Rahvusorkestri sünd ühe rahva kultuurilise küpsuse märk kõlab tänase saate pealkiri ja see on pühendatud Eesti riikliku sümfooniaorkestri 80.-le sünnipäevale. Foonia orkester, kaksikvennad 18. septembril 1926 kell 18 avati Eesti rahvusringhääling muusikaga mängis trio, millest nagu lett Tast kasvas mõne aasta jooksul väljaorkester. Selles trios muide mängisid Hugo Süts, Alfred Vaarmann ja Anna Savitski ja pala oli üks pisike romantiline vulbachi fantaasia. 20. sajandi kahekümnendad aastad on Euroopa kultuuri ja sotsiaalses ning poliitilises vääris just rahvusringhäälingute sündimise aeg ja ühtlasi rahvusorkestrite sündimise aeg. See märgib ära rahvuste teatud kultuurilise küpsuse ilmingut. Uus fenomen, raadioringhääling kui selline ajas oma kavade täiteks sõna kõrvale ka muusikat. Palju muusikat. Ja ka Eesti rahvusringhääling peab vajalikuks tagada endale pidev muusika, produktsioon. Eesti kultuuriline muusikaisikuline taust sellel perioodil orkestri sünd, dirigendid, funktsioon raadio ja kontserdielu jaoks see kõik on teemadering, mis meile täna huvi pakub ja sellest ei ole mitte väga tihti räägitud. Meie riigi 80 aastat on poliitiliselt toonud kaasa võimuvahetusi. Me teame väga vähe orkestri tegevusest niinimetatud saksa ajal. Sõja tagajärjed muusikaelule olid laastavad ja Nõukogude periood ja muusika areng oli jälle omade eelduste ja võimalustega. Millisel mängijate ja dirigentide baasil toimub elu ja areng ning orkestri raadio koostöö nendest teemadest, nendest aegadest aitavad meid aru saada täna Vardo Rumessen ja Toomas Velmet. Kasutame ära nende teadmistepagasit, meenutamaks orkestri alguspäevi ja veelgi varasemat, mis sellele sünnile eelnes ja mis seda ümbritses. Sest kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Tundsite jora Veljo Tormis ehk kevade filmimuusika sümboolse algus sõnumi. Ega ükski uus nähtus ei teki kunagi tühja koha peale. Selleks, et 1926. aastal moodustati ringhäälingu juurde väikene kammeransambel millest arenes tegelikult välja Ringhäälinguorkester edaspidi. Selleks olid ka eelnevalt tööd juba tehtud ja oli kujunenud välja, võiks ütelda, lausa paratamatu situatsioon, et nisukene üksus pidi tekkima. Kui Eesti riik kuulutas välja iseseisvuse 1900 18. aastal, siis kohe pärast saksa okupatsiooni lõpetamist taastus ka kontserdielu. Ja siin ei saa rääkida mitte ainult Tallinnas. Siin tuleb kindlasti rääkida Tartust 1920. aastal. Kui mitmed Eesti väljapaistvad muusikud, heliloojad, tur, Cap, Artur, Lemba, Heino Eller, pöördusid tagasi Venemaalt Eestisse siis nad kõik rakendusid täie jõu ja energiaga Eesti muusikaelu ülesehitamiseks mitte ainult oma loominguga, vaid ka oma interpriotatsioonilise tegevusega oma organisaatorliku tegevusega. Teatavasti Artur Kapp asus juhtima Estonia teatri orkestrit ja ta tegutses sellel ametikohal neli aastat koos Raimond kulliga. Raimond Kull oli tegelikult lõpetanud ju Peterburi konservatooriumi trombooni erialal ja Ta oli mereväe orkestri dirigent kuid oludest tingituna oli lihtsalt vaja hakata Ta pöörama tähelepanuga sümfoonilise muusikale, mille jaoks eeltingimused olid tegelikult loodud Estonia uue hoone avamisega 1913, kus juba Raimond Kull juhatas mitmeid eesti helitöid koos Rudolf Tobiase, Artur Lembaga. Ja ma tõstaksin eriti esile just Raimond kulli erilist energiat Nende kontserdite korraldamisel, mis tolleaegsetes tingimustes olid meile täiesti ettekujuteldamatult rasked. Me peame arvestama, et isegi veel kolmekümnendatel aastatel ei olnud korralikku noodikogu noote, laenutati üksteise käest. Tartu Vanemuise orkestris oli noodikogu mööda põrandat laiali nagu Tubin ühes kirjas kirjutab kuskil 30.