Ja nüüd on meil siin hea meel stuudios tervitada balletikooli Tallinna balletikooli õppejõudu Marina Kesler, kes valiti Moskvas rahvusvahelistel koreograafia võistlustel maailma kolme parima koreograafia hulka. Tere päevast. No äsja üks eestlasi omal alal sai maailma parimaks Andrus Värnik, aga tema, temal seda kulla vihjet oli, oli võimalik meetrites ja sentimeetrites mõõta, kuidas balletitantsija puhul käib see mõõtmine, kes on parem ja kes kes mitte. Tähendab ongi niimoodi, et balletis ei saa ju mõõta, et tuleb komisjon kokku väga selline. Prestiižne, ma ütleks niimoodi, komisjon üle maailma, eksju kutsutakse siis nad vaatavad numbrid tantsunumbreid toite ja soolasid ja siis igaüks paneb nagu hinde. Nagu elu ilusaim. Jah, see on nagu kunst, et oleneb, mis meeldib, kuidas meeldib, kas üldse meeldib või ei meeldi, see on kõik selline noh noh, kui võrreldes spordiga, siis ebamäärane. No aga iluuisutamise, sest nad peavad tegema mingid kohustuslikud trikid, mingid hüpped ja ma ei hakka laskuma, aga mismoodi teil on ka siis mingi kohustuslikud liigutused? Kohustuslik on programm. Kura krahv pidi näitama ühe dueti võidvio see tähendab seda, et kaks inimest tantsivad või kolm ühe soolonumbri, et üks inimene tantsib ja muusikavalik oli täitsa noh, selline vaba ja tähendab koreograafiline stiil oli ka vaba kass, pidi ta varvastel olema või selline kaasaegsem plastika, see oli täiesti korra krahvi otsus. Ja see hindamine käis mingite selgete parameetrite järved ikkagi väga subjektiivselt, et inimesele meeldib, siis ma tea, mis skaala peal need hinded on tal ütleme, 109 või kaheksa ja kui ei meeldi, paneb viis, kuus, et jah, selle niimoodi enda meeldimise järje ja žürii on niisugune rahvusvaheline, selles mõttes nad annavad üle üle maailma lendavad kokku inimesi. Jah, just niimoodi seal on noh, keda me teame, sellised nimed nagu Hansberly son, Zürichi rahvusballett Natalja Makarova, kes on omal ajal nagu Ameerikasse läinud ja seal väga hiilgava karjääri teinud, noh, ta on vene päritoluga baleriin ja siis noh, juuri, Grovitš see nagu Moskva selline tuntud lavastaja staar, tema oli nagu esimees seda komisjonile kokku ligi 20 inimest. Ja tähendab vot noh, mis nagu raskus koragrazil. Aga võib olla ka mitte raskus, et suuta oma numbrid niimoodi näidata, et ta jääks hinge. Aga need hindlik hinged on kõiki nii erinevad, kerele meeldib midagi sellist vürtsikat, kelle meeldib lüürilist, sa iial ei tea, mis selle inimese hinges on ja just eriti sel päeval, mil oled sinu numbrit vaatavad. Ja mida rohkem sa nagu puudutasid seda õrna, sellist hingeteemat, seda rohkem vist sa jäid meelde, noh, mina nagu kujutan ette, kui mina käin teatris vaatamas, et kui kunst jääb ükskõikseks minu jaoks, siis on huvitav, ma peaks koos näitlejatega nutma või vastupidi, olema vihane. Tähendab, ta peaks midagi sellist liigutama, aga vot kuidas see on tõesti, ma ise ei tea ka, kuidas, kuidas, kuidas seda saavutada. Paistab, õnnestus? Jah, Ma kujutan ette vist intuitiivselt või siis kuidas ma ütleks nagu selline elukogemus, et mida sa oled elus ise põdenud või mis millest sa üldse lugu pead või mitte, et seda saab, proovid väljendad, sa väljendad oma hingelaadi ja siis sa vaatad, et kas teistele sobib see või, või nad ei saa üldse aru sinust, noh, vahest on niimoodi nagu kunstnikutega, eks ju. Et maalivad maale siis noh, näiteks nende elu jooksul keegi neid ei tunnista, siis pärast surevad sisse. Aga tegelikult see on geniaalne. Aga siin on niimoodi, et see kunst on praegu, aga mitte 20 aasta pärast. On siis on juba hilja, mulle tundub, niimoodi. On teil ette tulnud ka niisuguste olukordade, sätite, mingi numbri või, või tantsite ise. Ja saalis on hulkmõistetute nägudega