Päevatee suvekülaline. Mul on hea meel päevadest stuudios tervitada Karl Madist, tere päevast. Tere päevast. Väga paljud raadiokuulajad teavad Karl Madis kui suurepärast lauljat, aga tegelikult Karl Madis ka väga hea pillimees ja küllap me jõuame ka sellest rääkida. Alustame algusest, Te, olete Tallinna poiss? Mina olen sündinud Tallinnas ja aastal oli 1959 23, november. Juubel on tulemas, juubel on lähenemas ja kiiruga. Kuidas siis teie lapsepõlv kulges, kes teie vanemad olid? Ema oli mul laevaremonditehase pearaamatupidaja ja isa oli töödejuhataja, tal olid ka inseneripaberid, aga kuna ta parteis ei olnud ja vangilaagris oli, et siis tal nagu väga perspektiivi olnud valida ei olnud, see oli see aeg, et muusikainimesed ei olnud. Mul enam ei olnud, aga näe, et kõik ju laulsid kõikidel pidudel bana ema ja isa ja ema ja väga hästi laulsid kodusari muusikatel pallin kodus oli muusikat. Isa mängis kitarri ja laulis, vangilaagris oli tal üks mustlaspoiss, kes õpetas ja siis seitsme keelelist, mida siis mina ka õppisin tema käest ja kadunud Jüri Aarma ütles, et tema teab kolme inimest. Tema, Indrek Toome ja mina, kes mängivad seitsme keelelist vene häälestust. Te mängite siiani seitsme käin, ma tõin Peterburist kaks pilli ja andsin Jürile valida nende erinevad. Vali, kumba sadanud ja siis ilusam pill jäi mulle parema kõlaga, pill sai talle. Kas praegu Venemaal mängitakse? Et ma vaatan, isegi? Need mustlasansamblid on läinud hispaania kitarrihäälestuse peale. Aga nõukogude ajal ma nägin jah, et mängiti isakastele kitarri õpetama, laulsite ka kindlasti. Ja kas oli esimeses või teises, tuli üks proua klassi ja ütles, et tema tahab kuulata, kes peab viisi ja sellest klassist. Ja ilmselt siis vist ka peaaegu tervest koolist valiti mind välja ja ma olin Ellerheina lastekooris alates mudilaskoorist kuni siis peaaegu hääle Murdoni ja siis oli võimalik õppida sealjuures ka viiulit, nii et hakkasin pioneeride palee juures, kuigi ma pioneer ei olnud, aga see ei huvitanud ka kedagi, nii et ma sain õppida seal viiulit ja siis juba isa juures ka natukene seitsmekeelelist kitarri. Aga viis aastat õppisin viiulit sisse, kitarr hakkas ikka rohkem meeldima ja bändid tulid peale ja see, see suund jäi minu suunaks. Ja oli kohe kooliajast saati, et tahate muusikat õppida või oli muid huvisid. Ta ei, muid huvisid ei olnud, et see oli, see oli kindel, et ma hakkan muusikat õppima. Kelleks te siis tahtsite saada lauljaks? Pillimehed, ma ei julgenud isegi laulmisest unistada, aga see kuidagi kujunes nii välja, nagu ma noka lahti tegin, nii selgus, et tuli hästi välja, ma ei oska ütelda, hing laulab, siis tuleb, mina ikkagi olen mõelnud enda jaoks, et mul hing laulab ja kui keegi kuulata ei taha, siis me ikka laulame. Aga õnneks on siiamaani tahetud kuulata ja muusikat õppima. Läksite muusikat kõigepealt siis hakkasime bändi tegema kaheksanda klassi lõpus ja siis vaatasin, et kõik poisid tahtsid kitarri mängida. Okei, ma siis hakkan klaverit õppima, küsisin isa käest, et kas sa maksad mulle klaveri õpingut. Isa ütles, et maksan ja oma kooli juures meil oli klaveriklass, selline tõsine lähenemine muusikas oli mul ju ikkagi hiljem siis kui me hakkasime bändi tegema, siis hakkasin ise klaverit õppima, harjutasin õpetajale, andsin liikuoskarbiitersoni paladega ja õpetaja mängis mulle ette, ütles, et oi-oi-oi, see on liiga raske, et las see jääb hiljemaks. Ja järgmine kord, kui ma nädala aja pärast tema juurde läksin, mängisin ma talle seda peast. Ja siis ta imestas, et kuidas see on ju nii raske, aga et noh, võtame ikka klassikat ka. Ja siis ma õppisin nii-öelda džässi poolt, mis mulle hirmsasti meeldis ja seda, mida siis õpetaja ka mille eest ma siis ka hindeid sain, õppisin ka ikka juurde ja. Muidugi, ja tänu sellele oli mul Georg Otsas jälle üsna lihtne, sest et ma isegi kuulsin, nad oleksid mind klaveriklassi vastu, aga kuna ma astusin saksofoni ka ja, ja tegelikult tahtsin laulmist õppida, sisse klaveri tahaplaanile harjutada, meeldis mängida, ema lõpuks on ju väga tore, aga harjutamine suhteliselt tüütu, viiulit ei meeldinud haridus. Ma mängisin viiulit isegi oma esimeses koolibändis, mõned lood aga, aga kõike ei jõua. Siis tuli Saksamaa peale ja igasugu naaditamine võtab meeletult aega. Ja klaver oli, oli siis minu põhipill, laulsin ja mängisin klaverit. Ise joonistasin, mängin nagu Elton John, aga unistuseks on, muidugi jäigi. Saksofon valisite ise sealtsamast pioneeride paleest tuli mul kiri, et kõik, kes on seal osalenud