Rõõm kohtuda aitäh, et olete Vikerraadioga. Tänase saatekülalised on ema ja poeg Kersti Kreismann ja Andres Raag. See on lugu maatüdrukust, kes ihkas linna. Peenarde ja heinateo asemel said osaks igapäevaelust seltskond. Kõrgkultuur. Kuigi näitlejaametist kersti unistada ei söandanud, siis juhuse tahtel ta just lavale jõudiski. Ja tegi teedeesti naisnäitlejate esiritta emale ootamatult sainei leiaga Andresest, kes on tuttav ka ansamblist El Dorado paljuski pillimäng tõi teismelise poisi tagasi tunnelist, mille lõpus valgust ei paistnud. Meie jutud tiirlevadki peaasjalikult ümber elu väljaspool teatrit. Mõlema jaoks on teekond olnud pigem konarlik. Vaatame tagasi, kuidas nii on läinud, kuid mis veel tähtsam, kuidas võita keerulisi olukordi. Ma olen saatejuht Sten Teppan, head kuulajad. Kersti teid on nii tore vikerraadios näha, aitäh tulemast. Aitäh kutsumast ja Kerstiga kaaspoeg, Andres, samad sõnad, aitäh tulemast. Küllata, Kersti, olete isegi selle peale pidanud elu jooksul mõtlema. Oli see hea valik ja oli see valik, mille Andres tegi maanduda samamoodi teatrimaailmas teile mingil moel oluline enesetunnet kõditav ka sageli räägitakse seda, et pigem järeltulevale põlvele ei soovitata näitlejatööd, kuna see olevat niivõrd keeruline. Aga kuidas teie selle küsimusega leppinud olete? Sisimas? Muidugi olen ma leppinud, aga siis, kui Andres mulle järsku ütles, et ta tahaks minna lavaka katsetele keskkooli viimases klassis, siis ma olin küll ehmunud. Ja ma nii kartsin, et ta põrub läbi. Esiteks ja teiseks muidugi see jutt ka, et tõesti ei soovitaks seda ala, et siin on nii palju pingeid, nii palju sisemisi kannatusi, ebaõiglust samas ja õnne. Et nii paljudest sellistest asjadest sõltub see lavakarjäär, et ei oleks julenud soovitada küll. Kas teil jõudis enne seda hetke peast läbi käia mõte või mõtteid, millega Andres võiks tegeleda? Loogilisem oleks olnud, kui ta oleks näinud läinud näiteks tehnikaülikooli tolleaegsesse tippi näiteks sest ta on eluaeg olnud väga lahtiste kätega, oskab kõike teha, parandada, meisterdada ja see asi teda huvitab, nii et nälga tulla. Andres need tunduvad kaks radikaalselt erinevat maailma, see siis, kuhu sa päriselt sattusid ja see, millest ema just kõneles, et see on saatuse iroonia või mis? Tegelikult, ma ei saa aru, kust sa seda võtad üldse? Mul ju reaalainetega oli ju nagu oli noh, kuule tippi, meil poleks isegi bussipeatusest maha lastud seal tripi ees, ma arvan, mingeid asju nikerdada, meeldib ja meeldis algusest peale, seda küll. Jah. Ma olen vist pigem rohkem selline peedist pesumasinale trumli või ma mäletan, mäletan, tema, kus ma tegin, lammutasin kettaga telefoni laiali kodus ja ehitasin temast ilmselt vabariigi esimese nuppudega telefoni, mis küll koosnes kahest nupust. Selliseid lollusi meeldis mulle teha, aga sellest sellega nüüd vaevalt tippi oleks saanud. Ma just tahtsin öelda, et emal on õigus. Aga see, et sa söandasid ette võtta teekonna lavakooli, see tulenes, millest äkki ideede puudusest, mida oma eluga peale hakata, või nii kindel äratundmine, et sa muud ei kaalunudki päris tõsiselt. Ühest küljest vist see, mis nüüd esimesena ütlesid ka muidugi see, et, et, et vastuvõtt sattus olema minu keskkooli lõpetamise ajale. Kursuse juhendajaks Kalju Komissarov. Ees oli ju legendaarne 13 lend. Mul oli nagu mingisugune plaan, et kui ma sisse ei saa, siis ma ühe korra proovin veel kahe aasta pärast. Ja siis oli see plaan, et ma vahepeal töötan taksojuhina. Mis aasta siis oli, eks, 188, ma mõtlesin, ma saan, taksopark veel toimis, eks ole, mul seal lisa töötas ja ja oli plaan, et ma saan sealt vähemalt autojuhiload kätte, et autod. Ma ei kujutanud ette, et ma üldse elus omama hakkan, ajad olid lihtsalt sellised, et aga läks teistmoodi, küll lubadega sai siis tehtud jah, eksternina variant hiljem ja siis isa pealekäimisel, et poiss võiks ka juhiload ära teha. Kersti te ütlesite eelpool, kui ma õigesti tähele panin ka Andrese kohta, et te mõlemad olete introverdid. Kas näitlemise puhul ei ole siin väikest loogikaviga, et lavale publiku ette satuvad inimesed, kes võib-olla sisimas ei naudi seda või kelle jaoks olukord mõnes mõttes on ebamugav? Ei, vastupidi, naudin ime ikka, väga, see ongi mingisugune ministeerium, see on müsteerium kooli ajal. Ma lugesin ilusasti luuletusi küll, aga, aga ma isegi koolis nagu peaosi näiteringis ei antud. Mingi mingi kolmanda järgu rullikese sain. Aga et sealt oleks paistnud seda, et malaaria kõlbaks. Kindlasti mitte, aga lugesin külit kena, ilmeka häälega, seda küll. Nii uje, kui ma elus olen olnud ja nii kuidagi häbelik ja nii edasi. See on kummaline, kuidas, kuidas laval kõik kaob ära. Ma nii mäletan kui. Me lõpetasime lavakunstikateedrit ja siis oli meiega selline intervjuu ja küsiti midagi selle kohta selle näitlemise või selle ametikohta. Ja mäletan kursusevend, Tõnis Rätsep ütles, et olla keegi teine. Mulle jäi see tema sõnastuses meelde, seda on variantidega siin-seal ikka räägitud, aga selles on see vist tõsi, et sa võid olla laval keegi teine, sa ei pea häbenema, sest sul on mingisugune kaitsev mask