inimesi, kes üldse mitte midagi ei saa aru, mis on te kunagi tulnud ette niisugust olukorda? Teate niimoodi? Suurel alal tegutsenud kaks aastat, see on nagu rahvusooperi laval olen teinud Aarnemiku projektides ja Tallinna balletikooli projektides. Miks ma ütlesin, Moskva konkursil läksin sellepärast, et väga palju oli sellist positiivset hinnangut nagu minu töö suhtes, aga mina ei oska ise hinnata, noh igaühele tundub, et see on nagu kihvt. Ja siis oligi just publik ja sõbrad, isegi mitte sõbrad või noh, üleüldine oli selline, et justkui need said aru sellest ja sealt tekkis selline mõte, et, et noh, kui meie, Eesti publik saab aru, meeldib, et võib-olla võiks nagu kuskil mujal näidata. Aga kui palju nagu teater Rahvusooper Estonia on huvitatud, et nende nende töötajad nende kollektiivist inimesed sellistel rahvusvahelistel konkurssidel osa võtaks ja mismoodi nüüd pärast seda konkursi ja seda suurepärast saavutust teid teid nagu, nagu tunnustati. Teatri poolt teatri poolt tuli väga positiivne hinnang, aga teatril on omad plaanid, oma projektid paika pandud. Et eks kindlasti, kui seal väheke nagu aega veel ava jääb, siis noh, siis on nagu läbirääkimised, et noh, ma olen vene sedagi teatas teinud just nagu selliseid projekte. Et jah, et nagu paralleelselt põhikava kõrval On huvitatud, vähemalt mulle tundub niimoodi. Et ikka nagu mingit tööd ootavad ja mingid uksed on lahti läinud, pärast seda Moskvas käiku. Aga enne seda oli juba selline pakuti just projekte nagu Aarnemik, paks projektide ja tegin tantsu niimoodi. Ja praegu ka käivad läbirääkimised, et noh, midagi uuel aastal teha, et veel väikses kammersaalis. Aga nüüd te olete rahvusvaheliselt tuntud nimi, kas Estonia teater ei karda tööst ilma jääda? Hõiskama ei tea, ei ole veel pakkumisi tulnud kuskilt teiselt poolt maakera või ma tean, kus on kus on hästi arenenud balleti balletikultuur, kultuur, ma ise. Ma arvan, et nii nagu alguses ütlesite, et kohe maailmas seal üks kolmest, et kuidagi liiga uhkelt eeldilt, nagu mulle tundub, sest vaadake, naersin tõesti. Palju lavastajaid lihtsalt mõni näiteks ei läinud sinna konkursile, et ma ütleks niimoodi, et kolm korraga nendest, kes sinna nagu tulid noh, eks, aga ikkagi kogu maailm kindlasti tulnud, sellepärast et no see on väike korrektuur poolt. Aga pakkumisi on nii palju, et me oleme vahet, tänud meiliaadress ei pea olema nagu ühest teisest rääkinud, aga noh, konkreetsemalt juba teiste koolide või teatrijuhid panevad oma plaani paika natuke nagu eksinud paar aastat ette ja vot seal, kui tekivad augud, siis siis on nagu pead, et et võivad tulla mingi Rääkimist kaunis pikk protsess, kaasa planeerimine. Ikkagi see põhimõte oli lihtsalt minna Moskvasse ennast nagu näitama, et olen olemas ja. Ma ütleks niimoodi, et publikule meeldida ka. Et noh, jah, et nagu suuremale publikule suuremale lavale ja tegelikult see on hea kogemus näha, et mis teised teevad mis stiilis kuidas töötavad, et kuidas üldse tähendab vene rahvast teistmoodi mentaliteet, võtab seda kaasaegset koreograafiat vastu, sest Vene ballett on väga selliste klassikaliste tugevate traditsioonidega konservatiivne, konservatiivne just ja aga ikkagi ei saa, ei saa vältida seda kaasaegset keelde, kaasaegset sellist liikumist. Ja, aga noh, tundub, Nendele meeldis. Et sa ei saa öelda, et balletis ei puhuks ka sellise trendituuled ja, ja mood käib ka balletist ikka läbi ka ikka. No ooperi kohta öeldakse, et see on kaduv kunst, et, et seal ei sünni enam midagi uut, et kõik, mis on, on juba juba loodud ja tehtud ja, ja oper lauljad, eks ole, nad õpivad nendesamade tehnikate järgi. Kas balletis on ka midagi, midagi sellist? On see arenemisvõimeline kunst ja koguda välja peaks arenema? Tähendab