Tere neile, kes vikerraadioga on olnud ajad, kui mõnigi meist elas ühes rütmis perekond, šmigun iga Kristiina teekonda maailma tippu algas Lillehammeri olümpialt ja kulmineerus kahe kullaga Torinos 2006. See on perekond, kus iga liigutus kandis eesmärki olla spordis parim. Ja see mõtteviis sai alguse tunduvalt varem kui Kristiina Katrini. Lõputud treeningud. On ju kõnekas fakt, et suusaõdede, vanemate Ruti ja Anatoli tutvus sai alguse Nõukogude Liidu spordilaagrist. Nii et tippspordihõngu nuusutati selles peres juba siis 70.-te aastate alguses. Täna räägime aga veidi põhjalikumalt, missugune oli elu ja läbisaamine, omavahelised suhted, kui sport on A ja O. Kui kõik algab sellest, kas suusad on määritud ja trenn tehtud. Lapsepõlvelugusid ja õppetund ja meenutavad aasta ema tiitliga pärjatud Rutt Šmigun ja kahekordne olümpiavõitja tütar Kristiina Šmigun-Vähi. Saadet juhib Sten Teppan. Head kuulamist. Rott tere tulemast vikerraadiosse tere ja Kristiina, Rõõm näha, tere. Kristiinal on õde ka ja need, kes on vähegi spordil silma peal kunagi hoidnud, siis nimi katrin peaks tulema väga hästi tuttav ette. Ning rutt. Sa võiksid mõne lausega meid kurssi viia, kuhu Katrin omadega praeguseks jõudnud on, mis, mis tema elus toimub. Katrin elab oma perega Norras ning Taanis ja kaks last on tal. Tüdruk on 13 ja poiss on kaheksa. Ja abikaasa Knut nõustad, see oli varem ka suusaringkondades, on nüüd ta rahuliku töö peale selleks. Katrin polnud nõus olema kogu aeg lastega väga raske ikka üksi olla. Kas see tähendab Rütete teie perekonnas on norra keel ka nii-öelda iseenesest mõistetav vähemalt osade liikmete jaoks või on tulnud seda nüüd hiljem vanemas eas juurde hakata õppima? No niisuguseid lihtsalt aitäh ja palun ja mõned nisukesed sõnad on ikka selged. Aga ei ole vaja njuuton, nisukene, kes ise püüab purssida eesti keelt ja lapsed on tublid selleks tüdruk räägib väga hästi eesti keelt, aga poisil on nii, kui kolm kuud on siin Eestis ära olnud, siis on jälle eesti keel selge ja siis, kui läheb jõuludeks sinna, siis hakkab mõtlema, mida peab ütlema. Kristiina, missugune teie perekonna käekiri omavahelistes suhetes on, et võttes arvesse ka sina ju elasite hulk aega Eestist kaugel eemal kui palju te peate vajalikuks üksteisega sidet hoida, kui paljude, kas või Katriniga omavahel suhtlete igapäevaselt või nädalaselt olukorras, kus üks on ühes ja teine teises riigis? No nüüd ongi hästi naljakas koht, et tegelikult meil on niisugune nagu sidepunkt on ema et tavaliselt räägidki päeva jooksul või siis õhtul olenevalt ajast, et räägi temaga, ema räägib, Triin teeb siis niimoodi, tead, kes on kolmnurk, et tegelikult väga vähe, me suhtleme Katriniga selles suhteliselt Allan juba hommikul vara äraminek ja õhtu päris-sugune hull töö, mis nõuab kuni õhtu päris hiliste tundideni tegemist ja siis siukest aega lihtsalt ei ole, sest et sel hetkel, kui temal oleks aega, siis mina magan juba, sest ma ei ole üldse nii. Nii inimene nagu tema. Ma olen ühes kindel me selles tänases jutuajamises spordist ja suusatamisest kindlasti mööda ei saa, aga see samas ei ole siin saates kindlasti esikohal. Et mul meelest ära ei läheks, siis ma küsiks kohe praegu ära ühe mind alati huvitanud momendi teie kahe puhul siis kui te mõlemad veel pürgisite suusatajana maailma tippu küll olete ju õed ja treeningkaaslased samal ajal ka ju konkurendid, et kuidas sa mäletad teie omavahelist läbisaamist just selle viimase aspekti valguses, et kas oli teil üksteise suhtes suusarajal võistlusolukorras ikkagi hammas, päriselt verel ka, et ükskõik kus teised on peasid õest, oled ees? No loomulikult, arvestades veel seda, et sa oled vanem õde ja Katrin oli tavaliselt ikkagi trennides märkimisväärselt tublim kui mina. Ja teda ta isa pidevalt mulle näiteks, et vaatamisest tuleb klassikat sõita ja vaata, kuidas näed, Katrinil on juba kõik asjad valmis ja läheb, ega motivatsioon kui selline hästi tugev. Ma ütlen, et parimat treeningkaaslast annab otsida, sest ta oli nii kohutavalt sihikindel. Seda, et sul on halb enesetunne ja ma jätan ühe ringi tegemata või midagi tegema. Sõidud kunagi kõne all, mitte kunagi ja see ju tegelikult oli minule sihukene pluss kui arvestada, et tema just niisugust, tema entusiasmi, et saite see mulle mulle väga palju. Kaasa kui sa mõtled nüüd ema ja isa peale, siis kummalt seesama iseloomujoon päritud on sinu arvates Katrinil. Et võib-olla Katrini puhul isegi rohkem nagu isast, sellist? Ma ei oska öelda, siukest, nagu tal puudus mõnikord nagu asjadel lasta minna. Et ma arvan, et ma olen selle enda emalt pärinud selle kui asjad on, niisiis annad nii omanus päeva teen uuesti, et niisugune nagu põdemine või et nagu väga jääda nagu kinni mingisugusesse negatiivses, et võib-olla see oli Katrini puhul, et ta nagu suutis ennast hävitada oma nihukeste halbade mõtetega, et mul on see hea pool emast, kes oli, et homme on uus päev, näitan siis uuesti või kuidagi sel ajal, kui kiks katsu, hakkasid nagu tõusma ja mul on nii meeles, Lahtis oli mingi sprinditeade, nad kahekesi sõitsid ja siis veel. Toomas Uba vist oli see reporteri kõik, oi, kuidas nad nüüd tulevad ja kuidas nii viletsasse, tegelikult kui vanad nad olid, katse oli vist 16 kiks 18 naiste klassis sõitsid praegu mõtled seda siis nisukene nagu omal on nisukene kahjutunne, mõtlesin, et miks nii vara, et oleks praegu, vaata kuidas praegu praegu kõik teeks teisiti, nii et näed, et missugused võimalused ja, ja kõik ja aga oli niiviisi ja Katrin oli hästi palju see vaatas, mulle öeldi, see ütles niiviisi, et mida sa kuulad, teed ise ja ära tee väljagi, tee oma tegemist. Kui öeldakse, jälle sul läks nii, või kuidas sa, nii see need õele tahad järgi, kes seda on öelnud õele järgi või kuna ta nõest mööda minna. Missugused asjad, eks see oli raske muidugi. Me tuleme siis nende juttude juurde natukene hiljem tagasi, aga kõigepealt läheme Rutt, sinu lapsepõlve. Mis on esimesed mälupildid sul lapsepõlvest? Tihtipeale, kui mõtled ajas tagasi, siis mõtled seda Supilinna mõtled seda munakivi tänavat, tead, kuidas tuli seal mingisugune piima onu, mingi hobusega piima manner, kud olid siis vallasta, seda piima mõtled, et see tõesti, et see, ütleme nüüd 60 aastat tagasi, et kas tõesti nii oli, talvel tuli saaniga. Samas oli meie elu oli seal supilinnas väga tore, muidugi see oli kahju, et seal olid hästi palju poisse, kõik olid poisid. Aga vanemad olid mul selles mõttes, isa oli mul hästi spordilembelise, võttis meid vennaga sapp Maa-Emajõe äärde jooksma ja kõik niisugused asjad nagu ühesõnaga sportimine oli tähtis. Ja vanemad hakkasid ehitama suvilat, et me elasime seal Tartus väikestes tingimustes, Elva lähedal vapramäel oli suvila ja noh, selle ehitusel meie vennasega kaasa mäletan 14, mis me olime ämbritega tsement ja kõik ehitati see, kus meie oma lapsed nüüd kasvasid, millega nad ütlevad kogu aeg, et lapsepõlve ilusamad mälestused, et kõik oli kena, kaev oli õue peal, pangega vett toodi külmkapi olnud, praegu mõtled issand üks päev ei ole elektrit, külmkappi ei ole katastroof, elati nii, midagi ei olnud ja kõik oli ilus. Mul on alati oma lapsepõlvest meeles oma sünnipäev, neljas mai midagi luksuslikku ei olnud, aga kui ma silmad lahti tegin, siis öökapi laua peal olid nartsissid need esimesed, mis on seal valgeid ja hästi lõhnavad. Et see oli niisugune kamis võlaadise nartsissi lõhkuma, neid lilli näen siis mul tuleb alati lapsepõlv meelde. Oma sünnipäev. Niisiis, me oleme praegu 50.-te aastate lõpus ja kuuekümnendates aastates. Rääkige oma isast, emast, mis eluala inimesed, nemad olid. Ema oli mul kuni esimese klassini, kui ma kooli läksin, oli kodus, õmbles sel ajal, kuidas öeldakse, põrandaalune õmbleja ei tohtinud, aga salaja õmbles seal omatut tavatele ja isa töötas leivakombinaadis. Leivakombinaat oli seal Emajõe ääres kohe seal jõe ääres ja tihtipeale seda lapsepõlvest meeles, kui öösel koputati akna peale jälle mingisugune liin oli nässus ja jälle isa tööle jälle jälle öösel läks, et noh, et sellest on mul niisugused mälestused. Aga siis, kui ema tööle läks, ema läks klaasivabrikusse, kus oli kolmes vahetuses töö. See oli väga raske töö, seal läks õmblusvabrikusse sangar siis edasi. Aga sellest klaasivabrikust on mul see meeles, et ma olin vist siis kuskil 14 kui emal oli tervis nagu vilets öine vahetus oli kell 11. Ja isa ütleb ära mine, et, et see ei ma pean ikka minema mõtted peale seda mul kolm vaba päeva ja kõik on korras, et lähen, ütlesin ema, ma tulen kaasa, aitan sind. No läksin ilusti, andis mulle selle kitli selga, kindad kätte ja hakkasin siis pudelid, mis seal tulid, mingi prakeerimine või kuidas seda nimetati, vaadati, mis katkised olid või mingid mullid olid seal need pidi ära viskame kõik 11-st poole neljani pidasin vastu, nelja ajal ma kukkusin, siin ei kukkunud, aga ühesõnaga hakkasime kima ja seal klaasikastide Bremos, mine maga, pandi mulle midagi alla, seal riideruumis magasin selles ajas, muide kui ma hakkasin trennis käima, Ma alati mõtlesin, ma teen seda trenni nii, kuidas ma jõuan, aga minul olid nagu eeskujud, on ju ema ja isa. Ja mõtlesin, et ma teen nii, kuidas ma jõuan, aga nisukest tööd ma ei hakka elus tegema, kuidas mul ema jõuab, mõtete kolm päeva