Hommikus on meiega nüüd ühinenud telefoniliinil lausa kolm inimest. Meiega on Lea Kadral, Lembit Saarsalu ja Aarne Vahuri. Tere hommikust teile kõigile. Tere hommikut. Tere hommikut. Ja miks me siis need kolm inimest oleme täna liinile palunud, on sellepärast, et nemad on ühed nendest, kes on kaasa teinud ühel üsna värskel heliplaadil mis kannab nimetähemõrsja ja see, justkui siis artist või grupeering kes selle albumi on loonud, kannab nime, kadunud ehted. Ja taust on siis lühidalt selline, et inimesed, kes on olnud seotud kunagise menuansambliga kollaaž on siis Kokkutulnud, saab sel albumil kuulda nii nii-öelda vanu kollaaži, lugusid kui ka värskemat muusikat. Lea, teie olete, eks kollaaži algsetest liikmetest ja teie olete ka selle albumi projekti taga, et miks te selle teha otsustasite? Tuli üks niisugune tore mõte Käsmu kunagi suvepäeval ja tuli tahtmine seda uuesti teha ja seda meeleolu nagu uuesti tunda ja läbi elada. Muidugi see ei olnud enam see, aga nüüd on hoopis uued laulud ja siis me palusime Aarnel teha uued lood, ta oli nagu hoopis teises olekus ta vanasti kirjutas seadeid rahvalauludele, aga nüüd me palusime tal kirjutada päris oma laulusid. Ja vot see oli väga põnev väljakutse ja siis palusime Lembitut Olavit ja toidad ka meiega silma. Kusjuures me oleme peaaegu kõik vanad kolhoosiga seotud inimesed. Siis veel palusin Kaisat oma miniad, et ta mind aitaks, sest et üksi ei saaks mass hakkama sellega, sest kaisa ise hea muusik, muusikakeskkooli lõpetanud ja konservatooriumi kasvandik No ma sinna vahele siis täpsustan, et need inimesed, keda Lea mainis, on siis tõepoolest veel Toivo Hunti, Olav Ehala, kes ka seal albumil kaasa löövad. Aga te mainisite, et on uut muusikat, et kas selliseid kollaaži, vanu lugusid, kui palju neid seal plaadi peal siis kuuleb? Selle plaadi peal, neid on mõned üksikud, neid ei ole seal väga palju. Seal on näiteks vanadest lugudest uni tule silma peale Kihnu rahvaviissada loonud ka ei saa siis eeskätt kadunud. See on ka vana, aga ta, nad on kõik umbes kuued, nagu siis mets neidude vahel jälle Aarne Vahuri seade Karksi rahvaviis. Ja ülejäänud on kõik uued luud. Aarne Teid on nimetatud kollaaži vaimseks juhiks ja teie eestvõttel siis valmisidki kunagi kõik need väga tuntud kollaaži, rahvaviiside töötlused. Aga kuidas oli siis nüüd täiesti üle kõigi nende aastate täiesti uut värsket muusikat kirjutada? No ma ei saa seda tiitleid küll endaks pidada, et ma oleks nagu lavastusi asutamise juures olnud, selle vaimseks juhiks olnud. Selle kollase asutas omal ajal Raivo Dixon. Kui olud olid sellised, et püksi asemel paluti mind selle ansambli juurde tulla, siis muidugi õige pea. Ma hakkasin huvituma just nendest vanadest regilauludest ja mõtlema, et kas neid ei peaks kuidagi tänab nagu seal tegema. Ja selleks muidugi initsiatiivi Saima kahelt tahab. Üks oli rootsi. Ja teine mõjutaja, mis nagu julgustas tegelema rahvamuusikaga, see oli siis Veljo Tormise looming, kes samal ajal tuli välja oma lauludega ja paljude teiste nende laulutsüklid, aga mida vaimustatud kuulasin ja kust ma palju inspiratsiooni sain? 48.