Rõõm kohtuda aitäh, et olete Vikerraadioga. Tänase saatekülalised on ema ja poeg Kersti Kreismann ja Andres Raag. See on lugu maatüdrukust, kes ihkas linna. Peenarde ja heinateo asemel said osaks igapäevaelust seltskond. Kõrgkultuur. Kuigi näitlejaametist Kersti unistada ei söandanud, siis juhuse tahtel ta just lavale jõudiski. Ja tegi teedeesti naisnäitlejate esiritta emale ootamatult Sai näitlejaga Andresest, kes on tuttav ka ansamblist L Dorado. Paljuski pillimäng tõi teismelise poisi tagasi tunnelist, mille lõpus valgust ei paistnud. Meie jutud tiirlevadki peaasjalikult ümber elu väljaspool teatrit. Mõlema jaoks on teekond olnud pigem konarlik. Vaatame tagasi, kuidas nii on läinud, kuid mis veel tähtsam, kuidas võita keerulisi olukordi. Ma olen saatejuht Sten Teppan, head kuulajad. Kersti teid on nii tore vikerraadios näha, aitäh tulemast. Aitäh kutsumast ja Kerstiga kaaspoeg, Andres, samad sõnad, aitäh tulemast. Küllata, Kersti, olete isegi selle peale pidanud elu jooksul mõtlema. Oli see hea valik ja oli see valik, mille Andres tegi maanduda samamoodi teatrimaailmas teile mingil moel oluline enesetunnet kõditav ka sageli räägitakse seda, et pigem järeltulevale põlvele ei soovitata näitlejatööd, kuna see olevat niivõrd keeruline. Aga kuidas teie selle küsimusega leppinud olete? Sisimas? Muidugi olen ma leppinud, aga siis, kui Andres mulle järsku ütles, et ta tahaks minna lavaka katsetele keskkooli viimases klassis ja siis ma olin küll ehmunud. Ma ei osanud seda absoluutselt oodata ja ma nii kartsin, et ta põrub läbi. Esiteks ja teiseks muidugi see jutt ka, et tõesti ei soovitaks seda ala, et siin on nii palju pingeid, nii palju sisemisi kannatusi, ebaõiglust samas ja õnne. Et nii paljudest sellistest asjadest sõltub see lavakarjäär, et ei oleks julenud soovitada küll. Kas teil jõudis enne seda hetke peast läbi käia mõte või mõtteid, millega Andres võiks tegeleda? Ei olnud, ma võib-olla Andres ehk oskab täpsemalt öelda, võib-olla ma natuke küsisin küll, et mis sa mõtled teha, aga üldiselt me olime küllalt. Selliseid intro merced, kumbki mina ja tema igal juhul loogilisem oleks olnud, kui ta oleks näinud läinud näiteks tehnikaülikooli tolleaegsesse tippi näiteks sest ta on eluaeg olnud väga lahtiste kätega, oskab kõike teha, parandada, meisterdada ja see asi teda huvitab, nii et selles mõttes nälga ta küll ei ole. Pigem vastupidi, võrreldes jah, antud erialaga, siis. Andres need tunduvad kaks radikaalselt erinevat maailma, see siis, kuhu sa päriselt sattusid ja see, millest ema just kõneles, et see on saatuse iroonia või mis? Tegelikult ma ei saa aru, kus sa seda võtad üldse? Mul ju reaalainetega oli ju nagu, oli noh, kuule tippi, meil poleks isegi bussipeatusest maha lastud seal tipi ees. Ma arvan, et ma ei tea, kust sa sellise asja peale tuleb, mingeid asju nikerdada, meeldib ja meeldis algusest peale, seda küll jah. Avery, vist pigem rohkem selline peedist pesumasinale trumli või ma mäletan, mäletan, tema, kus ma tegin, lammutasin kettaga telefoni laiali kodus ja ehitasin temast ilmselt vabariigi esimese nuppudega telefoni, mis küll koosnes kahest nupust. Ma ei tea, kas sa tead, mismoodi kettaga telefoni põhimõte on, kui sa keerad ta kõigepealt lahutab ühe vooluring lahti, siis nii palju, mida sa valid number viis siis kui see nagu tuleb ketas tagasi veereb, siis ta teeb, lülitab ühte teist lülitit viis korda. Kui keerad kolm, siis tagasi kerides kolm korda, nii et siis numbri valimine näiteks viis, kolm, kaks tuli teha niimoodi, et kõigepealt vajutan ühte lülitit ühe korra siste üks, kaks, kolm, neli, viis uuesti seda lülit üks, kaks, kolm igavesti lüliti, üks, kaks ja niimoodi sellise asja, siis ma panin kogu selle telefonile kõlarite süsteemi peale ja ja selliseid lollusi meeldis mulle teha, aga sellest sellega nüüd vaevalt tipi oleks saanud, tahtsin öelda, mul emal on õigus. Jah, aga selles mõttes, et ega reaalained on ikkagi kauge kaarega mööda läinud. Ma ei ole pead nende jaoks aga, aga mingisuguseid asju kas või praegu, et mingeid joonestada või ma ei tea jah, mingid asjad küll, aga lihtsalt jah, mõtlen päris sinna suunda minekuks jäi ikka vistest reaalharidusest nagu puudu. Aga see, et sa söandasid ette võtta teekonna lavakooli, see tulenes, millest äkki ideede puudusest, mida oma eluga peale hakata või nii kindel äratundmine, et sa muud ei kaalunudki päris tõsiselt? Ühest küljest vist see, mis nüüd esimesena ütlesid ka muidugi see, et, et, et vastuvõtt sattus olema minu keskkooli lõpetamise ajale. Kursuse juhendajaks Kalju Komissarov. Ees oli ju legendaarne 13 lend. Mul oli nagu mingisugune plaan, et kui ma sisse ei saa, siis ma ühe korra proovin veel kahe aasta pärast. Ja siis oli see plaan, et ma vahepeal töötan taksojuhina. Mis aasta siis oli, eks, 188 ma mõtlesin, ma saan takso, parkvel toimis, eks ole, mul seal lisa töötas ja ja oli plaan, et ma saan sealt vähemalt autojuhiload kätte, et noh, et autod. Ma ei kujutanud ette, et ma üldse elus omama hakkan, ajad olid lihtsalt sellised. Aga läks teistmoodi, küll lubadega sai siis tehtud, jah, eksternina variant hiljem ja siis isa pealekäimisele. Poiss võiks ka juhiload ära teha, eriti kui siis oli see hetk, kus sai eksternina teha, nimetati seda niimoodi, eks ole, kus oli, ainult läksid oma isikliku autoga nii-öelda lapsevanema autoga. Sõidueksamit ei pidanud rohkem tegema kui kaks vasakpööret Kadriorus. Ja ülejäänud sõiduasjad jäid tegemata, sest oli tohutu talv, tohutu kiilasjääeksam koosnes 10-st küsimusest. Teooriaeksam, millel oli kõigil kolm vastusevarianti, ainult üks oli õige ja need olid nii loogilised, elementaarsed, et seal ei olnud võimalik läbi kukkuda. Ometigi ma mäletan, Pirital oli siis nii-öelda arksis tol ajal mingi teise nimega ja siis ma mäletan lihtsalt, see aeg oli nii marurahvuslik, et nii palju, kui meid seal klassis või seal oli siis kõik eestlased kõige kõige tumba matkaa, kes seal eksisid, nende, need lasti läbi ja said luba load kätte ja kõik teisest rahvusest inimesed kukutati läbi. Selliseid fakti mäletan näiteks sealt näed Vatkusse jutuga. Päris pikantne, eks Kersti, te ütlesite eelpool, kui ma õigesti tähele panin ka Andrese kohta, et te mõlemad olete introverdid. Kas näitlemise puhul ei ole siin väikest loogikaviga, et lavale publiku ette satuvad inimesed, kes võib-olla sisimas väga ei naudi seda või kelle jaoks olukord mõnes mõttes on ebamugav? Ei, vastupidi, naudin ikka väga, see ongi mingisugune ministeerium, see on müsteerium kooli ajal. Ma lugesin ilusasti luuletusi küll, aga, aga ma isegi koolis nagu peaosi näiteringis ei antud. Mingi mingi kolmanda järgu rullikese sain. Aga et, et sealt oleks paistnud seda, et malaaria kõlbaks kindlasti mitte, aga lugesin küll kena ilmeka häälega, seda küll. Nii uje, kui ma elus olen olnud ja nii kuidagi häbelik ja nii edasi. See on kummaline, kuidas, kuidas laval kõik kaob ära. Ma nii mäletan, kui me lõpetasime lavakunstikateedrit ja siis oli meiega selline intervjuu ja küsiti midagi selle kohta selle näitlemise või selle ametikohta. Ja siis mäletan kursusevend. Tõnis Rätsep ütles, et olla keegi teine. Mulle jäi see tema sõnastuses meelde, seda on variantidega siin-seal ikka räägitud, aga selles on see vist tõsi, et sa võid olla laval keegi teine, sa ei pea häbenema, sest sul on mingisugune kaitsev mask kaitsev rüü ümber ja sa võid olla elada neid elusid läbi, mida sa oma elus mitte kunagi ei julge. Ei õnnestu, ei saa. Ma olen väga palju mõelnud, kui ma tulen draamateatri kulunud treppidest üles, need vanad