saab puhata, lähen jälle. Nii see elu on, aga võib-olla see ongi hea, kui sa saad niisukese, kuidas öelda karastuse endale, et sa tead, mis tegelikult see on. Võttes arvesse, et sinu saatus mõnes mõttes sai otsustatud õige varakult tuleviku mõttes, sest sa oled minu arusaamist mööda ikka juba väga varasest east tõsiselt spordi juures olnud ja teismelisena omade seas paremate hulgas, kui me räägime mitte ainult Eestist, vaid Nõukogude Liidust. Mis templijälje see sinu lapsepõlve veetis, kas sul on lapsepõlv, mille üle praegu hiljem olla õnnelik või sport, mida tuli tõsiselt teha, rikkus selle ära? Ei, mitte kindlasti ei rikkunud, mulle meeldis see, mis ma tegin ja meil oli hästi huvitav oli mul esimese treeneriga temast siis oskas hästi mänguliselt teha, kui ütles näiteks, et läksime treeningule, et seal kassitoomel, et täna on 10 tõusu, kõikaksid vinguma. Vei, lähme mängime kepikulli imitatsiooni, natuke suusakepid kaasas, mängime kepikulli. Treener naerab, noh, nüüd kui kunagi räägime, siis ütleb mulle kallati, ütleb, et mäletate, tekitab selle 10 asemel 30 siis hiljem, kui Aabeli juurte, nagu edasi läksin, siis hakkas nagu tõsisem treening peal, aga muidugi kaabel ei võtnud, enne kui ma tulin liidu meistrivõistlustelt juba tuli liidu meistriks oma esimese treeneriga. Ja siis Aabel selleks temal oli sel ajal tugevamad tüdrukud seal ees. Kui sa jätad spordi- ja trennitegemise korraks kõrvale, mis sinu lapsepõlve veel mahtus oli see, mis toonides, mida sa mäletad sealt veel? No kool oli väga tähtis, kus mul vanemad hästi nõudsid, pidi korras olema, kõike, sa pidid ise meeles pidama, et sul koolis kaasas on, mäletan nende sussidega midagi, unustasid siis talveajal jooksjaid, mõtlen küll, et kaugel see kool ei olnud kuskil 10 minutit joosta. Läbi lumeriidehoiust ei antud sulle kätte mantlitega, neid sa ei tohi, kord selle ajal oli ikka kord koolis, niiet tund algas, siis olid uksed, riid roomil kinni, sa ei saanud enne kätte, kui kool lõppes. Ja no siis ikka pidid kõike, nii et ühesõnaga nagu hirmuga tegema mäletan, kui koolis midagi hästi ei läinud, said halva hinde, siis oli ka nii, et üks on kodu poole, kaks sammu jälle kooli poole tagasi ja siis mõtlesin, et kuidas sa seda nüüd kodus siis räägid. Aga hirm oli nahavahel sellepärast, et. No pahad hinged, halvad hinded ei tohtinud olla, aga siis öeldi ka, et siis nagu treeninguid natukene vähemaks, et ikka õppimine peab olema korras? Ei saa, ema kontrollisid ikka ikka. Mul oli vanaema isa, ema, see oli hästi pisukene, kelle, kes oli hästi väga hästi vene keelt oskas ja ja oli kodus nagu, nagu politsei, kes, et kõik oleks korras. Oli see sulle meeltmööda, kuivõrd korralikuks lapseks sa pead ennast. Mina pean ikka ennast väga korralikuks lapseks, tahan ikka kogu aeg oleks kõik joone peal ja ma ei olnud kunagi. No ma ei oska öelda, eks ma ikka oli niisugune omamoodi ka, eks pahandusi ka ikka oli, aga, aga ka meie meie ajal ei olnud nii, et last ei tohtinud tutistada, vitsa ei tohtinud saada, mina sain rihmagi. Ja rihma ma sain tavaliselt ma ise ideid, nisukest, asja, ma läksin oma venda kaitsma. Mõni olukord meenub ja meenub konkreetne vennasel oli mingisugune probleem oli meil, et vanematel oli niigi raha kadunud. Ja, ja vennasel oli, sealt vist oli sealt, võtad lihtsalt, et midagi, ostad mingi õnge või ma ei tea ja varjas seda ja siis isa nagu temaga. Tõsi, ja mina olin ukse taga seal ja kummargil ja kuulasin, kõrv kikkis ja vanaema ütles mulle, et mida sa seal kuuled ja mõtlesin väga krõbedalt vanaemale, muidu kisa kuulis seda, mis me vanemale ütlesin, olin mina letis, sain mina karistada, vend oli asjast asi, oli unustatud. Et selles ma alati ütlen, et näed ikka, kuidas poisse kaitstakse. Kas seal on öeldud nii-öelda naljaga pooleks või sul on tunne, et tõesti oli olukordi, kus kus võib-olla vend oli, siis ma ei taha öelda, et soosingus, aga temaga käidi leebemalt ümber. No minu vanaemal oli see, et temal oli endal kaks poega ja need poisid olid ikka nii, mäletan, kui Kristiina sündis, mul vanaema oli juba päris haige voodis ja kui ema ema mulle ise rääkis seda, et siis tuli sünnitusmajast ütles, et oi, et Rutil sündis tütar, tööta sest see oli Jahastav, noh, emas, mis probleemi? See, et see oli minule ka nisukene, et issand, et tütar noh võib-olla on see, kellel pojad on, siis need on nisukest usku ei tea. Mida seal supilinnas kuuekümnendatel veel teha andis, mis meelelahutust selle poistekambaga sai tekitatud või leitud oli niisuguseid võimalusi üldse. Oli ikka, eriti kui talv oli, siis oli seal Tähtveres tuli alla see niisugune trepid nimetasime lähme treppide juurde liugu laskma, seal liud alla. Et seal käidi hästi palju ja kõik ikka koos mindi ja siis mingid erilised kelgud, noh, Soome kelk oli, aga siis pidi ikka see lumi olema nii kõva, et see munakivid oleks kõik sellega ära kaetud, et saaks sellega, aga siis ikka niisamuti. Saabaste peal. Kas Kristiina, sul on emapoolsest vanaisast vanaemast oma mälestus kokkupuude olemas? Ja, ja mul just see, mis ema ütles, rääkis vapramäest, et et see suve niisugune suvila siis nõndanimetatud see, see, see nagu üks, üks üks parim üldse, mis saab lastele tekitada ja lastelastele anda. Võib-olla praegu ei ole näha, aga mul on nagu suu kõrvuni peas, kui ma mõtlen sellele, mis, mis meil oli maikuust kuni põhimõtteliselt septembrini olime seal suvilas, olime väikesed veel laagrites ei käinud. Ja meil oli vanaisa oli selline, kes on, kes ehitas sinna, kõik oli mänguplats, eksju, kus sai tennist mängida, seal sai pall korvpall, kuuli õpetas tõukama ketast, kettaheide on, oskan ketas täita. Odavise, kaugushüpe kõrgus 1000 kõrgust jah, ta seda neid mate vist oli raske saaled veel alanud kõrgust hüpanud, aga vettehüpped samas ja noh, ma ütlen, et ei olnud mitte ühte spordiala, mille niux alga. Nagu elementaarseid asju ei teaks. Kuskohast see tuli, kas see oli nii-öelda isiklik kiiks vanematel või isal sporditeema, et kuskohast selle noh, niisugune propageerimise vaim tuli? Ta kogu aeg sõitis neid rattarallisid ja, ja neid suusamaratone ja see oli täiesti tal noh, täitsa niisugune, et ta pidi ta kohe valmistus, ta käis. Aga see on mu lisast meeles kui kunagi. Meie mina enam koondises ei olnud, aga plastiksuuski oli vaja ja meil esimene autome, müüsime auto ära ja ostsime suuski, ma ei tea, kas selle auto raha eest seitse paaride kuus paari vist. Ja isa ütleb mulle nomiss suuskide umbes Osnat, et võtke ja tehke trenni, suvel saate seal vapramad vaiadel ja ja umbes noh, auto raha eest nüüd suuski osta nii ja siis tuli maratoni, oli just niisugune nullilähedane ilm ja vedel ja niisugune. Hommikul oli miinus kaks, kolm ja toolik määris seal suusad ära ja andis enda suusad karku, suusad ja ja isa sõitis, sõitis seal ära ja siis emal lõunalaud ilusti peale maratoni sööme kõik ja isani nukker, kuidagi ütleb, et noh, kuidas sul läks ja lisas see väga hästi, läks, aga mul süda valutab, võtan kõik sõnad tagasi. Mis ma ütlesin, et suusad, et see on ikka mul, ühtegi meest pole, kellele me oma nendelt ära ei teinud, paari minutiga. No on ikka vahe, kas sa sõidad Zaporožetsi Žiguliga, sel ajal olid need väga tähtis. Ja, ja nii ta oli, siis ta sai ise aru, et mida me tegelikult tegime. Noh. Ja muidugi isal oli see ka, et mul ei olnud veel passigi, võeti koondisse, hakkasin palka saama, kutsuti isa spordiühing kalevisse peate kaasa tulema, et ta on alaealine, et alla kirjutati, et te olete nõus, et laps hakkab nüüd raha saama. Ja kui sa seda summad nägin, ma vaatasin isa silmi, isa palk oli 90 rubla ja mina sain seda. Esimene rahakaart oli 179 90 180. Nüüd hakkan praegu mõtlema, et kujuta ette, mis kisa pani iga päev töödeks ja mina tegin seda, mis mulle tegelikult meeldis. Mulle meeldis muidugi, aga mulle ei meeldinud see eriti see vene laagrites selleks minu treeneritult minuga kunagi kaasa. Ja ma pidin seal üksinda olema, kui raske see on, kui seal on kõik ümber need vene tüdrukut, kellel oma treenerit kaasas, kus saab veel, mulle õpetas, et kui su suusad võetakse, siis sa lähed järgi, sa vaatad, mis sulle määritakse, ära usalda kedagi, mind oli nii nagu ära ja tegelikult oligi nii, kui sa ei läinud, siis sulle mingisugust asja pandi, iga treener tahtis, et sul oma õpilane on, parem. Rott, kas sinu kodu oli kasvatuse poolest pigem range või mitte nii väga? Range ju ei olnud, aga ikka korda nõuti ja noh, mul on hea meel, et mind on nii kasvatatud, ma olen kõigega kõigega rahul ja, ja. Aga mida sina sellesama kasvatamise all mõistaksid, üks on spordi juurde suunamine, seda ma saan aru. Aga kas sul ette veel omavahelistest jutuajamistest või? No mingid reeglid, mida tuli arvestada? Mis iganes, põhimõtted vanemate poolt, et meie tütar peab olema niisugune. No ma ei tea, isal oli mul alati see, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse mulle näiteks lapsepõlves on hästi meeles, meil oli ümmargune laud ja iga õhtul oli meile tee samovar ja siis seal kraanist keerati CD, laud oli meil nisuke, kus siis neid päeva asju nagu räägiti, igaüks rääkis siis noh, kui mingit muret või mis oli isa, tihti läks meil alati nii hasarti selle jutuga ja, ja vennas lööb mul alati jala selle alt, et ah, las jutustab, siis