Mõnusat päeva see oli Elis Regina ja Roda nimeline lugu. Minu nimi on Toomas Luhats. Vaata saadet muusikaklubi Tallinna Kaubamaja. Täna tuleb juttu muusikast, unistustest, muusikas ja nende täitumisest. Meie saatekülaliseks on päike, päike, Helin-Mari Arder. Andekas ja ilus noor lauljanna, kelle eesnimi on muide võrdelises seoses tema põhitegevusega. Tere, Helin. Tere. Tere. Mis sinu mõlemad eesnimed preeritud muusikas, kuidas sulle üldse nimed pandi? Jah, see on selline huvitav lugu, et alguses tegelikult pandigi helin, ma ei tea, kus mu vanematel senini pähe tuli, aga neile see kangesti meeldis. Aga nagu väikesed lapsed ikka, siis Need ei ole eriti vaiksed ja öösiti ei lase magada. Kui ma siis olin juba mitu ööd nähtavasti järjest kisa teinud, siis siis isa ütles, ei ole mingi helin, Mari kisakõri. Hemi pandi mulle siis teine nimi ka? Seal on mu teised mu õde ja vennad alati kadedad olnud, aga neile litseest pikemad nimed küll üks nimi, aga pikemad. Kellelgi kahte nime ei olnud kellelgi, mina olin siis esimene kahe nimega. Sellest samast ajast, mis on see esimene muusikaga seotud mälestus. See on tegelikult väga raske öelda, sellepärast et see muusika on alanud, et ei olnud nii, nii minu ümber kui mina sees, eks helin mul helises rinna sees poeg. Tegelikult kui ma mõtlen, siis näiteks ansambel apelsinimuusika oli selline, mis oli meil kogu aeg mängis kodus ja eks me ise laulsime, jõuludel laulsime, kogu aeg laulsime ja hakkasime üsna varakult ka pillimänguga tegelema. Nii et selles suhtes see muusika on alati olnud olnud meie perekonnast selline väga suur suur jõud. Sinu lugu, väike päike on ilmselt kõige tuntum lugu, mis, mida inimesed võib-olla teavad. Räägi veidikene, kuidas see lugu sündis. Ja no see nüüd tõesti selline lugu, millel on ka sündimise lugu, just huvitav ja mida mul alati palutakse rääkida, äkki kuulnud ei ole, siis ta ta sündis lennukis istudes ja sõitsin parajasti Prantsusmaa poole. Seal oli üks huvitav vokaalansambliprojekt ja, ja see lugu lihtsalt hakkas üks hetk tulema. Ja, ja tuli ja tuli ja mul ei olnud isegi noodipaberit. Vedasin noodijooni, et ma saaks selle kirjutada üles selle meloodia ja sõnatu ka kohe. Ja tegelikult oligi nii, et all oli selline üsna hall ilm aga jõudsin üles, siis seal olid, olid pilvede kohal oli päike, päikesepaiste ja ma usun, et see oli nagu selline väga suur, inspireeriv tegur ja, ja mul on sageli tunne, et ega see lugu ei olegi nagu minu seest tulnud, vaid vaid kusagilt mujalt ja ja nüüd ta elab täiesti oma oma elu. Ja kas ongi nii, inspiratsioon tabas sind, sest tõepoolest seal taevas Jah, jah, ei, säili tuli Vägoriteks, eks pärast, ainuke asi, mida siis sai nii-öelda maa peal veel lisada, teha oli siis. Loo harmooniline pool ehk klaveri peal järgi proovimine, milline harmoonia sinna meloodia ja sõnade alla sobib, aga tegelikult seegi oli praktiliselt juba juba paigast seal lennukis istudes. See on tõesti tuli algusest lõpuni. Jah, jah. No umbes niiviisi, jah, tegelikult kõige rohkem aega läkski noodijoontega. Noodijooni kuskile salt Etka peale. Nii õnneks siiski õliteks mingid teised noodid keerasin teistpidi ja valge valge poole peale, lihtsalt tegin selle uue loo. Aga kas see on tõesti selline lugu, mille puhul ma olen olnud nagu selline kõige säravam inspiratsioon? Kas need inglisekeelsed sõnad sa oled loobunud ka inglise keelde, on samuti sinu tehtud. Ja need on minu tehtud, aga eks ta on mõnes mõttes see eestikeelne on kindlasti selline loomulikum, et aga ma, ma püüdsin säilitada muidugi inglise keeles nagu seda mõtet, seda enam, et, et see inglisekeelne lugu, seda me, seda me sageli esitame teises seades. Et mõnes mõttes see