Tere hommikust, juba on kätte jõudnud neljapäeva. Oleme jätkuvalt astumas koos ülestõusnud Jeesusega nende kohtumiste jälgedes millest piibel meile kõneleb. Tundub, et pärast ülestõusmist eelistas Jeesus väiksemaid isiklikumaid kokkusaamisi, ta ei astunud enam suure avalikkuse ette, ta ei õpetanud tuhandetesse ulatuvaid rahvahulki. Küll aga innustas ta oma lähimaid järelkäijaid minema välja ja kuulutama sõnumit jumala armastusest kogu loodule. Piibel jutustab meile päris mitmest korrast, kus ülestõusnud Jeesus oma lähemate jüngrite keskele ilmub ja nendega kõneleb. Aga tundub, et päris esimesel korral on üks jünger millegipärast kusagil mujal jääb Jeesusega kohtumise rõõmust ning üllatusest ilma. Ta võiks uskuda oma kaaslaste kogemust. Aga tundub, et tegemist on väga printsipiaalsuse mehega. Mehega, kes teatab teiste jutu peale otsesõnu, kuni mina ise ei ole Jeesust näinud ja saanud käegakatsutavaid tõendeid selle kohta, et ta tõepoolest elab. Ei usu oma mitte. Just sellest loost ongi meie igapäevasesse kõnepruuki tulnud väljend uskumatu Toomas. See kõlab ehk liiga lõplikult just nagu jõngertuumas olekski Ustmatuks jäänud. Mõnikord võib ju tõepoolest nii juhtuda, et kes on kord uskumast keeldunud, jääbki kangekaelselt selle juurde. Jünger Toomasega õnneks nii ei läinud. Loen Johannese evangeeliumi 20.-st peatükist salmid 26 kuni 28. Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles. Rahu teile. Seejärel ta ütles Toomale, pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ja pane oma käsi ja pista oma külje sisse. Ning ära ole uskmatu vaid usklik. Toomas vastas talle, minu issand ja minu jumal. Me oleme inimestena väga erinevad, just sellepärast on nii tore teada, et jumal meid hoolimata meie erinevustest ühtviisi armastab ja meist hoolib. Hoolib lausa nii väga, et ta on valmis meiega isiklikult suhtlema. Hea sõnum on see, et Jeesus on valmis meile igaühele ligi astuma ja ütlema. Sa tahtsid tõestust, et ma olen elav siin, see on just selline tõestus, nagu sina vajad. Ma ei tea, millist tõestust Jeesuse elus olemisest sina just täna ja praegu vajad. Minu teismeline poeg tahtis aastaid tagasi jumalale oma elus nii-öelda võimaluse anda ja palvetas, et ta saaks jumala olemasolust selge kinnituse. Nii ta siis seisiski mõnda aega õhtul väljas tähistaeva all ja ootas seda märki. Aga mitte midagi ei juhtunud ja ta läks Petrovna magama. Ometi koges ta järgmisel päeval, et tema enda sõnul main muutunud jumal töötas minus see palve, mida ma seal öösel palusin, oli midagi muutnud. Täna olin mina üks neist, kes klassis sellest tunnistas. Midagi sellist toimus ilmselt ka jünger Toomas elus ka tema soovis märki selget kinnitust, et Jeesus on tõepoolest üles tõusnud ja elav. Toomas arvas, et ta teab, millist märkida vajab. Aga kui Jeesus siis tõepoolest teda kõnetab ja pakub võimaluse just täpselt nii toimida, nagu ta oli soovinud pakub võimaluse oma naela jälgi lausa käega katsuda. Siis tundub, et Toomase südamest sünnib äkitselt sügav usk isegi ilma käegakatsutavad õenduseta. Küllap see on lihtsalt Jeesuse lähedalolu, tema hoolimine ja mõistmine, mida kogedes Toomase mõtetes ja südames miski murdub ja muutub. Meil ei öelda, et Toomas ka tegelikult Jeesuse haavu kuidagi oleks puudutanud. Meile öeldakse aga samas väga selgesti, et Toomast tunnistab Jeesus oma isandaks. Ta ütleb, minu issand ja minu jumal. Ja selles hüüdes tundub olevat päris mitu hüüumärki. Me palvetame, meie issand Jeesus, Me täname sind, et sa oled valmis meie ellu astuma just sellisel viisil, et me võiksime sind kõigest südamest uskuda, kui elavat issandat. Kingi meile seda armu, et meie usk saaks tugevaks aga lubameidikaga kahtlejatena enda lähedusse astuda. Et meie kõikuv usk võiks saada kinnitatud. Aamen.