läheb jälle see üle, sealt see tee see. Aga minul oli kahjuseks, ema oli siis vupsti püsti ja kui seda koristama ja minul oli nagu emast ütlesin, ütlesingi, et isal, sul jook see üle, siis panin kinni, vennas oleks umbes, et noh, las olla või tead, eks. Ja mis mul veel meeles on see, kui näiteks vanasti oli, see tehti kana seal ahjus või kuskil siis oli siis ema, kui ta puhastas seda siis, kui ta hakkas puhastama ja siis noh, kõigile seal niiviisi tükid panija ja isa oli meil nisuke, kes ise eriti ei tahtnud seal tegutseda, et talle nagu pani, siis oli alati nii, et lastele pandi ja siis isale ja kõike ise viimasena mõtlesin, issand jumal, kui õudne see ema on ikka elus olla sulle, eks need ära närich pärast veel viimaseid, mis seal on, emme, kas sa oled ise täpselt samasugune täpsed? Praegu mul lapsed ja ma tean täpselt samamoodi pane lastele enne siis mehele ja siis ise puhastanginedkondikesed ära, jumala rahul. Okei, no ja ka mina siis mõtlesin, et kas see ongi ema, see, mis ja näiteks seegi, et vanemad, kuidas öeldakse naise töö näiteks, mis mina olen oma vanematele tänulik, millest ma ei ole minu emased, oi, isaleb sauna või Ants oli mul isa nimi, siis pandi sauna, asjad tuli, kõik, kodu oli enne ära, kui isa töölt tuli, kõik koristatud, et mees tuleb töölt, kõik naine töötas täpselt samamoodi. Oma tüdrukutel ma kogu aeg praegu, ärge tehke kõike ära, tehke kõik koos, et ära tee nii, minul oli ka umbes nii, et rooli tüdrukud laagrist tulid imelik öelda, aga 95. aastal minul ei olnud veel seda pesumasinat, oli mingi Mallutkamis, keerutas seal neid sokke ainult ja, ja pesid, kõik nad nii riputasid neid kuivama, kõik seal panid ja see iseenesest igaüks ikka peab oma asjad, sa pead rääkima seda, kuidas valvasid, siis ei saanud süda rahule, dressid olid, järsku varastatakse ära, valvasid neid, ei. Janne linnas see probleem, et meil all oli kelder käis küll padjeesti uks kinni sealt alt, et alla ei saanud keldrisse, siis ma tegin akna lahti ja siis olid need nöörid, sellist tüdrukute dressid kõik kuivasid. No sel ajal, kui minul tüdrukud hakkasid tegema, ega siis ei olnud ka see kuldajastus, et lähed poodi ja näitad nüüd, mida sa tahad on see dressid, panin õhtul sinna kuivama, siis hommikul tüdrukud juba kooli, siis hirmuga umbes siis mõtlesin, et issand, kas on nüüd kõik seal alles või on mingi läinud ikka, kui seal 15 korterit on, noh, ega ei saa, nüüd on juhtunud nii, et on kaduma läinud, aga noh, selles mõttes, eks elu nii on, räägin vahele kohe seda, kui mul esimesed või teised teksapüksid ja oli supilinnas ja minu vanaema riputasin kuivama, ütlesin emale, et mul kõnet vanaemale, et need kõik kuivavad sulle, et ma lähen käin ära ja et, et see, et, et sa oled kodus noh, keegi seal midagi, et meil oli ka probleeme seal nii. Ja, ja vanaema ema, et okei, see, aga kuidas see oli, mina tulin juba koju, tema seal aias midagi tegi ja mina võtsin püksid, panin jalga, juba läksin ja tulen koju pikali voodis, ema annab talle vett ja suhkruvett ja püksid võeti ära. Üks paar jäi, aga teised võeti ära, mõtlesin, vanaema, mul on juba püksid jalas. Siis ohkas voodil, peatükiks ajaks lesime, aga vot see on see nisukene, noh. Rutt kas nendest Venemaa aegadest verinoore tüdrukuna on mäletada rohkem head või halba, kui me jätame selle kõrvale, et lõppkokkuvõttes oli tulemuseks abikaasa ja perekond. Aga muidu see kõlab ikkagi väga jubedalt küll, nagu sa juba ise kirjeldamist alustasid juba puhtalt selle teiste sportlaste treenerite sabotaaži tõttu sinu suuskade kallal juba see rikub tuju totaalselt ära, ma kujutan ette, aga nii isenesest vanuses 15 näiteks visatakse sind, Habs, pane kaart mulle ette, ma ei suuda seda kohtagi üles leida kaardi peal ja siis sa pead seal hakkama saama. See oli mul jälle tore isa, esimene kord, kui ma läksin Moskvasse, sõitsime, sõitsin Euroopa meistrivõistlustel, sai 70. aastal Austrias ja isa viis mind Moskvasse, isaga ö Isamuga seal hotellis vele järgnev päev, isa läks nagu ära, et sõitis ära. Ma kõndisin seal mööda koridori, vaatasin seda kohta, kus isa oli nagu nukk, seal oli nagu klimp kurgus. T Nov vastumeelt olid ja see ka, et ikka, et, et mul nii kurb, noh, ma nii palju ikka Aabelile ka ütlesin, et miks sa ei tule kaasa, et no et kaasas oleks treenerit oma treeneriga. Ega see esimene aasta kerge, aga tegelikult ei olnud, see oli seal massi, mäletan, sa ei osanud vene keelt, anna andeks, ma vene keelt ka ei oskanud. Straste tassidanjani Hatšub mul nihatsu nii. Ja, ja oli see loosimine ära olnud ja õhtul see koosolek, kus antakse numbrit, kõigile, antakse numbrid kätte. Mina teen Amoi noomer. Aga hea, et oli kaasas Urmas Müür ja Tamm oli kahevõistleja, olid, noh, nemad olid ikka nisukesed, kes natukene mind nagu, noh, kuidas mul oli nagu kindlustunne, et ikka ikka eestlased kaan. Visati mulle see number kaks oli, visati mulle see nagu kätte stardinumber ja lihtsalt noh, sõna otseses mõttes visati, võtsin selle numbri. Nii, aga see kõik, mis oli, ja see õhtune magamaminek selle numbriga, ega mul padi oli päris märg, aga mul on seal nisukene, viha, ma mõtlesin, et ma näitan teile vinet öelda, mõtlesime, venelased, näitan teile veel, mis see ja siis, kui ma teine olin, siis tulid mul need, kuidas öelda selle peatreeneri naine ja kõik siis kallistama, et oli alati hästi niisugune värvitud huultega, siis tuli siis pühkisin hästi, nii, noh, demonstratiivselt pühkisin, siis öeldi, anti Levandile Estoncanivas piitanna mats, mats ja Eston ka. Siis ma ise mõtlesin, kellelegi pole öelda, tahad, nagu treeneril oleks, ütlen siis, et kas neil oli see, see kasvatus antakse tavaliselt antakse ju number see umbes, et mina küsin, kus mu number on? No see oli esimene nisukene, aga no nad võib-olla ei osanud seda arvata, et ma nisukene, paras, kangekaelne ka ja järgmine aasta koolis jälle Emmen. Siis läksime, siis nad oskasid nii hästi, siis olid nisukesed näkid nagu siis elasid kõik jälle kõigil oma treenerit kaasas. Üks treener hakkas mind joonistama, maalist hästi, maalis kõik pärg kaelas ja kõik, et eelmine aasta teine noh, nüüd see aasta siis mis te mõtlete, mis ma olin, kuuesse olin, ma ei suutnud, aga teate, see oli mul päeva parim aeg juba. Aga sellest ei olnud enam midagi kasu. Seks, ma öösel läksin magama ja ma juba nägin, et ma tulin Tartus, mulle tuldi raudteejaama vastu, pandi mulle pärg kaela ja noh, nii nagu tehti sportlastele kõik see, see oli siis mul kõik nagu ühesõnaga niisugune. No ühesõnaga kõrvetati mind ära oma lastele alati Gixile kallati, ütlesin, et ärge kuulake kedagi teed seda ja see umbes, et noh, et sellest on ka, kuidas öelda, niipalju, ja on järgmised kaks aastat. Võiksin tegelikult ma neli aastat järjest käisin, aga misuke karastav karastus oligi algul mind ei taheta, tegelikult 69 oleks juba läinud ja mulle öeldi, et sellele Stontgale käsi õieti ja siis ma olin ka nisukene ja mina ütlesin, et kas selles protokollis kirjutatakse, kuidas sul see võib-olla tõesti tehnikatehnikat õppinud või surmani õppida, seda, kuidas ilusti sõita ja ma mõtlesin, et protokollis on ju aeg, et kes jõuab punktist A punkti B kõige kiiremini, see on võitja. Oled sa mõelnud, millest see tuleb, et sa sinna patja nutma ei jäänudki, vaid ikkagi reageerisid nii nagu sa kirjeldasid, läksid, et näidata. Kui mõtled see ka, et 13 14 aastaselt võtad selle suured panged kannad seal seda suvila, vundament, ideed ja aitad teha isal ja ei olnud mingit, et kas tahan või ei taha või sa pidid tegema, sa teadsid, tegid endale ja see sport ka oli, ega ma ei teinud kellelegi teisele iseendale. Koolis läks raskeks, ma läksin kaugõppesse pärast ja no Aabel ka selles mõttes, et et meil olid ikka laagrid, trennid olid nii, et ikka suvel, mul oli need mais, mais läksime, roosalesin Aabeli juurde ja septembris tulime ja ja siis, kui venelaagrit ei olnud, näiteks koondise laagrit ei olnud, läksin koherbi juurde. Aga vanematega oli see hästi ja omavahel kokku lepitud, et lase kool olla. See ei ole praegu kõige tähtsam. Ei, ikka oli see karika tähtis, aga nad ei hakanud vastu sellele. Sellele vastu ei hakanud jah, et eks ma ei oska öeldagi. Nüüd jälle vaatan seda, et, et oleks ikka pidanud rohkem pidanud rohkem selle kooliga ka. Ehk saab veel ikkagi seal utsitas kui õhtukoolis kõhtu Kurskesid, ah küll ma jõuan, küll ma hiljem teen, viskasid käega ja noh. Aga kõike on vaja. Muide, Kristiina, ma küsin vahele, seesama olukord, mida ema kirjeldas enda läbielamiste kaudu ja tulen tagasi tugevamana. Et kas on võistlejana sulle ka niisugune tuttav tunne, et küllap neid murdumise kohti on olnud ju palju. See, mis ema rääkis praegu niisugune nagu ütleme siis põhimõtteliselt ma nimetaks seda läbi viha või sealt aru, et sulle halvasti öelnud, ma näitan teile kõigile, ma ei tahtnud ütelda inetuid sõnu, mida ma ütleksin, et ma näitan teile kõigile, kes ma olen. Ma arvan, et see on emale, minule nagu üle selle. Ma olen pärinud, et see on mul alati sees olnud, et täpselt see, et näitamine või et kui on midagi kehvasti valitud või kuidagi halvustatud või inetult käitutud. Vaata see nagu aitab, on mind aidanud pigem kaasa, et just niisugune nagu iseloom, vaata et mulle öeldakse alasest, ma lähen. Ei, ma tulen veel