-te keskpaiku, et tema ei julge sinna tuppa minna, et ta kogemata astuks kreabini kolmanda sümfoonia Korno partii peale ja ta ei suuda üles leida protine teist sümfooniat, et saata Tallinnasse Olav Rootsil ettekandmiseks. Ta teab, et see kindlasti on kuskil olemas. Ja pärast nädala otsimist ta kirjutabki, et lõpuks leidsin üles kõige viimasest kastist. See näitab seda, et tegelikult materiaalne baas sümfoonia kontserdite korraldamiseks oli äärmiselt nõrk. Kui Olav Roots 1929. aastal debüteeris esimeste kontsertidega Vanemuise aia kontserdite seerias koos Tubinaga muide Nad juhatasid 29. aasta augustis terve rea kontserte mõlemad siis orav lossile, kujuneski see tegelikult tema viljaka dirigenditegevuse alguseks. Ta ei olnud veel lõpetanud Tartu kõrgemat muusikakooli. Alles kaks aastat hiljem, 31. aastal ta lõpetas hipiuse juures klaveriklassi, kuid Nad mõlemad koos. Tubin aga olid õppinud Heino Elleri juures kompositsiooni ja see andis nendele peale kompositsioonilise erihariduse väga tugeva professionaalse muusikalise hariduse. Nad olid kõrgtasemega muusikud, väga erudeeritud muusikud. Ma rõhutaksin just seda, et see eruditsioon määras tegelikult täiesti uue taseme võrreldes varasema generatsiooniga nende muusikute tegevuses, kes olid varem tegutsenud kas entusiasmist või olid mingil kitsamal erialal saanud oma hariduse, ütleme näiteks Juhan Simm, kes oli Vanemuise teatri peadirigent kuni 40. aastani, tegelikult tegutses Tubin aga koos. Ta oli küll õppinud jah, Berliinist dirigeerimist aga loomingu osas ta piirdus ju ainult kooriloominguga ja tegi rutiinset dirigenditööd põhiliselt just Vanemuise juures. Nüüd, kui Artur Kapp lõpetas 24. aastal oma tegevuse Estonia teatris. Ta oli juba ennem seda alates 22.-st aastast umbes leppinud kulliga kokku, nii et kull spetsialiseerub rohkem sümfoonia kontserdite peale ja Artur Kapp juhatob tabeleid. Kuid ooperite osakaal Estonia teatris oli niivõrd suur, sest see oli sissetuleku allikas Estonia seltsile põhiline sissetuleku allikas siis paratamatult sümfooniakontserdid osatähtsus jäi ikka väiksemaks, ikka väiksemaks. Terve 20.-te aastate juba võiks ütelda enne kahekümnendaid aastaid. Põhiline sümfooniline muusika kanti ette suvel aia kontserditel, eriti Vanemuise aiakontserdid, need olid vägagi kaliku kavaga. Uskumatu, et ühe hooaja vältel kanti ette näiteks 60 korda Heino Elleri sümfoonilisi teoseid. Need faktid on Johannes Jürisson poolt väga ilusasti välja toodud. Mängiti väga palju kaasaegset muusikat, noh, tol ajal oli kaasaegne helilooja kindlasti eelkõige Aleksander Screabin, samuti mängiti reegerit, isegi mängiti ravilli ja nii edasi. See olukord ühest küljest tugines väga suures osas isiklikul entusiasmil fanatismile, see oli see edasiviiv jõud, väga suurt tööd Vanemuise aia kontserditel oli ju teinud juba alates 1910.-st aastast peale Johan Aavik, aga kui Aavik tuli Tallinnasse konservatooriumisse siis ka Tartu kontserdid aja jooksul muutusid üha kammerlikumaksja Tammerlikumaks ja, ja põhitegevus hakkas vabariigi aastatel kanduma Tallinnasse. 26.-ks aastaks oli välja kujunenud selline olukord, et Sümfoonia kontserdite arv oli vähenenud minimaalseni ja oli tarvis luua mingisugunegi üksus Ringhäälingu juurde, et täita saateaega ja otsustati moodustada kammeransambel. Kui 1927. aastal tähistati Beethoveni sajandat sünniaastapäeva, siis selleks puhuks korjati kõik muusikalised jõud kokku. Põhituumiku moodustas Estonia teatri orkester EMO koor ja Juhan Aaviku juhatusel kanti ette isegi üheksas sümfoonia. Need olid väga suured ja nõudlikud ettevõtmised ja kindlasti ka väga, väga kulukad, aga nad olid suhteliselt erandlikud. Kui nüüd 34. aastal või millal riigistati ringhääling ja see muutus riigiringhäälinguks, siis nüüd olukord natukene sellega paranes. Ka sümfooniaorkestri tegevus sai nagu rohkem tuge ja Raimond kulli tegevus kujunes nendel aastatel küllaltki oluliseks ja määravaks. Tartus tegutsesid edasi nii Olav Roots kui Eduard Tubin dirigentidena aga nende kõige suuremaks unistuseks ja eesmärgiks oli pääseda Tallinnasse ja Olav Rootsil see õnnestuski 1900 35. aastal ta sai kammeransambli õppejõu koha Tallinna konservatooriumis ja 38. aastal usaldati talle juba ooperietenduse juhatamine. Ja kui ma ei eksi, vist oli see don paskvale peast täpselt ei julge ütelda. Estonia