trepiastmed, nad on nii ära kulunud, kes kõik siin käinud ei ole, kelle jalad sind seda kivi kulutanud ei ole ja, ja mõtlesin taaskord, et küll on suur õnn. Küll on vedamine, et ma võin selles majas olla ja, ja seda, seda elukutset. Omada lähme lapsepõlve, kersti sinna, teie omasse. Te olete pärit pisikesest kohast. Tali on selle nimi, jah? Pärnumaalt, kas teil selle kohaga praegu ka veel mingi side on säilinud? Otseselt ei ole, me oleme vahel harva küll Andresega seal käinud. Side on Kilingi-Nõmmega, kus on minu vanavanemad, hauad, mida ma käin hooldamas iga, iga suvi. Aga talile harvem satun mul ei ole ka erilist kujutlusvõimet, võib-olla, aga, aga need distantsid on nagu kuidagi. Ma ei taju neid hästi ja siis, kui ma ükskord eesti kaarti vaatasin, et kus on see Tallinn, see minu unistuste linn ja kus on see tali siis ma ikka ehmatasin ära, et kaugemale enam minna ei anna. Et edasi on juba Nigula, Nigula raba ja läti täiesti piiri äärest alla. Missugused on teie esimesed mälestused päris elust? Kõige esimene vist oli see, et, et. Ma vedasin lutipudelit, ava järelist. Seda imemise lutti mul ei olnud, võib-olla konjunk teadnudki, et selline asi olemas on seda igatseda, aga ma mäletan, et ma üsna noh, suht-koht igal juhul ma käisin ja mul ma vedasin seda lutipudeli piimapudelit järjest. Ma ei mäleta enam, kes narris mind ja siis vanavanaema võttis mu sülle ja ütles, mis te narrid, Teie lohutas mind, et olen siis nagu häbenesin ja nutsin. Aga järgmine vast on see. Minu ema oli kultuurimaja juhataja ja, ja ta lapsest peale juba meid võttis kogu aeg, me saime vaadata kõiki etendusi, kõiki kontserte ja, ja ka filme, filme näidati sellisest August ja siis me saime sealt august filme piiluda. Aga muidu etendustel ja kontsertidel olime ikkagi saalis. Sellega see on seoses oli muidugi üks hull kohustada, ema sundis meid lilli viima ja kohutavalt häbenesin, enam ei tahtnud minna, aga no midagi ei olnud teha. Vorst vorsti. Me elasime üle põllu, oli kultuurimaja, aga vanavanaema suri ära. Ja ma mäletan seda sellist dilemmat või kahevahelolekut, vot ei saa minna. Mida ma oleksin hirmsasti tahtnud näha seda etendust. Ja see hirmus kurbus lähedase inimese kaotuse pärast ja, ja ma ei, ma mäletan, kuidas väikse lapsena kuidagi noh, kumb see suurem on, see tahtmine sinna üle põllu joosta või siis kodus nutta ja aastada, et vanavanaema on surnud. Aga ema lahendas selle niimoodi, et et ta lasi ikkagi mul minna teiseks vaatuseks seda. Mäletan, et ma siis lõpu nagu nägin Kui te mõtlete inimestele enda ümber, vanemad vanavanemad, mitte et ma paluksin neid edetabelisse panna, aga ikkagi kirjeldada põgusalt kelle mõju ja missugune teie kasvamise juures oli niisugune, mida, mis kohe praegu meelde tuleb. Kohe ola tean seda vastust, see on vanaema. Ta oli selline headuse kehastus, temaga oli veel see lugu, et ta oli, kas nooruses kuidagi oli hobune vist oli teda kabjaga löönud, nii et ta kuulis halvasti ja siis oli nii tore, et ta laulis üksinda. Või et kui ta arvas, et ta on omaette keegi, kuule teda siis lastena, siis käisime salaja kuulamas teda seal ootamatuid villatav, nii tore. Aga iseenesest, ta oli imeliselt südamlik inimene ja tema meid hoidis ja toitis ja kasvatas ja oli meiega, sest minu ema oli ka nagu, nagu mina oma pojale ilmselt lippasaga ringi igale poole teda huvitas, kõik asjad oli tööl. Pere oli nagu vanaema kanda ja jumal tänatud. Ajad olid ju vaesed, ma mäletan seda, et ma olin keskkoolis ja mul oli tunne, et vanaemale eelkõige siis ema teeb liiga, et, et mu meelest ma oleksin tahtnud, et vanaemal oleks uus kleit. Aga rääkisin seda emale, ema ei võtnud vedu. Siis ma muretsesin riide ja ma õmblesin ise talle selle kleidi. Ma ei olnud enne mitte midagi õmmelnud ja see oli umbes nii, et panin vana kleidiriide peale, umbes selle järgi, et mingid lõiked ei olnud kuidagi, need käisid sinna otsa, said, aga ma sain selle tehtud. Miks see teile nii tähtis oli see kleit või see kleit teha jah? Ma oleksin tahtnud, et tal minu meelest oli, oli tema vastu ülekohtune, ma tahtsin kuidagi korvata seda ja seda. Ja seda headust, mis temast kõikidele inimestele jätkused, et noh, et ma leidsin, et on, on seda uut kleiti väärt ja ei osanud ma kuidagimoodi muud moodi lahendada joosta, niikuinii, polnud ka raha. Ta tuli kolm päeva ja meid oli kolm õde ja tegelikult oli mul veel ka poolvend vanem, kellega me vähem suhtlesime, ta juba välja lennanud ehast. Aga õed kolmekesi olid mängusõbrad, tegite koos asju. Ja tegime küll, kuigi lapsepõlves mängisime muidugi koos. Aga siis kui me sõitsime koju pühadeks, vana-aasta õhtuks ja, ja, ja suvel suvepuhkuseks siis ja see oli kõik hiljem, mitte lapsepõlves lapsepõlves ikka mingit nagelemist, see oli kuidagi tavaline, kakelda natuke, aga mitte. Nonii. Ja siis? Ma mäletan, et et nemad nagu heitsid kampa kaks nooremat, mina olen vanem ja nad on nagu temperamentsemad ka, eriti keskmine õde oli sinnad, narrisid mind. Et primadonna ja kuidagi pakkisin mu kallal kuidagi nendelt klapp oli suurem kui kuid mina jäin kuidagi kõrvale või eraldi. Tegelikult kannatasin natuke sel ajal ja ma olin ju täiskasvanud inimene ikkagi. Aga ma mäletan seda teooriat, mis ma neile ütlesin, seletasin, et selline teooria on, ma ei tea, kust ma seda olin lugenud või kuulnud. Et kui on kolm inimest seltskonnas, et siis kaks sõidavad nagu ühte hoiavad kokku ja siis üks jääb nagu üksikuks, et et ma nagu andsin sellele selliseid teadusliku põhjenduse, miks, miks nad minust ei hoolinud, nii palju oleksid tahtnud. Kui ranged kodune kasvatus oli? Me olime nii korralikud, aga noh, kui juba teismeeas olime, siis ma nii mäletan, et Ma nii tahtsin minna kuskile järve äärde, seal oli mingi jaaniõhtu ja siis täiskasvanute ema ei lubanud ja siis kuidagi. See jutt oli enne, aga kas sellel jaaniõhtul siis ma kuidagi nihukega sõbrannadega läksin või? Igaljuhul ema tuli mulle järele ja kamandas mu koju ja mul oli kole häbi. Muidugi. Oli range, ema oli range küll, aga isa oli selline lahe ja tore. Ja tegelikult on, kuulub temale tegelikult see ema maali nimetamine. See sellega oli niimoodi, et isal oli väga hea huumorimeel, noades ilmselt ka võib sellest palju rääkida. Ja tema nimi oli Richard ja siis ta ütles, et ma olen ikkagi ära ja palun kutsuda mind härrari, kas kõik kogu küla ja kõik tuttavad ja sugulased, kõik teadsite härra Riks. Nii oligi. Tema oma huumorimeelest lähtuvalt ütles, et Noojagaat, et Linda ei ole küllalt peen nimi, ema oli Linda, isegi Linda Katariina tegeleb, ütleb et tuleb panna parem nimi Jaan maali, et see on peen nimi. Kogu küla, isegi kirjad hakkasid tulema postkontorisse, ema maali. Need tegelikult minu isa leiutas selle maalimaalt. Kui nimedest jutt läks siis Ricci kaks nime veel minu tädide meeste kohta, siis ta vaatas neile otsa. Esimest korda esitleti nagu üks on niisugune pikk ja teine oli teistsugune pikale. Ta pani nimeks vibu ja sellele teisel väimees poisile pandi nimeks. Nätsi kui Kersti rääkis emast-isast minu meelest natukene ebatavalises võtmes ma siin saates kuulen pigem seda, et ema on justkui pehme maandumiskoht nii-öelda ja isa on ikka, kes kehastab rangust või niisugust tõsisemat poolt perekonnas, siis võib-olla Andres oma kogemuse pinnalt. Kui see vanaisa ja vanaema peale mõtet, siis oskad soovitsaki laiendada seda või kuidas sulle aegu hiljem nad kõrvalt vaadates tundusid ja miks see niiviisi olla huvitav. Loomuses küsimus selles mõttes ma olen täitsa nõus, vanaema ja vanaisa oli ka täpselt samamoodi, vanaema oli range ja kuidagi