kaitsev rüü ümber ja sa võid olla elada neid elusid läbi, mida sa oma elus mitte kunagi ei julge. Ei õnnestu, ei saa. Ma olen väga palju mõelnud, kui ma tulen draamateatri kulunud treppidest üles, need vanad trepiastmed, nad on nii ära kulunud, vaata kes kõik siin häinud ei ole, kelle jalad siin seda kivi kulutanud ei ole ja, ja mõtlesin taaskord, et küll on suur õnn. Küll on vedamine, et ma võin selles majas olla ja, ja seda, seda elukutset. Omada lähme lapsepõlve, kersti sinna, teie omasse. Te olete pärit pisikesest kohast. Tali on selle nimi, jah, Pärnumaalt. Missugused on teie esimesed mälestused? Päris elust. Kõige esimene vist oli see, et, et. Ma vedasin lutipudelit ava järel seda imemise lutti mul ei olnud, võib-olla konjunk ei teadnudki, et selline asi olemas on seda igatseda, aga ma mäletan, et ma üsna noh, suht-koht. Igal juhul ma käisin ja mul ma vedasin seda lutipudelit piimapudelit järel. Ma ei mäleta enam, kes narris mind ja siis vanavanaema võttis mu sülle ja ütles, et mis te narrite ja lohutas mind, et olen siis nagu häbenesin ja nutsid. Aga järgmine vast on see, minu ema oli kultuurimaja juhataja ja, ja ta lapsest peale juba meid võttis kogu aeg, me saime vaadata kõiki etendusi, kõiki kontserte, oli etendus, meil vaeslapse käsikivi. Me elasime üle põllu, oli kultuurimaja, aga vanavanaema suri ära. Ja ma mäletan seda sellist dilemmat või kahevahelolekut, vot ei saa minna. Mida ma oleksin hirmsasti tahtnud näha seda etendust. Ja see hirmus kurbus lähedase inimese kaotuse pärast ja, ja ma ei, ma mäletan, kuidas mulle väikse lapsena kuidagi noh, kumb see suurem on, see tahtmine sinna üle põllu joosta või siis kodus nutta ja aastada, et vanavanaema on surnud. Aga ema lahendas selle niimoodi. Et ta lasi ikkagi mul minna teiseks vaatuseks. Ma mäletan, et ma siis lõpu nagu nägin Kui te mõtlete inimestele enda ümber vanemad vanavanemad, kelle mõju ja missugune teie kasvamise juures oli niisugune, mida, mis kohe praegu meelde tuleb. Mina tean seda vastust, see on vanaema. Ta oli selline headuse kehastus, temaga oli veel see lugu, et ta oli nooruses, kuidagi oli hobune, vist oli teda kabjaga löönud, nii et ta kuulis halvasti ja siis oli nii tore, et ta laulis üksinda. Kui ta arvas, et ta on omaette keegi, kuule teda siis lastena, siis käisime salaja kuulamas teda seal ootamatuid villata, nii tore. Aga iseenesest. Ta oli imeliselt südamlik inimene ja tema meid hoidis ja toitis ja kasvatas ja oli meiega, sest minu ema oli ka nagu, nagu mina oma pojale ilmselt lippasaga ringi igale poole teda huvitas, kõik asjad oli tööl. Pere oli nagu vanaema kanda ja jumal tänatud. Ajad olid ju vaeselt, ma mäletan seda, et ma olin keskkoolis ja mul oli tunne, et vanaemale eelkõige siis ema teeb liiga, et, et minu meelest ma oleksin tahtnud, et vanaemal oleks uus kleit. Aga rääkisin seda emale, ema ei võtnud vedu. Siis ma muretsesin riide ja ma õmblesin ise talle selle kleidi. Ma ei olnud enne mitte midagi õmmelnud ja see oli umbes nii, et panin vana kleidiriide peale, umbes selle järgi mingeid lõikeid ei olnud kuidagi, need käisid sinna otsa, said, aga ma sain selle tehtud. Tuli kolmuda ja meid oli kolm õde ja tegelikult oli mul veel ka pool rind vanem, kellega me vähem suhtlesime, ta juba välja lennanud ehast. Kui ranget kodune kasvatus oli. Me olime nii korralikud, aga noh, kui juba teismeeas olime, siis ma nii mäletan, et ma nii tahtsin minna kuskile järve äärde, seal oli mingi jaaniõhtu ja siis täiskasvanute ema ei lubanud ja siis kuidagi. See jutt oli enne, aga kas sellel jaaniõhtul siis ma kuidagi nihukega sõbrannadega läksin või? Igaljuhul ema tuli mulle järele ja kamandas mu koju ja mul oli kole häbi. Muidugi. Oli range, ema oli range küll, aga isa oli selline lahe ja tore. Ja tegelikult on, kuulub temale tegelikult see ema maali nimetamine. See sellega oli niimoodi, et isal oli väga hea huumorimeel, noades ilmselt ka võib sellest palju rääkida. Ja tema nimi oli Richard ja siis ta ütles, et ma olen ikkagi ära ja palun kutsuda mind härrariks kõik kogu küla ja kõik tuttavad ja sugulased, kõik teadsite härra Riks ja nii oligi. Tema oma huumorimeelest lähtuvalt ütles, et no jagad, et Linda ei ole küllalt peen nimi. Ema oli Linda isegi Linda Katariina tegeletud. Et tuleb panna parem nimi ja on maali, et see on peen nimi. Kogu küla, isegi kirjad hakkasid tulema postkontorisse, ema maali. Tegelikult minu isa leiutas selle maalimaalt. Kui nimedest jutt läks siis Ricci kaks nime veel minu tädide meeste kohta, vaata siis ta vaatas neile otsa. Esimest korda esitleti nagu üks on niisugune pikk ja teine oli teistsugune pikale, ta pani nimeks vibu. Ja sellele teisel väimees poisile pandi nimeks nätsee lapsepõlve ajal ma ei tahtnud sinna tallilaga üldse minna ja ilmselt sellepärast Maali oli siis kuidagi väga selline karm konkreetne, samast oli näiteks ka noh nagu maa inimesed vist ikka on. Kui lehm haige oli, siis maali ööbis laudas kodus, see on niisugune maainimese südamlikus või, või see kõik oli olemas, aga seal noh, midagi hoolimine hoidmine, aga ta oli omaette frukt, ausalt öeldes. See