Koole. 2013. aasta juunikuus toimus Ireen Lille eestvedamisel järgemööda VII Türi kevadfestival alapealkirjaga õitsvad tuuled. Selle raames esines ka näitleja, muusik ja rännumees Jaan Tätte, kes rääkis tuulest. Saate toimetaja Tõnis Tootsen ja soovin teile Genoa kaasoutsumist. Ma olen terve elu ikkagi olnud. Kuigi see Pakistani välja aga aga vastutuult rõhk ja ma olen alati valinud raskemaid variante, kui elu pakuks. Juba teatrikooliminek oli minu jaoks selline asi, et kui mu sõbrad seda kuulsid või keskkoolikaaslased, siis nad nagu jäid suu ammuli vaatama sest mina olin see, kes klassi ees ilmekalt luuletust lugedes pidi ära minestama, suurest hirmust esineda inimeste ees ja ma läksin ja ja õppisin näitlejaks ja töötasin 15 aastat näitlejana. Ja kui ma sain aru, et see ei ole enam minu jaoks vastutuult minek, et ma, ma ei pabista enam, kui ma lavale lähen, siis ma sain aru, et ma ei tohi seda tööd enam teha, et see on nagu lihtsalt üks õpitud amet, mis enam ei eruta. Ja samamoodi gaase ümber maailma reisile minek oli minu jaoks väga suur. Vastutuult minek. Mina, kes ma siis selleks hetkeks olin asunud elama Vilsandi saarele arvanud, et nüüd on saabunud mugavus kõik, mis ma olen elus unistanud, kõik on nüüd käes, ehitasin maja endale sinna ja sain olla ühe talve õnnelikult seda tunda, kõike, millest ma olin praktiliselt terve elu unistanud ja juba ma läksin sealt kaheks aastaks kohta, mida ma nagu kartsin, ma kartsin sinna minna, ma arvasin, et nupu mära seal merepealsest ookeanid on suured ja, ja meie oleme lollid. Ei ole keegi mingeid meresõitjad nendest. Ja sellisel lollil nagu mina on tuulest natukene lihtsam rääkida kui näiteks sellel, kes tuulest kõike teab. Kindlasti on tuule kohta, ma ei tea, mis teadused olemas, mis võõrsõnad, millest ma ei tea midagi. Ja mulle meeldib mõelda, et enamus aega minu peas puhubki tuul. Ja see on imehea tunne. Ikka inimene otsib õigustust kuidagi oma eksistentsile, et saad aru küll, et mis vead sul on või ja püüad endale öelda, et jah, see ongi hästi, et nii on, et, et muidu oleks kõik hoopis valesti ja nagu kunagi Vilsandil olid üks mees ja naine, kes ainult jõid viina ja nad muutusid juba nii tüütuks sellega, et kogu aeg käisid seda viina nuiamas ja nuiamas. Ja ükskord ma kohe vihastasin ja küsisin, et miks te kuradid, joote nii palju, et muud elus siis teha ei oska. Ta ütles, et ei, aga, aga mingi rõõm peab elust meil ju ka olema, et meie, kes me oleme siin siin pärapõrgus ja siis ma hakkasin, mõtlesin, et ma ei saa neile midagi öelda, kui nemad arvavad, et et viinajoomine on nende rõõme elus, siis las olla nii nagu mina tunnen rõõmu, et mul ei ole peas mitte midagi. Ja vahel on see aidanud sellest minu tööst, sest näiteks laulu tegemine. Ma ei oskaks teha laulu või pea oleks täis tohutuid teadmisi. Või noh, ma ei usuks, et laul minu juurde jõuab, kui mu pea kubiseb numbritest ja valemitest ja lihtsalt puhub tuul selle juures, kõige tähtsam on see valmisolek siis. Ma endale põhjendan niimoodi, et miks ma mitte midagi ei tee. Et ma olen valmis, et kui äkise tuul toob midagi kaasa, mis mu peas puhub ja vahel ta toob, see on tohutu hea tunne. Vahele ei too. Aga valmisolek on kõik see, et sa tead, mida sa ootad elus. Tead, et nüüd ma ootan seda laulu, mis võiks tulla või seda mõtet. Ja kui sa oled valmis, siis ta ükskord tuleb kaasu juurde, kui sa tead, mida sa tahad. Aga see ei ole alati nii, korra olin omadega hästi puntras, elus oli selline aeg. Ja siis ma ehmatasin nagu ära sellest, kuidas korraga tuul enam minu peas ei puhunud, kõik augud olid nagu kinni topitud tuul, mis tahtis tulla, ei pääsenud ühestki avavusest mulle sisse ja ma ei näinud midagi. Ma ei kuulnud midagi. Ja pundar, see tähendab seda, et kui inimene on puntrasse väga paljude asjade tõttu tekkida tekkida siis kui sa oled teinud mingeid vigu ja sa ise ei tunnista endale, et sa oled neid vigu teinud. Ja kui tunnistad, siis kohe mingi auk läheb peas lahti või siis kui näiteks sul on tehtud haiget ja ja sa ei ole suutnud veel andestada seda haiget tegemist ja siis oledki puntras. See oli nii ootamatu, kui mina olin puntras, ma ei olnud kunagi ennem seda tundnud, sest mina toitun tavaliselt sellest, mis ma näen enda ümber loodust, kõike seda, mis maailm pakub. Tunnen sellest rõõmu ja hingan seda. Ja korraga sa saad aru, et sain, märka seda enam sind ei huvita see, mis ümber on, said tunne, lõhnu ei näe värve, näed ainult seda tohutut ummikut oma