Tere ja mõnusat olemist Vikerraadioga. Pisike valge peaga poiss, aga väga tuline. Sellisena mäletame korvpalliväljakul Aivar Kuusmaad. Pärast silmapaistvalt edukat Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri. Teenis uskumatu viskekäega Kuusmaa töölepingu Kreekas mille võib välja tuua kui soliidse karjääri kõige säravama perioodi. Oli möödunud sajandi 90.-te keskpaik. Abikaasa mariga on Aivaril kolm last, isaga koos tuli saatesse kõige vanem jõusta Kreeka ajast esimesed isiklikud mälupildid talletanud tütar Getter. Me räägime elust tippsportlase perekonnas, aga muidugi ka sündmustest, mis sellele eelnesid. Lapsepõlv, kasvamine, esimesed elu õppetunnid. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Aivar tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Aivariga on kaasas üks kolmest lapsest, Getter, rõõm sind näha, aitäh, et tulid. Tere, väga meeldiv. Ja saate alguses on see koht, Aivar, kus me vaatame perekonnaseisu üle ehk Getter on sinu vanim tütar. Aga peres on lapsi kaks veel, kes nemad on ja millega praeguseks tegelevad? Meie noorem noorem laps Kaspar, rääklemet Kuusmaa on praegu viieteistaastane ja siis keskmine laps ehk noorem tütar. Kui Getter, et arvestada getter, on vanem tütar on siis praegu 20. Seda on siin saates varem juhtunud. Siin ei ole midagi veidrat. Turud on 21 aastane ja ta praegu õpib Tallinna Ülikoolis. Eelmine aasta võttis vaheaasta. See aasta jätkab õpinguid, aga enamus energia läheb tal ikkagi tantsimise peale. Ehk ta ise tantsib Karoliina tantsustuudios ja on ka treener Totte tantsustuudios. Nii aga poisi kohta jätsite põhjalikumalt rääkimata. Esiteks ma küsin kohe ära, miks ei oleks olnud Kaspar variant siin saates ja teiseks, ta on viieteistaastane, millega tema tegeleb, lihtsalt õpib koolis või midagi enamat. Noh, võib-olla see oleks natuke kulukas olnud teda nagu oma kuludega siia tuua praegu, et ta on nüüd kolmas aasta, on ta Itaalias Stella akadeemias Rooma lähistel korvpalliakadeemias see, ma ei tea, kas on nüüd tal enda valik või oli see natuke suunatud valik, aga aga ta on ise väga rahul ja et las ta ennem saab täiskasvanuks ja siis võib-olla natuke rohkem võib seda meedia tähelepanu. Mul on tunne, et kusagil sisimas sul ei ole päris ükskõik sellest, millega poeg tegeleb, just nimelt poeg. Et nimi kuus, ma vähemalt praegu tundub, võib Eesti korvpallis edasi kesta ka pärast seda, kui sina seal aktiivselt pildil ei ole. Ega mul ei ole ükskõik ka tütarde tegemistest, aga loomulikult korvpall on mulle südamelähedasem ja ma saan nagu, ütleme selles nagu rohkem kaasa rääkida. Et need tegemised, millega mul tütred tegelevad, Ma ei oska väga palju nagu kaasa rääkida, eriti just nagu Getteri tegemisi, et see on nagu ikkagi ise arutasime seda, et käbi on kännust väga kaugele. Getter, mis on need tegemised, mida ei saa seletada, ei oska. Ma arvan, et ta võib-olla isegi seletada oskab, aga ta, võib-olla jah, niivõrd-kuivõrd kaasa ei oska rääkida. Ma olen moefotograafia moevideograaf, nii et tegelen hoopis siukse alaga. Võttes arvesse, et sa oled väga sportlikus perekonnas üles kasvanud ka sinu ema on olnud ju tippsportlane, Eesti mõistes vähemalt sellest on palju aega möödas, aga mis siis? Kas sa tüdruku kohta oskad üle keskmise hästi palli põrgatada või pingsi reketit käes hoida? Pinksi ja tennist ma tahaks küll loota, et ma oskan üle keskmise hästi mängida, et ma olen lapsest saati tennist mänginud, see on väga lahe olnud, aga palli põrgatada, no sorry, seal vist tõesti ei oska palli hästi põrgatada. Kui tütar sündis, kas sa mäletad seda aega, Aivar, kas su peas käis korraga mõte läbi, et nad ei saa juhust kasutamata jätta, tuleb ikka varakult hoolt kanda selle eest, et palli põrgatamine oleks selgeks või et noh, mine tea, kas poiss kunagi sünnib, et äkki saab temast vähemalt korvpallur või tüdrukuga seoses niisugusi unistusi üldse veeretama ei hakata. Kindlasti niukseid unistusi ei olnud, sellepärast et me isegi ei mõelnud, et Getter Getter peaks korvpallitrenni minema. Ma ei tea, miks, aga aga teine näide on see, et noorem tütar siis kutsuti korvpallitrenni. Siis isa isa ütles, et üle minu laiba läheb tütar korvpallitrendi või naiste korvpalli. Mitte paha pärast, aga ma arvasin, et Tal on targematki teha, kui korvpalli mängida. Ma tean, Getter, saad ka sina oled õppinud mõnda aega Eestist eemal ja kas siis oli juba eesmärk jõuda välja kuhugi valdkonnas, kus sa praegu oled, või seesamamoodi ja fotograafia, on see juhuste rida või väga varakult tulnute eesmärk ja teadmine, et, et see sind kõnetab kõige rohkem? Ja ma usun, et siis, kui ma Inglismaale õppima läksin, siis see tegelikult nagu saigi selgeks, et et see on see ala, millega ma tegeleda tahan. See oli siis aastal 2006, kui ma läksin, et ja et sealt see on alguse saanud jah. Et Inglismaa keskkoolisüsteem on natuke teistsugune kui eesti oma, see on juba üpriski suunatud, et sa saad valida endale viis õppeainet, mida sa õppida soovid. Siis mina valisingi sealt fotograafia, meediakunstipsühholoogia ja mingid sellised ained, et jah, et seal on see natuke teistmoodi. Korvpallist veel lahti laskmata. Aivar, kas sina omal ajal läksid ise trenni, trügisid sinna, sind kutsuti või sind saadeti. Missugune variant oli? Mina läksin ise, treener käis, ma arvan, nagu praegu käivad treenerid kehalise kasvatuse tundides ja siis treener Heino Rebane kutsus kõiki poisse õismäel korvpallitrenni. Ja ma mäletan, et mul läks veel kehalise tunnis läks näpp tagurpidi ja esimesed kaks trenni ma ei saanud nagu kaasa teha ja ema ei lubanud. Ja siis kolmandasse. Ma läksin juba suhteliselt niuke. Et ma nagu väga palju enam luba ei küsinud, et ma tahtsin minna. Kas sinu puhul oli niimoodi lubama spekuleerin või oletan või lasen enda silme eest niisugusse fantaasia läbi pisikene valge peaga poiss kelle puhul tahtmine tuli uksest kilomeeter maad enne sisse, kui füüsilised võimed ja olek tegelikult oleks lubanud. Sa ei saanud olla ju teab mis kõvade eeldustega poiss, keda avasüli oleks oodatud. Tule ei hakka tegema. Aga tänapäeval ka, kui sa oled kaheksa, üheksa aastane, siin ei oska veel keegi, et ära näha, kas sa oled tulevikutegija või ei ole, et see tuleb hiljem välja, aga füüsilised võimed, ütleme see, et Meil oli õismäel, oli kergejõustikuklass, et ma tean, et mul niuksed sprindialad ja talad olid ikkagi suhteliselt, nagu öeldakse klassis kõrgematel kohtadel nagu väle poiss suhteliselt niuke attack ja, ja niisugune kuidas ma ütlen siis, nagu kõik on öelnud juba selles selles vanuses ja tuharalihas, mis nagu pani kiirelt jooksma Kusjuures mina olen ka selle isalt pärinud hea tuharalihas. Läheme lapsepõlv, Aivar, kui sa lased mälupildid silme eest läbi, siis kus kohast sinu isiklik ajalugu algab? Ütleme lapsepõlve mälestus oli see, kui ema isa sai töö juurest puhkust ta siis mindi nagu kaheks nädalaks või kolmeks nädalaks mindi puhkama. See oli nagu perega koos. Üldjoontes, kui ema-isa käisid tööl, siis hommikused niuksed, ütleme, kui koolivaheaeg olis olid üksi kodus või õega olid ilusad ilmad, siis ikkagi oli õues sportali nagu au sees, et et seal mängiti kõike korvpalli, jalgpalli, luurakaid, pesurestide vahel mängiti ka võrkpalli või mingit nihukest rahvastepalli, et hoovisport oli väga au sees ja. Kui sa ütled, et rahvastepall ma segan vahele siis praegusel ajal