vanaema ja täpselt samamoodi omaette, täiesti teise, teise serva frukt oli siis vanaisana, tema pärast ma seal käisin, tema sabas ma jõlkusin ja, ja kui ta mind ka nagu hoidis ja. Kõigepealt ta tegi Andresele, lasi teha külamehel väikses reha koksakkis jah, et ta saaks riistad, pisikesed rehad. Ja kuna Andrese perekonna nimel raag, eks ole, Me oleme Kreismanni tüsistused, oota, mis su nimi oli, rääk olid seal. Raag räägi narride narr, mis su nimi on, rääk? Et sellised sellised siin s oli ikka lõputud. Muuseas, teda mäletatakse seal külavahel siiamaani ja ta on ikkagi üsna legendaarne ohveli, seal olid veel sellised, kus sai siis kolhoosi vasikalaudast, sai veel hobust laenata ja kust seda üldse hakkas, või mismoodi noh, mina nimetasin ta kooris vasikaid. Ehk siis see tähendas seda, et kui ikkagi suhteliselt niisugune põllumajanduslikult väga suur sovhoos oli, ta niisugune lahutasid palju vasikaid ikkagi ju noh, loomulikku surma kooles ja siis need toodi siis meie õue peale kallati kopaga maha ja rikk siis nülgis nahad ära ja kui oli vasikas nii noor, et teda ei oldud jõutud registrisse nii-öelda kanda, ehk siis kõrvad olid terved ilma aukudeta, siis selle naha sai endale. Aga kui ei olnud, siis ta pidi andma nagu, ja siis kõik see liha oleks meil käiku, kanad, sead, kõik sõid vasikas surnud vasikaliha, see oli täiesti normaalne. Aeg-ajalt need korjused siis seal päikse käes pundasid ka nii mõnegi päeva. Aga no see on see minu lapsepõlve öösel öösel, siis kaevule minnes, kui ma suurem olin, jaksasin pange tuua, siis kottpimedas kogu aeg koperdasin jäänuste otslased loomad, tassisin neid laiali, kuigi meil oli seal mingi auku muned vaheti seal neid üle ülejäägid, siis eks ta oli sihuke hädatapja ka, kui ikkagi oli mäda lihunik või ma ei teagi. No need olid ja niimoodi ikka käidi, kui oli alus seatapp, siis külamehed, naabrimehed tulid kokku ja tegid selle töö ära ja siis käidi jälle teistel vastu ja siis kelle seakeses ära tapma, eriti sealt saadi siis mingi tükk liha, eks ole, ja pärast jälle vastu ja see siuke naturaalmajapidamine oli. Kersti kui suur teie enda kodune majapidamine seal oli ja kas pandiõdedega koos klassikalises mõttes maatööd ka tegema? Mitte ka aina ja orjus, sellega oli selline kurblooluse, et kuna oli nii-öelda registris, oli kaks perekonda vanaema-vanaisaga, eks ole, ja ema-isaga selle arvelt sai lubada endale suuremat majapidamist, see tähendas seda, et võis olla kaks suurt lehma ja veel mullikad ja vasikaid ka. Pluss veel sead ja lambad ja nii edasi. Ja seda majapidamist oli nii kohutavalt palju. See oli tavaline, et kevadel, kas sellega, et keldrist tassiti ülejäägid, siis kartulid ja peedid metsa alla, et teha ruumi jälle uutele? Aga see ei tähendanud seda, et järgmised vaod lühemad on kaugel sellest, pigem vastupidi. See oli ikka metsik paraadasse neid peenraid ka lillepeenraid, tal olid väga ilusad lillepehmed ja ta oli väga hea ilumeel. Bussiga sõitsime Pärnu Pärnu turule, ostsime igasuguseid taimi metsikult bussijaamas kõigepealt sõime sardelli kartulisalatiga siis tagasi. Isa oli ikka väga pahane ta peale, sellepärast et nii mõnigi kord leiti need kalli raha eest ostetud taimede anumad põõsa alt, ta ei jõudnud neid ära. Ta oli selline boheemlane tegelikult või selline noh terve suvi oli yks igavene rohimine pärast heinategemine. Vot see leitmotiiv, mis ta ütles, et kui kõik tööd on tehtud, siis me lähme Pärnu randa. No sinna, randa pole ma siiamaani olnud. Et see selline sõnapidamatus oli kuidagi. Ma nii ootasin ja ootasin, et lähme ja tegime, tegime, aga ikka ei saa ja teinekord ja järgmine aasta ja, ja selline. Jah, see tohutu, ega siis need, see on kõik tore mõelda, et väikse reha tegi ja kaks tükki isegi ja ta lasi sellel tisleril tegelikult väga korralikud asjad olid. Aga noh, seal oli ka oma mõtted, aga ma olen ka seal rüganud ikka nii meeletult palju see hein ja see sõnnik, noh, need on. Te õdedega olite siis ikkagi piisavalt kuulekad, et seal ei olnud niisugust vastuhakkamise või vaidlemise kohta üleüldse Tiia. Absoluutselt see ei tulnud kõne allagi, kuigi keskmine õde Sirje, tegelikult ta oli selline temperamentne emasse natuke karakteri poolest sihuke kange nii-öelda ja ma mäletan, et tema võitles endale ükskord välja mingi laagri. Nii et tema sai kodust minema suvel ja selle ma ei tea, mis tülide ja asjadega, aga ta selle saavutas. Need tema käis laagris. Aga minul ma olin kuidagi nii alla surutud selle selle asjaga, et kuni sinnamaani ma olin täiskasvanud inimene, ma töötasin Draamateatris. Ja mul oli siin ka oma oma oma elu siin linnas ja, ja omad boyfriend ja asjad. Kuna ma autot juhtida ei osanud. Ma läksin oma kottidega draamateatrisse, seisin sabas, ära kassasabas siis antipalk, suvepalk, eks ole see puhkuserahad. Võtsin oma puhkuseraha välja ja läksin otseteed bussijaama bussi peale ja maale ja hakkas pihta ja ma olin täiskasvanud inimene ja ma mäletan, Andres, sina ütlesid, et pean toogu nii et sa ei pea enam, et sul on oma eluga, sa ei pea sina kunagi mulle ütles, et seda võib-olla rohkemgi kui kord kindlasti rohkemgi. Aga