seal on nüüd harmoonia muudetud ja, ja natuke rütmi muudetud. Et ta on tema nüüd nagu mõnes mõttes. Et see harmooniline pool on, ütleme nagu selline, nagu oleks siis ilm seal pilvede all ja need sõnad on siis need päikeselised, mis seal seal ülevalpool, nii et mõnes mõttes see on natuke natuke selline teistsugune versioon. Aga kuulame seda teistsugust versiooni Aperbav ja Helin-Mari Arder ehk siis paljudele rohkem tuntud loona, väike päike, aga siit ta tuleb. Jätkame muusikaklubiga Tallinna kaubamajast ja Helin-Mari Arder on meie saatekülaline Helin. Räägi, kuidas mõjutas Arderite vägev muusika, suguvõsa sinu esialgseid valikuid või. Rodo muusikamaailmas vanemad mõjutasid muidugi sellega, et, et nii mina kui mu õde ja vennad Me oleme kõik saanud muusikahariduse. Et meile on antud see võimalus, et meil on nagu selline baas muusikaline baas olemas, et et minagi tegelikult alustasin klassikalise muusikaõpingutega, õppisin viiulit Tallinna laste muusikakoolis, praegu ta nüüd lihtsalt Tallinna muusikakool ja kogu sellest tegelikult teooriast ja kõigest on mulle väga suur kasu olnud. Eks mõnes mõttes just see eelnevate põlvkondade vägevust kindlasti on, on nagu andnud järgnevatele põlvkondadele ka sellise suuna sinna muusika poole selle poolega, et muusika on tegelikult alati olnud alati olnud olemas alati olnud lähedal ja nagu selline loomulik loomulik osa elust. Kas muusika kui vanemad näiteks panid muusikakooli ja kus edasi tegid ühel hetkel oma iseenda valikud, kas sinna muusikakoole viiulit mängima näiteks läksid seal hea meelega või vahest panin nagu Eri Klas poksikindad? Ja kuidas see seen tegelikult ma ikka kahtlustan, et eks see on nagu kõikide kindlasti laste puhul kõigil seesama asi, et mingi hetk ikkagi on selline tunne, et küll tahaks midagi muud teha. Hirmsasti tahaks ja, ja eks me kõik peenasest, nii, nii mina kui, kui minu õde ja vennad oleme mingil hetkel tahtnud kangesti midagi muud teha. Et ma oleksin ka mingil hetkel oleks eelistanud, võib olla hoopiski rohkem sport teha ja aga samas päevas ei ole 48 tundi, et ei ole lihtsalt võimalik ja näiteks minagi tahtsin seda mingi hetk pooleli jätta, aga aga kuidagi kummaliselt õnnestus seda jätkata, selle üle on, mul on tegelikult ikkagi hea meel. Hoolimata sellest, et me tegelikult ju praegu näiteks viiulit ei mängi. Vahest väga harva võtan välja ja imestan, et et ikkagi midagi, midagi ma veel oskan, aga aga põhimõtteliselt ma ei mängi, aga, aga sellest haridusest on mul küll väga suur kasu olnud. Kas kui ütleme see sunni või noh, väikese sunniperiood sai läbi, mis hetkel tekkis siis see moment, kus sa tundsid ise, et vot nüüd ma tahan tegeleda muusikaga. See on tegelikult selline huvitav asi, et mõnes mõttes ma kunagi kunagi muusika minu elust nagu päris välja ei jäänudki. Aga samas kindlasti see selline mõnes mõttes sunnitud periood ka ka tekitas sellise, mitte tegelikult vastumeelsusega külastamise muusikast, aga ma tahtsin tegelikult midagi muud ka mu elus teha ja ma õppisin vahepeal hoopiski õppisin. Ma õppisin tegelikult juba keskkooli Soomes vahetusõpilasena täiesti tavalises koolis ja Eestis, pärast seda ma olin hoopiski Tartu ülikoolis, õppisin prantsuse keelt ja kirjandust. Et kui sinust ei oleks saanud Helin-Mari Arder number? No see on väga suurelt suurelt öeldud, see on tore, kui ma nagu kellegi jaoks olen number üks, aga eks parim on, on võib-olla see, et meil on palju neid number ühtesid, igaühele midagi, et ei, et õnneks on nagu selles suhtes tõenäoliselt igaühe selline subjektiivne valik, et kes see number üks on, aga kindlasti võib-olla, kui ma ei oleks pöördunud tagasi muusika juurde, siis ma võib-olla tõesti tegeleksin