Ja nüüd on meil hea meel raadio stuudios tervitada tänast külalist Anu Säärits, tere päevast. Tere päevast, Anu, kas spordi puhul on samamoodi nagu teiste asjade puhul, et sellest on lihtsam rääkida kui seda ise teha? Ma arvan, et seda on mõlemat moodi, sporti on hea ka ise teha, ka rääkida on võib-olla isegi keerulisem mingil moel, et arvamusi on hästi palju ja lihtsam on võtta ketsid, minna jooksma. Kui palju spordireporter spordist rääkijale üldse oma arvamust avaldada saab palju seal nagu arvamusega tegemist on. Sõltub, kuhu ja kuidas, et kas on see võistluse ülekanne või on kommentaar või on lihtsalt uudis, et tuleb vaadata oma reegleid? Tähtis on saada kõigepealt ikkagi selle sportlase või treeneri kommentaar ja, ja kui see ei ole võimalik, siis lihtsalt oma kogemustest ja sellest, mida sportlane, treener elavad, sul on öelnud, järeldada järeldusi aitab see teha, et sa oled ise seda natukene kogenud või oled selles businessis päris pikalt olnud. Kui keeruline või lihtne on saadaval sportlasele, treener kommentaare ilmselt sõltub sportlasest ja treenerist. Sõltub kindlasti sõltub ka sellest, et missugused on eelnevad kokkulepped, et kui suurel tiitlivõistlusele näiteks hiljuti olid maailmameistrivõistlused Helsingis meil oli kindlalt enne kokku lepitud milliste alade järgi, kuidas me sportlastega saame intervjuusid teha ja kui sportlane näiteks kümnevõistleja mingil hetkel otsustab, et ta läheb kiiremaks, et ala võib-olla venis, et ta ei taha seda intervjuud anda, ei ole midagi hullu, et ütleb, et ei taha praegult pärast annab jälle. See ei ole probleem, aga pigem on võib olla probleeme, et kui võistlused on läbi ja siis ütleks nii, et tagasihoidliku kaliibriga sportlastel on alati selline tunne, et nad ei tahaks nagu rääkida või, või äkitsi nüüd peaks nagu millestki väga suurest rääkima, aga tulemus on niigi tagasihoidlik. Et minu kogemus on küll see, et mida maailma tippu lähedasem, seda vahvam on vestelda, seda huvitavam on inimestele edasi anda. Näiteks kogu maailmas praegu furoori tegev Jelena isin vajavad. Ta oli üks kaks tundi juba intervjuusid jaganud seal vahetpidamatu pärast maailmarekordit ja jagas veel naeratades ja jagas, jagas, siis viidi ta. No niimoodi õlaveale võttes pressikonverentsiruumi, mis oli puupüsti täis ja kõik tahtsid veel kord kuulata ja ta oli energiat täis ja meeldiv. Kõik riigid kribisid üles selle igal riigis. Vaataja kuulaja loeb, saab teada. Ma arvan, et selline võib-olla keskpärane spordihuviline, nii väga ei panegi tähele, mitu sentimeetrit, mitu meetrit teda huvitab isiksus ja ta hakkab siis seda võistlust vaatama kobusele. Vabandust. Ma tahtsin just selle isiksust, isiksuse kohapeal kinni haarata, et kui palju nagu, nagu sõltub sellest spordikommentaatorist selle isiksuse jõudmine selle tugitoolisportlasena kindlasti mingist taustateadmisest sõltub, aga ei kujunda rohkem ikkagi sportlasest endast. Kui sportlane on hirmus kinnine, siis no kuidas saab muudata tohutult avalaks, kui ta ei taha seda üldse, kui see on, kui see on tema, tema temperament ja olek, siis pigem on nagu see. Ma arvan, et aus, jätta mulje see, mis sportlasele on, mitte mingit valekardinaid sinna tassida. Kas sellest siis tuleneb ka sellest tamp, küsimus, et noh, kuidas tunne on? Ei, ma ei usu, et kõigile sportlasel on see selline pärast pingutust. Kuule, pildis, vaatame, kõik maailma asjad lähevad kohe kiirelt rääkimas, 100 