see oli mulle sisse kuidagi jäänud, et võib-olla ma olin liiga allaheitlikum ja muidugi olema ka väga korralik oma loomult või ma tahan asjad ära teha. Kas see kõik on taustalugu sellele, et olete varemgi rääkinud, et kui väga te tahtsite maalt ära saada linna? Isa sugulased, kõik elasid Tallinnas, tema ema ja tema. Ja isa väga tahtis neid vaatamas käia ja no seal seal Me käisimegi ema nina gaasis ja, ja sõitsime bussis Tallinnasse ja sellepärast ma teadsin, mida ma igatseda tahan. Ma teadsin, kuhu ma pean jõudma. Et see Tallinn nema mäletan ikkagi. Istusin suure kivi peal tee otsas ja vaatasin seda teede tolmune tee sisel mingit asfalt ei olnud, mõtlesin sitatute minema, lähed ja lähed ja lähed ja see viib Tallinna välja. Kuidagi filosofeerisin sellel teemal, et siit lähen ja lähen. No ühesõnaga, kõik teed viivad Rooma. See oli minu lapsepõlveunistus, jaa, jaa. Ei mingit muud linna ja. Kui nähtav tüdruk olite te Kersti koolis? Noh, ma olin selline hoidik, ma olin tubli õppijapüüdlik, tegin kõik asjad ära ja kuna materjali oli ju nii vähe, siis ma olin isegi mingid maletšempion ja siis ma olin suusatamise tsempion ja mingi jooksu tšempion. No välja arvatud kuulitõuge ja ma olin nii jõuetu miskipärast, et ma ei saanud seda kuulitõugatud, aga et ma ikka kõik püüdsin. Aga minu ema oli lastevanemate koomik tees vist isegi juhataja lastevanemate poolt, siis kes asju ajast kooliasju? Ma hirmsasti põdesin sellepärast, et ema oma nina toppis igale poole. Ma mäletan, kui me hakkasime ja siis meil oli veel seitsmendasse klassi lõpetamine ka seitsmenda klassi lõpetama, pärast oli kaheksanda klassi lõpetanud ja me mõtlesime tüdrukutega välja, millised kleidid. Me õmbleme ja, ja kust me toome kõik selle riidevärgi. Ja siis ma mäletan, et ema isegi sinna sekused, selline riie ei sobi ja selline tegumood ei sobi mitte nagu. Ma nagu kannatasin selle all, mul oli mingi alaväärsustunne, et ta et ta nii aktiivne oli, ta sekkus sellesse kooliellu, et mul oli, ma oleks tahtnud seda distantsi rohkem. Ja võib-olla siis sellepärast, kui nüüd ajas edasi hüpata, et kui Andres koolis käis, siis ma tahtsin, et mina seda viga küll ei tee, mis minu ema tegi, mina üldse ei sekkunud. Tegelikult noh, oleks võinud natuke sekkuda või mitte sekkuda, vaid kursis olla. Ja ma mäletan, et see oli millalgi keskastmes kuskil, mõtlesin, et ma ikkagi lähen siis sinna lastevanemate koosolekul ja ma olin üldse käinud. Läksin, istusime viimasesse pinki maha ja seal siis kõik olid edukad, edukad ja aktiivsed, need lapsevanemad täpselt sellised, nagu ma lapsepõlvest mäletasin, nagu minu ema oli, kõik teadsid, kuidas, mida, kellel mingid probleemid kõik, ja siis õpetaja siis noh, ja kes teie siin olete, lõpuks pöördus minu poole finad vihmasest nominaa Andrese ema ja siis otselause oli, olid need nojah, ja süüa annate ta talle ka nii vähe, ta on ju nii kõhn. Ja umbes nii see jäi viimaseks korraks. Ma ei ole küll detailidega lõpuni kursis, aga nii palju ma ikka ometi tean või olen aru saanud, et äkki see on veidi üle võlli võrdlus, aga sovhoosi või kolhoositüdrukuna? Põhimõtteliselt maatüdrukuna sattusite te radikaalselt teistsugusesse seltskonda kus olid koos intellektuaalid, väga vaimsed inimesed, kus on hoopis teised väärtused ja teemad. Kas te lõpuks jõudsite nii-öelda sinna, kus oli teie õige koht või teil tuli oma elus mitte ainult üks uus lehekülg ette pöörata, vaid raamat ära vahetada? Ma arvan, et ma jõudsin sinna, kuhu ma pürgisin ja, ja see oli see, ma tundsin ennast nii hästi, selles seltskonnas. Ma läksin kaugõppesse Tartu Ülikooli ja siis ta ikkagi Tallinna eks ole. Ja siis ma mäletan seda dilemmat, et oli vaja, et töökohta saada, oli vaja elukohta, aga et elukohta saada, oli vaja töökohta. See oli täiesti selline nõiaring, tähistab absurdne lugu, ma sain kuskilt tuttavate kaudu, kes olid nõus mind nii-öelda sisse kirjutama ja siis ma sain lõpuks tööle ja ma läksin tööl. Kirjastus Eesti raamat, mis on draamateatri vastas. Nii et ma olen kahes majas üldse töötanud, need on kõik vastakuti majad ja siis ma sealt aknast vaatasin oma töötoast kuidas Ita Everi ja kes sealt uksest sisse läksid ja vaatasin, et noh, kui ma tahaks sealt uksest sisse minna, niimoodi sealt külguksest, kust et oi, et see, see on. Ja see on see koht, kus tekkis mõte teatrikoolist. Ei, see oli kättesaamatu unistus, ma arvan. Ma käisin küll mingisuguses luureringis, kus ma jälle ikka ilusasti luuletusi lugesin ja isegi esinesime niiviisi. Noh siis klassikaline lugu, et sõbranna läks katsetele juba järjekordselt ja mina läksin kaasa. Õigemini me õppisime luuletusi koos ja siis ma ütlesin talle, et kuule Ma tuleks ka, et ma loeks ka, luuletused, läheks ka. Ta kehitas õlgu küll ja, ja siis, kui me läksime sinna Toompeale ja saime edasi, mina sain edasi, kuigi Panso ütles, et mõelge enne, kas Teil on juba kolmas kursus ülikoolis, et kas on mõtet vahetada ja nii jagad sõbranna öeldi, et ei ole vaja tulla enam ja tulime Toompealt alla ja siis ma mäletan, sest noh, me peame ikka aru andma, kuhu me kuulume, ja sellega on nüüd lõpp. Tema oli