inimestel tõusevad ihukarvad püsti. Kuidas lastele seda mängu ei soovitata, tekitab hingehaavu. Noh, jah, hingehaavu, ma sain lausa trauma sellest mängust, nii et selle palliga visati ikka konkreetselt kõmpima näkku õrnemasse kohta. Ja trauma tähendas, siis ikka läksid, lõid kotid siniseks, kohe rajalt maas. Päris julm tõesti oli, oli siis ma ei saa imestada, et räägitakse selle üle, et kehalise kasvatuse tundidest seda ala väga ei soovitakski. No aga ta on ikkagi ju minu meelest. Seal mängus on koordinatsiooni vaja, sa pead oskama visata, sa pead püüdma, sa pead oskama eest ära hüpata, noh ütleme niuke minu meelest on, see on normaalne mäng. Sa mainisid isa emapuhkust ja siis selle koos veetmist, mida see tähendas, siis oli nõukaaeg, kuidas teie perepuhkust siis veetis? Telgiga pandi telk üles, tehti lõke, purgisupid, mis need olid, turistieined, korilusega tegeleti ja, ja kõik see asi oli nagu, ütleme, ehe. See oli väikest viisi lõbus ka sinusuguse jaoks või. Ta oli huvitav jah, et see nagu andis sulle ka, ütleme natukene selles mõttes pilt, tead, sa käisid metsmaasikaid korjamas. Isegi kalal sai käidud, et kuidas siis ütleme, süüa valmistati lõkkel. Noh, me oleme erinevates kohtades olnud, et mõnikord käisime Võõpsus puhkamas. Seal oli suitsurääbisefestival käidi võrke panemas, siis me väga palju puhkasime Topul kadakate vahel. See jutt kõlab ikkagi nagu linnapoisi romantika. No see oli, kuni ütleme selle selle vanuse, nagu ma hakkasin laagrites käima Moskva olümpiamängudeni ehk kuni 13 aastani ma enamalt jaolt ikkagi vanemate puhkuse veetsin koos nendega Lihtsalt täpsustuseks vahele, mingil hetkel olid sa juba piisavalt heal tasemel, et käia päriselt sporti tegemas laagrit sinna juurde arvatud siis jah, jah. Aga kui ma mainisin sõna linnaromantika siis või linnapoisi romantika siis linnapoiss sa ju oledki, eks. Jah, ma olen Mustamäe poiss ja kui sa tahad teada ka, et kas ütleme, niuks sigadusi on tehtud, siis augustikuus, kui vanemad juba tööl olid siis meil oli niuke neljane punt ühest majast, kes me saime nagu hästi läbi ja palju asju tegime koos siis igavusest ühe korra läksime trummi kanti raksu. Et noh, ploomid ja hakkasid juba valmis saama kirsid, et et ikka tahad ka saada linnapoisina natuke niukest asja. See on nüüd küll väga julm sigadus, mida sa kirjeldad? Ja aga see oli veel hullem oli see, et need ämber oli ploome täis korjatud. Kui me selle kätte saime, ei pidanud ise midagi. Korjama koos ämbriga tulite? Jah, tõenäoliselt küll. Kas elu oli põnev? Mustamäel? Vanasti ma ei tea, kas olid projekteerijad või või kes need planeerisid, neid maju olid minu meelest vaja nagu kompetentsemaks kui tänapäeval. Sest et meil olid alati hoovid, olid niimoodi, et maja ei olnud nagu sa ei vaadanud üksteisele aknast sisse, oli hoov ja ümber hoovi olid majad. Meil oli seal selles mõttes lõbus küll, et just sinnakanti ehitati mingi aeg Coca-Cola tehase. Ja vanast ajast oli seal Leiburi tehased. Et kui tõesti päris igav hakkas, siis läksime, karjusime seal aia tagant, et äkki kas leiba ka saada, siis autojuht polk kadedad andsid sooja leiba ja mõnikord sai Coca-Colaga peale. Millega Aivar su vanemad sel ajal tegelesid, kui see Mustamäe elu toimus, et mis eluala inimesed isa-ema Ema ema mul on olnud erinevates kohtades olnud tööle isa pikka aega oli vasaras lõpuks kui vasar, nagu ütleme, dist ammendas teda, et ta enam ei jõudnud noh, pold enam kuhugile tõusta. Et siis ta läks piimakombinaat edasi, nagu nõukogude ajal oli, et töölisklass. Sa oled kasvanud üles 400. peres ehk sul on õde ka ja küllike vanem vanem kui palju. Kaks aastat haakisite omavahel. Lapsena. No eks meil oli kaklemist ja siis oli ka niisuguseid hetki, kus ma pidin tema sõbrannadega pabernukkudega mängima ja tahtsin ka seltskonnas olla ja siis seal mängiti nukkudega ja ja noh, eks ma siis ka mängisin. Mis tore tegelikult, eks muidugi pabernukud olid, vaata, ma ei tea, kas Burda või mis ajakiri see oli, on ju, käidi kioskis ostmas, siis lõigati jälle uus nukk välja ja pandi riidesse ja nii see nii see elu oli nõukogude. Kas on võimalik Ethernet umbes sarnast, oled sa ka kunagi läbi teinud, mis sest, et aeg on paar-kolmkümmend aastat vahepeal edasi liikunud. Ja see oli põhiteema, et neid mul. Mul on ka väike tütar, tan neljane ja tema mängib siukse asjaga, nii et neil on spetsiaalsed raamatut, kus sa saad printsessi riidesse panna erinevaid pidi lõigata neid välja ja siis. Kui ranges kodus, Aivar, sa enda arvates oled üles kasvanud. Oli piitsa ja präänikut, et mul oli ema, oli kindlasti rangem kui isa. See on huvitav versioon, tavaliselt üldjuhul on teistpidi, et tema kuidagi on see vahendusisik või kes leevendab pingeid ja sinu kodus oli siis teistmoodi. Õppimise koha pealt kindlasti, et ega ma nüüd ütleb isa, mul oli pehme. Et isa on ka mulle karmilt käitunud ja, ja selles mõttes ema oli nagu koolikoha pealt hästi konkreetne. Teda huvitasid hinded, teda huvitas, kuidas mul koolis läheb. Järjest rohkem hakkas ta rohkem huvituma siis, kui ma hakkasin trennis käima. Selles mõttes ma natukene ema, kartsin rohkem kui isa kooli teemalt. Mõnikord ema tuli hiljem töölt ja isa oli nagu selles mõttes hea mängukaaslane mul, kui ma juba kossutrennis käisin, et Mustamäe korteris toa uks löödi vastu seina, tekkis kolmnurk ja isa Kristjanist valliga üks üks sinna korvi kogu aeg. Ja teine variant oli siis rõduuks, mis oli värav. Et isa viskas tennispalliga ja ma olin nagu väravast nagu. Ja siis muidugi need aeg-ajalt vaasid ja muud asjad ka seal klirisesid. Isal oli sellest nagu suht ükskõik, aga ema oli suht kuri selle peale. Sattusid niisugustesse, sekeldustesse või, või pisemat sorti jamadesse, mille peale ikkagi saadi kurjaks. No, eks ma ikka muidugi olen vitsaga saanud, õigel ajal pole tuppa tulnud ja olen kuhugile ära kadunud ja aga noh, ikkagi enamalt jaolt, kui ma mingi koolis jamaga hakkama sain, siis ma rääkisin vaikselt isale, et isad, nüüd tuleb direktori juurde minna, et ma emale ei julgenud seda rääkida ja, ja siis me käisime isaga ära ja siis ma palusin nagu isal, et ära sa emale räägi ainult. Ja sinna see jäi jäis küll ja mis juhtus koolis? Ma jäin vist vahetunni, saime raha peale mängimisega vahele, lisati kraani, neid kopikaid, Nõukogude kopikaid ja siis oli nii huvitav, nad ei olnud ju suured väärtust, oli vähesele rahale, aga noh, ütleme ikkagi selle kartuli saia, limpsi said lõpuks kätte. Vaata, mis tähendab, mis sa ütlesid, visati kraani ja kraanikaussi, kus siis käsi pesti, vetsus see tehti märjaks, hakati viskama, et sinna auku ei tohtinud kopiks minna, siis oli lihtne saak. Sa võid ta sinna kuidagi ääre peale saama ja lõpuks, kes sinna teisele peale sai, saab endale noh siis mängiti kammi nii, mis kammiga lasid niimoodi ja pidid teise nagu kopika peale saama, et ma erinevaid niukseid kopika mängija mängib. Kopikas erapääl vajutasid niimoodi, ta hüppas. Kammiga vajutasid. Vanasti olid need kammid, millega sa pidurdad. Koolisoengud. Vanasti olid sellel ei olnud vanasti. Niisiis teede vahele. Neeme vahele ja see oli õudne kuritegu ju raha peale mängimine nõukogude ajal seal ikka päris dramaatiline grammatiline käisime direktori juures ära ja, ja siis nagu ma ei mäleta, mis seal päris käskkirja ei tulnud, aga käitumine tuli mitterahuldav. Ja emale see ei meeldinud, ma ei tea, mis