tegeleksin mingisuguse keelelise asjaga, et tegelikult see prantsuse keel ja itaalia keel ja mida ma tartus õppisin. Ja kultuur, mis, nagu nendega koos käib, see sai mulle küll päris südamelähedaseks. Aga samas selline üheksast viieni töö, seda ma olen ka proovinud ja, ja mõnes mõttes. Ta on ka omamoodi keeruline, sest tavaliselt, kui sa ikkagi tahad sedagi tööd teha südamega, siis ta ei ole sugugi mitte üheksast viieni, vaid ta kipub ikka olema siis kaheksast kaheksani ja ja sellised pikemad päevad. Lisaks prantsuse keelele Ma tean, et sinu lemmikute muusikaliste lemmikute hulka Ja tegelikult neid lemmikuid on päris palju, see kuup on mõnes mõttes täiesti selline. Mõne sihukese hiljaaegne lemmik, et ma usun, et paljudele ta on juba ammusest tuttav, aga mina sattusin teda kuulama alles suhteliselt hiljuti. Tegelikult kuulan muusikat suhteliselt isegi vähe, et võiksin võib-olla palju rohkem kuulata. Osaliselt on see see, et, et noh, ma ei taha nagu ka liigselt liigselt nagu tõsi kusagilt, et kui ma näiteks mingit lugu tahan esitada, siis ma enne ikka loon selle enda variandi ja siis võib-olla otsin teiste variante, mida nemad on teinud huvi poolest, aga et ei taha nagu väga kopeerida. Aga lemmikuid kahtlemata on ja, ja, ja see kuub suitsed äsja olen alles kuulanud, see mulle küll väga meeldis. Väga hea, me hoiame siin kella neljani kinni ja sellepärast sa pead nüüd natukene mõjutatud, saamasid tuleb kuup ja nende nagu brit nats. Raadio kaks on Tallinna kaubamajas muusikaklubis ja jätkame juttu Helin-Mari Arteriga kuhu sõnul, kus kuhu suunas mõjutas sinu unistus ise soomes olek, mida sa põgusalt mainisid, kui sa olid seal vahetusõpilasena? Kindlasti ta mõjutas selles suhtes, et Eesti oli ikka sellel ajal, kui ma läksin esimest korda Soome, siis seal eestilisi seal üsna üsna suletud ja, ja ja ma ikka sain nagu vabasse maailma ja ja teisest küljest sain aru, et, et saan üksinda kaika hakkama. See oli tegelikult raske küll, ilma perekonnata. Ma ikkagi tundsin igatsust oma vanemate ja, ja õe ja vendade järgi ja, ja, ja sõprade järgi, aga aga samas andis sellist iseseisvust ja usku, et on võimalik eksinud hakkama saada. Ta kindlasti kindlasti mõjutas ja ja aitas kaasa. Kui Soomes õppisid sa siis keskkoolis vä? Ja ma õppisin juba keskkooli ajal. Ja, ja siis tulin tagasi Eestisse ülikooli ja jälle jah, jah, ja muidugi vahepeal tegin tööd sekretärina ja ma igasuguseid asju võiksin teha. Ja tegelikult sealt Tartu ülikoolist, sealt ma seda ma sisi lõpetanudki. Jaa, jaa, jätkasingi hoopis muusikaõpingutega, et mõnimisi ringiga jõudsin tagasi muusika juurde. Mulle tundub, et sa oled oma õpingutes tegelikult suhteliselt vaba olnud, et sind kodustest ei ole väga suunatud või. Ei selles suhtes mitte tegelikult kõik, isegi see esimene Soome õppima minek, see tuli kuidagi mõnes mõttes nagu juhuslikult teineteisest küljest, see oli nagu selline väike auhind, et ma olin koolis päris hea õpilane ja, ja mõnes mõttes mind täiesti nagu selja taga minu selja taga valiti välja, et selle õpilase me võiksime nüüd saata vahetusse ja nii ma läksingi ja tegelikult pidin üks aasta olema, jäin kaheks aastaks, lõpetasin Soomes keskkooli ja samuti prantsuse keele õpingud Tartus oli ka ikkagi minu enda valik. Ja, ja, ja siis uuesti muusikasse siirdumine täpselt sama moodi. Et selles suhtes tagantjärgi või sellises hilisemas hilisemas perioodis ei ole olnud minu vanematel nagu sellist sellist mõju nagu, nagu päris väiksena, kui lihtsalt pandi muusikat õppima. Aga mis oli väga hea. Aga prantsuse keel on selts sul sama hästi käpas nii-öelda kui laulmine. Jah. Oioi noh, mõnes mõttes võib öelda jah, et sama hästi või nii nagu