liider ja siis ma mõtlesin, et mul anti veel võimalus, et ma võiks tulla edasi järgmisse vooru. Ja samas siis tema panipaika, et me ei lähe enam. Et ma olin ikka väga mõjutatav tegelikult ja siis ma mäletan, et ma lõpuks klinsil selja sirgu tead, mina ikka läheb veel proovima. Ma olin juba ju kolm aastat keskkooli lõpetamisest ja siis ma mõtlesin, et kui ma nüüd ei lähe, et siis on juba liiga hilja, et ma, et ma pean selle võimaluse ära kasutama, sest mul teater väga meeldib. Ja mul ei olnud küll mingit ettekujutust, kuidas nende tööde teha, välja arvatud ainult need ikka need ilusad luuletused, aga ma mõtlesin, et see on viimane võimalus, ma pean selle ära kasutama. Kõik see oli mulle tundmatu maa, aga, aga sisse sain. Ja tahaks need Andresega nii-öelda ametlikult mängu tuua või kaardile, et mis järgse teie elus oli, kui Andres sündis? Mul oli lavakunstikateeder pooleli korral kooli ajal ja ma mäletan, kui nördinud olid Panso, kui ta sellest teada sai, et ma last ootan, sest et enne seda, kellel oli niimoodi läinud elus need olid kõik välja kukkunud ja ma olin üsna lemmik Pansole kujunenud nende aastatega ja ta ei varjanud oma pettumust ja nördimust, et, et noh, et nüüd on minek ja igasugust nüüd enam asja ei saa. Aga ma olin, ei saa, ma tegin kõik eksamid ära, tantsutunni veel tantsueksami. Ta sündis suvel, tantsueksam oli talvel, nii et ma tegin ette ja taha neid eksameid ja sügisest olin olemas selle tagasi. Miks te ei ole või ei jäänud kokku Andrese isaga? Me olime ikkagi liiga erinevad. Ma olin selline kivis küpse ja sealtmaalt siis ta oli tulnud ja ei olnud mul suhetes mingeid kogemusi ja ja tema oli üks üks esimesi minu suhteid ja see kõik läks sellise tormilise hooga, niiet Me jõudnud teineteist tundma õppida, kui oli juba selge, et Andres on tulekul ja see oli selline paratamatu. Lahku läksite siis Kondrosoli kuivana kolm või niimoodi pärast kolme? Mida sina, Andres loed oma esimesteks lapsepõlve mälestuseks? Seal võib mõni mõni välgatus varem ka olla, aga siiski võib-olla haiglast. Kolme aastasena, siis kui ma olin suht raskelt haigemajas mingi kuu aega suviti mingi aeg nädalake äkki võib-olla või midagi sai huvitatud ka oma isa, poolsete vanavanematega, Laulasmaal kaubandustöötajate puhkekodus täpselt tee ääres, sama tee, mis laulasemalt praegu läbi lähebki. Maja nüüd maha lammutatud vahetult enne lohusalu pöörab paremale üles vahetult enne seda oli selline puhkekodu ja siis ma mäletan mingeid asju, ma pidin ka väga väga väike olema. Kas ma tee peal ootasime, et isa tuleks autoga pigem kõige rohkem? Jah, võib-olla see haiglas olemine. Kuu aega on päris tõsine argument, mis seal juhtus? Jah, seal oli üks pimesoole põletik, mis läks käest ära kuidagimoodi, suhteliselt keeruliselt see läks, aga no ma mäletan seda palatit ja teisi lapsi ja, ja seda, kui palju mänguasju mulle sinna voodisse toodi, emalined kuhjasust kui all või midagi mäletan, mingeid jälle niuksed pildikesed ainult, ega ma mingisuguseid siukseid. Mis seal toimus tookord Kersti poisiga haiglas? Ja meil oli hästi tore tegelikult lastearst, kes väga hoolitses ja käis Andrest vaatamas, kui olime, käisime tema juures seal polikliinikus, aga Andresel kõht valutas pikalt juba ja ta Ta ei diagnoosinud ära, et see võib olla pimesool. Järjest läks hullemaks seis ja siis ta tuli, ma mäletan. Ja siis ta ehmatas ära. Et see on pimesool ja siis Andres viidi haiglasse ja siis selgus, et imesool oli juba lõhkenud enne ja sellest siis tekkis mädane teritu, nyyd kõhukelme põletik ja nii edasi, et see oli väga-väga raskes seisus. Tollel ajal me sõitsime ju palju teatrid välja vahetanud Andres oli haiglas ja me olime kuskil Lõuna-Eestis, mingeid mobiile ju ei olnud ja ma mäletan, et see oli pöörane aeg, tegelikult. Oli üsna mõeldamatu, et tema saab istuda kuu aega haige. Oi ei, lastudki muide ei lastud üldse ligi ja seal oli. Ja üks tore meesarst oli, kes lubas mul öösel tulla salaja, siis rikkudes eeskirju ja ma sain Andrese juurde, et ta oli jah, nii et ma öösel teda korra nägin, enne kui ta sealt välja tuli. Ei lubatud. Mis poisi glutile nimega Andres teha meeldis? Kas lasteaias käisid? Meeldis, oli sinu teema? Andres, ma lasteaia ajast mäletan seda, et kaks korda nädalas oli nii-öelda isapäev. Kui isa tõi, tuli mulle lasteaeda autoga järgi ja siis viis mu vanaema juurde, ehk siis isapoolse vanaema juurde, kes on nagu minu elus määratud rolli mänginud, noh nagu siin ema rääkis, eks ole, oma vanaemast või aga hiljem sealt edasi, nagu enne sinuni jõudis, et eks ole näitleja tema palju kodust ära, siis mulle tegelikult on salati meeldinud. Eks, eks sai seda ka kurjasti ära kasutatud, aga hiljem, aga põhimõtteliselt, et mulle väga meeldib siiamaani üksi olla. Üksindus on üks väga võluv asi. Vanast peast. Vahel harva on igav. Aga vul noorena ei olnud üksinda mitte kunagi. Igav tõstid mis asju aga kirjeldab vanaema fenomeni, millest see sinu jaoks seisnes, siis, kui sa toota niimoodi erilise inimesena esile? Kuna see teatrielu oli selline, nagu ta oli lihtsalt, siis ma olin nagu temaga väga palju aega ta väga hoidis mind