tugevama ja näitan teile kõigile, kes ma tegelikult olen. Kui sinagi hakkasid sporti tegema, palju, öeldi seda, et ta vanemate unistus jäi täitmata Anatoli ise ja nüüd laste peal seda tegelikult mina olin nii vastu, et nad hakkavad suusatama, mõtlesin, issand nina tatine ja seal nii raske ja raskealase suusatel, mille jaoks kõike on võimalik. Me käisime res basseinis, seal ujumas, lapsed kõiki asju tegid. Nonii, nagu minu isa, tegeles nendega ka hästi palju suvel kogu aeg ja kõik ujumised, kõik asjad olid, teevad sporti, on sportlikud, et kõige toredam. No kes seal Tähtvere pargis vastu kõnnib, jälle serverit naabel? No ja kes tuli, ütles, et mis te siin umbes, et tulge sinna Oa tänavasse, nullex esimene sinna tänavasse läks kats järgi, läks Aivar järgi läksiana järgi ja läks edasi, see keegi pole öelnud nagu, et neile, et vot nüüd suusatage või see kõik, ilmselt see Aabel oli see, kes andis ka neile edasi seda veel. No et nad tõesti seda suusatamist ja, ega Gixil katsil Aivaril Yanal ka selles mõttes, kui nad hakkasid suusatama, kui, kui need esimesed kõik need tulid. Ega ka kerge ei olnud, kuidas tooliks prote kaudu talle saapad, kuidas ta seal hakkas kõik see, kõik see siis noorteklassis, kuidas Gixil oli, kui oli ka teistest parem, läks võistlustele umbes läks kah kirvega kurge püüdma. Võitis üks tüdruk kärava pisaraid oli võrust Otepääle, kõik, mis oli ta seda oli vaja, seda seal Tallinn siiamaani arman meeles, kui, kui see oli, kui pidi uisk olema, aga oli klassika, meil ei olnud määrdeid kaasas. Isa leidis, mingi määrde Mahazboni alla lähete, noh tegelikult, aga noh, kõik see ja meil seened, peedid, kapsad, kartulid, mida me tegime, istutasime see, et saavad lapsed endale. Et saame kõrgeid. Ma võin rääkida ajaloo, noh, mul ei lähe kunagi meelest ära. Oligi, läksime ratastega vapramalt sõitsime Tartu lähedal oli see põld, kus lõunakeskus seal olid need kapsapõld, sõitsime ratastega, siis vapramäel, sõitterson Elva lähedal vapram, eks ju, see oli mingi 80 kilomeetril. Sõitsime lastega, siis ei olnud mingeid võidukad, vaid need kokkupandavad nendega sõitsime sinna, kassimined, kapsad ära. Istusime rataste peale, sõitsime tagasitee peal. Mul oli, ma pidin joogi janusse ära surema. Aga mõtlesin, et kuradi kapsad. Ma andsin wet ise suled maantee peal ära. Mul oli niimoodi, et kui ma koju jõudsin, ma võisin mäele, me võitsime sellest kaevust selle v ja tead, ma panin nagu loom, kes pani oma koonu sisse, mulle tundus, tõmbasin läbi nina vett endale sisse, sest see oli, see oli nagu uskumatu, nagu see nihukene janu seal oli, nii et igalühel oli ikka neli, viis vagu, seal meil on nagu ära jagatud, kui palju Trutusel tõmmata ja no mina olin see ka muidugi mõtlesin, et issand, ma teen rohkem, et lastel kergem on, mul seal jõuame koju, sinuga koju jõudsin, olin ise nii läbi, siis ma ütlen, et nüüd ma pean neile süüa andma, mis ma nüüd teen. Siis hakkad ruttu seda vaatama, et lastele süüa saada, et noh, niisugune aga kõik tegelikult see oli nisukene. Tagantjärgi mõtled. Et, et see on tegelikult nii oluline olnud või nii vajalik, et kui võtta enda lapsi, vaatad, et nad ei ole küll tundnud nagu kunagi sihukest nagu janu puudust vahepeal endana täitsa teadmine, et läheme trenni taha, panna neile jookiad, nagu tunneks ka seda, kui sul ikka janu päriselt janu tuleb, mitte niimoodi, et nüüd on joogiaeg, kas on joogijanu ära, aga need on kasulik. Me teame, et pärast füüsilist väikest pingutust on vaja juua juba igav iga 20 minuti tagant, neil on nii teadvusliku. Aga et sa tunned seda, et ma nüüd nagu see niisugune nagu ka ütleme, õnnetunne, saad aru, sa tunned nagu seda õnne, et ma sain juua ja see on õnn jätta inimesed, et sain juua nii õnnelikuks. Mäletate teil esimesi nüüd soomelaagreid, noh kui autoga ei läinud, kui te läksite rongiga jaguma, suusakotid, vedasite seal ühesõnaga sadamast sinna raudteejaama, siis sööki ja siiamaani, kui katse mulle ütleb, et emps sa mäletad seda esimest laagrit, kui me läksime. Ja meil olid need konservid kaasas, hommikul keetsime tro õhtul praadisime, panime neid vorstitükke sisse või mingeid konservi ja siis õhtul õudne magusa isu siis kiksiga, närisime neid mingid mingid jõu, need batoonid või mis oli joogipulber, oli märja näpuga, panime joogipulbri sisse, siis seda joogipulbrid, no ja mõte tegelikult see oli aasta 1993, neli, kolm, kaks pool ja kuidagi nad iga asi nagu komisjon on. Ma ei tea, ma nagu ei tahaks mitte midagi muuta selles suhtes, et see on nagu õpetan sind hindama neid asju, mis, mis praegu praegu on kuidagi rõõmu tundma, rohkem kõigest. Ja siis mäletan neid, kui meil selle auto saime, juhatas Eesti loto see auto, kui läksime esimest korda autoga sinna soome, siis olin mina töölt ära, mina olin see, kuidas öeldakse, see tiimijuht, kes andis, andis süüa, kes pakkis asju, kes tegi, siis võtsime söögid kaasa, siin me olime nagu kuninga kassid, sõna otseses mõttes. Ma nii mäletan, kui läksid tüdrukud hommikul trenni, mina vaatasin, söök oli söödud, vaatasid, lõuna, tegid ei, lõunal te käisite seal söömas? Jah, et mul ei olnud, siis minul oli ka niisugune, et õhtuks siis tegin söögi, siis läksin õhtul ka, suusatasin seal selle noh, raja peal koos tüdrukutega vaatasin, mis nad tegid, tulid tagasi. Siis vaatasin tüdrukut, kuidas sa ütlesid, mõtled samas selles Mcis olid veel, ütles, et mõtle, kuidas me ikka seal kaks aastat tagasi olime, vaata, kuidas nüüd täiesti juba tead, luksus luksusema oli kaasas see auto, et sa said asju võtta, et ikka noh, kuidas öelda, toit tol ajal ikka meilt siit kaasa võtta oli odavam kui, kui, kui sealt osta ja see, et aga noh No kui me juba jõudsime meenutustega nii kaugele, siis kronoloogilise ja ajaloolise tõe huvides me peame rääkima sellest ka, kuidas sa, Rutt võtsite minu teada Nõukogude Liidu noortelaagris või mõnes niisuguses kohas rajalt maha, Anatoli, kellest sai sinu abikaasa või oli see vastupidi kumba pidi, see oli keskele maha võttis. Issand, nii küll ei saa öelda, võttis rajalt maha ei, selles mõttes, siis ma olin siis me olime liidu koondises mõlemad aga see oli lihtsalt nihukene, et ma juhtusin seal laagris oli kuskil siberis seal õudselt külm, kõiki ma jäin haigeks kui ka kellelegi sooja külma, mingisugune Stonkron, haige, no see toolik tuulise pool härmas seal kõik kandiku peal seal söök ja toob mulle lõuna üles. Ma vaatasin lihtsalt süüa, ei tahtnud haige mitte midagi süüa ei tahtnud, aga kuidagi sees läks. Et inimene tuleb trennist, see oli veel seal profilaktooriumis, kus me elasime, oli neljas korrus, lifti ei ole, eks sealt see vastik nisuke kivil repiduliselt üles sedapidi tuua, mulle kandikuga süüa, siis mul nagu nisukene ja siis ikka mul aitas suuski, mul määride, tekkis inimene, kes natukene sinust hoolis, eks, kus olid seal nagu ühesõnaga kuidas öeldakse, öeldakse, viies ratas vankri all, aga mina olin seal, ma ei tea, mitmes kulakoovad ja nisukesed naised seal olid sel ajal seal nagu, nagu hakkas tasapisi, nii, aga, aga, aga. Härra selle küsimuse pärast pahandage, ma tõesti pean selle ära küsima, võttes arvesse, et ka siinsamas saates on räägitud samal teemal korra kui stuudios oli Allar Levandi, kes ütles, aeg oli tõesti teine 80.-te lõpus ja siis oli see iseseisvuse atmosfäär juba niisugune, et võib-olla eestlastele tõesti käis pehmelt öeldes närvidele, et nende täielik ebajumal võtab naise ja siis kõikide nende seast valib ta vene rahvusest naise. Kui sina omal ajal tulite koju tagasi, kaasas vene poiss siis oli see sündmus, millega sul tuli ka negatiivses valguses kokku puutuda ja seletada või neelata alla solvanguid. Et kas läks inimestele korda, ühesõnaga küsin. No inimestele küll ei oska, et nüüd kui palju korda, aga nii suusaringkondades, eks ikka oli ja mul siin Eestis ka ikka mõned noormehed, kes olid ja no aga aga, aga noh, kes mulle ütles, oli Allar Levandi ema kes ütles mulle, kas sul tõesti siis eesti poissi ei jätkunud. Aga näete, mis elu tõi äge. Temal ka Vene Vene mini, aga, aga mina mina rahvusest küll, olgu, kes mis rahvus on, mina küll sellest ei vaata, kas ta on venelane eestlane või on ta norrakas või? Nooja ära teisele ütle, seda tuleb omale tagasi. Aga ega see paha ei ole, ma leian, et nii allar kui Allari, ema ja isa ja kõik on õnnelikud, annan ju nii tore naine. Ei no mina võin öelda ainult niipalju, et ega sinu enda emme ja minu vanamees Helmi ega tema küll väga niimoodi rahule ei andnud, ta ei olnud rahul isegi meile väga tihti, nagu niimoodi armastas, nimodi nähvatad kuidagi vene keel, vene keele, vene keelt ja vene keele, sest et meie peres, kui me olime väikesed, siis oli, tähistati kogu aeg jõule, aga me ei teadnud seda, kardinad olid ees, laud oli kaetud ja vanamehe kass kingitsema Swatoni kohmart küll, et kuidas ta ei tea, et on, tuleb, eks, tema jagab nüüd, et mis tal on ja ta oli nii selle kõige vastu, et tema uuel aastal üldse ei tahtnud mingit pidu ega mitte midagi. Aga siis olid kardinad ees ja meil oli, et lugege luuletust ja te saate, otsige oma, talle meeldis arti peita kingitusi, vaata nende numbritega ja siis pidid numbri järgi otsima kingitus tubadest. Vot sihuke mäng oli tal, aga see oli kõik jõulud, jõulupraad ja kõik oli nagu, aga me ei