vabandusega välja, ütlesin, et et miks mitterahuldav on? Aga te teadsite, et jama on õhus, kui te seda tegite. Muidugi me ei osanud oodatagi, et õpetaja tuleb poiste peldikusse. Kooli ju mindi niimoodi, et ma läksin alati isaga koos kooliat, isa oleks bussi peale ja mina läksin jala edasi õismäele. Ja alati siis noh, nagu koolipoiss ikka, ütleme, isad, kullad mõne kopika kaasa, annad, et ma saan pärast poest läbi minna. Sealt see kopikas tuli. Kas sa mõnikord oled mõelnud Aivar ise, millest see tuleb selline hasartsus, sest need, kes vähegi on sinuga seotud uudiseid jälginud, teavad, et see on edasi kandunud ka hilisemasse ellu. Ja sa oled üsna osav vist olnud kasiinodes ja kihlvedude ja nii edasi läbi elu, et aga kuskohast tuleb, mis asi see sind tagant lükkab juba siis kopikatega, WC kraanikausis. Ma ei tea, ütleme nii, et et see kasiinodes, see on nüüd küll väga ammune ajalugu, et sinna ma vist ei ole nüüd ütleme 15 aastat enam jalga tõstnud, et jah, ma vahepeal aeg-ajalt mitte üksi ei käinud, käisime seltskonnaga lihtsalt aega surnuks löömas. Ma ei oska öelda, kust on tulnud, ma loodan, et võib-olla see omadus nagu lastele edasi ei kandu. Kui sa mõtled tagasi suurematele konfliktidele, kas sulle meenub mõni konkreetne olukord vanematega seoses? Et võib-olla kõige valusam hetk mõnikord vanematel oli see, kui ma nende juures elasin ja ja noh, nõukogude ajal, kui sa ikkagi reisilt tulid, siis kui hästi läks, siis aeg-ajalt jõudsid ka koju. Mitte päris kaines olekus ta juba see tegi neile kõige rohkem haiget, aga aga üldjoontes ma arvan, et oma oma nagu öeldakse, tegudega. Noh, ma olen nagu suutnud tõestada, et midagi väga valesti pole läinud. Aga püüdsid sa üldse või üldiselt oma vanemate sõna kuulata, kas teie kodus oli üldse niisugune noh, omavaheline kord või läbisaamine või suhted et isa ema ütlevad, et teed nii ja siis siis sa tegid nii, mitte ei löönud ust selja taga kinni. Ja mina tegin, nii, tegid ja ma olin suhteliselt kuulekas ja ja ma respekteerin ikkagi oma vanemate otsuseid, isegi võib-olla kui ma ei olnud nendega mõnikord nõus. Ma ikkagi respekteerisin neid otsuseid. Ma arvan, et see, see kõik seesama kultuur, mismoodi mind on kasvatatud, olen ma üritanud ka kasvatada oma lapsi mingil määral. Kuigi selles kasvatusprotsessis on, nagu öeldakse, ikkagi abikaasa mari on nagu ikkagi esikohal ja mina olen nagu teisel. Kohal Getter, mis sa arvad sellest praegu? No meie peres näiteks kui isa ütles, et tema peres oli karmim pool ema, siis meie peres on kindlasti olnud karmim pool isa vähemalt minu kasvamise ajal muidugi Gertrud ja Kaspar natuke leebemalt selle asja läbi teinud. Esimene elatusenike eksperimenteerib tekkeristraakel ukse selja taga, kinnilöömine oli see teie kodus variant. Ma ma isa võib nüüd aidata, aga minu meelest mina väga ei paugutanud, võib-olla siis rohkem emale kui isa, noh, minu lapsepõlve ajal isa oli üpriski vähe kodus, et meie peres oli niimoodi, et et ikkagi nagu sügisest kevadeni ootasid isa pikisilmi pigem kuskilt võistlusreisidelt, et et ema oli see, kes nagu igapäevaselt siis proovis kasvatada. Ma ei tea, ma arvan, et on päris hästi hakkama saanud, ma tahaks loota ja isa ka muidugi väga hästi hakkama saanud minu kasvatamisega mul õde rohkem pauguta, jah. Sinna me siis saame veel jõuda lapsed omavahelises võrdluses, aga ma hakkan kohe tähti närima, et kui sa ütlesid, et sügisest kevadeni tuli isa koju oodata pikisilmi, et kas see päriselt oligi ootamine või see on ikkagi niivõrd pikk aeg kui isakodust ära ja teatud vanuses, eriti et mingil hetkel sa ei saagi enam päris täpselt aru, kes su isa on või kas ta suisa on ja kas ta nii väga peabki enam koju tulema ja vabandust, et see niimoodi kõlab, aga mõte jääb. Ei sellist tunnet küll kunagi olnud, et isa ei tule või ei. Me me ju teadsime, et on võistlustel. Ja ma just mäletan nii hästi, kuidas see võis olla äkki nädalavahetusema lubas kauem üleval ka olla. Et sa ei oodata ikkagi, et kui sa õhtul hiljem tulijat võist ära oodata, et siis sellel oli muidugi oma point ka, sest ei saa ikkagi, nagu tihti tõi midagi toredat ka. Esmalt tuli välismaalt, tõi midagi toredat kaasa mõelda. Tohutult meeldisid kalad siis minu meelest mu õele toodi alati mingeid kalu, delfiine või mängu mängu omasid, mitte päris, mina olin juba sihuke preili, siis mulle ilmselt toodi HMist natuke riideid. Sest tollel ajal ju Eestis HM. Ja selle võrra oli pikk maa minna. Hüppame veel tagasi, Aivar, sinu lapsepõlve. Sa tõid ühe näite sellest, kuidas hankisid tasuta ploome ämbritäie endale. Aga ma kujutan ette, elu niisuguses kohas pakub päris palju võimalusi sõna otseses mõttes paha peale minna. No ikka kasvõi uudishimust või selleks, et elu põnevamaks, muuta endale. Kui palju sa mäletad niisugusi, kiusatusi ja olukord üldse kambaga midagi veel ette võtta, minna, hulkuma mida iganes põnevat leida, et kui kamp on koos, midagi ägedat võiks teha? Põhilised ulkumised olid sel ajal siis, kui vanemad pidasid sünnipäeva tavaliselt mitte kodus, vaid restoranis juubeleid ja siis suguvõsa nagu ütleme, lapsed kogunesid kõik meie juures. Poisid on nagu enamuses sugu suguvõsas ja ja siis me seal olime, viskas kuuekesi viiekesi ja ja mina ei tea, kus see idee tuli, et nüüd lähme välja, väljas on pime, lähme hulgume jahve, hulkusime mööda Mustamäe, aga me ei leidnud mitte midagi nagu ütleme, et kas paha teha või, või, või et millegi nihukesega nagu ütleme, et me lihtsalt ulkusime miilitsatele või politseile, seal pole kunagi hätta jäänud, olen küll ühe korra miilitsad talle, ma ei teagi, kes nad olid, aga aga me tahtsime jälle nagu Tättusega hakkama saada selles mõttes, et vanasti oli taksoviin hästi niuke lahe asi, eks ole. Ja me otsustasime siis nagu viina balt ise raha teenida. Ja me teadsime kohta, kus siis inimesed nagu ostavadki viina ja ja noh, te oleks siis mõlema raha pudeli pealt nagu rutsi teeninud vahelt on, ja paha lugu oli, et samal ajal tuli, siis ma ei tea, kas see vanasti oli KGB või mis ta või mingi niuke võeti rinnust kinni ja öeldi, et nüüd lähme sinna ruumi ja saate niuksed tohlakat või annate viinad ära ja lähete koju, no siis me andsime viinad ära, noh, me ei tea, kes nad olid. Ainult Ingaga. Aga noh, niisugune intsident on juhtunud jah, et. Aga midagi niisugust nagu elu eest jooksmine näiteks või. Noh, ütlen, mõned intsidendid on olnud, kui ma Õismalt tulin koolist, siis mustamäele rajati lastekodu ja siis Õismäe Mustamäe vahel on niisugune raudteelõike ja tavaliselt seal käisid lastekodu lapsed, nagu öeldakse koolilapsi pommimas. Ühe korra olen taskud tühjaks saanud, ühe korra panin jooksu. Mõeldakse pommimine, kuidas see käis siis? Tuldi ette öeldi, et vene keeles, et tudengi, tudengi ja ja kaks midagi vaidlemas pandi, käed tasku, kontrolliti ära, kas sul on või ei ole, noh, sel ajal. Kui siplema hakkasid, siis? Ütleme ikkagi enamalt jaolt, need olid vanemad poisid ja sul ei olnud nagu väga palju eelist, et pigem oli rahulikult see raha randa, kus sul need kopikad taskus olid. Meil põgusalt jooksis läbi kooli teema, kas sa üldises plaanis olite õpetajatele nuhtlus või pigem just heade laste nimekirjas, seni, kuni veel sport sind enda hõlma polnud tõmmanud ja juba saab väga harva vist koolis liikuma hakkasid või? Aga mul oli samamoodi, et olid, olid teatud ained, kus mul ei olnud