lapsele nagu võõrastav või lapsepõlve ajal ma ei tahtnud sinna tallilaga üldse minna. Ja ilmselt sellepärast Maali oli siis kuidagi väga selline karm ja konkreetne. Samost oli näiteks ka noh, nagu maa inimesed vist ikka on, kui lehm haige oli, siis maali ööbis laudas, mitte kodus, see on niisugune maainimese südamlikus või, või see kõik oli olemas, aga seal noh, midagi hoolimine hoidmine, aga ta oli ka omaette frukt, ausalt öeldes see vanaema. Ja täpselt samamoodi omaette, täiesti teise, teise serva frukt oli siis vanaisana tema pärast ma seal käisin, tema sabas jõlkusin ja, ja kõik, kui ta mind ka nagu hoidis ja. Kõigepealt tegi Andresele, lasi teha külamehel väikses reha koksakkis jah, et ta saaks riistad, pisikesed rehad. Ja kuna Andrese perekonnanimi on raag, eks ole, Me oleme Kreismanni tüsistused, oota, mis su nimi oli? Rääk politseile laseselt. Räägi, Harrison märg, mis su nimi on rääkinud? Et sellised sellised sinessori ikka lõputult. Muuseas, teda mäletatakse seal külavahel siiamaani ja ta on ikkagi üsna legendaarne Kajoffeli, seal olid veel sellised, kus sai siis kolhoosi vasikalaudast, sai veel hobust laenata ja kust seda kas või mismoodi, noh, mina nimetasin kooris vasikaid. Ehk siis see tähendas seda, et kui sa ikkagi suhteliselt niisugune põllumajanduslikult väga suur sovhoos oli, sihuke lahutasid palju ja need vasikaid ikkagi ju noh, loomulikku surma kooles ja siis need toodi siis meie õue peale kallati kopaga maha ja rikk siis nülgis nahad ära ja kui oli vasikas nii noor, et teda ei oldud jõutud registrisse nii-öelda kanda, ehk siis kõrvad olid terved ilma aukudeta, siis selle naha sai endale. Kui ei olnud, siis ta pidi andma nagu ja siis kõik see liha oleks meil käik, kanad, sead, kõik sõid vasikas surnud vasikaliha, see oli täiesti normaalne. Aeg-ajalt need korjused siis seal päikse käes pundasid ka nii mõnegi päeva. Aga no see on see minu lapsepõlve öösel öösel, siis kaevule minnes, kui ma suurem olin, jaksasin pange tuua, siis kottpimedas kogu aeg, koperdasin jäänuste, otsasid loomad, tassisin neid laiali, kuigi meil oli seal mingi auku muned, maeti seal nüüd üle ülejäägid siis. Eks ta oli sihuke hädatapja ka, kui ikkagi oli häda lihunik või ma ei teagi. No need olid ja niimoodi ikka käidi, kui oli talus seatapp, siis külamehed naabrimehed kui ja tegid selle töö ära ja siis käidi jälle teistel vastu ja siis kelle seakeses ära tapeti, sealt saadi siis mingi tükk liha, eks ole, ja pärast jälle vastu ja see siuke naturaalmajapidamine oli. Kersti kui suur teie enda kodune majapidamine seal oli, kas pandiõdedega koos klassikalises mõttes maatööd ka tegema? Mitte ka aina ja orjus. Sellega oli selline kurblooluse, et kuna oli nii-öelda registris, oli kaks perekonda vanaema-vanaisaga, eks ole, ja ema-isaga selle arvelt sai lubada endale suuremat majapidamist, see tähendas seda, et võis olla suurt lehma ja veel multikaid ja vasikaid ka. Pluss veel sead ja lambad ja nii edasi. Ja seda majapidamist oli nii kohutavalt palju. See oli tavaline, et kevadel, kas sellega, et keldrist tassiti ülejäägid, siis kartulid ja peedid metsa alla, et teha ruumi jälle uutele? Aga see ei tähendanud seda, et järgmised vaod lühemad on kaugel sellest, pigem vastupidi. See oli ikka metsik ta raadasse, neid peenraid ka lillepeenraid, tal olid väga ilusad lillepehmed ja ta oli väga hea ilumeel. Ja siis me need olidki need pärnusõidud siis bussiga sõitsime Pärnu Pärnu turule, ostsime igasuguseid taimi metsikult bussijaamas kõigepealt sõime sardelli kartulisalatiga siis tagasi magusat saia niimoodi ja siis mäletan, et isa oli ikka väga pahane ta peale, sellepärast et nii mõnigi kord leiti need kalli raha eest ostetud taimede anumad põõsal, ta ei jõudnud neid ära. Ta oli selline boheemlane tegelikult või selline? Kui ta nagu kraapis kokku kogu aeg mäletad kõike, kõike. Kas siis noh, üks selline, mis mulle ikka hinge jäi, see oli selline leitmotiiv. Meie pidime, ega tema ise neid ei rohinud, meeldime kolm tüdrukut, pidime rohima kogu aeg, terve suvi läks isegi see, kui sai minna, kui neil veel algkoolis Ta oli koolis, siis olid kooliaiapäevad isegi see tundus nii, sai kodust ära, kuigi läksid sinna, kooliaed ronisid ikka peenraid, aga vähemalt oli teine seltskond ja said nagu kodust ära. Terve suvi oli yks igavene rohimine pärast heinategemine. Ja vaat see leitmotiiv, mis ta ütles, et kui kõik tööd on tehtud, siis me lähme Pärnu randa. Sinna randa pole ma siiamaani. Et see selline sõnapidamatus oli kuidagi. Ma nii ootasin ja ootasin, et lähme, tegime ja tegime, aga ikka ei saa ja teinekord ja järgmine aasta ja, ja selline. Jah, see tohutu, ega siis need, see on kõik tore mõelda, et väikse reha tegi ja kaks tükki isegi ja ta lasi sellel tisleril tegelikult väga korralikud asjad olid. Aga noh, seal oli ka oma mõtted, aga ma olen ka seal rüganud ikka nii meeletult palju see hein ja see sõnnik, noh, need on. Te õdedega olite siis ikkagi piisavalt kuulekad, et seal ei olnud niisugust vastuhakkamise või vaidlemise kohta üldsegi. Absoluutselt see ei tulnud kõne allagi, kuigi keskmine õde Sirje, tegelikult ta oli selline temperamentne emasse natuke karakteri poolest sihuke kange nii-öelda ja ma mäletan, et tema võitles endale ükskord välja mingi laagri. Nii et tema sai kodust minema suvel ma ei tea, mis tülide ja asjadega kada sellest saadud, kuidas need tema käis laagris. Aga minul ma olin kuidagi nii alla surutud selle, selle asjaga, et kuni sinnamaani ma olin täiskasvanud inimene, ma töötasin Draamateatris. Ja mul oli siin ka oma oma oma elu siin linnas ja, ja omad boyfriend ja asjad, kuna ma autot juhtida ei osanud. Ma läksin oma kottidega draamateatrisse, seisin sabas ära kassasabas siis antipalk suvepalk, eks ole see puhkuserahad. Võtsin oma puhkuseraha välja ja läksin otseteed bussijaama bussi peale ja maale ja hakkas pihta ja ma olin täiskasvanud inimene ja ma mäletan, Andres, sina ütlesid, et pean Too, kuni sa ei pea enam, et sul on oma eluga, sa ei pea sina kunagi mulle ütlesid seda võib-olla rohkemgi kui kord kindlasti rohkemgi. Aga see oli mulle sisse kuidagi jäänud. Ja seal oli uues kohas, kus mu vanemad läksid siis elama Tartu külje alla. Seal läks kõik sedasama sahma edasi. Ikka needeeennad kartuli maadil mis lõpuks vaikselt siis hääbusid need loomad ära ja niiviisi. Mul ei tulnud kunagi mõttessegi, et ma protestin, ma ei taha või? Ei miks ma pean, ei, mitte kunagi. Aga alati mõelnud, kuskohast on niisugune autoriteet, tekkis või milliste vahenditega vanemad eeskätt ema siis niisuguse positsiooni saavutas. Et seekord oli selline, nagu te just kirjeldasite. Võib-olla ma olin liiga allaheitlikum ja muidugi olema ka väga korralik oma loomult või ma tahan asjad ära teha. Et need teenused oleksid siis ära rohitud ja lilled õitsevad ja nii edasi, et see, see ka, aga ma ei tea. Kas see kõik on taustalugu sellele, et olete varemgi rääkinud, et kui väga te tahtsite maalt ära saada linna? See on seesama ja, ja ka see, kui ma seal eelkooliealised ja algkoolis, kus me elasime seal kaugemal. Pärast seda peab ütlema isa sugulased, kõik elasid Tallinnas, tema ema ja tema Ja isa väga tahtis neid vaatamas käia ja no seal saame käisimegi, ema ja mina gaasis ja sõitsime bussis Tallinnasse ja sellepärast ma teadsin, mida ma igatseda tahan. Ma teadsin, kuhu ma pean jõudma. Et see Tallinn, nüüd ma mäletan ikkagi, istusin suure kivi peal tee otsas ja vaatasin seda teede tolmune tee siis mingit asfaldi olnud, mõtlesin siit hakata minema, lähed ja lähed ja lähed ja ja see viib