peas. Ja korraga vahel on tunne, et ma ei tahagi, et see muutuks. Tahangi, et miski kisuks mind maha, hoiaks mind kinni ja tundub, et sellisena ma nüüd olengi elu lõpuni. Ja siis korraga saad aru, et ei, et ma pean sellest nüüd ruttu lahti saama, et, et see ei ole enam huvitav. Ja siis hakkad otsima, et kuidas selle tuule jälle kätte saaks oma pähe ja jõuad ikkagi selleni, et on vaja andeks anda. Mitte lihtsalt mõtteliselt, et nii olen andeks andnud, vaid, vaid sa pead jõudma selle sügava südame andeksandmiseni, et sa tunned, kui sa sellele asjale mõtled siis ei tee sulle enam haiget, vaid sa tunned, et sa oled saanud targemaks millegi võrra. Ja sul on kogemus, mida paljudel ei ole, mida ellu edasi kaasa võtta. Ja kui sa oled selleni jõudnud, siis sa tunned jälle, kuidas lahe tuul puhuks ümber sinu ja sinu peas ja kõik on nii kerge ja tore. Saad jälle hingata. Ja. Mina armastan väga tuult. Ma olen pärit Viljandimaalt ja kuni üheksanda eluaastani ma ei olnud kuskile Viljandis käinud eriti ära ja mäletan, et mu elu koosnes sellest raskest rünkpilvest pea kohal nendest tohutu lopsakate sirgetest, kõrgetest puudest enda ümber ja töökatest usinatest inimestest. Ja siis juhtus elu ime, et ma sattusin Vilsandi saarele üheksandal eluaastal. Ja see, mida ma seal kogesin, seda ma kannan endaga siiani kaasas, see oligi see tuul mida ma tundsin, lagedus, madalad puud nagu mingist naljafilmist, tuulelase kasvada puudel kõrgeks nad jäävadki madalaks. Inimesed on teistmoodi. Välimuselt nagu ei ole teistmoodi, aga mis muudab sisemaainimese ja mereära inimese erinevaks seal ikkagi pilk, sa näed selles pilgus seda tuult ja ei ole midagi huvitavamat nende jututeemas, kui rääkida tuulest. Mõeldakse, et inglased on siuksed, peen rahvas, nemad räägivad ilmast. Aga sealmaal, kus mina elan, seal tähendab tuul kõike tuules, sõltu kõik iga päev kolm korda päevas vaatad ilmateadet ja vaatad ainult seda tuult. Sind ei huvita, mis on, kas vihma sajab või kui soe on. Tuul ütleb, kas sa saad homme sinna minna, kas sa saad seda teha, kas sa saad kolmandat asja teha ja kui hakkad rääkima naabriga jõuad tuuleni, siis mõlemad teavad, et nüüd on leitud see õige jututeema, millest tahaks rääkida. Noh, see koosneb umbes sellisest dialoogist, et kas sa panid eile kolme paiku tähele, mis toimus ja ja minu meelest oli see pool neli, et siis kui jääd korraks, võttis täitsa maha ja siis tuli sealt ja sealt ja see on see, mis seob väga tugevalt inimesi ja millest on teistel vahel raske aru saada. Ja siis mõtlesin mingeid võrdluseid, tuul nagu, kui nähtamatu jõud mis teeb suuri tegusid, siis mõtlesin, et kas seda saab näiteks võrrelda? Armastusega. Ma tean väga hästi, mis tähendab merel, peegelsiledal merel purjekaga oodata tuult. See, kui sa seisad paigal lämbud palavusest lämbudki ja ootad nii väga seda tuult, et ta tuleks lõpuks ja armastusega, on samamoodi. Kui sul teda ei ole, siis, siis on mõistlik teda oodata. Aga see võrdlus jooksis mul ummikusse selles mõttes, et kui sa ootad tuult, siis sa tahad, et tuleks selline paras tuul ka keskmine, mis mõnusalt sind edasi viiks. Aga kui sa ootad armastust, siis sa ikkagi ei oota seda keskmist, seda parajat. Vaid sa tahad, et su katus sõidaks pealt ära. See tuul viiks selle katuse minema ja ta purustaks, lammutaks ja ja seda on inimesel vahel väga vaja. Ma ei tea kõikide loomade ja putukate kohta, kuidas neil see asi käib. Aga tundub, et et inimese elul on nagu siis väärtus, kui ta hing ei ole surnud. Tajub Tuuli oma peas enda ümber ja ja ei ole saabunud tuulevaikust. Mis tähendab seda, et sa oled kunagi armastanud. See armastus on tuhmunud ja elada oma igapäevast elu. Ja saad aru, et Songi tohutu mugav kõik on paigal, minu peas, mul ei ole mingeid kiusatusi, mul ei ole niisuguseid erilisi tahtmise ja elu vaikselt kulgeb. Ja kõik on väga hästi. Aga siis ikkagi salaja loetakse raamatuid ja vaadatakse filme ja käiakse teatris selleks, et korraks tunda, kontrollida, et kas, kas mingid tundekeeled on veel alles, kas tuleb pisar silma ja ja tahad armuda sellesse näitlejasse seal või sellesse tegelasse. See teeb elus keeruliseks selle, et sa pead armastama üht inimest või ühte naist. Et kaua sa ikka jõuad. Ja siis kõrvalt on tore vaadata, kui naisega vaatab televiisorit ja siis näed, et on hetkel nüüd sellesse praegu Vicky armunud seal ja ma tunnen. Ma tunnen rõõmu, et väga tore, et midagigi tal on. Näed, mina olen sellesse teisesse armunud ja. Ja