meetri jooksja lõpetab ära, kõps kõps läheb sinna, Ameerika televisiooni juurde, räägib, mingit probleemi ei ole. Aga mingi lahe sissejuhatus peaks tulema, sest ta on kontsentreerunud täpselt noh, kogu selle eelneva aja oma jooksule ta ju ta ju teab, mida ta tahtis saada, tal on lihtne öelda, kas ta sai selle oma tulemuse, kas ta suutis sooritus teha, aga lihtsalt alguseks oleks hea, kui natuke teisele lainele viiv küsimus oleks selline lihtne küsimus, et kuidas tunne oli, noh, sellel on hea vastata, Tunne oli hea või halb, et Jaan Kirsipuu meile alati räägib, et vot sõidu alguses oli tunne nii kehv, et mitte midagi ei tule. Aga lõpuks võitsid poole sõidu peal läks väga heaks. Nad rääkisid teivashüppajad, kes naerusui intervjuusid jagab. Kui palju need niisuguse vastupidised variante on, ma olen kuulnud, Markko Märtin läheb su väga-väga mõruks või, või, või viltu pähe, kui ta, kui ta kuuleb, et ta peab ajakirjanikuga vestlema, eriti, kui sa nagu eesti ajakirjanikuna. Et kindlasti on neid, kes aastate jooksul on Eesti ajakirjanduses tuttavaks teatavaks saanud, rahvale, kes üle tara hüppab ja kes minema põgeneb ja kuidas ja nii edasi, aga, aga ma arvan, nii nagu sportlased, nii on ka ajakirjanduse edasi läinud ja näiteks Markko Märtin mida paremaks sportlaseks ta on saanud, seda rohkem ta on teadvustanud. Miks ta peaks nagu meediaga suhtlema, et mitte selle ajakirjaniku pärast, vaid sellepärast, et fännid kodus ootavad, et mida Markko Märtin ütleb. Ja seetõttu ma arvan, et need mured on nagu palju-palju kergemini neid lahendatavad ja kui ta Eestis on käinud, siis ta on päris hea meelega nagu neid intervjuusid jaganud, et sõltub ka tunnist muidugi, kes tulemused on kehvad, siis ega seda juttu mõnel mehel ei tule, et mõnel on nagu jälle ükskõik, et. Kes on kõige raskemini nagu selles mõttes kättesaadav eesti sportlane Markko Märtin, või on mõni veel keerulisem juhtum, kui üldse nagu ei taha ennast eriti eksponeerida ajakirjanduses? Ma ei tea, võib-olla Markko Märtini puhul on see, et igal õhtul kohe võistlussõidu järgi ei saa kätte selles suhtes, et noh, oleks ka, kui ta Eestis on ja suurvõistlus näiteks pesuralli on, siis küsib ka kodu ja aed tema käest intervjuud. Aga ütleme nüüd, maailmameistrivõistluste etapp Saksamaal sõidetakse just ei ole just kõige lihtsam teda tabada, kas sa pead kas kohapeal olema või siis vahenduse kaudu saama nagu intervjuusid, et see järjekord on suhteliselt pikk, et aga noh, muidu sa mõtlengi keerulisem on, ega välismaal mängivad jalgpallureid ka väga lihtne ei ole tabada, et Meil Mart Poom Sanderlandis mängib, siis tema süsteem on nii kinni kiilutud mitmepressiesindaja kaudu tuleb seda intervjuud välja puksida, isegi kui seal kohapeal oled ja siis näiteks, kui Mart Poom siin pühapäevase laste liiga avas ja siis kõik tahtsid küsida, kuidas ta jalaga lood on, siis tuli ikka kõigepealt Inglismaale helistada ja siis küsida, kas tohib teha ja siis nii see toimub, aga noh, kui aega on ja võimalusi on, siis tehakse nii sportlane, kes oma teab, kuidas see süsteem peab toimima, siis ta nagu õpetab näidet ka spordiajakirjanikule on sportlane kui töövahend või on ta midagi, midagi rohkem. Sõber. Väga huvitav küsimus, töövahend. Töövahendeid. Kellega rohkem kaamera ja Maggie lint ja ja vastake pliiats, aga sportlane on see, keda jälgida, kellest innustust leida, kellega koos kurvastada, kellega koos üldse nagu mingil