ellerheinas ja, ja õppinud noh, nagu mina viiulit. Et kõikidel on võimalik valida endale üks puhkpill, et seal tehakse puhkpilliorkester ja siis valisin saksofoni, teades, et tuleb varsti minna sõjaväkke. Ma saaks saksofoni ka orkestrisse ja saksofon on bändis ka väga äge pill ja siis, kui ma Georg Otsa läksin ühe aasta õppisin, tuli sõjaväekutse, käisin Riias ette mängimas ja mind võeti vastu Janeti karkestlus, kapo. Kaks aastat Baltikumi kõige paremas puhkpilliorkestris. Sõitsime isegi ringi, andsime suuri kontserte ja, ja see oli tõesti seal olid väga head mängijad ja enamalt jaolt konservatooriumi haridusega, kes siis sõjaväkke võeti. Noh, minu haridus oli selleks ajaks ikkagi veel väga vähene, aga major küsis, et kui sind praegu lavale bändi panna, kas sa saad hakkama? Ma olin juba bändi teinud, siis koolibändi mitu aastat ja veel veel ühte bändi energiat ja ma ütlesin, et ma saan hakkama, praegu kohe astun, astun lavale ja laulan teile 50 lugu peast, et see pole probleem. See oli argument, mind võeti vastu, ma sain seal bändis mängida ja orkestris mängisin saksofoni tenorit. Poole aastaga õppisime 32 marssi pähe, sest kõik pidi peas olema. Ma sain ilusti hakkama, seal ei tekkinud probleeme. Kuidas sõjaväepillimehel otsa rivi oli meil väga täht, Me olime paraadidel marssi mängima ja mängima ja tõstsime jalga nii kõrgele kuhjaksasime ja 20 kraadise külmaga jää oli juba klappide all, no midagi ei puhu enam saksofoni, klapid ei sulgu enam siis teiste pillide sisse pandi piiritust, meile ei antud mitte midagi, sest seal aukudest tuli välja kõik. Nii et sai seistud niisama ka, kui mängida enam ei olnud võimalik. Suvel ja muidu ikka kogu aeg mängisime ja samal ajal marssisime, rividrill oli ja see oligi just paraadi jaoks see, et hommikul kuus üles kohe jooksma, olgu siis lörts või mis ilm tahes. Aga seda me tegime nagu mõnuga ja karastamine ja pesemine ja siis oli enda harjutamise aeg, siis oli orkestriproov ja, ja siis oli väike ja lõuna ja läks proov edasi, nii et noh, ega väga palju vaba aega ei olnud ja, ja püssi lasime küll ühe korra. Aga ma ei saanud märklauale pihta, kõik läks liiva sisse, liiva tuiskas. Nii et sõjameheks ei saanud ikkagi ei jah, ja minuga koos oli Heini Vaikmaa ja siis Queeni oli ära läinud, siis major ütles, et tahtsin temast teha korraliku sõjamehe Nebalutšivas. Peale sõjaväge tulin Georg Otsa muusikakooli tagasi. Ma olin kaks aastat ikkagi juba saksofoni ka üsna hästi arenenud, nii et õpetajad olid suured silmad, ütles, et väga hea, aga siis ma oleksin orkester Tallinnasse saksofoni mängima, kuni siis Heini Vaikmaa ühel õhtul uue aasta alguses tuli minu juurde, ütles, et Viru hotellis otsitakse, et keegi, kes laulaks, tule, näita ennast. Läksin sinnamaani momentaalselt vastu võetud see silla Viru hotellis Viru Viru hotelli teisel korrusel restoranis, aga no muidugi siis sealt ma läksin ka, vahest oli niimoodi, laulsin kuu aega oli, varieteeorkestrile oli puhkus, siis ma laulsin üleval ja all, nii et lõpetasin kell üks ja siis läksin kohe alla, laulsin kolmeni all varietees. Hästi töine aeg oli ja samal ajal õppisin, samal ajal tegin nii mahavoki kui siis hiljem ka karavani jõudsite teha, jõudsin kõike teha ja märkmik oli täis joonistatud iga päeva peale mitu asja ja siis iga kord vaatasin, nii. Kui ma selle nädala üle elan, siis ehk läheb paremaks, see ei ole peaaegu siiamaani paremaks läinud. Aga selline tunne oli, et ei jõua enam puhata või? Raha oli vaja, teenib raha, oli vaja teenida jah? Ei käinud isegi palga järgi, kuni raamatupidaja helistas, et kuulge, võtke oma palk välja, see oli nii väike, et seal vahest nende Soome ja Gruusia Armeenia lugudega teenis ühe õhtuga selle, selle palga. Aga no selle rahaga ei olnud teha jälle midagi, sest rikas olla ju ei tohtinud. See oli kõige suurem vaenlane, kes oli rikas Nõukogude nii-öelda korra ülesehitus oli selline, et kõik pidid vaesed olema. Aga midagi saite, jutt, auto ostu ja minul ei ole mingit võimalust aut, ei autot, ostega korterit ega ega maadega raha oli, aga teha ei olnud mitte midagi, seal uurisin, ei, ei pakkunud keegi selliste kappide ja pesumasinate, mis järjekorras need tallad ja kõik olid järjekorras, aga mul niisugust võimalust ei tekkinudki, kaasa arvatud korteri saamine, noh. Venemaalt tulid, inimesed said kohe korterid, aga eestlasele ei olnud mitte midagi teha. Ma ei tea, kas oleks pidanud direktori käest küsima? No igal juhul jah, siis oli selline taksoga sõitmine, oli sohver oli ka kogu aeg olemas, sõitsite