see on hull, see, kui sa ing nagu ära vaikib. Ja see tuleb paljudest asjadest nagu kirik räägib, et hinge eest on vaja hoolt kanda, aga aga kui sa teed elus mingeid vigu või asju, mida sa ei peaks tegema, siis tegelikult hakkab nagu vaikselt peitu pugema. Kui sa oled mingeid asju maha salanud, petnud, valetanud, susherdanud, Busherdanud, siis sa nagu ei saa lennata vabalt siis tasapisi ja saad aru, et sa tapadki oma väikeste halbade tegudega selle hinge ära. Olen selle peale mõelnud, et, et halb on palju kergem olla, kui hea. Halb olek on naq inimese selline põhiloomusete tahate halba. Ta tahab mõelda mingeid halbu mõtteid ja teha pahandusi. Ja selleks, et olla hea selleks sa pead jõudu kulutama. Hingehoidmine, et see ongi see võitlused, sa püüad olla hea. Mul oli üks laulmine siin Tallinnast Randverest tulid suvilaomanikud ja tulid Vilsandile ja tahtsid siis laulaks tund aega ja midagi ma seal rääkisin ka sinna laulude vahele ja ja ma siis rääkisin, kuidas merel saad aru, et noh, et mis sa tahaks endas muuta seda paremaks teha. Ja siis nad ütlesid, et teie ei saa ju midagi teha paremaks, te olete ju niivõrd hea? See, see ajas mind kohe väga kõva, kõvasti naerma. Mingi, ma ei tea, kes, inimene saab endale öelda, et ta nüüd nii tohutu ja sest inimene näeb kõik kirjaid oma peidetud halbu asju ja ega nad kuskile kadunud ei ole. Kõik need halvad asjad on alles, et ükskõik, kas oled suutnud nad peita nii sügavale, et sa ise ka neid enam ei näe. See vajab väga palju jõudnud niikaugele jõuda, aga mina arvan küll, et ma olen väga halb. Oli mul väga ilus kogemus, kui Mark Soosaar tõi kunagi üks neli-viis aastat tagasi Vilsandile minu majja umbes 20 Manija naist kõik nende untsu, võta seelikutega ja mis neil on palaval suvepäeval oma paksude villaste asjadega ja kõik muu, oli ka naljakas, mis nad seal tegid näiteks hommikusöök, mõtlesin, mida nüüd sellisele suurele kambale siis süüa teha ja ja naine ütles, teeme ühe suure potiputru neile, kes tegime ja tulid need Manija naised sinna hommikusöögilauda ja tõstsid korraks seda kaant, panid kaane kinni ja nagu väiksed lapsed, lükkasid taldriku ka veel endast eemale ja ütlesid, et pole elus putru puutunud, ei hakka singa torkima. Et see ei anna mingit jõudu, suled päev vastu pidada raskel kartulivaol. Aga nendega oli see, et midagi ootasime, seal tegime aega parajaks, kõik olid läinud varju alla. Ja istusid seal ja mina olin neil nagu vastas, teisel pool ja vaatasin neid kõiki, rääkisime, ajasime juttu ja, ja korraga nagu minu silmis muutusid pääsukesteks õrre peal absoluutselt kõik tegid korraga selle liigutused, vaatasid ühes suunas, niimoodi. Ja jäid sinna vaatama ja siis vaatasid tagasi ja ja ma küsisin, et, et mis oli ja nad ütlesid, et kas sa ei näinud seda tuule muutust vä? Jah. Praegu ei pannud tõesti tähele, aga, aga see oli imeilus, see oli üks elu väga ilusaid hetki, oli see, mõni mõtleb, et seal Vilsandi elu, et see on nii tohutu võetud põhiküsimus, mis minu käest küsitakse, et kas sa seal igavuse kätte ära ei sure. Aga see on küll täiesti vale sõna, et igavust ma võin tunda ükskõik kus mujal, aga kindlasti Vilsandil ma ei tea, mis tähendab igavus enam ma ei viitsi neid asju nii palju teha, aga, aga kui ma seal alles hakkasin elama ja siis mulle väga meeldis käia nagu teatrietendust vaatamas mere ääres näiteks tormi algust, kui ilmateade ütles, et seal on veel peened tänapäeval mudelid, mis näitavad, et umbes kell kaks siis hakkab torm tulema. Ja siis mul on seal väike pink ja lähen varakult valmis ja istun sinna pingile ja tean, et nüüd umbes tunni aja pärast, siis algab see torm. Ja hetkel on täielik tuulevaikus või selline nagu vahel ennem tormi on, et istud ja vaatad midagi tundub endale ka nagu lollina või hulluna, et mis ma nüüd teen siin ja aga tead, et siis kui hakkab, et siis see on võimsam kui Tšehhov või mingid siuksed mehed korraga saadki aru niimoodi, et ennem kui tuul tuleb, hakkab meri vaikselt liigutama, ennast tuleb lähemal, veel hakkab nagu hingama üles-alla ja siis tuleb see esimene värske, selline briis käib korra läbi, huh, niimoodi. Siis on jälle vaikus, siis tuleb uus, selline hoiatus. Kolmas ja neljas ja siis juba saad aru, et tekib laine, mitte millestki. Laine kasvab ja varsti on seal vahused laineharjad ja siis juba paned kõikuma, nööbid kinni ja tõmbad kassi ja saad aru, et see see ongi käes ja siis lähed koju ja siis saad aru, et sa oled millegi võrra rikkam. Ja selliseid