põhjusel sellel alal või üldse spordile kaasa elada ja mõtiskleda, miks täna teha nii, miks üldse tulevikus midagi teha? Kas sportimatult, kas teha, kui palju selline subjektiivsus hakkab häirima või, või segama töö tegemist? Et noh, ikka on paratamatult mõned alad meeldivad endale rohkem või mõned sportlased tunduvalt sümpaatsemad, nendega on toredam juttu ajada ja mõned on sellised kidakeelsed ja kardavad kaamerat ja ja nii edasi, kui palju sellised asjad mõjutavad? Ma arvan, et mida kauem nagu seda tööd teha, seda vähem mõjutavad, sest noh, ütleme nii, et näiteks praegused spordis olevat paljud kippus on muga eakaaslased ja küll ma olen mõnedega ülikoolis käinud ja samas linnas õppinud või tänava peal jalgpalli mänginud. Ja praegu tutvusi on, et kui sa seda sõna otseses mõttes ülekannet teed või spordilugu teed, sa ei mõtle nagu selle tausta peale, kui sa vaatad seda, mida sportlane on oma viimaste aastate saate jooksul soovinud karjääris edasi minna, mis ta viimaste nädalate jooksul on teinud, mida ta sulle on rääkinud, mida ta tahab saavutada ja sa hindad selle põhjal, et ja kui keegi on kinnine, siis saab lihtsalt õppida aja jooksul ära, mida oleks vaja teha, et kuidas ta kas pane istuma, seisma või oodata veel väike minutike, ta räägiks sulle midagi. Kas, kas teie lihtsalt rohkem nagu aja jooksul õpitava jää. Kas teie nüüd ajakirjanikuna spordiajakirjanikuna jälgite ühe või teise sportlase pidevat karjääri, tema tegevust tippsündmuste vahepeal või, või jälgitada ja ainult niimoodi? Neid tippsündmuseid on tegelikult. Kuna me olime nagu Eesti televisiooni spordiuudistes praktiliselt iga õhtu kõikvõimalikest uudistest lugusid, siis Need, sportlased käivad kogu aeg ridamisi läbi. Tegelikult käivad ka treeningutes, näiteks. Taavi Peetre on sellel suvel hästi kõvasti kuuli tõuganud ja kaks rahvusvahelist tiitlivõistluste medalit võitnud, et ma tean, et meil on lindis olemas see, kuidas ta kolmeteistaastaselt klassiruumis laulab, et me käisime ka siis juba temal külas, talis talendikas, selliseid selliseid noori on meil veel ja veel, et keda me oleme nagu pikas protsessis jälginud. Et alati on, on ju selge, et sellest ei sünni alati lugu, kui sa lähed sportlasega kohtuma, treeningule vestled või mis iganes, sa pead lihtsalt tausta teadma. Kui suured on entsüklopeedia, teadmised peavad olema spordiajakirjanikul, nii palju kui mina olen signorandina kõrvaltvaatajana aru saan, see koosnes suurel määral mingitest numbritest, mingitest tulemustest, mingisugustel aastatel läbi aastakümnete, vot seal ta tegi sellise tulemuse seal ta oli sellises vormis ja nii edasi ja nii edasi. Et sportlasi, kelle elude kajastatud spordiajakirjanikuna metsikult palju kui ma saan aru, muidugi, kui on mingisugune konkreetne võistlustulemust, te lähete, eks ole, värskendada oma mälu või vaatate, vaatate üle, et mis seal nii ja naa, aga kui ma ta käest küsinud ja keegi kellelegi sportlase kohta, missuguse tulemusega ta tegi mingisugusele olümpiamängul tuleb kohe meelde või te peate ikkagi järgi vaatama? Sõltub võib-olla sportlasest tulemusest ja sellest, kas kui ma ise olen seda näinud, siis tuleb paremini meelde, kui ma tollel hetkel olen kuskil mujal mu võistlusel olnud ja see on väga tagasihoidlik tulemusel, siis tihti ei pruugi tulla. Aga numbri mäluvatel hea olema. Noh, võib olla hea, aga see aitab kaasa, et aga samas sa saad nagu rahulikult vaadata neid