raskusi ja mul olid teatud ained, kus mul olid raskused, meie koolisüsteem ei lubanud nagu valida, et õpi, mida tahad. Ma ei olda, ei, ei seal all ega üleval rahulik õpilane. Et mõne märkuse sain aeg-ajalt ja, ja mõned kahekaali, et ei tea, kas ma olin üheksandas klassis, siis füüsika oli minu jaoks täiesti Arusaamatu arusaamatu ja ma ei tahtnudki seda asja õppida ja, ja mind ei huvitanud see asi ja ja siis õpetaja kutsus nagu vastama ja ja ma läksin siis klassi ette ja, ja viis küsimust ühelegi vastata, Josandist stats üks, mine kohale. Ja küll siin vaidlen on, ja siis järgmine päev oli ühel päeval jälle füüsikatundja õpetaja jätnud rahul, ütles, et noh, et kuus dollar uuesti, et äkki sul läheb nüüd paremini. Aga õnneks ma olin natukene lugenud, et ma päris niisugune, noh, ütleme midagi olin lugenud ja viiest küsimusest sain kahel isegi pihta. Ja õpetaja ütles, et kui palju parem kaks. Ja, ja siis oli järg nädal, kuna kaks korda nädalas oli füüsikatund, siis järgmine nädal tuli uuesti. Ja, ja siis ma ikkagi konkreetselt õppisin ja, ja saad aru, kui ma õppisin konkreetselt ikkagi ja ma sain viiele, kolm pihta, see näitab, et see ei olnud minu ala. Ja siis ta ütleb, Nonii rohkem ei kiusa kolm. Ja lõpuks siis oli veel mingi kontrolltöö, mille ma ka kolme sain, aga aga siis tuli nagu see üldine ja õpetaja halastas mulle, et kuna kontroldeegaagolme sain siis päris kahte mulle pandud, pani nagu tunnistusel kolme. Klassis, kui oli vaja midagi teha, kas kuulusid pigem aktiivsemate hulka või hoidsid tagaplaanile olid aktiivne või. Väga aktiivne, kuidagi kuhugile grupeeringud kuulusin ning aeg, et sa nagu ikkagi soovitad, soovitati, et ole pioneer ja ja siis, kus oli see komnoore noore aeg, eks ole, tuli siis ma mäletan täpselt, kui ta Klasjata ütles, et Aivar, kui sa tahad mööda Venemaad ringi käia, korvpalliga, sa pead olema komnoor, muidu sind ei lasta. Sest ma olin kommu. Mis hetkest Spart tegelikult hakkas su elus mängima ma niisugust rolli, et sul tuli juba koolist palju puududa ja ja oli selge, et siit võib midagi tulla rohkem ma arvan, see oli kaheksas klass juba siis vanuses. 15 84 oli Taškendis, oli see koolinoorte spartakiaad, kus me tulime siis eesti koondisega hõbedale, sealt hakkas juba liidu noortekoondis pihta, aga enne seda. Meil oli hästi aktiivne treener Heino Rebane, kes orgunnis kogu aeg läbi oma tuttavate Venemaal juba erinevaid turniire saime mängida. Ja siis oli noh, ma pakun välja, et kaks korda kuus läksid õpetaja juurde, et nüüd oma jälle võistlusreisile minna. Tahaks vabastus saadata, õpetaja pidi nagu allkirja andma. Ta õppimine on korras, et siis saad. Kui sa ikkagi oled ära viis päeva ja tuled kooli tagasi ja lähed jälle mingiaeg ära, siis ta hakkab seda järjepidevust ja õppimist segama, kui sa ise ei ole veel aktiivne ja ei õpi järgi. Ja pärast loomulikult siis kui see liidu noortekoondis või juunioride koondis tuli siis ma vist lugesingi ära, et üks aasta ma olin koolis terve õppeaasta jooksul vähem kui 100 päeva. Kuidas kajastus tunnistusel, said sa selle lõpuks? Ka kõige raskem oli vene keelega tsehhis olime ja vene keeles mul oli nagu ütleme, kolme kaks oli nagu hinded. Siis õpetaja ütles, et ma pean seal hinde välja panema, kati hinnet välja panna. Sul on vaja kolm hinnet, eks ole. Et kõige parem, et tule siia klassi ette ja räägin vene keeles, kuidas sinu päev nagu Liidu koondise laagris välja näeb, juutide kontsalaagris? Kujutad pilti, ma olin tegelikult juba olnud seal neli laagrit venelaste keskel siis niinimetatud venelaste keskel, sellepärast seal olid lätlased-leedukad venelased ja muu rahvusel sinna juurde ukrainlased. Ja ma ikkagi kukutasin ja ma ei saanud selle vene keelele pihta. Ja lõpuks noh, mina õppisin vene keele sõjaväes ära, aga ma sain kolme ja, ja ma selles mõttes nagu pääsesin suvetoast. Missugune oli Aivar, sinu vanemate seisukoht selles osas, kuidas tulevik kujunes. Et kas korvpall ja sportlase elukutse oli nende jaoks mõlemale vastuvõetav? Ma arvan küll, et ega, ega korvpall sel ajal oli väga-väga-väga-väga populaarne ja saalid olid ju Kalevi mängudel puupüsti täis. Et kogu see protsess, mis nad nägid, mida ma teen, et nemad toetasid, et ei olnud kordagi see kuule, äkki nüüd ei läheks trenni õpiks, neil oli hea meel, et mul oli kindel siht, et ja, ja ütleme siis tegevus, mis hoiab mind nagu õigel kursil. Getter, kui palju sina või vähem oled kokku puutunud oma vanaema ja vanaisaga, siis räägime praegu isa poolt. Ma arvan, et lapsepõlves võib-olla natuke rohkem kui nüüd, aga ei, me ikka selles mõttes puutume kokku, et ma just mõtlesin, et kui sa küsisid, et kust isal see hasart on tulnud, siis mina pean küll ütlema, et Kuusmade peres on see sees, et see kaardimäng on olnud vanaisa ka väga lemmiktegevus, et alati, kui ikka sinna külla mindi, mängiti niimoodi kaarte, et. Vanasti käidi sugulaste vahel hästi-hästi palju tihedalt läbi käia, sõpradega ei käida sugulastega sõpradega aga aga see jah, kui isapoolsed niinimetatud onud ja, ja siis sõbrad olid nagu külas, siis esimene etapp oli väike söömine ja kerge pits on ju teine etapp, löödi köögis laut puhtaks ja läks kaardi tagumiseks ja esimesed mina mäletan, et esimesed 10 korda öeldi mulle, et sina vaata pealt ja õpi kõigepealt mängu, et siin praegu mehed mängivad. Meid võeti küll kohe mängu, ma küll ei mäleta, et vana mulle nii oleks liiga palju mängijaid, et aga jah, need kõik need kaardimängud on mul tänu sellele selgelt, et mulle ka tegelikult väga meeldib kaarte mängida, aga no mul tõesti vist enam ei ole väga kellelegiga mängida, et ma ei tea, minu sõbrad nagu hästi ei oska ja ei saa ka ikka vahest isa ja onu Gerdiga vahest ikka mängime. Onu Kert on siis see teine kuulus korvpallur Gert isa sõber Gert Getter, kuidas sulle tundub? Vanaisale vanaemale mõeldes kuivõrd nemad kuidagi oma olekuga ja, ja oma koduga on sind mõjutanud, et. Kui ma väike olin, siis ma käisin ka päris palju ikkagi vana, manas juures suviti Keila-Joal neil maal teine Kertsis tädipoeg Gert, kes on minust viis aastat vanem, et seni, kuni tema ei käinud ka veel. Kuna ta mängis korvpalli, siis mingi hetk ta hakkas ka suviti laagris laagrites käima, et aga need suved on mul väga meeles ja need olid väga lahedad, et meil oli seal igati vahva. Ma mäletan ka seda, et ikkagi vanaema on ikka natuke karmim pidi kindlatel aegadel sööma tulema ja hiljaks ei tohtinud väga jääda ja et vanaisa oli sihuke leebem chill kellega mängisid kaarte. Vanaema oli see, et kui midagi ikka valesti, siis ta ütles jaa, noomise. Ma tean nii palju Aivar sinu ja sinu laste ema kohtumisest. Et see toimus ühel tantsuõhtul, aga kas sa ise mäletad, mis õhtu see oli? Ja miks sa sinna üldse sattusid tookord, kus see saatuslik kohtumine aset leidis? Ma ei tea, kas ta saatuslik oli, aga nali. 85, siis niinimetatud Eesti noortekoondisega valmistusime Leningradis toimuvaks spartakiaadiks. Läksin millegipärast võistkonnaga välja Mustamäe mängude majja ja me läksime lihtsalt nagu tantsuõhtule. Nagu ikka, tekkis. Sidetunne, kui pidu läbi sai, vaata, vanasti oli hea vanasti kestnud peod kella kuueni hommikul, vanasti oli kell 11 oli uks kinni siis läksid, jalutasid, saatsid mari ilusti koju ja jõudsid isegi õigel ajal koju. Et hommikuks ilusti olid välja puhanud ja võisid trenni minna. Te saite tuttavaks mariga, aga