teadnud, sa jõulust ei rääkinud, see jõulud on vaid me istusime alati 24 minu emal siis Kristiina vanaemal oli muidugi see ka, kui me näiteks lauas is minul isa rääkis vene keelt ja minu vanaema rääkis ka vene keelt ja minu vanaema oli see, kes mulle ütles, et kui kooliharjutused oli vaja teha, tegin, ütlesin kuule, aitama, ruttu ära teha, et siinse vene keeles õpi vene keelt. Äkki sul mees, venelane, sa arvad mulle eestlasi, jätkumul, venelast, noh, minu pulmas oli vanaema veel 75 78, vanaema suri. Sa ütled, näed, Rutike kõik läks nii nagu minul ikka, seda vene keelt on vaja, mõtlesin kõike. Samas ütlen mina, praegu olen ma Norras jagu katsial, inglise keelt ma ka ei oska. Ja räägivad seal Norra või selle keeles, kaitseb ema. Sul on nii ebamugav, et, et mis, mõtlesin katsele, rahulik, see on minu mure võtta ei hakka õppima mitte see, et sina tead seda põdema, et mul just ema nagu minule kogu aeg nagu tõi ja võib-olla katsil oli ka see, et tema nagu ütles, et siis ta tundis, et näed, et nüüd sina siin norras mul ja, ja näed, mõtlesin, ole täiesti rahulik. Aga et see teema nii-öelda lõplikult läbi võtta, siis Kristiina, kas sul on olnud omakorda rahvuse pinnal lapsena probleeme sellega seoses, et isa ei ole eestlane? Ja muidugi eesti keele õpetaja ei pannud mulle viit, sellepärast mu isa on venelane ja eesti keel ei saagi mul hea olla, mul ongi stiilivead ja ma olengi imelik ja vene keele õpetaja bandiit, sellepärast mu isa venelane, aga vene keelt veel paremini oskama. Julgesid seda kohe ja ütlesin, et mul otsa niimoodi ja absoluutselt üks veel üks asi veel ja kehalise kasvatuse õpetaja oli nii, et jooksid ümber selle, mis meil oli, see, kuidas nimetatakse anne linnasekanale Anne kanal seal ümber selle kanali jooksid ja kõik see oli vist treeninglaagrites ja nad olid nagu need kohustuslikud jooksutunnid on, siis tuli pärast kooli teha ja mäletan, et meil esmaspäeval ei olnud jooksutund ja meil oli esmaspäeval mul ainuke vaba päev, sest ma käisin teisipäevast kuni pühapäevane, kõik trennid esmaspäeviti vanapäev. Ja siis ma mäletan, ma ütlesin, õpetan, ma ei saa tulla, et ma olen trenni, ma ei tule trennist ära. Siis mõtlesin, kui esmaspäeval saab teha, et siis ma tulen, teen ära ja see oligi edes. Hea küll, sinu pärast esmaspäeval tuled jooksevad kõik ära ja jooksin 23 kilomeetrit, seal 12 vist oli 23. Jookseksin kodust alustasin jooksma, et sinna jõuda ja siis ma seal niimoodi lippasinud need ringid ära suurest lisast panin nad äramasena. Ei tore elu, ei ole midagi. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks, seda ütles kiiksile minu isa alati kallikene, mis ei tapa, teeb tugevaks. Rutt, mis oli see päev või öö kui sa emaks said, kui Kristiina sündis. Ikka olin jälle oma supilinnas ema juures, olgugi et me elasime juba annelinnas ikka lähed jälle ema juurde lähemale, kunas toolikud kodus ei olnud, tema oli ju laagrites, mehed teevad tööd ja, ja hommikul tundsin nii, läksin ilusti, isa viis mind sünnitusmajja ja mul oli nii, et kuus viidi sünnitusmajja, pool üheksa oli mul kiku käes. See on mul meeles, et hästi suur, praegu mingit vaatad, nüüd palateid, öeldakse, et ei ole need mugavad, need olid vist kaheksa või üheksa naist, oli kõik ühes üks suur palata, ma mäletan, see, see on veel sinna selle inglisilla poole nagu hästi suur aken oli, seal siis tol ajal mäletan, võis lill toomemägi tartu toomemägi ja see seal ja ja siis ilus oli, see, siis oli nädal aega haiglas nädal aega, olgugi, et midagi ei olnud ja kõik, ma mäletan seal koridori peal kõndisid kogu aeg, kuulsin, et issand, kas see on nüüd minu lapses karjub see toodud ju last. Nii ruttu ma mäletan, kas kolmandal-neljandal päeval mul oli hästi meeles, mul oli murese, kui arst tuli sinna sealisel peaarst käis seal siis ma tõstsin kätt ja ütlesin, et, et mis siis on, kui piima ei ole ja mis te arvate, et Tõin piima ei ole või millest te seda nüüd mõtet mõtlesin, hirm, et lapse toitmisest kõik ja ei no vaatame, tooks toodi lapsed sööma, siis kõigile, siis öeldakse, kui palju siis keegi saia? Kund, 120 grammi, kellel 80 grammi ja 30 grammi ja 40 120 kõige rohkem mõtlesin, kõik on okei. Mis sa arvad, kas liharinnad annavad piima või mõtlesin, okei, selge. Kristiina, missugused on sinu esimesed mälupildid? Mul on meeles, et meil oli lõbus või kuidagi niisugune nagu hästi tore oli. Et kui praegu niimoodi küsid, siis tulevad esimese asjana Tulaski niuke musta mereääre. Mäletan, ma nägin mehe põhjas, sest nagu ma arvan, see oli päikese, mingi Sillardis. Ja ma olin vist mingi katsi veel ei olnud eksinud või hoidsid kaitsmine Musta mere ääres ja ma mäletan seda sa kuldkala, nagu mulle tundus, et see kuldkala, mida ma tahan kättesaadavad, see on siis mul on meeles, et mulle meeldis hullult esineda ja alati talle meeldis. Ta oli vanaema, vana oli alla Pugatšova, elama pidi riided tegema, nii suhteliselt kõik pildid on siis, kui ta laulab, siis ja mulle meeldis esineda mulle üldse tähelepanu, ma seda, seda väga hästi mäletan. Kui mul on meeles, kui talle ratas osteti kahe rattaga ka niisugused tugirattad olid. Ja see annelinnas ta oli seal õues ja ja tuli sõitis ja mina aknast vaatasin, toolik oli all seal temaga jaa, kiks kukkus selle rattaga. Ja mina jooksin ruttu, ma nägin, et hoolika allunud liigutanudki ei läinudki sinnapoole, mina läksin ruttu nüüd, et ega püsti tõstma, seal kõik toolist ei lähe püssidest ma ronib ise muidugi, Kristiina karjus nii nagu ülesannelinnas seal majade vahel, kuidas toolik lihtsalt keelas mul ära, vaatasin, ma sain tegelikult kurjaks ta peale mõtlesin. Mine aita laps, mida ta karjub. Hei, tõuseb püsti, sa ei lähe, et aga ise hakkama saama, see on okei, kõndisin Ta tahtis seda. Mäletan käed nagu mitte midagi ei olnud, et sulle sa tahad teha, tahate ehitada, ehitage ise, tehke ise. Võtke ise, tehke ise, pange ise või kuidagi nagu eriti isa oli niisugune ise teise ja ma ei lähe kunagi meelest ära pelmeene tühi on, ei mäleta, kui vana ma olin, igatahes saad, saad ise, pane vesi kõigepealt keemia, siis sisse, valetan, Se vehi aurus ära jäänud, pelmeenid krikalil kuidagi imelikult. Aga tead, kõhterini tühisem maitses päris hästi, kuidagi niukene julget tuleb, ma ei tea, võib-olla viiene või mis madinat, aga jah, ta luba nagu ise isetegemine. See tundub olevat väga tema käekiri, ma lugesin kusagilt vist äkki oli Rütt sinu meenutuste seast ka intsidenti või olukorda treeningutel, kus kõik teised said kiita, välja arvatud oma lapsed. Ma seda mõtlen praegu järgi, kuidas tegelikult jõuluõhtu oli ükskord, mis mul on nii hästi meeles. Jõuluõhtu oli nii lepitud, et kell kaheksa oleme kindlasti õhtul lauas. Kell oli juba seitse läbi, mõtlesin, et hoolika, kus nad on, ma ei tea. Jõusaali läksid see Tehvandi angaar hästi, külmse. Ja, ja mõtlesin, et mine vaata neid. No mis ma vaatan, küll nad tulevad. Mina panin riided selga, lähen vaatan ja kui ma nüüd vaatasin seal. 97 aasta oli see, nad panid selle trenažööri peal niisuke, must trenažöör, kus keppidega lähed, seal see, see terna sööril olid kõik väljas 15 kraadi külma, seal mingit soojendus sees ei ole. Kõik tilgad olid, näed, sellel trennasel oli kõigil higitilk. Higitilk oli kõik täis, nad panid seal mõlemad katsiga, mõtlesin lõpetada. Kiks ei lõppenud katsele. Lõpetagu katsel ära, kihtide lõpetagu see enne umbes niiviisi, et omavahel ka mõtlesin, kuulge, aitab juba. Lähme. Võib-olla ma tooksin sellise näite, et kas või näiteks nende drina soorid, autosse panemine või oma varustus autosse paranenud, teistele pandi alati varustus autos või pärast trenni toodi varustuse pandi kuivama, siis meie varustust ei puutunud, ei saa mitte kunagi. Kui keegi teine trenni hiljaks ühe minuti, siis sellest ei olnud midagi, aga kui mina tulin enda kella järgi õige kell isegi kaks minutit varem, seda neid sama kella, mis oli tavaliselt talle ette keeratud. Stay, sa oled hiljaks. Mine ära, sa ei austa mind, mine ära, olid ka, jah, ma olin tigu ja mis ta mulle ütles, et mina ära, ma ei võta sind trenni, sa ei austa mind, Sa ei tulnud õigel ajal, ma tulin küll vaatama kella, mul on kaks. Vaata minu kella, mind ei huvita sinu, minu kell on see, mis näitab aega. Noh, isegi kõik läks siit minema siis nagu ütles. No kuule, mis ma seal teen, et ma tahaks ikka tulla venitada, said aru, et sa mitte kunagi hiljaks ei jää, siis ma sain aru, panin siis kella endal viis minutit, et eksju, ja nagu ütleme, et see stress tegelikult seal hilinemist rihtsama siiamaani kuidagi niisugune iga kord ma naguniimoodi lähen ärevusse või paanikasse sellest, et ma hiljaks nagu hiljaks jäämine, nagu kohutav asi. Ma kujutan ette, praegu sa mõistad seda, miks see kõik nii käis, aga siis vaevalt. Ei muidugi issand, meil ema võib rääkida ka kinnitada, et meil oli ikka väga palju sihukest, oi, meil tuli tihtipealegi yks ikka jälle kui seal, nii harva kui näiteks oli teeningulgi niiviisi kick self, kuidas öelda ei tundnud ennast trennis hästi ja siis oli nii, et trenn ära jäänud, siis lihtsalt kõiksuses. Emms, tule minuga sõudma, mingi, kas jalg või midagi tal oli või ma ei tea, noh, ma ei usu, et haige oli, aga lihtsalt midagi, enesetunne, enesetunne, see kaasa, lähme sõudma, no siis hüüate niiviisi nagu