on see nagu põhiklassikaline ballett, et mis on nagu oma kõikide standarditega ja kooliga nimetatult Golden Classic nagu kuldne, selline. Stiil, eks ju, aga paralleelselt sellega areneb ka kaasaegne stiil, see on noh, mina leian, et see on kaableid. Aga ta on kaasaegne, et see on ikkagi tants ja liikumine. Ja isegi see klassikaline ballett, ma leian, et areneb, näiteks kui 50 aastat tagasi olid sellised, vaatate vanasid kaadriplenindriga, väiksekesed, paksukesed keerutasid niimoodi, et noh, natuke sellised kõverikud. Praegu on esteetika juba läinud. Selliseks levinud on ilusad pikad käed-jalad sammu nagu iluvõimlejatele. Et 40 aastat tagasi üldse, nagu seda peeti halvaks maitseks, kui baleriin tõstab üle üle mingi teatud kraadi jala. Aga praegu ilma selleta üldse ei saa eksisteerida. Kui sul ikka jalg ei tõuse, kõrvani. Tõuseb. Võiksime ette kujutada, kuidas see loom ma iial ei tõuse, et ei ole võimalik ka selleks, et, et jalge kõrval. Selleks peab tõesti nii, nagu rahvasuus räägitakse. Et baleriinid peavad iga balletitantsijad üldse, peavad iga päev harjutama, vastab see tõele. Jah, me harjutame igatahes, no üks päev nädalas, meil on ametlik selline puhkemaja, mis juhtub kudedes kolm või neli päeva harjutamas oled haigevoodis või midagi, mis siis, mis siis juhtub? No vahest juhtub, et sa oled haige või noh, suvel meil on puhkus, siis teed vähem trenni või üldse ei tee. Teate, meil niimoodi räägitakse, et kui palju sa oled mitte teinud trenni sama palju seal pärast vormi minema, et see on kuidagi proportsioon. Interneti vahele siis kuu aega läheb kuni uuesti vormi saada. Aga muidugi oleneb ka. Füüsises nendest eilses, mis on sulle loodus andnud, et mõnel on nagu lihase laskem siis. Aega kui heas vormis olla ja mõnel tuleb see raskemalt, siis ta peaks nagu rohkem pingutama. See on väga individuaalne. Lisaks sellele kunsti aspektilasega selge niisugune noh, omamoodi nagu sportlik aspekt, distsipliin jah, niuke distsipliin, oma toitumist peatav jälgima või see on ka individuaalne, noh, mina ütlen, ausalt, mina leelisi jälginud taheti, olen see nüüd väga palju ja magusat õnnelik inimene, ühesõnaga. Selles mõttes küll jah. Noh, mõni peab ikka hoidma. Aga noh, vaadake, kui väga palju tööd, suur koormus, sest tavaliselt vastupidi, on vaja toituda selleks, et jõuda teha neid raskeid harjutusi. Kui mina väike olin, siis minu ema tiris mind balletitundi, sest mul oli väga halb rüht ja, ja ma käisin varbad sissepoole. Nii et olid niisugused tervislikud plaanid emal ja kas te olete, te olete õppejõud ka balletikoolis, kas selliseid lapsi tuuakse sinna palju, kellel on, kellel on ainult vanematel probleem, et laps hakkaks õigesti liikuma, aga ei ole eesmärgiks see, et ta saaks. Balletitantsijaks tead, ei oskagi öelda, miks need lapsed tulevad, kuidas nad tulevad, et noh, mina tegelen rohkem selliste vanemate lastega kui vanad on vanemad lapsed. Nad on niimoodi, et 17 kuni 19 nende nagu kursused. Et seda ainet, mida ma õpetan, karaktertants, et seda õpetatakse juba kursustel, kui nad on juba Din insenerid, niimoodi sinna täiskasvanute poole rohkem oma mingisuguse ettevalmistus juba saanud. Jah, jah, et seal on nagu noh juba raskemad. Et kui ma seitsmeteistaastaselt avastan, et mul on ikka veel varbad sissepoole Siis on hilja teiega karaktertantsutundi tulla. Ka võib tulla, karakter on võib-olla, ei ole ka nii raske kui klassikaline tants talle rohkem just nagu selle väljenduse peale. See karaktertantsu, need, ma pean hästi ise loomukas olema. Ja erinevate rahvaste karaktereid nagu loome ja oskama nagu edasi, anda seest Jonaalsus mingigi eesti karaktertantsu niuke tuim ja, ja. Ütleme niimoodi rahul, rahul aga mis kõige närvilisem? Need on niisugune, eks