teatris ja paratamatult loogiliselt. Kuidas nüüd see viis selleni, et, et 39. aastal oli Raimond kulli tervis juba võiks ütelda nii kulunud ja ta otsustas loobuda Ringhäälingu orkestri juhatamisest ja pärast seda, kui olid toimunud ringhäälinguorkestrile väga edukad plaadistamised firmale His Masters Voice, kus mitmete dirigentide juhatusel ka Raimond kulli ja Olav Rootsi juhatamisel esitati meie tolleaegse sümfoonilise muusika paremik, aga mitte ainult ka kooriloomingut esitati kammerloomingut. See oli väga suur ettevõtmine ja see oli raadioringhäälingu tellimusfirmale His Masters Voice. Tähendab, raadioringhääling oli tol ajal, ütleme keskne muusikaasutus. Kes propageeris eesti muusikat, kes tellis selle plaadistamist ja kes tellis ka helitööde kirjutamist. Kolmekümnendad Ta aastate lõpul näiteks Eduard Tubin kirjutas mitmed orkestriseaded näiteks Tobiase oreliteostest või klaveriteostest. Mul tuleb meelde, ühes kirjasta pöördub Olav Rootsi poole, et palun kontrolli, kas ringhäälingul on olemas Peeter süda, Ave Maria orkestratsioon. Mina tahaks seda orkestreerida. Tubin lähtus siin muidugi ka väga palju puhtpraktilistest eesmärkidest, sellepärast et raadioringhääling maksis kohe nende teoste eest honorari. Aga tavaliselt kultuuri sihtkapital, kes samuti ostis helitöid. Seal see protsess teinekord venis väga pika aja peale ja nii nagu ikka, heliloojal oli raha väga vaja ja kiiresti vaja ja kohe vaja ja homme vaja, niiet et selle tõttu Tubin kirjutas tollel ajal päris mitmed oma orkestriseaded. Ja raadioringhäälingul oli selle tegevuse juures kõik väga-väga oluline koht. 1940. aastal, kui toimusid suured poliitilised muutused ja Eesti peeriti toimusid muudatused ka muusikas, cute elu- ja töökohtades. Näiteks Heino Eller asus Tartust Tallinnasse ja muusikakoolis võttis tema osakonna juhataja töö üle Eduard Tubin. Siis asus Ringhäälingu orkestri abidirigendiks Paul Karp ja Estonia orkestris võttis dirigendi pulga juba üle Nerep ja Raimond Kull. Teatavasti suri juba 42. aastal. Ta elaski Tallinnas siin Raua ja Kreutzwaldi tänava nurgapealses majas koos linna Reimanni ka. Nii et, et tegelikult Eesti sümfoonilise muusika alguse suurkujudest tuleks erilist tähelepanu minu meelest pöörata just nimelt Raymond Kullile ja kogu tema tegevus, eriti suurvormide, ka vokaalsümfoonilise suurvormide ettekandmisel oli kogu selle 20.-te 30.-te aastate vältel väga hindamatu ja väga oluline, samuti tema tegevus Estonia teater Tree dirigendina. Olav Roots oli tol ajal küllaltki noormees. Ta oli sündinud 1910 ja kui ta lõpetas Tartus 31. aastal, siis järelikult oli 21. Ja üheksateistaastaselt hakkas proovima oma orkestridirigeerimise alal. Tema tõusis nüüd kiiresti üheks juhtivaks autoriteediks figuuriks kogu Eesti muusikaelus. Kui Olav Roots siirdus 35. aastal Tallinnasse, siis Tubin tunnistas mulle hiljem kadedusest kirjutasin ühe prelüüdi Olav Rootsi lahkumise puhuks seal vihaga kirjutatud. Sest Tubin ise oli käinud kulli juures palumas, et kas tema võiks ka mõnda operetti juhatada. Tegelikult mitte kulli juures, vaid Olaki juuresolek oli teatri direktor, tol ajal ja Tubinal öeldi ära. Ja sellepärast Tubin 35. aastal võttis muide ka vastusele pakkumise EMO dirigendi kohale segakooridirigendiks, mida ta üks aasta siis kangelaslikult vastu pidas ja käis Tartust iga nädal Tallinnas proove tegemas. Noh, tema ainus lootus oli leida Tallinnas töökoht. See ei õnnestunud kahjuks. Aga Olav Rootsi tegevus kulmineerub saksa okupatsiooni ajal. See, milline osatähtsus oli tegelikult sellel, et tegemist oli ju saksa okupatsiooniajaga ja kuigi esialgu loodeti väga palju sellest ja sakslasi võeti vastu Eestis kui päästjatena, sest see, mida olid teinud punaväelased Eestis, noh see on praegu kõigile teada, see oli kohutav genotsiid eesti rahva vastu, neid võeti vastu kui vabastajaid ja loodeti muidugi ka nüüd kultuurilises valdkonnas avarama tegutsemise peale. No varsti tuli selles küll pettuda, sellepärast et sakslastel olid omad ideoloogilised eesmärgid ja piirangud peal. Aga vaatamata kõigele on uskumatu, kui palju toimus saksa okupatsiooni ajal just nimelt nüüd raadio, Ringhäälingu orkestri kontserte, miks? Sellepärast et, et raadio tol ajal nimetati nüüd ümber soli Landes tsenter Reval ja see ei allunud mitte kohalikule võimule, vaid see oli otse saksa raadio alluvuses ja seal olid rahalised võimalused. Teiseks oli suur juhus, et, et selle omavalitsuse Ringhäälingu šeff Meyer Golden State oli küllaltki kultuurne inimene. Ta pööras sellele tähelepanu ja alates see oli vist 43.