ta on, et, et selles suhtes, ega ma arvan, et laulmine on mõnes mõttes samasugune asi, et ega ta kunagi ei ole niiviisi lõplikult käpas, võib-olla et alati saab kuskile edasi minna ja keelega on see, ta ununeb üsna ruttu, kui teda ei kasutata ja prantsuse keel on ka selline mida, nagu tahaks rääkida hästi, et mõnes mõttes asetab natuke selliseid nõudmisi, mida võib olla näiteks itaalia keel sedavõrd ei aseta, et soome keelt. Jah, no see on kindlasti tallinlastel enamusel tegelikult on vähemalt selline passiivne soome keel olemas ja nii oli minul ka ja sellised siis keskkoolis olles seal kinnistus Kuidas sul lähevad õpingud Helsingi stuudio ülikoolis, õpid seal popdžässlaulu ja muusikapedagoogikat? Jah, see on Stadi ja, ja, ja aga seal mul on nüüd juba kolm aastat möödas ja poolteist aastat on meil järel ja eks neid õpingud ongi nii et nii ja naa, et ma olen sealt saanud igasuguseid asju, nii, nii nagu midagi, mida ma ootasin, kui ka võib-olla mida ma ei ole oodanud. Ja võib-olla kõige parem pool on seal üldsegi pedagoogilised õpingud. Kas me võime nüüd arvata siin, et läksid Soome õppima soome kuidagi kutsuks sind tagasi, et äkki jäädki sinna teisele poole Läänemerd või? Ei, seda kindlasti mitte. Mitte et, et Soomemaal midagi viga oleks. Aga Eesti ikka armsam muidugi sees, et sinna ei saa midagi teha, et et tegelikult võib-olla hoolimata sellest, et, et Soome tundub meile väga lähedasena ikkagi keel on sarnane ja ja siis ma arvan, et need vahed, vahe Soome ja Eesti kultuuri vahel on palju. Või on selline väga kaval ja selline pealiskaudsel vaatlemisel võib-olla mitte märgatav, aga tegelikult ma usun, et, et need vahed on päris sellised, erinevused on päris suured ja sügavad. Mida ei oskagi seletada. Märkamatult olemegi oma jutuga jõudnud veeni, eks ole, Läänemeri Soome Eesti ja jäi hiljaaegu oli, oli selline huvitav plaat, mille nimi oli Panakvaarium. Seda presenteeriti tuli välja ja seal on viimane lugu kuues sinul, kui paides siin, räägi palun, mismoodi see lugu on inspireeritud siis, kes sellest pike pikaldasest kogu aeg Eesti-Soome vahel. Ei ta merega tegelikult tõesti seotud, küll mitte mitte testi reisimisega Soome-Eesti vahel, et tegelikult selle kogumiku tegemine andis, tõstsin lihtsalt hea võimaluse lõplikult või noh, nii lõplikult nagu ta nüüd selle plaadi peal parajasti on ette valmistada, üks lugu mis tegelikult on inspireeritud Hiiumaast kus ma olen päris palju oma suvesid veetnud ja, ja noh, see on jah, kassaris Aino Kalda majamuuseumi lähedal ja ja tõesti, see saar on minu jaoks väga südamelähedane. See on väga-väga kauni loodusega ja, ja meri, meri on kindlasti iga eestlase selline unistus, et kui saaks ikka suvel olla kusagil vee lähedal. Ja seal see lugu tegelikult juba päris mitu aastat tagasi sai nagu sellise oma selgroo. Aga kas selgroog ootas vaikselt sahtlis? Kuni kuni tekkis võimalus see lugu siis nagu teha, teha temast nüüd üks selline ansambli variant ka? Aga siirdugemgi siis muusikalises mõttes vähemalt Hiiumaale Kassari äärde ja mängime selle loo paides siin. No sinu elukaaslane Teet Raik õpib ja musitseerib, elab koos sinuga, kas see on ka üks osa unistuste täitumisest? Teeb, mängisime. Ja, ja kindlasti on, see on muidugi, see on mitme otsaga asi, et koos on nagu kergem ja koos on raskem kui jagada ühte eriala, et see küll tähendab seda, et võime jagada samu mõtteid ja, ja koos planeerida ja kavandada ja, ja harjutada ja kirjutada muusikat, aga aga teisest küljest see tähendab ka seda, et me oleme tõesti oleme 24 tundi koos, et selliste mingeid pausi eriti ei ole. Praegu neil on see väike paus, tema sõitis nagu enne esinema selle järgi. Aga üldiselt ei ole pausi. Et