tai linna välja. Kuidagi filosofeerisin sellel teemal, et siit lähen ja lähen. No ühesõnaga, kõik teed viivad Rooma. See oli minu lapsepõlveunistus, jaa, jaa. Ei mingit muud linna ja. Kui nähtav tüdruk olite te Kersti koolis? Noh, ma olin selline hoidik, ma olin tubli õppijapüüdlik, tegin kõik asjad ära ja kuna materjali oli ju nii vähe, siis ma olin isegi mingi maletšempion ja siis ma olin suusatamise tsempion ja mingi jooksu tšempion. No välja arvatud kuulitõuge ja ma olin nii jõuetu miskipärast, et ma ei saanud seda kuuli tõugata taga. Et ma ikka kõik püüdsin. Sellega on veel see lugu seal ikka kuidagi jutt käib selle ema ümber. Jah, ma olin, ütleme kõige parem klassi õpilane ilmselt tavaliselt esimene või teine. Aga minu ema oli lastevanemate koomik tees vist isegi juhataja lastevanemate poolt, siis, kes asju ajast kooliasju. Pluss veel, tal oli väga hea sõbranna, üks õpetaja, kes käis meil ka. Ja Ma hirmsasti põdesin sellepärast, et ema oma nina toppis igale poole. Ma mäletan, et kui me hakkasime ja siis meil oli seitsmes klassi lõpetamine ka seitsmenda klassiõpetaja pärast oli kaheksanda klassi lõpetanud ja me mõtlesime tüdrukutega välja, millised kleidid. Me õmbleme ja, ja kust me toome kõik selle riidevärgi. Ja siis ma mäletan, et ema isegi sinna sekused, selline riie ei sobinud ja selline tegumood ei sobi mitte ma nagu ma nagu kannatasin selle all, mul oli mingi alaväärsustunne ta. Et ta nii aktiivne oli, ta sekkus sellesse kooliellu, et mul oli, ma oleks tahtnud seda distantsi rohkem. Ja võib-olla siis sellepärast, kui nüüd ajas edasi hüpata, et kui Andres koolis käis, siis ma tahtsin, et mina seda viga küll ei tee, mis minu ema tegi, mina üldse ei sekkunud. Tegelikult noh, oleks võinud natuke sekkuda või mitte sekkuda, vaid kursis olla. Ja ma mäletan, et see oli millalgi keskastmes kuskil, mõtlesin, et ma ikkagi lähen siis sinna lastevanemate koosolekul ja ma üldse ei käinud. Läksin, istusime viimasesse pinki maha ja seal siis kõik olid edukad, edukad ja aktiivsed. Et lapsevanemad on täpselt sellised nagu lapsepõlvest mäletan, minu ema oli kõik teadsid, kuidas, mida, kellel mingid probleemid kõik, ja siis õpetaja siis noh, ja kes teie siinolek lõpuks pöördus minu poole finad vihmasest nominaa Andrese ema ja siis otselause oli, olid need nojah, ja süüa annate ta talle ka nii vähe, ta on ju nii kõhn. Ja umbes nii see jäi viimaseks korraks. Ma ei ole küll detailidega lõpuni kursis, aga nii palju ma ikka ometi tean või olen aru saanud, et äkki see on veidi üle võlli võrdlus, aga sovhoosi või kolhoositüdrukuna? Põhimõtteliselt maatüdrukuna sattusite te radikaalselt teistsugusesse seltskonda kus olid koos intellektuaalid, väga vaimsed inimesed, kus on hoopis teised väärtused ja teemad. Kas te lõpuks jõudsite nii-öelda sinna, kus oli teie õige koht või teil tuli oma elus mitte ainult üks uus lehekülg ette pöörata, vaid raamat ära vahetada? Ma arvan, et ma jõudsin sinna, kuhu ma Türgisin ja, ja see oli see, ma tundsin ennast nii hästi, selles seltskonnas. Ma läksin kaugõppesse Tartu Ülikooli ja siis ta ikkagi Tallinna eks ole. Ja siis ma mäletan seda dilemmat, et oli vaja, et töökohta saada, oli vaja elukohta, aga et elukohta saada, oli vaja töökohta. See oli täiesti selline nõiaring, tähistab absurdne lugu, ma sain kuskilt tuttavate kaudu, kes olid nõus mind nii-öelda sisse kirjutama ja siis ma sain lõpuks tööle ja ma läksin tööl. Kirjastus Eesti raamat, mis on draamateatri vastas. Nii et ma olen kahes majas üldse töötanud, need on kõik vastakuti majad ja siis ma sealt aknast vaatasin oma töötoast kuidas Ita Everi ja kes sealt uksest sisse läksid ja vaatasin, et noh, kui ma tahaks sealt uksest sisse minna, niimoodi sealt külguksest, kust et oi, et see, see on. Ja see on see koht, kus tekkis mõte teatrikoolist. Ei, see oli kättesaamatu unistus, ma arvan. Ma käisin küll mingisuguses luureringis, kus ma jälle ikka ilusasti luuletusi lugesin ja isegi esinesime niiviisi. Noh siis klassikaline lugu, et sõbranna läks katsetele juba järjekordselt ja mina läksin kaasa. Õigemini me õppisime luuletusi koos ja siis ma ütlesin talle, et kuule Ma tuleks ka, et ma loeks ka, luuletused, läheks ka. Ta kehitas õlgu küll ja, ja siis, kui me läksime sinna Toompeale ja saime edasi, mina sain edasi, kuigi Panso ütles, et mõelge enne, et kas Teil on juba kolmas kursus ülikoolis, et kas on mõtet, et vahetada ja nii jagad sõbrannale öeldi, et ei ole vaja tulla enam, tulime Toompealt alla ja siis ma mäletan, sest noh, me peame ikka aru andma, kuhu me kuulume, ja sellega on nüüd lõpp. Tema oli liider ja siis ma mõtlesin, et no, aga mulle anti veel võimalus, et ma võiks tulla edasi järgmisse vooru. Ja samas siis tema pani paika, et me ei lähe enam. Et ma olin ikka väga mõjutatav tegelikult ja siis ma mäletan, et ma lõpuks klinsil selja sirgu ja ütlesin, tead, mina ikka läheb veel proovima. Ma olin juba ju kolm aastat keskkooli lõpetamisest ja siis ma mõtlesin, et kui ma nüüd ei lähe, et siis on juba liiga hilja. Et ma pean selle võimaluse ära kasutama, sest mul teater väga meeldib. Ja mul ei olnud küll mingit ettekujutust, kuidas nende tööde teha, välja arvatud ainult need ikka need ilusad luuletused, aga ma mõtlesin, et see on viimane võimalus, ma pean selle ära. Ma ei tea, kuidas eksamitel seal majas asjad aegade jooksul käinud on, aga kui on sissesaamise koht, kui tulemused selguvad, siis kas öeldakse ka, et miks neile ühte või teist teatritudengid vaja on, et kas te mäletate, mis oli see argument, miks teid vastu võeti? Mis sõnadega? Mina tõesti oma lugemisega proosapalade luuletustega sisse sain, ma arvan, Pansole see avaldas muljet, et ma kenasti lugesin. Ja repertuaar oli suulisest mullakirjandus on alati väga meeldinud ja selles mõttes. Ma mäletan, ma pidin tegema tüüdi, tinasõdur ja baleriin kusse baleriin, põlema läheb ja siis ja siis, kui läksin põlema, siis ma kappasin ruttu akside vahel ja siis Panso karjusid siis nüüd nüüd hakkabki see, kuidas sa põled seda, seda protsessi on vaja näidata, aga noh, kõik see oli kõik, see oli mulle tundmatu maa, aga, aga sisse sain. Tahaks need Andresega nii-öelda ametlikult mängu tuua või kaardile, et mis hetk teie elus oli, kui Andres sündis, kuhu te selleks hetkeks jõudnud olite? Mul oli lavakunstikateeder pooleli korral kooli ajal ja ma mäletan, kui nördinud tuli Panso, kui ta sellest teada sai, et ma last ootan, sest et enne seda, kellel oli niimoodi läinud elus need olid kõik välja kukkunud ja ma olin üsna lemmik Pansole kujunenud nende aastatega ja ta ei varjanud oma pettumust ja nördimust, et, et noh, et nüüd on minek pegasust, nüüd enam asja ei saa. Aga ma olin, ei saa, ma tegin kõik eksamid ära, tantsutunni veel tantsueksami. Et ta sündis suvel, tantsueksam oli talvel, nii et ma tegin ette ja taha neid eksameid ja sügisest olin olemas selle tagasi. Miks te ei ole või ei jäänud kokku Andrese isaga? Ikkagi liiga erinevad. Ma olin selline kivis küpse ja sealtmaalt siis ta oli tulnud ja ei olnud mul suhetes mingeid kogemusi ja ja tema oli üks üks esimesi minu suhteid ja see kõik läks sellise tormilise hooga, nii et me jõudnud teineteist tundma õppida, kui oli juba selge, et Andres on tulekul ja see oli selline paratamatu. Ja lahku läksite siis, kui Andres oli kuivana. Kolm või niimoodi pärast kolme. Mida sina, Andres loed oma esimesteks lapsepõlve mälestuseks? Seal võib mõni mõni välgatus varem ka olla, aga siiski võib-olla haiglast. Kolme aastasena, siis kui ma olin suht raskelt haigemajas mingi kuu aega suviti mingi