asju üle, et kui vaja on. Aga kõige tähtsam on lihtsalt seda protsessi kui sellist jälgida, et, et ega ei olegi nii hirmtähtis nüüd mitu sentimeetrit, kõik, need kaks, kolm aastat on edasi mindud, et võib-olla on lihtsam see, et meil kettamehed siin paari viimase aastaga on viis meetrit edasi läinud tulemuses ja see ütlebki kõik endast ja mul pole seda tagasiminekut, ei olegi põhjust nii palju hirmsasti vaadata, sest siis oli see pilk sinna 60 meetri peale tähtis, aga nüüd on võib-olla maailmarekordi peale vilk, et see paneb hoopis teised võrdluses. Sport on ka väga-väga laialdane mõiste, olete te ühtviisi tugev nii-öelda malemalest arusaam, justkui näiteks iluuisutamisest arusaamises, minu jaoks on kaks ilusat, võistlevad omavahel. Kutsutavad ilusti. Mingit vahet ei kuku, ei kuku, mis ka tänapäeval eriti enam, kõik uisutad ilusti, ometi ühed saavad paremad hinded ja teised saavad halvemaid. Te saate aru, miks see nii on. No üldiselt meie parimad iluuisutajad ja treenerid on üritanud mulle seda selgeks teha, Anna Levandi ja Hannese raskin on päris korraliku õpeteinud siin tiitlivõistlustega seoses eelkõige justkui tulevad maailmameistrivõistlused või olümpiamängud, et et siis on nagu sellist ülevaatamist ja, ja hindamiste tausta teadmist, et kes meil kohtunikuna käivad ka väljas jagavad oma muljeid ja mõtteid ja sa oskad võib-olla paremini aru saada nendest aladest, kus tähtis on oma kohtunik kohal ja ja kus on tähtis maailma reiting ja selline eelneva päeva treening ja see on niisugune huvitav ala, aga samas peab ütlema, et uue süsteemi põhjal iluuisutamises on ka palju muutusi olnud, et viimasel tiitlivõistlusel ikka päris nii ei olnud, et kohad olid juba paigas. Tulid üks, kaks, kolm, nii nagu võisid paberiga kohale tulla ja nii nad ka lõpetasid, et alad natukene muudavad vajada reformi. Aga ei, ei, kindlasti ei saa olla niimoodi, et oled males kõva ja oled kabes kõva, siis oled veel ujumises kõvaja. Nii et ikkagi spetsialiseerumine käib, et kui on teada, tuleb nende iluuisutamises sadamas häälitsevad kajastama või kuidas see käib. Noh, see on, sõltub sellest päevast, mis seal teised võtted on ja kuidas kuidas päev üldse kajastada või noh, pigem me jagame ära, kellel natukene juba seda süüvimist on, et selle järgi aga, aga üldiselt noh, väga raske on leida ka treenerid, kes näiteks kõiki alasid oskaks, ma olen ise lõpetanud ülikoolis kehakultuuriteaduskonna, kus me Se alad, hunnik on ka päris suur, kus me läbinaga korraliku õpetuse ja aga, aga sa pead nende aladega iga päev kursis olevana, kui sa tahad öelda, nagu võrrelda, me võrdleme Eesti tippe ju maailma tippudega, et miks just see maailma oli parem kui meie oma või meie oma maailma tipust parem, kas me oleme mingi treeningmetoodika parema leidnud või oleme viimase kuidagi häälestuse parema leidnud. Et selles suhtes on see tohutu infotulv ja ei saa otsa, see on 24 tundi, võid, võid lugeda, jäädki lugema ja kuulama. Just ma tahtsin küsida, mil määral see sa kursis olemine nii-öelda eeldab ka mingit nagu rahvusvahelise spordiajakirjanduse jälgimist ma tean, et kohalikud muusikakriitikud Klooti loovad õhinal nendest plaatidest ka inglise ameerika väljaannetest, mida me nende kohta kirjutataks, kui palju, kui palju Eesti spordiajakirjanikud loevad, ma ei tea mingeid vastavaid spordi kolumneid vastavalt lehtedes välismaalast. Eks see sõltub jällegi huvist, et, et kui siin näiteks