Saaremaale tagasi? Saaremaal ei sõitnud, sest nii palju mul kunagi aega ei olnud, et minna puhkama või? Käisin bändiga ja, ja siis ikkagi koos koostööga avastasin Eestimaad. Aga jah, ükskord 22 aastat olin laval olnud, siis mul oli võimalus võtta reis Egiptusesse ja siis ma vaatasin, et 22 aastat mul ei ole ühtegi vaba nädalat olnud, see tähendab puhkust. Ja siis mul hakkas küll endast kahju, et et millal siis mina elan. Sellel pingsa tee ajal ei tekkinud väsimus, vaid kigi olijaid. Ükskord oli küll viimane piir juba käes, aga see oli see hetk, kui ma hommikul ärkasin. Lapsed olid kodust ära, kedagi ei olnud, võtsin auto, sõitsime mere äärde. Oma arust ma istusin seal kuskil kümme-viisteist minutit, kella vaatasin, oli kolm tundi ja see oli selline puhkus. Et ma läksin laeva peale tööle justkui uuesti sündinud kolm tundi, vaatasin merd ja kuidas see kolm tundi möödus, ma ei tea, aga see oli ta eelne restart. Millal ja kuidas te laadadele sattusite? No me olime tegelikult garaniga üks esimesi, kes hakkas laevade peal tööd tegema ja kõigepealt siis Soome laevadelt niimoodi pakkumine või oli ju hästi tuntud bänd, keda siis veel kõik tuntud bändid said laevadel tööd, aga me esimese reisi tegime ikkagi Vaasa ja Suns valla vahel. Soome, Rootsi laeva peal peab ütlema, et meist peeti väga lugu, aga me käisime isegi soome stuudios nii-öelda näitamas oma muusikat Soome parimas stuudios Helsingis, režissöör, see isegi tõusis püsti, ütles, et Soomes sellist bändi ei ole, aga oligi ju oligi ja, ja, ja siis ta ütles, pojad, kirjutage nüüd üks hitt ja teil on Soomes tööd nii palju, kui jaksate, tead, aga see oli juba siis karavani selline lõpuaeg, kui läbisaamine enam ei olnud nii ja. Siis koos kaua see üks koost ja praktiliselt iga päev, see on selge tekkivat pinge igale inimesele nii oma elu. Ka oma elu elada. Aga meil jah, oma elu praktiliselt ei olnud, aga pääsuga ei olnud, sest muud tööd ju ei teinud ja lapsed ju kassasid ja oli vaja ju kõigest hoolitseda. Ja laeva Danny elu ja siis tulid juba eesti laevad peale Soome laevu, et siis Soome tee peale ei mõelnud, siis kui tal see tore pakkumine tehti. Me olime tegelikult aasta otsa, käisime Soome parimad restoranid, käisime läbi ja tegime seal hästi palju tööd, aga kaua sa jõuad kodust ära olla? Tallink, ja need laevad, mis Soome vahet käsitamis Rootsi vahet käisid ja ja sinna oli kohe jälle vaba tee. Hea töö oli ta siin sadamas, et läksid öösel peale, siis kui kõik läksid magama, siis läksid sinna tööle ja tulid öösel kella kolme-neljaaeg. Siis kui kõik ärkasid, ärkasid jälle sina üles koos teistega. Raske aeg oli, aga tagantjärgi midagi muud poleks ka osanud. Kuidas pillimeestele see laeva TÖÖ tunduv sageli öeldakse, et ei ole päris milli mehe taseme vääriline? Ma ei ma laevade peal suurepärased muusikud viimaselt, seal on meie eliit ju praktiliselt kõik ka läbi käinud, et meie ei ole nüüd võib-olla 10 võib-olla isegi 15 aastat laeva peal mänginud, kuna maa peal on ka nii palju tööd, aga sel ajal oli, oli see peaaegu ainukene leivateenimiskoht, kes hulgi pakkus tööd. See oli nüüd siis juba taasiseseisvumise ajal ja siis oli väga paljudel muusikutel on väga raske ja oligi, et maa peal praktiliselt puudus, see oli väljapääs ja neid laevu tuli aina juurde ja, ja bändi oli vaja aina rohkem ja üks päeval, teine öösel ja siis me olime ka Silja Line'i peal. Jälle kiidan karavani. Silja Line'i kruiisijuht korduvalt toonitas, et kõik Soome bändid ja kuulsad bändid käivad selle laeva pealt, aga teie olete meie parimad? See oli tõesti niimoodi kõrvust, et noh, muidugi oli hea kuulda seda, kui sa juba laval oled, siis sa sinna õhtusse oma hinge annad. Peale igat ploki olid sa praktiliselt läbimärg ja niimoodi viis korda 40 viis-kuus korda 45, kaheksa korda 45 minutit. Aia Solsvale vahel olid 11 korda 45 minutit. Seali käsitlematult palju. Kui palju te kogu selle aja jooksul saite teha või kas te saite teha päris seda muusikat, mida te tahtsite laulda neid laule, mida te tahtsite? Rokipoiss vist ei ole olnud. Rolli laulsin ma väga palju Karauniga ja noh, issand, ma oleks tahtnud džässi teha, aga garani poistes seda, seda soont ei olnud ja aga ei, see muusika, mida me tegime, see oli selline. Ja kõik maailmahitid, mis oli vaja kiiresti ära õppida. See oli juba Viru hotellis meil sees, et kui mingi hip tuli sisse, tuli kohe ära õppida ja kohe ka esitada, sest noh, inimesed olid kuulnud ja see tõmbas jälle rahva hästi käima ja sama oli ka laeva peal, et uued lood tuli kohe