aeg nädalake, äkki võib-olla või midagi says huvitatud ka oma isa poolsete vanavanematega, Laulasmaal, kaubandustöötajad, puhkekodus, täpselt tee ääres, sama tee, mis laulasemalt praegu läbi lähebki. Maja nüüd maha lammutatud vahetult enne lohusalu pöörab paremale üles vahetult enne seda oli selline puhkekodu ja siis ma mäletan mingit asja, ma pidin ka väga väga väike olema, kas ma tee peal ootasime, et isa tuleks autoga pigem kõige rohkem jah, võib-olla see haiglas olemine. Kuu aega on päris tõsine argument, mis seal juhtus? Jah, seal oli üks pimesoole põletik, mis läks käest ära kuidagimoodi suht keeruliselt see läks, aga no ma mäletan seda palatit ja teisi lapsi ja, ja, ja seda, kui palju mänguasju mulle sinna voodisse toodi, emalined kuhjasust kui all või midagi mäletan, mingeid jälle niuksed, pildikesed ainult ega mingisuguseid siukseid. Mis seal toimus tookord Kersti poisiga haiglas? Ja meil oli hästi tore tegelikult lastearst, kes väga hoolitses ja käis Andrest vaatamas, kui olime, käisime tema juures seal polikliinikus, aga Andresel kõht valutas pikalt juba ja ta ta ei diagnoosinud ära, et see võib olla pimesool. Järjest läks hullemaks seis ja siis ta tuli, ma mäletan. Ja siis ta ehmatas ära. Et see on pimesool ja siis Andres viidi haiglasse ja siis selgus, et imesool oli juba lõhkenud enne ja sellest siis tekkis mädane Piritu, nyyd kõhukelme põletik ja nii edasi, et see oli väga-väga raskes seisus. Tollel ajal me sõitsime ju palju teatriga välja vahetanud Andres oli haiglas ja me olime kuskil Lõuna-Eestis, mingeid mobiile ju ei olnud ja ma mäletan, et see oli pöörane aeg, tegelikult. Oli üsna mõeldamatu, et tema saab lisada kuu aega haige. Oi ei, lastudki muide ei lastud üldse ligi ja seal oli. Ja üks tore meesarst oli, kes lubas mul öösel tulla salaja, siis rikkudes eeskirju. Ja ma sain Andrese juurde. Ta oli jah, nii et ma öösel teda korra nägin, enne kui ta sealt välja tuli. Ei lubatud. Läks õnneks nii, et kuidagi tulid välja sellest jamast Nii on, jah, ma sellega lohutan ennast, et seal seal mul kõht sassi keerata, et sellepärast ma ei ole nii nii kõhna mitte sellepärast, et ema koljat süüa ei andnud. Mis poisi glutile nimega Andres teha meeldis? Kas lasteaias käisid ja meeldis, oli sinu teema? No mis ma lasteaia ajast mäletan seda, et kaks korda nädalas oli nii-öelda isapäev. Kui isa tõi, tuli mulle lasteaeda autoga järgi ja siis viis mu vanaema juurde, ehk siis isapoolse vanaema juurde, kes on nagu minu elus määratud rolli mänginud, noh nagu siin ema rääkis, eks ole, oma vanaemast või aga hiljem sealt edasi nagu enne siin oli juttu, et eks ole näitleja tema palju kodust ära, sest mulle tegelikult on salati meeldinud. Eks, eks sai seda ka kurjasti ära kasutatud, aga hiljem, aga põhimõtteliselt, et mulle väga meeldib siiamaani üksi olla. Üksindus on üks väga võluv asi. Vanas peas, vahel harva Nigauga. Aga vul noorena ei olnud üksinda mitte kunagi igav. Tõstid, mis asju. Aga kirjeldab vanaema fenomeni, millest see sinu jaoks seisnes, siis kui sa toota niimoodi erilise inimesena esile. Kuna see teatrielu oli selline, nagu ta oli lihtsalt, siis ma olin nagu temaga väga palju aega ta väga hoidis mind selline tõeline daam, tõeline pealinnaproua, tema nagu piiritu armastus minu vastu vä? Ta ikka mind poputas ja kasvatas ja noh, tema, ma ei tea, kas see päriselt tõele vastav, aga, aga justkui väidetavalt ma õppisin nagu lugema ka vist üsna varakult. Ma tean küll, et ma väga vara lugesin. Aga et selles olla vist ikkagi mamma süüdi, eks ole, ja tema siis tegema näputööd ja mängisin nende, noh, vaata veneaegsed klotsid tähtede ja loomadega, siis me nendega panin sõnu kokku ja noh, väidetavalt ma niimoodi õppisin lugema väga-väga varakult. Nojah, tema see armastuse hoidmine lihtsalt see kuidagi noh vahel naljad, kõik, mis head on tõmbest olnud. No päris nii ei saa öelda. Aga jah, ma veetsin taga ikkagi palju aega, et nad on mulle, ütleme, vanavanematest on kõige ülisuured olulised inimesed, on siis isapoolne vanaema ja emapoolne vanaisa. Mis suhe oli sul isaga? Mingil ajal kindlasti selline natukene, kuna koos ju ei elanud natukene selline distantsi või natukene isa oli ikkagi selline. Mida aeg edasi, seda rohkem võib-olla ikkagi selline alfaisane et ja natukene, kuna päris ikkagi koos ei, kui tal nagu on õdesid-vendi ka ja kui nemad hakkasid sündima, nemad elasid koos või kuidagi, ma olin nagu kõrvalt ja ma natukene võib-olla pärilikkus või ma ei tea ka natukene nagu ema ütles, et allaheitlik kuidagi niimoodi ma ikkagi leppisin kõigega, ütles ja kõik isa oli ikkagi minu jaoks karm ja ikka nihuke tõsine värk ja mina vastuvaidlemist ei olnud ja ja ütleme selline aukartus ja see kestis ikkagi päris pikka aega. Mäletan, et mingil ajal, kui isa Saaremaal mingit äri ajas taga seal Saaremaal olime ja ma olin konsi viimasel kursusel juba natuke kuskil figureerinud ja siis me tegime. Tegin kunagi sellist lastesaadet televisioonis nagu mudila oli üks selline asi, juhtisin seda saadet mingi paar aastat juba pool aastat ja noh, niisuguse Telest oled ju läbi käinud, hääled juba nähtud näoga mees, sind tuntakse kuskil ära ja nägi kuidagi mul on võib-olla see on kõik minu fantaasia, aga ma, ma nagu mäletan seda, et ma silmanurgast jälgisin, et isa ajas seal Kuressaare vahel mingisuguseid asju ja ma olin seal ka kaasas. Noh minu jaoks oli nii, et, et kui ühel hetkel hakati ütlema Jüri Raag, et ei pidanud tutvustama, et mu poeg Andres väidet aa, kas Jüri, saadan sinu isa või ühesõnaga kuidagi asi keerdus, vastupidi siis fantaasias on see kuidagi nii, et silmanurgast ma nägin, siis ta nagu hakkas aktsepteerima kõike seda ka poiss teeb ikka kellelegi. Ei, me saime ikkagi, noh, see oli, ma räägin nüüd nagu hästi segaselt, võib-olla selles mõttes, et seal on hästi pika perioodi peale laiali lahutatud need mõtted ja tunded, aga, aga ei, ma ikkagi daam pole isa olnud suure algustähega, sõltumata sellest, et lahuse või kuidagi mismoodi ja. Kas sinu kui lapse jaoks on vajanud kunagi lahendamist küsimus, miks ema isa koos ei ole? No ju ta kuskil sees ikka küsimusi tekitas ja, ja, ja võib-olla ka mitte ainult sees või üldse kogu selles elukorralduses siis, et ma ei mäleta nüüd konkreetseid asju, küll praegu öelda, et konkreetselt, millal ma, mis küsimus tekkis, aga ikkagi nagu see, et noh, nagu seesama, mis märgib, et oleks nagu kaks päeva nädalas, eks ole, oled ühes kohas siis nagu ülejäänud see või siis mingid jõulud, alati oli see, et kõigepealt, eks ole, alustasime seal mamma juures ja siis sealt tulin tippada kinkidega koju ja siis oli nagu see, et, et kuidagi see, et nagu sellel nagu kaks perekonda justkui või noh, natukene nagu mingeid segadusi see kindlasti tekitas jah, mingil ajal. Küllalt levinud mudel et see ei olnud mingisugune näiteks kui maal keegi oli lauses, see oli minu täiesti ennekuulmatu ükskõik mis suhted need olid omavahel siis emadel-isadel ja peredes, aga lahku ei mindud, aga linnarahvas ikka läks lahku. Jumal, kooli pooled klassikaaslased ju kõik olid samasugustes peredes. Jah, nii et selles mõttes ka võib-olla see. Aga nüüd ma tahan veel öelda, et, et tõesti tõesti ades oli minu süül ja minu elukutse pärast ja nii edasi kohutavalt palju üksi kuni sinnamaani välja, et ta oli väga iseseisev esimesel päeval ma või siis esimesel septembril viisin ta kooli. Andres ütles, et ja järgmine päev ma lähen ise. Kusjuures me elasime mustamäel mustamäelt, trolliga, minna Tõnismäele seitsmendasse keskkooli. Ja sellest ajast alates hakkas ta ise käima. Aga