selline tõeline daam, tõeline pealinnaproua, et see tema nagu piiritu armastus minu vastu ta ikka mind poputas ja kasvatas ja noh, tema, ma ei tea, kas see on päriselt tõele vastav, aga, aga justkui väidetavalt ma õppisin lugema ka vist üsna varakult. Ma tean küll, et ma väga vara lugesin. Aga et selles olla vist ikkagi mamma süüdi, eks ole, ja tema siis tegema näputööd ja mängisin nende, noh, vaata veneaegsed klotsid tähtede ja loomadega, siis me nendega panin sõnu kokku ja noh, väidetavalt ma niimoodi õppisin lugema väga väga. Kas sinu kui lapse jaoks on vajanud kunagi lahendamist küsimus, miks ema isa koos ei ole? No ju ta kuskil sees ikka küsimusi tekitas ja ja nagu kaks perekonda justkui või, või noh, natukene nagu mingeid segadusi see kindlasti tekitas jah, mingil ajal. Jah, aga vast see, et küllalt levivad mudel et see ei olnud mingisugust, näiteks kui maal keegi oli lauses, see oli täiesti ennekuulmatu ükskõik mis suhted need olid omavahel siis emadel-isadel ja peredes, aga lahku ei minda, aga linnarahvas ikka läks lahku. Nimeliselt kooli poolelt klassikaaslased ja kõik olid samasugustest perega. Jah, nii et selles mõttes ka võib-olla see, aga nüüd ma tahan veel öelda, et tõesti tõesti, Andres oli minu süül ja minu elukutse pärast ja nii edasi kohutavalt palju üksi kuni sinnamaani välja, ta oli väga iseseisev. Esimesel päeval ma viis, esimese septembri viisin ta kooli. Andres ütles, et ja järgmine päev ma olen ise. Kusjuures me elasime mustamäel mustamäelt, trolliga, minna Tõnismäele seitsmendasse keskkooli. Sa oled Andres öelnud, et sinu lapsepõlv ei olnud klassikalises mõttes või tavapärases mõttes õnnelik. Pigem pigem ma võisin öelda midagi sellist traditsiooniline või kuidagi niimoodi, et õnnelik sellega. Kõva kuuled neid küsimusi, et kas lapsed on õnnelik või, või siis mulle meenub ikka kõikide nende inimeste jutud, kes kelle käest alati küsitakse ka analoogsetes vestlussaadetes, et oi, te olite ju Siberis, teil lapsepõlv oli kindlasti raske, siis nad, nende vastus on nagu alati, siis ma olen sellega. Minu meelest on see ka nii, et lapsepõlv on alati õnnelik, seal puudub võrdlusmoment. Sa oled laps? Ei, niimoodi ma küll öelda ei saa, et ta õnnelik ei oleks olnud. Igasuguseid iseärasusi oli muidugi loomulikult. Miks raamat ei ole kujunenud mu elu parimaks sõbraks ning lihtsalt mingil hetkel sunniti lugema ja ette kanda pärast, et aru saada, kas ma ikka olen selle kõik läbi lugenud ja tõenäoliselt ei olnud heakohased raamatud. Näide, mis hetkel see oli, mis raamat sest sel juhul või raamatut. Ilmselt olen ära tahtnud unustada, mis raamatuid, aga noh, ma arvan, et kuskil algklassides ei olnud, mina ei öelnud, sina küll, jah, aga. Aga see raamatukoht ma ikkagi täpsustan ära, kuna praegu jääb lihtsalt lugu segaseks, kas see tuleneski sellest samast intellektuaalsest seltskonnast, kuhu ema sattus? Seal pandi sulle ette raamatut, mis ei olnud. No, ma arvan küll jah, et ikkagi lapsest peab ka tulema, ma ei tea, mis siis, et ei ole küll alles alles teise põlve intellektuaal nii-öelda kuidas öeldakse aga justkui et vaja vormida ikkagi selline inimene, et kõigil on kaugelt näha, et ta on ikka oma 10. põlvkonna intellektuaal, aristokraatlik. Midagi? Kas te mäletate, Kersti, umbes noh, niisugust olukorda, et kas tõesti istub koos seltskond kes kujutab ette, et treenime kivi või dresseerima või siis anname lapsele võimaluse just läbi nende raamatute saada selliseks. Ei, mitte pärisest sedasi, aga lihtsalt minu tolleaegne elukaaslane Mati Unt oli niivõrd kirjandushuviline ja ta lihtsalt ei saanud sellest aru, et äkki poiss ei tunne huvi raamatute vastu ja ta hakkas teda suunama. Sealt siis konflikt, mitte sellist dresseerimiste seltskonda, kuigi seal oli küll Hamleti monoloogi numbreid, aga, aga see oli rohkem sihukene, nalja värke ta. Andrus tõesti oskas ameti onu monolooge siis Mati oli talle õpetanud vist ja mina küll. Ja, ja siis. Seltskonna rõõmuks kõnelevad sa teismelisena olite pigem raske laps? Seda küll, ja peavalu? Kindlasti ikka, jah. See sündmuste areng kujunes niisuguseks, kas just asjaolu tõttu, et sa said olla palju üksi või pidid olema. Kindlasti ka selle tõttu, aga seesama klassika, et nii-öelda valed sõbrad või kõik kuniselt suitsetamise proovimisest ja kõigest muust jurast pealejat. Tänapäeval hangitakse Maide kaubanduskeskustes, meiegi käisime maitse poole ööni kuskil Õismäe vahelt õllerdamas. Mis asja me tegime? No ühesõnaga. See puberteet läks raskelt küll. Üks asi on see, kui tehakse jutumärkides kino või pulli koduseinte vahel ja sinna see asi suuresti jääb, aga kui teravaks see situatsioon või olukord võis sinu jaoks muutuda, et kui sa ikkagi pikemat aega linna peal alaealisena Tõllerdad siis hakatakse varem või hiljem sinu vastu huvi tundma, vähemalt ma eeldan. Ei, selles mõttes õnneks niimoodi ühe korra olemist käin miilitsas ainult, kus neid üles korjata, pärast selgus ka, et rohkem nendesamade miilitsat, et ma ei tea, plaani täiteks nii-öelda. Hirmutati poisid ära muidugi täiest vei seadusega pahuksisse ei läinud, kuigi oli ka selliseid juhtumeid