etendusi korraldasin, see oli vahepeal nagu harjumus lausa peale seda ümber maailma reisi. Ma olen näinud igasuguseid tuul ja ja tuuled on väga erinevad ookeanidel ja meie vetes ja siis seal saartel, kus me käisime, on ka inimesed selles mõttes teistmoodi, et kui seal puhub pool aastat tuul täiesti ühtemoodi, sa tead, et iga päev on tuul ühest samast suunast ja ja sa tead, et ta tugevus ka palju ei muutu siis see ka muudab inimest kuidagi teistsuguseks. Ma ei teagi, mis öelda. Lihtsalt, et nad kükitavad kaua ühe koha peal ja meie muretseme väga millegipärast sest kõik on nii muutumatu ja rahulik. Hea küll, vahel tuleb orkaan, mis hävitab kõik, aga siis läheb jälle meelest ära. Mida veel ookeanidel tegi tuul, mis mind väga võlus ja mida ma jälgisin hoolega, on see, kuidas, kui sa lähened mingisugusele saarele või maale või linnale kaardi pealt näed, et seal asub, aga sa teda veel ei näe. Aga ometi sa tunned juba lõhna ja see on väga suur eelhäälestus ennem sellele maale saabumise kohta, et sa juba tunned. Näiteks esimest korda ma tajusin selle ära Hollandi rannale lähenedes, merel hakkas tuleneski kirve, kivisöe ja selline ebameeldiv lõhn ja jõudsime sinna lähedale, oligi kogu see rand oli täis sellist tööstust kodutuid, korstnaid ja, ja see oli nagu juba ennem selge, et kuhu me jõuame. Prantsusmaal olid sama tore nagu kirjandusest võiks öelda, et hakkas saialõhna tulema, sellist toredat kohviku lõhna tuli juba merele kaugele-kaugele välja. Jõuad lähemale, saadki aru, et kõik rannad on täis kohvikuid ja istumiskoht ja kõik on niivõrd tore. Aga kõige kaunimad kahtlemata lõhnad, mis tulid, olid prantsuse polüneesias väikeste saarekeste peal, kus polnud elektrit, kus inimesed elasid nii, nagu nad on elanud tuhandeid aastaid juba. Ja see lõhn, mis tuli, oli siis lõkkesuitsu lõhn. Sa oled keset merd ja korraga sa tunned seda lõkkesuitsu lõhna ja alguses oli lihtsalt nagu kodune suitsulõhn. Aga kui me hakkasime sealt eemalduma nendest kantidest, siis peaaegu, et vaata, tahtis pisar silma tulla, sest sa teadsid, olid juba eemaldunud sellest saarest. Sa teadsid, et võib-olla sa mitte kunagi elus sinna tagasi ei satu, tuli öö ja tundsid jälle seda lõkkesuitsu lõhna ninas. Ja siis tulevad need pildid silma ette, kuidas nad terve päeva on siis midagi sama seal drillitanud, Trallitandama saare peal ringi istunud, varjus käinud, kalal tuleb õhtu ja siis kogu see perekond koguneb oma onnikesed palmilehtedest tonn ja vaatavad, mis nad siis päeva jooksul on süüa suutnud hankida, kes tuleb metsast mingisuguse viljaga ja kes tuleb Väikse kalaga ja ja siis pannakse vesi keema, tavaliselt kookospähkli koored on need, millest nad kõike teevad nagu meie grill, susi, ideaalne materjal, hõõgub kaua, põleb paraja leegiga istuvad ja teevad seal oma sööki ja naeravad ja lõkerdavad, söövad ja juba öö tuleb kätte ja siis eemalt näed mäekülgedel neid väikseid tulukesi ja tead, et iga seejuures on üks väga suur lugu, mingi pere lugu, mida nad jagavad seal oma jutustades põlvest põlve. Ja see on üks väga suur mälestus mul kogu sellest maailmareisist lõkkesuitsu lõhk keset merd. Ja kui lugeda vanade meresõitjate mälestusi, siis nemad ka mõni ütles, et noh, et nad sõitsid nina järgi. Peenemad kaptenid suutsid tõmmata, ninaga ära tunda, kuspool on maismaa. Ja noh, see oli suhteliselt tavaline nii et seal mingi kellelegi eriline oskus vaid nuusutatigi saadi aru, vat seal nüüd. Miks saab üle ookeani sõita purjekaga nii kergesti, tegelikult on see, et ookeani tuuled on öelda fassaadid, mis on pidevalt ühes suunas, puhuvad tuuled tuul, nüüd ma räägin väga tarka juttu, siis tuul on õhuosakeste liikumine kõrgrõhkkonnad madalrõhkkonna suunas, õhk koosneb hapnikust, lämmastikku, süsinikust, sellistest teistest, nii et mateeriat. Ta naine, mis hakkab liikuma rõhkkondade vahel mis ongi tuul. Ja siis ta liigub pidevalt põhjapooluselt või lõunapooluselt ekvaatori suunas. Ja see on nagu selline pidev liikumine, mis on nagu süsteem, mis on kestnud nii kaua, kui, kui need asjad siin meie maakeral olid, nii nagu nad meile praegu paistavad siis seoses maakera pöörlemisega, siis ta läheb natuke viltu, nii et näiteks põhjapoolkeral ta puhub kirdest edelasse kogu aeg. Milleks sai siis võimalikuks see, et korraga kuskilt Euroopast, Hispaaniast ja Portugalist näiteks seesama hull Kolumbus? Keegi ei teadnud, mis on seal, kus vesi lõpeb, küll seal arvati, et seal on maailmalõpp ja serv ja kus kõik vesi