enne seda veel kui lasteaias lasteaiad oli see kultuuritöötajate lasteaiad, suli siin. Kaubamaja Rapla märga peal siiamaani. Ja kõik seal käisid. Aga siis oli niimoodi, et mina läksin sellel ajal tööle, kui Andrus pidi koju tulema ja siis oli väga tihti niimoodi, sellel ajal võis seda endale lubada. Et panime ta takso peale, andsime mingi raha sellele takso ja takso viisaduse koju. Sa oled Andres öelnud, et sinu lapsepõlv ei olnud klassikalises mõttes või tavapärases mõttes õnnelik. Pigem pigem ma võisin öelda midagi sellist traditsiooniline või kuidagi niimoodi, et õnnelik sellega. Kui ma kuulen neid küsimusi, et kas lapsed on õnnelik või, või siis mulle meenub ikka kõikide nende inimeste jutukesi, kelle käest alati küsitakse ka analoogsetes vestlussaade ütles, et hoid olite ju Siberisse ja teil lapsepõlv oli kindlasti raske, siis nad nende vastus on nagu alati, sest noh, ma olen selle, minu meelest on see ka nii, et lapsepõlv on alati õnnelik, seal puudub võrdlusmoment. Sa oled laps? Ei, niimoodi ma küll öelda ei saa, et ta õnnelik ei oleks olnud. Igasuguseid iseärasusi oli muidugi loomulikult. Miks raamat ei ole kujunenud mu elu parimaks sõbraks ning lihtsalt mingil hetkel sunniti lugema ja ette kanda pärast, et aru saada, kas ma ikka olen selle kõik läbi lugenud ja tõenäoliselt ei olnud heakohased raamatud. Näide, mis hetkel see oli ja mis raamat? Ilmselt olen ära tahtnud unustada, mis raamatut, aga noh, ma arvan, et kuskil algklassides ei olnud, mina ei öelnud, sina küll jah, aga. No ei ole ju traditsiooniline lapsepõlv, kui sa käid, ütleme lõuna ajal Kuku klubis söömas lapsena? No see ei ole traditsiooniline lapsepõlveks või see, et pendeldajad, nojah, ei see traditsiooniline pendeldatakse vanavanemate juures ja kõik nii edasi, aga või kõik seesama, et üksi nii pikalt üksi olemine suht ikkagi väga varakult, et ringreisid, eks ole. Aga see raamatukoht ma ikkagi täpsustan ära, kuna praegu jääb lihtsalt lugu segaseks, kas sa tuleneski sellest samast intellektuaalsest seltskonnast, kuhu ema sattus? Seal pandi sulle ette raamatut, mis. No, ma arvan küll jah, et ikkagi lapsest peab ka tulema, ma ei tea, mis siis, et ei ole küll, on alles alles teise põlve intellektuaal nii-öelda kuidas öeldakse aga justkui et vaja vormida ikkagi selline inimene, et kõigil on kaugelt näha, et ta on ikka oma 10. põlvkonna intellektuaal, aristokraatlik. Midagi. Kas te mäletate, Kersti, umbes noh, niisugust olukorda, et kas tõesti istub koos seltskond kes kujutab ette, et treenime kivi või dresseerima või siis anname lapsele võimaluse just läbi nende raamatute saada selliseks. Ei, mitte pärisest sedasi, aga lihtsalt, et minu tolleaegne elukaaslane Mati Unt oli niivõrd kirjandushuviline lapsepõlvest saadik, tema oli ka üksinda üksik üksik poiss maal ja tema kuutvalt luges ja temast sai kirjanik, tunnustatud kirjanik. Ja, ja teda nii väga huvitas kirjandus ja raamatut ja ta lihtsalt ei saanud sellest aru, et äkki poiss ei tunne huvi raamatute vastu ja ta hakkas teda suunama sealt siis konflikt, mitte sellist dresseerimiste seltskonna ees, kuigi seal oli küll Hamleti monoloogi numbreid, aga, aga see oli rohkem siukene nalja. Andrus tõesti oskas ameti onu monoloogi ja siis Mati oli talle õpetanud vist ja mina küll ei ole ja, ja siis. Seltskonna rõõmuks kõnelevad Andres, kas sa kunagi karistada oled saanud kodus? Ma mäletan, et mingi vitsaraag meil peegli taga oli korraldas saanud ka Kuhu oma jutuga tüürin, on veel üks niisugune sinu suust pillatud lause, sa teismelisena olite pigem raske laps. Seda küll ja peavalu. Ma arvan küll, jah, tähendab kindlasti. See sündmuste areng kujunes niisuguseks, kas just asjaolu tõttu, et sa said olla palju üksi või pidid olema. Kindlasti ka selle tõttu, aga seesama klassika, et nii-öelda valed sõbrad või kellest mõned tänaseks päevaks ongi väga valele teele jäänud või ma ei tea, mõni võib-olla ei ole isegi enam võib-olla meie seas, ma ei tea, sa korjasid nad üles, kus kohas koolistika hoolist ikka koolist enamalt jaolt jah, või siis või siis sõbra koolist kuidagi põhiliselt niuke koolist, aga, aga paljudest on jälle saanud väga lugupeetud inimesed, lihtsalt periood oli selline. Nad tulid kõik kuniselt, suitsetamise proovimisest ja kõigest muust jurast pealejat, tänapäeval hangitakse Maide kaubanduskeskustes, käisime maitse poole ööni kuskil Õismäe vahel töllerdama. Mis asja me tegime. Ühesõnaga, ja kuidagi ikkagi läks siukseks õlle joomiseks värgiks ikkagi nõmedaks asi kätte ära küll muidugi, ja siis kõik see pubeka, trots ja kõik muud asjad, et see mul vist ikka see puberteet lus läks raskelt. Seda küll, jah, üks asi on see, kui tehakse jutumärkides kino või pulli koduseinte vahel ja sinna see asi suuresti jääb. Aga kui teravaks see situatsioon või olukord võis sinu jaoks muutuda, et kui sa ikkagi pikemat aega linna peal alaealisena töllerdab siis hakatakse varem või hiljem sinu vastu huvi tundma, vähemalt ma eeldan. Ei, selles mõttes õnneks niimoodi ühe korra olen käinud miilitsa seal, kus neid üles korjata, pärast selgus ka, et rohkem nendesamade miilitsat ma ei tea, plaani täiteks nii-öelda hirmutati poisid ära, muidugi täiesti vei seadusega pahuksisse ei läinud, kuigi oli ka selliseid juhtumeid üsna öösiti tegime, et mille eest oleks võinud väga hullusti minna, külla ei olnud siis mina nagu ma olin küll kaasas tellerdajaga, ma ei olnud nagu otseselt kuskilt jooksis, minul ka ikkagi piirid, sa räägid, millest? Peksmised vä? Ei, selliseid, selliste asjadega ei tegele, vargused isegi avata. Sina vaatasid seda, me leppisime kokku ja, ja ma ei vaadanud, osalesin, aga ütleme niimoodi, et oli selline komme, kus nahkel ega siis autosid ju palju ei olnud, aga mõned kamraadid leppisime kokku, leppisime ööseks mingi kellaaja kokku, kelle juures kokku saama ja siis pisteti vaikselt esikust, tuldi välja, kellel oli vanematel auto, võeti need auto võtmed ja siis noored poisid kimasid mööda Tallinna linna ringi oma vanemate autodega vaheldumisi kord ühe, kord, teisega jäime ka väga haledalt ühele lapsevanemale vahele ja sellega see pull muidugi õnneks vahele jäid ja mil moel, no eks seal lapsevanemal oli ammulbais ninased, midagi toimub, aga noh, ühesõnaga siis kui poisikesed garaaži jõudsid, oli isa juba ees keset ööd. Ja see oli, kuna isa oli veel ka kõrge sõjaväelane, siis seal oli ikkagi. Ma ei tea sellest. Võsukesest sai pärast, aga panime ikka padavai vasta hommikut, kodu, iga roju oma koju. Jumal tänatud, et ära lõppes, see oleks ju väga kurvalt lõppeda. Kavuses. Kas sa jõudsid asjadega ka sellisesse staadiumisse, kus sa nägid ema märgi silmi ja kindlustamisel? Kas need virvendused, Kersti, jõudsite teieni ja kui, siis mis kujul? No seda detaili praegu kuule mu elus esimest korda autoga sõitmas käinud. Andres oli, kui ta oli laps, ma mäletan, et ta mitte kunagi ei jonninud ja ükskord me sõitsime kuumal päeval linnast bussiga koju. Ta oli väike siis ikkagi mingisugune kolme aastane või niiviisi. Ja kohutavalt palav oli, ta hakkas nutma. Ja mul oli nii häbi, aga ta jonni vaid tal oli nii halb olla, ta ei saanud aru, milles asi on ja ja ma võtsin ta, läksin bussist välja, see oli ainus selline nii-öelda mingisugune virvendused, inimene, jonni, ta oli rõõmsameelne, rääkis kõigiga, oli hästi seltsiv. Aga siis ma mäletan, tuli seal, mul on selline tunne, et tal oleks nagu ära vahetatud. Et see heasüdamlik ja tore laps kuidagi järsku oli kuidagi sihuke trotsi täis ja mingid omad asjad veel kinnisem, kui ta muidu oli, et selles mõttes mul mure