kergejõustik on peal, siis maailmameistrivõistlused tulekul, siis loed siit-sealt kokku, mis seal huvitavat on ja noh, kindlasti näiteks lai avar Venemaa kõrval, kus ilmub palju huvitavat, mis meil kättesaadav on. Tänapäeval nagu võib-olla internetist mõnda kommentaare on nagu parem lugeda kui tihti pika aja jooksul tulevast ajakirjast, mis milles info on natukene nagu, võib-olla natuke vananenud. Aga häid mõtteid võib leida küll jällegi samas kõige parem asi, mida sa kätte saada, on see, mida sulle räägivad sportlased ja treenerid. Et see ei pruugi üldse olla see tekst, mis läheb kunagi eetrisse, aga see aitab sul. Aru saada hommikul tööle hakata, helistada läbi sportlase treenereid, mis uudist? Ei päris nii ei ole, et praktiliselt ikka teame, mis, mis toimub, näiteks kui nüüd järgmine aasta on olümpiamängud, siis paar kuud tagasi oli meil juba ka kellaajaliselt kõik paigas, et mis kell mingi ülekanne toimub ja, ja päris pikalt oskame juba 2008. aasta asjast rääkida, et see on. Kuna televisioon nõuab pikaajalist planeerimist, siis nii kahjuks on ta ainukene naisspordiajakirjanik Eestis, vastab see tõele? Ei usu. See kindlasti ei vasta tõele, sest spordilehes on üks väga tore nais reporter lihtsalt televisioonis on see nii kuidagi saada. Natuke kõige tuntum naisspordiajakirjanikud olete olnud igal juhul. Nägupidi nimepidi tuntud no kuivõrd-kuivõrd Ma ei oskagi leida sõna. Te olete sattunud meeste mängumaale. Kas te ise seda ei tunne? No ei ole ainult sport, meeste mängumaailmas ju miljonid naised spordivad. Ja ilusad naised spordivad räägivad. Paneme CNNi tööle, naissaatejuht räägib seal juba aastaid, aastaid, aastaid, aastaid üldse ei ole vahet aastaid aastalt-aastalt räägite teie üksinda naise häälega naise näoga teleriekraani, mida ma tahtsin just öelda, on, on kummaline see, et naised küll spordivad, aga, aga tugitoolisportlased on enamasti siiski mehed ei pruugi olla, see sõltub kindlasti aladest, et kui meil Eestis nagu telealad on rohkem korvpall ja jalgpall ja suusatamine siis võib-olla see tasakaal on rohkem meeste poole peal, eks see nii ongi. Suusatamisest ma kuulan väga palju inimesi, kes spordist üldse ei hooli, aga on ikka vaadanud võistluse ära või siis räägib midagi põnevat selle kohta. Aga naiste puhul? Ma arvan, et võib-olla on natuke mõned teised alad mis ei ole meil nii suurel määral tipus ja ma ei usu, et sa vaadatavus ka nii hea oleks, kui meil, kui sees ei ole. Keegi ei taha ju tänapäeval enam vaadata sellel moel suusatamist, et näed, meie mehe püksisäär vilksas seal nagu vanasti, 90.-te on juba ära hellitatud ka nad on näinud rohkemat kui ei lähe. Aga samas ma võin tuua näite, et kui jalgpalli tiitlivõistlused on maailmameistrivõistlused või Euroopa meistrivõistlused, väga paljud naised vaatavad hoolega. Küll leitakse selle põhjusel, et huvitavad ja ilusad mehed on seal meeskonnas või midagi muud, aga lõpuks kuna see turniir kestab kaua, leitakse ka see sportlik moment ülesse. Et ma üldse ei alahindaks nagu naisvaatajaid. Ma arvan, et neid on väga palju, sest need huvilised, kes käivad spordiklubides, need huvilised, kes on saadavad lapse kehalise kasvatuse tundi ma arvan, et mõnda asja nad ikkagi televisioonis vaatavad ja kui Andrus Värnik viskab kuldselt oda. Mul on hea meel vaadata. Kui sageli te kohtute sellise sellise suhtumisega, et ah taju naine, mis temaga spordis teab. No teie ilmselt väga enam ei kohtu