, mul on väga hea meel, et see teadmine tuli, et noh, selleks et olla jätkusuutlik selleks, et olla produktiivne oma loomingus selleks, et olla, ammutada uusi, värskeid ideid liikuda, areneda edasi inimesena, selleks sa pead ikkagi olema ise paigas. Et, et selline elupõletamine pikas perspektiivis see ikkagi tegelikult mängib pigem sinu kahjuks. Sihukeste edasiliikumist on ikkagi ka nende elumere lainetel purjetamise kõrvalt ikkagi olnud. Aga seda ma ikkagi küll tunnen jah, eriti just siin just viimasel ajal, et põhitõde on ikkagi ju see, et mida, mida kauem sa nii-öelda pildis oled, eks ole, seda raskem on, on nii-öelda püsida huvitavana ja seda raskem on, seda raskem on inimesi üllatada, seda raskem on oma kuulajat üllatada. Seda raskem on ka tegelikult iseennast üllatada, et et sellepärast tegelikult, et ma leiangi, et tuleb olla nii füüsiliselt kui ka kui ka mentaalselt nagu paigas, et kas sa jõudsid anda kontserdi või mõne mida sa järgmisel päeval ei mäletanud absoluutselt meid oli, oli küll ja et, aga õnneks jäid sinna pigem 20.-te aastate algusesse kohe peale superstaari saadet, aga, aga eks ikkagi kuidagi, eks ma olin ju siis ka poiss maalt, kes, kes äkki sai siukse suure tähelepanu osaliseks ja ja siis tahtsid ka väga niisugune rokkstaar olla nagu, nagu Padar või Hendrik Sal-Saller või Jaagup Kreem, eks ole, ja siis võib-olla ikka selleks, et ka samal sama kõva mees olla siis võib-olla ikka seal lava taga vaikse väikse julgustuse võtsid, et praegu ikkagi oled ikkagi nii palju iseteadlikum, et et enam enam sellist sellist asja ei tee. Külli, kuivõrd olite nõus sellega ott, olles karussellile justkui maha tulnud, korra sai ühel hetkel uuesti nende kõige suurematele lavadele Eestist tagasi, et mis pilguga temana jälgisite seda kui ta tuli, nägi ja võitis. Ta sai oma teise võimaluse. No ütlen tegelikult, et see oli nagu jällegi loomulik. Nagu tundsin, et ta võidab selle saate. Me teame päris algusest peale. Ja vaata see päev sa ju käisid ükskord ka proovimiseks, siis sa ei olnud nagu valmis selleks muidugi tänu Maikenele. Ma olen tohutu austus tema vastu, sest et Maiken nagu tegelikult teda avastase nägi nägi tema, mis on temas ees, mis on potentsiaal. Sest et siis ta läks vahv kool, eks ju, esimest korda ei saanud seal superstaarist edasi, siis kui Birgit võitis, eks aasta vahele ja siis ja siis ott nagu ise nagu ei ole. Juba hakkas Maiken ütlema ja paljud sõbrad, eks ju. Ja ka mina. Et sa võiksid ju proovida sellel kaotada midagi. Aga siis oli ratta juba Maiken teda viinud sellisele tasemele, et see oli õige aeg siis minna. Ott ütles, et ma lähen sedasama hommik, ta magas, mõtlesin, et ott, sa pidid ju minema superstaari sinna loosse. Tean ma vist ei lähe, noh. Et ma lähen Rakverre kuskile, mida sa ütlesid siis ma vaatan, ma seisin seal voodis, nii, noormees, sadused kohe üles, siin ise autoga kohale, eksin, püksid jalga. Me lähme praegu sinna, sest kas nüüd või mitte kunagi? Ma ei mäleta. Sa ise mäletad ka, ei mäleta, ema ema tuli sinna minna ja kui ma ei oleks seda teinud mitt, Mayutlejad minu pärast superstaari aga lihtsalt see, et sealt praktiliselt tutist ja autosse ja läksime. Küllap sa oled ise ka seda väljendit kuulnud nii-öelda tootvale tööle minek. Eestis õelad inimesed irvitavad sellise väljendiga sportlaste üle, kes hakkama ei saa. Rääkides tootlus tööst, kas seal kunagi elus on niisugune hetk olnud, kus sa oled pidanud mõtlema, et päriselt raha teenida millegi konkreetsega ma ei taha midagi halvustavalt lasta kõlada, ma keeran mutreid või sõidan taksot või teen midagi. See on päris päris leib. Teadmine, et, et minu, minu elukutse on, on see muusika, et see, selle poole ma hakkasin ikkagi Türgima kuskil seal seal hilisteisme eas, et siis ma kuidagi teadvustasin endale seda fakti, et et tegelikult ka muusikaga on, on võimalik ju elatist teenida ja, ja endale leib lauale saada, et et ja see oli ka tegelikult, et suuresti ju see põhjus, miks ma, miks ma läksin Georg Otsa nimelisse muusikakooli popdžässlaulu õppima. Ma isegi tegelikult ausalt öeldes ei kujutaks ennast ette mingisuguses teises teises eluvaldkonnas, kui seda muusika võib olla, kui, siis ainult tõesti teater. Aga kuna kuidagi elu läks niimoodi, et, et ma sinna lava lavakunstikateedri katsetele ei ole kunagi jõudnud, siis ema polnud kodus õigel ajal jah, ilmselt küll. Kas ka seda ilmselt? Aga kuidagi tegelikult ikkagi jah, enne enne seda tuli tuli see Georg Otsa muusikakool ja ja sealt, et sealt edasi juba juba superstaarisaade ja sealt edasi juba kõik kuidagi hakkas hakkas lumepall veerema ja, ja siiamaani veereb, et tahaks loota, et verd veel aastaid ja aastaid kuidagi otseselt siukest nagu, nagu sa ütlesid, et tootev töö, et selle sellise elukutse peale ma ei ma ei olegi kunagi nagu tõsisemalt mõelnud. No vot ei tea jah, kui ma arvan, et kui sa superstaari saadet poleks olnud, siis ma ilmselt oleks, oleks ikkagi kuidagi mingit teist teed pidi jõudnud selle artisti elukutse nii või vähemalt proovinud seda teha. Aga õnneks see superstaarisaade kuidagi minu jaoks lõppes selles mõttes õnnelikult, et et sai, sai selle hüppelaua sealt ja aga muidugi noh, tegelikult üks asi on see saate võitmine. Aga teine asi on ikkagi palju keerulisem asi on, on ikkagi see noh, just selle positsiooni hoidmine. Ütleme nii, et see, see päris võistlus ikkagi ja algab peale seda saadet ikkagi selleks, et seda positsiooni hoida ja oma koht kätte võidelda. Et see on see kõige keerulisem osa. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku. Külli suur-suur, aitäh, et tulite ja suur aitäh, et kutsusid aitäh, Need meenutused olid suurepärased ja ot samad sõnad, aitäh. Mina tänan ka kutsumast ja oli väga-väga tore, me oleme ühe perekonna loo enam-vähem siin selle saate piirides paika saanud ja sellele kaasa elada oli väga sümpaatne. Soovin teile pärituult kuulajatele ka aitäh, et kaasa elasite, Ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume taas.