selle pärast muidugi hinded läksid kehvaks, see, see oli see lakmus, eks ole. Aga tunne, et ma ei oska oma teismelise pojaga enam hakkama saada, see on teile tuttav või vastik olukordadeks. No see oligi selline, see, see üks selline kriisihetk, kui ma pöördus ning tema isa poole mõtlesin, et noh, lapsevanemad, paneme seljad kokku ja mõtleme midagi välja. Et Andresega on pahasti, ta õpib halvasti, on mingi, ma ei mäleta, mis põhjendused, mis see kriis täpsemalt, milles see väljendub. Võib-olla andes teab. Aga selle asemel isa tahtis ta ära viia minu juurest. Ja kokkuvõttes oligi nii, et Nendes panigi oma asjad kokku ja läks vanaema juurde. Mingiks ajaks, aga noh, see oli väga lühikest aega ja pärast seda oli kõik nagu kuidagi laabus, selleks lahenes kõik see konflikt. Jah, mingi lainehari käis seal lihtsalt sellel hetkel ära, see, sellel kõige tipu hetkel lihtsalt jooksin endal ajus mingisugused asjad kuidagi õigeks või kuskil 15 aastaselt, ma arvan, 15 16 oli see kõige hullem aeg, kus ikka need esimesed suitsuõlled, if, millest see kõige hullem asi ei nähtaks, tulid varem koju jäidel mõni etendus ära või midagi. Kõik need kuradi päti sõbrad ka enda juures kodus, eks ole, korteril siniseks suitsetatud ja õlletaara vedeles igal pool ja siis keegi hoidis ust kinni ja tema sisse ei saaks ja samal ajal loopisin aknast õlletaarat välja ta mulje jääks natuke, et oleks vähem. Selles mõttes läks kuidagi ikkagi ikka väga käest ära ja see oli nagu see tipp nii-öelda. Sportlikust huvist küsin, kas, kuidas te kätte saite selle kraami kõik. Noh, ma ei tea, tead ju sellist väljendit laseme parmul ära osta või? Noh, mustamäel elasime väga kaugele ei olnud see, mis asi ta oli, mitte Ararat. Mis pood see seal oli, sealpool, seal sai käidud ja. Et oleks olnud konkreetne sündmus või, või mõne inimese käitumine, mis nii-öelda mõistuse koju tõi, seda ei olnud otseselt see kuidagi ikkagi niimoodi. See tekkis kodusest kodustest asjadest, ilmselt jooksis mõistus koju tagasi. Mis sa sõpradest sai, kas sa eraldusid nendest, kas sa selle seltskonda jätsid maha või? Ei, mitte väga, aga kuidagi ma ei olnud enam nii kaasa ju, ma ei läinud igal pool kaasa lihtsalt. Ja teine asi ma tõesti sellel ajal hakkasin tõsiselt nagu pillimängust huvituma vä. Et mul oli tema pidanud töllerdama nendega ma ei olnud nagu nendest sõltuvad, see on nagu, mis sina ütlesid ka, et mingil hetkel nagu tõstsid selja sirgu, et ma ikkagi lähen proovin, eks ole. Mul vist juhtus äkki sama asi, et ma, mul oli äkki võib-olla julgust nad pikalt saata, et kuule, ma ei tule tänav. Ja noh siis, et ei tule tule null vot siis ei tule ja kõik noh ühesõnaga kuidagi mingi äkki selline hetk võib olla. Aga koolis läks nugade peale, siis vahepeal ka jah. Vihjanud sellele õppeedukuse drastilistele langusele. Ma ei tea, kui drastiline misse õppeedukus enne oli ja pärast aga, aga ema korraks ütles, et hinded tekitasid muret, et see oli nagu niisugune esimene märk, et mingi jama on. No ja, ja selleks ikka, Ma püstitasin rekordi sellesse eliitkoolis kus ei saanud ju lubada põhimõtteliselt ei ühtegi kahte tunnistusel, aga, aga mina suutsin lubada endale kuus kahte ja mitterahuldava käitumise keset õppeaastat. Millega siis sai ka karikas täis ja sealt koolist lahkusin paar kamraadi varem lahkunud. Kellega ma pärast sattusin jälle olude sunnil saatuse tahtel jälle uues koolis ühte samasse klassi. Aga jah, et ma püstitasin sealsele tollel ajal mingi edukuse rekordi, siis negatiivses osas kaks kahte nendest ma olin ära teeninud ja neli olid mulle väänatud. Aga ma julgen seda öelda sellepärast, et et väänatud oli mulle järjest ja järjest ja järjest näiteks laulmine. Kuigi ma tegelesin kodus ainult sellega ja kõrval inimene, kes, kellest ei saanud inimest vihjates nüüd varasemale jutule, tal oli kogu aeg neli, aga ta ei pidanud viisiga koolikiusamine või koolivägivald oli, oli selles eliitkoolis minu ajal täiesti olemas. Just nimelt ja, ja, ja noh, ja siis segama massilise õppeedukusega muidugi mitte kuhugi sisse ei saanud ja siis ema oli sunnitud käima lunima sekraapimas, erinevate koolide direktor, tulite uste taga ja lõpuks siis ühes kohas võeti mind vastu, seal võeti mind vastu katseajaga. Ja ma vahetasin kooli keset aastat talvel, nii et kaks veerandit sellest klassist jäid ühte kooli, kaks järgmist järgmisse kooli. Ja seal katseajal suutsin ma saada kohe kaks kahte, aga need olid lihtsalt sellised lihtsalt ei olnud. Tähendab olla puudus aju selle jaoks, sest Need ained olid eelmises koolis olematud näiteks füüsika, mille tunnis Me mängisime pinginaabriga kaarte viimases pingis ja, ja uues koolis oli selline füüsikaõpetaja, kelle nime mainimisest oleks ainult piisanud, et ma ei oleks mitte ainult seal tipi uksest sisse saanud, vaid ollakse klassis ka kohe sees on, aga lihtsalt puudus see materjal peas, et üldse üle kahe oleks võimalik saada. Samas uues koolis oli vene keel padu, venelannast õpetaja, eelmises koolis oli venelasest õpetaja meest veste rahvas, seal oli mul vene keel kaks läksin uude kooli, venelanna küsis, esimene. Tõuske püsti, tutvustage ennast, ma tutvustasin ennast, ta vaatas mulle ja küsis, kas ma olen vene perekonnast pärit. Vanemad on venelased, et vene keel on kodune keel, on vene keel ta nüüd, milline on tasemetasemete erinevus, eks ole? Ma tahaks seda äraminekut natuke täpsustada, sellega oli niiviisi, et oli poolaasta ja ma mäletan, ma olin sõbranna juures ja helistasin Andresele Jansest, siis luges ette, mis, mis need on, hinded tal siis on. Ja mul seal laulmise hinne, see tundus nii pöörane. Kusjuures ta esines ka kogu aeg tollel ajal, nii palju, kui välismaalasi toodi sinna kooli eliitkool, siis Andres alati kitarr kaelas. Ma lahutanud kusjuures laulmise hinnet, vaid see oleks puudutanud tegelikult inglise keele hinnet, kellele teeneid tegin selle laulmisega ja ikka ma sain seal kahe või sest et kuidagi natuke Rebelgaa seal kooli süldis. Siin ongi see, et miks ma oleks ikkagi pidanud natuke kursis olema, mis seal koolis toimub ja siis ma võtsin pärast seda, kui mu käest ükskord, kui ma olin lastevanemate koosolekul olnud ja nüüd pärast seda pikka vahet, ma helistasin lauluõpetajale ja küsisin, et et kuidas ma peaksin nüüd reageerima. Et poisil on hinne kaks, tavaliselt peab ütlema, et tegelen rohkem sellega selle ainega siis kaht ära parandada, aga ta muud ei teegi, kui arvad kodus kogu aeg ainult. No ja sealt tuli selline ebapedagoogiline nagu sõna valing vastu ja muuhulgas veel, et ta ja ta ei käi laulukooris. Mõtlesin, see on ju vabatahtlik. No ühesõnaga, poiste hääli oli seal rohkem vaja ja see oli ka jälle selline uhkuse asi, et see laulukoor nii tasemel oleks. Kui oleks ma seda teadnud, moleks ju kodus Andresele rääkinud. Kuule, minek, see on kasulik ja õpid, olete ja nii edasi. Ma ei olnud selles üldse kursis mitte milleski. Igal juhul siis ma ütlesin selle peale, et Ma vabastan teid raagist. Ja siis ma küsisin Andrese käest, et kui ma otsin sulle kooli, kas sa oled nõus ära tulema, ta oli nõus ja siis ma läksin esimeses koolis, kui ma ütlesime, siin teda ei võetud, teises koolis ta saigi sisse. Ja siis oli muidugi tegelikult see, kuidas öelda, see kahepalgelisus või selline tuli välja, kui kui, siis kool oli üllatunud ja ütles, et ära mine ära, on ju nii, et ta ei tahtnud teda ära lasta. Seal oli jah niimoodi, et ma olin nädal aega juba uues koolis käinud ja ma ei tea, kas sa lõppesid tunnid varem ära või mingi asi seal oli, ma olin igal juhul selles uues koolis ikkagi väga korralik püüdlik, ma