sellist suhtumist. Või üldiselt mitte, jah, aga on seda olnud. Üldiselt mitte ja ma arvan, et see on lihtsalt nagu ka selline põhimõtteliselt progress, mis on, nagu ühiskonnas toimub selline tolerantsem suhtumine asjadesse, et väga naljakas on järeldada, et oh, mees, mis ta teab, võimlemisest meil on palju mees- juhendajaid võimlemisest muideks on isegi ülikoolide juures, kes õpetavad võimlemist mehed ja aastaid tagasi on olnud selliseid eesti väga tuntud tegijad võimlemises mees, nii võiks järeldada ka vastupidi, ehk ah, mees, mida ta teha? Et ma ei, ma ei oska öelda, mul ei ole nagu väga negatiivseid kogemusi, et lihtsalt kui sa inimestega ise räägid, nii et tunned huvi nende vastu, siis on ja oskad, oskad selles asjas nagu orienteeruda, siis see on väga. On teil mõni niisugune spordiala ka, mida te põhimõtteliselt ma ei talu, aga mida teil on, mida teil on võib-olla mida te pigem ei vaata televiisorist näiteks, no ma ei tea Ja mida ei tahaks üldse kommenteerida? Tal on mingit golfisõpra siin muidugi ärritada, aga noh, kui tal on võimalik vaadata seda, kuidas keegi Tiger Woods kepiga mingit palli kuskil aasa peal taga ajab Golfikokkuvõtteid on päris huvitav vaadata, sest tavaliselt igapäevaselt selle jälgimiseks aega ei ole. Aga kui kolleegid Soomest hilisõhtul mingit kokkuvõtteid näitavad, siis on väga-väga põnev nagu enda harimiseks, sest sellega sellega meil ei ole nii palju kokkupuutumist ja ei jõua jälgida. Aga minu arust täitsa mõttetu värk on naiste tõstmine näiteks või. See on väga hea meel, aga naistemaades muutuge vaatad lihtsalt ei ta elu olla selliste alade nagu areneda. Mina olen küll nagu suht-koht mõttetu, et jah, üldiselt ei näe, on ikka väga palju ekraanil. Spordikommentaatorite suhtes on ikka igasuguste oluliste tiitlivõistluste järgselt palju mürginooli lendu saadetud ja, ja küll ollakse rahulolematute, te räägite piisavalt, küll ollakse rahulolematud, et räägitakse liiga liiga palju ja räägitakse seda, mis on ilmselge. No te olete ühes ühes intervjuus öelnud ka, et ei saagi aru, mida tõeliseks spordifanaatikuteks pidavad inimesed tegelikult tahavad. Noh, sellega on nii, et, et tõepoolest mõned pidevalt helistavad, ütlevad, et võtke see mees maha ja pange Seewee Teha üritavad igale poole niimoodi võistluskäive spordireporter, et nad helistavad meile toimetusse. Siis pidevalt jagavad muljeid. Kui öeldakse midagi konkreetselt, et otse oli valesti, et kas te ei pannud seda tähele või nii edasi, siis see on teretulnud. Ja noh, me saame öelda, et eksisime okeidavaid vastu sõimata ja kahjuks mul on kiire, siis ma võin teinekord panen lihtsalt telefonitoru ära, sellepärast et tuleb nagu tööd tegema. Mine aga, aga kui keegi lihtsalt mõttetult räägib, mingit asja ja tihtipeale inimesed on sassi ajanud, mis kanalit nad midagi on näinud, võib-olla nad üldse rahvusvahelise kanali pealt on näinud, sest mõnikord räägitakse selline lugu, mida mulle küll ei meenu, et me ühtegi korda isegi oleks eetris näidanud. Ja siis ma lihtsalt rahul olen, rahulolematu inimene peab kuidagi saama oma rahulduse rääkides selle loo mulle ära. Top spordivõistlust kommenteerides tuleb tihtilugu väga palju rääkida pidevalt, samal ajal jälgida seda, mis ekraanil või, või staadionil või kus iganes see võistlus toimub ja kus reporter pajasti andude jälgima. Kui palju te saate kontrollida või kui palju te mõtlete selle peale, mida, mida, mida te selles