üsna öösiti tegime, et mille eest oleks võinud väga hullusti minna, külla ei olnud siis mina nagu ma olin küll kaasas Tõllerdajaga, ma ei olnud nagu otseselt kuskilt jooksis minema. Aga ikkagi piirid, sa räägid, millest siis peksmised või ei, selliseid selliste asjadega ei tegele vargused isegi loovata. Sina vaatasid seda ja me leppisime kokku. Ja ma ei vaadanud, osalesin, aga ütleme niimoodi, et oli selline komme, kus nahkel ega siis autosid ju palju ei olnud, aga mõned kamraadid leppisime kokku, leppisime ööseks mingi kellaaja kokku, kelle juures kokku saama ja siis pisteti vaikselt esikust, tuldi välja, kellel oli vanematel auto, võeti need auto võtmed ja siis noored poisid kimasid mööda Tallinna linna ringi oma vanemate autodega vaheldumisi kord ühe, kord, teisega jäime ka väga haledalt ühele lapsevanemale vahele ja sellega see pull muidugi õnneks lõppes, vahele jäid ja mil moel? No eks seal lapsevanemal oli ammulbais ninas, midagi toimub, aga noh, ühesõnaga siis kui poisikesed garaazi jõudsid, oli isa juba ees keset ööd. Ja see oli, kuna isa oli veel ka kõrge sõjaväelane, siis seal oli ikkagi. Ma ei tea. Võsukesest sai pärast, aga panime ikka padavai vasta hommikut kodungi iga roju oma koju. Jumal tänatud, et ära lõppes, see oleks ju väga kurvalt lõppeda kavuses. Kas sa jõudsid asjadega ka sellisesse staadiumisse, kus sa nägid ema märgi silmi? Ja kindlasti muidugi muidugi. Kas need virvendused, Kersti, jõudsite teieni ja kui, siis mis kujul? No seda detaili praegu kuule mu elus esimest korda autoga sõitmas käidi. Andres oli, kui ta oli laps, ma mäletan, et ta mitte kunagi jonninud ja ükskord me sõitsime kuumal päeval linnast bussiga koju ta oli väike siis ikkagi mingisugune kolme aastane või niiviisi. Ja kohutavalt palav oli, ta hakkas nutma. Ei, mul oli nii häbi, aga ta jonni vaid tal oli nii halb olla, ta ei saanud aru, milles asi on ja ja ma võtsin ta, läksin bussist välja, see oli ainus selline nii-öelda mingisugune virvendused, inimene, jonni, ta oli rõõmsameelne, rääkis kõigiga, oli hästi seltsiv. Aga siis ma mäletan, tuli seal, mul on selline tunne, et tal oleks nagu ära vahetatud. Et see heasüdamlik ja tore laps kuidagi järsku oli kuidagi sihuke trotsi täis ja mingid omad asjad veel kinnisem kui ta muidu, nii et selles mõttes oli mul mure selle pärast muidugi hinded läksid kehvaks, see, see oli see lakmus, eks ole. Aga tunne, et ma ei oska oma teismelise pojaga enam hakkama saada, see on teile tuttav või vastik olukordadeks. No see oligi selline, see, see üks selline kriisi, kui ma pöördusin tema isa poole, mõtlesin, et noh, lapsevanemad, paneme seljad kokku ja mõtleme midagi välja. Et Andresega on pahasti, et ta õpib halvasti, on mingi, ma ei mäleta, mis põhjendused, mis see kriis täpsemalt, milles see väljendub. Võib-olla Andrus teab, aga selle asemel isa tahtis ta ära viia minu juurest. Ja, ja kokkuvõttes oligi nii, et Nendes panigi oma asjad kokku ja läks vanaema juurde. Mingiks ajaks, aga noh, see oli väga lühikest aega ja pärast seda oli kõik nagu kuidagi laabus, selleks lahenes kõik see konflikt. Jah, mingi lainehari käis seal lihtsalt sellel hetkel ära, see, sellel kõige tipu hetkel lihtsalt jooksin endal ajus mingisugused asjad kuidagi õigeks või kuskil 15 aastaselt, ma arvan, 15 16 oli see kõige hullem. Kas ikka need esimesed suitsuõlled, millest see kõige hullem asi ei nähtaks, tulid varem koju, jäid veel mõni etendus ära või midagi? Mul ei ole kõik need kuradi päti sõbrad ka enda juures kodus, eks ole. Korteril siniseks suitsetatud ja õlletaara vedeles igal pool ja siis keegi hoidis ust kinni ja tema sisse ei saaks ja samal ajal loopisin aknast õlletaarat välja. Mulje jääks natuke, et oleks vähem. Selles mõttes läks kuidagi ikkagi nagu ikka, väga käest ära ja see oli nagu. Nii-öelda et oleks olnud konkreetne sündmus või, või mõne inimese käitumine, mis nii-öelda mõistuse koju tõi, seda ei olnud otseselt see kuidagi ikkagi niimoodi. See tekkis kodusest kodustest asjadest, ilmselt jooksis mõistus koju tagasi. Sellel ajal hakkasin tõsiselt nagu pillimängust huvituma vä? Et mul oli tema pidanud töllerdama nendega ma ei olnud nagu nendest sõltuvad, see on nagu, mis sina ütlesid ka enne, et mingil hetkel nagu tõstsid selja sirgu, et ma ikkagi lähen proovin, eks ole. Mul vist juhtus äkki sama asi, et ma, mul oli äkki võib-olla julgust nad pikalt saata, et kuule noh, ma ei tule tänav. Ja siis, et ei tule, tule null vot siis ei tule ja kõik noh ühesõnaga kuidagi mingi äkki selline hetk võib olla. Aga koolis läks nugade peale, siis vahepeal ka jah. No ja selleks ikka Ma püstitasin rekordi sellesse eliitkoolis kus ei saanud ju lubada põhimõtteliselt ei ühtegi kahte tunnistusel, aga, aga mina suutsin lubada endale kuus kahte ja mitterahuldava käitumise keset õppeaastat. Millega siis sai ka karikas täis ja sealt koolist lahkusin. Kaks kahte nendest ma olin ära teeninud ja neli olin mulle väänatud. Aga ma julgen seda öelda sellepärast, et et väänatud oli mulle järjest ja järjest ja järjest näiteks laulmine. Kuigi ma tegelesin kodus ainult sellega Aga ma