Langevari on nüüd astumas ajaloolist sammu, me teeme oma esimese telefoniintervjuu ja et mitte helistada siiasamma mõnele sõbrale kuskile mustamäele või Lasnamäele. Helistame otse Iraaki. Tere, Ülo Insberg. Te olete Eesti teabeohvitser Iraagis, Toronto Eesti Maja mänedžer, Kanada Eesti ohvitseride kogu esimees. Kas te loete ennast pigem eestlaseks või väliseestlaseks? Aga ikka eestlane, veniideedid, järven on mingi uus järv, mis on ilmunud hiljuti, aga ma arvan, me oleme kõik eestlased. Kas see väliseestlus on siis pigem nagu nagu pahamaiguline? Ei, ma ei usu, et see oleks pahumaiuline, ma arvan, see on lihtsalt üks uus huvitav termin, mis on ilmunud hiljuti, aga minu meelest ma kasvasin üles ja mulle öeldi ikka, ma olen eestlane, mitte väliseestlane. Selge, see, no praegu olete te küll ei Kanadas ega ka mitte Eestis, te olete niisuguses kaugus koos, nagu seda on Iraak, teie töö on Eesti teabeohvitser Iraagis, mida te seal siis täpselt teete, millest teie töö seal Iraagis täpselt seisneb? No tähendab, enamus töö on, ütleme Ameerika osakonnaga ma olen nende nõndanimetatud LEDi ohvitser, ma tegutsen igavate meedia inimestega, kui need tulevad Iraaki. Ameeriklased, enamasti kassa mingid TV-kanal, näiteks ABB või LTT või mingi raadiofirma samuti ütleme, ajalehed tulevad. New York Times oli siin eile täiteks. Ja kui need teevad intervjuud soti kindralitega või tähtsamate inimestega, siis ma olen nende juures maole aadiks. Ja annan nõu, et kui on vaja eksa Nii et põhiliselt suhteliselt ikkagi siis nii-öelda Ameerika meediakanalitega ja rohkem nii-öelda teenindada siis seal Iraagis resideeruvate Ameerika kontingendi. No ütleme enamus aega samal ajal meil on Eesti ütleme siin ja ma olen nendega pidevalt koos ja aitan neid, kuid nende abi on vaja, aga minu peameri ütleme, teabetöö on ikka ameeriklastega. Sõda Iraagis on kestnud juba kaunis pikka aega, aga näib, et see meediahuvi ei ole vist raugenud selles mõttes, et te ütlesite, et eile käis ta New York Times ja nii edasi, mis mis, mis tüüpi küsimusi praegu Ameerika meel ja selle sõja kohta seal Iraagis esitab? No raske öelda, igaühel on oma küsimusi, oma teemad. Küsimused, ütleme, sea kohta Ameerikasse kohta. Kauase sõbra võikski jätta, ka see kestab ja erinevad küsimused. No kaua sa seda võiks kesta, teie arvates, Ülo. Kuule, raske öelda, teada. Me toetame ikka raaklasiin Tõnni mätte hooned, raaksaks üle, veebel oma riiki. Kaua sa võid võtta, kuule ausalt, mina ei oska öelda. No kuidas te hindate nüüd eesti poiste osa osalust seal, et kas noh, enamusele ilmselt Moodsad laudad viimse peal. Need töötavad praegu, jäääärelinnad toetavad samuti Ameerika üksusi ja ma just hiljuti eile kuulsin kuskilt ta nende üksus hüüdnimi on toon nagu kivi ja kivipidi olema, ütleme tooli lõksud pidi olema väga hange, üksikud vaprad mehed ja väga toredad inimesed. No kuidas Eesti mehed seal sõjapingega toime tulevad? Kui piinav on koduigatsus või hirm? Ma ei tea, kas või juhusliku kuuli ees ja, ja nii edasi. Kuule, ma ütleme, hirmutooteid, ma ei oska midagi öelda, see on iga iga nii-öelda oma ütleme, teata mure, aga mõtlete üldiselt jälle, meie rehv töötab hästi. Ja väga positiivsed inimesed. Kuidas see igapäevaelu seal välja näeb? 40 kraadi kuuma varjus ma saan aru, pidevad kuulivestid ümber tankimüra ja nii edasi. No eks seal üheksateistmoodi on kui Eesti elu aga no eks harjuda iga asjaga. Nii et igal öösel magada saate jah. Ikka saame, selles mõttes, meil on, ameeriklased ikka muretsevad vähemalt, kus