alla voolab või tuli, kus kõik põleb. Keegi polnud seal nagu valgetest inimestest käinud ja üks mees siis otsustas, et ta läheb. Aga seal taga olid ikkagi väga pikaajalised kogemused, teadmised kogu kalurite põlvkondade jooksul tuuli tunti, teati, et tuul puhub sel aastaajal sinna ja siis natukene põhja poolt tuleb nagu tagasi, aga mõeldi välja juba tegelikult Vanas-Roomas, et see peab olema ring, mida sa tuul teeb. Ja kui hoovused hakkasid kandma rannale väikseid tükikesi, mingitest värvilistest keppidest ja kummalistest tuustidest, mis olid Ameerikas vette kukkunud. Ja siis oli teada, et kuskil on midagi veel. Tegelikult Kolumbus teadis seda tuule asja ja see andis talle julguse minna. Ta ei teadnud küll paljusid muid asju, aga seda ta teadis ja ja nii nagu ta sinna oma spaniolale ehk Haitile jõudis. Tol ajal, kui ei olnud selle maa kohta merekaarte ei olnud keebeeessisid mitte midagi, ta sõitis neli korda üle suure ookeanireis, mis kestis kolm kuud ja rohkem. Ta jõudis eksimatult täpselt samasse kohta on neli korda järjest. See on nagu hämmastav, mida need meresõitjad suutsid ja seda ka kõik tänu ikkagi tuultele. Ma tean küll tegelikult, mis on tuul, me kõik teame koolist midagi, mäletame, aga ikkagi on tore mõelda, et oled loll ja ei tea ja mõtled, et on üks asi, mida sa ei näe, mida sa katsuda ei saa. Aga mis kulutab mägesid ja murrab puid ja liigutab kõrbealasid ühest kohast teise vilju, võilille seemet, kuidas ta lennutab, kuidas, kas siis evolutsiooni käigus või jumala loominguna siis on asjad läinud niimoodi, et lihtsalt taimed, loomad on arvestanud sellega, tuul on üks nende elu osa siis aitab sigida või ükskõik mida teha. Ja kunagi oli mul selline noor, olin emotsionaalne küsimus. Tihtilugu ma küsisin, et kui ma nägin, et üle kolme meetri laiuse metsatee Läheb ämblikuvõrk ja siis ma ikka mõtlesin, et kuidas on veetud see esimene niit, mis nipiga siis ma olen aru saanud, et see lastakse tuulega lendu, kuni ta kuskile takerdub ja siis paljud ämblikud lasevad ka oma pojad. Pojal tuleb väikene niidike tagant ja siis nad lendavad ellu. Sihuke lehvik tuulelehvik taga. Mina ise natuke mere peal käinud väheke tuulega kokkupuutel ja ja lähed tihti hingerahu otsima. Et kas pikk reis peaaegu kaks aastat püüda seal hingelahus? Ei toonud. Aitäh. No mis on hingerahu? Ma ei tea, kas ma tahakski hingerahu, et olen seda püüdnud elus saavutada tasakaalu või. Aga see on seesama seisund, et kas sa tahad olla tasakaalus ja ja ma tean küll seda tunnet. Ma tundsin seda tunnet perereisil, see on, tekib ookeanide ületades, kui kõik päevad on nagu copybestiga kordus. Iga päev on esimesest hetkest kuni magamaheitmise nii täpselt ühesugune inimesed on samad, Nad räägivad samu jutte. Söömine on sama, ilm on sama, kõik kordub, pole nagu mingisugusesse masinasse kinni jäänud. Ja korraga sa tunned seda, mida tõenäoliselt siis saavutatakse mediteerides seda tunnet, et su peas ei ole enam mitte ühtegi mõtet. Et kas see on nüüd hingerahu see, et ma vaatan sinna silmapiirile. Et ma ei mõtle mitte millelegi, ei hüppa nii nagu tavaliselt inimesel on, et natukene siit korraks sinna koju, siis korraks sinna töö juurde, siis korraks homsesse päeva, eilsesse päeva ja korraks kuskile laste juurde, siis ei tea, kuhu veel. Ja siis seal on see, et sa vaatad ja korraga tõesti tajuda. Kus ma ei mõtle mitte millelegi, siis on täielik vaakum peas ja see sai nii käppa lõpuks et sellest väljatulek kodus oli päris minu jaoks keeruline, mõned tulid kergemini sellest välja. Ma ei teagi, kas ma olen päris välja tulnud ja selles mõttes on rääkida päris raske. See vaikus on veel natukene peas olemas. Ja nähes inimesi enda ümber, kes arvavad, et ma olen hulluks läinud. Ja ma pole enam see Jaan, kes enne oli. Ja ma saan aru, et neile meeldis eelmine jaan rohkem, mitte see, kes tahab olla niimoodi, et mu peas ei olegi nagu ma alguses ütlesin, ühtegi mõtet, vaid tuul puhub. Ma tahtsin seda, ma ootasin seda. Aga ma arvan, et ma ei taha seda. Ma tahan, et oleks ikkagi rohkem jamasid. Või noh, et midagi juhtuks, midagi vägevat sünniks. Midagi SIND erutaks? Armuksid Ma ei taha veel hingerahu, küll see hingerahu tuleb siis kui ta tuleb, aga mulle meeldib see, kui kui ikkagi miski lenge veel värisema paneb. Vaikuseusku inimestest on ka nagu hakanud moodustama mingisugune sekt. Aga ma saan väga hästi aru, et vaikusele oma mõõt. Ma armastan vaikust, aga sellel on oma mõõt. Ja see mõõt ei ole alati ühesugune. Ma