see on nagu selline kahe otsaga asi, et otsa koolis, kuidas kikerpuu, meie teooria, kest musike olete alati ütles, et ei kindlasti elukaaslane peaks olema ikka mõne muu eriala oma etet, siis, siis ei ole nagu muret, eriti sellise eriala oma, kes siis toob raha koju ja et et muusiku elukutse on nagu ta on, et, et ei ole tingimata alati väga kindel sissetulek. Aga teisest küljest muidugi kergendab ja ei ole sellist kahtlusteta, kus sa siis need öösel õieti kolasid, et miks sa kell viis koju tuled. Et muusik saab sellest aru, et, et see tõesti on nii, et et isegi tingimata need kokkulepitud kellaajad alati ei pea paika. Sageli ei pea paika, aga seal see käib selle tööga kaasas. Nii ta armastuse muusikal, siis natuke põimunud, aga sellisesse suurde ja elu lõpuni kestva armastuse kahe inimese vahel sa usud või, või on võimalik ainult muusika ja inimese vahel? No ma arvan, et muusika ja inimese vahel on, see on see kohe päris kindlasti võimalik. Aga eks inimesed on, on nagu nad on ja, ja ma arvan, et senine 10 aastat tagasi ma läheks kindlasti kindlasti ei öelnud, et ütelnud, et ma usun-usun sellisesse inimestevahelist vahelisse läbi elukestvast armastusse ka. No praegu. Ma võin öelda ikkagi, et ma usun, see armastus tõenäoliselt lihtsalt samamoodi nagu inimene ise muutub iga päevaga. Ja seda nüüd ei teagi, kas see on, kas see on hea või halb, et ükski asi tegelikult ei saa jääda nagu selliseks, nagu ta on. Et see jõgi, millest ühel päeval astume järgmine päev ta ei ole enam sama. Et, et ma arvan, et samamoodi on tegelikult armastusega ka teisest küljest, kui ta ei arene üldse siis tõenäoliselt aga ei saa, ei saa püsida. Aga et võib-olla ei ole, ei ole mõtet. Sellepuhul jah, kani viisi kurvastada, et Kunski saab läbi, tuleb mõelda headele asjadele. Minul on, vanaema ütles alati midagi halvasti, läks, et kunagi ei tea, mille pärast see hea. Just see on, seda, seda olen ma ise ka kogenud. Aga tulles muusika juurde tagasi, siis millist muusikat sa kuulad, kui sa oled lõbus või kui sul on hea tuju? Et ma vist tegelikult ei valigi väga, et hea või halb tuju mul tuleb muidugi sellepärast alati tuleb meelde, et on on tõesti inimesi, kes kes alati näiteks halva tööga panevad ühe teatud teatud plaadi peale, mis neile mõjub. Et. Sellega seoses ma mäletan küll, et see ei olnud mitte minu hall tuju, aga teise inimese auto ja siis alati. Me kuulasime Pieter Keidrali passiooni mis oli siis sellisest soundtrack siis nii, mis see nüüd oligi laastanud teistkümnest klast, Kristuse viimne kiusatus? Alati Me kuulasime seda väga-väga ilus plaat. Aga teisest küljest kahju, mõnes mõttes, kui mõni plaat on selline halva ilma kuulutaja, et et ma arvan, et ma ikkagi väga ei valisele tuju järgi. Et tegelikult ma üsna kuulan, kuulan, olen üsna selline kõike kuulaja. No põhimõtteliselt küll, kuigi ma usun, et näiteks hiphopi samuti ka klassikat, tegelikult. Ma usun, et selliseid, sellist muusikat, mida ma nagu võib-olla ise mis ei ole päris minu stiil, neid ma helistan, nagu kõige parem variant, on küll, kui õnnestub kuulata elavas esituses, et et minu arvates klassika ka, ma olen kuulnud ikkagi parimaid esitusi kontserdi kontserdisaalis. Ja need on olnud tõesti väga-väga sellised hinge hingeminevad. Millised on sinu klassika, võib-olla lemmikhelilooja? Oi, vaat nüüd tuli raske küsimus. Sest ma tõesti kuulan, kuulan praktiliselt kõike. Võib-olla selline jälle nii, et selliseid modernsamaid asju on, on teinekord rubla niiviisi raskem. Raskem kuulata. Noh, selles mõttes sai pealse originaalid sama, et kui sulle meeldib Mozart, siis ütle, et sulle meeldib Mozart täitsa. Tegelikult ma leidnud seal muusikas väga huvitavaid