mõttes, et tihtilugu kuuleme niisugusi toredaid väljendeid nagu, nagu esimest viiulit puhuma ja nii edasi. Inimesed lähevad kogemata mingit, ma ei ütle, kust ma seda kuulsin, aga see on täitsa olemas hiljutisest ajast, et kas te, kas, kas te selle osas osas ka nagu mingit treeningut saatele või, või näiteks, kas te, kas te neid niisugusi naljakaid Apordumise kuskil kollektsioneerivad omadel raadius, näiteks? Me räägime just samasugust mõttetust tihtilugu lihtsalt sõnad lähevad suus Segija ja tuleb mingeid naljakaid kohti. Väljend arhiveeritakse pärast kuskil pidudel kuulatakse, et kui paljude paljude seda oma töös jälgite No kindlasti juhtub igasuguseid asju, sest lisaks sellele, et sa vaatad staadionil, mis toimub sellel ajal, kui sa räägid, sa näiteks vaatad kvalifikatsiooni, aja rahameessportlane lõpetas, kas ta nüüd juba läheb seal kotiga ära, kas nüüd peaks ruttu intervjuule minema ja teise mehe tööle jätma või? Ahah, Tallinnast saab, uudiste aeg jõuab kätte, ise räägid, mingit muud teemat kogu aeg. Et neid on päris palju asju, mida seal peast peab läbi jooksma või, või tuuakse samal ajal mingi paber, et mingi otsus on ümber tehtud ja siis sa loed vaikselt seda paberit, teevad selle mõttega ka räägid teist asja, et seetõttu neid päris naljakaid hetki või lausa totra tuleb päris palju eetrisse aeg-ajalt. Aga ma ei tea, kas seda nagu noh, kuidas seda treenida, selles mõttes. Võtad, võtad, võtad videolindi ja räägite endale reportaaži, noh, see on see, mida sa oled näinud, see, mis kõik staadionil juhtunud. Kes oskas ette näha, et Helsingist tuleb selline tohutu vihmasadu, et võistlused lükkuvad meeletult edasi. Sport ongi sellepärast huvitav, et ei ole päris. Ei ole niimoodi, et, et nii juhtub ja nii lähedal. Et stsenaariumi järgi jah, et pikad ülekanded on ka seetõttu erinevad, et seal ei tea kunagi, kui, kui pikaks need erinevate jooksude vahed lähevad tuleb vale lähteneid viis tükki ja stardis on Gambia, Sambia, Namiibia ja kõik vähetuntud sportlased. Kõik eelnevad on ässad, tulevad ka veel tüki aja pärast. Mis sa räägid vaatajale, mis te ei räägi eriti palju, nagu pole ju rääkida selles suhtes, et noh, väga fantaseerida ei ole ka mõtet ja see ongi selline paha koht, et kus, kus nagu kus, nagu lõng või. Ära kaduda, et sellest meil on teile ka eelmisel õhtul tegelasi. Soovitab seda kuulata ka olekski, aga teil ei ole nagu valmis. Valmis mingit stsenaariumit mõeldud juhuks, kui mitte midagi äkki ei toimu, aga te peate edasi rääkima, eks me siis tavaliselt räägime. Tõsine peab rääkima. Nii on olnud, et ei ole midagi hullu, et et mis, mis meil mingi rekord kuulub vist Raul rebasele, kes on eetris, on vist üheksa tundi üksi või umbes. Aga on ka neid, neid, nagu neid naljakaid kilde, Rebane, uba omal ajal külvist kirjutasid üles, aga tänapäeval kirjutavad seda televaatajat siis aeg-ajalt saab kuskilt lugeda. Kas see kuulus lugu, et sealt nad tulevad till pikalt ees kas see on tegelikult ka eetris käinud või ei ole see kõige kuulsam? No ma arvan, et nüüd, mis on kuulsad, need on eetris käinud perekonnas Spordikommentaatorid kaanes, emotsionaalsed inimesed unustavad, ennastunustavad ennast ära, mäletan vanasti vene spordikommentaatorite puhul tihtilugu spordisõbrad mõtlesid stopperiga, kui kaua ma mäleta keset legendaarsemaid kommentaatorid olid kui kaua võimalik harjutada sõnaga vol. Ja, ja, ja seda oli võimalik oma mingi tubli 20 30 