räägin akustilisest vaikusest, mõnikord talutsa seda väga vähe ja teinekord sa ei saa. Tundub, et sa ei saa üldse oma isu täis, sellest. Tuulevaikus võib ära väsitada. See on nii, nagu tegevusetus võib ära väsitada, inimese ei ole midagi väsitavamat kui tegevusetus. Ma olin kunagi niisuguses kohas tööl, kus ma vaatasin, mehed, mitte midagi ei teinud. Ja kui kurnatud nad olid lõpuks päeva lõpus. See oli kummaline paradoks, niisugune vastu oksus. Ja siis olen mina kogenud seda, et kui see tuul hakkab puhuma, siis see on tore küll, kui ta tuleb ja tuulel on palju varjundeid, nii nagu vihmalgi on seenevihm ja paduvihm ja uduvihm ja kuidas see vihk tuleb. Tammsaare uitsetas peenikest vihma ja ilma rihmata, ma ei kujuta ette oma elu, aga kui seda tuleb nüüd nii, et ei taha peda. Vaat tuulel on ka oma mõõk. Ma küsin seda nüüd küll sinu kui Vilsandlase käest ja kui maailmamerede tuuli näinud ja kogenud mehe käest, kas see sõltub oludest või see sõltub inimese seisundist. Mõnikord talutsevanda asja rohkem paremini, teinekord on, tundub see talumatu. Millegipärast on merel tuulevaikusega niimoodi, et isegi keset suurt avarat ookeani korduvalt Me seda kogesime, kui ei olnud mingit tuuleõhku, kõik jäi seisma. Ja sa saad aru, et see ei ole enam meri sinu ümber seal midagi muud merele ei sobi, tuulevaikus meri nagu polegi siis hetkeks enam meri, vaid muutub mingiks tiigiks. Ja see hingeseisund nagu nõuab sellest väljarabelemist, millegipärast see ei meeldi, sa ei saa seda nautida. Millegipärast sa ei suuda merel nautida tuulevaikust. Tekib selline läppumine, niiskus, raskus, ja siis sa väga ootad seda, kui sa oled seal selles läppunud, õhus olnud ja selles nagu soos keset merd. Ja siis kui tuleb, see esimene vohh käib läbi, sa tunned, et läks liikuma. See mõjub hingele väga hästi ja tuulevaikus ei mõju merel hingelast ja ma ei tea, kus tuulevaikus hästi mõjub. Võib-olla hommikul jõe ääres kuskil, kus on udu ja, ja sellised kohad, aga ma olen need ära unustanud, sest ma olen nüüd Vilsandil ja ja seal tuulevaikus on väga haruldane asi. Suumannil on kaks väga toredat kujundit, ma arvan, et need on Vilsandi perioodi luulest. Üks on niisugune, ta kirjeldab tuult ja siis ronk ei saa kuidagi koju. Puu kõva tuul on vastu. See on nii tore kujund. Teine on nii, et olen tuul, kes läheb läbi metsa. Mu kodu on minus eneses. Kui mina natukene purjetasid väikese purjekaga merel, siis esimene asi, mida ma hommikul ärgates vaatasin, kas puuladvad liiguvad, kas on purjetuult teine asi, kui ma olin lindistamas hääli jahtimas, siis oli esimene asi, mida ma hommikul telgi praost või aknast ja kus ma siis juhtusin ööbima. Vaatasin, kas puulehed on paigal, seal on tuulevaikus väga oluline. Kas täna tuleb tööpäev või ei tule pähe ja sa oled teinud laule, sa oled neist paljud teinud Vilsandil. Kui palju oled sa teinud seda tuulest kantuna või mida on tuul tähendanud laulude tegemisel? Kas otseselt või? Nojah, seda ma julgen küll öelda, et tuul, kui sõna on väga ilus, poeetiline sõna, siis ta nagu kannab endas seda energiat, iga inimene nagu teab midagi, mis on tuule taga. Ta on umbes samasugune sõna nagu jõgi. Kõigil on nagu jõe kohta mingi kujutlus, et mingi liikumine mingi vabadust ta tuleb kuskilt, ta läheb kuskile nagu tuulegi kohta, aga ma julgen öelda, et tuulevaikuses Ma ei suudaks midagi luua või midagi laulu teha, et kõige parem tunne loominguks. Minu jaoks on siis, kui ma olen majas sees ja ma näen, et õues kõik mürgeldab, kui tuul veeretab, pangesid ja puuladvad, käivad kahele poole ja siis mina olen seal kuskil klaasi taga varjus ja ja see seisund on minu jaoks ideaalne loominguks. Et ma näen mingisugust maru mingit tuult. Juhan Liiv on ütelnud niisugused toredad sõnad, et luule, see on tuul. Aga ilma tuuleta läheb maa haisema. Nii et kui sa ütled, et see on hea näha, kuidas mürgeldab ja puhastab su randuda, võib su laevadki uputada, aga aga need, sa teed uuesti. Aga kui me siin vastastikku niimoodi vestleme, Fredo on mul hea sõber, ta käib mulle aastas vähemalt kaks korda, vahel kolm korda külas Vilsandil. Väga hästi on meeles, sinna on nüüd juba 20 aastat kindlasti või rohkem, kui Freet sattus minu majja esimest korda. Ja siis see oli tunne, et tuli mingisugune tuul, käis majast läbi, tuli, istus, sõi vähe suitsuahvenat ja rääkis ja lahkus ja ma tundsin, et mingi värske õhk onu majast läbi käinud. Ja selleks mulle meeldibki vaadata inimesi, kes noh, tunned kaugelt