kui lihtne seda tutvust tegelikult hoida oli, võttes arvesse just, et sportlase algav karjäär tähendab seda, et sa oled kodust nii palju eemal. Käime, me suhtlesime vanasti mobiiltelefone ei ostnud ja kirja teel paberkandjal kusagilt. Ma läksingi, nii et ma kevadel sain tuttavaks ja sügisel läksin sõjaväkke, nüüd tuleb meelde, et sügisel läksin sõjaväkke. Seal samal ajal kui ma sõjaväes olin, oli aktiivselt, et kuu aega ma olin leedus, siis ma andsin nagu selle vande ära ja siis ma sain Riiaski. Et ega jah, ega meil palju kokkusaamisi ei olnud selles mõttes, et ma mäletan, et korta käis Riias meil mul külas koos Ivo Saksakulmu naise ka. Aeg-ajalt saime meie Riiast linnaloa ehk Me saime Tallinnasse tulla ja muidu olid ka need armsad, 15 kopika lised aparaadid, mis lasid sul minut aega rääkida ja kus on rohkem neid 15 kokku siis ei olnud, ei saanudki rohkem rääkida. Minuti on ju. Võib-olla aktiivsemaks läks siis, kui ma tulin sõjaväest koju. No väga palju aega mööda läinud, siis sündis Getter. Kas sa mäletad seda päeva, seda ööd? See oli peale aastavahetust, et me tulime Hollandist turniirilt sellise Aarlen, Basketball viik. Ma ei teadnud, kui ma tulen tagasi, kas juba Marion sünnitusmajas või ole pidime jõudma aasta aasta nagu vahetuseks ikkagi Tallinnasse, aga aga me tulime nii kehvade ilmaolude tõttu ja meil läks isegi bussil läks rehv puruks. Et me jõudsime alles öösel kell kaks olümpia juurde. Siis mari oli vastas ilusti ja läksime koju ja ja ega siis palju aega ei läinudki, kui mari läks sünnitusmajja, siis olid teised ajad, et sa ei saanud ise kaasa minna. Noori emasid hoiti ju nädal aega karantiinis. Ja noh, see oli ju tegelikult pidu isadele. Teise lapsega olid ise kaasas ja peale esimest päeva saadeti kohe koju, et ei olnud enam mingit nihukest vabadust. Nädal aega pidu isadele tähendab seda, et ega sellest midagi väga mäletada eest ei ole palju. Ei, ei, ei, asi oli väga rahulik, sest samal ajal käisid ka härra Salumetsa käe all treeningud edasi ja liidu meistrivõistlused käisid edasi. Aga, aga seda ma mäletan, et härra Salumets oli nii kena ja ütles mulle, et kaks päeva, võta siis rahulikult, et sa ei pea nagu trenni minema, tuleme. Kuidas sa tundsid ennast noore papsina? Eks need ajad olid niuksed. Noh, tänapäeval sul on ju põhimõtteliselt kõik olemas, et, et kui sul raha on, et osta need normaalsed mähkmed, vankrid kõik asjad, siis läks asjade ju seedimiseks, vankreid ei olnud saada siis kuidagi nagu sebisid selle vankri, mis oli sinist värvi kahjux poistevanker ja, ja, ja siis olid need marlimähkmed. Neidika mari küüris, päris päris päris mul praegu niimoodi hakkab, tuleb meelde ikka ikka Mustamäe korteris seal lappe pesta, mitte ei võta kokku ja viskad minema, vaid need tuli ära pesta, kuivama kõik asjad. Ja siis kus siis elu läks, natukene lihtsamaks oli, kui me käisime kevadel kaleviga seal usa tripil ja siis shokule ja mulle pakuti nagu suveks tööd seal, et saame seal mängida. Eks ta natuke raske oli, ära minna, nad põhimõtteliselt Ta oli, oli ette nähtud ikkagi kaks ja pool kuud oled USAs ja, ja mängid ja teenid raha. Mäletan, ma tõin sealt lasele uue vankri ja mis seal kõik, kui mul oli seitse koti pagasit, sa kujutad pilte seitsmekotiga, sa paned kolm koti bussi bussist välja, võtad järgmised kaks kotijooksjad bussist välja, paned järgmise kahe kotiga lennujaama transfeeri, paned nagu on ja ja siis olenemata sellest, noh, ma olin nii noor, ma ju ei teadnud, et mul on open, avatut, pilet, eks ole, Helsingisse ma isegi tšekkinud seda ära või ei registreerinud ennast sest ära siis siis lennujaama töötaja ütles, et te olete õnnesärgis sündinud, kolm vaba kohta on, muidu ma poleks lennuki peale saanudki. Ja kuidas mu kotte ja no mis me ikka teeme tanke, kõik siia. Noh, see oli see aeg, kui anti veel tellimus kaasaid, palun too kaks paks faksiaparaati, ma arvan, et paljud ei teagi, mis asi faks on, eks ole. Aga see oli raha teenimise võimalus. Jälle võtsid nad kaks faksiaparaati kuskilt New Yorgi venelaste poest, kus oli 220 sellele voldile nagu tehtud, eks ole, et mitte see USA energia selle süsteemile. Ja siis tõid need koju ja siis tuldi järgi koputati uksele, kus me elasime ühetoalises korteris ja taoti siis vene rublaga sulle otsaette, võeti aparaadid ära ja läks jälle. Kuidas isaks saamine sinu kui tippsportlase ellu niimoodi üldiselt sobitus? Ja ega siin nagu kettergi mainis, et ega enamalt jaolt ikkagi abikaasa mari on neid rohkem kasvatanud, et ma rohkem võib-olla olen mingil määral võib-olla suunanud vähe teistmoodi, aidanud et eks ma nendega natuke aega veetnud ja ma käisin ka vankriga jalutamas ja mulle meeldis tegevused, et see ei olnud päris nii, et, et vastu tahtmist oleks seda teinud. Nii palju kui aega oli, nii palju olid aga, aga üldjoontes kogu see, ütleme see rutiin, mis meil oli, et mina olen võistlustel, ema on kodus ja laps kasvab. Et oli, oli paratamatus, aga samas ütleme kui ma oleks kook ninapidi koos olnud, võib-olla ollakse närvilisust ja ütlemist rohkemalt, et sina ka midagi või te siin, aga meil olid nagu ära jaotatud mingil määral, et noh, et kui ma kodus olin, siis ma aitasin, nagu mind ei olnud, siis pidi mari sellega hakkama saama. Loomulikult, vanemad aitasid mõlema vanema tantsida päris palju. Getter, kui ma mõtlen su sünniaastale ja arvutan vanust, siis kas võib olla, et sinu enda isiklikud esimesed mälupildid algavad üldse Kreekast? Ma jään ma just neid isa neid Mustamäe ühetoalise korteri nagu jutt ei või noh, ma nagu olen neid kuulnud, aga niimoodi kui ma mõtlen, siis ma ei mäleta küll seda aega, et mu esimesed mälestused pigem tulevadki sealt. Klikvaadab majast, ma arvan, mis oli siis meie kreeka esimene kodu? Taust on see, et pärast edukat Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri korvpallis teenisid sa elu kõige ägedama. Lepingu sattusid mängima Kreekasse, Aivar ja olid seal kokku kolm hooaega kolm hooaega ja, ja sina siis getter olid vanuses kaks kuni viis või midagi niisugust, kolm kuni kuus. Mis meelde tuleb sellest elust? Ma mäletan neid kodusid, mäletan hästi seda lasteaeda mäletan natuke või noh, ei olnudki lasteaed, see oli nagu mingi. Ma mäletan seda, et seal ei pidanud magama päeviti. Et seal oli niisugune süsteem, et lapsed päeval ei maganud ja see mulle hästi sobis, sest mulle üldse ei meeldinud päeval magada. Aga see ei olnud siis kreeklaste kogunemiskoht. Ja see oli ikkagi nagu rahvusvaheline, seal oli lapsi siis enamus ilmselt olid ikkagi diplomaatide lapsed, ma eeldan ja siis olid ka siis Tanel ja Timo, kes on siis Tiit Soku pojad. Aga nemad meelega pandi teise rühma, et me ei hakkaks omavahel eesti keeles rääkima, et nad, nende eesmärk oli, et me õpiksime võimalikult kiiresti inglise keele ära. Aga see oli siis plaan, kuidas see juhtus, et lapsed sattusid just sinna lasteaeda, kas polnud varianti või see oleks olnud liiga keeruline, et nad päris kreeklaste sekka lükata? Ma arvan, see oli juba klubi poolt nii palju aidatud tugiisikut, kes organiseerisid need asjad ja see oli meie kodule suhteliselt lähedal. Me ei näinud üldse võimalust, et nad läheksidki Kreeka lastega, meil oli pigem, et ollakse rahvusvahelises ehk inglise keelses. Oli see tore aeg praegu meenutamiseks. Ma arvan, et see oli väga tore aeg, täiesti uskumatu kogemus, eks ole, et sa saad lapsena