hakata esitama. Püüdsime võimalikult täpselt järele teha ja, ja oli ka olukordi, kus üks kelner tuli, näitas mulle rusikat ja pärast ma küsin, milles asi on? Nad olid kihla vedanud, plaat mängib taustamuusika ja siis teine kelner ütles, et ei, Karl laulab. Veame kihla, et ei ole. Et see oli nii üks-ühele ja siis, kui ta tuli nägijat, bänd mängib, siis ta oli nii kurises, ta kaotas kastiviila. Teil omad inimesed ka, kirjutasid lugusid. Tammer kirjutas enamalt jaolt, aga Meelise Bundenil oli mitu säravat lugu ja, ja Aarne Saluveer oli esindatud mitme looga. Aga teie ise ei kirjutanud lugusid. Ma tõtt-öelda fonoteegis leidsin kaks teie kirjutas. Teatud lugu jah, aga see oli juba peale karavanid. Mul oli ideid küll, aga ei võetud tõsiselt neid asju, pakkusin, keegi huvi ei tundnud ja siis kuskil pool aastat hiljem, Pieter Keybrell alustas oma ühtelugu täpselt nii nagu mina olin seda oma lugu mõelnud ja et see on poisid, näete, minul oli ennem. Aga noh, sinna see jäi. Aga nüüd ma olen oma ideed lagedale toonud, väga hästi on vastu võetud, kasvõi see, kui ma hakkasin sooloprojekti tegema, siis läks meeletult, et hästi inimestele peale praktiliselt järjest laulud, kõik läksid hitiks. Nii et see näitas võib-olla siis ka seda, et need otsused, mis ma tegin, olid õiged. Mulle meeldis ka väga räpp ja pakkusin välja, et kui hakkaks proovima midagi sellist ja noh, see materdati kohe maha. Pluss veel see, et algul elektroonilist muusikat et kaasajaga kaasas käia, no ei noh, see vana trumm ja see pilt on ikka õige, vot see on ainult see, mis võiks olla või peab olema. Hiljem muidugi asjad muutusid, aga siis muutusid juba inimesed. Räägime teie pillimängust, saksofoni, te olete ansamblis sageli. Ja anname mõlemat klaverit ei ole mänginud, annavad ma olen Viru hotellis klaveriasendaja olnud. Ma olen Viru hotellis olnud trummi asendaja, olen mänginud ka basskitarri. Noh, niisugune võibolla tunnike, kui bassimees pidi kuskil ära käima ja ma oma esimeses bändis koolibändis mängisin bassi, laulsin osad lood ja osad lood, siis mängisin klaverit ja laulsin. Aga jah, hingelt olen nagu trummar olnud. Kui Tombi kultuuripalees oli üks trummikomplekt üleval, siis ma küsin, kas ma tohin harjutada, ma käisin seal harjutamas võib-olla kolm korda, kolm tundi ja peale seda ma mängisin juba Viru hotellis ja isegi varietees keegi õpetanud lihtsalt ise ikka küsisin, kuidas pulka hoida. Seda lasen, kõneles olemas ja kodus patjade peal sai kirjutatud ja siis, kui läksin, siis juhtus isegi niimoodi, et tuli üks trummar asendama ja peale esimest eriti meie ansamblijuht ütles, et kuule, et sa võid koju minna, Karl mängib ise ära. Sest ta ei saanud lihtsalt hakkama. Nii et põhimõtteliselt te võiksite terve pala kõik pillid ka sisse mängida ja kõik hääled laulda. Sel ajal oleks võinud ja just, aga viimane kord, kui ma trummi mängisime, sellest on ikka 20 aastat möödas. Nüüd kõlab karavani esituses üks imekaunis laulja, Karl Madis räägib selle laulu saamisloost. Kuidas sündis, tulime ühelt mängult ja bussis, poisid ütlesid Agule, et kuule, sa pole ammu juba midagi kirjutanud. Aks ütles, andke mulle pilli ja võtke paberid ja pliiatsid, pange kirja. Ja vanad ida Riina nad idi. Mina sain esimesena kirja, ma ei tea, teised ei võtnud tõsiselt ja pistsin talle selle tasku. Ja sealt ta siis selle inglisekeelne Jeani sündis laul ja siis ta hommikul vaatas, mis ta laulis ja tegi sellest talvel. Ja ta ei mõista Plaane. Ja öö vaid ellu. Tuleme selle suupilli juurde, suupillimängimises on tal päris toredaid saavutusi. Visati seda nüüd päris tõsiselt, hakkasite võtma suupilli, mängisime me kooli ajal kõikuid. Ja niimoodi võttes on suupill kõige kergem pill, paned sugupuud ja hääl tuleb välja just. Aga kui seda tõsiselt, et mängida, õppida, ma olen iseõppija, siis minu jaoks on see olnud köige raskem pill. See edasi-tagasi hingamine, onju inimese jaoks ebaloomulik, võtad kopsud õhku täis, puhud saksofoni, seal loomulikult puhud õhupalli täis on loomulik, aga sa edasi-tagasiedel mõlemat pidi pidi just siis see on olnud väga keeruline ja keeruline on ka see, et ühtegi klahvi sai tunne või patja või seda sa ei tunne sõrme all või ei näe klaverit. Kogu see muusika hakkab peast pihta. See on kõige-kõige raskem pill olnud, mida ma olen harjutanud ja, ja väga palju tööd teinud. Eks sealt need saavutused tuluta. Kuidas siis te nende maailma suupilli virtuoos idega kokku puutunud? Maailmas on see tase läinud nii meeletult kõrgele, ma olen vaadanud neid kontsert ja