maandada ja nii kõik ära ja. Aga noh, eks probleeme see, et ei, mina leian seda, et kui sa nõuad oma õpilastelt või oma laps seltsis Pedi sega. Kas sul muus mõttes tavalise lapselapsepõlv on ka olnud natukene juttu laulmisest alla Pugatšova, st. Kas näiteks sõpru sai üldse tekkida niisuguse elu kõrvalt kusagil maja ümber sealsamas annelinnas saite te hulkuda sellist võimalust aega. Esimene vaata esimeses klassis ma ei käinud trennis seal, vot see on hea näide sellest, et kuidas mul ema isa ju ei sundinud, ega mitte mingisugust, ütleme, käsku ei olnud trenni teha. Meie põhimäng oli sportlaste mängimine. Meil oli õnn, et meie ema isa võtsid igale poole laagritesse kaasa mille pärast ma lihtsalt trenni läksin, oli see kooli juures, võeti mingi otsus vastu, et muidu lähed lapsed pätiks kätte ära, et nad peavad millega tegelema ja mind pandi rahvatantsu. Ja siis oli see minu part märges, kellega ma tantsisin, ma ei tea, kas ta kandis nii palju suuremaid kingi, endal jalas numbreid, kingi sõprus mu jalgadel mäletan, ma tulin koju ja ütlesin emale, et ükskõik mis, aga siin on rahvatantsu ma enam ei lähe, et otsi mulle ükskõik mis trenn. Aga et ma pean hakkama kuskil käima. Aga see trenn tegelikult päästis nii hästi mind ära Mulleksid hindajat paremaks kohe sest ma esimeses klassis kuidagi tundus, et aega on nii palju, kõndisid sealt ühe sõbranna juurest teise juurde, koju tulid, eks. Ema oli tööl, isa oli laagrites sõbrannade barbi nukkusid vaatama, sest mul barbisid ei olnud seal unistused Barbilt endale saada midagi. Aga meie nukud, mis meil kodus olid, olid poisi lühiste poisipeaga. Kemala läheb juba kritiseerinud, miks köik nukupoisipeadega? Vähemalt olid nukud, ma mõtlesin, et sinu mänguasjad olid hantlid. Muidugi, me ei, ei, ei nukud olid, aga nukkudega oli ka see, need pidid olema pikkuse järjekorras. Ja nii mäletan, kui veel külalised käisime, igavene seal, mingu ruttu härrasmehel oma nukud ilusti rivi, pannes temaga knows nukud ilusti relvi koridoris, kõik jalanõud ilusti, kõik asjakas liivanni alal või ei ole, kas te näete mõned liiva, et mina ei pea seda liivasin ära koristama, et sa saad ise ka võtta ja teha selle liiva ära, et niisugune noh, ei kordoni majas kuri ema tegelikult anima mitte nagu selles suhtes ta nõudis, saad selles ja kusjuures suitset sinul nõuti, et koolis oleks hästi. Sina ei ole mind minu nagu kontrollinud minu töid ega midagi vist alates teisest klassist alates esimesel küll esimesel oili ta tegi niimoodi, et kui ma kirjutasin natukene valesti või tindiplekk läks peale seda tõmbas selle vihiku pooleks kõik uuesti kirjutama. Emale, ja kui mina nüüd ütlen oma lastele son kole teed uuesti, ei tutvu nutu nuhk kustutame ära ja temas on Eise ja pliiatsiga saavad praegu tee, oli, see läheb juba karvaseks ja koledaks, ilus peab olema. Nagu noh, samas. Samas ma olen samasugune nagu see igavene, mõtlesin, et ma ei ole nagu sina, aga ma olen samasugune kõik õhtul enne magama, kui köök on korras, et hommikul ärgata. Kuulan ja üks küsimus ainult trummeldab peas. Miks sa kodust ära jooksnud? Mõtle, mis toimus trennis, kui üldse pääsesid trenni. Koju ja kõik käib samamoodi. Ei noh, see on igapäevane ja kuidas, ei selles suhtes meil ikkagi oleme ausad, et see, kuidas meie ema mõlemad isaga on ikkagi kõike pere heaks teinud. Kõik, kes ikkagi nagu laste heaks sema jooksis, mani mäletan töölt alati niimoodi, hõlmad lahti, ta alati ta stiil oli Joost joostes kõike teha, tuli rutt, tuli ja siis oli alati söök oli valmis selleks iga kord pärast trenni söök valmis, nüüd alati riided puhtadega, tema ju pessi meie ei tõstnud, see oli käsitsi pesemine, niuke, kõik asjad olid puhtad. Et mina ütlen küll, et meil oli ka kodu, oli korras. See oli nagu, noh, see ongi nagu eeskuju, selleks ma täpselt samamoodi käitun praegu ja ütlen oma lastele, mõelda need kapid korda ja ilusti kõik asjad ja et, et see on nagu edasi kandub. Kas sa mäletad Kristiina lapsepõlvest, noorusest hetki või sündmusi, mille puhul sa lootsid, et su vanemad ei saa sellest teada. Ja ma viitan nüüd sellele, et ühel hetkel tuleb teismeliseiga kätte, kus inimesed proovivad ka väga erinevaid asju õpitakse maailmas tundma mitte ainult head, vaid halba ka. Kas sinul olid oma hetked? Tead, see on nii huvitav selles suhtes, et ma olen tihti nagu tagantjärgi mõelnud, ma nagu oma lastega, küsin, et et on sul mingid unistused, kelleks tahad saada, kuhu sa tahad jõuda. Sest ma olin põhiliselt kaheksaaastane, kui ma tähte nägime, unistasin olümpiavõidust. Ma tahtsin olümpiavõitjaks saada. Ja minu isa iga kordades, kui tahad saada nagu võitjaks või sa tahad saada üldse Hoyczezdadželaweekama, tahad inimeseks saada? Töö ja raske töö? Raske töö, peabki raske olema siis läbi raskuste saatsele, vaata seda. Ta kogu aeg rõhutas, mida ma nagu paralleeli tuua, et ma korraks lähen, hüppan teemast välja, siis oma lastele õpetan seda, et on raske, aga õpi seda nautima. Liia, mingid toredad asjad, mida ta rõõmuga oleks vaat et see nagu ei läheks nihukeseks nagu nagu hambad risti ja nagu sõda ma võistlusel läksin, ma läksin sõtta. Ma ei läinud rahvaste peale, et aga tegelikult vaatsed kõrval võistlejaid, kes oli nagu ameeriklased või ükskõik kus meil on alati niukene, lõbus fon, Nad viskasid nalja, neil oli kuidagi moodsad, kõrvalised, päriselt, kas nii saab ka või, ja nad saavad ka võita, eks ju, et ei ole nagu, ainult vihase näoga ja saad aru, läbi niisugune valu ja viha kõike teha. Koolidiskod alkohol, kõik see. Vaata, siin ongi tore, et kuna see tahe saavutada oli nii suur ja ma käisin nendel, ma käisin küll muidugi disko tal käisin ja mingil hetkel ma tundsin, et ma nagu mul on teine maailma ja et ma ei kuulu siia. Ma ei taha, alkoholi, mul ei ole lõbus, on ajaraiskamine, muidugi nägin ära, et see on aja raiskamine. Ma ei pea, et ma peaks endal õppimise korda saama, et mul oleks kõik õppimine hästi, see oli mul hästi suur eesmärk, et et ma kogu aeg mulle ikka ema. Tegelikult sa ei ütelnud kunagi, ütles, et vaata, sul oli poole pooleli see õppimine, nii raske oli pärast teha, sest minu üks eesmärk oli ma keskkooli nui neljaks, keskkooli ma lõpetan õigel ajal ära ja pärast seda ma ei lähe kuskile õppima, sest see oli ikka nagu üliraske. Sa käid laagrites, sa käid põhimõtteliselt koolis? Kolm kuud koolis, sellest üheksast kuust kolm kuud, reaalselt käid koolis ja põhimõtteliselt, kui sa koolis käid, sa käid ainult, sa tead, mida sa järgi vastad, sa ise õppisid kõike. Käisid järgi nagu tegemas, tunnikontrolle ja nii edasi. Ma nii mäletan, klassis oli see, et kuule täna popipäev, kõik läheb minema, mõtlesin, hei, hei. Ilusat teed. Ongi hea õpetaja, püks ühele minuga, ma lähen teen oma asjad kõik ära, et minge ja tehke, ärge minuga arvestage oosse, nüüd hakkad kitu, lase mul ei ole aegagi Duda, mul hakkab uus võistlused, minge, minge, ma ei tea neist midagi, et ma tulin alles kool ja ma lähen tundidesse, et ma ei saa nagu ära joosta, et ma ei olnud Nende oma, ütleme sõpruskonnaga, meil ei olegi niukesi suhtelt kuidagi jäänud, et ma olen alati olnud mu kõige parem sõber või sõbranna, on ema mode. Rott, kas sa mäletad asja samamoodi ehk teel mis iganes sportliku saavutusena, olümpiavõit, MM-kuld, mis iganes ei olnud teie peres olukorda, kus tekib hirm, et Kristiina karjäär tegelikult hakkab ära lagunema, et kuidas me veel hoiame koos, et kas tõesti kõik see nähtud vaev võibki minna millegipärast tühja ma mõtlen just siis eraelulist poolt, mitte vigastusi või midagi taolist. Et Kristiina tõesti nii noores eas sai ise aru, mis on mängus ja ta tegi valikud. Paljud küsivad, kuidas tüdrukutel puberteet, et mõtle, kui uksi paugutaks, kes pole olnud, mina mõtlesin, et metsa jäi metsas tee sõna otseses mõttes ja see, kui Gixil oli mõnikord nooli ainult see, et isa filmiseks tehnikateks ja kui Gixil tuju ei olnud, siis ta tegi seda tehnikat, ta keerutas, väänas seal noh, lihtsalt ajas isad närvi. No neil oli omavahel nisukene vist vist see peab ka olema, alati ütlen, nii. Oligi pruunid möllad, sa mõnikord tagantjärgi mõtled. Nii tihti oli see hetk, kui isa ütles midagi, hoia oma suu kinni, ära ütle midagi vastu, pidid ära ütlema. Ja sa saad pärast tagantjärgi aru, issand, ühest sellest väiksest lausest rebisid nagu terve päeva puruks, kas oli seda vaja ja sa tunned, et sa lihtsalt need kogu see organism on sul, sa vaatad ennast kahe peale, sa ei tunne ära, issand, see nägu on nihuke või, või keha nimeli ja noh, kogu see kuks, areng ja kõik, mis seal oli. Samas ma tahan öelda, et ma olen, ma olen väga tänulik oma emale, isale, kui ma vaatan neid pilte, milline ma olin puberteedi eas. Ma olin vist 62 64 kilo, no praegu on 57, eks ju. Et et nagu, nagu, mis, ma tahan öelda, et nagu ikkagi olin paisunud, noh, okei, mitte. Me tegime kõvasti trenni, kanu, emal, vaata ta ta vaatabki teistmoodi, mina vaatan pilte vaadanud issakene mitte ühegi sõnaga mitte kunagi isa ei öelnud, et oma kehakaalu või vaata, milline sa oled. Katsile küll ütles, nojah, eks, eks ta lolli võlu olla tahab midagi, võib-olla. Millist kuidagi ta võib-olla mainis, et vaadake söömist ja tead, ma olin kuidagi võtsin ühest kõrvast sisse, eks, võib-olla mind on elus aidanud see, et ma olen nagunii