ära, kas see inimene on tuulevaikne inimene või kas see inimene kannab endas tuult? Enamasti on ikkagi toreze, kui inimeses on mingi tuul, mingi värskus, mis teda liigutab, on ka käinud külas inimesi, mul, kes tulevad, istuvad maha ja ma saan aru, et meie ümber on mingi raskus. Kuigi me võime midagi rääkida, aga ma tunnen, et energia minust kaob kuskile ma ei saa aru, kuhu, aga aga ma olen lõpuks täiesti läbi omadega, need on need tuulevaiksed inimesed, kes siis tulevad tuult püüdma. Kui praegu meenutada neid Vilsandi asju. Kui oli mul külas umbes üks nelja viieliikmeline seltskond sügisel, novembris nad tulid. Mingid ma ei mäleta isegi, mis tööd nad tegid, tõenäoliselt arhitektid või ja ütles, et noh, et homme viib meid ära, mõtlesin, et väga kahtlane, et siis mul oli hästi väike paat. Et tuul näitab praegu, et ma ei saa küll homme kuskile, siis nad ei saanud aru, et mis mõttes mõtlesin, noh, et homme tõenäoliselt. Me ei lähe kuskile. Ei, ei, me peame homme olema tööl ja Tallinnas ja mul on see asi ja see asi ja ja mõtlesin, et ootame kell viis raadio ütleb seda ilma. Kuulasin ilma ja veel, vaatasin nagu siis mida, nagu kogemus ütleb ja sain aru, et torm on tulekul. Ja seletasin neile, et arvestage sellega, et te saame koju ja läksid paanikasse, segadusse. Ja see lõppes sellega, et nad istusid seal kolm päeva. Nad said aru, et mitte midagi ei juhtunud sellest, et nad ei läinud sinna, kus nad pidid minema. Et nad ei läinud tööle, kõik tehti ära, mis vajab, maailm ei läinud katki. Ja nad pärast ütlesid, et see kolm päeva, see oli nagu neile elusse juurde kingitud päevad, mida nad muidu mitte kunagi ei oleks saanud. See kogemus, et sa ei tee mitte midagi, sul on tekkinud mingisugune olukord, milleks sa ei olnud valmis, aga mis mulle väga meeldis. See lihtsalt istumine, aknast ootamine, millal tuul vaibub. Et millal saab koju, et sellest võib saada elusündmus lõpuks, kui sa elad sellist teistmoodi rutiinset elu. Et sellised hetked on väga ilusad ja toredad. Mida saab tuul teha? Neptunilt on pidev tuul 1700 kilomeetrit tunnis ükski maailma orkaane küüni nii kaugele, et seal on lihtsalt niivõrd tugev maal ei oleks mitte midagi, kui siin oleks selline tuul sellest imest, et seda me ei tohiks ka unustada, mitte kunagi, et, et kõik on nagu parasjagu temperatuur on paras meile eluks. Et meil on see vesi, meil on see kõik need ringkäigud, mis looduses toimuvad ja tuul ei ole selline nagu näiteks Neptunilt. Et me siin oleme, see on väga suur. Universumi ime. Jäätmeseda oma väikest võimalust siin elada ära ei raiskaks. Kas sa oled tundnud ka vahe, millal tuul oleks vaenlane? Seda ma tunnen peaaegu igal sügisel korraks, tuul on mu vaenlane. Minu sadam, mis mul Vilsandil on, on selline iseehitatud. Igal kevadel see nagu suursündmus minu jaoks paar päeva, ehitan teda, panen kivikastid, tassin kive täis, kivikastide peale, panen purde ja see teenib mind kogu ilusa suve. Ja ma ei raatsi teda nagu välja võtta, ma loodan, et see suvi kestab veel, et peab septembri vastu ja ja oktoobri ja käin ikka vaatamas, et kas peab vastu ja ja siis alati ma jään täpselt ühe päeva hiljaks. Kui ma näen, et nüüd vesi tõusis korraga niivõrd kõrgel, et on juba selle sadamasillaga ühel tasemel siis näed seda merejõudu, kuidas korraga tuleb see tuul. Ja viskab ta lihtsalt keerata sodiks pilbasteks, purustab suuri plankusid. Suvel tundub, et see on võimatu, nii tugeva sillaga saab midagi juhtuda. Ja siis ma lähen jälle vaatama, kuidas mu sild laguneb mu silma all. Ja siis ma tunnen, et, et miks sa seda tegid. Ma nii armastasin juba seda silda, et oleksid homme ta võib-olla välja võtma. Aga ma olen tundnud marutuul, et merel mingeid pagisid, mis on käinud üle 35 meetri või sinna kanti, kui purjekas korraks mastiga ikka v sära, äikesepilv alused, tohutud raju hetked. Siis ma olen tundnud kõrgmägedes, mis saabus kuskil mäekurus ootamatult või meile ootamatult. See oli talvematk veel suuskadega ja jõudsime sinna üles ja vaatasime, tuul on küll, et ikka lähme. Ja korraga me saime aru, et tuul ületab meie jõu mis lõppes sellega, et me hoidsime mingitest kivi Rahmadest kinni ja ma mäletan seda, kuidas mul oli seljakott Jermak seljas ja tuul rebis seda seljakotti ja ma tundsin, et kui ma lahti ei lase, siis ma lähen koos selle, et ma ei jõua enam kätega kinni hoida ja ma lasin selle seljakoti lahti ja ta ei läinud mitte niimoodi Killandi Hollandi kuskile mäest alla. Võit oleks mäest üles mööda