-st aastast toodi Leedust üle väga erudeeritud muusik Helmut Virt, kes oli raadio muusikaosakonna peatoimetaja. Tänu temale juhtus väga kummalisi asju, positiivses mõttes suurendati orkestri koosseisu, suurenes sümfoonia kontserdite arv. Tänu Virthi isiklikule initsiatiivile saadeti mitmed eesti solistid eesti helitöödega esinema Silversumi Lintsi, Gdanskis Viini Riiga. Need alad olid ju kõik sakslaste poolt vallutatud. Seal oli igal pool saksa raadio vastavad osakonnad ja nendes mängiti küllaltki palju eesti muusikat. Riigi ringhäälingukavades. Tallinnas pöörati erilist suurt tähelepanu saksa muusikale ja ka eesti muusikale. Ja väga huvitav on see, et kuigi vene muusika oli tegelikult keelatud siis vaatamata sellele Tšaikovski porotiini Rimski korsakovi selliste heliloojate tööd leidsid ikkagi ettekandmist ja mitte midagi ei juhtunud. Vastupidi, need võeti publiku poolt väga hästi vastu. Ja üldse sümfoonia kontserdite külastatavus nendel aastatel oli märkimisväärne. Raskel ajal teatavasti ikkagi inimesed kuidagi pööravad vaimsetele väärtustele suuremat tähelepanu kui siis, kui neil noh, ei, ei ole neid muresid ja neid probleeme nii palju ja otsitakse rohkem lõbustusi. Aga märkimisväärne on just see, et saksa raadio tellis ka mitmeid helitöid tolleaegsetelt eesti tippheliloojatelt. Ja näiteks Eduard Tubina Neljas sümfoonia lüüriline siis Johan Aavikul, et siis Heino Elleril telliti spetsiaalselt 44. aastal suured sümfoonilised helitööd ja pärast seda oli veel kindralkuberneri pidulik vastuvõtt Kadrioru lossis nendele heliloojatele, sellest on isegi pilt olemas. Kus neid autasustati, siis nad said igaüks 20000 Saksa riigimarka. Muidugi riigimarga väärtus. See oli tol ajal suhteline mõiste, aga see oli siiski päris märkimisväärne summa. Ja needsamad helitööd kantiga kontserditel, et mul on siin kaasas üks väga huvitav brošüür Revaler kontserte 1943 44. Siit me võime näha, kui vilgas sümfoonilise muusika kontserdielu toimus Tallinnas just nimelt riigiringhäälingu sümfooniaorkestri kontserdil. Kas enamus kontserte või lausa kõik kontserdid kanti otseülekandena eetrisse? Vaat tol ajal see ringhääling asus ju Estonia teatris üle veel ja seal oli ka noodikogu, seal oli plaadikogu ja tehniliselt oli see kõik küllaltki lihtsasti organiseeritav ja kõik need kontserdid kanti raadios üle ja sellel oli muidugi äärmiselt oluline, ütleme, propagandistlik tähtsus. Kui me nüüd mõtleme saksa muusika peale näiteks siis maailma muusika klassikast, suur enamus on ju tegelikult saksa muusika alates Bachist peale väga palju mängiti Bachi, muide mängiti Beethovenit, mängiti Brahmsi, kuigi Brahms muide ei olnud Hitleri lemmik Hitleri sallinud Brahmsi muide ja on üks kus, et Brahmsi esimese sümfoonia ettekande puhul füüreri ebasoosingu tõttu piirduti ainult kahe osa ettekandega. Hitleri lemmik oli Wagner muidugi, aga teatavasti Wagneri Brahmsi jüngrid on alati omavahel kuidagi nii väga sõja ajal olnud aga vaatamata sellele mängiti ja peale selle noh, Eesti muusika. Nendele aastatele del Olav Rootsi initsiatiivil kirjutas Cyrillus Kreek näiteks oma tsüklit neli rahvaviisi orkestrile kuus rahvaviisi orkestrile. Neid rahvaviise mängis Olav Roots Hilversumis Lintsis. Kõik oli tol ajal võimalik. Kas ei kõla praegu uskumatult, et see, mis oli sellel pahal Saksa okupatsiooni ajal võimalik? See ei ole meie päevil enam nüüd võimalik. Aeg on teine. Aga samuti ütleme pärast Estonia