nüansse. Just tegelikult ja ma võin küll kokku kokkuvõtlikult öelda, et ma ikka praktiliselt kuulan, kuulan kõike ja mis kõike, mis mulle ette satub, mõnes mõttes on meil paha, et kunagi sai Saksamaalt ostetud suur ports selliseid noh, ütleme kuulsamate heliloojate kuulsamad teosed mitte just väga kuulsas esitasid. Ja mõnes mõttes nüüd need vaesed vaesekesed siis tolmavad seal kuskil kapis. Ja muidugi sellel ajal tegelikult mõte oli ja teine, et miks neid sain ostetud. Et kuna ikka klassikalist muusikat pida ja teinekord oli nii, et oli vaja viimasel hetkel kusagilt enne seda muusika kuulamise seminari, sellist eksamit oli vaja kuskilt veel mõni teos välja võluda, siis nagu sealt alati midagi sai. Et vanasti, kui oli raskem, võib olla kasseti teema ja selliste asjadega. Aga jah, ega siin ei ole originaalid seda midagi selles suhtes, et paar head klassikataati, mis, nagu kodus on olemas, neid kahte sul on 100 korda sagedamini kui kui, kui neid hunnikuid, selliseid mitte väga, väga kvaliteetseid esitusi, nii et Pärt näiteks, kuna temast lihtsalt ma usun, et ei ole, ei ole selliseid kehvi lindistusi, keegi, keegi ei suuda mängida, lihtsalt ma arvan, kehvalt sellist suurt heliloojat Sa oled ju ka ise helilooja, sa tahad saada maailmanimeks või noh, maailma kuulsaks inimeseks Eestisse oled kuulus pigem heliloojana või pigem lauljana. Vaat, võib-olla küsimus on just see, et kask kas ma tahan üldse kuulsaks saada, tuks, kuulata, kasustutuks? Jah, tegelikult jälle väga raske on tõmmata piiri sinna selle selle vahel, et laulja ja heliloojad, helilooja tegelikult üldse kõlab ju väga selles suhtes väga suurelt ja, ja pretensioonikas, et, et ma arvan, mina oma sellise. No hea küll, ütleme siis helin, helin, looja. Ja noh, ja tegelikult ma ikkagi arvan ette, et ma siin lihtsalt sellele, et, et ma tahaksin olla hea muusik. Jaa, ja enamus praeguse aja džässmuusikuid on ikkagi lihtsalt, mitte mitte pillimehed ega lauljad, vaid neil on ka oma oma teosed. Ja ja, ja teisest küljest, kui, kui pillimeeslauljaga esitab teiste teoseid siis ta nagu omamoodi helilooja isegi selles asjas, sest et ta peab leidma sellise oma oma lähenemisi, oma versiooni, oma tõlgenduse sellele asjale. Et seda, sellist väga väga standardsed džässi nagu minu arvates ei olegi sellist, mis oleks keda keegi mängiks täpselt nii kui kusagil raamatus on midagi, et igaüks peab lisama sinna oma tõlgenduse selles suhtes. Ja see, mis sinna kuulsusest selle kohta on öelnud väga hästi. Ants Nuut, tromboonimängija happesinist. Ta rääkis ka kellegist pillimehest ja, ja, ja ütles, et vaat, kui see pillimees oleks teadnud, et ta saab kuulsaks, siis ta ei oleks tõenäoliselt neid asju, mida tegi, üldse kunagi teinudki, aga tema tegi seda kõike lihtsalt sellepärast, et talle meeldis muusika ja, ja ta oli kõigest sellest vaimustuses ja ta tegi kõvasti tööd. Ja nii see kuulsus tuligi, aga et võib-olla kui ta oleks teadnud, et ta seal kuuldakse, siis ta ei oleks seda kõike teinudki. Et tõenäoliselt kui midagi hästi teha, siis, siis see jõuab ka teisteni ja ja see, et inimestele midagi pakkuda on palju tähtsam ei ole bla tähtis, kui palju neid inimesi on, aga Kullust miks ta kindlasti aitab kaasa, ütleme muusika kui mõnes mõttes nagu töötegemisele ka, aga võib-olla mitte alati. Me räägime Tallinna kaubamajas, saates muusikaklubi Helin-Mari Arder iga. Me räägime muusikalistest, unistustest, oleme rääkinud sinu sinu õpingutest ja me jätkame nende unistustega ka seda peale järgmist lugu, milleks youlil Londoni Slimi sude muul seal muideks üks minu enda lemmikutest. Helin-Mari Mägi, kes on su iidolid, kui sul neid üldse on? Iidol on kuidagi minu arvates selline