-st aastast alates käis Eestis tegelikult selline väga tugev võitlus Tšassiga ja džäss peaaegu terve nõukogude ajaperioodi oli ikkagi selline noh, ütleme, et mitte just kommunismiehitajale kõige sobivam muusikastiil. Kas see rahvalaulude töötluste toomine Chessiliku võtmesse oli ka teatud mõttes selline väike indulgents, et rahvalaulud olid ju ka nõukogude ajal ikkagi suhteliselt lubatud? No see tuli küll pärast niimoodi välja, see tähendab, kui me jõudsime juba nii kaugele, et hakata muusikat salvestama ja mõtlema heliplaadi väljaandmisele siis muidugi nende heliplaadikavade kinnitamine tolleaegses ütleme, Nõukogude Liidu plaadifirma meloodia raames, see oli märksa lihtsam, kui oli ette näidata, et see on meie enda muusika ja just tootub meie Tegelikult see 60.-te, ütleme, keskpaik oligi äärmiselt põnev aeg ja kõik sattusime just selle laine peale ja võib öelda, et see oli üks, vaatamata kõigele oli see ikkagi muusikute selline niisugune salajane pool salevale kohtumine ja et me olime Chessigi ja tegelesime ja me oleme Džhmenid, tundsime niisugust erilist uhkust ja see alati nii olnud, et keelatud ka materjal tekitab ju noored inimesed just vastupidi, et hakkab sellega rohkem tegelema. Ja kui me nüüd rääkida minuga kohtumisi kollaasiga Aarnega ja Leaga oligi just see, et aalne mind väga noort muusikut, ma olen ikka väga vähe salvestanud, kõik usaldas kutsus mind mängima näiteks seal viis neljandikku taktirütmis ühte pala, mis oli väga keeruline seal soolot mängida, sest me teadsime ainult siiamaani Ameerikast pooltes Monteesitatud Tekvive, eks ole. Ja muidugi pidiga kavaldama selles mõttes, et kui sa tead, et võim on küllalt nii, selle noh, selle vastu midagi teha ei saa, jooksevad vastu müüri. Aga sa võiksid näiteks lisaks rahvalauludele me mängisime ka väga palju muidugi Ameerika džässi, aga sinna tuli ka siis vastavad pealkirjad leida. No ja mis siis, et kui see olnud originaale näiteks Kellingtoni pala inglisekeelne tõlge otse, aga sa kirjutasid, et õhtu aafrika küla lõkke ääres või midagi taolist, et selleks isegi läbi ja mõtlesin, et ega see oli aeg oli just selles, et kulmineerus lõpuks 1967. aastal tšehhi festivaliga ja ma lisaksin, et mul on hästi meeles Aarne, kui sa tegid oma puupillidega okteti või oli see septet. Ja see oli niisugune liikumine 67, kus tundus, et kogu Tallinna linn on džässitäis Nii et teatud mõttes olite te vähemalt mässumeelsuse või süsteemile vastuhakkamise mõttes punkarid. Paarkümmend aastat enne punkarid aegade. Ma isegi julgeksin nimetada teisiti, mõte? Ma arvan küll, sellepärast et see no loomulikult oli ju niisugune väljend terminoloogia muusikas nagu estraad, eks ole, siis popmuusikat ei olnud. Aga no sealt niisugused huvitavad, sest mina olin juba lapsepõlvest peale, et ma võinud kuulata, et üx meloodia käib viis korda otseselt lõpuni. Kuues kord juba väikse poisina, kui ma olin kolmandas klassis, mõtlesin, kuidas need inimesed seda meloodiaid kogu aeg laulavad kogu aeg kogu aeg ühte ja sedasama Badeks sammun midagi muuta ja võin öelda, et minul oli see kuidagi nagu kaasas kuskilt lapsepõlves juba. Teeme nüüd vahepeal intervjuusse, väikese pausi ja kuulame siia plaadi nimilugu tähemõrsja. Tegelikult Lea soovil me selle loo siia paneme, et