tahaks seda äraminekut natuke täpsustada, sellega oli niiviisi, et oli poolaasta ja mul seal laulmise hinne. See tundus nonii, pöörane. Ma helistasin lauluõpetajale ja küsisin, et et kuidas ma peaksin nüüd reageerima, et et poisil on hinne kaks, tavaliselt peab ütlema, et tegelen rohkem sellega selle ainega siis kaht ära parandada, aga ta muud ei teegi, kui karahvat kodus kogu aeg ainult. No ja sealt tuli selline ebapedagoogiline nagu sõna valing vastu ja muuhulgas veel, et ta ja ta ei käi laulukooris. Mõtlesin, see on ju vabatahtlik. No ühesõnaga, poiste hääli oli seal rohkem vaja ja see oli ka jälle selline uhkuse asi, et see laulukoor nii tasemel oleks. Kui oleks ma seda teadnud, oleks ju kodus Andresele rääkinud, kuule, mine, et see on kasulik ja õpib noote ja nii edasi. Ma ei olnud selles üldse kursis mitte milleski. Igal juhul siis ma ütlesin selle peale, et Ma vabastan teid raagist. Ja siis ma küsisin Andrese käest, et kui ma otsin sulle kooli, kas sa oled nõus ära tulema, ta oli nõus ja siis ma läksin esimeses koolis, kui ma ütlesime, siin teda ei võetud, teises koolis ta saigi sisse. Ja siis oli muidugi tegelikult see, kuidas öelda, see kahepalgelisus või selline tuli välja, kui kui, siis kool oli üllatunud ja ütles, et ära mine ära. Seal oli jah niimoodi, et ma olin nädal aega juba uues koolis käinud ja ma ei tea, kas seal lõppesid tunnid varem ära või mingi asi seal oli, ma olin igal juhul selles uues koolis ikkagi väga korralike püüdlik, ma pidin ju ma selle vastuvõttu õigustama kuidagi nii et ma sealt mingit Ausi küll ei pannud, ma arvan, seal lihtsalt lõppes varem ära. Ja mul oli see vana tunniplaani veel teada. Vanas koolis ma läksin siis nagu sõpru vaatama või klassikaaslased, klassikaaslased tegelikult teadsid, et ma ära lähen, aga õpetaja nagu ei tea. Ja siis oligi, ma käisin mööda seda tühja koolimaja ringitunnid, seal käisid, siis tuli Kellija tund pes ja ühes koridoris tuli mulle vastu klassijuhataja omaette ka range ütleme siis nii, raag, põhjuseta puudumine nädal aega. Ja ma ma ei mäleta seda sõna valingut siis omalt poolt, mida ma ülbelt talle silma vaadates vastu laiatasin, info oli see, et vabandust, aga ma käisin koolis. Et te võite siin, ühesõnaga. Kulgeda sinna kohta, kus põhimõtteliselt ja, ja siis kuidagi läks jutt edasi ja hiljem klassikaaslaste käest kuulsin, et mõnigi õpetaja, kelle tunnid mul kahed olid olid üsna endast väljas ikkagi ja et miks te talle ära lasite minna ja tehti kõik selleks, et nagu inimene nii-öelda mutta tampida, siis oskad sa seda kõike seletada kuidagi? Ütleme, ega ma, ma, ma olin natuke allumatu. Küll see on praegu natukene kõik naljakas ka, vabandust muidugi, aga siis oli üsna traagiline, tegelikult sa ise elasid seda ikkagi läbi ja üle. Ja need probleemid tõenäoliselt ei ole midagi unikaalset, mida me kirjeldame. Kas selles olukorras on niisugune lihtne retsept välja tulemiseks ka tervena või sa peadki vaatama, ma ei tea kuhugi pilvedesse ja lootma, et keegi hoiab, et sa ei sattunud kinni trellide taha. Näiteks vaat äkki su saatus samas aegu ei saa võrrelda, ei minu kooliskäimise aega praegusega võrrelda, praegu on asjad teistpidi pöörased, praegu ei tohi, õpetaja enam ei tohiks seda varsti enam õpetada ka, eks ole. Me oleme pendliga läinud teise äärmusesse. Aga tollel ajal, kui sa nüüd nii küsid, et oleks olnud, kas oleks olnud mingi võimalus, siis ma arvan küll, tänab no mingisugune inimlikkus vä? Mida seal mina selles koolis kohanud väga üksikud inimesed, tõesti? Pedagoogid siis, aga vaadates see oli niisugune, nii selline nahast välja pugemine, mis jäle pidid. Ja ega ma ei tea ja võimalik, et ma olen ise andnud mingisuguse põhjuse siis endasse mitte inimlikult suhtuda, ma ei tea. Et aga teisest küljest võib-olla. Jälle ei iial ei tea, võib-olla mingi mingeid selliseid käike ongi saatusel varuks selleks, et sind õigele rajale juhtida. Kui ma oleksin nagu ikkagi natukene ikkagi rohkem kursis olnud, siis tõesti, ma oleks kuidagi olnud mingi puhver Nende vahel kooli siis ja pedagoogide ja Andrese vahel kas või seesama asi, et noh, oleks häkkima saanud Omalt poolt talle selgeks teha, et käisel laulukooris ja minu vajakajäämine oli siin kindlasti ka üheks põhjuseks Aga ütleme nii, et praegu ei jääks valet muljet, see teravik, millest siin juttu oli, see oligi ära ja peale seda ausalt tõstma. Üldiselt peale mõningase pahe, mis mul on, pean ma ennast väga väga korralikuks inimeseks tegelikult ka. Et, et ma ütlen, et see Laksakas käis mul seal lihtsalt ära. Kersti suur-suur, aitäh, et tulite raadiosse rääkima, mul on väga hea meel. Aitäh. Nii ei jõudnud üldse kuigi kaugel. Andres, samad sõnad. Suur tänu, et emaga tulid. Tänan kutsumast pärituult teile mõlemale. Ma loodan, et läheb väga hästi ja ja kuulajatele ka aitäh selle saate nimi on, käbi ei kuku. Nädala pärast kohtume jälle. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Kersti Kreismanni ja Andres Raagiga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast üles, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad jutuajamised laste ja nende vanematega.