väga, väga suur sõna. Ja selline mõnes mõttes jah, eeskuju kõlab palju paremini. Ja kas ongi huvitav, et et ma ütlesin, ma kuulan üsna vähe muusikat, siis mõnes mõttes see on just seotud sellega, et et ma ei taha nagu kedagi väga kopeerida. Aga see on selge, et, et muusika kuulamine jällegi annab ka palju ideid ja ja, ja, ja sellest annab palju õppida. Head. Mõned nimed. Tegelikult, et seal päris alguses lasid siin tunni alguses Ellis reziinat ühtelugu ja ja tema on kindlasti üks üks selliseid iidoleid, kes mulle väga meeldib. Ta on juba niivõrd, ma olen näinud ka paari videot. Ehk siis nagu seda, kuidas tema esineb, kuidas tema olek laval on ja, ja see on minu arvates nii fantastiline. See on selline hästi hästi rõõmus ja siiras ja avatud. Aga kindlasti, mis on mingil hetkel kõigi, kes on kõigi iidol, Ella Fitzgerald näiteks temalt leidub väga-väga erinevaid asju, väga stiilseid asju. Ja muidugi, tegelikult ma, see küll võib-olla ei ole päris minu sellised ise otsitud valikud, aga õnneks kuna kuna kodus on ka pillimees siis, siis tema kõrvalt ma kuulen päris palju moodsamat instrumentaalmuusikat ja, ja seda on väga huvitav kuulata ka Brad, meil ta. Siis kätmatiini päris palju selliseid uuema aja tegelasi, kes mõnes mõttes juba lähevad otsaga nagu nii-öelda see helikeel juba nagu läheks klassikalise muusika poole tagasi. Et see on selline hästi hästi karge ja, ja hästi läbikomponeeritud. Ja see on väga huvitav. Tegelikult neid lauljaid näiteks on hirmus palju veel, kes mulle meeldivad, aga mul on õudselt kehv, kehv nimemälu. Vicky liid, Johnson näiteks väga huvitav, tema on küll teinud nii popi asju kui ka kui ka mõne jätsiplaadi. Aga, aga ta on väga huvitav. Ja neid lauljaid on tegelikult tõesti tohutult, kes on head, et sellepärast ongi väga raske öelda, et keegi ei ole nagu number üks. No muidugi ja vahele jääb ju niimoodi ka meelde, et ah Watson selle autos, mis mängib selle plaadi pealt, see kolmas lugu? Jah, umbes nii. Ja siis pärast otsid hoidsid, ei leia. Kuule, Helin-Mari. Ma arvan, et sina oled osa oma unistustest muusikas küll saavutanud. Sind teatakse ja tuntakse. Sinu lugusid mängitakse isegi reklaamides, ma olen kuulnud, mis tunne see on, kui reklaamis mängitakse sinu lugu. See on natuke erinev tunne selles suhtes, et üks asi on see, kui see lugu on näiteks konkreetselt kirjutatud selle reklaami jaoks. Nii et eks ta siis on nagu tundub, rohkem võib-olla oma õiges kohas olevat. Et jällegi, kui mõni lugu on juba enne kirjutatud, siis, siis on natuke kummalisem tunne on seda seal võib-olla seal reklaamis kuulda. Aga no näiteks tegelikult. Ma olen olnud üsna rahul nende reklaamima lusikat ega olen ise kokku kirjutanud, et need on küll niivõrd pisikesed lõigud, et selles suhtes see nagu rohkem selline käeharjutus. Aga omamoodi huvitav töö. Aga üks küsimus, et see läheb reklaamist natuke kaugemale, aga, aga teine küsimus on see, et, et mismoodi sa tunned ennast hoopis siis kui, kui sa astud lavale. Minu minu jaoks on olnud lihtne, et ma laulsin kunagi kooris, ei ole alati selline. Üks hetk ennem, kui dirigent liigutas kätt, läks lahti, see oli selline natukene ärev ja nii ja siis läks juba lihtsamaks, aga kuidas on sinul, sina ju päevast päeva laval ja mis tunne valdab sind siis, kui, kui saastud lavale? Kõik on jäänud vaikseks ja avakord ei ole veel kõlanud? Eks see sõltub sellest ka, et, et kas see Nüüd nalja nalja tegema, et, et kui on mingid tehnilised põhjused, miks avaakord veel ei kõla siis liis nagu ei ole väga hea tunne. Aga noh, õnneks seda siiski ei saa öelda, et, et seda ei juhtuks õhtuks väga sageli. Ma arvan, et see hetk, kui ma juba olen, olen laval, siis see tegelikult