mis ta seal loo kohta ütleksite, enne kui me seda kuulama hakkame, et miks see, miks see on eriline teie jaoks? Ta on natukene nii kaugusesse minev natukene mõistmatu ja mõistetav, salapärane ja seal meie, kes meiega koos tegid muusikutel on väga ilusat soolot. Kahe Morrise siis plaadilt kadunu tehtud tähemõrsja Niisiis jätkame intervjuud Lea kobrali, Lembit Saarsalu ja Aarne Vahuriga, kes on siis kõik kunagi teinud kaasa sellise ansambli nagu kollaaži liikmetena ja andnud nüüd siis siin hiljaaegu välja uue plaadi pealkirjaga tähemõrsja ja sellel teemal me siin vestleme. Ja üks mõttelõng, mis jäi enne muusika kuulamist pooleli, oli just seesama, et, et mängida muusikat teistmoodi ja tegelikult džässis on ju improvisatsioonidel hästi suur roll ja selle plaadil teil ei olnud ikkagi nagu 100 protsenti noodid ees, vaid ikkagi väga palju on seal improvisatsiooni kuulda. Igal juhul sest minu mõte oli ka selles, et nendele ilusatele meloodiatele ja väga heale tekstile peab olema improvisatsiooni jätk just seotud sellega, et need, see ei ole väga teisest maailmast ja ma alati kuulasin teksti, eks ole, et mis on tekst ja Aarne sulle väga head tekstid valitud oma lugude peale, mis mulle väga inspireerisid, ma ütleksin isegi niimoodi puriseerijana, et see nagu jätk sellele meloodiale tähendab see karakter, see meeleolu, kõik on säilinud, et tihti on ju džässi, sa võid organisatsiooniga minna väga kaugele ja ka algsest materjalist väga kaugele, aga siin ma jätkasin seda liigi, et see oleks hästi just selle muusikalise algmaterjaliga koos ja ütleme niimoodi, et see on ikkagi lisaks veel kõigile väljaöeldule, mis Lea rääkis, et selle plaadikee ma ütleksin ka, et see on just mõeldud ikkagi seda selle ilusale Eesti rahvaviisile, nendele ilusatele Aarne meloodiatele lisanduvad ka väga ilusad tekstid, et miks ei lahmi? Ma ütleksin niimoodi, et Maidan olla vanur ja hakati tõrvama kedagi. Aga no ühesõnaga, et see on ka kuskilt otsast ikkagi eesti keele ilu ja meie rahvuse ja kõiki selle jätkamine on, ma arvan, et need ei ole lihtsalt suured sõnad, aga see mõte on ka siin olemas. Lea, kuidas hääle kui instrumendiga on kogu sellele jämmimisele ja improvisatsiooni-le kaasa tulla, et kumb kumba proovile paneb, kas poisid pillidega või, või teie häälega? Aarne, mitte ainult et vaata ilusaid tekste ja, ja on ennast väljendanud nii ilusate kombinatsioonidega selles muusikas, sest tol ajal, kui ta need kollaaži asju hakkas kirjutama, see oli talle tohutu väljakutse. Sest ega ta ei olnud ennem ka seda teinud. Ja siin ta pidi täiesti usaldama oma sisetunnet ja, ja seda kõhklusetunnet me kunagi temas ei näinud, ta oli alati väga napisõnaline, väga konkreetne, aga ta teadis, mis ta tahab ja ta on alati seisnud tõesti ema lõvina või isa lõvina eesti keele kauniduse eest, Justreid välted, seda, ta on meile alati toonitanud, et ka eestikeelses laulus peab olema korralik, et välja öeldud. Ja sellest, ta ei ole kunagi taganenud. Noh, ma arvan, et see eesti keel ja vältevaheldus, see on üks eriti kaunis asi, mis meie keelt kaunistab ja kui nüüd vaadata seda laululoomingut, mis meil tänapäeval üldiselt ei joo klientidele, siis nad seal võib küll