näiteks Filippaschill, kes on mänginud kalmegi hoolis, teda ma võitsin omal ajal suubilis. Aga Ta on tõeline virtuoos, nii et mingit kokkupuuted on, aga no mitte selline igapäevane või sõbrasuhe, kui paljudel võistlustel käinud olete Eestis või ütleme, Pärnus olen kolmel korral võitnud kahel korral Grand Prix ja, ja ükskord siis olin ikkagi parim Kromaatilise suupillimängija, ta on ka rahvusvaheline festival, see on ka rahvusvaheline seal väga palju. Siis Inglismaal ma leian, et ma ikkagi võitsin selle Grand Prix, aga mulle ei antud seda sellepärast, et ma ei olnud inglane. See Grand Prix jäi välja andmata. Ja üks žürii liige tuli pärast ütles, et ma küsisin žürii esimehe käest, miks teile ei anta kramp priid ja ta ei vastanud mulle ja ta kallistas mind, ütles, et, et see, mis sa tegid, oli super. Aga teised jäid ikkagi kõvasti maha. Sain küll aukirja, et eks see lend ja siis Trazingeni seal on käinud kaks korda saanud aukirja, eks sellel pleier. Noh, see on nagu klass omaette. Aga, aga kindlasti ma ei ole, ei maailma panime ka. Ainuke, mis ma võin öelda, et mul ei ole Eestis kellegi käest õppida külma, võin paljusid õpetada. Võistlusmoment ikka vahva ja kuulad, kuidas teised mängivad ja mida mängivad ja see on vahva ja seal võtad mõnega väikse napsu ja räägid juttu, räägid pillist ja see on hiiglama tore. Tee suupille kogute ka või ma tean, et Feliks Kark suupillimees Pärnus tal on vist neid üle 100 kindlasti. Ei, ma ei ole kogunud, et kui pill on läbi, siis ta on läbi ja jäta alles. Vana pill mul ei ole, ei päevikutega üles märgitud, mis aastal mingi lugu lauldi või? Mind see ei ole, ei ole kunagi huvitanud ja võib-olla siis ainult see, kui on antud plaat või midagi sellist, et siis noh, need on alles, aga ajaloo peale, kui ma peaks hakkama mõtlema, siis niipalju kui meeles on, nii palju on, vanad märkmikud on alles, sealt võib vaadata, aga plakateid ei ole ma ka seina peale kogunud. Noh, vahest on isegi kahju, näed kellelgil mingit plakatit. Mina ka seal, aga, aga endal mul ei ole neid. Te olete ka lauljana tunnustust saanud, kuldplaadist oli juttu nõukogude ajal oli ju ka tehti raadio nii-öelda see, kes aastas nagu parim oli mees ajal ma olin seal minust kolmel korral olin, olin esimene. Aga noh, siis oli ka niimoodi, et kui oli Ivo Linna ja näiteks Anne Veski, siis oli mees, oli Ivo Linna ja naine oli Anne Veski. Siis kui olin mina ja Anne Veski, siis pandi kokku, oli Anne Veski ja Karl Madis oli teine. Nii oli vist isegi kahel korral ja ma mõtlesin, et huvitav, miks niimoodi tehakse, siis pannakse nagu mehed naised kokku ja ma olin nagu igavene teine, saime esimese esimesi kohti ka. Nii, see võrdlemine on üldse väga raske. Ega ma ei ole kunagi võtnud seda, et ma olen kõige parem laulja vaid ma olen seda võtnud kui kõige populaarsem. Sest kui sa oled noor ja, ja sul on fännklubi suur, siis on see ainult populaarsus. Aga see, et ma oleks parem kui Uno Loop, Ivo Linna, Tõnis Mägi, seda ma ei ole, kunagi oma peas ei jätkunud ja me oleme niivõrd erinevad, et kõigil on koht minu noh, mis mulle nagu hingelähedane on, on selline soe muusika, mis südamest tuleb ja, ja armastusest räägib või siis ka. Mul üks laul on lilled emale ja, ja see on jälle väga nukker laul. Aga see on niisugune soe muusika. Välismaa lauljatest, no minu meelest hääletämbri laulmisviis mina võrdleksin nätkinud kruuliga. Kas on teie eeskuju? No tool on mul väga suur eeskuju olnud ja näkkinkowli lauludest ma tegin terve plaadi siis kui bänd oli formeerunud selliseks, et bänd tuli minu ideedega juba kaasa, ennem sellist võimalust ei olnud, siis me tegime terve plaaditäie narkinkowli laule eesti keeles ja mulle näkkinud tool muidugi meeletult meelde, templid on pisut sarnased, selline soe ja sametine võib olla küll jah natuke, eks ma inglise keeles laulan, siis ma püüan teda natuke jäljendada, aga eesti keeles on see keeruline hääle või siis eesti keele kõla on natuke teistmoodi. Aga mul on palju lemmikuid, on olnud Perry vaid, kes on hästi madala tämbriga. Võrratu laulja. Siis Elton John, loomulikult. Sting, neid on lõputult. Ma arvan, et siin meie nii-öelda laulu seltskonnas on praktiliselt ühised, maitseb kõigile Phil Collins ja nii edasi, et, et kõik kõik me kuulasime neid. See on hästi tore, et te olete see, kes ütlevad, et teil on eeskuju olnud, sest tavaliselt eriti noored lauljad teatavad uhkelt, et nemad tahavad olla ise midagi, et nad ei taha kedagi jäljendada, aga et neil ei ole eeskujusid. Aga see seis tulebki siis, kui