pommitamist, kui hävis raadio noodikogu plaadikogu paljude helitööde noodimaterjal. Just samal päeval oli toimunud Saksa raadio tellimusel Tubina sümfonietta plaati mängimine. Noodid jäid pultide peale, kuni õhtuni õhtul toimus häireteater, põles koos nendega kottidega maha. Õnneks oli Tubin saatnud ühe partituuri, viini universaali titsiooni. Tal oli lootus, et ta saab trükkida seal oma teise sümfoonia sümfonietta ja selle tõttu meil praeguse sümfonietta on säilinud. See on meil kättesaadav. Hävis muidugi ka partituur orkestri hääled, aga vaatamata sellele kohutavale olukorrale juba 16. aprillil toimus Tallinna Draamateatri sümfooniakontsert, kus Karmen prii mängis Tubina eesmist viiulikontserti. See oli Tallinna esiettekanne, Tartus oli seda varem mänginud Evald turgan. Samuti mängiti Tubina neljandat sümfooniat seal. Nii et kontserditegevus jätkus tegelikult Venne pommilennukite rajal kuni kõige viimase hetkeni, kui raadio juhtkond evakueeriti Saksamaale kõigepealt nadolid toruunis seal ja, ja hiljem kuni Lüübekini välja. Jaa, pommitamisega said ka need eesti helitööde partituurid, mida oli veel kaasa võetud, et neid päästa. Need hävisid seal näiteks Tubina neljanda sümfooniaorkestri hääled lendasid Berliini raudteejaamas pärast pommitamist laiali ja õhku. Terve rongijaam oli neid täis, neid üksikuid põlenud paberitükke. Ja tõenäoliselt läks sinna ka Eduard Oja suurim meistriteos. Kojuminek. Nii et ütleme, raadioringhäälingu sümfooniaorkestri tegevus nendel ütleme, okupatsiooniaastatel on väga-väga märkimisväärne ja ma tahaks esile tõsta, et see on palju olulisem kui võib-olla laiemalt me seda tänapäeval oskame tegelikult hinnata. Ja tänu väga konkreetsetele entusiastidele tänu Olav Rootsile tänu Helmut Virtile, Raadio peatoimetajale ja muidugi tolleaegse muusikaelu organisaatoritele, kes olid tolleaegse muusikaelu A ja O nagu ütleme, Johan Aavik nende ühise tegevuse tulemusel tegelikult kontserditegevus oli saksa okupatsiooni ajal tunduvalt rikkalikum ja viljakam kui seda võis varem lubada. Ma unustasin märkimata väga olulise fakti, et 30.-te aastate lõpupoole hakati tegema väga pingsaid ettevalmistusi juba filharmoonia loomiseks. Et orkester alluks filarmoonilisele ühingule, nii nagu see on paljudes riikides praegugi. Noh, kahtlemata see aeg oleks ka tulnud, kui mitte 40, siis võib-olla 41 42, kui oleks tulnud nõukogude okupatsiooni ja kui Nõukogude liit ei oleks provotseerinud teise maailmasõja puhkemist, siis võib jah, oleks Eesti areng muidugi olnud hoopis ja hoopis teistsugune ja tõenäoliselt ka võib-olla meie tänase päeva elu kõik, mitte ainult muusikaelu oleks olnud tõenäoliselt hoopis teistsugune. Ärme unustame seda, et 44. aasta sügisel peale kõigi nende, kes olid tapetud 40. 41. aastal, peale nende, kes mobiliseeriti Nõukogude Liitu lahkus Eestist kaks kolmandikku professionaalseid muusikuid. Eestis jäi plats sõna otseses mõttes peaaegu puhtaks ja tuli alustada täiesti otsast peale, aga see on juba täiesti uus jutt ja teine jutt, mida loodetavasti räägivad teised inimesed. Enne kui jutustame edasi orkestri lugu, mõtiskleme vas teel kuuldu üle ja samal ajal kuulame muusikat. Olav Rootsi juhatatud ringhäälingu sümfooniaorkester mängib Eduard Tubina ristpulkade tantsu. See on helilint 1939.-st aastast. Toomas Velmet, sina oled mänginud orkestris, meie sümfooniaorkestris orkestrandina. Sa oled aastakümneid olnud meie muusikaelu sees, selle kesknes ka olnud raadio, muusikasaadete peatoimetaja, ise, interpreet. Missugust rolli on Sulle teadaoleva ajaperioodi jooksul üldse meie muusikute ja meie kultuurielu jaoks etendanud meie rahvussümfooniaorkester? Ma nimetan teda niimoodi just. Sest mitte Estonia orkester, vaid just ERSO on teatud kindlate funktsioonidega olnud, nagu siiski rahvusorkester meil. No ta on kontsertorkester selles mõttes, et see on see orkester, kes ei käi mitte oma põhitööl lavaaugus, vaid lava peal ja eks tal ole mitmesuguseid funktsioone olnud läbi Eesti muusikaajaloo ja Estonia teatri orkester on ju tegelikult vanemorkester, aga eriti oluliseks tundub mulle sai riigi ringhäälinguorkester mõnevõrra varem, kui mina sündisin. See on sellest hetkest, kui tema peadirigendiks sai Olav Roots. Sellest ajast, mida mina tean, siis minu muljed sellest orkestrist algavad kuskil 50.