pressiivsem rahvus nagu läbi karaktertantsu silma on itaalia, tal ei lähe nii hästi, selline. Särtsakas täiesti niimoodi, nagu mulle paistab, et te ütlesite, et niimoodi tantsima nagu šampusepudeli kork lendaks niimoodi välja. Ja seal nagu oleneb nagu rahva temperamendi steks, mida temperamentsem rahvas, seda liik, odavam on nende rahvatantsud mulle tundub niimoodi mida lõuna poole, seda nagu äkilisem või noh see on nagu minu selline versioon. Kuidas tantsijad liigutusi meelde jätavad? Me oleme kuulnud sellisest asjast nagu lihasmälu, aga mismoodi sa ikkagi toimib, et kui ma teen ühte liigutust kogu aeg, siis mul jääbki käsi niimoodi seda tegema või, või annate mingi sisu sellele liigutusena või kuidas ta meelde jääb? Tähendab, kui lihtsalt treeningtund on, siis nimelt sa pead jätma liigutus, et mis järjekorras need lähvad ja tihtipeale koolis on probleem õpilaste niimoodi, et ei jäta meelde kaks, kaks või kolm ette, siis õpetaja alati pahandab, minu õpetaja oli Tiiu Randviir. Tema siis meiega pahandas igaühega siis, kui me ei suutnud meelde jätta kuidagi pärast praktikaga või noh, kui sa juba teatris oled, siis sellega ei ole nagu probleemi. Teine asi nagu lihasemälu, kui sa pead täpselt nii tegema, kui seal õpetaja ütleb ja sul ei tule välja, sa treenid nii kaua, kui see lihas nagu hakkab alluma sulle. Ja siis, kui sa juba lavale lähed, sai, peaksime mõtlema see, mis nagu lihas teeb, kui võib-olla kui väga tehnilised asjad. Aga juba mõtled sellele rollile selle hingestusele sellele ennergeetikkimis läheb publikusse. Et su keha on nii ära treenitud juba, et sa pühendad nagu kunstile. No see on nagu ideaalis kellelegi natuke ühtepidi teistpidi, et noh, kui väga raske ikkagi selline mingi tehniline asi, sa ikkagi pead kogu aeg paralleelselt naeratusega paralleelselt selle hirmuga, kui lavale lähed, sa kogu aeg mõtled, vot siin peaks natuke niimoodi tegema, nii et ma maha kukuks, ilusasti teeks seal nagu. No kuidas teie, kuidas te lavastajate tantsijad on lava peal, te olete seal eemal ja õikate nendele nende liigutuste nimesid või, või kuidas see asi käib nagu koreograaf? Jah tähendab ikkagi ennem ma otsin muusikat, Mul on mingi idee, millest ma tahaks teha numbri noh, näiteks kas mingi õnnetu armastus või siis mingi surmaaja elu teema või tähendab ma nagu otse oma hinges neid teemasid, mida ma võiks väljendada, siis otsi muusikat, mis sobiks sinna ja siis hakkan mõtlema, mis liigutustega ma saaks väljendada nii et istuvad saalis, publik saab aru, et minu jaoks on väga tähtis, ma ei tea, kuidas teised igal korra krahv on erinevad, aga minu jaoks on väga tähtis, et nad saaksid aru, milles asi on, sest tihtipeale Korograph võib pitsat, tulevad inimesed lavale, midagi liigutav, liigutavad, siputavad võivad hästi teadaolevad halvasti. Aga vanem publik istub saalis ja mõtlen, et no ma ei saa sellest balletist aru, et see pole nagunii imelik, et noh juhtub vahest ise teate, eks ju. Et mina proovin just nagu töötada. Noh, niimoodi. No võib-olla selles ongi küsimus, et liiga liiga vähe on seda sellist lugu jutustavat balletti või ma ei tea inimestel pärale jõudvat lugu, et sellepärast on ka hirm käia balletti vaatamas. No muidugi on pretud, osteti proto loetletud vot nii ja naa aetud roome Juliat ikka julmalt proove droomerast Juliat, et no noh, eelnevalt õnneks te saate seda lugeda, enne, peab lugema seda enne vä? Mina katsun mitte lugeda, sest ma olen ikkagi proff, et ma olen hästi huvitav, kui ma näen mingit uut asja vaatama balletti, siis mõtlen, et et noh, et kas ma saan aru, kas ma saan aru, mis toimub tihtipeale niimoodi, et ei peagi otseselt mingit teksti ütlema, aga saaks aru sellest hingeseisundis. Et mis selle tantsijaga laval