pidin ju ma selle vastuvõtu õigustama kuidagi nii et ma sealt mingit Ausi küll ei pannud, ma arvan, et see on lihtsalt lõppes varem ära. Ja mul oli see vana tunniplaani veel teada vanas kooli, siis ma läksin siis nagu sõpru vaatama või klassi kaasa klassikaaslased tegelikult teadsid, et ma ära lähen, aga õpetajana. Ja siis oligi, ma käisin mööda seda tühja koolimaja ringitunnid, seal veel käisid, siis tuli kell ja tund pes ja ühes koridoris tuli mulle vastu klassijuhataja omaette ka range, ütleme siis nii, raag, põhjuseta puudumine nädal aega. Ja ma ma ei mäleta seda sõna valingut siis omalt poolt, mida ma ülbelt, et talle silma vaadates vastu laiatasin, info oli see, et vabandust, aga ma ei, käisin koolisena, et te võite siin ühesõnaga. Kulgeda sinna kohta, kus põhimõtteliselt ja, ja siis kuidagi läks jutt edasi ja hiljem klassikaaslaste käest kuulsin, et nii mõnigi õpetaja, kelle tunnid mul kahed olid olid üsna endast väljas ikkagi ja et miks te talle ära lasite minna ja tehti kõik selleks, et nagu inimene nii-öelda mutta tampida, siis. Oskad sa seda kõike seletada kuidagi? Ma ütlen ma, ega ma, ma, ma olin natuke allumatu küll hakkasid vastu selles mõttes ja mingitele asjadele, mis ikkagi nagu ei meeldinud ja ja mingites kohtades ma olin, loomulikult ma ütlen ma nüüd mõned kahed ikka ära teeninud üsna ausalt ka. See on praegu natukene kõik naljakas ka, vabandust on muidugi, aga siis oli üsna traagiline, tegelikult sa ise elasid seda ikkagi läbi ja üle. Mul tuli praegu meelde üks lugu. Mina ei käinud ka kunagi nendel demonstratsioonidel mai oktoobripühadel. Ja Andres ka ei käinud kunagi, tema alati sõitis maale vanaema vanaisa juurde ja sai sellest nagu vabaks, ütles, et mina lähen maale, mina pean maale minema ja, ja, ja kõik. Ja siis sellega oli ikkagi ütlemised, miks ei käi ja, ja, ja siis ma mäletan ükskord kui Andres Ma ei tea, kas ma ütlesin, et noh, läheb ju oli, oli pandud talle mingi ultimaatum või või lihtsalt maale ei läinud, läheb nüüd. Ja ma nii mäletan seda, Andres läks siis taid talle, ta ei teadnud seda dress, kuidas kombeks on, igal juhul ta läks sinna kogunemiskohta, et siis marssida sealt üle tolle ajastu võidu väljaku ja kogunemiskohas, õpetaja sul ei ole mütsi peas, mine minema ja aeti ta sealt minema. Kusjuures see ta ei olnud siis keskkooli poiss, ta oli ikkagi selline, mitte kuuendas klassis või midagi sellist. Liiklus oli ju täiesti, liiklus ei toiminud üldse, aeti poisike lihtsalt minema linna peale mine minema, sa ei kõlba meie sekka. Oi, mulle see ei meeldinud. Rohkem ta ei käinud ka. See oli eliitkool, eks ole, tol ajal, noh, jumal hoidku, ja see oli see nii kinnine aeg ja seal need eliitkoolid, need mõned, mis siis Tallinnas olid, eks ole. Ta ei olnud, nad oligi see nii pinges sellest oma eliidist. Et noh, see lihtsalt naeruväärne kuskilt pidi. Ju mul siis äkki oli natukene rohkem siis kangust või ma ei tea mingit siukest trotsi nendega seal oma õigust taga ajada nii-öelda, ma ei tea. Kui meid kuulatakse ja need probleemid tõenäoliselt ei ole midagi unikaalset, mida me kirjeldame tulevad tuttavad ette nii mõnelegi. Kas selles olukorras on niisugune lihtne retsept välja tulemiseks ka tervena või sa peadki vaatama, ma ei tea kuhugi pilvedesse ja lootma, et keegi hoiab, et sa ei sattunud kinni trellide taha. No vot, aga äkki see on saatus? Samas aegu ei saa võrrelda, ei minu kooliskäimise aega praegusega võrrelda, praegu on asjad teistpidi pöörased, praegu ei tohi, õpetaja enam ei tohiks seda varsti enam õpetada ka, eks ole. Me oleme pendliga läinud teise äärmusesse. Aga tollel ajal, kui sa nüüd nii küsid, et oleks olnud, kas oleks olnud mingi võimalus, siis ma arvan küll, tänab no mingisugune inimlikkus vä? Oleks, mida seal mina selles koolis ei kohanud, väga üksikud inimesed, tõesti, pedagoogid siis, aga vaadates see oli niisugune selline nahast välja pugemine, mis jäle kuskilt pidin, ma ei tea, et oleks nagu, nagu inimlikult suhtutud õpilastesse, aga võimalik, et ka paljudesse suhtuti, ega ma ei tea, ja võimalik, et ma olen ise andnud mingisuguse põhjuse siis endasse mitte inimlikult suhtuda, ma ei tea. Aga teisest küljest võib-olla jälle ei iial ei tea, võib-olla mingi mingeid selliseid käike ongi saatusel varuks selleks, et sind õigele rajale juhtida. Mina olen ennast küll süüdistanud selles mõttes, et et tegelikult tolle otsuse, mis ma tegin, et mina ei sekku, et ükskord käisin koosolekul ja aitab sellest ja rohkem tõesti ma ei käinud, ma ei teadnud, ma ei tulnud ühtegi õpetajat, ma ei olnud kunagi seal käinud. Et kui ma oleksin nagu ikkagi natukene ikkagi rohkem kursis olnud, siis tõesti, ma oleks kuidagi olnud mingi puhver Nende vahel kooli siis ja pedagoogide ja Andrese vahel kas või seesama asi, et noh, oleks häkkima saanud Omalt poolt talle selgeks teha, et käisel laulukooris ja minu vajakajäämine oli siin kindlasti ka üheks põhjuseks. Kas pole kummaline, Kersti, et olles ise püüdnud olla läbinisti korralik ja eeskujulik ja võimalikult vähe konfliktne siis on üks laps ja paneb ikkagi proovile igas mõttes. Päris karmi. Nojah, sellepärast see teismee ja konflikt või see kriis, sellepärast mulle raskelt mõjus ka või et nad ei saanud sellest aru. Aga ütleme nii, et praegu ei jääks valet muljet, see teravik, millest siin juttu oli, see oligi ära ja peale seda ausalt öeldes üldiselt peale mõningase pahe, mis mul on, pean ma ennast väga, väga korralikuks inimeseks tegelikult ka. Et, et ma ütlen, et see Laksakas käis mul seal lihtsalt ära. Sul on endal lapseks ja vanuses 16 on praegu enda staarist enda elulookirjeldusest on midagi niisugust õppetunnina tagataskus, et sa tead, kuidas paremini olla või et mida vältida või et kas sellest on kasu, mida ise oled läbi teinud. Ei vist ei ole seepärast, et juba sellepärast, et ta ei ole paista tüdruk. Kui sa peaksid enda kui isa käekirja kasvatamise mõttes kirjeldama siis mis sulle tähtis on olnud oma lapse puhul, niipalju kui sul on olnud vajadust sekkuda või on olnud võimalik sekkuda, suunata, mis sõna me siin kasutame, et kuidas sulle endale tundub? Puudub kasvatusfilosoofia, minul küll täiesti ja kuidagi, me oleme vist mõlemad kuidagi väga ei ole näpuga otsast ajanud kooli asja, seal mul kaasa on ikkagi ema on tal istunud mingi aeg kõrvale, ütlesite, te tõesti nagu suhteliselt suure koormusega kool, aga aga mina olen kuidagi väga distantsilt. Ja mul on tunne, et, et see talle sobib ja mul ei ole ka põhjustanud. Mitte kuidagimoodi nagu sekkuda nii-öelda isana, panna nii-öelda jalg maha ja tähendab, siin on nüüd need jutud küll, aga mis mulle jääb ilmselt elu lõpuni. Et ma olen ühe korra talle andnud laksu, kui ta oli päris pisike, jonnisin metsikult. Kusjuures temal ka tegelikult selline ta jonnib. Ja mis siis hiljem selgus, ma pean, läksin kodust ära täiesti vihaselt, et minu laps küll ei jonni ja põhimõtteid ja selle litaka pärast, mis siis selgus, ta just sel hetkel hakkas haigeks jääma, ta jäi haigeks ja väike laps jäi haigeks ja ma olen sellest nüüd elu lõpuni. Et ma, ma ei teadnud, kuidas ma nii loll sain olla, et kas selle eest, ühesõnaga, nii et see jää mind piinamist. Et just mina arvasin, et ta jonnib, noh, saab siis õppetunni. Kersti suur-suur, aitäh, et tulite raadiosse rääkima, mul on väga hea meel. Aitäh. Nii ei jõudnud üldse kuigi kaugel. Ja Andres, samad sõnad. Suur tänu, et emaga tulid. Tänan kutsumast pärituult teile mõlemale. Ma loodan, et läheb väga hästi ja ja kuulajatele ka aitäh selle saate nimi on, käbi ei kuku. Nädala pärast kohtume jälle.