elada kuskil Kreekas. Aga on sul niisugune kreeka tunnetus ka sellest ajast olemas, võttes arvesse, et sa olid rahvusvahelises seltskonnas, et kui palju sa kreeka elu sinu naha vahele või see mentaliteet ja mõtteviise üldse jõudis. Ma arvan, et pigem mitte nii väga, et ma olen Kreekas käinud, nüüd küll paar-kolm korda ka pärast seda, aga, aga mingit sihukest megalt kreeka armastust mul ei ole, aga noh, kõik need muud asjad, eks, et need lahedad, need ühised õhtusöögid või? Ma arvan, et niisugused asjad, et mulle tohutult meeldib nagu suure seltskonnaga õhtust süüa ja avatud olek äkki või tuleb nagu sealt ma, ma arvan, et need kossumängud ka, eks ole, et ma sealt ka midagi mäletan, mul nagu mingi mälupilt on, kuidas ükskord Panathinaikose saalis vist oli see Need fännid, hakkasid, me vist istusime kuskil seal meeskonna pingi taga ja need fännid vist vihastasid millegi peale, nad hakkasid seda surumist tegema alla. Siis mul mäletan ema ja margid siis tõstsid mingit immot üle nende barjääride turvamehed said meiega ära joosta sealt, et me ei jääks selle massi alla, mis sealt tuli ja siukest mingit telefoniloopimist, pinke, seda tohutut suitsu, mis seal oli, sest seal võis suitsetada tollel ajal mängusaalis. Et mingid sihukesed elamused, ma ikka pigem on mul meeles. Aga kas sinu jaoks oli see kodu või sa teadsid, et sul on kodu kusagil teises kohas tegelikult? See kodu on ikkagi kodu, aga ma tohutult hästi mäletan seda, kuidas ma lugesin kalendri Pealtpäevi, millal sai Eestisse, et memmed ja vanaemad-vanaisad ja et näha nagu neid lähedasi. Aivar kas pereelu sellisel tasemel klubi poolt korraldati igas mõttes nii ära, et sul ei olnud vaja millegi pärast muretseda? No ma peaks ütlema, et jah, et selle aja kohta oli seal hästi hästi, hästi professionaalselt nagu need kõik asjad ära lahendatud, et sul ei olnud muud muret, kui Poes pidid ise nagu, ütleme, selle söögi koju tooma ja siis kas abikaasa või ise tegin seda õhtusööki. Ma tean, et paar korda ma läheksin lihtsalt hulluks, kui kui seal temperatuur nagu natuke langes, sest seal ei ole majad soojustatud. Kuna see oli kivimaja, kivipõrandad, see oli ikka suhteliselt külm, kui sa kütet taha ei pane ja see maja oli selle perioodi kohta nagu tehtud õliga, mitte peale. Ja, ja siis see õli oli tavaliselt ikkagi nagu enne kütteperioodi olid otsas. Nii nagu ikkagi see kõik need asjad tulevad ootamatult, eks ole. Siis sa pidid mõnikord ootama nädal aega, et see küte auto tuleks, vot sellega nad ei saanud hakkama. Ja siis oli külm ja see ajas mõnikord hulluks, isegi nagu tegid selle kõne ja ütlesid, et kuule, et ei saaks vähe kiiremini vä. Siis oli neliuse manianana, meil on kõik homme, muud asjad olid seal kõik väga hästi, aga see küttega oli millegipärast jama. Tagasikolimist mäletad Getter? Niimoodi otseselt ei mäleta, ma mäletan, et me kolisime, siis meil sai seal Pääskülas uus korter valmis, et siis ma nagu sinna seda mäletan, kui me sinna sinna jõudsime. Aga uudis või sündmus iseenesest oli sinu jaoks hea, meeldis sulle. Ma millegipärast arvan, et ma oleks tahtnud tagasi minna. Aga isa vist tahtis, et ma Eestis läheks kooli. Meil oli seal mitu mitu aspekti, et et mulle helistati panioonises, jaa. Jaa. Kreeka treener, kes oli ka Panathinaikose treener, mingi aeg palus, ütles, et tule tagasi, et siin ei ole selliseid pingeid, nagu oli Panathinaikose, kes saadab lepingu ära kõik asjad, et kirjuta alla. Getter ja mari jah, tahtsid tagasi minna. Aga minupoolne nagu ikkagi väide oli see, et ma olin natukene nagu kas väsinud või, või, või, või ma tahtsin vaheldust, kuna siis Eestis loodise klubide koondis, kes uuesti läks nagu kooratsit mängima ja eestikat tulid suht ühtlased, et mehed jaotati nagu klubide vahel ära ka, et tuli põnev ja üks aspekt veel, et me planeerisime juba mariga siis teist last, et me ei tahtnud seda kindlasti nagu Kreekas. Ja kõik need asjad kokku olid ussid, olid miinused. Otsustasime, et jääme Eestisse. Väga selline kaine kalkulatsioon, et oled alati elus selline olnud, et sa paned plussid ja miinused paberile ja, ja sa arvestad sellega, mida ülejäänud pere peab kogema või läbi elama või kuidas olema, kui sina otsustad ühe või teise asja kasuks. Noh, nüüd ma olen 50 pluss juba ja, ja vahelduva eduga siin tõid, kaotanud ja saanud ja ma olen ilusti hakkama saanud. Pole pankrotti läinud, pole muusikastuudio ehitanud endale, et et selles mõttes ma suhteliselt kainelt ikkagi kõiki asju kalkuleerinud elustiili, kõiki asju kui tamme saame elada, mida me endale lubada saame. Jaa, jaa. Ja ma arvan, et see on läinud mul nagu ütleme alates sellest ajast, kui ma olen oma esimese palga saanud Getter, kuidas sa pere vanima tütrena esimese lapsena seda siis omal nahal oled kogeda saanud, võtaks kinni just sellest nii-öelda kainest kalkulatsioonid ja on sa isa moodi. Ja kindlasti mingite asjade puhul, aga mingite asjade puhul absoluutselt mitte, et et isa on ikkagi selles mõttes mingites aspektides väga helde olnud. Toppimisega pole kunagi mingit küsimust olnud, et kui on vaja toetada, siis toetatakse ja aga mingit asja, et kui sellised, et ma ei tea, no riided ja niimoodi, ega ta jah, ega raha selleks ei andnud, ma arvan, väga palju. Meil oli muidugi see lahe asi, et isa on olnud Adidase poolt sponsoreeritud, et ma olen kõikidel klassipiltidel, Adidas. Sellist asja pole varem kuulnud. Terve pere oli. Vala Tiidases, aga vahepeal oli ka higisena kreekasonis. Me räägime lapsepõlvest, siis juba nüüd Eesti võtmes, et missugused sinu Eesti mälestused on sealt kusagilt pääskülast vist, ma saan aru, suurem osa sinu lapsepõlvest on seal mööda läinud, jah. Pääskülas ja nõmmel jah, et ma käisin Nõmme põhikoolis väga armas väike kol, sihuke tore noh, ei saa siis veel mängis, eks ole, minu kui mina olin nagu koolis käisin, et mul on ilmselt kõige rohkem seda kogemust kui isa, kui korvpallur, eks ole. Ma olen lapsest saati tennist mänginud ja tenniselaagrites siis suvel käinud kurgjärvel. Mina olin see, kes ma hullult proovisin varjata, et noh, sest seal olid Kaiu kossupoisid ja, ja sportlased, et ei tuleks välja, kelle tütar ma olen, ma ei tea, miks mulle mitte, et ma oleks häbenenud, aga lihtsalt ma tahtsin, et mind teatakse kui ketterit, et sest, et noh, koolis nagunii kõik teadsid, mitu korda juhtus, et laagri pealt tulid mingid suvalised vastuaalsense Kuusma tütar ja no mingeid siukseid asju on ikka olnud. Oletame, kui oli see aeg, mil lisa parasjagu ikkagi kodus oli. Et missugune see teie klassikaline perepilt kodus võis olla. Tegingi, läheks magama minema, ma ei tea midagi. Ränge karrit, nii, võtame siis kellaaja tunni võrra varasemaks, näiteks kell kaheksa. Ma arvan ikkagi selline perekondlik õhtusöök on meie pere puhul väga-väga teemas, et tollel ajal vist rohkem ema, nüüd isa teeb süüa uhked õhtusöögid pere seltsis, kõik istusime ühe laua taga ja Ja võib-olla see söömakultuur on tulnudki Kreekast. Seal istutakse õhtul laua taha ja see ei ole pool tundi. See on kahetunnine rahulik istumine, kus sa siis naudid, sööd, äkki räägid juttu, klaas head veini. Et see on nagu hästi niuke, nagu mitte ei käi nagu nagu sportlastel kombeks või kohane, lähed sinna laua taha restorani, kus sulle toit ette tuuakse, 10 minutit on söödud, et saaks ruttu koti peale puhkama. Et jah, seal Kreekas oli isegi võistkonna, ütleme