toimub, et kas tal on tõesti mingi masendus probleem pärast võtan hästi õnnelik üle millelegi, et sellest on ka tore, kui sa saad aru, eks ju, et mis toimub selle tantsijaga. Mihkel juba enne mainisin, et kui publik on tuima ja mõistmatu näoga saalis, mina olen näinud vastupidist olukorda, Estoniasse pähklipurejat. Pärast esimest vaheaega. Osa seltskonnast oli ilmselt oma kohustusliku konjaki hinge alla ja kukkus printsi hoogsalt tantsule kaasa plaksutama, rütmi. Ma nägin, et dirigent tõstis õlad üles ja oli väga hädas selle selle tempo hoidmisega ja, ja vaene prints, kes pidi siis sellistele aplodeeringutele sel kuuletuma. Et kui, kui tihti sellist asja nagu juhtub, et publik võtab hoopis nagu. Rütmi peate tegelikult. Te ütlesite, et publik seal vahepeal käis nagu konjaki niimoodi, aga kui meie oleme lavale, kui niimoodi hakatakse keset sinu variatsiooni plaksutama, et tegelikult see on väga, see on väga tore. Kui sa muusikat ei kuule, siis on natuke, aga see nii innustab tantsijatest. No sa istud hommikust õhtuni saalis trenni, rasket trenni, noh, tundub, et milleks sellepärast, et sa tahad tantsida, sa lähed lavale ja tähendab mida, nagu sellisem, soojem aplaus, mida rohkem publik sind tunnustab, see ongi tegelikult see, mille pärast sa hommikust õhtuni teed tööd. See on see nagu, noh, ma ütlen, et see on tunnustus, aga see on, sinust, saadi aru, sinu tants tõi rõõmu just hinge selle publikule, see on noh. Et meil on isa selliseid huvitavaid risti, kes tõesti iga nende tulek lavale on niimoodi, et ma kujutan ette, et publik, publikul toob see rõõmu, õnne ma millegipärast niimoodi arvan. Nende korragraphenoloogistute saali poole peal ja näiteks esietenduse, mis Johannese publik elavneb, siis teil on ilmselt sama hea tunne, kui, kui seal tantsijal laval, eks ole. Jah, tähendab vot, kui see koolikontsert oli, siis paar sellist kommentaari oled üks lugu, mida me näitusele tütarlaps ja surm, see on nagu see number lõppes niimoodi, et ikkagi see surm mõtistada laps ära. Ja mulle pärast öeldi, et teate, et me nutsime saalis. Ma mõtlesin novot. Et, et see on väga hea. Et ikkagi ju siis saadi aru, mis seal laval toimus. Ma ei tea, võib-olla see on nagu liiga juba, et pigistad nüüd, aga noh, inimene late pärast endale endale lõpu peal peale balletti vaatama, sest et siis on küll kole lugu. Ülearu ei saa, aga ma loodan, et, See ei tohiks olla. Lihtsalt mõtisklema? Kuidas teie oma karjääri nüüd edasi näete? Ei tea, kuidas jumal juhatab tähendab, noh, minu poolt nii palju siis, et. Ma arvan, ma töötan samamoodi nagu enne seda ma olen töötanud, et noh väga kontsentreeritud ja väga palju. Mulle meeldib selline deviis nagu peensusteni kõik. Aga kõik need noh, mis pakkumised või kes on huvitatud, see juba ma ei tea, tõesti seal nii nagu saatus. Et noh, minu asi on teha hästi. Ja ikkagi ma rõhutan veel, et. Et toda inimese hinge minu arust nagu kõige tähtsam just kunstis võib-olla kellelgil, teisel, teisel korraga mingit muud parameetrit või muu siht, et ma ei tea, mul on just nagu. Sellise kallakuga kunsti. Seda on rõõm kuulda. Marina Kesler, aitäh, et tulite täna meie saatesse. Kuulame oma intervjuudele lõpetuseks muusikat, mis on meie intervjueeritavale kuidagi korda läinud ja te olete ühe shansoonilist kaasa arvatud. Saime õigesti aru. Ja mis on seansak prillilugu nimetite Paan, Branskene nimetas, et ära hülga mind ja väga-väga sellises heas esituses Niina Simon esitab seda, et ta on ka selline hästi nukker ja taltsutab muusika. Tähendab just sellele sellele muusikale ma lõin numbri duetti, mida ma näitasin nagu Moskvas ja et mis nagu võistlusi siis niimoodi, et tahtis lugude jaoks mitmel põhjusel mitmel põhjusel ja aitäh teile, Marina Kesler, aitäh.