sekundit karjuda. Kui palju teil ette tuleb seda, et emotsioon kasvab nii ülepea otse-eetris, et tahaks sealt puldi tagant üles hüpata või kus iganes oma kommentaari eetrisse annetaja ja lihtsalt röökida käsi plaksutada. No eks see on ikka siis, kui Eesti mehed või naised on tegemas suuri tegusid ja, ja on, on suured tiitlivõistlused või samas ka näiteks pallimängudes. Kui me siin mõne tugeva vastasega oleme väga nii-öelda nugade peale viimaste sekunditega suudab nagu viskega võita või viimase sekundi löögiga võrkpallis võita, et noh, see lihtsalt on, sa elad selle mängu kaasa, kuidas sa saad olla tuim ja igav. No see ei ole võimalik, kui mäng on igav. Mäletan üks aasta me tegime Eesti meistrivõistluste mängu, Kalle Klandorf oli mul kõrvalkommentaator ja esimese pool aega oli seal vahe juba uma 40 punkti. Ausalt öeldes me olime ka juba kõik need tuntud teemad korvpallis ära rääkinud, kuidas me ei arene ja kuidas me seisame paiga peal ja mis on vanasti olnud? Mul ajal ütles ta isegi juba, et ega enam millestki rääkida ei ole. Mäng sama soodu jätkas, otseülekanne oli välja mõeldud. Vot seal nagu kõva emotsiooni välja ei võta, aga kui eesti mees läheb või naine läheb võistluse favoriidina, sul on juba eeldus selline hea. Sul on juba loodud selline meeldiv atmosfäär, et on, millele loota on, millega vaatajad kirglikult televiisori ette kutsuda, pöialt hoidma, ette valmistada ja siis, ja siis ta tuleb, on ja kui ei tule noh siis on, on teinekord nagu suur pettumus loomulikult, aga, aga noh, ta on vähemalt see, mis ta annab sulle juba hommikust hommikust peale kerget adrenaliini. Teie, Anulate ühenduslüli nüüd meiega väga passiivselt tugitoolisportlaste ja, ja, ja, ja tegelike sportlaste vahel. Kui palju meil seal tugitoolis tegelikult nägemata jääb? Mida me kõik ei tea, oleneb. Mis alal midagi tuuritust, kindlasti skandaale, skandaale ja skandaale. Ongi hea, et kõiki skandaale nagu ei tea, et võib-olla see Te teate, need personal, skandaale jõuab rohkem. Pigem jäävad skandaalid nagu teadmata. Ühesõnaga, mida tahan küsida, on see, et teie teate skandaale, mis tegelikult ei ole jõudnud ka nii-öelda ajakirjanduse veergudele Üht-teist kindlasti, aga ma arvan, et nad ei olegi nagu niimoodi skandaalid, vaid mingil määral on mõni asi hea, kui ta ei jõua nagu valgusse, sest kui päris aus olla, käsi südamele panna, see ei mõjuta sportlase tulemust, see ei mõjutanud mingit protsessi ja selle üleskütmine ei oma mingit tähtsust, see nii väiklane, et tihtipeale tehakse sellisest kirbus tohutu elevante, siis ratsutatakse selle peal mõtlemata sellele, mida nad selle suure sportlasega teevad, et nüüd nüüd on mingi pisikese nätsaka kätte saanud ja siis kogu aeg on vaja talle nagu virutada. Aga see ei mõjuta mingit tulemust. Noh, selles suhtes vahel on nagu vahel on küll, nagu meedias täiesti mõttetu mullid üleval olnud, aga aga kindlasti on ka leida neid asju, mis lihtsalt kuluaari taga juhtub ja kui, kui väga täpselt näpuga sõrmega näidata ei saa, siis noh lühike lugu ongi läbi. No igal juhul olete te eetiline ajakirjanik? Ma ei oskagi, kuidas teisiti nagu olla saaks. Selge palju tänu Anu Säärits täna siia meiega juttu rääkima tulema põlema oma intervjuude lõpus, alati küsinud külalise käest mõne laulu, mis talle ühel või teisel põhjusel tähtis on. Ainult tina Turneri drest. Simplile vest sellepärast, et ma sooviks, et kõik tunneksid ennast lihtsalt parimana.