on juba peaaegu kõik on juba nagu alanud. Et ma arvan küll, et ma pistan ette ära, et ma ei saa öelda, et ma ei oleks pabistaja tüüp, et tegelikult noh, päris igapäevasiiski laval ei ole, aga seest ele mõni teine päev mitu korda. See on kujunenud niiviisi kuidagi välja, et et jah, enamasti tuleme kavistamised enne ära pabistada ja siis lavale nagu lootus, et kuuleb kuulajatele kuulajatega jagades seda muusikat, ei ole enam mingit sellist hirmu. See on selline ühine ühine asi. Sul on praegu suvel väga palju kontserte. Nii ja naa, et vahepeal on päris olnud sellised toredad pausid, mis osutus ikka väga vajalikuks, aga, aga vahepeal on jälle, miks kõige hullem võib-olla ongi see, et selliste väga väikeste vahedega esinemisi, et kui ei saa üldse vahepeal puhata. Aga meil ikka on esinemisi ja, ja ka kontserte on näiteks tulemas isegi Hiiumaal. Loom, ja, ja siis tuleme tagasi juttu tegema Helin-Mari artriga räägimegi sellest, kus võib Helin-Mari Arder triot ja Helin-Mari ennast järgmine kord kuulata. Aga järgmine lugu on Victor Davise Brave. Jätkame jätkame saadet kaubamajast Helin-Mari Arder Riga ja meil on siin selline saade nagu muusikaklubi natukene raadio kohe päris majast küll eemal ja lubasime rääkida sellest, kus võib sind ja sinu triot kuulata. Ma tean, et täna kirustas edasi kontserdile Sagadisse, seal vist on küll veidi kinnisem kontsert, aga. Meil on tegelikult suvel on päris palju olnud selliseid kinniseid üritusi ka ja Tallinnas ongi alati see mure, et siin ei ole eriti elava muusikakohti. Kangesti tahaks muidu sõpru kutsuda, meid kuulama ka? Siiski ei, loodetavasti on augusti lõpus näiteks on Pegasuses on esinemine ja augusti keskel on nüüd õnneks on hell hunt hakkanud ka korraldama selliseid väikseid elava muusika õhtuid. Reedeti olid need aga, aga suvel on kindlasti inimestel väga palju, õnneks on üldse muusikapakkumisi, on festivale ja kõike ja ja ma esinen küll veidi teise koosseisuga ka Viljandi pärimusmuusika festivalil. Selliste Tšassiliku kiriku kirikumuusika asjadega? Ei, see on kindlasti väga huvitav ja samuti Hiiumaal on meil selline Brasiilia muusika kontsert kõbus. 29. juulil ja 28. juulil loodame korraldada ise oma trio ka Ukraina kultuurikeskuses sellise väikese kontserdi, et see on küll väga pisike kohta ka sees, aga väga armas. Ja, ja meil on õnnestunud sinna saada saada praktiliselt iga kord publikut ja iga kord, üllataval kombel tulevad erinevad inimesed. Kuigi ma ainult ise teine meili meilingviski kaudu selle kohta reklaami. Väga mõnus, nii et kõik, kes tahavad Elmarit kuulata, siis see on võimalust, aga noh, peaaegu et viimane küsimus on see, kuhu sa liigud edasi. Millised on praegused unistused hetkel, kus osa tunnistused on juba teoks saanud. Saamas. Jah, tegelikult kindlasti iga päev saab mingi väike unistus ka jälle jälle tõeks ja ja eks see kõige suurem unistus võib-olla ongi ikkagi jätkata seda asja kogu aeg ja et oleks, oleks jõudu ja energiat jaksamist, seda jätkata. Teed, sest muusika on nagu selline asi, et ta peab tulema südamest ja, ja kui ta enam südamest ei tule, siis, siis ma arvan, et ta nagu väga-väga kurb ja ei anna enam kuulajale tegijale ka midagi. Et seal pole midagi muutunud ja siis võib juba midagi muud teha, et see ongi see võib-olla kõige suurem unistus, et saaks seda, seda unistust nagu jätkata kogu aeg selle selle teostamist jääda muusika juurde, jääda muusikasse ja südamega, teha seda. Aitäh sulle mõnusa vestluse eest, ma loodan, et samamoodi nagu sa oled toonud päikest teiste inimeste ellu oma muusikaga särab ta ka sinu enda kohal kõrgel ja samuti sinu unistuste kohane, aitäh. Viimane lugu on Helin-Mari arverid riialt nuppa Tiiu.