Tere hommikust, on pühapäeva hommik ja kui möödunud pühapäeval tähistas kristlik maailm Kristuse ülestõusmise püha siis tänase päeva kohta ütleb kirikukalender, et see on teine ülestõusmisaja pühapäev. Küllap ehk tähistab termin ülestõusmisaeg seda, et Jeesus on ja jääbki mehe jaoks üles tõusnud ja elavaks isandaks. Loen apostlite tegude raamatu 25.-st peatükist salmid 18 ja 19, kus Juudamaavalitseja festus kirjeldab kuningas Agrippa oma vangi Paulust. Aga süüdistajad, kes seisid ta ümber, ei suutnud tema vastu esitada ühtki süüdistust niisugustes kuritegudes nagu mina oletasin vaid neil oli temaga mõningaid vaidlusküsimusi nende oma usuviisi suhtes ja kellegi surnud Jeesuse suhtes, kelle Paulus väitis, elavad. See kõik need vestlust mõnevõrra üllatavat Paulust on juba kohtu all ja vangistuses olnud. Paulus seisab taas süüdistajate ees ja see eeldaks kaalukat süütegu. Juutide jaoks oli aga väitlemine usuküsimuste üle üsna igapäevane nähtus. Kuuludes usulise süvenemise juurde vestlusele, paistab samas kätte, et kohtualuse Pauluse arusaama kohaselt on küsimus kellestki surnud Jeesusest üks kriitilise tähtsusega küsimus. Kes siis on see keegi surnud Jeesus ja miks Paulus väidab nii suure veendumusega, et Jeesus tegelikult elab? Kes ta on Pauluse jaoks? Paulus ei ole teadaolevalt Jeesusega tema maapealse elupäevil kohtunudki aga ta on kohtunud ülestõusnud Jeesusega viisil, mis muutis täielikult tema elu. Just seetõttu ei olegi ta mingil juhul nõus rääkima kellestki surnud Jeesusest. Pauluse jaoks on kohtumine Jeesusega elav kogemus, millest algab täiesti uus ajaarvamine. Ta ütleb oma kirjas korintlastele. Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine, on ka teie usk. Nii et kui meie täna hommikul tahaksime, et meie jutluse, meie usk ei oleks tühised seisame tõsise küsimuse ees, kas meie elus on kristlus üles äratatud? Või on sinu ja minu Jeesus, keegi surnud Jeesus, kelle üle mõnikord ajaviiteks vaielda ja mõtteid vahetada kui huvitava ajaloolise isiku üle väita üht või teist või kolmandat dki, tsiteerida tema õpetussõnu või jutustada ümber tema tähendamissõnu. Pagulase lugu näitab meile kätte mõned olulised pidepunktid. Kuidas veenduda Jeesuse elus olemisest? Esmalt elav Jeesus, Jeesus, kellega ma olen isiklikult kohtunud. See kohtumise kogemus võib olla erinev. Paulus kirjeldab oma kohtumist väga elavalt aga lähemal vaatlusel selgub ometi, et ta kuulis vaid Jeesuse häält ja küsis temalt, kes sa oled. Ometi ei kahtle ta hiljem, et just sel hetkel on ta isiklikult kohtunud elava Jeesusega. Meie elus ei pruugigi olla nii erilist kogemust võib-olla midagi vaiksemat ja väiksemat, mis tegi ühel hetkel südame eriliselt soojaks, nagu kirjeldas John Wesley või mis viis tasapisi äratundmisele, et oleme oma elus mõned asjad valesti teinud, mis vajavad andekspalumist. Võib-olla on meil aga hoopis kogemus mõnes ohus hoitud olemisest või keerulises olukorras seletamatu hingerahu kogemisest. Teiseks on elav Jeesus, keegi, kes on mind endaga kaasa kutsunud. Isiklik kohtumine Jeesusega ei ole vaid möödaminnes viisakuste vahetamine. Tõeline kohtumine Jeesusega tähendab, et meie ette asetatakse valik, kas elu koos Jeesusega teda järgides või elu Jeesusest lahus üksi ja omas jõus. Pauluse elus oli see kutse väga konkreetne. Tõuse püsti, olen ennast sulle näidanud, et sind määrata sulaseks ja tunnistajaks. Sulane on see, kes teeb tööd peremehe käe all. Tunnistaja tunnistab sellest, mida ta kogeb ja kaasa elab. Elava Jeesusega kohtumine sisaldab kutset tema lähedusse jääda ja oma elu koos temaga elada. Kolmandaks on elav Jeesus, keegi, kelle tõttu asjad meie elus muutuvad. Pauluse jaoks tähendas kohtumine Jeesusega ja tema kutsele järgnemine kaalukat elumuutust. Ta oli sel hetkel teel Damaskusesse, et vahistada ja kohtu alla anda sealsed Jeesuse järgijad. Küllap just seetõttu on eriliselt tähendusrikas, et Paulus kaotab Jeesusega kohtudes ajutiselt silmanägemise. Endine maailma nägemise viis ei toimi enam. Ta vajab uut pilku, uut nägemist. Kui Paulus Hana Niiase palve tulemusena taas silmad saab avada, näed enda ees ühte neist, kelle kohta on tal taskus arreteerimisorder. Aga veel, enne kui ta teda näeb on ta teda juba kuulnud ütlemas Saul, vend. Ja ta teab, et see on õige nägemine ja õige suhtumine. Vaenlasest on saanud vend. Hiljem kirjeldab ta seda muutus sõnadega, kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Me ei tohi samas unustada, et selle ühiskonna silmis, mille keskel ta elas, oli Paulus kõigiti tubli ja lugupeetud kodanik. Mõnikord tundub ju, et on olemas elumuutust vajavad inimesed ja elumuutust mitte vajavad nii-öelda korralikud inimesed, kelle hulka me tahame ka ennast lugeda. Aga tõde on see, et me kõik vajame uut nägemist. Kas või selles osas, kes on või ei ole meie vennad. Seda vajadust peaksime eriti tunnetama tänasel päeval keset vaenu ja rahvuslikke ning poliitilisi pingeid, mis meie Eestimaad lõhestama kipuvad. Ja vihmaks on elav Jeesus, keegi, kes meid ülesandega välja läkitab. Iga inimene vajab eesmärke ja sihte, et elada mõtestatud elu. Kui me kohtume elava Jeesusega ja meie silmad avatakse, antakse meile ka ülesanne. Läkitus. Pauluse jaoks oli see väga konkreetne. Malakitan teede- ja paganate juurde. Ta ise ütles hiljem, ma püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud issanda Jeesuse käest tunnistada jumala armu, evangeeliumi. Meie ülesanne ei pruugi olla nii laiahaardeline, ometi pakub Jeesus ka meile igaühele ülesande vastavalt meie võimetele. Jeesus ütles kord oma jüngritele, Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid. Ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Võiksime täna mõelda, mis on see vili, mis meist maha jääb. Igasse päeva, igasse kohtumisse on see vili, mis paneb inimesi meie ümber mõtlema elava Jeesuse peale ja temaga kohtumist otsima. Me palvetame. Suur jumal aitab meil näha ja kogeda elavat ülestõusnud Jeesust täna ja praegu meie elus. Aamen.