-te algusest. Mis ajast? Esiteks, kõigepealt sai minust pidev kontserte külastaja ja 60.-te algusest peale selle suurepärase kollektiivi liige kuni aasta numbrini 68 ja hiljem tihedalt temaga kokku puutunud nii orkestri seest kui orkestri eest, kui ka väljaspool orkestrit ja hästi tihedalt olid kontaktid selliste dirigentidega nagu Roman Matsov, Neeme Järvi, Peeter Lilje. Öeldakse nii, et riik ei ole riik, kui tal ei ole esindussümfooniaorkestrit. Ja seda riigi rolli on see orkester täitnud vähemalt sõjajärgse aja kuni tänaseni. On olnud mitmeid kriisihetki ja mitmeid murrangulisi hetki. No kõige suurem kriis tõenäoliselt oli 44. aastal hetk, kui tegelikult moodustati Eesti raadio sümfooniaorkester. Moodustati uuesti. Sest septembrikuu jooksul oli palju lahkujaid olnud ja septembrikuu jooksul oli ka palju tagasitulnuid. Lahkuti lääne poole, tuldi tagasi ida poolt ja orkester moodustati uuesti. See oli kindlasti üks raske hetk, sest ega liiga palju neid professionaale ja võimelisi argestrante ei olnudki. Teiseks, alles 50.-te alguses hakkas Tallinna tol ajal riiklik konservatoorium andma teatavat kaadri lisa ka ükshaaval või kaks haaval lennus, eriti mis puudutab keelpilli mängijaid. Järgmine suurem hetkeline kriisi ja murranguline moment. Õigemini esimene murranguline moment oli järgmise kümnendi alguses, see on 60.-te alguses, kui verinoor dirigent Neeme Järvi saabus Leningradist. See oli murrang mõtlemises, repertuaaris ja tööprotsessis. Selleks ajaks oli ka küllalt palju juba värsket verd, kes hasartselt läksid kaasa noore dirigendi mõtlemise ja tegudega. Ja selle kümnendi jooksul toimus ka nagu esimene põlvkondade vahetus. Kõik me teame, millal oli järgmine kriisihetk, see oli aastanumber 80, kui Neeme Järvi lahkus. Õnneks oli vaata Peeter Lilje, kes kohe asus täitma ja edukalt täitma ja jõuliselt täitma peadirigendi ülesandeid. Tundub, et iga 10 aasta jooksul toimub midagi. 90 oli suur kriis siis, kui avanesid väravad lääne poole põhja poole kui näiteks esimesest riiulirühmast lahkus 10 tippmängijat mujale. See tendents on kestnud peaaegu tänaseni sest hiljutiste kokkulugemist järgi sai selgeks, et väljaspool Eesti riiki töötab umbes kahe sümfooniaorkestri jagu keelpilli mängijaid eesti keelpilli, mängid seda uhkemad? Me võime olla praeguse ERSO koosseisu üle. 80.-te keskelt alates kuni tänaseni on Eesti Muusikaakadeemia provokatsioon ikkagi väga jõuline. Orkestris ei ole enam nõrku kohti ja peadirigentide töö. Ma mõtlen siin juba järgnevaid pärast Peeter Lilje varajast lahkumist. Arvo Volmer ja Nikolai Aleksejev. Töö on sellest orkestrist teinud selle, mis ta on praegu selle orkestriga ja selle orkestri ette võib kutsuda ükskõik keda. Seda orkestrit võib viia ükskõik kuhu, ükskõik millisesse maailma tipplavale ja see on mulle tundub küll, see on meie riigi üks logosid. Kui vaadata nüüd asja seestpoolt laiemalt nagu tuuri tasandilt, mida oodatakse üldse ühelt sümfooniaorkestrilt ja kuivõrd ERSO on neid ootusi täitnud, nii kuulajate jaoks, interpreetide jaoks heliloojate eesti heliloojaid Teie jaoks ma mõtlen, küllap ta on täitnud kõiki neid, neid ülesandeid. Ega see üldine rahulolu muidu ei oleks, nii tuntav. Küsimused sisaldasid kahte provokatiivset alget. Esimene neist eesti interpreedid, jest interpreedid loomulikult saavad vähe mängida esindusorkestriga esindusorkestri. Ma isegi ei arva, et tema ülesanne oleks. Temaga saavad mängida noored inimesed, noored tähed, meil on neid palju. Temaga saavad mängida vanemad, kogenumad inimesed, aga loomulikult mitte iga kuu ja isegi mitte iga hooaeg. Ja võib-olla oleks seda palju tahta. Meil on ka teisi orkestreid peale ERSO õnneks õnneks ja