siseselt, kui olid õhtul, kui me olime hotellis ja oli õhtune söömaaeg, siis ei olnud seal mitte pool tundi, see oli raudselt tundja peale lihtsalt nauditi. Ja praegu ma näen samat asja, kui me käisime Kasparil külas ja Kaspar ütles, et meil on õhtusöök ja peale õhtusööki ma olen vaba. Siis me läksime õhtusöögiks sinna suhteliselt kestis poolteist tundi. Kas see getter, et isa oli palju kodust ära, andis sulle lapsena rohkem tegutsemisruumi või vastupidi, tulis olla, olla selle võrra emale lihtsam laps nii-öelda, sest ta pidi niigi üksinda kõigega hakkama saama. Ma arvan, et ma olen olnud üpris hea laps, ma ei mäleta, et ma läksingi meeletuid lollusi teinud, viga hulkumas käinud, et siukest võib-olla võib-olla juba vanemas peas kui seal, kui me kolisime sinna Veskimäe keldrisse, kus meil see esimene, siis nii-öelda suurem kodu oli, kui Gertrud juba oli sündinud ja siis olid, tekkisid seal küll esimesed nagu siuksed sõbrad, kellega käisime koos jalkat mängimas metsas ja enamus olid muidugi poisid ja ma olin ainus tüdruk, siis ma mäletan mul naabripoiss, ingver Ta tahtis mind vahepeal väravavahiks treenides ta läbi, seal peksis mulle suvel muudkui puude vahele, ma pidin neid palle kinni püüdma. Et jah, niukseid asju. No mul oli, mul oli karm kord, ma räägin, ma pidin ikka üheksa toas olema ja mäletan ükskord lingi naabritüdruku juures, siis pidin kell üheksa kodus olema. Siis vist tulin üheksa läbi, viis minutit, äkki isa istus diivani peal kelge. Kas sa tead ka, kui palju sa hiljaks jäid? Ma arvan, et sellest on Tulkas, et mulle tõesti üldse ei meeldi hilineda. Kohe mul hakkab süda kohe puperdama, kui ma tean, et ma jään kuhugi hiljaks, siis sihuke värin tuleb sisse. Aga meenub sulle veel hetke või olukordi, kus seesama kord justkui väljendus sinu jaoks, millega tuli ilmtingimata arvestada. No köök pidi alati korda jääma siiamaani, kui sa küsisid, et kui isa, et kuidas isa suutis oma vanemaid endast välja viia, siis ma arvan, et meie peres on kõige lihtsam viis, et sa jätad midagi kuskil sassi. Siis on kohe teada, et tema ise närvi kes sae käima tõmbab, ikka isa tigedalt isaemal leebem. Meil sa oled seda masti mees aivar, kes sokke ise vedelema jätta, kuhugi ta jätterdagette üliilusti kokku ühispaneb diivanimetsadele lahti. Siin on nagu see köögiteema on pigem see, et kuna mulle endale meeldib ka köögis olla nad panevad need asjad sinna kraanikaussi või nõudepesumasinasse, aga aga kas see kõik see ümbrus, see rasv jääb koristamata ja siis, kui ma kööki tulen? Issand jumal, noh, et, et ei ole ju raske võtta, see võtab 30 sekundit märja lapiga, tõmbad ilusti ära. Ükskord ma tõmbasin ja siis oli ikka rasvane vahendite pangas. Aga nagu öeldakse, et tragid, vanemad, laisad lapsed, eks, et mul on ema ja isa mõlemad ülikorralikud ja ma arvan, et nii mina kui mu õde ja Kaspar me mitte mingi ülilohakad oleme, aga aga mitte nii, mitte nii korralikult, kui ema-isa. Kuidas sinul suhted on olnud üldse õe-vennaga vennaga ilmselt päris noh, niisugust mängukaaslase tasemel suhet ei, oledki oludeks, teie vanusevahe on piisavalt suur selleks aga õega paljudel vahetan kaheksa astet, kaheksa aastat ka suhteliselt suur vahe siiski, mis tähendab seda, et sinust pidi saama juba võrdlemisi varases eas, kui sai lapsehoidja just nimelt selleks mind tehtigi väidete. Keegi pidi tagala kindlustama, et saaks edasi rahulikult elada. Seal teema, millest on juttu olnud, et ma saan aru. Ema naerab, vahest ikka, et meil on jah nii suured vahed, aga ei, ma arvan, et võib-olla lapsena tõesti vähem, et kuna mina olin Inglismaal ja aga nüüd ma tahaks küll arvata, et me oleme väga head sõbrad kõik omavahel, et nii Gertrud nagu Kaspariga, et igapäevaselt ikka proovime suhelda ja. Eestlased üldiselt teavad Aivarit hästi korvpalliväljaku kaudu, pigem kus ta on olnud alati emotsionaalne ebaeestlaslikult kuum, ükskõik kas mängijana või treenerina alati niisugune nagu õhupall, et torkad küünega siis kas läheb lõhki, ei lähe, noh, niisugune seisund. Kodus. Ma vist sain 18 äkki ja siis ema-isa ei tahtnudki üldse lubada mingit pidu, aga ema ikkagi vist siis kuidagi moosis isa ära, et las ta siis ikka teeb, et ma olin veel inglismaalt koju tulnud ka, et ma ei elanud siis kogu aeg kodus. Et las ta siis ikka teeb selle peo ja siis meil natuke noh, mitte et minul, aga seal mõnel läks natuke käest ära, siis kuidagi kõõlutisele trepi peal. Kuulge, mis väga spetsiaalselt tehtud ja mitte mingi kõige lihtsam trepp. Et siis toas teisele korrusele Just siis selleks vist natuke katkise ja siis kui ise sellest teada sai, siis oli küll päris suur jama majas siis aga ei, üldiselt no isaga ongi see, ta plahvatab. Aga ta leebub ka suht kiiresti, et me oleme alati saanud need asjad kiiresti lahendatud, et mingit siukest nädalasi tülisi meil ei ole, et ikka samal õhtul proovime need asjad ära lahendada, et. Tahad sa, Aivar, seda olukorda kommenteerida? Loomulikult kellelegi ei meeldi, kui trepi käsipuu või mis iganes katki läheb. Aga et enda valitsemine korvpalliväljakul ja, ja kodus on needsamad asjad või erinevatelt jaoks. Ja ma arvan, need on erinevad ikkagi, et mul on kodus ikkagi suhteliselt jälle, nagu mõtlen, kalkuleerib ja, ja vahest kui ma plahvatan, siis on ka ma arvan, õigustatult, et see ei ole nagu et mitte milleski. Aga jah, see trepilugu oli lihtsalt see, et ta oli niuke milleeniumi ajal ehitatud Rinaldo poolt, et seal oli valgustatud nagu käsipuu pleksiklaasi ja Soomes üle kullatud detailidega nagu mis ei olnud üldse odav lõbu. Ja nagu öeldakse, et inimene kaks korda ühe reha otsa ei astu, onju siis esimene reha oli see, kui mul vanem tütar pidas seal oma sünnipäeva ja siis loomulikult tahtis ka noorem tütar seal oma sünnipäeva pidada ja, ja ma sain is selle trepi Rinaldo tulid vennad kohale ja tegid selle ära korda. Ja läks paar aastat mööda ja siis Gertrud tegi seal oma sünnipäevaga. Siis trepp oli samamoodi, oli vildakil ja, ja noh, ja siis need põrandad kõik kleepusid ja ja siis ma olin jälle nagu natukene endast väljunud. Poiss tuleb ja ütleb, et kui mul see 18 oli nii, mis mu vastus siis ma ei tea. Kas sul on kodus spetsiaalselt moraali loetud? Meie soo. Ma arvan, et neid on lihtsalt hästi-hästi kasvatatud aga mis sa arvad, mis see kasvatamine on, milles see väljendub või kuidas sa seda tunnetad? Ma natuke annan vihjeid, et ma arvan, et me ei ole neil mitte midagi keelanud, et nad on suhteliselt vabalt ise kasvanud. Me oleme suunanud. Jah, mulle nagu meeldib see, et alati saab ema-isaga kõik asjad läbi arutada, et midagi ei pea häbenema ega kartma ja nüüd eriti kui juba vanus on selline, et ma saan ju ka kohe 30, et kui ikka midagi on, siis kohe kõne kas isale või emale, et kuule, et mis sa sellest arvad või mis sa sellest arvad, et et pigem nagu ma arvan, et nüüd me oleme ikkagi juba ka väga head sõbrad, mitte ainult vanemad ja ja lapsed. Täpselt nagu sa ütlesid, selline suunamine ja mõist andmine, mis on õige, mis on vale. Kas teie kodus on sinu teada pääsetud füüsilistest karistustest? On mina küll ei tea, et keegi oleks. Vägivalda meie peres ei, ei ole, kas seda asja ei ole olnud jah vist, et et meil on nagu kas siis nelja silma jutuajamine või, või kuhugile koputatud südametunnistuse peale ja ma arvan, et kogu selle, ütleme protsessi juures kindlasti on ma usun, et kõikidel kolmel