sul on, sa ei pea jäljendama, vaid sa kuulad nüansse ja siis tulebki sa ise. Sest keegi oigas ühelgi just nimelt igalt ühelt natukene ja, ja siis tuleb see ise kokku. Jah, muidugi, kui sa hakkad üks ühele järgi tegema, siis see ei ole. Aga siit natuke kuulad ja imetled, seda teist ja kolmandat ja ja siis oledki sina ise. Me oleme rääkinud laulmisest, aga kui palju te treenite mu häält, kas te häält hommikul lahti laulate või mismoodi? Üldiselt mitte ja ma ei ole muna, ei neela. Kui hääl on haige, siis, siis ma teen protseduure, aga, aga üldiselt mul ei ole nagu vaja olnud ja enne esinemist tavaliselt lahti ka ei laula, aga valin sellised rahulikumad ja madalamad laulud. Esimeseks siiamaani ei ole nagu vaja olnud. Jah, kui hääl on tõsiselt haige, siis siis ma koristan ja teen protseduur ja ja laulan häält lahti ka, et nagu soojemaks saaks. Aga tavaliselt peale kolmandat lugu. Võib-olla neljandat lugu on juba hääl nii lahti, et kuu aega oli mul hääl lihtsalt nii ära, et ma ei saanud rääkida. Ja ma pidin iga õhtu viis korda 45 minutit olema laval laeva peal ja siis ma kasutasin häält, nii nagu Joe kukerpoolenisti rääkisin ja poolenisti seal mõned noodid laulsin ja jälle rääkisin ja, ja sain hakkama, aga terveks ma sain ikkagi peale seda, kui ma käisin sensitiivi juures. Ta pani käed mulle peale, ütles, et õhtul hakkad julgelt laulma, kogu aeg läheb paremaks ja igas läks paremaks. Õhtu lõpuks oli hääl tagasi. Aga huvitav on see, kui sa muusikuna käid ringi Kasahstanis või Bahamal. Pill on kaasas ja kui on mõni hea bänd, siis ma olen läinud alati ligi ja näidanud suupilli ja New Yorgis ka näidanud suupill ja alati on kutsutud lavale ja pillimehed saavad alati ei osanud ja, ja siis siis mängid ja pärast vennastumine ja, ja ka Puerto Ricos, Porto Rico parim kitarrimängija kutsus lavale ja Me mängisime kahekesi ja see oli nii vahva majamis mängisin ühe sellise bändiga koos, kes oli Oscari nominent. Muusika on niivõrd siduv pillimeeste vahel ja Bahamal siis, kui laulsin veel ühe loo inglise keeles ja mängisin suupillisoolo ja siis järgmine päev läksime kuskil kilomeetreid eemal oli, oli üks pood, astusime sisse ja kohe, Osseer, te olete siin. Täna õhtul on vat seal selline üritus, kas te ikka tuledega ja võtate pilli kaasa ja, ja siis me sõitsime mingi 80 kilomeetrit teise Bahama otsa ja seal oli bänd, mängis vaatsena jälle tuttavad poisid peitsin ennast nii-öelda rahva taha ära ja, ja naaber ütleb. Sordid otsitakse. Ja ma pidin ikkagi lavale minema ja ja siis üks sakslaste seltskond, suur seltskond oli, issand, ei kujuta ette, kui kuulustasin Bahamal, praegu olete. Siis tuleb naer peale ja, ja tuju on ja noh, need on sarnased lood majamist kuulsa bändiga Lokoste Porfuana mängisin ühe soolo ära ja siis järgmisel kutsuti uuesti peale ja, ja siis ja siis veel kolmaski kord. Et lava taga, et see on hiiglama äge ja sama oli ka Bulgaarias Pill taskus ja igal pool, kus hea muusika Hiinas, täpselt samamoodi. Ja, ja see ongi hästi tore, see on, annab elule vürtsi, siis mõtled, et ei ole asjata õppinud, et ükskõik kus maailma otsas võid rahulikult pilli välja võtta. Päevad ei, suvekülaline on täna, kari Madis ja kuuleme veel üht karavani laulu. Väikest poissi tean, see on hästi vahva, kui ütleme, et selline täiskasvanud suur mees tuleb, ütleb, et selle laulu saatel ta kasvas üles. See on seal liigutav. Väikest poissi. Päästis laske. Tal oli palju. Väikest poissi. Kas te olete õpetanud ka kedagi pedagoogitööd, olete teinud? Ei ole, aga mul on, inimesed on helistanud. No Grassaa, kas sa oleks nõus näitama mulle ja mul on osad on käinud ikka mitmed korrad kodus ja, ja ma olen näitanud nii palju, kui mina oskan ja mida te konkreetselt suupillide laulmist? Ma ei tea, ma ei oska isegi õpetada laulmist, sest ega ma ise ka ei tea, kuidas ma laulan, ma laulan. Tiia laule laulab, laulmist õppinud, ise ei ole häälekooli kui sellist noh, nii palju, kui te laulsite seal lastekooris. Ja ja, ja ühe korra või kaks tundi käisin Uno Loobi juures, sest maastusin laulmas saksofoni laulmisega sisse ja peale teist tundi, Uno ütles, tead, ütlen sulle päris ausalt, sul on nii palju kogemusi, hingamine on sul korras, mul ei ole nagu sulle midagi, et mis me aega veedame, sa lähed õhtul, laulad jälle Viru hotellis erinevat repertuaari ja see paber jäi mul saama, aga neid pabereid, mida öeldi, et muusikakooli lõpetajad ära, siis sul on paber. Ja siiamaani pole mitte kordagi vaja läinud, ma oleksin, ma ei tea, seitse kooli lõpetada ja ega keegi ei