nagu kuidagi endaga rahulolev alati olnud, et ei ole läinud nii hinge, vaata need asjad, nii nagu Katzylan läinud Hinnuga, seal oli enne Nagano ju Nagano see, kui ma neid pilte vaatan, ta ise nüüd üldse vaadata, tal olid ju issand, ta kaalus siis 42 42 kilo, Nov pikk on üle seitsme selle. Ta oli nii, muidugi sõitis hästi, praegu mõtled, et kaanus ikka kaheksateistaastane tüdruk oli 13-st 20-st praegu oi jumal. Ausammas võib-olla püstitatakse Tartusse. Üks tohter ütles, et kulla laps, et sa kõik haka korralikult, sa pead toituma, tal oli nii, kui ta näiteks õhtul sõideti toimimis, ma pean minema liigutama, sõin ju umbes nii, et nii kui ma söön nüüd ma pean ruttu jooksma minema ja oli ka probleeme seal meil, kes doktorite, kes meil olid omal ajal, kes ütles, et oi seda šokolaadikartulid terase sellega koos ja nii hakkas juba see noh, praegu on ka. Ta võib-olla oligi see ajast oli ka selline, et vaata, iga aasta tuli mingi uus teadus küll toitumise, küll treenimine ja kuidas sa trennis jooki tarvitad ja kogu see, see nagunii arenes kuidagi, me oleme täpselt selle keerise sees, et iga aasta olid mingid uuendused, mingisugune üks Ast öeldi, et need šokolaadikomm üldse komm mitte midagi, muidugi Katrin tegi, täpselt nii, ta ei saanud ühtegi kommi sellel aastal. Mina mõtlesin, tead, kui mina isa süüa oma lemmikmesi käppasid, nii palju kui ma tahan, siis see sport on mõttetu. Saad aru, et ma saan tänu sellele, et ma teen seal suusasportimisse nagu kulutab, nii palju kaloreid, seda ma tean, et sa neid kaloreid kulub palju, siis ma pean saama neid mesikäppasid siis, kui mina seal tahan. Ja siis, kui ma selle vajadus on, et see oli nagu punkt, et seda ma, seda ma ei muutnud. Ma lugesin ühe vana intsidendi kohta, kus oli öeldud seda, et kusagil juhtus mingi autoavarii. Kas sinu reieluu või jalaluu läks katki, mis roll sellel oli sinu sportlaskarjääri silmas pidades, et kas sa siis olid juba teel tippu või kus kohas? See on tegelikult oli 88 aasta, ma olin kümneaastane, aga põhimõtteliselt jah, derbertaabelil juhtus, siis ma olin Herbert Abel ja oli veel kolm tüdrukut autos. Jämeda sõitis vana otepää buss otsa tema šigulile ja tema treener süüdias, ta sõitis vales reas ja sõitis auto otsa ja mina istusin taga ja ma sain jah, reieluumurd lahtine. Mind häirib jubedalt, et mul on jala peal arm. Mind, ma olen seda nagu siiamaani on, kui ma iga kord vaatan, on mul arm, kaunistab mu jalga. Siis ma olen mõelnud, et miks see kõik on niimoodi pidanud minema või olema nüüd tagantjärgi iga asi on andnud midagi sulle eluteele, 88 aasta oli olümpiamängud Calgary ja mu ema-isa tõid teleka haiglasse, siis ma vaatasin öösel siis olümpiamänge. Ükskõik, kas oli iluuisutamine, oli see Suusahüpped murdma sõidud, eks ju. Need olid nagu teadsukest nagu nihuke motivatsioon või selline, ma ei jõudnud ära oodata, nagu ma saan tulla, ja ma saan, saan nagu see, see on, vaata see kui mina lähen muide kas nihukene kinnistamine või saad aru sinu nagu see sinu eesmärk, mis sa oled pannud unistuse. See kuidagi nagu raiusid endale kivistavatelt ma ühel päeval. Ma võidan ära olümpiamängud või kuidagi, see oli niisugune meeletult, mäletab tugev tunne. Ja muidugi samas natukese haiglas oled sa lamad seal Raskan tualetis käia ja kõiki asju teha ja kui ühel hetkel saad ise tualetti minna ja teha oma hädasid, tead sa nii õnnetunne, et ma nutsin, ma olin 11 aastane, siis, eks ma olin kolm nädalat ju, lamasime, venitati seda kõike seda jalga, sa oled seda luud paika. Ja siis, kui sa saad ise vetsu minna, vaata, teate, inimesed, see on ka õnn, et sa saad ise teha. Ja vaata, sa saidki aru kuidagi ka sellest, et iga väike asi tegelikult on nii õnne väärt või et muidugi vaata seda maailma teistmoodi, et ma hakkasin päriselt vaatama maailma sellel ajal teistmoodi. Perekonnale, kes kasvatab tippsportlast tulevast, pidi seal väga dramaatiline ikka olema. Issand, ega meie ei teadnud, sel ajal saab mingisuguse. Ei muidugi, ma arvasin, alguses kasvatame ja, ja, ja ei siis ei olnud, kuidas põhiprobleem oli, kui haiglasse läksin, minul oli see, mis te arvate, mis oli, mis ma esimese asjana usa saapad, mis ma esimesena küsisin, mu suusasaapad on, mõtlesin Gixile tööd, ma ei tea, nüüd olid seal Aabeli selles auto pagasnikus, mõtlesin jaajaa, et küll saab ja kõik ja siis mõtlesin, issand kui ei ole, kas me saame uut paari kuskilt, et see, et ma valetasin lapse nüüd siin, jah, nad on kodus, temal oli see jah, et kus suusasaapad on, seal vaatad noh, ega natuke metsa poole, need olid küll, ega sellest, keegi ei usu seda, aga meil oli see trenn ja trennis käia ja mäletan, oli suvel isa, nagu ma ütlesin isale, et teeme treeningplaan ise läks ära laagris treeningplaan suveks või siis te olite lapsekesel väga niisuguse jajaja, oli nende vene koondise, kes isa ära laagris mõtlesime, et jätame need treeningplaan, siis ta tegi seal, kirjutas, mis seal hommikul jooksed, kolm kilomeetril mingi niukene teada võimled ja tee. Ja siis meil oli nii huvitav mäng ja meil oli küll plaanis, et me läheme, teeme mingi jooksutrenne. Tead, me jookseme nagunii, mängime siin ja et ei lähe, meil on nii huvitav, praegu nii põnev, mängisin poolelimänge mängima ja kell on juba mingi pool 11 ja tead, südametunnistus hakkas piinama. Kuule, aga meil ikka lähme, jookseme selle ikka 105 kilomeetrit ära, siis panin trenniriided selga, läksime jooksma viis kilomeetrit, kell 11 mingi pool 12 sisse joostud ära, aga kõik oli niimoodi nagu treeningpäeviku sarja, siis oli see nagu treeningplaan oli, kõik oli täidetud. Ja võib-olla sa oled õele oma medalite eest rohkem võlgu, kui me isegi arvata oskame. No ja ega suuri asju ei taha üksinda, see on absoluutselt kindel kõik mu pereisa, ema, vanaema, vanaisa, ma arvan, et isegi need inimesed, kes on mulle teravalt öelnud, ma olen neile väga tänulik, sest nemad on mind mingil hetkel motiveerinud ja tead seda minust sihukest viha nagu välja toonud ja pisukest tahet näidata või saad aru iseendale näidata, et ma saan hakkama kõik kogu maailmale näidata, et hakkama saada? Ei, aga mida ma ütlen veel siin juurde, et kui keegi nüüd kuulavad, kes on emad-isad, kelle lapsed teevad, ega kui ei meeldi isegi lapsele, ega kõik asjad ei saagi meeldida, aga vaata kohe alla anda vaatajat, et ei ole seda vaja teha või ära teeneks oma laste puhul. Võin tuua näite, et mul tüdruk siin tahtis väga superstaariks saada, mis oli väga tore, tegime kõigi igast muusikatunnid seal ja klaveritunnid ja küll ta esines ja tegija siis ta ei taha enam käia üldse spordina, trennist, tennisetrennis ei taha üldse käijana. Siis ma näitasin talle lihtsalt Youtube'ist, Taylor, siis oli tema lemmiklaulja, siis ma näitan, vaata milline füüsiline vorm tal on, et kui sul on hääl ja sa pead olema ka füüsiliselt hea, et sa ei saa ühte asja ainult treenida teiste idee et käid ikkagi selles trennis, käid siis ühel hetkel. No ma ise nägime, et tüdruk ei ole meil väga andekas, niimoodi laulmises küll koduste, väga julgeid asju, siis kui tuleb lavale minna, siis hoiab sinna taha ritta. Siis kuidagi rääkisime ta ka ise ja noh, niimoodi, et mis sa arvad, et, et järsku nüüd on aeg, vali nagu midagi, et, et mis seal siis nagu tekstis tähele, et kas tead, ma arvan, et ma ikka nüüd tahan Wimbledoni võitjaks saada siis ahah, et nagu vaata, kui tore, et me siis seal tennist ära jätnud, vähemalt on hea põhi all, et no mina teen siis Wimbledoni võita, aga noh, mis nagu andmismeele, jah, tee oli see, et kui ta näiteks oligi spordivõistlused ringi jooksuvõistlused, sa vaatad, et Ta ei teegi nagu väga palju, aga tal läheb väga hästi, vaata, kohe võidab või. Kui sa mõtled Kristiina oma vanematele isale, emale ja nende kasvatamist stiilile ja põhimõtetele kodus, siis kas sa ise oled kunagi mõelnud nii et ma kindlasti tahan sedasama nõksu või neid põhimõtteid kasutada oma laste kasvatamisel või vastupidi, jätan just midagi kõrvale, mida minuga tehti oma lastele, seda ei taha. Vaata, meil ongi niukene ajastu praegu, et sa selgitad palju rohkem. Et mitte ei pane neid nagu tegema asju, vaid üritad nagu läbi oma lugude siis rääkida lastele, kuidas meil oli või kuidas meie tegime või kuidas need tihti lastega jookseme ja siis mul lapsed pistab ja siis mõtsin, et jätkus meel, räägiti alati väetista vastu, aga mõtlesin, tead, ma näitan teile harjutused, kuidas sellest lahti saada, aga tempot ei tohi seisma jätta, et sa pead nagu läbi selle tempo ikkagi jooksma pistmise ajal ja ma näitan, et harjutusi, hingamisharjutusi, kuidas sa lahti saad, kuigi meil oli alati pihta, vastu oli, see pistab pista vastu, kõik jooksevad edasi sama tempoga, vaata ise, kuidas hakkama saad, et praegu ikkagi sa üritad nagu siis kuidas ma ütlen, aidata kaasa või leida nagu lahendused, aga ka mitte niimoodi, et nüüd jääd seisma, oksa kuku, nukukene, ta aitab küll, lähme sära koju, ei lähe koju, et tegelikult on see, et läbi, siis ütleme, niisugused treeningu või selle, sa saad tugevamaks ja paremaks. Emana lapsevanemana oled kogenud olukorda, kus silme ees läheb mustaks laste suhtes. Et nad teevad midagi niisugust, kus enesevalitsust hoida ja säilitada on väga, väga keeruline. Muidugi on muidugi oma päris mingisugune rauast naine ka ei