lapsel on olemas. Väga jaa, niuke, kohusetunne. Getter, kui toimub nelja silma jutuajamine, nagu isa ütles, mida siis öeldakse või öeldi konkreetselt ikke. Et lõpetame jama ära. Isa, need nelja silma jutuajamised olid lahti kõige hirmsamad, aga mina olen selline hästi õrna hingega, et mul õde ja vend on siuksed tugevama iseloomuga, et mul oli kohe ise isal polnud veel midagi öelnudki, pisarad juba. Et. Aga mis toonis ikkagi see jutuajamine oli või mis sellise sõnum? Ei, no et nii emme ei käitu ja nii me ei tee nii vähe olnud, ma arvan ka, et neid pigem on nagu üksikud korrad. Kui ma käisin ülikoolis, siis võib-olla mingi kui see esimene armastus ja kõik oli, et siis et ma nagu rajalt ei, ei läheks ma. Aga üldiselt nagu. Mul on ka õppimine on nagu elu eluaed korras olnud. Ma ühte korda mäletan, kui ma sain oma esimese kolme, ma ei tea, kas vis neljas, viies klass alles siis ma ka natuke läksin aeglasema sammuga koju. Et üldse ei tahtnud sinna jõuda. Aga minu meelest tollel korral nagu ei juhtunud midagi, sest tõesti hindade olid nagu väga korras ja kui ma lõpuks isale ütlesin, et tead, et nüüd juhtus nii, et ma sain oma elu esimese kolme, siis ta ütles. Pole hullu, et ikka juhtub, et järgmine kord siis paremini selle õppimise koha pealt ka, et ma tõesti olen nagu alati tahtnud hästi õppida. Ja siis mul oli ka põhikoolis, kui ma veel Eestis koolis käisin, raskusi vene keelega ja matemaatikaga ja siis isa proovis. Noh, ma palusin isalt, et äkki sa saad natuke aidata. Aga isa on selline, ta mõtleb hästi loogiliselt asjadele, et talle ei sobi mingid valemid ja asjad on, mina pidin mingeid valemitega tegema, aga isa teadis ilma valemeid tegemata kõiki vastuseid, mõtlesin kuule, nii ei sobi, et ma pean ikka valemeid näitama. Et ta oli siuke veits kannatamatu, et ta kohe teadis, et kui vene keeles ei saanud õigesti öeldud seda. Et ta pole kõige parem kooliõpetaja, ütleme siis niimoodi. Küsimus on kannatlikkuses. Ei no mina ei saa sellest aru, et kui, kui sul on ülesanne nagu öeldakse, vaja ära lahendada, mis sa pead tegema asja enda jaoks nii keeruliseks, kui asi on võimalikult lihtsalt loogiliselt võimalik ära lahendada. Et Aivar, kas isane on esimese lapse kasvatamise kogemusest kasu ka, kui tuleb teine või kolmas laps ja küsimuse kontekst on siis see, et kui sarnased või erinevad nad ühe koduseinte vahel võivad õigupoolest olla. Getter ütles, et kui neljasilmajuttu ajama nii kui, kui see lähenes või pidi tulemas, ta juba pisarad voolasid, eks ole, siis nooremal pikal mitte ei voolanud pisarad, vaid uks käis niimoodi mul saluni uks kais mõlemat pidi nagu alguses käima, siis hakkas käima ja et et ma tean isegi mu noorema tüdruku sõbrantsi lisa, võttis ükskord ukse eest ära. Et see uks puruks ei läheks. Aga noh, ma nii kaugele jõudnud Aga ma ei kujuta hästi ette leppimas selle olukorraga Ei, ei sa pead leppima sellepärast, et, et abikaasa mari nagu, ütleme teab selle tüdrukute hingeelu natukene paremini, võib-olla kui mina, eks ole. Ja siis ta ikkagi tuleb vahele ja sekkub päris jõuliselt. Et jätan nüüd rahule ja ma räägin ise nüüd edasi. Ma arvan, et isa ja Gertrude puhul on see, et nad on iseloomult nii sarnased, et kui nad nagu mõlemad klassi ju, et siis see on sihuke korralik nagu plahvatus, mis kodus toimub, aga see on tõesti jälle korraks, et üldiselt meie peres lahendatakse asjad kiiresti. Aga kui sa küsisid seda nagu esimese teise ja kolmanda lapse nagu kasvatamise kohta, siis võib-olla tõesti esimene laps oli ikkagi noh, me olime nooremad. Me lugesime ikka iga, ma ei tea, kas nelja tunni tagant tuleb süüa anda siis järgmisel lapsel juba siis, kui hakkas karjuma, sassi. Et noh, nagu kõik läks nagu nagu lihtsamalt ja, ja, ja eks Kaspariga me oleme päris vanad vanad vanemad, et seal oli ka. Et võtsime asja nagu hästi hästi, rahulikult. Kõikidest lastest on siiamaani tulnud täisväärtuslikud kodanikud ja nakasbril natuke veel aega 18. eluaastani, aga aga nad kõik on nagu, ma arvan, kohusetundlikud kodanikud ja, ja ma usun, et ka viisakad Me võiksime mõne lausega rääkida Getter veel sinu emast, kui sa püüaksid tema käekirjakasvatajana kodus kirjeldada siis nende aastakümnete jooksul, mis kogemust on Ema lesti mõistel ta kuulab kõik osapooled ära ja meil on ikka superema. Et tõesti, kui mingid mured on, tema juurde saab alati pöörduda. Ta on kõigi laste jaoks alati olemas, nüüd ka oma väikse lapselapse jaoks tohutult suur abi on temast olnud. Et kas või see, et ta lihtsalt tõesti ongi olnud meiega kodus, meil on hommikul lõunal ja õhtul soe toit laual, kodu on alati suurepärases korras, et ma, see on täiskohaga töö, ma olen täiesti nõus sellega, et selles mõttes, et mina käin tööl peaaegu iga päev, teen tööd siis mina ei jõua näiteks tihti kodu koristada nii palju ja õhtuti võib-olla nii suure hooga süüa teha, et siis ongi hea emal-isal, helista, mis õhtuks. Et jah, et see on ikkagi suur asi, mis ta meie pere jaoks teinud on. Noh, niinimetatud õhtusöögid ja need koristamises, mis jutud siin praegu käivad, on ju, et see on see minu jaoks on natukene võõras. Et me lähme mariga, lähme siis ketterile nagu külla. Lapselaps sai nelja aastaseks. Siis mina mõtlesin, et lauda Ja tuleb pitsapoiss. Tänapäeva noored on teistsugused ja minule on see esialgu võõras, ma arvan, marjuna ära varsti sellepärast, et meil olid, meil olid, kevadel olid talgud, kus me tegema siis Väljase hoovi töid. Getteri nagu hooleks jäi, et mingi talgusupp või mingi asi võiks olla, et küünlad, pöial lõunat tuli jälle. Ma ei tea, mis asi see oli, aga tuli jälle karbis toitja, palun. Praegu jääb mulje, et me ei teeks üldse Noored elavad lihtsamalt. Meil on lihtsalt elu nii palju kiirem. Meie oleme harjunud see, et me tahame ise kõike teha. Mingil ajal vist ei olnud ka väljapääsu, tuli see kõik teha ja tänapäeval on nii palju võimalusi, eks ole. Meie ei oska neid võimalusi kasutada. Jah, aga ma tegelikult ikka tegin kartulisalatit õhtul ja see lihtsalt sellest jäi väheks. Aga küsimus Aivar sulle, kas sellest on kunagi perekonnas pingeid tõusnud, et rollijaotus oli vahel mingil perioodil ikka väga selge kus on abikaasa, kes mässab lastega, on neid siis parasjagu üks kaks, kolm äkki, et ja sina konutad kusagil hotellis puhkad, et selleks õhtuseks mänguks valmis olla. Ma arvan, et sel perioodil, kui olin tegevsportlane, jaa, jaa, lapsed kasvasid, et see rollijaotus oli kõik paigas ja, ja siis me kõik teadsime, et pingeid ei ole, et me oleme sellega nagu arvestanud. Pinged pigem võivad tekkida, kui nüüd ütleme ikkagi reaalne elu tuleb sulle kätte. Et sa ei ole enam niimoodi hõivatud reisidega mängudega ja tegelikult sa ei ole enam hõivatud ka laste kasvatamisega, et sa oled nagu kaks täiskasvanut inimest. Et sa ei pea enam lastele süüa tegema ja sa lihtsalt oled pinge, võib tekkida, aga ei pruugi. Et noh, eks elu näitab. Aga nüüd juba selles mõttes lapselaps tuuakse ikka päris tihedalt meile ja siin mari on nagu jälle omas elemendis tegeleb lapsega ja ja, ja siis ta nii on, praegu sina tegelebki. Ma tegelen ikka päris vähe. Väga-väga tubli. Oled aitäh. Teile. Oli tore rääkida. Mul on hea meel, et te nõustusite ja pärituult aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Meil olid külas täna isa ja tütar Aivar ja Getter Kuusmaa. Mina olen saatejuht Sten Teppan, nädala pärast kohtume taas.