ole minut. Neid asju küll kunagi küsinud. No te ütlesite, et ei ole eriti õpetanud, kas te oma poega olete toetanud, lõpetanud, aga ainult Eesti, ikkagi erinev laulja. Ja täiesti hääleulatus on hästi-hästi suur ja tal on hästi kõrge hääl. Kui me läksime maale, võtsime kitarrid kaasa ja esimest korda, kui ta laulis, siis see oli väga õnnetu, tõsiselt õnnetu. Ja ma ütlesin, et, et nüüd tuleb ikka suu lahti teha ja natukene hingata ja, ja häält anda ja kas ta pahaks ei pannud? Ei, ei ja andsin talle väga lihtsa laulu, mida õppida, aga kus on ka väga hea fiiling sees ja tuur on ainult kaks sellele õppis pähe ja kunagi hiljem laulis mulle siis mõtlesin. Näed, siit hakkab midagi tulema. Ja muidugi siis ma soovitasin juba hääle õpetada, tajaid 100 hertsi juures käis ja me olime Austraalias soojaga koos ja, ja siis ma ütlesin, et ma tahaks tulla ka sinu juurde, ta ütles, Karl, milleks sul pole seda vaja? Kuidas kõigil on ja mul ei ole enam vaja, et sul on kõik ühtlane. Aga ma ikkagi käisin ja see oli väga põnev tund ja andis mulle ka väga palju, aga noh, siis tal läks jälle nii kiireks ja mul oli muidugi piinlik, ta ei võtnud minu käest ju mingit tasu siiamaani võlgu talle. Igavesti, aga see, kuidas ta õpetab seal ääretult, et huvitav ja mingil määral ma tundsin, kuidas mul laulmine läks kergemaks. Õppida on alati, aga tema leidis, et või siis nii andetud pole enam midagi õpetada. Ta on inimesena nii niivõrd soe ja aus, peaaegu kõik mu lapsed on tema juures käinud õppimas Karola ja, ja kõige noorem poeg Karl Mattias. Õppida oleks kindlasti, aga mis sellega nüüd perspektiivi peale hakates aina väheneb, et kaua sa jaksad siiamaani palju ja ja oleme siiamaani hakkama saanud. Teile ootab ees järgmine number ja peaks ikka sinnamaani vastavalt siis vaatab, aga mul on plaanis ka neli kontserti teha veel siis Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis päris ja novembrikuus. Jõhvi oli meil omal ajal selline koht, kus oli hästi palju rahvast, aga see oli väga huvitav. Kontsertsaalis käis kogu aeg, sosin kogu aeg, sosistab midagi igal pool. Ja siis pärast küsin, mida nad sosistasid. Siis selgus, et eesti kuulajad sosistasid venelastele tõlkest. Tõlkisid venekeelseid, meil ei ole olnud jah, ei, ma laulan vene keeles, aga no ei ole salvestanud, ega kui, kui keegi küsib, oskad, muidugi oskan. Ma oskan ka gruusia keeles laulda ja Tbilisi lennukis, kui ärimehed tagasi lendasid, paluti mul laulda ja siis ma laulsin. Viru nii-öelda kool on see, kus sa oled laulnud keeles armeenia keeles, juudi keeles, hispaania keeles, itaalia keeles vene keeles kõike tuli teha, kui küsiti, mingi lugu hakkas juba kordama, küsitakse, mitu korda tuli kiiresti ära õppida. Ühe looma õppisin ära lava peal. Ma ei teadnud sellest mitte midagi. Bänd hakkas mängima, klaverimängija mängis meloodia ette, ma vaatasin samal ajal teksti ja ütles nii, laula järgi ja siis ma laulsin järgi. Nüüd refrään mängis mulle ette ligemale ausatele refrääni ja see lugu sai selgeks lava peal arutati mõningaid esinemisi. No muidugi Eurovisioon 94, nüüd viimasel ajal olen publiku käest küsinud, et kas ansambel karavan on kunagi eurovisioonist osa võtnud, siis hästi palju ja, ja siis ma tuletan meelde, et ikkagi Silvi Vraidi läheb, see oli väga võimas ja, ja see üritus oli, oli väga võimas, et see kogemus on loomulikult, et üks meeldejäävamaid, aga Moskvas kiirabipargis, kui me esinesime ja miilits hoidis kätest kinni, rahvas tungis peale ja lõpuks kontsert lõpetati ära. Poole pealt öeldi, et me ei suuda teie turvalisust tagada seal ikka mingi 30000 inimest, see on hästi meeles viiteski lauluvõistlus. Meile öeldi, et tuleb poola laulude festival ja karavan peab sinna minema, kui ei lähe, siis te ei saa osta endale Tesla aparatuuri. Kui te lähete, saate osta ostu luba, noh siis me tegime proovid, harjutasime ja esinesime seal ja meid muidugi võeti niimoodi vastu, et see oli fantastiline, aga kuna me olime ära esinenud, istusime bussi ja tulime koju. Järgmine päev. Meid aeti tagant, kuulge, tõlk. Laureaadid, kuidas te saite? Olime juba Tallinnas ja mul on nagu kõige parem meel sellest, et me olime ainukene bänd, keda siis lõpp kontserdile Poola kutsuti. Meil oli täpselt samal ajal oli pakkumine Soome televisioonis ja meil tuli valida. Ja me läksime Soome. Poolas oleks see muidugi väga võimas olnud, aga Soome televisioon või poola mingi suur staadion, kus on väga palju rahvast noh, suht võrdne, kuigi Soome televisiooni vaatas rohkem inimesi Räägime nüüd garamanni