minu ala, meil on õhujahutus õhtuti oma magavaid kohas niimodi üsna mugav magamine. Aga päeva tiga oleme kuumas. No Eesti vabariigi president Arnold Rüütel andis talle 10. juunil kapteni ajutise sõjaväelise auastme. Mida see tähendab, see tähendab seda, et pärast edukat Iraagi missiooni võetakse see mahu arstidelt ära või, või mis, mis see tähendab, ajutine, ajutine. Tähendab tähendab, mina olin leitnant enne seda. Ja Aadi, ütleme seal emissiooni ajaks arti, katkine avasse. Ilmselt on ajutine, nagu öeldi, niimoodi, ma ei oska rohkem selle peal kommenteerida. Praegu. Kas see niisugune on, ütleme siis, militaarpisik on teise eluaeg olnud või, või millest see nüüd tekkis, kuidas te nüüd äkki reservist niimoodi aktiivsesse sõjategevusse sattusid? Just tuleb pangandus. Kas seal on siis riske, riske liiga vähe olnud vä? Ei, ei, mitte üldse 100, ma ütleksin niimoodi, et mul on alati on initsiatiivi ja Eesti pood patriootlikud tunned, minu vanaisa võitles vabadussõjas. Mulle ennem ei olnud sotti militaarseid, ütleme tead, kutsumised Kanadas, aga ma leidsin, kui Eesti oli iseseisev ja Eesti, ütleme sõjavägi oli jälle taastatud, siis hakkas huvi sinnapoole, kuni lõpuks astusin Eesti kaitseväkke. Öelge ülamillel on järgmine suurem meelevanal ma ei tea, kas Ameerika meediakanal või Euroopa meediakanal, kellega te peate seal Iraagis asja hakkame ajama homme näiteks või ma tea, lähemal ajal. No mul on kogu aeg, ütleme, tegeles ta täna oli, oli mingi osa riikas, oli retseni, oda, riik taba enda inimestega kontakti saada ja ma olen muretsenud info nende kohta. Meil oli väga huvitav ja kena üüritud siin kuskil nädal aega tagasi, kus sabad 143. Ameerika sõjaväelasi said Ameerika kodakondsus ja see oli väga suur meedia, ütleme olemust. Ja, ja selle selle tõttu palju palju uurimisi erinevate kanalitest. Ülo, kui palju te ise jälgite teleuudiseid või ajakirjandust, kas, kas see, mida ajakirjandus kajastab, kas see on nagu päris päris adekvaatne? Noh, osad on ja osad ei ole odaga väga informeeritud ja oda on sööta omamoodi. Millest see tuleb, et osa on hästi informeeritud osad ei ole. Läks osa võtavad aega seda uurida, täpsemalt vaata kontakti ja saavad, ütleme paremat informatsiooni. Aga kui lähedale üldse lastakse ühte ajakirjanikku? Sõjategevus on tavaliselt väga, väga, väga väga kiivalt kaitstud. Mitte eriti. Osa odategevus on piiratud, on arusaadav. Aga palju asjad on usu v mitte üsna lahtised. Eriti käivad meie kaudu, me valmistame ette, et me saame üksustega kokku ja, ja see oleks väga lihtne, õieti. Oletame nüüd, et mingisugune telekanal või, või ajalehter intervjuu seal mõne mõne sõjaväelasega, siis mingisugune kõrgema astme sõjaväelane peab selle materjali läbi ka lugema või läbi vaatama, enne kui ta sellel materjalil lubab Iraagi territooriumilt lahkuda. Ei meil tsensuuri ei ole. Ahah, nii et kõik mida, mida, mida üks sõdur räägib, see kõik läheb rahulikult minna nagu meediasse. Olema, ja et mina võin helistada oma tuttavale noormehele ja küsida tema käest, mis, mis relva tema kannab, mis, mis ta parasjagu teeb ja, ja kellega kohtub ja tal on kõike õigust öelda. Ma arvan, et asi on selles, et iga sõdur teavet, et ta menetleda, võib rääkida ja millest ei tohi rääkida, et mis võib-olla ütleme tead, kahjulik oma üksusele. Aga põhimõtteliselt ta võite muidugi rääkida sõduritega, meil seal suur ei ole. Selge ja seda on rõõm kuulda, härra Ülo Esberg, suur tänu teile intervjuu eest. Ja tervisesinna raadio kahe poolt kõikidele eesti poistele just.