ole, millega nad pääsenud nii kaugele saavad. Niisugune nagu näiteks õppimine, õppimine tehtud ja külma, jõuan külma, teen ja teen ja see on viimane, moment-is on juba väsimus ja siis sa istud seal kõrval ilusasti ja nagu ootad kannatlikult ja siis nagu tehakse sulle, kuidas nende tähti imelikult esse kustutad ära ja siis see laps ei taha, võta ennast kätte, et sul on 10 minutit, sul on kõik asjad tehtud. Plahvatan siis ma ütlen kurjalt asju. Kuidas teie kodus karistatakse lapsi? Põhimõtteliselt me räägime nagu sõnade ja kõik asjad ära, mis on varemad saanud juba suured, mul on kaheksa, 11, aga mina olen oma poisile ata andnud, pärast oli natuke kurb, eks ju, et ma niimoodi tegin nagu kahetsen seda, et ma andsin talle vastu tagumikku, mis oli situatsioon, toit oli laua peal, Ta võttis selle toidukausi ja lükkas selle ümber. Nad ei tahtnud nagu seda süüa ja viskas niimoodi ära ja vot see ajas mind nagu muudegi toiduga niimoodi käitumine, see tegi mind nagu väga kurjaks ja siis ma andsin talle lataka. Ma ei ole üldse uhke selle üle. Ma lasen sõnadega kuidagi selgitada seda ja kusjuures mu poiss mäletab seda, ta tegi seda ja ta ütles, et seal õieti, et nii ei ole üldse ilus teha. Aga noh, ega see mind õnnelikumaks kui sul 10-ni või 20 neid lugema. No ma seda teen. Ja ei ma seda teen ka, kusjuures. Ei, ma ikka ütlen, et oi, et mõnikord oma probleemil räägin, et issand lisas mind nii närvi või see head emps, võta rahulikumalt, sa oled ka nisuke nähvajad, et loe 10-ni, mõtlesin, ei aita. Loe 20-ni, mõtlesin, ahah, ükskord on niisugune situatsioon siin Tallinnas olin ja, ja kiks, tule palka ja Christian oli kodus juba seal arvutis midagi tegi ja kõik, eks ta nägi sealt, et Christian seal nii ja mina olin köögis, seal õiendasin ja kuulen. Käib seal midagi, Kristjan Kristjan, Kristjan, nii vaikselt laua juures, lapsed ka seal tulid just need kotid, kotid seljas ja mina läksin siis kõik siia juurde, sinna koridori, ütlesin vaikselt. Lae 20-ni. Enne mine, sina ka. Enda nii tore on õpetada, eks ju. Kuidas sina sellega hakkama said, mina, mina küll ei mäleta, et ma lastele oleks, et mina oleksin, ma tean, Kristiina, minu isaisa, kes sai rihma. Aga see oli niisugune, et mina olin, me olime kuskil talv, olime, olime kuskil võistlustel raames olid ja, ja need olid ka seal. Annelinnas meie juures ja kick soli õues ja oli seal oli vist aeg, et punast ära tuleb õuest või? Tegelikult oligi niimoodi, et ta pimedaks läks juba ka, kellega ma õues olime need lapsed, nende ema kutsus tuppa mind nende juurde ja ma läksin nende juurde tuppa sisse. Mängisin natukeseks ajaks midagi, aga noh, vanaisa ei näinud enam mind. Ja siis, kui ma lõpuks tulin, ma ei saanud üldse aru, mis tal viga on, et miks ta nii käitub, ma tundsin, et ma ei ole üldse süüdi jama pärast vabandust alusinaga oma hinges ma tundsin, et tegelikult see ei olnud õige, et ma, ma sain nagu rihma sanika rihma kohe niimoodi ka kolm korda lataka vastu tagumikku, ära seal kohutavalt valus, kohutavalt valus. No tegelikult ma pean ütlema, et mõelnud, et tead, lapsed kui ei kuula sõna, siis on noh, nüüd on juba nad suured, eks asigi ei kuula sõna sissi tuleb koju ja võtan rihma ja siis ma nagu pühin selle rihmaga niimoodi endale niisugune nagu süda paha, saad aru, sellest, saad aru, see tunne on niveres. Siis mu tüdruk on niisugune isi tuli, kus need on siis ma ütlen, et Eesti tuleb ja võtan, Christian võtab, rihma täidab. Issand kui imelik, mis, miks sa selle rihmaga nii ma ei tea, see tuli mulle pähe, sest mul lapsepõlves nagu öeldi, et rihmaga. Aga ma enne ka mainis, et olen elanud nagu väljaspool Eestit, eks ju, siis seal oli näiteks Ameerika ühendriikidesse õpetajaid niimoodi, et et on niisugune koht, kus siis on nagu järelemõtlemise koht ja mingeid selles, et siis vahel rakendasin. Et panidki lapse siis nagu olime niukene, punane pink, seal oli nagu koht oli paha koht ja siis sa rääkisid lapsega, et vaat niimoodi niimoodi. Aga noh, sealhulgas ka seisid nurgas nurka, panin seisma nagu mõtle järele. Rahulikult, siin seisa nurgas, ma mäletan, mulle ei meeldi see nurk, kus nurgas seal ikkagi lähed, nagu sellesse ei ole nii kuri oli veel, kus mulle meeldib seal seina ääres seista, hea küll, mine seisa siis seal ja mõtle järele või kuidagi. Et niisugune järelemõtlemise aeg siis. Rasked hetked elus sul on olnud Kristiina karjääriga seoses mõned niisugused madalpunktid kus on väga lihtne nii-öelda kildudeks puruneda ja siis ennast jälle kokku korjata. Kas sa oled pidanud sellega ise hakkama saama, kas see on jälle niisugune? Lapsepõlvest juba välja treenitud ja sisendatud tugevus, mis peab sust endast tulema seista ühiskondliku vaatate ühiskondliku arvamuse vastu? Ei, loomulikult vaata, siin oli enne ka, küsisid just, et et kas on olnud hetki, kus sa oled nagu tahtnud mõelnud et viskad kõik nurka ja enam ei tee, on küll olnud ja mäletan kuulel rangluu näiteks. Kaheksa siis mul oli seda endale nagu põsed, sul on kehas nagu kaks inimest, üks, kes ütleb, et sa saad, sa saad sellest selles sellega hakkama, selle olukorraga, teine täitsa mõttetu, et viskan kõik nurka ja jätase ja hakka midagi muud tegema. Ütleme, see olukord oli siis olümpiamängude eel, eks, Nabala mängude eel mingi saani õnnetus, mistõttu sinu esitused jäid olümpial lahjemaks, kui tegelikult oli ootus. Null oli ikkagi, ma sõitsin 30 kilomeetri tuisku põhimõtteliselt ainult ühe suusakepiga siis ja, ja see oli ikkagi tohutu pööre minu jaoks või kuidagi nagu tohutu võit. Kui ma selle läbi tegin, lõpetasin, siis ma sain aru, et et ma suudan elus väga palju korda saata, et see oli nagu ülimalt kõva hetk minu jaoks. 2002 aasta. Siis ma ju põhimõtteliselt läksin pärast hooaja lõppu Ameerikasse Philadelphiasse ülikooli inglise keelt õppima ja olingi kaks pool kuud ära ja kuidagi mõtlesin, et mul on nagu kõrini kõigest ja ma tahan lihtsalt midagi täiesti muud teha ja, ja ma olen väga tänulik Kristjanile, kes mulle ütles, et sa oled ka rääkida, saad õppida, et praegu on just see õige hetk, et mine, mine õpi ja see oli kõige lühem programm, mis seal oli, oli vist kaks pool kuud sai õppida. Ja, ja see oli kihvt aeg, tegelikult. Mis selle taust oli, ütle veel kord, miks sa tundsid, et siis. 1002 noh, ütleme kõige valesüüdistused, mis oli, kuidas dopingu siis valesüüdistused mulle ja kogu see ütleme kuidagi nagu nii väsinud, olin kogusalast karussellest üldse väsinud kõigest võistlustest ja kõigest kõigest oli kuidagi sihukene. Siuke kuidagi tühi tunne oli või et sul ei ole niukest nagu sära silmis, et alustada uut aega, vaata, kui sa ikkagi oled sportlane, siis ei ole mõtet minna hooajale vastu, kus sul ei ole eesmärki. Sa oled niimoodi, vähemalt teen, sest see tuleb mul hästi välja. No ma soovitan, ärge tehke, see on enda ajaraiskamine ja kõigi oma meeskonna inimeste kõigi aja raiskamine. Et sul peab ikkagi olema nagu kindel siht, mille pärast sa seda teed, et mida tahad saavutada, mis sa tahad võtta sellelt hooajalt. Ja mul oli tõesti täiesti tühjusetunne ja, ja siis ma läksin. Ja vot seal olles ütleme täiesti teist elu, elades kuidagi lõisukese uuesti kuidagi maailma puhtaks või siukse, vaata jälle uuesti klaariks. Ma ei taha näiteks seda aega meenutada ja ma käisin seal solfitsitis kaasas. Ega ma eksisteerisime, aga ega mul ei olnud, aga mitte ma olin nagu täiesti sihuke udus või siukest nagu õiget mina või sihukest perega külges ja ma lihtsalt kulgesin. Mina magasin ainult ju sellega, et unetabletid, et ma ei saanud koga, keerles kõik ja niisugune ma üldse sinna ma ei tea, noh, oli planeeritud, et lähed ja ka vaata, mis ma tahtsingi öelda seda, et, et niisugune nagu võtta see aeg või teha niuke väike kõrval samme, et ei tasu nagu kiirustada sellega, et et nagu õpetaks praegu, kes kuulab, kuulab nendeks keegi sportlane kohe nagu teha kardinaalne muutus vaid teha väike muudatused, teha midagi muud ja nagu selgusele jõuda, et mitte niimoodi, kuidas pauhti ära öelda asju. Iga päev käid ühte ja sama rada ja sa ei tee mitte ühte muudatust ja arvad homne päev on see rada teistsugune, siis ei ole teistsugune, et sa pead ikkagi muutma iseendas midagi, mida sa teed, et et see rada muutuks siis teistsuguseks. Kui ma ütlesin, et kaheksaaastane tüdruk, kes unistas sellest olümpiavõidust, on see väike tüdruk. Kui sa oled kõige madalamas seisus ja ma mõtlesin, et nüüd aitab, et sellest ei tule midagi, sa ei ole nagu sa ei saa, saad aru, et sa oled mõtetu tüüp, eks ju, siis kuidagi see väike tüdruk nagu ma ei tea, kust aseni saad, saad sa? Tead, ta oli nagu sul olemas, et, et tema pärast nagu kuidagi sa tegid, ma nii mäletan, 2006 on pärast siis Torino olümpiamänge. Ma mäletan, et ma muidugi, et nagu mõttes lehvitasin selle tüdrukule tšau, et aitäh sulle, et sa oled mind nagu aidanud jõuda, jõuda sinna, kus ma täna siis olen. Et see kuidagi niisugune lahti laskmine, vabadus, vabadus, tekkis vä? Ma ei saa nagu ahistas, väike tüdruk ahistas mind, terve terve elu. Mul on väga hea meel, et tulite. Kristiina, aitäh sulle, aitäh, suur ja rutt samamoodi. Palun hästi sümpaatne pärituult teile mõlemale ja kuuleme veel selle saate nimi on, käbi ei kuku. Ma olen Sten Teppan kuulajatele ka. Suur aitäh. Nädala pärast kohtume taas.