päris häid orkestrid, kõik orkestrid kosuvad alates teater Vanemuise orkestrilt, kes teeb oma kindlat sümfoonilise aega. Ka Estonia teatri orkester ei ole harv külaline kontserdilaval ja ka Pärnu linnaorkester on täiesti see koht, kus on see nišš, kus eesti interpreedid saavad ennast realiseerida, saavad oma kogemuse, et tipporkestri ette tulla juba kogenud mängijatele. Samuti ei ole ju harvad need võimalused ja juhus, et kui meie orkestrile on välisturneel ja solist on ikkagi kodumaine. Niiet teine tema ülesanne. Ma ei tea, ma ei ole lugenud praeguse orkestri põhikirja, kas tema ülesanne on Eesti uue või vanamuusika pidev propageerimine ja ettekandmine, see sõltub ikkagi tänapäeval eelkõige dirigentidest. Dirigent on oma tavade koostamisel vaba ja teeb just sellise hoo ja plaani, nagu tema seda heaks peab õigeks peab. Ja tänapäeval nõuda kellegi käest, et miks teil on nii palju protsente, seda, teist või kolmandat oleks isegi natukene naljakas. Tõsiasi on see, et nii üks kui teine institutsioon võib jääda soovima midagi ja üksikisik võib jääda sooviva midagi, mida näiteks tõepoolest sooviks, et eesti muusikat olekski avades rohkem, aga see on minu isiklik soov ja selleks ta jääbki. Ma võin sellest soovist siin teie juures avalikult välja öelda, ma võin sellest kirjutada ja võin rääkida orkestri juhtkonnaga, aga see jääb ikkagi minu sooviks. Ja ma arvan ka seda sellele soovile lisaks, et see kartus, et Eesti muusika noh, ütleme niimoodi labaselt välja ei müü ennast. See kartus on asjatu. Sellest me oleme juba üle saanud, aga see kõik võtab aeg, suhtume asjasse rahulikult. See orkester on sündinud Eesti raadio juurde ja on kandnud ka Eesti Raadio nime. Pikka aega. Sidemed raadioga on olnud eri perioodidel kas väga-väga tihedad või lihtsalt tihedat. Ma arvan, et ka praegu on nad küllalt tihedad, kui seda arvestada, et peaaegu kõik kontserdid kantakse üle klassikaraadios. Aga kui sa olid peatoimetaja? Mul on tunne, et, et mingis mõttes oli see orkestri ja heliloojate sidemete jaoks üks kuldaegu ja võib-olla ka ja kui maiust raadio poole pealt seda asja vaatame ka nende kontaktide mõttes. Kuidas sulle tundub? Ma ei julge öelda, et see mingi eriline kuldaega oli, ma arvaks niimoodi, et see aeg 75 kuni 81, mis mina olin siin majas ta oli meil võtta see orkester, ta töötas esimeses stuudios põhimõtetest ja tal olid tihedalt sidemed selle majaga praeguseks. Need sidemed on täiesti normaalselt natukene kaugemad kilomeeter-poolteist kaugemal ja, ja see on iseseisev juriidiline isik, see on üks, üks suur näitaja. Ma isegi arvan näiteks seda, kui sa rääkisid Eesti muusika salvestamise eest ja selle ettekandmisest ja et aastakümmet varem aastat 65, kuus seitse olid võib-olla isegi aktiivsemad selles mõttes. Siis oli see kuldaeg, kus Arvo Pärt tuli esiettekannetega välja, kus Neeme Järve salvestas absoluutselt kõik teosed mis kirjutati sümfooniaorkestrile seaktiviseeris, nii heliloojaid kui ka orkestrit. Ja küllap see oli ka teatav tüliõun, sest uus helikeel ei mahtunud veel kõigi orkestrantide pähe. Aga see oli omamoodi kool ja see oli omamoodi stuudio ja see oli suur saak, mis sealt lõigati, mida sageli me tänapäevalgi maiustamiseks sellest talvest kui kasvõi meelde tuletada Paavo Järvi plaate Arvo Pärdi teostega? No 75 kuni 81 seal sai alguse üks, kui ma õieti mäletan, kas 77 avati uuesti, esimene stuudio restaureeritud raadioteater ja ja seal oli üks Beethoven, Yana kanti ette ja sellest peale tekkis niukseid ideid ja mõtteid, et võiks rohkem käsutada otsesaadetes koos publikuga suurepärast sümfooniaorkestrit ja Neeme Järvi oli sellest haaratud ja nii hakkas sealt ühtteist kujunema. Kokkuvõttes nagu sa mäletad ERSO stuudio tunni koos televisiooniga ja nii edasi, mis oli ühe kollektiivi suur propaganda? Sellel hetkel ikka jah, ja sellel oli kuulajaid ja vaatajaid ei arva, et tänapäeval peaks millestki kaugest eeskuju võtma. Aga küll tahaks, et see orkester vahetevahel oleks ka võib-olla televisioon ekraanil