täheldada, et paljudes kohtades on nagu mõeldud liiga palju meloodia peale ja need tekstide välted lähvad täiesti vastu eesti keele loogikat ja seetõttu tekstides arusaadavus ja ilu saab kõvasti kannatada ja sellest on tõesti kahju. Muidugi mina püüdsin vähemalt nendes uutes lauludes küll nii teha, nüüd meloodia juures lähtuda just eesti keele sellest rütmilisust ja vältevaheldust ja ma loodan, et suures osas see vist isegi õnnestus. No tegelikult on sellel plaadil üks lugu Leaga teie kirjutatud, et kuidas see lugu sündis. See sündis niimoodi, et mulle sattus kätte väga ilus luulekogu kalmeratla luulekogu õhtused laulud. Ja tema oli Ellen Niidu kaugelt sugulane, kes elas eksiilis Soomes ja seal olid väga ilusad lastelaulud ja need lastelaulud Need tekstid olid nii sügavad, nii igatsevad nii eesti keelt. Mul on tunne, et meie jutuajamise ajal on saanud selgeks, millised on teie mitte ainult muusikalised, vaid ka keelelised väärtused. Lõpetuseks kõigile küsimus, keda te peate tänapäeva eesti muusikas kollaaži mantlipärijaks? No neid ansambleid, mis seda nüüd praegu edasi künnavad, on väga palju. Suure põhjuse selleks on andnud ka Viljandi kultuurikool, seal, kes võttis oma kaua just rahvamuusika õige pea. Sealsete lõpetajate hulgast on küll tulnud eriti palju ansambleid. Eredamad, mis on nüüd. Vägilased omal ajal siis muidugi kõige tipp Trad Attack, mis mulle küll väga meeldib ja just seda, seda ehtsat toona räsimas omal viisil edasi rajab. Mina ütleksin ka, lisaksin siia, et tõesti, et see õpetus on, see iva ja õpetus on kandnud vilja, sellepärast et on tulnud väga palju häid noori muusikuid, kes just sellega tegelevad folklooriga ja kasutavad ka originaalpill ütleme seal torupillid ja parmupilli ja kõik sinna juurde tulles tagasi veel, ma tahan meie plaadi suhtes, see oligi see, et meil oli mõte nagu selles, et meil ju arranžeeringuid oli tihti ande tehtud, aga paljusid me tegime ka ise stuudios peast juurde, selles mõttes, et kus soolod ja kuidas vorme muuta, et noh, nii nagu ütleme, et rahvamuusikud saidki kokku ja niimoodi nad võiksid ka esineda. Ja mis puudutab meie bändia, sest tõesti imagined Annega, et siin on hästi palju toredaid ainult tee anud, see, mis on toimunud seal kõik loogiline, see uus põlvkond peabki seda tegema, huvitavad veel paremini ja seda edasi viima ja lõpuks see kõik kokku on üks Meie eesti kultuur, eesti muusika, mida me peame kaitsma. Et oleks huvitav, sest hea on kodus kuulata kõrge taseme, mis ma kordan protsionaalset huvitavalt esitatud muusikat. Ma mõtlen seda, et see eesti rahvalaul jääb elama, peab elama, algus on tehtud, palju, on väga häid muusikuid. Ja me peame oma liistude juurde jääma ja edasi arendama saata areneb edasi ja veel kaunimaks ja meil ilusamaks ja see on meie tulevik. Väga kena lõpetus selle intervjuu lõpuks aitäh teile, Lea Gabral, Lembit Saarsalu ja Aarne Vahuri meiega täna Vikerhommikusse oma mõtteid jagamast ja jätame siia intervjuu lõpuks siis veel mängima ühe loo värskelt plaadilt. Selle plaadi avaloo ei mina oska. Linnadega ta ei istu kliin vaatama. Ei ole, ma ei tea taga teda tulema? Ei kõrvastega kõndina ei tea, hoiustada oota, ma. Ei mina. Emina.