mäekülge popudi, kupadi, kopadi, uppude õnneks jäi kuskile kinni. Ja kolmas kohutav tuul, mida ma olen näinud kõrbes. Iraanis oli üks suur kõrbeala, läksime sinna. Võtsime ühed suured džiibi ja korraga siis nägin seda, mis tähendab seal liivatorm. Kui sa ei ole selleks valmis, siis sa sured siin ära, kui õhk on ainult liiv. Kui sa oled näiteks ei oleks midagi, millega takistada, et sa saaks hingata, kuidas poole tunniga lumivalgest autost saab hall metallik, kuidas rauani kaob see värv, liiv lihvib selle maha. Ja kuidas kõik, isegi fotoaparaadid, mis on suurtes kottides, on täiesti professionaalsed, kõvad fotokotid, mis on kilega ümbert mässitudki, kuidas see liiv on saanud sinna sisse ja ja kõik on hävinud. Kogu see fotondus on täiesti liiva täis rääkimata silmadest, kõrvadest, ninaaukudest. Sa oled nagu mingi saviplönn, selline hetk. Et see on õudne, mis võib liivatorm teha. Rohkem ta ei ole vaenlane olnud, ma ikkagi armastan väga, kui tuul puhub. Nüüd kui ma satun kodukanti sinna Viljandisse, ma olen harjunud sellega tuulekarja korraga ma tunnen, kõik seisab jälle seesama rünkpilv, mis lapsepõlves on pea kohal jälle needsamad lopsakad rasked puud ja needsamad töökad, vudivad inimesed. Ja hingata ei ole midagi. Ja see nagu tekitabki tohutu tahtmise kohe kiiresti saada koju tagasi, et oleks, oleks mida hingata. See on, millega sa harjunud nagu preet ütles vaikuse kohta. Seal pole vaikusega väga harjunud, aga tuulega veel rohkem, et ta on kogu aeg saatja. Valdavad tuuled on lääne ja edelatuuled, mis tulevad, toovad nagu merelt jahedamat õhku ja nagu meretuuled, aga tegelikult kui aus olla, siis lemmikud tuuled on need, mis tulevad idast kagust ja mis kannavad endaga kaasas sedasama Viljandimaad või põhjatu maad. Ja ma tunnen, et kuskil tehakse heina. Kuskil kõblatakse tolmuste vagude vahel ja kuskilt tuleb seda sooja sisema hingust. Et mulle tegelikult need soojad tuuled meeldivad, mis, mis tulevad sisemaalt vahel, et nad räägivad. Tuulel endal ei ole häält, ta teeb häält ainult kokkupuutes millegagi kas siis maja Rästaga või puulatvadega või merega. Meri ja tuul, see ongi nagu mõnes mõttes üks sama, kuna kui tuult ei oleks, siis meri olekski sedasama tiik, millest ma rääkisin, peegelsile seisev veekogu. Tuul on see, mis annab talle siis kõik need eriilmet, selle virvenduse või või siis väikese lainetuse või suure hoiatava lainetuse päris kurja mere või siis pese orkaani, see on kõik, ikkagi ei ole Merisevaid tuul, kes temaga seda teeb. Ja, ja siis jälgida seda lindude rännet. Kuidas linnud ei lenda kogu aeg, vaid saad aru, kui korraga oleneb, kas neil on vaja minna põhja või lõunasse, nad ootavad ka tuult. Nad istuvad maas kuskil põldudel ja siis, kui nad saavad aru, et nii nüüd saabus mineku tuul ja siis minnakse tuhandete ja tuhandete kaupa selle tuulega kaasa. Ja minu esimene purjekogemus, ma ei ole kunagi elus purjetanud, aga mul oli suur unistus purjetada see oli nagu mingisugune asi, mida tõenäoliselt mitte kunagi elus ei saa. Noh, olid vene ajad ka, ei tohtinudgi neid laevu olla ja paate ja korraga tuli siis Eesti aeg ja osta loomulikult ei suutnud, aga siis ma taastasin ise ühe vana paadi ja panin talle purje peale. Kaldal oli nagu kõik valmis, teadmata, mis merel juhtuma hakkab. Pidin kohe sõitma Hiiumaale ja noh, see oli suur sündmus, rammu polnud seal Vilsandi saarel purje nähtud. Ja kõik tulid vaatama ja lükkasin selle paadi vette pidulikult kõik tseremooniate nagu ette nähtud. Ja siis ma enam ei tegelenud inimestega, kes olid kaldal, vaid ma tegelesin selle purjehunnikuga, mis oli seal paadipõhjas. Tema teadsin, kuidas ta üles läheb, aga ma ei teadnud, mis siis juhtub. Tõmbasin üles, läks ilusti kõik korda, nii nagu ma olin seda kuival maal korduvalt juba proovinud ja katsetanud ja merel korraga, kui ma sain aru, et et ei ole ühtegi mootori häält ei ole mingit tossu, vaid ma liigun. Ma nagu ei uskunud, ma vaatasin kõrvale sinna paadist välja, vaatasin tõesti põhi liigub, kivid mööduvad minust, vaatasin selja taha seda vaart lainet või see, et sinust jääb mingi jälg. Sain aru, et ma liigun kiiresti ja aina kiiremini ja ja, ja need on korrad, kui, kui sa lihtsalt oled üksi ja sa naerad suure häälega rõhust suu kõrvuni ja süda peksab nagu ma ei tea, nagu väiksel lapsel millegi puhul see tunne ja seal said, liigun seal ilus. Näitleja muusik, rännumees Jaan Tätte rääkis tuulest saate panid kokku Külli tüli ja Tõnis Tootsen. Raadioteater 2013.