ja mitte ainult esimesel jaanuaril või sihukese soliidse kavaga. Selles stuudiotunnid teema juurde ma lisan veel, et see oli suur stiimul ka meie heliloojatele ja kui ma seda kuldajaks nimetan, see kestis ikka läbi kaheksakümnendatel. Siis kirjutati väga palju, mitte väga pikki teoseid, mis mahuks just klassikalise sümfoonia kõrvale stuudiotundi. Aga see saak uute teoste ja just stuudiotunnile pühendatud teostega. Seal oli väga suur üks printsiip algusest peale, et, et peaks olema igast siukse esiettekannet. Lõpuks lõpuks niit oli või mitte, aga seal oli huvitavaid asju nagu Kulbergi, Kvatro kontserte ja niisuguseid põnevaid asju oli seal. Nüüd oled sa aktiivse kontserdikülastajana Aleksejevi ku peadirigenti näinud. See ei ole mitte juhus, et ta on teiste lepinguaega, see tähendab neli pluss neli. Ja nii palju ta veel ei ole, aga see on seitsmes hooaeg, vist minu mõte on see, et ta peaks aasta rohkem kui kui seitse aastat. Sest et see orkestrimeisterlikkuse kasv on niivõrd selge ja, ja nii hüppeline. Ma ütleks, et esmakordselt kõigi nende aastate jooksul ma kuulen Ühte, sead, keelpilliorkestrit, ehte, aktiivset keelpilliorkestrit, sellist, mis läheneb ideaalile. Ma ei hakka rääkima praegu üldse puhkpillisolistide, sest seal on supertähti nende seas ja päris nõrka kohta ei olegi selles orkestris praegu. Oma parematel päevadel. Ma kardan muidugi, et need parimad päevad on väljaspool Eestit, ei ole neid kuulnud, aga igatahes Estonia kontsertsaal on sellele orkestrile akustiliselt väikseks jäänud. Ja ei ole palju neid dirigente, kes mahuvad ära. Aleksejevi mahub TEMA orkestrit, duty ei välju, on võimas, aga ei lähe saalist välja. Või ei hakka laperdama saalis. Aga seda orkestrit näiteks Pärnu kontserdimajas kuulata, siis on hoopis teised võimalused. Nii et lisaks ooperile me peame ka Eesti riigipealinna uusi kontsertsaale ehitama, sest ei ole ka harvad need juhused, kus publik ei mahu seal. Ja kui publikut on puupüsti täis, siis akustika on veel väiksem. Nii et Aleksejev tekitab probleeme meile. Riiklik valiti just just selleks on meil olemas kinnisvaragurud. Kes hakkavad neid lahendama, eks hüljatud. Eks meil nende probleemide ees oleme varsti ka raadios, aga seda aastakümmet me nüüd lõpetame ikka veel siin selles vanas heas raadiomajas. Veel viimase küsimusena, kui suur näitaja orkestri jaoks on publik saalis. No ta on täpselt niisama suur kui igale üksikule esinejale või igale üksikule orkestrandile publik ja, ja publiku vastuvad, seda tunneb. Kuna ma olen istunud orkestri, seal on üksinda laval orkestri ees lavale anud orkestri sees lavale siis sellele tundele ei ole vahet. See on ühesugune. Kas sa istud orkestri sees selle rühma viimases poldis esimeses puldis, kolmandas teise viiuli viimas, Põldikse trummi taga või oled sa üksinda laval? See lavatunnetus ja, ja saalitunnetus on täpselt sarnane ja, ja stimuleerib, stimuleerib igal juhul. Sest milleks me siis üldse õpime ja häälitsusi teeme ikka sellele publikule eelkõige. See on esimene siht. Nii et kui luuletaja võib sahtlisse kirjutada isegi heliloojad, tinglikult öeldes võib kirjutada Ta ta rahulikult sahtlisse ja see võib jääda ootama mingeid aegu, siis interpreet ja sama käika orkestri kohta ei saa oodata mingeid aegu tema alati täna nüüd ja praegu ja nii igav. Ta oli leiatavad kodus kodus kassile ka mängida, aga klaveritagasiside puudub ja, ja ikka lava on see koht, kus inimene areneb ja ja realiseerib ennast. Tobias tuginevalt purgi Burleskigal lõpetame saate, mis oli pühendatud Kerso 80.-le sünnipäevale ja milles tegime koos Vardo Rumessen ja Toomas Velmeti ka ekskursi läbi orkestri loominguliste aastakümnete. Tänasest ERSO-st, tema juubeliaastal kõneleme järgmises saates. Ja siis räägib meile sellest orkestri direktor aadressil. Ta on jah, sulle pühendatud saated jätkuvad veel kolmel järgmisel pühapäeval. Tänane saade aga kordub teisipäeval kell 16. Null viis. Saate panid kokku Helle Paas ja Katrin maadik ning sarja autor Virve Normet.