Tere hommikust, nädal on jõudnud keskpaika kesknädalasse. Oleme oma mõtetega sel nädalal olnud esimestest päevadest pärast Jeesuse ülestõusmist oleme meelde tuletanud kohtumisi, mis Jeesusel olid kõige lähemate inimestega kes mitte alati ei suutnud uskuda tema elus olemist. Mõnel juhul oli ka tegemist inimestega, kes tundsid hingevaeva selle tõttu kuidas nad Jeesuse kinnivõtmise ajal ja selle järel olid käitunud. Üks neist oli Jeesuse lähedane jünger Peetrus, kes mõtlematult justkui enesekaitseks igasugused seosed Jeesusega oli maha salanud ja seejärel oma tegu mõistes ja kahetsedes kibedasti nutnud. Huvitav on nüüd jälgida Peetruse Jeesuse vestlust, kui nad pärast Jeesuse ülestõusmist Ibeeria järve rannal kohtuvad. Apostel Johannes on seda kirjeldanud oma evangeeliumi viimases, 20 esimeses peatükis ja ma loen salmid 15 kuni 17. Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele. Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need Peetrus ütles talle jahistanud, sina tead, et sa oled mulle armas. Jeesus ütles talle, sööda, mu tallesid. Tema ütles talle veel teist korda. Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind? Ta vastas talle. Jah, issand, sina tead, et sa oled mulle armas. Jeesus ütles talle. Hoia mu lambaid kui karjane. Tema ütles talle kolmandat korda, Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas? Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda, kas ma olen sulle armas ja ta ütles temale, issand, sina tead, kõik sina tead, et sa oled mulle armas. Jeesus ütles talle, sööda mu lambaid. Tegelikult on see lugu palju pikem, väärib tervikuna lugemist ja sügavat järelemõtlemist, aga tahaksin teid kutsuda mõtisklema just selle osa üle vestlusest mõtisklema selle üle, kuidas Jeesus ühelt poolt seab Peetruse jaoks prioriteedid paika, nagu võiksime moodsas kõnepruugis öelda. Ja teiselt poolt julgustab teda vaatama ettepoole tulevikku mitte vaatama tagasi, mitte jääma kinni oma minevikku ning kahetsust väärivatesse, sõnadesse ja tegudesse. Jeesus aitab Beetlusel keskenduda jüngri ja õpetaja suhtele mis tugineb koos käidud aja vältel välja kujunenud ja sügavalt juurdunud armastusele ja lugupidamisele. Sisuliselt annab Jeesus oma korduva küsimusega mõista, et mitte miski ei ole tähtsam armastuse sidemest. Armastus suudab taluda ka tagasilööke ja eksimusi. Kui armastus ja lugupidamine on paigas, siis kõik ülejäänu saab sellele toetuda. Jeesus tuli sellesse inimeste maailma jumala armastuse saadikuna. Kinnitab seda ju üks kõige tuntumaid piiblisalme Johannese kolm. 16, sest nõnda on jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud. Ja see sügavalt juurdunud armastus, millest Peetrus siin lausa kolm korda tunnistust annab, loob ühtlase aluse tema volitustele kanda vastutust kõigi nende inimeste eest, kes tulevikus pärast Jeesuse maa pealt lahkumist Jeesuse jüngrid on või tema jüngriteks saavad. Kõik need inimesed vajavad vaimulikku toitu aga mitte lihtsalt mehaanilist sondiga söötmist, vaid armastuses koos nendega jumala rikkalikult kaetud laua ääres istumist. Me saame inimesi tõeliselt teenida ja neid jumala armastuse juurde ning sellesse süvenema juhatada vaid siis, kui me neid tõepoolest armastame. Jeesuse armastusega, Jeesuse armastuse pärast ja seda oma eluga peegeldades. Võib-olla sobiks ka Peetruse suhu pärast seda jutuajamist need sõnad, mida meie eesti poetess Anna Haava on kunagi kirja pannud. Mina usun armastust, mis võidab ära maailma ja kustutab ära kõik süüd ja peseb hinged puhtaks ning lumivalgeks ja kroonib nad igaviku hiilgega. Mina usun armastust, mis võidab ära surma ja elab. Ja uueks loob maailma ikka ja igavesti. Me palvetame, suur jumal, me seisame sinu ees hämmastuses aukartuses sest me ei suuda lõpuni mõista armastust, mida sa oled meile osutanud. Me täname sind sinu poja Jeesuse Kristuse eest, kes on meie jaoks selle armastuse, oma ristisurma ja ülestõusmise kaudu pisut enam nähtavaks ja kogetavaks teinud. Me palume sinult arvama, et võiksime igal päeval sinu armastuses elada ja sellest oma kaasinimestele sõnades ja tegudes tunnistust anda. Aamen.