või üldse teie lauludest. Raskem küsida, mis on kõige ilusam laul? Vaikselt on fantastiline laul siis talveöö, noh, need on ületamatud meloodiad, ilusaid laule on väga palju seda repertuaari jõua läbi lasta, et seda on ikkagi meeletult, mida te siiamaani laulate vanadest lauludest, no pärlipüüdjad kindlasti peitust laulsime nüüd juba koiduga koos siis olen kontserdi lõppu teinud sellise laulu nagu hoia mind. Inimesed tahavadki neid vanu laule säralt just isegi lähed kontserdile ja kui kõik on uus, siis igav, aga vanade vahele üks uus, siis siis seal jälle värske. Ja no eks seda repertuaari on Tansulisemaks muudetud juba sellepärast, et Eestimaal kontserte teha on väga keeruline ja et kaks ringi peale ja on publik on otsas. Venemaal igas saalis oli 10000 inimest ja, ja niimoodi 10 aastat ilma repertuaari muutmata. Väga lihtne, aga tantsumänge on meil palju, siis vaatad publiku pealt. Ja sealt on tulnud igasugused sambarütmid ja mulle muidugi väga meeldib see muusika. Just hispaania muusika, mulle väga meeldib. Mis muusikat ise kuulate, kui ta just parasjagu laulma ei pea? Kui meeldib, kuna mitu korda. Aga ise ma jään, ütleme muusikat kuulates vaid, kui kuskil mängib tuustile mansi muusika, siis ma jään kohe aitia, kuulan. Professionaalsest professionaalsus ei seal nauding, tutsi mängimine on, on suur nauding suupillimängijale. Nüüd ma kuulan neid asju, mida mul poeg teeb ja väga ägedaid valasid, et ma ei ütleks, et, et see halb on. Võib-olla aeg on muutunud, et meloodiad hakkavad otsa saama, siis rõhutakse saundidele erinevatele lähenemistele, erinevatele rütmidele. Aga ma olen ikkagi alati püüdnud suunata meloodiat, võiks natuke juurde veel panna, et muidu on nagu lahe, aga kuskil mingi meloodiline joon vahest toimib, vahest jälle ei toimi uuele muusikale kõike, sobib. Kas te koos olete ta pojaga midagi teinud? Üks lugu, mis nüüd, poeg mulle spetsiaalselt tegi, selle nimi on ham, ham. Paljud küsivad, mis tähendab Hamm siis ma vastan, et see tähendab, hoia armastuse mõtet. Koos laulnud oleme ka, me oleme kontserte teinud koos ja, ja nüüd, kui minu hea sõber Margus Martma Hispaaniasse ära kolis, siis nii kaua, kuni ta nüüd suvel siin on, teeme temaga koos, aga hiljem juba pojaga nii kaua, kuni ta viitsib ja kui ta ei viitsi, siis vaatame edasi. Hiljuti juubelikontsertidest kindlasti on ka külalissolistid, nagu ikka juubelikontsertidel. Käsmus oli Koit Toome ja Uku ja Anne Veski, mõtlesime sellega jätkata, aga Anne ei teadnud oma sügisesi plaane, ei julgenud lubada naiste osas Birgit Õigemeel Birgiti ka ma olen teinud seda horoskoobi projekte, olen aidanud poistel teha noortel muusikutel ja Birgit, ega me saame ka väga hästi. Teie kui väga hea ansambli lauljannade duette just väga palju teinud ei ole Väga palju ei ole jah, aga üks duett, mis mulle väga meeldis. Helin-Mari Arder iga müstiline sina selle laulu pealkiri, see on minu arust väga hästi õnnestunud laul. Nüüd siis juubelikontserdil tuleb ka toeta just ukuga ja koiduga koiduga me oleme teinud ju ka jõulukontserte üsna palju koos laulnud Uku ka natuke vähem. Selle suurepärased muusikud, kes valdavad ka võitud pillija võivadki. Instrumentalistina andekad hästi palju muidugi koolis käia ja tegelikult noh, kirjaoskus ja keeled ega rohkem nagu elus vaja ei lähe ja ma olen oma lastele ütelt. Keeled on kõige tähtsamad keeled, keeled, keeled. Kui matemaatika meeldib mul ühele pojale, matemaatika väga meeldis ja ja keemia ja ta ongi finantsalal tegutseb, talle meeldis. Aga mulle matemaatika ei meeldinud, et võib-olla oleks parem muusikal, kui mul oleks matemaatika, meeldid. Hakkame oma saadet kokku tõmbama. Mis laulume tänase saate lõpuks mängime ja miks? Minu repertuaarist või maailma muusikast mõlemast siis võiks jääda see hambasest, see on ju kõige uuem. Aga mulle väga meeldib Aaron nirill. Tema häälekasutus on minu jaoks nagu, nagu viiulit mängiks see vibraator ja kõik see on täpselt siuke. Ma tunnen, kuidas käsi nagu mängiks viiulit. Aitäh, Karl Madis ja jõudu ja veel palju aastaid muusikat. Väga tahaks loota, et seda jõudu jätkub, et ei ole enam 20-le. Päeva teel oli külas laulja ja pillimees Karl Madis. Mina olen Ülle Karu. Saate lõpul kõlavat Ki Karl Madise valitud laulud, ham Hamm hoia armastuse mõtet ja teine laul Karl Madise soovil on hool my life. Laulavad Aaron Nevilja, Linda Ronstad. Meie rännakutel joone alla ja meie mõtet rannaga ja tõrja. Lauri armatuur. Meie rannas. Jaa. Meie rännakutel joone alla ja meie mõtet kanna. Näouri armatuur.